Turumajandusest Eestis

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on turumajandusest Eestis. Martin Helme, palun!

Aitäh! Revolutsiooniline madrus, teie valitsuse liige Lauri Läänemets on lobisenud välja teie valitsuse majanduspoliitika põhialused. Nädal tagasi rääkis ta valitsuse majanduskabineti järel, mis on teie platvorm. Platvorm on see, et turumajanduse aeg on läbi. Ja ega me ei ole ju üllatunud. Me näeme seda ise küll, et kui Reformierakond valitsusse tuli, siis turumajanduse aeg tõepoolest läbi sai. Kvoodid meil on juba nii nagu nõukogude ajal, kuigi tõsi, me nimetame seda CO2 kvoodiks. Millalgi kindlasti tulevad ka limiidid. Plaanimajandus meil on, seda nimetatakse seekord küll rohemajanduseks või rohepöördeks, aga plaanimajandus on ta sellegipoolest. Ette on nähtud, mida tohib teha ja mida ei tohi teha ning kes mille eest keelata saab. Meil on olemas kvaliteedimärk ehk rohemärgis. Loomulikult on meil olemas sama majandusmõtlemine, mis oli nõukogude ajal, et ettevõtjad on kahtlane element. Veel ei saadeta küll Siberisse, aga igal juhul tuleks neilt kõik ära võtta, kasvõi maksudega. Riik teab paremini, millega tuleb tegeleda ja millega ei tohiks tegeleda. Mul on küsimus, kuidas teie plaanite turumajanduse läbisaamise ajajärgus meile uuesti sotsialismi kehtestada, seekord mitte nõukogude sotsialismi, vaid eurosotsialismi, ja missugused kaubad esimesena defitsiidiks muutuvad.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Kõigepealt kinnitan, et turumajandus on igati hea tervise juures, selles pole kahtlust. Olen ise ettevõtjatega kohtunud. Ja sama, et turumajandus on tema jaoks sobiv riigikord, on kinnitanud ka siseminister. Ma arvan, et ta on ise ka veidi õnnetu selle uudise üle. Temaga vist juhtus samasugune lugu, nagu teiega tundub tihti juhtuvat, et see, mida te ütlete, ei lähe kokku pealkirjaga, mis loole pannakse. Oleks oodanud teilt ometi suuremat mõistmist selles küsimuses, aga ennäe, kasutasite teiegi seda ära. Nii et järelikult kasutatakse sedasama mõõka ka teie vastu. See, mida ta öelda tahtis majanduskabineti arutelu järel – ja ma nüüd vabalt tõlgendan oma vaatest lähtuvalt –, kus me saime ... Valitsusel toimus esimene majanduskabinet ja seal kirjeldas Eesti Pank, millisel viisil seavad riigid majanduspoliitikas fookust, kuidas tööstuses astutakse samme, et turutõrkeid ületada, kuidas alustavatel ettevõtetel oleks võimalus turule pääseda, näiteks küsimus kapitalile juurdepääsust, käendusest ja muudest võimalustest. Siseminister ilmselt kirjeldas seejärel pressikonverentsil oma nägemust, kuidas riik saaks näiteks kaitsetööstusesse ja muudesse valdkondadesse panustada. Olgu öeldud, et kaitsetööstuse kasv on selle valitsuse prioriteet. Me oleme lubanud riigina 0,25% oma SKP-st Ukraina aitamiseks. See on 100 miljonit eurot aastas. Nelja aasta peale tuleb sellest Eesti ajaloo suurim tööstuse kasvu plaan, 400 miljonit eurot, et Eesti kaitsetööstus saaks toota erinevaid tooteid nimekirjast [asjadest], mida Ukraina vajab venelaste tankide ja väe sisse aukude laskmiseks ja oma vabadusvõitluseks. Ma loodan, et me oleme siiski ühel meelel selles, et seda peetakse ka meie eest. Nii et turumajandus on endiselt täie tervise juures ja turumajandus liigub kenasti. Ja kui nüüd vaadata valitsuse poliitikat, mida ma ilmselt jõuan ka järgmistes küsimustes kenasti kirjeldada, siis riigi roll majanduses väheneb esimest korda pärast 2009. ja 2010. aasta majanduskriisi. Esimest korda kärbime ka majandus- ja tööjõukulusid 1,1%. Kindlasti jõuan selle infotunni vältel veel seda [kirjeldada, kuna infotund] kestab kaks tundi. Soovitan [lugeda] Ardo Hanssoni selleteemalist lugu, mis Delfis ilmus. Kui te juhtute seda kallutatud keskvoolu- või peavoolumeediat lugema, siis see on see lugu, mida ma soovitan teil sealt lugeda.

Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma jään nüüd ootama skandaalseid pealkirju sellest, et peaminister ütles, et Eesti ajakirjandus valetab meile, kui ta kirjutab pealkirju poliitikute ütlemistest. Ma muidugi olen nõus – valetab kogu aeg. Aga ma ei saanud tegelikult kinnitust, et turumajandus elab, vastupidi, sain kinnitust, et mingit turumajandust meil ei ole või me liigume sellest järjest kaugemale. Sellest meie ajastu BAM-i projektist ehk Rail Balticust ma ei hakka praegu rääkima. Aga ausalt öeldes paneb kukalt kratsima, kui te räägite meile sellest, kuidas turumajandus on kaitsetööstuse areng. See meenutab mulle väga nõukogude aega, kui ikkagi kõige suurem majandusharu oli sõjatööstus. Mina ei ole päris kindel, et Eesti majandust elavdab see, kui me anname raha Ukrainale, et nad Vene tanke tulistaks. Ma ei näe siin seost turumajandusega. Ma võin siin näha seost julgeolekuga, aga mitte turumajandusega. Me ilmselt ei peaks minema väga sügavuti sisse sellesse, mismoodi toimib tänasel päeval meie energiamajandus, kus kõike subsideeritakse, välja arvatud ainsat energiaharu, mis meil toimib, ehk põlevkivitööstust. Seda maksustatakse surnuks. Reagan omal ajal ütles, et sotsialism on see, et sa kõigepealt maksustad, ning kui ikka elab, siis tuleb reguleerida, kui ikka elab, siis tuleb valitsusel eraldi sekkuda, ja kui siis ära sureb, tuleb subsideerima hakata. See on ju Eesti tänane majanduspoliitika, teie juhitud valitsuse majanduspoliitika. Ja Lauri Läänemets ütles selle ilusti välja. Eraldi ma küsiksin, et kui meie SKP on langenud Reformierakonna võidukal majanduse elavdamisel ja juhtimisel 40 pealt 36 miljardile eurole ning riigieelarve maht on samal ajal kasvanud kuskil 16 miljardilt 20 miljardile eurole viimase nelja aasta lõikes – see tähendab seda, et riigieelarve kaudu jagatakse juba kaugelt üle poole kogu SKP-st ümber –, siis kus see ülemine piir on. Nõukogude Liidu ajal oli kusagil 70% juures. Kuhu te kavatsete välja jõuda?

Aitäh! Mind on alati hämmastanud, kuidas te kõikidest riigikordadest jõuate kõikide võrdlustega alati Nõukogude Liitu tagasi. Aga eks inimene võrdleb seda, millest ta arvab teadvat – te olete noor inimene, võib-olla teie vanemad teavad sellest rohkem –, sellega, mida ta näeb. Nõukogude korraga, ma arvan, Euroopa Liidu või Eesti tänase asjaajamise võrdlemine on minu meelest kohatu. Ma pean ka lugupidamatuks avaldust, et Eesti Vabariigi siseminister on revolutsiooniline madrus, nagu te nimetasite, aga eks sellised lugupidamatud ja isiklikud torked jäävadki teie poliitilisse arsenali. Ma arvan, et seda ei tasuks endale lubada. Nüüd tulen majanduse juurde tagasi ja räägin valitsuse plaanidest. Kui te küsite, mida me teeme, siis ma kirjeldasin – Ardo Hanssoni lugu kirjeldab seda kenasti –, et olukorras, kus riik kasvab vähem, kui üldine kasv on, siis tegelikult tõmbab riik oma rolli majanduses koomale. Mida me teeme? Me vaatame üle, mida saab erastada ning milliseid teenuseid ja funktsioone saab koomale tõmmata. Pole saladus, et osalt on selle põhjus ka riigieelarve raamidesse suunamine ehk seesama, mida me siin mõned infotunnid tagasi arutasime: kui 2017. aastal löödi käega eelarve baasreeglitele, siis täna on tagajärg käes. Nüüd tuleb eelarvet lihtsalt karmimalt kärpida, mis tähendab seda, et osa teenuseid tuleb ka üle vaadata. Aga veel mõned märksõnad, mis puudutavad turumajandust, näiteks kindlasti tööjõud. Majandusloogikat ja majandust tundvatele inimestele ja ettevõtjatele on suhteliselt selge, et kui majanduses vähenenud nõudluse faas ära kukub, siis järgmine oluline küsimus ongi tööjõuküsimus. Sellega tuleb kindlasti tegeleda. Sellel teemal on mulle ka eraldi küsimusi, nii et eks ma neist räägin siis pikemalt. Kaitsetööstusest rääkisin. Riigihangete seadust tuleb muuta, et Eestis oleks võimalik innovaatilisemaid asju hankida ja hankeid oleks võimalik lokaliseerida. See puudutab ka kaitsevaldkonda. Üks printsiip on vastuost, teine on lokaliseerimine – neid arutame. Reeglite lihtsustamine, planeerimise lihtsustamine ette planeeritud aladel, kuhu ettevõtjad saavad oma tööstust rajada, aruandluse automaatsemaks ja bürokraatiavabamaks [muutmine], nõuete vähendamine – see kõik puudutab digitaalsust ja kiiremat asjaajamist. Ja energeetika puhul ma tean, et me oleme pikalt olnud eri arvamusel, ja ma ei looda ka tänase infotunni käigus ühele arvamusele jõuda. Paha lugu põlevkiviga on ikkagi see, et fossiilsed kütused lihtsalt oma hinna tõttu ei pääse turule, mitte sellepärast, et keegi oleks üksiti nende vastu. Ja hind tuleneb sellest, et need lühendavad meie eluiga, vähendavad võimalusi ja elukvaliteeti. Tähendab, need saastavad. Kui põlevkivile leitakse teist kasutust, on see peenkeemia, midagi muud, siis tulevikus on selleks võimalused olemas. Aga täna on turul siiski ...

Teie aeg!

... taastuvenergia kõige soodsam ja puhtam.

Aitäh! Ja lisaküsimus, Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Teie väljaütlemine, et riigi roll majanduses väheneb, teeb kindlasti murelikuks ja, ma arvan, teeb murelikuks ka meie toidutootjaid ja põllumehi. 25. septembril oli meie ees siin Riigikogus regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman, kes andis ülevaate oma valdkonnast, põllumajandus- ja regionaalpoliitikast. Ausalt öeldes suutis ta vaid markeerida probleeme, aga ühtegi lahendust, kuidas nende probleemidega tegeleda, ta kindlasti välja ei pakkunud. Mõned märksõnad. Põllumajanduse jätkusuutlikkuse tagamine oli märksõna, samuti kodumaise toidutootmise kestlikkus ja konkurentsivõime parandamine. Üks probleem, mis on üleval olnud, on põllumeeste ebavõrdne kohtlemine ja ausa konkurentsi puudus Euroopas. Ehk siis me räägime dotatsioonidest, mis on osa riikides põllumeestele tagatud suuremal määral ja meil on [tagatud] tunduvalt tagasihoidlikumalt. Kuigi Piret Hartman ei suutnud tegelikult Riigikogu liikmete küsimustele selgelt vastata ega olnud tal ka pikaaegset visiooni põllumajandus- ja regionaalpoliitikas, siis ma loodan, et peaministril on see visioon olemas ja on olemas ka sõnum meie toidutootjatele, põllumeestele, millisel viisil nad peaksid praeguses majanduskeskkonnas oma tegevust sättima, arvestades, et maksutõusulaviin on alles ees 2025. ja 2026. aastal. Kuidas teie näete kogu seda valdkonda ja selle jätkusuutlikkust? Millisel viisil saab riik tagada põllumeestele selle valdkonna jätkusuutlikkust?

Aitäh! Sellega on nii, et ma arvan, et te teete regionaal- ja põllumajandusministrile veidi ülekohut. Ma loodan, et mitte kuidagi pahatahtlikult. Teie küsimuse algus kirjeldaski, kui erinev see maailmavaade siin parlamendis ja mujal on. Samal ajal, kui valitsus vähendab riigi osakaalu majanduses, ütlete teie, et see on halb ja see osakaal peaks suurenema. Seda debatti saabki poliitiliselt pidada. Faktiliselt on siiski nii, et me kärbime ja esimest korda peale 2009. ja 2010. aasta majanduskriisi vähenevad majandus- ja tööjõukulud ning ülejäänud [majanduses] riigi osakaal kasvab vähem kui terve nii-öelda SKP-majandus. Aga mis ma sellest ikka ümber jutustan. Kes tahab, loeb seda lugu. Nüüd, mis puudutab regionaalpoliitikat, me oleme teinud ka otsuse. Ma isegi ei oska täpselt näppu peale panna, kas see oli juba eelmises valitsuses. Me oleme otsustanud suunata 40% erinevatest ettevõtlus- ja regionaaltoetustest väljapoole Tallinna ja Tartut ehk nii-öelda edukamat piirkonda. Täitsa teadlik regionaalpoliitika just selles suunas, et tekiks [väljaspool suuremaid keskusi] võimalusi. Selle valitsuse koalitsioonileppes üks neljast ... Aga mitte ainult üks neljast. Meil on neli prioriteeti selle valitsuse koalitsioonileppes, [leppe] uuendatud osas: kaitse, eelarve kordategemine, majanduse konkurentsivõime ja inimeste toimetulek. Inimeste toimetuleku puhul me sõnastasimegi enda eesmärgina selle, et me mitte ei taga seda toimetulekutoetuste kasvuga, milleks, me ju teame, raha napib, vaid just sellega, et tekiks uusi ettevõtlusvõimalusi, tootmisi ja teenuseid üle Eesti. Nii et ma arvan jah, et võib-olla teete veidi ülekohut põllumajandus- ja regionaalministrile. Ta kindlasti järjekindlalt seisab selle eest, et erinevad võimalused üle Eesti oleks tagatud. Ja võin tuua näite oma eelmisest töökohast Kliimaministeeriumis, kus täitsa teadlikult seati toidujulgeoleku kaalutlustest lähtuvalt see latt kliimareeglites põllumajandusele veidi madalamale. Nii et seda peetakse kogu aeg silmas ja seda kuidagi nii-öelda laualt maha ei võeta. Aga me jõuame sellest veel rääkida.

Suur tänu! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise.