29 Riigikogu liikme esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks rahandusminister Jürgen Ligile

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini: 29 Riigikogu liikme esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks rahandusminister Jürgen Ligile. Enne kui ma kutsun kõnetooli ettekandjad, selgitan menetlemise korda. Esiteks on sõnavõtud. Sõnavõtuks on nii nõude esitajate esindajal kui ka ministril aega 20 minutit. Seejärel on kõigil võimalik ministrile esitada kuni kaks küsimust, mille järel on läbirääkimised, kus saavad osaleda fraktsioonid, soovi korral saab lõpetuseks esineda ka minister. Siis toimub hääletus. Head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli umbusalduse avaldamise nõude esitajate nimel kõnelema hea kolleegi, Riigikogu liikme Martin Helme.

Aitäh! Nii ta on, et terve hulk Riigikogu liikmeid soovivad avaldada umbusaldust Jürgen Ligile, rahandusministrile. Põhjused, miks me oleme kaotanud tema vastu usalduse, on järgmised. Jürgen Ligi on oma väljaütlemistega alavääristanud Riigikogu kui institutsiooni ja on kahjustanud parlamendiliikmete mainet tervikuna. Lause "See poliitiline suva, mis seal domineerib, tegelikult ei võimalda riigi rahandust juhtida" solvab ühemõtteliselt kõiki 101 Riigikogu liiget. Poliitilist debatti tuleks pidada lugupidavalt ja kriitilistele küsimustele vastates tuleb kolleegidesse suhtuda austavalt. Jürgen Ligi oli riigieelarve esimesel lugemisel sisulistele küsimustele vastates raskustes, mis näitab tema ebakompetentsust, mida ta kompenseeris üldsõnalisuse ja solvangutega. Ligi ei oma riigirahandusest täit ülevaadet ja on seega oma ametis ebapädev. Jürgen Ligi peab kriitikat riigieelarve läbipaistmatuse kohta tühikargamiseks. See läheb vastuollu õiguskantsler Ülle Madise, riigikontrolör Janar Holmi ja paljude valdkonna asjatundjate seisukohaga, et tegevuspõhine riigieelarve on üldsõnaline ja sealt pole võimalik täpselt aru saada, millele maksumaksja raha kulub. Riigieelarve peab olema läbipaistev, kuid tänasel koalitsioonil puudub tahe seda läbipaistvaks teha. Rahandusminister Ligi on öelnud, et Riigikogu roll riigieelarve menetluses peaks hoopis vähenema. Selle lausega väljendas rahandusminister selgelt oma suhtumist parlamenti ja see väljaütlemine on vastuolus põhiseadusega. Eesti Vabariigis kehtib võimude lahususe printsiip, mille kohaselt on Riigikogu valitsuse tööandja. Parlamendisaadikud on erinevalt valitsuse liikmetest valitud rahva poolt ja meil on õigus teada, milleks maksumaksja raha kulutatakse. Jürgen Ligi alandas riigieelarve esimesel lugemisel korduvalt erinevate erakondade poliitikuid. Eriti silmapaistvad olid naispoliitikute suhtes loobitud solvangud ja mõnitused, kui Ligi pidas nende küsimusi riigieelarve kohta kas tänitamiseks või nimetas saadikuid valevorstideks. Tegemist ei ole millegi muu kui soolise diskrimineerimisega. Üleolev käitumine vähendab rahva usaldust nii Riigikogu, valitsuse kui ka poliitikute vastu üldiselt. Ja asi läheb veel paremaks: Jürgen Ligi ründas ka ajakirjandust, kes kajastas riigieelarve kui riigirahanduse tähtsaima dokumendi menetlust, tuues esile opositsiooni kriitika. On kahetsusväärne, et meil on rahandusminister, kes üritab vaba ja sõltumatut ajakirjandust vaigistada. Ajakirjandust nimetatakse meil neljandaks võimuks, kellel on poliitiliste protsesside kajastamisel oluline roll. Eesti riik ei peaks kindlasti langema tagasi aega, kui meedia oli riikliku kontrolli all. Ligi juhtimisel koostatud eelarve on üles ehitatud juba mitu aastat esitatud ülioptimistlikele ja ekslikele eeldustele, et majandus hakkab kasvama ja maksutõusudest loodetud lisaraha laekub täiel määral. Nagu me näeme, on tegelikkus risti vastupidine. Maksutõusud kahjustavad Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ja inimeste ostujõudu ning 2025. aasta eelarve süvendab majanduslangust veelgi. Rahandusminister peab võtma vastutuse oma ebasündsate väljaütlemiste ja riigieelarve koostamisel [tehtud] juhtimisvigade eest. Seni on minister lugupidava poliitilise debati ja vastutuse võtmise asemel esitanud üksnes õigustusi ning solvanguid. Minister peab pakkuma probleemidele toimivaid lahendusi, ent ta on osutunud nende leidmisel hoopis takistuseks. Et ma ei oleks liiga üldsõnaline, toon mõne näite, milline siis see Reformierakonna moodne retoorika on. Eriti pöördun ma kolleegide sotside poole. Oma nupulevajutamisega näitate te, kes te kiidate ennast feministiks olemise eest, kas te kiidate heaks ka naiskolleegide mõnitamise ja alandamise. Ega meil kellelgi ei ole illusiooni, küllap te ikka kiidate heaks, aga me teame ka seda, et te ju tegelikult ei hooli siis naiste väärikusest, vaid te hoolite võimust. Naiste eest seismine erutab teid ainult siis, kui saab oma oponente rünnata. Ligi ja Reformierakond ei ole aga teie oponendid, vaid on omad. Te peate lihtsalt arvestama, et kui te nii käitute, siis ei tohi te mitte kunagi enam naiste õiguste teemal sõna võtta. Minule kui konservatiivile on küll täiesti vastuvõetamatu, kui minister pöördub naiskolleegide poole ja ütleb näiteks "Ärge mängige krokodilli!" või "Te ei ole ilus ka, eks!" või "Ma hindan seda edaspidi, et ma olen täiskasvanum kui teie ja seda kasvatust ei vaja". Niimoodi siis pöördutakse naiskolleegide poole! Selliseid üleolevaid, mõnitavaid, ülbitsevaid ütlemisi tuli lihtsalt tundide kaupa. Meie arvame, et nii ei kõlba. Ülaltoodut arvestades puudub meil usk, et minister suudaks ja tahaks täita ametiga kaasnevaid kohustusi ning antud lubadusi. Seetõttu avaldavad allakirjutanud saadikud ministrile umbusaldust.

Aitäh! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Austatud Riigikogu! Austatud Riigikogu juhataja! Ma tänan kõiki siin saalis, kes tundsid huvi riigirahanduse vastu ja küsisid küsimusi selle sisu kohta. Suure saali vastustest saan ma tagantjärele täpsustada seda, et näiteks Võru lasketiiru kohta ei saanud ma puldis olles nende 700 lehekülje seast informatsiooni kätte põhjusel, et see on kirjas ületuleva ja üleületuleva aasta kohta riigi eelarvestrateegias, mitte järgmise aasta eelarves. Kaitseliidu eelarvet ei leidnud ma kiiruga osalt selle pärast, et kuigi ma viitasin eelarve lisale ja Kaitseministeeriumi valdkonnale, on Kaitseliidu kui avalik-õigusliku isiku kohta eelarves kirjas ainult toetus temale. Kaitseministeeriumi all on sihtotstarbelised 58 miljonit, mis jagunevad tegevustoetuseks ja investeerimistoetuseks. Meelsasti abistan Riigikogu liikmeid ka muudatusettepanekute tegemisel, juhul kui see tundub tehniliselt keerukas. Rail Balticu eelarve kohta küsiti ja öeldi, et kirjas on ainult 13 miljonit. Nagu ma ka ütlesin, see summa ei ole ammendav. Osutan siis täna, et investeeringutoetuste all on 234 miljonit veel. See läheb investeerimistoetusena Rail Baltic Estonia OÜ‑le. 13 miljonit on siis investeeringud eelarvest, otseinvesteeringud. Täpsustan veel sedagi, nagu ma juba õige mitmele küsimusele vastates korduvalt ütlesin, et transpordidotatsioon on valitsuse sihtotstarbelises reservis. Täpsustan, et see aasta, mis ajast eelarvet niimoodi on koostatud, on 2023. Nii et enamasti kõik erakonnad on selle praktikaga seotud olnud ja püüame seda siis parandada. Eelarves on olemas mingi summa baaseelarvena ja siis see täpsustuv, kuluvalemiga täpsustuv summa. Seda kõike peame liikuvusreformi raamides siis muutma. Struktuuripoliitika küsimusi ma kiidan eraldi. Riina Solmanil oli kaks küsimust korraga, üks kadus teise taha ära ja ma jäin mõtlema. Vastasin ära sellele, miks hooldekoduelanik ei kvalifitseeru üksi elavaks pensionäriks, aga jäin mõtlema koduste [lapsevanemate] ravikindlustuse teemal. Nüüd ma võin täpsustada seda poliitikavalikut. Kuna neid valikuid tuli teha rahakitsikuses, siis me pidasime silmas kõigepealt seda, et see kodus lapsi kasvatav inimene on tavaliselt keskmisest paremini kindlustatud sel ajal, kui lapsed väiksed on. Järelikult on pere ülalpidamine piisav, aga samas on tulevikuriskid sotsiaalselt üsna suured, sest hiljem on neil väiksem pension. Nad jäävad tööturult kõrvale ja kui nad sinna tahavad naasta, on see raske. Loomulikult on alati ka üksijäämise risk või ei ole ühele vanemale rajatud majanduslik kindlus garanteeritud. Aga rohkem olulisi lünki ma vastustes ei leidnud. Vajaduse korral täidan neid muidugi edasi. Eelarve detailide selgitamiseks on parim koht tegelikult rahanduskomisjon. Paraku ei käi kõige vihasemad kriitikud rahanduskomisjonis. Nad tegelikult ei olnud ka saali arutelul, mis muidugi ei takistanud neid paiskamast meediasse ja ka siia saali kurja kriitikat sellel teemal, mida nad lootsid näha. Näiteks on Martin Helme väitnud – ja mitte ainult tema –, et ma käin rahanduskomisjonis inimesi solvamas ja sõimamas. No ei käi, aga ma kohal käin. Lihtsalt see valetamise mass on liiga suur selleks, et saaks jätta kommenteerimata. Edasi fikseerin ma opositsioonipoolseid lünki eelarvedebatis tervikuna ja põhjendan saalis tekkinud pingete dünaamikat ja põhjusi. Ma ei kuulnud opositsioonilt mitte ühtegi küsimust eelarveolukorra kohta, mis võiks olla Riigikogu põhimure, ega selle parandamise ideede kohta. Mitte ühtegi. Mitte kedagi ei huvitanud, keegi ei uurinud, miks me oleme valinud just sellised kärped ja maksud, ega pakkunud keegi asemele ka midagi kasutamisväärset. Kedagi ei huvitanud riigieelarve piirid ega kehtivad reeglid. Mitte kedagi. Ma saanuks siin selgitada. Ma ei kuulnud ka külades ja kõrtsides mööda Eestimaad kuulsaks räägitud alternatiiveelarvest ega saanud seepärast autoritele selgitada, et laen ei ole tulu, et CO2‑kvoodi raha ei saa kasutada kaitsekuludeks ja euroraha ei tasakaalusta eelarvet, vaid on lõplik summa, meie eelarve defitsiidi aastateks on see lõplik summa. Selle kiirem ärakasutamine ei aita eelarve [positsiooni parandamisele] kaasa, vaid jätab meid tulevikus [rahast] ilma. Aga just sellised asjad, mitte minu isik, peaksid põhiseaduse järgi olema Riigikogu mure ja järelevalve valdav sisu. Mingit poleemikat ei tekkinud ka majandusülevaate ümber, kuigi panin sellesse olulisemad strateegilised näitajad ja sõltumatute ekspertide põhjendused olukorra kohta, mis tegelikult vaidlesid vastu siin saalis [esitatud] süüdistustele ja kriitikale. Selle asemel anti enda vastuseid mu kõnes juba vastatud küsimustele. Ei hoolitud seejuures prognoosidest ega sõltumatutest analüüsidest ja süüdistati napilt kolm kuud ametis olnud valitsust selles, et ta kaks möödunud sõja-aastat majandust ei ole kasvatanud. Meil on demokraatiaga probleeme, selles ma olen küll opositsiooniga nõus. Kui ma ministrina kirjeldan [riigieelarve] lugemisel tendentsi, et majandus on pööramas tõusule, et me valitsemiskulusid 2025. aastal otseselt vähendame nii absoluutselt kui ka proportsionaalselt ning et inimeste ostujõud on tõusnud, siis riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimees ei tule riigieelarve lugemiseks isegi kohale, aga räägib taustal kaamerasse, et majandus langeb, valitsemiskulud kasvavad ja rahvas vaesub. Ja ta on seejuures kõige popim mees poliitikute hulgas! See on Isamaa Erakond, kes materdab meie isamaa olusid fakte eirates, nagu ta oleks Keskerakond või EKRE. Meil on probleem ka erakondade kompassiga. Keskerakond reageeris korduvalt kriitiliselt väitele, et Putini agressioon on Eesti majandusele raskelt mõjunud, ja seda tegi ka EKRE, kui siit puldist vaadata. Aga mina viitasin seejuures majandusanalüüsidele. EKRE poetas oma küsimustesse korduvalt vimma Ukraina abistamise pärast. Tavaline. Ma ei saa selliste hoiakute suhtes lugupidav olla, ka tulevikus. Ma ei saa jätta kinnitamata sedagi, et tunnen põlgust, kui parteid ja valitsust peetakse majandust juhtivaks jõuks ja Kremli hübriidrünnakutes nii kasulikult kaasa lüüakse, et agressiooni mõjusid Eestile naeruvääristatakse. Kremli eesmärk on alati ja mis tahes vahenditega tekitada läänes umbusku ja ebakindlust. Sellele ei tasuks kaasa hõisata. Asjakohastele küsimustele vastan ma Riigikogus alati meeleldi, kiidan neid ja kiidan ka Riigikogu juhatajat – mitte oma erakonnakaaslast, muide – siinjuures, et ta mitte parteid, vaid Riigikogu esindas. Aga õhkkonna lõi kolmapäeval tõsiasi, et küsimuse formaati kasutati sageli mitte vastuse nõudmiseks, vaid selleks, et mind või kedagi kolmandat isiklikult alavääristada ja lihtsalt valetada. Valetatakse ka selles umbusaldusavalduses. Näiteks [väites,] et ma naispoliitikuid valetamises süüdistasin. Ei, ma tegin seda kõigi valetajate suhtes, kõigi suhtes, aga naispoliitikud pole siin erand olnud. Nädalalõpuintervjuude fraasidest jaburaid seoseid kokku kleepida on valelik ja "valevorst" on selle kohta õige sõna. Valelik on esitada küsimuse pähe seosetut laimu. Ma näiteks ei olnud ka 2015. aastal rahandusminister ega olnud ka enne seda kuritegevuse [vastu võitlemise] eest vastutavas ametis. Selles mind süüdistada on alatu. Aga juba saalis ma rääkisin sellest, et tegelikult läks meil rahapesutõrjega noil aastail hästi. Ent tüüpiliselt järgnes sellele pudrule ja kapsale küsimus hoopis selle kohta, mida tavainimene sööma peab. See ei ole eelarvedebatt, tunnistagem. Nädalaga on seda siit saalist küsitud vähemalt kolm korda. Ma hea meelega debateeriksin sotsiaalpoliitika üle, vaesuse tõrjumise üle, aga mitte konkreetse perekonna menüü üle. See on lame, see, millesse mind siin on korduvalt kistud. Aga võite lugeda värsket valetamise näidet ka Delfi naiskolumnisti sulest, kes minu öeldu pahupidi pööramise kõrval võltsib ka sellessamas umbusaldus[avalduses] tsiteeritud õiguskantsleri ja riigikontrolöri öeldut ja omistab neile seisukoha, et 2025. aasta eelarve olevat veel läbipaistmatum kui eelmised. Need kaks põhiseaduslikku isikut, kellega mul väga tihti on väga sarnane arvamus, ütlevad tegelikult vastupidist, nagu minagi. Ma ei kurtnud näiteks Riigikogu huvi pärast, nagu kirjutab naiskolumnist, kes on mind mõnitanud hullemini, kui kannatab trükimust, vaid huvipuuduse pärast, ja nagu ma tegelikult ütlesin, mu suu ei paindu tahtma selle huvipuuduse ja suva rolli suurendamist eelarve menetluses. Mu suu ei paindu. Pealkirja sattus küll fraas, lehepealkirja, et seda Riigikogu rolli ei peagi suurendama, aga ma ei ole kuskil näinud väidet, et seda peaks vähendama, nagu nüüd umbusaldajad on öelnud. Aga ka too pealkirjafraas ei kuulunud mulle. Viia eelarvedebatt selle peale, et viija ei saa eelarvest aru, on iseenesest taktikaliselt rumal. Aga kui seda on nii järjepidevalt tehtud, pakun abi ja enne selgitan tegevuspõhise eelarve ajalugu. Esimese tegevuspõhise eelarve tegi täismahus EKREIKE, minu tänane umbusaldaja. Ega mina ei usalda EKREIKE‑t ka. Aga vormiküsimus ei tohiks asendada sisu ka eelarve puhul. Juhise tegevuspõhisele eelarvele üleminekuks andis Riigikogu raport 2016. aastal, mitte mina. Mina ei olnud siis Riigikogus. Riigikontrolör Alar Karis sai seal kah sõna, et seda seisukohta toetada, ja ta sai ka 2017 üle kinnitada, et riigieelarve ei tohi olla ainult raamatupidamisdokument, see tähendab, et see ei tohiks olla lihtsalt kulupõhine, vaid peab seadma seega ka eesmärke ja näitama nende täitmist, mida tegevuspõhine eelarve nüüd teebki. Selle kohta, kuhu me seda edendame, on kahesuunaline vaade, nii et need mõlemad [suunad] oleksid olemas. Aga mitte mina ei ole selle taga olnud, kuigi ma olen seda ellu viinud ja kavatsen ka edasi ellu viia. Ma ei kavatse ka edaspidi jätta tegemata küsijale märkust, kui asja asemel, mida arutatakse, [küsimise] asemel arvustatakse isikut, kes peab seda asja ette kandma. Ma ei pööra teist põske ette ka edaspidi, kui esimesele lüüakse. Aga ma ei löö kunagi esimesena. Seejuures ei anna mitte kellelegi alibit sugu. Kuid daamile ei ütleks ma iial ega ole elus ühelegi naisele öelnud, et ta pole ilus, ei öelnud ka Moonika Helmele, kuigi te seda väidate. Ei öelnud. Ma ütlesin – see oli väga selgelt tervikust aru saada ja täpselt nii seda mõisteti, alles nädal hiljem hakati muud väitma –, et vastaja segamiseks nägusid teha ei ole ilus, ja tegija ei ole sealjuures ilus ka. Ma nüüd jutustan seda ümber. Aga see fraas on vigaselt stenografeeritud. Kuna seda on nii palju räägitud, siis ma korra peatun sellel. Üks sõna on seal täiesti poolik, ma pöörasin end sel hetkel vastajast ja võib-olla ka mikrofonist ära, aga mõtet see tegelikult ei muuda ja tähtsust ei oma. Mõtet ei ole ju vaielda selle üle, kas oli kirja pandud asesõna "te" või siis "see", sest nägude tegemine mitte kedagi ilusamaks ju ei teegi ja seda ma ütlesin, et ei ole ilus küsida küsimust ja hakata siis grimasse tegema, et vastajat häirida. Aga nii juhtus. Kust tuli see jutt krokodillist? Hea meelega [ootan] täpsustust, ma tõesti seda ei leidnud stenogrammist ega mäleta seda üldse. Eelarvega seoses on seda mulle neli kord öeldud, nüüd kostis see viiendat korda. Ma ei tea, et ma oleksin kedagi krokodilliks nimetanud, aga ma olen eelarvega seoses krokodillist rääkinud, kärpekrokodilli kujundit kasutades. Aga muidugi, see nagunii umbusaldajaid ei huvita. Lisandunud on laim, nagu ma oleksin rünnanud vaba ajakirjandust, kui ma osutasin Urmas Reinsalu valelikule videole, kus ta ütleb, et rahvas vaesub, majandus langeb ja valitsemiskulud kasvavad. Tegelikult ma ju tõestasin puldis vastupidist, ametlikele andmetele toetudes. Vale on seegi, et riigieelarve halvendab inimeste toimetulekut. Korduvalt selgitasin, et esiteks toetab inimeste toimetulekut jätkusuutlikum riik ja teiseks [annab] maksuküür siin väikese tagasilöögi, sest me ei suutnud seda eelarvelistel põhjustel veel kaotada, järelikult on maks kõrgem, kui me olime planeerinud. Aga te ei tahtnud sel teemal ju üldse debateerida. Ma rääkisin ka euriborist ja reaalpensioni tõusust, mis tegelikult reaalpalga tagasilöögi kompenseerib. See on nüüd Eesti Panga analüüs. Panga nõukogu liikmena võin ma sellele osutada, sest see on kõige värskem prognoos, mis kasutada on. Mis veel? Kokkuvõtteks ütlen eelarve kohta, et see on teie maksuküür, mitte Reformierakonna maksuküür, nagu siin üks komisjoni esimees muudkui raiub, ja teie, mitte minu rikutud riigirahandus, mis järgmisel aastal heaolu kasvu pidurdab. Aga valitsemiskulud vähenevad, majandus kasvab ja eestlane saab jätkusuutlikuma riigi, kui oli prognoositud enne seda eelarvet. Aitäh!

Suur tänu! On küsimuste aeg. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma olen sinuga koos, Jürgen, olnud rahanduskomisjonis alates 2015. aasta kevadest, nii et üheksa aastat ja natuke kopikaid peale. Olin seal siis, kui sina olid opositsiooni liige, siis, kui mina olin opositsiooni liige, siis, kui me mõlemad olime liikmed, olin seal siis, kui mina olin minister, olin seal siis, kui sina olid minister. Mul on pikk ja väga ebameeldiv kogemus sellest, kuidas sa seal ennast üleval oled pidanud kõikides neis rollides. Mul on tänaseks päevaks lihtsalt isu otsas tulla istungile, kui sina seal kohal oled. Aga ma ei taha sellest rääkida, mis me sellest ikka räägime. Ma tahan ikkagi küsida. Nüüd, kui sa oled saanud nädal aega järele mõelda, kas sulle tundub, et nii võibki öelda naistele, et te ei ole ilus ja ärge mängige krokodilli, või oli see üleliia? Kas sa oled võimeline niipalju aru saama, et sa tegid midagi valesti?

Aitäh! Ma pean ütlema, et komisjonis näeb teid nagu kuuvarjutust. Te ei saa oma külaskäikude põhjal mitte kuidagi – isegi siis mitte, kui te seal kohal oleks olnud – väita, et ma käin seal sõimamas ja solvamas. Seal on väga mõnus ja sõbralik õhkkond. Ka teie ei praali seal ja me isegi viskame vastastikku sellist vaoshoitud iroonilist nalja. Õhkkond on täitsa viisakas ka neil juhtudel, kui teie kohal olete, ja lõbus. Mitte keegi ei ole seal sellist asja näinud, nagu te kirjeldate ja ajalehele räägite. Aga kirglik ma olen, teiega võrreldes ka. Kindlasti on mu kogemus mäekõrguselt teie omast üle ja ma võin kõiki komisjoni liikmeid – eranditult kõiki – õpetada. Aga näiteks on rääkinud üks teie [erakonna], EKRE liikmeid ajakirjandusele, nagu ma oleksin solvanud seal ka Annely Akkermanni. No küsige järele, kas ma olen [seda teinud], küsige Annelylt järele. See on lihtsalt laim. See, mis te ütlesite selle kohta, et ärge olge krokodill – ma juba korra mainisin, ma ei mäleta, et ma oleks üldse viimastel päevadel seda sõna suhu võtnud, tõesti ei mäleta. Ei oska seda seost öelda. Aga kui ma oleksin nii öelnud, siis see ei oleks ilus, ma tunnistan. Aga ma enda teada ei ole öelnud, et ärge olge krokodill. Ma ei kujuta üldse ette seda, millest te räägite. Äkki see oli seesama siinne akustika, mis vahel stenografeerimist on rikkunud. Näidake mulle see koht ja siis ma saan vastata. Aega on, eks. Teine asi. Kui ma ütleksin naisterahvale "Te ei ole ilus", siis see oleks inetu. Aga nagu ma juba rõhutasin, ma ei ole elu sees ühelegi naisterahvale niimoodi öelnud. Mitte ühelegi! Küll aga ütlesin ma eelmine nädal ühele naisterahvale, mida võib kokku võtta või ümber sõnastada nii – sest mul ei ole ju ka midagi paberilt väga maha lugeda –, et nägude tegemine vastaja segamiseks ei ole ilus ja ta ei ole seejuures ilus ka, on ju. See oli mu ütlemine. Ma ei läheks talle kunagi ütlema, et ta ei ole ilus. Mitte kunagi! Aga nägude tegemine ei tee ju inimest ilusamaks, mitte kunagi. Ma ei tea ühtegi nägude tegijat, kes muutuks sellest ilusamaks. Ma ei kujuta ette, mis nägu see võiks olla. Naeratus see ei ole, sest naeratus on loomulik näo[ilme].

Aitäh! Tahaksin lausa öelda, et see oli ilus. Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ilmselt oli Moonika Helme siis esimene ohver, kes sellise sildi otsaette sai. Meie kõik kuulsime seda, erinevalt teist. Kirglikkus muide ei ole tõesti häbiasi, küll aga on häbiasi toorus ja labasus, mida te eriti naisterahvaste suhtes paraku olete väljendanud. Eks te saate täna neid oma kuulsaid väljendusi veel kuulda. Me oleme pisut oma mälu värskendanud. Kahjuks lähevad need kokku sellega, mida te siin hiljuti tegite. Aga nüüd lihtsalt üks paralleel. Te ütlesite, et viie minutiga oli selge, et selle parlamentaarse debatiga siin on mõttetu jätkata. Teate, mulle tuleb meelde autoritaaraeg. Mul on siin ees siseministri otsus 16. oktoobrist 1936, kui suleti ajakiri Tänapäev. Põhjendus oli see, et selles lehes olid kirjutised, milles mõnitati riigivanema ja Vabariigi Valitsuse tegevust ning milles esines otsitult mahategev toon riigivõimu tegemiste kohta. Ja pandigi kinni!

Aitäh!

Kas teile ei tule see sellest ajast pärit toon parlamendi suhtes tuttav ette?

Aitäh, härra Poolamets! Teie tulete mulle tuttav ette just sellise autorina, kes on väitnud, nagu ma oleksin solvanud komisjonis Annely Akkermanni. Mitte kunagi, mitte kunagi ei ole ma Annely Akkermanni solvanud, ei rahanduskomisjonis ega kusagil mujal. Nüüd, see mahategemine, või kuidas see fraas täpselt oli, 1936. aastast, see on vahel liialdatud. Jah, on! 1936. aasta kohta ma ei oska hinnangut anda, aga ma andsin hinnangu riigieelarve kontrolli erikomisjoni juhile, kes materdas nagu tühine ekreiit Eesti olusid, ütles, et rahvas vaesub, majandus langeb, valitsemiskulud kasvavad. Video oli samal ajal, kui meie siin eelarve[debatti] pidasime, ajalehe esiküljel. See on ju laim oma riigi suhtes. Ma saan aru, Keskerakonnal on see pikaajaline traditsioon, ma olen siin nendega kauem vastakuti olnud, EKRE‑l on rõhutatult see poliitika olnud. Aga et seda teeb Isamaa esimees, see on mage küll. Ja seda teeb riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimees, kes peaks teadma, mis on statistika, mis on prognoosid, mis on faktid! No ei vaesu! Kaks aastat on tõusnud nii reaalpension kui ka reaalpalgad. Näed, EKRE nurk ei teagi seda, et majanduslanguse ja sõja ajal on tegelikult reaalpalgad ja ‑pensionid kasvanud, eriti reaalpensionid, ja et reaalpensionide kasv ja euribori langus – muide, nüüd on ta alla 3% – ületavad selle maksuküüru ja väiksemate maksutõusude mõju järgmisel aastal. Aga ma jätaks küll sõja ajal kõrvale selle, et [kogumata jäävad] maksud on kodaniku võit. Ma pole kunagi sallinud seda retoorikat, kuigi vahel olen olnud selles leeris, kes sellega liialdab, aga kui ikkagi eelarve on nii lõhki ... Mina olen rääkinud aegadest, kui eelarve on tasakaalus hoitud. Kui sõda käib ja kui meil on nii palju julgeoleku lisakulusid, siis on ikka mage küll väita, et inimesed vaesuvad, kui neilt maksu koguda. Ei, oma riik ei ole vaesus, oma riik on jõukus, julgeolek on jõukus.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud umbusaldatav! Te olete korduvalt väljendanud oma väga negatiivset suhtumist naistesse. Riigieelarve tutvustamisel ütlesite Helle-Moonika Helmele, et ta ei ole ilus, ning nimetasite Anastassia Kovalenko-Kõlvartit krokodilliks, varasemalt olete Kadri Simsonile öelnud, et ära kaaguta, ole vait, ja Kaja Kallasele, et tema kaunid suured silmad on tavaliselt olnud tema kinnise suu kohal. Lisaks olete EKRE naistoetajate kohta öelnud, et nad ei esinda sugu, vaid lollust ja kurjust. Samuti olen näinud, kuidas te olete rahanduskomisjonis alandanud oma erakonnakaaslast Annely Akkermanni, andes mõista, nagu ta ei saaks komisjoni juhtimisega hakkama. Veel olete saatnud Õhtulehe ajakirjanikule Katrin Pautsile erakirja, milles kirjeldasite teda kui lihunikku ja laibamõnitajat, kes ei tohiks kunagi lapsi saada.

Aitäh!

Minu küsimus teile, Jürgen Ligi, on see: mis teil viga on?

Kõigepealt ma küsin, et mis teil viga on, et te tegelete selliste kümnete aastate taguste asjadega. Hakkan lõpust tulema. See, mida ma ütlesin Katrin Pautsile, on meil omavahel ära klaaritud, ja ta on mulle kaasa tundnud. Selle tõttu, kuidas käitus ajakirjandus tol ajal minu perega, oleks tänapäeval kindlasti kohtusse mindud. Aga tema oli sel ajal see Õhtulehe ajakirjanik. Ta muide on ka mu … Sugulaseks on teda võib-olla palju nimetada, aga ta ei ole kindlasti mu vaenlane, ja me oleme selle asja omavahel klaariks rääkinud. Siis need väited, mida ma olevat öelnud Kadri Simsonile või Kaja Kallasele. Need on ju ka tegelikult sihukesed valelikud selle poolest, et on korduvalt ära vastatud: ma ei ole kummalegi seda öelnud. Kadri Simson ei kuulnud seda, järelikult ma ei öelnud seda talle. Ma ei öelnud seda talle. Ta sai sellest teada tagantjärele, nii nagu sain mina tagantjärele teada sellest, et mul oli mikrofon sees. Aga see oli oie selle käitumise peale, nii nagu ma seda täpselt nägin: inimene tuleb teledebatti, ja kuigi sõna antakse mulle, ta isegi mitte ei sega, ei hüüa vahele repliiki, vaid tõepoolest püüab minust üle rääkida sel ajal, kui sõna on mulle antud. See oli mu reaktsioon, mis [kostis] mikrofoni. Vaat ei tea ju seda tehnoloogiat, kas vahepeal lülitatakse mikrofonid välja või mitte, ja siis tekkiski selline oie. Nii. Kaja Kallasele ei ole ma ka seda öelnud. Küll aga oli mul kunagi telesaates Kaja Kallase kohta küsimus. Teie ütlete siin küll niimoodi, et poliitikat ei ole saanud osta, aga Kaja Kallas ütles midagi muud, ja siis ma tõepoolest [ütlesin], enda arvates täiesti mittesooliselt, enda arvates, siin ei puutunud Kaja sugu minu arust üldse asjasse. Aga pärast sain teada, et jah, signaalid olid sellised. Minu valitsuse PR saatis mulle sõnumi, et suurepärane intervjuu oli, samas minu väike terane poeg ütles, et nüüd on metsas. Ma püüdsin korraga [teha] komplimenti ja [öelda] seda, et aga räägi omadega – see oli see fraas. See fraas ei olnud minu enda arvates kuidagi šovinistlik, aga kukkus niimoodi välja. Ja siis hakati seda ekspluateerima, ekspluateerite teie ka. Ma arvan, et see ei ole jälle eelarvedebati küsimus, ega ole ka asi, mille kohta praeguseks juba 12 aastat hiljem siin veel kord küsida, mida filmida, üles riputada ja siis mõnuleda. Mis on siis teie ettepanekud Eesti riigi paremaks tegemiseks? Mina olen küll vahepeal targemaks saanud ja hoidun sellistest fraasidest. Ma ei tea tõesti, kust see krokodillijutt tuli, aga ma kontrollin selle üle. Anastassia Kovalenko-Kõlvarti kohta ma ütlen, et ta vaatab mind sellise näoga, irvitab mulle vastu, nagu ta ei hooliks absoluutselt Eesti riigist. Ta irvitab vastuste üle, talle teeb nalja see, et keegi kirglikult vastab, ja siis ta kordab seda, mida ta mingist nädalalõpuintervjuust on kokku lõiganud: nagu mina kurdaksin oma palga üle ja selle pärast, et ma ei jaksa endale süüa osta. See on ju vale, see on ju alatu, kui ta teeb seda juba mitmendat korda järjest, kui seda on juba teinud Martin Helme, kui seda on juba teinud Helle-Moonika Helme. Täpselt sama motiiv. No üle viskab, ausalt. Nii et, noh, teil on lõbus küll, aga hea, et ma sain selle ära rääkida. Sellest tuletada kuidagi naissoo alavääristamist on tegelikult küündimatu. Need naised, kes mind tunnevad – ja ma räägin siin väga paljudest haritud inimestest, ja ka vähem haritutest, kes mind tegelikult tunnevad –, ei arva, et ma olen kuidagi soopõhiselt lugupidamatu, vastupidi, pigem on see alati olnud vastupidi. Mul ei ole hinge peal ühtegi meeste seas üsna levinud lamedust vahetus suhtlemises naistega, tõesti ei ole.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mina küsin ikka selle eelarvedebati kohta. Ma ei hakka midagi tsiteerima, aga te täna siin oma kõnes ütlesite mitu korda, et vot selle kohta ei küsitud, selle kohta ei küsitud, seda küsimust ei olnud, see ei huvitanud ja nii edasi. Minu küsimus teile ongi see, miks te arvate, et te teate meist paremini, mida me peame küsima ja mida me ei pea küsima. Ma saan aru, et teil on kogemust palju, mul on seda kogemust nii-öelda poliitsüsteemis kindlasti vähem. Aga ma arvan, et see üleolev hoiak, et mina tean ikka paremini, mida teie peaksite siin saalis küsima, on selle probleemi üks juur. Mu küsimus ongi see, kust tuleb selline suhtumine ja miks te arvate, et teie teate paremini, mida meie siin saalis peame teie käest küsima.

Jah, ma arvan, et ma tean paremini. Ma tean eelarvest palju rohkem kui teie, ma tean eelarve olulistest punktidest rohkem. Selle [tõestuseks] on mul ette näidata ju oma elulugu, oma tööalane kogemus, oma akadeemilised õpingud, oma tööalane praktika enne Riigikokku tulemist. Aga esile toon ma selle ainult sellepärast, et meil käis eelarvedebatt ja teie keskne motiiv oli ühelt poolt see vabandus, et te ei saa aru, see vormijutt kogu aeg. Siis te omistasite mulle kogu aeg seda – ma viitasin must valgel ka konkreetsele artiklile –, opositsioon omistab mulle kogu aeg seda, nagu ma alavääristaks Riigikogu, et ta ei peakski eelarvega tegelema. Kõigepealt omistati mulle hoopis ühe naispoliitiku fraas, muide, et [Riigikogu] ei peagi detailidega tegelema. Häirib ju, kui sulle kogu aeg midagi omistatakse. Teiseks, ega te ei ole siin ju väga kaua olnud. Mina tunnen ennast kogu aeg ka Riigikogu liikmena. Ma olen mandaati uuendanud nii Riigikogu liikme kui ka ministrina ja see on isikumandaat, muide. Ma olen seda uuendanud nii opositsioonis kui ka koalitsioonis olles. Mulle ei ole mõtet heita ette seda, nagu teie fraktsiooni esimees on teinud, justkui mina oleksin viinud Riigikogu mainet alla. Kogu aeg ta tsiteerib mingit uuringut. Ma tean ammu, et Riigikogu maine on madal, ja ma püüan seda ju tegelikult tõsta. Aga ministrina on seda keeruline teha. Siis ta omistab mulle seda, nagu ma püüaksin Riigikogu rolli vähendada – see ei olnud küll tema, see oli üks teine fraktsioonijuht siin. Ma ei ole niimoodi kusagil öelnud. Aga ma olen kogu aeg rääkinud, alates 1990‑ndatest, et Riigikogu suva tuleb hoida riigirahandusest eemal. Me oleme selleks teinud konkreetseid muudatusettepanekuid. Näiteks, kolmandal lugemisel ei saa te lihtsalt mingi hetke[tuju] ajel eelarve tasakaalu pahupidi pöörata. Siin on vahel ventiilid – valitsuse nõusolek, komisjoni nõusolek –, et ei tuleks saalist mingisugust jama, mis kõik põhja laseb, ja pärast seadus ei seisa koos. Me oleme muidugi piiranud muudatusettepanekute tegemist, seda pigem vähem. Me oleme piiranud just seda, et ei tohi põhjendamatult teha tulude suurendamise ettepanekuid ja ei tohi halvendada [riigieelarve] tasakaalu. Riigikogu ei tohi eelarve tasakaalu halvendada. Need on reaalsed asjad, mis on seaduses kirjas. Tõsi, nende taga on ka minu töö, minu algatus, võib-olla just nimelt minu algatus, aga seda on aktsepteerinud kõik valitsused, et Riigikogu süvenemisaste on äärmiselt väike. Võib-olla ma puldis olles olen natukene tundlikum kui teie saalis või pärast stenogrammi lugedes, aga see tühja jutu laviin, eks ole, see sildistamine, need sissejuhatused – see kõik ei anna julgust öelda, et Riigikogu rolli peab suurendama. See on mu sõnum olnud. Mu suu ei paindu ütlema, et Riigikogu rolli eelarvemenetluses peab suurendama. See oli minu sõnum, mitte see, et seda peab vähendama. Ei, mitte see, et Riigikogu liiga suurt huvi tunneb, nagu omistas mulle lausa päevalehes Moonika Helme, vaid see, et tegelikult ei huvita [Riigikogu] suured asjad, riigirahanduse seis. Me oleme ju selles olukorras tegelikult sellepärast, et [see kedagi] ei olegi huvitanud, kõik on ajanud tühja juttu. Mitte küll kõik, aga tühi jutt on lämmatanud riigirahanduse jätkusuutlikkuse jutu, vormijutt on varjutanud sisujutu. Tegelikult, kes siis vastutab? Keegi peab selle lõpuks korda ajama, aga teid ei huvita, millised on maksud, millised on kärped. Keegi ei küsinud, mitte keegi ei küsinud. On ju probleem küll, eks ole. Demokraatia! Rääkida peale eelmist kolmapäeva, et tuleb suurendada Riigikogu rolli. Nalja teete või? Kuidas me suurendame sellist tegevust?

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Enesehinnang on teil väga kõrge, tagasihoidlikkusega te kindlasti ei hiilga. Ma ei jõua ära imestada, kas te tõesti ei saa aru, et te olete täna väga lühikese aja jooksul juba väga paljusid inimesi alavääristanud, kaasa arvatud teie tuttavaid naisterahvaid, kelle kohta te ütlesite, et ka nemad arvavad, et teie saate nendega hästi läbi, olenemata sellest, kas nad on haritud või mitte.

Mis asja! Mis asja!

Te võite lihtsalt järele vaadata, mis te olete öelnud. Mul on tunne, et see ei tule teil pahatahtlikkusest, vaid see on teie kõnemaneeris sees. Aga minu arvates Riigikogu saalis inimesi ikkagi sellisel viisil päris alavääristada ei tohi. Mul on ka sisuline küsimus, aga tõenäoliselt ma praegu ei jõua seda küsida. See puudutab just nimelt eelarvenumbreid, aga saan selle küsida teise küsimusena.

Aitäh! Eks ta selline olegi olnud, see eelarvedebatt, et kõigepealt sildistatakse mind. See vastab tõele, et ma ei ole pahatahtlik, vaid mul on tõesti väga tugev kirg selle töö vastu, mida ma teen, ja see on olnud pikaajaline. Ma olen kaitsnud oma pikaajalisi seisukohti ja näidanud, et päriselu tõestab, et need on õiged. Ka teie praegu tõestasite seda. Minul muide oli vastamisega see probleem – ma arvan, et neljal või viiel korral –, kui väga pikk sissejuhatus ajas mind elevile, ma hakkasin sellele vastama ja siis mõtlesin, et kas ta küsis ka midagi. Reeglina ei olnud see küsimus oluline, tõsi. Aga just see, et kui väga pikalt sisse juhatada, siis siht ununeb, kaob ära. Katsuge küsides ka [ennast] parandada. Aga et ma kuidagi oleks oma tuttavaid naisterahvaid solvanud! Te tsiteerisite mind küll täiesti valesti. Ma ei öelnud sellist asja, nagu te püüdsite [sellest välja] lugeda. Aga ma arvan, et te ei teinud seda pahatahtlikult.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra Ligi! Ma võtsin stenogrammi ette ja vaatasin meie omavahelist debatti. Te täna ütlesite sissejuhatuses, et teie kunagi esimesena ei löö. Ma sain aru, et te mõtlesite seda piltlikult, eks ole. Mina küsisin sisulise küsimuse ilma mingisuguse sissejuhatuseta, ilma teid kirumata, et miks ministritele antakse selline jõuline – ma kasutasin seda sõna – võimalus eelarves numbreid ringi tõsta. Teie vastus oli selline: "Ma ei tea, mida te mõtlete jõulise võimaluse all. Aga kui te tahate näpuharjutust, siis ostke endale tuhande lahtriga rahakott ja pange lahtritele sildid peale: "Piim", "Või", "Bussipilet" ja nii edasi. Siis vaadake, kuidas see majandamine teil välja kukub. Aastaks fikseerige oma perekonna kulud detailselt ära ja proovige. Ma arvan, et rohkem te siis ei küsiks riigieelarve kohta selliseid küsimusi." Selle tõttu pidin ma teilt teist korda sama küsimuse küsima. Siis te saite nagu paremini küsimusest aru ja ütlesite, et tegelikult te suhtute hästi minu mõttesse, et seal võiks limiidid olla. Aga alguses, ma ütleksin nii, te piltlikult öeldes ikka lõite küll esimesena. Kuidas kommenteerite?

Aitäh! Kui ikkagi kõik need 28 on sind peksnud (Hääl kohalt.), siis võib-olla see 29. saab teravama vastuse, kui ta oleks saanud siis, kui ta oleks olnud esimene. Aga teie esimene ei olnud. Selle vastusega ma olen küll rahul. Taustal on ju kogu see debatt, mis on samal teemal käinud mitte ainult siin saalis, vaid ka laiemalt: kui peenelt tuleb lahterdada [riigieelarvet] ja see seadusse raiuda. See on ju see mõte, kui väikesteks tükkideks tuleb riigieelarve [lahterdada ja see] kivisse raiuda. Ma tõin teile võrdluse, et pere-eelarvet ei saa ka nii teha, et sa teed endale mingid sahtlid, kus on peal "Või" ja "Piim" ja nii edasi, ja paned sinna aastaks raha ära. See on täpselt see. Ma olen selle vastusega rahul, ma arvan, et see tuli mul hea võrdlusena välja. See ongi riigieelarve põhiprobleem. Kui me praegu lööme riigieelarve väga peenteks lahtriteks, siis see tähendab seda, et kuskil jääb kogu aeg puudu ja kuskil jääb kogu aeg üle. Aga peaks olema võimalik siiski veidi üldisem lähenemine. Tulude poolest on see valdavalt võimalik. Õnneks ei ole maksud reeglina sihtotstarbelised, mõne iluveaga sealjuures, aga sotsiaalkindlustus peabki olema teistsugune. Tavalised maksud oleme suutnud ikkagi hoida valdavalt sihtotstarbetud. Aga kui seda rahakotti hakata puistama peenteks lahtriteks, siis see on probleem. See oli selle debati taust, mitte teie isik. Ma ütlesin võib-olla mahlakamalt, aga ma kindlasti ei tahtnud teile küll haiget teha. (Hääl saalist.) Mõnele teisele tegin hea meelega.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Evelin Poolamets küsis enne lihtsa küsimuse: mis sul viga on või mis teil viga on? Minu meelest oleme me siin vestluse käigus ilusti teada saanud, et sa elad ulmades, sa elad oma fantaasiamaailmas. Sul ei ole reaalsusega kokkupuudet. Eelmisel kolmapäeval ütlesid Rene Kokale, et kui te olete kuskilt kuulnud, et kõik on puupead ja nii edasi, siis tasuks mõelda, sest kui kogu aeg kuulete, siis kontrollige, äkki oletegi. No kui siin on teile kogu aeg öeldud, et te olete pahatahtlik, et te valetasite, et te solvasite, et te olete kogu aeg midagi valesti teinud, siis äkki nii ongi? Aga te ei saa ju sellest isegi aru. Ma ikkagi ütlen selle kohta, mis sa enne mulle vastasid, et sa võidki kõiki õpetada. Vabandust, Jürgen, ei või! Ja lihtsal põhjusel ei või. Kõik see nii-öelda eksperdinäoga [esitatud] teoreetiline targutus, mis sealt tuleb – eelarve ja eelarve tasakaal ja majanduskasv –, see on ju kõik vastu taevast! Mitte midagi sellest, mis te prognoosite, ei lähe kunagi täide. Mitte midagi sellest, mille kohta te olete öelnud, et paneb majanduse kasvama, ei ole pannud, see on pannud majanduse langema. Kõik see ilus jutt, mida te meile räägite, kuidas te teete nüüd eelarvet korda ja tuleb majanduskasv – see on ju tegelikult viinud meid põhja. Sul ei ole mitte kellelegi midagi õpetada.

(Naerab.) Aitäh! Ma mõtlen nüüd vastustele küsimuse ka juurde. Kas see on see eesmärk, et küsimuse ma sõnastan ise? Aitäh võimaluse eest! Aga hea küll, jätame selle. Rene Kokk on ka üks selline teie pingi[rea] saadik, keda ma kindlasti ei tahtnud kuidagi solvata. Ta sai väga hästi aru sellest dünaamikast, mis siin saalis oli. Vähemalt viis-kuus inimest – vähemalt viis-kuus inimest! – alustasid oma küsimust etteheitega, et neid on siin nimetatud lolliks. Minu vastus oli loomulikult pisut mänguline, et siis kontrollige üle, äkki oletegi. Aga kontrollige stenogrammist üle. Loomulikult jäin ma meelega kahemõtteliseks. Ära tüütab, kui sa ei ole mitte kordagi seda öelnud, mitte kordagi te ei leia seda stenogrammist, aga järjest uued saadikud tulevad ja ütlevad, et sa nimetad inimesi või küsimusi rumalaks. Ma seda sõna kasutasin ühe korra ja see oli viitega ühe saadiku küsimusele tema ühe eelnõu kohta. Ta kirjeldas seda, ma esimest korda sellest kuulsin ja ma ütlesin, et kui see on nii, siis see on rumal ettepanek, ja põhjendasin seda, mitte nii, et tema oli rumal. Seda ma ei öelnud, aga vaatamata sellele kajas kogu see saal niimoodi vastu. Ja see oli eelarvedebatt! See on ikka seesama, et süüdistatakse küsijat milleski, millele ta peab vastama, ja eelarve kedagi endiselt ei huvita. Endiselt ei paindu minu suu ütlema, et selle suva osa peaks riigieelarve menetluses suurendama. Endiselt mu keel ei paindu. Aga aitäh, Martin, et sa lubasid mul oma vastustele ka küsimuse välja mõelda.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Ma ei julge mõeldagi, milliste solvangutega te mind hakkate kostitama. Aga sotsiaalmeedias te olete kommenteerinud järgnevalt, ma tsiteerin: "Aga õnneks on nii, et ekret fännavad ülekaalukalt rohkem mehed ja erakordselt lollid naised ka. Nood viimased ei esinda sugu, vaid lollust ja kurjust."

Oi, hästi öeldud!

Ma ei tea, võib-olla teie erakonnakaaslastest naistele on selline suhtumine täiesti sobiv, meil EKRE‑s on mehed alati väga lugupidavalt naistesse suhtunud. Küsin, mis te ise arvate, kas selline naisi alavääristav retoorika teeb teile au.

Aitäh! Ma olin seejuures väga siiras ja tegin naissoole ju komplimendi. Kui te [täpsemalt seda] vaatate, [siis saate aru, et] naised ju üldiselt on targemad, see oli selle asja mõte. Naisi ma sel hetkel kaitsesin, meeste suhtes olin tegelikult solvav. Sellest võib soovi korral välja lugeda, et mehed ongi lollid, kui nad teid valivad. Seda ma päris välja ei öelnud. Aga ma oleksin pidanud selle eest meeste käest karistada saama, naised oleksid pidanud pigem positiivselt puudutatud olema. Ma pean naisi targemaks, sest üldiselt nad [EKRE‑t] ei vali, aga vaat need, kes valivad, kõige targemad ei ole. Ma olen seda korduvalt näinud. Neil on väga suur kalduvus näiteks uhhuuideoloogiat [uskuda]. Neil puudub näiteks julgeolekupoliitiline instinkt, sest neile on midagi muud õpetatud. Nad ei armasta midagi, mis on teaduslik. See on sihuke muster jah. Üldiselt on naised meestest haritumad ja kogumis järelikult targemad.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! See, et te ennast imetlete, ei ole üllatus. See, et opositsioon peab teid ebapädevaks, pole ka teie jaoks üllatus, see on niisugune parteidevaheline rähklemine. Aga see, et konjunktuuriinstituudi juht Peeter Raudsepp on öelnud, et Michali ja Ligi juhtimisel me läheme mitte Põhja-Euroopasse, vaid Euroopa põhja, on ju fakt. Ja tema ühtegi erakonda ei kuulu. Eesti ettevõtjad ei ole teie tegevusega rahul. Teie ainuke poliitiline juhendmanuaal on see, et tuleb kärpida, kuigi kärpida te väga ei oska, ja teiselt poolt on see kaootiline maksukaskaad. Kogu teie tarkus on see: [tõstame] makse, iga kolme kuu tagant, iga nelja kuu tagant, midagi näiliselt kärbime, kuigi tegelikult ei kärbi. Peeter Raudsepa tsitaadile ootaks kommentaari. Kas teile ei tundu, et rahandusministri amet käib teile siiski üle jõu? Tegelikult ei suuda te ju ühiskonda lugeda. Kui me räägime vallavanemate ja külavanematega, on näha, et te ei loe ühiskonda, te teete poliitikat …

Aitäh!

… mis teeb inimeste elukeskkonna halvemaks, mitte paremaks.

Aitäh! Väga ruttu olen suutnud sel juhul ennast avada, sest ma ju alles astusin ametisse. Aga jah, Peeter Raudseppa ma ei pea eksperdiks. See, et see koht peale eelmiste juhtide kahetsusväärset surma täideti [temaga], on selle asutuse viinud ikkagi väga sügavasse madalseisu, sest Peeter Raudsepp esineb kui propagandist. Seda olen ma talle öelnud ka Riigikogu liikmena siin saalis, kui ta käis teie partei suuvoodrina majandusest rääkimas. Tegelikult ei tohiks institutsioon, selle juht, kes uurib meeleolusid, konjunktuuri, kindlustunnet, lakkamatult toota pealkirju, et kõik on metsas, rääkida seda konjunktuuri [sildi] all. See on ebaprofessionaalne ja seda ma jään ütlema, et ta ei tohi seda teha. Ma olen väga hästi kursis nende meeleolu-uuringutega. Seal on drastiline, drastiline erinevus just nimelt Eesti Vabariigi puhul. Me oleme ka palju kehvemas seisus riikidest – noh, ma liialdan, paari aastat [vaadates] me ju olemegi kehvemas seisus – kindlustunde graafikuga põhimõtteliselt nii palju madalamal, et seda fundamentaalnäitajad ei õigusta. Fundamentaalnäitajad näitavad reaalsissetulekute kasvu, aga inimesed arvavad, et kõik on metsas. Ja seda on tootnud teie erakond, Isamaa on seda tootnud, Peeter Raudsepp on seda tootnud. Aga miks me kolmandatest isikutest räägime? Esitage siis minu esitatud faktidele omalt poolt vastu mingisuguseid fakte, ärge tsiteerige propagandiste. Selles mõttes on ka Urmas Reinsalu propagandist. Nad ju vastastikku üksteist tsiteerivad, see on piinlik. Kui sa oled uurija, siis sa pead olema neutraalne, mitte sõimama igas pealkirjas poliitikuid. Ma just rõõmustasin, et ta on tükk aega vait olnud, ei ole ühtegi sellist materdavat pealkirja olnud. Ma selles mõttes olen hästi nõus peaministriga, kes täna ütles, et kui te selle kaheaastase sõjaaegse majanduslanguse kannate meie arvele, siis kandke järgnev majandustõus ka. Ma ise eitan partei ja valitsuse juhtivat rolli majanduses sellises lühiajalises vaates. "Sel ajal" ei ole "selle pärast", see on lihtsalt nii. Majanduses [toimub] kõik suure inertsiga. Sellest, miks meie oleme sellest sõjast majanduslikult rohkem pihta saanud, olen ma ka väga palju rääkinud. (Hääl saalist.) Jah, ma olen ka sellest rääkinud. Käige kohal ja kuulake. Lugege, mis ma intervjuudes ütlen. Leedu majanduses on teatud tegurid paremad, sealhulgas on leedulaste meeleolu parem, nad ei virise, nad teevad. Nende vaesus on samas palju suurem, seal on palju rohkem vaeseid, nende SKP on 10% väiksem, nende palk on tunduvalt väiksem. (Hääl saalist.) Investeeringute puhul ma muide ka kahtlen, aga nad on vastuvõtlikumad. Traditsiooniliselt on välisinvesteeringuid Eestis olnud palju rohkem kui Lätis ja Leedus. Aga mis need Leedu investeeringud on? Kõige tugevam investeeringute mootor on neil taastuvenergeetika. Ma ei tea, kas te seda tunnistate mingiks majanduse osaks või mitte. Aga meie Eesti ettevõtted on suured investeerijad. Meil on Enefit, Enefit Green, meil on Sunly, mis energeetikat puudutab, on Merko, mis puudutab kinnisvaraarendust, ja neid on veel mitu. Eesti firmad, mis siia enam ära ei mahu, on väga palju Leedusse investeerinud. Seal on üks põhjus see, et [leedulased] ei virise, vaid nad teevad ära. Neil on ka väga suur immigratsioonipump. Kõige suurem kasum on neil tulnud IT‑sektorist, ka muide panganduskasumitest. Aga IT‑sektori [kasumi] taga on Valgevene IT‑sektori endale hõivamine. Meie ei ole seda suutnud, nemad naabrina on Valgevene IT‑mehed üle võtnud. Ka meil on muidugi koostöö Valgevenega [olnud] olemas ja me oleme Valgevene turul olnud esindatud, aga Leedu on lähemal ja keelebarjäär väiksem ning nad on saanud endale palju-palju töötajaid. Meie majandus[olukordi võrreldes] on [oluline] jällegi see, et nendel ei ole olnud seda põlevkivienergeetikat, mis on nüüd turult ära kukkunud. Vastupidi, nad on arendanud näiteks tuuleenergeetikat, minu teada ka päikeseenergeetikat. Need on väga suured investeeringud ja SKP‑le seal taga [tähendab see] väga suuri summasid. Aga neil on ka probleemid, liiga kiire palgakasv näiteks. Nende hinnatase on tegelikult see, mis näitab nende heaolu suuremana kui Eesti oma. Aga kui kutsuda leedukas siia, siis, kuidas öelda, võib eestlane talle välja teha, ja samamoodi, kui eestlane läheb Leedusse, siis võib ta ka välja teha, lihtsalt tal on raha rohkem. Aga vaat, kuna enamiku aega me tarbime kodus, siis meile, eestlastele, mõjub Eesti kõrgem hinnatase, ja leedulastele mõjub see madalam tase Leedus. Meid mõjutab Põhjamaade naabrus, neid mõjutab Poola naabrus. Poola on Euroopa peaaegu et odavaim riik. Seda mõtet võib edasi arendada. Ma küll tegelikult selle ülevaate andsin ka siin Riigikogus kõnet pidades. Väga tore tegelikult, et te seda teemat puudutasite. See oli juba päris sisukas küsimus.

Varro Vooglaid, palun!

Tänan! Ühtpidi on muidugi totter, et me peame selliseid küsimusi üldse arutama, aga ma ikkagi tulen tagasi selle juurde, mis puudutab teie poolt pidevalt eitatud tõsiasja, et te ütlesite siinsamas parlamendi puldis seistes ühele oma naiskolleegidest: "Te ei ole ilus ka." Loomulikult, kui me räägime teie usaldusväärsusest ministrina, siis see, milline on teie hinnang oma naiskolleegidele, otseselt muidugi ei mõjuta teie usaldusväärsust. Te võite pidada osasid naiskolleege inetuks ja teisi ilusaks ning see on muidugi teie õigus. Aga teie usaldusväärsusesse puutub see, kui te valetate. Te olete korduvalt eitanud, et te sellist asja ütlesite, olgugi et nii stenogrammis on see kirjas kui ka istungi salvestisel on see täiesti selgelt kuulda. Selleks, et mitte vaielda sellel teemal, ma mängin teile ette, mida te ütlesite, ja siis pakun teile võimaluse paluda selle eest vabandust.

Oeh!

Nii. (Helisalvestiselt kõlab kolm korda, aina aeglustuvas tempos, Jürgen Ligi öeldud lause.)

Teie aeg!

Nii. See on täitsa selge. Nüüd pakun teile veel kord võimaluse tunnistada, mida ütlesite, ja vabandada selle eest.

See on ju fantastika, mis te praegu tegite. Esiteks, niimoodi ei käituta, see on pandud … (Hääled saalist.) See moonutab, jaa. Ütlen veel kord, et ärge valetage. Mina ei ole seda linti kuulanud, praegu ma kuulsin "See ei ole ilus ka". Te olete mulle kogu aeg sisendanud, et see on "Te ei ole ilus ka". Ma ka stenogrammist lugesin "Te ei ole ilus ka". Ma osutasin sellele ka täna: stenogrammis on kirjas vigaselt, isegi üks sõna on seal poolik. See ei ole [selgelt] kõlanud, akustiliselt on see kaduma läinud. Olukord oli selline: ma vaatasin kõigepealt sellele laimajale otsa ja siis ütlesin, et ma ei vaata siis talle otsa. Ja see [sõna] võis mikrofoni jaoks kaduma minna. Ka see akustika [on selline]. Mina praegu kuulsin "see", mitte "te". (Hääl saalist.) Mina kuulsin praegu "see", aga võib-olla ma eksisin. Mis on peamine? Sel pole ju tähtsust. Tähtsus on sellel jutu mõttel. Te olete selle jutu mõtte ära lõiganud. Te toote välja ühe fraasi ja veel moonutatult, naeruvääristatult. (Hääl saalist.) Ei, see on inetu, mis te teete. (Hääl saalist.) Jaa, aga see oli ju kontekst. Konteksti ei saa te mängima panna. Kontekst oli see, et küsijale nägude tegemine ei ole ilus. Ja see ei olegi ilus. Minu arust oli see [sõna] "see", kuulsin ka praegu "see". Aga "te" käis igal juhul selle kohta – olen juba seda rääkinud –, et nägude tegija ei ole ilus ka. Ainus nägu, mida tehes võib keegi ilusam olla, on naeratav nägu, aga enamasti on see siis kunstlik. Tegelikult ei nimetata naeratamist nägude tegemiseks, kunstlik naeratus ei tee ka inimest ilusamaks, enamasti. Ma olen siiski hämmastunud, et seal kõlab nii [selgelt] "See ei ole ilus ka", kui te olete mulle kogu aeg kinnitanud, et seal on "Te ei ole ilus ka". Igal juhul oli see öeldud selle kohta, et nägusid tehes ei ole te ilus ka. Aga see oli öeldud lisandusena sellele, et nägude tegemine ei ole ilus. Ja ei ole ka ilus, noh. Kogu aeg püüda segada vastajat grimassidega – no ei ole vaja. Kui sa ühelt poolt püüad rõhutatult olla ilus ja teiselt poolt teed nägusid – no see ei ole mõistlik. Ma andsin sellest märku.

Aitäh, austatud aseesimees! Hea minister! Veidi veider ja arusaamatu on, mis asja me siin teeme.

Priit Sibul, palun!

Absoluutselt, jah.

Aga siiski. Mul on esmalt üks soovitus teile, õpetada ei julge. Te ütlesite, et te võite eranditult kõiki saadikuid komisjonis õpetada. Ju see kirg tuleneb teie [kunagisest] õpetajaametist. Kui te eelmine kord oma CV‑d kirjeldasite, siis te, kui ma õigesti mäletan, ütlesite, et teie esimene haridus oli õpetaja oma ja hiljem [saite hariduse] finantsalal. Aga mu küsimus on sama mis eelmine. Õpetus on see: te ütlesite, et te võite kõiki õpetada, aga ma soovitan seda mitte teha. Siis jääksid väga paljud probleemid ära. Lihtsalt, kuna te ei pea õpetama, siis ärge siin õpetage, komisjonis ka mitte, siis jäävad paljud probleemid olemata.

Jaa!

Aga nüüd küsimus. Küsimus on seesama, mida me arutasime teiega eelmisel nädalal. See puudutas seda taktikalist lasketiiru. Siis te lubasite, et te saate mind aidata, mis puudutab seda, et väidetavalt Võrru seda planeeritakse. Me ei suutnud täpselt aru saada, millisel real see on ja kui palju see maksab. Kas ma peaksin pöörduma selle küsimusega teie poole kirjalikult või saame kuidagi muud moodi [selgust]?

Aeg!

Ma andsin siin üldisema soovituse, et käige kohal. Ma tegelikult olen teid juba kiitnud, et te olite lõppkokkuvõttes väga viisakas [eelmine] kord, ja jõudsite ka täna rahumeelsema avalduse [juurde] kui minu õpetamine. Et ma võin õpetada, ei tähenda, et ma õpetan. Ma võin õpetada, aga see ei tähenda, et ma õpetan. Ma ei käi tegelikult kõiki õpetamas. Lihtsalt, kuna mulle omistatakse kogu aeg midagi, eks ole, siis ma vahel pean niimoodi vastama ja küsimuse ära lõikama ning siis ma tundun upsakas. Ei, ma hoian igal juhul oma upsakust tagasi. See, kust see kerima hakkas, oli jällegi sõnamäng. Tookord ma ütlesin, et kui mulle öeldakse, et te olete vana kooli mees, siis ma tajun selles kerget diskrimineerimist ja lõõbin vastu, et ei, ma ei ole vana koolimees. Vana koolimees – ma lõhkusin selle fraasi kaheks, natukene lõõpisin. See oli see. Kui te kohal olite, siis te teate, et Võru lasketiiru teemat ma täna juba puudutasin. Tol korral me ei leidnud seda kohta üles. Põhjus oli see, et Võru lasketiir on laiapindse riigikaitse reservis aastatel 2026 ja 2027, aga me arutasime 2025. aasta eelarvet. Sellest see tulenes. Küsimusepüstitus oli mulle iseenesest sümpaatne. Te leidsite selle ebaloogika üles ja küsisite oma küsimuse, ja ma arvan, et me saime väga hästi eelmine kord räägitud. Nii et see ei ole veel otsustatud, see [lasketiir] ei ole veel ehitamisel.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Härra Ligi, ma ei tea, mis fantaasiamaailmas te elate, kui väidate, et meie majandus tõuseb ja inimestel läheb aina paremini. Ma loen ette mõned faktid: Eesti eksport langes Eurostati andmetel 2023. aasta arvestuses 16%, töötleva tööstuse näitajatega oleme langenud 2017. aasta tasemele, tootlikkus langes võrreldes 2020. aasta 78%‑ga Euroopa Liidu keskmisest 70%‑le 2023. aastal. Me oleme jäänud tahapoole Lätist, Leedust, Tšehhist, Sloveeniast, Slovakkiast, Poolast, Ungarist ja ka Horvaatiast. Eesti langeb ka riikide konkurentsitabelis, kus Läti on tõusnud kuus kohta ja Leedu kaks. Absoluutses vaesuses elas 2022. aastal ligi 50 000 inimest ehk tervelt 2,5 korda rohkem kui 2021. aastal. Suhtelises vaesuses elas 22,5% ehk enam kui iga viies Eesti inimene, vaesus kasvab. Käesoleval aastal on olukord kõikide nende näitajate järgi …

Teie aeg!

… veelgi hullem ja läheb üha halvemaks. Need on avalikud andmed. Keda ja miks te petate, et kõik läheb hästi ja üha paremini? Meie eeldame ministrilt ikkagi ausust.

Aitäh! Vot selles ma erinengi, et mina valetada ei oska. Küll aga ma tunnen majandusnäitajaid. Niipalju, kui ma jõudsin fikseerida, aitan teil neid tõlgendada. Ekspordi langust ma ju ei eita. Ma rääkisin ka siin eelarve lugemisel, ma arvan, et ka täna – ai, täna vist ei ole rääkinud, väga hea –, sellest, et meie eksporditurgudel läheb palju halvemini, kui läheb näiteks Leedu eksporditurgudel. Meie eksporditurud Põhjamaad on meie kaupade suhtes depressioonis. See tähendab, et eluasemega seotud kaubad – ehitusmaterjalid, valmiselamud, aga ka sisustus – on depressioonis. Üks selle põhjus on sealne eluasemeturu kriis. Rootsis on näiteks pikka aega see mull kerinud ja nad on seda tagasilööki oodanud. Teine on kroonide, Norra krooni ja ennekõike Rootsi krooni devalveerumine, mis meie ekspordi tulusust ja väärtust ju langetab. See on tööstuse koha pealt. Ja see on täpselt see maailm, kus ma elan. Siis te räägite … (Hääl saalist: "Konkurentsitabelist.") Konkurentsitabelis on meil tõesti halvad näitajad, aga mitte ka nüüd midagi katastroofilist. Elukvaliteedi näitajate poolest me oleme seal – kuidas seda täpselt nimetatakse, seda indeksit –, just sai kontrollitud, 31. kohal, Läti ja Leedu jagavad 37. kohta. Meie SKP on suurem, Läti omast tunduvalt suurem, Leedu omast 10%. Meie palgad on ka umbes 10% kõrgemad, kui [sotsiaalkindlustus] maha lahutada. Ai, rohkem: Leedu palkadest on nad 15% [kõrgemad]. Need on teise kvartali andmed muide. Palga puhul ma räägin netopalgast, mitte sellest koos maksudega palgast, sest Leedul on sotsiaalkindlustus seal sees, vähemalt osaliselt, see tuleb maha lahutada. Need on analüütikute andmed, mitte nende fantaasia. Keskmise pensioni vahe Leedu omaga: meil on see 32% kõrgem. Kohutav! Minu maailm, statistika maailm, aus värk! Ei ole üldse mõtet tampida. Mis asi on suhteline vaesus? Väga palju on tulnud sellele küsimusele vastata. See on ju suhe kohalikku keskmisse. See on seal mingi 60% mingisugusest mediaanist. See iseenesest ei peegelda vaesust ennast, vaid vaesust seal riigis, võrreldes teistega. Ma ei ole seda spetsiaalselt uurinud, aga Leedu näitajad ei ole siin tavaliselt kuigi ilusad. Mitte et ma neid materdaks, nad kindlasti kasvavad praegu paremini, aga neil on väga palju miinimumpalgalisi ja see on see vaesuse näitaja. Meil on miinimumpalgalisi vähem. (Hääl saalist.) Praegu oli jutt suhtelisest vaesusest, mida te nimetasite. Absoluutse vaesuse koha pealt ma kardan, et eestlased on paremini hakkama saanud, et see on väiksem number, aga ma võin kontrollida. See on kasvanud jah, natuke, aga see on mõne protsendi juures, see ei ole väga hull. Nüüd, mis maailmas ma elan? Ma elan päriselt akadeemilises maailmas, ma elan päriselt sõltumatute prognooside ja analüüside maailmas ja ma olen ise võimeline hindama, kui adekvaatsed need on. Konjunktuuri[instituudi] omi ma adekvaatseks ei pea. Nad tegelevad majandusega selle ühes väikeses servas: need on meeleolud, pigem kindlustunne, sellised asjad, noh, midagi püüavad ka rohkem, aga see on nende spetsiifika. Samas, Eesti Pank on minu jaoks täielik autoriteet, olen kogu oma karjääri jooksul neile toetunud. Mulle on teatud piirini ka pangaanalüütikud autoriteet, teatud piirini, sest mulle see müügitegevus hästi ei meeldi. Kommertspankade analüütikud kipuvad ikkagi natuke edevad olema, sest nad teavad, et nad saavad eetrisse siis, kui nad ütlevad midagi sellist krehvtisemat. See ei ole alati täpne. Näiteks valitsuse tegevuse hindamisel sa saad kindlasti [oma nime] pealkirja, kui sa ütled kehvasti valitsejate kohta, nagu Peeter Raudsepp saabki. Aga see ei ole tingimata adekvaatne. Aga täna näiteks ütles kas LHV juht või keegi – ma ei ole nimes päris kindel, aga otsige üles, ma arvan, et see oli Delfi Ärilehes, aga vaadake üle ka Postimehe oma –, et Eesti majandusest saab peagi kõige kiiremini kasvav majandus. Mina väga kahtlen selles. Mina toetun ikkagi nendele prognoosidele, mida teevad sõltumatud riiki teenindavad prognoosijad: Eesti Pank ja Rahandusministeeriumi osakond. Aga kui nüüd vaadata meie viimast prognoosi, siis see on läinud väga keskele. See tähendab, et on pessimistlikumaid prognoose ja on optimistlikumaid, aga kõik koonduvad järgmise aasta suhtes keskeltläbi 2% lähedale või [prognoosivad sellest] õige pisut vähem. Nii et mina seda kiirema majanduse asja nagu väga ei usuks. Aga mõtleme sellele, et euribor on olnud just Eestile hästi koormav eraisikute laenukoormuse tõttu ja eraisikute julgus edaspidi laenu võtta on olnud pärsitud. Kui see läheb valla, siis ei saa välistada, et meil tekib mingisugune väike majaehituse ja tarbimise buum ka siin koha peal, mis teeb meist tõesti kiirema kasvaja, kui on teised Euroopa riigid.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu küsimus jätkab teie etteantud kammertoonil ja ma pean kohe hoiatama, et ma kurvastan teid. Nimelt teen teatavaks tõsielulise fakti, et ma olen teist kaks korda targem. Vähemalt kaks korda, täpsustan, vähemalt kaks korda teist targem. Aga üldiselt on see, mis siin saalis toimub, väga kummaline.

Jah!

Kui ei teaks, et me viibime Riigikogu saalis, ega siis ei saaks aru küll, mis saalis me viibime …

Absoluutselt!

… ja mis etendusel me hetkel oleme.

Absoluutselt!

Aga mul on ka sisuline küsimus. Te olete avaldanud põhiseadusvastast arvamust, et Riigikogul ei peakski mingisugust rolli riigieelarve menetlemisel olema. Ma sellega sugugi ei nõustu ja see on minu kõige suurem kriitika teie esinemisele rahandusministrina siin eelarve kaitsmisel. Aga ma tahaksin sel juhul teada teie arvamust kohalike omavalitsuste volikogude eelarvete menetlemise ja eriti kaasavate eelarvete menetlemise kohta, kui rahvahääletuse kaudu jagatakse osa avalikust rahast ära. Mida te sellest arvate?

Kaasav eelarve on juurdunud praktika, mis on pisut vastuoluline, kuna minu arust peaks avalik võim koguma makse just nii palju, kui palju ta peab otstarbekaks või kui palju ta vajab või kui palju ta oskab ära kasutada, ütleme niimoodi. Rahva käest nõu küsimisel on omad riskid, aga see on juurdunud praktika ja ma seda väga ei kommenteeriks. Aga ma sellega väga nõustun, et tegelikult see ei olnud eelarvedebatt, mis siin oli. Seda, mis siin Riigikogus toimub, tegelikult ei peaks toimuma. Aga ma ei olnud algataja, mina ei ole selle algataja. Ma pean kogu aeg vastama imelikele küsimustele. Teie küsimus iseenesest imelik ei olnud, küll aga te omistasite mulle selle, nagu ma räägiksin iseenda suurest tarkusest. Ei, ma vastasin ikkagi ainult küsimusele või isegi küsimustele, kas ma olen pädev. [Väidet, et] ma ei ole rahanduses pädev, pean ma kuidagi ikkagi vaidlustama. Rahanduses mul on mõningane staaž ja kogemus taga, ma saan enamasti ilma paberitest otsimata ikkagi teie küsimustele vastatud, kui need ei ole raamatupidamislikud, vabandust, või ei käi uudise kohta, mida ma veel ei ole näinud. Aga üldjoontes on see ikkagi liialdus. Te olete alla kirjutanud sellele, et ma ei ole rahanduses pädev. Ei olegi, aga selle saaliga võrreldes olen ikka päris, noh, ütleme nii, täitsa kobe, ei ole väga hull. (Helir-Valdor Seeder täpsustab kohalt.) Jah, ma mõistsin teid, see lõigi mind pahviks. Ma mõtlesingi, et mis helge hetk see on, et ainult kaks korda [targem].

Nii. Rain Epler, palun, järgmine!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! Kõigepealt nii teile kui ka kolleeg Seederile selgituseks, et täna ei olegi arutluse all riigieelarve sisupunktid ega numbrilised näitajad ega see muu. Tegelikult on arutluse all umbusalduse avaldamine teile ja seda ikkagi peamiselt tulenevalt sellest, kuidas te viisakusnorme eirates käitusite siin nii riigieelarve seadust tutvustades kui ka arupärimistele vastates selle nädala alguses ja nii edasi. Nii et selles mõttes mina küll saan aru, millest me siin täna räägime. Aga tõepoolest on kurb, et me peame rääkima sellest, kuidas te olete siin eriti naiskolleegidele öelnud, et nad ei tänitaks. Jälle lugesin üle neid küsimusi – keegi ei tänitanud. Siis olete öelnud, et ärge mängige krokodilli, te ei ole ilus ja nii edasi ja nii edasi. Kas tõesti teile tundubki, et teie saate õigesti aru ja siin, ütleme, paar-kolmkümmend inimest on seda kõike täiesti valesti mõistnud? Ma küsingi, kas teie arvates see ongi nii. Siis me lihtsalt oleme selle asja paika pannud, mingi nivoo.

Teie aeg!

Siis on edasi jälle mõnes mõttes kergem minna.

Te ju tegelikult kinnitasite, et tänitamise sõna oli asjakohane, sest ka teie sissejuhatuses pildusite väga erinevaid süüdistusi, mida juba oli öeldud. Väga raske on üldse ükshaaval nendele reageerida. Väga raske on mäletada, mida te üldse küsisite, sest te olite enne juba … (Rain Epler saalist: "Küsimus oli lõpus.") Jaa, aga enne tulid hinnangud. Tänitamise definitsioon minu arusaamist mööda – mul on päris hea keeletunnetus – on selline suhteliselt seosetu, enamasti ad hominem või kolmandate isikute suunas pillutud puder ja kapsad, millel ei ole tegelikult seost küsimusega, mida arutatakse, või sellega, kuhu tahetakse jõuda. Ma olen ka öelnud, et ma olen päriselt … (Hääl saalist.) Ei, aga sellel sissejuhatusel ikka ei olnud. Te olete saanud kõik kommentaarid nende asjade kohta, aga te panete ikka edasi, eks ole. Ma olen tunnistanud üles ühe naisterahva suhtes inetu käitumise küll, kui ma selle motiivi ütlesin jõhkral moel välja, sest ta tõesti tänitas kõigiga ja tõesti tujutses. Ta viis väga konkreetse arutelu selleni, et aa, siis me ei aruta üldse, siis me ei tee seda ka, siis me ei tee toda ka. Vaat see on sihuke köögitasemel konflikt, kus [muu] ununeb ära. Tegemist oli naisterahvaga ja ma ise tegelikult teadsin, et oleks parem olnud öelda seda mehele. Aga seda ei ole nii laialt afišeeritud. Enamik neist süüdistustest on tegelikult olnud väänatud praktikaga. Aga kas ma rohkem tean? Me ju ei peaks nii palju rääkima minu isikust. Me tegelikult räägime sellest, kuidas läks eelarvedebatt, kas see oli korrektne. Võin teile kinnitada, et neid inimesi, kes on mulle saatnud väga tugevat tunnustust või siis ka sotsiaalmeedias [seda teinud], on tegelikult ikka rohkem. Ma lihtsalt näen teistmoodi [reageerimist] muidugi, sest meie sotsiaalmeediamullid on väga erinevad. Aga ma iseenesest olen pidanud punastama hoopis teistel põhjustel, sellepärast et inimesed on nii tunnustavad ja nii rahul minu terava reaktsiooniga alatusele, laimule, valele. Nad saavad aru, et ma tunnen valdkonda, millest ma räägin, [nad saavad aru,] et mind püütakse ebaõiglaselt alavääristada, viies juttu minu isikule, mitte minu seisukohtadele, mitte minu tööle.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Jürgen Ligi! Ma arvan, et teile tehakse siin saalis väga tõsiselt liiga. Sellele järeldusele ma jõudsin pärast seda, kui Martin Helme küsis, mis teil viga on. Ma muidugi pärast seda läksin meditsiiniajakirju uurima ja jõudsin huvitavale järeldusele, et teie käitumine vastab nartsissistliku isikuhäire tunnustele. Mis need tunnused on? Näiteks pole [selline inimene] võimeline tundma süü‑ ja häbitunnet, intellektuaalsetelt võimetelt on taolised inimesed sageli keskmisest kõrgemal tasemel, iialgi ei ole nad suutelised leppima enda ebaõnnestumistega ja neid tunnistama, leidliku sõnaseadmise abil on nad suutelised välja mõtlema ja konstrueerima igasuguseid tõdesid ning kavalasti väljamõeldud, kuid sisult valelikke tõendeid, nad käituvad üleolevalt, empaatiavõime puudumine ja nii edasi. Kunagi ütlesite arstide liidu juhile Andres Korgile, et temal on meditsiiniline probleem. Mulle tundub, et ka teil on samasugune probleem. Äkki te olete nõus minema uuringutele ja ravile?

See on huvitav, doktor, kuidas te neid diagnoose jagate. Kuidas teie akadeemiline taust seda toetab? Kuidas üldse toetab teie akadeemiline taust siin Riigikogus olemist? Minu oma toetab ja ma ei häbene ütlemast, et selles valdkonnas, kus ma töötan, olen ma vastupidi tänastele süüdistajatele siiski piisavalt pädev. Ma ei hakka vastama sarnaste süüdistustega, vihjetega, hinnangutega, kuid pisut nagu enesepaljastusena ütlen, et isegi kui võib leida tõendeid selle kohta, et ma olen selline, nagu te kirjeldasite, siis võib leida ka täpselt vastupidiseid tõendeid. Ma olen eluaeg olnud suhteliselt häbelik ja mulle on väga palju öeldud, et ma olen liiga enesekriitiline ja nii edasi. Aga vaat võitluses ma alla ei anna. Ma ei nõustu laimu ega valega, mu õiglustunne on tõesti tugev. Vot siin ma olen küll praegu kõrge enesehinnanguga. Ma olen äärmiselt tundlik laimu ja vale suhtes. Võitlen rohkem, kui on teinekord vaja. Sealt tulenevad muidugi ka emotsionaalsed reaktsioonid sellistele sõnavõttudele. Need ei tule kindlasti kasuks elus edasijõudmisele. Aga selline ma olen. Nii et vabandan, aga olen.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea rahandusminister! Seda debatti siin kuulates jääb mulje, et kõik on teid aastaid valesti mõistnud, te lükkate kõik ümber. Kõik teised saavad valesti asjadest aru. No las ta olla, on, nagu on. Aga ma küsin selle kohta, mida te ütlesite, et Riigikogule ei tohikski eelarve menetluse raames suuremat rolli anda. Kas see on kuidagi valesti mõistmine, kas see on kuidagi valesti läinud, või te seda ikka ütlesite, et sellisele Riigikogule ei tohikski anda suuremat rolli eelarve menetluse käigus?

Aitäh! Te liialdate, öeldes, et kõik ei ole must aru saanud. Ma ise olen juba osutanud sellele, et hulgale inimestele ma olen isegi autoriteet. Mul on palju toetajaid. Aga me kõik elame ju tänapäeval natukene mullis, eks ole. Nendega, kes mind põlgavad, ma ei suhtle, ka mitte sotsiaalmeedias. Aga käige mu kontol ja vaadake, millised on seal reaktsioonid mu sõnavõttudele. Need ei ole tingimata vaenulikud. Nüüd, jäin mõtlema ... (Saalist täpsustatakse.) Aa, sellel on jällegi pikk ajalugu, täna olen ma sellele mitu korda vastanud. Ma sedapidi ütlesin küll, aga mu sõnastus oli see, ja ma jään täiesti selle juurde: minu suu ei paindu ütlema, et Riigikogu rolli peab suurendama. Täpsemalt, ajalugu on olnud selline, et 1990‑ndatest peale ma olen tauninud riigikogulaste poliitilist suva ja riski, mida selline tihti omakasupüüdlik eelarve muutmine tähendab riigirahandusele. Sellepärast me oleme neid piiranguid ka seaduse tasemel peale pannud. Seda on Riigikogu ise teinud ja tunnistanud, et tema süvenemisaste ja tema motivatsioon eelarvet muutes on, ütleme, tihti natuke madalamal kui riiklik huvi. Selle juurde ma kahjuks jään. Aga veel kord: ma ei räägi kui Riigikogu-väline inimene, vaid kui inimene, kes on siin saalis olnud teist kõigist ju kauem. Mõne jaoks või miljonite jaoks muidugi liiga kaua. Aga vähemalt ei räägi ma Riigikogust kui millestki võõrast, ma räägin ka iseendast. Ise olen ka ennast tagasi hoidnud, sest ma tean, et mu süvenemisaste ei vasta sellele, mis on eelarve tegijatel. Ka põhiseadus ütleb, et riigieelarve saab esitada ainult valitsus, ja tema muutmine on ka muudetud natukene keerulisemaks, see ei käi lihtsalt emotsiooni põhjal.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Mul on teile konkreetne küsimus. Rahandusministeeriumi hinnangul võib järgmisel aastal oodata tervishoiukulude kallinemist. Muu hulgas suurendab kulude tõusu elanikkonna vananemisega suurenev vajadus tervishoiuteenuste järele. Samal ajal teatas Tervisekassa juht Rain Laane Eesti Haiglate Liidu konverentsil, et kõigi haiglate eelarveid kärbitakse 10% võrra. Kas vastab tõele, et antud kärbe tehakse teie isiklikul nõudmisel? Kui vastus on positiivne, siis kas te olete valmis Eesti rahva tervisega riskima?

Aitäh! See, mida te lugesite haigekassa lehelt, on ju riigirahanduse vana tõde, et kõige suurem pikaajaline koormus kulude poolest on ühiskonnas tervishoid, välja arvatud muidugi sõjaolukorras. Inimesed vananevad, nende ootused suurenevad, meditsiin kallineb tehnoloogilise [arengu tõttu]. Mis seal salata, ka arstide võime kõrgemat palka nõuda on suurem kui enamikul, nõrgematel ühiskonnagruppidel. Ja sinna on see läinud. Teine asi on eelarve olukord. Haigekassa olukord on prognoosi järgi tegelikult kohutav. Ma Rain Laanet väga tunnustan, et ta on võtnud siiski ette teatud määral neid kulusid ohjeldada. Selle ülesande andis talle haigekassa nõukogu.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Olete öelnud sellise lause, ma seda ERR‑i uudistest loen: "Riigikogu debati tase näitab, et saadikutele ei tohigi eelarve osas suuremat rolli anda." Ehk teile ei meeldinud see, et Riigikogu liikmed küsisid täpselt eelarve sisu kohta. Seetõttu, kuna teie jaoks oli see ebameeldiv, te leidsite, et Riigikogu liige ei peakski rohkem teadma. Kas te olete endiselt seda meelt, et see ei ole Riigikogu liikmete asi, mida üks riigieelarve sisaldab?

Lugupeetud umbusaldatav! Umbusaldus on meil vastastikune ju. Kui te kogu aeg [kasutate] seda sõna, arvates, et see mulle haiget teeb, siis ei, ma ei tahagi teile meeldida. Mulle meeldib, et ma teile ei meeldi. Aga seda küsimust on mult täna umbes seitse korda erinevas vormis küsitud. Ühes versioonis – ma arvan, et Martin Helme omas –, oli see [väide], nagu ma nõuaksin selle vähendamist. Reaalne vastus on, et ma olen Riigikogu õiguste ohjeldamisega tegelenud praktiliselt kogu oma poliitilise karjääri jooksul, olles ise Riigikogus, ükskõik kas opositsioonis või koalitsioonis. Algus oli opositsioonis, siis ma nägin, milline pealiskaudsus ja tegelikult milline omakasupüüdlikkus võib siin läbi minna. Ma ei räägi, et see peab läbi minema, aga need riskid olid. Ma tulin siia ja algas ju asi nii, et ma isegi tegin seda pattu esimese eelarvega, et suurendada käibemaksu laekumist ja suunata raha sinna. No täitsa piinlik on tagantjärele. Aga ma olin esimene, kes sellele käe ette pani, oma fraktsiooni käe, pärast seaduse käe. Neid piiranguid on ka teisi, eks ole, mis suva ohjeldavad. Ja kõik see pealkirjade tsiteerimine! Kordan: need pealkirjad on alati ümberjutustus, lugeja jaoks asja huvitavamaks tegemine. Minu ütlemine oli ka piisavalt huvitav, ma ütlesin, et minu suu ei paindu, selles olukorras, mis ma siin nägin. Väga vähe oli sisulisi küsimusi, väga vähe oli kontseptuaalset väitlust, väga vähe oli struktuuripoliitilisi küsimusi. Aga ma olen hea meelega nõus ka detailide kohta vastama, kui ma need kiiresti üles leian. Mõnele [sellisele küsimusele] suudan ka peast vastata. Aga noh, see nagu väga infotund ka ei peaks olema, et kui palju läheb [raha] sinna, vaid pigem peaks debati mõte olema see, et väljendatakse erinevaid kaalutlusi poliitiliste valikute kohta, miks raha sinna, miks maksud sellised, miks eelarve seis selline. See võiks olla see, millega Riigikogu tegeleb. Jah, alati saab rahandusministrit hanitada ka detailiküsimustega. Ta püüab sellest välja tulla. Erinevalt mõnestki eelkäijast mina spikreid ja selliseid asju ei kasuta, tähendab, selliseid sõnumisaatmisi. Ma ütlen, et ma praegu ei tea, ma praegu ei leia, 700 lehekülge ikkagi. Aga kui ma teile ütlen, siis ma ka nii teen. See on aus värk tegelikult. Võib-olla ma pean ümber mõtlema. Kui see jääb selliseks raamatupidamislikuks testimiseks, siis ma pean ka hakkama ennast selles suunas [arendama]. Aga praegu ma kiidan endiselt struktuurseid valikuid, kui palju, kuhu, miks ja mis on eelarve üldine seis. Nii et ma ei ole Riigikogule võõras, mind on siia isikumandaadiga korduvalt valitud erinevatelt positsioonidelt.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Hea rahandusminister! Tõesti, seda kuulsaks saanud krokodilliväljendit kasutasite minu kohta. Te ütlesite, ma tsiteerin: "Ärge mängige seda krokodilli. Mind ei ole mõtet sellega püüdma tulla, eriti sellisel inimesel, kellel on sellised varad taga nagu teil." Seda te ütlesite minu kohta. Probleem pole selles, et te kasutate selliseid väljendeid ja solvate naisterahvaid. Probleem on selles, et te ei vasta küsimusele sisuliselt. Te saite väga hästi aru iga kord – iga kord! –, mida ma küsisin. Kuidas saavad inimesed uuest aastast hakkama? Kõik maksutõusud, automaks, kärped sotsiaalvaldkonnas, töötukassa rahastuse vähenemine – kõik need asjad koosmõjus, kuidas need mõjuvad toimetulekule? Täna te juba jõudsite eraldi mainida, et teile ei meeldi minu irve, minu näoilme. Aga mind ei huvita, mida te minu näost ja minu välimusest arvate. Ja mis kõige olulisem: see ei huvita ka Eesti inimesi. Eesti inimesi huvitab see, kuidas nemad uuest aastast hakkama saavad. Ja kui teid huvitab minu vara, mida te olete ka eraldi maininud, siis tutvuge minu huvide deklaratsiooniga, ärge raisake saali aega. Praegu ärge vastake mulle, ärge rääkige minust, vaid vastake Eesti inimestele, kuidas nemad peavad uuest aastast hakkama saama.

Nojah, see on selline asi, mida ma 1990. aastatel nimetasin sotsiaalpornoks. Aga siin puldis ma lihtsalt praegu tsiteerin ennast, mitte ei nimeta [seda nii]. Ma olen elus paaril meediakoolitusel käinud. See on ehk viga, aga mul lihtsalt südametunnistus ei luba võltsida oma ehedaid seisukohti ja [püüda] lihtsalt meeldida. Selles küsimuses endas sisaldub ju selline üleskutse võltsimisele: et meeldige. Mitte see, kuidas nad [hakkama] saavad, vaid mis te neile ütlete. Ma ei tea, kas te praegu sõnastasite nii, aga reeglina te sõnastate seda nii. Seda on mitu korda küsitud sedapidi, et mis te ütlete sellele inimesele, et näe, maksud ja nii edasi. No küsimus ei ole selles, mis mina ütlen, vaid selles, mis on sotsiaalpoliitika prioriteedid. Kui ma seda teile esmaspäeval seletasin, siis te ikkagi läksite pärast pulti [rääkima] – mina enam vastata ei saanud –, et ma ei vastanud küsimusele. Ma kogu aeg vastan küsimustele. Ma kogu aeg vastan küsimustele, et riik kogub makse selleks, et aidata nõrgemaid, mitte tugevamaid. Teie suust ei kõla tõepoolest see kõige siiramalt, kui te kogu aeg teete näo kui vaeste eest võitleja. Ma muide arvan, et ma ei ole neid sõnu öelnud teie aadressil. Selle krokodilliasja ma võib-olla otsin üles, aga konkreetses situatsioonis on minu jaoks see krokodillikujund hoopis teistsuguse tähendusega, kui teile võib-olla tundub. Ma olen juba korra seda täna puudutanud. Aga need näoilmed ja nii edasi – no ausalt öeldes ma ei ole seda öelnud. No otsige üles stenogrammis see koht, mida te praegu ise seal kirjutasite. Ja see on tavapärane. (Hääl saalist.) Jaa, aga te olete mulle midagi omistanud. Ma ei võta seda omaks ja ma pean sellele reageerima. Ma ei ole teie näoilmet siin täna ega Riigikogu istungil kommenteerinud. Aga mulle tõesti ei meeldi see, kui inimene on nii ebatõsine, nagu irvitaks selle üle, et keegi püüab päriselt selgitada, et keegi päriselt Eesti riigile kaasa elab, püüab oma tööd tõsiselt teha. Ja siis, kui küsitakse, on täiesti äratrööbatud need küsimused: aga mis te ütlete lihtsale inimesele, kes peab maksma makse? See ongi mage. See, mida ma siis ütlen, ei ole ju prioriteet. Prioriteet on see, mis on poliitikavalik. Ma rääkisin sel esmaspäeval lühivastuses selle teile ära. Vaesuse vältimiseks on suunatud sotsiaalpoliitika, suunatud toetused loomulikult. Aga põhiline poliitika on siiski riiklikud teenused ja mina olen siin alati võidelnud võrdsete võimaluste eest. Alati! Täna ka vaidlesin ja sain väga kurjaks oma erakonnakaaslase peale, kes tuli jälle selle jutuga, et tuleks maksusoodustusi kehtestada, mis tegelikult jooksevad jõukamate, paremini hakkama saajate kasuks. See on päriselt nii! See puudutas meditsiini. Ma olen kirglik solidaarsusmeditsiini pooldaja, ma ütlesin seda teile ka esmaspäeval. Te ei kuulanud, läksite pulti rääkima, et ma ei vastanud küsimusele, kuidas see pere peab hakkama saama. See pole üldse meie debati teema, konkreetne pere. Küll ma siis ütlen, kui ma nendega kohtun, aga teie kaudu ma seda ei ütle. Edasi, mis on minu kirg olnud: võrdsed võimalused hariduses. Võrdsed võimalused! Mind kahjuks haridusministrina tiriti [sellesse võitlusesse], kui jõukad lapsevanemad, kelle lapsed käisid erakoolides, olid saanud täiesti ebaproportsionaalse rahastuse riigi poolt. Tasuline haridus oli paremas seisus kui tasuta haridus, hoolimata sellest, mida nõuab põhiseadus. Ma pidasin seda võitlust muide koos õiguskantsleri ja riigikontrolöriga. Ma ikka päriselt mõtlen väga sotsioloogiliselt, kellele mida. Aga see, kuidas saab konkreetne pere maksudega hakkama, on täiesti kolmandajärguline sellega võrreldes, kuidas riik saab hakkama pakutavate teenustega ja kuidas riik saab hakkama suunatud sotsiaaltoetustega. Praegu on ta abitu nende suunamistega. See on ju valitsuse tasemel suur debatt. Praegu ta ei suuda küll hariduse kättesaadavusse raha juurde panna, aga ta hoiab seda taset. Meie Eesti on suutnud tagada selle, et tegelikult ka meditsiini solidaarses osas, aga eelkõige hariduses on Eesti üsna võrdses seisus. Ma tunnen, et selles on mingi roll ka minul. Nii et ärge küsige kogu aeg üksiku kohta, kui tegelikult tuleb siin rääkida üldistest poliitikavalikutest, nende põhjustest, struktuuripoliitikast. Ja tehke seda tõepoolest natuke vähem agressiivse ilme ja sõnastusega. Minu vastasseis teiega tekkis sellepärast, et te laimasite mind, see puudutas minu mingit nädalalõpuintervjuud. Te kleepisite minu vastused kokku ja tegite nendest erinevatel teemadel vastustest kompoti. Te kordasite seda kõike. Te ei hoolinud sellest, et ma teile vastasin. See teeb tõesti kurjaks. Ma ei ole nii loll, et minna ütlema, et ma ei jaksa süüa osta. Ma ei ütleks seda kunagi. See on hullumeelne süüdistus. Aga te kordasite seda ja siis saite … (Kommentaar saalist.) Jaa, aga ma kuulsin seda teiselt saalipoolelt, see rikkus tegelikult suhted teiega sellel debatil. Te heitsite mulle ette sellist asja, mida ma mitte iialgi ei teeks. See on laim, see on valetamine, te keerasite mu sõnad pahupidi. See on valetamine ja sellepärast ma olingi kuri. See on põhjendus praegu.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Te olete mitmel korral öelnud, et eelarve on poliitiliste valikute küsimus. Aga mina jauran sellesama teemaga, millest [rääkisin] teiega nädala eest ja eelmises küsimuses ka. See puudutab endiselt seda taktikalist lasketiiru. Te eelmisel korral ütlesite, et selle üle käis tõsine vaidlus, teie seda ei toetanud, jäite kaotajaks, aga see vaidlus on peetud. Te ütlesite siis nii, eks ju, ja lubasite mul aidata see rida üles leida ja muudatusettepanekut teha. Nüüd te ütlesite, et teie parima teadmise järgi ei olegi see 2025. aasta eelarves, vaid 2026. ja 2027. aasta omas, ehk teil see arutelu toimus RES-i raames. Esmaspäeval me riigikaitsekomisjonis kohtusime Egert Belitševiga ja ma küsisin temalt samamoodi selle lasketiiru kohta. Tema väitis, et see maksab 9 miljonit ja see tuleb Võrru tänase politseimaja juurde, ma ei tea, kas juurdeehitusena, kuna sinna pidi olema igalt poolt Lõuna-[Eestist] 45 minutit sõita. Ma olen Kagu-Eestiga üsna hästi kursis ja tean, et Põlvast jõuab 45 minutiga Võrru, ülejäänud kohtadest kindlasti mitte. Okei. Mul on siiski küsimus, et äkki vaatame järele.

Teie aeg!

Kui Belitšev teadis nii detailselt, kuidas sellega on, kas see on siis ikkagi RES‑is või eelarves? Kas ma saan palun selle ettepaneku teile teha, et te vaataksite veel kord üle, kas see on eelarves või RES‑is?

Teie aeg!

Aitäh! Mulle on kinnitanud seda nõunikud. Aga tõepoolest, see arutelu käib valitsuses sedapidi, et on korraga ees 2025. aasta eelarve, on ka pikem perspektiiv, ja siis seatakse neid rahastuse sihte selliselt, et prioriteedid jõuaksid kuidagi … Noh, see on ainuüksi sellepärast niimoodi vajalik, aga mitte ainult sellepärast, et meie eelarve dünaamika peab vastama ka eelarvereeglitele. Kui me neid mingil hetkel ei täida, siis tuleb Euroopa ettekirjutus, mida me ise oleme lodevatele riikidele ju tahtnud. Aga ma kinnitan selle üle. Me oleme valitsuse tasandil vaidluse ära pidanud, selle asja ära otsustanud, aga see ei välista, et Riigikogu tasemel edasi vaieldakse, kuhu täpselt [see siis tuleb]. Täna sain sellise tagasiside kuskilt, et see pidi tähendama mingisuguseid järjekordi, mida ilmselt on vaja. Aga ma ei ole saanud seda tagasisidet, miks Põlva ei kõlba, seda ma veel ei tea. Kuid jah, laiapindse riigikaitse nelja aasta kava on see, kuhu on kirjutatud 2026. aastaks, 2027. aastaks üks lasketiir, aga lõplikku otsust ei ole. Aga Egert Belitšev loomulikult teab, mis on plaanid, igal juhul ta teab, see on tema haldusala.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teate, minu kõrva riivas esmaspäevasel istungil väga see – see puudutab väga otseselt ka usaldust teie kui ministri vastu –, kui te ütlesite, et te ei nõustu sellise dramaatilise olukorrakirjeldusega, olles kuulanud ära Siim Pohlaku osutuse Eesti Väike‑ ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni hinnangule, et ligemale 25% väikestest ja keskmistest ettevõtetest võib maksutõusude tagajärjel tegevuse lõpetada või pankrotti minna. Ütlesite, et te ei nõustu sellise dramaatilise olukorrakirjeldusega. Tsiteerin: "Iseenesest väikeste ettevõtete keskmine eluiga on paar aastat, see ei ole midagi ebaloomulikku, kui veerand läheb pankrotti." Ma jäin seda kuulates tõesti mõtlema, kas selline ongi teie kui rahandusministri suhtumine väikestesse ettevõtetesse, et kui nüüd nende maksutõusude pärast veerand neist pankrotti läheb, siis, noh, teie küll ei näe siin midagi dramaatilist, elu on selline ja seda tuleb lihtsalt aktsepteerida. Kas te jääte nende sõnade, nende hinnangute juurde või te tahaksite midagi tagasi võtta?

Jah, loomulikult, ma jään nende sõnade juurde. Need sõnad olid vastuseks tõepoolest väga dramaatilisele sissejuhatusele ja kokkuvõttele. Need olid väga kurjad sõnad, mida ma tegelikult Siim Pohlakult ei oodanud, teilt ma ootan. Väga mahlakad kirjeldused tohutust allakäigust, [mis toimub] justkui maksude pärast. Kõigepealt, maksud on ikkagi riigi vältimatu instrument, sealhulgas makstakse nende abil ka ettevõtetele mingil määral toetust, igal juhul pakutakse neile infrastruktuuri. Igal juhul tähendavad riigi kogutud maksud ka potentsiaalset turgu ettevõtjatele. Kui väikestele, kui paljudele, see on omaette küsimus. Aga sajatada kogu aeg makse olukorras, kus tegelikult on üheselt öeldud, et me kogume makse vähem, kui riik kulutab, ja maksutõus, ees ootav maksutõus on üheselt seotud julgeolekukuludega ja on väiksem, kui need lisandunud julgeolekukulud, on natukene üle pingutatud ja ma ei nõustu sellega. Aga see, mis ma rääkisin väikeettevõtete saatusest, siis tõepoolest, väikeettevõtete iga tegelikkuses, statistiline iga, ei ole pikk. Räägin oma muidugi natukene minevikus saadud, aga siiski õpikutarkust: see on selline paar aastat. See võib kindlasti olla muutunud. Eluiga võib ju tähendada ka seda, et firma küll ei toimi, aga on elus, nagu on meil väga laienev olukord. Aga üldiselt ettevõtlus selles seisnebki, et [ettevõtted] tulevad ja lähevad. Maksude kaela ikkagi Eestis seda ajada on üsna näotu, kui ka eilse uudise järgi on Eesti maksusüsteem kõige konkurentsivõimelisem maailmas. Need uued maksud ei tekita seal nii dramaatilisi muutusi, et me ei võiks ka seda meelde tuletada. See ei ole meie põhiline nõrkus, meie põhiline nõrkus ei ole maksud, ka peale seda. Olgem rohkem optimistid! Ma rääkisin õpikutarkusest. Ma olen raha teeninud, kui nii tohib öelda – ma olen tulnud erasektorist –, ka ettevõtluskonsultandina. Ma olen seda tegevust spetsiaalselt õppinud. Ma olen olnud ka finantsjuhtimise lektor ettevõtjatele, olen saanud mõlemaks rahvusvahelise koolituse. Ma mingisugune suvaline tegelane ei ole, kui ma ettevõtlusest räägin. Kui teie kõrvu see riivas, siis minule tundub, et teil riivab kõrvu rohkem asju, kui oleks vaja. Te olete natuke, noh, ütleme, pessimistliku eluhoiakuga. Vabandust, et ma niimoodi ütlen! Hea küll, võtan tagasi. Optimistlikum.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Ma tulen tagasi selle juurde, mida te ütlesite, et Riigikogu süvenemisaste või võimekus eelarvest aru saada on madal ja ega neile polegi vaja juurde anda võimalust paremini aru saada. Küll aga teie oma erakonnakaaslane Aivar Sõerd, kellest ma finantsistina väga lugu pean, on aastaid seisnud selle eest, et eelarve saaks arusaadavamaks. Või vaatame kas või riigikontrolöri väljaütlemisi selle kohta, et eelarve läbipaistvust on vaja kindlasti suurendada. Ta on seda ka alles värskelt korranud. Ka õiguskantsler on teatanud, et eelarve ei sobi sellisel kujul Eesti põhiseaduslikku raamistikku. Kas need inimesed saavad kõik asjast valesti aru, ei mõista seda, on üks küsimus. Teine küsimus on see, kas see on Rahandusministeeriumi ametlik seisukoht, et Riigikogu liikmetele ei olegi vaja eelarvet piisavalt hästi lahti kirjutada ja arusaadavust paremaks teha.

Aitäh! Ministrina jään ma selle seisukoha juurde, mida ma olen väga pikka aega kinnitanud ka Riigikogu liikmena. Tõepoolest, probleem ei ole [võimes] aru saada, ma ei ole kasutanud sõna "võime", vaid ma ütlen, et soovis aru saada. See debatt ju näitab ka, et siin kogu aeg stigmatiseeritakse vastajat, tsiteeritakse kuidagi poolviltu. Aga riigikontrolöride kohta ma ütlen, et riigikontrolör Alar Karist ma täna ka tsiteerisin. Tema on öelnud, et riigieelarve ei tohiks olla ainult raamatupidamisdokument, mis tähendab kulupõhist eelarvet, ja tema seisukohale toetus ka 2006. aasta Riigikogu raport, mis ütles, et riik peab minema üle tulemuspõhisusele. Alar Karise sõnadel – ma vist seda enam-vähem juba ütlesin – oli see mõte, et see peaks väljendama ka eesmärke ja täitmist jälgima. See on ju puhtalt tegevuspõhise eelarve loogika, mida tema kaitses. 2020 oli esimene tegevuspõhine eelarve, mille eest mina EKREIKE valitsust ei kritiseeri, kuigi see oli kindlasti palju kehvemini arusaadav, kui on praegune. Ka riigikontrolör ja õiguskantsler lükkavad ümber selle väite, nagu nad oleksid öelnud – Moonika Helme on seda väitnud, kirjutanud värskelt ajalehes –, et selle aasta eelarve on veel läbipaistmatum. Ei, nad ütlevad vastupidi, et on paremaks läinud. Janar Holm ütles mulle, kui ma nelja silma all püüdsin seda kiiruga üle küsida, et kõige kehvem oli 2021. aasta eelarve. Minus ei ole kunagi olnud kirge eelarve vormi suhtes, mitte kunagi. Aga neid juhiseid, mida on andnud üle valitsuste meile Riigikogu ja mida on täidetud, ma võtan väga tõsiselt. Selliseid juhuslikke arvamusavaldusi teistelt põhiseaduslikelt institutsioonidelt võtan reservatsiooniga, kuna põhiseadus tegelikult ei ütle selliseid asju ette, nagu nendest fraasidest [mulje] jääb. Mulle on ka üks nendest öelnud, et vabandan, et nii läks. Seal lendas mingi pealkiri jälle, kus kõik asjad aeti segi, aga tema ei olnud päris nii öelnud, ta tunnistas. Seda draamat vormi üle võiks vähem olla, aga draama eelarve sisu ja jätkusuutlikkuse suhtes on päris.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mul on tunne, et rahvasaadikud on ennast natuke segadusse lasknud ajada. Siin ei ole praegu eelarve arutelu, vaid siin on arutelu selle üle, kas Jürgen Ligi sobib poliitikasse või mitte. Seepärast ma tuletan jälle natuke meelde tema ütlusi. Ei ole sugugi nii, nagu ta siin väitis, et ta ei teadnud, et mikrofon pole sisse lülitatud, ja ta ütles sellepärast Simsonile, et ah, ära nüüd kaaguta. Seal oli kolm ütlust: "Ah, ära nüüd kaaguta!", "Ole vait!" ja "Ole kena, ole vait!". Edasi, ühes infotunnis on ta tollast arstide liidu esindajat Andres Korki ja tema nõudmisi tõsta arstide palka nimetanud meditsiiniliseks probleemiks. Tsiteerin: "Vaadake tema olekut, vaadake tema tooni, vaadake, ta käitub alati samamoodi, sõltumata olukorrast ja teemast. See on kindlasti meditsiiniline probleem." See on ju selge solvang. Nii, edasi. Kalle Muuli kohta ütles ta ühes raadiosaates: "Puhastustuli vahendina ei aegu. Sellega on hävitatud nakatunud raipeid ja vammi täis maju. Sina, Kalle, jääd oma jutuga suuruselt kahe …

Teie aeg!

… vahele. (Ma jätan natuke vahele. – M. H.) Eesti poliitika on Sulle pohhui, nahhui ja kärbatanud pabul." Pohhui, nahhui ja kärbatanud pabul!

Küsimus!

Kas see sobib ministrile? Kas seda sobib ajakirjanikule näkku paisata? Kas see sobib üleüldse Eesti poliitilisse kultuuri? Ja nüüd me kuuleme …

Teie aeg!

… tõenäoliselt, kuidas erakonna poolt kõnet pidav isik hakkab seda kõike valgeks rääkima. See ei ole retoorika. Vaata, EKRE‑l …

Teie aeg!

… on retoorika, aga Reformierakonnal ei ole retoorikat, on värvikad väljaütlemised ja värvikad isiksused.

Teie aeg!

No ei ole!

Küsimus!

Jürgen Ligi, paluks kohe siit puldist lahkudes anda sisse avaldus ministriametist lahkumiseks.

Hea meelega annaksin selle avalduse, et teid kõrvaldataks ministriametist, aga te pole [selles ametis]. Aga kui te olite, siis te ütlesite Riigikogule, et me oleme ajusurnud ja põmmpead, ja tühja koha pealt, et me peaks vait olema. Mina pole midagi sellist öelnud. Nüüd need fraasid. See on natuke nõrk küll, kui teist korda esitatakse juba samu fraase, mille kohta ma juba vastasin. Ma ei taha sellesse pikalt laskuda. Aga väikestele valedele nendes tsitaatides ma alati osutan. Kalle Muulit ma ei ole selles sõnamängus kasutanud, ma ei ole talle seda näkku öelnud, küll aga paiskasite teie mulle näkku selle, mille kohta te väitsite, et ma olen näkku paisanud Kalle Muulile. Ei, Kalle Muuli tegi ise järelduse, et jutt oli temast. See oli anonüümne sõnamäng sotsiaalmeedias, mida ma, jah, olen tagantjärele kahetsenud. Aga veel rohkem olen ma kahetsenud seda, et üks inimene on nii lihtsameelne, et ta läheb ja ütleb, et tema see ongi. See oli sõnamäng, anonüümne sõnamäng, ta võttis selle enda nimele ja läks selle üle laupäeval raadiosse – või oli see pühapäev – nutma, et seda on tema kohta öeldud. No küsinud siis minu käest, päris võõras ma talle ei ole! Aga miks me peame sellega tegelema? See oli aastal 2009. Kas teil tõesti ei ole paremat fantaasiat? Kas te tõesti ei suuda ühegi argumendiga tulla vaidlema minuga minu erialal? Tõestage, mis on teie alternatiiv [meie] rahanduspoliitikale, tõestage, mis on need teie suuremad teadmised rahanduspoliitikas, tõestage, et tegelikult läks natuke nihu, kui rahandus teie vastutada oli, ja et te nüüd teete paremini. Räägime sellistest asjadest. Ma ütlen ikkagi, et perekond Helme ei peaks küll kellelegi värvikaid sõnu ette heitma, see on natuke usaldusväärsuse küsimus.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud minister! Kõigepealt ma tänan, et kui meie debatti pidasime, siis sa andsid ausaid vastuseid. Nüüd mul tekib küsimus. Ma poleks seda teemat täna üldse tõstnud, aga mitmed on su käest küsinud selle 9 miljoni ja lasketiiru kohta. Selgelt on rahanduskomisjonis öelnud siseminister ja [oled öelnud] ka sina ja esmaspäeval selles komisjonis, kus sa olid viimati komisjoni esimees, ütles siseminister, et 9 miljonit eurot on laiapindse riigikaitse mittesõjaliste võimearenduste investeeringuvajaduste elluviimiseks reservrea peal, kus on kokku 21,5 miljonit. Ja see on järgmise aasta riigieelarve. Siin riigieelarves on veel neid kohti, nii siseministril kui ka regionaal‑ ja põllumajandusministril, kus ei ole mitte 1 miljon, vaid mitmed miljonid investeeringute raha, mis ei ole sisustatud. Vastus oli see, et seda raha ei otsusta mitte keegi teine kui Riigikantselei ja koos Riigikantseleiga on see reserviraha otsustatud.

Teie aeg!

Nüüd on küsimus: kuna sa ütled, et sa kunagi ei valeta, kas siis valetab siseminister või eksisid sina?

Aitäh! Mina olen ekslik, kui jutt läheb raamatupidamislikele detailidele. Aga ma ka viitasin, et nõunikud on kinnitanud mulle, et see põhjus, miks ma ei leia seda vastust eelarvest, on selles, et see on riigi eelarvestrateegias ette nähtud 2026. ja 2027. aastaks. Ei, no tõestage vastupidist. (Hääl saalist.) Te olete saanud vabamalt otsida. Mina arvasin, et see on ammendav vastus, kui ma usaldan nõunike selgitusi ja olen neid esitanud. Aga valetamise põhjust siin ei ole ja ma ei näe ka kuskil mingit omakasu. Mitte mingit omakasu! Kellegi hämamiseks ma seda ei ole öelnud. Kontrollin jälle üle, eks ole. Kui on tõesti eksitus, siis küsin, miks nad mulle niimoodi kirjutasid. Ma küsisin ilusti, kaks korda küsisin, sain vastuse. Mulle püütakse teinekord liiga pikalt vastata, ma ei saa kohe vastust, pikalt seda tehakse, väga põhjalikult. Aga see vastus tuli sellisena. Võib-olla ei ole see mingi tsentraalne asi, ei ole näha, et ma … (Hääl saalist.) No see on omaette teema, eks ole, kas see on proportsionaalne. Jah, proportsioonid, minu arvates, kui mõne muu, kas või sotsiaalministri eelarvega võrrelda, sotsiaaldemokraatidest [rääkides], siis proportsioonid natuke nihkes on. Aga sai juba mitu korda kinnitatud, et valitsuses me oleme need vaidlused pidanud ja ma aktsepteerin tulemust.

Riina Solman, palun!

Suur aitäh teile, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, ärge aktsepteerige! Minu arust just Kaja Kallase teises valitsuses, kui sotsid tahtsid lasteaedadele Siseministeeriumi eelarvest raha anda, siis teie avastasite rahanduskomisjonis selle katuseraha moodi asja. Aga eelmisel nädalal me teiega siin vaidlesime. Ma ei pea silmas Anastassia Kovalenko-Kõlvarti kaitsmist ja minu valevorstiks nimetamist selle pärast, vaid ettevõtjate hinnanguid. Te siin mulle hämasite, et nemad on teiega ühel nõul ja mõistavad teid väga. Aga otsestuudios rääkis 26. septembril Toomas Luman, et valitsuse väljavalitud kasumimaks on kõikidest halbadest valikutest halvim. Ta seletab ka oma alternatiivmaksu või alternatiivset võimalust. Nad pakkusid teile välja kõigile ettevõtetele ühe lõivumäära kehtestamist, mille suurus oleks 0,1% varade mahust. Ma küsingi, kuidas te kommenteerite seda, et ettevõtjad teie tegemistele siiski takka ei kiitnud ja miks 2025. aasta eelarve koostamisel ei võetud arvesse valitsuspartnerite ehk ettevõtjate ettepanekut.

Aah, aitäh! Teile on nii lihtne vastata, sest te kõigepealt süüdistate mind kas hämamises või valetamises, ja kuna ma ei valeta, siis mul ükski närv ei liigu. Ma mõne asja võin üle kontrollida ja jõuda samale tulemusele. Äärmisel juhul ma võisin eksida, aga valetanud ma ei ole, hämanud ma ei ole, ei ole minu komme. Toomas Luman oli esimene ettevõtja, kellega ma kohtusin. Aga ta on üks tuhandetest ettevõtjatest. Mitte küll, et ma oleks tuhandetega kohtunud, aga Toomas Luman oli tõesti esimene ettevõtja, kellega ma nõu pidasin. Minu enda reaktsioon langeb tema omaga kokku. Ka minule kasumimaksuidee meeldib. Ka mina ütlesin samu asju, et see [praegune] on väga halb valik. See on vabatahtlik, see on meie maksusüsteemi eelise rikkumine ja selle tagamõte mulle ka ei meeldi. See tahetakse muuta ilmselt püsivaks, mõne partei arvates on see mõistlik, olen lugenud seda lehest, valitsuse istungil [ei ole seda kuulnud]. Mina ei taha sellist asja. Edasi me arutasime alternatiive. Minu juures käis kaubandus-tööstuskoja tegevjuht Mait Palts, käis ka Kai Realo tööandjate poolt, me arutasime ja jõudsime jälle sarnasele [järeldusele], et see on väga halb variant. Aga kui me hakkasime edasi vaatama neid alternatiive, siis me saime ikkagi teada, et ega nad neid teisi variante paremaks ei pea. Ka mina nägin nii plusse kui ka miinuseid, ka nemad nägid ühe või teise variandi plusse ja miinuseid. Kokkuvõttes pidime me valitsuses langetama otsuse konsensusega. See konsensus ütles, et see [variant põhjustab] kõige väiksemat riski maksulaekumisele ja kõige arusaadavam maksuobjekt on siiski kasum. Teistel juhtudel võib tekkida risk, et näiteks maksevõime [halveneb] ja laekumised [vähenevad]. Aga jah, ma olen väga nõus Toomas Lumaniga, olen väga nõus. See on väga-väga kahetsusväärne, et me kehtestame sellise süsteemivälise maksu. Aga veel kahetsusväärsem on see põhjus, miks me seda teeme: esiteks, kaasnevad sõjakulud, otsesed ja kaudsed, ja teiseks, käestlastud eelarve. Mina ei ole eelarve käestlaskmises mitte kuidagi süüdi.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Te olete heitnud parlamendile ette, et eelarve arutelul on parlament väga pealiskaudne. Minu küsimus on, kas parlament on valinud ainult eelarveseaduse [selliseks seaduseks], mida ta menetleb nii pealiskaudselt, või on ka teiste valdkondade seaduste puhul niisugune nähtus, et parlament on väga pealiskaudne, ja parlamendil seetõttu ei peaks mingisugust rolli olema. On need riigikaitselised küsimused, on need haridus‑ või ükskõik mis valdkonna küsimused, parlament on parlament, me menetleme kõiki neid eelnõusid enam-vähem ühetaoliselt. Kas see on iseloomulik ainult eelarve puhul ja te näete, et sel juhul ei peaks olema parlamendil erilist rolli, või laieneb see üldse parlamendile ja parlament võiks laiali minna?

Aitäh! Huvitav filosoofiline küsimus, aga ma ühe otsa vastan ära. Ka mina olen enda arvates parlament, ma olen siia valitud. Mul on mandaat, mul on isikumandaat ja ma ei tunne, et parlament oleks minust väljaspool olev institutsioon, kelle ees ma pean kummardama või pugema või keda tümitama. Ei, see on ka minu enda enesekriitika, et ma pole saanud hakkama selle taseme tõstmisega. Aga see ei ole mingi uus avaldus. Olen seda korduvalt, juba 1990‑ndatest alates rääkinud, olen teinud seadusandlikke algatusi ja täna olen juba neid kirjeldanud. Aga teiste asjadega on võib-olla see väike asi, et kui teisi seadusi annab parandada, siis riigieelarve parandamine on natuke saatuslikuma majandusliku tagajärjega, globaalse, või ütleme, üleriigilise tagajärjega. Seal on selle käegakatsutava hüvega, mida pealiskaudsus võib minna noolima, omaette risk: raha paistab, paneme selle huugama seal, kus pähe tuleb! Seda kriitikat ma olen erinevates vormides esitanud ja jään seda kinnitama, aga see ei ole mitte etteheide, vaid see on vastus etteheidetele, nagu ma kuidagi alavääristaksin parlamenti. Ma parlamendi maine langust täies mahus küll enda süüks ei võta. Ma ikkagi samastan ennast parlamendiga.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Hea rahandusminister! Jällegi, ma eraldi palusin, et pole vaja rääkida minust, pole vaja rääkida minu näost, ärge vastake mulle, vaid vastake Eesti inimestele, kes kuulavad Riigikogu istungeid väga tähelepanelikult. Aga nagu näha, vastates küsimustele, meeldib teile eelkõige minust rääkida. See selleks. Samas, kui te mulle vastasite, te mainisite ühte väga olulist asja. Te eraldi ütlesite, et see, kuidas inimesed maksudega hakkama saavad, on kolmandajärguline, oluline on see, kuidas riik hakkama saab. (Jürgen Ligi ohkab.) Mul on teile väga lihtne, aga samas väga oluline küsimus: mis on teie mõistes riik, mis on riigis kõige tähtsam, kui inimesed ja nende toimetulek seda teie mõistes ei ole?

Aitäh! No öelge, kas selle eest makstakse siis 6000 eurot kuus palka, et lihtsalt rippuda mingite sõnasabade küljes, tirida neid kontekstist välja ja tõlgendada omamoodi ning kogu aeg iseloomustada vastajat? Päriselt, see on ju probleem. Jah, aga see, mida mina ütlesin – see oli täislause –, oli see, et see on kolmandajärguline küsimus võrreldes sellega, et see riik oleks elus, oleks jätkusuutlik, suudaks nõrgemaid aidata ja luua võrdseid võimalusi. Aga loomulikult ei saa riik võtta rohkem maksu, kui inimesed jaksavad maksta. Seda lihtsalt ei tule. Selle kohta on oma teooriad. Olen neid numbreid ju väga palju esitanud. Võin hakata otsast peale: SKP‑ga võrreldes tõuseb Eesti maksukoormus 35 koma [millegagi protsendi] pealt – ma pakun, et see on tänavu 35,1% või 35,2% – 35,8%‑ni. See ei ole midagi väga lämmatavat. Kellele valusam, kellele mitte, aga mitte mingisugune katastroof, eriti kui vaadata Euroopa Liidu keskmist, mis on 41%. No ei ole mõtet dramatiseerida. Küll aga on väga dramaatiline meie riigieelarve seis. [Riigieelarve] on asi, mille abil saab nõrgematele luua võrdsemaid võimalusi. See on tegelikult kõige nõrgematele oluline tugi. See [sõltub sellest], kuidas riik saab hakkama, ka seda ütlesin samas vastuses, mida te suvaliselt tsiteerite, tükikaupa. Toetamise vajaduspõhisus, [toetuste] täpne suunamine on probleem. See on suurem probleem kui see maksutõus, mis toimub. Ma olen ka seda korduvalt öelnud, et järgmise aasta põhiprobleem on teie kehtestatud maksuküür. Teie ehk EKREIKE, mitte isiklikult teie, teid sel ajal Riigikogus vist ei olnud. Aga see maksuküür on [põhjus], miks nendel maksutõusudel, mida olen pidanud tegema, ei ole leevendust. See maksuküüru säilimine veel aastaks pidurdab, olen seda korduvalt rääkinud, nii reaalpalkade kasvu kui ka majanduskasvu. Korduvalt olen ma seda rääkinud, et see on see maksutõus. Aga abstraktselt järgmise aasta maksutõusudest rääkida ei ole ilus, vaid see on valdavalt see maksuküür. Ja põhjusi on kaks: sõjakulud, otsesed ja kaudsed, ja minevikus käestlastud eelarve. Meie klaarime sisuliselt ainult sõjakulusid, eelarve käestlaskmise jagu me makse ei tõsta.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Üldiselt ma loodangi, et see alati nii jääb, et parlament ei umbusalda kunagi kedagi mõttelaadi eest, vaid ikkagi väljaütlemiste eest. Austatud Jürgen Ligi, ma arvan, et te olete nii elukogenud inimene, et te ju saate väga selgelt aru – olgugi et te näete valitsuses istudes ennast samal ajal ka justkui parlamendi liikmena –, et kõik parlamendi liikmed seisavad Eestis parlamentaarse demokraatia eest. Kui te võtate endale õiguse ikkagi teatud mõttes filosoofiliselt alavääristada parlamenti, siis sellele peab ühes parlamentaarses riigis järgnema umbusaldusavaldus. Kas te üldfilosoofiliselt olete selle mõttelaadiga nõus, et me võime alati rääkida detailidest, et kes mida ütles, aga kui öeldakse, et parlament ei peakski Eestis rohkem teha suutma või see võimete piir on ületatud, siis on midagi valesti?

Midagi on tegelikult valesti ka teie sõnastuses. Ma ütlen sellega seda, et rahandusminister Ligi süveneb paremini kui Riigikogu liiget Ligi ja tal on ka ametnikkond ning sellepärast tuleb riigi rahandust kaitsta suva eest, mis võib haarata Riigikogu liige Ligit. See lause, mille küljes te kõik ripute, oli ju see, mida ma nüüd kordan. Minu keel pärast seda arutelu, mis siin oli, kui mind stigmatiseeriti, püüti alandada, korduvalt valetati, süüdistati – see ei olnud eelarve arutelu –, ei paindunud ütlema, et Riigikogu rolli tuleb suurendada, sest see, kuidas ta seda rolli täitis, oli, noh, häiriv. Me nägime seda väga erinevalt. Minu toetajad nägid täpselt vastupidist kui EKREIKE saadikud. Ma aktsepteerin ja tunnistan, et me oleme erinevas infomullis. Ilu on vaataja silmades, aga ma ei ole nõus sellega, nagu ma rahanduses oleksin kuidagi ebapädev ega oskaks panna ennast mõlemasse positsiooni. Ma kogu aeg panen! Ma kogu aeg panen ja võrdlen! Võin tunnistada, et minu seisukoht ei sõltu minu istekohast. Ei sõltu! Ma olen seda Riigikogu liikmena palju öelnud ja seda ma ministrina kinnitasin üle hoopis teises sõnastuses, hoopis vähem otsekoheselt.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Jürgen Ligi! 31. oktoobril kell 12.30 peatub lühiajaliselt töö kohvikutes, restoranides ja majutusasutustes üle Eesti, kui antud sektor tuleb külastajate ette lühikeseks protestiseisakuks. Aktsiooni nimi on "Jätku leiba", mille raames peatub märgiliselt hetkeks töö toitlustus‑ ja majutusasutustes üle Eesti, nii nagu ma ütlesin. Protestiaktsiooni veab Eesti külalislahkuse sektor koostöös Eesti Hotellide ja Restoranide Liiduga. See on see Reformierakonna kiidetud Eesti parim maksusüsteem, kusjuures teie olete minister. Mis te arvate, miks nad seda protestiaktsiooni teevad?

Aitäh! Kui te ütlete, et nad teevad, ju nad siis teevad, mina ei süüdista teid valetamises. Aga miks nad teevad? Pole aimugi. Mina olen maksusüsteemi kiitmisel hästi ettevaatlik, sest seal on hulga käkke, mida ma kohe tahaks sealt välja võtta. Üks on muidugi juba mainitud maksuküür, aga on ka mõned maksuerandid ja mõni probleem maamaksu puhul. Näiteks ma ütlen, et ekspertide hinnangul on täiesti jabur see riiklik erandi seadustamine. Ma leian kriitilist ja ei kiida seda. Aga miks keegi töö katkestab? No ausalt, maksusüsteem see [põhjus] ei ole. See, kes kiidab Eesti maksusüsteemi, on Tax Foundation, see on rahvusvaheline autoriteet maksusüsteemide hindamisel. Kiidavad ka OECD analüüsid, mis reastavad erinevate maksude mõju majandusele. Aga peale selle on alati huvigrupid, kellel on kitsam huvi kui riigi hakkamasaamine. Loomulikult ongi enda hakkamasaamine huvigruppide puhul oluline argument. Aga mina pean esindama avalikke huve. Ma ütlen, et maksusüsteem on seda päris hästi teinud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Täna on nii palju räägitud teie kangelastegudest. Ma esitan teile väga konkreetse küsimuse. Kuidas te kavatsete tagada, et naiskolleegid siin Riigikogus saavad turvaliselt oma arvamusi avaldada ja teile küsimusi esitada, nii et nad ei kardaks, et neid alandatakse?

Aitäh! Tuleb targalt ja ausalt küsida. Nii ongi, täpselt nagu meeste puhul, alati. Aus küsimus ilma laimuta, ilma ebasobivate grimassideta, mida siin täna on käsitletud. Igal juhul saab sõbraliku vastuse. Tänan ka veel otsa.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma siiski julgen kahelda. Te olete väga enesekindel, ennast kiitmast te ei väsi, aga te võiksite siiski areneda naistega suhtlemise valdkonnas. Aga mina küsin teie käest hoopis selle kohta, et te räägite pidevalt sõjakuludest ja julgeolekule kuluvast [rahast]. Nõus, teeme need julgeolekukulutused ära. Veel te ütlete, et teised valitsused panid kõik kohe huugama, kui miski tundus tore. Tegelikult puudutab see ju täna teie valitsuses energeetikat ja rohelise ülemineku valdkonda, mida te ei kontrolli. Te ei oska ka eelarve seisukohast ju välja tuua, kuidas saada kontrolli alla energiahinnad, millest saavad tõuke kõik järgmised sisendhinnad. Elektri hind on juba praegu väga-väga kõrge ja Kliimaministeerium tarnib meile juurde ebakindlust tekitavat energiapoliitikat, mille maksab kinni maksumaksja. Rääkisite eelmisel nädalal mulle, et rohetehnoloogiatele on ette nähtud 50 miljonit eurot. Kuidas on teie hinnangul 2025. aasta riigieelarves arvestatud energiahindade prognoosi, nende mõju majandusele ja konkurentsivõimele ning kui suured kulutused on plaanis roheenergiataristu väljaehitamiseks?

Aitäh! Jälle tegite tohutu suure ringi. Te kirjutate oma teksti ju üles. Noppige see ülearune sealt välja, siis ma saan aru. Ei ole mõtet kõigepealt alavääristada küsijat, viia mõte mujale. (Riina Solman täpsustab saalist.) Mul on sama asi, et ei ole mõtet mind kasvatada. Jah. Aga kui te tahate küsida, teie olite ju küsija rollis, tahate tegelikult küsida … Lihtne vastus sellele, mis tundus küsimuse moodi, kuigi lõpus jälle tundus, et hoopis mingi muu asi oli see küsimus: energia hinda saab kontrolli all hoida pakkumise suurendamisega. Seda Eesti Vabariik ka teeb. Olen väga kriitiline igasuguste energiasubsiidiumide suhtes, sest probleem on meil olnud pakkumisega. Seda Vene energia ärakukkumise tõttu näiteks ja odava hinna aegsete ebapiisavate investeeringute tõttu, mis ei ole Eesti spetsiifika, nii on igal pool olnud. Nii et pakkumise suurendamine. Konkurentsitõkkeid ma tegelikult hästi ei tea, loomulikult on konkurents mingite planeeringute puhul ja nii edasi, aga minu arust on see välja mängitud läbinähtavate konkurssidega. Muidugi, taastuvenergia on tunduvalt konkurentsivõimelisem. Meil on tõsine probleem juhitavate tasakaalustavate võimsuste elushoidmisega. Lihtne oli teha otsust, eks ole, et need hoitakse alles. Iseenesest on see eraldi võttes mõistlik, aga see otsus ei olnud selles mõttes jätkusuutlik, et see on kohutavalt kallis hinna mõttes, see on tõsine koormus energiaettevõttele. Me peame mõtlema, et tootmise pinnalt seda lõputult kinni maksta ei saa, see peab olema siis jälle maksumaksja, kes seda hoiab, või Elering äkki, kuna tema ülesanne on tasakaalustada kõikumisi.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Mis puudutab jällegi seda mitte kõige paremat lähenemist naistele nende sõnavõttude osas, siis mul on selline tunne, olles kuulanud teid juba päris pikka aega, et te vist ei saa aru ja te ei kontrolli seda. Aga jätame selle asja sinnapaika. Tõenäoliselt selles muudatusi ei tulegi. Aga läheme Riigikoguna eelarve sisu juurde. Ma toon teile väga lihtsa näite, mis puudutab Rail Balticu kuluridu. Lehekülg 174, lehekülg 197, lehekülg 208, lehekülg 522, lehekülg 553, lehekülg 558, lehekülg 559 – kõikidel nendel lehekülgedel on kajastatud Rail Balticut objektina ja absoluutselt kõikidel nendel lehekülgedel on erinevad summad. Summad on erinevad! Ma saan aru, et seal võib olla natukene erisusi. Aga täpselt aru saada – sellest räägivad ka erinevad spetsialistid –, kuidas eelarvest on ikkagi võimalik välja lugeda, kui palju siis kokkuvõttes Rail Balticule raha kulub …

Lauri Laats, palun!

Teie aeg!

… on keeruline. See ongi see probleem, millest me räägime. See eelarve, mille te olete koostanud, on raskesti loetav ega ole läbipaistev. Kuidas seda olukorda ikkagi muuta?

Aitäh! Kas see oli nüüd jällegi naisküsimus või oli see … (Lauri Laats saalist: "Ei, see oli sisuline küsimus.") Naisküsimus ei ole sisuline või? Kuidas te niimoodi naisi alavääristate? Ma võin öelda, et minu suhted naistega on olnud tegelikult liigagi vaoshoitud. Keegi ei ole saanud öelda, et ma oleksin olnud kuidagi lugupidamatu vahetus suhtlemises. Aga mis puudutab soolist alibit, siis neid ma ei jaga, kui käitutakse alatult. Veel kord: ma olen lahkelt ka kirjeldanud neid episoode, mida te aastakümnete tagant otsite. Mitte teie küll, aga see on ikka mage, kui ei leia paremaid argumente kui mingisugune kiri oma hõimlasele aastal 2002, kriisiolukorras, kus ma tollal olin. Te ei kujuta ette, mis olukorras ma olin. Me mõlemad saame sellest tagantjärele ühtemoodi aru. Aga mis see Rail Balticu küsimus umbes oli? Erinevad numbrid? Palun otsime need üles, küsime nõunikelt abi. Ma olen Rail Balticu numbrid esitanud. See 13 [miljonit], mida ühes kohas nimetati, on investeering. Aga see teine, see 134 miljonit, on investeeringutoetus. Investeeringutoetus läheb aktsiaseltsile. See on see loogika: kui on investeering, siis see läheb otse eelarvest. Rohkem summasid ma ei tea või mis leheküljel mis erinevusi te näete. Aga seda ei saagi [arutada] niimoodi Riigikogu suure saali debatis, kus meil pole isegi dokumenti, eks ole, appi võtta, rääkimata sellest, et 700 lehekülge saaks läbi lehitseda. Sellest ei ole abi. Aga mingit kurja saatanat, ma loodan, te ei kahtlusta seal olevat, mingit pahatahtlikku raha kantimist. Üks summa, mis veel võib olla, on värskelt otsitud CO2 investeering Rail Balticusse või äkki peaks ütlema, et investeeringutoetus. See on päris suur summa, jaotub mitme aasta peale. Rohkem summasid ma ei aima, et seal saaks olla.

Lauri Laats, küsimus istungi juhatajale.

Jaa, lihtsalt protseduurilises mõttes: ma ei eeldanudki, et minister teaks peast leheküljenumbreid ja neid numbreid, mis puudutavad Rail Balticut. Ma lihtsalt kirjeldasin, kuidas on eelarve üles ehitatud. See oli ainult üks näide selle kohta. See ongi see koht, mida me Riigikogu liikmetena oleme ju ka välja toonud. Me tahamegi selgemat ja arusaadavamat eelarvet.

Teile antakse liiga palju informatsiooni. Vabandust, võib-olla ma ei saanud …

Aitäh!

… ei peilinud jälle välja seda õiget vastamise kohta, sest …

Minister, see oli küsimus istungi juhatajale. Me võtame nüüd järgmise [küsimuse]. Anti Allas, palun!

See ei olnud istungi kohta, ma püüdsin sisulist märkust vahele …

Juhatajale oli see küsimus. Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus ei ole küll seotud tänase päevakorrapunktiga, aga ma tahaks teada teie seisukohta katuserahade osas. Riigikogu liige on valitud mingist piirkonnast. Kui me külastame seda piirkonda, sealt antakse teada, millised on sealsed vajadused, näiteks riigiasutuste vajadused, ja ma annan sellest valitsusele teada ning kogemata või õnneliku juhusena saab see [rahastus] ka eelarvesse, millal see siis muutub selleks nii-ütelda koledaks katuserahaks? Kas riigiasutusele on riigil võimalik katust pakkuda? Palun selgitada mulle seda mõistet, siis ma tean oma tööd tulevikus korraldada.

Jah, see on hea küsimus. Ise olen tundnud ennast väga üksi võitluses katuseraha vastu, aga õnneks on valitsus meie ühine valitsus, tegelikult meie ühise Eesti riigi valitsus. Kellelgi oli selle kohta filosoofiline küsimus, mis mul läks vist jälle kaduma, sest neid küsimusi oli nii palju. Oleks võinud ka sellele vastata, aga ei mäleta enam. Kuidas seda hinnata? Kõigepealt, rahaeralduse argumendid peavad olema hästi sisulised. See ei tohi olla inimese enda huvidega seotud. Kui see on valimispiirkonnaga seotud, siis see on nii ja naa. Mina tunnen ennast häirituna ka sellest, kui see seos on, aga tingimusel, et saadik ei eksponeeri seda kui isiklikku panust, on asi vastuvõetavam. Riigi raha eraldamiseks on mingisugused arengukavad, on mingisugused konkursside taotlusvoorud, on riigihanked – eri raha liikumisel on erinev bürokraatia heas mõttes. Sellest kõigest möödaminemine on see, mis muudab selle poliitiliseks suvaks ja omakasupüüdlikuks rahaks. Aga selliseid näiteid, kui see raha on läinud raisku, on läinud asjadele, mis toovad saadikule kasu, aga tegelikult läheb raha piltlikult öeldes surnud hobusele – nii on päriselus olnud –, on ka väga palju. On selliseid näiteid olnud, kui Riigikogu saadik kandib raha oma klubile või kandib raha oma valimisringkonna kümnele objektile väikeste pudistamistega, ja eksponeerib sellega ennast, täiesti seosetult. Või ehitab kirikuid, mida seal on juba kaks tükki olemas, ja võidab koguduse hääli. Rääkimata sellest, et ka kirikute vahel peaks olema mingisugune konkurss, kuskil peaks olema evangeelne luteriusu kirik, kes peaks esitama oma prioriteedid, milline kirik on vajalik ja milline on kõige kehvemas seisus. Aga sellest kõigest on mööda mindud. Hästi hulk emotsioone tekib mul. Oli põhjust see süsteem välja juurida ja on põhjust seda tõepoolest ajada ametlikumaid radu pidi, seda rahaeraldust, ja sobitada see arengukavadesse, hankeprotsessidesse, konkurssidesse. See on aus lähenemine.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Rahandusministrile on küsimus rahast. Jutt on hooldajatoetusest. Riik on kohustanud kohalikke omavalitsusi osutama hooldajateenust täiskasvanud isiku, kes on puudega, ja puudega lapse [hooldamise korral]. KOV on kohustatud seda teenust osutama riigi poolt ja maksab mingisugust toetust. Need toetused ei ole tavaliselt suured. Oleneb …

Rääkige palun mikrofoni, ei ole hästi kuulda.

… omavalitsusest, kui jõukas ta on: keegi maksab 20 eurot, keegi maksab 120 eurot. Aga sotsmaks on täies ulatuses, üle 200 euro. Ma toon teile praegu näiteks ühe omavalitsuse, kus toetuse summa kõikidele kokku on 7000–8000 eurot, aga maksu, sotsiaalmaksu kokku maksame aastas 70 000 eurot, kümme korda rohkem. Kas te arvate, et see on õiglane? Kui riik annab sellise ülesande KOV‑ile, kas siis riik ise ei peaks seda sotsmaksu maksma?

Teie aeg!

Aitäh! Riik ikkagi endale ei peaks maksma. Sotsiaalmaksul on oma loogika, seda kogutakse sihukeselt tuluiseloomuga sissetulekult ja sellega hoitakse üldisi proportsioone. See, kes saab ühes kohas raha, kaudselt ei saa mitte ainult endale sotsiaalkindlustust, ravikindlustust, ja juhul, kui tal see on, siis loomulikult saab ta seda lihtsalt mittemõõdetaval kujul. Aga pensioni saab ta ikka. Sotsiaalmaksust toetatakse, kui see ei ole [pensioni]sammas, pensionäre ikkagi solidaarselt. See ei lähe ka sotsiaalsüsteemist välja. Iseenesest maksuerandite kaudu sotsiaalpoliitika tegemine on antisotsiaalne, sellega soositakse alati tugevamaid. See teie näide ei ole võib-olla kõige eredam, aga neid proportsioone tuleb hoida, et riigi teatud sorti kulutustel oleks teatud maks küljes. Maksude vastu võitlemine riigisektoris teeb nõrgemate abistamist tegelikult ainult raskemaks. Ja omavalitsuste roll selles. Ma pooldan kirglikult seda [arusaama], et keskvalitsus ja omavalitsus on mõlemad riik. Nende rollid peab hoidma üksjagu lahus, aga lõputult öelda, et kõik on riigi asi, mida omavalitsus teeb, riik peaks selle kuidagi kinni maksma ja seda soosima – selle vastu ma võitlen. Ikkagi need sotsiaalsed eesmärgid on nii kesk‑ kui ka omavalitsusel. Kuigi neid ei ole põhiseaduses detailselt kirjeldatud, arvan ma, et omavalitsusele peab andma ülesandeid selles vormis, mis on nende põhifunktsioon selles vallas. Aga jah, see on keeruline õiguslik vaidlus, rahanduslikult tuleb maks hoida proportsioonis tuludega.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea rahandusminister! Riigieelarve eelnõu esimesel lugemisel hindasite te debatti nii, et selle põhjal hinnates ei tohikski Riigikogule anda eelarveprotsessis suuremat rolli. Täpsemad sõnad olid sellised, et seisite mitu tundi Riigikogu ees ja peate küll ütlema, et parim argument Riigikogu rolli suurendamise vastu riigieelarve menetluses on viis minutit Riigikogu debatti. Kuidas te praegust umbusaldusavalduse arutelu debatti hindate, kas Riigikogul üldse võiks olla õigust ministrile umbusaldust avaldada?

Aitäh! Jälle oli küsimusel väga pikk algus ja väga üllatav finaal. Riigikogul peab see õigus olema, jah. Riigikogu see õigus on põhiseadusesse kirjutatud, olen ise seda õigust kasutanud, aga esimest korda püütakse seda minu najal … Need tsitaadid on muidugi enamuses ebatäpsed. Teil oli seal see algus, mille kohta ma olen korduvalt öelnud, et sellele debatile ei [tule] kasuks, kui te 18. korda sama küsimust küsite. Mitte teie üksi, aga ma arvan, et seda on kui mitte 18, siis 8 korda juba küsitud. Ma panin selle [lause] ka oma kõnesse spetsiaalselt, ennetavalt. See oli see, et minu suu ei paindu ütlema, et Riigikogu rolli peab eelarveprotsessis suurendama pärast seda, kuidas see roll [eelmisel päeval] oli väljendunud, ja ma jään selle juurde. Jah, ma arvan, et isiku kallal norimine, tema halvustamine ja lihtsalt valetamine ei ole see, mille eest parlamendile palka makstakse. Minu palga sees ei ole mõnitamist, isiklikku ründamist. Kui ma tegelikult esitan riigieelarvet, kui ma tegelikult esitan majandusülevaadet, siis ma tegelikult räägin riigi rahandusest. Olen ma siis nii vastik kui tahes, aga teemas püsimine on see, mida ma Riigikogult ootan.

Rain Epler, küsimus istungi juhatajale.

Hea istungi juhataja! Täna on siin korduvalt saadikud tsiteerinud stenogrammi ja paar korda on isegi vaadatud istungi salvestust. Me oleme korduvalt kuulnud, et see, mis stenogrammist ette loetakse, on ebatäpne, tsitaadid on ebatäpsed ja ebaausad. Esiteks meeldetuletus: on olnud juttu, et meil need puldid ja kogu see tehnika välja vahetatakse. Kas see on plaanis? Teiseks: kui ei ole, kas te juhatuses võtaks arutusele, et siin tuleks seda tehnoloogilist võimekust parandada? See aitab ju kaasa stenogrammi korrektsusele ja ka videosalvestuse kvaliteedi parandamisele.

Jah, puldivahetus on plaanis ja eeldatavalt on see järgmise aasta eelarves. Kui enne suvevaheaega ei jõua, siis jõuab peale suvevaheaega. Aga, Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Lugupeetud minister! Mul on väga kahju, et minu esimesele küsimusele vastates te ütlesite, et ülesande kärpida haiglate eelarveid andis haigekassa nõukogu, kuid unustasite öelda, et te ise olete selle nõukogu liige. Lihtsalt teile teadmiseks: haigekassa on muutunud Tervisekassaks. Kurb, et te seda ei tea, vaatamata sellele, et ise olete riigi huvide esindaja selles nõukogus. Meil on Tervisekassa, mitte haigekassa. Aga nüüd teise küsimuse juurde. Kuidas te mõtlete aastatel 2025–2028 teha nii, et ükski hinnatõus inimeste raviraha väiksemaks ei muudaks ja raskelt haiged järjekorras operatsioone oodates enne abi saamist ära ei sureks? Kas Rahandusministeerium on solidaarne Tervisekassaga, ei tõsta kolm aastat teenistujate palka ja koondab 10% ametnikke?

Aitäh! Ma ei saanud aru, mis see 10% täpselt oli. Aga Tervisekassa, jaa – ma tõesti olen sõnakasutuses harjumuste kütkes. Nõukogu liikmena ei otsusta ma üksi. See, mida minu ajal on haigekassa, vabandust, Tervisekassa nõukogu otsustanud, on olnud kollektiivne ja konsensuslik otsus. Üldiselt peab ütlema, et tervishoiuökonoomilised otsused on alati hästi valusad, aga neid tehakse iga päev: mida on mõistlik teha, kui palju on kedagi mõistlik ravida. Üksikisiku pinnalt võib see olla väga veenev, aga kui sa ikkagi hakkad raha lugema, siis paratamatult neid valikuid tuleb teha, ei ole midagi teha. Mina õnneks ei pea liiga palju sellega tegelema, aga tegelikult teevad seda iga päev arstid, [otsustades,] millist teenust nad pakuvad. Mina tunnen seda oma peres, et milliseid uuringuid on, milliseid kirjutatakse kerge käega välja, isegi võiks öelda, et kellele [kirjutatakse] ja kellele ei kirjutata. Nii ta on, kaalutletakse, kui mitu inimest jääb selle pärast abita, et üks inimene saab väga palju abi, ja siis hinnatakse neid riske. Tervishoiuökonoomika ongi üks üsna valus teema. Aga arutame seda kunagi natuke tõsisemas õhkkonnas eraldi, kui on selleks soovi.

Aitäh! Siin täna on korduvalt Jürgen Ligi suust kõlanud väide, et stenogrammi on midagi valesti kirjutatud. Mul on küsimus, kas ta on esitanud Riigikogu [Kantseleile] nõudmise stenogrammi muuta. Teatavasti saab seda teha, ka minister saab seda teha. On mul endalgi meeles, et kui ma olin minister, vaatasin stenogrammi üle, ja sinna oli vaja täpsustusi sisse viia. Kas ta on seda teinud? Kui ei ole teinud, siis mis see probleem tal on? Teiseks, me teame, hea küll, et sõnalist osa saab parandada. Aga mis selle videoga siis tegema peab, mida me kõik oleme näinud ja kuulnud? Mis protseduur seal on? Ma tean, et kui ma Marko Mihkelsoni ühte pilti kirjeldasin puldist, siis taheti see video lihtsalt ära kustutada. Suur võitlus oli. Mis me siis teeme selle videoga?

Martin Helme, küsimus istungi juhatajale.

Muudatuste sisseviimiseks peab minister tegema ettepaneku Riigikogu [Kantselei] stenogrammiosakonnale. Aga videoosaga … Videoosa on nagu videoosa ikka. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma teen sulle ühe ettepaneku. Riigikogus on võimalik, et kui komisjon teeb ministrile ettepaneku, siis minister tuleb ja teeb ettekande ka teisel lugemisel. Riigikogu liikmed ja rahanduskomisjoni liikmed, nagu ma aru saan, ei saa kõik aru, kuidas on võimalik lugeda eelarvet, kui ministeeriumid teatavad, et read on veel sisustamata. Aga ma saan aru, et rahandusminister seda kindlasti teab. Kui ka rahandusminister ei tea, siis ma sain täna teada, et on nõunikud, kes teavad riigieelarvest kõike. Kas sa oleksid nõus, kui me komisjoni poolt sellise ettepaneku teeksime, et riigieelarve teisel lugemisel oleksid sa ka ettekandja?

Aitäh! Ei, ma ei pea seda praktiliseks. See muudeti kunagi ära praktilisel põhjusel. Aga mind õudselt huvitab see Martin Helme ettepanek. Ta oleks võinud ju minu käest küsida. Ma ei ole selle peale tulnud, et seda võiks teha. Ma, muide, lapsest peale [kõneldes] natuke koperdan, mul mõni sõnalõpp kaob ära, aga kindlasti ei kadunud selles fraasis, millele Martin siin kogu aeg osutab, mul sõnalõpp ära sel määral, et sõna oleks olnud täiesti poolik. Igal juhul seal üleskirjutamise viga on. Aga võimalik, et seal oli ka minu liikumise probleem, ma eemaldusin mikrofonist. Ma tean, mis liigutus see oli: pöörasin kõrvale inimesest, kes mulle nägusid tegi. Võib-olla läkski midagi selle pärast kaduma. Ma ei tea, mis videost te rääkisite, aga see, mida te mulle ette mängisite, mis oli moonutatud häälega ja naeruvääristav – selle põhjal mulle iseenesest tundus, et mul on õigus, et ma ikkagi [ütlesin] "see", mitte "te". Aga see ei ole jällegi oluline. Oluline on see, mis oli räägitu mõte. Inimene, kes teeb nägusid, ei muutu sellest ilusamaks, mitte et ta oleks ilma nägusid tegemata kole. Seda [viimast] ma ei ole öelnud. Ma ei ole ühelegi naisele seda öelnud. Ausõna ei ole öelnud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Hea minister! Teie valitsuse ja ka Kaja Kallase valitsuse tegevust jälgides on jäänud mulje, et te ei kuula ettevõtjaid absoluutselt. Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni hoiatusest oli täna juba juttu maksutõusudega seoses. Riigi maksupoliitikat on kritiseerinud kümned tippjuhid, sealhulgas Kaubamaja juhatuse liige, Alexela juht, Infortari juht ja paljud-paljud teised. Rääkimata väikeste ettevõtete juhtidest, kes kõik hoiatavad, et see maksuralli ei lõpe Eesti majandusele ja ettevõtlusele hästi. Kuigi ajakirjandus – ma olen teiega nõus – valetab uskumatult palju, siis kõik ei saa ka vale olla. Iga nädal loeme meediast, et üks firma teise järel paneb [uksed] kinni, tööstusettevõtted, erinevad suured firmad lähevad pankrotti. See on tegelikult Reformierakonna kolme aasta töö vili. Miks te ei kuula ettevõtjaid, neid, kes päriselt majanduses tegutsevad? Miks te neid ei kuula? Paljud rumalused oleksid siis tegemata või oleks asjad teistmoodi tehtud.

Ma pean jällegi soovitama hoida fookust. Mis jutt seal oli sellest, või hea küll, hinnang, et ei kuula absoluutselt? Ja mis jutt see oli, et ma räägin, et ajakirjandus valetab uskumatult palju? See on väljamõeldis! Ma ei ole seda öelnud, mulle omistati see siin … (Hääl saalist.) Teie praeguses sissejuhatuses see oli. Ma satun segadusse. Selles [umbusaldusavalduse] tekstis oli ka, nagu ma oleks rünnanud vaba ajakirjandust, sest ma kirjeldasin Postimehe esiküljel olnud komisjoni esimehe intervjuud, valelikku, faktidega, aga valelikku intervjuud. Ma ei ole kunagi ajakirjanduse ründaja olnud. Teie erakond on olnud, aga mina ei ole olnud, ma ei ole kunagi soovitanud, et ärge lugege seda väljaannet, ja ei ole kunagi olnud osaline mingis parteilises … Aga iseenesest on selles üks huvitav nüanss. Ma nüüd ei ole siin erakonnale järjekordselt võib-olla lojaalne. Ma tunnistan, et kaks minu erakonna peaministrit on ettevõtjatega tülli läinud. Üks oma jutukuse pärast, oma intensiivse sõnumi pärast. See kuulamise koht kadus natukene ära ja meie suhted läksid jahedaks. Aga me siiski ettevõtjate häält kuulasime ja kuulame ka praegu. Teise peaministriga, paraku on see eelmine peaminister, ma pean tunnistama, tuli ettevõtjatel teatud kopp ette. Olen ise ka seda kogenud, et võib-olla Kaja Kallas ei olnud piisavalt empaatiline ettevõtjatega suheldes. Aga see ei tähenda, et ta ei oleks paljude ettevõtjate arvates olnud väga hea peaminister. Mulle lihtsalt tundus, et suhted halvenesid uuesti. Taavi Rõivase ajal näiteks seda ei olnud. Praeguse valitsuse kohta ma ütlen, et me kuulame [ettevõtjaid] nii palju, et kui ma kuulan peaministri kirjeldusi, siis ma muutun isegi natukene murelikuks, kas see suhtlemine ei lähe liiga tihedaks. Ma ise hakkasin kohe organisatsioonidega suhtlema, aga peaminister on siin olnud minust ikka palju virgem. Ta teab ettevõtjaid minust paremini, ta räägib nendega palju. Sellegipoolest, võttes kokku enda ja tema kogemusi: ettevõtjad on tegelikult aktsepteerinud seda, et riigi rahandus läks käest varem ja et sõja ajal tuleb riigikaitsekulusid maksudega katma hakata, sest nende esialgne katmine toimus ilma maksukatteta, mida sõja ajal ikka juhtub. Aga laenu peale riigikaitset ikkagi ei ehita. Sellepärast oleme oma pingelises eelarveolukorras ka selle tähtajalise maksu teinud ja loodame, et see jääb ajutiseks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma natuke isegi kardan teie poole vaadata, kardan, et te pärast ütlete, et ma jälle teen nägusid. Teil on vist mingi kinnisidee nende nägude tegemisega. Aga küsimus on selline. Siin oli täna juba juttu sellest, et õiguskantsler on öelnud, et tegevuspõhine eelarve ei sobi Eesti põhiseaduslikku raamistikku, kuna see on [kasutusele] võetud nende riikide eeskujul, kus on kaheparteisüsteem. Eesti valitsemiskorras peavad kulud olema kõigi jaoks seaduses selgelt välja toodud, ütles Ülle Madise. Minu küsimus ongi see, kas ka ülejärgmise aasta eelarve, mida hakkate teie koostama, on ikkagi tegevuspõhine. Või on õiguskantsleril õigus, kui ta ütleb, et selline tegevuspõhine eelarve Eestisse ei sobi?

Ärge kartke mind, härra Belobrovtsev, ma ei süüdista teid milleski, mida te ei ole teinud. Ja nägusid te ei tee, see on väga sümpaatne, ma saan teile vabalt ise otsa vaadata ega pööra pead ära, see on viisakas. Õiguskantsleriga ma olen osaliselt nõus, nagu ka Riigikontrolli ja riigikontrolöriga, et eelarve on raskesti mõistetav. Aga töö selle mõistetavuse kallal käib, me ehitame praegu üles kahevaatelist eelarvet. Minu arust on selle aasta eelarve juba väga hea tänu lisadele, mille kohta saab ka Riigikogu teha ettepanekuid ja mille abil saab üsna detailseid muudatusi teha. Kindlasti on aru saada ja informatsiooni leida lihtsam, kui see seni programmipõhise eelarvega oli. See kahevaatelisus on suur edasiminek. Ma loodan, et me seda teed jätkame ning ei toimu mingisugust revolutsioonilist lammutamist, kui hakkavad uuesti tulema süüdistused, mida viimati esitasid meile Riigikogu raport ja ka riigikontrolör Alar Karis, et eelarve ei tohi olla ainult raamatupidamisdokument, vaid see peab ikkagi ka eesmärke seadma ja nende täitmist peab jälgima. Ma pooldan sellist ambitsiooni väga, kuigi ma ei ole vormifanaatik. Ma lihtsalt arvan, et eelarve ei ole mõeldud revolutsiooniliste muudatuste jaoks, eelarve peab olema konservatiivne. See töö, mis on juba tehtud, ei tohi raisku minna. Iseenesest on selline tulemuspõhine lähenemine väga edumeelne. Ma mäletan küll, et kui see tulemuspõhine ideoloogia tuli, siis ma ei saanud sellest midagi aru. Res Publica tuli oma populismilainega peale ja kasutas selliseid sõnu. Hiljem selgus, et mõne koha pealt on leida ka neid näiteid, kus seda rakendatakse, aga rohkem on muidugi näiteid selle kohta, et ei rakendata. Minu skepsis selles suhtes, et avalikus sektoris on tulemuste toomine midagi laitmatut ja vaieldamatut, on ka saanud kinnitust. Nii et ma ei ole vormifanaatik, aga ma olen riigi järjepidevuse fanaatik, kui nii tohib öelda – no liialdasin! –, ja ma kaitsen seda tööd, mis on juba tehtud. Hindan väga neid inimesi, kes sellega vaeva näevad.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te vastasite mu eelmisele küsimusele, et ettevõtjatega suhtlus teil väidetavalt käib ja ettevõtjad hakkavad aru saama maksutõusude vajalikkusest ja sellest kõigest. Aga kas see suhtlus on ikkagi kuidagi kahepoolne, et te ka arvestate ettevõtjate sisendiga? Üks asi on see, et ettevõtjatele üritada neid maksutõuse nii-öelda pähe määrida, rahvakeeli öeldes. Aga teistpidi, kas ja mis sisendit te ettevõtjatelt olete vastu võtnud, mida te olete nagu päriselt rakendanud? Eesti ettevõtjad on tegelikult ju kannatlikud, visad, nad võitlevad pikalt. Kui ettevõtjad juba kurtma hakkavad, järelikult on asjad ikkagi halvasti. Seepärast, et kui vaadata tööandjate keskliidu seda uuringut või [majandus]spidomeetrit, mida nad teevad, siis on näha, et 49% ettevõtjatest on hinnanud valitsuse tegevuse mõju ettevõtluskeskkonnale praegu negatiivseks. See on Eesti kõigi aegade rekord. Midagi on ettevõtjatel ikkagi halvasti. Kas te seda sisendit, nendelt tulevat sisendit olete arvestanud, ja kui olete, mida te ettevõtjatelt tulnud sisendist olete arvesse võtnud?

Siim Pohlak, palun!

Teine võimalus on jällegi hinnata, et seni on nii hästi olnud, et tagasitõmbamine tekitab suure pahameelelaine. Ma pigem arvan, et on sedapidi. Võib-olla ma kirjeldasin liiga ühekülgselt seda ettevõtlusega suhtlemist ainult peaministri kaudu. Meie fraktsioon käib iga kuu mõnes maakonnas, minu teada homme läheb ka [ühte] maakonda, ja põhifookus on just nimelt suhtlemisel ettevõtjatega, ettevõtete külastusel. Seal on ka sotsiaalsfääri, aga ettevõtted on olnud need, mida mina reeglina olen valinud. Neid kuulamisi on väga palju. Istume ja räägime ja fikseerime ja proovime siis teha ka poliitilisi muudatusi. Ma võin öelda, et see suhtumine on tegelikult päris soe. Aga maksud ei saa kunagi vaimustust tekitada. Praegu on probleem muidugi selles, et käremeelsuse taustal tunnistatakse riigi rahanduse probleemi ja tunnistatakse riigikaitse lisandunud kulusid. Organisatsioonide juhtide kaudu suhtlemine ei ole alati väga ülevaatlik, tunnistan. Ettevõtluse eraldi maksustamise puhul, mille suhtes ma olen olnud avalikult korduvalt kriitiline, tõdesime eredalt, et erinevad ettevõtjad annavad täiesti vastupidiseid hinnanguid, kui nad variante pakuvad. Jah, maksu maksta keegi väga ei taha, aga on ka neid, kes ütlevad, et nad on nõus rohkem panustama. Ka neid ettevõtjaid on. Sellist lõhet ma väga ei näe ega ammugi [ei taju] mingit vimma praeguse valitsuse ja ettevõtjate suhtlemisel.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud umbusaldatav! Täna ma olen märganud, et teie sõnul on üheks peategelaseks ja patuoinaks kujunenud miimika, eriti elav miimika. Tänast etteastet kuulates ja vaadates olen märganud, et teil on endal ka väga elav miimika, aga ma ei ole küll sellest numbrit teinud. Küll olete te seda Riigikogu liikmetele ette heitnud. Te olete igasuguseid sõnavõtte ette heitnud, et Vabariigi Valitsuse suunda ei tohi kritiseerida ja see on eriti ohtlik. Seda te olete korduvalt öelnud. Aga andke siis meile natuke nõu, milline peaks olema rahvasaadiku miimiline etikett, et teie sellega ka rahule jääksite. Või tuleks see lausa kuskile kirja panna?

Ma tunnistan, et minu miimika võib olla elav. Kui ma teid kuulan, siis pigem on [näol] sihuke üllatus. Aga siis ma alati ju põhjendan. Probleem on miimikaga selles, see kõige räägitum [variant] on ju see, et küsimus on ära esitatud ja siis hakatakse vastamist segama. See on see, miks üldse see teema on kerkinud. Aga jätame selle, pöörduks kuidagi tõsisemate asjade juurde. Kui teil on poliitikavalikute kohta midagi öelda, siis ma heameelega vastan. Eks te ole vast ju ikkagi nii palju inimlikult kogenud, et te näete, et minuga pole ilusti, inimlikult käitutud, seda korduvalt selle debati jooksul, mis siin eelarve üle oli. Oleks saanud fokuseerida ideede põhjendamisele, aga mitte minu isikule.

Aitäh! Hea Jürgen, ma sain sinu mõttest aru nii, et oma arvates sa sobid rahandusministriks selle pärast, et sul on kirg, sul on oskused ja kogemused. See on minu arust täiesti mõistlik lähenemine. Kui näiteks väike laps osaleb harrastusspordivõistlusel, siis ta ongi tubli, sõltumata tulemusest. Kui ta teeb seda kirglikult, tal on tahe, siis see on positiivne. Aga rahandusministri puhul on ju ikkagi oluline ka tulemus. Meie majandus on ainuke majandus Euroopas, mis langeb, ja majanduslanguse poolest oleme maailmas teisel kohal peale Haitit. Kas sa ei arva, et lisaks sinu tahtele ja kogemustele on ka tulemus oluline? Ja kui on, siis kuidas sa mõtled seda mõõta tulevikus, juhul kui juhtub ime ja see umbusaldusavaldus läbi ei lähe?

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Eks ta ole läbi kukkunud küll, see minu töö, kui ma olen kannatlikult seletanud majanduse tegureid ja statistikat ja prognoose, aga te küsite täpselt sedasama, millele ma olen juba isegi kõnes vastanud. See tähendab seda, et ma ei ole nii kõikvõimas, et olles olnud vähem kui kolm kuud ametis, ma suudaksin kasvule pöörata kahe aasta taguse majanduse, selle, mis oli kaks aastat enne seda valitsust. Sõjaaeg oli küll, majandus langes. Võrdlus Haitiga on selles mõttes mittekohane, et meie ühiskondade kvaliteet ja majanduste tase on radikaalselt erinev. Korduvalt olen ka öelnud, et meie majandus ei lange enam, korduvalt olen viidanud prognoosidele ja hinnangutele, kiirhinnangutele. Täna viitasin ka ühele pangajuhile, jäi vaatamata, kes on autor, see artikkel mulle saadeti. Selle pealkiri hõikab, et Eesti on muutumas kõige kiiremini kasvavaks majanduseks Euroopas, midagi sellist. Sissejuhatuseks ma kõnes juba ütlesin, et ma põlgan ka tulevikus seda, kui parteid ja valitsust nimetatakse majandust suunavaks ja juhtivaks jõuks. Minu arust on see Venemaa, minu arust on see Nõukogude Liidu vaade. Valitsuste mõju majandusele on pikemaajaline, väga suure inertsiga. Eesti majanduse puhul, mis on pisike, on keskkond küll väga oluline, sealhulgas see, et meie maksusüsteem on saanud nii head reklaami, et see on vahetult meid mõjutanud, aga enamus meie majandusimpulsse on rahvusvahelised. Enamus meie majandusdünaamikast on väga sarnane teiste Balti riikide omaga. Tõsi, suured poliitikavalikud on meil väga sarnased. Ja ikka sedapidi, et Leedu ja Läti on meid jäljendanud. Siiani ei ole meil sellist väga suurt ülevõtmist väärivat poliitikat olnud vaja. Kus täpselt muidugi, kelle peas millal sündis idee ja millal rakendati, seda võib ju ka arutada, aga on tunne, et päris sünkroonis on käinud meie majanduspoliitilised valikud, sealhulgas maksusüsteemid, kus Eesti on siiski olnud eesrindlane ja pioneer, aga ka muud [valikud]. Ja statistika on väga sarnane. Väga suur lahknevus on meeleoludes ja kindlustundes. Eestlane on tohutu pessimist, ka käitumises. Ta säästab. Leedulane kulutab reipalt ja on optimist. Tarbimise poolest olen ma eestlane, ma ka olen tarbimisel alati võimalikku varu hoidnud, ka sellel ajal, kui ma olen vaene olnud. Ma kirjeldan oma käitumist, see on väga eestlaslik. Leedukate puhul ma soovitan püüda jäljendada nende optimismi ja tegevusjulgust. Endale ma kahjuks optimismi ka süüks ei pane, ma olen tegelikult pigem skeptik kui optimist. Aga Eesti riiki ma ilmaasjata ei halvusta ja otsin teile täiesti adekvaatse majanduse kirjelduse. Eestis on majanduskasv alanud, väidan ma. Langus on igal juhul peatunud ja järgmiseks aastaks on kõik prognoosijad, siin on jutt sõltumatutest prognoosijatest, prognoosinud majanduskasvu.

Andrei Korobeinik, palun!

Selles mõttes ma saan sellest loogikast aru, et optimismi peabki prognoosidest otsima. Kui me vaatame prognoosi selleks aastaks, mis oli tehtud eelmisel aastal Rahandusministeeriumi poolt, siis seal oli ka kerge pluss, üle-eelmisel aastal sama lugu. Reaalsus oli midagi muud, aga vähemalt, ma arvan, inimestel oli natuke parem meel selle üle. Aga sa kõnes ja praegu oled selgitanud, et languse taga on igasugused erinevad faktorid: meie nõrgad ekspordipartnerid, kuigi nende majandus kasvab, ning Venemaa sõda Ukrainas, kuigi see mõjutab ka teisi, aga teistel [majandus] ei lange, üheski Euroopa Liidu riigis ja Euroopa riigis ei lange. Andrus Ansip ütles, et kui ollakse võimul – mitte sina isiklikult, aga Reformierakond on võimul – nii mitu aastat, siis võib-olla on asi ikkagi Reformierakonna oskustes. Ta on ka kogenud poliitik nagu sinagi. Kas sa arvad, et ta väga sügavalt eksib või mingisugune tõetera tema mõttekäigus on?

Aitäh! Seda juttu te olete siin nädala jooksul ajanud õige mitu korda. Esiteks, mina ei ole Andrus Ansip. Teiseks, mina ei otsi prognoosidest midagi vägisi positiivset, see ei ole mulle loomuomane. Ma, vastupidi, püüan poliitikute sõnumeid ohjeldada, sest me täpselt ei tea. Sealhulgas ma tegelesin ka Andrus Ansipi optimistlike loosungite ohjeldamisega, peaaegu ainsana erakonnas. Mul oli selles mõttes ka õigus, et ettevaatlikkus viib ikkagi kindlamini tulemusele kui riskeerimine. Ma olen ju rääkinud ka meie ekspordi struktuurist. Põhjamaade majanduse eripära [praegu] on küll ka selle kehv seis, aga selle väga napi kasvu sees on struktuurne eripära, mis on seotud eluasemega ja Eesti eksportkaupadega, kus on väga madal nõudlus. Ettevõtjad ka, kui nende meeleolusid on uuritud, peavad nõudlust põhiprobleemiks ja põhiline põhjus on eksport Põhjamaadesse ja Põhjamaade madal nõudlus. Sellel on mitu põhjust. Üks on nende eluasemebuum ja suur laenukoormus, mis on olnud eelkõige Rootsi sihuke ere omadus, aga ka euribori kõrge tase, millel on koroonajuured ja natukene on ka sõjajuuri. See [tase] on inflatsiooni ohjeldamiseks ju kehtestatud ja see on mõjutanud just meie piirkonda. Euribor mõjutab meie piirkonda palju tugevamalt, Eestit jällegi tunduvalt tugevamini kui Lätit ja Leedut. Palju analüütilist materjali on selle kohta, ma olen seda tsiteerinud, ma olen seda korranud. Leppige sellega. Ma ei hakka teile siin pakkuma mingisuguseid reklaammaterjale, vaid pakun sõltumatuid analüüse, mille ma olen ise ka läbi seedinud.

Urmas Reinsalu, palun!

Räägime asjast, armas rahandusminister! Esitatud eelarve on vormilt reformierakondlik, sisult sotsialistlik. Parlamendis olete te siin olnud tuld purskav lohe oma retoorika ja stiiliga. Aga jätame selle kõrvale, räägime sisust. Ma vaatan teie enda avaldusi, mis puudutavad Eesti ettevõtete reinvesteeritud kasumi tulumaksuvabastuse süsteemi lõhkumist. Te olete ise avalikkusele öelnud, et te olete nõus sellega, et ettevõtte tulumaksu süsteemi lõhkumine lörtsib valijatelt saadud mandaati ja hävitab maksukeskkonna. Olete selgelt öelnud, et on tõenäoline, et see kasumimaks jääb püsima ja uute maksude näiline julgeolekuline sihtotstarve on pooltõde. Minu küsimus teile on väga lihtne, härra Ligi: miks te lasete valitsuses seda poliitikat, mida te tegelikult ei usu, nagu on [näidanud] avalikud intervjuud, ellu viia? Miks te seal olete plastiliinist?

No ma ei looda teilt ühtegi siirast avaldust, aga väga hea oleks praegu võtta see kirjalikult ette. Teil oli umbes viis lauset, millest kolmes ma leidsin vale. Üks oli see, et te tsiteerisite mind valesti. Ma ei ole öelnud näiteks valijatelt saadud mandaadi kohta mitte midagi. See vastab tõele, et ma olen selles suhtes kriitiline. Ma ei ole öelnud, et ma ei usu, et see ära kaob, ma ei ole seda kusagil öelnud. Miks te tsiteerite mind niimoodi? See on laim, see on ju vale. Ma ei ole seda öelnud. Ma ütlesin, et ma olen selles suhtes kriitiline, mulle see ei meeldi, ma otsisin alternatiivi, ma põhjendasin, miks ma otsisin alternatiivi. Ma ütlesin, et see kahjustab ettevõtluskeskkonda, aga olen ka öelnud, et ma aktsepteerin seda, milles me lõpuks kokku lepime. Põhjused kokkuleppimiseks ei ole mitte kahjuks maksusüsteemi konkurentsivõime prioriseerimine, vaid riigi rahanduse kehv seis ning sõja otsesed ja kaudsed kulud. Olen seda korduvalt rääkinud. Kahju, et te ei käi rahanduskomisjonis, seda te mõistetavalt ei tee, aga kahju, et te ei korralda korralikke debatte oma komisjonis. Seal on kaamerad, mis teid segavad. Aga riigieelarve suurel arutelul oleksite võinud kohal olla. Vähemalt ei oleks olnud siis need teie oma reklaammaterjalid nii suures vastuolus minu esitatud ametliku statistika ja prognoosidega. Te oleksite siis teadnud, mis majanduses tegelikult toimub. Tegelikult inimesed ei vaesu. Tegelikult valitsemiskulud ei suurene, vaid vähenevad. (Hääl saalist.) Tegelikult jah, Urmas Reinsalu, vähenevad. (Naer saalis.) Järgmise aasta valitsemiskulud on väiksemad kui selle aasta omad ja see on esimest korda peale minu esimest eelarvet aastal 2010, mis oli kriisi ajal tehtud. Ja on kurb, kui teile teeb nalja faktoloogia. See ongi kurb. Aga te arvategi, et poliitika on tsirkus. Minu jaoks ei ole, minu jaoks Eesti riik ei ole tsirkus. Inimeste vaesumise kohta olen korduvalt rääkinud, et reaalpalgad ja pensionid on kaks aastat korralikult kasvanud. Olen kirjeldanud, kuidas maksuküür pidurdab reaalpalga [kasvu], tuleb isegi pisike langus järgmisel aastal maksuküüru säilimise tõttu. See on loomulikult aritmeetiline keskmine. Selle kompenseerib küll väikeses ulatuses, aga siiski pisut reaalpensionide tõus ja euribori langus. Inimeste kasutatav raha on järgmine aasta suurem. Jällegi on see üks keskmine, see ei räägi konkreetsest inimesest. Aga ka põhjendused on alati toodud. See, et me pidime säilitama maksuküüru, on tõsine maksutõus, ma teiega selles ühinen. See on tõsine maksutõus ja kaugelt suurem, kui ülejäänud maksutõusud on. Kordades suurem. Kahju, Urmas!

Urmas Reinsalu, palun!

Armas rahandusminister! Selline vingerdamine ei kuku välja suursuguselt. Te süüdistasite mind valetamises. See on teil väga kergeks muutunud. Aga hästi, oleme siis faktipõhised. Tuletage meelde. 16. septembril te andsite intervjuu ERR‑i [saatele] "Uudis+", mida ma tsiteerin. Ajakirjaniku küsimuse peale, kas te olete nõus Kaja Kallase väitega, et Reformierakond lörtsib ettevõtete tulumaksu süsteemi lõhkumisega valijatelt saadud mandaati ja hävitab maksukeskkonda, kinnitasite pidulikult: "Olen nõus." Ja te väidate, et ma valetan, kui ma seda ütlen, [te väidate, et ma seda] teile omistan! Te kinnitasite selle tõenäosust, et kasumimaks jääb püsima, ja kinnitasite ka seda, et uute maksude julgeolekuline sihtotstarve on pooltõde. Mis minu öeldus on teie väitel vale? Paluksin seda täpsustada. Minu küsimuse sisu oli väga lihtne: miks te viite ellu poliitikat, mis hävitab just nimelt meie ettevõtete maksukeskkonda ja mis ei vasta meie majanduse huvidele? Miks te seal valitsuses olete korraga võtnud seisukoha, et viite ellu seda poliitikat, mida te ise nimetate majanduskeskkonna lörtsimiseks, maksukeskkonna lörtsimiseks? Ma arvan, et see on vastutustundetu.

Teie aeg!

No nii. Pooltõed on tihti ohtlikumad kui otsene vale. Mina ei valeta. Mul ei olnud ees seda tsitaati ja ma rääkisin tõtt, et mina ei ole midagi öelnud valijatelt saadud mandaadi kohta. Mitte midagi! Seda ütles ajakirjanik. Mul ei olnud ees seda küsimust ja ma ei korranud ka üle kogu seda tema hinnangut, aga ma olen nõus, et see on halb ettevõtluskeskkonnale, sellega ma olen nõus. Aga valijatelt [saadud] mandaadi [teema] oli see, mida ma kritiseerisin. Mina ei bravuuritsenud mandaadi teemal. Ma olen olnud kriitiline selle suhtes, mida Kaja on lubanud kuritarvitada, see oli see, et maksud ei tõuse, [mis käis] eelmise valitsuse, üle-eelmise valitsuse kohta, aga mida paratamatult omistatakse igavikule, eks ole. Aga ma ei ole kindlasti nõus sellise kuritarvitamise omistamisega mulle, nagu ma oleksin valetanud. Ei, mina ei öelnud, et küsimus on valija [antud] mandaadis. Ma olen seda mandaadiküsimust alati põhjendanud sellega, et me oleme hoiatanud. Me hoiatasime valijaid, et see lõpeb halvasti, see lõpeb maksutõusudega. Mina olen seda teinud. Minu arvel ei ole selliseid ebaõnnestunud põrgatusi, mida Kaja vastu on kasutatud. Ma olen öelnud, et see lõpeb halvasti, rahandus tuleb korras hoida, et see miinuseelarve lõpeb halvasti. See ongi halvasti lõppenud. Nii et jah, otsige mingeid muid probleeme kui valetamine. Seda te ei leia.

Urmas Reinsalu, küsimus istungi juhatajale.

Armas härra Aller, olge nüüd kohtumees, võtke oma riigimehetarkus kokku. Mina ei süüdistanud oma kahes küsimuses härra Ligit valetamises, vaid härra Ligi ütles mulle, kui ma tsiteerisin konkreetselt 16. septembril antud intervjuud, et ma valetan ja et tema midagi sellist ei ole öelnud. Nüüd siis heidab härra Ligi mulle ette, et ma otsekui valetavat. Aga minu küsimus oli hoopis mujal. Minu küsimus oli, et ettevõtte tulumaksu süsteemi lõhkumine on halb meie majandusele. Härra Ligi on ise ka tõenäoliselt kinnitanud, et see jääb püsivalt kehtima.

Ei, ei ole. See on otsene vale.

Võtame selle 16. septembri lindi välja, härra Ligi. Aga teate, väga raske on, meil peab olema riigis, lugupeetav istungi juhataja, minimaalne usaldusbaas. Me ei saa nii käituda, kui meil tegelikult faktiväidetele esitatakse valimatult vastu väiteid, et neid ei ole öeldud, et seda pole olnud. Saate aru, meil on oht, härra istungi juhataja, et meil tegelikult tekib usalduskriis ka faktiväidete osas, mis puudutavad tehnoloogiliselt ministrite tööd, ka neid numbriväiteid, mis on esitatud, eelarvetehnilisi küsimusi. Härra istungi juhataja, kas teie saite aru, kes nüüd keda siin valetamises süüdistas, kas mina härra Ligit, nagu härra Ligi mulle omistas, või vastupidi, härra Ligi süüdistas mind valetamises? Mulle tundub, et järgmises vastuses, kui ta sai aru, et ta võib vahele jääda, andis ta nii-öelda teatud taganemislahingu. Olge nüüd kohtumees, võtke kokku oma kogemus ja andke hinnang.

Aitäh küsimuse eest! Teie tsiteerisite ERR‑i, nüüd on see must valgel kirjas ja stenogrammi, mis sellest alles jääb, jääb ka ministri vastus. Nii nagu enne tuli välja Rain Epleri küsimusest, pultide vahetus toimub järgmine aasta, siis on võib-olla stenografistidel, ja ütleme, videol võimalik paremini salvestada. Nüüd selle kohta, kes kellele mida ütles. No see on ainult stenogrammi osa. Siin tuli ka välja, et saab stenogrammi muuta, et oma sõnastust saab siin Riigikogus muuta. Aga, Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Vaadake, härra Ligi, ühtpidi ma täiesti tunnustan teid täna, et te olete suutnud jääda rahulikuks ja vastata küsimustele. Aga see ei muuda asjaolu, et te absoluutselt ei võta omaks kriitikat, mida teie kohta on esitatud, neid asju, mis on selles umbusaldusavalduses. Endiselt te süüdistate Riigikogu saadikuid valetamises, isegi siis, kui nad toovad välja teie täiesti konkreetsed ja selged ütlemised stenogrammist või kuskilt mujalt. Te olete jäänud endiselt sama arrogantseks, kuulutades, kui tark teie olete ja kui kõrgetel kohtadel te olete töötanud ja kui rumalad – te küll seda sõna ei kasutanud – teised on, aga vähemalt ütlesite otse välja, et te võite kõiki vabalt õpetada ja …

Teie aeg!

… nii edasi ja nii edasi. Alus umbusalduse avaldamiseks ei ole tegelikult kuskile kadunud. Kas teil vähimatki enesekriitikat on?

Mind on ikka süüdistatud selles, et ma olen liiga enesekriitiline. Aga ma olen väga tugeva õiglustundega. Kui mulle esitatakse pooltõdesid, omistatakse mulle väiteid, mida ma esitanud ei ole, siis ma protestin, hakkan vastu. Selline on tõesti mu õiglustunne. Mu võitlusvõime on ebapraktiline minu enda seisukohalt, aga tõe seisukohalt on see mõistlik. Kaasa arvatud see, kui Urmas Reinsalu siin mulle ette luges. Tema loeb paberilt, veerib midagi ja siis ma pean selle minutiga pähe õppima! Ma tunnistasin, et ma fikseerisin tema umbes viiest lausest selle, et umbes kolm neist tundusid mulle ühel või teisel moel ebaausad. Kes keda siin täpselt milleski süüdistas? Ma isegi ei saa seda selles mõttes fikseerida. No viis lauset, mis on tegelikkust riivavad ja omistavad mulle asju, mida ma ei ole öelnud! Näiteks olevat ma öelnud, et see rikub valija antud mandaati. Ma ei ole seda öelnud. Seda ütles ajakirjanik ja ta ei esitanud mulle seda kogu komplekti. Ma isegi ei [mäleta] kogu oma vastust, aga selge on see, et vastajana ma reageerisin sellele ülestunnistusega, et see on majanduskeskkonnale halb. Selle ülestunnistusega läksin ma oma erakonna ja koalitsiooni vastu. Hinnake seda, aga ärge rippuge sõnade saba küljes, et neid kõveraks väänata. See oleks ilus. Jumala eest, ma kuulen palju sagedamini seda, et ma jah liiga palju võitlen tõe eest ja olen pigem liiga enesekriitiline. Päriselt ka. Ka selle eelmise kolmapäeva ettekande puhul öeldi mulle seda korduvalt. Nii oli.

Kalle Grünthal, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Asi on selles, et ma täheldasin ühte väga olulist fakti. Nimelt, härra Jürgen Ligi, kellest ma väga lugu pean tema tarkuse pärast, on täna millegipärast sattunud väga ebameeldivasse olukorda, kus kõik ütlevad, et ta valetab ja nii edasi, ja ta räägib natukene seosetut juttu ka. Aga ma avastasin selle põhjuse. Lugupeetud istungi juhataja, vaadake, ma leidsin tema istme pealt sellise kruvi. Kas on võimalik see talle üle anda? Siis saaks äkki selle mehhanismi, mis praegu meil seal seda juttu räägib, täies koosseisus korda saada ja võib-olla Helle-Moonika saab siis ka normaalsed vastused. Mis te kostate?

Kas on mingi tehniline küsimus seal tagapingis? (Kalle Grünthal selgitab.) Aga masinat ei ole, see oli, ma saan aru, pingi peal. See on võib-olla midagi muud. (Kalle Grünthal räägib edasi.) Las ta siis olla. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja, mulle lõpuks sõna andmast! Naisena, kolme lapse emana, parlamendi liikmena ma igaks juhuks loobun oma küsimusest, sest arvestades kõike eeltoimunut, neid valesid, üleolevat ja upsakat, küsijaid halvustavat eneseõigustust, ei saa ma enam olla kindel, et naiste väärikus, parlamentarism ja ministri institutsioon kui selline selle vastuse tõttu lõplikult valamust alla ei lähe.

Nii. Küsimusi rohkem ei ole. Avan läbirääkimised. Sellega on, minister, nüüd kõik.

Aitäh!

Läbirääkimisteks saavad sõna fraktsioonid ja hiljem saab ka minister vastulausega [esineda], kui ta soovib. Esmalt kutsun siia umbusaldusavalduse esitajate esindaja, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Martin Helme. Palun! (Martin Helme küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Kalle Grünthal siin enne luges meile ette nartsissismi isiksusehäire tunnuseid. Ma pean ka ette lugema, et patoloogilisel valetajal pidi olema neli tunnust. Esimene asi on see, et ta valetab isegi siis, kui vaja ei ole. Teiseks, ta valetab nii palju, et ta ise ei mäleta, mida kõike ta on valetanud. Kolmandaks, ta arvab, et kõik teised kogu aeg valetavad. Neljandaks, ta ise usub oma valesid. Minu meelest me nägime seda siin tundide viisi praegu. Kui ma ausalt ütlen, siis lihtsalt kurb on. Nii kurb on. Jürgen Ligi ei oleks mitte kunagi pidanud ministriks saama. Ta ei oleks mitte kunagi tohtinud ka üldse mingit eetri[aega] saada. See on tegelikult nende inimeste julmus ja alatus, kes on sellise inimese pannud niimoodi tanki, et oleks keegi, kes teeks ära selle räpase töö Eesti riigi hukkaajamiseks, kuigi ta ise ei saa isegi aru, mida ta teeb. Täna rullus meie ees lahti ikkagi tragikoomiline kurbmäng. Meil on rahandusministriks inimene, kes lihtsalt ei oma kontakti reaalsusega, kellel puudub kokkupuutumine sellega, mis päriselt maailmas toimub. Ta elab oma fantaasiamaailmas. Ta ei ole mitte kunagi eksinud. No kuidas ta saakski, sest ta on ju ekspert igal alal! Ta ei ole mitte kunagi mitte kellelegi halvasti öelnud, ja loomulikult, seda ei saagi ju juhtuda, sest tal on kõigist teistest tugevam õiglustunne ja ta on muuseas ka kõigist teistest viisakam. Ta tahaks nii väga pidada sisulist poliitilist debatti, aga näe, ei saa, sest kõik on ümberringi lollid, ebaviisakad ja näägutavad tema kallal. Tema toetub ainult ekspertide [arvamusele] ja samas ta näeb laserpilguga läbi kõik need šarlatanid, kes nimetavad ennast ekspertideks, aga toovad esile fakte, mis ei sobi kokku Jürgen Ligi fantaasiamaailmaga. Kriitika Jürgen Ligi, Reformierakonna või maksutõusude vastu, saime teada, on laim oma riigi vastu. Meil on päikeseminister, l'état, c'est moi, tema ongi riik. Kui sa ei ole nõus sellega, et maksud tõusevad, siis see on riigivastasus. See ei ole lihtsalt eriarvamus poliitikas või see, et me tahame asju teistmoodi teha ja näeme, et meie viis on parem. Ei, see on laim oma riigi pihta. Samas ei suudeta taluda teiste inimeste näoilmeid. Ta lihtsalt ei saa vastata küsimustele, sest inimestel on valed näoilmed. Ta ei saa vastata küsimusele, sest küsimus ei olnud õigesti küsitud. Veel hullem, on terve hulk küsimusi, mis ei olnud küsitud õige asja kohta. Tema oleks tahtnud vastata õige asja kohta, aga näe, loll parlamendisaadik näägutades küsis talt vale asja, ta lihtsalt ei saa vastata. Mõtelge, kõik see tarkus, mis siin oli, mida ta kõike meile õpetada võib, kõik see eksperdinäoga dotseerivalt meile antud tarkus – sellel ei ole tegelikus elus mitte mingit pistmist mitte millegagi, sest kogu selle tarkuse juures, milline eelarve peab olema, kuidas maksud kõige paremini [toimivad], kuidas tuleb riiki juhtida, olete te riigi põhja juhtinud. Kogu teie tarkuse juures on halvasti kõik, mis jääb väljapoole teie fantaasiamaailma. Ükskõik, mida te siin meile tähtsa näoga räägite sellest, kuidas peab olema, päriselus on Eestis teie valitsemise tagajärjeks täielik häving. Päriselus ei ole see tarkus ju mitte kunagi töötanud. Te lihtsalt ei tea, mida teha, aga õpetada oskate meid kõiki. Kurb on, sest kogu see tragikomöödia toimub Eesti inimeste ja Eesti riigi arvel. Ega mingit lootust, et nad ise aru saavad, mida nad teevad, et nad ise seda parandavad, ei ole ju. Seni, kuni see valitsus jätkab, hävingukurss jätkub. Nii et parandamatud inimesed olete, kiiremas korras tuleb teid võimu juurest välja vahetada.

Järgmisena palun siia Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema Maris Lauri.

Palun kolm lisaminutit.

Kolm lisaminutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meie riik on üles ehitatud mitmeparteilise süsteemina, kus peavad olema koalitsioonivalitsused. See tähendab seda, et koalitsiooni kõrval on alati olemas opositsioon ja tal on poliitikas oma roll. Heas demokraatias peaksid mõlemad osapooled käituma hästi, peaksid täitma oma rolli hästi ja sisuliselt. Jah, ega see alati ei õnnestu ei ühel ega teisel poolel. Täna siin saalis toimunut kuulates-vaadates tuleb kahjuks tõdeda, et väga palju on tegelikult viltu läinud. Tõesti, opositsiooni üks viis oma ülesandeid täita on õigel hetkel esitada ministritele umbusaldusavaldusi. Tänane umbusaldusavaldus ei ole siiras. Miks ma seda väidan? Minu arvates on see tehtud vaid selleks, et saada tähelepanu. Mulle tundub, et see, et umbusaldusavaldus esitatakse, oli otsustatud enne, kui saalis toimus riigieelarve esimene lugemine. Ma julgen seda väita seetõttu, et argumendid, mis täna kõlasid, olid sellised, aga ka esimesel lugemisel toimunu oli just selline. Meil on tavaliselt riigieelarve arutelul esitatud hästi palju küsimusi konkreetsete ridade, konkreetsete asjade kohta. Ka täna me kuulsime neid küsimusi, mida oleks pidanud esitama eelmisel nädalal. Aga siis oli rohkelt muud laadi küsimusi. Mul on tunne, et nii mõnigi neist opositsioonis olijatest ei teinud oma tööd eriti vastutustundlikult, kohusetundlikult. Veel paar tähelepanekut. Mina olen ühiskondlikult kahjulik element – nii on öelnud ühe Riigikogus esindatud erakonna esindajad. Ma võiksin olla solvunud. Ma ei ole. Sellepärast, et kunagi ammu, kui ma olin kõvasti noorem, öeldi mulle ka, et ega naised seda tööd ei oska. Seda ütles inimene, kes ei teadnud, et seda ametit pidavate seas on pooled naised. Lollide peale ja lolluste peale ei ole mõtet vihastada, ei ole mõtet solvuda. Aga see on silmakirjalik, kui selliseid sõnu ütlevad inimesed, kui neid ütleb seltskond, kes nõuab seejärel teistelt viisakat käitumist, kuigi ise käitutakse eriti matslikult. Tõsiasi on see, et siin saalis ja ka varem on korduvalt räägitud asjadest, mis toimuvat rahanduskomisjonis. Seda ütlevad inimesed, kes pole rahanduskomisjonis käinud. Või kui nad on käinud, siis väga lühiajaliselt, väga kitsa teema tõttu ja kindlasti mitte ajal, mil Jürgen Ligi ministrina on komisjonis olnud. Ärge mõelge asju välja, siis te ka ei valeta! Ma olen natuke kurb ka selle pärast, et nii mõnegi Riigikogu liikme eesti keele taju – ma ei osuta siin kindlasti mitte nendele inimestele, kelle kodune keel ei ole eesti keel – on nii nõrk, et ei tajuta kujundlikke väljendeid, ei suudeta tajuda sõnade nüansirikkust. Sellele probleemile on ühiskonnas laiemalt osutanud keeleteadlased, aga tavaliselt noorte inimeste puhul. Siin saalis olijaid ei tohiks see probleem tõkestada. Kuulsime kahjuks ka labasusi. Nii nagu minister ei tohiks solvata Riigikogu liikmeid, ei tohiks Riigikogu liikmed solvata ministrit. Selle üle, kas inimene sobib poliitikasse või mitte, ei otsusta teised poliitikud. Selle üle otsustavad valijad. Kui siin üks kolleeg teatas, et ta tahab, et minister poliitikast lahkuks, siis oli see peegeldus autoritaarsest mõtteviisist, mida see inimene on varasemalt korduvalt ja korduvalt esindanud. Kokkuvõtteks. Meil on olnud erinevaid umbusaldusavaldusi. On olnud kirgede pealt [tekkinuid] – kas või see, kui üks minister, kes praegu on opositsioonis, sai umbusaldusavalduse sellepärast, et ta nimetas naisi kanakarjaks. Aga see siin täna [toimunu] oli äärmiselt silmakirjalik. See oli [pastakast] välja imetud, see ei olnud siiras. Sellepärast ma lihtsalt soovitan: lugupeetud opositsiooni liikmed, käige komisjonides tööl, tehke sisulist tööd! Ärge ajage taga üksnes kaamerate tähelepanu! Aitäh!

Urmas Reinsalu Isamaa fraktsiooni nimel, palun! Teie kord. (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Hea rahvaesindus! Isamaal küll ei olnud mingisugust varasemat kavatsust selle umbusaldusavalduse puhul, varasemalt, nagu osutas eelkõneleja. Sellel praegusel arutelul on mitu tahku. Üks tahk on inimlik käitumiskultuur. Tõesti oleks olnud asjakohane, kui rahandusminister oleks nende väljenduste eest, mis üldiselt parlamendiarutelus ei ole viisakad, vabandanud. See on täiesti enesestmõistetav. Kõigil on ebaõnnestunud väljendeid ja kõik on ka [vabandust palunud]. Ma arvan, et see, taastamaks niisugust normaalset suhtlust ja dialoogi, oleks olnud kindlasti asjakohane. Teine küsimus puudutab laiemalt ideelist käsitlust, mida väljendas rahandusminister eelmisel nädalal riigieelarve arutelul. Selle käsitluse sisu oli, et eelarve ei peagi olema detailselt kuluridade järgi parlamendile avatud, et parlament oleks võimeline seda hoomama ja selle kohta ka muudatusettepanekuid esitama. Osundan rahandusministri käsitlusele, et parlament ei ole selleks nagu kompetentne. See on väga ohtlik mõttekäik. Kui me varasemalt oleme eeldanud, et eelarve läbipaistmatus on niisugune, ütleme siis, eelarvetehnoloogiline probleem, siis nüüd asetas rahandusminister selle siia ideoloogilise käsitlusena, et taandada parlament sisuliselt delegeerijaks: sisulist eelarvet teeb ja kulutuste üle otsustab valitsus või sealt edasi teevad seda ministeeriumid ja parlamendil on ainult delegatsiooninormi edasiandja roll. Sellega ei saa Isamaa mitte mingitel tingimustel leppida. Erinevate valitsuste ajal on see tegevuspõhine eelarve selliselt siin olnud ja me oleme jõudnud ühte punkti, kriitilisse punkti, kus me peame olukorrale otsa vaatama ja ütlema, et on vaja muutusi. Kui rahandusminister ütleb, et neid muutusi ei ole võimalik realiseerida seetõttu, et see annaks parlamendile sisulise otsustusõiguse eelarve üle või taastaks selle sellises ulatuses, nagu silmas peetakse, siis see on vastuvõetamatu. Täna hommikul oli meil riigieelarve kontrolli erikomisjonis väga tõsine arutelu õiguskantsleri ja riigikontrolöriga. Seal oli osundus sellele, et see eelarvekäsitlus praegu ei ole põhiseadusega kooskõlas. Riigikontrolör osundas ka sellele, millele härra rahandusminister siin varasemalt on viidanud, et valitsemiskulusid on vähendatud. Tänane eelarve kirjendamise süsteem ei võimalda parlamendil üldse hinnata, kui palju tegelikult valitsemiskulusid kokku hoitakse. See ei võimalda parlamendi liikmetel sisuliselt esitada näiteks valitsemiskulude kokkuhoidu puudutavaid ettepanekuid, nagu ka Rahandusministeeriumi esindaja tõdes, et oleks võimalik tagada, et õigusliku juhise järgi neid eelarves ka täidetaks. See on see põhjus. Esimese sammuna peab parlamentaarses riigis eelarvepädevus kuuluma parlamendile. Rahandusminister, kes olemuslikult seda eitab, veelgi enam, kes ütleb, et parlamendil ei ole vaja seda võimu, ei pälvi Isamaa usaldust. Teine küsimus puudutab rahandusministri elluviidavat poliitikat, poliitilist agendat, mis mõjutab elu Eestis, mõjutab inimeste toimetulekut ja mõjutab meie majanduse käekäiku. Rahandusminister on siin korduvalt väga kergekäeliselt öelnud, otsekui mina esitaksin valeväiteid, mis puudutavad valitsuse majandusvaenulikku poliitikat. Ma juhin tähelepanu, et parima diagnoosi valitsuse majandusvaenuliku poliitika jõustamisele andsid 11. oktoobril 40 ettevõtlusorganisatsiooni, kes saatsid valitsusele oma protestikirja. 40 ettevõtlusorganisatsiooni! Nemad näevad ja tajuvad seda, mis on valitsuse poliitika sisu. Valitsus on valinud, esiteks, majanduse kasvu pärssiva poliitilise agenda. Seda, härra rahandusminister, te ei saa eitada. Valitsuse enda analüüsi järgi kasvab majandus seoses maksutõusudega 1,2% prognoositust vähem. Luminori pank hindas oma suveprognoosis seda tervelt 2%‑le. Teiseks, mis puudutab inimeste toimetulekut, siis tõepoolest, Eesti inimeste toimetulek on selle eelarvepoliitika tulemusena halvem kui sellel aastal. Esiteks, valitsuse enda poliitika, maksupoliitika kutsub esile inflatsiooni, järgmisel aastal prognoositavalt, valitsuse enda hinnangul 5%. Teiseks, maksutõusud. Kui me räägime keskmist palka teenivast inimesest, siis nii inflatsiooni kui ka konsolideeritud maksutõusude mõjul kaotab keskmist kuupalka teeniv inimene järgmisel aastal ühe kuupalga. Kolmandaks, ja see on põhimõtteline probleem, majandususalduse lõhkumine maksupoliitilise ebastabiilsusega ja sellega, et te olete asunud lõhkuma Eesti ühte vähestest tänastest konkurentsieelistest regioonis: ettevõtete reinvesteeritud kasumi tulumaksuvabastust. Selles kontekstis me peamegi vaatama valitsuse poliitikat, mis on kehv poliitika, mis pikendab meie majanduslangust ja mis halvendab meie inimeste toimetulekut, ka selles perspektiivis, et rahandusminister isiklikult – ja ma tsiteerisin tema seisukohti – on veendunud, et see poliitika on vale. Tõepoolest, tõe rääkimine on alati hea, selles mõttes, et rahandusminister ei ole oma mõtteid varjanud. Ühelt poolt jääb üle tunnustada, et rahandusminister on nõus sellega, et ettevõtte tulumaksu süsteemi lõhkumine on Eesti maksusüsteemi hävitamine, on nõus ka selle tõega, et tegelikkuses ei pruugi see sugugi olla tähtajaline, tõenäosus on selleks olemas, ning ka sellega, et nii-öelda täiendavate maksutõusude põhjendamine julgeolekuvajadustega on pooltõde. Rahandusminister ütleb, et tema oleks eelistanud valitsemiskulude kahekolmandikulist kärbet ja kolmandiku ulatuses maksutõuse. Samas me näeme, et konsolideeritud Michali-Kallase valitsuse maksutõusud on järgmisel aastal üle miljardi ja nominaalne valitsemiskulude kärbe, mille on esitanud rahandusminister oma eelarves, on vaid 10% sellest. Nii et, sõbrad, Isamaa ei saa usaldada selle valitsuse rahanduspoliitikat, ei saa usaldada ka rahandusministrit, kes väljendab seisukohti, et eelarve ei ole sisuliste valikute koha pealt parlamendi asi. Nii lihtne see ongi. Selle eelarvearuteluga me läheme edasi. Aga ma kutsun valitsust üles põhimõtteliselt korrigeerima oma poliitikat, oma rahanduspoliitikat, silmas pidades Eesti majanduse, Eesti ühiskonna tänaseid vajadusi. Aitäh!

Teie aeg! Järgmisena Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats.

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Hea istungi juhataja! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Me oleme päris pikalt täna arutanud Jürgen Ligi umbusaldamist. On ka põhjust. Siin on, nii nagu ka 29 Riigikogu liiget välja tõid, põhjusi palju. Üks pool on see, millisel viisil on üles ehitatud riigieelarve, ja teine pool on loomulikult see, kuidas seda on menetletud siinsamas saalis ja millisel viisil. Ma tulen korraks eelarve ülesehituse juurde tagasi. Ka täna oli uudis, mis on ERR‑is üleval, kus Ülle Madise ütles selgelt, et tegevuspõhine eelarve ei sobi Eesti põhiseaduslikku raamistikku. Siinsamas üks esineja, Maris Lauri, ütles, et Eestis on koalitsioonivalitsus. Ja just nimelt seetõttu, et meil on koalitsioonivalitsus, mitte kaheparteisüsteem, selline ülesehitus, tegevuspõhise eelarve ülesehitus meile ei sobigi. Ülle Madise toob ilusti välja, et tegevuspõhine riigieelarve ei sobi Eesti põhiseaduslikku raamistikku, sest see tuleb kaheparteisüsteemi riikidest. Ta toob ka välja selle, mida ta veel ette heidab: "Madise heitis eelarvele ette, et praegu on programmidesse liigendatud ka need kulud, mille kandmine on põhiseaduse kohaselt kohustuslik ja mis on seadustes inimeste subjektiivsete õigustena juba lahti kirjutatud. "Need on peidetud programmidesse, jagatud sageli ka üle valitsemisalade. Ühesõnaga sa ei saa aru, millises osas tuleb raha kindlasti välja maksta, millises osas oleksid võimalikud kärped või ka ümber tõstmised."" Minu arust [sobib siia] seesama näide, mille ma ka Jürgen Ligile tõin Rail Balticu kohta, et riigieelarves on Rail Balticut kirjeldatud väga paljudel lehtedel, lehekülgedel, kust on võimalik seda leida. Minu arust ongi see see, millest Ülle Madise räägib, et reaalselt on see [eelarve] niivõrd arusaamatult üles ehitatud. Me tahamegi ju rohkem aru saada, et vastavalt ka oma muudatusettepanekuid teha. Jürgen Ligi on selgelt väljendanud ennast ja suhtumist meisse, öeldes, et tegelikult ei peagi Riigikogu liikmed aru saama. Seda ta on selgelt väljendanud. Loomulikult on see üks põhjus, miks me Jürgen Ligit täna siinsamas umbusaldame. Teine pool on tema suhtumine. Me peaksime üksteisesse loomulikult suhtuma väga aupaklikult ja viisakalt, mida ei saa kindlasti öelda just eelmise nädala kolmapäeval toimunud arutelu kohta. Ka tänastes vastustes peitus tihtipeale ikkagi alavääristamine, just nimelt küsijate alavääristamine. Siin ei saa salata ka seda, et see ei olnud esimene kord, kui Jürgen Ligi väljendused on väljunud raamidest. Eriti puudutab see naispoliitikuid. Aga ma ei tahtnud sellest rääkida. Küsimus on lihtsalt selles, mida me tahame saavutada siinsamas Riigikogu saalis. Me tahame saavutada sellist olukorda, et eelarve oleks arusaadav, läbipaistev, loetav ja et sellest saaks aru absoluutselt kõik Eestimaa inimesed. See eelarve ei ole selline, me oleme sellele tähelepanu juhtinud. Tagasiside on olnud väga tuim, mitte midagi ei hakata selles eelarves muutma. Kui me üldiselt puudutame sellist poliitilist suunda, mida see eelarve siin esindab, siis ma võib-olla täiendan Urmas Reinsalut. Loomulikult, see eelarve ongi Eesti inimeste vaenulik, ta külvab vaesust nii inimeste seas kui ka ettevõtjate seas. Sellisel viisil ei ole see lihtsalt jätkusuutlik ei rahandus‑ ega majanduspoliitika ja me peame kiiresti tegema muudatusi. Vastasel juhul me vajume sohu ja sealt veelgi sügavamale. Sealt välja tulla on väga-väga keeruline. Nii et ma kindlasti … Kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

… kutsun üles ka teisi Riigikogu liikmeid lisaks neile 29‑le, kes on juba oma nõusoleku andnud, alla kirjutanud ja selgelt hukka mõistnud Jürgen Ligi tegevuse ja kogu selle eelarve, sellega liituma. Kindlasti on pilgud sotside peal, mul on kindlasti pilgud Eesti 200 liikmete peal. Kui me räägime Eesti 200‑sse kuuluvatest Riigikogu liikmetest, siis nemad ju värske jõuna lubasid meile uut kultuuri, uut poliitikat, selget vaadet, pikka vaadet. Praegu on võimalus tõestada, et nad on oma sõnade taga, et tahetakse tuua uut kultuuri Riigikogu saali. Praegu on kindlasti [valitud] hoopis teine suund. Mis puudutab sotse, siis siin korra juba mainiti, et me teame väga hästi, kuidas sotsid on naiste õiguste kaitsjad, vähemalt niimoodi on nad ennast alati ju positsioneerinud. Siin on selgelt rahandusministri poolt naistele liiga tehtud ja siinsamas saalis on tehtud liiga. Meie naiskolleegid ei tundnud eelmine kolmapäev ennast siin saalis kõige mugavamalt. Kui täna ikkagi sotsiaaldemokraadid jällegi ei tule kaasa umbusalduse avaldamisega, siis nad selgelt tegelikult väljendavad oma toetust sellisele suhtumisele. Ma tahaks väga näha, kuidas nad siis oma valijatele – kui vaadata statistikat, siis on näha, et enamus valijaid on naissoost – silma vaatavad, kui siinsamas tegelikult naisi alavääristatakse, aga nemad siis naistepäeval, nagu neil on kombeks, ikkagi lähevad, kingivad tänavatel roose ja soovivad ilusat naistepäeva, kuid siin ei tauni, ei mõista hukka seda suhtumist, mis siin saalis leidis aset eelmisel nädalal. Nii et eks me näeme juba mõne minuti pärast, mis siis tegelikult toimuma hakkab, kas kardinad langevad ja kas õiglus seatakse paika või mitte. Aitäh!

Suur tänu! Nagu ma näen, rohkem fraktsioonidel läbirääkimiste soovi ei ole. Lõpetuseks on palunud sõna ka rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Aitäh! Head umbusaldajad! Ma ei hakka varjama, et ma ei taha teist kõigile meeldida. Selgelt on need argumendid, mida te minu vastu kasutate, inimlikult inetud. Ärge pugege naiste selja taha! Minu läbisaamine naistega on väga hea. Ma olen nendega palju leebem, kui ma olen meestega. Sellepärast visake see argument minema. Aga ma ei anna ühelegi naisele alibit laimamiseks, valetamiseks ja ka rõvedusteks. Ma olen kahjuks seda kogenud ja see peegeldus natukene paaris mu vastuses. Teie kõike ei tea, kõik ei kannata trükimusta, aga see on see [põhjus], miks ma ei hoia ennast lõpuni tagasi, kui ma naisterahvastele vastan. Kindlasti ei ole mul mitte mingisuguseid erilisi pingeid soolisel pinnal. Kõik teavad, et ma olen pigem ettevaatlik. Ma ei ole kunagi olnud naiste suhtes alandav, aga ma ei lase ka ennast alandada. See, mis tegelikult võiks siit välja kooruda, on see, et võiks proovida Riigikogus eelarve menetlust muuta sisulisemaks. Need küsimused ja kommentaarid, mis käivad vastaja kohta, peaksid ära jääma. [Küsimused] peaksid käima eelarve kohta, valikute kohta: kui palju, kuidas raha koguda, milline on eelarve seis, millised oleks väljapääsud ja millised oleksid paremad lahendused. Sellest võiks rääkida, ei ole vaja mingeid lõputuid sõnasabade küljes rippumisi, millele ma pean ka kahjuks reageerima. Ma kutsun siiski üles oma palka välja teenima. Ma ei ole keegi väljastpoolt, ma olen ka Riigikogu, mul on mandaat. Ma olen pikaajalise Riigikogu vaatega ja mulle teeb haiget see kultuur, mida ma siin näen. Ma olen seda seestpoolt proovinud parandada, ma proovin seda teha nüüd ka väljastpoolt. Aga see valede ja laimu hulk, mida esitavad inimesed, kusjuures tihti need inimesed, kes tegelikult nendel koosolekutel ei käi, sealhulgas ei käi ka suure saali arutelul või rahanduskomisjonis, on solvav. Keskendume sellele, et riigirahandus on lastud käest. Meie eelarve on olnud struktuurses miinuses alates 2007. aastast. Ma olen selle eest hoiatanud. Ma olen sel teemal ka siin palju vaielnud ja see on olnud sisuline vaidlus. Keskendume sellele, et Eesti Vabariik koos oma liitlastega on rahvusvahelises sõjas kurjuse vastu. Kurjuse vastu! Ei tohi olla kurjuse poolel. Igasugu seda laadi hoiakud, et Ukrainat liiga kaua ja liiga palju abistatakse, või siis see, et meie majanduslanguses sõja ajal on süüdi Eesti valitsus, eriti praegune, kes ei ole [pikalt] ametis olnudki ja kes ei ole mitte [selle riigi] valitsus, kes sõda alustas ja peab seda sõda, mille tõttu me peame tegema selliseid kulutusi ja tõstma makse – see on tegelikult osalemine Kremli hübriidsõjas, tahtmatult või tahtlikult. Mõni siin saalis teeb seda tahtlikult, mõni reageerib valulikult siis, kui ma sõjale osutan, valulikult ja korduvalt, mõni siis, kui jutt läheb Ukraina abistamise peale, ning võtab valulikult, vihaselt sõna või siis põimib selle oma küsimustesse. Ma ei lepi selliste asjadega, ma ei võta seda omaks ja ma ei taha sellistele inimestele meeldida. Väljendage oma arvamus ära hääletamisega ja vaatame kõik, kuidas järgmine kord saaks paremini. Mina proovin ka olla järgmine kord parem. Ma loomulikult tean oma iseloomu probleeme, seda, et ma ei meeldi paljudele, aga kõigile ma ei tahagi meeldida. Ma toetun nendele inimestele, sealhulgas paljudele naistele, kes hoiavad mulle väga pöialt ja peavad mind naissoo suhtes hoolivaks inimeseks. Hoolivaks. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Urmas Reinsalu, küsimus istungi juhatajale.

Austatud istungi juhataja!

Kas läks vale nupp sisse?

Kuidas? Vabandust, teil oli küsimus.

Jaa, mul oli küsimus, et kas läks äkki vale nupp sisse.

Ei läinud.

See oli musta käega nupp.

Ei läinud.

Väga hästi. Aitäh!

Ma mõistan koalitsiooni kimbatust, kuidas praeguses olukorras käituda. Enne lõpphääletust oleks minu üleskutse koalitsioonile küll käituda sellest lähtudes, et paljud koalitsioonisaadikud tundsid kohmetust seoses Vladimir Svetiga. Ma arvan, et ka koalitsioonil oleks põhjust anda Jürgen Ligile kollane kaart ja mitte osaleda Jürgen Ligi umbusaldusavalduse [hääletamisel] ja talle toetust avaldada. Ma teen koalitsioonile üleskutse loobuda hääletamast. Ma arvan, et see kollane kaart oleks praegu asjakohane.

Püüame sellega arvestada. Head kolleegid, asume hääletust ette valmistama. Head kolleegid, juhin tähelepanu sellele, et ministrile umbusalduse avaldamiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen hääletusele umbusalduse avaldamise rahandusminister Jürgen Ligile. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 26 Riigikogu liiget, vastu oli 0, erapooletuid 0. Riigikogu ei avaldanud rahandusminister Jürgen Ligile umbusaldust. Oleme selle päevakorrapunkti [menetlemise] lõpetanud. Kalle Grünthal, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Riigikogus on olnud tavaks, et kui umbusalduse avaldamine läbi ei lähe, siis antakse ministrile lilli. Kas seda tava on muudetud või mis on see põhjus, et lilli ei tooda?

Lilli saab anda ka mujal kui siin saalis.