Tuulegeneraatorite negatiivsed mõjud

Oleme jõudnud seitsmenda küsimuseni. See on terviseminister Riina Sikkutile, küsimuse esitab kolleeg Kalle Grünthal. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma kõigepealt tahaksin teha teile ühe märkuse, et te kutsuksite korrale Terviseameti peadirektori asetäitja Mari-Anne Härma, kes ütles "Reporteritunnis" Vikerraadios infraheli kohta, et kui üldine kuuldav müra on normi piires, siis on infraheli ka normi piires. See on ilmselge füüsikaseadustele vastu käiv valeinfo ja sellist asja ei tohi levitada. Tartu Ülikooli füüsikadoktorandid hoidsid kahe käega peast kinni selle pärast. Nüüd ma lähen küsimuse juurde. [Probleem] on selles, et tegelikult Eestil puudub teadmine infraheli kahjulike mõjude kohta. See tuli välja 2. detsembri sotsiaalkomisjoni istungil, sest rahvatervishoiu seaduses ei olnud mitte ühtegi viidet tuulikute tekitatud infraheli ja üldse müra kohta. Seal olid diskosaalid, ventilatsioon, klubid, katlamajad ja kõik, aga [tuulikuid] ei olnud. Nüüd on tekkinud olukord, nagu Aive Telling ütles, kus Eestil puudub [selle kohta] teadmine. Praegu on probleem selles, et Saarde tuulepargi kohta, mis on püsti olnud üks aasta ja kuus kuud, on 20 inimest esitanud kaebuse, sest need tuulikud tekitavad neile tervisehäired. Utilitas on tellinud Saarde tuulepargi kohta Terviseametilt uuringu. Minu küsimus on, kuidas me saame üldse neid uuringuid teha, kui Eestil puudub teadmine selle kohta. Ja ma tahaksin teada, millise aparaadiga seda mõõdetakse ja mismoodi seda mõõdetakse. Sest siin on ka [oluline see], kus asetseb mikrofon, kus suunas tuul puhub ja nii edasi. Andke selle kohta palun täpsemat teavet.

Aitäh küsimuse eest! Sotsiaalministeerium tõesti kehtestab igasuguste füüsikaliste ohutegurite piirväärtused, näiteks müra, ultra- ja infraheli, vibratsioon, ka mitteioniseeriv kiirgus. Tuulikute puhul räägitakse ka varjutamise mõjust. Kui tuulikud on päikese suhtes teatud nurga all, siis vilkuv päikesevalguses võib inimest häirida. Kõigi nende aspektide puhul nii Kliimaministeerium kui ka Sotsiaalministeerium võtavad inimeste muresid tõsiselt. Müra on näiteks midagi sellist, mis on tuttavam ja mille kohta on kaebusi sagedamini, ka liiklusest tuleneva müra puhul. [Müra mõõtmiseks] on Eestis seadmed olemas, teadmised on olemas, mõõtmispraktika on olemas. Nii et selle puhul on lihtsam kinnitada, et jäädakse normi piiresse. Koos Kliimaministeeriumiga [teeme] tuulikute keskkonnamõju hindamise analüüsi ja juhendmaterjali teiste riikide – Saksamaa, Soome, Taani, Läti ja Leedu – praktika põhjal. [See saab] valmis esimeses kvartalis sel aastal. See hõlmab nii müra kui ka infraheli, aga ka vibratsiooni ja varjutust. Selle saab võtta aluseks tulevasel piirnormide seadmisel ja hindamismetoodika väljakujundamisel. See, et järelevalvet teeb Terviseamet, on tõsi. Neil on erinevad seadmed. Kui on teemad, millega on sagedamini tegeletud ja mille kohta on rohkem kaebusi, siis seal on olemas akrediteeritud seadmed ja väljakoolitatud inimesed. Infraheli mõõtmiseks on seade olemas, akrediteeringu saamisega tegeletakse. Sisse on tulnud kolm kaebust. Nii et on võimalik teha esialgseid mõõtmisi, aga seadme akrediteeringu jaoks ja mõõtmistulemuste kaitsmiseks kohtus on vaja teha täiendavaid pingutusi. Kuna akrediteeringu andmine on pikk protsess, siis ma ei oska hinnata, millal see valmis saab. Aga me räägime umbes aastasest protsessist. Lisaks, Terviseamet teeb riiklikku järelevalvet ja tegeleb pöördujatega. Kahjuks selle aasta või, ma ei tea, paari jooksul tulebki arvestada, et Eesti võimekusel on piirid. Aga see ei tähenda, et me ei võtaks pöördumisi või kaebusi tõsiselt. Koostöös Kliimaministeeriumiga [kogutakse] järjest kerkinud küsimusi ja antakse neile tõenduspõhiseid vastuseid. Esimeses kvartalis tellitakse teadlastelt ka kokkuvõte viimastest tuuleparkide tervisemõju ja häiringute kohta tehtud uuringutest, et meil oleks olemas ülevaade kõige viimasest teadmisest. Ning samal ajal on võimalik mõõta Eestis reaalseid tulemusi. Sotsiaalministeerium ajakohastab infra- ja ultraheli piirnorme, need on rahvatervishoiu seaduse rakendusaktis. See läheb kooskõlastamisele esimese poolaasta jooksul. See sisaldab ka kehtivate piirnormide asjakohasuse analüüsi ja vajadusel ettepanekuid piirnormide muutmiseks, arvestades viimast teadmist.

Kalle Grünthal, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Te lugesite üles siin erinevad probleemid seoses kahjulike mõjudega. Minu meelest jäi veel nimetamata üks väga oluline asi: see on jääheide. Ehk siis kui tuuliku tiivad jäätuvad ja ühel hetkel [pannakse] tööle, siis ohuraadius on kaks tuuliku pikkust. Sellest pole te veel sõnagi rääkinud. Küsimus on ikkagi selles, mis saab nendest. Jah, oli kolm kaebust, põhimõtteliselt te ütlesite õigesti. Kuigi üks kaebus on kollektiivne, selle on esitanud kümme inimest, nii et see probleem ei ole ainult paaril inimesel. Edasi, ma ei saa aru praegu teie lähenemisest asjale. Rahvatervishoiu seaduses, mis peab tagama inimese ohutu elu igas Eestimaa nurgas, ei ole tuulikutest mitte sõnagi. Need uuringud alles tulevad, teie alles valmistate neid materjale ette, aga tuulikuid pannakse püsti, kogu aeg pannakse püsti, ehitatakse. Niimoodi ei saa ju inimestega käituda! Me ei ole teinud kindlaks ohu allikat ega ohu suurust. Ega see, et infraheli ei ole nähtav, ei tähenda, et ohtu ei ole. Radioaktiivne kiirgus täpselt samamoodi ei ole nähtav, aga ometi on ta tappev. Miks te rakendate sellist poliitikat, kus te tegelikult reaalselt inimeste tervishoiust ega Eesti loodusest ei hooli? See on üks küsimus. Ja juhin tähelepanu, et teie mõõteseadmed – mul on mingid andmed olemas – ei mõõda alla kümne hertsist infraheli sagedust. Mis kuramuse seade see on, millega te hakkate mõõtma neid sagedusi, mis on allpool kümmet hertsi?

Aitäh! Teil on õigus, et on vaja ka uut seadet. Miks me läheme edasi tuulikute rajamisega? Neid tõepoolest rajatakse Euroopas mitmes kohas. Küsimused on üleval, mõõtmiseid on tehtud, meil ei ole infot, et neil oleks tegelikult tervisele ohtlikku mõju. Uuemad tuulikud on võimsamad, aga väga selgelt tegeldakse sellega, et müra oleks vähem. Eestis on liiklusmüra, ma ei tea, piirnormi lähedal või üle selle 84% Tallinna elanike ja 70% Tartu elanike jaoks. Liiklusmüra on enamiku inimeste jaoks tugevam ja häirivam kui tuulikute müra. Tuulikust kahe kilomeetri kaugusel elava inimese jaoks on tuuliku müra väiksem kui [inimesel] liikluses 100 meetri kaugusel autoteest. Infraheli puhul on tegelikult olukord veel, noh, ma ei taha öelda, et positiivsem, aga infraheli tekitab tuul, merelained, autod, südamelöögid, verevool organismis ja muidugi ka erinevad seadmed. 25 meetri kaugusel merepiirist või 70 meetri kaugusel autoteest on infraheli umbes samasugune nagu turbiinist, ma ei tea, 70 meetri kuni kilomeetri kaugusel. [Võrreldes seda] suurusjärkudega, millist infraheli tekitavad teised meie ühiskonnas [olevad] seadmed, organismid või loodusnähtused, seal erinevust ei ole. Tugeval infrahelil võib tõepoolest olla pearinglust, iiveldust või peavalu tekitav mõju, aga selline helitugevus ei ole tuulikute puhul realistlik. Nüüd, teised mured, näiteks vibratsioon. Vibratsiooni mure on eelkõige tuuliku rajamisel, sest tugev vibratsioon ei võimalda tuulikul selle kasuliku eluaja jooksul püsti olla. See kahjustab konstruktsiooni ja pinnast ning tuulik ei pea aastakümneid elektritootjana vastu. Vibratsioon on raudteel, autoteel ja maanteel tugevam kui tuulikute puhul, sest see on ehituslik küsimus. See tuleb ära lahendada. Kui keegi tunneb rongi möödudes, et maja rapub, siis tuuliku lähedal sellist olukorda tegelikult olla ei saa. Elektromagnetväli on sageli üles kerkiv probleem, aga elektrit tootva seadme kõrval umbes ühe meetri raadiuses võib olla elektromagnetväli üle piirnormi. Aga see on ühe meetri raadiuses, mõnesaja meetri kaugusel on mõju juba olematu. Kui sa tuuliku turbiinist oled mõnesaja meetri kaugusel, [siis on mõju], aga eluasemeid tavaliselt mõnesaja meetri raadiuses turbiinist ei ole. (Hääl saalist.) Samuti varjutamist ja teisi küsimusi tuleb keskkonnamõju hindamisel arvesse võtta. Neid tuleb võtta tõsiselt …

Aitäh!

… ja tuleb tõsiselt võtta ka seda, et inimese mure oma tervise pärast tekitab stressi.

Küsimus läks väga tehniliseks, aga minister on tubli. Ta oli pingutanud ja hästi valmistunud. See aga ei tähenda, et me kõiges ühte meelt oleme. Ja lisaküsimus, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister! Infrahelist rääkides on ka teada, et seda on kasutatud või on uuritud kui sõjarelva. 1980. aastatel investeerisid Ameerika Ühendriigid tegelikult päris suuri summasid sellesse, et vastast, kes on vastaskaevikutes, saaks mõjutada infraheliga. Iseenesest oli see päris paljutõotav vahend, aga vastuseks öeldi, et mõju inimestele on liiga juhuslik. Mõned potentsiaalsed sihtmärgid olid tõsiselt nõrgestatud, teised mitte nii väga ja otsustati sellest loobuda. Ma laiendan kolleegi küsimust. Samas on ju teada, et meretuulikute puhul eraldub tuulikulabade pealt päris arvestatav kogus mikroplasti, mis on iseenesest ka väga suur probleem. Teadlased uurivad mikroplasti koguseid meres. See jõuab nende organismi, kes seda alla neelavad – kalad, krevetid või mis iganes –, ja nende kaudu lõpuks ka inimeste organismi. See on samamoodi probleem. Tegelikult kogu seda juttu räägitakse selle pärast, et tahetakse rajada Saaremaa lähistele meretuuleparki, mis on ilmselgelt hirmkallis ja majanduslikult täiesti põhjendamata, sest seda on kordades kallim ehitada kui maatuuleparki. Halb on ka see, et kuna need tuulikud asuvad rannikust ainult kümne kilomeetri kaugusel ja meri ei takista ei infraheli ega müra, siis on see rannikul elavatele inimestele tõsiselt ohuks. Katsejäneseks olemine, et äkki läheb õnneks, ei ole endiselt kellelegi meeltmööda. Siit ka küsimus: kas valitsus võiks mõelda selle peale, et tegeleks mõistlike asjadega, ei raiskaks riigi raha ega ajaks elektrienergia hinda nii kõrgeks? Loobume juba eos nendest …

Aitäh!

… selle asemel, et jätkata kogu aeg nende protsessidega. Te ütlesite, et akrediteeringu saamine ainuüksi mõõteriistale on pikk protsess, vähemalt aasta …

Aitäh, hea kolleeg!

… aga samal ajal käib Saaremaal juba eriplaneering kõrgepingeliinide rajamiseks.

Aitäh! Nii nagu ka teie küsimuses peegeldub, on inimestele, kes elavad [tuulikute rajamise] piirkonnas, oluline, kuhu tuulikuid rajatakse, on see siis maale või merre. Seega, inimeste osalemine, nende kaasamine, et nad saaksid tuulikute asukohta valida, on väga tähtis. Samas, kui me võrdleme praeguse info alusel tuulikute tekitatud müra, infraheli ja mikroplasti koguseid nende tegevustega, mis meil toimuvad mujal ühiskonnas –, on see siis vibratsioon raudtee ääres versus tuuliku kõrval, infraheli, ma ei tea, lennuväljal versus tuuliku kõrval, mikroplasti mõju, on see siis saastel või kummi- ja plastiosakeste keskkonda sattumisel, on need kingatallad, naastrehvid või tuulikulabad –, on tuulikute mõju igal pool hinnatud madalamaks. Kahtlemata, igasugune täiendav saaste on midagi, mida tuleb tõsiselt võtta ja analüüsida. Me peame sellest mõjust aru saama. Aga tervisele ohtlikku ükskõik millist füüsikalist tegurit või saasteelementi, mis on seotud tuulikutega, ei ole mulle teada. Me võtame tõsiselt inimeste kaebusi, valeinfo levitamist ja seda, et tekitatakse stressi, mis on seotud uute tehaste või tuuleparkidega, mida rajatakse. Ka Eestis tuleb teha mõõtmised ja luua Eesti inimestele kindlus, et me teame, mis see tervisemõju on, ja me saame kindlusega öelda, et [ehitatu] on ohutu.

Suur tänu! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.