Taastuvenergia toetuste maksmine

Nüüd, head kolleegid, läheme edasi kaheksanda küsimuse juurde. Kaheksas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on taastuvenergia toetuste maksmine. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma arvan, et teie olete väga heas positsioonis, et sellele küsimusele vastata, sellepärast et te olete praegu peaminister, aga eelnevalt olite nii-öelda kliimaminister. See on sõna, mida on siiamaani raske välja hääldada, aga see selleks. Tahan küsida teilt informatsiooni kohta, mida lugesin viis päeva tagasi ERR-i portaalis avaldatud uudisest, mis kannab pealkirja "Enim taastuvenergia toetust said mullu Enefit Wind, Enefit Green ja Utilitas". Seal tuuakse esile, et 2023. aastal maksti kokku välja 75,6 miljonit eurot taastuvenergia toetusi ja need kolm ettevõtet, mida ma juba nimetasin, said kokku kolmandiku: Enefit Wind 15,15 miljonit, Enefit Green 4,8 miljonit ja Utilitas Tallinna Elektrijaam 4,8 miljonit eurot. Asi, mis minule kui inimesele, kes ei ole energeetika- ja elektrituruvaldkonna spetsialist, jääb arusaamatuks neid numbreid lugedes, seisneb selles, et ma ei saa aru, miks on sellistele ettevõtetele vaja üldse mingisuguseid toetusi maksta, silmas pidades seda, et sellessamas uudises on välja toodud, et needsamad kolm ettevõtet said samal aastal vastavalt 28,2 miljonit, 54,7 miljonit ja 16,8 miljonit eurot puhaskasumit. Tegin ka lahutustehte ehk lahutasin kasuminumbritest need toetuste numbrid ja sain sellised näitajad: kasumid ilma toetusteta – kuulake korraks, muidu te ei saa täpselt vastata – olid vastavalt 13,05 miljonit eurot, 49,9 miljonit eurot ja 12,04 miljonit eurot. Sellised oleksid olnud nende ettevõtete kasumid ilma taastuvenergia toetuseta, mis olid vastavalt 15, 5 ja 5 miljonit. Kas te saaksite selgitada, miks selliste tohutute kasumitega ettevõtetele peab maksumaksja raha eest maksma taastuvenergia toetusi?

Aitäh! Ma püüan võimalikult lihtsalt selgitada, aga eks me saame seda debatti jätkata. On teatud reeglid, kuidas ühiskond kutsub esile tehnoloogilisi muutusi. Näiteks tahab puhast ja soodsamat energiat, öeldes, et selleks on vähempakkumine: see, kes pakub seda kõige odavamalt, kes teeb seda teatud viisil, näiteks viib oma soojamajanduse puhastele alustele, saab konkureerida sellisele toetusmäärale teatud tingimustel. Ja tihtipeale ettevõtted seda teevad. Vahel nad kaaluvad, kas teha seda ilma toetuseta – no miks mitte. Selle koha pealt meie vaated ilmselt ei erine, ka minu [arvates] oleks energia ja soojamajanduse puhul parim turg see, mis saaks ise hakkama, kus toimuks innovatsioon ja oleks äge konkurents tarbija pärast. Kahjuks see alati nii ei ole, mõned turud on loomulikud monopolid. See puudutab võrke, näiteks kaugkütet. Energiaturud on vähe teises olukorras ja nii edasi. Uute tehnoloogiate turule toomisel teevad seda kahjuks või õnneks – kuidas iganes soovite seda sõnastada – pea kõik arenenud riigid. Neil on erinevad mehhanismid selleks, kuidas kutsuda turule uusi tehnoloogiaid, mille eesmärk on pakkuda tulevikus mõnda teenust soodsamalt, parema kvaliteediga, puhtamalt ja nii edasi, nii nagu me seda oma elus tulevikus näha tahame. Nii et nende reeglite alusel mis tahes ettevõtted saavad mis tahes toetusi. Lihtsustatult öeldes, kui kuulutada välja konkurss mis tahes hooldusteenuse pakkumiseks, siis isegi kui [konkursil osalev] ettevõte on väga suures kasumis – ta võib olla suures kasumis mis tahes finantstehingute või varade ümberhindamise tõttu või oma põhitegevuse tõttu –, saaks ta teenuse [osutamise] eest neid toetusi, mis konkursi [tingimustes on lubatud]. Need reeglid kehtivad kõigis valdkondades ühtmoodi. Kui mõni ettevõte on osalenud vähempakkumisel reisijate vedamiseks teatud kilomeetrite [kaugusele] ning osutab ühistransporditeenust, siis ta võib olla väga suures kasumis, aga riik ei asu seda kasumit rekvireerima muuga kui riigis kehtivate maksudega ning toetused makstakse talle nende teenuste eest, mida osutatakse, [ettenähtud] tingimustel ikkagi välja. Energia ja kaugküttega on tegelikult olukord samasugune.

Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Täpsustav küsimus. Aitäh! Esiteks, ma saan teie mõttekäigust aru, aga koht, kus mul on teiega raske nõustuda, algab sealt, kus te ütlete, et on teatavad mudelid, kuidas kutsutakse esile soovitud ettevõtlust. Oli midagi sellist, eks? Teatud mudelite kaudu me suuname seda, et tekiks teatud ettevõtluse viise. Antud juhul [käib jutt] puhtamast energiast. Me võime selle üle vaielda, kas see on tõsi või mitte, aga see ei ole praegu vaidluse objekt. Aga kus meil tekib lahkarvamus, on see, et CO2-kvootidega on juba loodud need mehhanismid, mille kaudu luua nendele nii-öelda taastuvenergia ettevõtetele tõsine konkurentsieelis põlevkivist energia tootmise ees. See võimaldab neil teenida väga suuri kasumeid. Tegelikult on ju juba rakendatud mudeleid ja meetmeid, mille kaudu on loodud tingimused, et nad saavad teenida väga suuri kasumeid, kümneid miljoneid eurosid aastas. Ma ei hakka neid numbreid siin kordama. Minu küsimus seisnebki selles, et miks peab neile veel täiendavalt toetusi maksma. Minu arusaama järgi makstakse toetusi nendele, kes muidu ei saaks äritegevust kasumlikult praktiseerida. Kui on juba loodud eeldused selleks, et nad saavad väga suurt kasumit teenida, kümneid miljoneid eurosid aastas, siis miks maksta neile veel täiendavalt kümneid miljoneid taastuvenergia toetust maksumaksjate rahast? Selle küsimuse taustaks on muidugi minu täiesti erinev arusaamine sellest, mis on õiglane. Ma ei näe, et on õiglane, et me maksumaksjate raha sellisel moel nendele ettevõtjatele kandime – kui lubate, siis kasutan seda sõna –, sest sellel ei ole mitte mingisugust sisulist põhjendust. Samal ajal on meil siin Riigikogus praegu eelnõu, mille on esitanud teie enda valitsus ja millega võetakse osalt kodustelt emadelt, kelle abikaasa on ravikindlustatud isik ja maksab sotsiaalmaksu, ära ravikindlustus. Näiteks jääb kahe lapsega ema, kellel on kolme- ja viieaastane laps, selle eelnõu kohaselt ilma ravikindlustuseta, ja sellega hoitakse kokku paar miljonit eurot aastas. Samal ajal makstakse kümneid miljoneid eurosid kasumit teenivatele ettevõtetele täiendavalt kümneid miljoneid eurosid taastuvenergia toetust. Ma ei saa sellest aru. Palun selgitage, kuidas see õiglane on.

Aitäh! Mulle tundub, et me enam-vähem saame printsiipidest aru, iseasi, kuidas me neid hindame, aga ma püüan seda mõttekäiku selgitada nii hästi, kui mul see hetkel õnnestub. Üldiselt on ikkagi nii, et kui ühiskonnas on mingis valdkonnas turutõrge ja on vaja tehnoloogilist muutust, siis teatud tehnoloogiate turule toomiseks korraldatakse konkursse, vähempakkumisi, kuidas iganes need toimuvad, sellestsamast eesmärgist lähtuvalt. Samamoodi võiks näiteks küsida, miks annab riik hoonete renoveerimisel raha ettevõttele, mis on suures kasumis. Tõepoolest, ta on [kasumis], aga ta [osutab] seda teenust, mida meil on vaja: majad saavad paremasse korda, inimesed saavad elada kodudes, kus energiakulud on paremini kontrolli all. Tee-ehitusettevõtted ja Rail Balticu ehitajad – kindlasti on aastaid, kus nemadki on suures kasumis, ometi nad ehitavad ja [osutavad] seda teenust. Nad on selle konkursi võitnud, nendel tingimustel sinna saanud. Soojamajanduses ja energeetikas maksab selle eest tarbija, see, kes seda teenust tarbib, mitte maksumaksja, ja tingimus ongi see, et kui see energia või soe vastab teatud tingimustele, on puhtam, saastab vähem meie ümbrust, siis on võimalik nende reeglite sisse mahtuda. Ma püüan seda lihtsustatult selgitada. Nii et tegemist on igati läbipaistva mehhanismiga, tingimused on kõigil ühesugused. Kes tahab, see konkureerib ja teeb selle investeeringu. Ma arvan, et isegi EKRE maailmavaatega ei peaks kuidagi vastuolus olema see, kui ettevõtja otsustab teha investeeringu nende reeglite alusel, mida ta ette näeb. Ja vastavalt sellele saab siis ka küsida tarbijatelt selle teenuse eest raha. Nii lihtne see ilmselt ongi.

Aitäh! Ja lisaküsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra peaminister! Ma veidi laiendan seda taastuvenergeetika toetuste küsimust. Eesti Energia puhul [tuleb] kõigepealt [märkida] seda, et see on riigiettevõte, mis on kasumis. Ja sinna veel riiklikult raha sisse pumbata toetuste kaudu – see on võib-olla omaette küsimus. Teisipidi ma olen teiega nõus: ettevõtjad peaksidki kasumit teenima. Isegi siis, kui riik tellib näiteks teede ehitamise teenust või need muud näited, mis te tõite, ei pea ju ettevõte seda pakkuma selliselt, et see kasumivaba on. Aga ma küsin niimoodi. Eesti Energia juht on öelnud näiteks seda, et Eesti Energia ei mõtle tuumaenergeetika arendamise peale, sellepärast et see hakkaks tootma nii palju soodsamat energiat, et lööks tuule- ja päikeseenergeetika pihta, taastuvenergia tootmise pihta, millesse nad on investeerinud. Ja teine nurk on veel see, et kui me vaatame energeetilisest [küljest] või lähtume füüsikast, siis näeme, et need energiatootmisallikad on, esiteks, ilmastikust sõltuvad ja nende nii-öelda energiatihedus on palju madalam kui näiteks elektri tootmisel fossiilsetest [kütustest] või tuumaenergiast. Selleks, et nad saaksid turul olla, tuleb maksta mitte ainult toetusi, vaid investeerida ka võrkudesse, ehitada kas salvestus- või, ütleme, gaasijaamasid, mis on jälle ekstra kulu. Me siin tihti räägime, et Eesti konkurentsivõime võiks paraneda, aga arvuta, kuidas sa arvutad, ka kõigi nende toetuste ja lisainvesteeringute toel teeb taastuvenergeetika Eestis elektri kallimaks. Miks me seda asja ringi ei vaata ja nendest taastuvenergeetika toetuste maksmisest ei loobu?

Aitäh! No vot! Kallimaks ta ei tee. Olgu see nüüd öeldud. Vastupidi, teeb soodsamaks. Vaadates reaalset elu, siis needsamad fossiilid, kuidas iganes me neid hindame, parem kui muuseumis … (Hääl saalist.) Jah, energeetikast räägime rõhutatult, peame energeetikadebatti. Energeetikas saavad fossiilid turule ikkagi siis, kui hind on palju kõrgem ehk meie tarbijad ja ettevõtjad maksavad rohkem. Kui eesmärk on saada rohkem soodsamat [energiat], siis tänapäeval on see ikkagi väga selgelt selle markeriga, et see on taastuv. Taastuv on soodsam – need kaks asja käivad koos. Ma ei ole märganud Eestis ringi sõites – ma sõidan Eestis päris palju ringi, eks teiegi –, et oleks mingeid kohti, kus maja ees oleks silt, et inimene on konservatiivsem, talle väga meeldib fossiilne energia ja päiksepaneeli ta katusele ei pane. Kõik on aru saanud, et teatud perioodil on taastuvenergia mõistlik investeering. Ja rahvamajanduses on see üldiselt samamoodi, see ei ole kuidagi erinev. Te küsite, miks on vaja taastuvenergiasse panustada nendesamade reeglite kaudu, mille üle me siin kolleeg Varro Vooglaiuga debateerisime. Selle pärast, et turule tuleksid tehnoloogiad, tehnoloogilised lahendused, mis pakuvad soodsamat ja puhast energiat. Ja sellel on ka lisaväärtus: kui me kodus vaatame eeskätt hinda, siis tootmises ja teenuste puhul [määrab] väga tihti just portfellis olev energia puhtus selle, kas sa saad oma toodet eksportida või mitte. Nii et jah, on soodsam, mitte kallim.

Suur tänu! Lõpetame kaheksanda küsimuse käsitlemise.