Ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (501 SE) esimene lugemine

Oleme jõudnud tänase eelviimase päevakorrapunktini numbriga seitse, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 501 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt terviseministri Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile ravimiseaduse muutmise [seaduse] eelnõu, mis annab haiglaapteekidele õiguse ravimeid ja ravimi toimeaineid sisse vedada. Selle muudatusega parandame patsientidele ravimite kättesaadavust. Ka Soome kogemus ütleb, et sellist sisseveoõigust on haiglaapteekidel vaja näiteks müügiloata ravimi puhul või ravimi puhul, mis on lühikese poolestusajaga või väga kiiresti riknev ja on vaja kiiresti patsiendini toimetada. Patsiendid võidavad, kui tarneahel on lühem ja haiglaapteegid saavad ravimit sisse vedada. Hetkel kehtiva seaduse kohaselt haiglaapteegil sisseveoõigust ei ole ja seega ta peab ravimeid hankima Eestis registreeritud hulgimüüjatelt. Praktikas me näeme, et see on tekitanud probleeme erand[juhtudel] ja puudutab harvemini kasutatavaid ravimeid või näiteks vähiravimi jaoks mõeldud komponente, millest haiglaapteek ise ravimi valmistab. Muudatusega laiendame haiglaapteekidele tarnijate ringi ja lubame haiglate hankepakkumistel osaleda Eestis registreeritud hulgimüüjatele lisaks ka nõuetekohastel teistel Euroopa Liidu ravimihulgimüüjatel. Haiglad saavad seega suurema paindlikkuse ja kiirema tegutsemise võimaluse, kui tavapärane tarneahel ei võimalda ravimit piisavalt kiiresti patsiendini toimetada. Lisaks üksikute patsientide näidetele võib sellist sisseveoõigust vaja olla näiteks juhtudel, kui teatud [olulise ravimi] tarnimine on raskendatud, on see valuvaigisti või antibiootikum. Sellistel juhtudel [on vaja] reageerida. Muudatus ei anna haiglaapteekidele ravimite hulgi- ega jaemüügi õigusi. Tegu ei ole haiglaapteekide kohustusega ise ravimeid sisse vedada, vaid see annab võimaluse reageerida juhtudel, kus see peaks olema vajalik. Samuti ei ole see muudatus mõeldud äritegevuseks. Haiglaapteegid ei saa rakendada ravimite juurdehindlust ega osaleda teiste haiglate hankepakkumistel. Eesti ravimihulgimüüjatel on endiselt võimalus haiglatele ravimeid müüa, hangetel osaleda, oma tootevalikut pakkuda ja haiglatele ravimeid turustada. Riigile otseseid tulusid ja kulusid ei kaasne. Võimalik kokkuhoid peegeldub haiglate eelarves ja muudatus aitab tugevdada kriisivalmidust. Haiglad on meil ka kriisivarude hoidjad ja ka Eesti kaitseväel on haiglaapteek, kes selle sisseveoõiguse saab. Lisaks aitab muudatus elavdada konkurentsi hulgiturul. Konkurentsiamet on korduvalt välja toonud, et Eestis ei ole ravimite hulgimüügi tasandil piisavalt konkurentsi. Selle muudatusega me tegelikult loome võimaluse, et juhtudel, kui Eestis mõnda ravimit ei ole või hind on väga kõrge, on haiglatel võimalik hankida ravimeid rohkem kui, ma ei tea, kahelt kohalikult suurelt hulgimüüjalt. Sisseveoõigus on haiglaapteekidel juba mitmes Euroopa riigis, ka Soomes ja Leedus on see olemas. Kavandatav seadusemuudatus üldapteekide ega veterinaarapteekide tegevust ei mõjuta. Haiglaapteeke on kokku 24 koos Kaitseväe apteegiga. Enne seaduse vastuvõtmist peab Sotsiaalministeerium teavitama muudatustest Euroopa Komisjoni tehnilisest normist teavitamise protseduuri järgi. Seadus on planeeritud jõustuma üldises korras. Ja kuna seadus loob võimaluse, mitte ei pane kohustust, siis haiglaapteegid saavad ise reguleerida muudatuse rakendamiseks vajalikku aega. Palun teil eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Riina Solman, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Esialgu tundub teie plaan mõistlik. Te ütlete, et see aitab elavdada konkurentsi hulgiturul, kuid samas te olete jätnud märkimata, et see loob ebavõrdse konkurentsiolukorra Eesti ja välismaiste hulgimüüjate vahel. Meie kodumaised ettevõtted on seotud Eesti juurdehindluspiirangute ja hinnalepetega, samas välismaised hulgimüüjad saavad tegutseda ilma nende piiranguteta. Kui nüüd riiklikult rahastatud haiglad kannavad maksumaksja kulul ravimite sisseveoga kaasnevad administratiivsed kulud, riigilõivud, [kulud seoses] teavituslubade ja menetluslubadega, siis sellega justkui riik ütleb oma ettevõtjatele, et teie käed on seotud, aga võistelge nüüd nendega, kes võivad vabalt liikuda. Kuidas te kommenteerite seda etteheidet?

Aitäh! Kahtlemata, võrdne kohtlemine on oluline printsiip ettevõtluses. Ja noh, juurdehindlus on Eestis hulgimüüjate jaoks ka reguleeritud. Ravimite jaemüügi puhul me neid juurdehindluse piirmäärasid vaatame Sotsiaalministeeriumis parajasti üle. Juurdehindluse piirmäärad peaksid kindlustama, et ei teenita ülemäärast kasumit. Kuigi juurdehindluse piirmäärad ei ole välismaistel hulgimüüjatel samasugused, ei tegutse nemadki puhtast heast tahtest ja kahjumlikult. Kui meil on juurdehindlus reguleeritud, siis välismaine hulgimüüja võib panna endale sellise marginaali, nagu temale vajalik on. Seega ei ole mingit veendumust, et välismaise [hulgimüüja pandud] hind on madalam ja kuidagi saadakse ebavõrdne eelis. Teiseks, Eestisse tarnimine toimub ju ikkagi ja sellega on seotud kulud. Kui sul on Eesti hulgimüüja ja ravim on siin laos olemas, siis sellisel juhul peaks selle tarnimine haiglasse olema igal juhul odavam kui selle toomine välismaalt. Ma ei näe, et kohalik hulgimüüja satuks kuidagi ebavõrdsesse positsiooni. Neil on minu tunnetuse järgi selgelt eelis olemas. Aga me räägime juhtudest, kus ravim ei ole Eesti turul olemas, näiteks tal ei ole müügiluba või meil ei ole pidevat patsientuuri, vaid seda on vaja üksikutel patsientidel, või on tegemist ravimiga, mida ei saa pikalt laos säilitada. Sellistel juhtudel on kahtlemata haiglaapteekidel sisseveoõigusest kasu, et oma patsientidele oma apteegi kaudu vajalik ravim tagada.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Siin täna ei olnud küll väga palju sellest juttu, aga komisjonis [oli] ja seletuskirjas on ka juttu, et neid ravimeid tuuakse just harvikhaiguste [raviks], nagu sa mainisid ka siin, mõnele üksikule haigele. Aga haige on haiglas õnneks väga lühikese aja oma elust ja enamus tema ravi, kui on näiteks krooniline haigus, toimub ambulatoorses võrgus. Ma küsin. Haiglaapteegid teatavasti – sa ka täna seda ütlesid – jaemüügiga tegeleda ei saa ja ravimeid müüa ei saa. Kuidas see olukord on lahendatud, kui haige läheb haiglast ambulatoorsesse võrku? Kes talle selle ravimi toob või kuidas ta selle ravimi saab? Kas sellele on ka mõeldud, kuidas see süsteem toimima hakkab?

Aitäh! Tõesti, selles osas midagi ei muutu. Eestis on ravimeid, mida enamasti või ainult kasutatakse haiglas. Need manustatakse patsiendile ainult haiglas ja valmistatakse haiglas oma patsientide jaoks. Ja kui need patsiendid liiguvad koju kodusele ravile oma kroonilist haigust perearsti abiga kontrolli all [hoidma], siis on ka praegu need olukorrad lahendatavad. Haiglas manustatakse haigla ravimit ja kui patsient läheb koju või perearsti jälgimisele, siis võib kroonilise haiguse kontrolli all hoidmiseks olla mõni teine ravim. See olukord praegusega võrreldes ei muutu. Ka praegu saavad haiglas olevad patsiendid vahel müügiloata ravimit või harvikhaigusega patsiendid enda jaoks vajalikku ravimit, mida tavapärases, ma ei tea, jaeapteegi valikus ei müüda. Need olukorrad lahendatakse samal viisil nagu praegu. Näiteks võib patsient olla eriarsti jälgimisel ja haiglas [toimub] ravimite manustamine. Eriti kui me räägime kallimatest ravimitest, ma ei tea, bioloogilistest ravimitest või hormoonravimitest, siis nende manustamine tavaliselt ongi haiglas, mitte patsient [ei tee seda ise] kodus. Sellisel juhul ma muret ei näe. Aga kui tegemist on kodus manustatava ravimiga, siis see olukord lahendatakse samamoodi nagu seni. Selle sisseveoõiguse lisandumisega see kord ei muutu.

Riina Solman, palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! No antud juhtumi näitel haiglad kasutavad sisuliselt riigi raha, et konkureerida eraettevõtjatega ravimite hulgimüügis. Ja minu küsimus on, kas see on varjatud riigiabi, mida ei saa ega tohi Euroopa Liidu ühisturul aktsepteerida.

Aitäh! Ma tõin näite, et tegelikult on haiglaapteekidel sisseveoõigus ka teistes Euroopa Liidu riikides. Ja ma oma kõnes ka rõhutasin, et see ei ole nende jaoks äritegemise viis. Nende ülesanne on osutada tervishoiuteenust, aga ka valmistada ravimeid, mida patsientidel vaja on. Nii et nende ülesanne on ikkagi esmalt patsientidele vajalike teenuste osutamine ja nende parim tervis. Ja kui selleks on vaja haiglas valmistada ravimit või sisse vedada ravimit, siis tuleb seda teha. Aga eraldi majandustegevust või ärisuunda sellele rajada ei saa ja seda ka ei ole võimalik teha. Teistele nad ravimeid edasi ei müü. Neil ei ole õigus juurdehindlust rakendada, neil ei ole hulgimüügiõigust, neid ei defineerita hulgimüüjana. Nad kasutavad sisseveoõigust, et [täita] enda esmast ülesannet ehk patsiente võimalikult hästi ravida.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas ma saan õigesti aru, et selle seadusemuudatuse on ajendanud tegelikult praktilise elu vajadus?

Aitäh! Tõepoolest, selle on ajendanud praktilise elu vajadus. See ei ole kuidagi uus ettepanek, seda on ka varem siin saalis arutatud. Ühel juhul on tõesti harvikhaigusega patsientidel, ka lastel vaja kiiresti ravimit. Lihtsalt tarneahel eriarst–haiglaapteek–hulgimüüja läheb väga pikaks ja vahel on iga viivitatud päev lapse jaoks väga olulise mõjuga. Teiseks, tarneraskuste olukord. Viimastel aastatel, koroonajärgselt on esinenud väga palju tarneraskusi. Ja ma ei mõtle seda kuidagi halvasti, aga tõesti motivatsioon on erinev. Kui haiglal on üks patsient, kellel on vaja just seda tarneraskuste tõttu [puuduvat] ravimit, siis otsitakse see ravim välja mõne välismaa haigla või hulgimüüja käest ja organiseeritakse selle Eestisse toomine. See motivatsioon ühe patsiendi nimel tegutseda on teine kui [siis, kui] hulgimüüjal on tuhandeid valikuid sortimendis ja on palju patsiente, kes neid vajavad. Kui ühe patsiendi nimel selliseid ekstra liigutusi teha, siis motivatsioon ongi teistsugune. Sellisel juhul tehaksegi väga palju üksikotsuseid ühele patsiendile sobiva ravimi leidmiseks. Tõepoolest, seda ettepanekut toetavad ka haiglaapteegid. See on tingitud praktilise elu vajadustest, et me suudaksime selles keerulises maailmas pakkuda rohkem paindlikkust haiglaapteekidele, kes teevad väga tõsist tööd, et patsientidele ravimeid tagada.

Aitäh, härra eesistuja! Austatud proua minister! Ma kindlasti ei ole nõus sellega, et motivatsioon on siin põhjuseks, aga see selleks. Ma küsin. Soomes on haiglaapteekidel juba pikka aega see võimalus. Kui vaadata, kui palju on haiglaapteegid aastas seda õigust kasutanud – nad elavad samade tarneraskustega maailmas nagu meiegi –, siis on umbes 30 juhtu aastas. Kui palju [neid juhte] Eestis prognoositakse selle seaduse [vastuvõtmise järel]? Seda oleks Sotsiaalministeeriumil kindlasti oluline enne teada, kui palju on haiglaapteekidele tööd juurde tulemas.

Hele Everaus, palun!

Aitäh! Soome kogemust me vaatasime ja seal on aastas tõesti umbes 30 juhul sellist sisseveoõigust kasutatud erinevate ravimite puhul. Küsisime ka meie haiglaapteekidelt, kas nad soovivad sisseveoõigust kasutada ja milliste ravimitega on probleeme olnud. 2022. aasta lõpus küsisime ja siis kirjeldati kümmekonda juhtumit, kus haiglaapteek hindas, et ta oleks ise sisse vedades ravimi kiiremini saanud. Ka on välja toodud probleeme mõne ravimi toimeainete [hankimisel]. Kui haiglaapteek ise valmistab ravimeid, näiteks vähiravimeid või midagi muud, siis neil on konkreetsete toimeainete kättesaamisega mure olnud. See on see, mille lahendamiseks sisseveoõiguse andmine sobib.

Helmen Kütt, palun!

Ma tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minul on küll väga hea meel selle üle, et see eelnõu on jõudnud Riigikogu suurde saali. Loodetavasti saab see ka varsti vastu võetud, sest 24 haiglaapteeki üle Eesti seda võimalust ootavad. Kas ma saan õigesti aru – praegu on [kõlanud] väga mitmel korral, nagu see oleks mingi kohustus –, et see on võimalus? Võimalus on jätkuvalt tellida hulgimüüjatelt Eestis, on võimalus tellida Euroopa Liidu vastavat õigust omavatelt [hulgimüüjatelt] ja hankeid korraldada. See on valik ja võimalus, mitte mingi kohustus.

Aitäh! Täpselt nii. See on võimalus, see annab reageerimise võimalusi haiglaapteegile juurde ning annab paindlikkust, et patsiendile konkreetne vajalik ravim tagada. See ei ole kohustus. Seega me ei näe, et seaduse jõustumisel oleks olulisi riske või kulusid. Tõepoolest, sellise paindlikkuse loomine on lõpuks patsientide huvides. Lisaks tuleb mainida Konkurentsiameti etteheidet konkurentsi vähesuse kohta hulgiturul. See tegelikult avab võimaluse, loob akna selleks, et ka hulgimüüjad saaksid aru, et nende roll ja vastutus on haiglatele väga hea hinnaga ravimeid pakkuda ja head koostöösuhet hoida. Kui see kõik toimib, siis ei ole haiglaapteegil mingisugust põhjust ekstra vaeva näha ja erand[juhtudel] sisseveoõigust rakendada.

Suur tänu, alati põhjalik ja auväärt minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid tutvustab meile hea kolleeg, sotsiaalkomisjoni liige Irja Lutsar.

Tere hilisõhtust, kallid kolleegid! Aeg on hiline ja teema on raske, aga ma loodan, et me suudame kõik sellesse süveneda. Minister andis juba ülevaate sellest seaduseelnõust, ma seda ei käsitle. Mina kajastan diskussiooni, mis oli sotsiaalkomisjonis, ja ka vastuseid, mis anti sotsiaalkomisjonis. Kuna ministrile on vahepeal uut informatsiooni lisandunud, siis andis ta osale küsimustele natuke teistsuguseid vastuseid. Aga ma juhin neile tähelepanu. Sotsiaalkomisjon arutas seda seaduseelnõu 14. oktoobril käesoleval aastal. Lisaks ministrile oli kohal Sotsiaalministeeriumi [tervishoiuteenuste osakonna] esmatasandi tervishoiu poliitika juht Laura Viidik ja kohal oli ka Riigikogu liige Tõnis Mölder. Üldiselt sotsiaalkomisjoni liikmed toetasid ravimite kiiremat ja soodsamat kättesaadavust. Samuti nähti positiivsena ravimite hankimise keti lühemaks muutumist. Samas oli komisjonis elav ja konstruktiivne diskussioon ja allpool ma siis seda kajastan. Komisjoni liikmed tundsid huvi, miks haiglaravimite turul tegutseb valdavalt kaks hulgimüüjat, mistõttu turul on suhteliselt väike konkurss. Minister vastas, et need kaks tegijat tegutsevad kogu ravimimüügiahelas, sealhulgas [tegelevad] jaemüügiga. Vaid haiglaapteekidele keskendudes on raske ellu jääda. Laura Viidik lisas sellele, et neil kahel hulgimüüjal on suur sortiment ravimeid ja 66-l ülejäänud hulgifirmal on sortiment väga kitsas. Komisjoni liikmeid huvitas, kas SOM teab, kui sageli haiglaapteegid oma õigust ravimeid otse hankida kasutama hakkavad. Minister viitas seletuskirjas toodud näitele Soomest, kus seda võimalust kasutatakse umbes 30 korda aastas. Seda ka täna saalis mainiti. Samas nentis minister laialdasi ja püsivaid ravimite tarne raskusi, mistõttu Eesti vajadus võib oluliselt suuremaks osutuda. Komisjoni liikmed muretsesid, et eelnõu kohaselt soovitakse riigi kontrolli alla võtta ehk siis riigistada kolmandikku kogu ravimiturust, mis on siiani valdavalt toimunud eraettevõtluse najal. Tunti ka huvi, miks puudub avatud ja avalik dialoog antud teemal. Ministri sõnul kolmandikku ravimiturust ei riigistata ja haiglaapteegid ei hakka sisse vedama kolmandikku ravimitest. Praegu pole teada, millises mahus haiglad sisseveoõigust rakendama hakkavad. Paraku pole haiglaapteegil ei huvi ega soovi kõiki ravimeid hankima hakata. Sotsiaalministeeriumi ettepanek on anda haiglaapteekidele laiem sisseveoõigus tarneraskuste olukordadeks ja prognoosimatuteks juhtudeks. Komisjoni see vastus ei rahuldanud ja diskussioon teemal jätkus. [Küsiti,] et kui haiglad neile antud võimalust kasutama ei hakka, siis millele tugineb laia sisseveoõiguse otsus. Minister argumenteeris, et see seaduseelnõu on hea näide, kuhu suunas riik regulatsioonidega liikuma peaks. Riigil on väga vähe hoobasid konkurentsi tekitamiseks. Turgu avavat seadusemuudatust rakendades parandatakse konkurentsi. Kui hulgimüüjad ei saa haiglatele pakkuda head hinda või tarneraskuste korral ei suuda ravimeid Eestisse tuua, on haiglaapteekidel võimalus seda ise teha. See on pehme viis turgu konkurentsile avada, pidades silmas patsientide huve ja ravimite kättesaadavuse järjepidevust, nentis minister. Edasi nentisid komisjoni liikmed, et seaduseelnõu suurendab haiglaapteekide töökoormust ja bürokraatiat. Minister vastas, et ravimiturg on reguleeritud igal pool. Selle seadusemuudatusega tuleb küll lisakohustusi, kuid jääb ära bürokraatlik osa, mis kaasneb ravimite müügiloa taotlemisega. Samas möönis minister, et mingis faasis tuleb lubade taotlemine ikka ära teha, kuna ilma regulatsioonideta ravimivaldkonnas toimida ei saa. Järgnevalt tundsid komisjoni liikmed huvi, kas arutusel oli ka kitsama sõnastuse võimalus. Ministri sõnul arutati kitsa sisseveoõiguse üle umbes viis aastat tagasi, aga viimase viie aasta jooksul on tarneraskused süvenenud. Lisaks on Konkurentsiamet teinud täiendavaid analüüse ja heidab endiselt Sotsiaalministeeriumile ette tegevusetust ravimiturul konkurentsi loomisel. Samal ajal on suurenenud harvikhaigustega patsientide hulk, kelle vajadused mitmekesistuvad. Kui viis aastat tagasi oleks saanud piirduda kitsa sisseveoõigusega, siis vahepeal toimunud muutused pigem toetavad laia sisseveoõigust. Kui tarneraskused leevenevad, harvikhaiguste ravimid muutuvad kättesaadavamaks ja tootjad tulevad taotlema lube nende Eesti turul müümiseks, siis saab rääkida teisest olukorrast. Ministril ei ole aga infot, et ükski nendest trendidest oleks kuidagi muutumas, ja seetõttu tehtigi ettepanek laiema sisseveoõiguse taotlemiseks. Järgnevalt tundsid komisjoni liikmed huvi, millised on ohud või negatiivsed tagajärjed selle seaduse jõustumisel. Minister nentis, et see, kui palju seda seadust kasutatakse, selgub pärast seaduse kehtestamist. Ainsa riskina nägi minister, et hakatakse maale tooma kõiki haiglaapteegile vajalikke ravimeid. Minister lisas kommentaarina, et kui napile ravimivarule kandideerivad kõik Euroopa hulgimüüjad, siis Eesti jääb tagaplaanile. Haiglatel aga on partnerlussuhted teiste haiglatega ja oluline on, et kanalite ring oleks võimalikult mitmekesine. Hulgimüüjate prioriteedid on ehk rohkem hajutatud. Tõnis Mölder tundis muret konkurentsiolukorra pärast ja küsis, kas Sotsiaalministeerium on seda aspekti ka uurinud. Minister sellele küsimusele küll otse ei vastanud, aga kordas üle juba mainitud seisukohta, et praegu pole teada, kui palju haiglaapteegid sisseveoõigust kasutama hakkavad, eeldatavalt saab meie olukord olema sarnane Soomega. Komisjoni liikmed väljendasid ka muret, et endiselt on ebaselge, kui sageli hulgimüüjad konkreetse ravimiga siiani hätta jäänud on, ja nentisid, et probleem pole mitte selles, et ravim pole kättesaadav, vaid hoopis selles, et ravim pole rahastatud ja on haiglale või haigele liiga kallis. Ministrilt küsiti, kas ta on veendunud, et nimetatud seaduseelnõu muudab olukorra ravimite hankimisel paremaks. Ka sellele küsimusele me ministrilt otse vastust ei saanud, aga ta nentis, et haiglatel on nii soov kui ka võimekus olukorda parandada. Pika diskussiooni lõpuks ei olnud mõned sotsiaalkomisjoni liikmed endiselt veendunud, et riik peaks ravimiturule sekkuma, ning palusid ministril täpsustada, kust tuli algtõuge seadusemuudatusteks. Seda küsimust esitati teises sõnastuses täna ka siin saalis. Sotsiaalkomisjonis vastas minister, et ettepanek tuli lauale siis, kui eelmine valitsus avaliku sektori kärpeplaane arutas. Siis leiti, et haiglate ühishanked, haiglaapteekidele ravimite sisseveo õiguse andmine on võimalus kokku hoida. Lõpuks tundsid komisjoni liikmed huvi, millised on seadusemuudatuse järelhindamise objektiivsed mõõdikud. Ministri sõnul plaanitakse hinnata juhtude arvu, mil haiglaapteek on sisseveoõigust kasutanud, selle rahalist mahtu ning haiglaapteekide arvu, kes sisseveoõigust rakendanud on. Järgnevalt tegi komisjon järgmised otsused, mis olid kõik konsensuslikud. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 23. oktoobril, määrata juhtivkomisjoni esindajaks [siin]kõneleja ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja mina tänan teid.

Suur tänu teile ettekande eest. Teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, avan nüüd läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Eero Merilind, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed ja [inimesed,] kes jälgivad meid internetis! Ma toon hästi lühidalt välja kolm positiivset külge selle seaduse puhul. Selle seadusemuudatuse üks peamisi positiivseid külgi on ravimite kättesaadavuse parandamine. Haiglaapteekide jaoks muutub lihtsamaks hankida vajalikke ravimeid ja toimeaineid, mis omakorda tagab patsientidele parema ja järjepidevama ravi. Ravimivarude planeerimine muutub tõhusamaks, kuna haiglaapteekidel on otsene ligipääs mitmetele tarnijatele ja nad saavad reageerida kiiremini, kui turul esineb tarneraskusi. Teiseks, konkurentsi suurenemine. See on samuti oluline aspekt, kuna rahvusvaheliste tarnijate kaasamine võib viia ravimite hindade languseni. See loob haiglaapteekidele rohkem valikuvõimalusi ja sunnib kohalikke hulgimüüjaid pakkuma soodsamaid tingimusi, et konkureerida rahvusvaheliste pakkujatega. See omakorda aitab haiglatel vähendada ravimite hinda ja suurendada efektiivsust, mis toob kasu nii haiglatele kui ka patsientidele. Ja kolmandaks, see seadusemuudatus võimaldab haiglatel kokku hoida kulutusi, kuna nad ei ole enam nii sõltuvad traditsioonilistest hulgimüüjatest. Otsesissevedu võimaldab haiglatel mõnel juhul osta ravimeid madalama hinnaga, mis võib kaasa tuua kulude kokkuhoiu haiglate eelarves ja parendada ravikindlustusraha efektiivset kasutamist. Seetõttu paraneb ka patsientide ravi kvaliteet, kuna haiglaapteegid saavad ise otsustada. See tagab vajalike ravimite olemasolu ja patsientide ravi alustamise viivitusteta. Eriti oluline on see keeruliste ja haruldaste haiguste ravis, kui standardseid ravimeid ei pruugi alati olla ja on vaja leida alternatiivseid lahendusi. Kokkuvõttes toob see seadusemuudatus kaasa märkimisväärse paindlikkuse haiglaapteekide tegevusse ja parandab ravimite kättesaadavust, tõhustades varude planeerimist ja suurendades konkurentsi turul. See kõik aitab kaasa patsientide ravi kvaliteedi tõstmisele ja tervishoiusüsteemi tõhusamale toimimisele. Toetame seda seadus[eelnõu]. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister ja saalis viibivad saadikud ning inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Mind panevad ministri selgitused muretsema, sest tegelikult ei ole see eelnõu saanud alguse otseselt praktilisest elust, nagu minister siin tunnistas saadiku küsimuse peale, vaid – nagu komisjonis me tõepoolest arutasime, minister meile nii ütles seal – algatus tuli kevadel ja kärped on olnud selle aluseks, [eesmärk on] leida kokkuhoiukohti. Sellised natuke hämavad selgitused ja kiirkorras käsile võetud eelnõu läbisurumine Riigikogus häälteenamusega – see paneb mind muretsema. Mille eest ma ministrit tunnustan ja kiidan, on see, et ta pöörab tähelepanu harvikhaigustele. Nende haiguste puhul võib-olla tõepoolest on selline paindlik ravimi hankimise viis efektiivsem. Nagu ta ütleb, on motivatsioon hankida see kiiremini. Minul muidugi kogemus puudub, kas erasektoriga koostöös tõepoolest motivatsiooni ei ole. Ma ei taha seda hästi uskuda, sest millessegi, mida saab erasektor teha, ei peaks sekkuma. Aga meditsiin on selline valdkond, kus mina jään napisõnaliseks ja usaldan spetsialiste. Kui Hele Everaus ka nii arvaks, siis ma paneksin oma käe siia alla. Aga opositsioonipoliitikuna ma juhingi teie tähelepanu riskidele, mis kaasnevad selle kiirkorras läbi surutud eelnõuga. See seadusemuudatus riigistab ravimiturgu, ehkki osaliselt, ja lõhub tänast süsteemi, ilma et seda oleks korralikult läbi analüüsitud. Aluseks on võetud Soome mudel. Räägitud on aastas 30 juhtumist, kus on tulnud harvikhaiguse ravimit hankida. Aga Soomes on rohkem rahvast kui Eestis ja meil ei saa sama hinnangut aluseks võtta. Ehk see tööpõld on tegelikult läbi analüüsimata. Mina arvan ka praegu niimoodi, et me seisame silmitsi läbimõtlematu seadusemuudatusega. Seda surutakse läbi kiirkorras, ilma dialoogita, nagu ka komisjonis märgiti. Proovitakse senist toimivat ravimiturgu asendada riiklikult kontrollitud süsteemiga või vähemalt liikuda sinna suunda mingil põhjusel. Miks ma niimoodi arvan? Mida see eelnõu siis täpsemalt teeb? Lihtsustatult öeldes annab see haiglaapteekidele õiguse ravimeid importida sel viisil, mis esmapilgul, nagu me oleme rääkinud, harvikhaiguste puhul tundub isegi mõistlik. Kindlasti tundub see süütu. Aga plaanimajanduse tagajärjed on palju kaugeleulatuvamad ja ohtlikumad, kui valitsus selle eelnõu puhul meile tunnistada tahab. See tähendab de facto kuni 30% ravimiturust riigistamist. Just nii suur on haiglaravimite osakaal meie ravimiturul. Riik võtab kontrolli alla kolmandiku kogu sektorist, mis on seni toiminud erainvesteeringute ja ettevõtluse najal. Seda võib mõneti pidada hiilivaks natsionaliseerimiseks, mis toimub meie silme all, aga meil tagajärgede osas analüüs puudub. Kui vajalik see samm sellises mahus – just nimelt ühe kolmandiku ulatuses – on? Nagu ma juba oma pingist mainisin, loob see ebavõrdse konkurentsi olukorra Eesti ja välismaiste hulgimüüjate vahel. Meie kodumaised ettevõtted on seotud Eesti juurdehindluse piirangute ja hinnalepetega, samas kui välismaised hulgimüüjad saavad tegutseda ilma nende piiranguteta. Kui riiklikult rahastatud haiglad kannavad maksumaksja kulul ravimite sisseveoga kaasnevad administratiivsed kulud, riigilõivud, [kulud seoses] teavitus- ja loamenetlustega, siis sellega annab riik oma ettevõtjatele signaali: võistelge nüüd nendega, kes võivad vabalt turul liikuda. Ja haiglad tõepoolest kasutavad riigi ehk maksumaksja raha, et konkureerida eraettevõtjatega ravimite hulgimüügil. Mis veel? On juba märgitud, et kogu see protsess on toimunud väga kiirustades, pigem ilma korraliku dialoogita. On olnud vihjeid, et hulgimüüjate ühing on korduvalt püüdnud algatada sisulisemat arutelu, analüüsi, aga … Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… valitsus on eelistanud tegutseda kiirustades, kohati salamisi. Mida see tähendab tavalisele Eesti inimesele? Mina loodan ka, et harvikhaiguste puhul tähendab see patsientidele paremat ravimite kättesaadavust. Ma väga loodan seda, et ministri välja öeldud eesmärgid kas või mõningal määral täituvad. Aga on hinnanguid, et see võib ka viia ravimite kättesaadavuse halvenemiseni. Praegune süsteem tagab, et ravimid jõuavad kiiresti ja efektiivselt Eesti igasse nurka. Riiklik süsteem ei pruugi olla nii paindlik, arvestades meie bürokraatiat, haldussuutmatust ja probleeme nendega seoses. Kas perspektiivis tuleb ka ravimite hinna tõus, kuigi lühiajaliselt võib riik suuta hindu all hoida, seda näitab elu. Aga miks on see riskantne pretsedent, just sellises mahus, ma rõhutan, ühe kolmandiku ulatuses? Kui me täna riigistame ravimituru, siis mis on järgmine samm? Mis on järgmine sotsialistlik samm? Kas järgmine samm võib olla see, et homme otsustab riik, et peaks kontrollima ka toiduainete turgu või ehitusmaterjalide müüki? Me oleme juba läbi elanud ühe riigistatud majandusega süsteemi ja me teame, kuhu see viib. Praegune valitsus näib olevat unustanud need sotsialistlikud õppetunnid ja kordab samu vigu, mille eest on varem kõrget hinda makstud. Eesti riik on loodud selleks, et kaitsta meie vabadusi ja mitte neid piirata. See on samm majandusvabaduse äravõtmise suunas. Aitäh tähelepanu eest!

Järgmisena Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun!

Austatud kolleegid! Minu teine etteaste on Eesti 200 nimel. Kellele siis ei meeldiks, et igale haigele on kiirelt kättesaadav just temale sobiv ravim ja seejuures temale parima hinnaga. See saab juhtuda siis, kui tarneahelad on võimalikult lühikesed, tarneid teevad oma ala parimad tarneeksperdid ning turul püsib mõistlik konkurents. Monopolid ja amatöörid pole reeglina parim vahend probleemide lahendamiseks. Nimetatud seaduseelnõu, nii nagu juba kuulnud olete, valmistati ette eelmise Riigikogu koosseisu ajal. Tookord see seadusemuudatus või sarnane seadusemuudatus toetust ei leidnud. Nüüd on muudatust korrigeeritud ja see uuele ringile saadetud. Praeguses muudatuse versioonis antakse kõigile 24 haiglaapteegile õigus ravimeid ja nende komponente otse, ilma vahendajateta hankida. Seletuskirjas on rõhutatud just harvikhaigustega [inimestele vajalike] ravimite kättesaadavuse probleemi lahendamist. See on igati arusaadav ja tervitatav. Aga neid haigeid ja ka ravimeid, mis sellesse kategooriasse kvalifitseeruvad, pole palju. Teisalt lubab seadusemuudatus haiglaapteekidel kõiki kasutatavaid ravimeid hankida lootuses suurendada konkurentsi ja selle kaudu tagada ka ravimitele madalam hind. Ministri sõnum nii sotsiaalkomisjonis kui ka täna on kohati ambivalentne. Ühelt poolt väidab minister, et haiglad ei hakka laialdaselt ravimeid hankima, ehkki seda keegi tegelikult ei tea. Teisalt nendib ta, et ravimiturul on konkurentsi tarvis suurendada. Pelgalt vaid harvikhaigustele ja üksikutele olukordadele keskendumine konkurentsi vaevalt et palju mõjutab. Definitsiooni järgi on harvikhaigused need, mida põeb umbes 0,05% elanikkonnast, mistõttu need ravimid vaevalt et ravimiturul suurt rolli mängivad. Lisaks tuleb tõdeda, et harvikhaiguste ravimid on sageli ülikallid ja haigetele kättesaamatud mitte seepärast, et konkurentsi pole, vaid pigem seepärast, et isegi väga rikkad riigid ei suuda neid rahastada. Ravimituru konkurents võiks hinda langetada, kui uued tegijad ehk haiglaapteegid siseneksid enamkasutatavate ravimite turule. Samas mainis minister, et haiglaapteegid tõenäoliselt neid ravimeid hankima ei hakka. Mis aga tegelikult juhtuma hakkab ja kui palju seadusemuudatuse tulemusel ravimite hind langeb või nende kättesaadavus paraneb, näeme alles pärast seaduse kehtima hakkamist. Ravimite hange nagu iga teinegi [hange] nõuab kogemust ja oskusi. Pole kahtlust, et üksikute ravimite või nende komponentide hankimisega saavad haiglaapteegid kindlasti hakkama. Kuidas aga hakkab kulgema enamkasutatavate ravimite hankimine, teada pole. Kas haiglad peavad selleks tööle võtma lisatööjõudu ja kuidas see hakkab mõjutama ravikulusid, näitab antud olukorras vaid aeg. Enamik harvikhaigustega inimesi võib küll alustada oma ravi haiglas, aga suur osa ravist toimub siiski väljaspool haiglat. Kuna haiglatel jaemüügiõigust pole, siis lisaks nende ravimite saadavusele haiglas tuleb tagada, et need oleksid ka jaemüügiapteekides saadaval ning vastavalt ravile kompenseeritud. Võib olla, et ühele haigele vajalikku ravimit hakkab nüüd turule tooma kaks hankijat. Kuidas see mõjutab omakorda ravimi hinda, on jälle omaette küsimus. Eesti 200 eelistab kitsast sõnastust, nii et haiglaapteegid saaks ravimeid ja diagnostikume otse hankida vaid oma haigla tarbeks ja haigetele, kellele hangitav ravim on elu päästva potentsiaaliga, või kui tegemist on kriisiga või kui kiireloomulist ravimi hankimist tingivad ravimi omadused, näiteks radiofarmatseutikumid, mis on lühikese poolväärtusajaga. Ravimi otse hankimine ei tohiks muutuda haiglale oluliseks tegevuseks. Seadusemuudatus peaks andma haiglatele võimaluse … Palun mõni minut lisaks.

Kaks minutit lisaks.

… osutada parimat ravi erakordsetes olukordades. Tavapäraste ravimite hankimisel peaks olukord muutumatuks jääma. Kuidas selle seadusega edasi minna, me praegu ei tea. Kuna probleemi suurus pole ministri sõnul teada, siis on raske ennustada, kuidas nimetatud seadus ravimiturgu mõjutab. Ekspertide arvates olulist kulude kokkuhoidu või ravimite hinna langust praegusega võrreldes pole ette näha. Küll saab eeldada, et elupäästvad ravimid saavad haigetele kiiremini kättesaadavaks. Viimane omakorda võib viia ravitulemuste paranemiseni. Mina tänan teid tähelepanu eest!

Järgmisena on registreerunud Tanel Kiik. Kas sul on volitus olemas? Tundub, et paber on käes. Eeldatavalt siis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Paluks ka kolm minutit [lisaaega] igaks juhuks.

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud kolleegid! Austatud terviseminister! No ma kuulasin ka seda arutelu ja paratamatult tahavad mõned asjad täpsustamist. Tegemist ei ole kiireloomulise, kuidagi ootamatult tulnud, läbimõtlemata seaduseelnõu või ettepanekuga. Tegemist on võimaluse andmisega haiglaapteekidele, mida on arutatud aastaid. Aastaid! Seda arutati ka siis, kui mina olin terviseminister, aastatel 2019–2022. Toona see takerdus konkreetselt, ütleme otse ära, Isamaa Erakonna vastuseisu tõttu, nii nagu kahjuks paljud mõistlikud ettepanekud üldse tervishoiuvaldkonnas. Ja rääkida nüüd, et see on kuidagi äkiliselt tulnud ja koalitsiooni häältega surutakse läbi! Ei! Ma vaatasin protokolli. See eelduslikult läbib esimese lugemise konsensuslikult, kuna nii otsustas ka sotsiaalkomisjon, sest ega ratsionaalseid argumente selle vastu, et anda haiglaapteekidele täiendavaid õigusi, tegelikult ei ole. On ärilised argumendid, mis on ettevõtetel, aga ma arvan, et Riigikogu ei peaks tegelema ühegi ettevõtte ärihuvide edendamisega või ühegi sektori ärihuvide pärast muretsemisega. Meie mure on ikkagi patsiendi tervis ja ravimite kättesaadavus. See, et haiglatele antakse õigus ja võimalus lisaks hulgimüüjate teenuse kasutamisele ka vajadusel parema hinna, kiiruse, kvaliteedi, sortimendi või mis tahes argumendi alusel ravimeid ise sisse tuua, on igati mõistlik, tervemõistuslik lähenemine. See elavdab konkurentsi, mis juba automaatselt tähendab pigem positiivset mõju hindadele ehk toob hindu alla. See tegelikult ka avardab patsientide võimalusi teatud juhtudel tõesti kiiremini saada selliseid ravimeid, mille riiki sissetoomiseks ei pruugi hulgimüüjal ärilist huvi olla. Ehk siis antud eelnõu igal juhul teenib rahva tervise huve. See peaks olema parlamendi arutelus kindlasti peamine argument mis tahes tervishoiualaste muudatuste tegemisel. Nüüd mõtleme korra ka laiemalt Eesti ravimiturule: väga palju probleeme on seal, oleme ausad. Kindlasti apteegireform, mis aastate eest ellu viidi, osa neist lahendas, aga mitte kõiki. Aga paljuski see apteegireformi protsess juba näitas, miks see on oluline. Just nimelt selle pärast, et meil ei oleks niivõrd kriitiliselt olulises, inimestele eluliselt vajalikus valdkonnas domineerivat poolmonopoolset, oligopoolset turgu. Kes mäletab, see [teab, et] see oli 18. detsember 2019, üks ilus päev – apteegireformi eelnõu, apteegireformi tühistav eelnõu, täpsustan, oli saanud parlamendis vist eelmine päev tagasi lükatud –, kui hulgimüüjatele kuuluvad apteegid otsustasid päevapealt kell 2 päeval uksed sulgeda. Lihtsalt kolmsada apteeki pandi kinni. Mõeldi, et teeme nalja, vaatame, mis saab, kuidas patsiendid toime tulevad, hirmutame riiki, hirmutame poliitikuid, äkki nad hakkavad selle peale hüppama, äkki nad reageerivad, teevad kuidagi teistmoodi, hääletavad parlamendis nii, nagu hulgimüüjad õigeks peavad. Ja kogu see hirmutamine kestis toona kuid, et meil on 500 apteeki, millest 300 läheb kinni, 200 jääb alles, asulad jäävad ilma. Tagantjärele me teame, et seda ei juhtunud. Kinni läks alla 5% apteekidest üksikutes kohtades. Praktiliselt kõik apteegid jätkasid ja [viisid] ennast turunõuetele vastavaks. Kas konkurentsi mõttes on lõpuni tehtud see reform? Ei ole. On palju kohti nii-öelda turuahelate lõhkumisel, just nimelt apteegiteenuse, apteegipidajate tervishoiusektoriga tihedamal sidumisel, kus on palju tööd veel teha. Aga apteegireform oli kindlasti samm õiges suunas. Miks ma toon just nimelt hulgimüüjate käitumise näite, ongi see, et kui kellelgi on liiga suur jõuõlg turul mis tahes valdkonnas, eriti veel inimestele kriitiliselt olulises, elutähtsas valdkonnas, nagu tervishoid ja ravimite kättesaadavus, siis see on tegelikult otsene risk patsiendi tervisele. Ehk et kui hulgimüüjad näevad, et neile ei sobi mingisugused Riigikogu otsused, valitsuse otsused, siis nad on võimelised patsiendi elu ja tervise otseses mõttes riski seadma, selleks et tol hetkel inimesi survestada. Nii et ma arvan, et kui me täna astume järjekordse sammu edasi, läbime esimese lugemise, loodetavasti ka järgmised lugemised, just nimelt selleks, et piirata hulgimüüjate monopoolset seisu, mitte turul tegutsemise võimalust, see jääb ju alles – ka haiglatele jääb alles võimalus soetada ravimeid hulgimüüjatelt –, siis see on samm õiges suunas, samm tervema konkurentsi suunas. Ning see vähendab patsientide ja haiglate sundvalikut, tihtipeale ka tervishoiusektori kui terviku sundvalikut hulgimüüjate vaates. Ma igal juhul väga tunnustan terviseministrit ja Sotsiaalministeeriumi selle eelnõu siia toomise eest ning tunnustan sotsiaalkomisjoni liikmeid, kes seda eelnõu [enne] esimest lugemist arutasid ja konsensuslikult tegid ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Ma väga loodan, et on ka siiras soov, et see eelnõu saaks seaduseks, sest sellest on aastaid räägitud, seda on aastaid ette valmistatud ja seda on toetanud kõik suuremad haiglad. Mitte kõik 24 haiglaapteeki omavat terviseasutust pole sellega välja tulnud, aga suuremad haiglad on otseselt sellele tähelepanu juhtinud. Toon konkreetsed näited: Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikum ja teised. Kes vähegi soovib ennast selle valdkonna muredega kurssi viia, soovitan kohtuda haiglajuhtidega. Ja kindlasti ma usaldan Eesti tervishoiusüsteemi ja ka haiglaid, et nad teevad patsiendi tervisest lähtuvalt parimaid otsuseid: mis hetkel on mõistlik mingeid ravimeid ise sisse tuua, millal kasutada selleks hulgimüüjateenust. [Ma olen] kindel, et nad on selleks vägagi pädevad, tõenäoliselt pädevamadki, oleme ausad, kui see saal siin, kuna nad igapäevaselt selle tööga tegelevad. Mina igal juhul usaldan neid ja usun, et ka parlament usaldab neid. Nii et anname haiglatele selle õiguse, suurendame sellega konkurentsi, vähendame monopoolset seisu turul ja edendame patsientide tervist. Aitäh!

Aitäh! Fraktsioonidel rohkem kõnesoove ei ole. Minister tahab lõpetada [kõnega] või? Riina, äkki kuulad ministri ära ja siis [teed] lõpus vastusõnavõtu või tahad Tanelile kohe vastata? (Riina Solman täpsustab.) Tanelile kohe? Vabandust, minister! Siis anname Riina Solmanile vastusõnavõtu. Palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud saadikud! Austatud inimesed, kes te meid kuulate! Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nimel Tanel Kiige esitatud kõne – no see retoorika oli kõike muud kui mõistlik. See oli demagoogia. See õpetas inimesi hirmutama Isamaaga. Kõiges on süüdi Isamaa. Isamaa takistab ravimituru, ma ei tea, normaliseerimist ja konkurentsi. Ma olen sotsiaalkomisjoni liige ja kui see arutelu oli [komisjonis] esimese lugemise [eel], siis me lubasime täiesti konsensuslikult sellel teise lugemiseni jõuda. Nüüd kuulan siin selliseid süüdistusi, et Isamaa takistab arutelu või üleüldse seda eelnõu läbi laskmast. Ma ise rõhutasin oma kõnes, kui oluline on harvikhaiguste puhul, et ravim oleks kättesaadav, ja avaldasin [arvamust] siitsamast puldist, et harvikhaigustega [inimesed] peaksid saama parema ligipääsu ravimitele. Nüüd kuulata sellist demagoogiat – see tõesti pahandab mind. Kui Tanel Kiik ei kuulanud, mida rääkis Irja Lutsar, kes on oma eriala spetsialist, siis [ma kordan, et] ta ütles kenasti välja, et konkurentsi osas mingit paranemist ei pruugi tekkida, ka hinna osas ilmselt ei tule odavnemist. Mis küll [paraneb], on tõepoolest harvikhaiguste ravi. See on ka ainuke, mida siin oodata on. Ja mida veel öelda? Mida see eelnõu täpsemalt teeb? Ma kordan üle, kui Tanel Kiik sellest aru ei saanud. Küsimus on ju ühes kolmandikus turuosa äraandmises, riigistamises, äravõtmises, natsionaliseerimises. Selles on küsimus. Kas see peab olema nii suures mahus, oli minu küsimus. Me oleme juba läbi elanud ühe riigistatud majandusega süsteemi ja me teame, kuhu see viib. Praegune valitsus ei peaks neid õppetunde unustama, kordama samu vigu ja süüdistama saadikuid, kes seisavad erasektori huvide eest. Riik ei pea igale poole sekkuma oma karvase käega. Aitäh!

Tanel Kiik, vastusõnavõtule ma vastusõnavõttu ei saa kahjuks pakkuda. Ma saan terviseministrile anda … Üks protseduuriline [küsimus] enne.

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Ma loodan, et teie kuulsite ja ka protokollis on õigesti, et ma viitasin sellele, et toona, kui ma ise olin terviseminister – ma mäletan väga hästi seda aega –, Isamaa tõkestas sarnase ettepaneku arutelu. See on faktiliselt tõendatav. Ma võin need andmed saata heale kolleegile. Mind ei tasu süüdistada valetamises, kui ma viitan asjaoludele, mis on aset leidnud ja on faktiliselt tõendatavad. Ja see, et Isamaa esindaja nii kirglikult reageeris ja seadis kahtluse alla minu arusaama sellest eelnõust, näitab, et mu kriitika oli õigustatud. Seda enam, et see eelnõu ei riigista mitte midagi, vaid see eelnõu annab võimaluse haiglatele kasutada lisaks hulgimüüjatele ehk erasektorile alternatiivina enda sisseveoõigust. Riigistamine on hoopis midagi muud. Ma usun, et me võiksime kõik siin oma väljendustes täpsemad olla. Usun, et olete istungi juhatajana sellega nõus.

Protseduurilist ma küll ei näinud, aga kõik see, mis te nüüd ütlesite, ja ka teie eelnev sõnavõtt puldist on salvestatud stenogrammi, nii et seda saab pärast täpselt üle vaadata. Riina Solman, küsimus istungi juhatajale.

Austatud istungi juhataja! Austatud saalis viibijad! Kuidas on võimalik süüdistusele vastamata jätta, kui Tanel Kiik kasutab protseduurilist küsimust oponendi süüdistamiseks?! Veel kord, mina ei ole öelnud, et Tanel kõige kohta valetas. Ma ütlesin, et see on demagoogia ja häma, mida ta räägib. Igal saadikul on õigus seista oma veendumuste eest ja erasektori eest, saamata ebakohaste hinnangute osaliseks.

Protseduurist on küll nüüd [asi] natuke kaugel, aga [mul on] täpselt sama sõnum, mis ka eelkõnelejale oli: see kõik salvestub stenogrammi ja sealt saab pärast järgi kontrollida. Nii, nüüd annan läbirääkimistel lõppsõna terviseminister Riina Sikkutile. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Selgitan kahte asja. Vaatamata sellele, et haiglaapteekide [ravimite] kogumaht moodustab pea kolmandiku, 28% kogu ravimiturust, siis me ei lähe seda riigistama ja kuidagi turu olukorda jõuliselt muutma. Sisseveoõiguse kasutamine on võimalus, see ei ole kohustus. Seda kindlasti ei hakata kolmandiku turu osas [rakendama]. Ravimite sisseveoga kaasnevad ka kohustused. Haiglaapteek peab ravimite sisseveost teavitama, ravimi vastuvõtul müügiloale vastavust kontrollima, ravimite üle arvestust pidama, ravimite transportimisel säilitusnõudeid kontrollima ja tagama ning statistilisi andmeid esitama Ravimiametile. Ravimite tootmine ja müümine on väga rangelt reguleeritud ja sisseveoõigusega kaasnevad kohustused. See ei ole kuidagi ühepoolse eelise andmine. Ma rõhutan, et oluline on patsiendile ravimi kättesaadavuse tagamine. Teatud juhtudel võimaldab seda kõige paremini teha haiglaapteek, kellel on sisseveoõigus ja paindlik võimalus reageerida. Teiseks oli nii komisjonis kui ka saalis segadus selles osas, miks või kust see algatus tuli. Siin on olulised kaks asja. Ühelt poolt, tõesti, seda, et patsientidele vajalikke ravimeid ja nende toimeaineid võiks võimaldada haiglaapteekidel vajadusel kiiresti sisse [osta], on arutatud üle viie aasta. Mina olen kuus aastat poliitikas olnud ja kogu selle aja on see teema üleval olnud. See on reaalne vajadus, mis on elust tulnud. Aga nagu Tanel Kiik kirjeldas, on eelnõu menetlus eelmistel kordadel takerdunud. Nüüd, peale viimast selle teema arutelu valitsuses on muutunud kaks asja: peale COVID-it on tarneraskused [süvenenud] ning peale suurt sõda [on muutunud oluliseks] kriisivalmiduse tõstmine ja ravimivarude moodustamine Eestis. Sealhulgas on kasvanud Kaitseväe keskapteegi roll. Kui me enam kui viis aastat tagasi arutasime ainult kitsast sisseveoõigust, siis nüüd, on see siis kriisis või tarneraskuste olukorras reageerimise vajaduse tõttu, on see sõnastus laiem, kui oli viis aastat tagasi. [Seda selleks], et oleks võimalik praeguses olukorras paindlikult reageerida erinevatele kriisidele. Nüüd, see eelnõu konkreetselt selle valitsuse puhul tuli tõesti lauale seoses sellega, et eelmise valitsuse ajal võeti nulleelarve protsessi ja kärpimist väga laialt. Sotsiaalministeerium tõesti kaardistas kõik teenused. Ja sealt tuli ettepanek tõsta, nagu täna ka arutati, meditsiiniseadmed Terviseametist Ravimiameti alla. Ning tuli ka ettepanekuid tõsta mingid vastutused kokku ühte ametisse või mingisuguseid protsesse ühtlustada. Tuli erinevaid ettepanekuid ja osa neist on jõudnud juba valitsuse lauale või siia saali aruteluks. Üks nendest ettepanekutest oli haiglaapteekide laiem sisseveoõigus. Eeltöö algas eelmise valitsuse ajal ja nüüd ta jõudis siia. Ühelt poolt on see reaalelust tingitud vajadus, mille tõttu toodi teema lauale juba üle viie aasta tagasi. Nüüd [toimub] ministeeriumides kõigi teenuste ülevaatamine, tõhustamis- ja kärpekohtade otsimine, mis tõi lauale ka teemad, mis varem pole lahendust leidnud. Aga tõesti oli koalitsioonis kokkulepe ja tahe see ära teha ja seetõttu ma täna selle eelnõuga ka teie ees seisin. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoovid on ammendunud. Lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 501 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. november kell 17.15. Seitsmes päevakorrapunkt tänases päevas on läbitud.