Политическое заявление министра внутренних дел на тему внутренней безопасности.

Oleme jõudnud teise päevakorrapunkti juurde. Siseminister Lauri Läänemetsa poliitiline avaldus sisejulgeoleku teemal. Ettekandeks on palutud Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemets. Niikaua kui Lauri saabub, ütlen paar sõna eelnõu menetlemise korra kohta. Esmalt on ministril võimalus ettekandeks poliitilise avalduse vormis, kuni 15 minutit, siis on igal Riigikogu liikmel võimalus üheks küsimuseks ning läbirääkimised on avatud fraktsioonidele ja seal on võimalus osaleda ka ministril. Palun, Lauri Läänemets!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlament! Mul on üks palve: kui mul läheb minut üle 15 minuti, siis kui on võimalik ja kui te lubate, ma räägiksin, lugupeetud istungi juhataja. Lugupeetavad! See formaat on küll ministri poliitiline avaldus, kuid ma esindan siin ikka Eesti Vabariigi valitsuse hoiakut ja Eesti Vabariigi valitsuse seisukohti. "Üks usub kaljukindlalt, et ta on Vanapagan, aga elab kui inimene, teine usub, et ta on inimene, aga elab nagu Vanapagan." Nii mõneski mõttes on need Anton Hansen Tammsaare sõnad raamatust "Põrgupõhja uus Vanapagan" head, kirjeldamaks ka tänast konteksti. Eestlastena peame end usuleigeks rahvaks, naljatades kutsume end paganatekski. Elame aga demokraatlikult ja lähtume õigusriigi põhimõtetest, mis austab kõigi õigusi, uskumusi, arvamusi ja vabadusi. Meie idapiiri taga on teistmoodi. Seal ei austata isegi oma inimeste õigusi või vabadusi, teistest rahvastest rääkimata. Veel enam: režiim kasutab kirikut ja usku selleks, et mürgitada inimeste hinge ning pöörata neid oma naabrite vastu, õigustades sõda ja sõjakuritegusid. Kiriku kõrgeim usujuht ässitab usklikke elama Vanapagana kombel, sisendades neisse teadmist, et vaen ja sõda naaberrahvaste vastu on õigustatav, et teised rahvad on lihtsalt alamrass, kelle saatus peaks olema selle räpase impeeriumi rüppe kuulumine. Kõike sakramentaalset ja Jumala sõna rüvetades kuulutatakse püha sõda kogu läänemaailmale ning kõige inimliku – õige ja õiglase – vastu. Pole suuremat pühaduseteotust, kui kasutada usku teise rahvuse, rassi või usu alavääristamiseks, õigustades seeläbi ligimeste vastast vägivalda ja ülekohut. Usk peab teenima kõike head, mis inimeses on, mitte vihkamist, valu, pisaraid ega kannatusi. Nagu ajaloolane Yuval Noah Harari on kirjutanud, eristabki kristlust enamikust teistest maailma suurtest usunditest see, et kristlikus maailmas on Jumala ees kõik võrdsed, sõltumata nende rassist, rahvusest või usutunnistusest. Keegi pole rohkem või vähem väärt. Kirikul, mis seda põhimõtet ei austa, pole kristlusega enam mingit pistmist. Läbi aastate on Moskva patriarhaat käsitlenud Venemaa naaberrahvaid impeeriumi alamate ja vähem väärt rahvustena. Näeme, kuidas Venemaa Moskva patriarhaat kasutab ilmaliku režiimi teenimiseks usku ja kirikut poliitiliseks ajupesuks: usu abil õigustatakse sõjakuritegusid ning uusimperialistlikku mõtlemist, mis näeb vabasid ja iseseisvaid demokraatlikke naaberriike osana Venemaa mõjusfäärist. Sellega ei saa leppida. Ei saa leppida, sest esiteks pole see mingi kristlus ja teiseks, meie läänelikus sekulaarses demokraatias on riigil kohustus tagada usuvabadus – mitte ainult selles mõttes, et inimesed on oma usus vabad, vaid riigil tuleb tagada ka see, et usk on vaba poliitilisest agendast, eriti kui see agenda on äärmuslik, õigustab vihkamist ja vaenu mõne teise rahvuse, kultuuri või rassi suhtes või kui seda usku kasutab poliitilistel eesmärkidel vaenulik väline jõud. Eesti valitsus võtab tõsiselt igat avaldust, mis puudutab Eesti julgeolekut ning mida on öelnud Kremliga käsikäes töötav patriarh Kirill. Ukraina sõda arvestades ei ole teisiti lihtsalt võimalik. Äsja Moldovas lõppenud referendumit Euroopa Liiduga liitumiseks püüdis mõjutada patriarh Kirill isiklikult, kasutades Moldova õigeusukiriku võrgustikku otseseks mõjutustööks inimeste veenmisel, hirmutamisel ja Euroopa demoniseerimisel. Peame välistama igasuguse võimaluse, et Moskva emakirik saaks mingis sarnases olukorras avaldada säärast survet Eesti kirikule ja vaimulikele. Meil pole ammu enam illusioone. Venemaa eesmärk on taastada oma imperialistlik võim naaberrahvaste üle ning seeläbi mürgitada nende poliitilist süsteemi. See on pidev olelusvõitlus, millega pistavad rinda kõik riigid – vähem need, kes suutsid õigel ajal teha otsustava sammu läände, kuid raske võitlus jätkub paljude riikide jaoks, nagu Moldova ja Gruusia, rääkimata Ukrainast, mis nii enda kui ka Euroopa ja meie vabaduste eest maksab oma inimeste eludega. Otsene sõjaline agressioon on aga ainult osa Venemaa tegevusest. Venemaa on üht- või teistpidi vastutav valdava osa vaenuliku mõjutustegevuse eest tänapäevases maailmas: nii erinevad diversioonid ja hübriidrünnakud kui ka süsteemne mõjutustöö meedias, sotsiaalmeedias, kultuuris ning loomulikult ka religiooni kaudu. Praegune Moskva Patriarhaat on selgelt lihtsalt veel üks relv Venemaa mõjutustegevuse arsenalis, mille kaudu ei tinistata ainult omaenda rahvast, vaid üritatakse usku kuritarvitades mürgitada inimeste hinge ka teistes riikides. Selles kontekstis – oma geograafilist asukohta, ajaloolist kogemust ning praegust reaalsust arvestades – ei saa ka Eesti riik leppida sellega, et oma kuuluvuse tõttu Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku alla on kümned kogudused ning seeläbi kümned tuhanded õigeusklikud sunnitud praeguses olukorras tunnistama oma kõrgema usujuhina endist KGB agenti, kes oma sõnadega külvab vaenu ja põlastust nii Venemaa naaberrahvaste kui ka nende iseseisvate riikide suhtes. Usk, millega õigustatakse poliitilise režiimi imperialistlikku narratiivi ja terroristlikku sõda, pole vaba. See on mõjutuspropaganda, mida ei tohi oma territooriumil taluda ükski demokraatlik riik. Sealjuures tuleb vaadata tänapäeva maailma laiemalt. Näeme, kuidas ideoloogiat, aga ka usku kasutatakse ära selleks, et ässitada vihkamist ja vaenu teiste riikide, rahvaste, kultuuride, rasside ja usutunnistuste suhtes. Seepärast peame oma riigis tegema kindlaks, et siin ei saa praegu ega ka tulevikus tegutseda või kanda kinnitada ükski organisatsioon, mis usu kattevarjus tahab tegelikult korda saata kurja. Me peame oma usuelu hoidma vaba mis tahes välisriigi või välisorganisatsiooni juhitud äärmusideoloogiast, mis inimestele hingerahu pakkumise ning meie kultuuri ja usuelu edendamise asemel tahab viha ja vaenu õhutada. Eesti Vabariigi valitsusel on kohustus tagada usuvabaduse kui põhiseadusliku õiguse kaitse, et inimesed saaksid teenida vabalt oma usku ilma, et keegi seda poliitiliselt kuritarvitaks nii, et see viiks ühiskonna lõhenemise ja kellegi tagakiusamiseni. Sellepärast tegi Eesti riik tänavu veebruaris Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule üsna ühemõttelise ettepaneku: lõpetada oma alluvuslikud sidemed Moskva patriarhaadiga, mille oli Riigikogu eelnevalt kuulutanud terroristlikku sõda toetavaks institutsiooniks. Usk on igavikuline küsimus, mistõttu võib ilmalik areng tunduda usujuhtidele tihti ajutisena – sama ajutisena, nagu tahaksid näiteks Eesti ja paljude teiste riikide iseseisvust näha ja käsitleda Moskva patriarhaat ja selle peremehed Kremlis. Saan aru keerulistest valikutest, mille ees seisab nii Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik kui ka paljud selle kogudused. Aga kirik peab mõistma, et Eesti koguduste ja usklike allutamisel vaenulikule võõrvõimule ja vaenulikule emakirikule on oht meie usuvabadusele ja oht Eesti julgeolekule. Möödunud kuude jooksul aset leidnud protsessidesse ja diskussioonidesse on olnud kaasatud kõik Eesti usuelu esindajad, alustades Eesti Kirikute Nõukogu juhatusest selle presidendi peapiiskop Urmas Viilma juhtimisel, lõpetades Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga, mille metropoliit Stefanus on näidanud üles erakordset koostöövalmidust ja avatust. Siseministeerium on olnud kogu protsessi vältel nõuga toeks, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kirik saaks teha ise vajalikud sammud oma alluvussuhte lõpetamiseks Kremliga. Kahjuks ei saa ma täna teie ees seistes öelda, et selles protsessis oleks toimunud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku arvestatavaid edasiminekuid. Seepärast teen siseministrina valitsusele ettepaneku täiendada kirikute ja koguduste seadust nii, et see välistaks Eestis tegutseval kirikul, kogudusel, koguduste liidul, kloostril või muul usuühingul suhted mis tahes välismaa organisatsiooniga, mis näiteks kujutab ohtu avalikule või põhiseaduslikule korrale Eestis, toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, kutsub üles terrorismile või mis tahes viisil vägivaldsele käitumisele. Ühesõnaga, kirikute ja koguduste seaduse muudatuse eelnõu eesmärk on välistada igasuguse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega vastuollu mineva usuorganisatsiooni tegevus või tulevikus tegevuse alustamine Eesti Vabariigis. Samuti tuleb üheselt välistada see, et kiriku, koguduse, kloostri ja muu usuühingu juhatuse liige või vaimulik oleks isik, kelle puhul on kas tõendatud või põhjendatud alus kahtlustada teda Eesti riigi vastases tegevuses. Eestis tegutsevat usuorganisatsiooni ei [tohi] distantsilt juhtida inimene, kes oma tegevusega võib kujutada ohtu meie avalikule korrale või julgeolekule, seetõttu ei saa tal olla isegi lubatud riiki siseneda või siin viibida. Seadusemuudatusega ütleb Eesti üheselt, et usuvabadus käib käsikäes põhiseadusliku korraga ja usuline juht peab toimetama Eesti õigusruumis. Neil, kes neid kriteeriume ei täida või ei soovi täita, pole ka kohta Eesti usuelus. Taas, praegu võib see põhimõte seostuda eeskätt Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ja selle juhiga, aga selle põhimõtte kandmisega seadusesse välistame ka tulevikus olukorra, kus siinseid usuorganisatsioone ja usklikke võiks otseselt juhtida keegi pahatahtlik vaimulik välismaalt. Selle kõige juures rõhutan, et eelnõu väljatöötamisel pidasime silmas seda, et kõigil praegu Eestis tegutsevatel usuühendustel ja organisatsioonidel – olgu kirik, kogudus või klooster – oleks vajaduse korral võimalik viia oma tegevus seadusega kooskõlla ning jätkata ka tulevikus oma tegevust. Riigi eesmärk on tagada siinsetele õigeusklikele usurahu ning võimalus oma usutalitusi jätkata. Meie eesmärk pole kindlasti mõne koguduse või kloostri töö lõpetamine. Soovime lõpetada Moskva patriarhaadi mõjuvõimu Eestis ning ka tulevikus välistada olukorrad, kus meie riigi pinnal saaksid kanda kinnitada usuorganisatsioonid, mis oma juhtide või neid kontrollivate – riiklike või ka mitteriiklike – jõudude tõttu meile julgeolekuohtu kujutavad. Seadusemuudatusega ei otsusta me praeguse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku eest seda, milline hakkab olema nende kanooniline seos või õpetus tulevikus. Need valikud saab teha ja peabki tegema kirik ise. Seadusega me lihtsalt raamistame selged reeglid ja ootused, millele peab vastama üks Eestis tegutsev usuühendus. Need reeglid kehtivad võrdselt kõigile ning nende reeglite raames saab kirik teha oma edasised otsused. Tean, et on neid, kes soovivad valitsust süüdistada usuvabaduse piiramises. Siin ütlen vastuseks vaid üht: nende ettepanekutega me, vastupidi, kaitseme usuvabadust – esiteks seda, et usk oleks vaba Eesti riigi ja rahvuse suhtes vaenuliku võõrriigi režiimi ahelatest; teiseks seda, et Eesti õigeusklikud saaksid tulevikus teenida oma usku ilma, et ülejäänud ühiskond seostaks nende hingekarjaseid terroristlikku sõda õigustava ja toetava kõrgema usujuhiga Moskvas. Religiooni ei tohi kasutada relvana. Usuvabadus tähendab ka seda, et riigil on kohustus kaitsta oma usuelu nende eest, kes usku kuritarvitavad. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Kenasti pidasite ajast kinni, lausa 30 sekundit jäi üle. Aga nüüd, head kolleegid, on võimalus esitada küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Kindlasti teeb Isamaa tõsiselt koostööd selle eelnõu valguses, mis puudutab seda teemaderingi. Ma tahaksin nüüd üle täpsustada, mis on selles küsimuses, millele te viitasite – Moskva patriarhaadi küsimuses –, selge kavatsus. Kas me siis lahendame selle küsimuse sellega, et meil ei ole enam Moskvale, patriarhaadile alluvat kirikut? Küsin, et me saaksime õigesti aru, kuna te ütlesite, et kirikut ei tohi juhtida isik, kelle puhul on tõendatud Eesti-vastane tegevus. Aga ma arvan, et see peaks olema universaalne, mis me siin spetsiifilisse sektorisse eraldi võetuna kiriku asetame. Aga minu küsimus on teine, nimelt julgeolekuolukorra kohta. See puudutab täpselt samamoodi küsimust, et Vene föderatsiooni kodanikud on kohustatud Venemaa põhiseaduse järgi teenima seda režiimi. Ja see puudutab Vene kodanike valimisõigust. Teie partei ja teie isiklikult blokeerite praegu Vene kodanike, agressorriigi kodanike valimisõiguse lahendamist. Miks te seda teete praeguses julgeolekuolukorras?

Aitäh!

Põhjused, miks seda ei peaks tegema, andsite te ise väga veenvalt oma vägagi kõrges stiilis esitatud kõnes.

Aitäh! Ma pean ütlema, et mina siseministrina kaitsen avalikku korda, turvalisust ja turvatunnet Eestis. See on minu ülesanne. Ja see on põhjus, miks ma praegu siin olen: et selgitada neid protsesse, mis on tulemas. Mis puudutab Vene kodanike hääleõigust, siis ütlen nii: ei, sotsiaaldemokraadid pole kunagi öelnud, et see on meie jaoks printsiibina kõige tähtsam küsimus. Meie jaoks on seejuures [kõige] tähtsam julgeolek ja see, et me ei muudaks Eestisse positiivselt suhtuvate inimeste meelsust.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma väga tervitan seda eelnõu. Aga mul on küsimus konkreetsemalt Eesti õigeusklike kohta. Palun kirjeldage, kuidas on võimalik kaitsta Eesti õigeusklikke Venemaa ja Kremli režiimi tegevuste eest.

Aitäh! Rääkides Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikust praeguses kontekstis, peab ütlema, on eelkõige võimalik teha seda kirikule endal, ise. Ehk need seadusemuudatused ei jõustu ju kohe. Valitsusest liiguvad need parlamenti. Parlament peab selle otsuse langetama. Ma eeldan, et parlamendis on meil olemas konsensus selles arusaamas, et Kremlist Eesti usuorganisatsiooni juhtida ei tohiks, see ei peaks võimalik olema ka tulevikus mõnest teisest kohast. Kogu see protsess võtab natukene aega. Esialgne kavatsus on selline, et pärast seaduse jõustumist on organisatsioonidel, kellel tuleb oma põhikirjad seadusega vastavusse viia, kaks kuud aega seda teha. Nii et ennekõike on see Eestis tegutseva vene õigeusu kiriku võimalus ja riigi roll on selleks vajalike reeglite kehtestamine. Ja kui kirikul on raskusi probleemidest üle saamisega, siis riik peab appi tulema. Nagu ma ütlesin, me oleme nüüd üle poole aasta väljendanud väga selgelt ootust kirikule, aga ei ole võimalik öelda, et kirikul oleks see tahe ka tegudes lõplikult väljendunud. Tihti öeldakse, et neil on oma põhikiri ja nende alluvussuhe Moskvaga võib takistuseks olla. Aga me lahendame selle probleemi. Meil on võimalik lahendada probleem seadusandlikult. Ja kõige olulisem on see, et kui inimesed tahavad oma usule pühenduda, siis tegelikult saame me sel viisil, lõpetades nende alluvussuhted Moskvaga, anda neile võimaluse, et enam ei ole seal taga Venemaa poliitilist agendat ei täna, homme ega tulevikus.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! No see kollektiivne aju, kes seda teie kõnet ette valmistas, oli küll päris põnevatel seisukohtadel. Lihtsalt mõned nüansid. Esiteks, inimesed ei usu mitte patriarhi, vaid Jumalat, kui nad kirikus käivad. Lihtsalt see võiks teile teadmiseks olla oma arusaamistega etlemisel. Ma arvan, et teie oma käitumise ja teejoomistega ning pärast neid teejoomisi kirikuga vastastikku väljastatud pressiteadetega olete näidanud Eesti riigi jõuetust ja võimetust. Te olete selle ilmselge näide, kui te siin täna etlete. Aga minu küsimus on selles. Te näete probleemi selles, et inimesed käivad pühapäeval kirikus Jumalat palumas ja teenimas, aga te ei näe probleemi selles, kui nad saavad just Eesti kohtus kautsjoni eest vabastatud riigireeturi poolt järgmistel kohalikel valimistel hääletada. Selles te Eesti riigile julgeolekuohtu ei näe. Mismoodi see arusaam teil käib, kui pühapäeval kirikus käivad inimesed on julgeolekuoht Eestile, aga kohalikel valimistel valides ja Eesti riigi elu korraldades nad teie arvates ohtu ei kujuta?

Aitäh!

Aitäh! Ma ei ole seda öelnud, et kindlasti Eestile julgeolekuohtu ei ole kõigi inimeste puhul. On neid, kes seda kindlasti [kujutavad]. Nende küsimustega tulebki tegeleda, selles mõttes on teil õigus. Ja kindlasti, riigireetmises süüdistatav isik, kellele teie viitate, on, nagu ma aru saan, Eesti kodanik. Selles mõttes pole midagi teha, kodakondsus on kodakondsus ja teda saab ka Riigikogu valimistel valida. Aga mis puudutab seda, kuidas on käinud suhtlus Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga, siis jah, see on olnud viisakas ja lugupidav, eelkõige kõigi õigeusklike vastu Eestis ja üldse kõigi usklike vastu. Ma arvan, et ei ole valitsusest mõistlik see, kui esimese asjana minnakse kohe jõuga kallale, vaid me oleme andnud kirikule võimaluse ise need sammud seada, oma head tahet näidata. Ma arvan, et kõige parem lahendus oleks olnud see, kui [Eesti] kirik oleks ennast ise [Venemaa omast, patriarhile alluvast] lahti sidunud. Tänaseks seda tehtud ei ole. Ja see eeldab seda, et valitsus ja parlament ehk Eesti riik peab siin reageerima.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Kahjuks teie jutt on õõnsavõitu ja teie teod on silmakirjalikud. Eestis on üle 84 000 Vene kodaniku, kes on andnud lojaalsusvande Venemaa Föderatsiooni konstitutsioonile. Lojaalsusvande! Parlamendi kuuest erakonnast neli on välja öelnud, et seda hääleõigust tuleb piirata. Teie aga tegutsete kõikide vahenditega selle vastu, et me ei saaks seda teha. Peaminister on väitnud, et ainukene takistus tee peal on sotsiaaldemokraadid, must valgel. Teie teguviis näitab, et hoopis teie olete tõesti julgeolekuoht Eestile. Meil on võimalus seda piirata, parlamendis on see tahe olemas, aga teie – valitsuses ja võimul oleku hinnaga – takistate seda.

Aitäh! Ma seda küsimust siit, mis puudutab vene õigeusu kirikut, välja ei lugenud. Aga ma nii palju võin öelda, et mis puudutab siin elavaid Venemaa kodanikke, siis nimetada neid kõiki julgeolekuohuks – no teate, raske on nõustuda sellega. Nemad kõik julgeolekuoht kindlasti ei ole. Näiteks on meil päris mitmeid inimesi, kes on Venemaa opositsiooni tegelased ja kes on süstemaatiliselt töötanud Vladimir Putini riigirežiimi vastu. Nimetada neid nüüd Venemaa käsilasteks – võib-olla natukene tuleb selliseid lauseid korrigeerida. Ma kutsun üles korra mõtlema sellele, et see ei pruugi niimoodi olla. Vastupidi, need inimesed tegelikult Eestist süstemaatiliselt õõnestavad Venemaa riigirežiimi ja teevad täpselt seda, mis on Eesti julgeoleku huvides.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Võib-olla te oleksite hea ja võtaksite kontsentreeritult kokku, mis on suurim oht, mis lähtub Vene õigeusukirikust, Eesti õigeusklikele ja ühiskonnale laiemalt?

Suurim oht, mida me oleme näinud eelkõige mujal maailmas väga palju, on see, et usu varjus toimub mõjutustegevus, millega üritatakse jätta muljet sellest, et usu lahutamatu ja normaalne osa on agressiooni õigustamine Ukrainas ja lääne demokraatliku ühiskonna vaenamine. Öeldakse, jah, et me ei lähtu nendest sõnadest, me ei tegutse nende sõnade järgi Eestis. Ja tõesti nii võib olla. Aga jah, kummardatakse Jumalat, usutakse Jumalat, aga palvetes on alati sees ka Moskva patriarh. Midagi pole teha, palvetes on sees Moskva patriarh. Kindlasti on ka neid inimesi, kes võtavad ka oma usujuhi sõnu tõsiselt. Selles mõttes on nii kaudne kui ka otsene mõju olemas. Me ei tea ka, mis suunda maailma areng läheb. Näiteks külastas Eestit hiljuti üks Ukraina kirikupeadest. Tegemist oli kreekakatoliku kiriku juhiga – see on väga tugev kirik Ukrainas – ja tema sõnum Eestile oli väga konkreetne: riigi kohustus on tagada usuvabadus. Ta kirjeldas väga põhjalikult, mismoodi Moskva patriarhaat Ukrainas on tegelenud õõnestustegevusega, mismoodi ta on ära kasutanud usuvõrgustikku Ukrainas, et tegutseda Venemaa poolt ja külvata pingeid Ukraina enda sees. Ja ma meenutan, et russki mir ei tähenda alati seda, et keegi tuleb ja ütleb, et teeme üht, teist või kolmandat konkreetset asja. See on tegelikult mõjutustegevus läbi leebete-pehmete tegevuste ja sõnade. Näiteks on ka meil Eestis õigeusu kiriku juhte, kes küll ütlevad, et jaa, Ukrainas on sõda, aga kui kasutatakse ametlikult [niisugust väljendit] – muide, ametlikult öeldakse nii –, et Ukrainas lahvatas sõda, siis see on väga teadlik Vene propaganda osa. Jäetakse teadlikult ütlemata, et sõda alustas Venemaa, kes tungis Ukrainale kallale. Aga oma olemuselt see juba ongi inimeste peades meelsuse kujundamine. Kui meie näeme vaeva, et kogu aeg hoida terves maailmas üleval teadmist, et Venemaa tungis Ukrainale kallale, siis selliste [väljenditega] pehmendatakse seda – ei olda küll selle vastu, ei püüta seda ümber lükata, aga räägitakse, et sõda lahvatas, ja sellel on mõju. See on tõestatud, et [selline mõjutustegevus toimib], ja seda Venemaa kasutab.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma saan aru, et tänase poliitilise avalduse mõte on see, et tahaksite avada kirikute ja koguduste seaduse muutmise teekonna. Te mainisite ära, et te sooviksite luua mingisugused raamid, ja need muudatused, mis sinna seadusesse tulevad, peaksid kuidagi kaitsma just nimelt usuvabadust. Aga palun minge korraks veel sinna [teemasse] sisse. Päris ei saanud aru, mida te siis selle seadusega soovite teha, keda täpselt kaitsta ja millisel viisil. Ja ma saan aru, et see puudutab siis nii islamit kui ka judaismi ja teisigi, õigeusku, kristlikku usku, ja nii edasi. Mis see siis täpselt tähendab? Mida te kavatsete teha?

Aitäh teile! Me teeme järgmisi olulisi muudatusi. Esiteks, nagu ma kirjeldasin, Eestis ei tohi ükski kirik alluda organisatsioonile, mis õigustab sõda ja terrorismi, on Eestile julgeolekuoht ega soovi näha iseseisvat Eesti riiki. Selliseid alluvussuhteid ei saa olla. Teiseks, tulevikus ei tohi samasugusel organisatsioonil olla võimalik juhtida Eestis ühtegi usuorganisatsiooni. See tõesti puudutab hetkel Moskva patriarhaadi õigeusu kirikut Eestis, aga see võib puudutada ka islamiusku ja igasugu äärmusliikumisi, mida Euroopas on küllaldaselt näha. Ma ütlen ära ka selle, et juba on Eestis seesuguseid soove – nii mõnigi usund tahab siin avada oma [pühakoja]. Kolmas oluline asi on see, et nimekuju ei saa olla eksitav ega haarata enda alla mõne teise usuorganisatsiooni nime ehk viimase tahte vastaselt [ei tohi kajastada oma nimes] mingi teise usuühenduse nime. Näiteks on Moskva patriarhaadi õigeusu kirik teinud ettepaneku, et nende tulevane nimi võiks olla Eesti Õigeusu Kirik. Aga Eestis on olemas ka apostlik-õigeusu kirik ja sisuliselt tähendaks selline nimemuutus kohe seda, et Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik kuuluks Moskva patriarhaadi alla, kuigi apostlik-õigeusu kirik on olnud Eestis olemas juba enne, järjepidevuse mõttes on see [konfessioon] vanem kui Moskva patriarhaadi alla kuuluv, nii et sellise loogika järgi peaks kõik olema hoopis vastupidi. Nii et need kolm asja. Mis puudutab usuvabadust, siis sellel on kaks poolt. Üks on see, et inimene peab saama uskuda seda, mida ta tahab, ja pühenduda oma usule nii, nagu ta tahab. Sellist usuvabadust me kindlasti kaitseme. Aga riigi vaates tähendab usuvabadus seda, et riigil tuleb tagada kirikute ja usuühenduste sõltumatus mis tahes poliitilisest sekkumisest, eriti kui tegemist on vaenuliku riigi poliitilise sekkumisega [meie siseasjadesse]. See ongi usuvabaduse kaitsmise loogika.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! No esiteks on natuke raske nõustuda sellega, et "sõda plahvatas" on Kremli narratiiv. Sellepärast, et Kreml ja Venemaa teatavasti ei kasuta sõna "sõda". Nad kasutavad sellist väljendit nagu "eriline sõjaline operatsioon" ehk spetsialnaja vojennaja operatsija. Nemad eitavad üldse seda, et mingi sõda käib. See on üks asi. Teine asi on see, et ma olen viimastel kuudel huviga lugenud, kuidas käib suhtlus Siseministeeriumi ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vahel. Ja mulle jäi silma kaks sellist sõnavõttu, kus kiriku esindajad ütlesid, et esiteks on nemad omalt poolt sidemed Moskvaga katkestanud. Seega, esimene küsimus: kas teie arvates see vastab tõele või mitte? Ja teiseks, neid süüdistatakse selles, mis võib juhtuda, aga siiamaani pole midagi sellist juhtunud. Kas on tõepoolest mingisugune konkreetne pretensioon neile ja kas juba on juhtunud midagi sellist, mis ohustab Eesti riiki ja selle julgeolekut?

Aitäh teile! Põhikirjas, hetkel kehtivas põhikirjas on tõesti dubleeritud ettepanekud, need võetakse välja, aga jäädakse tomose juurde, sellest lähtutakse. See tomos on põhimõtteliselt Moskva patriarhi antud volitus tegutseda kirikuna Eestis. Ja ma tsiteerin teile seda, mille väljavõtmisest põhikirjast kategooriliselt keeldutakse. Siin on kirjas, et kõrgemat seadusandlikku, administratiivset, kohtulikku ja kontrollivat võimu Eesti õigeusukirikus teostab tema täiskogu, mille otsused kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh. See on hetkel kehtiv. Nii Eestis kirikus asju aetaksegi. Või siis: valitseva ülemkarjase valigu Eesti õigeusukiriku täiskogu pühade kaanonite alusel ja järgneva kinnitamisega Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Või siis: Eesti õigeusukiriku põhikirja kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Eesti õigeusukirik saab juhinduda Moskva patriarhaadi püha sinodi määrustest ning Moskva ja kogu Venemaa patriarhaadi käskkirjadest. Ehk see on siin sõna-sõnalt sees. Ja kui kirikus öeldakse, et seda pole võimalik muuta, siis riik peab neid aitama selles küsimuses. Ma rõhutan, et meil ei ole ühtegi muud soovi kui see, et alluvussuhe Moskvale – tegelikult põhimõtteliselt otse Kremlile – lõpetataks. Meie soov on see, et kogudused kõik saaks rahulikult edasi tegutseda. Meie soov on see, et ühtegi kirikuhoonet ei suletaks, et inimesed saaksid rahulikult oma usule pühenduda. Aga seda julgeolekumuret ei ole võimalik eirata. Aga vastus: ei, praegu ei ole aset leidnud ühtegi sellist juhtumit, et aktiivselt oleks kutsutud üles tegema midagi otseselt seadusevastaselt. Aga me näeme, mis toimub Moldovas. Moldovas ei olnud Euroopa Liiduga liitumise referendum ju [ebaseaduslik]. Selles mõttes oli kõik seaduslik, et ka üleskutse hääletada Euroopa Liiduga liitumise vastu oli seaduslik, see ei ole seaduse rikkumine. Aga me kõik saame aru, et seal ei tegeletud mitte Moldova huvide, vaid Venemaa huvide elluviimisega. Ja sellest võib välisminister teile väga pikalt rääkida. Minul seisab Moldova siseministriga kohtumine veel ees. Me arutame samuti hübriidtegevust ja kindlasti ka seda, mismoodi Moldovas Vene õigeusu kiriku patriarh Kirill isiklikult sekkus Moldova riigi siseasjadesse ning mismoodi inimesi ähvardati, üle osteti ja mõjutada püüti. Seda kõike tehakse eri riikides ja meil ei ole mõtet manada endale illusioone, et vajalikul hetkel ei aktiveerita seda survet ka Eestile.

Ma korra vabandan, väga lugupeetud minister, sest ma pean andma Riigikogu liikmetele edasi tähtsa informatsiooni, et nad oleksid teadlikud ja saaksid oma päeva hästi planeerida. Nimelt, Vabariigi Valitsus taotleb 29 Riigikogu liikme esitatud kirjaliku nõude umbusalduse avaldamiseks rahandusminister Jürgen Ligile arutamist tänasel istungil esimesel võimalusel. Tuginedes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2 on Riigikogu esimees täiendanud tänase istungi päevakorda selle nõude aruteluga. See toimub järgmise päevakorrapunktina. Umbusalduse avaldamise nõue on juba kättesaadav saali tagumises otsas paberi peal neile, kes soovivad sellega veel põhjalikult tutvuda. Lihtsalt, et kõik kolleegid oleksid teadlikud: peale selle päevakorrapunkti menetlemise lõppu toimub umbusalduse avaldamise nõude arutelu. Tiit Maran, palun!

Aitäh! Esiteks, suur tänu niivõrd selge ja ühemõttelise avalduse eest! Usk on väga isiklik asi, aga ma arvan, et me peame tegema selget vahet, mis on usk ja mis on kirik ehk institutsioon, mis on kutsutud usuelu korraldama ja reguleerima. Paraku on ajaloost teada ikkagi märkimisväärselt palju juhtumeid, kus kirik ja kirikujuhid on olnud võimustruktuuridega seotud selleks, et usku saaks kiriku kaudu kasutada relvana konfliktides ja sõjas. See on ääretult kahetsusväärne. Minu arusaamine on selline, et see muudatus, mida praegu on plaanitud, ei ole kindlasti suunatud [mitte kellegi] usu vastu, vaid just selle vastu, et üks teatud kirikuharu, mis on Venemaaga seotud, ei saaks kasutada oma positsioone selleks, et usuelu võiks meil muutuda relvaks selles sõjas, kus me otsiti oleme. Siit ka mu küsimus. Kui see seadus nüüd on vastu võetud, ehkki seadus iseenesest teeb veel vähe …

Aitäh!

… siis kindlasti sellest lähtuvad teatud mingid sammud. Kas teil oleks võimalik nendest ülevaade anda?

Vabandust! Ma pean üle kordama, kuna lõpp oli kehvasti kuulda. Kas küsimus oli selles, mis on need edasised sammud? Oli, jah? Selge. Just. Tõesti, ma korra siin kirjeldasin ka, et loogika on selles, et kui parlament otsustab selle seaduse sellisel kujul vastu võtta ja valitsus saadab selle samasugusel kujul parlamendile, siis on, nii nagu selles eelnõus on ette nähtud, kõigil organisatsioonidel, kellel selleks vajadus on, kaks kuud aega oma põhikiri selle seadusega vastavusse viia. Siseministeerium on siin kindlasti toeks. Me oleme ka varem olnud nõus kaasa mõtlema ning igasuguseid ettepanekuid ja algatusi üle vaatama. Kui kaks kuud saab täis ja mitte midagi pole tehtud, mis siis saab? Varem oli seaduse järgi selline võimalus – nüüd ma ütleksin, et kui see seadus jõustub, siis saab sellest kohustus –, et siseminister peab pöörduma kohtusse ja paluma lõpetada seadusi mitte [järgiva] kiriku tegevus. Aga ma täpsustan siin nüüd kohe ära ka selle, et see ei puuduta kogudusi. See puudutab nende koguduste katusorganisatsiooni. Niimoodi on. Ja kohus peab Eestis selle otsuse langetama. Me peame kõik ära selgitama, põhjendama ja argumenteerima, mis, miks ja kuidas on, ning kohus peab otsuse langetama. Aga see tõesti tähendaks eelkõige seda, et siseministril tuleb pöörduda kohtusse ettepanekuga selle juriidilise organisatsiooni tegevus lõpetada. Kui nüüd küsitakse, mis siis saab usulisest poolest – sest teatavasti on sel puhul väga oluline, et keegi tunnustaks siinseid kogudusi ikka edasi –, siis [ütlen, et] lõpuks teevad kogudused ise otsuse. Aga apostlik-õigeusu kirik on teinud ettepaneku, kuidas on võimalik Konstantinoopolilt saada tunnustus ja iseseisvalt – ma rõhutan: [täiesti] iseseisvalt – jätkata siin Eestis usutegevust, ilma et peaks kartma, et selleks kõrgemalt poolt tunnustust ei ole. Nii et keegi ei tohiks kuskile nii-öelda tuulte kätte sattuda. Ja ma rõhutan veel kord: meie eesmärk ei ole [viia asja selleni, et] me peaksime kohtusse pöörduma. Tegelikult on aega, ma julgeksin öelda, vähemalt viis kuud, võib-olla isegi rohkem, et kõik põhikirjad [seadusega] vastavusse viia ja muudatused ära teha. Nii et minu arvates ideaalis ei oleks seda kõike üldse vaja.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud siseminister! Minu hinnangul teie avaldus praegu ei vasta ei õigusriigi [tavadele] ega ka meie põhiseadusele. Kuna mul on aega vähe, siis ma teen hästi lühidalt. Kõigepealt, te tegite Riigikogu puldist etteheite selle kohta, et teatud isikud teevad koostööd Kremliga, toetavad sõda ja nii edasi. Ma arvan, et selles meil erimeelsusi ei ole. Minu viide põhiseaduse rikkumisele on see, et teatavasti põhiseaduse § 22 ütleb järgmist: "Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus." Selle kohta ma praegu midagi ei tea. Samas ei saa põhimõtteliselt tugineda ka Riigikogu otsusele, sellepärast et siin ei saa segi ajada täitevvõimu, kohtu ja seadusandja õigusi. Seega, minu küsimus: kas teil on olemas mingisugused karistusseadustiku alusel vastu võetud otsused, mis kinnitaksid teie väidete õigsust – selle koostöö kohta?

Suur tänu teile selle küsimuse eest! Tõesti, oluline on see uuesti üle käia, et ei jääks midagi valesti kõlama. Etteheiteid siin tegutsevale kirikule, justkui neist siin Eestis keegi räägiks, et nad toetavad sõda, või et keegi kutsuks üles sõda toetama, ma ei ole [teinud]. Midagi sellist ma ei ole öelnud. Ja seda ma olen öelnud, et me pole ka kuskil tuvastanud sellist tegevust. Küll aga ma rääkisin Moskva patriarhi tegevusest, tema mõjust ja sellest, et Eesti Vabariigi parlament on nimetanud seda isikut või institutsiooni ja tema tegevust terrorismi toetavaks. Parlament on seda sellisel kujul öelnud ja sedastanud, et sellel isikul on mõju. Aga see isik otsustab Eesti kiriku asju, nagu ma teile ette lugesin: põhikirja kinnitamine, olulisemate usujuhtide kinnitamine, olulisemate otsuste kinnitamine. Ja lõppkokkuvõttes sellele isikule otse alluv isik juhib kõnealust kirikut Eestis. Kui te soovite, et me võtaksime patriarh Kirilli otse vastutusele, siis [ütlen, et] seda on keeruline teha. Aga teate, see ei lahendaks ka probleemi. Tema asemele tuleks uus isik. Küsimus on selles, et meil on siin üks kirik Moskva otsealluvuses. Rõhutan, mitte ainult Eestis tegutsev vene õigeusu kirik, vaid mure on selles, et meil on ka teisi [ühendusi], ka terroristlike võrgustike osi, kes samuti võivad tulevikus soovida Eestis oma [pühakoja] avada. Ka selle jaoks peab olema meil õiguslik alus öelda Eestis ei ja teha seda julgeolekukaalutlustel.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Sa korra mainisid ka midagi vahepealse aja jooksul toimunu kohta. Ma tuletan ka meelde, et tegelikult 6. mail Riigikogu võttis vastu avalduse, millega tunnistasime Moskva patriarhaadi agressiooni ja terrorismi toetavaks organisatsiooniks või institutsiooniks. Vahepeal on jäänud kõlama, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kirik ja kogudused on teinud muudatusi oma põhikirjadesse. Milles on siis endiselt probleem? Ja mis need muudatused olid? Kas need olid piisavad, arvestades meie julgeolekupoliitilist olukorda ja ka puhtalt õiguslikku olukorda, või ei olnud piisavad?

Aitäh! Me oleme kirikule vastanud, et need muudatused ei ole piisavad. Sellepärast et tõesti, meil on ettepanek, et kõik see, mis puudutab põhikirjas olevat alluvussuhet Moskvaga, võetaks sealt välja. Nagu ma ette lugesin, jäädakse selle juurde, et lähtutakse tomosest, mis anti välja aastal 1923. Nagu ma ette lugesin, tomos sedastab väga konkreetselt, et kõik olulisemad otsused ning personali- ja kirikujuhtide valikud tehakse Moskvast ja neid teeb patriarh Kirill, kelle Eesti parlament on tunnistanud terrorismi toetajaks. See on probleem. Teine probleem oli tõesti nimekuju. Esiteks, juba olemasoleva nimeseadusega on vastuolus see, et sooviti uueks nimeks panna Eesti Õigeusu Kirik. Ja teiseks, loomulikult oleks see väga eksitav ka selles mõttes, et sel juhul oleks siin tegutsev apostlik-õigeusu kirik justkui vähem tähtis. Nii et see muudaks ka teatud loogikat. Muide, ma pean ütlema nimekuju kohta veel seda, et Siseministeerium andis kiriku esindajatele selle seaduse tõlgenduse ja suuna, öeldes, et sellist nimekuju ei saa võtta, juba ammu enne seda, kui need põhikirja muudatused esitati. Nii et seda võiks mõnes mõttes eeldada, et seda tehti suhteliselt teadlikult – me ütleme, et selline nimekuju ei ole kehtiva seadusega kooskõlas ja seal on muid probleeme ka.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Meil on tõepoolest silme ees see, kuidas Moskva patriarhaat on oma positsiooni Ukrainas kuritarvitanud selle jõhkra kallaletungi ajal ja alles pärast seda on Ukraina reageerinud. Ehk nad on reaalelus näinud, kuidas asjad käivad. Jah, see meenutab omamoodi ka meie enda kannatusrohket ajalugu, kui paavst Honorius III, [kelle valitsusaeg algas] 1216. aastal, kuulutas, et need tapatalgud, mida nimetati ka ristisõdadeks, on kiriku arvates õigustatud. Nii et meil on endalgi valus kogemus olemas. Aga mul on see probleem, et te ei ole järjekindel Vene mõju kahandamisel. Esiteks, seadusvastaselt konfiskeerite te kommunismi vastu võidelnud meeste mälestussambaid. Lisaks, te ei ole valmis vähendama Vene kodanike mõju valimistel – nemad otsustavad pealinna võimu üle, nemad otsustavad Narva, piirilinna võimu üle. Kuidas siis teie erakonnale selgeks teha ja veenda teid, et Venemaa kodanikud ei peaks olema valimisõiguslikud?

Teie aeg!

Aitäh selle küsimuse eest! Alustuseks ütlen, et mis puudutab kogu usumaailma, tänast avaldust ja põhjust, miks ma olen siin – ma saan aru, et küsimus on justkui selles, miks ma siin selle küsimusega tegelen, kui Sotsiaaldemokraatlik Erakond mõne teise seesuguse küsimusega ei taha tegeleda –, siis minu amet on Eesti Vabariigi siseminister. Sellest ametist tulenevalt on minu kohustus kaitsta avalikku korda, turvalisust ja turvatunnet Eestis. See on põhjus, miks Siseministeerium selle küsimusega tegeleb, miks siseminister selle küsimusega tegeleb ja miks Eesti Vabariigi valitsus selle küsimusega tegeleb. Mis puudutab teisi julgeolekumuresid ja ‑ohte, siis teie rahustuseks võin öelda, et me kindlasti teatud kohtades, mis puudutab siin elavaid inimesi, oleme samal [seisukohal] ja näeme teatud ohte samamoodi. Aga ma olen alati [öelnud], et meil on oht keerata enda vastu ka need inimesed, kes praegu suhtuvad Eestisse positiivselt. Ka see küsimus vajab vastust. Need on samuti ausad julgeolekuküsimused ja tegelikult julgeolekuohud.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te jälle siin kiitsite, kuidas teie tegelete riigi sisejulgeolekuga ja seisate siseturvalisuse eest. Te ütlesite oma avalduses, et riigi roll on kehtestada reegleid. Aga ma juhin tähelepanu sellele, et riigi üks peamine roll on ikkagi tagada oma riigi julgeolek ja elanike turvalisus. Kuidas aitab teie tänane avaldus kaasa Eesti riigi julgeolekule ja elanike turvalisusele?

Aitäh! Eelkõige aitavad kaasa plaanitavad seadusemuudatused. Põhjus, miks mina täna selle avaldusega siin parlamendi ees olen, on see, et see teema on väga oluline. See on julgeoleku koha pealt väga oluline, aga see on ka usuvabaduse koha pealt väga oluline. Ma arvan, et ei oleks olnud mõistlik see, kui parlamendi liikmed oleksid saanud lugeda sellest kuskilt ajalehe uudisnupukesest või pressiteate vahendusel, vaid nii olulist küsimust tuleb, enne kui see saab avalikuks, kõigepealt parlamendile tutvustada. Ja teine asi: võib-olla saab mõni küsimus ka avalikkuse jaoks parema vastuse just siin parlamendis küsimuste‑vastuste voorus.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud siseminister! Te ütlesite kõne alguses, et usk on vaba poliitilisest agendast, aga samas soovite algatada seadusemuudatuse, et õigeusukirik või muu usuühendus, näiteks islami [kogukond], ei saaks Eestis tegutseda või alustada oma tegevust. Need asjad lähevad omavahel ikkagi natuke vastuollu. Siis mul on veel küsimus, kuidas see hakkab praktikas välja nägema. Ehk kuidas te hakkate selgeks tegema, kas mingil kirikul on seos välismaal asuva kiriku või katusorganisatsiooniga. Kas siis, kui kirikul näiteks ei ole mingit juriidilist sidet, pole alluvust ega ka finantsilist sidet, te hakkate hindama ja analüüsima kanoonilist sidet ja selle põhjal otsuseid langetama? Ja mis on siis kehtivates seadustes veel puudu – [mis peaks veel reguleeritud olema,] et oleks võimalik ära hoida ja piirata ebaseaduslikku tegevust? Sest kui toimub ebaseaduslik tegevus, näiteks sõjapropaganda, siis selle [tõkestamiseks] on meil olemas eraldi paragrahvid karistusseadustikus. Kas sellest ei piisa?

Suur tänu! Vastavad õiguskaitseorganid, eelkõige arvatavasti Kaitsepolitseiamet on see, kes kindlasti hakkab andma sisendit sellele hinnangule. Registrite osakond peab registreerima siin Eestis tegutseva usuühenduse. Ja neil on kohustus seda sisendit küsida. Praegu pole neil selleks alust, isegi kui kõik on ilmne, isegi kui tegemist on mingisuguse ISIS-e rakukesega, kes samal päeval, kui ta taotluse registrite osakonnale esitab, avalikult teatab, et ta kavatseb Eestis terrorismiga tegeleda. Meil ei ole [võimalust selle ära hoidmiseks]. Võib-olla see näide oli natukene üle pakutud, sest sellisel juhul meil oleks kindlasti [võimalik midagi teha]. Aga põhimõtteliselt, kui on tõestatav, et kellegi eesmärgid ei ole mitte usulised, vaid on näiteks terroristlikud, siis on registrite osakonnal võimalik öelda, et me ei registreeri seda [usuühendust] Eestis. Praegu neil sellist, otseselt julgeolekuohust tulenevat võimalust ei ole, sest me pole seda kunagi seadustes sellisena ette näinud. Ja nagu ma olen siin ennegi öelnud, mõjutustegevus ei ole alati otsene. Mõjutustegevus on mõnikord kaudne. Mõjutustegevus on ka see, õigemini mõju on ka sellel, kui sa iga kord, kui sa kirikus käid – seal pöördutakse palvetes ka patriarh Kirilli poole –, lähed pärast koju ja loed: patriarh Kirill ütles, et Eesti Vabariiki sisuliselt sellisel kujul ei peaks olema, see peaks olema Venemaa osa, aga ilmselgelt, kui sa usuteemadel ühte inimest usud, siis võtad ka teistel, ilmalikumatel teemadel teda rohkem kuulda. Ka see on mõju. Küsimus ei olegi neis tublides Eesti õigeusklikes inimestes, kes Eesti kogudustes-kirikutes käivad ja oma usule pühenduvad. Küsimus ei ole neis. Küsimus on selles, et meil on kõrval agressorriik, meie naaber on vaenulik riik, Venemaa. Me oleme näinud, mis on juhtunud Ukrainas. Ja muide, patriarh Kirillil on ka Ukraina kohta käivaid väljaütlemisi, näiteks et Ukraina peaks olema Venemaa osa. Venemaa on nüüdseks juba teist aastat Ukrainaga sõjas, ta on Ukrainale kallale tunginud. See tähendab seda, et patriarh Kirilli sõnad võivad samuti olla väga otseste tagajärgedega, nii et neid tuleb väga tõsiselt võtta. Need kõik on asjad, mida me peame arvesse võtma.

Ester Karuse, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Hea siseminister! Ühes demokraatlikus riigis on rahva ehk inimeste õiguseks usuvabadus. See on kirjas ka põhiseaduses. Kuidas siis nüüd – teie ettekande valguses – saab tagatud usuvabadus, juhul kui valitsus on sunnitud algatama Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku likvideerimise [protsessi]?

Aitäh! Kõigepealt, ma loodan, et seda vajadust kunagi ei teki. Ehk siis see põhikiri on võimalik ära muuta järgnevate kuude jooksul, nii nagu vaja on, et seda alluvussuhet ei oleks ja väljaspool Eestit ei juhitaks siin tegutsevat kirikut. See on nüüd tegelikult kiriku enda kätes. Seal ei ole küsimust, me ei pea sinna kuidagi sekkuma, me saame neid nõustada, kui nad küsivad, kuidas ja mis täpselt tuleb juriidiliselt teha. See kõik on meil võimalik ära teha. Nüüd, mis puudutab usuvabadust ja seda, et sa saad oma usule pühenduda, siis seda me kuidagi selle seadusega ei reguleeri. Mitte kuidagimoodi. Riik ei kirjuta ette, mida keegi uskuma peab, ega kirjuta ette, kus ja millises hoones keegi peab käima, kelle poole tuleks kummardada või milline peaks olema palve või pöördumiste sisu. See kõik on ikka täpselt samamoodi [nagu seni], seal muudatusi ei [tule]. Ja usuvabaduse kaitsest veel. Me teame, et Eesti õigeusklike seas on väga palju neid inimesi, kes Moskva õigeusu kiriku liikmeskonda kuuluvad, kuid kes ei taha, et nende usujuht paikneks Kremlis ja teeks Venemaa poliitilist propagandat, mõjutustööd. See [otsus] selles mõttes vabastab nad Venemaa poliitilisest mõjust. Aga see on usuvabaduse küsimus, see on riigi jaoks usuvabaduse küsimus, see on kindlasti ka Eesti kodaniku jaoks usuvabaduse küsimus, väga oluline küsimus.

Aitäh! Austatud siseminister! Ma olen natuke üllatunud, et mõned kolleegid siin parlamendis on häiritud sellest, et te olete tulnud Riigikogu ette tutvustama seda väga olulist poliitikaküsimust. Mul on siin ees näiteks Ühendkuningriigi ministritele kehtivad reeglid. Ühendkuningriigis on näiteks selline reegel, et olulistest poliitikamuutustest tuleb kõigepealt informeerida parlamenti, enne kui sellest informeeritakse meediat. Eestis tehakse aga tavaliselt veel nii, et kõigepealt kirjutatakse sotsiaalmeediasse, mis valitsuses toimub. Ma tahtsingi selle kohta küsida. Mis te arvate, milles on asi? Esiteks, miks osa meie kolleege nii raevukalt võitleb selle vastu, et parlamenti võiks austada ja valitsus võiks siin oma poliitikat tutvustada? Ja teiseks, mis on sotsiaaldemokraatide seisukoht selles küsimuses? Kas Eestiski ei peaks mitte kujunema rohkem normiks see, et tõepoolest valitsus oma olulistest poliitikaalgatustest teavitab esmalt parlamenti, mitte ei pane seda kõigepealt Facebooki?

Raimond Kaljulaid, palun!

Suur tänu! Teate, mul on raske kirjeldada seda, mis mõne parlamendiliikme peas toimub. Seda nad oskavad ise öelda. Seda te peate pärast siin kohvikus omavahel arutama, ja ma arvan, et see võimalus avaneb. Aga meil kehtiv seadus näeb ette sellise võimaluse, et minister saab esineda poliitilise avaldusega. Ja see ei ole mitte niisama ette nähtud. Tegelikult on see ette nähtud selleks, et kui on olulisi teemasid, [mida käsitleda,] siis valitsuse liikmed käiksid parlamendi ees ja seda teeksid. Mulle meenub, et kuu või kaks tagasi käis ka Margus Tsahkna välispoliitilisi küsimusi puudutava poliitilise avaldusega parlamendi ees, sest oli olulisi teemasid, mida oli vaja arutada. Ja see formaat ei ole selline, et minister käib siin ja ütleb midagi ära, lihtsalt informeerib, vaid siin on ette nähtud ka arutelu ja seda me praegu siin parlamentaarses formaadis teeme. See kõik on ju olnud, ma saan aru, seadusandja tahe. Mina püüan seda järgida. Näiteks ka peaminister käib igal aastal parlamendi ees siis, kui riigieelarve üle antakse. Eelarvet ei saadeta siia niisama dokumendihaldussüsteemi kaudu, vaid see antakse parlamendile pidulikult üle. Ja peaminister on siin selleks, et kõike seletada ja vastata küsimusele. See ongi parlamentaarne demokraatia. Kui küsida seda, kas Riigikogul peaks pigem olema neis küsimustes rohkem võimalusi või vähem võimalusi, siis mina toetan seda, et oleks rohkem võimalusi. Küll aga ma ei arva seda, et igas küsimuses peaks [minister] siin käima hakkama, see devalveeriks Riigikogu, parlamendi tööd ja võtaks ehk sellest ka liiga palju aega ära. Aga usuvabadus, usk, üks või teine kirik on nii oluline teema, et sellekohaseid asju ei tohiks ainult pressiteate vahendusel ajada. Ja kuna me praegu tõesti ei räägi sellest, et Vabariigi Valitsus või siseminister mingisuguseid konkreetseid samme astub – näiteks pöördub kohtu poole või midagi sellist –, aga meil lähevad just kooskõlastusringile ja jõuavad ühel hetkel valitsusse seadusemuudatused, mis võivad lõpuks päädida ka millegi sellisega [nagu kohtusse pöördumine], siis ma arvan, et on väga oluline seda kõike siin arutada.

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise kohta.

Suur tänu! Mul tekkis küll küsimus seonduvalt selle asjaoluga, et see, mida me siin näeme, on muidugi ilmselgelt nagu mingi propagandaetendus, eks. Koalitsioonikaaslased muudkui riputavad siseministrile palle värava ette ja siis ta muudkui mõnuga toksab neid peaga väravasse. Aga sellega seonduvalt mul ongi protseduuriline küsimus. Kas kodukord põhimõtteliselt võimaldaks selliseid propagandaüritusi korraldada iga päev ja kõigil ministritel? Oletame, et näiteks täna tahaks viis ministrit tulla ja teha siin poliitilisi avaldusi, ilma et see oleks kuidagi nädalakavasse kirja pandud, nad võivad lihtsalt teada anda Riigikogu juhatusele, et soovime tulla viiekesi ja kõik teha poliitilise avalduse, ja niimoodi kas või mitu korda nädalas, mitu korda kuus. Kas selline voli neile tegelikult ongi antud või? Kui see nii on, siis see on küll ausalt öeldes päris üllatav.

Aitäh küsimuse eest! Ega tegelikult see meie Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse järgi piiratud ei ole. Kui on nende poliitiline tahe käia siin esitlemas oma avaldusi, siis on neil see võimalus olemas. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud siseminister! Öelge, kuidas, mis reeglite järgi käib see põhi[kirja] muutmine, on selleks mingi seadustik regulatsioon või kanooniline regulatsioon? Kuidas see käib? See on üks küsimus. Ja teine: kuidas te kaasate kogukondi sisejulgeoleku küsimustes tervikuna, mitte ainult selles kontekstis?

Suur tänu teile! Seda, kiriku põhikirja muutmist reguleerib kaks seadust. Üks neist on Eestis mittetulundusühingute seadus, sest kirikud-kogudused oma olemuselt on MTÜ‑d. Ja veel on kirikute ja koguduste seadus, mille muudatustest ma siin räägin. Nendest kahest seadusest peavad Eestis tegutsevad usuorganisatsioonid oma tegevuses lähtuma. Nüüd suhtlemine. Just siin tegutseva ja Moskvale alluva vene õigeusu kirikuga me oleme suhelnud päris palju. Üks on see, et kiriku juhtkonnaga oleme suhelnud igal korral, kui on jälle mõni julgeolekuküsimus üleval olnud. Mis puudutab põhikirja muudatusi, mis puudutab Riigikogu avaldust, siis meil on neil teemadel suhtlust olnud, meil on olnud kohtumisi, kus on osalenud ministeeriumi ametnikkond, ka siseminister, ning selle hea tahte ja soovi ja ootuse on Eesti riik edastanud. Samuti oleme kinnitanud, et meie soov ei ole ühtegi kogudust kinni panna. Isegi siis, kui me selle kiriku puhul peaksime rakendama kõige karmimaid meetmeid, jäävad kogudused ikka tegutsema. Koguduste puhul ei ole kirjutatud sisse otsealluvust patriarhile. Ja me oleme kinnitanud ka seda, et ühtegi kirikuhoonet keegi ei soovi kinni panna. Vastupidi, me kindlasti oleme siin kaasteelised – mõtleme kaasa, kuidas kõike seda hoida. Siseministeeriumi ametnikud on käinud ka kogudustes üle Eesti. Ma ei saa öelda, et kõigis kogudustes, aga väga paljudes kogudustes nii Tallinnas kui ka Ida-Virumaal. Oleme seletanud seda olukorda. Selle seadusemuudatuse raames me kindlasti toimime samamoodi edasi. Me kohtume ja seletame asju, sest parem on veenduda kohapeal, et sõnumid, muudatuse mõte ning Eesti parlamendi ja valitsuse soov jõuavad kohale täpselt nii, nagu need peaksid jõudma, et mingi info vahepeal ei moonduks või ei jääks osa sellest edastamata. Neid asju on mõistlik ajada nii, et sõnumit edastatakse ise. Siis on võimalik kuulda ka kogudustelt neid muresid, mis inimestel on. Ja kahtlemata kaasnevad kõige sellega inimeste hirmud. Aga meie ülesanne ongi öelda: mis puudutab inimest, tema usku, tema kogudust, tema kirikut – keegi ei soovi sekkuda sel määral, et kuidagi takistada [kedagi] oma usule pühendumast. Vastupidi, ainuke soov on see, et Eestis tegutsevat kirikut ei juhitaks Kremlist. Punkt. Kõik.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu arvates peaksid need veel olematu seaduse julgeolekualased nõuded ja piirangud kehtima kõikidele organisatsioonidele, kes Eestis tegutsevad – mitte ainult kirikutele ja kogudustele, vaid ka äriühingutele, mittetulundusühingutele, sihtasutustele, eraõiguslikele juriidilistele isikutele, avalik-õiguslikele, mis iganes. See peaks kõikidele olema. Selgitage, milles sisuliselt seisneb see Eesti seaduste suur muudatus, mida te täna tutvustate. Veel kord ütlen: minu arvates on see elementaarne, ja ma loen Eesti seadustest välja, et see on juba praegu nii ja kehtib. Ja teiseks, te olete jäänud kogu aeg ebamääraseks oma vastustes, mis puudutab agressorriigi kodanike valimisõigust, mis on, julgen öelda, tunduvalt päevakajalisem ja kujutab palju suuremat ohtu, sest agressorriigi kodanikel on praegu täiesti legaalne õigus formeerida nii-öelda Putini Venemaad Eestis. Miks te sellega venitate, miks te töötate selle vastu? Ja täna rõhutasite, et te esinete siin siseministri, mitte sotsiaaldemokraatide esimehena.

Teie aeg!

Kas siseministril on sotsiaaldemokraatide esimehest erinev seisukoht selles küsimuses?

Suur tänu! Rõhutasin tõesti seda sellepärast, et see küsimus oli niimoodi püstitatud, vähemalt niimoodi ma aru sain. Küsimus oli selle kohta, et kui ma ühes küsimuses tegelen ühe asjaga, miks ma siis teise küsimusega siin olen. No ma pean ju siis ütlema, miks ma siin olen. Ma olen siin kui siseminister ja ma pean oma tööd tegema, sest see ootus parlamendil valitsuse liikmetele on. Nüüd, mis puudutab valimisõigust, jätkuvalt ma ütlen, et me oleme kindlasti ühel meelel päris paljude siin viibivate isikute suhtes, kes võivad endast kujutada Eestile julgeolekuohtu. Ma pole mitte kunagi seda vaidlustanud. Me oleme alati vastu küsinud ühe küsimuse: milline on siis lahendus nende inimeste puhul, kes samuti ei ole Eesti kodanikud, aga on Eesti suhtes meelestatud väga positiivselt? Kuidas me teeme nii, et me neid kõrvale ei lükka ja nende meelsust ei muuda selle teoga? Ja see küsimus vajab vastust, ega seal midagi muud keerulisemat ei ole. Nüüd, mis puudutab neid seadusemuudatusi, siis äriühingutele laiendamine ja kõigile teistele organisatsioonidele selliste ülesannete laiendamine ei ole ainult siseministri pädevuses. See on huvitav ettepanek, seda saab kaaluda. Ma arvan, et siin ma ei oska isegi selle kohta midagi öelda, sest ma ei ole suur spetsialist ja pole ka nii palju vaaginud selle teema tagamaid, et seda täpsemalt kommenteerida. Aga see ettepanek on kindlasti võimalik teha või parlamendis see teema tõstatada ja seda arutada. See on kõik võimalik. Aga selle seaduse põhilised muudatused tegelikult täiendavad olemasolevat seadust, sest meil ei ole praegu seaduses selliseid julgeoleku aluseid, et kui tõesti on vaja minna kohtusse, siis kohus ei lükkaks seda ettepanekut tagasi. See on esimene põhjus. Me pole niisugust julgeolekuolukorda kunagi ette näinud, vähemalt mitte sellisena, nagu see praegu on. Ja teine põhjus on see: ma julgeksin öelda, et kirik ise ei ole teinud soovitud muutusi ega algatusi, mis tõesti tõsiseltvõetavalt viiks sinna, kuhu me Eesti riigina soovime jõuda. Sellest võiks teha järelduse, et ka nemad loevad seadust sellisena, et nad ei muretse selle küsimuse pärast üleliia palju.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Kas see pole mitte kahepalgeline? Te räägite siin, et agressorriigi kodanikelt Eestis valimisõiguse äravõtmine on julgeolekuoht. Aga samasugune julgeolekuoht on venekeelsete rahulike kirikuinimeste solvamine ja neis nõutuse tekitamine, mis teil käesoleval kevadel oma kirikusuunalise käitumise ja väljaütlemistega suurepäraselt õnnestus. Hetke avaldus on juba täitsa mõistlik. Aga te olete siseministrina sotsiaaldemokraatide esimees, kes hakkas kevadel juba aastaid menetluses olnud agressorriigi kodanikelt valimisõiguse äravõtmisele vastu töötama ja teie valisite selle asemel lihtsama rinde: Moskva patriarhaadi kiriku pappidega sõdimise. See on asendustegevus ja lihtsamale teele minek, sest 75% eestlastest pooldab agressorriigi kodanike valimisõiguse äravõtmist, sealhulgas on sotside valijatest selle pooldajaid üle poole. Selgitage palun, mis toimus eile põhiseaduskomisjonis, kus osalesid ka ministeeriumide esindajad, ja teie saatsite [komisjoni arutelule] endise sotsiaaldemokraatide peasekretäri Kristen Kanariku, kes alles aasta tagasi oli teie poliitiline nõunik, on olnud ka endiste siseministrite Anvelti ja Raigi poliitiline nõunik. Kas tõesti pole Siseministeeriumil esindajat põhiseaduskomisjoni saata peale sotside enda liikme, endise peasekretäri?

Suur tänu! Mis puudutab komisjoni tegevust, vaevalt te siin oleks rahul, kui ma isiklikult oleks seal osalenud. Ma arvan, et teie järeldus oleks olnud siis täpselt samasugune. Nüüd, mis puudutab siin olevate kodanike hääleõigust, siis ma pole kordagi öelnud – mitte kordagi! –, et sotsiaaldemokraadid seda julgeolekuprobleemi vaidlustaks. Ei! Me oleme küsinud, mis on teie lahendus. Me ise kindlasti mõtleme selle üle ja pakume välja lahenduse ka sellele, mis saab siis nendest inimestest, kes on näiteks Venemaa kodanikud ja tegutsevad selle nimel, et Putini režiimi maha tõmmata, või näiteks nendest, kelle abikaasa on Eesti kodanik või kelle laps on Eesti kodanik – nad on oma lapse üle väga uhked ja suhtuvad Eesti riiki positiivselt. Kuidas see nende meelsust mõjutab? See on meie küsimus olnud. Sellele küsimusele võiks vastata, me oleme selle küsimuse tõstatanud, sest see on oluline. Mind paneb muidugi hämmastama teie väide, kui te ütlete, et Venemaa mõjuvõimu, Moskva patriarhaadi mõjuvõimu vähendamisega tegelemine on asendustegevus. Vaadake, see seisukoht muidugi Isamaa austatud juhtiva poliitiku suust on hämmastust tekitav. Mina ei nimetaks seda asendustegevuseks. Ja ma ütleksin veel ühe asja, mis ma ka alguses ütlesin. Ma ei esinda siin sotsiaaldemokraatide seisukohti, ma esindan siin Eesti Vabariigi valitsuse hoiakut ja võetud suunda ning seda olen ma siin ka väljendanud.

Peeter Tali, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud minister! Mis see pikk plaan siis oleks? See on suurepärane algatus, millega te välja tulete, sellest me jõuame veel rääkida ja seda arutada. Aga mis see pikk plaan oleks? Kas see pikk plaan võiks olla selline, et Eestis on ainult üks õigeusu kirik, nii nagu see oli enne bolševike okupatsiooni algust?

Suur tänu! Teate, ma ütleksin, et ma pean teid kurvastama: esiteks, pikka plaani siin ei ole. Siin võiks olla suhteliselt lühike ja kiire plaan, sest mida kiiremini valitsus selle eelnõuga tegeleb, [seda parem]. Kui parlament leiab selle olevat hea ja võtab seadusemuudatused vastu, lisab sinna ehk midagi juurdegi, siis võiks see protsess toimuda võimalikult kiiresti. Ma ütlesin ära ka selle, et Eesti Vabariigi valitsusel ei ole seda nägemust, milline peab usu sisuline ja kanooniline pool välja nägema. Need otsused peab tegema kirik. Kui kirikut enam ei ole, siis peavad need otsused tegema kogudused. Selleks tõesti on Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik teinud oma ettepaneku. Ma ei tea, kas seda ettepanekut on üle Eesti õigeusukirikutes tutvustatud sellisena, nagu ta on tehtud, sest ma ütleksin, et see on Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikul väga julge samm, sest nad lubavad sisuliselt anda tunnustuse ilma selles kirikus mõju omamata. Ehk piiskopid seal ei kummarda mitte Venemaa poole, vaid siin oleva metropoliidi poole, isegi ei pea Konstantinoopoli poole kummardama. Nii et selliseid detaile seal on. Väga mõistlik ja neutraalne ettepanek, mille Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik on teinud, aga need otsused tuleb kogudustel ise teha. Sellist ettepanekut meil pole tehtud, et võiks minna põhimõtteliselt Läti teed, nii et riik võiks meil kirikule öelda: "Nüüd te olete kanooniliselt iseseisev." Riik ei saa neid asju nii täpselt selgitada. Usumaailma küsimusi tuleb kogudusel endal lahendada, aga kui vaja, siis me saame pakkuda oma tuge ja enda teadmisi. Meie küsimus on lihtsalt otsealluvus, juriidiline alluvus ja sisuline alluvus Kremlile ja Moskvale. Meie ainuke soov on, et lõppeks kiriku juhtimine Venemaalt, kes on praegu väga vaenulik riik, nagu me praegu näeme, paljude Euroopa riikide ja maailma riikide jaoks. Venemaa ähvardusi, ka sealsete kirikujuhtide ähvardusi, tuleb väga tõsiselt võtta. Ja need sidemed peavad lõppema.

Priit Sibul, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Kuna vaheldumisi käib jutt valitsuse hoiakutest ja eelnõust, siis mul on küsimus, kas Riigikogu juhatus on jätnud saadikutele selle eelnõu esitamata. Sest ennevanasti oli parlamendis niiviisi, et valitsuse eelnõusid andis üle Heili Tõnisson. Meil on olnud arutelu selle üle, kas ja millises järjekorras see toimub. Nüüd on meie ees siseminister, kes tutvustab mingit eelnõu – vahepeal jääb selline mulje – ja aeg-ajalt räägib hoiakutest. Kas see eelnõu on Riigikogu juhatusel olemas ja kas Riigikogu juhatus saaks selle edastada ka parlamendisaadikutele, et me saaksime jälgida, millistest paragrahvidest räägitakse ja mida me täpselt muuta tahame? Sest muidu jääb üsna arusaamatuks meie debati sisu ja see, kuhu me sellega jõuame.

Ütlen, et Riigikogu juhatusele ei ole ühtegi eelnõu veel jõudnud. Riigikogu juhatusele jõudis eile õhtul avaldus pealkirjaga "[Siseministri] poliitiline avaldus sisejulgeoleku teemal". Ja siit võib-olla läheb ka see erisus, et ei olnud ka enne teada, mis on selle sisejulgeolekut [puudutava avalduse] sisu. Ma saan aru ka parlamendiliikmetest, kes võib-olla valmistasid eile küsimused ette, aga ei teadnud üldse, millest täna juttu tuleb. Kahjuks me pidime täna lugema ajakirjandusest, milline on poliitilise avalduse sisu. Minister siin selgitas, et selle sisu tuleb ühe seaduseelnõuga Riigikokku. Aga mina praegu ütlen, et Riigikogu juhatusel seda seaduseelnõu ei ole. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Täna on mitu korda küsitud Vene kodanike hääleõiguse piiramise kohta. Aga mina näen vastuolu selles, et ühelt poolt te võitlete Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku tegevuse vastu Eestis, kuid teiselt poolt teil puudub tahe reaalselt aidata inimesi, kes soovivad loobuda Venemaa kodakondsusest, aga ei saa seda teha, sest Venemaa lihtsalt ei vasta kodakondsusest vabastamise taotlustele. Aga ilma selleta ei saa nad taotleda Eesti kodakondsust. Inimene võib olla elanud Eestis mitu aastat, ta võib rääkida puhtalt eesti keelt, sooritada kodakondsuse eksami, aga sellest ei piisa ikkagi. Kas te olete pööranud tähelepanu ka sellele probleemile? Või oskate ehk isegi kohe välja pakkuda ja soovitada kiiremat lahendust?

Jaa, suur aitäh teile! Mis puudutab kodakondsust, siis meie riigis on praegu selline põhimõte, et kahte kodakondsust kellelgi ei ole. Ja seda küsimust ei ole võimalik lahendada ilma seda põhimõtet muutmata. Ma pole kuulnud isegi Keskerakonnalt seda ettepanekut, et võiks Eestis lubatud olla topeltkodakondsus, näiteks nii, et on Eesti kodakondsus ja Venemaa kodakondsus. Ei Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal, teistel erakondadel ega valitsusel sellist poliitilist soovi ei ole olnud. See on ka põhjus, miks seda küsimust nii lahendada ei saa. Tõsi, vahepeal oli siin probleem, et kõik [soovijad] ei saanud loobuda oma kodakondsusest. Nüüd seda saab teha. Nüüd seda saab teha, Venemaa saatkonnad tõesti seda teevad. Kolm aastat on tavaline keskmine – aasta tagasi vähemalt oli – protsessi pikkus. See võtab aega. Ja tõesti, [Venemaa] kodakondsusest loobumiste arv on kasvanud, kolmekordistunud, ligi 700–800 inimest aastas seda teeb. Ja on ka tõsi, et kõik ei saa seda teha. Näiteks ei saa seda teha Vene opositsiooni toetajad või Vene opositsiooni liikmed, sest neile seda ei võimaldata, nemad ei saa kunagi loobuda Vene kodakondsusest. Põhimõtteliselt on Venemaa sõnum see: "Te peate tulema Venemaale," aga me kõik teame, mis nendega seal siis juhtub – nad võetakse kinni, mõistetakse süüdi ja rohkem neil vabadust ja võimalust Putini režiimi vastu tegutseda ei ole. Ehk tõesti, need, kes ei mõtle Venemaa režiimiga ühtemoodi, kindlasti praegu ei saa loobuda. Neil on isegi see probleem, et nad ei saa oma passi uuendada. Aga see küsimus on Eesti riigis lahendatud nii, et inimestele, kes ei saa omale uut Venemaa passi, kui nad on alalised elanikud Eestis, me väljastame varasemate dokumentide põhjal neile siin elamiseks vajalikud kaardid ja isikut tõendavad dokumendid. Ma igaks juhuks ütlen tõesti ühe asja ära. Siin on parlamendiliikmetel tekkinud ka küsimus, kas meil on siin eelnõu üleandmisega tegemist. Ei ole. Tegemist on põhimõttelise muudatuse algatusega. Jah, me oleme selle eelnõu sisuliselt valmis teinud, ta läks täna kooskõlastusringile ja avalikkuse ette ning see on ka põhjus, miks peab parlamendi ees seda selgitama, millega tegemist on. Ja ma pean ütlema, et kuigi tõesti avalduses polnud nii täpselt kirjas, millest siseminister soovib rääkida, siis ma võin kinnitada, et Riigikogu juhatuses on neid isikuid, kellele ma olen ka rääkinud, öelnud isiklikult, mis teemal [avaldus tuleb]. (Hääl saalist.) Selles mõttes ei ole tegemist mingi saladusega. (Hääl saalist.) Vabandust! Ja kui täna tuli minu juurde üks opositsioonis olev fraktsiooni esimees – õigemini juba eile õhtul ta küsis SMS-i teel, mis teemal ma räägin –, siis ma ütlesin talle ka selle teema. Nii et tegemist ei ole mingi riikliku saladusega.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma pean muidugi ütlema, et kogu see poliitiline avaldus on häbiväärne propagandatrikk, mille eesmärk on minu meelest üsna ilmne: mätsida kinni seda täielikku häbiväärset käitumist, millega on hakkama saanud Siseministeerium ja politseiamet seoses Lihula sambaga. Ja nüüd te tulete siia meie ette endale vastu rinda taguma, kuidas te kõvasti sisejulgeolekut edendate. Ainus poliitiline avaldus, mida mina oleksin oodanud, on see, et te astute tagasi selle pärast, mida tehti Lihula sambaga: võimu kuritarvitamine, seaduste väänamine ja inimeste tagakiusamine. Mis puudutab kirikuasju, siis te ilusti ütlesite, et te tulite siia hoiakut väljendama. Me saame aru küll sellest hoiakust, see on selline siseasjade rahvakomissari hoiak, et kirikutest peavad lõpuks saama traktorijaamad või hobuselaudad – küll me neile koha kätte näitame! Aga mina ei lähe lihtsalt kaasa kogu selle kirikujutuga. Ma tahan küsida ikkagi Lihula ausamba kohta. Nüüd, kui on selge, et käituti ebaseaduslikult, võimu kuritarvitati, seadust tõlgendati teadlikult valesti: kes vastutab? Kas mõni politseinik saab ametist lahti või vastutate teie?

Suur tänu! Teie sellisele küsimusele selliselt, nagu te soovite, ei saa vastata, sellepärast et see, mida te esitate siin faktina, seda ju ei ole. Võimu ei kuritarvitatud, seadust ei rikutud ja see tähendab seda, et keegi kuskilt tagasi astuma ei pea. Ma olen seda rääkinud, olen selgitanud parlamendis mitmeid kordi. Ma lihtsalt nüüd üldistatult, mitte konkreetselt, ainult osaliselt tõugatult teie jutust, ütlen, et see ongi sihuke huvitav skisofreeniline olukord, et kuidagi mind isiklikult ka, ma saan aru, süüdistatakse osaliselt – või võib ka pehmemalt öelda kuidagi – selles, et me tegeleme siin mingisuguse propagandaüritusega. Ei tegele! Ja siis öeldakse, et vaadake, te olete ühel pool, siis teisel pool, otsustage ära, mis pool te olete. Ükskord te toetate venelasi ja teinekord jälle nagu ei toeta. Samal ajal minu arvates poliitilises mõttes peaks igaüks aru saama: inimene, kes on koos mõne teise poliitikuga on kuulutatud Venemaal ja vähemalt ühel viiendikul maailmast tagaotsitavaks –, kes on nimetatud Vene riigi vastaseks, venelaste vastaseks, mina, kes ma olen pidanud tegelema [riigivaenuliku] sümboolika eemaldamisega avalikust ruumist, nagu Narvas Vene tank või Nõukogude Liidu mälestusmärgid, Venemaa ja Valgevene kodanikelt – ministrina lisasin sinna isegi ettepaneku, et ka mittekodanikelt – relvade äravõtmisega, no ma arvan, et seda kõike võib ju väita, aga ma tahaksin öelda, et tegudes peaksid olema natukene teistmoodi need asjad näha. Ma tean, et püütakse, väga pingutatakse – selleks loomulikult jõudu! –, aga niimoodi see ju ei ole. Mina kaitsen ja Eesti Vabariigi valitsus kindlasti kaitseb igat inimest, kes soovib kedagi mälestada, ja ka igat inimest, kes soovib oma usule pühenduda.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! No teada on, et teie erakond on see, kes blokeerib valimisõiguse äravõtmist Venemaa ja Valgevene kodanikelt. Teie haldusalas olev Politsei- ja Piirivalveamet ütleb inimestelt ebaseaduslikult konfiskeeritud Eesti sõdurite mälestussamba kohta, et kuigi on välditud vägivalda õhutava sümboolika kasutamist, võimaldab see ajalugu mittetundvatel isikutel teha valesid järeldusi. No see on ikka päriselt putinistliku narratiivi esitamine. Idanaaber räägib ju kogu aeg, et meie siin ei tea päris ajalugu, aga nemad teavad ja nemad peaksid seda meile rääkima. Te ise siin saalis kaks päeva tagasi käitusite minu meelest väga venemeelsena. Ma nüüd tsiteerin stenogrammi. Teilt küsiti: "Mida arvate Kaitseväe kalmistul eksponeeritud pronkssõduri punasümboolikast? Kas see on lubatud, aga kuju, millel tegelikult natsisümboolikat ei ole, ei ole lubatud?" Ja teie vastus oli täielik udujutt: "Ja punasõdur või kes ta meil on Kaitseväe kalmistul – tegemist on mälestusmärgiga, see on seal, keegi ei ole hakanud seda paigaldama ja see on Kaitseväe vastutusalas. Mida ma rohkem oskan öelda?" Ma ütleksin, et teie selline tegelik punane ja itta vaatav pale on nagu väga teravalt esile kerkinud …

Teie aeg!

… ja siis te tulete siia pulti tegema ettepanekut Vabariigi Valitsusele. Tehke ettepanek valitsuse istungil. Ja ma tegelikult soovitan, kuna teil häid ettepanekuid ei ole ...

Teie aeg!

... olge nõus koalitsioonipartneritega, et võtame agressorriigi kodanikelt valimisõiguse ära.

Suur tänu! Valitsusele ei pea seda ettepanekut selles mõttes tegema, et jah, see seadusemuudatus – või kuidas tahes see täpselt kirjas on – tõesti tuli teele saata. (Rain Epler räägib saalist.) Vabandust! Ma nüüd räägin. Tõesti, see tuleb siia saata, see formaalsus on, aga valitsus selle suuna on juba ammu võtnud. Seda küsimust on valitsuses pikemalt arutatud ja see ei ole Eesti Vabariigi valitsusele mingisugune uus teema. Mis puudutab seda, mida te stenogrammist ette lugesite, siis te jätsite ju ette lugemata minu seisukoha, mis puudutab Vene ja punasümboolikat. Mina ei ela väga kaasa, ei toeta selle eksponeerimist ja selle eksponeerimise lisamist avalikku ruumi. Seda … (Rain Epler räägib saalist.) Teate, seda ma ütlesin ka, olgem täpsemad. Kui te vaatate seda stenogrammi edasi, siis te selle sealt leiate, ma meenutan. Mis puudutab seda, kuidas seda olemasolevat kivi vaadata, siis need seal ei ole ei siseministri ega politseijuhi sõnad, vaid need eksperdid, kes tuvastasid, et sümboolikat ei ole, lisasid sinna veel muud informatsiooni. Need on eksperdid, kelle [sõnade]le me tugineme, ja nemad leidsid, et seal keelatud sümboolikat ei ole. Nii et kui üks asi kahtluse alla seada, siis kas te seate ka teised küsimused kahtluse alla? Mina ei seaks. Mis puudutab jätkuvalt usuteemasid, siis ma arvan, et see teema on endiselt oluline, ja ma arvan, et seda on oluline siin parlamendi ees ja koos parlamendiga arutada. Mina seda ei vaidlustaks ja siin olemine on sellistes küsimustes minu arvates Eesti Vabariigi ministri kohus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te tahate Moskva Patriarhaadi [Eesti] Õigeusu Kirikut kinni panna. Hästi! Aga samas olete ilmselgelt selle koguduse liikmeid viimase kahe aasta jooksul sisse lasknud kümneid tuhandeid. Nad on suures osas venekeelsed, nad on enamasti pärit Ukraina aladelt, kus elanikkond koosneb venelastest ja kus käib sõjategevus, suur osa neist on tulnud ka Venemaa kaudu üle piiri. Ja te olete lasknud sellel juhtuda. Nad on õigeusklikud ja kohe kindlasti ei käi nad teenistustel Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus, vaid liiguvad sisse‑välja mööda selle kiriku treppi, mis on siin parlamendihoone vastas, sest nad on usklikud ja käivad kirikus. Kuidas te nüüd selle vastuolu ära lahendate? Te pakute inimestele, kes on õigeusklikud, rahvusvahelist kaitset, varjupaika, ja siis võtate neilt ära kiriku? Meile te võite seda kõike rääkida, me saame sellest selles mõttes aru, aga kuidas te neile seda selgitate?

Suur tänu! Mis puudutab Ukraina sõjapõgenikke, siis Eesti, sealjuures olles Euroopa Liidu liige, on teinud Euroopas teiste riikidega ühise otsuse pakkuda neile kaitset ja varjupaika Eestis sõja eest. Ja ma arvan, et inimesed, kes on tulnud Ukrainast sõjapõgenikena ja kes on oma hingelt, rahvuselt – kes kuidas – ukrainlased, tunnevad samamoodi muret. Ma võin teile öelda ja kinnitada, olles rääkinud Ukraina siseministriga, olles rääkinud Ukraina usujuhtidega ja nende sõnu kuulates, et nad teavad neid asju, nad suudavad oma rahva ja oma inimeste eest rääkida. Sellest me ka lähtume. (Helle-Moonika Helme räägib saalist.) Kui te küsite, mis kirikus inimesed pühapäeval käivad, siis osa käib ühes õigeusu kirikus, mis Eestis on, teised teises õigeusu kirikus, kolmandad kuskil mujal, ja niimoodi on. See on fakt. Vastab ka tõele, et kõik ukrainlased ei ole või paljud neist ei ole õigeusklikud. (Mart Helme kohalt: "Nad ei ole ukrainlased, nad on venelased ...") Jah, aitäh! Jah, seda ma tean, muidugi, et EKRE seisukoht on, et kõik ukrainlased on venelased, ma olen seda härra Mart Helme suust kuulnud korduvalt. Aga meil on erinevad seisukohad. Mina usun seda ... (Mart Helme kohalt: "… aga teie valetate, ajate mingit demagoogiat!") Mina usun seda … (Mart Helme jätkab: "See on niivõrd piinlik! See on niivõrd piinlik, mida te tulite siia tegema." Juhataja helistab kella. Mart Helme: "Avaldus! Mis avaldus? Propaganda!") Ma arvan, et mõistlik on lähtuda sellest, mida Ukraina valitsus ütleb: nemad teavad kõige paremini, kes on ukrainlane ning kes võiks ennast ukrainlaseks nimetada ja kes mitte. (Mart Helme kohalt: "Vastust ei saanud ju!")

Tanel Kiik, küsimus istungi juhatajale.

Austatud istungi juhataja! Püüan siin nagu debatti jälgida. Jube keeruline on, kuna siin osa Riigikogu liikmeid on (Saalist räägitakse.) otsustanud olla pehmelt öeldes ebaviisakad. Seda jätkab härra Helme ka praegu. Kahjuks see kõik protokolli ei lähe. Aga kas te Riigikogu istungi juhatajana ei pea nagu mõistlikuks debatti ohjata? Või on see niimoodi, et kui EKRE saadikud üle saali hõiskavad, vahele segavad … Nüüd ta hüüdis mulle: "Ole vait!" – justkui mul ei olekski õigust küsida olukorras, kus mulle anti sõna, erinevalt härra Helmest, ja seda tegite teie ise. Kuidas te tunnete, kas te istungi juhatajana äkki peaks sekkuma, võib-olla kedagi korrale kutsuma? Ette on nähtud sõnavõtud, küsimused, hiljem läbirääkimised. Selline verbaalne jauramine üle saali pole päris parlamendile kohane.

Üks asi … (Saalist räägitakse ikka vahele.) Aitäh! Minister hakkas siin küsimusele vastama, aga see sisu, mille kohta Moonika Helme küsis, ei tulnud välja. Ta ei osanud võib-olla sellele vastata. Ja Moonika Helme siis püüdis täpsustada. Aga nüüd, kuna selle poliitilise sõnavõtu sisu ei olnud teada, siis me tõepoolest ei osanud mitte keegi parlamendiliikmetest ette valmistada küsimust Moskva apostliku õigeusu kiriku teemadel. Sellest võis tekkida ka segadus. Nii et kui järgmine kord poliitiline avaldus tuleb, siis võiks ka pealkiri olla. Raimond Kaljulaid, küsimus istungi juhatajale.

Austatud istungi juhataja! No nüüd te küll ajate kägu siin. Teil on kohustus, sõltumata sellest, kas saalis rikub korda ja karjub teistele saadikutele, et ära mölise, teie erakonnakaaslane või karjub seda keegi teine. Teil on kohustus hoida korda siin saalis. Teil on ka kohustus anda sõna inimestele ja juhtida tähelepanu sellele, kui keegi kodu- ja töökorra vastaselt käitub. Ja kui te neid kohustusi täita ei soovi, siis on alati võimalik võtta sealt laua pealt valge paber ja pastakas ning kirjutada lahkumisavaldus, siis me valime siia juhatusse inimese, kes oma tööd päriselt teeb, eks ole. Praegusel hetkel te seda ju ei tee.

Aitäh küsimuse eest! (Saalist räägitakse. Juhataja helistab kella.) Siin meil oli ju ka kuulda kellahelinat, kui sõnavõtt läks natuke kõvemaks minu poolt vaadates paremal. Siis ma tegelikult ju tegin selle kohta ka märkuse ja seda oli ka kuulda. Mida inimesed seal omavahel räägivad, seda ma ei oska öelda. Niipea, kui see siia kostis, ma andsin kohe märku, et see on häiriv nii vastajale kui ka istungi juhatajale. Martin Helme, [küsimus] istungi juhatajale.

Aitäh! Mul on selles mõttes konstruktiivne ettepanek. Raimond ja Tanel siin tormasid oma erakonnakaaslasele appi ja valasid krokodillipisaraid, et saalis on kehv poliitiline kultuur. Meil kohe-kohe tuleb päevakorrapunkt, kus kehva poliitilise kultuuri eest umbusaldust avaldatakse. Näidake siis, et te päriselt muretsete kultuuri pärast ja hääletate umbusalduse poolt.

Ma ei näinud siin küsimust istungi juhatajale. Aga see oli järgmise päevakorrapunkti teema. Raimond Kaljulaid uuesti, istungi juhatajale.

Austatud istungi juhataja! Ma siiski pole kuulnud teid korrale kutsumas kolleege, kes ka minu viimasele küsimusele vahele räuskasid. (Hääl saalis. Juhataja helistab kella.) Kas te oleksite palun nii kena ja teeksite seda? See kellukese helistamine ausalt öeldes tundub nii mannetu selles praeguses olukorras. See minu meelest ei ole piisav.

Korralekutsumine toimubki kellahelinaga, see tõmbab tähelepanu ja siis peaksid saadikud aru saama, et see ei ole korrektne tegevus – tol hetkel, kui helistatakse kellukest. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa. Lähtudes Raimond Kaljulaidi küsimustest, küsin: mis võimalused siis koosoleku juhatajal peale kellukese helistamise veel on? Kas te siis ootate, et istungi juhataja tuleks sealt alla ja tuleks Riigikogu liikmetele kätega kallale? Ma arvan, et keegi ei tahaks seda näha. Meil on siin olnud mitmeid istungi juhatajaid, kes on lasknud ka korda käest ära, vastavalt sellele, mis erakonnast on need liikmed, kes teevad siin saalis ka teinekord lärmi ja võtavad sõna. Nii et selles mõttes ei maksa siin nii hellatundeline olla ja praegu seda teemat tõstatada. Aga tõepoolest, mina tahan kiita istungi juhatajat praegu selle eest, et ta tõi välja selle asjaolu, et mina küsisin, aga [minister] hakkas rääkima hoopis millestki muust, minu küsimusele ta ei vastanud. Nagu alati, kui Riigikogu liikmed küsivad, aga vastuseid ei saa, on nad ilmselgelt sellepärast rahulolematud. Ja see rahulolematus võib minna teinekord ka natukene valjuhäälseks. See oli tingitud ainuüksi sellest.

Istungi juhataja ei saa siin nagu kaasa aidata, aga aitäh küsimuse eest! Raimond Kaljulaid, täpsustav.

Austatud istungi juhataja! Kui te tutvute meie kodu- ja töökorra seaduse kommentaaridega, siis näete, et ka seal on selgelt öeldud, et istungi juhataja peab korrale kutsuma isikuid, kes segavad istungi läbiviimist. Siin on kirjas: "Tavaliselt teeb juhataja kõigepealt suulise märkuse, lärmi puhul helistab metallkellukest ning juhul, kui korrarikkumine jätkub, võib ta korra taastamiseks välja kuulutada vaheaja […]" Ma palun, et te kuulutaksite välja vaheaja ja räägiksite oma erakonnakaaslastega, et nad lõpetaksid korrarikkumise Riigikogu saalis.

Aitäh küsimuse eest! Vaheaja mõttekust ma praegu ei näe. Kord on saalis olemas, igaüks on saanud oma mõtteid väljendada. Martin Helme, küsimus istungi juhatajale.

Minu meelest segab istungit praegu Raimond Kaljulaid oma rumalate küsimustega ja katsega võtta istungi juhatamine üle. Ja loomulikult segab istungit Lauri Läänemets, kes tuli meie kõigi aega raiskama.

Evelin Poolamets, küsimus palun! Ettekandjale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma püüan mõista, et teie avalduse eesmärk on luua õiguslik alus Moskva patriarhaadi mõjuvõimu vähendamiseks. Siiski tekib mul küsimus, kas soovitatav õiguslik lahendus üldse toimima hakkab. Arvestades hiljutisi sündmusi, kui te konfiskeerisite vabadusvõitlejatele mõeldud ausamba, millel ei olnud, nagu hilisemal uurimisel selgus, ühtegi keelatud sümbolit, kuidas saame olla kindlad, et seekord ei võeta vastu otsuseid, mis osutuvad hiljem ebaseaduslikuks?

Suur tänu! Tõesti, ma räägin valitsuse kavatsustest ja plaanidest, ja lõppkokkuvõttes parlament peab otsustama, kas ja kuidas muudetakse seadusi. Aga sellised need ettepanekud tulevad: need alluvussuhted Moskvaga tuleks lõpetada ja seadus peaks konkreetsed raamid seadma. Ma julgeksin öelda, et neid seadusemuudatusi ei ole ette valmistanud mitte ainult Siseministeeriumi töötajad, vaid kaasatud on ka Eesti parim vastava ala teadmine, õiguslik ja usuline teadmine. Nii et sellega [probleeme ei tohiks] tekkida. Ja kui peaks ilmnema, et mõnda asja on vaja parandada, siis kooskõlastusringil valitsuses ja ka parlamentaarses protsessis on võimalik muudatusettepanekuid teha. Veel kord: siin olen ma täna sellepärast, et rääkida sellest, kuidas tagada Eesti julgeolek ja usuvabadus. Usuvabadus aga ei tähenda mitte ainult võimalust pühenduda enda usule ja teha nii, nagu iga inimene ise õigeks peab, vaid usuvabadus tähendab ka seda, et usk peab olema sõltumatu mis tahes poliitilisest sekkumisest, eriti kui tegemist on vaenuliku riigi poliitilise sekkumisega.

Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud aseesimees! Hea minister! Kahtlemata, meelsuse suunamise ja mõjutustegevuse osa on suuresti ka Vene kodanike õigus valida meie valimistel volikogusid. Ja loomulikult on selle osa ka mälestusmärgid. Me teame – siin on täna sellest juttu ka olnud –, et meil on selline vabastajate monument, pronkssõdur. Peab ütlema, et selles mõttes te olete täna tulnud siia küll väga pooliku rehkendusega. Oleks ikkagi tahtnud näha nagu selget visiooni täislahendusena. Milline on teie kui siseministri ettepanek ja millal viiakse ära vabastajate monument, pronkssõdur? Ja millal te ikkagi tulete ettepanekuga, et reaalselt meie poliitikat suunavatelt Vene kodanikelt ära võtta KOV‑ide valimise õigus? Millal need ettepanekud tulevad? Teeme siis ikkagi täisrehkenduse.

Suur tänu nende küsimuste eest! Tõesti vastab tõele see, et siseministrina ma tegelen sellega iga aasta 9. mail, et võimalikult vähe inimesi koguneks pronkssõduri ümber, et seal ei toimuks mingisuguseid pidustusi, rongkäike ega midagi muud seesugust. Avaliku korra tagamisega me tegeleme. Mis puudutab pronkssõduri asukoha vahetamist ja kõiki muid selliseid asju, siis tegemist on – see ei ole minu välja mõeldud – hauatähisega Kaitseväe kalmistul ja selle eest vastutab kaitseminister. Need küsimused on kaitseministri kureerida. Aga ma ütlen veel ühe asja ära. Mulle ei meenu ka see, et EKRE oleks valitsuses olles kordagi midagi pronkssõduriga ette võetud.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Täna küll räägite mõnevõrra teisest teemast, aga korduvalt on räägitud ka hääleõiguse äravõtmisest teatud kodanikelt. See, et sotsid on selle vastu, on siit korduvalt läbi käinud. Võin kinnitada, et mina pooldan kindlalt sellist lahendust, mis Putini‑meelsetelt inimestelt võtaks hääleõiguse ära, ja ma tean, et ka minu ees istujad ja minu taga istujad on sama meelt. Meie jaoks on mure nendes kodanikes, kes on väga eestimeelsed ja kes teevad väga tugevat tööd Vene režiimi vastu kas Eestis asudes või ka üle piiri käies. Praegune olukord kindlasti ei ole vastuvõetav ei minule ega paljudele teistele sotsidele. Minu küsimus on veel kord see, millele te täna juba korduvalt olete vastanud: kas te teete selle nimel tööd, et konkreetseid lahendusi juba 2025. aasta KOV-ide valimisteks välja pakkuda?

Suur tänu, Madis Kallas! Ka teie olete seda teed läinud, et [liigume oma aruteluga] usuasjadest natuke eemale. Aga kui te küsite niimoodi, siis jah, kindlasti me proovime neid lahendusi välja pakkuda, mis seda küsimust võiks üht- või teistmoodi lahendada. Hea oleks, kui keegi teine pakuks ka. Ja kuna küsimus oli selles, mis sellel eelnõul viga on – sellel, mis siin nüüd [hiljuti] parlamendile üle anti –, siis ütlen, et ma tean, et kuna see ei puuduta ainult Vene ja Valgevene kodanikke, siis on, nagu ma olen aru saanud, kõigil, paljudel teistel erakondadel, mitte ainult sotsiaaldemokraatidel, samuti selle eelnõuga probleeme. Iga kord on erinev eelnõu, erinev sisu, täpset fookust pole paigas. Retoorikas räägitakse ühte juttu, aga millegipärast kirjatükid, mida nimetatakse seaduseelnõudeks, jõuavad [siia teistsugusel] kujul. Nüüd, kui rääkida ikka päevateemast, selle päevakorrapunkti teemast, siis ütlen, et tõesti, me oleme selle küsimusega tegelenud juba pikemat aega. See ei ole midagi sellist, et nüüd Vabariigi Valitsuse jaoks on tegemist uue teemaga ja me oleme selle teema algatanud sellepärast – nii nagu siin keegi on proovinud öelda –, et varjutada mõnda teist teemat. Ei! Sellest teemast on rääkinud nii siseminister kui ka teised valitsuse liikmed pikemat aega, parlament on selle küsimusega tegelenud, seda debatti on avalikkuses peetud. Minu arvates oleks hoopis imelik, kui me teame, et need põhikirja muudatused, mida oodati siin tegutsevalt Moskva õigeusu kirikult, ei lahenda ära seda probleemi, seda otsealluvust Moskvale, aga me ei tegeleks selle küsimusega. Ma olen täiesti kindel, et natukese aja pärast oleks sellisel juhul kutsutud mind siia parlamendi ette aru andma, miks selle küsimusega ei tegeleta. Poliitika on selline, et kord on vaja ühte väita, kord on vaja teist väita, aga lõppkokkuvõttes ei saa valitsus oma tegevustes ainult sellest lähtuda, millised on poliitilised tõmbetuuled, vaid valitsus peab lähtuma ka sellest, kuidas tagada Eesti julgeolek, samuti sellest, kuidas tagada usuvabadus Eestis. Ja see on põhjus, miks ma siin olen. Valitsus on oma kabinetinõupidamistel, julgeolekukabineti nõupidamistel seda teemat korduvalt arutanud. Ma ütlen veel kord: ma ei esinda siin ainult sotsiaaldemokraatide või siseministri seisukohta, vaid ma esindan siin Eesti Vabariigi valitsuse seisukohti ja hoiakuid selles küsimuses. Lõppkokkuvõttes tuleb see ära lahendada, sest ei ole võimalik, et me jäämegi nii olulise julgeolekut puudutava teema üle lõputult arutlema – nii nagu keegi siin ütles, tegema kohtumisi koos teejoomisega. Tõesti, teed pole neil kohtumistel pakutud, need on olnud suhteliselt konkreetsed [arutelud], väga konkreetsed, võiks isegi öelda. Ei ole olnud ka teisiti arusaamise võimalust neil kohtumistel, mis Siseministeerium on teinud siinsete kirikuesindajatega.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No mina pean ka ütlema, et ma oleksin oodanud teie poliitilise avalduse asemel täna tagasiastumisavaldust. Sellepärast, et see, mida politsei tegi – teie heakskiitmisel – Lihula samba ebaseadusliku hoiu alla võtmisega, oli ilmselgelt õigusvastane. Ilmselgelt! Siin ei ole isegi mitte millegi üle vaielda. Mis puudutab seda tänast juttu, siis ju püütakse meid panna kahvlisse: need, kes ei poolda neid teie presenteeritud poliitilisi ambitsioone, pole piisavalt eestimeelsed. Aga tegelikult on probleem ju sootuks mujal. Probleem on selles, et kohutavalt ebameeldiv on vaadata, kuidas te teete Eesti Vabariiki järjest rohkem selliseks riigiks nagu Venemaa ehk riigiks, kus ei austata päriselt põhiseaduslikke õigusi. Te presenteerite siin tohutult loosunglikult seda, et te lahendate mingit probleemi, aga seda probleemi ju reaalselt ei ole. Teil pole mitte ühtegi tõendit näidata selle kohta, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik oleks rikkunud Eestis kehtivat õigust, sekkunud poliitikasse või praktiseerinud mingit mõjutustegevust. Ei ole sellist asja! Küll aga te ise provotseerite konflikti. Ja nüüd minu küsimus. Vabandust, et paar sekundit läheb üle! Mida te siis reaalselt teha kavatsete, kui näiteks Pühtitsa klooster keeldub sellele terrorile allumast, loobumast sidemetest Moskva patriarhaadiga?

Aitäh!

Mis te siis teete? Saadate politsei kiirreageerijad kumminuiade ja koertega peale või? Mis te teete? Ise olete loonud selle probleemi siis.

Suur tänu! See on muidugi huvitav väide, et me ise oleme loonud probleemi, mille nimi on Venemaa agressioon Ukrainas ja vaenulik tegevus Eesti vastu. Vabandust, et ma üldistasin! Aga see kõik on alguse saanud … (Hääl saalist.) See kõik on alguse saanud sellest. Ei ole Eesti Vabariigi valitsus, Eesti Vabariigi parlament, Eesti inimesed ega õigeusklikud Eestis välja mõelnud agressiivset käitumist Eesti vastu, ohtlikku käitumist, eluohtlikku käitumist Eesti vastu. Ja see on Eesti reaktsioon, see on reaktsioon vaenulikule tegevusele. Ma arvan, et sellega te olete ju nõus. Ja selle eeldus on see, et me peame nõus olema ka sellega, et Venemaa on vaenulik Eesti suhtes. Väga hea, kui me sellega oleme nõus, et Venemaa vaenulik, siis me saame kõik aru, et see on reaktsioon. Ma tean, et väga paljud tahavad viia seda debatti sinna, et mida siis siinsed õigeusklikud Eestis teevad valesti. Mina pole kordagi öelnud, et õigeusklikud levitaks ühte, teist või kolmandat või teeks midagi valesti. Vastupidi, meil on väga palju neid õigeusklikke, kes on pöördunud otse minu poole, või kaudselt, ma arvan, et väga paljude poole – võib-olla ka teie poole. Nendel on mure, et Venemaa sekkub kirikusüsteemi kaudu poliitiliselt usuasjadesse. See on ka Eesti riigi jaoks julgeolekumure. See on Eesti riigi jaoks usuvabaduse mure. Ja probleem ei seisne mitte siinsetes õigeusklikes. Probleem on Moskva patriarh, kes oma mõjutustegevuseks kasutab ära sedasama võrgustikku ja neidsamu hoobasid. Ma lugesin ette, ma võin selle ka uuesti ette lugeda. Tomos, millest lähtutakse – ja kirik on öelnud, et nad ei ole nõus sellest loobuma mitte mingil juhul –, [sedastab] järgnevat: kõrgeimat seadusandlikku, administratiivset, kohtulikku ja kontrollivat võimu Eesti õigeusukirikus teostab tema täiskogu, mille otsused kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Kõik olulised otsused kinnitatakse Venemaal. Kas see ei ole teie arvates probleem? Kui see ei ole küsimus ja julgeolekuoht Eestile, siis mis see on? Kui me seda loeme, siis me saame ju aru, millist mõjuvõimu peaaegu kõigis olulistes kirikuküsimustes omab Moskva patriarh isiklikult. Vaatame Moldovat. Me nägime, millist mõjutustööd Vene õigeusu kirik, Moskva patriarhaat tegi Moldovas selle vastu, et Moldova ei liituks Euroopa Liiduga, ja selle poolt, et nad jääks üksi, et ühel hetkel oleks Venemaal võimalik nad alla neelata. Võtame need näited, mis on Ukrainast, või need näited, mis on võib-olla mõnest teisest riigist. Ka tegelikult siin tegutsenud metropoliidi elamisluba Eestis ei jäetud ju pikendamata niisama, kellegi omavolist, vaid see jäeti pikendamata ikka julgeolekuküsimuste pärast. Minu arvates on siin ilmsed ja loogilised seosed olemas. See on väga huvitav, kui keegi soovib seda vaidlustada või öelda, et me tegeleme, ma ei tea, asendustegevusega, nagu siin saalis on öeldud – mitte teie pole seda öelnud –, või mingisuguste selliste küsimustega. See on väga huvitav. Tegelikult on ju nii, et kõik olulised asjad, kõik olulised kiriku otsused tuleb Moskvas kinnitada. Kõik kõige olulisemad kiriku juhtfiguurid kinnitab patriarh. Siin ei ole ju küsimärkigi. Ma olen täiesti kindel, et nii pea, kui olukord Eestis läheks pingelisemaks, oleks meil põhjust muretseda, sest siis kasutataks olemasolevat võrgustikku ja otsest mõjuvõimu, mis on Moskva patriarhil siinse kiriku [üle]. Nüüd, mis puudutab kloostri tegevust, siis kloostriga on niimoodi, et me oleme kokku leppinud, et nende põhikirja või oma plaani, mis puudutab arvatavasti ka nende alusdokumente, nad esitavad 31. oktoobriks. Minul pole ühtegi põhjust kahelda selles, et nad soovivad – nii nagu soovib Eesti Vabariigi valitsus, nii nagu soovin mina ja nii nagu soovite teie –, et klooster saaks rahulikult Eestis edasi tegutseda. Ja ma arvan, et seal läheb kõik kenasti. Mul pole mitte ühtegi alust kahtlustada, et nad teeksid midagi sellist või jätaksid tegemata midagi sellist, mis kuidagi seaks kloostri tegevuse kahtluse alla. Ei! Ma olen käinud ka ise kloostriülemaga kohtumast ja selgitanud väga rahulikult probleemi olemust. Tema on oma muresid seletanud. Ma olen selles kloostris mitu korda käinud. Minu arvates on tegemist tõesti väga rahulike ja meeldivate inimestega. Mina ei ole kordagi öelnud, et tegemist oleks kuidagi otseselt julgeolekuohuga nende inimeste näol Eestile. Ei, ei ole! Inimesed teenivad oma usku, inimesed on valinud enda elutee selles kloostris ja seda nad peavad kindlasti saama jätkata. Seda võimalust, nagu ma olen öelnud, me kindlasti kaitseme. Ja nendes küsimustes, mis puudutab otsealluvust Moskvale, me kindlasti kloostrit ka toetame [ja aitame mõelda], kuidas neid asju lahendada.

Arvo Aller, palun!

Hea istugi juhataja! Ettekandja! Te nii kirglikult rääkisite siin julgeolekuohust, et otseallumine … (Saalist sekkutakse valjuhäälselt.)

Arvo Aller esitab küsimust. Palun! (Saalist räägitakse vahele.) Ma annan. Ma olen alati andnud, hea kolleeg, ma ei taha seda debatti katkestada. See läheb vastusõnavõtuks. Ma tunnetan selle juba ette ära, et sellest tuleb vastusõnavõtt. See on vastusõnavõtt! Palun Arvo Allerile mikrofon uuesti! Üks minut. Palun! (Saalist küsitakse, kas mitte kunagi enam ei saa protseduurilisi küsimusi esitada. Kümme korda järjest pole selleks luba antud.) Arvo Aller, palun küsimus!

Kui minister ütles, et olukord on pingeline, siis tegelikult olukord on juba pingeline ja selle olete te ise tekitanud, kuna Lihula sammas konfiskeeriti, suvel kutsusid politsei ja kiirreageerijad Sinimägedes inimesi kõrvale sümboolika kontrollimiseks, aga nad ise ka ei tundnud seda sümboolikat. Aga [ma ei jõua] hakata seda ajalugu siin nüüd ümber rääkima. Aga ikkagi, te rääkisite julgeolekuohust, kuna kirik allub otse Moskva patriarhaadile. Minu teada ka Venemaa kodanikud on kohustatud oma konstitutsiooni täitma ehk sõja korral peavad nad minema teenistusse. Ja te ikkagi raiute vastu, et te ei suuda eraldada neid, kes on Eesti-meelsed ja Vene kodanikud, sellepärast me hoiame seda piiri kinni. Aga samamoodi te ei tea ka, kes on seal kirikutes käivatest Eesti-meelsed ja üldse ei allu sellele kirikukorrale. Millist probleemi me siis lõppkokkuvõttes lahendame?

Aitäh! Teate, teeme ühe asja selgeks, mis puudutab Sinimägede sündmust. Väide, nagu seal oleks kuidagi politsei reageerinud teistmoodi kui varasemalt, ei pea paika. Ma võin öelda, et 2019 oli härra Mart Helme siseminister. See oli küll koroonaaeg ja see sündmus jäi sellisena ära, aga ma isiklikult tegelesin sellega, et küsida, kas Mart Helme ajal olid kiirreageerijad valmis sinna minema, kas need inimesed olid tööl, kas see plaan oli olemas. Jah oli. Mart Helme ajal suhtusid Vabariigi Valitsus ja Eesti Vabariigi politsei korra tagamisse Sinimägedes täpselt samamoodi. See tähendab seda, et politsei ei käi seal kedagi ahistamas. Politsei käib vaatamas, et inimesed saaksid oma mälestussündmust turvaliselt ellu viia. Nii et selles mõttes ärme omistame neid asju siin kellelegi kuidagi nii, nagu nüüd oleks tehtud Eestis midagi erakordset. Seda on aastaid tehtud, see on tavaline protseduur. Nüüd küsimus, kes käib seal kirikus. Seal käivad need inimesed, kes tahavad õigeusule pühenduda. Ja need muudatused ei puuduta neid selles mõttes kuidagi. Me ei räägi sellest, kuidas keegi oma usule pühenduma peab, me ei räägi sellest, mida keegi uskuma peab. See ei ole valitsuse asi, mida Eesti inimene usub, mida ta teeb kirikus. See ei ole Eesti Vabariigi valitsuse asi. Ühtegi sellist soovi[, et seda kontrollima hakata,] ei ole. [Meie] ainuke soov on see, et Moskva mõju juhtimisele ja otsustele ning kaudne ja otsene mõju siinse kiriku üle lõppeks. See on ainukene soov. Kui keegi seda vaidlustab, siis see on päris huvitav debatt. Mina ei tea, kuidas see on seotud inimese usule pühendumisega. Ma võin teile veel korra ette lugeda seda tomost, ma olen seda juba lugenud. Kõrgemat seadusandlikku, administratiivset, kohtulikku ja kontrollivat võimu Eesti õigeusukirikus teostab tema täiskogu, mille otsused kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Jätkan: valitseva ülemkarjase valib Eesti Õigeusu Kirik täiskogu pühade kaanonite alusel ja selle kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Ehk piiskopid ei saa ilma Moskva patriarhita siin kirikus tegutseda. Ehk Eesti õigeusukiriku põhikirja kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh, nagu ütleb tomos. Eesti õigeusukirik saab juhitud kooskõlas Moskva patriarhaadi püha sinodi määrustega, Moskva ja kogu Venemaa patriarhi käskkirjadega. See on see. Ma lugesin teile ette need küsimused, mis on mureks. Mureks on see, et juhitakse otse Moskvast, Kremlist, siin tegutsevat kirikut. Mitte ükski muu asi seal mureks ei ole. Ei ole need head ja toredad inimesed, kes kirikus käivad, kes on õigeusklikud, kes seda usku [viljelevad], Jumalat usuvad. Nemad ei ole probleem. Probleem on mure, et Venemaal on mõju Eestis tegutseva kiriku üle. Ja probleem on selles, et me oleme näinud seda mõju Ukrainas, me oleme näinud äsja Moldovas ja ma arvan, et me leiame maailmast väga palju neid riike. Ja probleem on selles, et patriarh Kirill on öelnud, et Eesti sellise iseseisva riigina sisuliselt tegutsema ei peaks. Ta on öelnud, et me peame olema Venemaa osa. Ja see on avaldus, mida me tõesti Eesti Vabariigi valitsusena ei kavatse mitte kunagi kaitsma hakata. Sellepärast, et see tähendab Eesti iseseisvuse lõpetamist. Selliseid avaldusi tehti enne Ukraina täiemahulise sõja algust ja neid tuleb võtta väga tõsiselt. See on väga tõsine julgeolekuküsimus.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Siin on Lihula samba teema juba korduvalt läbi käinud, aga ikkagi tahaksin selgesõnalist vastust kuulda teie käest ka selle kohta. Kuna Lihula monumendilt ju midagi keelatut ekspertiis ei tuvastanud, siis ilmselgelt pingutati reageerimisega üle või kuritarvitati võimu. Kas te võite täna siin valitsuse liikmena ja selle valdkonna eest vastutava ministrina kinnitada või tunnistada, et tegelikult pingutati selle samba konfiskeerimisega üle ja mingit põhjust selleks ei olnud? Sooviksin teilt ka kinnitust sellele, et see asi niimoodi läks, seepärast et kõik asjaolud näitavad – selle kohta võib ekspertiisist lugeda –, et tegelikult oli siin ilmselge võimuliialdus.

Suur tänu! See küsimus jälle muidugi ei ole teemasse, aga teate, ma võin teile kinnitada, et politsei ei kuritarvitanud oma võimu ega liialdanud. Kivi võeti hoiule laekunud informatsiooni põhjal. Laekunud informatsioon tegelikult sisaldas ka teavet selle kohta, et tegemist ei ole täpse koopiaga, vaid lisandustega, ja seda oli vaja hinnata. Nüüd ma püüan kuidagi välja lugeda, mis see küsimus nüüd selle teema kohta oli, aga seda on keeruline teha. Kuid jätkuvalt ma kinnitan, et me räägime siin täna sellest, kuidas tagada Eestis julgeolek ja usuvabadus.

Mart Helme, palun!

No kõigepealt peaks andma muidugi protseduurilise sõna Martin Helmele, aga seda muidugi Toomas Kivimägi kunagi ei tee, rikkudes sellega töö- ja kodukorda, krooniliselt. Krooniliselt! Aga ma tahan muidugi ümber lükata selle vale, mille Lauri Läänemets siin lendu lasi, nagu mina oleksin kavatsenud kiirreageerijad Sinimägedel [olevatele inimeste]le kallale saata. Kuulge, lõpetage ära! Minister peaks teadma, et kiirreageerijad on 24/7 valmis ehk alati valmis. Minu ministriksoleku ajal toimus Lihula tulistamine ja siis olid kiirreageerijad kohe – kohe! – asja kallal ja ma olin kogu aeg nendega ühenduses telefoni teel. Kogu aeg olin ühenduses. Kui oleks olnud mingisugunegi kiirreageerijate kallaletung Sinimägede mälestusüritusel osalejatele, ma oleksin otsekohe sekkunud ja selle ära hoidnud. Ei maksa selliseid labaseid valesid siin levitada. Aga küsimus on mul selline: miks te arvate, et Moskvast ei tule käske ka pärast seda, kui nad lõpetavad oma ametliku suhte Moskva patriarhaadiga …

Aitäh!

… ja et sellega ei ässitata siinset kogukonda veel rohkem Eesti Vabariigi vastu? Mis paneb teid seda arvama? Mina arvan täiesti vastupidist.

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma teie rahustuseks pean täpsustama seda, mis puudutas kiirreageerijaid. Ma ei öelnud, et teie olete selle korralduse andnud. Ma tahtsin sellega öelda seda, et täpselt samamoodi tegi politsei siis, kui teie olite minister – ka minu ministriks oleku ametiajal tegi politsei oma tavapärast tööd. Vastab tõele, et politsei koosseisus olid 27.07.2019 Sinimägede mälestusüritusel tööl vastava märkega regionaalse tugiüksuse liikmed ehk siis tolleaegse massiohjereservi liikmed. See vastab tõele, täpselt nii oli. Ma ei arvagi, et Mart Helme oleks mingisuguse korralduse andnud, seda ta kindlasti pole teinud, kui ta niimoodi väidab. Ja ma räägin sellest, et ka mina pole seda teinud, aga need inimesed olid täpselt samamoodi kohal ja tööl. Ministrid ei annagi neid käske, see on politsei tavaline töö – tagada inimeste turvalisus sellisel mälestusüritusel. Nüüd lugupeetud Mart Helme küsimus Moskva käskude kohta, mis sealt laekuvad. Ma muidugi ei ole kunagi Moskvas töötanud ega tea, kui hästi ja mismoodi sealt need käsud võiks laekuda, milliseid kanaleid kasutatakse. Aga fakt on loomulikult see, et neil ei ole sellist mõju siinse kiriku üle. Kui sul ei ole seda otsealluvust, siis on siinsel kirikul vabadus valida omale kirikujuhid. Ja need ei pruugi olla need, keda Moskva soovib. Kui sul ei ole otsealluvust, siis sa ei pea kooskõlastama oma siinseid otsuseid Moskvaga. Tõsi, kaudne mõju võib jääda, see võib alati jääda. Aga vaadake, sellepärast me olemegi valinud lahenduse, mis ei ole mõne teise riigi lahendus, kus riik läheb ütlema, milline täpselt peab kiriku suhe kellegagi olema. Meie riik hakka ette ütlema ka seda, milline peab olema kanooniline suhe neil seal kirikus. Seda otsustavad koguduste liikmed või seda otsustab kirik ise. Ja praegu on ka võimalus, et kõik, kes peavad seda tegema, saavad viia oma põhikirjad vastavusse tulevase seadusega, mingil hetkel võib-olla kehtiva seadusega. Seda probleemi siis üldse ei ole. Ma olen teiega täiesti nõus, et kui inimesed teevad seda ise ja riik ei pea kohtusse pöörduma, on tulemus palju parem, ka hilisemalt.

Väike repliik Mart Helmele. Ma ei saanud Martinile anda protseduurilist küsimust sel põhjusel, et ma Varrole just äsja ei andnud, sellepärast et siis Varro oleks öelnud, et ma teen nüüd vahet: ühele annan, teisele ei anna. Küll ma tegelikult teeks nagu vahet fraktsiooni juhi puhul, kui ma annaksin selgelt talle võimaluse rohkem seda võimalust kasutada. Aga ma kardan, et siis jälle teised kolleegid pahandavad. Ja teine, ütlen lihtsa ka põhjuse, head kolleegid, see ei ole mingi pahatahtlikkus, miks ma ei võta protseduurilisi vahele. Ei võta sel põhjusel, et kolm neljandikku protseduurilistest on vastusõnavõtud. Vaat see on põhjus. Alguses nad ei ole seda, aga menetluse käigus [nad muutuvad ikka vastusõnavõtuks]. See on minu statistika. Ja see on see põhjus, mitte pahatahtlikkus. Ja lõpus ma olen valmis kõik võtma, võib-olla veel enne seda, kui minister ära läheb, ma olen valmis võtma ka siis protseduurilisi, kui küsimusi enam üleval ei ole. Nii et see on põhjus, mitte pahatahtlikkus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mulle meeldis su vastus oma erakonnakaaslasele, et mingitel tingimustel oleksid sa koos erakonnaga nõus toetama seda, et Venemaa ja Valgevene kodanikelt ning halli passi inimestelt võetakse ära kohalikel valimistel valimisõigus. Äkki sa siis ütled siin saalis kõva ja selge häälega, mis tingimustel on sotsiaaldemokraadid sellega nõus? Sest minu arvates on nii, et kui vaadata neid numbreid, kui palju inimesi käib seal kirikus ja kui palju on võõra riigi ja halli passi inimesi, siis tundub, et mure [on põhjendatud]. Moldova näitel on näha, kui palju miljoneid ollakse nõus hääletamise [mõjutamise eesmärgil] sinna alla panema. Meil on samuti väga selgelt mõned piirkonnad, kuhu võib häälte ostmise abil saada täpselt sellise kohaliku omavalitsuse, nagu Moskva tahaks.

Suur tänu! Esiteks saab kohalikel valimistel kandideerida ainult Eesti kodanik. Ehk siis ühtegi mittekodanikku ei saa kuskil Eestis valida avalikku võimu teostama. Teiseks, see ei ole ju midagi uut. Me oleme mitme aasta jooksul öelnud, et tõesti, me oleme sellega nõus, et need inimesed, kes Eesti riiki ei austa, kes on Eesti riigile julgeolekuohuks, ei peaks valima kohalikel valimistel. Meie küsimus on olnud alati see: aga need, kes austavad, kes suhtuvad positiivselt? Miks … (Aivar Kokk räägib saalist.) Miks me ütleme, et ainult kodakondsus määrab sinu suhtumise? Kultuuriministeerium tegi ka uuringu, kus olid julgeolekuküsimused sees, ja tegelikult see uuring väga selgelt näitab, et on neid inimesi, kes suhtuvad väga positiivselt Eestisse. Näiteks on keegi üle 80-aastane proua, kes arvab, et talle ei ole elupäevi jäänud rohkem kui aasta, aga kodakondsuse tegemine võtab ma ei tea, kui palju aastaid. Sellele prouale ei ole enam kodakondsust vaja, aga Eesti riiki ta austab. Miks te ütlete, et see proua või näiteks inimene, kes on voodihaige, on julgeolekuoht Eesti Vabariigile? No ta ju ei ole, see on suhteliselt [eba]adekvaatne probleem. Aga kirikus kindlasti käib igasuguseid inimesi. Sellist nimekirja, kes seal käib ja millise meelsusega [keegi] on, meil ei ole. Kirikus käivad kindlasti ukrainlased, eestlased, venelased ja teiste riikide kodanikud. Ka turiste käib teatud kirikutes väga palju. Tõesti, seda kõike leiab. Veel kord: meie ülesanne siin Eesti parlamendis, valitsuses, Siseministeeriumis on tagada Eesti julgeolek ja usuvabadus. Nende võimalike muudatustega me seda ka teeksime.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Vene passi võtmisega on inimesed oma valiku juba ära teinud. Siin musta valgeks rääkida on üsna mõttetu. Aga täna on räägitud ainult Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirikust, kuid meil on konfessioone [ja usundeid] veelgi. Üks neist on ju mühinal kasvav islamiusuliste kogudus ja kapo andmetel on neil või teatud liikmetel väga tihedad sidemed välismaal olevate islami äärmusorganisatsioonide tegelastega. Rääkige palun sellest, kuidas see seadus nüüd sellisel puhul rakendub ja mõjub.

Suur tänu! Teie nimetatud [usundile] praegu, vähemalt minule teadaolevalt, Eesti julgeolekuasutustel pretensioone ei ole – selliseid, mis selle seaduse järgi tooks kaasa mingeid muudatusi, sest neid [usuühendusi] ei juhita otse välismaalt, nende juht ei asu välismaal ja neil ei ole ka põhikirja järgi mingit sellist alluvussuhet. Aga nagu ma ütlesin, see seadusemuudatus ei puuduta ainult siin tegutsevat Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kirikut, vaid ta puudutab ka võimalikke tulevikusoove registreerida Eestis mõni [usuühendus], millel tõesti võivad olla terroristlikud seosed, selline taust, ja see võib olla seotud äärmusrühmituste või islamiäärmuslusega. Tõesti on siin ka seda silmas peetud, selles mõttes on see kujundatud kui universaalne [põhimõte] ja kaitsepolitsei sisend on selle koha pealt kindlasti arvesse võetud.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Härra minister! Ma küsin, kas teile ei tundu see teie tegevus nüüd Eesti riigi seisukohalt ikkagi mõnevõrra kontraproduktiivne. Nimelt ajate Vene kodanikud vihaseks, piirates nende usuvabadust, aga siiamaani olete pidurdanud nendelt hääleõiguse äravõtmist. See viha, mille te olete tekitanud, saaks valimistel väga kenasti Eesti-vastastele kandidaatidele häältena kanaliseeritud. Ma arvan, et te võtaksite nagu selle pinge maha või vähemalt osa sellest pingest maha, kui te praegu deklareeriksite, et te kõigi vahenditega töötate koalitsioonis selle nimel, et Venemaa ja Valgevene kodanikud ei saaks kohalikel valimistel hääletada.

Suur tänu! Ma võin teile siin kindlasti öelda, et me koalitsioonis töötame selle nimel, et maandada kõiki julgeolekuohte Eestile, ükstapuha, millised need on, ja ükstapuha, mida selleks teha tuleb. Nii on. Vastupidi, tõesti, võib olla niimoodi, et mõnda inimest pahandab kõik see, millest me siin täna räägime ja need plaanitavad sammud. Võib tõesti nii olla. Aga ma ütleksin ikkagi, et eelkõige on see kõik meie kätes. Kui me vaidlustame seda küsimust, kui me seome siin mingite muude teemadega neid asju, siis loomulikult see võib kaasa tuua suurema pahameele. Ma loodan, et ei ole poliitilisi jõude – ma ei tea, tuleb keegi näiteks Euroopa Parlamendi liige –, kes hakkaks Ida-Virumaal seletama, kuidas me nüüd tahame kõiki kogudusi ja kirikuhooneid kinni panna. See ei vasta ju tõele, ma pole seda kordagi öelnud. Seadusemuudatused ju ka seda ei võimalda, see ei olegi nende eesmärk. Ma loodan lihtsalt, et selliseid asju ei juhtu, sest see oleks tõesti väga negatiivse mõjuga, ja see, ma julgen öelda, klassifitseeruks küll selliseks tegevuseks, mille tagajärjel tekib oluliselt suurem pahameel ja mis võib päädida ka julgeolekumuredega Eesti riigi suhtes.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Tänan selle debati eest, mis läks kohati päris laiaks. Eks Riigikogu liikmed kasutasidki võimalust küsida kõigi teemade kohta, mis neile huvi pakuvad. Aga võib-olla tuleme enne, kui me läheme läbirääkimiste juurde, tagasi selle põhidebati, põhisisu juurde. Paljud inimesed kindlasti jälgivad seda arutelu ja võib-olla soovivad veel kord kinnitust teilt, mis on selle konkreetse algatuse peamine eesmärk. Mina olen ka isiklikult usklikesse väga, ütleme, sügavalt lugupidava suhtumisega inimene, minu teada ka teie. Äkki te kinnitate lihtsalt üle, et õigeusukiriku inimeste eluolu ja nende usuline vabadus on üks asi, aga see, mida teeb patriarh Kirill oma agressioonikuritegusid ja sõda õhutava [käitumisega], on teine asi, siis usuinimesed saaksid ennast rahulikult tunda ja teada, et nende igapäevast õigust ja vabadust uskuda see ei puuduta ning et see algatus on tõepoolest tehtud pigem usuvabaduse kaitseks, mitte kellegi ründamiseks.

Suur tänu teile selle küsimuse eest! Tõesti, see vajadus võib olla tekkinud siin saalis olevate inimeste jaoks ja võib-olla veel kellegi jaoks, näiteks nende jaoks, kes kuulavad, sest arutelu on olnud pikk ning siin on püütud tõstatada julgeoleku ja usuasjade kõrval veel teisigi teemasid. Aga ma kinnitan, et need seadusemuudatused on tehtud eesmärgiga tagada Eestis julgeolek ja usuvabadus. See tähendab seda, et valitsuse soov on – ja valitsus selle ka tagab –, et kõik kogudused, ka Moskva õigeusu kiriku kogudused saaksid edasi tegutseda, et kirikuhooned jääksid lahti, inimestele avatuks. Seda me ei kavatse muuta ega kuidagi puutuda. Aga me teame, et Moskva patriarhaat on Kremli mõjutussüsteemi üks osa ja seda ei kasutata mõjutustegevuseks mitte ainult Venemaal, vaid ka välismaal. Me oleme nendest näidetest täna rääkinud: Ukraina, Moldova hiljutine referendum – väga aktiivne sekkumine. Oluline on aru saada, milles seisneb usuvabadus. Usuvabadus inimese jaoks seisneb selles, et ta saab oma usule pühenduda nii, et keegi ei ütle, kuidas ta seda tegema peab, kui see ei kahjusta otseselt kellegi julgeolekut või kui ei kiputa kellegi elu kallale ja kui see [ei ohusta] turvalisust. Riigi vaates tähendab usuvabadus seda: riigil tuleb tagada, et kirikud ja usuühendused oleksid sõltumatud mis tahes poliitilisest sekkumisest, eriti kui tegemist on vaenuliku riigiga, näiteks Venemaaga, ja selle riigi poliitilise sekkumisega. Ehk siis iga inimene saab rahulikult usule pühenduda ka pärast nende seadusemuudatuste tegemist, selles ei ole mitte mingit küsimust. Seda meie kuidagimoodi ei reguleeri ega mõjuta. Küll aga me soovime, et Moskva patriarhaadi õigeusu kirik seoks lihtsalt ennast lahti Kremlist ja oma alluvusest Moskvale, nii et ei oleks enam seda, et kõik olulised asjad, näiteks administratiivsed, kohtulikud, kontrollivad võimud või seadusandlikud võimud kirikus, kinnitab Moskva ning et ei oleks enam nii, et ülemkarjased, nagu neid tomuses on nimetatud, kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarhaat ise. Me soovime, et rohkem ei oleks seda, et siinse kiriku põhikirja kinnitab Moskva patriarh Kirill, ja me soovime, et ei oleks enam ka sellist kohustust, et siinne õigeusu kirik oleks juhitud Moskva patriarhaadi püha sinodi määrustega, Moskva ja kogu Venemaa patriarhi käskkirjadega. Me ju kõik teame – me oleme seda näinud, me oleme selle kohta lugenud, me oleme sellest kuulnud –, et kellel on riigisaladuse luba, saab lugeda seda kõike ka turvaruumis raportitest või küsida Kaitsepolitseiametilt või kellegi teise käest, et patriarh Kirill, kes on Moskvas, piltlikult öeldes istub Kremlis koos Putiniga. Nad teevad otsuseid, kujundavad inimeste meelsust ning valmistavad ette ühes ja teises kohas Venemaa mõjuvõimu laiendamist. Ei ole normaalne, et sama inimene, kes käsikäes Putiniga kiidab heaks vägistamised, tapmised ja sõjad rahulike inimeste vastu Ukrainas ning ütleb, et Eestit ja teisi Balti riike iseseisvalt ei peaks olema, omab nii suurt mõjuvõimu Eestis tegutseva usuorganisatsiooni üle. Siinsetel usklikel ei ole mitte kuidagi selles mõttes seotust või pattu hingel, et nemad oleksid mõne probleemi siin tekitanud. Me ei lahenda nende probleemi. Me lahendame usuvabaduse probleemi [ja tahame muuta seda], et Venemaal on võimalik poliitiliselt sekkuda siinse kiriku tegevusse sellisel määral. Ma ütlen, et see on peaaegu kõiges, sisuliselt, kui me loeme tomust, millest lähtutakse. Ja see on probleem. Me soovime lihtsalt selliste alluvussuhete katkestamist ja seda, et Kremlist ei juhitaks siinse kiriku tegevust. Me austame väga kõiki õigeusklikke, vahet ei ole, millises kirikus nad on. Me kaitseme nende usuvabadust, nende võimalust käia kirikus, nende võimalust moodustada kogudusi ja kuuluda kogudusse. Ilma selleta ei oleks demokraatlikku Eesti Vabariiki, sest usuvabadus on Eestis põhiseaduse kaitse all, demokraatia mõttes on see Vabariigi Valitsusele ja Eesti parlamendile väga oluline küsimus.

Suur tänu teile, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised, need on mõeldud fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, hea kolleeg Martin Helme, palun!

Palun kaheksa minutit.

Kaheksa minutit, palun!

Aitäh! No rumaluse kõige parem isikuomadus on see, et talle meeldib ennast kõigile näidata. Ja eks me nüüd oleme seda siin kõvasti näinud. See, mida me pidime taluma poolteist tundi, on häbiväärne, võlts, õõnes propaganda, mis peab aitama varjata seda, et meil on läbikukkunud siseminister ja läbikukkunud valitsus. Meil on siseminister ja valitsus, kes kahjustab rängalt – rängalt! – Eesti julgeolekut, keeldudes kolmandate riikide kodanikelt hääleõigust ära võtmast. Argumentatsioon siinjuures on peaaegu et hämmastavalt sarnane sellega, mismoodi ta õigustab samal ajal õigeusukirikuga tegelemist. Kahjustab rängalt – siseminister ja valitsus – Eesti julgeolekut, olles võimaldanud viimased kolm aastat Eestisse massilist immigratsiooni idast. Teie isegi ei pea arvestust selle üle, kui palju on tulnud, kui palju on jäänud. Aga eri allikatest [andmeid] kokku pannes võime meie kindlalt öelda, et Eestisse on saabunud üle 150 000 inimese, siin on neid umbes 100 000 vähemalt – vähemalt! – ja me võime ka täiesti rahulikult öelda, et absoluutne enamus neist räägib vene keelt ja väga suurel hulgal neist on Vene pass taskus – tõsi küll, paralleelselt Ukraina passiga. Aga igal juhul ei tea me nende taustast ega nende meelsusest mitte midagi. Sellega te kahjustate rängalt Eesti julgeolekut. Piiri te loomulikult kinni ei ole suutnud ega tahtnud panna. Eesti julgeolekut kahjustate te rängalt ka sellega, et te keeldute midagigi ette võtmast, et aidata Ukrainal ennast kaitsta, saates siit ära nende mobilisatsiooniealisi sõdureid, kes ennast siin varjavad. Sellega te aitate Venemaad, kuna te keeldute aitamast Ukrainat. Loomulikult kahjustate ja õõnestate te Eesti julgeolekut sellega, et te patriootlike kodanike usku oma riiki iga päev hävitate. Parim näide sellest on seesama jõhker õigusriigi jalgade alla trampimine, mida te tegite Lihula sambaga seoses, ja see üdini kahepalgeline dialoogipolitsei saatel toimuv siidkinnastes vene šovinistide ümmardamine, mida te teete igal aastal pronkssõduri juures. Sellega te lörtsite Eesti patriootide usku oma riiki. Loomulikult kahjustate te Eesti julgeolekut sellega – ja Lauri Läänemets oma punakomissari mentaliteediga on siin eesrinnas –, et te ehitate iga päev Eestis politseiriiki, mis meenutab üha rohkem ja rohkem Venemaad või Valgevenet – täpselt sellist riiki, kus kõiki ja kõike kontrollitakse, suvaõigusega võetakse ära, ja opositsiooni jaoks on meil olemas julgeolekuasutused. Vot see on teie mentaliteet, mida teie valitsus endas kannab. Nüüd see kaksisoim, mida te oma retoorikas siin korduvalt ja korduvalt väljendasite, on lihtsalt piinlik. Piinlik on kuulata juttu sellest, kuidas koguduste kanoonilise kuulumise ettekirjutamine või keelamine ei puutu asjasse, põhiseaduses ette nähtud ja põhiseadusega kaitstud usuvabadusse. Vabandust, te ei saa ju mitte millestki aru! Teil pole õrna aimugi ei usust ega põhiseadusest ega põhiseaduslikest õigustest. Usuvabaduse lahutamatu osa on see, et iga usklik koondub oma kogudusse nii, nagu ta tahab, ja see kogudus allub sellisele struktuurile, nagu ta tahab. Ja siin kuulata juttu sellest, et keegi ei tohi koguduse asjadesse poliitiliselt nina toppida – kas te olete täiesti eilane või?! Paavst topib oma nina iga katoliku kiriku kogudusse igapäevaselt. See ongi tema olemus, see on kogu nende kanooniline ülesehitus. Te ei saa ju mitte millestki aru, kui te räägite siin usuvabadusest, aga te tulete siia selle jutuga, et niimoodi, inimeste põhiseaduslikku usuvabadust rikkudes te tegelikult kaitsete usuvabadust ja riigi julgeolekut. Mõlemad on rängalt valelikud väited. Mina oleksin küll tahtnud, et Läänemets tuleb täna siia Riigikogu ette ja teeb ühe lihtsa poliitilise avalduse. Ja selle poliitilise avalduse lühikene sõnastus oleks võinud olla – Lauri, kuula nüüd ilusti! – niisugune: "Seoses võimu kuritarvitamisega, Politsei- ja Piirivalveameti käitumisega Lihula ausambaga [juhtunu valguses] mina astun tagasi." Vaat sellist avaldust oleks tahtnud kuulda. Aga loomulikult, meie praeguses valitsuses keegi mitte mingit poliitilist vastutust ei kanna mitte kunagi. Sest te võite! Te võite ja te saate. Sellepärast, et te teate ju, et keegi teile midagi teha ei saa, eks. Ja kui teil niipaljukest ei oleks jaksu olnud, et ta kannaksite poliitilist vastutust, siis sellise Valgevene ja Venemaa moodi miilitsaühiskonna ehitamisel, nagu te siin näitasite meile Lihula puhul, ma oleksin leppinud ka sellega, et te tulete siia – teie, kes te olete tutimütse kandev partei, punaste nelkidega, kellest iga natukese aja tagant räägitakse kui Eesti esifeministidest, sest iga endast lugu pidav korralik sotsiaaldemokraatlik väliste suguorganitega ja end mehena identifitseeriv isik peab ennast feministiks –, siis oleks võinud vähemalt tulla siia täna, teha poliitilise avalduse ja öelda: "See, mismoodi Jürgen Ligi solvas naisi Riigikogus, on meile vastuvõetamatu ja me toetame tema umbusaldamist." Vaat sellist avaldust oleks ka tahtnud kuulata, oleks natukenegi parem päev olnud. Selle asemel kuulsime poolteist tundi täielikku soga, millel ei olnud mitte mingit pistmist julgeoleku parandamisega, põhiseaduse kaitsmisega ega Eestis millegi paremaks tegemisega. Nii et kogu see etendus, mis te siin andsite, ei olnud ju mitte midagi muud kui see, et Läänemets päästab oma nahka, tehes propagandat, üritades teemat vahetada [ja viia tähelepanu] Lihulast eemale. Aga ei lähe läbi!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Urmas Reinsalu, palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kaheksa minutit kokku. Palun!

Aitäh! Lugupeetav rahvaesindus! Armas Eesti rahvas! Ma ei süüdista kindlasti siseministrit selle eest, et ta olulise teemaga, olulise käsitlusega siia parlamendi ette tuli. Teema on tõepoolest erilise kaaluga. Nüüd, Isamaa nimel ma võin öelda, et on olemas perimeeter küsimusi, mis on meie rahvusliku julgeoleku ja meie iseolemise – selle, et meil on ühiselt tulevikku – baasküsimused, milles me peame taotlema konsensust. Selles valguses, kuidas Eesti julgeoleku [seisukohalt] ohutustada Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku tegevust Eestis, oleme me valmis valitsuse relevantseid samme, läbikaalutud samme toetama. Tõsi, siin on mitu probleemi, mis on ilmnenud ja millele tegelikult kahjuks siseminister täna vastust ei andnud. Nimelt, Lätis võeti vastu seadus, millest ka härra Kivimägi on teadlik. Läti seim võttis 2022. aasta sügisel vastu seaduse, kus selgelt haagiti õiguslikus mõttes lahti Moskva patriarhaadi Läti õigeusu kirik. Sellest ajast, 2022. aasta suvest on meil siseminister olnud Lauri Läänemets, kuid selle teemaga ei ole tegeletud. Õige on see, et julgeolekuasutused, millest me oleme teadlikud, oma salajastes ettekirjutustes ja võrdlevas käsitluses on juhtinud tähelepanu selle probleemi võimendumisele, millest siseminister meile tegelikult kõrgstiilis ettekande tegi. Alles selle aasta kevadel me jõudsime parlamendi deklaratsiooni juurde, ka meie ametkondade soovitusel. Kuid ma juhin tähelepanu ühele asjale. Kevadel esitati parlamendile väga selge käsitlus, et selle deklaratsiooniga me saavutame selle, et me kasutame seda ära poliitilise signaalina, et survestada Moskva patriarhaadi õigeusukirikut ennekõike liikuma kanooniliselt Eesti õigeusukiriku alluvusse, selle loogikaga, et vastasel juhul rakendab siseminister oma kohustust, mis tal on kehtiva kirikute ja koguduste seaduse alusel. Nüüd on välja tulnud teine käsitlus. Seda kinnitasid meile julgeolekueksperdid, juristid. Kehtiva seaduse alusel on võimalik lõpetada Moskva patriarhaadi õigeusukiriku õiguslikul alusel toimiv tegevus Eesti Vabariigis. Sellest on siseminister tema käsutuses olevate dokumentide järgi olnud teadlik kaks aastat. Millele ma viitan? Ma viitan sellele, et vastavalt Eesti kehtivale kirikute ja koguduste seadusele on siseminister kohustatud – seal ei ole kaalumisõigust, vaid seda on öeldud kohustavas vormis – algatama nende usuliste ühenduste lõpetamise, mille tegevus ohustab Eesti avalikku korda. Kõik. Punkt. Me oleme näinud, et kahe aasta jooksul siseminister ei ole seda sammu sisustanud. Me oleme jõudnud selle juurde, et parlament on selle avalduse teinud, ja nüüd oleme me jõudnud uue, mõneti eufemistliku formuleeringu juurde selles, mida käigult tsiteeris härra siseminister. Me oleme kindlasti valmis heauskselt sellesse kaasuma, aga eesmärgiga, et me jõuaksime tegeliku lahenduseni. Sest meie probleem on selles, et ega me ei kuulanud ega saanud aru ka siseministri tegelikust lõpplahendusest selle küsimuse julgeolekulise perspektiivi realiseerimisel, kuhu me õigupoolest siis peaksime välja jõudma. See on üks küsimus, mis meil on ühine. Ja ma kutsun üles tõepoolest kõiki poliitilisi jõude tegema koostööd nendes kriitilistes oludes, kus me oleme, silmitsi tundmatusega ka Venemaa agressiooni jätkumisel Ukraina riigi ja rahva vastu. Seesama paatos saadab mind ka tegelikult teise teema juurde, mis on Vene föderatsiooni, agressorriigi kodanike valimisõiguse küsimus kohalikel valimistel. Selle kohta, miks seda peaks piirama või selle kõrvaldama, andis sisuliselt retoorilise mõttekäigu siseminister ise, tuues näite Moldovast, kus Vene föderatsioon tegeles aktiivselt rahvahääletuse ja presidendivalimiste manipuleerimisega. Moldova enda president ütles, et 300 000 Moldova kodanikku püüti mõjutada. Küllap seal hulgas on ka väga palju Vene föderatsiooni topeltkodanikke. Surve käib Moldova kodanike puhul Moldovas. Aga ma juhin tähelepanu, et Vene föderatsiooni põhiseadus näeb ette – nii nagu ka Eesti Vabariigi põhiseadus näeb ette – nendele kodanikele lojaalsuskohustuse, nõudmise olla oma riigi poliitilistele eesmärkidele lojaalne. Veelgi enam, tegelikkuses need inimesed on ise – olles siiamaani Vene föderatsiooni kodanikud, on nad selle kodakondsuse varasemalt valinud või sünni järgi omandanud – langetanud ka poliitilise valiku, millisele riigile nad soovivad lojaalsed olla. Küsimus kodakondsusest, härra Läänemets, ei ole mingi humanitaarküsimus eraldi võetuna. See ei ole sotsiaalõiguste küsimus. See on küsimus poliitilisest võimust. Ja need inimesed on valinud selle, nad on otsustanud, et nad soovivad olla selle riigi poliitilise võimu osalised. Teie sõnum siit parlamendist, kui te vastasite parlamendiliikmete küsimusele, oli see, et need inimesed, kes on allutatud Vene föderatsiooni põhiseadusele, kes peavad täitma neid julgeolekunõudeid, peavad omama ka Eesti Vabariigis poliitilist võimu. Härra Läänemets, see ei lenda! Kogu arusaamise juures nendes rahvuslikes küsimustes, millega me oleme silmitsi, on minu üleskutse, härra Läänemets, selline: laske lahti sellest pantvangikriisist, millesse te olete asetanud vähemalt praegu oma parteiga kogu parlamendi ja millesse te olete asetanud praegu, nagu peaminister on öelnud, kogu valitsuse. Parlamendi koosseisu enamus, konstitutsiooniline enamus on asunud selgele seisukohale, et on ülekaalukad, Eesti rahvuslikest huvidest ja julgeolekust tulenevad seisukohad, [mis annavad aluse] Vene föderatsiooni kodanike poliitilise võimu siin riigis lõpetada. Kui me ei tee seda nüüd, selle sõja seniidis, siis ei tee me seda kunagi. Aga teie vastus nendele seisukohtadele on see, et võib-olla mõned nendest on mõistlikud inimesed. See ei veena, te teate ise seda suurepäraselt. Te tegelete selle hulga inimeste kaitsega, kujutades ette, et see võiks teenida teie parteipoliitilisi huvisid kohalikel valimistel. Partei huvid enne Eesti Vabariigi julgeolekuhuvisid?! Härra Läänemets, see ei lenda! Ma kutsun üles kõiki poliitilisi jõude leidma ühisosa konsensuse pinnalt, lahendama ära Moskva patriarhaadi õigusliku küsimuse, et ohutustada see julgeolekurisk Eestile, ja leidma ühine arusaamine, mis puudutab Vene föderatsiooni kodanike valimisõiguse küsimust. See on meie ülesanne. Meid vaatavad täna veel sündimata noorte eestlaste, Eesti kodanike silmad, kuidas me nii kriitilises olukorras selle küsimuse lahendame. Eesti Vabariik ei saa istuda ühe partei pantvangis, kui see on meile julgeolekurisk.

Aitäh!

Te naerate, sotsid, ma näen. Aga kuulge, see ei ole naljaasi. See ei ole naljaasi! Ja kui on tõsiselt võetavad need sõnad, mida härra Läänemets siin kõneles …

Aitäh, hea kolleeg!

… ja need on tõsiselt võetavad meile julgeolekuohust, siis me peame tegutsema, mitte vastama lihtsalt tühjakõlalise retoorikaga.

Aitäh, Urmas! Aitäh!

See ei ole väärikas meie parlamendi ees ning see ei ole väärikas ja aus meie rahva tänaste ega tulevaste julgeolekuhuvide ees.

Urmas, aitäh! Ma väga tänan.

Arusaadav. Aga need küsimused on olulised.

On-on olulised.

Ma arvan, et härra istungi juhataja mõistab, et siin ei ole võimalik pealiskaudselt neid käsitleda. Aitäh!

Mõistan. Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Jätkaksin sealt, kus Urmas Reinsalu lõpetas. Härra Läänemets! Tegelikult mina pean teid tunnustama selle eest, et enne, kui see seaduseelnõu avalikuks sai – see ei ole isegi veel Riigikokku jõudnud –, te tulite ja avasite selle teema. Minu arust võiksid ka teised ministrid sellest eeskuju võtta. Siia tullakse tihtipeale välja erinevate seaduseelnõudega, kobareelnõudega, väga kiiresti menetletud eelnõudega ning just need seadused, mis siin vastu võetakse, muudavad meie igapäevast elu aina keerulisemaks ja keerulisemaks. Sama julgelt võiksid tulla ka teised ministrid oma teemadega siia meie ette, avama neid mõtteid, mis on sisse kirjutatud tulevastesse seaduseelnõudesse. Me just võtsime siin vastu seaduse, millega tõstsime eriarstitasu, käibemaksu, tulumaksu ja aktsiise. Aga mitte ükski minister ei tulnud enne meie juurde ega öelnud: "Teate, meil on vaja, me näeme, aga me anname ka selge selgituse selle kohta, miks meil seda vaja on." Kuidagi pimeduses tehakse ära, kabinetivaikuses, tullakse kiiresti siia, koputatakse kõik need seadused ära ja asi tehtud. Vaat see on vale suhtumine. Minu arust selle eest võiks küll Lauri Läänemetsa kiita ja tunnustada. Loomulikult, see, mis puudutab kõnealust teemat, on juba teine küsimus. Julgeolek on väga oluline Eesti inimestele ja Eesti riigile. Minu arust tuleb kõiki vaenlasi, olgu nad Eesti riigis sees või Eestist väljas, kohelda vastavalt meie seadustele, ja ka karistada, kui me leiame, et keegi on pannud toime mingisuguse rikkumise. Nii palju, kui ma Lauri Läänemetsa jutust aru sain, siis mis puudutab õigeusu kirikut Eestis, ei ole nemad ju mingisuguseid õigusrikkumisi toime pannud. Ma ootan juba huviga seda seaduseelnõu, et Riigikogu saaks seda tõesti hakata menetlema, et aru saada sellest sisust ja teada, mis siis sinna täpselt tuleb. Aga kõige olulisem kogu selle teema juures on ju esiteks see, et meil säiliks usuvabadus, et me ei tekitaks inimestes veelgi suuremat lõhet siin ühiskonnas; ning et ei kannataks tavalised inimesed – need inimesed, kes käivad kirikus, ükskõik, mis [konfessioonist] nad on. Nii et ootame põnevusega, vaatame. Aga kutsun kõiki ministreid võtma eeskuju Laurist ja tulema siia kõikide oma eelnõudega, enne kui need tehakse kiiresti ja vargsi kabinetivaikuses ära, andma seletusi, et Eesti rahvas saaks aru, millega siia tullakse, miks tõstetakse makse, ning et teistel oleks ka selline julgus nagu Lauril. Aga ei ole sellist julgust. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel hea kolleeg Peeter Tali, palun!

Härra juhataja! Head kolleegid! Ma ei ole siseministriga häälekalt nõus, sest pikk plaan on ikkagi äärmiselt vajalik nii meile Eesti riigi ja rahvana kui ka Eesti valitsusele, samuti Siseministeeriumile ja ametkondadele, mis Siseministeeriumi valitsemisalas töötavad. Mõned asjad on meil läinud hästi, aga – võib-olla ma olen natuke kannatamatu – mõned asjad oleks võinud minna kiiremini. Aga kordame nüüd faktid üle. Vene õigeusukirik ei ole mitte kirik, vaid tegutseb ikkagi Kremli eriteenistuste alltöövõtjana. Sellepärast tuleb selle vaenuliku organisatsiooni tegevus Eestis võimalikult kiiresti lõpetada. Moskva kirikus kindlasti ei kummardata Jumalat, vaid Kremli imperialistlikke suurvene ambitsioone. Seda on siin täna mitu korda öeldud, aga ma kordan üle, et Moldovas põhiseaduse euromeelse muutmise referendumi suhtes sellist Moskva-meelset kihutustööd tegi ka Moskvast juhitud õigeusukirik. Ja tundub, et Venemaa diktaator seltsimees Putin ikkagi millegipärast arvab, et Jumal on tema tööriist või töötab kuidagi Kremli administratsioonis. Selles ta muidugi eksib jõhkralt. Ja ma toon veel ühe näite. Siin on räägitud patriarh Kirillist ja metropoliit Jevgenist. Toomas Paul, kellest ma väga lugu pean, ütles usutluses Õhtulehe ajakirjanikule Rainer Kergele, et Jumal Kirilli tõenäoliselt küll mitte kunagi jutule ei võtta. Tuleme nüüd tagasi Eesti juurde. Me peame taastama olukorra, mis oli, ja liikuma sealt dünaamiliselt edasi. Eestis on olnud üks õigeusukirik, mis moodustati märtsis 1919, ja juba jaanuaris 1919 olid bolševikud hukanud piiskop Platoni ning Pärnumaal Pootsis sündinud ja Tartus märtrina surnud Platon on esimese eestlasena kuulutatud pühakuks. Ja 1923. aasta andis Konstantinoopoli patriarh Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule tomose. Kreml on kogu aeg üritanud seda kirikut üle võtta, tekitada teist kirikut sinna kõrvale ja võidelnud raevukalt oma mõjutustööriista hoidmise eest Eestis. Me oleksime pidanud sellega tegelema palju järjekindlamalt ja palju varem. Aga ikkagi, parem hilja kui mitte kunagi. Eesti julgeoleku vaates on ülioluline, et Eestis oleks agressorriikide mõjutustegevust võimalikult laias ulatuses kas välistatud või selle mõju piiratud. Eesti usklike usuvabadust tuleb kaitsta. Aga Moskva kirik organisatsioonina tuleb ikkagi ühemõtteliselt ja edasise venitamiseta Eestis lõpetada. Eestis peab olema ikkagi üks õigeusukirik. Seepärast Eesti 200 toetab ka sõna ja teoga siseministri algatust. Sõna oli praegu siin ja tegu tuleb siis, kui see eelnõu jõuab siia suurde saali. Liigume kiiremini! Tänan!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Kõigepealt lähiminevikust. Selle aasta 6. mail võttis Riigikogu vastu avalduse "Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks". Riigikogu avalduses mõisteti karmilt hukka Moskva patriarhaadi tegevus Venemaa Föderatsiooni Ukraina vastu [toime pandava] sõjategevuse õigustamisel, õhutamisel ja toetamisel. Selle avalduse vastuvõtmise poolt hääletas enamik Riigikogu liikmeid. Nagu siseministri tänasest poliitilisest avaldusest kuulsime, on Riigikogu avalduses väljendatud seisukohad endiselt aktuaalsed. Kuna olin ka ise üks selle avalduse initsiaatoritest ja algatajatest, tuletan meelde need põhjused, miks Riigikogu sellise avalduse vastu võttis. Moskva patriarhaadi loodud ning selle patriarhi juhitud niinimetatud ülemaailmne vene rahvakogu võttis 27. märtsil 2024. aastal vastu ühe programmdokumendi Vene maailma russkii mir'i oleviku ja tuleviku kohta. Dokument väljendab selgesõnaliselt toetust Venemaa terroristliku režiimi agressiivsele, sõjakuritegudest ja tsiviilelanike vastu suunatud terroritegudest iseloomustatud sõjategevusele Ukrainas. Lisaks niinimetatud pühale sõjale Ukraina vastu on eelmainitud programmdokumendi kohaselt sõja sihtmärk ka satanismi mõju all olev läänemaailm. Moskva patriarhi arvamuse kohaselt peab Ukraina olema osa Vene maailmast ehk russkii mir'ist. Programmdokumendi kohaselt kuulub kogu niinimetatud postsovetlik ruum, sealhulgas Eesti, Venemaa Föderatsiooni mõjusfääri. Samasisulisi avaldusi on Moskva patriarh teinud eri aegadel korduvalt, nii varem kui ka hiljem. Sellised üleskutsed ja avaldused on otsene oht avalikule ja põhiseaduslikule korrale Eestis. Eesti Vabariigi seaduste järgi on sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele üles kutsumine kuritegu. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 sätestab: "Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav." Riigikogu rõhutas kevadel vastu võetud avalduses, et Moskva patriarhaadi kuulutamine Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni ja terroristlikku režiimi toetavaks organisatsiooniks puudutab just Moskva patriarhaati kui institutsiooni, mitte õigeusu traditsiooni järgivaid inimesi. Eesti riik ei hakka kuidagi karistama usklikke inimesi ega sulgema kirikuid. Eesti Vabariik demokraatliku riigina seisab jätkuvalt usuvabaduse põhimõtete eest. Riik peabki tagama vabaduse vabalt valida, millise religiooni vahendusel saadakse osadus jumala või pühadega. Tänapäeva maailmas tuleb aga kaitsta inimesi terroristliku ja muu vaenupropaganda eest. Moskva Patriarhaadi senist tegevust arvestades püsib suur oht sellises kontekstis inimeste mõjutamiseks. Olen ka ise suhelnud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kogudustesse kuuluvate õigeusklike inimestega, kellest paljud on selgelt mõista andnud ja hukka mõistnud Moskva Patriarhaadi tegevuse. Veel enam, nii mõnigi on nimetanud patriarhi sõjakurjategijaks. Saan tuua näiteks Raadio 4 otse-eetri, venekeelse saate, kus ma ise osalesin. Venekeelsed inimesed helistasid sellesse saatesse ja ütlesid, et nemad on õigeusklikud ja nad peavad patriarh Kirilli sõjakurjategijaks. Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Riigikogu avaldus kutsus õigeusklike ühendusi ja kogudusi üles ka ise hindama vaenuliku mõjutustegevuse ohtu avalikule korrale ja oma liikmetele. Nagu ka siseminister siin täna selgitas, need kosmeetilised muudatused põhikirjades, mida Moskva Patriarhaadi õigeusukiriku siinsed juhid on teinud, seda sisulist sidet tegelikult Moskva Patriarhaadiga ega seeläbi ka Moskva terroristliku režiimiga ei katkesta. Seepärast tuleb Eesti riigil astuda järgmised sammud, et katkestada see side agressiooni teostava terroristliku režiimiga. Siseminister on teinud ettepaneku kirikute ja koguduste seaduse muutmiseks. Täna kuulsime, et selle muudatuse eesmärk on välistada igasuguse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega vastuollu [mineva] usuorganisatsiooni tegevus või ka tulevikus sellise organisatsiooni tegevuse alustamine Eestis. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab siseministri ja Vabariigi Valitsuse algatusi, mis välistaksid agressiooni õigustamise ja selle propageerimise Eestis usuorganisatsiooni kattevarju all. Sellise tegevuse peatamine ja välistamine on väga oluline, see on vajalik Eesti julgeoleku, aga ka sisulise usuvabaduse tagamiseks. Lõpetuseks. Mul on väga kahju selle pärast, et nii mõnedki Riigikogu liikmed on siin saalis nii olulisest Eesti julgeolekut käsitlevast arutelust teinud oma päevapoliitilisi eesmärke taotleva tsirkuse. Siin räägitakse ükskõik millest, mitte ei keskenduta sellele küsimusele, millele siseminister on tähelepanu juhtinud. See pole riigimehelik lähenemine, arvestades, et kõik erakonnad, kes on Riigikogus, on deklareerinud, et Eesti julgeolek on nende prioriteet. Aga eks lõppkokkuvõttes saavad valijad hinnata, kuidas nende valitud rahvasaadikud nii tähtsasse küsimusse suhtuvad. Aitäh!

Aitäh! Kas fraktsioonidel on veel sõnavõtusoove? Üks võimalus teoreetiliselt oleks. Kuna seda ei ole, siis annan lõpetuseks sõna lugupeetud siseministrile Lauri Läänemetsale, sest ta on selleks ka soovi avaldanud. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Ma tänan teid selle arutelu eest. Oli palju olulisi sõnumeid, mille võtan siit kindlasti kaasa, kui valitsus seda [seadust] menetleb ja seda teemat edasi arutab. Ma kordaksin üle kogu siiatuleku mõtte. Põhisõnum ja ka tegelikult selle algatuse põhieesmärk on tagada Eestis julgeolek ja usuvabadus. Ja ma meenutan. Ma arvan, et on õige selline lähenemine – siin oli küsimus selle kohta, miks me pole kohe tegutsenud ja Moskva Patriarhaadi [Eesti] Õigeusu Kirikut kinni pannud –, et õigusriik, demokraatlik riik annab kõigepealt võimaluse, nimetab ära probleemi: julgeoleku probleem, Moskva Patriarhaadi ja patriarhi tegevus, sõda Ukrainas, vaenulik suhtumine Eestisse – kõik see on väga selge. Ja see sõnum on antud. Kuna aga ei ole järgnenud piisavalt tegevusi, peab riik astuma järgmised sammud. Sidemete katkestamine on põhiline asi, mida me soovime. Kirikuhooned, kogudused peavad jääma inimeste käsutusse ja iga inimene saab oma usule ise pühenduda. Ma korra tagasiside mõttes, Läti lahendusest rääkis siin Urmas Reinsalu. Jah, me ei ole teadlikult Läti lahendust valinud, sellepärast et Lätis on tegelikult riik jõuga otsustanud ja mõnes mõttes usuasjadesse oluliselt suurem sekkunud. Seal riik ütleb, milline on kanooniline, ja ta ütleb, kellega täpselt seda kanoonilist sidet ei tohi olla, ning annab iseseisvuse kirikule. Meie hinnangul ei pruugi nii jõuline tegevus kohe alguses anda kõige paremat tulemust, sellepärast, [et pole teada,] kuidas inimesed sellesse suhtuvad. Mõnes mõttes Läti praktika näitab, et seal neid muresid on. Läti kogemusest õppides leiame ka põhjuse, miks Eestis pole praeguseni seda teed mindud. Siin oli ka väide, et paavst usu sisu mõttes sekkub ja annab tegevussuuniseid. Jah, täpselt niimoodi on. Martin Helmel oli selles mõttes õigus, nii see on, et paavst seda teeb. Aga seda paralleeli ei saa tõmmata sellepärast, et paavst ei kutsu üles Eesti iseseisvuse kallale minema; paavst ei kiida heaks sõda Ukrainas; paavst ei kiida heaks vägistamisi ja inimeste tapmist Ukrainas. Üldiselt on paavst usujuht kristliku maailma mõttes – kui rääkida praegu ametis olevast paavstist – nii, nagu ta olema peab. Ehk paavsti sõnum on armastus ja rahu, mitte sõda ja surm. Need on väga erinevad asjad ja ma arvan, et me kõik saame sellest aru. Muidugi ma pean korra isiklikust poolest ka rääkima. Muidu on väga huvitav taas siit puldist kuulda süüdistusi, ma saan aru, et eelkõige minule. Nimelt, Lauri Läänemets ja sotsiaaldemokraadid püüavad siin väga venelaste hääli. Näiteks tuuakse Vene kodanike valimisõigust ja nii ja naa. No minu arvates peaks olema lihtne: need inimesed, kes poliitikas on pikemat aega olnud, saavad aru, et venelaste hääli on väga keeruline püüda, kui me tegeleme selle vene õigeusukiriku probleemiga, mis puudutab Moskva Patriarhaati. Minu arvates on mul venelaste hääli väga keeruline püüda olukorras, kus Putini režiim on mind kuulutanud venelaste jaoks ebasobivaks isikuks, otsib mind taga ja süüdistab mind kümnes surmapatus. Kui saab, palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja minu arvates on see poliitiline konstruktsioon kuidagi väga keeruline, sest venelaste hääli [ei ole mul] võimalik püüda, sest mina pidin juhtima protsessi, kui eemaldati Narvas tank ja mitmed Nõukogude Liidu mälestusmärgid. Siin on ju teatud vastuolu, või kuidas? Või kuidas te seda ette kujutate? Ma vaatasin seda Urmas Reinsalu kõnet, kus ta rääkis veel sündimata laste vaatest. See oli ka muidugi huvitav konstruktsioon. Milline see neil siis täpselt on? Minu arvates on teie sellises konstruktsioonis mingisugune viga sees, austatud partnerid opositsioonist. Kutsun teid üles seda korra enda jaoks lahti mõtestama. Ei ole võimalik venelaste hääli niimoodi saada, selliste tegevustega, mida me teeme. Me ajame Eesti asja: tegeleme Eesti julgeoleku küsimustega, tegeleme Eesti riigi edendamisega ja kõikide muude asjadega, mis sinna juurde käivad. Ja siseminister tegeleb sellega, et Eesti riik oleks turvaline. Lõpetuseks ütlen – siin seati see jälle kahtluse alla ja esitati küsimus, mis see probleem siis on –, et üks probleem on otsealluvus Moskvale. Kõik! Rohkem pole vaja kui otsealluvus lõpetada. Ja ma meenutan – kuna siin räägitakse usust ja kristlusest, eriti kristlusest –, et kristlus oma olemuselt ei ole tegelikult midagi muud kui armastus, mitte teise rahvuse, riigi või rassi vihkamine, tapmine ja vägistamine. See kõik on ju usuloogikas, eriti kristliku maailma usu loogikas, valeõpetus. Ja usureeglite järgi valeõpetust anda ka ei tohi. Selline valeõpetus sellisel ohtlikul ajal on kindlasti oht julgeolekule. Suur tänu selle arutelu eest! Ma loodan, et me saame seda teemat varsti selles saalis jätkata. Aitäh teile!

Suur tänu! Me oleme loonud selle praktika ja ma arvan, et see on ka õigustatud, et peale ministri sõnavõttu tõepoolest ma enam ei ole aldis sõnavõttu läbirääkimiste voorus andma, küll aga saan anda vastusõnavõtu fraktsiooni kohta, kuna läbirääkimisi peavad fraktsioonide esindajad. Tõepoolest, Lauri Läänemets mainis Martinit, selgelt, ja ka Isamaa fraktsiooni ettekandjat Urmast. Kui nüüd Urmas Reinsalu soovib teha vastusõnavõtu Isamaa fraktsiooni nimel, siis ma selle võimaluse annan, kui on soov. Veel kord: Urmas Reinsalu, kas te soovite [vastusõnavõttu]? Sest see märk tähendab seda, et teil on vastusõnavõtu soov. Selle võimaluse ma teile annan, kui see soov ikka on. Palun, Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt!

Aitäh! Enne oli siin protseduuriline ettepanek. Aga minu sõnum teile, härra siseminister, on see, et need otsused, mis me täna selle julgeolekukriisi seniidis teeme, on väga pikaaegse olemusliku mõjuga meie turvalisusele nii tänasel päeval kui ka mitmete inimpõlvede perspektiivis. Kahjuks teie vastus ei olnud sisuline, vaid te lähtusite jällegi olupoliitilisest, päevapoliitilisest tasandist. Päevapoliitiline vastasseis ja stress on paratamatu, aga peavad olema valdkonnad ja teemapüstitused, kus me oleme võimelised nägema ka Eesti kaugvaadet. Minu osundus sellele, mis puudutas sündimata eestlaste põlve, kes meid tulevikust jälgib, oli just nimelt – kasutades antiiktekstide kujundit – viide sellele loogikale, et me peame silmas pidama kaugvaadet, millest me täna oleme teadlikud, ehk ohtu, millest te rääkisite. See oht on olemas. Küsimus on, kas meie ohukäsitlus on selline, et see oht on väike ja mööduv või on see oht suur ja ajas määramatult või prognoosimatult kasvav. Teie enda osundused olid viimasele suunatud. Ja kui see nii on, nagu te viitasite, siis see eeldab meilt ka vastavat käitumist. Praegu me oleme olukorras, kus te olete silmitsi sellega, et ühel pool on parlamendi konstitutsiooniline enamus, parlamendiliikmeid või poliitilisi jõud, kes sellesse kuuluvad, ja teisel pool olete teie oma parteipoliitilise käsitlusega. Paradoksaalselt olete te ise ka praegu Eesti sisejulgeoleku eest …

Aitäh!

… vastutava valitsusliikme staatuses.

Aitäh!

Nii et selles olukorras ma kutsun teid üles allutama oma partei huvid Eesti Vabariigi ja Eesti rahvuslikele huvidele. Nii lihtne see valem ongi.

Aitäh, Urmas! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Riina Solman, küsimus istungi juhatajale.

Lugupeetud istungi juhataja, aitäh, et te andsite mulle sõna! Aga ma juhin tähelepanu, et teie erakonnas on kuidagi natukene šovinistlik [käitumine] – daam pani enne protseduurilise sisse, aga te annate ikka alles meessoost saadikute järel mulle sõna. Jürgen Ligi eelmisel nädal sõimas mind valevorstiks. Reformierakond paistab minu meelest silma hoopis valede asjadega. Aga protseduuriline küsimus. Palun selgitage. Me kuulasime praegu siseministri suust adresseerimist kristlaste suunal – mina olen kristlane –, samuti opositsiooni suunal – opositsionäär olen ma ka ja praeguses küsimuses proovin [tähelepanu juhtida] siseministri tegematajätmistele, mitte küll sellele konkreetsele algatusele, vaid kolmandate riikide kodanike valimisõigust puudutavale. Kuidas ma saaksin sõna saada, kui ta on nimetanud kristlasi ja opositsionääre, aga te ei anna mulle sõna ja ütlete, et [sõna saab] ainult siis, kui nime on nimetatud? Ma tegelikult tahan ju öelda talle seda, et ta ei vasta küsimusele julgeolekuohust rääkides. Aga meil elavad Vene kodanikud käivad meie enda silme all hääletamas KOV-ide valimistel, valivad kohalikke omavalitsusi, ja järgmisel hetkel nad lähevad ja hääletavad Putini poolt. Neil on kahes riigis võimalik valida. Aga seda siseminister julgeolekuohuna ei näe ja nendele küsimustele ei vasta. Millises formaadis ma peaksin siis täna istungil tema käest neid vastuseid saama?

Aitäh, hea kolleeg! Nagu kolleeg Lauri Laats tegelikult tähelepanu juhtis – ja tegelikult mina selles mõttes teda tunnustan –, nii põhimõttelise ja väga sensitiivse teema puhul minister, enne kui ta paneb eelnõu lauale, tuleb teeb poliitilise avalduse ja sellega nii-öelda mõõdab parlamendi temperatuuri, toetust või vastuseisu. Ma arvan, et see on lihtsalt täiendav võimalus meile. Seda tegelikult tõepoolest printsiibina ma tunnustan. Kindlasti ei saa seda kõikide eelnõude puhul eeldada, nagu Lauri Laats eeldas, sest siis läheksid meil kõik päevad kaks korda pikemaks. Aga ütleme, praegusel juhul on asjal see külg. Ja eelnõu on alles saali tulemas, hea kolleeg Riina Solman. Loomulikult siis, kui see ikka tuleb, sest valitsus pole seda ju veel nii-öelda ära koputanud. Aga kui see saali tuleb, siis on alati võimalus küsida, seejärel tuleb teine lugemine, siis on võimalus läbirääkimistel osaleda. Ja viimane repliik. Miks ma eelistasin [sõnaõiguse andmisel] Urmas Reinsalut teile? Veel kord: minu seisukoht esimese lugemise läbirääkimistel on see, et vastusõnavõtte on üks fraktsiooni kohta. Ja kuna Urmas Reinsalu oli see, kes Isamaa fraktsiooni nimel kõne pidas, siis ma leidsin, et temal on eesõigus ka vastusõnavõtu puhul. Kui Urmas ei oleks sõna soovinud, siis ma oleksin kindlasti andnud teile Isamaa fraktsiooni nimel vastusõnavõtu õiguse. Ei vähimatki šovinismi. Ja viimane protseduuriline küsimus, Rain Epler, palun!

Härra istungi juhataja! Ma mõtlesin, et koos, kahe peale püüdkem meenutada. Eelmine nädal oli selline situatsioon, et kui minister – see oli vist minister Ligi – siin läbirääkimiste lõpuks pidas kirgliku kõne. Siis ma panin ka sõnavõtusoovi sisse. Meie fraktsiooni juht Martin oli kindlasti siis välismaal ja ka ülejäänud juhtkonda ei olnud, nii et ma täitsa nagu fraktsiooni nimel tahtsin tegelikult peale ministrit ikkagi sõna saada. Ja siis te põhjendasite, et tava on selline, et minister ütleb viimase sõna ja kogu lugu. Kas te nüüd, kui olete vahepeal saanud nädal aega selle üle mõtiskleda, saite aru, et käitusite valesti, ja edaspidi, kui peaks selline olukord tekkima, on mul või mõnel mu kolleegil lootust saada fraktsiooni nimel sõna, nagu ma tänase praktika järgi aru saan? Või see natuke käib teil ikkagi ka isikute järgi, et vaatasite Reinsalule sügavalt silma ja mõtlesite, et hea küll, Riinale ei anna, Reinsalule annan. Ja mulle ka tol nädalal [ei andnud]. Kas me nüüd panime nagu selle koosseisu lõpuni, ütleme, teie juhitavatel istungitel mingisuguse tava moodi asja paika ja võib eeldada, et see kehtib? Või kuidas see on?

Ma annaksin Riinale meelsasti sõna enne kui Urmasele, aga ma kardan, et siis jälle Urmas solvub selle peale (Hääl saalist.), kui ma sellise põhimõttega välja tulen. Teiseks, ei, ma ei ole oma põhimõtet muutnud. Ma möönan, et see [on minu] seisukoht, et ma ei võimalda sõnavõttu – ma rõhutan: sõnavõttu – peale ministrit, nii nagu oli ka nädal tagasi, sest ma tõepoolest arvan, et kollase raamatu põhimõte on see, et ikkagi minister võtab lõpuks läbirääkimiste vooru kokku. Sellepärast ma küsisin tookord, kas fraktsioonidel on soovi, fraktsioonidel soovi ei olnud, ja tegin seda ka täna. Ehk ma olen jätkuvalt sellel seisukohal, et peale ministri sõnavõttu fraktsioonid enam [kõnet] pidada ei saa, küll aga saab vastusõnavõttu. Selle võimaluse ma ikkagi, jätkuvalt annan, nii nagu me ka täna praktiseerisime, vastusõnavõtu võimalus on olemas. Aga nüüd, head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. (Hääl saalist.) Kuidas? (Hääl saalist.) Ma ütlesin äsja, et see on viimane, istungi juhataja ei pea lõputult neid võtma, aga et sa teist korda täna ei solvuks, siis viimane protseduuriline küsimus, Riina Solman. Palun!

Südamlik tänu, austatud istungi juhataja! Ma lihtsalt tahtsin täpsustada, et mina ei soovinud Urmas Reinsalu asemel sõna võtta, sest ma võtsin sõnavõtusoovi ära, nagu te nägite, kui tema sai sõna. Mul oli protseduuriline ammu pandud sisse. Ma olen tähele pannud, et te võtate protseduurilisi ka selles järjekorras, nagu nad lülituvad, eks ole. Nüüd te nagu eelistasite lihtsalt millegipärast mind lükata sinna lõppu. See oli minu protest. Mina ei arva, et ma oleks pidanud Urmas Reinsalu asemel sõna saama, absoluutselt, üldse mitte. Ma võtsin ise sõnavõtusoovi ära, jätsin protseduurilise.

Aitäh! Aga tõesti, protseduurilisi ma ei ole ka jälle eelistanud, selsamal lihtsal põhjusel, et nad tihtipeale ei ole protseduurilised, vaid on vastusõnavõtud. Nii et seda nii-öelda järjekorra mittejärgimist ma olen rakendanud üldiselt, kui sa oled pannud tähele, ei midagi isiklikku. Aga nüüd, head kolleegid, veel kord, oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.