Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse (pensionäritoetus) eelnõu (508 SE) esimene lugemine

Läheme tänase viimase, kaheksanda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse (pensionäritoetus) eelnõu 508 esimene lugemine. Ettekandjaks palun sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. (Helistab kella.) Hiline õhtutund, säilitame saalis vaikust. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänane viimane päevakorrapunkt on taas eelnõu, mis on seotud riigieelarvega. Jutt käib sotsiaalhoolekande seaduse muutmisest ja puudutab üksi elava pensionäri toetust. See on ainukene täisautomaatne sotsiaaltoetus Eesti Vabariigis. Registritest kontrollitakse kolme tingimuse täitmist: isik, kes saab üksi elava pensionäri toetust 200 eurot aastas ühe korra, oktoobrikuu pensionipäeval, peab olema vanaduspensionieas, ta peab registri järgi elama üksi ja tema sissetulek peab jääma alla pensionäritoetuse maksmise määra, mis on keskmise vanaduspensioni 1,2-kordne suurus, käesoleval aastal on see 853 eurot. Tulenevalt pensioni suurusest muutub see summa igal aastal. Erand on tehtud ööpäevaringset hooldusteenust saavale vanaduspensioniealistele, kes teadupärast on registreeritud hooldekodusse või üldhooldekodusse. Nende puhul registri järgi ei kontrollita üksi elamise fakti. Muudatus, mis selles eelnõus on kavandanud, puudutabki neid inimesi. Järgmisest aastast, 2025. aastast on soov mitte maksta nendele inimestele üksi elava pensionäri toetust, kes faktiliselt elavad üldhoolekandeasutuses. Üldhoolekandeasutuses elavatele inimestele maksab meie ühiskond avalikku ressurssi keskmiselt 590 eurot igakuiselt ja see summa katab üldhooldekodu koha[tasu]st hoolduskomponendi. On omavalitsusi, kus see on madalam, ja on omavalitsusi, kus see on ka 850 eurot. Inimeste puhul, kellel pension on väga väike või puudub üldse, katab ühiskond tervikuna need kulud. Eelmisel aastal oli hooldereformi kulu 59 miljonit, käesoleval aastal on see 65 miljonit. See näitab ka seda, et üldhooldekodu rahastamise mudel, mis üsna hiljuti siin Riigikogus heakskiidu sai, toetab ka kohalike omavalitsuste toimetulekut selle teenuse pakkumisel. Prognooside kohaselt on 2025. aastal 6700 sellist inimest, kellele ei maksta välja üksi elava pensionäri toetust. Selle aasta oktoobrikuu alguses maksti kokku 90 249 inimesele üksi elava pensionäri toetust. Ehk me räägime siiski pigemini väikesest osast üksi elavatest pensionäridest, mitte enamikust. Jõustuma on see muudatus planeeritud 2025. aasta algusest. Kokkuhoid, mis on riigieelarvesse kavandatud, on 2025. aastal 1,34 miljonit ja see tõuseb tasapisi 2028. aastaks 1,54 miljonile. Olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Lauri Laats, palun küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! No tõesti, vaatame, kui palju üksikpensionäre oktoobrikuus saab seda toetust 200 eurot, neid on üle 60 000. Te ütlesite 63 500 ja te tõite ka välja selle arvu, keda see puudutab, 6700 isikut, kes on hooldekodus. Meie fraktsioon tegi just väljasõidu Narva ja me külastasime seal ka hooldekodu. Seal needsamad inimesed rääkisidki sellest probleemist, nimelt, tegelikult kogu see raha lähebki hooldekodusse ja ega nendel ei olegi lisaraha selleks, et osta kas või natukenegi mingisuguseid teisi tooteid, mida hooldekodu parasjagu ei ole taganud. Iseenesest see on ju probleem. Kui meie riik ei suuda tagada isegi sellist summat nagu 1 340 [000] eurot – see on mõju riigieelarvele [järgmisel aastal] –, siis kuidas te ikkagi kujutate ette sellist olukorda, et inimene on hooldekodus, aga talle ei jää …

Teie aeg!

… mitte sentigi selleks, et natukenegi mingisuguseid lisatooteid endale osta?

Aitäh küsimuse eest! Ma kordan, et riik on andnud kohalikele omavalitsustele nendesamade inimeste rahaliseks toetamiseks 65 miljonit eurot. See ei ole mitte väike raha. Ja see ressurss on järgmisel aastal kolmandat aastat kohalike omavalitsuste kasutada, esimesel aastal oli küll poole aasta ulatuses. Ja see on nendesamade inimeste hüvanguks. Kui me võrdleme seda 65 miljonit, mida me nende inimeste aitamiseks anname, [ligi] 1,35 miljoniga, siis ma arvan, et see vahe on üsna suur. Kui nüüd küsida, kas 200 eurot ühekordset toetust aitab tasuda üldhooldekodukoha eest, siis ma väidan, et see kindlasti nii ei ole, sest tegemist on väga väikese summaga, kui see jagada 12 kuu peale. Küll aga võib olla neid inimesi, kelle puhul 200 eurot on olnud see niinimetatud taskuraha. Tulles sotsiaalhoolekande seaduse juurde ja vaadates regulatsiooni, mis on võrreldaval riigi teenusel, ööpäevaringsel erihoolekandel, on sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et inimesele peab kätte jääma 15% tema pensionist ehk sissetulekust. Üldhoolekandeteenus on kohaliku omavalitsuse korraldatav teenus. Kohalik omavalitsus on autonoomne ja kohalik omavalitsus peab saama ise otsustada, kuidas ta teenuseid võimalikult palju oma inimesi toetades ja säästes pakub, samamoodi see, kuidas ta seda rahastust korraldab. Kontrollisin määruseid, mitte kõigi 79 omavalitsuse omi, kuid väga paljude kohalike omavalitsuste määruseid, sest määrus on eeldus, mille alusel saab kohalik omavalitsus üldhoolekandeteenuse jaoks raha anda. Paljudel juhtudel on kohaliku omavalitsuse määruses rakendatud seaduse analoogiat ja mainitud sedasama 15%, mida riiklik teenus ette näeb. Kõikide omavalitsuste puhul see nii ei ole. Sotsiaalministeerium ja Sotsiaalkindlustusamet aga nügivad positiivsete meetmetega kohalikke omavalitsusi ja juhivad tähelepanu sellele, et inimestele võiks [selles suurusjärgus raha] kätte jääda. Samas tuleb öelda seda, et kuigi keskmine pension üldjuhul kulub üldhooldusteenusele, on meil vähemasti natukene alla poole inimestest sellised, kelle pension on suurem, nii et kogu nende sissetulek ei kulu üldhooldusteenusele. Aga me avalikus sektoris teeme jätkuvalt tööd selle nimel, et kohalikud omavalitsused oleksid tähelepanelikud ja arvestaksid oma inimeste vajadusi ning jätaksid inimestele sarnaselt riigiteenusega 15% ressurssi kätte. Siiski tuleb öelda, et see on kohaliku omavalitsuse otsus.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Sellisel juhul, kui omavalitsus ja riik [teevad] koos[tööd] ja inimese pensionist tuleb välja, et maksta hooldekodukoha eest, tundub see enam-vähem mõistlik. Aga kas teil on teada ka see arv, kui palju on neid juhte, et üksi elaval pensionäril tegelikult sellest välja ei tule ja ta peab ise juurde maksma? Sellel puhul, minule tundub, on probleem. Kas teil see arv on umbes teada, kui palju on neid inimesi, kes peavad peale maksma?

Meil on teada see hulk inimesi, kes peavad peale maksma. Seda me oleme püüdnud analüüsida kohalike omavalitsuste ja ka asutuste hindade tõttu. Me teame seda, et hooldekodu keskmine kohatasu on selle suve lõpu seisuga 1328 eurot ja keskmine hoolduskulu, mida kohalikud omavalitsused on selle aasta sügise algusest katnud, on 645 eurot. Me teame ka seda, et hooldekodus viibijate keskmine pension on 753 eurot – see on paarikümne euro võrra väiksem kui Eesti keskmine pension –, ja teame tegelikult ka seda, et juurdemaksmine jääb keskmiselt umbes 20 euro juurde, väga üksikutel juhtudel [küündib see] 200 euroni.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mina muidugi eelkõnelejaga ei nõustu ega arva, et see on enam-vähem mõistlik, kui sihtgrupp on nii väike, 6700 inimest, ja võib-olla ainult mõned üksikud jäävad selle tõttu väga raskesse seisu. Miks on minu arvates hea, et Eestis valitsused tihti vahetuvad? Sellepärast, et nii ministrile kui ka eelkõnelejale tundub, et inimene on mingisugune statistiline number – see kõik on statistika, nad ei ole elavad inimesed. Te saate ju aru, et me kohtleme praegu neid erihooldusel või üldhooldekodu teenusel olevaid inimesi nagu kasvuhoonetaimi, kellel tegelikult vajadusi ei ole, ja kuna see riive või mõju eelarvele on nii väike, siis me nende üksikute pärast üldse muretsema ei pea, sest enamik ju pääseb sellest. Aga minul on küsimus ministrile, kes räägib alati kärbete puhul, et ta parandab ka teenuseid. See 1,3 miljonit, mida te ära võtate – mis teenust te sellega parandama hakkate? Või läheb see summa kõikjale, igale poole?

Suur aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, mul on hea meel Riigikogule meelde tuletada, et 2022. aasta riigieelarvet tehes tegin ma ettepaneku, mis leidis heakskiitu ka selles saalis, nimelt, üksi elava pensionäri toetus tõsteti varasema 115 euro pealt 200 eurole. See võiks kirjeldada minu suhtumist inimestesse, kes tõepoolest võivad olla majanduslikult päris keerulises olukorras. Ja üksi elavate pensionäride hulgas on, nagu me statistiliselt näeme, vaesusrisk suurem kui kahekesi elavatel pensionäridel. Mis puudutab seda teemat, et kui palju me inimestele tagasi anname nende piskude kokkuhoidude juures, siis ma arvan, et piisab ühest näitest. Kui me maksame pensioneid välja – seadusest tulenevalt tehakse seda sotsiaalmaksu ühest osast –, siis järgmisel aastal me maksame riigieelarvest täiendavalt 227 miljonit selleks, et katta kohustused oma vanaduspensionäride ees.

Lauri Laats, palun!

Jaa, aitäh! Minu arust on see teie valitsuse ajal juba teine kärbe, mis puudutab üksi elavate pensionäride toetust. Mäletan seda aega, kui toetusskeemi muudeti ja seda tehti sellisel viisil, et üksi elavad pensionärid said oktoobrikuus toetust 200 eurot, juhul kui nende pension oli väiksem kui 1,2 Eesti keskmist pensioni. On ju nii? Küsimus on selles: tuletage palun meelde, kui paljud, kui mitmed tuhanded pensionärid tol ajal jäid sellest toetusest ilma.

Ma pean kahetsusega ütlema, et te olete eksiteel. Valitsus ei ole alates 2022. aastast seal kindlasti muudatusi teinud ja selle toetuse disain on täpselt selline, nagu ta omal ajal tehti. Nüüd, ma ilmselt aiman, millele te viitate. Seesama 1,2-kordne eelmise aasta pension on nüüd võetud selleks nii-öelda laeks, millest suuremat pensioni saavad inimesed automaatselt jäävad toetusest ilma. Vaat see juhtus nii, et kui meil ühel aastal oli 17,6% suurune pensionitõus, siis lihtsalt arvutuslikult langes sealt suur hulk inimesi välja, sest nende pension oli kõrgem. See inimeste hulk jäigi umbes 30 000 võrra väiksemaks, neid oli umbes 60 000, ja nii on ka käesoleval aastal, sest ka praegu pension tõusis 10,6%, aga 2025. aastal me tuleme nii-öelda [vana] normaalsuse juurde tagasi, nii et umbes 90 000 inimest.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Minu hinnangul on tegemist pensionäride hulgas kõige haavatavama sihtgrupiga, kelle arvel te nüüd seda kärbet tegema lähete. Ennist, kui me rääkisime tuleva aasta riigieelarvest, siis rahanduskomisjoni esinaine Annely Akkermann, kes on teie erakonna esindaja, oma kõnes rõhutas, kuidas Reformierakond ja pensionärid üksteist armastavad, õigemini pigem väljendas ta oma kõnes Reformierakonna armastust [pensionäride vastu]. Kuidas see siis väljendab Reformierakonna kiindumust pensionäridesse, kui te lähete [raha] ära võtma kõige haavatavamalt sihtgrupilt, kelle puhul te ilmselt eeldate, et nad üldse vastuseisu ei suuda osutada?

Riina Solman, palun!

Aitäh küsimuse eest! Ma kordan, et see kõige haavatavam grupp, kes on nii suure abivajadusega, et vajab ööpäevaringset üldhooldusteenust, on saanud viimaste valitsuste otsuste toel viimase pooleteise aasta jooksul avalikku hüve igakuiselt, mitte üks kord aastas, ja mitte 200 eurot üks kord aastas, vaid keskmiselt 590 eurot iga kuu. Ma arvan, et see on hoolimise ülesnäitamine, kui need inimesed saavad oma kulud kaetud aastaringselt. Ja kui me räägime sellest 200 eurost, mis on ühekordne toetus, siis see on vaieldamatult väga vajalik ja võiks ka kasvada perspektiivis nendele, kes elavad päriselt kodus üksinda, kes seda ressurssi vajavad selleks, et oma igapäevakulusid katta ja kellele me ei anna keskmiselt 590 eurot igakuiselt juurde. Nii et ma usun, et me oleme olnud vägagi näoga inimeste poole, ja ma arvan, et hooldereform, millest ma tulen siia ka järgmisel nädalal rääkima, kui ma vastan arupärimisele – siis saame pikemalt diskuteerida –, on täitnud oma eesmärki.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Siin mõni hetk tagasi eelküsija viitas sellele, et üksi elava pensionäri toetust on varasemalt justkui kärbitud. Et ei jääks siia arutellu segadusi üles, kas te oskate öelda, kui palju on üksi elava pensionäri toetus viimastel aastatel tõusnud?

Jaa, 2022. aasta riigieelarves, mida tegi samamoodi Reformierakonna juhitud valitsus – ma olin toona ka ministri positsioonis –, tõsteti üksi elava pensionäri toetus 115 eurolt 200 eurole.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja juhtivkomisjoni nimel palun komisjonis räägitust ülevaadet andma sotsiaalkomisjoni liikme Eero Merilinnu.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas teemat 8. oktoobril. Meile tutvustas eelnõu minister ja ta tutvustas seda sama põhjalikult nagu ka eelnevalt siin saalis, nii et ma ei hakka seda kordama. Komisjonis küsiti, kui mitut inimest seaduseelnõu mõjutab. Saime sellele vastuse, et 6700 inimest, ja rahaline kokkuhoid riigile on 1,3 miljonit eurot. Komisjoni liikmed tõstatasid mure, et kuigi hooldusasutuses elavad pensionärid saavad avalikku raha, oli 200-eurone toetus nende isiklikuks vajaduseks oluline. Minister rõhutas, et kohalikud omavalitsused püüavad tagada pensionäridele vajaliku isikliku rahalise toetuse. Tehti ka menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. oktoobril, konsensuslikult, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Eero Merilind ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, selle poolt oli 6, vastu 0 ja erapooletuid 2. See oli lühike ülevaade sotsiaalkomisjonis toimunust.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun, Aleksandr Tšaplõgin!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Häbi on pensionäridelt raha ära võtta. Ainuüksi sel aastal kulutame mõttetu Rail Balticu projektile miljard eurot. Lisaks eraldame igal aastal sadu miljoneid eurosid rohelise energia toetamiseks, sest see on liiga kallis. Valitsus on andnud 3 miljardit eurot teadmata ettevõtetele ja organisatsioonidele, mis Eestile mingit kasu ei too. Valitsus viskab raha sõna otseses mõttes helikopterist välja. Samas kärbib seesama valitsus hooldekodudesse sattunud pensionäridel toetusi, jättes nad ilma isegi taskurahast. Mul on häbi selle seaduse pärast, mul on häbi meie valitsuse pärast. Keskfraktsioon teeb ettepaneku see seadus esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Järgmiseks Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid siin saalis, minu komisjoni liikmed ja inimesed, kes veel jaksavad jälgida meid interneti vahendusel! Ka minule see seaduseelnõu üldse ei meeldi, sest see näitab erilist küünilisust nende 6700 inimese ees, justkui nemad ei lähegi korda. Me räägime küüniliselt riigieelarvest ja selle eelnõu mõjust. Kõigest 6700 inimest üldhooldusel või erihooldeteenust saamas – nad ei olegi tähtsad, nad on statistika. Paljud pensionäride organisatsioonid ja sotsiaalpoliitikaga tegelevad eksperdid jälgivad tänast hääletust tähelepanelikult, kuna otsusel on mõju eriti suhtumises vanemaealiste inimeste elujärge. See ei ole lugupidav eelnõu vanemate inimeste suhtes. Siin mu hea kolleeg just enne mind rääkis, kuidas pensionärid saavad avalikku raha. No vabandage väga! Ministrid ja Riigikogu liikmed, te saate ka avalikku raha. Ja siis sellist putru suust välja ajada?! Pensionärid on välja teeninud oma pensioni. Jätta kuidagi tunnet, et nad on süüdi selles, et nad saavad avalikku raha – see tundub mulle lihtsalt pöörane. Igal juhul võiks ju arvata, et pensioneid puudutavate lubaduste murdmisega ollakse juba harjunud. Aga minu jaoks näitab see valitsuse hoolimatut käekirja kõige haavatavama sihtgrupi suhtes, kes üksi hooldekodus sisuliselt vireleb. Tema ei saa vastu hakata. Ta on kõige haavatavam ning tema puhul eeldatakse, et siit vastuseisu lihtsalt ei tule ja seda ei osutata. Tegelikult on pensionäride ühendused oma avalikus tagasisides teada andnud, ka ministrile, et nad ei soovi selle sihtgrupi seisundi halvendamist, mida selle 1,3-miljonilise kokkuhoiuga suhtumises pensionäridesse veel saavutatakse. Eelnõu seletuskiri ütleb selgesti, et alates 2025. aastast ei arvata ööpäevaringse hooldusteenuse saajaid pensionäritoetusele õigust omavate isikute sihtrühma ning seetõttu ei määrata neile pensionäritoetust. Muudatus puudutab ühetaoliselt väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust, ööpäevaringset erihooldeteenust ja kogukonnas elamise teenust saavaid isikuid. Riik soovib selle haavatava sihtgrupi arvel kokkuhoidu saavutada 2025. aastal 1,3 miljonit, 2026. aastal enam-vähem samas suurusjärgus ning 2027 ja 2028 vastavalt 1,4 ja 1,5 miljonit. Riigieelarve mahtu silmas pidades on see pisku. Jah, tõesti, ka sotsiaalkomisjonis põhjendati seda kärbet sellega, et korra aastas välja makstava summa ärajäämine kellegi konti eriliselt ei murra ja mõju on väike, kuna see puudutab 6700 inimest. Statistika kõigest. Aga alles see oli, kui valitsuse juhterakonna ettepanekul murti lubadust keskmist pensioni mitte maksustada. Seda lubadust murti äsja. Mõni hetk tagasi, ma kordan üle, kuulsin ma rahanduskomisjoni esimeest rääkivat siit erilisest suhtest Reformierakonna ja pensionäride vahel. Kõnealuse eelnõuga oleme jõudnud reaalsusesse, kus Reformierakonna juhtimisel minnakse kõige haavatavamatelt sihtgruppidelt seda vähestki ära võtma, mille nad on tegelikult õigusega välja teeninud. Mis sest, et see on avalik rahakott. Eestis on praegu veel elus ja pensionieas viimane põlvkond inimesi, kes olid sunnitud üle elama teise maailmasõja ja stalinistliku okupatsiooniajaga kaasnevad õudused. Elus palju näinud ja kogenud inimesed elasid vaesuses, nad on karastunud ja nende kannatus ei katke kergesti, aga praegune ebakindlusvalitsus paneb nende kannatuse väga tõsiselt proovile. Mina tahaksin, et need pensionäride ühendused ja pensionärid saaksid aru, et see eriline side Reformierakonna ja pensionäride vahel on katkenud. Neist ei peeta lugu. Nad vääriksid vähemalt pensionieas riigilt austust, mitte statistikana kohtlemist ja seda juttu ... Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

… et need vahendid tulevad avalikest allikatest. See on väga küüniline. Isegi kui kunagine Reformierakond tõesti pensionäridest hoolis ega kärpinud pensione teadmises – võib-olla ka küünilises teadmises –, et vanemaealised on kõige usinamad valijad ja kärpimine põhjustab valimistel tagasilööke, siis oli sellel vähemalt positiivne tulem: meie vanemaealiste põlvkond võis loota mingisuguselegi kindlusele, et pensione ei puudutata. Aga täna ei mõelda ka sellele, et pensionäride puhul tuleb suur osa pensionidest maksudena otse riigile tagasi. Jah, see põlvkond, kes on täna pensionärid, on näinud Eesti vabaduse taastamist, õnneks, ja heaolu kasvu. Kuid vanas eas ei tahakski enam muud, kui et oleks tervist ja saaks rahus vanaduspõlve veeta. Neid segaseid aegu, vaesust ja puudust on nad oma elu jooksul näinud rohkem kui küll. Aga näete, rahus ei lasta sellel vanemal põlvkonnal siiski olla. Kordan: praegune valitsus lubas, et keskmine pension jääb maksuvabaks, kuid see unustati kohe, kui võimule saadi. Lisaks hakkab 2%-line laiapindne suurem tulumaks kehtima alates esimesest eurost, see tähendab ka pensionide puhul. Nüüd kaotatakse ära ka üksi elava pensionäri toetus neile, kes elavad hooldekodus. Mõnikümmend aastat tagasi lubas seesama erakond teise pensionisambasse astumise eest lahedat vanaduspuhkust palmi all. Parata pole midagi, majandus arenes teisiti ning inflatsioon on teise sambasse tõstetud sotsiaalmaksuosa sisuliselt ära söönud. Ja sammas ei hakanud tööle, nagu loodeti. Võiks ka arvata, et pensione puudutavate lubaduste murdmisega ju ollakse harjunud. Kuid ma kordan veel: ebakindlusvalitsuse pidev lubaduste murdmine paneb isegi elus palju kogenud pensionäride kannatuse proovile. Seetõttu ma teen Isamaa fraktsiooni nimel ettepaneku sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse ehk pensionäritoetuse eelnõu 508 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mihkel Lees, palun!

Aitüma, austet juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma arvan, et kellelegi siit saalist ei tule üllatusena vajadus erinevates valdkondades kärpida ja kokkuhoiukohti leida. Ja tõepoolest, sotsiaalvaldkonnas kärpekohtade otsimine on omajagu keeruline, kuivõrd enamik sihtgrupist on suure abivajadusega, ja kärpekohti otsides tuleb hoolega vaadata, et ükski sihtgrupp ei satuks tõsistesse toimetulekuraskustesse. Nagu öeldud, hooldekodus elavatele inimestele makstava üksi elava pensionäri toetuse kaotamine aitab järgnevatel aastatel kokku hoida 1,3 miljonist kuni 1,5 miljonini, ja mina ütleksin, et raskel ajal asjaks ikka. Nüüd, tõepoolest jääb küsimus, kas siis inimesed hätta ei jää. Nagu eelnevalt mainitud, hooldekodus viibivate inimeste olukord on muutunud pärast hooldereformi tunduvalt paremaks: inimeste omaosalus on vähenenud, hooldekodu kulu katavad osaliselt või täielikult kohalikud omavalitsused. Tõsi, teenust saav isik tasub toidu- ja majutuskulud ning muud isiklikud kulud, aga kui tal pensionist ja muudest vahenditest välja ei tule, tuleb jällegi kohalik omavalitsus appi. Nii et üksikud inimesed ei jää majanduslikel põhjustel hooldekodukohata. Tõepoolest võib küsida ka seda, kui palju peaks hooldekodus viibivale inimesele raha kätte jääma isiklikuks kasutamiseks või nii-öelda taskurahaks. Ööpäevaringse erihoolduse puhul [on see summa seaduse järgi] 15% sissetulekust, üldhooldusteenusel oleva inimese puhul, nagu ka minister viitas, tavapäraselt teeb otsuse kohalik omavalitsus, lähtudes vajaduspõhisusest. Erinevad KOV-id tõepoolest käituvad siin veidikene erinevalt. Mõnes omavalitsuses, näiteks Tartu vallas, on räägitud sellest, et isiklikuks kasutamiseks peaks jääma vähemalt 5% sissetulekust. Põltsamaa ja Paide vald räägivad vastavalt vajadusele kuni 10%-sest igakuisest sissetulekust. Mina küsisin natuke andmeid ka enda kodukoha, Tartu kohta. Sain teada, et näiteks mais käesoleval aastal jäi 45%-l inimestest pärast hooldekodu kohatasu omaosaluse tasumist kätte kuus üle 150 euro. Nii et see on ikkagi päris arvestatav summa, mis inimestele kätte jääb. Lisaks tasub meeles pidada sedagi, et paljud hooldekodudes olevad eakad saavad veel puudega vanaduspensioniealise inimese toetust. Nii et kokku võttes, kõnealune muudatus ei vähenda üldhooldusteenuse kättesaadavust ja laiemalt – Reformierakonna fraktsiooni hinnangul – kuigi palju ka hooldekodus viibiva inimese üldist majanduslikku hakkamasaamist. Nii et meie toetame küll selle eelnõuga edasiliikumist. Aitäh!

Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel Helmen Kütt, palun! (Helme Kütt palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Täna esimesel lugemisel olev seaduseelnõu 508 ehk lühidalt öeldes sotsiaalhoolekande seaduses pensionäritoetusesse viidav muudatus puudutab prognoosi kohaselt ligikaudu 6700 pensionäri, kellele osutatakse väljaspool kodu ööpäevaringset üldhooldusteenust, ööpäevaringset erihooldusteenust või kogukonnas elamise teenust. Üldse oli 2023. aastal pensionäritoetuse saajaid koos hoolekandeasutustes elavate isikutega 63 500. Selle aasta kohta veel täpsed arvud puuduvad, sest just oktoobris laekub see 200 euro suurune toetus inimeste arvele koos pensioniga. On tõsi, et hooldereformi jõustumise järgselt 1. juulist 2023 katab ööpäevaringse üldhooldusteenuse hoolduskulu osaliselt või täielikult inimese rahvastikujärgne kohalik omavalitsus ja ööpäevaringses erihoolekandes riik. Pensionär peab tasuma ise toidu- ja majanduskulud ning muud isiklikud kulud. Hooldereformist on tõesti olnud abi, sest kui varasemalt jäi üldhooldusteenuse saajate kanda 78% hooldekodu üldkuludest, siis tänaseks on see näitaja langenud 52% peale. Kui üksi elava pensionäri toetus kehtestati – ja seda maksti ka hoolekandeasutustes olevatele inimestele, nagu ka selle aasta oktoobris –, siis saatis õiguskantsler Ülle Madise 29. jaanuaril 2018. aastal ringkirja linna‑ ja vallavalitsustele, sest tema poole pöörduti probleemiga, et mõnes omavalitsuses arvatakse hooldekodutasu omaosaluse määramisel pensionäri sissetulekute hulka ka üksi elava pensionäri toetus, ja juhtis tähelepanu, et selline tõlgendus on väär. Miks ma täna siin kõnelen ja oma muret teiega jagan? Aga lihtsalt sellepärast, et meil puudub ülevaade, millise protsendi pensionist jätavad kohalikud omavalitsused hoolekandeasutustes olevatele eakatele. Kui erihoolekandes on seadusega paika pandud, et 15% peab jääma inimesele isiklikeks kuludeks, siis üldhooldekodus on see summa kohaliku omavalitsuse otsustada ja kehtestada ning üle Eesti on see väga erinev. Õiguskantsleri tollases, 2018. aasta pöördumises valla‑ ja linnavalitsuste poole on välja toodud, tsiteerin: "Kohalikes omavalitsustes on paraku tavaks, et hooldekodutasu omaosaluse maksmiseks peetakse kinni kuni 95% inimese pensionist ja muust sissetulekust." Tean, et ka praegu on omavalitsusi, kus nõndanimetatud taskuraha hoolekandes elavatele inimestele ei jäeta pensionist. Nagu alguses sai öeldud, kohalikud omavalitsused on väga erinevad. Muidugi võib alati pöörduda kohaliku omavalitsuse poole erakorraliste kulude katmiseks ühekordse toetuse saamiseks, kuid ka kohalikud omavalitsused on praegu väga raskes seisus ja otsivad kokkuhoiukohti, sest rahalisi vahendeid napib. Ja siin pole asi mitte alati tahtmises abistada, vaid hoopis võimaluses. Lisaks on enamik hoolekandeasutustes elavaid inimesi hapras seisus ja nemad ei ole kindlasti nõndanimetatud avalduste kirjutajad. Seni oli suureks abiks see 200 eurot, mis jäi nendeks kuludeks, mida hooldekoduteenus enamasti ei sisalda. See raha kulus tihti prillide või retseptiravimite ostmiseks, samuti vajalikele terviseteenustele, mida Tervisekassa täielikult ei kompenseeri. Lisaks on see eneseväärikuse küsimus, et inimesel oleks mingigi summa isiklikuks kasutuseks. Juhtisin sellele tähelepanu ka sotsiaalkomisjoni istungil, sest pean seda tegelikult murekohaks. Täna esimesel lugemisel oleva eelnõu kohta on oma arvamuse esitanud ka Eesti Pensionäride Ühenduste Liit ning Eesti Linnade ja Valdade Liit, kes peavad vajalikuks selle toetuse maksmise jätkamist, tuues välja ka mured juhul, kui toetuse maksmine järgmisel aastal lõpetatakse. On selge, et kokkuhoid ja kärped nõuavad igalt ministeeriumilt säästmist. Minu suur mure on aga selles, et vaadates eri ministeeriumide ja kärpimise numbreid, on näha, et väga suured kärped on Sotsiaalministeeriumis, kus nii sotsiaal‑ kui ka tervishoiuvaldkond on olnud aastaid alarahastatud ja [hädas] pikkade järjekordadega. Lisaks eeltoodule on Eesti vanemaealiste vaesuse ja tõrjutuse määra poolest Euroopa Liidus viimasel kohal. Eesti on viimase analüüsi järgi seitsme riigi seas, kelle sotsiaalse kaitse näitajad on nii-öelda punases ehk keskmisest oluliselt halvemad. Kõige haavatavamas seisukorras on vanemaealised ja üksikvanemad ja suurimas vaesusriskis on vanemaealised. Kui Euroopa Liidu keskmine on umbes viiendik, siis Eesti tulemuseks hinnati 53%. Sestap tuleb ehk rõõmu tunda selle pärast, et vaatamata survele külmutada pensionid ja lõpetada pensionide indekseerimine said [need teemad] laualt maha ja kõik jätkub samamoodi, nii nagu seni – 1. aprillil tuleb indekseerimisest tulenev pensionitõus ja see puudutab kõiki, sõltumata sellest, kas elatakse kodus või hoolekandeasutuses. Eelnõu 508 puhul loodan ma aga väga nii sotsiaalkomisjonis kui ka Riigikogu saalis [sisukat] debatti. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ma ei näe olevat. Kas minister soovib [sõna]? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 508 esimene lugemine lõpetada. Kuid on laekunud Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepanek Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse (pensionäritoetus) eelnõu 508 esimesel lugemisel tagasi lükata. Neid ettepanekuid peame hääletama. Alustame hääletamise ettevalmistamist. Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse (pensionäritoetus) eelnõu 508 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 8 Riigikogu liiget, vastu 53 Riigikogu liiget. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. oktoober kell 17.15. Tänaseks on istung lõppenud. Turvalist koduteed! Kohtume homme.