Проект закона о признании недействительным закон о налоге на транспортные средства (488 СЕ) - первое чтение.

Läheme tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 488 esimene lugemine. Ettekandjaks palun kõnetooli Riigikogu liikme Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Kirjanik on öelnud, et lühidus on ande õde. Ja selle õigusnovelli sisu on ühelauseline: tühistada täies mahus mootorsõidukimaksu seadus. Punkt. Ei tule niisugust seadust järgmisel aastal. Jätke Eesti inimesed ja Eesti ettevõtjad selle maksuga rahule! Vaadake, me kõneleme maksudest, maksukaskaadist. Kuid Isamaa vaade nii mootorsõidukimaksule kui ka teistele järgmisest aastast jõustatavatele maksudele kogumahus üle miljardi euro on selline: on olemas rahanduslikult jätkusuutlik alternatiiv riigi raskes rahanduslikus olukorras kulude teenindamiseks järgmise riigi eelarvestrateegia aastate lõikes. Selle käsitluse on Isamaa esitanud alternatiivse eelarve seletuskirjas. Mootorsõidukimaks toob laiemas kontekstis kaasa mitu põhimõttelise iseloomuga probleemi. Kõigepealt, mootorsõidukimaksu kehtestamiseks ei olnud võimul oleval valitsusliidul demokraatlikku legitiimsust. On juriidiline võim, kuid ei ole demokraatlikku legitiimsust. Reformierakond lubas eelmistel Riigikogu valimistel madalat maksukoormust. Eesti 200, kelle kõik esindajad on siit saalist kadunud, lubas selgesõnaliselt: me ei kehtesta automaksu. Ja sotsiaaldemokraadid, kui me kõneleme liikuvusest ja selle maksustamisest, kõnelesid ainult sellest, et tõukeratastele [tuleks] makse alandada. Igaühel oma prioriteet. Legitiimsust sellel initsiatiivil ei ole. Teiseks, see initsiatiiv ei läbinud ka valitsuse arutelukeskkonna testi. Vabanemisjärgse [aja] kõige suurem kodanikuprotest: mootorsõidukimaksu vastu anti ligi 80 000 allkirja. Selle maksu on oma seisukohtades kahtluse alla seadnud erinevad Eesti majandust esindavad huviorganisatsioonid, nagu [Eesti] Kaubandus-Tööstuskoda, aga ka huvirühma [esindajaid] koondav Eesti Autoomanike Liit ning Eesti Lasterikaste Perede Liit lastega perede liikuvuse ja toimetuleku huvides. Selle maksu puhul me näeme, et see disainiti ligi aasta väldanud poleemika käigus veelgi tõsisemate mõjudega koormiseks. Esmasele registreerimismaksule lisandus registreerimismaks ka sel juhul, kui inimene tahab kasutatud autot müüa, olgu siis autopoodi või käest kätte – see hakkab olema iga kord täiendavalt maksustatud. Lisaks, avalikkus ei tea, et nähakse ette ka automaksu sisse peidetud kasvukoefitsient. Automaks hakkab mahus suurenema, ennast ise lahti kerima suurema koormuse suunas. Automaksu puhul püüavad jätta võimuparteid oma poliitika jõustamisel muljet, et tegemist on väga pisikese tähendusega asjaga. PricewaterhouseCoopersi analüüsist tuli aga välja, et just nimelt väiksema sissetulekuga inimeste puhul, kes soetavad vanemaid ja odavamaid autosid, võib automaksu registreerimistasu moodustada 25% või isegi kuni 100% auto enda maksumusest. Kõneletakse sellest, et näete, me oleme üks väheseid Euroopa riike, kus ei ole autodele maksu kehtestatud, ja tuuakse esile, et see on otsekui argument iseeneses. See ei ole argument iseeneses. Siin maal me otsustame ise, mida on mõistlik maksustada ja mida ei ole otstarbekohane maksustada. Ma tuletan meelde ka Eesti väga ulatuslikku hajaasustust – seda, et meie väga suurel territooriumil elab vähe inimesi. Kui me kõneleme maksukoormusest, siis tuletan meelde, et meil on olemas kütuseaktsiis, mida valitsuskoalitsioon plaanib samuti tõsta paralleelselt automaksuga, bensiini[aktsiisi] 5%. See maksupoliitika, sealhulgas automaksu puhul, suurendab Eestis järgmisel aastal inflatsiooni. See, et meil on regiooni kõrgeim inflatsioon, ei ole mitte paratamatus, vaid tuleneb majandusanalüütikute, pankade ekspertide ja Rahandusministeeriumi enda analüüsi järgi valitsuse regulatiivsetest otsustest uute maksude kehtestamiseks. Suurima osa regulatiivsest täiendavast maksukoormusest järgmisel aastal hõlmabki automaks. Valitsus ise prognoosis 2024. aasta kevadel, et Eestis on 2025. aastal inflatsioon 2,5%, kuid juba suvel – nentides, et sellele on keskne mõju maksutõusudel – tunnistati, et järgmisel aastal on inflatsioon 5%. Lisaks ühele makroindikaatorile, mis inimeste ostujõudu järgmisel aastal kokkuvõtvalt halvendab, on teine asjaolu: Eesti majanduskasvu pidurdavad täiendavad maksud, sealhulgas automaksu kehtestamine. Rahandusministeerium ise ütleb, et Eesti reaalmajanduse kasv on järgmisel aastal just nimelt maksutõusude tõttu 1,2% väiksem. Luminori pank annab hinnangu, mis kõneleb 2%-st, põhjendades erinevust võrreldes Rahandusministeeriumi potentsiaalse majanduskasvu prognoosiga ennekõike maksutõusudega. Nüüd, mootorsõidukimaksu puhul on valitsuskoalitsiooni esindajad, ennekõike sotsiaaldemokraadid, rääkinud, et liiku[misvõimalus] tagatakse inimestele mitte autodega, eriti hajaasustuses ja maapiirkondades, vaid ühistranspordiga. Ka kõik sotsiaaldemokraadid on siit saalist jalga lasknud – ei julge silma vaadata oma jõustatava poliitika tagajärgedele järgmisel aastal. Ühistranspordi valdkonnas valitseb tohuvabohu, mida on tunnistanud järgmise aasta rahastamismõtteid vaadates … Ma näen, et endine rahandusminister härra Võrklaev kogenud mehena, omades ka oskusteavet ja eriekspertiisi, noogutab mulle – täielik tohuvabohu. Kõneleda, et selles olukorras ühistranspordi kättesaadavus ja liikuvus järgmisel aastal paranevad, on vale. Seda teavad kõik valitsusliidu esindajad. Automaksu puhul on kindlasti koalitsiooni esindajate väide, et riigil on rahanduslikult raske olukord, seda [koormat] peavad riigi kodanikud kandma ja seetõttu on asjakohane makse suurendada. Isamaa vaade on just nimelt vastupidine: meie riigi eelarvepoliitiline käsitlus peab olema suunatud sellele, kuidas majandust kasvatada, mitte seda valitsuse poliitiliste otsustega alla tuua, ja teiseks, kuidas pidurdada, mitte paisutada hinnatõusu. Need kaks põhimõttelist perimeetrit ei ole valitsuse poliitikakavatsuste radaril. Ja kui poliitikakavatsuses on lähtekoht vale, siis kõik järelduvad poliitika üksiksammud halvendavad, mitte ei paranda olukorda ega leevenda negatiivseid suundumusi. Valitsus asetab järgmisel aastal suurusjärgus 238 miljoni eurose automaksukoorma Eesti inimestele ja ettevõtetele ning kokku on konsolideeritud maksutõusude maht üle miljardi. Samal ajal kõneleb valitsus deklaratiivselt 132 miljoni eurosest kokkuhoiust valitsemiskuludelt, mida valitsus defineerib – selle üle võib polemiseerida – majandamis‑ ja tööjõukuludena. Kuid vaadakem tõele näkku selles pimendatud kastis, mis kannab 2025. aasta riigieelarve eelnõu nime. Riigikontrolör tõi välja, et majandamis‑ ja tööjõukulud on järgmisel aastal konsolideeritult 2,61 miljardit eurot. Tekib õigustatud küsimus, kui suured on need konsolideeritult 2024. aastal – prognoositavalt, kuna 2024. aasta ei ole veel lõppenud. Eelarve seletuskirjast me seda ei leia, Riigikontroll tuvastas selle ulatusliku liitmistehtega: see summa on 2 miljardit ja 580 miljonit eurot. Lisaks sellele tõsteti 2023. aastast 2024. aastasse üle kümneid miljoneid eurosid. Ja tõenäoliselt, eeldatavalt, kui valitsuse ja Rahandusministeeriumi prognoos septembrist peab paika, jääb ka sellel aastal riigieelarvest kasutamata 2 miljardit eurot, millest omakorda osa, vähemasti kümneid miljoneid eurosid, tõstetakse tööjõu- ja majandamiskuludega üle järgmisse aastasse. Võtame kokku. Tööjõu- ja majandamiskulud ehk valitsemiskulud järgmisel aastal prognoositavalt mitte ei kahane, vaid kasvavad. Isamaa on esitanud oma ettepaneku: vähendage tegelikult valitsemiskulusid. Juba suurem majanduskasv seoses maksutõusude ärajätmisega annaks valitsuse enda hinnangul riigile 180 miljonit eurot rohkem maksutulu. Toon näite: ehk jätta ära ka aktsiiside [tõus], sest ainuüksi aktsiiside puhul valitsus ise konstateerib, et suuremad aktsiisid järgmisel aastal ei too riigile – mis te arvate? – mitte tulu, vaid 1 miljon eurot kulu. See on valitsuse enda diagnoos. Isamaa on pakkunud välja rea poliitilisi ettepanekuid, mis asendaksid selle maksutõusude poliitika. Järgmisel aastal on raske. Paraku ma pean ennustama, et järgmine aasta tuleb Eestile raskem kui see aasta. Geopoliitilise määramise ja julgeolekukeskkonna raamistuses on ka Eesti inimeste elukvaliteet – see väljendub selles, milline ostujõud on Eesti peredel, eakatel, tööd tegevatel inimestel – järgmisel aastal võrreldes selle aastaga madalam. Keskmist palka teeniv inimene kaotab järgmisel aastal kõigi nende maksutõusude ja täiendava regulatiivse hinnatõusu kombinatsiooni [tagajärjel] ühe kuu palga. Eakate inimesteni jõuab ka täiendav maksukoorem, mis on konkreetselt neile adresseeritud ja puudutab kõikide pensionitulude maksustamist. [Mõju] jõuab nendeni pikema viibega, kuid Kallase-Michali konsolideeritud maksutõusude tulemus tähendab neile järgmisel aastal nädalate reaalpensioni kaotust. Sellele maksutõusude poliitikale on alternatiiv. Isamaa on selle sõnastanud ja kavatseb selle [poliitika] kahjulikke elemente vaidlustada. Selle esimene samm on seesama: mootorsõidukimaksu seaduse täies mahus tühistamine. Me oleme esitanud eraldi seaduseelnõu. Me oleme esitanud ka alternatiivses eelarves juhtimisjuhise valitsusele, püstitanud ülesande, et kui see eelnõu ei leia toetust, peab valitsus esitama eelnõud, mis korrigeerivad tegelikku Eesti inimestele jõustuvat maksukoormust. Me peame aru saama, et meie põhiküsimusi on valitsus praegu valesti adresseerinud. Ja kui need küsimused on valesti adresseeritud, siis kujuneb ka liidetavate summa valeks. Inimestele on vaja optimistlikku sõnumit, meil tuleb anda inimestele edasi lootust[äratav] sõnum ka sellel pimedal ja tuulisel ajal. Meie sõnum on üks, Isamaa ei saa lubada täna Eesti inimestele paraku muud kui üht: nende aegade ja selle valitsuse järel tuleb muutus. See maks ei oma demokraatlikku legitiimsust, see ei oma majanduslikku põhjendatust ja see halvendab Eesti inimeste majanduslikke väljavaateid, see habrastab Eesti ettevõtluskeskkonna väljavaateid ja halvendab Eesti perede liikuvust, seda just hajaasustuses, just maapiirkondades, kus paraku – tuleb tunnistada – ei ole inimestel tööl käimiseks ja lapsevanematel laste liikumisvajaduste teenindamiseks [autole] realistlikku alternatiivi. Selle maksu kehtestamise seaduse puhul isegi ei pingutatud, et esitada alternatiivi analüütiline käsitlus. Ja see on väga kehv. Valitsus on rahvale valetanud. Ja see vale tuleb asetada sulgudesse, et Eesti saaks edasi minna kindlamal ja selgemal, arusaadavamal ja mõtestatumal trajektooril. Mul ei ole illusiooni ja ka Isamaal ei ole illusiooni selle eelnõu suhtes, selle suhtes, mis on selle eelnõu saatus täna siin saalis, härra Võrklaev. Aga meie sõnum selle eelnõu kohta on see: armas Eesti rahvas, Isamaa lubadus selle eelnõu puhul on, et see maks küll jõustub, aga see maks jääb Eestis ajutiseks, nagu on ajutine ka tänase võimuliidu võimuaeg. Aitäh teile!

Aitäh ettekandjale väga põhjaliku ülevaate eest eelnõu käsitlemisel! Kuid sellegipoolest on teile mõned küsimused. Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Lubage teid algatuseks tunnustada. Ma arvan, et teie kõne retoorika kvaliteet ei jää alla ka Briti parlamendi parimatele kõnedele. Aga ka seda eelnõu tuleb iseenesest loomulikult tervitada. Valitsuskoalitsioon on teatavasti kehtestanud või kavatseb kehtestada rea erinevaid makse, millele kõigile on alternatiiv olemas. Neid ei ole tegelikult üldse vaja, need on majanduse arengule ja meie inimeste elatustasemele kahjulikud. Seda väidavad majandusteadlased ja tõestab ka võrdlev analüüs teiste samas olukorras olevate riikidega. Aga minu küsimus on selline: miks tahab Isamaa fraktsioon tühistada ainult automaksu? Kas seda peetakse kõige kahjulikumaks või siis on teil tühistamisjärjekord, et üks maks korraga?

Tuleb valida lahinguid ja [pidada] neid lahinguid üks[haaval]. Küsimus on tegelikult relevantne. Aga Isamaa alternatiivses eelarves me pakumegi esiteks välja tervikliku alternatiivse käsitluse riigi [kulu]poliitika teenindamiseks, osutades järgmise riigi eelarvestrateegia perspektiivis, kuidas on riigil võimalik katta ka maksutõusudest täiesti selgelt tekkiv tulu puudujääk. Teiseks, nagu ma osutasin, me [anname] selle kohta Vabariigi Valitsusele juhtimissuunise: me teeme ettepaneku kogu see maksude kaskaad, mis on kas parlamendi menetlusse esitatud või juba vastu võetud, kuid ei ole veel rakendunud, revideerida. Konkreetne üksikotsus on seesama mootorsõidukimaks. Järgmine üksikotsus, mida me vaatame väga suure murega, on maamaksuseaduse kohta. Silmakirjalikkus kuubis! Minu andmetel kogunes sellel nädalal Riigikogu maaelukomisjon – härra Kruuset ei ole siin saalis –, kes ütles põllumajandusettevõtete protesti peale – neid ootab valitsuse initsiatiivil järgmisel aastal ees [kuni] 50%‑line maksutõus, ülejärgmisel aastal [kuni] 100%‑line maksutõus –, et see on tõesti suur mure, sellele tuleb otsa vaadata. Kuidas võeti vastu maamaksuseaduse [muudatus]? Me kõik mäletame. Suvel sisuliselt ilma mingi reaalse dialoogita huvirühmadega suruti läbi see ettevõtlusorganisatsioonidele, koduomanikele ja talunikele aktsepteerimatu tõusunurgaga ning praeguses olukorras toimetulekuprobleeme ja kindlustunde probleeme ainult [süvendav] seadus. Nii et Isamaa järgmine samm siin saalis on teade selle kohta, et mitte maamaks kui niisugune, vaid seesama maamaksu tõusu initsiatiiv [tuleb] täies mahus tühistada. Me peame aru saama, et me oleme praegu objektiivselt väga keerulises keskkonnas. On rida niisugust tüüpi probleeme, millega Eesti, sealhulgas Eesti valitsus, on silmitsi ja mis ei ole etteheidetavad ükskõik millistele meestele või naistele, kellel lasub vastutus Eesti riigi juhtimise eest. Kuid küsimus on nüüd subjektiivsetes valikutes. Ja kui meie piirkonnas on selge nõudluse probleem, kui meie töötlev tööstus kukkus eelmisel aastal 16% – Euroopa suurim kukkumine –, kui meie majanduslangus oli eelmisel aastal 3% ehk Euroopa suurim ja IMF prognoosib meile selleks aastaks samuti Euroopa suurimat majanduslangust, siis me näeme, et regulatiivsed ja valitsuse poliitikavalikutena langetatud otsused lõhuvad tegelikkuses kõikehõlmavalt usaldust. Ja seda näitab mis? Seda näitab ju objektiivse ekspertiisiga konjunktuuriinstituudi kolmas, sügisene Eesti tulevikuvaadete raport, mis ütleb, et meie ekspertide seas valitseb kõigi aegade kõige suurem usalduse puudumine valitsuse majanduspoliitika vastu. Ligi kaks korda rohkem eksperte andis hinnangu, et majanduspoliitika on selle aasta sügisel kehvem, kui võrrelda Kaja Kallase valitsusele eelmise aasta sügisel antud hinnanguga. 100 palli skaalal 87 palli. Ja samavõrra korrespondeerib ettevõtjate ja majandusanalüütikute kindlustunde puudumisele Eesti perede kindlustunde puudumine, kui nad peavad silmas oma tulevikuväljavaateid. Inimesed eeldavad, et nende tulevik läheb kehvemaks. Niisuguse ebakindluse tootmine ja kindlustunde habrastamine [ajal], kui meie rahval on niigi olnud viimastel aastatel väga pikalt keeruline stressikeskkond, ma arvan, ei vasta Eesti huvidele. Küsimus on usaldusväärsuse taastamises. Te saite Euroopa Parlamendi valimistel, lugupeetavad võimuliidu esindajad, signaali. See signaal oli, et te peate oma poliitikat korrigeerima. Mitte retoorikat korrigeerima, vaid poliitikat korrigeerima. Ja mul on väga kahju seda siit kõnetoolist öelda, et te lasite selle võimaluse käest.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Lähtudes eelnevast, Jaak Valge küsimusest, [ütlen, et] ega Isamaale ei ole kobareelnõud kunagi meeldinud, tulebki viilude kaupa neid küsimusi lahendada. Aga [mootorsõidukimaksu seadus] on koalitsiooni poolt tõesti väga ebaõiglane. Väga ebaõiglane [seadus], sest tegelikult sellega ei võeta Eesti elanikult, kodanikult ära mitte ainult kala, vaid ka õng. Kui me mõtleme just nimelt maapiirkondade peale, hajaasustuse peale, siis on meile suuresti räägitud ühistranspordi võluvitsast, mis lahendab kõik Eesti mured. Aga nüüd me oleme jõudnud lugeda, et raha selleks tegelikult teps mitte ei ole ja pigem tõstetakse bussipileti hinda, olgugi et alles hiljuti räägiti, et tasuta ühistransport on see, mis lahendab veel paremini kõik meie mured. Ja selle muna teine pool puudutab meie teid, kuhu investeeringuid ei ole. On räägitud mustkattega teedest, on räägitud teede korrashoiust, koguni lume lükkamisest, aga samal ajal öeldakse, et sõitke kastijalgrattaga. Kas eelnevatel valitsemisperioodidel on ka sellist rumalust räägitud?

Ei ole ingleid ei siin saalis ega Eestit juhtimas – ei täna, eile ega homme. Nii et küllap on [räägitud]. Aga küsimus on selles, et kui me vaatame tõepoolest tõsisemalt poliitikavalikuid, siis me näeme siin paradoksaalsust. Valitsus, kes kõneleb, et vaja on raha automaksust, vältimatult on vaja raha koguda, on langetanud samal ajal millise otsuse? Luksuslike elektriautode soetamise toetamise [otsuse]. Kuni 63 000 eurot maksvate BMW‑de ja Teslade [ostu puhul] maksab valitsus subsiidiumi [kuni] 6000 eurot ühe auto kohta. See on valitsuse prioriteedivalik. Veelgi enam, eelnevalt siinsamas kõnetoolis olnud Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehelt küsisin ma absurdse paradoksi kohta: Eesti toetas Euroopa Liidu Nõukogus vastu võetud otsust maksustada 45%‑lise tolliga Hiina elektriautosid, aga samal ajal Eesti Vabariik kulutab kuni 6000 eurot maksumaksja raha iga [elektri]auto kohta, ka Hiina elektriautode doteerimiseks. Mõttetus! Üks käsi ei tea, mida teine teeb. Puudub terviklik poliitikakäsitlus. See on juhtimise probleem. See, mida valitsus teeb või mida ta ei suuda teha, on poliitika jõustamise probleem. Kuid põhivalikud, mille valitsus on langetanud, olgu see automaks, olgu see 4%‑line käibemaksu tõus, olgu see 4%‑line tulumaksu tõus, olgu see kaskaadina järgnev 5%‑line aktsiiside tõus, olgu see maamaksu tõus, olgu see kõikide tulude täiendav 2%‑line maksustamine, olgu see ettevõtete tulumaksu süsteemi lõhkumine – nende poliitikavalikute puhul ei ole valitsus ühiskonnaga sisulist debatti pidanud. Ja see on põhiprobleem. Eraldi võetuna, üksikuna on kõigi valitsuse poliitikavalikute üle võimalik debateerida, arutada nende kvaliteeti ja tagajärgi. Kuid sellise ülevalt alla jõustamise poliitika valusaim näide on see, et eelmise aasta sügisel saatsid 38 ettevõtlusorganisatsiooni ühisprotesti peaminister Kaja Kallasele selle kohta, et valitsus jõustab majandusvaenulikku poliitikat ilma dialoogita. Möödunud kuul ei pöördunud mitte 38, vaid juba 40 ettevõtlusorganisatsiooni Kristen Michali valitsuse poole täpselt sama kontuuriga etteheidetega. Kahekõne ühiskonnaga on katkenud. Retoorika on läinud õõnsamaks. Retoorika on läinud ulatuslikumaks, aga sellest ühiskonna inspireerimiseks [ei piisa], kui tegelik poliitikakavatsus liigub paraku kiirenevalt kehvemas suunas. See ei inspireeri ühte mõistvat, küpset ja haritud rahvast. Ärge alahinnake Eesti inimesi, inimesed oskavad lugeda teie huultelt seda, mida te ütlete, ja jätavad selle meelde. Aga nad saavad aru ka sellest, [loevad] ridade vahelt, mida te tegelikult mõtlete.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Eile oli siin meie ees õnnetu regionaalminister. Ja teda võib inimlikult mõista, sest tõepoolest, valitsuses ükski teine minister peale tema regionaalsele tasakaalule ei mõtle. Aga inimlikkus inimlikkuseks, ministritel on oma kohused. Poliitiliselt on olukord ikkagi väga karm. Näiteks tuli seesama automaksueelnõu välja ajal, kui haridusminister oli öelnud, et maal tuleb koolide arvu vähendada. Need meetmed, mille valitsus on võtnud, viivad selleni, et perekonnad, õpilased peavad hakkama sõitma kaugemale [kooli] ja õpetajad peavad hakkama sõitma kaugemale tööle või koolide vahel ringi sõitma. Aga materiaalsed võimalused selleks puuduvad. Mida teha, et valitsuse regionaalpoliitika oleks tervik, et iga otsus, mille valitsus teeb, seda ei õõnestaks?

Teie aeg!

See on väga õigustatud küsimus. Tegelikult on põhimõtteline probleemiasetus see: keda see negatiivsete otsuste voog, sealhulgas automaks, kõige valusamalt tabab ning milline on selle mõju meie inimeste elukvaliteedile? Siin tuleb tunnistada, et ega seda ei häbene ka valitsuse esindajad. Ühelt poolt on õõnes retoorika: me tegeleme regionaalse tasakaaluga, me tegeleme sellega, et elu maapiirkondades säiliks. Aga tegelik olukord on paraku – me vaatame murelikult – vastassuunaline. Vaadake, toit Selveris maksab Jõgeval ja Valga maakonnas suures plaanis sama palju, kui see maksab Tallinnas. Kuid paraku me teame, et objektiivselt, reaalselt on maakondlikus arvestuses inimeste keskmine sissetulek erineval tasemel. See tähendab seda, et kui me oleme järsult võtnud kursi kaudsete maksude tõstmisele ja selle kõrval ka automaksu [kehtestamisele], siis sissetuleku mõttes, kui me räägime kogu sissetulekust, lööb see Eestis kõige valusamalt pereliikme kohta väiksemat sissetulekut teenivaid [leibkondi]. Esiteks lööb see lastega peresid, kus on laua ümber suud, keda tuleb toita, ja teiseks just nimelt maapiirkondade inimesi, kus see lööb valusalt just seetõttu, et keskmises palgas on käärid, kui võrrelda Harjumaa keskmise palga tasemega, mis on Eesti keskmisest palgast ligikaudu 25% kõrgem. See on Harjumaa inimeste sissetulek. Me oleme sellises olukorras, et ostujõu pariteedi, eelmise aasta hinnataseme järgi on Eesti toidukaupade maksumus, hinnatase Euroopa Liidus kolmandal kohal. Euroopa Liidus kolmandal kohal! See tähendab, et see paratamatu maksusurve, ennekõike kaudsete maksude puhul, väljendub selles, et noored inimesed, kellel on lapsed ja kohustus oma pere eest hoolitseda, peavad langetama valiku, kas minna sinna, kus on kõrgem palgatase, et üldse hakkama saada. Nende nii-öelda eluvaadet, et nad tahavad [maa]piirkonnas elada, ja nende väljavaateid halvendab sundvalik minna tööle Tallinna või välisriiki. Seda valikut surub paraku inimestele peale see pessimism, mis kandub edasi nende maksuinitsiatiivide paatosest. Ja inimesed on väsinud. Kui inimesed tahavad näha murelikku Eestit, siis nad vaatavad peeglisse. Aga inimesed on väsinud ka valitsuse lakkamatust virisemisest. Positiivset asjade käsitlust, positiivse vaate pakkumist inimeste toimetulekust, positiivsete sammude astumist – meil ei ole neid, aga me vajame neid nagu õhku. Me ei saa olla ilma positiivse tulevikuvaateta. See on palju laiem küsimus, mida me täna arutame. See ei ole ühe maksu küsimus. See on filosoofia küsimus. Koalitsiooni[saadikud], kes te siin olete – kaks koalitsiooni esindajat –, teil ei ole mandaati võtta Eesti rahvalt ära tulevikku, just nimelt hoiaku mõttes. Me peame astuma mingeid samme, ujuma vastuvoolu ka siin parlamendis, moodustades vähemuse. Me teeme seda – olgugi et me oleme siin vähemus –, teades, et me esindame siin saalis enamuse Eesti rahva häält ning me peame siit saalist kahekõnet Eesti ettevõtjatega, Eesti peredega, Eesti eakate inimestega ja Eesti töötavate inimestega. Meie sõnum siit on üks ja selge: selle automaksuseaduse puhul, olgugi et see jõustub järgmise aasta 1. jaanuaril, ei ole teie protest ja mure, Eesti inimesed, ning teie lootus meile asjatud. Teie lootus annab meile selge teadmise, et see maks jääb Eestis ajutiseks maksuks, nii nagu jääb ajutiseks see valitsus.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Me saame kõik üheselt aru, et viimane poolteist aastat maksurallit on olnud ju ainult selle jaoks, et Reformierakond soovib kõrgepalgalistele tulumaksuvabastust ehk tahab teha maksuküüru, vaestelt rohkem raha ära võtta ja rikastele rohkem raha anda. Me oleme pakkunud alternatiivi, et jätaks selle kõrgepalgaliste tulumaksuvabastuse ära ja teeks kärpeplaani. Aga me näeme nüüd neid kärpeplaane. Regionaal- ja põllumajandusminister tegi kärpeplaani: ta kärbib 6 miljonit ühistranspordilt, kuid paar päeva tagasi küsis ta valitsuse reservist 46 miljonit eurot, mille riik peaks andma. Kuidas sulle tundub see eelnõu, mille puhul öeldi selgelt, et see toetab ühistransporti, kui me samas teame, et ühistransport võib järgmisel aastal põhja minna? Kas üldse oleks tohtinud saali tuua sellist eelnõu …

Teie aeg!

… nagu see mootorsõidukimaksu eelnõu, mille koalitsioon siia tõi ja mida me tahame täna tühistada?

Jah, meil on laiema fenomenina väga tõsine võõrandumisprobleem. Meil on väga tõsine probleem, et valitsuse retoorika, valitsuse tegelikud kavatsused ja see, mis selles eelarves on – olgu see seletuskirjas või eelarve enda kirjetes –, ei peegelda tegelikkust. Ja siin tekib niisugune irdreaalsus: meil on ühel korrusel poliitikakavatsused ja poliitiline retoorika ning teisel korrusel on tegelikkus. Aga nende vahe suureneb ja seetõttu on Eestis väga tõsine usaldusprobleem. Et mitte olla lihtsalt akadeemiline, toon ma näite, mis kerkis esile arutelul Rail Balticu rahastuse üle. Valitsuse esindajad ütlevad meile, et selle, kui palju Rail Balticule järgmisel aastal riigieelarvest [raha] läheb, leiame me riigieelarve seletuskirjast. Hakkasime uurima riigieelarve seletuskirja, et saada üks näide, kuhu üldse [raha läheb] – näide oli ühistranspordi segase rahastamise kohta. See on maksumaksja raha, see on raha selles loogikas, et on öeldud, et maksutõusudele ei ole alternatiivi. Valitsus ise on kaotanud praegu riigi rahapoliitika juhtimise võime. See on piloodi ja juhtimispuldi sideme katkemine, väga praktiline probleem. Näide Rail Balticu kohta. 2025. aasta riigieelarve eelnõu seletuskiri, lehekülg 174: Rail Balticule kavandatud raha 185,5 miljonit eurot, lehekülg 197: [kavandatud] investeeringute maht summas 267 miljonit, lehekülg 208: Rail Balticu arenduseks ette nähtud [investeering] 13,8 miljonit, lehekülg 522: 304,4 miljonit, lehekülg 553, investeeringute tabel: 10,8 miljonit, 20,2 miljonit, 13,6 miljonit ja 6,5 miljonit. Rail Balticu lisa eelarve seletuskirja leheküljel 558: ettenähtud raha 315 miljonit eurot, lehekülg 559: ettenähtud raha 302 miljonit eurot. Riigi eelarvestrateegia lehekülg 314: 2025. aastal ette nähtud [investeeringutoetused] Rail Balticu arenduseks 182,4 miljonit eurot ja [investeeringud] Rail Balticu arenduseks 13,6 miljonit eurot. Rahandusministeeriumi esindaja, kellelt ma selle kohta küsisin, ütles, et nad peavad uurima, mis on tegelik number, kui palju riik Rail Balticule [raha] eraldab. Riigikontrolörilt ma küsisin seda ka, riigikontrolör ütles, et võib-olla tuleks võtta praeguses olukorras kõige suurem number, aga lubas ka luua selles selguse. See on karikatuurne. See on naljakas. Me oleme praegu olukorras, kus ametis olev valitsus kinnitab, et maksutõusudele, sealhulgas automaksule, ei ole alternatiivi. Isamaa ütleb, et sellele on alternatiiv, mis on ratsionaalne, venitusteta rakendatav ja mis tagab Eestis väiksema inflatsiooni, tagab suurema majanduskasvu, tagab inimeste tugevama ostujõu järgmisel aastal ja tagab ka riigi rahaliste vaadete jätkusuutliku haldamise. Seda on võimalik saavutada.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Sa mainisid, et automaks mõjutab kõige rohkem elu maal või teeb selle võimatuks. Teada on ka see, et praegune valitsus on otsustanud, et maanteedesse ei ole vaja investeerida, ja praamipiletite hindu tahetakse tõsta. Maksupoliitika tõttu hinnad üleüldiselt tõusevad, maapiirkondades suletakse koole, riigiameteid üritatakse tuua jälle pealinna. Aga võib-olla see ongi valitsuse nii-öelda positiivne plaan, et koondatakse kogu elu suurlinnadesse – see annab võimaluse ka looduskaitsele. Ehk siis elu sureb maal täiesti välja. Nii ei ole vaja enam teid, ei ole vaja ka praamiühendusi, on ainult Rail Baltic, mis viib meid siit kuhugi Euroopasse. Ja sellega hoiaksime tegelikult ka riigi majandamisel kokku. Mida sa arvad sellest?

Ühelt poolt on see retooriline küsimus, mille intellektuaalsest irooniast kumab läbi väga tõsine mure praeguse asjade seisu üle. Aga teate, möödunud valimiste valguses osutas üks vägagi mõjukas poliitik valitsusliidust minuga [kõneledes] sellele, et ega see, mis puudutab elukvaliteeti maapiirkondades, ei ole tegelikult Reformierakonnale, valitsuse juhtparteile, prioriteetne küsimus. Ka objektiivsed uuringud näitavad, et nende toetusbaas, mis on [suurem] Tallinnas ja Harjumaa valdades, rajaneb sellel. Ma väga loodan, et see käsitlusloogika ei pea paika, kuid paraku on praktikas poliitikaotsuste trajektoor tõepoolest selline, et just maapiirkonnad, väiksema sissetulekuga inimesed ja lastega pered on täna kõige tõsisema löögi all. Eelmisel nädalal oli ka Tallinnas külalislahkuse äris osalevate inimeste, majutusasutuste ja toitlustusasutuste sektoris, kus töötab üle 30 000 inimese – üle 30 000 inimese! –, protestiaktsioon, kus see sektor [tegi] oma hääle [kuuldavaks] nii, et ligi 400 toitlustus‑ ja majutusasutuses peatati protestiks töö. Nad on väga lahked inimesed, nad on toredad inimesed, nende äri tegelikult rajaneb ju inimsuhtlusel ja inimlikul empaatial, soojusel, aga nende ettevõtete erialaliit oli Eestis esimene, kes tegi sellise protestiaktsiooni. Ja ma toetan neid selles protestis, sest ajad on rasked, aga eestlane peab oskama rasketel aegadel olla karm ja rääkida tõtt kehva poliitika kohta, mis mõjutab sind, sinu peret ning sinu töötajaid, kui sa oled tööandja, ja sinu tööandjat, kui sa oled töötaja. Selle erialaorganisatsiooni esindajate analüüs olukorra kohta on väga muret tekitav. Nimelt, nende maksukoormus, kui me räägime käibemaksust ja nende klientidele laienevast survest, tõuseb ju üle kahe korra: järgmise aasta 1. jaanuarist 9%‑lt 22%‑le ja 1. juulist 24%‑le. Nende objektiivse hinnangu järgi tähendab see tegelikkuses seda, et paljud ettevõtted – nad on seda ka ise avalikkuses nentinud – peavad kaaluma oma ettevõtte uste sulgemist. Ja selle organisatsiooni protest ei olnud mõeldud kitsalt majutusasutuste käibemaksu [tõusu vastu] – neid numbreid saab töö käigus täpsustada, korrigeerida härra Võrklaev –, vaid oli suunatud valitsuse hoiaku vastu. Nad nimetasid seda kuidas? Kuna nende jaoks oli koroonaviiruse aeg väga valus aeg, millest nad ei ole kasumi ja reservide [mõttes] tegelikult veel täies mahus taastunudki, nimetavad nad seda, mis täna Eestis toimub – teate, kuidas? –, maksupandeemiaks. Nende sõnum oli lihtne: lõpetage maksupandeemia!

Aitäh! Andres Metsoja on registreeritud, aga kuna kell on liiga palju, siis saame jätkata homme. Ma võtan minut aega vaheaega ja siis on istung lõppenud. Aitäh!