Проект закона о ратификации Конвенции № 190 Международной организации труда, посвященной искоренению насилия и домогательств на рабочем месте, первое чтение (469 СЕ)

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 469 esimene lugemine. Ja palun Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! 2019. aastal on tõepoolest Rahvusvaheline Tööorganisatsioon vastu võtnud töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni ja meie asume seda nüüd loodetavasti ratifitseerima. See konventsioon, ma usun, sobib kõikidele Riigikogu liikmetele vähemasti kahel põhjusel. Esiteks, kõik, mida see konventsioon ette näeb, on Eesti seadustes juba väga kenasti olemas ehk mitte ühtegi Eesti õigusnormi selle konventsiooni tõttu või sellest tulenevalt me muutma ei pea. Konventsioon näeb ette seda, et liikmesriigid keelavad õigusaktidega vägivalla ja ahistamise töökohal, käsitlevad vägivalla ja ahistamise keeldu riigisisestes põhimõtetes, võtavad kasutusele ennetavad meetmed vägivalla ja ahistamise vastu ja pakuvad kaitset nendele, kes on kaebusi esitanud, samuti tunnistajakaitse meetmeid ja ohvriabiteenuseid. Ja meil on terve rida seadusi, kus kõik need põhimõtted on juba kenasti esindatud, alates põhiseadusest, aga räägime ka karistusseadustikust, töötervishoiu ja tööohutuse seadusest, võrdse kohtlemise seadusest, soolise võrdõiguslikkuse seadusest, töölepingu seadusest ja ohvriabi seadusest. Lisaks on meil terve rida arengukavasid ja muid dokumente, mis sedasama teemat käsitlevad. Et tegemist ei ole asjatu teemaga maailmas, [ilmneb] ainuüksi sellest, et kui Statistikaamet 2021. aastal viis Eestis läbi tööelu-uuringu, siis selgus, et 12 kuu jooksul oli rünnakuid või vägivaldset kohtlemist töökohal kogenud 5800 töötajat, kellest umbes 60% olid naised. Ja 2022. aastal viis Statistikaamet läbi suhteuuringu, millest selgus, et töökeskkonnas seksuaalset ahistamist oli kogenud 33% küsitletud naistest ning 17% küsitletud meestest. Ja teine põhjus, miks loodetavasti selle konventsiooni ratifitseerimine kõikidele sobib, on see, et tegelikult on Rahvusvaheline Tööorganisatsioon olnud ju ka väga traditsiooniliselt Eesti õigusruumi ja Eesti väärtusruumi üks osa. Eesti liitus Rahvusvahelise Tööorganisatsiooniga juba 1921. aastal ja meie liikmelisus katkes seal vahepeal alles Eesti okupeerimisel 1940. aastal. Nii et tegemist on Eesti väärtusruumi kuuluva organisatsiooniga. Ja vastupidi ka, meie kuulume Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni väärtusruumi. Sellega ma oma lühikese tutvustuse lõpetaksin ja kui on küsimusi, siis vastan nendele hea meelega. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Ja tõepoolest, küsimusi on. Esimesena küsib kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! No kohe mitte ei saa. Nii kui selle eelnõu lahti teed, kohe hakkad lugema, et konventsiooni on sisse toodud bioloogilisele soole lisaks ka sotsiaalse soo mõiste. Ja kui me läheme siit kohaldamise artiklite juurde edasi, siis artikkel 3 ütleb, et seda kohaldatakse ka töökohtades, kus töötaja kasutab hügieeniruume, pesemis- ja riietusruume. Mina nüüd küsin. Kui [inimene], kes on tegelikult bioloogiline mees, aga on deklareerinud, et tema sotsiaalne sugu on naine, kasutab pärisnaiste hügieeni-, pesemis- ja riietusruume, ja bioloogilised naised tunnevad, et neid ahistab see olukord, kus meessuguelunditega kodanik on nendega koos samas ruumis, ning nad kurdavad ja kaebavad selle üle, siis kellele jääb siin õigus, kui me selle konventsiooniga nüüd liitume? Kes peab ühisest ruumist lahkuma? Kes jääb lõpuks süüdi? Kes keda ahistab: kas naine, kes kaebab, et see olukord teda ahistab, ja ahistab sellega [sama] sotsiaalse soo esindajat, [kes bioloogiliselt on vastassoost], või siis ikkagi kodanik, kes seal naiste riietusruumis oma suguelunditega liputab?

Aitäh! Kõigepealt ma kordan alustuseks üle, et see olukord, mida te kirjeldasite, on juba Eesti kehtivas õiguses reguleeritud ja me ei pea ühtegi õigusakti sellest konventsioonist tulenevalt muutma. See olukord, mida te kirjeldasite, on reguleeritud juba alates põhiseadusest, põhiseaduse §-st 12. Me põhiseaduses räägime ka inimväärikuse kaitsest. Ehk nendest põhiseaduslikest otsekohalduvatest sätetest lähtuvalt saab selle olukorra lahendada niimoodi. Ma püüan nüüd taastada selle, mida te kirjeldasite. Ma ei ole päris kindel, et ma suutsin kogu teie nüansirikkust jälgida, aga ma saan aru, et teie küsimus puudutab seda, et kui meessuguelunditega isik siseneb naiste riietusruumi, siis kuidas seda olukorda lahendada. Kas ma sain teie küsimusest õigesti aru? (Saalist räägitakse.) Nii. Teie küsimus puudutas seda, et nähtavate meessuguelunditega isik siseneb naiste riietusruumi. (Saalist räägitakse.) Ikkagi nüüd jäi mulle selgusetuks see, et kas naiste riietusruumi siseneb naine või siseneb mees. (Saalist räägitakse.) Nii, võtame selle üksipulgi läbi. Meil on naiste riietusruum, kus riideid vahetavad naised, kes soovivad oma väärikuse kaitseks vahetada riideid teiste omast soost inimeste keskel ja ei soovi riideid vahetada koos selliste inimestega, kelle välised suguelundid kuuluvad teisele sugupoolele. Sellisel juhul peab olema nende naiste õigus riietusruumi sellisel moel kasutada tagatud. Juhul kui riietusruumi soovib siseneda inimene, kes on tema enda määratluse järgi naissoost, aga kelle välised suguelundid on meessoole omased, siis peab nende riietusruumide omanik või valdaja tagama sellise riietusruumide kasutamise korra, mis austab mõlema poole inimväärikust. Naised vahetavad oma riideid endiselt naiste riietusruumis ja sõltuvalt olukorrast sellele inimesele, kellel on välised meessootunnused, ent kes identifitseerib ennast naisena, tuleb võimaldada kas riiete vahetamine mõnes teises ruumis või siis, kui ta ei ole nõus minema ka meeste riietusruumi, tuleb leida selleks kas kolmas ruum või siis tuleb aegasid sättida selliselt, et tema riiete vahetamine või viibimine riietusruumis ei häiriks neid inimesi, kes soovivad vahetada riideid nende inimestega koos, kelle sootunnused väliselt on täpselt samad. See olukord on juba täna kenasti ja inimväärikalt lahendatud. Konventsioon siin mitte midagi ei muuda.

Aitäh! Hea kolleeg, ma tuletan kõikidele ametikaaslastele meelde, et me oleme selle eelnõu esimese lugemise juures, mille puhul Riigikogu liikmed saavad esitada mõlemale ettekandjale kokku kuni kaks küsimust, nii et on võimalik esitada selles valdkonnas või sellel teemal veel küsimusi. Aga järgnevalt Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Tegelikult see ratifitseeritav dokument oma artiklis 1, kus defineeritakse mõisteid, ikkagi defineerib mõisteid ringi, öeldes, et sooline vägivald ja ahistamine on ka see, mis toimub sotsiaalse soo tõttu. Ja te püüate väita, et meil [põhiseaduse] § 12 juba seda käsitleb. Tegelikult ma ei nõustu teiega, te olete täiesti valel teel. Meie põhiseadus lähtub teadusest ja lähtub sugudest bioloogilises mõttes, sest ega muust ei olegi lähtuda. Ma küll tean, et teie erakonnakaaslasest haridusminister siin ükskord küsimustele vastates juba ütles, et tema ei nõustu ja tema arvab, et ikka sotsiaalne sugu on ka sugu. See on esimene kommentaar. Küsimus on see, et teie kirjeldus lõpuks jõudis selleni, et selle inimese väärikust [tuleb kaitsta]. Minu arust tal ei ole tegelikult väärikust. Kui meesterahvas tuleb ja ütleb, et ta tunneb ennast naisena, ja tahab naiste riietusruumi siseneda, siis seal ei ole midagi kaitsta, aga te ikkagi ütlete, et tööandja peab justkui leidma eraldi ruumi või võimaluse. Tohutu triangel peab lahti minema, et teda aidata. Me siseneme uuele territooriumile minu hinnangul. Kuidas teie kommenteerite?

Aitäh! Õnneks on meil ikkagi põhiseadus väga targalt koostatud. Kui te loete põhiseaduse § 12, siis isegi kui mõiste "soo tõttu" kohta võib meil olla erinevaid arvamusi, lõpeb see § 12 loetelu [sõnadega] "või muude asjaolude tõttu". Põhiseaduse § 12 mõte on selline, et inimest tuleb kaitsta halvemini kohtlemise eest selliste tunnuste puhul, mis ei allu inimese enda tahtele. Teadusuuringutega [on selgunud], Eesti geeniteadlastega võite vestelda ja saate teada, et mitte kõik inimesed ei sünni XX‑ ja XY-kromosoomidega. Osa inimesi sünnib teistsuguse kromosoomide kombinatsiooniga. Seda on võimalik objektiivselt ja teaduslikel alustel igatepidi tuvastada. Teaduslikult on enam-vähem teada, kui suur see protsent on, ja geeniteadlased on hinnanud, et Eestis selliseid inimesi on umbes 60. Igal inimesel Eestis on inimväärikus, ka nendel inimestel, meist keegi ei saa muuta neid kromosoome, millega me oleme sündinud. Ehk teistsuguse kromosoomide kombinatsiooniga sündinud inimesed on täpselt samamoodi meil põhiseaduse alusel kaitstud, kuna tegemist on tunnusega, mis ei allu inimese enda tahtele. Ja meil Eestis on tööandjad tegelikult ju huvitatud sellest, et töötaja, kes tööandja juures töötab, oleks oma töökeskkonnaga rahul, tunneks ennast seal inimväärikalt ja pühenduks täiel määral töö tegemisele. Seetõttu, kui töötajatel on nende inimväärikusega seotud küsimusi või vajadusi, siis tööandjad lahendavad neid küsimusi tegelikult hea meelega. Teist väga paljud on töötanud ju ka tööandjana, ülemusena, te teate väga hästi seda, et teie töötaja peab olema töökeskkonnaga rahul, ta peab tundma, et teda hinnatakse inimesena, tema inimväärikust [kaitstakse], ja seetõttu tööandjad teevad neid vajalikke kohandusi. Nad teevad vajalikke kohandusi ka nendele inimestele, kellel võib-olla silmanägemine on kehva, teevad vajalikke kohandusi inimestele, kellel võib-olla trepist üles käimine on raske, ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Erinevatel inimestel on erinevaid vajadusi, mis ei allu nende enda tahtele, ja nende inimeste enda tahtele mitte alluvatele vajadustele vajalikke kohandusi Eestis tööandjad teevad ka juba praegu kehtivate seaduste alusel. See on üks viis, kuidas tööandja kaitseb inimeste väärikust ja tagab selle, et tema töötajad on innustunud, vaimustunud selle lisandväärtuse loomisest, mida töökeskkonnas ju kõik ootavad nendelt, et täita oma tööülesandeid hästi, innukalt ja anda vajalikku lisandväärtust.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te siin jätsite oma sissejuhatuses mulje, justkui see oleks sihuke formaalsus, ja ütlesite sellise lause, et meil on seaduses kõik see juba esindatud ja ühtegi seadust muuta ei tule. Aga ometigi, eelnõude infosüsteemis on olemas Signe Riisalo allkirjaga seadus[eelnõu], soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seadus. Mina olen selle seaduseelnõu korralikult läbi töötanud, ja see on täpselt see, mida seesama konventsioon hakkabki nüüd reguleerima. Ja ma saan aru, teie käik ongi see, et võtame selle vastu, räägime, et see on formaalsus, aga sealt tuleneb kohustus teha seda, seda ja seda. Kas te ei teadnud, et selline eelnõu on meil eelnõude infosüsteemis üleval, või te jätsite teadlikult selle mainimata? Või mis plaanid teil sellega on?

Aitäh! See eelnõu ei ole ühelgi moel seotud selle konventsiooniga. Selle konventsiooni ratifitseerimine ei too kaasa ühtegi vajadust Eestis seadusi muuta. Mis puudutab koalitsioonileppe lubadust viia Eestis soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus põhiseaduspärasteks ehk ühtlustada kahe seaduse vaheline kaitse, siis see on peaministri korraldusega antud lahendada justiitsministrile ehk mulle.

Martin Helme, palun!

Proua Pakosta! Kõigepealt ma tahaks öelda, et vastuvõetamatu on see, et te nii tuimalt valetate Riigikogule kõige kohta, mis siin praegu toimub. Aga ma ju saan aru, te toote meie ette äärmusliku asja, äärmusideoloogilise asja, transasja, mis muudab kõike. Te räägite meile sellest, et meil on mingi sotsiaalne sugu – see on ju pöörane. Mingit sotsiaalset sugu ei eksisteeri. See on äärmusradikaalne ideoloogia, mida te tahate mingisuguse rahvusvahelise konventsiooniga tuua Eesti seadustesse. Ja ma küsiks küll, et kas te peate meid lollideks, et te räägite, et 30 aastat tagasi vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadus §-s 12 nägi meile ette transsoolisuse hullumeelsuse. Ei, me ei ole lollid! Loomulikult, selle mahamüümiseks tulebki valetada. Mis geenitehnoloogiast või geeniteadlastest te räägite siin? See, et meil on olemas mingisuguseid geenivigasid, absoluutselt ei puutu asjasse. Kui meesterahvas, nii nagu olümpial juhtus, ütles, et ta on naine, ja läks tagus 30 sekundiga pärisnaisel ninaluu puruks, siis kõik progressiivid karjusid: "Jee, võrdne õigus!" Ärge valetage meile! See on äärmuslik asi ja seda ei tohi toetada.

Jään oma seisukoha juurde. Ma ei tea, mina olen ka lühinägelik, aga ma ei ole vigane selle tõttu, et ma olen lühinägelik. Me ei tohiks niimoodi oma kaasmaalaste kohta öelda. Igal Eesti inimesel on meie põhiseaduse järgi õigus inimväärikuse kaitsele ja võrdsele kohtlemisele. Ja kui te loete meie põhiseaduse kommentaare, samuti vaatate Riigikohtu otsuseid, mis on seda paragrahvi avanud, siis [näete, et] jutt käib seal ühemõtteliselt selliste tunnuste kaitsest, mis ei allu inimese enda tahtele. Meil on Eestis riigikorraldus selline, et kui inimesel on midagi pahasti, näiteks ta on laisk, jääb tööle hiljaks, lohakas või midagi muud sarnast või kasutab teise inimese kohta inetuid sõnu, siis need on kõik sellised asjad, mis alluvad inimese enda tahtele. Ja selle eest on tööandjal loomulikult õigus seda inimest halvemini kohelda, temaga ka vajaduse korral näiteks töösuhe lõpetada. Aga kui on sellised tunnused, mis ei allu inimese enda tahtele, ja nende kohta on olemas ikkagi kindel alus, et see tunnus ei allu inimese enda tahtele, selle kohta on olemas pikk kohtupraktika kenasti, siis seal peab leidma tööandja inimväärikuse kaitseks kõigepealt sobiva lahenduse. Ja kui sobivat lahendust objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik leida, alles seejärel saab edasi liikuda töösuhte muutmisele. Meil on Eestis erivajadustega inimesi jämedalt võttes iga kümnes. Me peamegi hakkama saama sellises ühiskonnas, kus inimestel on erinevad vajadused, ja neid tuleb tunnustada, nendega arvestada. Sellisel juhul saame me ühiskonnana toimida. See on väga iidne ja vana põhimõte ühiskonna toimimiseks. Ja rõhutan igaks juhuks üle, et ka näiteks lapsed on selline tunnus, mis meil põhiseaduse järgi on riigi kaitse all tunnusena, mis ei allu inimese enda tahtele, ehk ka lapsevanemaid loetakse kaitstud grupiks. Ja lapsevanemate puhul tuleb soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi arvestada töö‑ ja pereelu ühitamise vajadusega. Vastavalt töötaja vajadustele peab tööandja tarvitusele võtma vajalikud meetmed. Muidu meil lapsi sünniks hulka vähem, kui meil sellist võrdse kohtlemise alust ei oleks ja kui me ei arvestaks nende eriliste vajadustega, mis on väikeste või ka suuremate laste emadel-isadel, aga mõnikord ka vanaemadel ja vanaisadel. See on minu arvates küll väga mõistlik olukord ja niimoodi on meie põhiseadus väga hästi toiminud.

Järgmine küsija, Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Küsin teilt natuke laiemalt, et kuidas teile tundub see debatt siin saalis. Kas see mure, mida siin esindavad praegu opositsioonierakonnad, on tõesti seotud selle konkreetse konventsiooniga, mille on ratifitseerinud 45 riiki, vaatasin, Euroopast, Aafrikast, väga mitmelt poolt, keda kõiki nimetada, nagu kolleeg siin nimetas, äärmuslikuks või kuidagi radikaliseerunuks oleks kohatu? Või on see lihtsalt selline üleüldine soov lihtsalt igat viimsetki teemat politiseerida? Antud juhul mulle tundub, olles lugenud nii selle konventsiooni kui ka soovituse läbi, et see on selline tervemõistuslik dokument, mis lähtub ka Eesti mõttes kehtivast korrast, seadusandlusest ja muust taolisest. Ehk sisuliselt me tegelikult ei muuda sellega Eesti õigusruumi, aga millegipärast, ma vaatasin, komisjoni arutelu või debatt on viidud jälle selleni, et siin justkui tehakse riigipööret. Kuidas teile tundub, kas see on sisuline mure selle konventsiooni pärast või on see lihtsalt soov mis tahes teemal sellist polariseeritust esile kutsuda?

Aitäh! Mõtleme Eesti riigis tagasi aastale 1921: vabadussõda on äsja lõppenud, me oleme loonud oma riigi. Eesti Vabariik pidas juba siis väga oluliseks, et me Rahvusvahelise Tööorganisatsiooniga liitume. Ma arvan, et seesama vaimsus on meil ka täna, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonid, selle organisatsiooni tegevus on õigusruumis, väärtusruumis, kuhu me kuulume. Ma ei annaks hinnanguid sellele, millisel alusel või millisel põhjusel keegi oma küsimusi esitab. Kõik küsimused on teretulnud. Aga ma tunnistan, et mind isiklikult väga häirib see, kui mõnda meie kaasmaalast, kes moel või teisel vast isegi kannatab rohkem kui täiesti terve keskealine, noor inimene, halvustatakse. Eriti paneb mind südant valutama see, kui mõne meie kaasmaalase halvustamine on just nimelt siin saalis. Igal inimesel on õigus inimväärikusele. Igal inimesel on õigus enesemääramisele. Igal inimesel on õigus olla mõistetud nende tunnuste osas, mis ei allu inimese enda tahtele. Veel kord rõhutan: kui keegi on laisk ja lohakas, siis selle taunimine on arusaadav, mõistetav, aga meie õigusriik, meie arusaamine inimväärikusest põhiseaduse vaates tugineb sellele, et nende tunnuste alusel, mis inimese enda tahtele ei allu, me kedagi ei halvusta, ei tõrju, ei siuna.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Oh jah! Ma ütlen, et meie vanaisad ja vanaemad ja vaarisad pööravad hauas ringi, kui kuulevad seda juttu, mida te siin räägite. Saatan peitubki detailides ja selle nunnu konventsiooni sisu ongi terminis "sotsiaalne sugu". Tsiteerisite siin põhiseadust pikalt-laialt. No vaadake, meil põhiseadus teatavasti enam ei kehti. Kindlasti tuleb mingi järjekordne kommenteeritud väljaanne, kus § 12 on ära seletatud nii, et sotsiaalne sugu on ülim kõigest, sest me oleme ju selle konventsiooniga liitunud. Ja ausalt öeldes mina arvan küll, et kui lühinägelik või päris pime või kurt või liikumispuudega inimene siseneb naiste riietusruumi, ei tekita see absoluutselt mitte mingit furoori, aga kui tuleb mingisugune tüüp ja teatab ... Te ütlesite, et tööandja võib talle pakkuda eraldi ruumi. Aga kui see tüüp teatab, et teda ahistab tema töökohas see, et teda sunnitakse tema tahte ja tundmuste vastaselt minema eraldi ruumi, sest tema tahab olla koos naistega pesuruumis, mis me teeme siis? Siin te ju räägite juba, eks ole, et meie siin hakkame kedagi, ma ei tea, ahistama või kuidagi vaenama. Aga mida need vaesed naised peavad tundma? Ma ju küsisingi teie käest: kes siis lõpuks selle ahistamise süüdistuse saab ja kes peab lahkuma, kas naine, kes ütleb, et teda ahistatakse, või see mees, kes on läinud naiste riietusruumi ja keeldub lahkumast, [väites], et teda ahistatakse, kui sunnitakse lahkuma? Lihtne.

Aitäh selle küsimuse eest! Aga teie küsimuse esitus näitab paraku seda, et te kas ei taha mõista või te ei ole aru saanud, kuidas käib töökohal ahistamise ennetamine. Selle eelnõu arutelust läheb see teema võib-olla ehk veidi kaugele, aga praegustes Eestis kehtivates õigusaktides on need reeglid üsna kenasti ja täpselt paigas. Juhul, kui töötaja pöördub tööandja poole sooviga saada mingisugust kohandust vastavalt tema tunnusele, mis ei allu tema enda tahtele, peab tööandja leidma proportsionaalse viisi, kuidas sellele [inimesele] vastavalt tema tunnusele vajalikus osas vastu tulla. Võib-olla on lihtsam tuua selline näide, mis on üsna sageli korduv näide, et naiste riietusruumi siseneb ema pojaga. Kui see poeg on paariaastane, siis tõenäoliselt teised naised ei tunne ennast selle tõttu puudutatuna. Ja ma veel kord rõhutan, et ka emadus ja isadus ehk laste eest isiklikult hoolitsemine on Eesti Vabariigis kaitstud. Kui see poeg on juba teismeeas, siis võib-olla tõepoolest teised daamid selles riietusruumis tunnevad ennast puudutatuna ja ei soovi seda riietusruumi sellisel kujul jagada. Kui aga ema pöördub – näiteks tegemist on spordiklubiga – spordiklubi omaniku poole ja ütleb, et teate, mul on raske puudega poeg, aga ma pean siin ujulas ikkagi temaga koos ujumas käima, see mõjub tema tervisele hästi, aga ma ei saa teda üksinda lasta meeste riietusruumi, kuna tal on raske puue, siis sellisel juhul selle spordiklubi omanik leiab inimväärikusele vastava lahenduse, kuidas saavad naised riietusruumis riideid vahetada nii, et seal juures ei ole teismeealine noormees. Või siis spordiklubi administraator näiteks seletab, aitab sellel emal selgitada teistele naistele, millest selline erinev kohtlemine on tingitud. Need on igapäevased, sagedased juhtumid, mida tegelikult riietusruumide puhul Eesti spordiklubid väga edukalt lahendavad, ja nad saavad hakkama inimväärikate lahenduste leidmisega. See võib puudutada tõesti iga ema või isa, kellel on näiteks raske puudega laps, aga kellega ta siiski seal spordiklubis ühel või teisel eesmärgil käib. Need lahendused on siiamaani alati kenasti leitud. Ja mina siinkohal tänan kõiki Eesti tööandjaid, spordiklubide omanikke ja kõiki, kes on alati neid inimväärikaid lahendusi leidnud.

Järgmine küsija on Rain Epler. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Selles osas muidugi tuleb teiega nõustuda, et Eesti seadusi vist tõesti muuta ei ole vaja, sest see konventsiooni ratifitseerimine defineerib ringi soolise ahistamise ja vägivalla, lisades sinna, et ka sotsiaalne sugu kuulub nüüd soo hulka. Teie lühinägelikkuse ja ka kromosoomide jutt tegelikult ei puutu asjasse, see sotsiaalne sugu on ikkagi inimese poolt konstrueeritud. Selles mõttes te eksitate ja te ei taha vastata küsimusele. Aga mu küsimus on selline, et kui on töökoht, kus on ka duši- ja riietusruum, ja on see naiste riietusruum ja sinna siseneb meesterahvas, kes sotsiaalselt on ennast hakanud identifitseerima naisena, niimoodi astub sealt uksest sisse – ongi toimunud juba vähemasti ahistamine või mõni ütleks, et ka vägivald nende naiste suhtes. Siis tormab ligi meeskolleeg, kes jätkuvalt identifitseerib ennast mehena, ja annab vastu pead sellele sisenenud mehele. Kes keda ahistas või kes kelle vastu vägivaldne oli ja kelle suhtes seaduse karmus nüüd siis rakendub?

Aitäh! Need targad otsused langetab kohus. Aga kui te soovite minu tõlgendust siin praegu, siis füüsilise vägivalla kasutamine ei ole lubatud. Ma nüüd vastan vahepeal Tanel Kiige küsimusele, et ilmselt on päringute eesmärk siiski saada üles kuskile üks noku-teemaline uudis, kuidas Riigikogu varasel öötunnil arutas pikalt suguelundite üle. Veel kord ma rõhutan, teie küsimus ei ole seotud käsitletava teemaga, kuna antud konventsioon ei muuda midagi Eestis kehtivas seaduses selle küsimuse ulatuses, mida te esitasite. Vastan teie küsimusele, mille vastuse osas see konventsioon mitte midagi ei muuda. Juhul kui naiste riietusruumi siseneb väliste meessootunnustega inimene, tal on ilmselgelt meessuguelundid, ja naistele selle mehe sisenemine ei sobi – või selle inimese sisenemine, kes identifitseerib ennast naisena, ent kellel on välised meessootunnused –, siis peaks keegi nendest daamidest võtma ühendust spordiklubi administraatori või tööandjaga ja teavitama teda, et toimunud on intsident, mis neid häiris ja segas. Ja nüüd peab tööandja võtma kasutusele meetmed, et naised saaksid edaspidi riietusruumis vahetada oma riideid, ilma et nendega samas ruumis viibiks väliste meessootunnustega isik. Tõenäoliselt selles olukorras, mida te kirjeldasite, töökeskkonnas on see väliste meessootunnustega isik juba võtnud eelnevalt ühendust tööandjaga ja selgitanud talle oma eripära ja oma vajadusi ja tööandja on juba leidnud sobiva ja inimväärikust austava lahenduse. See on ka põhjus, miks me sellistest lugudest, nagu te siin praegu konstrueerisite, tegelikult ei ole kuulnud või meil ei ole sellega kokkupuutumist olnud. Pean tunnistama, et ka selle seitsme aasta jooksul, mil ma volinikuna töötasin, ühtegi sellist pöördumist ei olnud. Küll aga oli ridamisi pöördumisi tööandjate poolt, kes küsisid, kuidas [toimida] võimalikult töötaja väärikust austavalt, kuna tegemist on väga väärtusliku töötajaga, tööandja soovib temaga töösuhet hoida, tööandja soovib ka, et tema töötaja on vaimselt terve, et ta tuleb tööle säravate silmadega ja teeb tööd täie hoole ja innuga. Tööandjad tõesti küsisid, kuidas lahendada üht või teist olukorda, et andke soovitusi. Selliseid olukordi oli küll. Nii et see võib teoorias juhtuda, mida te küsisite, see ei ole seotud selle konventsiooniga, aga sellele on lahendus. Ja füüsiliselt kellelegi kallale minna tõesti ei soovitaks.

Martin Helme, palun!

No ma kordan, et vastuvõetamatu on see jultunud valetamine ja see suhteliselt labane demagoogia, mida te siin kasutate, on ka vastuvõetamatu. Tulla meile siin seletama, et 1921. aastal, sada aastat tagasi Eesti parlamendisaadikud liitusid Rahvusvahelise [Tööorganisatsiooniga], et nemad ka arvasid nii, tookord tegelesid mingisuguste transsoolisuse asjadega – noh, vabandust väga! Kui nad oleks sellest midagi kuulnud või arvanud, nad oleks selle inimese tõrva ja sulgede sisse kastnud ja siis Seewaldisse saatnud. Ja see olekski õige koht! See jutt kõik, mis siin käib, mingitest välistest sootunnustest on ju pöörane vasakradikaalne ideoloogiline soga. Nendel inimestel ei ole mingit väärikust, nad on väärakad, mitte väärikad, eks. Ja tulla meile siin mingisugustest puuetega inimestest rääkima! Vabandust! Keegi, kes otsustab, et mul nüüd välised sootunnused on teised, kui ma tegelikult ise soolisena olen, see inimene tuleb saata tegelikult arsti juurde. Tal on kindlasti midagi viga ja me kõik peame mõtlema, kuidas teda aidata, aga mitte aidata tal minna naiste pesuruumi või teha mingeid muid sogaseid asju. Ära tule meile sellist demagoogiat siin ajama. Sa ise tõid meile siia saali perversse asja ...

Teie aeg!

... ja siis arutad, miks me siin õhtul sellist asja arutame. Ise tõid!

Aitäh! Me jääme nende süüdistuste osas eriarvamusele. Aga ma tuletan siiski tagasihoidlikult meelde, et 1921. aastast oli jäänud veel päris mitu aastakümmet, kui inimesi tapeti selle pärast, et nad olid puudega. Kui ka Eesti ühiskonnas oli arutelu selle üle, kas me naist tohime üldse kooli lasta, et seejärel tabab meid ühiskonna hukk, kui me lubame naise kooli tööle. Kui inimesi mõrvati nende usutunnistuse pärast, ka Eestis, nende rahvuse pärast, ka Eestis, ja nende puude tõttu, ka Eestis. Kui sundsteriliseerimisele saadeti naised, kes olid kellegi arvates, nagu te ütlete, väärakad.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te kindlasti olete väga põhjalikult valmistunud selleks ettekandeks ja oskate ka laiemalt anda vastuseid küsimustele, mis puudutavad artiklit 12 ehk rakendamismeetodeid. Siin on öeldud, et konventsiooni sätteid kohaldatakse riigisiseste õigusaktidega. Kas te võiksite nimetada, millised õigusaktid lähevad muutmisele? Siin on ka öeldud, et vajadusel töötatakse välja erimeetmeid. Millised on need erimeetmed ja millised õigusaktid lähevad muutmisele? Põhjalikumalt, mis see konventsiooni kohaldamine kaasa toob? Ma arvan, et te teate seda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Kordan üle ettekande alguses rõhutatut, et Eesti õigusruum ei luba vägivalda ja ahistamist juba praegu. Ja Eestis ühtegi õigusakti selle konventsiooni ratifitseerimisel muuta ei tule. Meil on vastavad seadused kõik olemas, alates põhiseadusest. Meil on olemas karistusseadustikus vajalikud sätted, meil on töötervishoiu ja tööohutuse seaduses vajalikud sätted, peast ei mäleta, aga äkki oli § 91. Meil on võrdse kohtlemise seadus, meil on soolise võrdõiguslikkuse seadus, meil on ka töölepingu seadus, mis kaitseb töötajaid konventsiooni ulatuses, ja meil on olemas ohvriabi seadus. Kõik need seadused juba katavad konventsiooni nõuded ära. Mitte ühtegi uut õigusakti konventsiooni ratifitseerimisel vastu võtta ei tule.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Algul oli küll nii, et Erkki Keldo kannab seda [eelnõu ette], aga ju siis tundub, et teie professiooniga läheb see Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooniga liitumine paremini kokku. Liitumise osas on siin selgitatud, et ratifitseerinud on 43 riiki ja jõustunud 31 riigis, ja selles suhtes Eesti tahab olla järjekordselt seal esirinnas, 44. riigina. Küsiksin selliselt, et kui palju selles tööorganisatsioonis liikmeid üldse on. Ja kui meil Eesti seadustes on kõik asjad kaetud, mitte midagi muutma ei pea, siis mille jaoks seda konventsiooni üleüldse vaja on? Toimetame oma seadustega. Me oleme rahvusriik ja ütleme, et me ei ratifitseeri seda, vaid meil on seadused olemas.

Aitäh! See oli väga hea küsimus. Kõigepealt kommentaariks, et majandusminister Erkki Keldo on teel Brüsselisse, kaitsmaks Eesti ettevõtjate õigusi ja soove, ja ma tõesti asendan teda siin. Ratifitseerimise korral jõustub [konventsioon] 12 kuu pärast ehk tegelikult selle jõustumise ajaks, tulenevalt pikast jõustumisajast ... Kui me räägime teistest riikidest, kus see juba on ratifitseeritud või jõustunud, siis täpne, väga detailne ülevaade järgnevateks päevadeks, kui see ratifitseerimine siin saalis loodetavasti lõpeb, kindlasti muutub. Nüüd vastus küsimusele, miks me seda teeme, kui meil juba kõik õigusaktid sellele vastavad. See on väga hea küsimus. Meie mõte on sama, nagu see oli 1921. aastal, et me soovime olla ja näidata seda, et me oleme selle rahvusvahelise kogukonna liige, mida ühendab Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, ja et me oleme see riik, kus ka teistest riikidest siiapoole vaadates võib igaüks olla kindel, et meie vastame nendele rahvusvahelise õiguse arusaamadele. See on selline võib-olla rohkem sümboolne ratifitseerimine. Sisulisi muudatusi ta tõesti Eestis kaasa ei too, aga loodetavasti tugevdab meie positsiooni rahvusvaheliselt terve riigina ja on ehk ka selleks väikeseks viimaseks tiivalöögiks, mis toob Eestisse mõne investeeringu juurde, kui me näitame seda, et meie töökeskkond vastab rahvusvahelistele nõuetele.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma kõigepealt kommenteeriksin seda Moonika Helme toodud situatsiooni. Teie ütlesite, et tööandja peab kasutusele võtma meetmed. Ma vaatasin just järgi, aastal 2024 on 107 erinevat sookonstruktsiooni. Ja ma tõesti ei kujuta ette, et kõigile 107 võimalikule konstruktsioonile tehakse eraldi riietusruum lisaks mehe ja naise omale. Aga see selleks. Aga mina arvan, et teie valetate siin, öeldes, et uut seadust ei tule, sest seesama soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seadus, mis juba maikuus saadeti kooskõlastusringile, hõlmab täpselt neid teemasid, millest te siin räägite, nagu soolised tunnused, sooline enesemääratlemine, ahistamine ja kõik. Täpselt see on selle seaduse sisu. Kas te tahate öelda, endiselt väita, et seda seadust ei tule ja see ei ole selle ratifitseerimisega seotud? Kas te tahate endiselt seda väita, kui see sisu vastab täpselt sellele?

Aitäh! No õnneks tööandjad Eestis on siiamaani suurepäraselt oma ülesannetega hakkama saanud ja Eesti majandust jõudumööda ka edendanud koos töötajatega, kes iga päev meile seda maksutulu teenivad. Eestis on kaks eraldiseisvat seadust, võrdse kohtlemise seadus ja soolise võrdõiguslikkuse seadus, ja nende kahe seaduse ühendamine võrdset kaitset, võrdse kaitse ulatust pakkuvana on põhiseadusvastasena ... Vabandust! Ma alustan lauset uuesti, see konstruktsioon läks veidi sassi. Ühesõnaga, meil on kaks seadust, meil on soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus. Nendes kahes seaduses on kaitse kaitstud gruppidele erinev. Ja seda on peetud põhiseadusvastaseks juba võrdse kohtlemise seaduse vastuvõtmisel. Õiguskantsler Allar Jõks kirjutas vastava analüüsi. Meie põhiseaduse § 12 näeb ette ühetaolist kaitset, mitte erinevat kaitset. Ja nüüd on meil, koalitsioonil plaan tõesti see põhiseadusvastasus likvideerida, muuta see põhiseaduspäraseks, liites kaks seadust ja kahe seaduse katvusala. See ülesanne, kordan veel kord, on peaministri ülesandega antud justiits- ja digiministrile ehk siis mulle. Ja see eelnõu, millele te viitate, ei ole seotud ei minu ülesandega ega ole seotud selle konventsiooniga.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma täpsustan oma esimest küsimust. Te ütlesite, et ükski seadus muutmisele ei lähe, kõik seadused on meil olemas. Samas, siin rakendamismeetodi juures on kirjas, et vajadusel töötatakse välja erimeetmeid. Kas te võite näiteks mõne teise riigi näitel välja tuua, mis need erimeetmed olla võiksid?

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Nimetan ühte erimeedet, mida ma ka juba varem nimetasin. Soolise võrdõiguslikkuse seaduses on meil juba aastast 2004 paragrahv, mis paneb tööandjale kohustuse rakendada erimeetmeid töö‑ ja pereelu ühitamiseks vastavalt töötaja vajadusele. Ehk siis, kui ühel töötajal on näiteks puudega laps, peab tööandja rakendama ühesuguseid erimeetmeid. Kui teisel töötajal on viis väikest last, peab tööandja rakendama teistsuguseid erimeetmeid. Kui kolmandal töötajal on erivajadustega laps, kes tuleb hommikul viia erivajadustega lastele kohandatud lasteaeda, mis asub kodust kaugemal, võib selleks erimeetmeks olla näiteks tööandja pakutav täiendav transporditugi. Nii et need erimeetmed on Eesti seadustes juba ette nähtud ja nad on erineval moel ette nähtud ka teiste riikide seadustes. Tuleb tunnistada, et töö‑ ja pereelu ühitamiseks vajalikud erimeetmed on Eesti seadustes rakendatud olnud edumeelsemalt – juba aastast 2004 – kui paljudes teistes [riikides], ka Euroopa Liidu liikmesriikides, kuna töö‑ ja pereelu ühitamine sellisel kujul oli Eesti iseseisev otsus. Euroopa Liidu õigusesse jõudis see alles paarkümmend aastat hiljem.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Lühike aeg on küsimuse esitamiseks. Ma vaatan seletuskirja ja siin on öeldud, et on vastu võetud ka soovitus nr 206, mida tuleb käsitleda koos 190-ga. Võtan lahti peatüki IV, "Juhendamine, koolitamine ja teadlikkuse suurendamine" ja siin [on kirjas], et kampaaniaid, millega suurendatakse avalikkuse teadlikkust soolise vägivalla kohta – siin on veel pikem loetelu –, viiakse läbi riigi eri keeltes, sealhulgas keeltes, mida räägivad võõrtöötajad. Ehk meil tuleb siin araabia keel, kõik Kesk-Euroopa keeled, hispaania, prantsuse, kõik keeled. Ja siis järgmine punkt ütleb, et [tuleks levitada] sooaspekti arvestavaid õppekavasid. Ehk me lähme selle hullusega koolidesse ja hakkame seda sooneutraalsust ja sotsiaalse soo tunnuseid juba koolides välja tooma, et lapsed saaksid varakult rikutud ja enda neid muutusi hakata varasemalt [väljendama]. On see nii?

Aitäh! Meil on sooaspekti arvestav õppekava olemas Eestis juba väga palju aastakümneid. Näiteks on meil seaduse järgi poiste ja tüdrukute kehaline kasvatus eraldi ehk et poisse ja tüdrukuid ei tohi kokku panna kehalise kasvatuse õppesse, vaid neil on eraldi grupid. Sooaspekti arvestav õppekava on meil väga kenasti olemas. Mis puudutab ennetustegevust ja teavitust, siis on meil olemas arengukava "Eesti 2035", mis seda käsitleb. Meil on olemas vägivallaennetuse kokkulepe 2021–2025 kehtivana. Meil on olemas heaolu arengukava 2023–2030, mis neid asjaolusid käsitleb. Ja meil on olemas vaimse tervise roheline raamat ja vaimse tervise tegevuskava aastateks 2023–2026. Ehk kõik need punktid on meil juba täidetud. Ja mis puudutab vaimse tervise hoidmist, õpilaste eripärade austamist ja kõike seda koolides, siis sellega on koolid igapäevaselt juba tegelenud väga mitu aastat. Nii et see on ka õppekavast tulenev. Meie riiklik õppekava ja põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ikkagi algusest peale väärtustab iga õpilast, iga õpilase eripära. Teil oli veel ka küsimus tõlkimise kohta. Õnneks on Eestis kasutusel digiseadmed ja need tõlgivad teile mis tahes asju mis tahes keelde. Tööandjad kasutavad seda võimalust juba laialdaselt. Kui on erinevaid keeli [rääkivad] töötajad ja kommunikatsiooni on vaja korraldada, siis jookseb sul piltlikult öeldes tekst erinevates keeltes seina peal. Meie suurepärased tehisintellekti lahendused võimaldavad seda teha. Ja usutavasti olete ka teie, head Riigikogu liikmed, mõnikord seda kasutanud, külastades näiteks turistina mõnda võõrast riiki, mille keelt te ei valda, siis te olete ju suhelnud telefoni tõlkeprogrammide abil väga edukalt.

Suur tänu, lugupeetud minister, põhjalike vastuste eest! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu tutvustama Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Madis Timpsoni. Palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjoni istung sellel teemal toimus 16. septembril. Kutsutud oli Erkki Keldo ja asekantsler Ulla Saar. Ma lihtsalt etteruttavalt sedastan ära, et komisjonis taolisi case study'sid ei kerkinud, nagu proua Helme siin viitas, ja sotsiaalse soo küsimuse üle sellisel kujul ka ei arutletud. Ja oligi nii, et minister tegi sissejuhatuse, et mis on selle eelnõu eesmärk. Asekantsler rääkis sedasama juttu, mis proua Pakosta siin puldis rääkis, et tegelikult on meil siseriiklikult kõik praegu olemas ja pigem on see selline eeskuju näitamise eelnõu. Nii palju lisan, et siin olla päris faktiline ja täpne, et proua Kingo küsis küll seda, kas selle konventsiooni ratifitseerimine on esimene samm, et liikuda edasi soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõuga, mille peale minister Keldo vastas, et nimetatud eelnõud ei ole omavahel seotud. Kolleeg Grünthal [tahtis] teada, kui palju need kampaaniad maksma lähevad, ja vastus oli see, et kuna need strateegiad on erinevate ministeeriumide valitsemisalas – Sotsiaalministeeriumis, Justiitsministeeriumis –, siis konkreetset summat ei ole hetkel võimalik välja tuua. Kolleeg Grünthal palus siis täpsustada, kui palju on MKM-is sellele ette nähtud, ja asekantsler vastas, et seda ei ole praegu võimalik öelda, kuna tegemist on üleüldise ennetusmeetmega, mida hakatakse alles planeerima. Siis arutleti ka muudel teemadel. Riigikogu töökultuuri osas olid erinevad seisukohad, seal kompromissile ei jõutud, aga see seda eelnõu väga ei puudutanud. Olulistest asjadest veel, mida seal komisjonis räägiti. Peaks ütlema, et seal räägiti palju asju, aga antud eelnõu puhul mitte võib-olla kõige asjakohasemaid. Räägiti veel ka sellest, et kuhu peaks pöörduma, kui sa tunned ennast kiusatuna, ja vastus on see, et Tööinspektsiooni, [ja kui inimene Tööinspektsiooni otsusega rahul ei ole, siis] kohtusse. Siis läks jutt selle peale, et töövaidluskomisjoni ei ole mõtet ju ilma juristita pöörduda. See on nüüd teine teema, aga lihtsalt ma markeerin ära. Proua Everaus soovis teada, millised on MKM-i konkreetsed tegevused ja vastutus. Tema soovitus oli, et see tegevus peaks olema sihipärane ja lähtuma ainult konventsioonist, mille peale asekantsler kinnitas, et vägivallavaba töökeskkond on MKM-i jaoks väga oluline teema. Ja siis [rääkis] pikemalt veel, mida see ratifitseerimine hõlmab, kordas üle, et midagi muutma ei pea. Proua Kingo soovis teada, kui palju on MKM-il infot selle kohta, kui palju on pöördutud töövaidluskomisjoni poole seoses töökiusu, diskrimineerimise või ahistamisega. Antud momendil asekantsler seda ei osanud öelda, aga ta saatis komisjoni liikmetele statistika meiliga, nii et see on edastatud komisjoni liikmetele, loodetavasti saite kätte. Ja lõpetuseks proua Everaus soovitas võtta MKM-il kogu vastutus selle tegevuse juhtimisel enda peale. Ja nii jõudsimegi otsustuspunktide juurde. Esimene punkt oli, et otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 25. septembril, see võeti vastu konsensusega. Teiseks otsuseks oli see, et määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson. See oli ka konsensusega. Ja kolmandaks teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Poolt oli 5, vastu 3. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimised on fraktsioonide esindajatele ja palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Kert Kingo. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja head istungi jälgijad! Kui eelmisel nädalal käis majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo seda eelnõu komisjonis tutvustamas, ütles ta selle kohta, et see konventsiooni ratifitseerimine on formaalne protsess ja me anname selle ratifitseerimisega lihtsalt eeskuju. Sama väitis meile siin täna ka justiitsminister, et see on lihtsalt formaalsus. Mõlemad ministrid on rõhutanud, et ühtegi seadusemuudatust meil ei tule sellega, midagi sellega ei kaasne, see on lihtsalt formaalsus. Aga süvenedes selle konventsiooni sisusse, on näha, et see nii kindlasti ei ole. Meile valetati. Konventsiooni tekstist võib lugeda järgnevat. Näiteks, liikmed võtavad riigisisese õiguse ja asjaolude kohaselt ning tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonidega konsulteerides vastu kaasava, lõimitud ja soo aspekti arvestava lähenemisviisi töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise ennetamiseks ja kõrvaldamiseks. Veel on seal märgitud, et selline lähenemisviis peaks vajaduse korral arvestama kolmandate isikutega seotud vägivalla ja ahistamisega ning hõlmab järgmist: vägivalla ja ahistamise seadusega keelustamine; laiaulatusliku strateegia vastuvõtmine, et rakendada meetmeid vägivalla ja ahistamise ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks; jõustamis- ja järelevalvemehhanismide kehtestamine või tugevdamine; sanktsioonide sätestamine; vägivalla- ja ahistamisjuhtumite jaoks tõhusate ülevaatus- ja uurimismeetmete tagamine. Ja nii edasi, ja nii edasi. Erinevate konventsiooni artiklite all on läbivalt toonitatud, et liikmed võtavad vastu õigusakte ja põhimõtteid. Liikmed rakendavad asjakohaseid meetmeid, et teostada järelevalvet riigisiseste õigusaktide üle ja jõustada selliseid riigisiseseid õigusakte, mis käsitlevad vägivalda ja ahistamist töömaailmas; sätestada vajaduse korral sanktsioonid töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise suhtes. Seda, et konventsiooni vastuvõtmisega kaasneb kohustus uuteks regulatsioonideks seaduse tasandil, rõhutatakse konventsioonis korduvalt. Näiteks on selgelt välja toodud järgmine: konventsiooni sätteid kohaldatakse riigisiseste õigusaktidega, samuti kollektiivlepingute või muude meetmetega, mis on kooskõlas riigi tavadega, sealhulgas laiendades või kohandades olemasolevaid tööohutuse ja ‑tervishoiu meetmeid, et need hõlmaksid ka vägivalda ja ahistamist, ning töötades vajaduse korral välja erimeetmeid. (Palub lisaaega.)

Kolm minutit lisaaega, palun!

Eraldi juhiksin tähelepanu sellele, millised reeglid selle konventsiooniga liitumise puhul riikidele rakenduvad ja kui siduv see riikidele on. Konventsiooni ratifitseerinud liige võib selle denonsseerida vastava teate saatmisega Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile, kui konventsiooni esmakordsest jõustumisest on möödunud kümme aastat. Selline denonsseerimine jõustub üks aasta pärast selle registreerimise kuupäeva. Ehk siis 11 aastat. Liige, kes on konventsiooni ratifitseerinud ja ei kasuta kümne aasta pikkuse perioodi täitumise järel ühe aasta jooksul denonsseerimise õigust, on kohustatud konventsiooni täitma veel kümme aastat ja võib seejärel käesolevas artiklis sätestatud tingimuste kohaselt konventsiooni denonsseerida iga uue kümne aasta pikkuse perioodi esimese aasta jooksul. Seega see kinnitab, et mõlemad ministrid lihtsalt jultunult valetasid meile ja pisendasid selle konventsiooni sisu ja mõju. Ilus jutt formaalsest protsessist ja eeskuju andmisest oli teadlik eksitamine. Ma ei hakka siin lähemalt minema sisusse. Tegelikult on järgmise sammuna selle konventsiooni järel plaanis soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seadus, sest selles seaduses on ära reguleeritud täpselt see kõik, mida konventsiooni sisus on käsitletud ja mis on pandud kohustuseks riikidele. Aga kuigi selles konventsioonis on toodud välja ka üksikud põhjendatud ja praktilised põhimõtted, siis need viimased valitsused, kes Eestis on olnud, on kinnitanud seda, et kõike väliselt ka head ja õilsat hakatakse vastupidises suunas ehk meelevaldselt rakendama ja kasutama, hakatakse kasutama teisitimõtlejate represseerimiseks. Kokkuvõtteks ütleksin, et tegelikkuses on selle konventsiooni ratifitseerimine sissejuhatus ja tee sillutamine vihakõne seadustamisele ja erinevate sooliste konstruktsioonide seadusena legaliseerimisele, sest kui konventsioon võetakse vastu – mida koalitsioon oma enamushäältega kindlasti ka teeb –, siis on ilus argument kohe varnast võtta: me oleme ühinenud konventsiooniga ja see kohustab tegema seda ja seda seadust. Ja need seadused, mida sellele tuginedes tegema hakatakse, on kõike muud kui inimeste põhiõigusi kaitsvad ja üldse põhiseaduse mõtet järgivad. Kõigest sellest tulenevalt teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku eelnõu 469 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Head kolleegid! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli, ma saan aru, et sooviga võtta sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, Tanel Kiige. Aga koos volitusega, palun! (Tanel Kiik palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud minister! Ausalt öeldes päris kurb debatt oli siin saalis. Me räägime Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni – millega on ühinenud 187 riiki – ühest mõni aasta tagasi vastu võetud konventsioonist. Selle eesmärk on tegelikult üsna lihtne ja selge. Eesmärk on vähendada töökeskkonnas vägivalda ja ahistamist, ideaalis see kõrvaldada. See jutt, et mingisugune radikaalne või äärmuslik liikumine kuidagimoodi imbub meisse siin läbi tööorganisatsiooni konventsiooni – kogu austuses, head saadikud, te ise ka ei usu seda, no tõesti, ma ei usu, et te usute seda. Selle konkreetse konventsiooni on ratifitseerinud 45 riiki ja vaatasin kiirelt peale, nende hulgas on näiteks Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Suurbritannia, Soome, Taani, Norra, Iirimaa, Kreeka – umbes pool Euroopa Liitu, aga on ka näiteks Mehhiko, Argentina, Peruu, Kanada, Nigeeria, Somaalia, Austraalia, Filipiinid, Rwanda, Lõuna-Aafrika Vabariik, Uganda ja paljud teised. Kas need on kuidagi kollektiivselt sellised äärmusrühmitused või fundamentalistlikud riigid teie hinnangul? Suure tõenäosusega ka need riigid pidasid parlamentaarseid debatte, jõudsid järeldusele, et see konventsioon teeb täpselt seda, mida ta pealkirigi ütleb, ehk seisab vastu töökeskkonnas ja töömaailmas esinevale vägivallale ja ahistamisele. Ja see, et Riigikogu saalis kogu debati fookus viia kuskile minu meelest – vabandust otsekohesuse pärast! – sellistele poolhaiglaslikele näidetele selle kohta, kuidas kõik, sõltumata soost, seksuaalsest sättumusest, muust ei mõtle kui sellest, et saaks kuidagi valesse riietusruumi sisse nihverdada, et saaks kuidagimoodi tekitada mingisuguseid piinlikke ahistamise olukordi või mingeid ebamugavusi ühele või teisele inimesele. Ma arvan, et enamik Eestimaa inimesi – ja laiemalt, ma kahtlustan, ka maailma tööinimesi – soovib töökeskkonnas rahulikult tööd teha. Ei taha kedagi ahistada, ei taha, et neid ahistatakse. Ei ole ise vägivaldsed ja eeldavad sama ka teistelt. See arusaam või hirm, et iga viimse seaduse taga on mingi suurem seadus peidus või mingi suurem eesmärk, ja see eesmärk on kindlasti perversne teie hinnangul, eks ole, kuidagimoodi tingitud mingist salaliikumisest või mingisugusest uuesti režiimist – kogu austuses, see ei ole tõsiselt võetav. Ma veel kord [ütlen]: ei usu, et kui te seda konventsiooni olete lugenud – ja te väidate, et olete seda teinud, et te olete lugenud soovitust –, te tegelikkuses jõuate sellisele järeldusele. Selleni ei ole võimalik jõuda. (Saalist räägitakse.) Hea küll, Soomes on, kindlasti, Soome, kõik Põhjamaad, kõik on väga halvasti, eks ole. Meil Eestis õnneks veel EKRE hoiab seda riiki püsti. (Saalist räägitakse.) Hea küll, seda debatti vist saab pidada ühekaupa. Mina kuulasin teie jutud ära, nüüd te kuulate minu oma. Eestis on tegelikult sellega probleem, kui me räägime ahistamisest, kui me räägime seksuaalset ahistamist, räägime vägivallast töökeskkonnas. See on reaalsus. Seda näitavad erinevad uuringud. Ma arvan, et piisab sellest, kui lähete tänavale ja küsite 100 inimese käest, te saate samad numbrid, sõltumata sellest, kas küsijaks on EKRE [liige] või sotsiaaldemokraat või keegi kolmas. Numbreid tõi siin osaliselt välja ka minister. On tehtud küsitlusi, juba 2009. aastal. Toona tõi 5% töötajatest välja, et on saanud ebasoovitava seksuaalse tähelepanu osaliseks. Kui vaadata 2015. aasta Praxise uuringut, isegi tööandjatest 5% tunnistab, et nende organisatsioonis on tulnud ette seksuaalset ahistamist. 5% tööandjatest! Kui mõelda, kui palju meil on Eestis töökohti, kuskil 700 000, siis kirvemeetodil see tähendab 35 000 inimest. Kui vaatame neid pikemaajalisi uuringuid, mis käsitlevad [ahistamisjuhtumeid] kogu elu jooksul, siis näiteks 2022. aastal läbi viidud suhteuuringu järgi 33% naistest on kogenud töökeskkonnas seksuaalset ahistamist. Ehk tegelikult see probleem on olemas, see puudutab kümneid tuhandeid inimesi. See on päris teema. Jah, Eestis on vastav seadusandlus, on olemas Tööinspektsioon, on olemas ka soolise võrdsuse kantsler ja nii edasi, on kohad, kuhu pöörduda. Aga kuidagimoodi seda probleemi pisendada või vastupidi, sellest päris probleemist teha isegi mingisugune salakaval, nurjatu maailmakorra muutmise plaan, see lihtsalt pisendab ja marginaliseerib päris probleemi, päris teemat, millega parlament peaks tegelema. Me hetkel ei aruta selle üle, kes toetab abieluvõrdsust või ei toeta abieluvõrdsust ning kes toetab ühte või teist sookäsitlust. See pole tänase debati sisu. Tänase debati sisu on väga lihtne. Kas parlamendi enamus, sealhulgas EKRE saadikud ja Isamaa saadikud ... Miks ma toon Isamaa välja? Sest komisjonis Isamaa saadik samamoodi hääletas selle konkreetse konventsiooni ratifitseerimise eelnõu esimese lugemise vastu. Lihtne küsimus: kas EKRE ja Isamaa saadikud arvavad, et Eestis on probleem ja maailmas on probleem töökeskkonnas esineva vägivalla ja ahistamisega ja sellega tuleks tegeleda, või te arvate, et seda pole olemas? See kõik muu, need hirmud, mis on teie fraktsioonis ja mida te püüate näidata ka valijaskonnale, et kuskil inimesed tahavad teiega sauna või riietusruumi tulla, ei ole tänase debati sisu. Tänase debati sisu on väga lihtne. Ja vaadates neid numbreid, mida need küsimused välja toovad, üldse vaimse tervise murede osakaalu Eesti riigis, maailmas tervikuna, ja seda, et mitte ainult naised, vaid ka mehed muideks toovad välja seksuaalse ahistamise juhtumeid – jah, väiksemas mahus, väiksemas määras, aga ka nemad on tegelikult puudutatud osapool –, jääb minu arust väga arusaamatuks, miks peaks ükski parlamendiliige tulema avalikult kas pulti [eelnõu kritiseerima] või siis hääletusel hääletama sellise konventsiooni ja soovituste vastu, mis seavad kogu maailmas globaalseks eesmärgiks vähendada vägivalda ja ahistamist töömaailmas, ennetada füüsilist, psühholoogilist, seksuaalset või majanduslikku kahju, mida võib töömaailmas esinev vägivald, ahistamine, sealhulgas sooline vägivald, põhjustada. Ei ole ühtegi ratsionaalset, tervemõistuslikku põhjust! Väga loodan, et parlamendis see konkreetne eelnõu läbib edukalt oma esimese lugemise. Ja ma olen päris kindel, et kui vaatame 5 aasta pärast, 10 aasta pärast, 20 aasta pärast, [näeme, et] ei juhtunudki midagi hirmsat, sõltumata sellest, kuidas üks või teine saadik hääletas. Eesti läheb edasi, loodetavasti nende probleemidega tegeletakse, neid üha rohkem märgatakse – mitte ainult meil, vaid ka mujal maailmas – järk-järgult töökeskkond muutub vägivallavabamaks, ahistamisvabamaks. Ma ei ole idealist, ma ei arva, et see kunagi nulli jõuab. Selles mõttes võib öelda, et see konkreetne konventsioon on väga ambitsioonikas, tahab vägivalla ja ahistamise kõrvaldada töömaailmast. Siht on kõrge. Aga tänane hääletus annab just võimaluse valida, kas me näeme seda probleemi, kas me soovime seda käsitleda, kas me soovime selle eesmärgi suunas liikuda, või me arvame, et iga asi, mis tuleb Rahvusvaheliselt Tööorganisatsioonilt või üldse rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, millega ka Eesti on liitunud, on midagi kurja, on midagi salakavalat, kuskil on mingi riukalik plaan, mida ainult EKRE ja Isamaa saadikud on läbi näinud, aga ülejäänud maailma riigid, Euroopa Liit, Eesti valitsus, teised Riigikogu erakonnad millegipärast ei mõista. Mõtleme, kumbapidi on. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 469 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt eelnõu 469 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Auväärt Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni (nr 190) ratifitseerimise seaduse eelnõu 469 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 46, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 469 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 9. oktoober kell 17.15.