Arstiabi kättesaadavus

Siseminister peaministri ülesannetes saab nüüd pisut puhata, sest järgmine küsimus on terviseminister Riina Sikkutile. Küsib Riigikogu liige Kert Kingo ja teema on arstiabi kättesaadavus. Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Valitsus on tulnud välja taas uute maksutõusudega ja seekord puudutab see arstiabi. Valitsuse otsusega tõstetakse eriarstiabi, sealhulgas EMO ehk vältimatu abi visiiditasu suurust praeguselt 5 eurolt 20 eurole ehk siis neli korda. See 20-eurone visiiditasu halvendab eelkõige maapiirkondade elanike jaoks veelgi eriarstiabi kättesaadavust. Seda olukorras, kus maal on hajaasustus, eriarst asub kümneid kilomeetreid eemal ja teie valitsus on kaotanud tasuta ühistranspordi – kui seda [ühistransporti] üldse on – ja kehtestanud automaksu. See tähendab, et maainimesel ei saa olema eriarsti juures käik 20 euro suurune kulu, vaid sellele lisanduvad veel kulud transpordile, mis on arsti juurde pääsemiseks möödapääsmatud. Lisaks on maapiirkondade elanike sissetulekud näiteks Tallinna elanikega võrreldes kordades-kordades väiksemad. Eelnõu seletuskirja kohaselt on nende muudatuste peamine eesmärk tagada riigi ressursside säästlikum kasutamine. Seega otsustasite te säästa inimeste tervise arvelt, samal ajal kui jagate laia kaarega 3,2 miljardit mingitele teadmata juriidilistele isikutele. Sotsiaalkomisjonis selgitasite te selle eelnõu arutelul, et visiiditasu tõstmise vajadus on tingitud sellest, et hoida tervishoiuteenuse kättesaadavust. Seletage mulle palun ära, kuidas tagab neljakordne visiiditasu tõus arstiabi kättesaadavuse neile inimestele, kelle jaoks on kakskümmend eurot pluss kulud transpordile mitme päeva või lausa nädala söögiraha. Mis te ise arvate, mis valiku need inimesed teevad? Arst või söök?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, visiiditasud on aastast 2013 olnud praegusel tasemel ehk viis eurot eriarsti visiidi kohta ja selle tasu tõusu, ma saan aru, on ehmatav näha paljudel. Selgitada on kahtlemata vaja. Eriarstiteenus ei ole midagi sellist, mille puhul inimene saab ise valida, kas minna või mitte minna, see on enamasti perearsti saatekirjaga ette nähtud teenus. Nii et see 20-eurone visiiditasu töötavale inimesele on ikkagi kehtestatud, pidades silmas seda, et see ei tohiks takistada teenusele minemist. See on inimese jaoks vajalik tervishoiuteenus ja sellega seotud kulud, ka hind visiiditasu näol, ei tohiks takistada arstikülastust. Suur osa Eesti inimestest – lapsed, eakad, rasedad, vähenenud töövõimega inimesed, toimetulekutoetuse saajad – on need, kelle jaoks visiiditasu on ka järgmisel aastal viis eurot. Töötavale inimesele tõuseb visiiditasu 20 eurole ja see on kooskõlas ka soovitustega paremini sihtida seda tuge, mida me anname tervishoiusüsteemis, ja neid tasusid, mida me võtame. Haavatavate rühmade jaoks visiiditasu ei tõuse. Teine asi on tõesti erakorralise meditsiini osakond ehk EMO. Seal on ka praegu olnud viieeurone visiiditasu töötavale inimesele ja me näeme, et rohkem kui pooled EMO külastused on sellised, mille asemel oleks pidanud pöörduma näiteks perearsti juurde. Selle tervisemure saab lahendada mujal. Nii et EMO puhul töötaval inimesel 20 eurot tasuda – see võiks motiveerida käitumise muutust. Perearsti juures visiiditasu ei ole. Kui on valik, kas minna korduvalt EMO-sse või minna perearsti juurde, siis seal see rahaline mõju võiks mängima hakata. Kolmas oluline aspekt on see, et visiiditasu ei võeta ju igal visiidil. Kui tegemist on haiglasisese suunamisega või korduva sama eriarsti külastamisega, näiteks reumatoloogiline patsient või diabeedipatsient, kes on eriarsti jälgimisel, külastab arsti kaks-kolm korda aastas, siis visiiditasu võetakse üks kord aastas. Ja kui me vaatame Eesti inimeste omaosalust, mis on väga kõrge, siis [näeme, et] suurema osa sellest omaosalusest moodustavad retseptiravimid ja hambaravile tehtud kulutused. Ehk siis, kui me omaosaluse koormust tervikuna tahaksime alla tuua, siis ravimite ja hambaraviteenuse kulu vähendamine on see, mida tuleks ette võtta. Eraldi, kõige suurem kulu on statsionaarses õendusabis ja koos visiiditasude tõusuga me vähendame omaosalust statsionaarses õendusabis, kus teenus kahtlemata muutub paremini kättesaadavaks ja taskukohasemaks nendele inimestele, kes seni on pidanud välja käima üle 800 euro õendusabi teenuse eest.

Suur tänu! Kert Kingo, täpsustav küsimus, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te jätsite mainimata selle muidugi, et te tõstsite ka retseptitasu ja kehtestasite visiiditasu viis eurot ka alla kaheaastastele lastele ja lapseootel naistele, kes praeguseni on olnud sellest vabastatud. Aga ma jätkan sealt, kus ma pooleli jäin. Selline järsk visiiditasu tõus tekitab olukorra, kus eelkõige maapiirkondade inimesed lihtsalt ei pääsegi eriarsti juurde – ja seda sellel põhjusel, et pole raha. Samal ajal kuuleme meediast, kuidas erinevad arstid ja spetsialistid manitsevad inimesi oma tervise eest hoolitsema, räägivad, kuidas tuleb oma terviseprobleemiga varakult arsti poole pöörduda ja kuidas iga aasta tuleks tervist kontrollimas käia. Me ei räägi siin perearstiteenusest, nagu vereproovid või vererõhu mõõtmine või stetoskoobiga südame ja kopsude kuulamine. Pean silmas just eriarste kui kitsama eriala spetsialiste, sest nemad tegelevad sügavamate ja tõsisemate terviseprobleemidega. Veel räägivad igasugused asjapulgad tervena elatud aastatest ja elukvaliteedist ning inimese enda vastutusest tervise hoidmisel ja selle jälgimisel. Seletage mulle palun ka seda, kuidas aitab eriarsti visiiditasu neljakordne tõus kaasa sellele, et inimesed saaksid oma tervise eest hoolitseda ja käia oma terviseprobleemi süvenemist ennetamas, selle kulgu kontrollimas või jälgimise all hoidmas näiteks kardioloogi, uroloogi, ortopeedi või neuroloogi juures?

Aitäh! Suure osa tervisemuredest saavad lahendada perearstid ja pereõed, ja see on kõige õigem koht, kuhu inimene pöördub. Tõesti, nendel juhtudel, kui e-konsultatsiooni järel, mida perearst näiteks eriarstiga teeb, selgub, et esmatasandil patsiendi jälgimisest ei piisa ja on vaja eriarsti vastuvõttu, siis tõepoolest, eriarsti juurde minekul korra aastas inimene maksab visiiditasu, töötav inimene siis uuel aastal 20 eurot. Ka praegu võis töötav inimene käia näiteks ühes haiglas erinevate eriarstide juures, tasudes neljal juhul viis eurot. Nüüd me paneme ka seadusesse, et seda 20-eurost tasu saab võtta korra aastas. Ehk siis olenevalt patsiendi tervislikust seisust ja vajadusest väga paljud inimesed ei hakka rohkem maksma, aga tõepoolest, töötavad inimesed teatud juhtudel võivad eriarstivisiidi eest tasuda rohkem kui seni. Me tõesti oleme harjunud selle viieeurose visiiditasuga ja ideaalsetes oludes võib-olla võiks jätkata samamoodi, aga samas on kasulik kõrvalt vaadata, et eriarstiteenus on väga kallis teenus ka tervishoiusüsteemi jaoks. Ja see, et seal rakendatakse visiiditasuna omaosalust, on tavapärane. Soomes eriarsti visiiditasu on 56 eurot ja nad arutavad selle tõstmise üle. Rootsis on tasulised ka esmatasandi ehk perearsti visiidid. See on instrument selleks, et patsient saaks aru ja tal oleks motivatsioon sellele visiidile päriselt kohale minna, mitte minemata jätta, ja seda tervishoius kasutatakse igas riigis. Ja seda, et tervishoiuteenus igas etapis on täiesti tasuta, ei praktiseeri keegi. See, et see tõus on korraga suur, tõesti on kahetsusväärne, aga selle koormuse õiglasem jagamine, et haavatavad rühmad jätkavad viie euroga ja töötav inimene maksab 20, on see muudatus, mida on ka rahvusvaheliselt soovitatud, et ärge küsige kõigilt ühtemoodi visiiditasu, vaid sihtige paremini seda nendele, kes suudavad koormust kanda. Omaosaluskoormuse analüüsis ka Tervisekassal on ettepanek siduda visiiditasu konkreetse inimese sissetulekuga, sest see rühm, kellel on kõige raskem, on madala sissetuleku teenijad. Töötav inimene töötab Eestis väga erineva sissetulekuga, ja need, kelle sissetulek on madal, nende puhul tegelikult oleks vaja rakendada seda madalamat visiiditasu määra viis eurot. Sissetulekuga visiiditasude sidumist praegu ei luba ei seadus ega infotehnoloogilised lahendused, aga kui me räägime vajaduspõhisusest Eestis, siis see on suund, mida peaks analüüsima ja selle rakendatavust näiteks järgmise paari aasta jooksul tervishoius kaaluma.

Suur tänu! Lisaküsimus, Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! No see on küll väga lihtsustatud näide, mis te tõite, et selle asemel, et minna EMO-sse, käige ikkagi perearsti juures. Tõsiasi on ju see, et perearsti juurde saada on ka väga raske. Te olete ise mitmeid kordi maininud, et perearstidega on meil probleem, on nende puudus ja tulevikuvaates samuti tekib väga suur puudus. Aga mis siis inimesel üle jääb – tulebki EMO-sse pöörduda. Vastasel juhul, kui ta EMO-sse ei pöördu ja ootab perearsti, siis mingiks hetkeks seda inimest lihtsalt ei ole enam. Sellisel viisil neid muresid ikkagi ei lahendata, aga mul on selline tunne, et teie küll tahaksite seda sellisel viisil lahendada. Kahju! Nüüd, kui me vaatame seda seaduseelnõu, perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 507, see on see kobareelnõu, tegelikult kobarkäkk, siis siin on toodud välja hästi palju erinevaid valdkondi, mille puhul osaliselt vastutate teie ja osaliselt vastutab teine minister, Riisalo. Ta tunnistas üles, et mis puudutab Tervisekassat, siis ta ei ole pädev nendele küsimustele vastama. Nüüd ma küsin teilt. Siin, selle seaduse seletuskirjas, lehekülg 16, on välja toodud Tervisekassa puudujääk – kõik need meetmed, mis selle eelnõu § 6 punktis 2 on välja toodud, kus te tahate nii-öelda reservidest suurema osa puudujäägist katta, arusaadav. Nüüd, siin on lihtsalt toodud välja, et ettenähtud eelarvepositsioon 2026 on –224,6 miljonit. Läbi selle seaduse tõhustatakse, muudetakse seda teenuse osutamist ja peaks vähenema see puudujääk –195,4 miljonile. Ja sulgudes on, et muudatuste mõju on tegelikult 51,4 miljonit. Kas midagi ei klapi? Ma ei saa aru. Kas siin on viga sees? Ma tahaksin küsida, mis siis tegelikult läbi selle patsiendi …

Teie aeg!

… visiiditasu tõstmise, muude tasude tõstmise … Kui palju on see summa, mida tegelikult vastavalt sellele seadusele riik kokku hoiaks?

Aitäh! Suurel osal Eesti inimestel on olemas perearst, väga hea perearst, ja tema peaks olema esimene kontakt. Lisaks töötab meil perearsti nõuandetelefon, kuhu saab igal ajal helistada. Teatud juhtudel on võimalik ka retsepti pikendada perearsti nõuandetelefoni 1220 vahendusel, ilma et peaks erakorralise meditsiini osakonda minema. Erakorralise meditsiini osakond on ikkagi tõesti erakorraliste tervisemurede lahendamiseks. Lõpuks on see koormav nii inimese kui ka süsteemi jaoks, kui tuleb pikas järjekorras oodata. Konkreetselt perehüvitiste seaduse seletuskirjast – Signe Riisalo vastas korrektselt, et selle asemel, et numbreid ja komakohti kommenteerima hakata, ta annab selle info mulle edasi ja vastus tuleb kirjalikult. Kui see ei ole juba teile postkasti jõudnud, siis lähiajal jõuab. Ma tean, et seda vastust pannakse kokku. Konkreetselt leheküljel 16 on, ma ei tea, eksimus, näpuviga, kasutatakse kevadprognoosi andmeid, mitte suveprognoosi andmeid. See mõju 2025. aasta eelarvele – visiiditasu, retseptitasu ja voodipäevatasu tõus ja statsionaarse õendushoolduse omaosaluskoormuse vähendamine – kokku on suurusjärgus umbes 20 miljonit. Lisaks sellele, nii nagu maksumaksja raha vastutustundliku kasutamise nimel pingutavad kõik ministeeriumid ja asutused, otsib ka Tervisekassa viisi, kuidas tõhusamalt raha kasutada – on need siis ravimite ühishanked või teised võimalused –, ja sealt tuleb täiendav sääst, 21 miljonit aastal 2025. Nii et need kaks summat peaksid selle mõju kokku andma, aga täpsemad arvutused tulevad teile kirjalikult.

Aitäh! Proua minister, palun!

Suur tänu! Lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.