Telefoni petukõned. Statistika, meetmed selle tegevuse tõkestamiseks.

Esimene küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on telefoni petukõned, statistika, meetmed selle tegevuse tõkestamiseks. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea siseminister! Teil on oma valdkonnas nagu kord käest ära, ma mõtlen. Kuidas seda teisiti saab nimetada, kui näiteks Riigikogu liige Lauri Laats saab põhimõtteliselt iga päev kõnesid võõrastelt numbritelt, tihtipeale pöördutakse minu poole vene keeles, ja kui ma küsin, milles asi, siis öeldakse, et helistatakse kas politseist, maksuametist või mõnest muust asutusest. Ja kõik toimub vene keeles. Ja kui ma [ütlen], et äkki räägiks eesti keeles, siis jätkatakse ikkagi. Ehk siis igal juhul see viitab petukõnele. Lisaks sellele, need kõned tehakse Eestis registreeritud numbrite pealt. Ja kui näiteks praegu, kui me siin oleme, keegi mulle helistab, siis ma seda kõnet ju vastu ei saa võtta, aga kui ma helistan nendele numbritele tagasi, siis selgub, et seal teisel pool vastavad meie inimesed, kes ei ole nende petukõnedega kuidagi seotud. Ehk mingil viisil kasutatakse nende numbreid. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et kui lugupeetud siseminister helistab [mulle], Lauri Laatsile, aga ma hetkel ei saa vastata, ja ma hiljem helistan Lauri Läänemetsale tagasi, siis Lauri Läänemets ütleb minule, et tead, ma ei ole sulle helistanud. Selline süsteem toimib. Sellest lähtuvalt ma tahakski küsida, et kas avaldusi seoses nende petukõnedega on palju tulnud. Kas nende petukõnede arv on suurenenud? Mida statistika näitab? Millisel viisil ja mis meetmeid võetakse tarvitusele, et selline petukõnede laviin lõppeks või kuidagi saaks selle valdkonna korda?

Aitäh, lugupeetud küsija! Austatud parlament! Teema on täiesti tõsine ja küsimus ei ole mitte ainult Eestis, vaid tegelikult ülemaailmselt on pettused, kaasa arvatud petukõned, kuritegelike ühenduste nii-öelda uus suund. Järjest rohkem ja rohkem nad levivad. Eestis eelmisel aastal kaotas 524 inimest ligi 3 miljonit eurot petukõnede tõttu. Sellel aastal on kannatanuid 270 ja kogukahju on hetkel 1,5 miljonit eurot. Arvatavasti need numbrid on oluliselt suuremad, sest kõik inimesed sellest teada ei anna. Nüüd, mis puudutab petukõnede tegemist Eestis, siis põhimõtteliselt võiks öelda, et lõpuks tabatakse kõik, kes teevad seda Eestis. Probleem on selles, et neid kõnesid tehakse väljastpoolt Eestit. Need kõnekeskused asuvad Indias, riikides, kus on kasutusel vene keel, kus inimesed räägivad vene keelt. See on ka põhjus, miks Eestis tabavad petukõned suures osas neid inimesi, kes vene keelt hästi valdavad. Nendega on võimalik petukõnesid peamiselt läbi viia. Nii ta kahjuks on. Nendes kõnekeskustes töötavad inimesed teavad, mida nad teevad. Nad on kahjuks väga tihti nendes riikides, kus meil puuduvad riiklikud õigusabilepingud ühel või teisel põhjusel. Nendeni jõudmine on oluliselt keerulisem olnud. On ka positiivseid näiteid Eesti politsei tööst. Põhja prefektuuri küber- ja majanduskuritegude talituse eestvedamisel toimus aprillis näiteks üks rahvusvaheline politseioperatsioon, kus Eesti roll oli mõjutada ja heidutada tuhandeid kurjategijaid enda loodud tarkvara abil. Operatsiooni käigus sulges politsei 227 veebilehte, kus tehti õngitsusrünnakuid. Eesti kriminaalpolitsei kogutud teabe alusel peeti 17 riigis kinni 37 kurjategijat. Kinnipidamistega koos suleti ka seni suurim õngitsusteenuste platvorm LabHost, mis pakkus teenusena eelvalmistatud libalehti, õngitsussüsteemi levitamise süsteemi, SMS-e ja kõiksugu muid selliseid asju. Nii palju, kui me vähegi suudame, me tegeleme [selle teemaga]. Politsei pöörab petukõnedele oluliselt rohkem tähelepanu kui varasematel aastatel. Aga nagu öeldud, mis toimub Eesti sees, sinna politsei jõuab, varem või hiljem need inimesed kätte saadakse. Välismaalastega on keerulisem.

Suur tänu! Lauri Laats, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Te tõite need arvud välja, et eelmine aasta oli [neid inimesi] 540. Need on need inimesed, kes on juba politseisse pöördunud, need [juhtumid] on registreeritud, tõenäoliselt see arv on suurem. Ja kogukahju inimestele tekitati kolme miljoni euro ulatuses, mis puudutab eelmist aastat. Selle aasta statistika näitab – aasta ei ole veel läbi –, et arvud on vastavalt 1,5 miljonit eurot [kahju] ja 270 inimest on pöördunud. Te mainisite, et need, kes tegelevad sellega Eestis, saadakse kätte või vähemalt on võimalus nendega rohkem tegelda. Aga mis see proportsioon on ikkagi, kui palju kogu sellest mahust tuleb välismaalt ja kui palju Eesti-siseselt sellega tegeldakse? Ja see põhiküsimus: see reaalselt segab ju, kui me räägime isiklikult minust, minu tööd. Selge on see, et fraktsiooni esimehele helistavad hästi palju ka ajakirjanikud, ja mõned ajakirjanikud veel mul ei ole oma raamatus kirjas ehk nimepidi ma neid ei tea. Ja mul on tekkinud juba selline kartus, et kui ma tagasi helistan sellele telefonile, mis on Eestis registreeritud numbriga, siis seal taga ei ole tegelikult see inimene, kes on mulle helistanud. Kas seda süsteemi ei saa Eesti instantsid, institutsioonid, kes sellega tegelevad, takistada? Et vähemalt, kui see kõne tuleb sisse, oleks ta täpselt selle numbri pealt, kust algne kõne sai alguse, mitte nii, et see libakõne tuleb Eestis registreeritud numbri pealt, aga selle telefoni omanik tegelikult asjasse üldse ei puutu. Minu arust see on väga suur probleem.

Aitäh nende täpsustavate küsimuste eest! Teil on täiesti õigus. Nii palju kui mina tean, on seda keeruline kuidagi takistada. Seda tõesti tehniliselt, tehnoloogiliselt tehakse niimoodi, et kuvatakse ühte numbrit, aga kõne tuleb hoopis teiselt numbrilt, mis on peidetud. Niimoodi on. Ja päris paljude petukõnede puhul. Nagu ma ütlesin, politsei nii palju kui võimalik tegeleb sellega, ka koos partneritega teistest Euroopa riikidest, sest see ei ole ainult Eesti probleem. Me ju teame seda, et hübriidrünnakute vormis täpselt samamoodi saadetakse SMS-e ja kõike muud haridusasutustele, igale poole tehakse kõnesid. Ameerika Ühendriikides täpselt samamoodi. Keeruline on kõigile neile jälile jõuda, see võtab väga palju aega ja vajab väga suurt pingutust. Samas on ka häid koostöö näiteid. Tihti on [pettus] lõpuks kuidagi postipaki saatmisega seotud – paned raha sinna pakiautomaati ja saadad ära. DPD, Omniva, Itellaga koostöö [on olnud hea], nad on väga kiiresti reageerinud, pannud inimestele oma pakiautomaatidesse, kodulehtedele selle informatsiooni, et vaadake, olge ettevaatlikud, ärge saage petta. Kindlasti aitab inimeste teavitamine – ja seda ka politsei teeb. Alati igast sellisest juhtumist, eriti kui [kurjategija] kätte saadakse, teavitatakse üldsust, aga muidu ka [räägitakse] võimalikult palju, et inimesed oleksid tähelepanelikumad. Ja päris palju saavad inimesed ise ära teha. Kõige olulisem: PIN2 koodi mitte kellelegi mitte kunagi anda. Me oleme sellest palju rääkinud, ent ikka on väga palju inimesi, kes lõpuks annavad. Teiega on hea, te suudate arvatavasti selle kõne ja tausta ära filtreerida sellel hetkel, kui see kõne tuleb. See kriitiline meel on siin olemas. Aga tihti aetakse inimesi segadusse, et nende valvsust uinutada, tehakse neid kõnesid sellisena, et tuleb kõne, öeldakse, et teil on seal kuskil pangas probleem, lahendage see ära. Algab lihtsalt järgmine kõne nii-öelda politseilt, öeldakse, et siin on mingid jamad, et nüüd te peate nii tegema. Lõpuks tuleb neid kõnesid nii palju peale, et inimene täpselt aru ei saa, ja siis juhitakse teda ikka neid oma otsuseid tegema. On [teada] üks juhtum sellel aastal ühe 27-aastase naisega, kes kõigepealt oma 21 000 eurot ära andis, siis müüs auto maha, andis ka selle raha ära, ja sellel hetkel, kui ta maja müüki pidi panema, ta pöördus igaks juhuks politseisse. Seal saadi pidama. Nagu näha, ka väga noored inimesed, kes võiksid olla väga teadlikud, satuvad kahjuks [pettustesse]. Nii et teemapüstitus on täiesti õige, me võtame seda väga tõsiselt ja teeme pingutusi, et neid küsimusi lahendada.

Suur tänu! Ja järgnevalt lisaküsimus, Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tegelikult ma arvan, et te olete minuga nõus, et viimasel ajal needsamad petturid on aina nahaalsemaks muutunud ja käituvad jultunult. Kui esialgu [nõuti] ainult igasuguseid PIN-koode telefoni teel, siis nüüd põhimõtteliselt on juba asi päädinud sellega, et konkreetsed inimesed füüsiliselt tulevad inimestele koju, selleks et neilt raha, sularaha saada. Ja ma arvan, et siin ikkagi meie Eesti inimesed ootavad politseilt rohkem sekkumist. Ma saan aru, et ressurss on piiratud, aga see on, ma arvan, jälle see teema, millest te peaksite oma kolleegidega valitsusest rääkima. Meil on seda ressurssi vaja suurendada ja meil on vaja suurendada ka politseinike palkasid, et inimesed tahaksid politseisse tööle minna. Samas te rääkisite päris palju reaktiivsest tegevusest politsei poolt. Mina tahaksin küsida ikka proaktiivse tegevuse kohta ehk, teisisõnu, see teavitamine, millest te rääkisite, minu meelest ei ole absoluutselt piisav, seda tuleks suurendada kordades. Ma arvan, et on vaja saata inimestele postkastidesse otsepostitusega konkreetsed bukletid eesti keeles, vene keeles, inglise keeles, kus oleks väga konkreetselt välja toodud, mida inimesed peaksid vältima, kuidas inimesed peaksid tegutsema ühes või teises olukorras, politsei kontaktid, kuhu nad võiksid pöörduda veel enne, kui nad hakkavad igasuguseid PIN-koode kuskile sisestama ja nii edasi ja nii edasi. Kas selline tegevus on ka plaanis?

Suur tänu teile! Mida täpselt politsei teeb, kõiki neid asju nii täpselt ei oska ma teile kohe öelda. Kindlasti politsei olemasolevate võimaluste raames proovib seda ennetustegevust maksimaalselt teha. Ja sellel ennetusel, nagu ma ütlesin, on kaks peamist [fookust]. Üks on see, et mida rohkem me avalikustame, mida rohkem meedias ilmub neid lugusid, kuidas, milliste skeemidega inimestelt [raha] välja petetakse, seda rohkemad inimesed saavad seda lugeda ja võib-olla [tekib] kuklas mingisugune mõte, kui nendeni jõutakse. Ja teine loomulikult on see, et mis hetkel valvas tasub olla. Põhimõttelised soovitused: üks on see, et saab PPA kodulehelt vaadata enamlevinumate pettuseskeemide kohta, et kuidas need käivad. Siis, kui inimesed saavad näiteks telefonikõne, kus palutakse alla laadida AnyDesk või TeamViewer, need on kaugjuurdepääsuprogrammid – seda kindlasti mitte teha, et oma arvutile ligipääsu anda. PIN2, ma juba siin rääkisin, PIN1-ga ei juhtu õnneks midagi, aga PIN2 on lõpuks allkiri. Siis, kui öeldakse – tihti töötavad inimeste peal ka need asjad –, et me kaasame teid salaoperatsiooni, esitletakse ennast kaitsepolitseiniku või politseinikuna. Kui keegi hakkab kedagi Eestis kaasama telefoni teel või e-maili teel salaoperatsiooni, siis kindlasti tegemist ei ole Eesti õiguskaitseasutustega. Sõna "salaoperatsioon" on seal nagu esimene selline kriitiline äratustuli juba. Ja loomulikult, kui keegi palub anda kiirelt sularaha või palub selle panna pakiautomaati, siis kindlasti on tegemist pettusega ja need kontaktid või see kõne tuleb kohe katkestada ja politseid sellest teavitada. Teema on oluline. Teie nii-öelda tähendused või osutused on väga olulised. Mul on väga hea meel, et te selle teema tõstatate. Ja omalt poolt ütlen, et politsei kindlasti teeb endast oleneva, nii palju kui võimalik on selle ressursi piires, et kõike seda ennetada ja neid riske maandada. Ja loomulikult see ennetus, nii nagu te ütlesite, teavitamine, et neid asju ei juhtuks, on ka väga oluline.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.