Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele 1,6 miljardi euro maksumuses laskemoona hankimiseks aastatel 2025–2028" eelnõu (540 OE) esimene lugemine

Asume tänase päevakorra juurde. Täna on meil neli päevakorrapunkti. Neist esimene on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele 1,6 miljardi euro maksumuses laskemoona hankimiseks aastatel 2025–2028" eelnõu (nr 540). See on selle esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa ettepanek parlamendile on asuda venitusteta hankima Kaitseväe juhataja ja eelmise juhataja nõuande kohaselt laskemoona, mis on tarvilik Eesti riigi sõjalise kaitse korraldamiseks viisil, et Eesti territooriumit võimaliku Venemaa täiemahulise sissetungi puhul [isegi] ajutiselt ei okupeeritaks. Meie ettepanek näeb esiteks ette parlamendi suunise andmise selle kohta, et see moon soetataks täies mahus aastatel 2025–2028. Teiseks tuleks valitsusel anda jooksvalt aru selle moona soetamise tempo kohta. Rahastamise puhul tuleks lisaks riigikaitse võlakirjadele näha ette ka võimalus taotleda Euroopa Liidu tasemel dialoogis Euroopa Liidu mitmeaastase eelarvekava vahendite ning saastekaubanduse tulude kasutamist ühekordseteks riigi[kaitse]investeeringuteks. Milline on praegune olukord? Avalik ohuhinnang Eesti sõjalise kaitse korraldamise kohta 2024. aasta algusest märgib, et Eesti jaoks on regionaalselt ja globaalselt tegemist halvima julgeolekuolukorraga aastakümnete jooksul. Ohuhinnangus tuuakse välja, et varasemate hinnangute kohaselt saab Venemaa oma Eesti piiri vahetus läheduses [asuvate] relvajõudude võime kvantitatiivselt taastada kuni nelja aastaga, [arvestades] 2024. aasta algusest. 2023. aasta Madridi tippkohtumisel seadis NATO uued võime-eesmärgid liikmesriikidele, sealhulgas NATO nõuetele vastava moonavaru kohta. 2023. aasta suvel esitas toonane Kaitseväe juhataja oma ettepanekud ja väljendas muret selle [probleemi] pärast. Valitsus sai selle informatsiooni, et 2023. aastal on vaja hankida täiendavalt moona summas 1,6 miljardit eurot. Seda ettepanekut Kaitseväe juhataja kordas ja kõneles sellest, esinedes ka avalikkuse ees tõsise hoiatusega, kui akuutne see on Eesti julgeoleku huvides. Ka praegune Kaitseväe juhataja on samal positsioonil. Ta on rõhutanud, et otsus eraldada Kaitseväele 1,6 miljardit eurot lisalaskemoona soetamiseks on vajalik selleks, et viia kohe konflikti alguses sõja hävitavad mõjud tagasi vastase territooriumile ehk mitte võimaldada okupeerida Eesti territooriumit. Kusti Salm, Kaitseministeeriumi [endine] kantsler, nimetas oma ametist lahkumise põhjusena paraku just nimelt valitsuse loidust, sest ei ole langetatud kriitilisi otsuseid 1,6 miljardi euro ulatuses laskemoonavaru puudujäägi likvideerimiseks. Ta rõhutas ja osutas veel ametis olles, et ta kõneleb terve Kaitseministeeriumi valitsemisala juhtkonna nimel, see tähendab Kaitseväe juhtkonna ja ministeeriumi töötajate nimel, [öeldes,] et riigikaitse arendamiseks ja sõjalisele ohule vastu seismiseks ei tehta piisavalt, 2023. aasta kevadest ei ole valitsus langetanud tarvilikke täiendavaid otsuseid. Tegelikkuses me oleme selle 1,6 miljardi euro puhul liikunud 2023. aasta suvest edasi nii, et kui alul oli valitsuse poolt denial, et see ei ole jõukohane just nimelt majanduslikest võimalustest lähtudes ega seega ka optimaalne, siis 2024. aasta suvel retoorika muutus. Valitsuse esindajad hakkasid möönma selle [rahaeraldise] tarvidust. Retoorikas on nad kõnelenud sellest, et need vajalikud otsused – õigustades just nimelt ka riigikaitsemaksu sisseseadmist – sisalduvad riigi eelarvestrateegias. Vaatame praegust riigi eelarvestrateegiat aastateks 2025–2028. Arvestame seda konteksti, et alates eelmise aasta juunist on kaitseinvesteeringute keskuse direktor rõhutanud, et poliitiliste otsuste langetamise ja rahastamise tagamise korral on võimalik see kaugtulemoon soetada nii, et see jõuaks Eestisse kohale aastatel 2027–2028. See jutt, et ei ole võimalik seda teha, et me ei jõua seda teha nende nelja aastaga, on tegelikult olnud ettekääne. Milline on praegu rahastamise seis? 1,6 miljardit on see tarvidus selles loogikas. Ma juhin tähelepanu, et see tarvidus on nominaal[summas] veelgi kasvanud, sest need maksutõusud [muudavad], just käibemaksu tõus [muudab] tegelikult ka laskemoonaostude maksumust. On [tekkinud] paradoksaalne olukord. Maksud kehtestatakse selleks, et soetada täiendavat moona, ja samal ajal maksustatakse täiendava moona soetamine [kõrgemalt]. Me oleme olukorras, kus konsolideeritult kogu see moon, mida 2025.–2028. aastaks kavatsetakse soetada, on täiendavalt käibemaksuga maksustatud 90 miljoni euro ulatuses. Me võtame lähtekohaks 1,6 miljardit. Kuid suvel näitas härra Kristen Michal Eesti rahvale slaide, kus ei olnud mitte enam 1,6 miljardit eurot, vaid nii-öelda põhjendusena riigikaitsemaksu sisseseadmiseks oli 1,1 miljardit eurot täiendavateks riigikaitseinvesteeringuteks. Kaks nädalat tagasi esitas Kaitseministeerium Rahandusministeeriumile sõjalise [riigi]kaitse ja heidutuse programmi uue teksti. Milline on lähtealus, millega seda võrrelda? Me peame seda võrdlema 2024. aasta suvel Kaitseministeeriumi kinnitatud nelja-aastase riigikaitse arengukavaga, mille puhul ei olnud veel langetatud otsuseid täiendava moona soetamiseks. Selles dokumendis oli koos käibemaksuga ette nähtud 1,55 miljardit eurot moona soetamiseks, lahingumoona soetamiseks. Kui palju on ette nähtud riigi eelarvestrateegias? Kaitseministeeriumi arvutuste kohaselt on see 2,337 miljardit eurot ehk see tähendab 787 miljonit eurot raha juurde. 787 miljonit eurot! Kui me võtame käibemaksu maha, siis on seda 598 miljonit eurot. Näete, hakkasime liikuma 1,6 miljardist, mis, nagu poolteist aastat on Kaitseväe juhatajad öelnud, on vajalik selleks, et Eestis oleks olemas kriitiline varu nii NATO nõuetele vastavalt kui ka meie enda sõjalise planeerimise loogikas operatiivplaanide realiseerimiseks, et Eestit ei okupeeritaks [ka] ajutiselt. See on lähtekoht. Meil on olukord, kus meil praegu riigi eelarvestrateegias sisaldub 598 miljonit eurot täiendavalt neljaks aastaks, ilma käibemaksuta. Need on numbrid, mis tuleb objektiivselt aluseks võtta. Meie ettepanek on ühemõtteline. Meie riigikaitsealased otsused peavad olema kooskõlas ohuhinnanguga, mille avalikku osa ma tsiteerisin, suletud osa on loomulikult kaitstud riigisaladusega. Meil on ohuhinnangu järgi vähe aega ja me peame tegutsema. Teiseks, Kaitseväe juhatajad, kellele Eesti rahvas oma võimu alusel on andnud pädevuse keskselt kaitsta Eestit nii-öelda sõjalise tegevuse keskkonnas, on öelnud, mida tuleb venitusteta teha: seesama moona soetamine. Meil on parlament langetanud sellise otsuse, et järgmise aasta riigieelarves, võrreldes 2024. aasta [eelarvega], eelarvereal, mis puudutab kaitseotstarbelist erivarustust, [olevad summad] paradoksaalselt hoopis vähenevad 96 miljoni euro võrra. Vaatame valitsuse kinnitatud riigi eelarvestrateegiat. Paraku ei sisaldu seal seda 1,6 miljardit. Veelgi enam, seal sisaldub, nagu ma ütlesin, moona [ostmiseks] lisaks hoopis [598] miljonit eurot, ilma käibemaksuta. See on absoluutselt aktsepteerimatu, on Isamaa selle otsuse sõnum. Meie otsus näeb ette, et me peame lähtuma Eesti riigikaitse korraldamise ja täiendavate võimevajaduste arendamise puhul sõjalisest nõuandest. Seda retoorikas lubas ka ametis olev koalitsioon 2023. aastal [koalitsioonileppe] riigikaitset puudutavas peatükis. Paraku me selle realiseerimist ei näe. Millest läbivalt kõneldakse? Öeldakse, et tulevikus tulevad võib-olla välja hoopis teistsugused, odavamad relvasüsteemid, öeldakse, et tegelikkuses me ei suuda nii [lühikese] aja jooksul seda moona hankida. Riigikaitsekomisjon oma arutelu ajal küsis valitsuse seisukohta, mida arvab Vabariigi Valitsus – Kaitseministeeriumi esindaja seda väljendas – Isamaa esitatud ettepanekust. Ja pange nüüd tähele! Valitsuse esindaja – ma hakkan tsiteerima – väljendas, miks seda Isamaa seisukohta toetada ei saa: eelnõuga kaasneb mõju riigieelarve seaduse eelnõus kajastatud tuludele, kuludele ja investeerimistehingute täiendavate kulude mahule. Absoluutselt õige! Me seda loomulikult ei vaidlusta, vastupidi, meie kavatsus ongi täiendavalt kulusid teha. Kuid [valitsuse väitel] ei ole neid võimalik teha, kuna siis me ei suuda täita Euroopa Liidu majandusjuhtimise määruses sätestatud eelarvepositsiooni reegleid, nende muutmiseks tuleks muuta ka Euroopa Liidu määrust, milleks aga ühe liikmesriigi otsus ei ole piisav. Punkt. Ja põlegu kõik tuhaks! See kõik toimub Euroopa Liidu majandusjuhtimise määruse alusel. Me ei ole selle lähtekohaga nõus. Meie peame langetama otsused, mis on vajalikud tulenevalt ohuhinnangust ja sõjalisest nõuandest, ja tegema seda venitusteta. Me oleme poolteist aastat kaotanud, poolteist aastat! Moona hind on selle ajaga kasvanud vähemalt 400 miljonit eurot. Hinnangud erinevatele moonatüüpidele varieeruvad. Kas te panete tähele, et näete, [küsitakse,] kas otsustamisel on rahaline hind? On küll! Oleks otsused tehtud poolteist aastat tagasi, oleks see hind olnud odavam, suurusjärgus 1% võrra SKP‑st. Vaadake, kui huvitav: on võimalik ka rahaliselt mõõta otsustamatust, suutmatust valikut langetada. Meil on ettepanek Euroopa Liidu struktuurivahendite kohta, selle kohta, et avada dialoog Euroopa Liidu struktuurivahendite kasutamiseks. Veelgi enam, ma jõuan ka finantsjuhtimise määruse juurde. Räägime Euroopa Liidu finantsjuhtimise määruse põhimõtetest. See [määrus] võimaldab ka ex-post-meetodil riigivõla, või ütleme, jooksva eelarve defitsiidi korral taotleda erandeid kaitseinvesteeringuteks. Ma arvan, et see ex-post-põhimõte on vale. Eesti Vabariik peaks praegu taotlema – see oleks ka väga veenev proaktiivne samm Euroopas ja praegu ka suhetes üle Atlandi –, et me läheksime üle ex-ante-moodusele, mida mitmed Euroopa liikmesriigid toetavad. Miks Eesti Vabariik niisugust ettepanekut ei teinud? Ex-post-mudelilt, mis tähendab järeleulatuvat hindamist, kas täidetakse eelarvet, minna üle ex-ante-loogikale selle eelarve finantsperspektiivi raamistikus seitsme aasta jooksul. Võimaldame seda! See oleks meie elulistes huvides, et kogu Euroopa kaitsevõime kasvaks, see annaks meile vabamad käed ka neid üksikotsuseid teha. Teine küsimus puudutab Euroopa Liidu struktuurivahendeid. Pange nüüd tähele! Kui me võtaksime vastu otsuse, kui meil oleks võimalik dialoogis Euroopa Komisjoniga saavutada ühekordseteks kaitseinvesteeringuteks Euroopa Liidu saastekaubanduse raha kasutamine, kui me [kaitseinvesteeringute] jaoks suunaksime sellest 20%, oleks meil täies mahus täidetud selle 1,6 miljardi euro jaoks vajaminev rahastamise osa. Mida ütleb Vabariigi Valitsus, miks seda ei ole võimalik teha? Ta ütleb, et kõnealuse perioodi vahenditest on 63% juba kulukohustuste otsustega kaetud. Valitsus on suure osa sellest rahast juba planeerinud ennekõike rohepöörde läbiviimiseks ning me oleme piiratud temaatiliste Euroopa Liidu fondide sisese rahajaotusega, mis teeb manööverdamisruumi, et algsest otsusest erinevat kasutamist kaaluda tohiks, väga ahtaks. Pange nüüd tähele! Isamaa ütleb, et prioriteet peab kõigis sektorites läbivalt olema Eesti julgeolek, Eesti sõjaline julgeolek. Kuid nüüd sõnastab valitsus nii, et Eesti prioriteet on välistoetused võimalikult kiiresti kasutusele võtta, ja sellest ka praeguseks võetud kulukohustuste määr, mis kaitseinvesteeringute lisamiseks palju võimalusi ei jäta. Näete, Isamaa tegeleb praegu luksusteenusega, lisaküsimusega, nice-to-have, nagu peaminister armastab öelda, Kaitseväe juhatajate sõjalise nõuande realiseerimisega. Valitsuse loogika aga on, et meil on otsused juba langetatud ja võimalusi kahjuks ei ole, Euroopa Liidu finantsjuhtimise määruses võimaldatud erandit ei kavatse Eesti selles loogikas kasutada, me peame [tegutsema selle määrusega] kooskõlas. See on tönts ja lodev poliitiline juhtimine. Ükskõik kui kaunikõlaline retoorika ei muuda tegelikkust paraku kvaliteetsemaks. Reedel, 96 tundi enne Trumpi ametisse vannutamist, teatas Leedu Vabariik oma otsusest viia 2026. aastaks riigikaitsekulude tase 5%-le. Meil on selline olukord, mida retooriliselt möönavad ka valitsuse esindajad, et aasta otsa eitati, lasti [aasta] raisku, suvel hakati seda möönma ja tulemus on selline, et riigi eelarvestrateegias ei näe mitte 1,6 miljardit, vaid nagu ma ütlesin, näeme ilma käibemaksuta 598 miljonit eurot. See ei vasta Eesti Vabariigi julgeolekuhuvidele, see nii loid käitumine. Seetõttu ongi Isamaa sõnum, et kriitilises olukorras me peame langetama sisulise kvaliteediga otsuseid. See sisuline kvaliteet seisneb selles, et rahvaesindus – üllatus-üllatus! – teeb katse võtta riigis võim enda kätte ja ütleb, et valitsus p e a b selle moona viivitusteta täies mahus hankima, valitsus p e a b [tegutsema] proaktiivselt ka Euroopa suunal – väga selge üleskutse! –, et Euroopa Liidu tasemel võlareegleid leevendataks just ühekordsete kaitseinvesteeringute tegemiseks, nagu ma ütlesin eelneva võimalusena, ex-ante-mudeli järgi, ja seda kasutataks üle Euroopa. Kõigis Euroopa riikides on olukord, kus Euroopa Liidu struktuurivahendeid on suudetud vaid loiult kasutada, Eestis [on kasutatud] üle 10%. Juba neli aastat on möödunud seitsmeaastasest tsüklist ja me räägime 15% kasutamisest. [Oleks vaja] 20% sellest rahast! Asetame asjad õigesse perspektiivi! Õige perspektiiv on tegeleda esmaselt elulisega, eksistentsiaalsega. Muud küsimused, muud teemad ka rahastamisvalikutes peavad seda esmast ja eksistentsiaalset julgeolekuhuvi teenima. Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi kantsler pani ameti maha. Pool aastat enne teda oli erakorraliselt ameti maha pannud Kaitseväe juhataja. Kaitseministeeriumi kantsleri sõnum oli, et pärast valimisi pole poliitikud teinud riigikaitses olulisi otsuseid. Väga karm diagnoos! Meile öeldakse, et olulised otsused on tehtud ja on kehtestatud riigikaitsemaks. Kuid ma asetan asjad rahaliselt õigesse perspektiivi: ühel pool on neljaks aastaks minimaalse vajadusena vajaliku moona jaoks mitte 1,6 miljardit, vaid paraku nelja aasta peale 598 miljonit eurot. Milleks seda riigikaitsemaksu tehti, võidakse küsida. Vastus on väga lihtne. Nelja aasta kogu moonavajadus, mida täiendavalt rahastatakse, võrdub ühe aasta kulutustega Reformierakonna maksuküüruprojektile. Näete, asjad on tasakaalus! Riigikaitsemaksu teeme vähemalt sõnades neljaks aastaks. Kogume seda raha miljardites, aga moonale me ei eralda mitte 1,6 miljardit eurot, vaid ilma käibemaksuta 598 miljonit eurot, lisaks seda sellesama riigikaitsemaksuga maksustades. Lõviosa Kaitseministeeriumi valitsemisala rahast on loomulikult kaetud käibemaksuga, ka muude maksudega, millega oluliselt ja täiendavalt maksustatakse kaitsekulusid. Niisugune paradoks, niisugune nõiaring on tekitatud. Nii et parlament peab tegutsema. Me peame olema suutelised langetama sisulise kvaliteediga otsuseid. Sellise paatosega kutsub Isamaa kõiki parlamendi liikmeid üles hääletama oma südametunnistuse ja rahvuslike huvide järgi ning toetama seda otsuse eelnõu. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea ettekandja! Sellel eelnõul on tõesti väga kummaline tekkelugu. Kusti Salm toob probleemi avalikkuse ette ja lahkub ametist ning minister ütleb, et ongi hea, et ära lähed, usaldust sinu vastu enam ei ole. Tegelikult on see eelnõu siiski meie kaitsevõime vaid üks detail, küll oluline detail, aga vajakajäämisi, võimelünki on ka teisi: meie droonivõimekus, meie õhutõrje, meie varjendid. Me oleme igal pool sabassörkijad, igalt poolt on ressursse puudu, igalt poolt on poliitilist juhtimist puudu. Selle eest ei vastuta mitte ainult peaminister ega Hanno Pevkur kaitseministrina, vaid ka iga riigikaitsekomisjoni liige. Ka riigikaitsekomisjon ei ole neid teemasid välja toonud. Võimelüngad on väga suured, aga nendest ei räägita. See on ka võib-olla põhjus, mispärast usaldus kaitseministri vastu on niivõrd kõrge: kuna julgeolekudebatti tegelikult ei ole ja ei räägita probleemidest, mis on droonivõimekuse, õhutõrje, varjendite, moona, öövaatlusseadmetega ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.

Jah, ma arvan, et on üks asi, mida Eesti ühiskond kriitilisel ajal vajab ja [mida vajavad] nii tsiviilisikud kui ka kaitseväelased. See on see, et valitsusega oleks aus kahekõne, et ei oleks vassimist, keerutamist, vingerdamist. Vaatame asjadele silma ja püsime selles perimeetris, mis puudutab täiendavat moonavajadust, kuna Kaitseväe juhatajad on toonud selle välja esmase võimelüngana: 1,6 miljardi eurone puudujääk. Ma loen ette selle loendi vastavast ERR-i uudisest eelmise aasta suvest. Hädatarviliku laskemoona hankimisest hakkas Kaitseministeeriumi kantsler kõnelema juba mullu suvel. 27. novembril – me räägime 2023. aastast, sellest on üle aasta möödas – tõid Kaitseväe juhataja Herem ja kantsler Salm Vikerraadios probleemi avalikkuse ette. 2023. aastal, ERR tsiteerib mind, tegin mina avaliku pöördumise meedias, kus ma viitasin, et täiendava moona soetamine tuleb kriitilise eksistentsiaalse probleemina lahendada. Kevadel 2024 proovis kantsler Salm probleemile tähelepanu tõmmata, osaledes 1. märtsil Kaitseministeeriumi pressikonverentsil. Mis olid reaktsioonid? 23. aprillil 2024 ütles rahandusminister Mart Võrklaev, et praeguse maksubaasi juures see tehtav ei ole, sest see tähendaks viiekordset automaksu. Igaüks [kasutab] oma prioriteete võrdlusalusena, arusaadav. 30. mail tõdes Võrklaev intervjuus, et Kaitseväe nõutud 1,6 miljardit eurot laskemoona jaoks jätkuvalt ei ole. Selles olukorras, kus Kusti Salm teatas oma ametist lahkumisest, tekkis avalikkuses skandaal, vägagi objektiivne ja reaalne reaktsioon ühiskonnas ja meedias. Ministrid hakkasid vingerdama, osa ministreid tuimalt valetas, et nemad ei tea, et 2023. aastal oleks pandud neile ette paber, et tuleb moon [soetada]. Kujuta ette, 2023. aasta suvel! Hanno Pevkurit ma tunnustan, tema oli aus ja ütles, et loomulikult oli see informatsioon teada. Aga hämmastav, kuidas me nii kriitilistes olukordades reageerime. Isegi Kaja Kallas, või mis isegi, reaalsuses Kaja Kallas teatas, et tema ei tea midagi, ta lehest loeb. Näete! Aasta varem oli ametis olevale peaministrile toodud dokument, visioon selle kohta, kui suur on kriitiline võimevajadus, mis puudutab moona soetamist, ja aasta hiljem peaminister ütleb, et tema ei ole kuulnud, esimest korda näeb, lehest loeb, et nihuke asi on olemas. See on kahtlemata vägagi häiriv, muret tekitav, et niisuguse retoorikaga või niisuguse vingerdava stiiliga korraldatakse kriitiliste otsuste langetamist ohuolukorras, objektiivses ohuolukorras, kus Kaitseväe juhataja, ametis olev Kaitseväe juhataja on üldloogikaga määratlenud, et sõjaline rünnak on tõenäosuse kategooria. Kas saate aru? Ärkame üles, sõbrad! Langetame need otsused ära! Ärme taganeme nende eest, selg ees, ärme ütleme, et teeme nii palju, kui on jõukohane, kooskõlas Euroopa finantsjuhtimise määrusega, ärme vingerdame üksteisega vastuolus olevaid argumente kasutades! Ühel päeval öeldakse, et jah, sõltumatus eelarvestrateegias ettenähtud summadest me ikkagi hangime selle moona võimalikult kiiresti, aga järgmisel hetkel öeldakse, et aga seda moona ei õnnestugi hankida. Näete! Poolteist aastat molutasime ja nüüd teatame pidulikult: meil ei olegi võimalik nelja aastaga seda hankida, hoolimata ohuhinnangu loogikast, kui [kiiresti] Venemaa omandab sõjalise võime meie piiride taga, kvalitatiivselt, [öeldakse,] et aeg on mööda lastud. See on vale. See on vale, et aeg on mööda lastud. Kaitseinvesteeringute keskuse direktor andis sellele, nagu ma tsiteerisin, väga selge diagnoosi: tahte korral on võimalik see täies mahus realiseerida. Ka riigikaitsekomisjonis kerkis esile niisugune poleemika, et vabandust, aga meil on ka muid sõjalisi küsimusi. Tõepoolest, on objektiivseid võimelünki, millele sa juhtisid tähelepanu, on vaja soetada [vahendeid] ühes suunas ja teises suunas. Loomulikult, me ei vastusta seda. Aga me oleme korduvalt näinud – korduvalt! – Kaitseväe juhatajate nõuannet, mis tegelikkuses on ju appikarje, kas te saate aru! Normaalolukord ei ole ju see, et Kaitseväe juhatajad kõnelevad detailselt võimelüngast avalikkuse ees. See on ju kahekõne, nemad saavad aru oma vastutusest, nad on andnud vande, et nad korraldavad Eesti riigi sõjalist kaitset, ja nad pöörduvad Eesti ühiskonna poole, sest valitsuse tasemel ei ole see [lahendus] võimalik olnud. Nagu Kusti Salm ütles, olulisi otsuseid ei ole langetatud. Ja siis see viimane protest. Avalikkuse poole on pöördutud, see ei ole andnud tulemust, ja siis on tulnud tagasiastumised. Kaitseväe juhataja on lahkunud ametist, Kaitseministeeriumi kantsler on lahkunud ametist. Ärkame üles, parlament, ja langetame need otsused! Öeldakse, et me oleme piisavalt otsuseid langetanud, et meil on rahaliselt kõik kaetud. See ei vasta tõele. Ma tulen selle juurde tagasi. Enne nende otsuste langetamist, ja loomulikult nii-öelda top-up'ina lähtusid Kaitseväe juhatajad, võrreldes varasema sõjaliste võimete [arendamise] ja moona soetamise kavatsusega, sellest, et on vaja lisa, ennekõike kaugtulemoona. Kaitseminister manipuleerib numbritega. Ta kõneleb miljarditest, 3 miljardist, 4 miljardist, aga ta unustab ära, et need moonasoetamise loogikad olid juba varasemalt sisse planeeritud. Kaitseväe juhatajate nõuanne kõneleb täiendavast vajadusest. Meil ei ole piisavalt moona, mis vastab NATO nõuetele. Ma ei tea, on see riigisaladus selles loogikas või mitte, aga see tuleb siin välja öelda: seda moona meil ei ole ainuüksi plaanide loogikas, mis Madridis vastu võeti ja mida liikmesriigilt nõutakse. Ka paljudes teistes NATO liikmesriikides seda ei ole, aga keda me välja vabandame? Putinit vabandame selles loogikas välja või, et teistel ka ei ole? Otsus on tegemata ja see otsus tuleb langetada, sõbrad. See on vajalik. See on meie kaitseks vajalik.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin siiski natukene laiemalt. Üle kümne aasta tagasi kaitseministrina Ameerikas visiidil olles sa ütlesid, et me vajame siin territooriumil Ameerika väeosi, baase. Siis naerdi selle üle. Praegu on loomulik, kõik toetavad seda, et siin oleks liitlaste brigaadid. Uus Ameerika administratsioon on juba enne ametisse astumist sisuliselt andnud signaali, et ta eeldab liitlastelt Euroopas kaitsekulutusi suuruses 5% SKT‑st. Poola ja Leedu on vastavad avaldused teinud. Meil on sisediskussioonis mitmed ministrid öelnud, et ei, 5% ei ole võimalik. Kuidas sa näed seda ampluaad? Meil on lisaks moona soetamisele vaja ka muid kulutusi teha. Kas Eesti riigil on võimalik [kaitse]kulutused tõsta tasemele, mis jääb 3,5% ja 5% vahele SKT‑st, või lausa 5%‑ni, kui vaja on, või mitte?

Ma arvan, et ei ole, on aus vastus. Seetõttu ongi väga oluline see lähteloogika, et me juhindume praeguses situatsioonis sellest, et piltlikult öeldes mitte Rahandusministeeriumist ei juhita Eesti võimevajaduste arendamist, vaid seda tehakse Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande alusel. Ametis oleva koalitsiooni leppes olev formuleering sattus sinna eelmise koalitsiooni koalitsioonileppest. Kuidas see sinna sattus? Mina panin selle ette, mina kirjutasin selle teksti. Ma sain aru, et praeguses kriisisituatsioonis peab olema paradigmaatiline muutus. Meile öeldakse vastu, minnes üle nii-öelda rahuaegsele retoorikale, et me ei tohi elada ju tulevaste põlvede arvelt, suurendades laenukoormust näiteks 1% või 2% SKP‑st. Millise näoga vaatavad meid veel sündimata eestlaste põlved, kui kasutada antiiktragöödia kujundit? Ma ütlen, et see on vastupidi. Millise näoga need eestlaste põlved meile otsa vaatavad, kui me ei ole seda elukindlustuspoliisi tänase teadmise juures realiseerinud? Elukindlustuspoliisiga on loomulikult nõnda, et tema mõte on riski maandada. Riski maandada! Kogu selle kaugtulevõime soetamise eksistentsiaalne loogika on selles, et hoida vastast rünnakut ja valearvestust tegemast. See on see loogika. Ma tsiteerin jälle toona veel ametis olnud professionaalset kõrgemat tsiviiljuhti riigikaitse valdkonnas Kusti Salmi. "1,6 miljardit eurot laskemoona ostmiseks on kriitiline puudujääk sellest, mis me oleme liitlastele lubanud, et me teeme selle ära." Punkt! "See on hädavajalik, et Eesti riik oleks minimaalsel tasemel kaitstud." Punkt! "See näitaks, et me saame hakkama, et meil on plaan, meil on piisavalt relvastust ja laskemoona. [---] See sõnum, sütitab ja inspireerib inimesi Eestit kaitstama. Mitte mingi eelarvetehniline või mingi muu jutt aiaaugust, miks mitte mingeid asju teha ei saa." Punkt!

Aitäh! Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud härra Reinsalu, aitäh teile selle sütitava sõnavõtu eest! Mul on teile valikvastustega küsimus. Te olite kaitseminister kolm aastat. Kas sel ajal oli kaitsehangete maht praegusest kaks korda väiksem, viis korda väiksem või kümme korda väiksem? Milline on õige vastus, härra Reinsalu?

Ma arvan, et me kõneleme enesestmõistetavalt suurusjärkudest, selles ei ole mingit küsimust. Aga selle küsimuse paatos on selline, et miks sa siis ise, kui sa kümme või viisteist aastat tagasi või kaksteist aastat tagasi olid kaitseminister, ei soetanud meile 2025. aastaks piisavat kaugtulevõimet, ja kuna sa sellega hakkama ei saanud, siis ei ole sul moraalset õigust parlamendi kõnetoolist seda Vene-Ukraina sõja kolmanda aasta lõppemise ajal nõuda. See oli see mõttekäik. Järelikult peaks minu suu olema kinni ja me peaksime leppima mittekvaliteetse lahendusega, et Eesti oleks kaitsmata. Ma ei kavatse sellega leppida. Loomulikult, jah, kaitsekulud jõudsid minu ametiajal esmakordselt 2%‑ni SKP‑st. (Hääl saalist.) Planeeritud eelarve tekstis. Aga öelda, et me tegeleme minevikuga … Teate, ma juhtisin tähelepanu, et me oleme poolteist aastat ära raisanud, aga eraldi võetuna ei olegi see mingisugune totaalsüüstav loogika mul praegu. Isamaa üleskutse selle otsusega on: teeme need otsused täna ära, reaalajas ära ja realiseerime need otsused, nii nagu on öelnud meile meie riigi kõige autoriteetsem, institutsionaalses mõttes autoriteetseim tsiviilne ja sõjaline juhtkond. See on ju minu mõte selles loogikas. Ma ei ole nõus sellega, et praeguses olukorras, kus määramatus mitte ei kahane, vaid kasvab geopoliitilises loogikas, me ütleme, et nüüd on juba hilja, aeg on käest lastud, me ei saa hakkama, lepime selle 598 miljoni euroga, käibemaksuta, 1,6 miljardi euro asemel, sest on juba hilja. See tuletab mulle veidike meelde sarnast retoorikat, nagu meile surutakse peale ka demograafilise kriisi puhul, et nüüd on juba hilja, nüüd me ei suuda kuidagi väärata seda negatiivset trendi, mis spiraalselt hakkab ennast lahti kerima, et nüüd on juba hilja midagi teha. Mis pessimistlik, mis fatalistlik, mis jõuetu, energiat mittekäsitlev filosoofia see niisugune on! Leedus langetati reedel otsus 5% kohta. Ja meie kõneleme, et meie ei suuda reaalajas, nagu valitsuse esindaja tõi mulle esile paberil, saavutada, et nelja aastaga oleksime me sisustanud moona soetamise 1,6 miljardi euro eest, sellepärast et see ei ole kooskõlas, härra Kaljulaid, Euroopa Liidu majandusjuhtimise määruses sätestatuga! See ei ole minu arvates vastus niisuguste hamletlike valikute puhul, mille ees Euroopa rahvad on.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Me näeme tänapäeval, et hanked hilinevad, ei suudeta piisavalt moona toota, isegi kui maksta rohkem. Kui Euroopa Liidu ja NATO riigid hakkavad võib-olla kulutama [kaitsele] 3%, siis nõudlus laskemoona järele hüppeliselt kasvab. Kui me läheksime edasi valitsuse rahumeelsema, vaiksema, lühema sammuga kavaga, siis võib lihtsalt juhtuda, et kuna me ei vänta jalgratast täie kiirusega, siis need hanked hilinevad nii palju, et [see moon] ei tule mitte 2031. aastaks, vaid alles 2033.–2034. aastaks juba sellepärast. Hangete hilinemine on ju meie kõigi silme all juhtunud. Sellepärast peabki kiirustama, et olla esimeste seas, kes oma varustuse kätte saavad.

Jaa, teil on täiesti õigus. See mõttekäik on ka puhta ratsionaalne. Meil on kaks perimeetrit: meil on ajaline perimeeter, me oleme poolteist aastat korstnasse kirjutanud, ja meil on rahaline perimeeter kuluefektiivsuse mõttes, mis puudutab seda, et asjadel on oma hind. Meile võib jääda nominaalsummade põhjal kuidagi tunne, kui öeldakse, et 2% on enamik nii NATO liikmesriikidest kui ka meie Euroopa-partneritest saavutanud, et Euroopa riigid panustavad praegu väga meeletult riigikaitsesse. Nominaalsummade kõrval on oluline raha ostujõud, inflatsiooniline ostujõud. Tegelikkuses, eelmise aasta suve seisu põhjal – ma neid andmeid vaatasin – tuleb nentida, et me oleme ostujõuga kaugel sõjaeelsest tasemest, mis puudutab Euroopa riikide, NATO liikmesriikide panustamist sõjalisse kaitsesse. Näete, tundub, et pannakse raha juurde, aga raha ostujõud, see, mis sa saad selle eest, on tegelikult kiiremini kahanenud. See on reaalsus. Sellel pooleteisel aastal, mis me oleme käest andnud, on ka oma hind. Selle hind on, ma püstitan väite, suurusjärgus vähemalt veerand sellest summast, 25%. Nii et selles mõttes, kui palju tegelikult reaalrahas, nominaalrahas, on see 1,6 miljardit, millest on kõnelenud Kaitseväe juhatajad, siis meie käsutuses olevate avalike andmete järgi ma teen kohe möönduse, et see võib olla ka märksa [väiksem summa]. Meie sõnum on see, et kaugtulemoona tuleb soetada nii, nagu näevad ette sõjalised nõuanded, täies mahus, venitusteta. Loomulikult, need numbrid võivad selles mõttes osutuda ka kasvavaks. Kahtlemata, ka härra Karilaid oma varasemas küsimuses viitas, kas me peaksime opereerima võimevajadustega ka muudes sektorites. Kaitseväe puhul on kerkinud näiteks esile poleemika, mis puudutab mereväe võimet seoses kriitilise taristu purustamisega ja nõnda edasi, samuti kiirreageerimisvõimet. Loomulikult, aga praegu on küsimus selles, mida Kaitseväe juhatajad on pidanud kõige tähtsamaks, et minimaalselt oleks Eesti riigi kaitsmisel nõnda, et sõda ehk vaenlane jääks meie piiridest väljapoole. Minimaalne tasand. Selle tõttu me pidasime silmas erakorralist loogikat ja tegime selle ettepaneku. Loomulikult, riigikaitsekomisjonis härra Stoicescu heitis mulle ette, et aga kus sa, Urmas, magasid, sa oled hiljaks jäänud, riigieelarve võeti vastu ju detsembrikuus. Riigieelarve võeti vastu detsembrikuus ja Isamaa esitas selle kohta muudatusettepaneku sellesama 1,6 miljardi loogika ulatuses, vastavalt nelja-aastase suunisena. Aga siis valitsusliidu esindajatel küll käsi ei värisenud. Näed, käsi hakkab värisema siis, kui me peaks valitsuselt otsuseid nõudma, siis öeldakse küll, et aga kus te ise olite kümme aastat tagasi. Aga siis käsi ei värisenud, kui parlamendi enamus ei võimaldanud sellel ettepanekul, härra Hussar mäletab, saali tullagi. Öeldi, et see ei vasta kodukorraseadusele. Näete, ettepanekut soetada viivitamatult Eesti kaitsmiseks vajalik minimaalne täiendav võime, mida nõuavad Kaitseväe juhatajad, ei saa parlamendisaalis arutada, sest Isamaa ettepanek ei vastanud Riigikogu kodukorra seadusele. Kodukorraseadus, tuleb välja, keelab parlamendil võtta vastu otsust, et Eestit ei okupeeritaks [ka] ajutiselt mitte, kuigi sellise võimaluse eest hoiatavad Kaitseväe juhatajad. Väga huvitav tõlgendus.

Karmen Joller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ka minu jaoks on riigikaitse väga oluline. See ongi üks põhjuseid, miks ma siin saalis olen. Olen väga tihedalt hoidnud kontakti Kaitseväega, mistõttu mind väga üllatavad need teie argumendid, kui te tsiteerite mitme aasta taguseid sõnavõtte. Veel paar päeva tagasi kinnitati mulle, et Eesti laskemoonatellimused ja ‑hanked on kõik sisse antud. Tegemist ei ole poeriiuliga, kust me läheme ja võtame, vaid see võtab aega, ja hetkel on Kaitsevägi sellega rahul. Ma küsin nüüd teistmoodi. Oletame, et meil on vaja juurde veel 1,6 miljardit. Eesti tervishoiu valdkonna 2024. aasta eelarve oli 1,8 miljardit. See tähendab, et iga keskmise palgaga inimene maksab oma taskust igas kuus ühe aasta jooksul – kui see nüüd ikka on ühe aasta jooksul – 260 eurot. Kas te pooldate lisamaksutõusu, on mu esimene küsimus. Teiseks, kuna Kaitsevägi on kinnitanud, vähemalt mulle, et moonaga pole probleeme, kas me ei võiks siis minna edasi hoopis tervishoiu valdkonna eelarve [suurendamisega]?

Aitäh! Tervishoiu valdkonnas on see valitsus – ma saan aru, et sotside ettepanekul – suutnud väga efektselt reservid lähemateks aastateks laiaks lüüa. See kindlasti on probleem, kui ma vaatan valitsuse nii-öelda rahajuhtimise suutlikkust. Isamaa ettepaneku loogika on see, et me anname selge suunise ja rahalise garantii selleks, et 1,6 miljardi euro ulatuses see moon soetataks. Proua Joller noogutab, et see on olemas. Aga numbrid riigi eelarvestrateegias ei näita seda, et see [moon] saabub nelja aasta jooksul ja et riik seda [vajadust] arvestab sellisel kujul, proua Joller. Mina usun, hämmastav küll, fakte, ma opereerin numbritega. Selles loogikas on meie ülesanne saavutada see, et 1,6 miljardit kajastub riigi eelarvestrateegias ja parlament annab selge suunise viivitusteta, 48 kuu jooksul seda täita. Ma kuulasin teie argumenti, aga ka mina olen kõnelenud sõjaväelastega. Näete, proua Joller! Nad kõnelevad ka mulle, heausksed Eesti riigikaitse pärast muretsevad sõjaväelased, aga kõnelevad ka tsiviilametnikud, milline on olukord tegelikult. Nad ütlevad, et jah, tuleb teha rohkem pingutusi sisulise kvaliteedi heaks. Loomulikult on neil need kõnelused omavahelised ja loomulikult jääb see meie vahele, mida me kõneleme. Ma saan aru, teie osundus või see, millele te tahtsite oma küsimusega viidata, on selline, et riigil on raha vähe ja miks me siis eelistame kaitsevaldkonda, kui sotsiaalvaldkonnas ja muudes valdkondades on ka rahavajadus. Me võiksime samamoodi kõneleda konkureerivalt erinevate ühiskonnaelu teemade ümber, kust [raha] leida, kuidas rahavajadust realiseerida. Kriitilise olukorra jaoks ongi olemas poliitilised prioriteedid. Ma tsiteerisin siin neid dokumente, mis ei ole sugugi nii vanad, sealhulgas ohuhinnangu avalikku osa. Jah, Isamaa ütleb, et riigikaitse elulised vajadused on praegu kõige kriitilisema tähendusega. Me ütleme, kust seda raha võtta. Teie osundus oli, nagu parafraseerides Mart Võrklaeva, et kas me tahame kehtestada viis korda suurema automaksu. Ei taha. Me ütlemegi, et on mõistlik teha riigikaitse võlakiri. Tegelikult me ütlemegi, et see on ka võlg, mida peab võtma sihtotstarbeliselt, piiratud aja jooksul, selleks et see võimevajadus [katta]. Te ütlete, et need otsused on langetatud. Aga ma nüüd küsin. Poolteist aastat on raisatud. Valitsus kinnitab, et nüüd seda tehakse, kuigi eelarve ja riigi eelarvestrateegia seda ei kajasta. See retoorika mind ei veena, sest poolteist aastat on käest lastud. Ma ei hakka välja otsima tsitaate ametis olevatelt ministritelt, kes veel pool aastat tagasi eitasid seda vajadust. Nagu võttis tabavalt kokku härra Kristo Enn Vaga: Kaitseministeeriumi juhtimises valitseb täielik peataolek või korralagedus, midagi taolist. Härra Vaga korrigeerib [hiljem]. See on diagnoos, see on realistlik diagnoos. Kui teie enda koalitsiooni inimene, kes on olnud kaitseministri nõunik, kes on hästi kursis selle maja asjadega ja omab siseinfot, [paneb] sellise diagnoosi, et Kaitseministeeriumi poliitilises juhtimises valitseb selline korralagedus, siis see on reaalne olukord, kus, andke andeks, poliitikute sõnu sellel tasemel on raske võtta puhta kullana. Langetame siis selle otsuse, kui te ütlete, et te olete valmis seda tegema ja te realiseerite selle selles mahus, selles loogikas. See on ka täiesti loogiline. Loomulikult on meie üleskutse [selleks] ka Euroopa Liidu vahendeid ja saastekaubanduse raha kasutada. Ma ütlesin, kui ainuüksi 20% sellest [rahast] tegelikkuses kasutada, siis sellest piisab, et see [vajadus] täies mahus täita. Aga siis te ütlete, et meil on muud prioriteedid Euroopa Liidu raha puhul, meil on rohepöördeküsimus vaja lahendada. Kas panete tähele, proua Joller? Teie enda lauses sisaldub paradoks. Ühe ja sama küsimuse sees te ütlete, et kõik need asjad soetatakse, et, härra Reinsalu, mis te siin muretsete, ja samal ajal küsite, aga kust me selleks raha võtame, et meil ei ole ju raha selle asja soetamiseks. Esitage need küsimused eraldi, siis ei teki formaalloogilist vastuolu nende kahe küsimuse vahel. Üks teie väite eeldustest on paraku vale, vähemalt küsimuse formuleeringus. Kas meil on siis selles loogikas raha üle või puudu, kui me oleme olukorras, kus me väidame, et kõik meie poolt ette antud või Kaitseväe juhatajate soovitatud võimed soetatakse?

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Urmas! Moonanappuse leevendamiseks on Kaitseväe tippjuhid pakkunud välja, et hädavajalik on [saada lisaks] 1,6 miljardit. Nagu sa väitsid, tegelikult on valitsus planeerinud nelja aasta peale reaalselt kulutada ainult 0,6 miljardit. Kolleeg Karmen Joller ütles, et justkui raha napib. Samas me teame, et praegu on valitsus ja ka Riigikogu võtnud julgeolekumaksu nime all vastu väga palju uusi makse, mis sisuliselt ju peakski täitma rahakoti, et soetada moona, mida vaja on. Küsimus on see, kas sinu hinnangul need maksud, mis praegu rahvale on peale pandud, täidavad selle 1,6 miljardi suuruse vajaduse, ja kui ei täida, või kui seda [raha] ei ole nii palju vaja, miks siis üldse pandi rahvale julgeolekumaksu nime all nii suur lisakoormus peale.

Aitäh! Väga õige küsimus. Siin on vastus ka proua Jolleri õigustatud küsimusele [raha]nappuse ja vajakajäämiste kohta muudes eluvaldkondades. Loomulikult, sisuliselt, võrreldes selle rahaga, mida juurde on pandud, mitte suurusjärgus, aga ütleme, viiekordselt, kuuekordselt, täidab see riigikaitsemaks oma kogumahult ära selle rahahulga, mis pannakse täiendavalt juurde moona [soetamiseks]. Kohe tekib küsimus, et aga kuhu see üüratu raha siis läheb. Vastus on väga lihtne, proua Joller teab ka seda suurepäraselt: Reformierakonna kinnisidee elluviimiseks, obsessiooni elluviimiseks, mille tõttu on tohuvabohu kogu Eesti majanduskeskkonnas ja maksusüsteemis, Reformierakonna maksuküüru realiseerimiseks, mis kolme aasta perspektiivis, lähtudes riigi eelarvestrateegia joonisest 2025–2028, sisaldab endas 1,5 miljardit eurot. Suurusjärgus kolm korda rohkem, kui pannakse täiendavalt nelja aasta jooksul juurde samas riigi eelarvestrateegia ajajoones moona soetamiseks. Niisuguses situatsioonis ma arvan, et see ongi küsimus juhtimisest ja ka valikute tegemisest. Muidugi, ma kujutan ette, et parteile, kes omab siin nii suurt erikaalu – reaalsuses on tal ju 39 parlamendisaadikut –, käib nagu au pihta, eks ole, et kuidas siis meie tähtsat valimislubadust, mille me andsime 2023. aasta alul, ei realiseerita. See on muutunud nagu obsessiooniks. Aga juhtimine, vaadake, sõbrad, seisnebki tegelikult selles, et tuleb arvesse võtta olusid, tuleb langetada otsuseid, mis on ühiskondliku kasu mõttes kõige tähtsama iseloomuga. Nende parteiliste loosungite ja valimislubaduste [täitmist] ükski inimene Eestis täna ei nõua, [ei nõua, et] see Reformierakonna maksuküür kõikide teiste asjade abil, maksutõusude, riigikaitseks vajalike kulutuste ärajätmise ja muude asjade abil ellu viidaks. Siin oli ju aus ülestunnistus, kui siin ikka kõneldi tõtt. Siin oli poleemika härra Võrklaeva ja härra Läänemetsa vahel. Kes tõtt rääkis? Ühe väited peavad ju olema valed. Härra Läänemets ütles selle kohta, milleks oli vajalik see nii-öelda maksude tõstmine, viidates konkreetselt küll automaksule: see oli vajalik, et täita Reformierakonna valimislubadust. Ei olnud sõnagi enam juttu riigikaitseülesannetest. Loomulikult, Läänemetsal, kui vaadata numbrilistele, kvantitatiivsetele asjadele otsa, on õigus, [kui vaadata, kui suur] on ühiskonna kulu Reformierakonna maksuküüru tõttu ja kui palju täiendavaid vahendeid pannakse juurde moona [soetamiseks]. Härra Läänemets ütles, et kümme korda – Karmen, kas me sinuga ka sellest rääkisime? –, kümme korda nõudis ta, et Reformierakond loobuks sellest hullumeelsest visioonist, irratsionaalsest visioonist, ütleksin ma praeguses olukorras. Aga näed, need lubadused olid kallimad kui objektiivse nii-öelda keskkonna tunnetamine. Kehva juhtimine, ma ütlen. See ei olegi parteipoliitiline, ideoloogiline [küsimus], vaid see on lihtsalt nagu juhtimislikult minu meelest – mis see õige sõna on? –, ütleme, viril.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma annan alandlikult teada, et ka mina olen kaitseväelastega suhelnud, veelgi enam, olen naiskodukaitsja. Ma viibisin aasta ja kuu aega tagasi Kaitseliidu aastapäeva üritusel, kui Kaitseliitu juhatas veel Riho Ühtegi. Tema astus muuseas ka tagasi. Veidi varem, kui härra Herem [oma tagasiastumisest] teatas, astus ka Kaitseliidu juht tagasi. Sellel Kaitseliidu aastapäeval, ma märkasin, et lausa lava peal oli näha kaitseminister Pevkuri ja härra Ühtegi vahel sellist hõõrumist. Ka see [tagasiastumise] teade tuli avalikkusele väga ootamatult ja kõik kaitseliitlased, kes olid saalis ja hiljem ka tema [ametist] ärasaatmisel, olid äärmiselt nördinud, sest rahvas armastas Riho Ühtegit. Ma usun, et armastatakse ka uut Kaitseliidu juhti, aga see [Ühtegi] tagasiastumine oli küsimusi tekitav. Äkki te oskate sellele valgust heita, kuna te ka ju suhtlete Kaitseväe ja Kaitseliiduga?

Ma ei taha neid personaliküsimusi – need on tundlikud asjad, mis puudutavad ju elavaid ja asjalikke ja sümpaatseid inimesi igas nurgas – nagu eraldi võetuna lahata. Aga ma arvan, et siin tuleb võtit otsida ikkagi härra Vaga formuleeringust, et kõrgema poliitilise juhtimise tasemel on meil asjad laokil. Ma arvan, et kui inimesed, kes on omandanud spetsiifilise kogemuse ja kompetentsi nendel sõja-aastatel, on ridamisi ametist ennetähtaegselt lahkunud, siis see ei ole normaalne. Ma tean, et ka siin saalis olevatel väga kompetentsetel reservväelastel on väiteid erinevate sisuliste valikute kohta, mida üks või teine juht on langetanud. Aga see ei olegi praegu küsimus. Küsimus on selles, et see olukord selles mõttes, tuleb tunnistada, on problemaatiline. Samas tahan öelda, et ega meie ülesandepüstitus praegu või julgustus valitsusele ei ole kuidagi riigikaitseküsimusele vastanduv. Meil on olemas Eesti Vabariigis ühiskonna, rahva konsensus selles, et me peame panustama Eesti riigi kaitsmisse ja selle nimel pingutama. Selles osalevad, nagu sa õieti märkisid, naiskodukaitsjad, kaitseliitlased, kutselised sõjaväelased ja kogu rahvas tervikuna, panustades laiapindsesse riigikaitsesse. Selline on rahva konsensus. Minu meelest rahvas ootab, et tehtaks kõik, mis on vajalik. See on see lävend, mille [saavutamist] Eesti rahvas meilt ootab, ükskõik mis parteisid nad valivad või kas üldse käivadki valimas. See on lähtekoht. Minu meelest peame meie parlamendis sellest lähtekohast juhinduma. Rahvas ei aseta seda [meie ette kui] valikut ega lähe kahte lehte, ma väidan, nii et ühele poole – võib-olla, ütleme, üks siis on üle või üks on vähem – jäävad need inimesed, kes ütlevad, et Eesti Vabariik ja riigi poliitiline juhtkond peavad juhinduma Euroopa Liidu majandusjuhtimise määruses sätestatud reeglitest, ja teine pool ütleb, et Eesti riigi kaitsmiseks tuleb langetada need otsused, mis on kõik vastavalt sõjalisele nõuandele vajalikud. Ei ole niisugust olukorda.

Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Auväärt Reinsalu! Ma olen väga liigutatud, et te mind ikka tsiteerite. Ma üldiselt magan päris hästi, sest ka minu tagasihoidlik panus oli selles, et see 1,6 miljardit lisaraha leiti, küll kuni 2031. aastani, sest tõesti, mingid hanked võtavad aega. Aga, härra Reinsalu, te erinevatel päevadel kehastute selliseks huvitavaks asjatundjaks erinevatel aladel, mingitel päevadel ka majandusasjatundjaks. Ma alati väga huviga kuulan, mis teie suust välja tuleb. Üks parimaid väljaütlemisi minu arust oli teil [13]. juunil 2024, kui te rääkisite 1,6 miljardi suurusest lisavajadusest riigikaitses, ning ütlesite, et selleks tuleb laenu võtta ja see on kõige lihtsam, sest laen on ühekordne kulu. Ütlesite selle selgelt välja. Selles eelnõus on ka, et tuleks kaaluda laskemoonahanke kava rakendamise rahastamiseks riigikaitselaenu riigikaitse võlakirjade emiteerimise teel. Kas see on ka teie arvates ühekordne kulu, millele ei tule juurde intressid ja kõik muu? Lihtsalt oleks täitsa hariv [kuulda], auväärt härra Reinsalu.

Jaa, loomulikult tulevad laenule juurde intressimaksed. Kui on ka võlakirjad, siis selleks, et need oleks võlakirjaturul atraktiivsed, on lisaks niisugusele ühiskonna patriootlikule vaatele, miks neid võlakirju soetada, vaja loomulikult maksta ka konkurentsivõimelist turuintressi. Ma arvan, et praeguses olukorras võib eeldada, et see mingil määral võib langeda, lähtudes ka euribori langemisest ja muudest trendidest, aga ma arvan, et suurusjärgus 3–4% võib see maksimaalselt olla. Küsimus ongi selles, et tekib paradoks. Te ütlete, et härra Reinsalu ei peaks muretsema, sest täies mahus kõik need asjad ju hangitakse, Isamaa otsus on otsekui kordusotsus, et tegelikult need asjad realiseeritakse, kõik see raha on kaetud, mitte mingeid probleeme ei ole. Aga samas heidate mulle ette, et me nagu tahaksime võtta täiendavalt [laenu], laenukoormust suurendada ja tuleb maksta ka intresse. Jah, ütleme küll! Tulebki seda teha, tuleb taotleda Euroopa Liidu tasemel erandit, mis puudutab tõepoolest seda eelarvedefitsiidi reeglit, mis, nagu ma ütlesin, ex-post-meetodil Euroopa Liidu tasemel võimalik on. See otsus tuleb langetada, sest see on vältimatu otsus. Jah, teie olete valinud selle tee, et te püüate retoorikas kõneleda nagu kolmes suunas. Esiteks on mu küsimus ohuhinnangus, mis ajaks me peame need võimed soetama. Siin kasutataksegi retoorikat, et see võtab rohkem aega ja seetõttu ei peagi järgmisel neljal aastal seda kulu ette nägema, seda kulu ei peagi kohalejõudmise või arvelekandmise ja laekumise põhiselt neljal aastal ette nägema, see [soetamine] võtab rohkem aega. Ma väidan, et need võimed on võimalik soetada nelja aasta perspektiivis. See juhtimisülesande püstitus ongi riigi poliitilise juhtkonna küsimus. Nagu on kinnitanud mulle eksperdid, kui ühe relvasüsteemi puhul võib tõepoolest olla järjekord pikem, siis tuleb kasutada alternatiive, mis tagavad planeerimisel samasuguse soorituse tulemuse mõttes.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Riigikaitse lai käsitlus tegelikult ongi ju see termin, mis pidi andma selle sisu, mõtte ja tähenduse, et riigikaitse ei ole asi iseeneses, vaid ta peab käsitlema erinevaid riigi osiseid. Kui me räägime moonast, siis on ülitähtis, et teatud moonaliigid peavad jõudma sihtmärgini, ja et sihtmärgini jõuda, selleks on vaja tegeleda erinevate sõjaliste domeenidega, on see õhk, maa või vesi. Viimane info, mis meieni ajakirjanduse vahendusel on taas kord jõudnud, on see, et kui me taastuvenergeetika valdkonnas tagame oma energiajulgeolekut, siis me teeme küll etteulatuvaid otsuseid radariparkide ja muude julgeolekut tagavate vaatlusseadmete kontekstis, aga ometi jõuame avalikult ka Kaitseväe kõrgete ametnike kaudu sõnumini, et need vaatlused ei ole tagatud. Mis see päris probleem meil Eestis ikkagi on, et me ei saa selle valdkonna juhtimisega hakkama?

Noh, ma arvan, et on meil juhtimine kehv, jah, ütleme, saamatu. Võtame asja ja asetame perspektiivi. Läheme ajas poolteist aastat tagasi. 1. juulil 2023 pöördusin mina ametis oleva kaitseministri poole palvega, et täiendav moon tuleb soetada. Mida vastas mulle ametis olev kaitseminister? Ma kutsusin teda üles juhinduma Kaitseväe juhataja Martin Heremi nõu[annetest]. Ka täna ametis oleva kaitseministri, ütleme, juhtimiskäekirja ma ei usalda, võin öelda, hakates järgnevat tsitaati ette lugema. Minu küsimus oli selle kohta, et tuleks teha täiendav moonahange, et meil oleks reservid olemas, sest planeeritav ei ole paraku kaugeltki piisav, ja sellele on avalikult viidanud ka Kaitseväe juhataja. See oli minu seisukoht. Aastal 2023 1. juulil teatas mulle praegugi ametis olev kaitseminister, kes nüüd räägib seda juttu, et soetame kõik selle 1,6 miljardi eest ja nõnda edasi, et Reinsalu on tuntud populist, ta teab väga hästi, kuidas asjad on, aga ikka keerab need teistpidi. [Kaitseminister ütles, et] Kaitseväe juhataja on valitsusele loomulikult a ja o, sellest lähtutakse kõiki valikuid tehes, ning lisas, et paraku peab Kaitseväe juhataja maksumaksja – pange tähele! – võimalustest lähtuma. Punkt! Näete, Kaitseväe juhataja 2023. aastal ütles, et moon tuleb soetada. Ja siis oli ülbust – näete, jultumust jagub Eesti Vabariigis, julgust valitsusel ei jagu, aga jultumust on, tead, nii, et tapab – teatada, et jah, me juhindusime Kaitseväe juhataja nõuandest, aga vabandust, raha ei jagunud. Me juhindusime nõuandest, aga lihtsalt raha ei jagunud! Minu väide on, et ei juhindutud ju nõuandest, seda ei realiseeritud. Ainukene vastus, mis Pevkuril mulle öelda oli 2023. aasta juulis selle kohta, miks ei otsustatud moona soetamist sellesama 1,6 miljardi loogikas, oli see, et aga Reinsalu on ju populist. Möödus aasta ja mida Pevkur rääkis veel juunis 2024? Kristo Enn, tuleta meelde! Oli ju see loogika, ta kõneles sellest, et me paneme sinna juba niikuinii miljardeid eurosid. Opereeritakse miljarditega, et avalikkus kaotaks kontrolli selle [teema] üle. Kõneldakse, et miljard sinna, miljard tänna. Inimesed ei orienteeru selles loogikas. Meie kui riigi rahvaesinduse ülesanne on adekvaatselt, numbriliselt töötada, opereerida dokumentidega, mis näevad ette riigi avaliku, maksumaksja raha kasutamise. Nendes numbrilistes dokumentides järgmiseks 48-ks või nüüd juba 47 kuuks täies mahus seda võime soetamiseks [vajalikku raha], mis puudutab 1,6 miljardi suurust vajadust, sees ei ole. See on fakt. Lükake ümber, kui tahate. Mulle öeldakse korraga ja paralleelselt, nagu siin küsijad koalitsiooni poolt on, kaks asja näkku. Esimene asi on see: aga kui me võlga võtame, kuidas me siis võlaga hakkama saame, kas tahate makse veel täiendavalt tõsta, ka tervishoiu valdkonnas on probleemid? Teiseks, paralleelselt öeldakse: aga me soetame kõik, numbreid ei ole kirjas, aga me soetame kõik. Kuid samad mehed, kes täna Eesti riigikaitse juhtimise eest [vastutavad,] ütlesid mulle juulis, nagu ma ütlesin, 2023, kui ma ütlesin, et see asi tuleb viivitusteta ära teha, et ma olen populist ega tea, millest ma räägin. Samad mehed ja naised! Mu küsimus on see: kellele ma esitan selle arve, 1% SKP‑st? Kas jagan ära kogu koalitsiooni peale, kus poolteist aastat ei ole otsust langetatud, või saadan Pevkurile või siis Kaja Kallasele Brüsselisse? Poolteist aastat! Eelmise aasta suvel oli jultumust kõneleda, et nad ei teadnud sellest mitte midagi. Kas panete tähele? Reinsalu, näete, populist teadis kuidagi juulis 2023, nõudis kaitseministrilt, et tuleb moon soetada. Möödus aasta ja siis täiesti tuima näoga, ükski lihas ka ei värisenud, mindi telekasse ja öeldi, et aga me pole kuulnudki täiendavast moonast, et mida see Salm räägib, mis asja räägivad Herem ja Salm, kes nad sihukesed on, meie oleme võimul. Ma ei usalda niisugust poliitikat! Ja te ütlete, et mina peaksin teie sõnu uskuma. Ei ole niisugust usalduse kapitali. See on vaja sisustada faktiliste otsustega. Kui te ütlete, et see raha on ette nähtud ja kõik see tuleb, miks te siis Isamaa ettepanekut [riigieelarve kohta] ei julenud siin parlamendisaalis isegi hääletusele panna?

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma tahan algatuseks rõhutada, et tegelikult on Kaitseväe seisukoht see, et 1,6 miljardit eurot on absoluutne miinimum laskemoona jaoks, mida on meil vaja kohe ja täna, seda ei saa edasi lükata kuskile 2030. aastasse või aega peale seda. Aga kuulates neid valitsuse argumente, miks me ei tegutse ja mida me ootame, tulevad minule paratamatult meelde esimese vabariigi sündmused enne teist maailmasõda, kui täpselt samasuguste argumentidega, et meil ei ole raha ja meil ei ole võimalik, ei panustatud riigikaitsesse. Kui venelased esitasid Eestile ultimaatumi baaside lepingu sõlmimiseks ja oma sõjaväe sissetoomiseks, siis Laidoner väitis valitsuses ja riigikaitsenõukogus, et meil puudub laskemoon ja meie võime vastu hakata on äärmiselt piiratud. No see viiski hääletu alistumiseni ja Eesti Vabariigi hukuni, sest ei olnud tehtud ettevalmistusi. Viimasel hetkel hakati meeletult hankeid korraldama, [moona] ostma, aga paraku oldi sellega lootusetult hiljaks jäädud ja kohale ei jõudnud suurt mitte midagi. Eesti Vabariik kadus. Nüüd oleme samas olukorras. Teades väga hästi, et näiteks venelaste laskemoona …

Henn Põlluaas, nüüd on küll aeg läbi.

… tootmise võimekus on oluliselt suurem kui lääne võimekus, siis mida me ootame? Mis on see mentaalne põhjus, miks Eesti ei tegutse?

Aitäh! Härra Reinsalu, palun!

Aitäh! Henn, see on väga tõsine küsimusepüstitus. Tõepoolest, kui me vaatame Eesti riigi sõjalise kaitse korraldamise ohuhinnangu avalikustatud osa, selle punkti 18, siis näeme, et värskete hinnangute järgi on Venemaa võime toota ja taastada sõjatehnikat ja toota laskemoona võrreldes eelmise aasta kevadel tehtud ohuhinnanguga, mis vaatleb varasemat aega, suurenenud kaks kuni neli korda. See on täiesti realistlik probleemi kirjeldus. Ma arvan, et meil on puudu – see ei ole küsimus ainult riigikaitsest, riigikaitse puhul on see lihtsalt kõige dramaatilisema ja eksistentsiaalsema tähendusega – ikkagi suutlikkusest langetada otsuseid, millel on sisuline kvaliteet. Võimalik, et meie poliitilise juhtkonna põlvkond on arenenud mugavamatel aegadel, kui jutupunktideks, ütleme, poliitilise võimu taastootmisel olid ennekõike mingid muud kvalifikatsioonid või kompetentsid, mis olid eraldivõetuna vajalikud poliitilises, sotsioloogilises mõttes eliidi jaoks. Kriitilisemad ajad eeldavad teistsuguseid võimeid, teistsugust otsustamisloogikat ja otsuste langetamise loogikat, mis võib-olla ka senise rutiinse käsitlusega võrreldes läheb vastuollu tavapärase poliittsükliga. Ma arvan, et võib-olla on see isegi otsustamise kultuuri puhul või selle nõrkuse puhul niisugune sümptomaatiline küsimus, sest ega ma ei kahtlusta ju hetkekski ja ma arvan, et keegi siin saalis ei kahtlusta hetkekski, et valitsuse otsustamatus riigikaitse puhul on kuidagi tingitud pahatahtlikkusest. Ei! Nii nagu on ühiskondlik konsensus rahva hulgas Eesti kaitse puhul, olen ma kindel, et ka valitsuse esindajad, valitsuse liikmed loomulikult heauskselt soovivad enda meelest anda maksimaalse, mis on tarvilik Eesti riigi sõjaliseks julgeolekuks ja riigikaitseks. Aga lihtsalt see otsuste tase ning olulise ja ebaolulise eristamise võimekus, mis piirsituatsioonides võib olla määrav – määrav! –, on habras. See on probleem. Küsimus on lihtsalt selles, et kriitilises olukorras – me asume praegu tektoonilises piirkonnas geopoliitilises tähenduses – võivad suured rahvad endale lubada vigu, väikesel rahval piirsituatsioonis veavõimalust, ma väidan, või otsustamata jätmise võimalust ei ole, sest selle hind võib olla pöördumatu tähendusega. Henn, sinu osundus ajaloole selles kontekstis on ülimalt relevantne.

Karmen Joller, palun!

Minul on komme usaldada eksperte, muu hulgas Kaitseväe eksperte, ja ma usaldan ka nende oskust lugeda eelarvet. Mul ei ole põhjust kahelda, kui nemad ütlevad, et nendel hetkel, vähemalt selles konkreetses asjas, muret ei ole. Te mainisite Tervisekassa reserve. Tervishoius on ka järgmistel aastatel puudu umbes 1 miljard. Tegelikult see kulu ilmselt suureneb, sest tervishoiukulud ajas pidevalt suurenevad. Kui me ei oleks reserve kasutusele võtnud, siis oleks tulnud jälle maksu tõsta, veelgi tõsta. Meil ei ole lihtsaid lahendusi ja see ei ole nii lihtne. Ma väga ootan, et kui me ühel päeval arutame tervishoiuteemasid, et te siis samasuguse raevukusega kaitsete tervishoidu, aga toetute ikkagi ekspertide ja teadlaste arvamusele. Minu hinnangul te hetkel seda ei ole teinud.

Vabandust, tahaks väga teada, kes on need, ma ei tea siis, mundris või tsiviilisikutest eksperdid, kes põhimõtteliselt seavad kahtluse alla selle riigi suutlikkuse ja tarviduse – see 1,6 miljardit on muutunud kuidagi sümbolväärtuseks – ennekõike kaugmaamoon ja NATO nõuetele vastav moon soetada. Kus niisugused eksperdid on? Mina tsiteerisin eksperte, kellest üks, Kaitseministeeriumi kantsler, pani ameti maha protestiks valitsuse loiduse vastu, teie toetatava valitsuse loiduse vastu, ja Kaitseväe juhataja oli oma ameti maha pannud loetud kuud enne seda. Mõlemad mehed on korduvalt rõhutanud, et see on eksistentsiaalne vajadus. Kui ma avan riigi eelarvestrateegia, siis ma neid numbreid sellisel kujul, mida nemad on välja toonud, ei leia nendes dokumentides nende nelja aasta kohta. Ma võtan kätte käesoleva aasta eelarve. Olen pannud tähele, et valitsuskoalitsiooni esindajad on sattunud kimbatusse, kui ma olen korduvalt esitanud küsimust, kuidas on võimalik niisugune Tagurpidi-Ants. Me retoorikas soetame rohkem moona juurde, aga vaatame riigieelarves 2024 versus riigieelarves 2025 vastavat rida, mis asub majanduskulude all Kaitseministeeriumi valitsemisalas ja kannab nimetust "Kaitseotstarbeline erivarustus". Retoorikas nagu tunduks, et selle kulukirje numbrid kasvavad, ja valitsus ise ütlebki, et ta paneb 75 miljonit eurot sellel aastal moona [soetamiseks] juurde. Aga kui ma teen eelarve lahti, siis sealt ma ei leia seda, seal ei ole isegi mitte 75 miljonit eurot täiendavalt, vaid vastupidi, need summad 2025. aastal – pange nüüd tähele! – vähenevad 96 miljonit eurot. Selle peale on koalitsiooni esindajad püüdnud mind nii-öelda rünnata. Arusaadav, peab midagi ju ka vastama, et oi, me paneme miljardeid moona ja nõnda edasi, et Reinsalu hämab, ta ei tea midagi, on ebakompetentne, noh, viitega nii-öelda anonüümsele eksperdile. Aga nad ei ole suutnud [ümber lükata] minu esitatud fakti, kuna ma opereerin numbritega. Ma opereerin numbritega nõnda, et ma kontrollin just nimelt ka professionaalsel tasemel need järele, nad ei suuda neid ümber lükata. Siis nad peavad mulle vastama lihtsalt niisuguse sõnasalatiga. Aga on küsimus, kas see ongi siis meie heidutus. Keda me nüüd siis heidutame? Kas heidutame nende moona hankimise otsuste tõttu, mida me täies mahus ei ole eelarvestrateegias sisustanud, ülesandepüstituse puudumise tõttu poliitopositsiooni ja oma rahvast või? Vale perspektiiviga heidutus! See ei muuda meid tugevamaks.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Me oleme täna ka selles debatis juba aru saanud, et mitte kõik ei sõltu ainult rahast. Selle kõrval on mõned sümptomaatilised märgid, mis ka täna välja on tulnud. Tõepoolest, need ennetähtaegsed [ametist] eemaldumised, aga mõnel puhul ka upitamised personalipoliitikas on silmatorkavad. Eelmise Kaitseväe juhataja lahkumine, Kaitseministeeriumi eelmise kantsleri lahkumine, aga ka välisluurejuht Marrani lahkumine mõne aasta eest, Kaitseliidu ülema lahkumine, nüüd viimase asjana tegelikult ka riigi tsiviilteenistuse nr 1 ehk riigisekretär Peterkopi lahkumine ja peaminister Michali lahingupaarilise Stenbocki toomine viitavad sellele, et meie kõrgema julgeoleku‑ ja kaitseametnikkonna hulgas on võimalus, et need uued määramised …

Teie aeg!

… ja ka lahkumised on tingitud ühest nähtusest, mida ei tahaks üldse Eestis näha. See on nepotism. Ja minu küsimus on: kes juhib praegu personalipoliitikat kaitsevaldkonnas ja kes vastutab selle eest?

Aitäh! Härra Reinsalu, palun!

Kaitsevaldkonna juhtimise eest kannab poliitilist vastutust kaitseminister. Ja ma arvan, et see ei ole hästi välja kukkunud. Ma ei hakkan siin jälle härra Vaga kurvastama tema tsiteerimisega, aga see on probleem. Sa viitasid praegu niisugusele aspektile nagu riigisekretäri üllatav ametist lahkumine. Peaminister Kaja Kallas – ma sain tema loogikast täiesti aru – 2023. aasta detsembris pikendas Taimar Peterkopi volitusi viieks aastaks. Ta põhjendas seda vajadusega – proua Everaus, kas panete tähele, mida ütles Kaja Kallas toona? – tagada järjepidevus, kuna riigisekretäril olid tekkinud uued pädevused seoses laiapindse julgeoleku koordineerimisega. Möödus viis kuud pikendamisest ja pärast esimest kohtumist peaministrikandidaadiga – rõhutan, mitte peaministriga, vaid peaministrikandidaat Kristen Michaliga – pani riigisekretär erakorraliselt oma ameti maha. Üks asi on nepotism eraldi võetuna, mis väikeriigi puhul habrastab läbipaistvust ja usaldust, mis on täiendav efektiivsuse ressurss. Aga ma arvan, et see on ka oluliselt meie riigikaitse jaoks nii-öelda praegusel kriitilisel ajal efektiivsust pärssiv. Kindlasti on kriitilisi seisukohti iga eraldi võetud inimese kohta, olgu ta sõjaväelane või tsiviilisik, aga fakt on see, et on ju tekkinud oskusteave sellel kriitilisel ajal, praegu selles situatsioonis, kus me seisame silmitsi ka ohuhinnangus kirjeldatud ajalises vaates sellega, et neli aastat, viis aastat on aega, kuni Venemaa tõenäosuslikult suudab täiemahuliselt ka meie piiride taga oma võimekuse taastada. Mis on meie aare rahvana? Eks meie aare ole inimesed. Me oleme selle ressursiga käinud pillavalt, raiskavalt ümber. See on tõsine probleem, tõsine mõtlemise koht.

Suur tänu! Head kolleegid, üks oluline täpsustus. Selle aruteluliigi juures saab kummalegi ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Ma väga vabandan, et [üks teine küsimus] läks läbi. Kui teil on praegu probleem sellega … (Hääl saalist.) Ei, meil on kodu‑ ja töökorra seaduses see sees. Hästi, ma teen ühe erandi. Praegu on kaks küsimust registreeritud, ma võtan need kaks küsimust vastu, aga rohkem ma ei võta teisi küsimusi, lihtsalt sellepärast, ma hoiatan ette, et see oleks ilmselt liigategemine kõigile teistele. Riina Solman, palun! Võtke käemärk ka maha, palun! Jah, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Suur tänu selle lisaküsimuse andmise eest! Tõepoolest, kui Karmen Joller sai, teised siis …

Jaa, palun küsige, teil on minut aega.

Just täpselt. Tahtsin lihtsalt, Urmas, sind tunnustada. Kui öeldakse "populist", siis võib-olla koalitsioonipoliitikud ka tunnustavad sind, sest tegelikult on sellel mitte ainult pooside võtmise tähendus, vaid ka rahva poolel olemise ja eliidi hukkamõistu tähendus, kui eliit käitub niimoodi onupojapoliitiliselt. Aga me näeme, et praegu siin saalis on järel ainult vapramad Reformierakonnast: Hele Everaus ja Kristo Enn Vaga. Ülejäänud on kõik lahkunud. Ei ole ka teisi koalitsioonipoliitikuid peale Helmen Küti ja Raimond Kaljulaiu siin saalis järel, ja peale Eesti 200. Aga Reformierakond, keda on [parlamendis] kõige rohkem, ei kuula arutelu selle eelnõu üle, mis puudutab kõige rohkem just nende erakonna juhtimisotsuseid. Kas te ütleksite siit puldist uuesti – rahvas kuulab teid, meie kuulame –, mida te selle eelnõuga Reformierakonna juhtimiselt riigikaitse vajadusteks ootate? Niimoodi selgelt.

Aitäh! Isamaa paneb parlamendile ette anda venitusteta valitsusele ülesanne viia ellu Kaitseväe juhataja nõuanne Eesti minimaalse kaitsmise kohta. Selleks et vaenlane jääks sõjalise rünnaku korral meie territooriumist väljapoole, tuleb soetada vajalik moonavaru suurusjärgus 1,6 miljardit eurot. Me pakume välja erinevad rahastamisvõimalused, kuna valitsuse kinnitatud riigi eelarvestrateegia, vaatamata retoorikale, mis on valitsuse esindajate poolt ja koalitsiooni esindajate poolt kõlanud, niisugust kulueraldist ei sisalda. Nimelt on riigi eelarvestrateegias ette nähtud ilma käibemaksuta üksnes 598 miljardi euro ulatuses täiendava moona soetamine, võrreldes 2024. aasta juunis kinnitatud Kaitseministeeriumi arengukavas sisalduva lahingumoona hankimise nelja-aastase ambitsiooniga. Seda summat vähendab veelgi valitsuse kehtestatud käibemaksu tõus, mis toob nelja aasta jooksul kaasa soetatava moona maksustamise täiendavalt 90 miljoni euro ulatuses. Punkt.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Urmas! Poola on teatanud kaitsekulude tõusust 4,7%‑ni. Leedu riigikaitse nõukogu alles äsja deklareeris, et nemad tõstavad üle 5%. Nüüd on seda teinud ka Läti. Tõenäoliselt tuleb USA värskelt ametisse astunud president seda järgmisel NATO tippkohtumisel liitlaste käest küsima. Meile on selge, et selleks, et väevõime eesmärgid ära täita, on järgmine kümnend vaja umbes 5 miljardit lisa puhtalt selleks, pluss on meil veel maakaitse‑ ja muud küsimused, mis vajavad samamoodi raha. Kui me räägime Euroopa Liidu stabiilsuskriteeriumist, siis Poolal, Leedul ja Lätil ning teistel riikidel, kes kavatsevad kaitsekulusid tõsta või on sellest juba teatanud, on ju samasugune probleem. Kuidas nemad siis suudavad selle probleemi lahendada ja meie mitte?

Aitäh! Nad suudavad seda lahendada selles loogikas, et nad langetavad rahastamisotsuseid kaitsevaldkonnas enda rahvuslikest huvidest tulenevalt. Tõtt-öelda oli mul laupäeval väga pikk arutelu Ursula von der Leyeniga Berliinis. Ma kõnelesin talle paradoksist. Ma tunnustasin von der Leyenit, et suudeti [suurendada] Euroopa rahu[tagamis]rahastu eelmise aasta eelarvet, mis seondus Ukraina täiendava rahastamisega. Aga me suudame Euroopa eelarvest rahastada Ukrainale relvade soetamist, kuid samas oleme kriitilises olukorras jätnud sealt absoluutselt välja enda, Euroopa riikide kaitseinvesteeringute loogika. Praegu kõneldakse kaitsevõlakirjadest Euroopa tasemel, toimub dialoog, seal opereeritakse suurusega 100 miljardit eurot. Loomulikult, see on kohanud poleemilist vastuseisu osadelt riikidelt seoses fiskaalpoliitiliste vaadetega. Aga et kiiremalt ja proaktiivsemalt reageerida praegustele reaalsetele vajadustele, ja anda ka sõnum seoses uue Ameerika presidendi ametisse astumisega, siis minu sõnum oli küll, et me peaksime selle otsuse tegema, et võimaldada riikidel teatud ulatuses ise liikuda Euroopa Liidu struktuurivahenditega edasi seoses ühekordsete kaitseinvesteeringute tegemisega. See oleks ratsionaalne. Me Ukrainal seda võimaldame teha, ja väga õige, et võimaldame teha, aga iseenda oleme nii-öelda aheldanud. See on nagu vastus. Ma loomulikult süüvisin ka sellesse [teemasse]. Mul on informatsioon ja ma arvan, et kui Eesti Vabariik võtaks eesmärgi võrreldes kinnitatud riigi eelarvestrateegiaga 2025–2028 – Isamaa opereerib ju loomulikult nende otsuste kategoorias ka järgmiste parlamendivalimiste järgselt – riigi eelarvestrateegias 2026–2029 võtta baasaluseks praeguste näitajate järgi 5% SKP‑st, siis see tähendab konsolideeritult – [lähtudes sellest,] kui palju meie käsutuses on tänaseks raha nominaal[summas] – kusagil 2,6 miljardit eurot, selles suurusjärgus. Meil oleks võimalus sellega täiendavalt opereerida oma võimete soetamisel.

Aitäh! Jaanus Karilaid, kokkulepitud erandi raames. Palun, Jaanus Karilaid!

Aitäh selle eest istungi juhatajale! Hea ettekandja! Ma kuulan praegu seda debatti, milles tõesti [osalesid] ka koalitsioonipoliitikud, ja tuleb välja, et julgeoleku valdkonnas on poliitilise juhtimise kriis, totaalne poliitilise juhtimise kriis. Me ei räägi enam ainult moonast. Vaatame laiemat pilti: kaitsevõime, ründedroonid, kaitsedroonid, varjendid, öövaatlusseadmed, keskmaa õhutõrje. Debatt [on kestnud] kümme aastat ja ikka veel on see kõik tegemata. Me räägime sellest, et Reformierakonna maksuküüruga viiakse [eelarvest] viie-kuue aastaga välja üle 3 miljardi, ja kui me vaatame sinna sisse, siis näeme, et see on poliitiline dogma, mis oli vaja ära teha. Sotsid nõustusid ja mindi edasi. Aga ei ole mitte ainult juhtimiskriis, on ka segadus. Energeetikasse loobitakse sadu miljoneid, aga ei tea, kuhu, elektrit ei ole ja hind tõuseb. Tundub, just seda tänast debatti kuulates-vaadates, et siin ei ole mitte ainult poliitilise juhtimise kriis, vaid ka poliitiline segadus. Väga vajalik eelnõu. Aitäh! See paljastab.

Aitäh, Jaanus! Ma arvan, et meie jaoks on suur väärtus see nii-öelda ühiskondlik ühisosa, ja kriitilisel ajal, ütleme, ka usaldus riigikaitse vastu tervikuna. See on põhjus, miks Isamaa on hoidunud võib-olla kohtades, kus oleks tulnud avalikult – seda ka muudes eluvaldkondades – resoluutsemalt kritiseerida, seda tegemast. See niisugune usaldusväärsus on suur väärtus ja me peame seda hoidma. Me selles loogikas oleme avameelselt olukorrast kõnelenud. Meie erandlik käitumine selles loogikas, et me oleme pooleteise aasta jooksul kutsunud üles ilma mingi, ütleme, tugevama retoorilise vaateta, ainult nii-öelda nõuandena, et otsused tuleb ära teha, on jooksnud liiva. Loomulikult, me esitasime eelarve kohta ettepanekud, ka need hääletati maha. Muidugi on tähelepanuväärne, et kui siin kõneletakse, et kavatsetakse kõik see soetada, siis on üllatav, miks seda tehakse tautoloogiliselt, miks eelarve rahavajadust ei peeta võimalikuks ette näha. Siia, sellesse koalitsiooni käitumisse, on teatud, ütleme, vähemasti enesepettus, kui mitte teiste petmise kavatsus sisse kirjutatud. Praeguses situatsioonis on see kõige kriitilisemas küsimuses meie sõnum, mida oleks vaja riigikaitse valdkonnas teha. See, et asjade puhul valitseb segadus, on murettekitav. Aga ma arvan, et tõesti oli üllatav ka see, ka mina olin jahmunud, et valitsus on pool aastat töötanud ilma tööplaanita, ilma enda kinnitatud tööplaanita, aluseks võeti eelmise valitsuse tööplaan, kus öeldi, et osasid asju teeme, osasid ei tee. Vabandust, kriitilises olukorras nõnda riiki juhtida! Tööplaan ei ole ju mitte see, et 15 ministrit istuvad maha ja vaatavad, mis nad homme teevad. See on kogu riigiorganisatsiooni operatiivplaan, tegevusplaan. See, et nõnda selektiivselt opereeritakse, jättis minule vägagi pentsiku mulje. Selles keskkonnas me nõuame minimaalset otsuste tasandit, mis on vajalik Eesti riigi kaitsmiseks, nagu Kusti Salm on selle formuleerinud. Mis see tähendab, et nähakse ette rahastamine aastaks 2031? Selle loogika järgi, kuidas siis nõnda? Riigikaitsemaks selle teooria järgi kehtib 2028. aasta lõpuni ja pärast seda, kui see riigikaitsemaks, mis väidetavalt pidi minema moona soetamiseks, on lõppenud, hakkame tegelikult moona soetama ehk selle eest maksma. Põhimõtteliselt on see ebaloogiline mõttekäik. Vaadake veel: Isamaa tegi ju ettepaneku ka riigikaitsemaksu arutamisel, nii nagu ametis olev Kaitseväe juhataja soovitas, et riigikaitsemaks peaks minema sihtotstarbeliselt riigikaitsesse. Me tegime sellest paatosest kantuna ka muudatusettepaneku. Loomulikult hääletas koalitsioon selle maha. Sest nagu härra Läänemets ütles selle kohta, milleks on maksutõus vajalik: maksutõus ei ole vajalik mitte selleks, et täita riigikaitselisi vajadusi, vaid selleks, et tekitada Reformierakonna maksuküüru jõustamisele kulukatet.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Valitsus ei toetanud seda eelnõu põhjendusega, et see on vastuolus Euroopa eelarvereeglitega, nii nagu kirjutati. Kas sa said aru või oled sa vahepeal teada saanud, miks valitsus ei ole seda erandit, mida sa kirjeldad, Euroopast küsimas käinud, et seda moona oleks võimalik kiiremas korras soetada? Teiseks see, millele sa eelmisele küsimusele vastates viitasid ja millest ka mina aru ei saa: kui julgeolekumaks on planeeritud 2028. aastani ja ka riigi eelarvestrateegia meile teadaolevalt ju selle ajani, mis vahenditest siis moona päriselt 2029, 2030, 2031 soetama hakatakse? Kui mitu taskut sellel riigil on, kui samal ajal käib kirglik debatt meretuuleparkide 2,4 miljardi suuruse toetusmeetme üle, aga seal ei kuule ma ühtegi viidet sellele, et riigil raha ei ole?

Aitäh! See ongi küsimus prioriteetidest. Õige on muidugi osutada, et meretuuleparkide puhul on erinev ajahorisont, seal käib jutt aastast 2035+, kui nende miljardite eest realiseeritakse kuninglikud projektid, mida valitsusliit siin kiirkorras realiseerib või kavatseb realiseerida. Põhjenduse kohta, mida on esitatud. Härra Stoicescu korrektselt küsis Kaitseministeeriumi esindaja kui valitsuse esindaja seisukohta otsuse eelnõu kohta, mis puudutab seda Isamaa esitust Euroopa Liidu struktuurifondide vahendite kasutamise teemal. Meie paneme ette, eks ole, algatada läbirääkimised Euroopa Komisjoniga, et võimaldada neid vahendeid kasutada. Milline oli siis valitsuse vaade sellele? Meie [ettepanek] oli, et Eesti valitsus peaks seda tegema aktiivselt, et kel janu, sel jalad. Vastus oli, et ei saa välistada, et liikmesriikideüleselt kaitseinvesteeringute toetamise võimaluse loomise [teema] 2021.–2027. aasta struktuurifondide vahenditest, millest meie ettepanekus jutt käib, mingil hetkel tõstatatakse, kuid Eestil on osa [sellest rahast] juba kulutatud ja ülejäänus oleme piiratud temaatilise Euroopa Liidu fondide sisemise rahajaotusega, mis teeb manööverdamisruumi ahtaks. No tule taevas appi! Meie mõttekäik ju ongi selline, et kui meie jaoks on oluline, et esmaselt rahastada ära oma riigikaitsevajadused, siis me teeme ise selle ettepaneku, mitte ei ütle, et me ei saa välistada, et teised riigid teevad. Muide, ma lugesin Financial Timesi, kus viidati – tõepoolest, see artikkel oli juba, ma arvan, novembri lõpus – võimalusele, et Euroopa Liidu komisjoni tasemel seda arutatakse. Ma olen küsinud nii peaministrilt, ametis olevalt, kui ka kaitseministrilt, kas nad omavad mingit siseinfot selle kohta ja milline oleks siis Eesti Vabariigi seisukoht selles küsimuses. Vastus oli küll napp, kuid kõnekas, et neil ei ole selle kohta mingisugust informatsiooni. Sellest ma teen järelduse, et järelikult ei ole Eestil kavatsust seda initsieerida. Ma tutvustasin seda vajadust ja üleskutset selles loogikas, et see aitab vähendada ka Saksamaa skeptilisust, mis puudutab neid Euroopa võlakirju, et täiendavalt leida kaitsetööstuse rahastamiseks vajalikku raha ja võimaldada seda valutumalt ja kiiremalt olemasoleva finantsperspektiivi raames lahendada, seda plaani ma tutvustasin härra Merzile. Seal oli pigem avatud hoiak selles loogikas.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Me räägime siin praegu 1,6 miljardist ehk kõrgepalgaliste tulumaksu[soodustuse] kulu numbrist kolme aasta jooksul. Kuidas sa tunned, kas sellest 1,6 miljardist piisab, et Eesti kaitsevõime viia sellisele tasemele, et kui peaks see halb stsenaarium toimima, siis me saaksime anda esimese vastulöögi? Tegelikkuses kaugmaarakettide ostuks sellest rahast vist ei jätku. Me peaks rääkima Ameerika Ühendriikidega tõsiselt läbi, et Kongress annaks ikkagi volituse suurem kogus kaugmaarakette osta.

Jaa, see on selle sisustamise praktika. Kuna parlamendil otsustamise jõud või tasand on üldsuunise andmine, siis me ei läinud nii detailseks. Aga ma arvan, et sul olid praktilised osundused mõlemas aspektis. Suurriikide sõjatööstuselt moona ostmine, ka nende kaugrakettide ostmine, praeguses reaalses olukorras on loomulikult kaubanduslik tegevus, aga see on ka poliitiliste otsustega kaetud tegevus. Tegelikkuses tulevad mingite relvasüsteemide puhul, mingit tüüpi moona puhul kõne alla ka otsustused soetada olemasolevaid moonavarusid, mis on juba toodetud ja asetsevad kellelgi reservis. Ka see on võimalus, mida ei saa tähelepanuta jätta või välistada. Selle summa puhul see rehkendus või arvestus, opereerides 1,6 miljardiga, on tehtud palju aega varem. Loomulikult on meie eeldus, et küllap on need hinnad lihtsalt üldises turusituatsioonis kallinenud. Lisaks see arvestus, et see summa arvestati toona madalama käibemaksuga. See summa sisaldab käibemaksu, aga madalamat käibemaksu. Sinna tuleb omakorda liita juurde ka käibemaksu tõus, kuna valitsusliit on otsustanud riigikaitsemaksuga – kas panete tähele? – maksustada moona soetamist. Näete, kui kanged mehed! Selleks, et saaks moona soetamiseks raha, maksustatakse moon. Geniaalne leiutis, eks ole! Perpetuum mobile't on inimene ikkagi suuteline oma loovusega leiutama, vähemalt administratiivselt. Selles loogikas on see avalikus ruumis nii-öelda orientiirkategooria selle võimevajaduse soetamise kohta, mida me teame. See reaalne turuhind võib kindlasti olla märkimisväärselt kõrgem. Ma tahangi tähelepanu juhtida ajaperspektiivile. Meie loogika on see, võttes arvesse ohuhinnangut – ja see ei ole ainult ohuhinnang, vähemalt avalikus poleemikas, mis puudutab aastaid, mille jooksul meil on vajalik tagada minimaalne Eesti kaitsmiseks –, et Eesti territoorium jääks Eesti kontrolli alla, nagu on Kaitseväe juhataja härra Merilo sõnastanud. Seal on väga tähtis just ajaloogika. Siin on valitsuse esindajad kasutanud viitamist, et aga kui me soetame tulevikus, siis äkki on inimkonna tehnoloogilise loovuse realiseerimise tõttu tekkinud märksa odavamaid relvasüsteeme või on lihtsalt teine turukonjunktuur, näiteks oletades, et Vene-Ukraina sõda on lõppenud ja turuvajadus on langenud, ning võib-olla siis on see [moon] odavam. Need kaks asja ei lähe omavahel kokku. Kui on vale ohuhinnangu loogika, mis aja jooksul me peame saavutama oma minimaalse valmiduse, ja meil on selles mõttes aega küll, siis muutuvad ka kõik need muud kriitilised võimevajaduste soetamised küsimärgiliseks. Valitsus ise oma retoorikas seaks Eesti riigi kaitsmisesse vajaliku panustamise põhimõtteliselt kahtluse alla selles loogikas. Kui on vaja soetada kohe ja kiirelt, siis tuleb väide, et seda moona ei ole turuloogika järgi võimalik soetada, absoluutselt tagasi lükata. Absoluutselt lükkan tagasi! See algab poliitilisest ülesandepüstitusest, mis puudutab ka hangete läbiviimist ja hangete korraldamist, nagu ma ütlesin, alternatiivvõimete otsimist, mis aitavad seda eesmärki realiseerida. Ülesandepüstitus näeb ette, et meil on selline aeg ja selleks ajaks tuleb see võime – NATO plaanide alusel määratletud võimeloogika – luua. Kõik! See on ülesandepüstitus. Kui jäädakse millegagi mingil kujul hiljaks, siis see on kahetsusväärne, aga see on lihtsalt tehniline realiseerimisnõrkus, mida võib ka ette tulla ja mis inimtegevuses ei ole ju kuidagi erandlik. Aga praegu on ülesandepüstitus üles ehitatud vildakalt. Ma tuletan meelde, peaminister Michal oma slaididel [näitas] suvel, et täiendavat raha pannakse riigikaitsesse 1,1 miljardi euro ulatuses. Ma vaatan, kui palju moona jaoks pannakse raha juurde: nelja aasta jooksul 598 miljonit eurot ilma käibemaksuta. Räägitakse, et moona soetatakse, või öeldakse, et seda moona me ei saagi, meil ei ole see võimalik. Aga mu küsimus on: milline on valitsuse kavatsus? Kui kavatsus on sõnastatud nõnda, et see on meie eesmärk moona soetamisel, ja kuna loomulikult tuleb lähtuda sellest, mis on kirjas riigi eelarvestrateegias, kuna kulu võetakse arvele üldjoontes soetamisloogika alusel – on ka mõningad erandid, aga üldjoontes soetamise loogika järgi –, selle alusel, millal on [moon] jõudnud Eesti pinnale meie varudesse, siis selles loogikas ei lähe need asjad omavahel kokku.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teate, mina mõtlesin küsida selle kohta, mis puudutab seda loosunglikkust, mis minu meelest iseloomustab alati temaatilisi arutelusid. Kipub välja joonistuma selline kuvand, et kõige kõvem patrioot on see, kes nõuab kõige suuremat riigikaitse eelarvet. Aga ma ei ole nendes aruteludes kunagi kuulnud, mida soetada tuleks, kui palju soetada tuleks, kellelt soetada tuleks, millise hinnaga soetada tuleks, et päriselt saaks tehtud kvalitatiivne arenguhüpe Eesti Vabariigi riigikaitses. Vastavaid analüüse ei ole mina kunagi lugeda saanud ja ma ei ole ka siin saalis kuulnud, et keegi sellel teemal räägiks. Võimalik, et tegemist on riigisaladusse kuuluva küsimusega ja selle pärast sellest ei räägita. Aga see ei muuda asja. Parlamendi liikmena on väga raske selliste teemadega sellisel viisil suhestuda, kui see kõik jääbki loosunglikuks. Selle tõttu ma küsiksin teilt, et ehk te oskate seda aspekti valgustada. Nagu mina aru saan, seda 1,6 miljardit on tarvis kahenädalase sõjapidamise jaoks moona hankimiseks, aga ka pärast seda on meil null tanki, ka pärast seda on meil null hävitajat, ka pärast seda on meil null kaug‑ ja keskmaa õhutõrjesüsteemi. Kuidas võiks see kvalitatiivselt muuta Eesti riigikaitsevõimekust?

Aitäh! Väga sisuline küsimus. See mõttekäik, mis just nimelt on kõige kriitilisem ja prioriteetsem võimevajadus, ei ole poliitiline mõttekäik. Ega me ei kavatsegi teeselda kompetentsi, mida meil olemas ei ole. Tööjaotus Eesti riigis on selline, et Kaitseväe juhataja peab olema valitsuse nõunik, kes ütleb, mida on vaja teha, professionaalsel tasemel. Ka tema ei tuleta seda ainuisikuliselt lihtsalt enda erialateadmisest või ei tuleta seda spontaanselt, vaid selle taga on planeerimisloogika, kus kasutatakse üldise sõjalise planeerimise meetodeid. Mina olen näinud tabeleid, kus sisaldub see, mis tüüpi erinevat moona on vaja soetada. Ma saan aru, et mõttekäik on läbitud tulenevalt vastase üksuste eeldatavast mahust, mida tuleb kaugmaatulega ennekõike teatud protsendiühiku osas kahjustada, selleks et nad ei saaks Eesti territooriumile siseneda. Ma püüan vulgaarselt kirjeldada seda mõttekäiku, mida Kaitseväe juhataja oma sõjalises nõuandes on väljendanud. Eesmärk on selles mõttes kvantitatiivne: neid kaugtulevõimeid, mis võimaldavad seda protsendiühikut täita, tuleb soetada. Seal ei olegi küsimus selles, et me peame soetama just ühelt ettevõttelt teatud tüüpi raketisüsteeme või kaugmaamürske. Ka riigikaitsekomisjonis oli arutelu. Tegelikult komisjoni liikmete küsimus oli, kas on olemas mingid konkureerivad võimed, mis tunduksid olevat kvalitatiivselt paremad või vajalikumad Eesti riigi kaitsmiseks, ja miks Isamaa eelistab just nimelt konkreetset, spetsiifilist moonasoetamise projekti. Meie vastus sellele on ühene. Me oleme saanud teha ühemõttelise järelduse avalike allikate põhjal ja meile teadaolevate dokumenteeritud ettepanekute põhjal, mida on esitatud valitsusele Kaitseväe juhatajate nõuandena, et see on kõige esmasem tarvidus, ja sellest me lähtume. Selle tarviduse loogika on, et see on minimaalselt vajalik, nagu on sõnastanud ametist lahkunud Kaitseväe juhataja ja kaitseminister. See on vajalik, et selle tulemusena saaks heidutada minimaalselt nõnda, et vältida Eesti territooriumi isegi ajutist hõivamist vastase jõudude poolt.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikaitsekomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu. Palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne täiskogus lugemist oma käesoleva aasta 13. jaanuari istungil, kus eelnõu esitaja esindajana osales Isamaa fraktsiooni liige Urmas Reinsalu. Riigikogu juhatus andis oma 2022. aasta 15. veebruari protokollilise otsusega komisjonidele juhised, et Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldava Riigikogu otsuse eelnõu menetlemisel tuleb küsida kirja teel valitsuse seisukohta, kas eelnõu vastuvõtmine toob [valitsuse] hinnangul kaasa seaduse muutmise. Seetõttu küsisime Kaitseministeeriumilt eelnõu kohta arvamust. Oma vastuses märkis Kaitseministeeriumi toonane õigusosakonna juhataja Lauri Kriisa järgmist: "Vastava eelnõu vastuvõtmine tooks kaasa nii kehtiva riigi eelarvestrateegia 2025-2028 kui ka Riigikogu menetluses oleva 2025.a riigieelarve seaduse eelnõu muutmise. Kuivõrd eelnõus 540 OE I nimetatud eelarvekulude katteallikad mõjutavad riigi eelarvepositsiooni, kaasneks sellega mõju nii riigi eelarvestrateegias 2025-2028 kui ka 2025.a riigieelarve seaduse eelnõus kajastatud tuludele, kuludele ja investeerimistehingute täiendavatele kulude mahule ning riigil ei oleks võimalk täita Euroopa Liidu majandusjuhtimise määruses sätestatud eelarvepositsiooni reegleid. Selle muutmiseks tuleks muuta ka Euroopa Liidu määrust, milleks ühe liikmesriigi otsus ei ole piisav. EL struktuurivahendite ja EL kauplemissüsteemist saadava nn CO2 enampakkumistulu kasutusulatus on määratletud EL õigusaktidega. Seega saab selliste vahendite kasutusotstarbe teemal Euroopa komisjoniga läbi rääkida neis EL õigusaktides sätestatud ulatust silmas pidades, aga mitte sellest väljaspool. Nn fondimäärustes sätestatud (raha) kasutusulatuse ehk abikõlblikkuse muutmiseks tuleks neid määrusi muuta. Praeguseks neid määruste muudatusi kaitseinvesteeringute (ühekordsed kaitseinvesteeringud, nt laskemoona või laskeseadmete-tehnika) ostmise EL määrustes abikõlblikuna käsitlemiseks algatatud ei ole. Ainus, mida regulatsioonid lubavad toetada, on kaitsetööstusettevõtete innovatsiooniga seotud investeeringuid - nt radarite arendamine või digitaalne ja süvatehnoloogia innovatsioon küberjulgeoleku valdkonnas (arendustoetus, mitte valmis tehnoloogiate soetamine-hankimine). Ei saa välistada, et liikmesriikide üleselt kaitseinvesteeringute toetamise võimaluse loomine 2021-2027 struktuurifondide vahenditest mingil hetkel tõstatatakse, kuid Eesti puhul on 63% (üle 2,1 mld euro) ulatuses kõnealuse perioodi vahenditest juba kulukohustustega kaetud ning ka ülejäänu osas oleme piiratud sarnaselt teiste riikidega kohustusliku temaatilise EL fondide sisese rahajaotusega, mis teeb manööverdamisruumi/võimaliku rahamahu, mille algselt otsustatust erinevalt kasutamist kaaluda tohiks, väga ahtaks. Eesti prioriteet on olnud välistoetused võimalikult kiiresti kasutusele võtta ning nendega majandust ergutada. Sellest ka kõrge praeguseks võetud kulukohustuste määr, mis kaitseinvesteeringute lisamiseks palju võimalusi ei jäta. Eelnõus tehtud ettepaneku nr 3 "Esitada igal aastal riigieelarve eelnõu lisana ülevaade laskemoona hanke kava rakendamisest." osas juhime tähelepanu, et Kaitseministeerium on tegevuspõhise eelarve raames loonud käesoleval aastal täiendava programmitegevuse nimetusega "Varude tagamine: lahingumoon". Julgeolekukaalutlustel loeme avalikult tasemel piisavaks infot, mis on kajastatus riigieelarve seaduse seletuskirjas." Tulenevalt Riigikogu juhatuse 2022. aasta 15. veebruari protokollilisest otsusest, millega anti komisjonidele juhis, küsis riigikaitsekomisjon Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakonnalt arvamust selle kohta, kas eelnõu vajab vastuvõtmiseks 51 häält või piisab poolthäälte [enamusest]. Riigikogu Kantselei õigusosakonna nõunik Tiina Kuusmann märkis oma 18. novembri 2024. aasta kirjas arvamuse kokkuvõttes: "[Kuna] eelnõu 540 OE puhul on tegemist PS § 103 teises lõikes nimetatud Riigikogu otsuse eelnõuga, millega Riigikogu pöördub Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga algatada teatud kindla sisuga seaduse eelnõu, on eelnõu 540 OE Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus (vähemalt 51 poolthäält)." Etteruttavalt mainin, et riigikaitsekomisjonis seda seisukohta ei vaidlustatud. Tulen tagasi riigikaitsekomisjoni 13. jaanuari istungi juurde ja [refereerin] istungi protokolli. Lisaks eelnõu toetavatele seisukohtadele ütlesin oma sõnavõtus, et Eesti kaitsekulutuste tase on 3,4% või 3,5% piires SKP-st ja see on tagatud kogu riigi eelarvestrateegia perioodil. Valitsuskoalitsioon on kõikide vajaduste ja võimalustega arvestanud. 1,6 miljardit eurot on sõjalise kaitse puhul suur investeering ja see on väga hoolikalt ette valmistatud ning ajatatud kuni 2031. aastani kõige optimaalsemal viisil. Ma märkisin, et käesoleva Riigikogu otsuse sisu on seitsme aasta peale planeeritud kulutuste tegemine nelja aasta jooksul, tuleb aga arvestada, et suuri investeeringuid suunatakse ka elanikkonnakaitsesse ning teistesse tsiviilvõimetesse. Valitsuskoalitsioon on täielikult arvestanud Kaitseväe juhataja nõuandega. NATO‑liitlastega [peetavate] läbirääkimiste tulemusena on näha, kas peame rohkem pingutama. Ei saa välistada kaitsekulutuste suurendamist. Seetõttu on minu arvates Riigikogu otsuse eelnõu 540 igal juhul ennatlik, sest arutame 1,6 miljardi sisu, aga tegelikult on otsuse eelnõu eesmärk kulutuste tegemine seitsme aasta asemel nelja aasta jooksul. Komisjoni liige Peeter Tali märkis, et eelnõu on keskendunud diviisi varustamisse lahingumoonaga, ning küsis õhukaitse ja mereliste võimete kohta, et võib-olla peaks laiemalt mõtlema. Leo Kunnas ütles, et toetab initsiatiivi, aga probleem on konkreetsetes hankeaegades ja selles, et see [eelnõu] katab ära ainult ühe osa, mis omakorda on osa terviklikust [probleemist], mille peab lahendama nii väevõime eesmärkide kontekstis kui ka iseseisva kaitsevõime tugevdamise kontekstis. Probleem on palju mastaapsem. Meelis Kiili sõnas, et riigikaitset peab vaatama oluliselt laiemalt, strateegilistel otsustel ja valedel otsustel on pika vinnaga mõju, millele ka Leo Kunnas viitas. Kõige jõulisem võimearenduse kärpimine toimus 2012. aastal. See oli jõukohase riigikaitseprogrammi käivitamine ning nüüd me likvideerime selle otsuse mõjusid. Toetuspakettidega tuleb jätkata, aga need peavad olema läbi mõeldud ja vastama järgnevatele küsimustele: milline sõda meid ähvardab, kuidas selleks sõjaks valmistume, kuidas selle sõja võidame või kuidas selle sõja ära hoiame? See eelnõu nendele küsimustele ei vasta. Loomulikult peab nende küsimustega edasi minema ning koostatava riigikaitseraporti raames tulebki objektiivne ülevaade. Alar Lanemani sõnul laoseis ja eelarveread ei sõdi, ladu võib olla mürske ja rakette täis, kuid need ei sõdi. Vaieldes eelarveliste terminite üle, läheb fookus kaduma. Peab vaatama, mis reaalselt areneb, mida reaalselt hangitakse, ja vaatama võime sisu. Rahanumber ei pruugi olla üldse näitaja. Lõpetuseks riigikaitsekomisjoni käesoleva aasta 13. jaanuari istungi menetluslikud otsused. Riigikaitsekomisjon otsustas eelnõu esitaja Urmas Reinsalu palvel ja eelnõu arutelupäeva silmas pidades konsensuslikult, et tehakse Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutluse all olev eelnõu lugemiseks Riigikogu käesoleva aasta 21. jaanuari istungi päevakorda. Veel otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult, et mind määratakse eelnõu juhtivkomisjoni ettekandjaks, ning ka seda, et eelnõu vajab Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Viimane riigikaitsekomisjoni menetluslik otsus oli eelnõu mitte toetada. Nimelt oli eelnõu poolt 4 ja vastu 6 riigikaitsekomisjoni liiget, 1 riigikaitsekomisjoni liige jäi erapooletuks. Aitäh!

Lugupeetud ettekandja, teile on vähemalt üks küsimus. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh korrektse ülevaate eest! Mu küsimus, härra riigikaitsekomisjoni esimees, on see: kui palju täiendavalt 2025–2028 riigi eelarvestrateegia järgi valitsus kavatseb lahingumoona soetamiseks kulutusi teha? Ma esitan ka lisaküsimuse, vabandust, ühe küsimuse formaadis, võib-olla sa saad ka sellele vastata. Kui Leedu on vastu võtnud poliitilise otsuse tõsta 2026. aastast riigikaitsekulutused 5%‑ni, siis millisel moodusel Leedu tõlgendab seda, et see on kooskõlas Euroopa Liidu majandusjuhtimise määrusega? Sa väga korrektselt viitasid Isamaa ettepaneku puhul vastuolule [selle määrusega], öeldes, et sellest johtuvalt ei ole võimalik seda [ettepanekut] seitsme aasta asemel nelja aastaga realiseerida.

Aitäh! Hea Urmas, need küsimused otseselt selle eelnõu sisu ei puuduta, aga ma vastan ikkagi. Ma peast ei ütle neid summasid, ma jään vastuse võlgu, aga saadan need kirjalikult, palun Kaitseministeeriumilt need täpsemad summad ja see küsimus ei jää vastuseta. Aga mis puudutab Leedu ja võib-olla ka teiste riikide väljakuulutatud poliitilisi otsuseid, siis Leedus ei ole see otsus veel kinnitatud ei valitsuses ega parlamendis. Lihtsalt riigikaitsenõukogu istungi järel tuli president välja ja ütles, et tõstame kaitsekulud 5% või 6% peale. Noh, tõtt-öelda, ega nemad ka ei tea, kust nad selle raha võtavad. Mina pooldan ikkagi sellist lähenemist, kui me räägime kanast ja munast, et kana peaks kaagutama siis, kui muna on munetud. Ikkagi mõtleme enne läbi, mis on vajadused ja kust me raha saame, ning siis räägime konkreetsematest protsentidest.

Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh! Auväärt riigikaitsekomisjoni esimees! Komisjoni koosolekul, kui me seda eelnõu arutasime, küsis üks meie kolleeg härra Reinsalult, et ta edastaks ka Kaitseväe juhataja dokumenteeritud sõjalise nõuande, mille põhjal see eelnõu on tehtud. Kas teile, riigikaitsekomisjoni esimehele, on härra Reinsalu poolt edastatud see arvutuskäik, mis oli selle eelnõu aluseks?

Ei ole veel edastatud, aga ma loodan, et edastatakse.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin siiski üle. Kui palju praegu riigi eelarvestrateegias 2025–2028 on täiendava moona soetamiseks sellest 1,6 miljardist planeeritud erinevate aastate lõikes? Ma mäletan, et komisjonis te viitasite sellele, et tõenäoliselt tuleb meil panuseid riigikaitsevaldkonnas tõsta, kuna eeldatavasti suvisel NATO tippkohtumisel see ettepanek tehakse. Ma ei saanudki aru, millistest vahenditest neid planeeritakse teha. Täna te ütlesite ka, et tõenäoliselt me ei saa kaitsekulusid tõsta. Mil viisil teie arvates me siis oma riiki kaitsma peame?

Nüüd ma vastan niimoodi, et tegelikult oli see küsimus väga sarnane Urmas Reinsalu küsimusega ja kui teid huvitab minu seisukoht, siis ma pigem ei vastaks praegu komisjoni ettekandja rollis olles sellele, sest ei oleks korrektne omaenda seisukohti välja tuua. Kui teil on natuke kannatust, siis oodake, kuni tuleb minu kõne, ja siis te saate vastuse.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Raimond Kaljulaidi. Palun!

Austatud härra istungi juhataja, ma paluksin kolm minutit lisaaega ka. Teema on oluline.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma tahan alustada sellest, austatud härra Reinsalu ja austatud Isamaa fraktsioon, et ma siiralt sotsiaaldemokraatide poolt tänan teid, et te selle arutelu siia suurde saali täna tõite. See on tõsiselt oluline küsimus, millest me oleme täna siin rääkinud, ja mul on hea meel, et härra Reinsalu eestvedamisel on see arutelu olnud nii põhjalik ja sisuline. Seda on olnud väga huvitav jälgida. Küll aga oli härra Reinsalu ettekandes ka ridamisi etteheiteid ja süüdistusi praeguse valitsuskoalitsiooni aadressil. Loomulikult on koalitsiooni esindajana ja koalitsiooni kuuluva erakonna esindajana mul kohustus need süüdistused tagasi lükata. Aga üldiselt tuleb Isamaa eelnõu esitamise ja ka täna siin kuuldud sõnavõttude paatosega, et tuleb teha rohkem ja tuleb teha kiiremini, nõustuda. Ma usun, et suurt vaidlust selle üle ei olegi. Alati on küsimus selles, kuidas teha ja millised on riigi reaalsed, käegakatsutavad võimalused. Sotsiaaldemokraadid on kaitsekulutuste puhul püüdnud siin Riigikogus olla, eriti viimastel aastatel, ma usun, eestvedajaks. Meenutan, et meie eestvedamisel sai eelmise koosseisu lõpus siin Riigikogus sõlmitud küllalt laiapindne erakondadevaheline kokkulepe suurendada selle koosseisu ajal riigikaitsekulutusi vähemalt 3%‑ni SKP‑st. Selle mõtte, et see tuleks fikseerida julgeolekupoliitika alustes, pakkus omal ajal välja Leo Kunnas, ja see sai seal fikseeritud ja sai ka Riigikogu täiskogult suure toetuse, mis omakorda kandus edasi selles koosseisus aetavasse nii kaitse‑ kui ka rahanduspoliitikasse. Selle 3% lävendiga on arvestatud ja arvestatakse ka tulevastel aastatel. Sotsiaaldemokraatide eestvedamisel on ka väga tõsiselt tegeldud elanikkonnakaitse valdkonna arendamisega, mis, olgem ausad, oli jäänud täiesti tähelepanu alt välja. Eesti ei ole sellesse viimastel kümnenditel piisaval määral panustanud, samal ajal kui näiteks Soome riigis on elanikkonnakaitsele järjepidevalt tähelepanu pööratud. Aga tuleb tunnistada, et ka selles valdkonnas on olulisi edusamme tehtud. Riigikaitsekomisjon tutvus eile ka näiteks riigi varude küsimustega. Me näeme, et nii mõneski mõttes vaatavad ka meie põhjanaabrid meie poole ja ütlevad, et see on teil, eestlastel, päris hästi välja kukkunud. Me õpime üksteise kogemustest. Sotsiaaldemokraatidel oli ka väga tugev ja kindel seisukoht selle 1,6 miljardi euro eraldamise suhtes, mis puudutab eraldi võetuna lahingumoona küsimust. Loomulikult oleme seisnud ja seisame ka tulevikus selle eest, et Eestil peavad olema piisavad lahingumoonavarud. Teisiti ei ole Eesti kaitsmine mõeldav. Ma siiski läheks korra minevikku, sest loomulikult, kui me räägime poliitika usutavusest, siis tulevikku vaadates võib alati lubada mida iganes, aga ma arvan, et on oluline ka vaadata, mida on minevikus tehtud. Minu eesmärk ei ole siin hakata mängima seda pingpongi, et vaadake, et teie tegite ka või et teie jätsite ka midagi tegemata. Minu eesmärk on osundada selle siinse kogu ja võib-olla ka Eesti erakondade teatud kollektiivsele vastutusele, mis võiks olla selles mõttes hea platvorm, kust minna ühiselt edasi ja otsida lahendusi. Tõepoolest, nii nagu ma ka oma küsimuses tähelepanu juhtisin, härra Reinsalu, te olite kaitseminister aastatel 2012, 2013, 2014. 2012. aastal oli kaitsekulutuste tegelik tase 1,88% SKP‑st, seejärel oli 1,9% ja järgmisel aastal jälle 1,9%. Okei, võib öelda, et planeeriti 2%, aga lihtsalt majandus kasvas nii kiiresti eest ära. Aga andke andeks, esimesel aastal, ma saan aru, võis see olla tööõnnetus, aga teisel aastal mitte arvestada selle võimalusega ja niivõrd ahtalt planeerida kaitsekulutusi … Ma tuletan ka meelde, et jah, tõepoolest alles 2014. aastal Walesi tippkohtumisel lepiti kokku 2% eesmärgis liidrite tasemel, aga kaitseministrite tasemel see kokkulepe oli, kui mu mälu mind ei peta, juba 2006. aastal. Juba siis oli selline siht seatud ja sellele on ka Eesti läbi aastate viidanud. Nii et tegelikult, härra Reinsalu, teie enda teod ja sõnad lähevad siin lahku. Ma küsisin teilt ühe valikvastustega küsimuse. Jah, selles kaitsehangete tasemes on erinevus, ütleme nii, vähemalt viis korda, tegelikult ilmselt pisut rohkem. Ma vaatasin järele: Isamaa oli valitsuses aastail 2007–2011, siis 2011–2014, 2015–2016, 2016–2019, jälle 2019–2021. Viimase kümne aasta jooksul kokku 2661 päeva. 2661 päeva on olnud Isamaa valitsuses! Kui me räägime tegematajätmistest eraldi võetuna laskemoona või ka oluliste võimete puhul, siis andke andeks, ei ole võimalik Isamaa liidril ja selle erakonna poliitikat ilmselt enim kujundanud isikul öelda siin Riigikogu ees, et meie oleme kõik teinud õigesti, meie ajal oli kõik hästi, meie ajal olid moonalaod täis, kogu varustus oli olemas, ja nüüd uus valitsus ei tee piisavalt. Miks ei lahendatud neid küsimusi siis? Niimoodi selle pingpongiga edasi minnes, härra Reinsalu, võiksime me ju tegelikult kutsuda teid hoopis siia Riigikogu ette aru andma, et millest olid põhjustatud teieaegsed tegematajätmised. Te viitasite siin kindral Heremi arvutustele laskemoonavajaduse kohta. Tõepoolest, kindral Herem oma ametiaja päris lõpus lõi täiesti uue metoodika, kuidas arvestada seda tegelikku laskemoonavajadust. Võib-olla peaks Isamaale esitama selle küsimuse, et kutsume siia Riigikogu ette kindral Riho Terrase ja küsime tema käest, milles on asi, miks tema Kaitseväe juhatajana ei selgitanud välja tegelikku laskemoonavajadust. Miks aktsepteeris Riho Terrase juhtimisel Eesti Kaitsevägi ja miks aktsepteerisid ka Urmas Reinsalu ja Isamaa valitsuses olles kõik need aastad Eesti territooriumi okupeerimist vaenlase poolt, Eesti kaitse planeerimist koos aksiomaatilise tõsiasjaga, et midagi polegi teha, me peame osa territooriumist loovutama? Kuidas te vaatate täna näiteks Lõuna-Eesti või Kirde-Eesti elanikele silma ja ütlete, et teie oma valitsemisajal, Isamaa valitsemisajal leppisite sellega, et nende inimeste kodud ja kodupiirkonnad okupeeritakse? See on see küsimus, millele ka mina ootaksin vastust. Kindlasti, me võime seda mängu lõputult mängida, aga ma arvan, et me peaksime olema konstruktiivsed, me peaksime otsima lahendusi. Kahjuks saab mu aeg otsa. Ma tahaksin väga rääkida sellest eelnõust pikemalt, aga selge on see, et nii õhukese dokumendiga me nõustuda ei saa. Seda me ei saa menetleda, aga siht iseenesest on õige. Siht on õige! Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Järgmisena Anti Poolamets Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonist, palun!

Kolm minutit palun lisaaega.

Kolm lisaminutit.

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head inimesed, kes meid üle veebi vaatavad! Ma tuletan meelde, et praegune riigikaitseprogramm liigub üldiselt õiges suunas, aga ometi me lahendame seniste venitamiste, minnalaskmiste tagajärgi. Kas pärast Gruusia sõda 2008 reageeriti adekvaatselt? Ei. Kas peale Krimmi ja Donbassi okupeerimist 2014 reageeriti adekvaatselt? Ei. Vahel on nii, et riigimehed, poliitikud, jätavad reageerimata luureandmetele. Seda juhtub. Aga kui suurtükid siinsamas, Ukraina pinnal, juba töötasid, ka siis jäeti reageerimata. Siis leiti, et on õige aeg minna Eldoradosse, õige aeg on minna Eldoradosse, Venemaa avarustesse raha teenima. Seda tegi meie [toonane] peaminister oma perekonnaga isiklikult. Eldoradot ei tulnud. Aga võib-olla siiski mõnele tuli, võib-olla Metaprint sai rikkaks. Just siis, kui Ukraina vabatahtlikud Donbassi rindel võitlesid ja samm-sammult oma kaitseväge üles ehitasid – ei, oli vaja äri ajada. Selle pärast, vaadake, me peame olema praegu need, kes võtavad kogu jõu kokku, et need varasemad vead likvideerida. Selle pärast on see eelnõu igati asjakohane, sest hilinemise võimalusi on küllalt. Ja hilinemine ei pruugi sõltuda meist. Eesti Vabariik tellis Suurbritanniast, küllaltki õigeaegselt, muide, Spitfire'id juba 1938. aastal, sel ajal, kui need moodsad lennukid olid õigupoolest paar aastat Suurbritannia enda valitsuse [tellimusel] alles tootmises olnud. Eesti Vabariik käis Suurbritannias oma lennukeid inspekteerimas. Kaks tükki oli Eesti Vabariigile eraldatud, plaanis oli eraldada veel kümmekond. Aga siis tuli peale 1. september 1939 ja Suurbritannia katkestas kõik lepingud. See on väline reaalsus, väline mõju, millega me peame arvestama. Sellepärast ma ütleks, et väikeriigil on alati kiire, kuna meid võidakse kuskilt nimekirjadest maha kriipsutada, sest teistel on ka vaja. Mäletame koroonakriisi: algas võitlus ressursside pärast, ka sõber ei tundnud sõpra. Edukuse näitena: kui sammute Toompealt koju, minge mööda suurtükitorn Kiek in de Kökist, mille seina sisse on müüritud Ivan Julma aegsed suurtükikuulid. Ivan Julm ei suutnud oma hiigelarmeega seitsme kuu jooksul Tallinna vallutada, sest Tallinn oli valmistunud, laod olid täis. Ma tuletan meelde, mida ütles praegu riigikaitsekomisjoni esimees, et sel arutelul öeldi, et laod ei sõdi. Aga kuidas nad siis ei sõdi? Ma olen risti vastupidisel arvamusel: just laod sõdivadki. Ilma moonata on püssist vähe kasu, ilma moonata on suurtükist vähe kasu. Loeme uudistest, et veel hiljuti oli kindral Oleksandr Sõrskõi sõnul Vene armeel tippajal võimalus kasutada päevas 40 000 erineva kaliibriga laskemoonaühikut. Karm reaalsus! Sellises olukorras peab riiklike ülesannete raskuspunkt olema riigikaitsel. Riigikaitse peabki olema fookuses, ja seda rohepöörde asemel, mis majanduse konkurentsivõimet nii tapab, et raha jääb ka riigikaitse jaoks väheks. On selge, et koalitsioon ei suuda mitut suurt prioriteeti korraga ellu viia. Mõlema jaoks ei jätku raha, üks peab kõrvale astuma ja see ei tohi olla riigikaitse. USA lahkus just Pariisi kliimaleppest ning kogu Euroopa Liidu rohepöörde hoone lõi kõikuma. Aga Eestis vaadatakse veel truualamlikult Bideni administratsiooni ja Brüsseli käsulaudade poole, mille kinnituseks on see, et Euroopa Komisjon kiitis heaks Eesti 2,6 miljardi euro suuruse kava, millega toetatakse meretuuleenergiat. Selle rahaga me saaksime riigikaitse hallid tsoonid täidetud ja varasemad vead parandatud. Ei, seda raha tuleb soolasesse vette uputada! Riigikaitse raha uputatakse merre. Ja see elekter voolab ka kaableid mööda suuremas osas Saksamaa suunas. Meil on viimane aeg ümber mõelda ja ma näen, et mõningaid märke selle kohta on. Isegi multiminister Jürgen Ligi on arvamust avaldanud, et kas need meretuulepargid ikka on prioriteedid. Nii et loeme neid märke õiges suunas. Ma tuletan meelde, et Mart Helme valmistas siseminister olles ette multifunktsionaalse laeva tuleku, dokumentatsioon oli enam-vähem valmis, ka kahe helikopteri ostu jaoks olid materjalid valmis, aga niipea, kui [uus] koalitsioon tuli, tõmmati see maha. Nüüd me näeme, et meil on vaja multifunktsionaalset laeva, kuhu saaks ka helikopter maanduda. See on jällegi hall tsoon, must auk, mis tuleb täita. See on kallis, sest raha on kulutatud. Kopterite jaoks oli võimalik saada Euroopa Liidu raha. Raha on raisatud, raha on kaduma läinud. Mõistlik on kasutada ka võlakirju. Mäletame, et Eesti riigi võlakirjade pakkumise kogunõudlus ulatus [821] miljoni euroni ehk pakkumine märgiti enam kui neli korda üle ja võlakirjade märkimise mahust 70% märkisid Eesti päritolu investorid. EKRE nõudis valitsuses oleku ajal keskmaa õhutõrje hankimist. Selleks oli kasutada ülimadala intressiga laen. Seda ei tehtud, me oleme hiljaks jäänud. Kui endiselt CIA [ametnikult] James Acunalt küsiti, milline on tema hinnangul Eesti droonirünnakute vastu kaitsmiseks vajalike ressursside kogusumma, ütles ta, et tõenäoliselt 500 miljonit eurot. See on ka koht, kus me peame asjad ümber mõtlema, sest agressorriik on väga kiiresti arenenud. Selle kohta on öeldud ja ütles ka kolmandas ründebrigaadis droonijuhina tegutsev Eesti hiljutine kaitseliitlane, et liiga aeglaselt ja liiga vähe valmistume droonisõjaks.

Teie aeg! Aitäh! Kõnejärjekord on pikk ja päevakord ka. Enne kui ma annan sõna järgmisele fraktsiooniesindajale, ütlen, et Eesti Reformierakonna fraktsioonilt on tulnud ettepanek istungi pikendamiseks. Seda ettepanekut me peame hääletama. Teeme selle hääletuse ära, siis saame kõnedega jätkata. Alustame pikendamise ettepaneku hääletamise ettevalmistamist. Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku 21. jaanuari 2025. aasta istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 51 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid 1. Ettepanek leidis toetust ja istung on pikendatud. Läheme edasi läbirääkimistega. Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu 540 ehk "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele 1,6 miljardi euro maksumuses …

(Helistab kella.) Austame ettekandjat! Aitäh!

… laskemoona hankimiseks aastatel 2025–2028" tuli siia suurde saali riigikaitsekomisjoni mittetoetava otsusega heal põhjusel: Vabariigi Valitsus on juba ammu teinud otsuse hankida Kaitseväele erakorralise suurinvesteeringuna riigi sõjalisse kaitsesse täiendavalt laskemoona täpselt samas [summas] ehk 1,6 miljardi euro ulatuses. Teiseks, valitsuskoalitsioon kaalus hoolikalt võimalikke ehk realistlikke ajaraame ning leidis, et see on teostatav optimaalsel viisil seitsme aasta jooksul, aastani 2031. Eelnõu sisu on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele seitsmeaastase plaani täitmiseks nelja aastaga. Pakutakse rahastamise võimalusi, mida on kaalutud, kuid mitte toetatud. Ei maksa unustada, et valitsev koalitsioon panustab küllalt suuri rahalisi vahendeid, mis on mõõdetavad sadades miljonites eurodes, ka laia riigikaitse mittesõjalistesse võimetesse, sealhulgas elanikkonnakaitsesse. Lai riigikaitse ei ole ainult sõjaline kaitse. Mittesõjalised võimed vajavad samuti rahastamist, olgugi väiksemas mahus. Ja lõpuks. Sõjaline riigikaitse ei ole ainult laskemoona hankimine, sest laskemoon on laskemoon, isegi mitte eraldiseisev sõjaline võime. See 1,6 miljardi euro suurune investeering võimestab peaasjalikult maaväge, kuid jõulueelsete sündmuste taustal, kui veealune taristu Soome lahes taas kord lõhuti ning puudutatud kaldariigid Soome ja Eesti, kuid ka terve NATO allianss pidid reageerima, tuli veel kord ilmsiks, et mereväel pole iga ilmaga merele sõitvaid aluseid. Ja veel. NATO‑s jätkuvad liitlaste läbirääkimised, mille tulemusena võib selguda ja tõenäoliselt selgubki, et liikmesriigid peavad veel rohkem panustama sõjalisse kaitsesse, mistõttu me peame juba mõtlema sellele, et võib tekkida vajadus kaitsekulusid tõsta. Eelnõu 540 on seega enneaegne ning keskendub ainult laskemoonale, kuigi küsimuste ring, mida potentsiaalselt peame arutama, kui pilt saab NATO‑s toimuvate arutelude tulemusena selgemaks, on nähtavasti laiem. Lisaksin veel ühe aspekti, mida ma pean oluliseks. Eesti, nagu kõik meie naabrid põhjas ja lõunas, kellel on piir sariagressor Venemaaga, peavad võimaliku agressiooni korral olema valmis enesekaitseks kasutama mis tahes vahendeid. Olelusvõitluses tuleb vaenlast hävitada, ja mitte tingimata kõige humaansemalt. Pean silmas jalaväemiine keelustava niinimetatud Ottawa konventsiooniga seonduvaid arutelusid, mis toimuvad nüüd kõikides Venemaa naaberriikides NATO äärealal. Kaitseminister Hanno Pevkur ja Kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo käisid 9. detsembril eelmisel aastal riigikaitsekomisjonis antud teemat arutamas. Protokollitud kokkuvõte arutelust ütleb, et jalaväemiinide teema on lahtine ning selle juurde tuleme õigel ajal tagasi. Jälgime arenguid naabrite juures, liitlasriikides, kus arutelud liiguvad potentsiaalselt Ottawa konventsioonist lahkumise suunas. See on rong, millest, kui see sõitma hakkab, me ei tohi maha jääda. Otsus peab olema mitte ühine, vaid ühesugune, üht‑ või teistpidi, siis on sellest heidutusena kasu. Kui ehitada maismaale kirde ja kagu suunal tugev kaitseliin, siis tuleb vaadata ka näiteks venelaste niinimetatud Surovikini liini Tauria rindel, okupeeritud territooriumil. Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaks.

Ukrainlastel kahjuks ei õnnestunud seda läbida. Betoonpunkritest ja tõketest üksi ei piisa, kaitseliin peab olema võimalikult tugev, sealhulgas mitmekülgselt mineeritud. See on minu tagasihoidlik arvamus. Head kolleegid! Selles valguses, arvestades küll eelnõu esitaja head tahet, teatan siiski, et Erakonna Eesti 200 fraktsioon eelnõu ei toeta. Tuletan veel meelde, et 2022. aastal oli sarnane Isamaa esitatud eelnõu – 589 OE –, mida riigikaitsekomisjon toona toetas, kuid Isamaa võttis selle pärast valitsuskoalitsiooni saamist tagasi. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Järgmiseks Isamaa fraktsiooni nimel Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Palun ka lisaaega.

Kolm minutit juurde.

Kõigepealt tahan tänada saalist juba ära läinud Raimond Kaljulaidi, kes alustas ilusate tänusõnadega Isamaale ja sissejuhatuses ütles meile häid sõnu, aga siis läks tema kõne lappama. Kuigi ta lubas, et ei tee ajaloolist ülevaadet, kritiseeris ta Isamaad selle eest, et me juba kümme aastat tagasi ei olnud nii targad, kui sotsid täna on. Raimond tõi erinevaid näiteid ajaloost, aga SIPRI instituut on toonud välja, et Lätis ja Leedus olid 2012–2014 riigikaitsekulud 0,9% SKT‑st, Eestis tegelikult sel ajal 1,9%. Mingil põhjusel unustas Raimond mainida ka neid seiku, et Mikser tegi ettepaneku Kaitseliit laiali saata ja et 2009. aastal tehti Padari ettepanekul eelarve kohta ettepanek vähendada riigikaitsekulusid 1%‑ni, nii nagu see oli tol ajal Lätis. Aga nüüd eelnõu juurde. Urmase tutvustatud eelnõu ei ole Isamaa väljamõeldud idee, kaugel sellest. Me saame täna siin rääkida sellest eelnõust ja täiendavast investeeringust tänu Kaitseväe juhataja sõjalisele nõuandele, mis see [sisaldas] loomulikult märksa [rohkemat] kui täna siin saalis palju räägitud 1,6 miljardit. Sellest oli juttu ka komisjonis, kus hea kolleeg Kunnas viitas, et nimetatud summa eest on vaid osaliselt võimalik vajalikke võimeid soetada. Selles meil komisjonis loomulikult eriarvamusi ei ole. Täna siin palju kõneldud summa on möönduste ja võimalustega paremas kooskõlas ning arvestab tegelikke võimalusi ja vajadusi. Aga me saame rääkida sellest ju ainult sellepärast, et kaks järjestikust Kaitseväe juhatajat ja endine kantsler on selle teema jõuliselt tõstatanud. Kui poleks neid arutelusid ja ettepanekuid ning survet, siis ma ei tea, mida me täpselt siin arutaks või mis oleks koalitsioonilepingusse sisse läinud. Olukord on palju keerulisem ja oht kõrgem kui kunagi varem. Kui ma ühe kaitsetööstusettevõtjaga möödunud aasta lõpus suhtlesin, ütles ta, et te poliitikutena räägite kõrgest ohust, aga kõik teie otsused on täpselt nagu rahuajal ja vahel jääb mulje, et te isegi ei ole märganud, mis 24. veebruaril 2022 juhtus, teie otsuseid vaadates poleks seda nagu olnudki. Koalitsioon ei teinud katsetki, et Euroopast erandit küsida, nii et me saaksime võimete soetamise ühekordse täiendava vajaduse realiseerida. Me räägime eelarvet kirjeldavatest kriteeriumidest suurema kirega kui meie vajadustest täiendava sõjamoona kontekstis. Head koalitsioonisaadikud, kuulake ennast! Kellele me seda korras eelarvet teeme? Meie kõige olulisem ülesanne on tagada riigi iseseisvus. Koheste ja täiendavate vajaduste [täitmine] on venitatud 2031. aastani, aga oravate tulumaksureformi valimislubaduse osaliseks katteks planeeritud julgeolekumaks lõpeb enne, kui planeeritud moona soetus lõplikult kätte jõuab. Mille arvelt seda kõike teha plaanitakse, me tegelikult ei tea, sest riigi eelarvestrateegiat nendeks aastateks me näinud ei ole. Kui Reformierakonna veetav valitsus arutaks samasuguse kirega 1,6 miljardi küsimust kui meretuulepargi 2,4‑miljardilist võimalikku toetusmeedet, mille kulu, tõe huvides olgu öeldud, on küll teises ajaperspektiivis, siis oleks meie moonavajaduse küsimused ammu vastuse saanud. Mind teeb tegelikkus kurvaks. Riigikaitsekomisjonis on targad mehed. Me teame ju juba täna, et vajame täiendavaid võimeid ja vahendeid, aga ootame, et kinnitus ja ülesanne tuleksid suvisel NATO tippkohtumisel. Leedu ei oota seda, Poola samuti mitte. Riigikaitse tööstuspargi rajamiseks kehtestati eriplaneering juba poolteist aastat tagasi, aga meie otsuseid endiselt pole. Ka siin on meie otsustusmehhanism sootuks erinev Leedu omast, kus on tööd juba alustatud ja kaitsetööstusettevõtted ja investeeringudki kohal. Head kolleegid, näitame, et riigikaitse ei ole oluline ainult retoorikas ja kõnes, vaid ka tegudes! Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Kuid on käsi üleval: Anti Poolamets, küsimus istungi läbiviimise protseduuride kohta.

Jaa, ma tahaksin hea meelega ettekandjaid kuulata, aga härra Randpere on nii elevil, ta tahab ilmselt riigikaitsele raha juurde kaubelda. Aga mina ei kuule suurt midagi. Juhin tähelepanu, et saalis peaks ettekannete ajal olema kuuldavus palju parem.

Märkus on täiesti asjakohane. Lugupeetud Riigikogu liikmed, kuulame ettekandjat ja laseme ka teistel Riigikogu liikmetel ettekandjat kuulata! Nüüd Reformierakonna fraktsiooni nimel Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu ettekandmisel saime jälle näha Reinsalu suurepärast tuuleveskistiili: tiirleb, pöörleb, nii et kogu saal on õhku täis, ja proovib lahendada probleemi, mida tegelikult väga enam ei olegi. 1,6 miljardit on riigikaitsesse juurde leitud. Ta räägib siin, et ükskõik, mida on vaja osta, peaasi, et kiiresti ostame, ükskõik, kust raha tuleb, võtame laenu, see on ühekordne kulu, ei ole üldse vahet, kas peame seda tagasi maksma või ei pea seda tagasi maksma. Selline mõnus stiil ja kindlasti saab ta pärast oma fraktsioonis palju aplause. Aga nüüd vaataks korra, mida praegune valitsus selle 1,6 miljardi osas teeb. Kui ilusti Reinsalule viidata, siis oma eelnõu tutvustades ütles ta, et väga tähtis, et hanked tehakse – ja ma tsiteerin –, et oleks sisuline kvaliteet, et ikkagi vaadataks, mida tellitakse, mille jaoks, kas see on ka taktikaliselt hea. Siin käis ka korralik debatt, kas peaks rohkem tellima kõrgtehnoloogilist moona või võib-olla peaks rohkem tellima droone ja kõike muud, ka varitsevat õhutõrjemoona. See ongi see, mida praegu tehakse. Vaatame Kaitseväe juhataja ettepanekuid ja täiesti õigesti nii Heremi kui ka Salmi ja Merilo poolt osundatud hoiakut, mida Eesti Kaitsevägi kasutab, et esimesel võimalusel viia sõda vastase poolele, kui meid rünnatakse. Sellessamas hinnangus on ka välja toodud, et just kõige kõrgema tasemega moona – toon eraldi välja just kõigile teada-tuntud pikamaamoona nimega ATACMS, USA Lockheed Martini tehtud – esmased tarneajad ongi kahjuks alles 2028 ja 2029. ATACMS‑ile on välja mõeldud nii-öelda asendaja või veel parem moon nimega PrSM ehk Precision Strike, mis peaks veelgi parem olema ja mis annaks tõesti päriselt taktikalise ja mingil määral ehk ka strateegilise eelise meie idanaabri vastu. Sellele moonale ei ole veel USA Kongress andnud kolmandatesse riikidesse eksportimise luba. Nad ise on öelnud, et see luba tulebki alles 2029. aastal. See annabki Eestile võimaluse kõige paremat moona saada, aga tõesti, järgmise nelja aasta jooksul ei ole meil võimalik seda kätte saada. Aga 1,6 miljardit on tõesti riigikaitsesse juurde tulnud. Täiendavalt tehti eelmise aasta riigi eelarvestrateegia arutelude käigus erand, et lubatakse Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel teha lepinguid, mis ulatuvad riigi eelarvestrateegiast kaugemale ehk kuni 2031. aastani. Sellist erandit pole eelnevalt tehtud. Nüüd selline poliitiline suunis anti. Vaatame üldiselt, kui palju on Eesti riigikaitse arenenud, vaatame aega enne täiemahulise sõja algust, enne 2022. aasta veebruari. Vaatame Eesti 2021. aasta kaitse-eelarvet. See oli suurusjärgus 645 miljonit eurot. Käesoleval, 2025. aastal tuleb ainuüksi laskemoona Eestisse 700 miljoni euro väärtuses. Ehk tegelikult on nelja aasta jooksul meil ainult laskemoonatellimus olnud suurem, kui oli 2021. aastal kogu kaitse-eelarve, mis sisaldas lisaks moonale ja kaitseotstarbelisele kaubale ka muidugi igasuguseid palga‑, taristu‑ ja kõiki muid kulusid. Nüüd me tellime ainuüksi moona rohkem, kui oli kogu eelarve [maht]. Lisaks on tõesti kuni 2028. aastani täiendavalt 1,1 miljardit eurot laskemoona hankimiseks. Need numbrid on ka protsentuaalselt meid tõstnud väga kõrgetele kohtadele NATO arvestuses. Palun lisaaega.

Lisaaeg kolm minutit.

Me oleme väga eesrindlikud. Seega, see jutt, et me ei tee piisavalt, ei vasta tõele. Me räägime, et riigikaitse on meie prioriteet, ja see prioriteet väljendub ka päriselt meie eelarvetes. Lähiaastate Eesti kaitsekulud ulatuvad igal aastal üle 3,3% SKT‑st. Järgmiseks aastaks on hetkel planeeritud 3,7% SKT‑st. Muidugi, erinevad NATO riigid on andnud poliitilise suunise, et nad tõstavad oma riigikaitsekulusid, aga me ei ole nende eelarveid veel näinud. Ehk selle aasta arvestuses me oleme NATO riikide seas teisel kohal Poola järel ja Ühendriikide ees oma protsendiga, mis meil riigikaitsesse läheb. Ma arvan, et see on üsna ammendav vastus sellele, kas tänane valitsus võtab riigikaitset prioriteedina. Jah, võtab! Me oleme nõus sinna oluliselt panustama ja teeme seda ka tulevikus. Aga ma kindlasti kiidan sellist initsiatiivi. Ma arvan, et riigikaitse vajab rohkem sellist suuremat arutelu, ja hea, et me seda siin Riigikogu saalis peame. Aga tõesti, selle eelnõu lähteülesanne sai juba eelmise aasta riigi eelarvestrateegiaga [täidetud]. Aitäh!

Aitäh! Nüüd vastusõnavõtt koha pealt fraktsiooni nimel, Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh eelkõnelejatele seisukohtade eest! Need olid mittesisulised, tuleb paraku tunnistada. Me kuulsime absoluutnumbreid, mis nominaalselt tehakse, aga me ei kuulnud konkreetse probleemipüstituse valguses, mida tegelikult tehakse. Härra Stoicescu parlamendi riigikaitsekomisjoni esimehena ei olnud minu küsimusele, kui palju tegelikult täiendavat moona nelja aasta jooksul panustatakse – ma juhin tähelepanu –, võimeline vastust andma. Tehti otsus, et Isamaa ettepanek ei kõlba. Oldi küll kõvad mehed komisjonis maha hääletama. Aga selle kohta, kui palju üldse täiendavalt moonale kavatsetakse 2025–2028 kulutada riigi eelarvestrateegias, hämmastav, ei ole praegu meil isegi informatiivset tasandit olemas. Ma juhin tähelepanu sellele, et ma tunnustan härra Stoicescut, ta mainis väga korrektselt ära selle, mis on Isamaa ettepaneku põhisisu: seitsme aasta ambitsioon, millises retoorikas asetseb ka valitsus, saavutada kiiremini ehk nelja aastaga. Loomulikult toob see kaasa lisakulu. Aga see ei ole jõukohane, oli [arvamus] – ma ei taha sõnu suhu panna – Eesti 200 esindajate poolt. Reformierakonna esindaja ütles, et tegelikult kõik see tehakse ära ja muretsemiseks ei ole mingit põhjust, aga meil ei ole lihtsalt tehnilist võimekust sellega hakkama saada selle aja jooksul. Osaliselt oleme loomulikult aega kaotanud. Härra Vaga teab seda põhjust, ta ise on öelnud väga lihtsalt, et Kaitseministeeriumi juhtimises valitses kaos. Mul on hea meel, et ta avaldas kahetsust selle üle, et Kaitseväe, riigikaitse juhid lahkusid ametist selle kaose tõttu. Härra Salm ju ei häbenenud seda välja öelda: otsustamatuse tõttu. Reformierakonna valitsuse tegevust riigikaitse valdkonnas ülistava retoorikaga esines härra Vaga …

Aitäh!

… eelnevalt ja väljendas seisukohta, et see oli ka põhjus, miks 1,6 miljardi osas ei tehtud otsust.

Teie aeg!

Seda otsust sellises mahus ei ole seni riigieelarve dokumendis tehtud. See on meie mure.

Jääme kahe minuti piiridesse! Aitäh!

Vabandust!

EKRE fraktsiooni nimel vastusõnavõtt, Mart Helme, palun!

Jaa, [võtan sõna] individuaalselt, kuna minu nime mainiti läbirääkimiste käigus. Ma kahetsusväärselt näen, kuidas siin käib ikka selline erakondadevaheline palliloopimine üksteise mänguväljaku poolele. Küsimus on ju selles, et me tänasest päevast alates, sõbrad, elame täiesti uues maailmas, maailmas, kus võib-olla ei ole aasta pärast enam NATO‑t, maailmas, kus võib-olla kaubandussõdade tulemusena ei ole enam Euroopa Liitu sellisel kujul. Ja selles olukorras tuleks meil praegu tulla erakondadeüleselt kokku ja otsustada, mida me edasi teeme, mis on meie riigi püsimajäämise seisukohast esmased ja kõige olulisemad otsused ning ka investeeringud sellesse, et me iseseisva riigina suudaksime jätkata. Ma kutsun üles, laitmata poole sõnagagi Isamaa algatust, lihtsalt mitte loopima üksteist süüdistustega minevikust, olevikust, tulevikust, vaid mõtlema selle peale, kuidas me erakondadeüleselt suudame kokku leppida, et me ei töötaks vastu üksteisele ja Eesti riigi jätkumisele. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Toimub lõpphääletus, mille ettevalmistamist kohe alustame. Head kolleegid, juhin tähelepanu, et selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele 1,6 miljardi euro maksumuses laskemoona hankimiseks aastatel 2025–2028" eelnõu 540. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt oli 20 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 540 on tagasi lükatud. Oleme läbinud tänase esimese päevakorrapunkti.