Ситуация в стране.

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ma tänan teid selle võrukeelse sissejuhatuse eest, sest ma olen ise Võrumaalt pärit ja mul oli neid sõnu väga hea kuulata. Aga, hea peaminister! Tõepoolest, me oleme väga lähedal võimalusele pöörata tagasi see protsess, mis sai alguse 1990-ndate lõpus, kui OSCE rahvusvähemuste komissar Max van der Stoel istus meile pähe ja surus läbi, et Eestis saaksid kohalike omavalitsuste valimistel valida ka mittekodanikud ja halli passi omanikud. Läti sellele survele ei allunud, Eesti kahjuks küll. Ja sel ajal oli võimul kes? Tuletan meelde: ka Reformierakond. EKRE on teinud korduvalt ettepanekuid ja ka eelnõusid, et kohalike omavalitsuste valimistel oleks valimisõigus ainult Eesti kodanikel, nii nagu see on Riigikogu valimistel. Nüüd te olete tulnud välja ettepanekuga, et lisaks Eesti Vabariigi kodanikele, Euroopa Liidu kodanikele ja kahepoolsete riikidevaheliste lepingute [alusel valimisõiguslikele inimestele] saaksid kohalike omavalitsuste valimistel valida veel paljud teised erandid ja – üllatus-üllatus! – ka halli passi omanikud. Miks te valetate Eesti inimestele, et tahate võtta ära valimisõiguse mittelojaalsetelt inimestelt, aga jätate selle õiguse alles umbes 70 000 inimesele, kes on peaaegu kogu taasiseseisvuse aja sülitanud Eesti kodakondsusele, sülitanud võimaluse peale võtta Eesti kodakondsus, väljendades seega avalikult oma mittelojaalsust. Millega te seda põhjendate? Mis loogika selles on? Ja miks te ei taha teha puhast lahendust, nii nagu meie?

Aitäh, hea küsija! Valitsuses, täpsemalt isegi mitte valitsuses, vaid valitsuserakondades on peetud debatti. Ja nagu avalikkusele teatavaks on saanud – me kirjeldasime seda –, on koalitsioonis kokku lepitud agressorriikide kodanikelt ehk Vene ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmises. See, milline see lahendus täpselt saab tekstiliselt olema, on eeskätt Riigikogu kätes. Praegugi, kui me siin saalis infotunnis oleme, koalitsioonifraktsioonid ja loodetavasti peatselt ka fraktsioonitud saadikud ja opositsioonierakonnad saavad seda teksti sõnastada. Selleks, et see kiireloomuliselt õnnestuks, peab see olema ilmselt kõigi poolt kompromiss. Selles peavad osalised olema nii opositsiooni‑ kui ka koalitsioonierakonnad, vastasel korral see ei õnnestu. Võin mõista – ehkki ei suhtu sellesse soojalt – mängulusti, võin mõista ja mõistan isegi seda muret, et agressorriikide kodanikud räägivad kaasa meie asjades, ja olen ise korduvalt öelnud, et minu arvates see nii ei peaks olema. Ja seetõttu, ma arvan, osalt ka minu isikliku veendumuse tõttu ja Reformierakonna veendumuse tõttu, ka Eesti 200 veendumuse tõttu, on koalitsioon teinud valiku. Sotsiaaldemokraadid on tulnud kompromissina vastu, et me algatame põhiseaduse muutmise kiireloomulisena ühes koosseisus. Ma arvan, et see peab olema ühine nii koalitsioonile kui ka opositsioonile, nii et ma soovitaks teile pigem otsida selle teksti koostamise käigus ühisosa, mitte seda, mis lahutab. Ja kui EKRE peaks ütlema, et nad ei nõustu Vene ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmisega, sest neid segab see, et määratlemata kodakondsusega isikud saavad valida, siis see jääb, ma arvan, eeskätt teie enda südametunnistusele Eesti ajaloo ees ja teie valijate ees. Ma ei usu, et teie valijad seda mõistavad.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, palun täpsustav küsimus!

Aitäh! Tõepoolest, me oleme üliväga nõus, et agressorriikide kodanikud ei tohiks meie valimistel osaleda, ja me oleme teinud ju korduvalt ja korduvalt vastavaid eelnõusid, mis siinsamas saalis, ka teie osalusel, on maha hääletatud. Teie ärge tulge soovitama siin midagi! Me oleme korduvalt öelnud, et meie tahame puhast lahendust. Me teame, et halli passi omanike hulgas on tegelikult väga palju topeltkodakondsusega [isikuid]. Venemaa on jaganud väga lahkelt oma kodakondsust. On olnud juhtumeid, kus halli passi omanikud on käinud ka Vene sõjaväes teenimas. Ma kordan veel kord üle: nendel inimestel on olnud võimalus aastakümneid juba tõendada oma lojaalsust Eesti Vabariigile. See on ainult sõrmenips – ja nad võiksid taotleda Eesti kodakondsust. Nad ei ole seda teinud. Ja nüüd te tahate mingil, ma ei hakka välja ütlema, mis põhjusel – ilmselt te tahate kellegi valijabaasi säilitada valitsuses, me teame, et need on tõenäoliselt sotsid –, ikkagi säilitada neile mittelojaalsetele kodanikele valimisõiguse kohalikel valimistel. Ma küsin üle: miks te seda teete? Te võite siin keerutada ja keerutada. Loomulikult, meie toetame igal juhul seda, et agressorriigi kodanikud ei saaks valida, aga sellise, ma ei tea, mingisuguse imeliku, lahja ja Eestile tegelikult väga ohtliku lahenduse pakkumist ja selle kirjutamist põhiseadusesse – kas te ise ka aru saate, et seda ei saa ju toetada?

Aitäh! Minu meelest siin on nüüd mitu asja. Esiteks te üritate agiteerida mind kui peaministrit ja koalitsiooni juhti agressorriikide kodanikelt hääleõigust võtma. Ometi ma olen öelnud, et seda tuleb teha, ja seda hakatakse tegema. See on väga oluline aru saada. Koalitsioonileppes oli kirjas varasemalt, et seda püütakse teha seadusega. (Hääl saalist.) Lepime kokku, et ükshaaval räägime. Ma teie küsimusele vahele ei rääkinud. Sobib? Alguses oli plaan seda teha seadusega, nüüd teeme seda põhiseaduse kiireloomulise muutmisega. See tähendab seda, et see eeldab koalitsioonilt ja opositsioonilt, kõigi poolt kompromissi. Nagu ajakirjanduses on kirjeldatud, ja ma arvan, et õigesti kirjeldatud: kõik erakonnad peavad selles tekstiloomes osalema nagu eksperdid. See tekstiloome seisab ees, see eelnõu antakse üle lähiajal ja pärast seda on võimalik arutada, milline tekst on, milliseks see tekst lõpuks saab. Kui te küsite, et mis on peamine eesmärk, siis peamine eesmärk loomulikult on agressorriigi kodanikelt hääleõiguse võtmine kohalikel valimistel. See on meie peamine eesmärk, ma olen seda korduvalt öelnud. Alati on küsitud, et kuhu see liigub. Sotsiaaldemokraadid tulid vastu, nad nõustusid sellega, et seda tuleb teha, ja nüüd me anname sisse põhiseaduse muutmise seaduse [eelnõu].

Suur tänu! Järgnevalt lisaküsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Olukord riigis. No tõesti, peab tunnistama, et valitsuse poolt on päris osav käik tehtud. Sel ajal, kui juba kümnendat kvartalit on majanduslangus, kus toiduhinnad kasvavad, kus pidevalt makse tõstetakse, kus meie ette on toodud riigieelarve, mis ei ole loetav, arusaadav, pandi Vene kaart mängu. Ehk selleks, et asja veelgi segasemaks teha, ja selle asemel, et rääkida tõelistest asjadest, toimetulekuprobleemidest, sellest, kuidas Eesti inimeste elu paremaks teha, räägitakse hoopis muust. Ma arvan, et see on päris osav käik teie poolt. Aga kui nüüd rääkida tegelikust olukorrast riigis, siis mina tooks välja ikkagi olulised teemad. Meil on regionaalne ebavõrdsus: Harjumaa inimeste palk on üle 2000 euro, Kagu-Eestis saavad inimesed keskeltläbi alla 1400 euro. See on regionaalne ebavõrdsus, sellega peaks valitsus tegelema. Ja siin tahaks juhtida tähelepanu, et ebavõrdsuse vähendamiseks me võiksime alandada toiduainete käibemaksu. Neljapäeval ongi Keskerakond selle seaduseelnõuga siin saalis. Ja kui uurida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide praktikat, siis [näeme, et] Eesti ja Taani on ainukesed riigid, kus ei ole veel toiduainete käibemaksu puhul erisusi tehtud. Ja miks on teised riigid seda teinud? Just nimelt leevendamaks ebavõrdsust – et leevendada olukorda nendel inimestel, kellel on väike või keskmine sissetulek. Nii et sellest lähtuvalt ma küsingi: kas praegune valitsus tõesti ei näe neid suuri probleeme, mida ma eelnevalt loetlesin? Ja kas tõesti te ei tee seda käiku ja ei tule toidu käibemaksu puhul vastu, alandades seda?

Aitäh, hea küsija! Teie küsimuses oli jälle ekskursioon ümber kogu armsa ilusa Eestimaa ja kõik mured maailmas. Ma paari lausega neid teemasid siis enne kommenteeriks. Alati on palju küsimusi, mida tuleb lahendada. Majanduslik toimetulek ja julgeolek – kõik need teemad on pidevalt mis tahes parlamendi ja valitsuse laual, see on möödapääsmatu. Majandusega oleme me olukorras, mille kohta on Eesti Pank kasutanud väljendit, et me oleme majandusega pöördepunktis. Eilegi vaatasin, ERR-is oli uudis, kus öeldakse, et ilmselt on kõige halvemad perioodid möödas, jalad on põhjas ja ehk liigume taastumise poole – loodetavasti. Loodan, et see nii on, prognoosid seda näitavad. Eks järgmine aasta on siis näha, kas see kasv tuleb lauge, milline ta täpselt tuleb, aga oluline on, et ta pöördub kasvu poole. Seda esiteks. Teiseks, mis puudutab ebavõrdsust ja vaesust, siis täna hommikul tuli Statistikaameti pressiteade, see on nende kodulehel kättesaadav ilmselt, tasub sedagi vaadata. Vaesus on vähenenud – mis ka kriisiajal on mõneti loogiline erinevatest trendidest tulenevalt, kus pensionid kasvavad, alampalk on kasvanud ja nii edasi. Aga kindlasti on parim rohi ikkagi see, et meie enda majandus on konkurentsivõimeline, mis tähendab seda, et tuleb astuda suuri samme, muu hulgas näiteks [muuta] planeerimine kiiremaks, hankida suur hulk soodsamat ja puhast energiat, jälgida seda, et siia tuleksid uued investeeringud, et valitsus ja parlament ja erinevad osapooled selle nimel aktiivselt töötaks. See kõik on ju loetelus, pole kahtlust. Ja võimalused selleks on täiesti olemas. Eesti nii-öelda tulevikukaart paistab ikkagi oluliselt optimistlikum, kui ta seda võib-olla täna on. Nüüd, mis puudutab käibemaksuerisusi, siis, jah, neid on ju arutatud siin erinevates parlamendi koosseisudes päris palju. Põhiline mure on ka teistes riikides nendesamade käibemaksuerisustega, mõnes riigis neid ka praegu kaotatakse – kui ma õigesti suudan kohe puusa pealt meenutada, siis vist Leedus kaotati kohvikute ja restoranide käibemaksuerisus, ja sellest tulid protestid üle Baltimaade. Nad ütlesid, et COVID-i aegne erisus kaotati ja nüüd enam pole võimalik hakkama saada. Nii et nende erisuste tegemisega on samamoodi, et kes sellest erisusest kasu endale saab: kas saab vahendaja või saab tarbija? Toiduainete puhul tihtipeale see jääb eeskätt vahendaja rõõmuks, mitte tarbija rõõmuks. Nii et me võime arutada kõiki ettepanekuid, aga ma kardan, et need erisused pigem teevad rõõmu neile, kellel täna puudust ei ole, ja ei aita neid, kellel puudus on. Puuduse lahendamiseks on ikkagi teised metoodikad: majanduskasv ja tegelikult otsesed meetmed.

Suur tänu! Sellega ma lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme teise küsimuse juurde, Aleksandr Tšaplõgin, teil on pikalt käsi püsti olnud, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul ongi protseduuriline küsimus. Ma ei tea, kes koostab infotunni järjekorda, teie või teie nõunikud. On kahtlus, et sellele koostajale ma ei meeldi. Täna ma olen üheteistkümnes, eelmisel nädalal olin kaheteistkümnes. Selle hooaja sees mul on olnud võimalus esitada küsimus ainult kaks korda. Ei tea, milles asi. Teie endine ajaleht mind ignoreerib, sest ma ei vasta nende standarditele. Kas Riigikogus on ka mingid standardid, millele ma ei vasta?

Aitäh, hea kolleeg! Riigikogu juhatus paneb selle nimekirja kokku selliselt, et kõigepealt saavad küsida fraktsioonide juhtkonda kuuluvad inimesed ja siis kõik Riigikogu liikmed. Te olete ka korduvalt olnud selles nimekirjas oluliselt kõrgemal ja juhul, kui on kümmekond küsimust, siis me jõuame peaaegu kõik küsimused selle kahe tunni jooksul ära küsida. Aga kui me hakkame kulutama liigselt aega protseduuriliste küsimuste esitamisele, siis me kindlasti nii kaugele ei jõua. Mida kiiremini me põhiküsimuste juurde jõuame, seda kiiremini me jõuame neid ka menetleda.