Demograafiline olukord

Oleme jõudnud kaheksanda küsimuseni, mis on peaminister Kristen Michalile. Küsimuse esitab hea kolleeg Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Juba mitmendat aastat järjest teeme me aasta alguses kõik suured silmad, kui vaatame Statistikaameti avaldatud kõige värskemaid andmeid Eesti demograafia kohta. Juba mitmendat aastat me konstateerime, et olukord läheb aina hullemaks. Et konkreetsed numbrid oleksid ka kõigile [teada, siis kordan need üle]. Mullu sündis meil 9646 inimest ja suri 15 596 inimest. Eelkõige selle tõttu ja ka selle tõttu, et migratsioon enam seda kuidagi ei kompenseeri, on Eesti rahvaarv kahanenud 5402 inimese võrra, mis minu meelest on katastroofiline. Varem oli niimoodi, et migratsioon seda kompenseeris, nagu ma juba mainisin, sisserändajaid oli palju rohkem kui ärasõitjaid. Aga nüüd see vahe on peaaegu olematu, kuskil 500 inimest. Minu küsimus on põhimõtteliselt järgmine. Opositsioon on siin saalis järjepidevalt küsinud, kuhupoole me liigume ja mida kavatseb valitsus sellega teha. Ma küsisin siinsamas saalis teie eelkäijalt, Kaja Kallaselt, mida me sellega teeme. Tema lihtsalt rääkis sellest, kuidas praegu kogu Euroopas sündimus kahaneb, see on täiesti loomulik ja nii edasi. Ma loodan, et te ei hakka jälle seda siin rääkima. Tahaks aru saada kahest asjast. Esiteks, kas te olete nõus minuga, et see olukord on katastroofiline või kuskil seal lähedal, ja teiseks, mida kavatseb valitsus teha, kui üldse kavatseb [midagi teha]?

Aitäh! Ma arvan, et demograafia on väga oluline [teema]. Ilmselt me mõlemad suudame möönda, et meist ei alga ajalugu ja meiega ta ei lõpe. Demograafiast kui riskikohast väikesele riigile, väikesele rahvale on kirjutanud väga paljud rahvastikuteadlased. Läbi aegade on peetud seda debatti, millega me saame kaasa aidata, et Eestis rohkem lapsi sünniks. Mina arvan ka seda probleemiks olevat ja seetõttu loen alati huviga erinevaid tekste, mis otsivad sellele küsimusele lahendust. Tekste loen mitte ainult eesti keeles, vaid vaatan ka naabrite juurde, vaatan ka maailma. Seda, ma arvan, peaksite siiski ka teie tegema. Need trendid on kahjuks kehvapoolsed päris paljudes riikides. See trend ei ole tingimata hea. Ja kui mõelda edasi, siis suur probleem on ju selles, et isegi kõige heldemate või peaaegu kõige heldemate lastetoetustega riikides ei ole sündimus nendest kuidagi nagu nupule vajutades kasvule pööranud. Kui see seos oleks nii lihtne, siis me ju ometi saaksime astuda lihtsaid samme, mõõta seda rahas ja öeldagi, et meie tulevik on kindlustatud. Ilmselt on see probleem oluliselt komplekssem. Kui küsida, mida riik või avalik sektor saab teha, siis ma arvan, et eks neid retsepte ja arutelusid on kõigil erinevaid. Ma pigem ütleks nii, et sündimust toetab ühiskonna heaolu ja tajutud [turvaline] julgeolekuseis. Ma arvan, et tänane sõjamure, maailma muutumise mure, erinevate peremudelite ja toimetulekumudelite muutumine on kaasa toonud sündimuse vähenemise või laste saamise edasilükkamise. Seda kindlasti. Teine on kindlasti töö ja pereelu ühildamine. Ma küll ei laienda enda kogemust tingimata teistele, aga ma arvan, et päris paljude töötavate inimeste jaoks on esimene küsimus, millised on teenused ja kuidas need tagatud on. Kui sa tahad tööd teha ja samal ajal lastega toimetada, siis tihtipeale on see parasjagu keeruline. Olen minagi aastate jooksul veetnud [palju aega] liikluses, sõites ühest kohast teise, olnud sunnitud olema nagu bussijuht. Sellised asjad. Või näiteks teenused. Kui sa tahad minna lapsega mis tahes arsti juurde, spetsialisti juurde, siis kui kergelt see on kättesaadav. Kõik sellised infrastruktuuri osad toetavadki lastega perede toimetulekut ja hakkamasaamist. Aga ma saan seda juttu ilmselt jätkata.

Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! See teema on eriti aktuaalne täna, sellepärast et täna kell 10 toimus siin majas konverentsisaalis Riigikogu Toimetiste 50. numbri esitlus – selline väljaanne on meil siin Riigikogus olemas –, mille põhiosa oli pühendatud just sündimusele. Ja muuseas on selles raamatus kajastatud ka üht paneeldiskussiooni, kus kõigi kuue parlamendis oleva fraktsiooni esindajad rääkisid sel teemal, milline on Eestis olukord demograafiaga ja mida saab teha, et seda parandada. Mina olin ka üks nendest inimestest. Üks tubli ajakirjanik helistas mulle eile ja küsis, kuidas teil seal läks, mis seal oli huvitavat ja nii edasi. Ma ütlesin, et üks asi, millega me kõik oleme nõus, on see, et olukord on väga keeruline. Aga mille puhul me ei ole üksteisega nõus, on see, mida teha selleks, et seda olukorda lahendada. Mis te arvate, kas teie valitsuse ja eelmise valitsuse, Kaja Kallase valitsuse tegevus on olnud selline, mis soodustab sündimuse suurenemist? Kas igasuguste maksude tõusud, uute maksude kehtestamised, paljulapseliste perede toetuse vähendamine 200 euro võrra kuus ja nii edasi ikkagi parandavad meie demograafilist olukorda või peab midagi veel eraldi ette võtma? Valitsuse juurde sai moodustatud juba rohkem kui aasta tagasi spetsiaalne komisjon, mis tegeleb rahvastikuprobleemidega. Selle aasta jooksul on ta korra kokku saanud – sealt ei tulnud mitte midagi. Võib-olla me vajame midagi enamat kui üks komisjon?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab koostööd demograafiaprobleemides, siis siin ma arvan küll, et jah. Kaitsepoliitikas ja välispoliitikas ma eeldaks samasugust koostööd, sest väikse riigi, väikse rahva jaoks üldiselt on ikkagi nii, et Eesti lapsi saab ainult Eestist. Selle nimel tuleb igal juhul pingutada. Mina pean seda oluliseks ja kui kellelgi on häid ideid ja lahendusi, ma hea meelega kuulan. Ma saan aru, et opositsioonierakonnal on vaja igasse lausesse sisse tuua Nordica, maksupoliitika ja midagi veel. Riigisekretär ka, selle ma unustasin. Arusaadav! Aga ma ütleks ikkagi nii, et keskmine maksutase Euroopas on umbes 41–42%. Meie pärast laia julgeolekumaksu kehtestamist oleme umbes 36% juures. Sellegagi ei õnnestu seletada seda, kuidas mõnes riigis sünnib lapsi rohkem, teises vähem. Ma arvan, et see on komplekt erinevatest asjadest: kindlustundest laiemalt ühiskonnas, mida mõjutab ka sõda, loomulikult majanduslikust väljavaatest, eluaseme kättesaadavusest, aga nagu ma ka mainisin, sellest arusaamisest, millist peremudelit soovitakse, kuidas tulevikus oma elu nähakse. On riike, ka meie naabruses, kus täiesti teadlikult püütakse noortele anda [teavet], et peret tuleb hakata varem planeerima. Täitsa teadlik haridusvalik. Nii et neid erinevaid võimalusi on palju. Ja kui ma vaatan Eesti [seisu], siis [ma näen, et] Eestis on üldiselt ju rahalised toetused korralikud, paindlikud töötingimused on loodud, erinevad võimalused on olemas. Noh, ma ütleks nii, et eks me peame ikkagi koos otsima seda, mis see on, mis lastega peredele kindluse ja baasi annab. Ma vaataks ka seda, mis meil praegu selles valitsuses töös on: toitjakaotuspensioni lastele võrdsemaks muutmine, erivajadustega laste senisest parem toetamine ja tervishoiusüsteemi parandamine. Pannakse kokku lapse heaolu andmepilti, et mõista probleemide põhjust, tagajärge ja seoseid. Ja tegemisel on ka peretoetuste ja vanemahüvitise tervikanalüüs, et [mõista], mida me saame paremini teha. Nii et erinevaid tegevusi on. Ma arvan, et see on selline väga eluline ja väga lai probleem. Kui on häid ettepanekuid, siis ma kindlasti neid kuulan ja kindlasti neid kuulab kogu valitsus. Aga ma pigem ütleks seda, et kahjuks nii lihtsalt [see ei käi], et anname lisaraha ja lapsi tuleb juurde. See kahjuks päris nii ei ole.

Ja üks lisaküsimus, Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! See väljend, et [ajalugu] meiega ei alga ja meiega ei lõpe, võib ju kahtluse alla tulla, kui me jätkame selliste maksurallidega. Maksude kohta te juba vastasite mu kolleegile Vadim Belobrovtsevile. Ma küsiks niimoodi. Te kirjeldasite paljusid variante, kuidas saab seda olukorda paremaks teha. Kas valitsusel kuskil mingisugune strateegia, ütleme, paberi peal on ka olemas?

Jah, valitsusel on suur hulk erinevaid tegevusi. Kui te tahate ülevaadet, siis ma olen kindel, et me saame selle teile teha. Kindlasti saame teha. Ma ütleks niimoodi, et kui vaadata, mis on Eestis kindlasti osutunud edukaks, siis ma isiklikult pean üheks [heaks] otsuseks omal ajal [tehtud] vanemahüvitise sisseseadmist Eestis ja selle edasiarendamist. Samamoodi on väga tulemusrikas olnud kunstlik viljastamine, mille ajalugu on ka ajakirjanduses palju kirjeldatud. See on toonud oodatud laste sünde juurde. Samamoodi tuleb ära teha kõik need muud tegevused, mida ma kirjeldasin, ja mõelda, mida me saame veel teha, et noored tunneksid, et siin on kindel olla. Muu hulgas [on oluline] näiteks seesama debatt, kas me tõstame kaitsekulutusi. Eesti on Põhjamaade Iisrael või Lõuna-Korea või Soome oma olemuselt: teab, kes on vaenlane, ja piirid on kindlustatud. Nii et ma arvan, et seal see võti võib olla. Aga ma ei pretendeeri ainulahendusele ja valitsus kindlasti ka ei pretendeeri. Kui teil on häid ettepanekuid, siis kindlasti neid kuulame.

Suur tänu! Lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise.