Perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (507 SE) esimene lugemine

Asume tänase päevakorra juurde. Täna on päevakorras viis punkti, neist esimene on Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 507 esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu juhatus! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nii, perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 507. Eelnõu on arusaadavalt seotud ka riigieelarvega ja seetõttu püüame seda menetleda sellises ajaraamis, [et see menetlus toimuks] enne riigieelarve seaduse [menetlust]. Eelnõu koosneb üsna mitmest muudatusest, mis puudutavad nii sotsiaalkaitsevaldkonda kui ka tervisevaldkonda. Eelnõus on alljärgnevad teemad. Kõigepealt, vanemahüvitise ülempiiri alandamine ja vanemahüvitise lae toomine üle-eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu kolmekordselt tasemelt kahekordsele tasemele. See puudutab 12% vanemahüvitise saajatest, umbes 3500 isikut. Samal ajal kaotatakse tulu teenimise korral hüvitise vähendamine: vanemahüvitise saamise perioodil lapse pooleteise aastaseks saamiseni lapsevanem, kes on vanemahüvitise saajana kodus ja last kasvatab, saab töötada, ilma et tema sissetuleku suurust peaks jälgima ja vajaduse korral tema vanemahüvitist alandama. Edasi on sotsiaalmaksuseaduse muudatused. Me lõpetame ülalpeetava abikaasa ravikindlustuse eest maksmise. Praegu makstakse 1051 sellise inimese ravikindlustuse eest. Nende 1051 lapsevanema puhul, kes on kodus alla 3‑aastase lapsega või kasvatavad vähemalt kolme alla 8‑aastast last või kellel on seitse ja enam last, on probleemi teine külg see, et nende pensionikindlustuse eest ei maksta ja see paneb nad tulevikus keerulisse olukorda. Samal ajal tuleb meelde tuletada, et kuni lapse 3‑aastaseks saamiseni on kõikidel lastega kodus olevatel vanematel õigus ravikindlustusele, nii ka ülalpeetaval abikaasal või registreeritud elukaaslasel. Veel üks muudatus, mis puudutab sotsiaalkaitsevaldkonda, on menetlustähtaegade pikendamine: puude raskusastme tuvastamise, nagu ka pensionitaotluse menetluse aeg [pikeneb] 15 tööpäevast 30 tööpäevani ja perehüvitiste taotluse menetluse aeg – sõltuvalt toetuse liigist on see praegu 5–10 päeva – 30 tööpäevani. Siin tuleb muidugi kohe öelda, et enamik nendest tekkivatest staatustest ei ole üllatuslikud, mis tähendab, et kui inimene hakkab taotlema piisavalt vara, siis saab ta õigeks ajaks oma asjad tehtud. Nüüd tervisevaldkonda puudutavad muudatused. Kõigepealt Tervisekassa reservide senisest suurem kasutamine. Nõukogu otsusega saab jaotamata kasumi kasutusele võtta ja maha tuleb piirang, mis on seni olnud Tervisekassa kasumi kasutamisel, mille järgi kasutusele sai võtta kuni 30%, aga mitte rohkem kui 7% eelmisel kalendriaastal Tervisekassa eelarves ette nähtud tervishoiuteenuste kulutustest. See piirang kaob ja nõukogu otsusega saab jaotamata kasumit kasutusele võtta. Tervisevaldkonna muudatus on veel see, et laieneb Tervisekassa õigus [kahjusid] sisse nõuda. Tervisekassa seisukohalt ei ole ravikulude tegemisel vahet, kas isik, kes kahju sai, on kindlustatud või kindlustamata. Tervisekassa on kulutuse teinud ja kahju tekitajalt on ka tulevikus, sõltumata isiku kindlustatusest, võimalik kahju sisse nõuda. Need muudatused jõustuvad üldises korras ehk seaduse vastuvõtmisel ja väljakuulutamisel. Tervisevaldkonna [järgmised] kolm muudatust on seotud visiiditasu, voodipäevatasu ja retseptitasuga. Kõigepealt visiiditasust. Ambulatoorses eriarstiabis, kaasa arvatud ka vältimatus arstiabis ja tervishoiutöötajaga võrdsustatud isiku teenuse eest tasumisel, tõstetakse visiiditasu seniselt 5 eurolt 20 eurole. Selle muudatuse sihtgrupi hinnanguline suurus on 550 000 inimest. Haavatavamas olukorras isikutel jääb jätkuvalt visiiditasuks 5 eurot. Mainida tuleb, et senine visiiditasu on kehtinud aastast 2013. Oluline on ka see, et visiiditasu võib küsida ühekordselt. Kui inimene jääb teenuseosutaja juurde jälgimisele või ravile, siis korduvat visiiditasu küsida ei ole õigustatud. Nüüd räägin haavatavamas olukorras olevatest isikutest, keda on hinnanguliselt 700 000. Nendeks on kuni 19‑aastased lapsed, lapseootel naised, alla 1‑aastase lapse emad, üle 63‑aastased isikud, kõik pensionärid, töötud, toimetulekutoetuse saajad ja osalise või puuduva töövõimega inimesed. Kõigi nende inimeste puhul, kes on ka rahaliselt haavatavamas seisus või kelle ravivajadus võib olla kõrgem, muudatust ei toimu ja nendele jääb kehtima 5‑eurone visiiditasu. Voodipäevatasu. Voodipäevatasu muudeti viimati 2013. aastal ja see on sellest ajast saadik olnud 2 eurot ja 50 senti. Voodipäevatasu tõstetakse 5 eurole. Sihtrühmas, keda see võiks puudutada, on 130 000 inimest. Kuivõrd on seatud ülempiir, siis kõrgemaks kui 50 eurot ei lähe voodipäevatasule tehtud kulu kellelgi. Retseptitasu tõstetakse 2.50‑lt 3.50‑le. See tasu on olnud muutumatu alates 2018. aasta 1. jaanuarist. Sihtrühma suuruseks saab pidada umbes 900 000 inimest. Ka siin on oluline meelde tuletada, et meil on seatud piir. Kui inimene teeb retsepti[ravimitele] kulutusi rohkem kui 100 euro eest, [100–300 eurot,] siis on tal õigus automaatsele hüvitisele ehk igalt [100 eurot ületavalt eurolt] 50% tagasi saada. Kui inimene teeb kulutusi rohkem kui 300 eurot, siis on tal õigus automaatselt tagasi saada 90% [300 eurot ületavalt osalt]. Oluline on markeerida, et kuigi selles eelnõus seda ei leia, siis tervishoiuteenuste loetellu tuleb positiivne muudatus, mis aitab statsionaarset õendusabi [kasutavaid] inimesi ja vähendab nende kulutusi teenusele. Ravikindlustuse seaduses täpsustatakse haigushüvitiste arvutamise põhimõtteid mitme tööandjaga töötaja pikaajalise haiguslehe ajal, kui tal ühe tööandja juures on õigus palgahüvitisele. See muudatus on suures osas tehniline. Kui me seni oleme arvutanud inimestele hüvitise summeeritult, siis nüüd arvutatakse seda igalt tööandjalt saadud sissetuleku pinnalt, mis annab konkreetsema ja täpsema tulemuse. Töövõimetuslehel esitatava kehtiva töötasu mõiste täpsustamine on samamoodi tehniline ja tuleneb suuresti tööandjate palvest või ootusest, et seadus oleks selgem ja ka seaduses oleks viide, millele tugineda, kui töötasu mõistet kasutatakse. Viide on metoodikale, mis on toodud [määruses] "Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord". Kehtestatakse ka ajutise töövõimetuse hüvitise piirmäär. Selle hüvitise ülempiir saab olema kahekordne Eesti keskmine brutopalk ja loogika on siin samasugune nagu vanemahüvitise ülempiiril. Haigus‑ ja hooldushüvitise eelarve kulud on viimase 10 aastaga suurenenud 92 miljoni euro võrra, kasv on 170%. Suurenemist mõjutab enim palgakasv, mis on olnud 93%. Prognoositav palgakasv on ka edaspidi umbes 5,5% aastas, täpsemalt 5,4% aastas, mistõttu on soov ka sellele kulule kontroll peale saada. On veel muudatusi. Tööandjale tahetakse sotsiaalmaksuvabastuse [laiendamisega] anda võimalus kompenseerida töötajatele hüvitise ülempiiri ja saamata jääva töötasu vahe. Ehk kui me [kehtestame] ajutise töövõimetuse hüvitisele piirmäära ning tööandjal on soov ja valmidus, siis on tal võimalik tegeliku töötasu ja kahekordse keskmise brutosissetuleku vahe töötajale sotsiaalmaksuvabastusega kompenseerida. Sama kehtib ka FIE-de haigushüvitise sotsiaalmaksuvabastuse puhul. Mõju riigieelarvele. Sotsiaalvaldkonna muudatustest tekib 2025. aastal 280 000 eurot täiendavat kulu, kuid 2026. aastast alates on kokkuhoid vastavalt 18,3 miljonit, siis 29 miljonit ja 2028. aastal 35,3 miljonit eurot. Peaasjalikult on täiendav kulu, mis 2025. aastal tekib, mõeldud ettevalmistuste jaoks, et muuta meie IT-süsteeme. Muudatused jõustuvad järgmiselt. Vanemahüvitise ülempiiri vähendamine jõustub 2026. aasta 1. jaanuarist, samamoodi jõustub ülalpeetava abikaasa ravikindlustuse muudatus 2026. aasta algusest, ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri kehtestamine jõustub samamoodi 1. jaanuarist 2026, menetlustähtaegade pikendamise ja retseptitasu muudatused jõustuvad 2025. aasta jaanuarist, visiiditasu ja voodipäevatasuga seotud muudatused 2025. aasta 1. aprillist. Tervisekassaga seotud ülejäänud muudatused jõustuvad üldises korras. Nüüd ka tervisevaldkonnas [tehtavate muudatuste] mõjust riigieelarvele. Visiiditasu tekitatud positiivne mõju riigikassale on 2025. aastal 6,6 miljonit, järgmistel aastatel 8,8 miljonit. Voodipäevatasu [muudatus toob] esimesel aastal 1,2 miljonit, edaspidi 1,6 miljonit. Seotud on see [vahe] arusaadavalt sellega, et mõlemad meetmed rakenduvad esimesel aastal alles aprillikuust. Retseptitasu positiivne mõju eelarvele on 10 miljonit. Nüüd ma pean ise ennast korrigeerima, sest visiiditasu [muudatus] ei anna juurde mitte riigieelarvele, vaid tervishoiuteenuse osutajale, nagu ka voodipäevatasu [muudatus], retseptitasu [muudatus] aga Tervisekassale. Miks on see oluline? Sellepärast, et nendesamade summade abil on tervishoiuteenuse osutajal, aga ka Tervisekassal võimalik pakkuda inimestele tervishoiuteenuseid, ilma et järjekorrad pikeneksid, nad saavad pakkuda olemasolevate vahendite eest inimestele täiendavaid teenuseid. Aitäh! Nüüd olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi tõepoolest on. Urmas Reinsalu, palun!

Proua minister! See seaduseelnõu on valetav seaduseelnõu. Ma tahaksin teilt saada konkreetset vastust, kes selle vale taga on. Nimelt, seaduseelnõu seletuskiri kõneleb ühes lõigus demograafilisest mõjust ja nendib: "Seaduseelnõu ebasoovitava mõju riskiks on veel võimalik mõju sündide arvule, sest igasugused muudatused perepoliitikas, mis perede hüvesid vähendavad, loovad peredes teatavat ebakindlust." See on õige väide. Teie oma seaduseelnõuga, teie oma poliitikaga süvendate demograafilise katastroofi ajal seda demograafilist katastroofi ja perede ebakindlust, mitte ei tasakaalusta seda. Kuid samas, selle lõigu lõpul olete jõudnud järeldusele, et muu hulgas on vanemahüvitise ülempiiri alandamise mõju sündimusele pigem positiivne. Niisugune väide. Mul on küsimus, et kui te ütlete, et sellise meetme vähendamine on positiivne, siis palun nimetage mulle, kas teie seisukohaga, valitsuse seisukohaga nõustub ükski Eesti demograaf, samuti, kes konkreetselt, millised ametnikud on koostanud selle, mis kannab uhket nime "Mõjuanalüüs".

Aitäh küsimuse eest! Hinnangutele ma ei vasta, küll aga saan ma vastata sisuliselt. Samamoodi ei vasta ma sellele, kes konkreetselt on need tekstid kirjutanud, sest ... (Hääl saalist.) Üks moment, ärge palun segage vahele, ma räägin! See on seletuskirjas täpselt kirjas, kes on seletuskirja ja eelnõu autorid. Mul ei ole praegu seletuskirja siin käepärast, et ma saaksin neid nimesid öelda, aga need on avalikud ja teile teada. Selles eelnõus, kus on palju erinevaid muudatusi, on kaks asja, mis peaasjalikult mõjutavad lastega peresid. Esimene neist on ülalpeetava abikaasa ravikindlustus, mis puudutab 1051 lapsevanemat. Ütlen igaks juhuks ära, et ei tekiks segadust ega arusaamatust: tõsi on see, et 90% nendest on naised. Nende vanus jääb 30 ja 49 eluaasta vahele. 33%‑l nendest on üks laps, 52%‑l kaks last ja vaid 15%‑l kolm ja enam last. See näitab seda, mida ma olen ka varasemalt öelnud ja mida te mulle ette heidate, et tegemist on nende leibkondade või nende peredega, kus on selline elukorraldus võimalik, sest ühe lapsevanema sissetuleku puudumine ei mõjuta pere majanduslikku toimetulekut selliselt, et see elustiil ei oleks võimalik. Kordan üle: kuni [lapse] kolmanda eluaastani on kõikidel kodus olevatel lastevanematel tervisekindlustus. Teine on vanemahüvitise lae korrigeerimine: üle-eelmise aasta sotsiaalmaksuga maksustatud sissetuleku kahekordne [suurus] tänase kolme[kordse suuruse] asemel. Seal me näeme, et tegemist on 12%‑ga ehk umbes 3500 inimesega nendest, kes vanemahüvitist saavad. Me teame, et nendest 3500 inimesest, kes hakkavad vanemahüvitist vähem saama, on 37% mehed. Ema vanemahüvitist, mis ületas üle-eelmise aasta kahekordse keskmise töötasu piiri, sai umbes 1200 isikut, 10% kõikidest ema vanemahüvitise saajatest. Sellest saab teha järelduse – seda ei saa peredele ette heita, sest seadus on seda võimaldanud –, et loomulikult on pere sissetulekute maksimeerimiseks valitud, kummal lapsevanemal on mõistlikum koju jääda. Sagedasti on nendes olukordades vanemahüvitise saaja isa, kuigi lapsi kasvatab kodus tegelikult ema, kes on tööturult eemal. Ei ole põhjust arvata, et see [muudatus] oluliselt mõjutaks sündide arvu. Need inimesed, kes mõni nädal tagasi Pere Sihtkapitali korraldatud demograafiaseminaril osalesid, kuulsid seal, et Eesti vanemahüvitise süsteem on olnud hea ja toetanud laste sündimist, aga kuulsid seal ka seda, et väike sündide arv on kõige rohkem seotud [sünnituste] edasilükkamisega kuni 24‑aastaste naiste seas. Vanemas vanusegrupis naistel [sünnitusi] vähem ei ole olnud. See [edasilükkamine] seab piiri, sest kogu lapsesaamise periood on selle võrra lühem ja seetõttu meil sünnibki vähem lapsi. Nagu te kõik teate, ma olen korduvalt seda ka siit puldist öelnud, selle aasta lõpuks valmib nii vanemahüvitise kui ka lastetoetuste analüüs ja seal on ka poliitikasoovitused, mis on läbi räägitud demograafidega.

Suur tänu! Urmas Reinsalu, käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Härra Riigikogu esimees! Proua minister vastas mulle ja ma tunnustan seda, et minister vastas pikalt, kuigi ta ei rääkinud mitte sellest, mille kohta ma tegelikult küsisin. Tõsi, minu küsimusele eelnes ka hinnanguline otsustus, mis oli loomulikult retoorilise iseloomuga. Minu küsimus oli konkreetne: milline demograaf on selle mõjuanalüüsi koostanud? Sellele ma vastust ei saanud. Küll viitas proua minister, et seletuskirjas on nende inimeste nimed olemas, aga tema käsutuses seletuskirja ei ole.

Mul ei ole hetkel seda tõesti kaasas.

Minul on palve, sest nii ei ole võimalik, see on nii oluline küsimus. Me tegeleme siin tegelikult perede kindlustunde purustamisega valitsuse poliitilise agenda osana, aga ministril ei ole isegi seletuskirja kaasas ja ta selle taha nii-öelda taandudes ei nimeta, kes on koostanud mõjuanalüüsi, mis ütleb, et selle [eelnõu] mõju sündimusele on positiivne. Mõju sündimusele on positiivne! Mul on palve, et istungisaali töötajad tagaksid proua ministrile seletuskirja, et proua minister saaks öelda, kes konkreetne inimene on esitanud väite, mis on [siia saadetud] Vabariigi Valitsuse allkirjaga, et perede kindlustunde habrastamine selliste meetmetega mõjutab sündimust positiivselt. Minu meelest me oleme orwellilikus situatsioonis. Selles asjas tuleb luua põhimõtteline selgus. Kui paradigmaatiline lähtekoht on vale, siis muutuvad kõik nüansid ju mõttetuks.

Härra ... Aitäh!

Minu küsimus on, kas me suudaksime tagada ...

Aitäh, hea kolleeg!

... proua ministrile seletuskirja.

Aitäh, hea kolleeg! Teie küsimus oli, kes. Antud juhul on eelnõu seletuskirja leheküljel 2 kirjas, kes on ette valmistanud vastava eelnõu ja kes on ka hinnanud seda, mille kohta teie olete küsinud, vastavalt sellele, kuidas see eelnõu on kokku pandud. Antud juhul minister on sellele küsimusele ka vastanud. Me liigume ... (Hääl saalist.) Urmas Reinsalu, liigume edasi. Minister andis teile vastuse ja me liigume küsimuste ja vastustega edasi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Me kõik teame, et riigil pole tervishoiu jaoks piisavalt raha. Küsimus on selles, kust seda raha võtta. Teie teete ettepaneku võtta raha patsientidelt, kellest enamik ei ole rikkad inimesed. Aga miks mitte võtta raha näiteks pankadelt? Keskerakonna fraktsioon tegi ettepaneku kehtestada pangakasumile erimaks. Miks tahab teie valitsus alati pista käe vaeste inimeste taskutesse ega taha võtta raha rikastelt?

Aitäh küsimuse eest! Ma kordan, et visiiditasu just nimelt haavatavamas olukorras olevate patsientide puhul, kes võivad olla suurema ravivajadusega või väiksema sissetulekuga, ei muudeta. Need on kuni 19‑aastased lapsed, rasedad naised, alla 1‑aastaste laste emad, üle 63‑aastased isikud, kõik vanaduspensionärid ja muud pensionärid, töötud, toimetulekutoetuse saajad, osalise või puuduva töövõimega inimesed. Mis puudutab retseptitasu, siis juba selgitasin, et retseptitasu puhul on seatud lagi: kui inimese väljaminekud retseptitasu puhul on üle 100 euro, siis saab ta igalt täiendavalt kulutatud eurolt 50% automaatselt tagasi, ja kui inimene kulutab [retseptiravimitele üle 300 euro], saab ta 90% igalt üle [300 euro kulutatud eurolt] tagasi.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma loen siit, et alates 1. aprillist 2025 suureneb ambulatoorses eriarstiabis visiiditasu 5 eurolt 20 euroni ehk ma ütleks, et neli korda, ja haigla voodipäevatasu suureneb 2,5 eurolt 5 euroni. Ausalt öeldes on see hästi küüniline. Kui me tõstame näiteks tubakaaktsiisi või alkoholiaktsiisi, siis võib alati öelda, et ärge tarbige, siis olete ise terved ega pea ka [aktsiisi] maksma. Siin kahjuks inimene ei saa mitte tarbida, see on see teenus, mida inimene hädasti vajab. Isegi, kui te panete päeva lõpus [tasuks] 100 eurot, siis – ma ei tahaks küll praegu teile selliseid ideid anda – tegelikult on inimene sunnitud arsti juurde minema isegi 100 euro eest. Minu küsimus on see, kas on teil mingi analüüs läbi viidud, kas inimesed, kes on nüüd sunnitud maksma eriarstivisiidi eest 20 eurot, ikka lähevad eriarsti juurde või nad pigem jäävad koju või lähevad tööle, mis tegelikult pikemas perspektiivis tähendab riigi jaoks palju suuremat kulu.

Aastatel 2020–2021 EMO‑sse pöördunud patsientidest umbes 57% olid rohelise kategooria ehk kõige lihtsamad patsiendid, nendega oleks saanud tegelda perearstiabi ja nad poleks pidanud EMO‑sse jõudma. Me oleme kroonilises tervishoiutöötajate kriisis, mis tähendab, et olemasolevat tippspetsialisti tuleks rakendada võimalikult õigel hetkel ja seal, kus inimene seda vajab. Meie tänane süsteem on selline, et tõesti alates 2013. aastast muutumatuna püsinud visiiditasu ei heiduta inimesi pöördumast eriarstide juurde ega EMO‑sse. Soov on, et eeskätt aitaks inimesi esmatasandi tervishoid, me hoiaksime kokku oma ühiskondlikke ressursse ja säästaksime ka meie arste. Ma usun, et nendel hinnanguliselt 550 000 inimesel, kes on tööealised ja kes ei kuulu haavatavatesse gruppidesse, on jõukohane ka 20‑eurost visiiditasu maksta. Rõhutan, et see on olnud 2013. aastast muutumatu, see on pärit veel krooniajast, ümber arvutatud [eurodesse].

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Minu arust on see eelnõu ehe näide kogu valitsuse töö kohta. Valitsusel pikemat plaani tegelikult ei ole. Eesti 200 kogu aeg räägib, et nendel see on, aga sellest eelnõust tuleb välja, et tegelikult ei ole. See eelnõu on Riigikokku toodud ju kiirustades ja kiireloomulisena. Ka seletuskirjas on tegelikult ilusti kirjas kõik see, miks ta sellisel viisil siia on toodud. Loomulikult ei saa siin ka rääkida sellest, et mingisugune sotsiaal-majandusliku mõju [analüüs] oleks tehtud. Aga ma tahaks lihtsalt selgust saada. Seletuskirjas leheküljel 16 räägitakse eelnõu § 6 punktist 2, millega soovitakse Tervisekassa raha kokku hoida. Eelarvepositsioon 2026. aastaks näeb ette, et seal on miinust 224,6 miljonit. Aga see eelnõu, mis on esitatud, tõhustaks seda summas 51,4 miljonit ja seega jääks miinuseks 195,4 miljonit. Kas siin on matemaatiline viga või on küsimus milleski muus? Lehekülg 16 ülemine osa.

Aitäh! Te muidugi saite juba aru, et mul seletuskirja siin kaasas ei ole. Te võiksite selle mulle jättagi siia, juhuks kui veel küsitakse. Aga mis puudutab Tervisekassat, siis siin on kaks olulist muudatust. Kõigepealt see, et me võime reserve suuremas mahus kasutada. (Ministrile ulatatakse eelnõu seletuskiri.) Aitäh! See annab ajutist leevendust paariks järgmiseks aastaks, kuid aktiivse kasutamise korral on paari aasta pärast need reservid ka siis lõppenud. See omakorda tähendab seda, et terviseministril ja valitsusel tervikuna tuleb tegeleda nii tervishoiu tõhustamisega kui ka täiendavate ressursside otsimisega. Nüüd see teine pool, mida ette heidetakse ja mis koormab osa elanike või patsientide rahakotti: visiiditasu, retseptitasu ja voodipäevatasu. Need on just need vahendid, mis vabanevad kas Tervisekassa või tervishoiuteenuse osutaja jaoks, et oleks võimalik ravijärjekordade [pikenemist ära] hoida. Ma ei oska nende summade kohta praegu niimoodi kiiresti [muud] öelda.

Suur tänu! Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma saan aru, et see eelnõu on nagu kahtepidi. Ühelt poolt kiusatakse neid, kellel sissetulek on võib-olla väike, kuigi te tõite ka näite, et pensionäridelt ja noortelt haiglapäevade ja visiitide eest täissummat ei võeta. Aga minu mure on hoopis teistpidine. Edukad inimesed on need, kes Eesti majandust [edasi] viivad. Me näeme väga selgelt, et selle eelnõu tõttu praeguse seisuga 3500 edukat noort peret, kus on väike laps – loodame, et tulevikus on edukaid inimesi rohkem –, saavad pügada selle eest, et nad on edukad. Selle pügamise juures on veel huvitav see, et 2026. aastal ei võeta [aluseks] mitte 2026. aasta kaks keskmist [kuusissetulekut], vaid [aluseks] võetakse kaks aastat varasema aja keskmise palga number. Selle [alusel] saadakse siis niinimetatud emapalka. Aga siin on teine pool veel juures: töövõimetuse hüvitamisega on täpselt sama asi. Ma maksan korralikult sotsiaalmaksu, aga teie otsustate ühel hetkel, et ei, täissummas sa ei saa, saad kahekordse [kuu]palga alusel.

Aivar Kokk, teie aeg!

See tähendab seda, et paljud inimesed ei võta sinist lehte, vaid käivad haigena tööl edasi. Kas te seda soovitegi?

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, me oleme olukorras, kus avalik ootus on, et riik toimetaks kokkuhoidlikumalt, sest on kaks alternatiivi: kas olla kokkuhoidlik või tõsta makse. Praegu on püütud leida tasakaal [nende vahel] või kombinatsioon mõlemast versioonist. Natukene lisatakse julgeolekumaksu ja püütakse olla kokkuhoidlikum. See vanemahüvitise laega seonduv referentsperiood ehk üle-eelmise aasta sissetulek või makstud sotsiaalmaks on kehtinud juba päris pikka aega. Me kõik mäletame, et omal ajal sai see kehtestatud eeskätt seetõttu, et ei tekiks pahatahtlikke petuskeeme, kui inimesed, olles juba lapseootele jäänud, tekitavad endale fiktiivsed ja kõrgepalgalised töökohad. Seetõttu ongi see üle-eelmine aasta seaduses kirjas ja praegu ei ole olnud soovi ega kava seda muuta.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Pole saladus, et inimesed tahavad kulusid kokku hoida, eriti praegusel keerulisel ajal, kui elu aina kallineb. Eriarstijärjekorrad on väga pikad ja on inimesi, kes isegi tõsise murega ei jõua tasulise visiidi eest maksta ja peavad paratamatult pikas järjekorras ootama. Kantar Emor viis läbi meditsiiniasutuste uuringu, millest selgus, et Eesti elanikud on pigem valmis ootama tasuta aega arsti vastuvõtule, kui lähevad tasulisele vastuvõtule, isegi kui ooteaeg on pikk. Nõnda nentis 44% elanikest. Vaid 28% on pigem valmis tasulisele vastuvõtule minema. Lugupeetud minister, kuidas te parandate eriarstiabi kättesaadavust? Kas te näete ohtu selles, et antud eelnõu ja eriti need uuendused, mis puudutavad erinevate tasude tõstmist, suurendavad märgatavalt nende inimeste arvu, kes ei saa õigel ajal eriarstiabi?

Aitäh küsimuse eest! Eriarstide hulk on piiratud ja kiiresti eriarste kuskilt juurde ka ei tule. See on üsna pikk periood, kui arstiks õpitakse ja [selleks tööks] ettevalmistusi tehakse. Eesti inimestel on harjumus eriarsti juurde minna, pigem me oleme arstiusku rahvas, me soovime minna arsti juurde. Kahjuks on nii, et kõikidel juhtudel see vajadus puudub. Perearst saab aidata, ka meie enda tervislikumad eluviisid aitavad kaasa, aga eeskätt just perearst on see, kes peaks andma hinnangu, kas inimesel on tarvidust [eriarstiabi järele] või ei ole. Ka natukene kõrgem visiiditasu mõnda inimest võib-olla distsiplineerib, mis omakorda jätab arstidele aega ja need inimesed, kes on haavatavamas olukorras ja peavad oma sissetulekute tõttu rohkem [kokku hoidma], saavad parema ligipääsu tasuta arstiabile. Kusjuures, rääkides nendest haavatavamatest või madalama sissetulekuga või suurema ravivajadusega inimestest, siis nende puhul, nagu täna juba korduvalt öeldud, ei ole ka visiiditasu tõstetud, see jääb 5 eurole.

Aitäh! Järgnevalt Andre Hanimägi, palun!

Hea esimees! Lugupeetud minister! Küll oleks hea, kui laual oleks alati ainult head otsused ja alternatiivid, aga ma pean meelde tuletama, et oli ka alternatiiv, mida siin-seal arutati, et vanemahüvitise perioodi vähendada. Sotsiaaldemokraadid lõid selle muidugi kiirelt laualt maha ja mul on hea meel, et seda me siin ei aruta. Aga mis puudutab seda lage, mille pärast ka minust vasakul käel [istuvad], aga parempoolsed erakonnad väga muret tunnevad, siis kas ma saan õigesti aru, et praeguse seadusemuudatusega me näeme ette, et edaspidi muu tulu teenimine samal ajal, kui sa saad ka vanemahüvitist, ei mõjuta mitte midagi ehk tegelikult võin saada nii täielikult vanemahüvitist kui ka olla maksimaalselt tööl? Mõned ametid kindlasti seda võimaldavad. Kas see vastab tõele?

Aitäh küsimuse eest! Mul on ka hea meel, et me vanemahüvitise perioodi üle täna arutama ei pea, sest ühtepidi on arengupsühholoogid välja öelnud, et see aeg on mõistlik, teisalt me oleme tõepoolest maailmas esirinnas selle poolteise aastaga, mil üks vanematest saab lapsega kodus olla. Kolmandaks on sellel ka väga praktiline külg, sest meil ei ole tegelikult alushariduses [küllalt] hoiukohti ja kui seda perioodi [lühendada], siis see tähendaks uut koormust kohalikele omavalitsustele, kes peaksid lasteaia‑ ja sõimekohti looma hakkama. Aga tõsi on see, et vanemahüvitise saaja töine sissetulek ei mõjuta 2026. aasta 1. jaanuarist vanemahüvitise summat, mis tähendab seda, et inimene saab oma võimetele ja oludele vastavalt teenida ka lapsega kodus olles, ilma et ta peaks pelgama, et vanemahüvitist seetõttu vähendatakse.

Suur tänu! On üsna selge, et te olete meie ette toonud järjekordse perekonnavaenuliku, selgelt perekonnavaenuliku seaduseelnõu, mis asetub väga hästi sellesse seeriasse, mida me varemgi oleme näinud. Kõigepealt, paljulapseliste perede toetuste kärpimine, siis abikaasade ja laste pealt täiendava tulumaksuvabastuse kaotamine ja nüüd siis see eelnõu, mille kohaselt võetakse ravikindlustus ära neilt ravikindlustatud abikaasadega emadelt, kes kasvatavad ühte või kahte 3–8‑aastast last või kolme kuni kuut last, kellest ükski pole noorem kui 8-aastane. Seda te teete sõltumata sellest, kui palju selle ema abikaasa, kes on ravikindlustatud, sotsiaalmaksu maksab, kas ühe, kahe, kolme, viie või kümne miinimumpalga ulatuses. See on minu hinnangul täiesti jabur. Tähelepanuväärne on see, et te olete valelikult kirjutanud seletuskirjas, et seaduse muutmine lähtub eesmärgist viia kehtiv kord kooskõlla muutunud peremudelitega. Tegelikult te ise ju üritate neid peremudeleid muuta ja juurida välja sellist peremudelit, mille kohaselt üks abikaasadest pühendub perele ja kodule. Miks peab seadusandlust kasutama selleks, et sellisest ideoloogilisest eesmärgist lähtudes peremudeleid ümber kujundada?

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh küsimuse eest! Me pigem ikkagi püüame vastata sellele, mis meil ühiskonnas toimub. Peremudelid, erinevalt sellest, millised nad olid 20 või 50 aastat tagasi, on muutunud. Me kõik teame, et nii kärgperede osakaal, lahutatud perede osakaal kui ka üksikvanemate osakaal on tõusnud, ja seda väga erinevatel põhjustel. Ma arvan, et meie seadusandlus ja hüved, mida me inimestele pakume, peaksid olema tasakaalus just nimelt sellega, milliseks on ühiskond muutunud.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Eelmisele küsijale vastates hakkasite siin konkreetselt ikkagi hämama. No kui kärgperes on ka ühine laps, siis isa ja ema on sellel lapsel ikkagi oma isa ja ema ja ükskõik, kumb kodus on. Aga minu küsimus on see, kui palju siis kokkuhoidu on sellega seoses, et kodus oleva lapsevanema eest sotsiaalmaksu maksmine ära lõpetatakse. Mis summa see on, mida te selle pealt kokku hoiate?

1,35 miljonit. Ma ei leia paberitest seda üles, aga mälu järgi öeldes 1,35 miljonit.

Lugupeetud ettekandja! Te tõstate päris märkimisväärselt visiiditasu, aga samal ajal on meil probleem, et vaesust kipub majanduslanguse perioodil juurde tulema. Paneb kulmu kergitama, et miks just nüüd. Ma vaatan vaesuse kasvu [numbreid]. Näiteks 2023. aasta lõpul – need andmed on leitavad – oli märkimisväärne vaesuse kasv. Lääne-Virumaal oli suhtelise vaesuse määr juba 33% protsenti. Kuidas te siis kindlaks teete, kellele tuleks toetust maksta? Kas inimesed peavad tõesti käima läbi väga keeruka bürokraatliku protseduuri, tõendama oma tulusid-kulusid ja kehva seisu?

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Kui me räägime visiiditasust, siis me oleme ikkagi üsna selgelt öelnud, kes on need, kes sellest täiendavast kulust pääsevad. Seda ma olen täna korduvalt ette lugenud. Nende inimeste hulgas ei ole kindlasti kõik toimetuleku piiril elavad inimesed, aga nende hulgas võib olla toimetuleku piiril elavaid inimesi. Kindlasti on toimetulekuraskustes toimetuleku[toetuse] saajad. Samamoodi on keerulises olukorras töötud ja osalise või puuduva töövõimega inimesed. Ma ei saa öelda, et kõik pensionärid elavad peost suhu, aga pensionäride puhul on see risk samamoodi kõrgem. Kui te küsite, kuidas me üldse sotsiaalkaitsesüsteemis hindame seda, milline inimene vajab täiendavat toetust, siis meil on toetused enamasti [ette nähtud] inimese staatuse või tunnuse järgi, kas ta on pensionär, kas ta on puudega isik, kas ta on osalise töövõimega või täielikult töövõimeta. Meil on ka üks kohalike omavalitsuste väljamakstav, aga riigi kehtestatud toetusliik, mis on toimetulekutoetus. Seda taotleb tõepoolest inimene ise, kui tema sissetulekud koos sealt maha arvestatud eluasemekuludega jäävad esimese täiskasvanud pereliikme kohta alla 200 euro, iga järgmise täiskasvanud pereliikme kohta alla 160 euro ja iga alaealise pereliikme kohta alla 240 euro.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Sotsiaaldemokraadid siin uhkusega räägivad, kuidas nad lõid mingi teema laualt maha, aga nad ei löönud laualt maha eriarstivisiidi tasu neljakordset tõstmist, 5 eurolt 20 eurole, haigla voodipäevatasu kahekordistamist ega retseptiravimite kallinemist, mis selle eelnõuga kaasneb. Ühelt poolt võib ju tunduda, et need summad ei ole sugugi suured, aga kui mõelda, kes vajavad iga kuu ravimeid, viibivad haiglaravil ja samal ajal peavad külastama eriarste, siis on selge, et kahjuks võetakse jälle raha kõige nõrgematelt, keda sotsiaaldemokraadid peaksid ju kaitsma. Nende inimeste toimetulekut mõjutab see kahjuks oluliselt drastilisemalt, kui see kogutav 15 miljonit eurot mõjutab riigi hakkamasaamist. Ja praegu räägitakse julgeolekuküsimusest. Mul ongi küsimus, kas see ei ole julgeolekuküsimus, kui meil on varsti inimesed, kes jätavadki arsti juures käimise ära, ei osta vajalikke ravimeid, sest raha lihtsalt ei jätku, ja kes jäävadki aina haigemaks.

Aitäh küsimuse eest! Te olete siin kõik korduvalt küsinud selle voodipäevatasu kohta. Tõepoolest, voodipäevatasu tõuseb 2,5 eurolt 5 eurole, aga seal on maksimum, lagi, mida ma ka mainisin oma ettekandes, mis on tulevikus 50 eurot ja praegu 25 eurot, mis tähendab, et mitte kelleltki ei võeta lõpmatuseni. Samamoodi on ka omaosalusega retseptiravimite puhul. Ma kirjeldasin pikalt, mismoodi inimesel on võimalik automaatselt saada soodustust, kui see 100 eurot saab täis. Kui retseptitasu on kõrgem, 2,5 euro asemel 3,5, siis saab see [summa] lihtsalt varem täis, mitte aprillis, vaid võib-olla veebruaris, kuidas kellelgi, eks ole, või mitte detsembris, vaid oktoobris. Inimestel jäävad need soodustused, mis on juba olemas, ju ka kehtima. Ei ole mõtet näidata seda olukorda selliselt, nagu me üldse ei oleks arvestanud inimeste toimetulekuga. Vastupidi, oludes, kus me oleme sunnitud tegema keerulisi ja raskeid otsuseid, mida me headel aegadel ilmselt ei teeks ega arutaks siin praegu, oleme me püüdnud leida need kohad, kus riive oleks võimalikult väike ja kus haavatavad grupid oleksid säästetud. Lisaks tuleb öelda, et visiiditasu, voodipäevatasu ja retseptitasu [tõusu] tulemusena väheneb õendusabis inimese omaosalus kuus 260 eurot. See ei ole küll selle seaduse küsimus, vaid tervishoiuteenuste loetelu küsimus, see on ka riigieelarvesse selliselt planeeritud. Ka riigieelarve seadust te hakkate siin lähiajal menetlema.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Minu meelest tuleb sellele tegevusele, mida te seal puldis harrastate, mingi raamistus anda. Ühe käega toote meile siia Riigikogusse eelnõusid, millega pedofiilidel kustutatakse lastega töötamise keeld. Teise käega toote meile siia eelnõusid, kus rünnatakse ühiskonna kõige nõrgemaid ja kõige vaesemaid. Neid kahte tegevust seob varjamatu vaenulikkus laste ja lastega perede vastu. See on muidugi muster: kogu tänase valitsuse ajal, kogu teie ministriks oleku ajal on lapsi, lastega peresid, perekondi kõikvõimalikel viisidel rünnatud ja Eesti iivet kõikvõimalikel viisidel põhja aetud. No kuulge, koduse vanema tervisekindlustuse äravõtmine toob riigieelarvesse kokkuhoidu 1,23 miljonit eurot, vanemahüvitise piirang 12,9 miljonit, töövõimetuse [hüvitise] piiramine 4 miljonit. Kokku 18 miljonit toote meie riigieelarvele sellega kasu. See ei ole ju riigieelarve mõistes mingi raha! Ise tõstate 200 miljoni kaupa kõiki makse! See on lihtsalt tänase valitsuse perede vihkamise poliitika. Ütelge mulle, kas teil on mingisugune eesmärk ka, et millal Eesti rahvas välja sureb.

Küsimuseks saab vist nimetada seda viimast lauseosa, aga ka seda on raske kuidagi küsimuseks pidada. Eesti riigi põhiseaduse kohaselt on kõikide Eesti riigi valitsuste ja ministrite ülesanne Eesti rahvast hoida ja seda võimalusel ka kasvatada. Te teate ise täpselt sama hästi kui mina, milline on demograafiline seis mitte ainult Eestis, vaid Euroopas ja maailmas tervikuna. Te teate neid trende, mismoodi on inimeste reproduktiivkäitumine muutunud. Eestis on praegu kõige heldemad vanemahüvitised, Eesti on Euroopa Liidu riikide seas esirinnas ka pere‑ ja lastetoetuste kontekstis. Me teame, et mitte ainult raha ei ole see, mis paneb peresid lapsi saama, vaid seda teeb keskkond, seda teeb turvatunne. Seda keskkonda ja turvatunnet saab ehitada nii julgeoleku kui ka majandusliku kindluse kaudu. Need kaks asja on ka see valitsus endale sihiks seadnud. Kui baasasjad on korras, on ka peredel võimalik teha positiivseid otsuseid perelisa saamiseks. Aga ma võin kinnitada, et need 12%, kes on saanud maksimumvanemahüvitist, ei ole kindlasti need inimesed, kes päästaksid Eesti demograafilisest katastroofist, mida praegu võib tõesti niimoodi nimetada. Me näeme seda olukorda täpselt ühtemoodi. Numbrid on numbrid, nende üle ei ole mõtet vaielda, aga me teame ka seda, et kõige suurem puudujääk tekib laste [sündide arvus siis], kui on [vähe] naise varasemas vanuses saadud lapsi. Kui sünde lükatakse edasi, siis tekib see puudujääk. Mis puudutab neid naisi või emasid, kes on jäänud koduseks ja kes on seni saanud riigilt ravikindlustust, siis tuleb arvestada, et kõik Euroopa riigid tegelevad aktiivselt sellega, et ei oleks pensionide ebavõrdsust. Nii nagu meil on palgalõhe, nii on ka pensionilõhe, sest enamasti on Eesti ühiskonnas täpselt samamoodi naised need, kes on erinevate hooldustöödega koormatud. Alguses on selleks laste kasvatamine ja siis võivad naised võib-olla puudega pereliikmete ja hiljem vanemaealiste [hooldamise] tõttu olla tööturult eemal. Ka need naised, kes on valinud selle, et olla väga pikalt lastega kodus, rohkem kui kolm aastat – ma räägin ainult nendest, kes on otsustanud rohkem kui kolm aastat olla lastega kodus –, [kaotavad] oma pensioni [suuruses], sest pensionikindlustust ei ole riik nende eest seni maksnud.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Abielu mõiste devalveerimisega algas ka eeskujuks oleva peremudeli devalveerimine ja praegu olemegi jõudnud sinna, et jälle üritatakse laste arvel kokku hoida. Kuhu see viib? On ilmselge, et Eesti riigi jätkusuutlikkus on tõsiselt küsimärgi all. Kui ei ole korralikku peremudelit, siis lapsi ka ei teki juurde, ja kui ei ole lapsi, siis ei ole meil tulevikus ka maksumaksjaid. Ehk riigi rahakott jääb veelgi õhemaks. Te mainisite, et vanemahüvitist saab umbes kolmandik meestest. Pärast üritasite selgitada, et nad võivad küll olla nii-öelda emapuhkusel. Aga minu küsimus on see: mis vahe on sellel, kas emapuhkusel on mees või naine? Kas te saate aru, et vanemahüvitis on mõeldud tegelikult ju lapse jaoks, mitte ema ega isa jaoks?

Aitäh küsimuse eest! Vanemahüvitis ei ole mõeldud lapse jaoks, vanemahüvitise eesmärk on kompenseerida saamata jäänud tulu.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Mõni nädal tagasi sai uudistest lugeda, et Soome valitsus teavitas avalikkust, et nad on teadvustanud endale demograafilist kriisi ja seda, et sündimus on ajalooliselt madal. Nad ütlesid umbes nii, et iga väikenegi komponent omab mõju, ja põhimõtteliselt andsid avalikkusele teada, et nad teevad kõik selleks, et need trendid muutuks. Te räägite siin palju sellest, et raha ei pane sünnitama, ja vahepeal hakkasite üldse riigieelarvest rääkima. Meil tuleb homme siia Ligi, küll tema saab eelarvest rääkida. Te alustasite sellest, et suurperede toetused [kaotasite] ära, laste [pealt saadud] tulumaksuvabastuse [kaotasite] ära, nüüd te lähete vanemapalga kallale. Ka kõik maksutõusud, automaksu [kehtestamine], käibemaksu [tõus] ja muu mõjutavad tegelikult lastega peresid. Te ise ütlesite, et sünde lükatakse edasi. Aga öelge ühe lausega, kas teie arvates kõik need muudatused kasvatavad perede turvatunnet ja inimeste soovi lapsi saada või tegelikult [mõjutavad seda] vastupidises suunas.

Kõigepealt kogu selle retoorika kohta, et vähendati lasterikka pere toetusi ja kõik on tehtud ainult negatiivses suunas ja halvasti. Ma tuletan meelde, 2022 versus 2024: 3–6‑lapselise pere toetus tõusis 300 eurolt 450‑le, seitsme ja enama lapse toetus 400 eurolt 650‑le, üksikvanema toetus 80 eurole, esimese ja teise lapse toetus 60 eurolt 80 eurole. See on meile jõukohane, kuigi tegelikult on ka see küsitav, kas see ikka on lõpuni jõukohane, sest ka praegu katab riik püsikulusid laenude abil. Vahepeal ühe aasta kehtinud peretoetuste määr ei olnud meile jõukohane. See lihtsalt ei olnud meile jõukohane.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Teie eelnõu [seletuskiri] ütleb seaduse sotsiaalse ja sealhulgas demograafilise mõju kohta perehüvitiste seaduse muudatuse osas, et võib esineda mõju järgmistes valdkondades: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju, mõju majandusele ja riigivalitsemisele. Tulles tagasi küsimuse juurde, mida ennist küsis siin saalis Urmas Reinsalu: kas eelnõu mõju analüüsimisse oli kaasatud ka mõni demograaf? Te vastasite, et teil pole seletuskirja. Mina avasin seepeale seletuskirjas Riigikogu esimehe viidatud lehekülje eelnõu koostajate nimedega ja saan öelda, et seal ei ole ühtegi demograafi, seal on ministeeriumi ametnikud. Demograafide kaasamine võimaldaks süvitsi minevat ekspertiisi meetmete mõjususe hindamisel ja analüüsil. Miks te ei kaasa demograafia asjatundjaid seadusloomesse, vaid otsustate omapäi koos ametnikkonnaga? Ametnikkond ei ole vastava poliitika kujundamiseks rahvalt mandaati küsinud ja täidab arusaadavalt teie kui poliitilise juhi käske.

Aitäh! Olete väga hästi kursis sellega, et selle analüüsi tegemisse, mille Sotsiaalministeerium on tellinud, et välja selgitada, milline on laste‑ ja peretoetuste ja vanemahüvitiste mõju lastega peredele nii laste saamise seisukohalt kui ka majandusliku toimetuleku ehk vaesusriski koha pealt, on kaasatud praktiliselt kõik Eestis tegutsevad demograafid. Meil on ministeeriumis tööl inimesed, kellel on varasem kokkupuude demograafiaga, sealhulgas ülikoolidega, kes on seda eelnõu aidanud teha. Ei ole tavapärane praktika, et eelnõude seletuskirju kirjutavad kokku demograafid ja ülikoolid. Selle töö teevad alati ära vastutava ministeeriumi ametnikud, kasutades selleks olemasolevaid demograafilisi uuringuid ja muid materjale.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Alustuseks tuleb tõdeda, et järjekordselt minnakse maksustama kõige haavatavamat sihtgruppi ja sealt raha ära võtma, just selle eriarstivisiidi tasuga ja regionaalpoliitilises mõttes just maapiirkonnas. Arstiabi ei koosne ainult visiiditasust, vaid seal on vaja ka ajakulu ja planeerimist, kuidas üldse arstile jõuda ja mida see kõik maksab. Nii et see ei ole ainult osaline tõus. Aga ma tahtsin küsida menetlustähtaegade pikendamise kohta. Võib-olla oskate öelda mingi reaalse põhjenduse. Siiamaani on olnud erinevatel sihtrühmadel menetlustähtajad 5 tööpäeva, osal on olnud 10 tööpäeva ja 15 tööpäeva. Nüüd tõstetakse need 30 tööpäevani, mis tähendab sisuliselt ju pooltteist kuud, kui me arvestame tööpäevi. Millega on põhjendatud nende menetlustähtaegade pikendamine poolteise kuuni?

Aitäh! Ilmselt olete märganud, et ma olen ka avalikult välja öelnud, et võrreldes eelmise aasta augustikuu seisuga circa 24% Sotsiaalkindlustusameti ametnikke koondatakse, mis tähendab, et me peame võtma endale ka jõukohased ülesanded, mis ei riivaks inimeste toimetulekut ja heaolu. Järgmise aasta jooksul me koondame Sotsiaalkindlustusametist veel 58 inimest. Nendest 58 inimesest 3 on need, kes tegelevad pensioni[taotluste] menetlemisega, ja 3 tegelevad puuetega inimeste puude raskusastme tuvastamisega. See on ka põhjus, mille pärast menetlustähtaegu pikendatakse. Kordan siinkohal üle: pensionilemineku kuupäev on inimesel teada pikalt, see ei ole tal teada 5 ega 15 päeva enne, vaid ta teab seda ja arvestab sellega juba pikka aega ette. See tähendab, et ta saab ka oma taotluse esitada Sotsiaalkindlustusametile oluliselt varem, et tal tagasilööke ei tekiks. Sama on puudega. Enamus puude raskusastme tuvastamisi on korduvtuvastamised. Inimene teab täpselt, millal on tema puude [tuvastamise otsuse] lõppkuupäev, ja ta saab piisavalt varakult esitada taotluse [otsuse] pikendamiseks. Kui on esmakordne puude raskusastme tuvastamine, siis tavapäraselt eelneb sellele tervishoiusüsteemis pikem protsess ja täpselt samamoodi jääb inimesele piisavalt aega selleks, et õigeaegselt oma avaldus esitada.

Aitäh! Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Te tegite juba sissejuhatuse ära. Mina jälle väidan vastupidist: arvestades seda, kui palju raha on kulutatud näiteks SKAIS1 ja SKAIS2 jaoks, 14 miljonit ja peale, [ei maksaks] nüüd tulla rääkima maailma päästmisest, kui me puude raskusastme tuvastamisel või tuvastamata jätmisel pikendame [menetlus]aega, kuna te hoiate kolme [töökoha kaotamisega] kokku 100 000 euro kandis, aga tuhanded inimesed, tuhanded inimesed on seal taga, kes tegelikult peavad neid taotlusi esitama. See proportsioon on täiesti paigast ära. Ma ütleks, et ministeerium ei tööta absoluutselt inimeste heaks, vaid te lihtsalt vaatate nagu kitsas tunnelis oma kärperida, mis teile ette antud on. Tegelikult neid, kellele te neid asju teete, te ei vaata. See on täiesti proportsioonist väljas. Seda enam, et te räägite, et teile on kõik need andmed teada ja te teate, kellega te valdavalt suhtlete. Mis IT-riik me siis oleme? Pange see IT-süsteem tööle ja laske inimestel ka edasi menetleda asju normaaltähtaja jooksul.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt pean muidugi ütlema, et puude raskusastet ei tuvasta mitte ükski IT-süsteem, puude raskusastet tuvastab ekspertarst. Ekspertarst saab selleks informatsiooni perearstilt, vajaduse korral eriarstilt, sagedasti ka sotsiaaltöötajalt, kes on hinnanud füüsiliselt inimese toimetulekut tema tavapärases elukeskkonnas. See ei ole IT-küsimus. Süüdistus, nagu me mõtleksime tunnelis ega näeks inimesi – vaadake, kui see nii oleks, siis te näeksite hoopis teistsuguseid seaduseelnõusid. Me oleme teinud kõik endast sõltuva, et mitte haavata just haavatavamate gruppide toimetulekut, oleme otsinud võimalikult väikseid sihtgruppe, keda muudatus puudutaks. See võib teile mitte meeldida, aga see on töö, mida me oleme sihipäraselt teinud selleks, et aidata võimalikult suurt hulka meie inimesi ja inimeste huve kahjustada minimaalselt.

Aitäh! Eelnevalt minu küsimusele vastates te ütlesite, et see seadus ei lähtu eesmärgist kujundada Eestis ümber peremudeleid. Ometi on seaduse seletuskirjas täiesti selgesõnaliselt kirjas: "Muudatuse eesmärk on soodustada mõlema vanema tööturul osalemist." Esiteks, see on valelikult kirjutatud. Õige ei ole "soodustada" mõlema vanema tööturul osalemist, vaid "survestada" mõlemat vanemat end tööturule viima. Kuidas see soodustab? Kui mõlemad vanemad tahavad tööle minna, siis on neil sellest seadusemuudatusest täiesti sõltumata võimalik seda iga kell teha. Pärast selle seadusemuudatuse tegemist ei ole neil kuidagipidi nagu lihtsam või raskem tööturule minna. Küll aga on kasvanud surve selleks, et nad läheksid tööturule, vastasel juhul nendel emadel, kellel siiamaani on olnud ravikindlustus tulenevalt sellest, et abikaasa teenib palka ja on ravikindlustatud, seda enam ei ole. Nii et nüüd ongi valida, kas sa pühendud kodule ja lastele, näiteks kodumajapidamisele, kasvatad süüa, pead loomi, mida iganes, või lähed tööle. Miks te survestate loobuma sellisest peremudelist, et üks vanem võib otsustada kodune olla?

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Kui pere igapäevane elukorraldus seda võimaldab, võib vanem jätkuvalt kodune olla. Me oleme ka hinnanud võimalikku mõju. Me näeme, et osa nendest lastevanematest, nendest 1051‑st, pöörduvad töötukassasse ja võtavad ennast töötuna arvele, mis annab neile ravikindlustuse, osa lähevad tööle, mis annab neile ravikindlustuse, osa saavad ka erasektorist endale kindlustuse osta. Me oleme hinnanud, et 10% 1051 inimesest on need, kes jätavad kõik eelnimetatud sammud tegemata. Ma ei tea, tänapäeva ühiskonnas on üsna normaalne, et inimesed käivad tööl, sõltumata nende soost või nende vanemarollist. Kui me vaatame ka ... (Varro Vooglaid räägib saalist.)

(Helistab kella.) Varro Vooglaid, proua minister vastab. Palun!

Mul ei ole midagi rohkem öelda. (Hääl saalist.)

Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te siin väga kirglikult rääkisite, kuidas teie seisate haavatavamate elanikurühmade eest, aga tulles nende visiiditasude juurde, siis meil on kõige haavatavamad praeguseks need, kes elavad maapiirkondades. Teie valitsus on uljalt teinud kõik selleks, et maal elavatele inimestele oleks kõik teenused kättesaamatud. Neil ei ole arstiabi kodu lähedal. Muidugi, takkaotsa te olete teinud automaksu, et nad ei saaks autot omada. Ühistranspordi [olete muutnud] võimalikult kalliks, te tasuta transpordi võtsite ära, ühistransport on ka nüüd raha eest. Lõpptulemusena läheb nendel inimestel eriarsti juurde minek, mis on 20 eurot teie eelnõu järgi, ikka kordades ja kordades kallimaks, sest tulevad kõik need maksed ka juurde, et sinna saada. Ma tahan küsida: kas te ise usute, et te teete kellegi jaoks midagi paremaks, või esitate siin sihukesi tühje loosungeid?

Suur aitäh küsimuse eest! Aga ma usun, et inimesed, kes elavad suurlinnadest eemal, on sagedasti teinud selle [otsuse] vaba valikuna, nad on päris [hästi] toime tulevad ja kasvatavad seal ka oma lapsi. Kui me räägime nendest inimestest, kellel päriselt on majandusliku toimetulekuga raskusi või suurem ravivajadus, siis neil haavatavatel sihtgruppidel, sõltumata sellest, kas nad elavad linnalises keskkonnas või maal, on jätkuvalt 5‑eurone visiiditasu, kusjuures seda 5‑eurost, aga ka 20‑eurost visiiditasu võetakse ühe korra. Korduvvisiitide eest seda ei võeta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Olles kuulanud seda arutelu siin, tahaks ma ühe asja üle täpsustada, et see oleks üheselt arusaadav. Kas ma saan õigesti aru, et praegune valitsus ei plaani nende kärbete raames vähendada lastetoetusi ega peretoetusi ning laiendab lapsevanema võimalusi teenida suuremat tulu, kui ta on lapsega vanemahüvitise [saamise] ajal kodus?

Õnne Pillak, palun!

Jaa, vastab täiesti tõele. Valitsus siia toodud muudatustega, mis puudutavad nii tervishoiuvaldkonda kui ka sotsiaalkaitsevaldkonda, ei tee muudatusi pensionide indekseerimises. Pensione indekseeritakse järgmistel aastatel täpselt samamoodi, valitsus ei tee muudatusi lastetoetustes ega lasterikka pere toetustes. Need on asjad, mida me ei puuduta. Küll aga anname maksimumvanemahüvitise muudatuse kõrval inimestele lapsega kodus olemise perioodil võimaluse töötada ja teenida, nii palju, kui nad on selleks suutelised, ilma et me vanemahüvitist vähendaksime.

Aitäh! Martin Helme, palun!

No aitäh, partei ja valitsus, et te jätsite mulle alles ühe silma ja neerusid ära ei võta, hambaid suust ära ei võta ja ei vähenda praegu ka veel neid soodustusi, mida te juba eelmine aasta vähendasite. Aitäh teile! Küll on hea valitsus! Enne te hakkasite mulle siin põhiseadust tsiteerima. No ma võin kihla vedada, et ma tean Eesti põhiseadust paremini kui ükski tänase valitsuse liige, sest teie rikute seda igapäevaselt. Oma ametivannet rikute ka. Ma lihtsalt mitte kuidagi ei saa nõus olla selle väitega, et praegu kärbitakse sellisest kohast, kus riive on kõige väiksem. Ei ole! Te keerate tuksi Eesti demograafilist [olukorda], te hävitate Eestit, te räägite, et raha ei pane sünnitama. Rahapuudus võib küll olla üks takistus, miks inimesed lapsi ei saa, aga õige on ka see, et te loote ju sellist keskkonda, kus valitsus suhtub emadusse, lapsesaamisesse ja lapse kasvatamisse vaenulikult. See, kuidas te vastasite Varro Vooglaiule, paljastas ju täielikult teie vaenulikkuse emaduse ja laste suhtes. Ja nüüd ma küsin. Te enne ütlesite, et meile ei olnud jõukohased need emapalgad ja lastetoetused. Aga kuidas on meile siis jõukohane maksta 200 miljonit Ukrainale ja 300 miljonit MTÜ‑dele, igasugustele lilladele MTÜ‑dele teie ministeeriumis ...

Teie aeg!

Kuidas on meile jõukohane toetada välisabi korras 200 miljoni eest teiste riikide ülesehitamist? See kõik on meile jõukohane, aga omaenda lastelt ja nende vanematelt tuleb 18 miljonit ära võtta. Perverdid olete!

Aitäh! Proua minister, palun!

Suur aitäh! Siiski on nii, et need kulutused, mida riik teeb oma inimeste hüvanguks, peaksid ideaalis mahtuma maksude abil kogutud tulu sisse. Täna nad sinna ei mahu. See tähendab seda, et tuleb korrektuure teha. Täna toodi siin näide Soomest, aga Soome teeb täpselt samamoodi, ja mitte ainult Soome, ka väga paljud teised Euroopa ja Põhjala riigid teevad otsuseid, mis on suunatud kokkuhoiule ka sotsiaalkaitsevaldkonnas. See on paratamatus, kuna majandus on jahenenud ja kõik riigid peavad tegema suuremaid kulutusi julgeolekule.

Suur tänu, proua minister! Kolleegidele on palve, et jääme sõnakasutuses korrektseks ja lugupidavaks. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ikkagi ei vastanud Martin Helme küsimusele, mispärast me topime raha igale poole mujale miljonite kaupa, aga oma inimestest ei hooli. Ma lihtsalt juhin teie tähelepanu sellele, et Eesti Vabariigi põhiseaduse vist § 28 – jah, ongi! – sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Muuseas, seesama tervise kaitse on tihedalt seotud §‑ga 16 ehk õigusega elule. Aga ma eeldan, et meil puudub vaidlus selle üle, et inimestel on läinud väga [keeruliseks] toime tulla, nad ei saa enam ka elementaarseid asju kätte. Kui nad peavad maksma visiiditasu, retseptitasu, vooditasu veel rohkem, siis ilmneb väga selgelt, et tegemist on põhiseaduse rikkumisega. Ma juhin tähelepanu, et sellises kaasuses on olemas ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend: Lambert versus Prantsusmaa. Kas me tõesti tahame selle eelnõuga, et see asi jõuaks Euroopa Inimõiguste Kohtusse?

Aitäh küsimuste eest! Mis puudutab neid kulutusi, mida Eesti riik teeb selleks, et olla välispoliitiliselt partner, et hoida sõprussuhteid ja käituda riigina, toetades neid, kellel ei lähe nii hästi kui meil, lootuses, et kui meie abi vajame, siis toetatakse ka meid, siis selleks tehtud kulutused ei ole võrreldavad sotsiaalkaitsekulutustega, mida teeb Sotsiaalministeerium. Kui ma vaatan kulutusi, mida pensionide ja ravikindlustuse peale kokku tehakse, siis see summa on 5,4 miljardit. Ja need mõned sajad tuhanded või ka mõni miljon, mida me teeme selleks, et olla riik suure algustähega, on hästi kulutatud ressurss.

Karmen Joller, palun!

Aitäh! Minul on selline küsimus. Me oleme siin täna kuulnud väga erinevaid numbreid ja summasid, et justkui oleks väga suured need kärped, mida me teeme Sotsiaalministeeriumi haldusalas, ja justkui, nagu mainitud, kõik need väljaminekud, mida me teeme partnerriikide heaks, oleks ka liiga suured. Ma tahtsin küsida, kuidas see on: kui [suure osa] moodustab Sotsiaalministeeriumi eelarve riigieelarvest? Kui suur see osakaal on ja kas see kärbete osakaal on proportsionaalne? Kuidas need kärped on tehtud? Mulle näib siiski, et need on tõesti tehtud säästvalt, kui ma vaatan, kust kärbitakse rohkem ja kust vähem.

Ma tulen kohe ka kärbete juurde, aga ütlen lihtsalt, et aru saadaks: riigieelarve [suurus] on circa 18 miljardit, ja nagu ma juba ütlesin, ainuüksi pensionid ja ravikindlustus on sellest 5,4 miljardit, väga suur osa. Aga sellele tulevad juurde veel kulutused, mida me teeme lastega peredele ja mida on ka kokku paarsada miljonit. Kärbete koha pealt peab ütlema, et kärped on kahte liiki. Kõigepealt on kärped, mis tehakse protsendikärpena: 5% + 3% + 2% aastatel 2025, 2026 ja 2027. See kärpebaas, mis Sotsiaalministeeriumil seal oli, oli peaasjalikult kujundatud nii, et pensionid, ravikindlustus ning laste‑ ja peretoetused ei oleks seal sees ja et seal sees ei oleks ka teenused, mida me inimestele pakume: needsamad erihoolekandeteenused, mida on Riigikogus üsna mitmel korral [hiljuti] arutatud, aga samamoodi asendushooldusega seotud tegevused või ka üldhoolekanne, mille reform mõne aja eest läbi viidi. See ressurss on küll kohalike omavalitsuste tulubaasi viidud, aga see kasvab iga aastaga ja võrreldes eelmise aastaga on see 5 miljonit suurem. Ka see on kulu, mida riik teeb või mille ta on võtnud enda kanda oma inimeste heaolu tagamiseks. Teine pool sellest oli nulleelarveprotsess, millest kolm ministeeriumi osa võtsid. Sellest nulleelarveprotsessist tulenevalt on ka täna esitatud kokkuhoiukohad tegelikult siia toodud. Need ei ole võib-olla kõige suuremad, sest avalikkuse ootus oli palju jõulisem, palju suurem, oodati, et see kokkuhoid oleks enamat. Aga nii nagu ma olen täna juba öelnud, väga keeruline on olla sotsiaalkaitseminister, seismata inimeste eest, ja seetõttu on – võite kritiseerida! – see kokkuhoid tegelikult väike. Aga me püüame oma inimesi hoida.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Teid kuulates tõepoolest hämmastab see, millega te välja tulete. Te võtate inimestelt viimasegi turvatunde ära. Kuidas saab nii küüniline olla ja seda kõike õigustada? Eesti Puuetega Inimeste Koda on heitnud ja heidab jätkuvalt ette, et eelnõu menetlemisel ei järgitud head kaasamise tava, sest kooskõlastamiseks jäeti äärmiselt lühike aeg ning muudatusi ei tutvustatud ega räägitud neist ka varem. Eesti Pensionäride Ühenduste Liit peab kummastavaks, äärmiselt kummastavaks, et te praeguse demograafilise kriisi ajal üldse selliste ettepanekutega välja tulete. Mis te neile vastate? Miks valitsus, sealhulgas teie, ei hooli meie peredest, lastest ega inimeste toimetulekust? Kuidas saab riiki juhtida põhimõttel, et peale meid tulgu või veeuputus? Aga sinnapoole te ju juhite tervet rahvast.

Aitäh! Minu ministriks oleku ajal on tõstetud toimetulekupiiri, mis mitu-mitu aastat enne seda oli puutumata. Tõsi, seda tuleks rohkem tõsta. Kui te ütlete, et me juhime inimesi hukatusse, siis tuletan meelde, et käesoleval aastal tõusid pensionid 10,6%, aasta tagasi 17,6%, järgneval neljal aastal tõuseb pension keskmiselt 5%. Tuletan meelde, et keskmine vanaduspension, nüüd küll külmutatud kujul, on 774 euro ulatuses tulumaksust vabastatud, mis on oluliselt [suurem tulumaksuvabastus] kui tööealistel inimestel. Mis puudutab puuetega inimesi, siis meenutan, et puuetega inimeste, nii laste kui ka tööealiste raske ja sügava puudega inimeste toetused järgmise aasta algusest tõusevad. Tuletan meelde, et Riigikogu on menetlenud mitut eelnõu, mis on [käsitlenud] uusi teenuseid erihoolekande valdkonnas, õendusteenust erihoolekandes. Väide, et see valitsus ei hooli inimestest, ei vasta absoluutselt tõele. Viimane etteheide, mis minu kõrvu praegu ulatus, puudutas menetluse viisi. Selle kohta ma ütlen tõesti, et on kahetsusväärne, kui kogu riigieelarve tegemise loogika on selline, et otsused tulevad septembrikuu teises pooles valitsuselt ühiselt, ja siis ei ole enam aega selleks, et nõuetekohast kaasamisprotsessi ja ka kooskõlastamisprotsessi läbi viia. See on äärmiselt kahetsusväärne ja ma olen nõus, et tuleb kaaluda selle muutmist.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Muudatusega lõpetatakse sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa maksmine kuni kahte last kasvatavate vanemate eest, kuni noorim laps saab 3‑aastaseks. Kas te mõistate, et enamasti ei võeta nii väikeste lastega naisi tööle, sest tööandjad teavad, et väikesed lapsed jäävad sageli haigeks ja ema on lastega rohkem kodus kui tööl? See, mida te nendele naistele teete, on enneolematu ja julm. Kas on tehtud mõjuanalüüse selle kohta, mis juhtub nende naistega, kes kasvatavad kodus kahte väikest last ja kaotavad selle seadusemuudatuse tõttu ravikindlustuse? Millised on selle muudatuse tagajärjed? Kas on uuritud, kuidas kroonilised haigused võivad süveneda ja tervisekahjud suureneda, kui noor naine jätab ravikindlustuse puudumise tõttu haiguse õigel ajal ravimata? Kuidas see võib mõjutada tema tulevast tervist ja võimalusi veel lapsi saada?

Aitäh! Minu meelest ei saa vaielda, et seadused peegeldavad ühiskonnas olevaid norme. Meie ühiskonnas on kaks sellist normi, mis puudutavad lapsega kodus olemise kestust. Üks tuleb meile eelmisest riigikorrast ja on seotud tärminiga kolm aastat. Kolm aastat on see aeg, kui tööandja peab andma lapsega kodus olnud vanemale uuesti töökoha. Aga kolm aastat on ka see aeg, kui vanemale on tagatud lapsega kodus olemise ajal ravikindlustus. Teine tärmin on poolteist aastat, mille jooksul – meie ühiskond on nii otsustanud – me katame või hüvitame saamata jäänud tulu, mida inimene oleks saanud, kui ta ei oleks kasvatanud kodus lapsi. Need on kaks loogikat või kaks sellist tärminit, millest me lähtume. Ma täpselt ei tea, millest teie räägite, kui te ütlete "väike laps". Mida me hiljuti tegime? Vast on Riigikogul meeles ka see, et me muutsime vanemahüvitist saanud ja tööle läinud inimestel haigus‑ ja hoolduspäevatasu, mida varasemalt [arvestati] miinimumsotsiaalmaksu alusel. Aasta peale lapsega kodus olemist oli vanem tõesti halvas positsioonis, sest sagedasti tuligi olla väikelapsega kodus, kui sel olid tervisemured või emal endal olid mingid tervisemured. Tänaseks on see muudetud ja vanemapuhkuselt tulnud inimene saab oma tegeliku sissetuleku alusel suuremat kui miinimumtagatist.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Statistikaameti suvine rahvastikuprognoos aastateks 2024–2085 selgitas meile, et teiste oluliste näitajate seas on Eesti prognoositud rahvaarv aastaks 2085 ligi 1,2 miljonit inimest. Rahvaarv langeb drastiliselt ja igakuiselt. Te enne ütlesite puldist, et antud eelnõu on tarvis riigieelarve menetluse tõttu kiiresti vastu võtta, vähemalt ma lugesin sealt nii välja. Ja sellest ma loen välja, et ülesanne on kärpida just Exceli tabeli põhjal. Siis jäävadki inimesed, aga võib-olla ka mõned huvipakkuvad momendid kahe silma vahele. Ma küsin: kui palju raha jääb madala sündimuse tõttu riigieelarves järele? Kas teie õigus‑ ja analüüsiosakond on selle summa välja arvutanud ja kas juba praeguse madala sündimuse tõttu järele jääva raha hulk, riigieelarve vastuvõtmist silmas pidades, on sinna juba sisse arvestatud?

Riina Solman, palun!

Aitäh! Sellist arvutust mul täna käe all ei ole. Aga valmimas on analüüs selle kohta, mis mõjutab perede sündimuskäitumist ja ka lastega perede vaesust. Ma võin küsida ametnikelt ja analüüsiosakonnalt, kas on võimalik ka mingi selline mudel välja töötada. Aga mul puudub täna vastus, kui lihtne või keeruline see oleks ja milliseid eeldusi seal arvesse tuleks võtta, sest tegelikult me räägime rahvastikuprognooside puhul ju stsenaariumidest ja stsenaariume võib teha väga erinevaid. Ma lähen selle küsimusega analüüsiosakonda ja uurin, kas ja milliste stsenaariumide või eelduste alusel oleks võimalik selliseid arvutusi teha.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Ma tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi. Tegelikult te üldse ei puudutanudki seda küsimust oma vastuses, te hakkasite rääkima retoorikast ja siis te hakkasite rääkima sellest, mis on juhtunud võrdluses 2022 ja 2024 ja nii edasi ja nii edasi. Aga minu küsimus oli lihtne. Ma tahtsin kuulda teie arvamust, kas need muudatused, mis te seadustes teete, olgu need siis sotsiaalsete hüvede vähendamised või maksutõusud, või olgu see ka see tänane eelnõu, suurendavad teie arvates perede turvatunnet ja aitavad kaasa sündimuse kasvule või võiksid vähemalt soodustada selles suunas liikumist või mitte. Selline lihtne küsimus oli.

Aitäh! Ma arvan, et valitsuse tegevus tervikuna, mis on keskendunud majanduslikule ja ka sõjalisele julgeolekule, suurendab inimeste turvatunnet, aga ma möönan, et igasugused muudatused, mis puudutavad näiteks lastetoetusi või peretoetusi, mis on suure ja ulatusliku mõjuga ning millest saavad puudutatud kõik lastega pered või suurem enamus neist või lastega perede teatud gruppi kuuluvad pered, turvatunnet ei suurenda. Küll aga ei saa ma nõustuda selle eeldusega, mis – ma seda tunnen – teie küsimuses peitub, et 1051 inimest või 3500 inimest mõjutava muudatuse tulemusena kaotab kogu ühiskond turvatunde. Sellega ma nõus olla ei saa.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tulen oma eelmise küsimuse teema juurde tagasi. Te olite pahane, kui ma ütlesin, et ministeerium on minu hinnangul oma valdkonnas tunnelnägemisega ja ei vaata tervikuna riigi arengut. Te ütlesite, et teete kõiki eelnõusid ja oma tööd ainult selleks, et teie sektor oleks hästi juhitud ja kõik oleks hästi. Lastetoetuste vähendamine, mida on tehtud teie ajal, ei ole kuidagi seda [väidet] toetav. Või menetlusaegade pikendamine või retseptiravimite omaosaluse määra suurendamine või ambulatoorses arstiabis visiiditasu suurendamine 5 eurolt 20‑le või voodipäevatasu suurendamine – need ei ole küll kuidagi need asjad, mis parandaksid turvatunnet ja abi vajavate inimeste igapäevaelu. Ma küsingi: kuidas see menetlustähtaegade pikendamine teie vaates tegelikult parandab nende inimeste olukorda, kellele see oluline on?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen täna mõned korrad ka maininud, et opositsiooni, ajakirjanduse, avalikkuse ja ka ettevõtjate ootus on, et riik toimetaks kokkuhoidlikumalt. Riik saab kokkuhoidlikumalt toimetada ainult siis, kui ta teeb vähem kulutusi. Riigiaparaadi peamine kulu on tööjõukulu. Seda tööjõukulu me vastavalt protsendikärpele – esimesel aastal 5%, teisel 3%, kolmandal 2% – kokku hoiamegi. Muu hulgas tuleb kokkuhoid ka Sotsiaalkindlustusameti ametnike arvelt. See omakorda sunnib meid tegema selliseid otsuseid, mis võivad mõningatel juhtudel tunduda inimestele ebamugavad. Samal ajal olen ma täna korduvalt öelnud, et inimestel on võimalik oma taotlused, arvestades maksimumtähtaega, varasemalt esitada. Teiseks, peaaegu mitte kunagi ei ole Sotsiaalkindlustusamet maksimumtähtaega ära oodanud. Kohe, kui menetlustoiming on tehtud, inimesele ka vastus antakse. Tõenäosus, et inimesed peavad hakkama massiliselt 15 päeva asemel 30 päeva [vastust] ootama, on väike. Sellegipoolest, Sotsiaalkindlustusamet ei saa seadust rikkuda ja kui [toiminguga] peaks [minema kauem], siis seadusesäte annab meile selleks võimaluse ja aluse.

Priit Sibul, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Mina tahaksin esmalt küsida selle kohta, mida siin eelnõus ei ole, küll aga olete teie ja on väga paljud teie erakonnakaaslased, sealhulgas eelkäijad, isegi Andrus Ansip sellest pikalt rääkinud. Need on vajaduspõhised toetused, mida siit ei ole võimalik leida, mis minu arust oleks mõistlik, ja ma ei saa aru, miks nii. Küll aga leiab siit palju üllatusi. Üks on seesama vanemahüvitise piirmäära või ülemise piiri allatoomine, millele varasemalt, ma mäletan, teie erakonnakaaslased üsna jäigalt vastu seisid ja minu meelest küllalt õigustatult. Mis need peamised argumendid ja arusaamised on, et see on praegu just see koht, kust tuleb lõigata? Mille alusel need rehkendused tehti? Kuidas me jõudsime sinna, et kolme asemel on kõige mõistlikum kaks? Samamoodi on küsimus omaosaluse kohta, millest on tervishoius päris palju räägitud. Kuidas jõuti selleni, et [tõuseb] 5 euro pealt 20 peale? Mis selle rehkenduse alus on?

Suur aitäh! Kõigepealt: kuulan, imestan ja ei usu oma kõrvu. Minu valitsemisalas on puuetega inimeste toetustel suhteliselt väiksem osa, siis on laste‑ ja peretoetused ja siis on pensionid. Need on need suured kuluallikad, mis siin on. Kuulan teid ja mõtlen, et kas te tõesti olete seda meelt, et me praegu peaksime seisma siin eelnõuga, mis teeks lastetoetused või peretoetused vajaduspõhiseks. Mina nii ei arva. Mina toetan universaalset lastetoetuste süsteemi, mis lähtub iga lapse olulisusest ja on ka vajaduspõhiste elementidega. Nii on meil lasterikaste perede toetused, üksikvanema toetused, samamoodi ka eestkostetava või hooldusel oleva lapse toetused ja veel mõned asjad. Mina toetan seda süsteemi ja mul on hea meel, et otsuseid lastetoetuste terviksüsteemi vajaduspõhiseks tegemiseks me täna arutama ei pea. Mis puudutab vanemahüvitise lage, siis tõepoolest, me räägime ju olukorrast – lugesin enne ka neid numbreid ette –, kus ühtpidi on sagedasti kodusolijaks isa, kui tema sissetulek on suurem, ja ta oma töist tegevust mõõdukalt ka jätkab, aga tegelikult päris kodune ja ilma sotsiaalsete tagatisteta on lapse ema. See on see skeem, mis on perele kasulikum. Ma arvan, et kolme keskmise pealt kahe keskmise peale toomine pigem soodustab seda, et isad jätkavad kõrge palga eest töötamist, võttes välja ainult isale määratud vanemahüvitise perioodi või isapuhkuse, ja naised, kes on väikeste lastega kodus, on siis tõepoolest ise vanemahüvitise saajad ja koos sellega ka kõikide muude sotsiaalsete garantiide saajad.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, te jätsite mu küsimusele vastamata. Ma küsisin selle kohta, mis puudutas visiiditasu tõstmist, retseptitasu tõstmist ja voodipäevatasu tõstmist. Mu küsimus hõlmas seda, kas te ei karda, et te rikute praegu Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust. Te rääkisite kõigest muust, aga mitte sellest, mille kohta ma küsisin. Juhin tähelepanu sellele, et Eestile on siduv rahvusvaheline õigus: Oviedo konventsioon ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused. Kohtuasjas Lambert versus Prantsusmaa aastast 2015 öeldi selgelt, et [tagada] inimese õigus tervise kaitsele on kohustus. Miks te rikute seda Euroopa Inimõiguste Kohtu [otsust], tõstes neid tasusid, mida ma eelnevalt nimetasin? See on ju selgelt põhiseadusvastane tegevus.

Suur aitäh! Ma vastan sellele osale, mis puudutab kõnealust eelnõu, muus osas, ma usun, te saate diskussiooni jätkata terviseministriga. Kõigepealt, meil ei ole perearstivisiidi tasu. Soov on, et inimesed otsiksid abi eeskätt perearsti juurest. Perearst peaks suunama inimese edasi, tehes õigeid kompetentseid valikuid, kellel on ja kellel ei ole abi vaja ja kellel millise eriarsti juurde tuleks minna. 20‑eurone visiiditasu on ühekordne tasu, korduvvisiitide eest seda ei võeta, ja see puudutab umbes 550 000 inimest. Inimrühma, kelle puhul me jätame [kehtima] soodsama olukorra ehk 5 eurot – samamoodi ühekordse tasuna, korduvvisiitide puhul seda ei võeta –, kuulub umbes 700 000 [inimest]. Tuletan uuesti meelde, et ekstra haavatavad grupid on ka suurema kaitse all. Need on kuni 19‑aastased, rasedad, alla 1‑aastaste laste emad, üle 63‑aastased – rõhutan: mitte alates pensionieast, vaid üle 63‑aastased, sest me teame, et selles vanuses tõuseb inimeste ravivajadus oluliselt ja on noorema vanusegrupiga võrreldes 9% kõrgem –, kõik pensionärid, töötud, toimetulekutoetuse saajad, osalise või puuduva töövõimega inimesed. Voodipäevatasu tõepoolest kahekordistub, aga ka kehtivas õiguses on lagi, ja see säte jääb kehtima. See lagi tähendab seda, et maksimumsumma, mis inimesel haigla voodipäevade eest tuleb tasuda, ei ole kunagi rohkem kui 50 eurot.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Rain Epler siin küsis turvatunde kohta, et miks üldse noored pered peaksid soovima lapsi soetada. On ilmselge, et tänane ebastabiilne maksusüsteem, sõjaoht, puuduvad eeskujud, et ema ja isa olla on uhke ja on uhke, kui sul on perekond ja lapsed – need kõik mõjutavad seda. Aga kas te mõistate seda, et kui võtta ära ravikindlustus nendelt emadelt ... Toon näite. Viielapselises peres on ema, kellel on lapsed vanuses 8–18 aastat. Nüüd te tahate talt ravikindlustuse ära võtta. Kuid see on täiskohaga töö. Sa elad maal, sul on viis last, seal ühistransporti ei ole, nüüd te panete veel automaksu otsa lisaks kõigile muudele maksudele. See teeb veelgi raskemaks selle elu. See ema peab sisuliselt olema taksojuht, viima [lapsi] trenni, huvialaringidesse, muusikakooli. Kas te saate aru, et te võtate tegelikult täiskohaga töötavalt inimeselt ära ravikindlustuse? Ta ei saagi ju muud teha.

Aitäh küsimuse eest! See on see koht, kus meil kehtivad seadused räägivad midagi muud. Töötamine on siiski töölepingu seaduse või avaliku teenistuse seadusega – mõned erijuhud on veel – reguleeritud tegevus. Loomulikult, inimlikult ma saan aru sellest, mida te ütlete, et väikeste lastega, isegi ühe väikese lapsega, rääkimata sellest, kui lapsi on rohkem, kodus toimetamine on täispäevatöö ja mitte ainult täispäevatöö, sest see ei kesta kaheksast viieni, vaid see läheb ka peale viit edasi, ja kui lapsed on haiged, siis kestab ka öösel. Ma saan sellest väga hästi aru. Aga inimesed teevad ise omi valikuid ja on terve hulk inimesi, kes ei saa valikuid teha, sest nad on üksikvanemad. Ma ei pea ka õiglaseks sellist riiki, kus osale inimestele me seda kompenseerime, aga teised inimesed peavad samas olukorras, isegi keerulisemas olukorras, minema tööle ja maksma makse, mille abil me teistele hüvesid kompenseerime. Minu jaoks ei ole see loogiline.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Te jätsite vastamata mu küsimusele, kas on tehtud mõjuanalüüs, kuidas mõjutab see seadusemuudatus kahe lapsega vanemate tervist, kui ravikindlustuse eest maksmine lõpeb noorema lapse 3‑aastaseks saamisel. Kas kaaluti ka teisi variante, nagu näiteks [maksta seda lapse] 5-aastaseks või 6‑aastaseks saamiseni?

Suur aitäh! Kõik need analüüsid, mis on tehtud mõjude kohta, on seletuskirjas olemas. Tervise kohta eraldi analüüsi ei ole tehtud, küll aga tehti inimeste käitumise kohta oletused ja toodi välja stsenaarium, kuidas eeldatavalt käituvad need 1051 inimest, kes on laste kasvatamisega seotud kodus ja kellest vaid 15% on lasterikka pere emad ja ülejäänud 85%‑l on perekonnas üks või kaks last. Töötuna arvele võtmine annab ravikindlustuse peale lapse 3‑aastaseks saamist, samamoodi tööleminemine. Ka eraravikindlustuse ostmise võimalus on olemas. Tuletan meelde, et meeldib see meile või ei meeldi, aga meil on sotsiaalkindlustuses individualiseeritud süsteem. See, kui pere üks täiskasvanud liige teenib, ei tähenda seda, et teine, lastega kodus olev vanem saab endale pensionipõlveks pensioni tagatud. Minu kõige suurem hirm on just nende naiste pärast, kes on ebaproportsionaalselt suure osa oma tööelust olnud kodus kas laste, puuetega pereliikmete või vanemaealiste hooldajad, sest nende tulevik pensionieas on kahetsusväärselt vaid rahvapension.

Priit Sibul, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Jõudsimegi sinna, [milleni jõudmist] ma eeldasin. Mina ei eeldanud, et te tulete siia täna vajaduspõhiste [toetustega], ma pole neid kunagi sellisel kujul mõistlikuks pidanud. Kui on vaja olnud rääkida kärpekohtadest, olete te nendest varasemalt paljugi rääkinud, aga siiamaani parlamenti ühtegi eelnõu pole tulnud. Järelikult on need tühjad sõnad, mitte asjade sisuline lahendus. Edaspidi me nendesse sõnadesse siis selliselt kavatsemegi suhtuda. Minu küsimus selle eelnõu puhul on see, et äkki te kuidagi kokkuvõtlikult ütlete, millised nüansid või muudatused selles eelnõus aitavad perede kindlustundele kaasa.

Suur aitäh küsimuse eest! Ma ei saa seda palli maha löömata jätta. Mina vajaduspõhisest lastetoetusest rääkinud ei ole. (Priit Sibul saalist: "Mitte lastetoetusest.") Millest siis? (Priit Sibul saalist: "Vajaduspõhistest toetustest.") Millised on võimalikud vajaduspõhised toetused sotsiaalvaldkonnas? Kas puuetega inimeste toetused? Kas pensionid või laste‑ ja peretoetused? Sotsiaalvaldkonnas ei ole rohkem toetusi, mida vajaduspõhiseks teha. Kõik need ... (Hääled saalis.)

(Helistab kella.) Head kolleegid, lubage proua ministril lõpetada. Palun! Palun, proua minister!

Jah. Vajaduspõhistest laste‑ ja peretoetustest ma rääkinud ei ole. Ma olen, vastupidi, väga erinevates kohtades öelnud, et universaalne lastetoetus koos vajaduspõhiste elementidega, milleks selles süsteemis on lasterikka pere toetus, aga ka mõned teised toetused, on väga hea süsteem ja pakub peredele turvatunnet. Kordan veel, et meie vanemahüvitiste süsteemi on demograafid hinnanud ka võrdluses teiste riikide [süsteemidega] pigem tõhusaks. Muudatused, mida me praegu teeme, puudutavad vanemahüvitise saajatest 12%. Nendest enam kui kolmandik on isad, kes on suurema sissetuleku tõttu vanemahüvitise saajaks vormistatud. Ma arvan, et tegelikku pere turvatunnet muudab see ikkagi vähe. Leevendust toob kindlasti tõsiasi, et need tegusad naised, kes soovivad nii töötada kui ka lapsega kodus olla, saavad nüüd õiguse töötada ilma pelgamata, et nende sissetuleku tõttu vähendatakse vanemahüvitise summat.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Te olete siia saali praegu toonud kohutava kobareelnõu, millega ühest küljest vähendatakse toetusi, teisest küljest tõstetakse teenuste hindu. Nii nagu te olete meile juba mõista andnud, siis sotsiaal-majanduslik mõju sellel seaduseelnõul puudub, ka majanduslikku mõju ei ole te välja arvutanud. Aga ma loodan ikkagi, et otsene eelarvemõju aastateks 2025 ja 2026 on teil [teada]. Kui palju see ikkagi eelarvet mõjutab ja kui palju siis riik hoiab kokku omalt poolt ja kui palju inimeste oma panus vastavalt suureneb? Lisaks ma kordan uuesti oma küsimust, mis puudutab seletuskirja lehekülge 16. Ma tahaks teada, kas siin on matemaatiline viga. Ma tsiteerin: "Näiteks, suvise majandusprognoosi alusel [...] eelarvepositsioon 2026. a -224,6 miljonit eurot [...]" Aga tänu sellele eelnõule see paraneb 51,4 miljoni võrra ehk plusspoole peale, ja seega see puudujääk väheneb –195,4 miljoni peale. Vaat see osa. On see näpukas või on siin mingisugune teine probleem?

Aitäh! Ma enne rääkisin ka, millised on mõjud riigieelarvele. Sotsiaalvaldkonna poole peal järgmine aasta selle eelnõu tulemusena tegelikult kulud kasvavad 280 000 euro võrra, aga aastatel 2026–2028 tekivad positiivsed mõjud riigieelarvele ehk kokkuhoid 18,29, 29,01 ja 35,33 miljonit eurot. Visiiditasu, voodipäevatasu ja retseptitasu toovad 2025. aastal [kokkuhoidu] 17,8 miljonit, 2026. aastal 20,4 miljonit ja nii ka 2027. ja 2028. aastal. Mis puudutab Tervisekassa positsioone, siis ma luban saata selle vastuse kirjalikult ja võtan selle terviseministrilt. Mul puudub kompetents, et sellele küsimusele vastata.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on jätkuvalt küsimus eriarstivisiidi maksumuse kohta. Kui me vaatame seletuskirja, siis me näeme, et alla 2‑aastased lapsed ja lapseootel naised on täna visiiditasust vabastatud, ja see puudutab circa 40 000 inimest. Ka nende suhtes rakenduks uuest aastast 5‑eurone visiiditasu. Ma ei tea, kas see on kuidagi korrelatsioonis meie valitsuse perepoliitikaga, et ühest küljest me ohkame, et meil on demograafiline kriis, kui mitte öelda, et meie [demograafiline olukord] on praegu katastroofi lävel, me püstitame miinusmärgiga rekordeid, aga teisest küljest me ikka ja jälle mõnitame peresid, lastega peresid või naisi, kes on lapseootel. No päeva lõpuks, miks me ikka peame küsima 5 eurot visiiditasu lastelt, kes ei ole veel isegi 2‑aastased? Kuidas on see meie perepoliitikaga kooskõlas?

Aitäh! 2013. aastaga võrreldes, kui kõik need visiiditasud ja asjad said sisuliselt kroonidest ümber arvutatud eurodesse, ma arvan, on maailm päris palju muutunud. Palgatõus on olnud päris korralik, inflatsioon on olnud ka päris korralik. See puudutab ühtpidi inimesi, aga see puudutab ka teenuseosutajaid. Ma arvan, et on üsna õiglane, kui me jätame soodsamad tingimused haavatavatele gruppidele ja 20‑eurose visiiditasu puhul vaatame pigem tööealise elanikkonna poole, kellel ei ole haavatavasse gruppi kuulumise tunnuseid. Kordan veel üle: tegemist on ühekordse visiiditasuga mõlemal juhul, sest kui inimene jääb teenuseosutaja juurde jälgimisele või ravile, siis korduvat visiiditasu ei võeta. Väikelaste puhul on eriti oluline see, et on side perearstiga: käiakse tegemas kõiki vaktsineerimisi, kõiki lapse tervise[kontrolle]. See on jätkuvalt tasuta. Seda sidet tuleb väikelapse puhul kindlasti hoida, sest perearst on see, kes vastupidi vanemale oskab ka professionaalselt märgata, millist täiendavat eriarstiabi kontrolli ja hinnangut see laps võiks vajada, ja saab teda ka edasi suunata.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et ei ole loogiline, kui inimest, kes käib tööl, ja inimest, kes on kodus ja kasvatab lapsi, nende teenuste mõttes, tervisekindlustuse mõttes koheldaks võrdselt, sest üks käib ikkagi tööl ja teine nominaalselt tööl ei käi. Kas te peate loogiliseks tingimustes, kus me saame näiteks järgmise põlvkonna puhul terviseteenuse, raviteenuse ja muude teenuste pakkumisel, turvalisuse teenuse pakkumisel loota nendele inimestele, kes meil on, et mitte ühtegi last üles kasvatanud üksikul inimesel on tulevikus riigile samasugused pretensioonid kui sel inimesel, kes on üles kasvatanud neli last?

Aitäh küsimuse eest! Sa võrdled nüüd võrreldamatut, mina võrdlesin võrreldavat. Te seisate selle grupi eest, millesse kuulub 1051 naist, kes kasvatavad kodus last ja saavad ülal peetud abikaasa või registreeritud elukaaslase poolt ja kellel on praegu ravikindlustus. Mina võrdlesin neid üksikemadega, kellel on ka kolm või neli last, aga kes peavad käima tööl, sest neil ei ole abikaasat ega registreeritud elukaaslast, kes neid ja nende lapsi üleval peaks. Aga kui see kolme või nelja lapsega üksikema läheb tööle, siis tema makstud maksudest tagatakse ravikindlustus ka sellele emale, kellel on teda ülal pidav abikaasa. See oli see, mida ma ebavõrdseks pidasin.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Vajalikud seletuskirjad on teil maha jäänud, kompetents on ka kuhugi mujale jäänud, nii et [te ei saa] vastata seletuskirjas olevate numbrite kohta, mis ei klapi. Ka mina esitan teile küsimuse, millele te tõenäoliselt vastata ei oska. Te olete siin kurjustanud küsijatega, et teie olete kogu aeg toetanud universaaltoetusi, sotsiaal‑ ja lastetoetustena eelkõige. Räägimegi siis nendest. Küsisite siin retooriliselt, millised on sotsiaalsüsteemis need vajaduspõhised toetused, kas pensionid, puuetega inimeste toetused, perehüvitised, lastetoetused, et neid ju ei ole. Ometigi on teie koalitsioonipartneri Eesti 200 esimees Kristina Kallas nii ajakirjanduses kui ka siin saalis öelnud, et nad peavad ainuõigeks vajaduspõhiseid toetusi, sealhulgas sotsiaaltoetusi. Koalitsioonilepingus olete te kokku leppinud, et teete sotsiaaltoetuste analüüsi ja otsustate, millised neist muutuvad vajaduspõhiseks. Öelge siis palun, millised!

Aitäh! No koalitsioonileppes on kirjas, et teeme analüüsi ja siis ütleme. Kui te loete täpsemalt riigi eelarvestrateegiat, RES‑i, siis näete, et seal on laiemalt kokku lepitud, et teeme analüüsi ja ütleme siis seda, mis puudutab ka toetusi laiemalt. (Hääl saalist.) Jah. Mina küsisin retooriliselt, milliseid [vajaduspõhiseid toetusi] siis teie hinnangul saaks teha. Minu hinnangul on toetused juba sellises suurusjärgus, et vajaduspõhisust ma mõistlikuks ei pea. Küll ei pea ma ka mõistlikuks seda, et kõikidele sihtrühma kuuluvatele inimestele olemasolevaid toetusi lisada. Aga ma pean väga oluliseks, et vajaduspõhiselt pakutaks inimestele vajalikke teenuseid ja muud tuge, selleks et nad oma elu ja oluga toime saaksid, sõltumata sellest, kas nad on lapsed, puuetega inimesed, vanemaealised. Vajaduspõhisus peaks peegelduma peaasjalikult teenustes. Ehk minu loogika ütleb, et me ei peaks toetusi oluliselt tõstma, ja kui me tulevikus toetusi tõstame, siis vajaduspõhiselt. Baas on meil olemas, aga inimeste täiendav toetamine [peaks toimuma] kas majandusliku kitsikuse [leevendamiseks] rahaga või teenuste kaudu vajaduspõhiselt, [just sellega,] mida üks või teine grupp vajab.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Sellest diskussioonist jääb mulje, et väga suur on paljulapseliste diskrimineerimine. Kas te saaksite uuesti korrata, mismoodi jaguneb paljulapseliste lastetoetus, üks laps versus kolm või rohkem last? Teine küsimus, mis mind vaevama jäi, on see, et hiljuti käis avalikkusest läbi, et elatisvõlgade summa, mis on kogunenud, hakkab küündima 100 miljonini. Kas te oskate seda kinnitada või ümber lükata? Tekib vägisi mulje, et ühelt poolt on poliitiline surve selleks, et kõik naised peaksid sünnitama, aga teiselt poolt loob ebakindlust ka see, et elatisvõlgnike arv kasvab. See tähendab tegelikult seda, et partnersuhe ei ole nii usaldusväärne, et see võiks pikas perspektiivis positiivselt töötada. Rääkimata sellest, et sünnitusiga on edasi lükkunud lihtsalt objektiivselt ja arvestades kogu kultuuritausta muutust. Teiseks see, et tegelikult on meie lähedal sõda. Kas need tervikuna meie heldet süsteemi ei ole riivanud?

Aitäh! Alustame esimese ja teise lapse toetusest, mis on 80 eurot. Kolmas ja iga järgmine laps saab 100 eurot igakuist lastetoetust. Lasterikka pere toetus 3–6‑lapselisele perele on 450 eurot ning seitsme ja enama lapse puhul on see 650 eurot. Eraldi on üksikvanema lapse toetus ehk kui ema või isa kasvatab ühte last üksinda, saab ta 80 + 80 eurot, kui kasvatab kahte last üksinda, siis tuleb see 80 + 80 korrutada veel kahega. Kõige selle kõrval, mis puudutab ebakindlust, on tõesti see teema, mida me täna ei puudutanud majandusliku ja sõjalise julgeoleku kõrval, aga ka nende ühiskonna, valitsuse ja Riigikogu sõnumite kõrval, mis ebakindlust võivad juurde tekitada: me ei rääkinud sellest, et lapsed sünnivad peaasjalikult armastusest, planeeritult. Seal on kõige olulisem roll sellel, et oleks usaldusväärne partner ja toimiv paarisuhe, selleks et üleüldse oleks võimalik lapsi kasvatada. Me teame statistikast ka seda, et üksikisasid on meil 7%, kõik ülejäänud last üksi kasvatavad vanemad on üksikemad. See tähendab, et kahetsusväärselt on ema alati nõrgemas positsioonis, jäädes lapsi kasvatama. Sinna juurde tuleb teie küsimuses [mainitud] elatisvõlgnike teema. Tõepoolest on mure ka lapse ülalpidamise kohustuse täitmisega teise, lahus elava vanema poolt. Turvatunne on laiem küsimus ja lastesaamine on sügavalt isiklik teema. Seda ei saa taandada ainult ühiskonnas toimuvale ega ka mitte ainult valitsuse ja Riigikogu otsustele. Tegelikult on need valikud, mida igaüks teeb endast ja oma paarisuhtest lähtuvalt.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu eelmine küsimus puudutas ainult sotsiaaltoetusi, milles on ka koalitsioonilepingus kokku lepitud, mitte teenuseid ja muid asju, ja just nimelt vajaduspõhiseks [muutmist]. Te ütlesite, et teie ei tea sotsiaalsüsteemis selliseid sotsiaaltoetusi, mida võiks vajaduspõhiseks teha. Mina ka ei tea ja ei toeta seda. Ometi te olete koalitsioonilepingus kokku leppinud, et selliseid on, ja siis te otsustate peale analüüsi, millised [muutuvad] vajaduspõhiseks. Aga kolleegil oli väga hea küsimus. Te lugesite [vastuse] ette, eks ole. Ka minul on sellest inspireerituna teile küsimus. Millised mõjud on – palun lugege ette – ühele lasterikkale perele sellel, mis puudutab maksude tõstmist pärast 2023. aastat, pärast viimaseid Riigikogu valimisi, kui teie olete minister olnud? Maksude, aktsiiside, lõivude, inflatsiooni mõju, erinevate teenustasude [tõusu mõju], alates visiiditasust, samal ajal [toimuva] peretoetuste vähendamise mõju, muude perehüvede vähendamise, kas või näiteks lastega peredel ravikindlustuse vähendamise mõju teatud sihtrühma seas ja nii edasi. Palun lugege ükshaaval ette need mõjud perele, kumuleeruvana, et me saaksime aru, mida see tegelikult ühele perele tähendab.

Aitäh! Härra Seeder, te saate aru, et peast ma seda teile ette ei loe, neid materjale mul kaasas ei ole. Mina soovitan oodata, kuni aasta lõpus tuleb analüüs, mis räägib perede majanduslikust toimetulekust ja lastesaamise soovist, kus me põhjalikult koos demograafidega analüüsime kõiki neid aspekte.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tõesti lõpuni aru ei saa. Tegelikult tänase päeva seisuga on 2‑aastased ja nooremad lapsed visiiditasust vabastatud. Uuest aastast te rakendate nendele visiiditasu suuruses 5 eurot. Aga miks? Mille jaoks seda on vaja? Kas te usute, et see toob rohkem raha juurde? Selgitage!

Ma olen täna juba mõnel korral ka öelnud, milline on mõju riigieelarvele. Üks moment, ma olen oma paberid juba kuskile ära jõudnud panna. Aga mõju riigieelarvele, kui me läheme seda teed, mis on eelnõus välja pakutud: visiiditasu [tõusu] tulemusena täisrakendusaastal on tervishoiuteenuse osutajatel võimalik saada 8,8 täiendavat miljonit, millega on tervishoiuteenuse osutajatel – ma rõhutan, et see ei tule riigikassasse – võimalik inimestele rohkem ja kvaliteetsemaid teenuseid osutada.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh ministrile! Nüüd palun juhtivkomisjonis toimunud arutelu ette kandma sotsiaalkomisjoni liikme Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea istungi juhataja! Minister! Kolleegid! Kannan ette sotsiaalkomisjoni protokolli või õigemini ülevaate istungist, kus sedasama eelnõu arutati. Täna on väga palju küsimusi esitatud. Tegemist on väga olulise eelnõuga saadikute jaoks ja seda näitab ka komisjoni istung, kus oligi see üks ja ainus päevakorrapunkt. Istung toimus [7.] oktoobril. Tegelikult on väga palju sellest arutelust siin saalis juba täna kõlanud, siin on olnud sarnased küsimused, aga annan lühikese ülevaate. Kõigepealt, jällegi oli küsimus, miks ikkagi just sellised sihtgrupid, miks näiteks vaid alla 1‑aastaste laste emad on need, kelle suhtes muudatusi rakendatakse, miks mitte ka vanemate laste emad. See oli visiiditasu kohta. Toodi põhjenduseks, et lapse esimese eluaasta jooksul on emadele ette nähtud mitmed tervisekontrollid ja on oluline, et nad seal käiksid, seetõttu tehti see pöördumise võimalus soodsamaks. Positiivsena toodi eelnõust esile just see, et vanemahüvitise ülempiir küll külmutati, aga lapsevanemale on võimaldatud ikkagi töötada, vastavalt sellele, kuidas ta seda suudab. Praktikas on olnud päris palju olukordi, kus lapsevanem suudaks rohkem töötada, rohkem panustada, aga ta ei tee seda, sest muidu hüvitis väheneks. Nüüd see probleem puudub. Küsimuse all oli ka SKA menetlustähtaegade pikendamine. Siin oli ministeeriumi vastus, et seal on oluline pikem planeerimine. Sellest oli siin täna ka juttu. Arutati ka seda, et visiiditasu oleks võinud tervishoius olla võib-olla natukene teistmoodi korraldatud, näiteks nii – seda on ka täna kirjeldatud – nagu ravimihüvitis. Ravimite hüvitamisel on nii, et kui saabub omaosaluse ülempiir, siis sealt edasi on väga palju soodsam, aga IT probleemide ja teatud statistiliste probleemide tõttu ei ole võimalik seda praegu rakendada visiiditasu puhul. Seetõttu on hetkel selline lahendus. Arutati ka seda, kus võiks kasutada Tervisekassa reserve ja milline on ikkagi pikem plaan, sest me näeme, et 2028. aastaks on reservid põhimõtteliselt miinuses. Siin väga selget vastust ei olegi. Tervisekassa eelarves püütakse teha muudatusi, vaadatakse üle teenuseid, kas on võimalik saavutada paremat efektiivsust. Ühiselt leiti, et tervishoid vajaks tulevikus kindlasti lisaraha. Samamoodi nagu siin saalis oli meil komisjonis jutuks seesama ravikindlustuse teema, toimus sarnane diskussioon. Räägiti ka demograafiast. Nenditi, et sünnitusealisi naisi on vähem. Arutati toimetulekuteemasid, täpselt nii nagu ka siin saalis, just visiidi‑, retsepti‑ ja vooditasu tõusu valguses. Siin tõi ministeerium jällegi näiteks sellesama juba mainitud ravimihüvitise. Arutati seda, kas Tervisekassa reserve oleks võimalik kasutada ka vastutuskindlustuse seadusest tulenevate kulude katteks. Sellega ministeerium tegeleb, arutatakse, kuidas seda seadust edaspidi rakendada. Tehti ettepanek, et tööõnnetuse korral võiks Tervisekassa nõuda kulud tagasi, nii raviarvete kui ka töövõimetushüvitiste kulud, näiteks tööandjatelt. Sellel teemal on samamoodi plaanis tööandjatega kohtuda ja arutada, millised need võimalused on. Uuriti veel, kas ministeerium on loobunud universaalse tervisekindlustuse ideest, millest on räägitud eelkõige kultuuritöötajate tervisekindlustuse valguses. Siin teeb SOM koostööd Kultuuriministeeriumiga. Tehti etteheide ka komisjonis olevatele arstidele, et arstid ei võitle patsientide eest ja on nõus kõrgema visiiditasuga. Arstid selgitasid, et väga oluline on see, et visiiditasu on ka üks mehhanism, mille abil me saame reguleerida tervishoiuressursside kasutamist, eriti erakorralise meditsiini osakonnas, kus personal ka ebaoptimaalse töökoormuse tõttu läbi põleb ja seetõttu väga paljudel inimestel arstiabi kättesaadavus [halveneb]. Visiiditasu tõusu üks eesmärkidest – see võib tunduda paradoksaalne – on ka tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamine, EMO kontekstis eelkõige nende inimeste jaoks, kellel on väga raske seisund, et nad ei peaks ootama nende inimeste järel, kes oma terviseseisundist tulenevalt saaksid oodata. Otsused. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, otsus oli konsensuslik, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Karmen Joller, konsensuslik otsus, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, poolt 5 ja vastu 3, erapooletuid 0. Aitäh!

Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Läbirääkimisteks saavad sõna ainult fraktsioonide esindajad ja [soovi korral] minister. Esimesena palun Kert Kingo Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonist. (Kert Kingo palub lisaaega.) Kolm minutit lisa.

Lugupeetud istungi juhataja! Head vähesed kolleegid, kes te siin saalis viibite, ja inimesed, kes te meid jälgite! Kindlad käed, paremini hoitud Eesti – kas mäletate neid ilusaid sõnu? Tõenäoliselt mäletate ka emotsionaalseid reklaamklippe sellest, kuidas hoolitsetakse pensionäride eest ja tehakse pai lastele, kui tore ja ilus elu meil tuleb selle uue valitsusega. Veel räägiti pikast plaanist. Nüüd me näeme seda pikka plaani, nüüd me näeme nende tegevust. Selle liberaalse valitsuse esimene tegu oli peretoetuste vähendamine. See oligi see suuna seadmine, sinnapoole nüüd on hakatudki sõitma. Peamised muudatused, mida see eelnõu kaasa toob ja mida minister üritas siin ilustada ja kenamaks rääkida, ma kordan üle. Seletuskirjas kirjutatakse, et muudatuste peamine eesmärk on tagada riigi ressursside säästlikum kasutamine ja administratiivsete kulude vähendamine. Ei ole eesmärgiks seista oma inimeste eest, tagada, et arstiabi oleks kõigile ühtemoodi kättesaadav, või teha inimeste elu lihtsamaks, vaid eesmärk on ainult riigi ressursside säästlikum kasutamine. Kõigepealt muudetakse ravikindlustuse seaduses [tasu]määrasid. Kehtestatakse uued visiiditasu, voodipäevatasu ja retseptitasu määrad. Ambulatoorses eriarstiabis, sealhulgas vältimatus abis – see on erakorralise meditsiini osakond –, on visiiditasu praegu 5 eurot ja see tõuseb muudatusega 20 eurole. Erand sätestatakse haavatavamatele elanikurühmadele, nendeks on toimetulekutoetuse saajad, alla 19‑aastased lapsed, lapseootel naised, eakad, töötud ja nii edasi. Kirjas on veel, kellele jääb visiiditasuks 5 eurot. Ma juba küsisin selle kohta, et haavatavamad elanikud on maapiirkondades, kellel arstiabini ei ole kohe üle tee minna või natuke maad kõndida, vaid kellel arstiabi on tihti mitmekümne kilomeetri kaugusel, ja nendele on tehtud arsti juurde pääsemine järjest kulukamaks. Esiteks võttis see tore valitsus, kes meid nii hoiab, hoiab Eestit enda sõnade järgi paremini, tasuta ühistranspordi ära, nüüd on see tasuline, ta kehtestas ka automaksu neile, kes juhuslikult tahaks omada autot, et üldse kuskile pääseda. Lõpptulemusena võivad maapiirkondade inimestel kõik muud kulutused olla veel topelt suuremad kui see 20‑eurone visiiditasu, kui mitte rohkem. Hoia selle eest, kui on vaja erinevate eriarstide juures käia! Räägitakse, kuidas peab oma tervise eest hoolt kandma ja regulaarselt tervisekontrolle tegema, aga nüüd seatakse sisulised piirangud ehk tehakse arstiabi kättesaadamatuks. Teiseks, enne väideti, et [teatud inimestel] jääb visiiditasuks 5 eurot. Praeguse seaduse kohaselt on alla 2‑aastased lapsed ja lapseootel naised tegelikult visiiditasust vabastatud, aga selle eelnõuga rakendub ka nende suhtes uuest aastast visiiditasu 5 eurot. Jälle valetati: see ei jää 5 eurole, vaid nüüd see [tasu] kehtestatakse, senikaua oli tasuta. Tõstetakse haigla voodipäevatasu, mis suureneb 2 eurolt ja 50 sendilt 5 eurole. Ehk kui inimesega juhtub see õnnetus, et ta jääb auto alla näiteks roolijoodiku süü läbi ja peab veetma pikalt aega haiglas, siis teda karistatakse selle eest lisaks kõigele kopsaka haiglaarvega. Tõstetakse ka retseptitasu 2 eurolt ja 50 sendilt 3 eurole ja 50 sendile. Jälle karistatakse neid, kellel on vaja tõesti retseptirohtusid ja kes ei ole ise selles süüdi, sest kas annab iga tunda või mis iganes. Lisaks lõpetatakse selle eelnõuga riigi poolt sotsiaalmaksu maksmine kindlustatud isiku mittetöötava abikaasa või registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatab ühte või kahte 3–8‑aastast last või kolme kuni kuut last, kellest ükski pole noorem kui 8‑aastane. Ehk koduse lapsevanema eest riik enam sotsiaalmaksu ei kavatse maksta. See näitab, et meil ongi nüüd see suund, nagu Nõukogude ajal oli, et otse sünnituselt peab minema põllule või tehasesse tööle, sest muidu oled parasiit. Selline kaudne suhtumine kumas ka ministri [jutust], et peab tööl käima. Seletuskirjas on muidugi ka välja toodud, kuidas riik hakkab kõike korraldama ja perede eest otsustama. Siin on selline lause, et 3‑aastastel lastel on võimalik käia lasteaias, mis võimaldab vanemal saada ravikindlustuskaitse tööturul osalemise kaudu. Jälle jõuan sinna, et see on nagu Nõukogude ajal: laps ruttu lasteaeda. See aeg, kui räägiti, et lapsevanemal on kasulik võimalikult kaua oma väikelapsega kodus koos ühiselt aega veeta ja kuidas see lapse vaimsele tervisele ja kindlustundele mõjub, on möödas, seda juttu enam ei mäletata ja ei taheta mäletada, sest riik tahab raha saada. Lisaks pikendatakse sellesama eelnõuga perehüvitiste määramise, puude raskusastme tuvastamise ja riikliku pensioni määramise menetlustähtajad kahekordseks. Tekib tõesti küsimus, et me taome rusikaga rinnale, kui uhke digiriik me oleme ja millised tiigrihüpped meil üle maailma sel alal on [ette näidata], me muudkui suuname miljoneid, kokku lausa miljardeid igasuguste IT-süsteemide arendamiseks, aga lõpuks tuleb välja, et kõigi nende toetuste arvestamine on ühe või kahe töötaja õlul ja kui neid enam ei ole, jääb elu seisma ja tuleb neid menetlustähtaegasid topelt pikendada. Kogu selle jutu ma võtaksin kokku nii. Seesama valitsus on laristanud ära 2,4 miljardit, jaganud selle välja juriidilistele isikutele, seoses sellega, et riigieelarves oli kajastatud 800 miljonit, aga kokku jagati juriidilistele isikutele 3,2 miljardit, ja me ei tea, kes need on ja mille jaoks ja mille alusel [seda raha anti]. Nüüd tehakse jälle rahva arvelt väga suurt kokkuhoidu: 18 miljonit, mille kohta nad ise ütlevad, et see on riigi ressursside säästlikum kasutamine. 3,2 miljardit versus 18 miljonit. See on ju kõik lihtsalt imelik jutt. Minister ütles siin ilusti sellise kõlava lause, et riik saab kokku hoida ainult siis, kui teeb vähem kulutusi. Ärge laristage neid miljardeid siis enda juriidilistele isikutele ei tea millistel alustel, milliste põhimõtete järgi ja mis mõttega! Mõelge oma inimestele, mõelge oma rahvale! Kuna see eelnõu on rahvast vaesemaks tegev, arstiabi kättesaamatumaks tegev ning lapsi ja peresid vihkav eelnõu, teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu asespiiker! Austatud kolleegid siin saalis ja kõik inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Isamaa fraktsioon ei toeta seda ministri poolt ettekantud eelnõu. Ja miks? Kui sotsiaalkaitseminister siia pulti tuli, siis ta ütles meile, et see [eelnõu] on seotud riigieelarvega ning seda menetletakse ennaktempos, et saaks vastu võtta riigieelarve. Aga see on kahjuks külmalt protsessikeskne lähenemine, mitte õrna rahvusriigi väikerahvast silmas pidav ja inimestega arvestav eelnõu, nagu see olema peaks. Riigieelarve Exceli tabelis planeeritud ajal vastuvõtmine on algusest peale olnud selle eelnõu eesmärk, mitte inimestest ja nendele pakutavatest teenustest hoolimine. Ma toon veel ühe näite. 28. mail käesoleval aastal tutvustas minister Riisalo siitsamast puldist "Eesti 2035" eesmärke. Ta kõneles: "Kõik Eesti inimesed, olenemata sellest, kus nad Eestis paiknevad või milline on nende taust, panustavad ühel või teisel moel oma kogukonda, meie ühiskonda. Ja iga kooskond on just nii tugev, kui toetatud ja kaasatud on iga selle liige. (Nii ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. – R. S.) Selle nimel me ühes Sotsiaalministeeriumi kolleegidega päevast päeva töötamegi. Me püüame iga päev leida viise, ka tänases keerulises eelarvelises olukorras, mil moel Eesti inimese jaoks kõige paremal, kõige toetavamal ning efektiivsemal moel toeks olla." Sotsiaalkaitseminister tõi aastakõnes välja, et sündimuse suurendamise poliitikad ebaõnnestuvad seni, kuni valitsused ei keskendu olemasolevate laste ja nende perede heaolule. Ta ütles: "Eesti ongi liikunud viimastel aastatel stabiilselt lapsi ja peresid toetaval teel, mis oleks võimalikult mitmekesine. See tähendab, et rahaliste toetuste kõrval pöörame üha enam tähelepanu teenustele, mis oleksid kujundatud tänaste ja tulevaste perede hakkamasaamist ja vanemlust toetavalt." Need olid meie ministri sõnad pelk pool aastat tagasi. Nüüd tuleme nende ilusate sõnade juurest tagasi reaalsusse, tänapäeva. Kõik need kärped, mis tehti kohe pärast seda, kui oli murtud lastega peredele antud sõna – see juhtus pärast 2023. aasta Riigikogu valimisi, kui Isamaa opositsiooni jäi –, lisaks maksutõusude kaskaad ning praegused plaanitavad "kärped", ei pööra sugugi tähelepanu rohkematele ja kvaliteetsematele teenustele, mida inimestele osutada, millest minister siit puldist veel pool aastat tagasi jutustas. See oli juba toona sõnakõlks, silmamoondus, mida tänane valitsus väga hästi valdab. Ära on solgitud kogu senine perepoliitika, pööratud pea peale isegi loodusseadused ja öeldud, et kõik see toimub paremate teenuste nimel. Aga mida ei ole ega tule, on paremad teenused. Nüüd seaduseelnõus toodud vanemahüvitise [muudatusest]. Minister rõhutas, et vanemahüvitise ülempiiri muudatus puudutab 3500 inimest. Piiri allatoomises on mõndagi mõistlikku, seda tehakse justkui õigluse nimel, aga ma küsin, kuidas see meie perede ja laste olukorda parandab. Kõik väikesed parendused siin eelnõus on kukepea võrreldes äravõetavate hüvedega, mida suures plaanis just lastega perede suhtes tehakse. Poliitika on signaalide kunst ja see perehüvitiste muudatuste pakett annab signaali: riik ei hooli, riik ei toeta, saage ise hakkama! Riigil on tarvis raha mujale suunata. Aga kuhu, selle kohta selget signaali ei ole. Seepärast Isamaa seda seadust toetada ei saa. Mõned punktid veel, mille kohta peaks avaliku kriitika teadmiseks võtma. 1. jaanuarist 2026 vähendatakse vanemahüvitise ülempiiri: senise kolmekordse üle-eelmise kalendriaasta keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava tulu asemel on nüüd kahekordne. Samuti ühtlustatakse vanemahüvitise määramise põhimõtteid ja kehtestatakse ülempiir ka ema vanemahüvitisele. Mis on positiivne? Samal ajal kaotatakse vanemahüvitise vähendamise nõue töise tulu teenimise korral, mis esialgu võib tunduda isegi arusaadav, pidades silmas seaduse mõtet ja Eesti valitsuse väljakutset riigieelarves kärpeid teha. Aga valitsus soovib vanemahüvitise lae korrigeerimisega vähendada riigieelarve kulusid ja suunata vahendeid mujale. Just see viimane lause oli mul rõhutades öeldud: vahendeid soovitakse riigieelarves mujale suunata. Aga kuhu täpselt, pole meile teada. Riigikogust valitsuse toimetamist jälgides jääb mulje, justkui endine rahandusminister Võrklaev tegutseks edasi: raha kulub igale poole. Vanemahüvitise kärped mõjutavad eelkõige suurema sissetulekuga peresid, kes saavad rohkem toetust. Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Meil ei oleks midagi selle vastu, kui kõrgema sissetuleku saajatelt kärbitud summad läheksid peremeetmete väljatöötamisse, perepesadesse, vanemate lepitusmenetlusele, mis viimastel päevadel on saanud erakordselt emotsionaalse avaliku väljundi. Aga ei lähe, vabanev raha läheb kuhugi ja igale poole. Teine mõte, mida ei tasu alahinnata: iga signaal perepoliitika kärpimise kohta võib vähendada lastesaamise motivatsiooni ning mõjutada kõrgema sissetulekuga vanemate valmisolekut jääda lapsehoolduspuhkusele. Ravikindlustusest. Eelkõnelejad on juba palju rääkinud, et siin on taas peamine see, kuidas seda on sõnumineeritud. Emad on sisuliselt tembeldatud muiduleivasööjateks, kes tuleks tootvale tööle suunata. Kui ema tööle ei lähe, siis ei saa ta vajaduse korral tasuta riiklikku arstiabi. AK 3. septembri intervjuud ma olen juba varem siit puldist tsiteerinud. Mõte jääb samaks: lastega koju jäämine ei tulene jõukusest, vahel on otse vastupidi. Kulude kokkuhoiu mõttes on perele, ja eriti suurperele, hoopis kasulik ja ka lastele tervislik, kui üks vanematest soovib kodus laste kasvatamisega vaeva nähes oma lastele turvalist keskkonda luua. Emad, aga ka isad jäävad koju, sest pisiperega kodus olles on palju mõistlikum ja otstarbekam pereelu korraldada, eriti siis, kui see on [nende] enda valik. Riik ei saa siin olla ettehooldaja ja etteütleja, kuidas või mida peab tegema. Nüüd visiiditasust. Sotsiaalkomisjonis selgus, et haavatavate sihtgruppide hulgas, kes visiiditasu tõusust ei pääse, on üliõpilased. Küsimuse peale, miks nii, tunnistas terviseminister, et see on tõesti probleemne koht. Kui on probleemne, siis tulnuks midagi ette võtta. Me oleme niigi järeltulevatele põlvedele asetanud demograafilise katastroofi mure ja nüüd me veel habrastame perede turvavõrku sellega, et noor inimene peab hakkama tasuma visiiditasu tõusnud määral. Ka see ei ole turvatunnet tõstev. Lisandub suurem rahaline koormus patsientidele. Vähem kindlustatud või madalama sissetulekuga inimesed võivad olla sunnitud arsti juurde minemist rahaliste raskuste tõttu edasi lükkama. Ehk teenuste kvaliteet selle kärpe tõttu halveneb, mitte ei parane. Igal juhul on see mõistetav ainult ühtviisi: riik kärbib inimeste turvatunde arvelt. Isamaa seetõttu seda eelnõu toetada ei saa. Aitäh!

Järgmine on volikirja alusel Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Maria Jufereva-Skuratovski. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vanemahüvitise ülempiiri langetamine kolmekordselt keskmiselt palgalt kahe[kordsele] vähendab madalama ja kõrgema sissetulekuga perede hüvitise määra erinevust ning tagab suurema õiglustunde ühiskonnas. Samaaegselt aitab see kokku hoida riigieelarvelisi vahendeid, mis on vajalik samm riigirahanduse korrastamise poole. Vanemahüvitise piirmäära vähendamise küsimus on oodanud selget lahendust juba mõnda aega ning mul isiklikult on hea meel, et oleme jõudnud selle arutamiseni Riigikogus. Neli aastat tagasi kirjutasin sellest, et senine vanemahüvitise süsteem ei täida piisavalt oma eesmärki ning vajaks muutust. Kirjutasin seda soovist kutsuda esile avalikku arutelu. Toona pälvis minu teemapüstitus teravat kriitikat, aga ka mitmeid toetussõnu. Minu loogika seisnes selles, et vaatamata väga heldele toetussüsteemile teiste Euroopa riikidega võrreldes ei ole meil õnnestunud iivet tõsta. Kui rääkida konkreetsemalt, siis sündimuse tase jõukamate naiste seas ei ole seoses suurema vanemahüvitise määramisega märgatavalt muutunud. Seepärast on ka igati õigustatud küsida, kas vanemahüvitise kolmekordne piirmäär on olnud piisavalt põhjendatud. Loomulikult on riigi jaoks kõik lapsed võrdselt väärtuslikud. Olen varasemalt käinud välja ka idee, et vanemahüvitise võiks teha kõikide laste suhtes võrdseks. Pean aga tunnistama, et selline vanemahüvitise määramine oleks ebaõiglane nende lapsevanemate ja naiste suhtes, kes on karjääriredelil kõvasti pingutanud ja oma tööga teeninud välja kõrgema määraga vanemahüvitise. Seega pean ma igati õigustatuks süsteemi, mille puhul vanemahüvitise suurus sõltub teenitud tulust. Aga pean ka õigeks piirmäära vähendamist selles ulatuses, nagu seda näeb ette praegune seaduseelnõu. 2024. aastal on vanemahüvitise ülempiir 4733 eurot ehk kolm üle-eelmise aasta keskmist sotsiaalmaksuga maksustatud kuutulu ning alampiiriks on 725 eurot. Erinevus on 6,5‑kordne, mis on suurem kui sissetulekute ebavõrdsus ühiskonnas. Muudatuse jõustumise korral väheneb minimaalse ja maksimaalse vanemahüvitise suuruse vahe 4,4‑kordseks. Eelnõuga kaotatakse ka vanemahüvitise vähendamine [selle hüvitise saamise ajal] töise tulu teenimise korral. Leian, et selline muudatus on ülioluline tugi paljudele vanematele, kes soovivad lapse kasvatamise kõrvalt ka tööd teha. Riigina peame soosima paindlikkust tööturul ning tagama, et lapsevanematele oleks tagatud võimalused karjääri arenguks ka lapsehooldus[puhkusel] olles. Mitmed uuringud on kinnitanud, et need naised, kes ei katkesta töötamist aastateks peale lapse sündi, säilitavad oma positsiooni ja palgataseme ning neil on lihtsam naasta täismahus tööle. Aitäh tähelepanu eest! Palun eelnõu toetada.

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! See eelnõu, mida me täna menetleme, on üks käkk, kobareelnõu. Hästi palju teemasid on selles käsitletud. Võib-olla saab ka öelda, et sellega tahetakse lihtsalt väikest segadust tekitada. See on minu arust jällegi üks hea või tegelikult väga halb näide praeguse valitsuse tööstiili kohta, kuidas väga erinevad teemad pannakse ühtekokku, moodustatakse üks käkk. Kui ministrilt küsida selle valdkonna kohta, mis on ka siin kajastatud, näiteks Tervisekassa kohta, siis ta vastab Riigikogu liikme küsimusele, et selles küsimuses tal pädevust ei ole, et seda peaks terviseministri käest küsima. Juba sellest lähtuvalt ei saa sellist käkki kokku kirjutada, ja see minister, kes meie ette tuleb, peaks suutma ka absoluutselt kõikidele küsimustele vastata ja ta peaks valdama seda teemat, mis on seaduseelnõus kirjas. Nüüd sellest, kui oluline on see eelnõu ja keda see puudutab. Tegelikult hõlmab see kõiki meie inimesi, rohkem kui 1,3 miljonit. See hõlmab umbes 1,85 miljonit arsti[visiiti] aastas. Voodipäevatasu puudutab ligikaudu 130 000 inimest ja retseptitasu ligikaudu 900 000 inimest. Väga paljusid inimesi, väga paljusid inimesi, kõiki meie Eesti inimesi puudutab see seaduseelnõu, mille nimeks on käkk, kobareelnõu. Nüüd räägime sellest, millise kiirusega see on siia meie ette toodud. Selle kohta on seletus[kirjas] ka ilusti välja toodud, et eelnevat väljatöötamiskava ei koostatud. Loomulikult, kui ei ole koostatud eelnõu väljatöötamiskava, siis ei ole ka mitte ühtegi analüüsi tehtud, ei sotsiaal-majanduslikku ega majanduslikku analüüsi. Eelnõus, seletuskirjas ega kuskil muus kohas ei ole välja toodud täpset summat, kui palju kokkuvõttes selle eelnõu tõttu meie inimeste panus suureneb, on see siis vooditasu tõusu tagajärjel, on see siis arsti[visiidi tasu] tõusu tagajärjel, mis 5 eurolt tahetakse 20 euro peale viia, või osa toetuste, mida praegu [makstakse] nii lastele kui ka peredele, kärpe tõttu. Kui palju see kokkuvõttes mõjutab meie inimesi ja kui palju riik tänu sellele saab oma eelarvesse eurosid sinna plusspoolele? Pole terviklikku pilti, lihtsalt pole. See eelnõu on tegelikult häbiplekk. Vaadates siia sisse, no mis me siit teada saame? Nii nagu ma juba ütlesin, järgmise aasta 1. jaanuarist suureneb ambulatoorses eriarstiabis visiiditasu 5 eurolt 20 eurole ja haigla voodipäevatasu suureneb 2,5 eurolt 5 euro peale. Mainitakse ära, et ka erisused jäävad sisse. Need erisused puudutavad eelkõige lapsi, kes on alla 19‑aastased, nendele jääb 5‑eurone tasu. See puudutab pensionäre, elanikke, kes on üle 63 aasta vanad, ja nii edasi. Paluks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Siin on üks uus asjaolu juures. See hakkab puudutama edaspidi ka lapsi, alla 2‑aastaseid lapsi ja ka lapseootel emasid, kelle suhtes praegu ei rakendata üldse arstivisiidi tasu. Neid inimesi on 40 000. 40 000 inimest! See on uus grupp, kes hakkab selle seaduseelnõu tõttu maksma visiiditasu. Ehk riik hakkab 40 000 inimeselt lisaraha võtma. Mis perepoliitikast me siin räägime? Praeguses olukorras, kus meie demograafiline pilt on alla igasugust arvestust, sündimust ei ole ja kus riik peaks omalt poolt tegema kõik, et soodustada sündimust, tehakse kõik risti vastupidi. Risti vastupidi. Vaatame seda olukorda, mis selle seaduse tõttu tekib nende emade, vanemate suhtes, keda on üle 1000 ja kes on võtnud oma peres väga olulise rolli: kasvatada lapsi. Selline teadlik otsus on tehtud, et nad panustavad rohkem laste heaolusse, nende kasvatamisse. Selle seaduseelnõuga see võimalus suurel määral kaob ära. See puudutab 1050 isikut, 1050 lapsevanemat, kellest 90% on naised. Mida siis riik omalt poolt vastu pakub? Väga lihtne. Juhul, kui ema on ikkagi otsustanud, et ta tahab [kodus] last kasvatada, siis pole hullu, see on ka võimalik: ostke riigilt vabatahtlik kindlustus, makske kuus mitte vähem ega rohkem kui 238,2 eurot ja saate oma lapsi edasi kodus kasvatada. See meenutab natukene juba meie kõrval olevat riiki, naabrit, mitte kõige meeldivamat naabrit, kes juba praegu arutab seda, et võib-olla peaks lastetusmaksu kehtestama ja karistama põhimõtteliselt kõiki neid inimesi. Ei hakka Nõukogude Liitu tagasi minema. Tuleb vaadata kindlasti ettepoole ja ette mõelda. Selleks, et meile tuleks rohkem lapsi juurde ja demograafiline pilt muutuks positiivses suunas, me peaksime võtma vastu absoluutselt risti vastupidiseid otsuseid. Me peaksime soodustama seda võimalust, et kui lapsevanem ikkagi soovib anda peres, kus teine lapsevanem käib tööl, oma panust lapse kasvatamisse, siis me ei saa seda pärssida, vaid peame seda soodustama. Praegune seaduseelnõu seda kindlasti pärsib. Vaatame kõiki muidki positsioone. Kahjuks mul väga palju aega ei ole. Kõigi nende toetuste menetluste aeg viiakse 10 päevalt 30 päevale. See puudutab väga paljusid peresid. Näiteks perehüvitise menetlus puudutab lausa 163 000 perekonda. Keskerakond loomulikult seda ei toeta ja palume ka selle eelnõu tagasilükkamist. Aitäh!

Küsin üle: kas minister soovib läbirääkimised lõpetada? Minister ei soovi, seega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 507 esimene lugemine lõpetada, kuid on laekunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 507 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut tuleb meil hääletada. Asume hääletamist ette valmistama. Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 507 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 20 Riigikogu liiget, vastu 46, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 507 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. oktoober kell 17.15. Oleme tänase esimese päevakorrapunkti [menetlemise] lõpetanud.