Regionaal- ja põllumajandusministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest

Läheme edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on regionaal- ja põllumajandusministri 2024. aasta [ettekanne] riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Ettekandja on regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartman. Aga enne kui ma ministrile sõna annan, tutvustan ka päevakorra[punkti] arutelu [korda]. Esmalt on ministri ettekanne kuni 35 minutit. Seejärel saab iga Riigikogu liige esitada ministrile ühe küsimuse. Pärast küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised, kus sõna saavad fraktsioonide esindajad, ja kui minister soovib, siis ka tema saab läbirääkimistel osaleda. Palun, regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartman!

Austatud Riigikogu liikmed! Olen viimase poolaasta jooksul külastanud paljusid Eesti piirkondi, Setomaast Narvani ja Viljandist Kihnuni. Olen südamest tänulik neile, kes seisavad iga päev hea selle eest, et meil kõigil oleks leib laual. Tänan põllumajandustootjaid ja põllumajanduse eestvedajaid, omavalitsusjuhte ning aktiivseid inimesi, kes hoiavad kogukonnas sees elu ja sädet. Just tänu teile püsivad ka maapiirkondades töö‑, elu‑ ja koolikohad, toimub vilgas kultuurielu, liigub ühistransport ning säilib puhas elukeskkond. Suur ja südamlik aitäh! Soovin, et ükski Eesti inimene ei peaks valima elukohta pelgalt töökoha või laste koolikoha järgi. Kui kõikjal Eestis on võimalik saada töö eest väärikat tasu, lastele head haridust ja eakana tunda rõõmu toetavast kogukonnaelust, siis miks mitte ei võiks kümne aasta pärast elada iga teine pere maal või väikelinnas. Keskendun täna oma kõnes tegevustele, mis aitavad luua kõikjal Eestis parema palgaga töökohti ja õdusaid kodusid ning mis tugevdavad meie põllumajandust ja tagavad toidujulgeoleku. Head saadikud! "See rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kellel liha ja leib omaenese päralt on," ütles juba rahvusliku liikumise suurkuju Carl Robert Jakobson enne Eesti iseseisvumist. Jakobsoni tõdemus on aktuaalne ka praegu, enam kui sada aastat hiljem. Kahjuks saab aga üha väiksem hulk peresid lubada endale kohalikku toitu, sest välismaine on hinnalt sageli odavam. Ja kes ei vaataks hindu, kui viimase paari aasta jooksul on elu sedavõrd palju kallinenud? Kodumaine toit pole kallim pelgalt väiksemate tootmismahtude ja lühema kasvuperioodi tõttu. See on kallim ka sellepärast, et meie tootjad tegutsevad vastutustundlikult ja keskkonnasäästlikult, tagavad võimalikult hea elu nii loomadele kui ka lindudele. Kas nad peaksid nendest püüdlustest loobuma? Mina nii ei arva. Vastupidi, pikas perspektiivis on see meie konkurentsieelis. Küll aga saab riik ulatada abikäe nii kodumaistele tootjatele kui ka tarbijatele, langetades toiduainete käibemaksu. Sarnase ettepaneku on teinud ka põllumajandus-kaubanduskoja ja talupidajate keskliidu esindajad. Madalam käibemaks aitaks tarbijatel eelistada kodumaist ja võrdsustaks konkurentsitingimusi lähiriikidega, kus toiduainete käibemaks on madalam kui teistel toodetel. Oleme Eesti põllumajandus‑ ja kalandusettevõtjatega ning nende esindusorganisatsioonidega palju arutanud, mida me saame ja tahame koos teha kodumaise toidutootmise elujõu ja konkurentsivõime hoidmiseks ja parandamiseks. Riigi kohus on luua lihtne ja toetav keskkond, kus ettevõtja saab tõhusalt tegutseda. Ühtviisi olulised on selleks hästi toimiv nõuandesüsteem, toetuste taotlemise ja [taotluste] menetlemise mugavus, aga ka andmete esitamise loogilisus ja topeltaruandluse minimeerimine. Mõistagi peame Euroopa Liidu eelarveperioodi läbirääkimistel seisma kindla seljaga selle eest, et Eesti põllumehi koheldaks võrdselt liidu teiste riikide tootjatega. Me ei tohi lubada asetada neid eksporditurgudel põhjendamatult kehvemasse positsiooni. Põllumajandusest rääkides ei saa me mööda ka loomade heaolust. See on oluline nii tarbijatele, tootjatele kui ka loomadele. Teadlikkus loomade heaolust ja võimalused seda tagada on meil märkimisväärselt paremad kui paljudes intensiivmajandusega riikides. Selleks algatasime loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muudatused, mille fookuses on nii lemmikloomade kui ka põllumajandusloomade tervise ja heaolu tagamine. Oleme teinud ka ettepaneku lõpetada munakanade puuris pidamine 2035. aastaks. Hea kuulaja! Juhin siinkohal tähelepanu veel mõnele toidusektori jätkusuutlikkuse vaates olulisele strateegilisele riskile. Esiteks mure selle valdkonna hariduse, teadustöö ja innovatsioonivõimekuse pärast. Meil on suur puudus veterinaaridest, meie põllumajanduslik kutseharidus seisab teelahkmel. Põllumajandusteaduses on kodumaine kompetents mitmel alal hääbumas. Põllumajandus oli, on ja peabki olema haridus‑ ja teaduspoliitika ning regionaalpoliitika lahutamatu osa. Heade põllumajandusteadmistega eksperte vajavad eelkõige just maapiirkondade tööhõivet hoidvad ettevõtjad. Oleme Euroopa Liidu fondide abil toetanud teadmussiirde ja innovatsiooniga tegelevate ettevõtete konkurentsivõimet ning panustanud nõuandesüsteemi kaudu meie põllumeeste teadmistesse. Oleme ellu kutsunud sordiaretuse ning geneetilise ressursi kogumise ja säilitamise toetusprogrammid. Teadusprogrammi "[Euroopa] horisont" kaudu rahastame ka välisteaduskoostööd. Alles mõni nädal tagasi kohtusin Jaapani suursaadikuga, kui Eestist läks Jaapani poole teele koorem meie puhast mett, [millele oli tehtud] innovaatiline DNA-[test]. Ka nii kaugel osatakse hinnata kõrgelt meie põllumeeste ja teadlaste tööd. Samuti rõõmustavad mind teadmussiirde, innovatsiooni ja digipöördega seotud uuenduslikud e‑teenused, mis teevad samm-sammult toidusektori ettevõtjate elu tõhusamaks ja lihtsamaks. Näiteks on kutselistele kaluritele arendatud välja rakendus PERK püügiandmete elektrooniliseks esitamiseks. Loodud on ka e‑põlluraamat, mis võimaldab põlluharijal aasta ringi oma tegevusi sisestada ja uue hooaja põllutöid planeerida. Koos PRIA‑ga loome kõigile kasutamiseks ka regionaal‑ ja põllumajandusministri töölauda, kus saab jälgida kogu ministeeriumi haldusala olulisimaid indikaatoreid ja eelarve täitmist. President Alar Karis rõhutas tänavu vabariigi iseseisvuse taastamise aastapäeval peetud kõnes, et julgeolek on ka toidujulgeolek. Ja see on mõistetav, sest viimaste aastate kogemus on toonud teravalt esile vajaduse kriisiolukorras ise hakkama saada. Peame igas olukorras tagama oma inimestele piisava toiduvaru. Selleks oleme viimaste aastate jooksul koostöös erasektoriga astunud edasi mitu pikka sammu. Hea näide on kriisipoodide mudel, mille kohaselt riik ja erasektor panustavad käsikäes, et lähiaastail tekiks üle Eesti sajakonnast kriisipoest [koosnev] võrgustik. Need on toimepidevad, varustatud generaatoritega ja võimelised tagama elanikele esmavajaliku toidukauba. Paljudes kohtades kindlustatakse lisaks sularahaautomaadi ja apteegi toimimine. Lähiajal on meil võimalik astuda ka järgmine samm, kui alustame reageerimisvarude mudeli ülesehitamist. Olen tänulik kaupmeestele, kes tulid selle mõttega vabatahtlikult kaasa. See tugevdab minu usku, et meie riigi ja põhiseaduses sätestatud eesmärkide kaitse oli, on ja jääb kogu ühiskonna ühiseks missiooniks. Mul on hea meel, et Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi ettepanekul saab toidu varustuskindlus just täna seadustatud ühe elutähtsa teenusena. Seega kinnitan, et meie ministeerium on julgeoleku‑ ja jõuministeerium ning suur osa meie tööst on otseselt seotud Eesti iseseisvuse [säilimise] tagamisega. Head Riigikogu liikmed! Värske, puhas ja kohalik Eesti toit ei ole iseenesestmõistetav. See on suur väärtus ja Eesti päritolu on märk toidu kvaliteedist. Selleks, et Eesti toit oleks veelgi enam hinnatud, tuleb pöörata tähelepanu Eesti inimeste toiduteadlikkusele. Mind teeb murelikuks, et vaatamata kohaliku toidu kõrgele kvaliteedile tarbime seda üha vähem. Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi eesmärk on muuta kestliku ja tervist toetava toidu valimine tarbijale lihtsamaks, kasutades näiteks avaliku sektori toitlustuse riigihankes tervise‑ ja keskkonnahoidlikke [tingimusi] ning tagades, et [teave] nii toidu väärtuse kui ka päritolu kohta on esitatud tarbijale arusaadavalt. Lisaks toetame igal aastal laste koolitoitu 5 miljoni euroga. Eesmärk on, et meie koolid ja lasteaiad pakuksid vähemalt pooles ulatuses mahetoitu. Hoiame seda joont ka edaspidi ja tagame rasketel aegadel samas mahus rahastamise. Tasuta koolitoit peab jääma. President Lennart Meri ütles oma 1996. aastal peetud kõnes: "Me vajame jõulist regionaalpoliitikat, sest riik on parasjagu nii tugev, nagu on tugev tema kõige nõrgem maakond." Aeg on edasi läinud, aga see tõdemus on aktuaalne ka praegu. Regionaalse arengu tegevuskava ehk RETK-i täitmise värske ülevaade tõi välja, et piirkondadevahelised arenguerinevused püsivad endiselt suured. Erinevused on eriti silmatorkavad ettevõtluse arengu ja elanike haridustaseme näitajates. Suurem mahajäämus arengus on Lääne-Eestis, Kagu-Eestis ja Jõgevamaal. Ettevõtlusaktiivsus püsib tunduvalt madalam suurtööstuspärandiga Ida-Virumaal. Strateegias "Eesti 2035" leppisime kokku eesmärgi suurendada väljaspool Harju‑ ja Tartumaad elavate inimeste osakaalu. Sellest eesmärgist oleme liikunud hoopis eemale. Hea on see, et väljaspool Harjumaad on ühe elaniku kohta loodud SKP maht liikunud lähemale Euroopa Liidu keskmisele. Endiselt on aga suured Eesti-sisesed erinevused palkades, tööhõives, tööjõu tootlikkuses ning ettevõtjate suutlikkuses tooteid arendada ja eksportida. Näiteks oli käesoleva aasta teises kvartalis keskmine palk Läänemaal 1536 eurot, aga Harjumaal üle kolmandiku võrra suurem ehk 2233 eurot. Paraku mõjutab just sobivate töökohtade olemasolu või puudumine inimeste elukohavalikut kõige enam. Strateegia "Eesti 2035" siht on tagada hea elukeskkond kõikjal Eestis. Töötame Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis iga päev selle nimel, et kõikides piirkondades oleks võrdsed võimalused ja ühtviisi hea elada. Seoses julgeolekuolukorraga maailmas on meie lähinaabruses regionaalpoliitika muutunud veelgi olulisemaks. Omariikluse säilitamiseks ja kriisides vastupidamiseks peab Eesti olema kõikjal asustatud. Külastasin sel suvel Leader-liikumise noorteteemalist seminari ja külaliikumise Kodukant maapäeva. Kõikjal jäi kõlama arvamus, et noori peresid maale kutsuda ja seal hoida on keeruline, kui kohapeal ei pakuta piisavalt vajalikke avalikke teenuseid, mis aitaksid peredel maapiirkonnas ennast hästi tunda. Eelmisel nädalal maal elamise päeva avaüritusel Rakvere vallas ütlesid sinna kodu loonud noored, et peamised argumendid maale elama tulemise kasuks olid asulas olev kool, lasteaed ja pood. Lisaks on oluline, et kodu rajamine maapiirkonda ei takerduks rahastamisvõimaluste puudumise taha. Oleme astunud koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega viimastel aastatel eluaseme kaaslaenu [andmisega] olulise sammu. Mul on hea meel, et tõsistele väljakutsetele vaatamata on palju ettevõtmisi, mis kutsuvad märkama maaelu võimalusi. Lisaks maal elamise päevale peame avatud talude päeva ja tähistame Eesti toidu kuud. Head parlamendi liikmed! Juulis võtsite siinsamas vastu tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega võrdsustatakse 2027. aastaks omavalitsustele pensionituludelt makstava tulumaksu määr muude tuludega. Selle seadusega saame vähendada regionaalset mahajäämust, aidates väljaspool suuremaid kasvupiirkondi asuvatel omavalitsustel tagada vajalikud avalikud teenused. Nii suudame pidurdada valglinnastumist. Lisaks tegi valitsus otsuse suunata ettevõtlus‑ ja regionaaltoetustest vähemalt 40% väljapoole Tallinna ja Tartu piirkonda, sest näiteks struktuurfondide eelmise perioodi ettevõtlusmeetmetest jõudis ligi 90% Harju‑ ja Tartumaale. Kuldsest ringist raha välja suunamise hea näide on ka õiglase ülemineku fond, mille abil investeeritakse Ida-Virumaale 340 miljonit ja luuakse üle 3300 uue töökoha. Selliste meetmetega muudame sammhaaval oma regionaalpoliitikat asisemaks. Head saadikud! Regionaalpoliitikast peab saama nii mõtte‑ kui ka tegutsemisviis. Teadlane Mati Heidmets on öelnud, et Eesti taasiseseisvumise järgse poliitika suurim läbikukkumine on üha süvenev regionaalne ebavõrdsus. Eesti riigile ja inimestele ei tee see kuidagi head, kui seame arglikult ja ambitsioonitult sihiks kestliku kahanemise. Selleks, et suudaksime peatada või aeglustada viimased 30 aastat [kestnud] rahvastiku ja majanduse koondumise trendi, on vaja nii Riigikogu, valitsuse liikmete kui ka kogu ülejäänud avaliku sektori panust. Olen seega kindlal seisukohal, et regionaalpoliitika ei ela Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis, vaid puudutab iga eluvaldkonda. Ükski eelnõu ei peaks jõudma kinnitamiseni enne, kui on saadud vastus järgmistele küsimustele. Milliseid linna‑ ja maapiirkondi see otsus mõjutab ja kuidas? Kas see suurendab või vähendab piirkondadevahelisi lõhesid? Kas mõju mõne piirkonna inimestele on kahjulik? Kas on tehtud kõik selleks, et seda kahjustavat mõju vähendada või õiglaselt kompenseerida? Üks viimasel ajal palju kõlapinda leidnud teemasid on kutsehariduse reform. See puudutab Eesti kaardilt mitut maakonda, kus kutsehariduskeskused, täpsemalt nende juhid, õpetajad ja meistrid, on kohalikud arengumootorid. Poliitilise valiku küsimus ei ole siin majades ega ka katustes, vaid meie inimestes, kes juhivad piirkonna elu. Peame vaatama kaugemale, hindama lisaks nelja-aastasele riigi eelarvestrateegiale ka otseseid ja pikaajalisi mõjusid piirkonnale. Seda selleks, et valikud ei muutuks meie rahva sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise kestlikkuse mõttes liiga kalliks õppetunniks. On palju küsimusi, millele kohalikul ja maakondlikul tasandil vastust leida on raske. Seetõttu peame leidma võimalusi maakondadeüleseks koostööks. Üks hea näide on Politsei‑ ja Piirivalveameti teeninduspiirkondade ühtlustamine. Kesk‑ ja Lõuna-Eestis on jõudmas lõpusirgele arengulepete koostamine, mida teeme koostöös OECD ekspertidega. Lepete eesmärk on suunata senisest teadlikumalt ettevõtluse edendamist eri piirkondades. Koostöös ministeeriumide, kohalike omavalitsuste, maakondliku arengu organisatsioonide, ettevõtjate ja ülikoolidega on kokku lepitud tegevused, mis aitavad kaasa piirkonna majanduse arengule. Nii ühistranspordi kui ka teiste teenuste pakkumiseks vajavad kohalikud omavalitsused raha. Kohalike omavalitsuste autonoomia ehk iseotsustamise taseme poolest oleme OECD riikide edetabelis endiselt väga madalal kohal. Omavalitsuste tulubaasi ja finantsautonoomia küsimustes hakkas aga sel kevadel jää liikuma. Nii maamaksuseaduse kui ka tulumaksuseaduse muudatused on samm õiges suunas. Aktiivselt arutame ka seda, kuidas luua omavalitsustele lisavõimalusi oma tulubaasi suurendamiseks, arvestades seejuures loomulikult kohalikke vajadusi ja võimalusi. Aitäh kõigile omavalitsustele, kes on selleks oma ettepanekud juba edastanud! Teeme ministeeriumiga kõik selle nimel, et uusi võimalusi saaks rakendada juba 2026. aastal. Strateegias "Eesti 2035" on riik võtnud suuna detsentraliseerimisele, kuid praktikas liigutakse pigem vastupidises suunas. Selle üks põhjusi on kindlasti kohalike omavalitsuste erinevad võimalused ja võimekused. Kas Tallinnale ja Ruhnule ikka peaksid olema seadusega pandud täpselt samad ülesanded või millist tuge ja milliseid lahendusi me saame pakkuda Ruhnule ülesannete täitmisel? Kas lahendus on omavalitsuste ühendamine, koostöö või hoopis ülesannete asümmeetria? Kas muutma peaks kohaliku omavalitsuse juhtimismudelit? Milline peaks olema linnade ja valdade tulubaas? Kuidas võimestada linnade ja valdade liitu? Milliseid riigi ülesandeid saaksime delegeerida kohalikule tasandile, tagades nende täitmiseks vajalikud vahendid? Need on mõned küsimused, millele hakkame lähiajal omavalitsuste tulevikku läbi arutades nii kohalike omavalitsuste, ministeeriumide kui ka teiste partneritega vastuseid otsima. Head kuulajad! Meie valdkondadel on kandev roll ka keskkonnaeesmärkide täitmisel. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ütles, et põllumehed teenivad meie planeeti, kandes hoolt maa, vee ja õhu eest. Toetame aastatel 2023–2027 kokku umbes 1,8 miljardi euroga oma põllumajandus‑, kalandus‑ ja toidutööstusettevõtteid, et aidata neil muutuda rohe‑ ja digiinnovaatilisemaks, ressursitõhusamaks ja keskkonnahoidlikumaks. Usume seejuures, et see kasvatab meie tootjate konkurentsivõimet, eriti Euroopas. Ka kliimakindla majanduse seaduse eelnõu kohta esitasime rea ettepanekuid. Muu hulgas märkisime, et eelnõuga seatavad eesmärgid peavad olema realistlikud ning vältima [peab] bürokraatia suurenemist ja ettevõtete halduskoormuse kasvu. Peame olema suutelised säilitama ja suurendama kodumaise toidusektori konkurentsivõimet ja sellega ka toidujulgeolekut. Vajaduse korral tuleb selleks kohandada ka kliimameetmeid. Kliimakindlust toetab ka hästi toimiv ühistransport, mis tagab Eesti elanike võimaluse valida vabalt elu‑, töö‑ ja koolikohta ning teha igapäevatoimetusi. Ühistransporti tuleb vaadata tervikuna, kuid kahjuks on see teema siiani olnud taristuarenduste kõrval teisejärguline. Erinevate transpordiliikide ja piirkondade juhid peavad tegema omavahel koostööd ning me peame liikuma regulaarse ja vajaduspõhise transpordi suunas. Selline muutus ei sünni üleöö. Oleme käivitanud koostöös Riigikantseleiga ühistranspordi koosloome kiirendi. Kutsume kohalikke elanikke arutama oma liikumisvajadusi ja liinivõrgu valikuid, et kõik soovijad saaksid sõna sekka öelda ja tunneksid end muutuste osalisena. Peamine on tagada, et kõik Eesti elanikud jõuaksid tulevikus soodsalt ja õigel ajal kooli, tööle, poodi, trenni, teatrisse ja arsti juurde. Tundub, et me otsime ühistranspordist sageli üksnes kulutõhusust, mõtlemata suuremale mõjule. Ühistransport on määrava tähtsusega, kui tahame hoida Eestimaa ühtlaselt asustatuna. Ära tuleb teha ühistranspordi tõhustamise reformid, investeerida raudteedesse ja liikuvussõlmedesse ning korrastada liinivõrku. Seejuures ei saa jätta panustamata ressursse ühistranspordi arendamisse, sest vastasel juhul ühiskonna kogukulud kasvavad ja regionaalne ebavõrdsus süveneb veelgi. Austatud Riigikogu liikmed! Võimalus heaks eluks kõikjal Eestis ei sünni iseenesest. Me ei tohi juhtida riiki lootuses, et nähtamatud käed asju paika loksutavad, olgu selleks inimeste väärikas sissetulek, toidujulgeolek ja varustuskindlus või hästi toimiv ühistransport. Viimaste aastate kobarkriisid on toonud valusalt ja teravalt esile vajaduse jõulise ning asise regionaalpoliitika järele. Regionaal‑ ja põllumajanduspoliitika ei ole enam pelgalt heaolu ja väärikuse küsimus, vaid sellest on saanud üks meie iseolemise ja julgeoleku alussambaid. Seda seepärast, et vaid see rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kellel liha ja leib omaenese päralt on. Head saadikud! Tänan teid julgete otsuste eest kohalike omavalitsuste rahastamise küsimustes. Loodan, et seisame üheskoos ka edaspidi hea regionaalarengu eest, sest Eesti riik on parasjagu nii tugev, nagu on tugev tema kõige nõrgem maakond. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Teile on ka mõned küsimused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart.

Aitäh, hea minister! Eelmisel nädalal olite te Euroopa Liidu asjade komisjonis, kus muu hulgas oli põhiteemaks samuti Eesti põllumajandus ja selle toetamine. Te tõite välja, et teraviljatööstusele oli viimane aasta päris keeruline, sest meil olid külmad talved, samas ka sademeterohke suvi. Üks meede, mille te pakkusite välja ja mis võiks olla abiks, on meie põllumajandustoodangu käibemaksu langetamine. Muidugi, Keskerakond on omalt poolt mitu korda selle ettepaneku teinud, oleme teinud ka vastavad eelnõud. Kahjuks pole mitte ükski neist eelnõudest toetust leidnud. Kas te jätkuvalt arvate, et selle käibemaksu alandamise initsiatiiv võiks olla valitsuse laual, et see võiks tõesti olla see teema, millega valitsus saab lähiajal välja tulla? Ja kas te olete juba suhelnud koalitsioonipartneritega: mis on nende seisukoht?

Aitäh väga heade küsimuste ja märkuste eest! Kõigepealt ma täiendan. Me rääkisime tõesti ka sellest, kuidas tulla põllumajandustootjatele appi, sest selle aasta ilmastikuolud on põhjustanud suuri kahjustusi. Esmaspäeval olin koos teiste Euroopa põllumajandusministritega ja me saime esimese tagasiside selle kohta, et Euroopas ollakse valmis meile appi tulema. Ootame siinkohal komisjoni otsust meie kriisimeetme kohta. Kõigepealt selline märkus. Mis puudutab käibemaksu, siis valitsuses riigieelarvet tehes tõstatusid väga paljud sisulised valdkonnaküsimused ja näidati neid indikaatoreid, mille poolest on läinud hästi ja mille poolest on läinud kehvasti. Seesama [mure], et üha vähem tarbitakse Eesti toitu, oli see, mille ma välja tõin. Ja kuna organisatsioonid meie valdkonnas on eelnevalt ka selle ettepaneku teinud, siis seal ma selle käibemaksu teema esimesena välja käin. Hetkel me jätkame nii, et meil käib majasisene analüüs. Me istume kindlasti kõikide oma sektori valdkondade [esindajatega] maha – toidutootjatega oleme juba sellel teemal rääkinud – ja teeme selle teema laiemaks. Ma tahan siin erinevaid aspekte näha. On osapooli, kes leiavad, et see ei too vajalikku tulemust, aga minu hinnangul, nähes lihtsalt, kui paljud sektorist on selle [mõtte] välja käinud ja kui paljud teised Euroopa Liidu riigid on seda rakendanud, [tekib küsimus], miks me seda siis Eestis ei tee. Isegi kui me ei proovi kõikide toodete puhul, võiksime teatud toodete puhul ikkagi proovida seda rakendada ja vaadata, mis on selle mõju. Aga praegu oleme seda teemat laiendanud, suhtleme erinevate valdkondlike organisatsioonidega ja kindlasti jõuame ka siia fraktsioonidesse ja komisjonidesse.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh teile selle ülevaate eest! On meeldiv näha, et te olete oma valdkonna väga kirglik eestkõneleja ning kindlasti lähete teemadesse sügavalt sisse ja tahate nendest teada. Minu küsimus puudutab ühistransporti ja ühistranspordireformi, millest on räägitud. Teie ka puudutasite kõnes seda, et on vaja need reformid ära teha. See on maal kahtlemata probleem, nendes piirkondades, kus näiteks [lähimad] huvikoolid asuvad keskuses, konkreetselt ka Viljandis. Kuidas inimesed sinna liikuda saavad? Mure on selles ja küsingi seda, kas kärpimisolukorras need reformid ikkagi tulevad või on ka neid rahalisi vahendeid kärbitud.

Aitäh! Ühistransport on praegu selle vastutusvaldkonna üks keerukamaid küsimusi. Tõesti, meie murekoht on olnud see, et me ei ole saanud valitsuses ühistranspordireformi veel lõplikult ära otsustada. Aga see ei tähenda, et me ei oleks alustanud selle reformi läbiviimist, sest oodata enam ei saa. Kui me viime läbi näiteks riigigümnaasiumide reformi, siis liigub üha rohkem teenuseid maakonnakeskustesse, ja siin on ühistranspordil väga oluline roll. Kärpekäärid puudutavad meie valdkonnas päris paljusid tegevusi ja teenuseid, aga me proovime siinkohal [saavutada] kokkulepet, et me ühistranspordi [rahastust] hoiame tänases mahus. Kindlasti peame teatud küsimustes vaatama üle inimeste oma[osaluse]. Aga nagu ma ka kõnes ütlesin, kuna ühistransport on väga oluline selleks, et me suudaksime tagada kõikjal Eestis üldse elu võimaluse ja inimestele ligipääsu avalikele teenustele, ning kui me soovime ka kliimakindla [majanduse] seadusega teha üha rohkem keskkonnasäästlikke ja mõistlikke otsuseid, siis me ei saa kuidagi ühistransporti tähelepanuta jätta. Sinna tuleb tuua investeeringuid juurde. Me oleme alustanud mitmeid piloot[projekte], vaatame üle ühistranspordiliinide toimimist eri piirkondades ja proovime muuta seda efektiivsemaks. Ma näen, et seal süsteemis on kohti, mida saab teha paremaks ja kus saab raha kokku hoida, aga ma arvan, et naiivne oleks mõelda, et tulevikus see eelarve väheneb. Küll on võimalik muuta seda süsteemi efektiivsemaks ja säästvamaks ja seda me täna teeme. Loodan, et jõuame heade partneritega koostöös lähiajal ka valitsusse, et pikaajalisemad eesmärgid ja raamid paika saada.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, aitäh selle ettekande eest! Mul on selline küsimus. On hästi irooniline näha selles ettekandes paljusid asju, mida Keskerakond opositsioonist on pakkunud, alustades toidu käibemaksu langetamisest, lõpetades tasuta koolitoiduga. Tegelikult me oleme tõepoolest kõiki neid asju pakkunud, mõnda asja oleme pakkunud isegi mitu korda, aga koalitsioon on kogu aeg nende vastu hääletanud. Kui rääkida koolitoidust, siis see pole tegelikult ammu tasuta, sellepärast et viimati tõsteti riigi osalust selles kuus aastat tagasi, nii et praeguseks juba väga paljudes omavalitsustes maksavad selle eest vanemad. Näiteks eelmisel nädalal hääletas koalitsioon jälle meie ettepaneku vastu suurendada riigi osalust selles. Nii et minu küsimus on see: miks sõnades on kõik nii ilus, aga kui tegudeni jõutakse, siis koalitsioon hääletab kahjuks kõik need ilusad opositsiooni pakutud asjad maha?

Aitäh selle küsimuse eest! Mis puudutab koolitoitu, siis tegelikkuses jätkatakse nende summadega, mis hetkel on. Ja praeguses olukorras on see juba suur edasiminek. Haridus‑ ja teadusministril on vaja kärpida 80 miljonit ja see oli valitsuse kokkulepe, et koolitoidu kallale me ei lähe. Loomulikult on soov – täiesti arusaadav ja põhjendatud –, et koolitoidutoetus võiks olla oluliselt suurem, kuid me ju mõistame, et tänastes tingimustes on teatud eelarveridu keerukas suurendada. Ma arvan, et nende teemade läbisurumine, mis on mõistlikud ja olulised, vajab poliitilist kompromissi ja selleks on momentumid, kus on võimalik seda ellu viia. Ma väga loodan, et siin saalis mõistetakse, et regionaalpoliitika on oluline ning neid olulisi samme üheskoos tehakse ja otsuseid vastu võetakse. Minu palve on jätkata siin partneritega koostööd. Mina saan küll öelda, olles olnud viis kuud selle ministeeriumi meeskonna liige ja seda valdkonda juhtinud, et mitmed väga põhimõttelised sammud, mida on ka aastaid oodatud, on tänaseks ära tehtud. Kõike ei saa teha kohe ja korraga, aga tegelikult on väga palju asju juba ära tehtud. Ma olen lihtsalt murelik selle pärast, et need [eesmärgid], mille me pikaajalistes strateegiates oleme seadnud, ei ole ikkagi täitunud. Seega tuleb meil teha veel rohkem selleks, et me suudaksime nende lõhede [süvenemist] vähemalt natukenegi pidurdada.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab loomade heaolu ja loomakaitset üldisemalt. Kas te saaksite palun välja tuua need peamised suunad, millega te tegelete nendes valdkondades ja kuidas on loomade heaolu lähiajal paranemas?

Aitäh! Sellele küsimusele pööratakse avalikkuses üha rohkem tähelepanu. Ka Euroopa tasandil suheldes ja nõupidamistel teiste ministritega on need teemad üha rohkem laual. Meie fookuses on loomakaitseseaduses erinevate muudatuste tegemine. Väljatöötamiskavatsus on juba olemas ja saanud partneritelt tagasisidet, hetkel käib eelnõude ettevalmistamine. Meie soov on tulla järgmise aasta alguses konkreetsete eelnõudega siia Riigikokku. Üks muudatus, mis on ka meediast läbi käinud ja mida me käisime maaelukomisjonis alles hiljuti tutvustamas, on nii-öelda puurivabade kanade muudatusettepanek. Selle eelnõuga me tuleme kindlasti järgmise aasta alguses siia. Aga mitmed muudatused puudutavad koduloomade heaolu, ka seda, kuidas toimub koduloomade müük. Siin on mitmed mured, sest meil on tekkinud väga palju kodutuid koduloomi – kuidas selle probleemiga tegeleda? Päris tõsine küsimus on ka avalikus meedias [käsitletud] zoofiilia küsimus, mida samamoodi soovime lahendada. Nii et mitmed need muudatused on töös. Ma ütlen kohe hästi suure aitähhi valdkonna organisatsioonidele, et nad on olnud väga aktiivsed ja meile nendes küsimustes ka sisuliseks partneriks.

Lauri Laats, palun! Lükkub edasi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te viitasite toiduainete käibemaksu langetamisele ja rääkisite teiste riikide kogemusest, et see on palju kasu toonud. Mõni aeg tagasi me märkasime, et nii mõneski riigis, kus need soodustused on olemas, olid toiduainete hinnad kõrgemad kui meil. Ehk see justkui ei vasta statistikale. Ja kui ma õigesti mäletan, siis Coopi esindaja viitas ühes arvamusloos ka sellele, et Eestis oli kilepiima hind 59 [senti], Lätis kuskil 62 ja Leedus 64. Umbes sellised need numbrid olid. Palun selgitage, kuidas see tegelikult ettevõtte konkurentsi[võimele] mõjub, sellepärast et käibemaks kehtib siseriiklikult, [ka siis], kui konkurendid tulevad meile müüma, ja vastupidi, kui me ekspordime, siis rakendatakse teise riigi käibemaksu. Kuidas see päriselt saaks aidata?

Aitäh selle küsimuse eest! Praegu me analüüsime seda põhjalikumalt ja kindlasti saame ka maaelukomisjoniga nendel teemadel põhjalikumalt rääkida. Tõesti, kogemused on olnud erinevad. Ütleme nii, et kui me räägime toidu hinnast, siis seda mõjutavad hästi erinevad tegurid. Mõnedes riikides, kus see käibemaksusoodustus on olemas, on see aidanud esmatootjat. Jah, probleem on see, et tarbija jaoks ei ole hind madalamaks läinud, küll aga on kogu selles ahelas hakanud esmatootja saama tehtud töö eest oluliselt väärikamat tasu. Lätis, kes on meie lähinaaber, toimusid ka mitmed korrektsioonid. Selles valdkonnas – võib-olla Eestiga on seda keerukas võrrelda – oli hästi palju nii-öelda musta majandust, mis korrastus siis, kui käibemaksu [määr] läks allapoole. Sellepärast on minu soov rääkida erinevate osapooltega. Täna on meil hästi suur probleem ka see, et esmatootja saab kõige väiksema osa lõplikust hinnast. Me oleme juba rääkinud toidutootjatega, aga peame kindlasti rääkima ka kaubanduskettidega sellest, kuidas nemad seda näevad. Ma olen nõus selle kriitikanoolega, mis võib tekkida, et alandame küll maksu, aga hind jääb samaks ja lõpuks võtavad näiteks kaubandusketid sealt oma osa. See tuleb sektoris kokku leppida, me peame ka riskid läbi kaaluma. Aga ma ütlen, et väga erinevad osapooled on [käibemaksu] teema tõstatanud ja see paneb mind sellega kindlasti tegelema, mitte seda eirama, sest me peame otsima võimalusi, kuidas saada toiduainete hind madalamaks ja see valdkond jätkusuutlikumaks. Üks asi on see, et me saame anda enda toidutootjatele paremad konkurentsieelised. Aga teine teema, mida ma näen, on see, et meie inimeste kogu eelarvest moodustab toit juba nii suure osa, et lõpuks nad hakkavad tegema väga kehvi valikuid. See mõjutab inimeste tervist ja väga paljusid aspekte, mis sellega kaasnevad. Väärtuslik, puhas ja hea toit peab olema kättesaadav. Ja see on meie valdkonnas üks hästi suur probleem, mis lõpuks mõjutab põllumajanduse jätkusuutlikkust ja ka meie toidujulgeolekut. Me kindlasti jätkame selle teemaga.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te tõite oma ettekandes välja, et hästi oluline on tasuta koolitoit, et see peab jääma. Siis te tõite välja, et Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ning Eesti Talupidajate Keskliidu esindajad esitasid toidu käibemaksu langetamise ettepaneku. Ja siinsamas te ütlesite, et Riigikogu maaelukomisjonis võiks arutada seda, et toidu käibemaksu võiks ikka alandada. Ma tahan lihtsalt meelde tuletada: Keskerakond on kaks korda – kaks korda! – esitanud eelnõu toidukaupade käibemaksu langetamiseks. (Saalist öeldakse midagi.) Või kolm korda. Lisaks tasuta koolitoit: tasuta koolitoitu ei ole peaaegu olemaski, lapsevanemad peavad peale maksma. Ja me oleme ka selle [toetuse suurendamise] ettepaneku kaks või kolm korda teinud. Kuidagi kahepalgeline on see asi. Ühest küljest te ütlete, et võiks teha, aga samas sotsiaaldemokraadid hääletavad kogu aeg, järjepidevalt seda maha. Kuidas sellega siis on?

Aitäh! Teie hea kolleeg tegelikult juba juhtis sellele tähelepanu. Ma ei tahaks olla kuidagi kriitiline, aga tahan siiski öelda, et Keskerakond on olnud väga palju aastaid valitsuses, ka siis ei ole neid otsuseid tehtud. Sotsiaaldemokraadid on teinud mitmeid väga olulisi muudatusi põllumajandusvaldkonnas, aga ka regionaalpoliitikas, ja ma loodan, et ühiselt on võimalik ka järgmised sammud realiseerida, kui me leiame selle jaoks piisavalt ressursse. Laurile ütlen siinkohal, et mis puudutab sedasama koolitoitu, siis meil olid laual mitmed valikud, aga see jäeti kärpimata. Ja tänastes oludes on see juba suur samm edasi. Nii et aitäh ka Kristina Kallasele siit puldist!

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister, suur tänu ettekande eest! See eesmärk on muidugi väga üllas, et inimeste arv väljaspool Harjumaad ja Tartut peab kasvama. Ma olen sama meelt. Siin on aga juba põgusalt juttu olnud keskuslinnadest. Kolleeg Helmen Kütt mainis seda ja mul on tunne, et ka teie eelkäijale oli see teema oluline. Küsimus on selline: kas teil on ettevalmistamisel mingi plaan või meede, mis on suunatud just keskuslinnadele? Olgem ausad, keskuslinn pole pelgalt üks omavalitsusüksus paljude hulgas, vaid teenindab kogu regiooni tervikuna.

Aitäh! Ma pean tunnistama, et ma andsin ettekandes täpse ülevaate, mis täna regionaalpoliitikas sünnib. Samas olen ma optimistlik, sest ka keerulises keskkonnas on meil ikkagi üle 30 kohaliku omavalitsuse, kus inimeste arv kasvab. Üle 40 on neid, kus see arv kahaneb. Meil on kohalikke omavalitsusi, kes on tublisti hakkama saanud. Loomulikult on ka ukrainlaste temaatika, väga palju on Ukraina põgenikke, kes on inimeste arvu kohalikes omavalitsustes kasvatanud. Aga ma näen, et tegelikult on võimalusi areneda. Ja see, et me seaksime sihiks, et rohkem inimesi elab maal, ma arvan, on realistlik eesmärk, seda enam, et see on seatud [sihiks] ka "Eesti 2035" strateegias. Mis puudutab keskuslinnasid ja üldse linnasid või ka kohalikke omavalitsusi maal, siis meil on päris suur hulk meetmeid, millega me neid toetame. Peagi kuulutame välja meetmed, mis puudutavad just kohalike omavalitsuste taristut. Järgmise nelja aasta jooksul toetame me, kui ma nüüd numbriga ei eksi, enam kui 200 miljoni euroga seda, et oleks võimalik renoveerida olemasolevaid hooneid või ehitada koolimaju, rahvamaju, raamatukogusid, lasteaedu. See kindlasti aitab kohalikke omavalitsusi. On mitmed meetmed, mis aitavad neid piirkondi veel, ma ei tea, kanalisatsiooni väljatöötamisel ja nii edasi. Me proovime neid meetmeid jätkata. Teatud osas peame kasutama kärpekääre, nii nagu paljude tegevustoetuste puhul, aga ära me neid ei jäta. Viimaks kogu ühistranspordi temaatika. Ma arvan, et ka keskuslinnu aitab see, kui piirkonnad on omavahel hästi ühendatud ja inimesed pääsevad avalike teenuste juurde. Tegelikult on ka hästi oluline, et olemasolev koalitsioon oli suvel päris keerulises olukorras, [mõeldes], kuidas eelarvet paremaks saada, aga valitsus tegi ühe põhimõttelise sammu: me ei kärbi kohalikelt omavalitsustelt. Erinevad maksumuudatused mõjutavad niikuinii kohalike omavalitsuste eelarvet. Aga see, et me jätame 60 miljonit omavalitsustelt võtmata, on minu arvates suur samm. Ja kohalikud omavalitsused on tänulikud. Sellel nädalal sai kohalike omavalitsustega kinnitatud protokoll, mis, ma arvan, näitab ka seda, et riik ja kohalikud omavalitsused teevad väga keeruliste küsimuste lahendamisel koostööd.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, kõigepealt aitäh väga põhjaliku ettekande ja minu arvates ka väga hea töö eest senises ametis! Aga küsimus on järgmine: mis te arvate, kas kuldkalale oleks jõukohane teha ära see, et regionaalpoliitika oleks kõikide valdkondade, kõikide ministeeriumide prioriteet?

Anti Allas, palun!

Aitäh, Anti! Minu minevik on olnud seotud selliste teemadega, mis on väga horisontaalsed ja mida ei ole võimalik lahendada [eraldi] nendes ministeeriumides, mis meil on, ja regionaalpoliitika on üks nendest. See on kindlasti minu ootus ka teile siin saalis, et me pööraksime sellele rohkem tähelepanu. Me oleme Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis tõesti proovinud teha koostööd erinevate ministeeriumide ja ministritega ja jätkame seda. Kui meil on eelnõud või küsimused, mis puudutavad teisi vastutusvaldkondi, siis me võtame ikkagi teistega ühendust, istume maha, räägime läbi ja kui on väga vaja, siis paneme punast ega lase teatud asju läbi, et need põhimõtted saavutada. Sest me ei muuda seda trendi, kui me ei hakka igas valdkonnas [regionaalpoliitikale] tähelepanu pöörama. Mulle tegelikult väga meeldis ka see ettepanek, mille sa ise tegid, et me võtaksime ette erinevad ministeeriumid ja küsiksime, kuidas nemad eri piirkondi aitavad. Ka siin majas maaelukomisjonis. Vaat sellised meetmed aitavad kindlasti neid nügida. Ja ma arvan, et seda tuleb teha heatahtlikult, mitte nõudvalt. Olen aastaid läbi viinud ametnike välitöid, mis on tihti saanud, noh, sellist tähelepanu, et ametnikud käivad justkui suvepäevadel. Aga tegelikult on ametnike välitööde [tulemusel] väga paljud ministeeriumid hakanud regionaalseid murekohti mõistma. Ja ka seekord Saaremaal olles said nad aru, kuidas nende meetmed ja tegevused mõjutavad päriselt neid väikseid või suuremaid kohti, mis asuvad Tallinnast kaugemal. Meil tuleb teha seda lihtsat asja: koostööd.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te olete oma esinemistes rõhutanud, et koolid ja lasteaiad võiksid vähemalt pooles ulatuses pakkuda mahetoitu. Teatavasti saavad haridusasutused selle eest ka toetusraha. Aga see protsess, nagu selgub teie ettekandele lisatud graafikust, edeneb eri maakondades erinevalt. Mismoodi see tulevik siis reaalselt paistab?

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! See on väga oluline meede. Ütlen kohe ka siin puldis, et need on meetmed, mille eelarvet me vähendama ei lähe. Me oleme sel aastal vaadanud otsa sellele, mida me oleme saavutanud ja kuidas muuta seda süsteemi paremaks, [paremini] toimivaks. Ma loodan, et need muudatused, mis suve lõpus tehtud said, avaldavad mõju ka sellele ja piirkonnad tulevad järgi. Aga aitäh sellele tähelepanu pööramast! See on kindlasti teema, mille ma võtan kaasa. Pigem oli minu mure fookus sellel, kas meil on piisavalt ressurssi ja kas me suudame seda piisavalt hästi planeerida. Aga ma arvan, et see on siin hea aspekt. Eks meil tuleb teha omalt poolt rohkem teavitustööd. Kohalike omavalitsustega üle Eesti suheldes [on selgunud], et tihti nad ei tea väga paljudest meetmetest, tegevustest ja toetustest, mis meil juba olemas on. Küllap on see üks asi, millega peame rohkem tegelema. Aga ma võtan selle teema kaasa ja võib-olla teeme siin ka omavahel koostööd.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Minu küsimus puudutab bürokraatiat. Kohtumistel põllumajandusettevõtetega nad kurdavad, et bürokraatiakoorem on kasvanud. Kinnitust sai see ka sel nädalal: põllumajandus-kaubanduskoja esindaja oli meil maaelukomisjonis ja ütles, et see on võib-olla üks suuremaid muresid. Kas on mingi plaan, nägemus, kuidas bürokraatiat vähendada, tuleb see siis Eesti või Euroopa Liidu poolt?

Aitäh! Ma ütlen, et esimesest päevast alates on see olnud üks teema, millele kõik põllumajandusettevõtjad on tähelepanu pööranud. Aitäh selle teema tõstatamise eest! Kõigepealt, see on tõesti olnud aastaid nii ja kohtudes kolleegidega nii Eestist kui ka väljastpoolt, on see üks põhiteemadest. Euroopas räägitakse alati, et proovime kuidagi bürokraatiat vähendada, aga lõpuks tuleb ikkagi välja teisiti. Minu siht on vaadata otsa sellele, mida me Eestis saame ära teha. Jah, on palju direktiive, on palju eeskirju, mis Euroopast meile bürokraatiat toovad, aga me peaksime mõtlema, mida me ise saaks paremini teha. PRIA, kes on väga suur ja oluline asutus meie valdkonnas, teeb reforme ja mõtestab, kuidas tekitada asutusesiseselt suuremat sünergiat ja kuidas neid protsesse parandada. Neil käib väga aktiivselt koos kliendinõukogu, mis alles kogunes ja kellega ma samamoodi käisin läbi rääkimas. Me ise otsime ministeeriumis ka neid kohti, kus bürokraatiat vähendada. Nii et see teema on meil fookuses ja ma kindlasti ei anna siin alla. Ma olen mõõdukalt optimistlik, vaadates otsa nii oma meeskonnale kui ka PRIA‑le kui allasutusele, kellest väga palju sõltub. Eks see vajadus ole ka seetõttu, et kui me peame tegema kärpeid, siis me ei saagi enam dubleerida. Me peame otsima ka neid kohti, kus dubleerimine [kaotada]. Ausalt tunnistan, et minu meelest on hästi suur murekoht see, et sellel perioodil on meil 55 meedet, mida me rakendame. Mõeldes tulevikule, võib-olla ei peaks nii palju meetmeid olema – see samamoodi vähendaks bürokraatiat. Need arutelud meil käivad, me tuleme nendega ka siia majja, et need üheskoos teiega läbi mõelda. Aga jah, lühidalt: tegeleme sellega nii, nagu, ma usun, kõik ministrid enne mind on tegelenud, aga ma loodan, et ka tulemuslikult.

Vladimir Arhipov.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Räägime regionaalse tasakaalu edendamisest. Me teame, et meil on erinevaid omavalitsusi, üks on vaesem, teine on rikkam. Te rääkisite, kui suur hulk raha saadeti Ida-Virumaale, 300 miljonit vist oli. Mul on siiralt hea meel selle üle. Aga, ütleme, [ei tasu] rõõmustada selle üle, et me võtsime [raha] kuldselt ringilt, Harjumaalt. Ma ise esindan Harjumaad ja ma unustaks selle väljendi "kuldne ring" ära, sest tegelikult see juba ammu nii ei ole. Selsamal kuldsel ringil on ju väga palju väljakutseid, ja te saate sellest väga hästi aru: uued lasteaiad, uued koolid, inimesi tuleb juurde. Nad on täitsa hädas sellega. Võtta ühelt ja anda teisele – see on selline lähenemine, mis pikas perspektiivis teeb meid kõiki vaeseks, mitte rikkaks. Aga võib-olla on ka meetmed selleks, et regionaalset arengut parandada. Te rääkisite maamaksust, mis on nüüd omavalitsustele praktiliselt vabaks lastud. See on hea meede, aga samas võin märkida, et ...

Teie küsimus?

... sellel aastal on mõnes omavalitsuses seda ju hoopiski [vähendatud], nüüd saame selle tagasi. Aga küsimus on selline. Kui [eesmärk on] regionaalset arengut parandada, siis võib-olla tuleks need meetmed, mis on alati olnud, näiteks üksikisiku tulumaksu jagamine riigi ja omavalitsuste vahel, taastada sellele tasemele, mis kunagi oli ...

Teie aeg!

... ja kehtestada kohalik maks, nagu oli 1990. aastatel, näiteks müügimaks?

Aitäh!

Kas on sellest räägitud ja kas see on plaanis?

Aitäh! Esmalt see, et täna sai valitsuses joone alla eelarve, mis tuleb siia Riigikokku, ja Riigikogu saadikutel on võimalik teha riigieelarve eelnõu kohta oma otsused ja ettepanekud. Aga nüüd tõsisemalt. Mitmed ettepanekud, mis te tegite, on ka linnade ja valdade liit välja käinud. Täna me teeme omalt poolt seda, et [neid küsimusi], kas me saaksime tulumaksuseadust ja rahastamisvõimalusi muuta, ei pane me laualt ära, sest [linnade ja valdade] liit ehk kohalikud omavalitsused on need samamoodi esitanud. Millega me kindlasti edasi läheme? Kui otsustati muuta rahastamismudelit, siis võeti vastu kümmekond täiendavat muudatusettepanekut. Seda tehti just nende kohalike omavalitsuste jaoks, kellel tulevikus ei ole see tõus enam nii suur. Nende muudatustega me samamoodi toimetame. Seal on taristuga seotud toetusmeetmed, aga oleme teinud kohalikele omavalitsustele ka ettepaneku koguda kokku ideed, millised erinevad maksud võiksid aidata kohalike omavalitsuste eelarvet tõsta. Võrreldes teiste OECD riikidega on meie kohalike omavalitsuste autonoomia väiksem, nii nagu ma välja tõin. Loomulikult peavad omavalitsused lõpuks ise hindama, kas nad saavad neid makse kehtestada, sest me ju tahame, et ettevõtjad [omavalitsusse alles] jääksid ja inimestel oleks võimalik makse tasuda. Aga ma arvan, et meil on siin ruumi. Me oleme, nagu ma ütlesin, kohalikele omavalitsustele selle lähteülesande saatnud. Septembri lõpus või oktoobri alguses me anname oma partneritele ja kohalikele omavalitsustele ülevaate, millised ettepanekud tulid. Me proovime kiirkorras välja töötada nii seaduse väljatöötamiskavatsuse kui ka konkreetsed eelnõud, nii et me oleksime järgmise aasta esimesel poolaastal siin Riigikogu saalis, et neid asju oleks võimalik kehtestada juba 2026. aastal. Aga loomulikult on kõik ettepanekud teretulnud. Ma ütlen siit puldist: suur-suur aitäh linnade ja valdade liidule, kellega me teeme iga nädal väga tihedat koostööd, juhtkondade tasandil iga kuu. Meil on kohalike omavalitsustega iga kuu infopäev, kus nemad saavad teemasid esitada ja meie ülevaadet anda. Nii et ma loodan, et me leiame üheskoos veel lahendusi, kuidas kohalikke omavalitsusi aidata. Mina olen seda usku, et kohalik omavalitsus on see, kes teab, kuidas oma piirkonda arendada, kes tunneb oma inimesi ja oma võimalusi kõige paremini.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Tahan samuti tänada teid hea ettekande eest ja kiita teie entusiasmi, mis on teil veel mitu kuud pärast ministriks saamist säilinud. Esialgu tahtsin ka küsida küsimuse bürokraatia kohta, sest nädalavahetusel lugesin jahimeestele suunatud dokumenti sigade Aafrika katku vastu võitlemiseks ja ma pean ütlema, et minu veterinaaria kõrghariduse diplomist ja ka doktorikraadist jäi tsipakene väheks. Lõpuks sain aru. Aga küsimus iseenesest puudutab üleriiklikku planeeringut. Teadupärast on see algatatud, see ei ole väga üldtuntud fakt, ja seal on mitmed arengustsenaariumid ette nähtud. Aga põllumees saab tegelikult toota ainult siis, kui väärtuslik põllumaa jääb alles. Kas [ja kui jah, siis] millised on plaanid kehtestamaks seadusandlikke piiranguid väärtuslike põllumaade muuks otstarbeks kasutamisele?

Suur aitäh! Esmalt ütlen kohe, et kui on hästi konkreetseid näiteid, siis tegelikult oleks hea saata need kas mulle või minu nõunikele. Siis me vaatame neid kohe ja asjad lähevad paremaks. Tihti on sellised üldised kommentaarid, et bürokraatiat võiks olla vähem ja nii edasi. Ma pigem arvan, et hästi hea on öelda, et vaat see on konkreetne näide, ja vaatame üle. Nüüd, mis puudutab maaküsimust, siis mul on tõsiselt kahju, et maaküsimused lähevad Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastutuse alla. Meile jäävad jätkuvalt maaparandusega seotud ülesanded ja on kokkulepe, et kõik küsimused, mis puudutavad põllumajandusmaad ja kohalikele omavalitsustele antavat maad, käivad meie ministeeriumist läbi ehk me saame nendes kaasa rääkida. Tõesti, kõike ei saanud kahjuks siin kõnes välja tuua. Omalt poolt ütlen, et me kindlasti hoiame kriitilise põllumaa riigi all, nii palju, kui see on minu võimuses. See kriitiline osa peab olema. Praegu ei ole see osa kuigi suur, aga on väga oluline. Ma arvan, et siin ei ole meil ka teiste valitsuse liikmetega erinevaid arvamusi või arusaamasid. Nii et praegu on see poliitika, et me hoiame ega anna käest ära maid, mis on põllumajanduse seisukohalt väga olulised. Need on suuremad teemad, mis on laual olnud. Me oleme valitsuses jäänud väga põhimõtteliseks: me anname maid rendile põllumajanduse otstarbel, aga me ei müü neid, olenemata sellest, et mõned neist on väga väärtuslikul kohal.

Aleksei Jevgrafov.

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Me kolmekesi oleme Ida-Virumaalt ja ma olen kindel, et see maakond on meile kõigile väga kallis. Aga minu jaoks oli suur üllatus, et oma kõnes, Piret, sa mainisid, et tänu õiglase ülemineku fondile luuakse Ida-Virumaal 3000 [töökohta].

1300.

Sa ütlesid 3000. Kogu varasem info oli teistsugune ja numbrid oluliselt väiksemad. Näiteks juulikuus avaldas Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium andmed, et õiglase ülemineku fondi kogumahust on projektidele eraldatud üle poole ehk enam kui 170 miljonit eurot ning loomisel on ainult 626 töökohta. Kuid õigluse nimel pean ütlema, et augustikuus räägiti juba sellest, et loomisel on 804 töökohta. Kas teie välja käidud arv, 3000 töökohta vastab tõele? Kuidas on see või võib-olla muu number, mis vastab tõele, võrreldav õiglase üleminekuga seotud tegevuste tõttu otseselt ja kaudselt ...

Teie aeg!

... kaotatud töökohtadega?

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma väga vabandan, kui ma ütlesin 3000 kohta. Ma tegelikult tahtsin öelda 1300 töökohta, mis on õige ja mis on ka õiglase ülemineku fondi eesmärgiks seatud. Mul on väga hea meel, et sa pöörasid sellele küsimusele tähelepanu. Ja mul on tõeliselt hea meel selle üle, et õiglane üleminek on Ida-Virumaal käivitunud. Sellest piirkonnast tulnuna me alguses kõik kartsime, kas ettevõtjad on ikkagi valmis tulema ja investeerima. Aga kui meetmed on õiged, [siis on]. Täna me näeme, et meil on need meetmed ülekatvusega ja me oleme murdmas seda müüti, et Ida-Virumaa on see koht, kuhu ei taheta tulla. Ma arvan, et tegelikult see näitab seda, et [tasub] teha ka ükskõik mis teisi investeeringuid tööstuspiirkondadesse. Ka minu hea kolleeg Erkki Keldo tõi just valitsusse punkti, et me peaksime tooma sisse rohkem investeeringuid, et viia neid väljapoole – ükskõik, kas me nimetame neid kuldseteks ringideks – Harjumaad, Tallinna. Tegelikult see on võimalik, sest transpordisõlmed ja vajalik keskkond on olemas ka teistes Eesti piirkondades. Nii et ma loodan, et õiglane üleminek on edulugu. Loomulikult on seal jätkuvalt väga palju keerukusi, sest põlevkivisektoriga on seotud üle 4000 töökoha. Õiglase üleminekuga loome 1300 töökohta. Aga mu enda usk ja tunnetus on see, et need 1300 töökohta hakkavad sinna töökohti juurde looma ja inimesi juurde tooma. Ma loodan, et me jõuame valmis enne, kui läheb kinni see üks sektor, mis seda piirkonda äärmiselt palju mõjutab.

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te olete tõesti olnud puldis väga optimistlik, sest osas omavalitsustes on rahvaarv kasvanud, seda küll välisrände arvelt Ukrainast. Aga me ju teame, et see ei pruugi nii jääda. Ma nägin alles eile Tallinna Linnavolikogu liikmena, et Tallinna linna elanike arv aina tõuseb. Uuringud näitavad, et see on tänaseks tervikuna ületanud 600 000 inimese piiri. Ja siht "rohkem inimesi elab maal" tundub mulle seepärast loosunglik ja utopistlik. Te ütlesite, et panete punast regionaalpoliitikale vastu töötavale poliitikale. Aga miks te ei pannud ministrina punast maksutõusudele, mis puudutavad lastega peresid? Käibemaksu tõus, automaksu kehtestamine, kütuseaktsiisi tõus, aga ka ülejäänud maksutõusud ja kärped, eriti huviringide kärbe laste ja perede arvelt, tekitavad olukorra, kus maal elamine muutub järjest keerulisemaks just noorele elujõulisele perele. Ma küsingi, kas teie [erakond] paneb punast, nagu te ennist lubasite, edasistele maksutõusudele, mis valitsusel on kavas, või mida te üldse saate siit puldist ära teha peale kõnelemise.

Aitäh! See on väga hea, kuigi terav küsimus. Ma ütlen ausalt, et sotsiaaldemokraadid panid rohelist Eesti julgeoleku tagamisele. Me pidime tegema neid valusaid otsuseid selleks, et tagada kindlustunne Eesti peredele, Eesti ettevõtjatele. Jah, need olid väga keerulised ja valusad sammud. Ma ei ütle, et need seda ei olnud ja et need ei mõjuta ka regionaalpoliitikat. Aga nende sammude kõrval me oleme teinud väga palju olulisi samme, mis aitavad kaasa sellele, et kohalikel omavalitsustel oleks rohkem võimalusi, et peredel, noortel inimestel oleks võimalik [asuda elama maa]piirkondadesse, et meil oleks võimalik tagada paremaid ühendusi, et meil oleks võimalik tagada paremaid kodusid ja elukohti. See on alati otsustamise koht ja täna on julgeolek see, mis on olnud selle valitsuse jaoks väga oluline. Aga kui lugeda koalitsioonilepet, siis [näeme, et] seal on väga selgelt kirjas, et meie otsused peavad vähendama sotsiaal-majanduslikke lõhesid. Nii et ma kindlasti luban, et meie teeme ministeeriumis kõik selleks, et parandada seda olukorda, ja ma väga loodan, et ka siin Riigikogu saalis te pöörate sellistele küsimustele tulevikus veel rohkem tähelepanu.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab kohaliku omavalitsuse investeeringutoetusi. Ühed allikad on olnud CO2 heitkogustega kauplemise süsteemist saadavad vahendid ja üleeuroopaline moderniseerimisfond, kuhu laekuvad needsamad vahendid. Neid [taotlus]voorusid on olnud viimastel aastatel päris tihedasti. Ma loodan, et need jätkuvad. Võib-olla sa saad öelda, kas need jätkuvad või mis mahus need jätkuvad. Ja küsimus on, kas neid tingimusi on võimalik kuidagi teha omavalitsusele soodsamaks, paindlikumaks. Teine küsimus, mis kogu aeg kõlab: kas omavalitsused suudavad nendes voorudes osaleda? Kuidas see viimaste voorude [puhul on olnud]? Kas on tulnud piisavalt katet ja hankeid või konkursil osaletud, et need energiasäästuinvesteeringud ära teha – lasteaiad, koolid, muud hooned?

Aitäh väga sisuka ja hea küsimuse eest! Kõigepealt kinnitan, et jah, jätkuvad CO2-meetmed, mis puudutavad just kohalike omavalitsuste võimalusi oma taristusse investeerida, ja samamoodi need, mis puudutavad võimalusi investeerida kortermajadesse, et teha neid paremaks. Lisaks leppisime me valitsuse tasandil kokku uue fondi meetmetes. See on sotsiaalne kliimafond, millega on samamoodi võimalik aidata väiksemaid piirkondi ja neid, kellel on keerukam olukord. Selle meetme raames tegime kokkuleppe investeerida säästlikumasse ühistransporti. Ma ütleksin, et erinevate fondide kaudu oleme me pööranud ikkagi päris palju tähelepanu regionaalpoliitikale. Ka koalitsioonikõnelustel seisime me üheskoos selle eest, et vaadata üle KredExi ja MES‑i meetmed: mida on võimalik teha, et inimestel ka väiksemates kohtades oleks võimalik paremini nendest meetmetest [toetust] taotleda? Tean, et ka taristuminister tegeleb nende küsimustega. Siin on olnud üleval küsimus üürimajade ehitamisest või selle programmi jätkamisest. Ka see on tegelikult täna töös ja ettevalmistamisel, võib-olla natukene muudetud kujul, aga juba 20 omavalitsust on avaldanud soovi selle meetmega liituda. Kõik need teemad tulevad. MES‑is ehk Maaelu Edendamise Sihtasutuses, mis on meie haldusalas, vaatame pidevalt otsa võimalustele, kuidas nii ettevõtjad, aga ka maapiirkonda asuvad inimesed saaksid lihtsamini laenu.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kolmanda endise regionaalministrina järjest küsin. Minu küsimus on selline. Nii siin saalis kui ka ministeeriumides langetavad väga paljud otsused ennekõike Harjumaal elavad inimesed. Nemad kogevad seda elu, mis on siin, näevad neid arendusi, tunnetavad seda korteriturgu, vabade töökohtade turgu, mida kahjuks enamikus Eesti piirkondades me ei näe ja millest me vaid unistame. Minu küsimus on selline: kas te saate kinnitada, et seni, kuni me ei suuda viia riigi töökohti kaugematesse piirkondadesse, Tallinnast välja, vähemalt ametnike välitööde mudel Eestis jätkub?

Aitäh! Olles ise selle mudeli loomise juures olnud, ma arvan, et see on väga hea võimalus tegeleda ebavõrdsuse vähendamisega. Ma loodan, et ka minu meeskond on valmis selle mudeliga jätkama. See ei ole midagi, mida rahastab Euroopa või kuhu võetakse projektijuhid. Need on meie enda inimesed, kes seda kõike koostöös kohalike omavalitsuste ja ministeeriumidega organiseerivad. Ma loodan, et see jätkub. Aga ma olen nõus selle probleemipüstitusega, et tihti ei ole otsustajate seas inimesi, kes tunnevad kõiki neid tingimusi, millega väikestes kohalikes omavalitsustes tuleb hakkama saada. Nii et ma loodan, et lisaks ametnike viimisele sinna külastavad ka saadikud ja ministrid eri piirkondi. Ma näen, et vähemalt valitsuses olevad ministrid seda teevad. Kindlasti kutsun siin saadikuid üles tegema seda erinevate fraktsioonivisiitide raames või minema niisama külla ja küsima, kuidas läheb. Ma arvan, et mida suurem see teadlikkus on, seda paremaid otsuseid me üle Eesti teeme. Omalt poolt kindlasti jätkan seda nügimist ja loodan, et [jätkame] ka ametnike välitöid. Plaanis nende lõpetamine igatahes ei ole.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tõepoolest, regionaalsed toetused on olnud meie regionaalpoliitika lipukiri, aga mina väidan, et nendega jätkates läheme me päris probleemidest mööda. See ei ole kaugeltki enam lahendus, vaid justkui mingi paluke – me ju midagi teeme. Minu küsimus tuleb seoses Kagu-Eesti ettevõtjate appikarjega selsamal laenude teemal. Selles piirkonnas me nii palju laenu ei anna. Kas teie ärimudel eeldab elektriühendust? Kui [eelmine] peaminister käis [sealsete elanikega] kohtumas, siis tuldi sealt tagasi pealkirjaga, et Kagu-Eestis elavad kurjad inimesed. Tegelikult ei ole Tallinnas vist kunagi mõistetud Eesti regionaalset eripära ega Eesti regionaalpoliitika sisu. Mida valitsus nüüd strateegiliselt teeb, et päriselt oleks võimalik maapiirkonnas elada ja ettevõtlik olla, sest toetusmeetmetest kahjuks enam ammu mingit tolku ei ole?

Aitäh selle väga tabava küsimuse eest! Ma selles mõttes olen nõus, et me oleme teinud võib-olla ka regionaalpoliitikas liiga palju meetmetepõhist poliitikat. Nagu ma oma kõnes ütlesin, kõigis valdkondades, mida me avalikus sektoris juhime, veame, peavad erinevad osapooled oma otsustes arvestama alati ka regionaalpoliitikaga. Kui me ei hakka sotsiaalküsimustes, haridusküsimustes ja julgeolekuküsimustes tegelema ka regionaalsete väljakutsetega, siis me oleme nende meetmetega järgmise mõne aasta pärast tõesti seal, kus me oleme praegu. See on selline põhimõtteline muudatus, mida ma proovin ministeeriumis läbi viia, et me julgeksime sekkuda nendes küsimustes, mille puhul me näeme, et me teeme tegelikult piirkondadele kahjulikke otsuseid. Jah, siin on juba välja toodud mõned teemad, mis on mõjutanud väga paljusid piirkondi. Aga tulevikus, kui me saame ära hoida suuri kahjusid, siis me peame seda kindlasti tegema. Ja ma väga loodan, et ka siin komisjonides puudutavad arutelud erinevate eelnõude, määruste ja muudatuste üle regionaalset aspekti. Siin saalis on palju minu eelkäijaid ja inimesi, kes on pidanud kohalikes omavalitsustes seisma nendesamade küsimuste eest, mille eest mina täna siin seisan. Nii et ma väga loodan, et te tulete appi ja me muudame seda põhimõtet, nii et me ei teeks meetmetepõhist regionaalpoliitikat, vaid regionaalpoliitikat kõikides valdkondades.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Teie viimane vastus läks nüüd täpselt sellesse [teemasse], mille kohta ma tegelikult küsida tahtsin. Just seesama, millele te viitasite ka oma sõnavõtus ja millele on siin viidanud head kolleegid, Madis Kallas ja Jaak Aab enne teda, et regionaalpoliitika ei ole mingi asi iseenesest, eks ole. [Ei ole] nii et teie ministeerium või riigihalduse minister justkui kuskil omaette ajab seda ja ülejäänud ministrid keskenduvad oma valdkondadele. Kuidas teile tundub, kas sellest põhimõttest on ka laiemalt aru saadud? Üks asi on poliitikud, teine asi on avalik sektor laiemalt. Kohati jääb mulje, et kui öeldakse, et kuskil on kärpeülesanne või efektiviseerimisülesanne, või kui mõni ütleb, et ajab taga kvaliteedi tõusu, siis väga kergesti ja kiiresti regionaalpoliitiline loogika ununeb. Enda [kogemuse põhjal] võin ka näite tuua: tervishoius samuti ikka vaadatakse, kas saaks mõne haigla kinni panna, muud taolist. Mul on hea meel, et tänane minister on kinnitanud, et meil jääb 20 HVA haiglat, nii nagu minu ajal. Kuidas seda arusaama inimesteni rohkem viia? Mitte ainult tipp-poliitikuteni, vaid laiemalt avaliku sektori ametkondadeni ja riigiasutusteni. Ei ole niimoodi, et kui on vaja kärpida, siis hakkad kuskilt kaugemalt pihta ning Tallinn ja Tartu jäävad nagu ainsana püsti.

Aitäh! Ma arvan, et me oleme teel selle mõistmiseni, et seda nii-öelda kultuuri muuta. Ma vabandan siin teiste valitsuskolleegide ees, kelle teemadesse ma olen pidanud avalikult sekkuma selleks, et seda trendi ja suhtumist muuta. Ma ei saa hoida suud kinni, kui me tegeleme, ma ei tea, huvihariduse kärbetega või räägime laste toidust. Need on need kohad, kus tulebki sõna võtta ja öelda, et ka regionaalpoliitiline aspekt on nendes küsimustes ääretult oluline. Ma arvan, et see võtab veel pisut aega, aga ma olen optimist ja ütlen, et me oleme teel sinnapoole, et seda mõistmist partnerites ja teistes ministeeriumides suurendada. Me peame olema ministeeriumis ise aktiivsed ja sekkuma, kui on vaja sekkuda, pidama debatte, pidama arutelusid ja vastama argumenteeritult küsimustele, mis meie partneritel tekkida võivad.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud minister! Ma küsin rohkem regionaalaspekti kohta, mitte põllumajanduslikust küljest. Me kõik teame, et edu, eriti kitsastes oludes, peitub koostöös ja sünergias. Aga kui me vaatame riigikaitse ja riigikaitse planeerimise otsuseid, siis kahjuks [näeme, et] regionaalaspektid on olnud väga nõrgalt kuulda või ei ole üldse. Näiteks Nursipalu: seal võitles Kaitseministeerium nagu üksi, kuigi tõi välja väga positiivsed aspektid. Teda oleks võinud toetada. Teine näide on Pärnu: lahkumas on politseikool, kunagi oli väeosa. Ja nüüd me teame, et kriisioludes võib sellise struktuuri olemasolu olla väga-väga oluline päästerõngas. Kuidas teha nii, et ka nendes suhteliselt autonoomsetes valdkondades regionaalaspekti rohkem esile toodaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et siin on jälle vastupidi: Kaitseministeerium ja kaitseminister peavad ka meid nendesse küsimustesse rohkem kaasama. Meie fookus, mis puudutab laiapindset riigikaitset ja julgeolekut, on eelkõige toidujulgeoleku tagamisel. Nagu ma ütlesin, meil on töös mitmed olulised projektid, et varustuskindlust suurendada. Samamoodi kiideti valitsuses heaks laiapindse riigikaitse kava, kus on sees ka üks selline meede, et Päästeameti eestvedamisel parandatakse kohalike omavalitsuste võimekust ja teadlikkust kriisidega hakkama saamiseks ning töötatakse välja kohalike omavalitsuste kriisimudelid. Need on küsimused, millega me tegeleme. Ühe teema puhul leidsime päris olulise koostöökoha kaitseministriga, rääkides sigade Aafrika katkust. Selleks, et selle [levikut] ära hoida, kütitakse päris palju loomi ja lõpuks jäävad jahimeestele kätte konservid, millega ei ole hetkel kuigi palju teha. Ma proovisin kaitseministriga läbi rääkida selle, miks ei võiks neid konserve võtta kasutusele Kaitseväes, seal meie varustuse parandamiseks. Nii et kokkupuutepunkte on. Aga ma arvan, et see on kindlasti hea tähelepanek, milles võiks koostööd veel suurendada ja parandada. Ma kindlasti tegelen nende teemadega, et kriisikindlust ja varustuskindlust ministeeriumis tõsta, ja vaikselt loome omalt poolt seda võimekust. Meil on ka inimene, kes oskab nendel teemadel nii meie maja sees rääkida kui ka teiste ministeeriumidega läbi rääkida. Kui siin on häid ettepanekuid, siis olen kindlasti avatud ja valmis kuulama.

Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Faktilise märkusena olgu öeldud, et politseikolledž ei ole Kaitseministeeriumi valitsemisalas – võib-olla riigikaitsekomisjonis oleks see asi leidnud juba positiivse lahenduse –, see on ühe teise ministeeriumi valitsemisalas. Aga mu küsimus on ühistranspordireformi kohta, mida kavandatakse. Nagu ma olen aru saanud, selle arter on raudteeühendus. Mis soovituse te annate Pärnu elanikele? Pärnus raudteed paraku ei ole, aga ma lugesin, et suure hooga ehitatakse raudteed hoopiski Haapsallu. Ja siis on valitsus ka ambitsiooni alla tõmmanud, et äkki ehitaks Rail Balticu, ma ei tea, aastaks 2029 ainult Pärnuni. Siis see oma strateegilist eesmärki ei täida. Ma Hiiumaa kohta ei küsi, sest seal pole kunagi raudteed olnud, aga Pärnumaa kohta küll.

Aitäh! Tõesti on tehtud põhimõtteline otsus, et meie ühistranspordi põhivõrk on raudteevõrk. Ja Haapsalu on kindlasti üks nendest olulistest suundadest, mis tuleb välja arendada, et seda põhimõtet järgida. Millises ajalises tempos, see tuleb läbi rääkida. Teatud sammud oleme juba teinud ja lähiajal soovime teha veel mõned olulised sammud selles suunas. Nüüd, mis puudutab ühendust Pärnuga, siis Rail Balticu valmimisel – hetkel on selleks [aastaks] pandud 2030 – valmib ka ühendus Pärnuga. Ja meil on Kliimaministeeriumiga töös ettepanek luua võimalus [rajada] Pärnu ja Tallinna vahele regionaalne liin. Me peame jõudma lähiajal selles küsimuses kokkuleppele, et siis tellida ära vastavad rongid, mis oleksid viie-kuue aasta pärast Eestis olemas. Nii et see teema on aktiivselt ministeeriumide laual ja ma arvan, et Rail Baltic on hea koht, kus on võimalik [probleemid] ära lahendada. Kuidas ja millal see trass kus valmis saab, seda oskab taristuminister kindlasti paremini selgitada. Aga ma saan aru, et Eesti on olnud siin ikkagi päris tulemuslik, nii et neid ajagraafikuid, mis on tehtud, on ikkagi võimalik [järgida] ja seatud eesmärgid selleks ajaks täita.

Maido Ruusmann, palun!

Aitäh, hea juhataja! Auväärt minister, aitüma hea ettekande ning regionaalpoliitika murede ja rõõmude [jagamise] eest! Aga küsimus on selline. Teatavasti on Eesti ebavõrdsus läinud kaldu niimoodi, et Kagu-Eestist on saanud üks kõige vähem jõukaid piirkondasid. Olles ise läkitatud siia Kagu-Eestist, on mu mure tõsine. Lisaks sellele, et inimesed peavad madalate töötasude pärast piirkonnast lahkuma, tõi kapo teatavasti see aasta oma aastaraamatus välja, et see ebavõrdsus on põhjustanud ka julgeolekuriski. Mida teie arvate, kas Kagu-Eesti tuleks võtta fookusesse ning samalaadselt Ida-Viruga on vajalik ja mõistlik eriprogramm? Sellepärast, et kuidagi peab sellest üle saama, aga tavapärased [meetmed] ei tööta. Ja teine küsimus: kas [lahendus] võiks olla tulevikus näiteks eurotoetuste jagamisel jaotada [Eesti] mitmeks piirkonnaks?

Aitäh! Jaa, ma olen seisukohal, et Kagu-Eesti küsimus on täna väga kriitiline. Ma olen juba oma eelnevates rollides regionaalpoliitikaga päris palju kokku puutunud. Alati on olnud nii, et Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti on mõlemad need, mis silma paistavad. Ütleme nii, et kui me jõuame kokkuleppele, siis ma arvan, et Kagu-Eestile on mõistlik teha täiendav programm. Praegu on väikeses mahus Kagu-Eesti programm olemas, aga ma olen nõus, et kui me soovime põhimõtteliselt midagi muuta, siis see kindlasti piisav ei ole. Ma arvan, et üks võimalustest – neist andsin ma ka oma kõnes väikese ülevaate – on needsamad arengukoostöölepped. On sellised teemad ja murekohad, mida ei ole võimalik enam kohaliku omavalitsuse või isegi maakonnaga ära lahendada. Ma arvan, et kui me vaatame Kagu-Eestile otsa, siis me võiksime vaadata otsa sellele piirkonnale tervikuna, sellele, mida me saame üheskoos seal kohapeal ära teha. Ja võib-olla on arengukoostöölepped need, mille kaudu [võiks] vaadata, mida me võiksime Kagu-Eestis teha, mis on ühised eesmärgid. Enne, kui minna mingit programmi tegema ja raha investeerima, tuleb kindlasti läbi mõelda, mis on kõige kriitilisemad kohad ja mida me saaksime teha. Aga olles lugenud seda Kagu-Eestist tulnud väga kriitilist kirja, tundub mulle, et jah, võib-olla Kagu-Eestis võimenduvad need teemad rohkem, aga tegelikult on seal välja toodud probleemid ka teistes piirkondades. Kui me suudaksime need lahendada üle Eesti, siis me aitaksime kindlasti ka Kagu-Eestit. Olgu need planeeringud, elektriga ühendatus ja nii edasi – need teemad on meil tegelikult igal pool laual. Aga ma arvan, et see, kas meil on võimalik suunata sinna rohkem ressursse, sõltub ühisest heast tahtest. Ma olen proovinud väikeste sammudega leida lahendusi küsimustele, mis on Kagu-Eestis üleval. Oleme mitmete teemade puhul valitsuses Kagu-Eesti probleemi käsitlenud, seda, kuidas otsused mõjutavad ka Kagu-Eestit. Mul on hästi hea meel, et sealsed kohalikud omavalitsused annavad aktiivselt märku, mis on nende seisukoht ja arvamus, enne kui me otsuseid teeme. Ma pakun välja, et me võiksime istuda ühiselt maha ja arutada, mida teha. Ma saan aru, et ees seisab 12 arutelu, kus erinevate valdkondade eestvedajaid rohkem kokku [tuuakse]. Ma olen valmis seal väga aktiivselt osalema. Nähes seda, mis muudatusi on üks fond Ida-Virumaale kaasa toonud, ma arvan, et sellistest asjadest saab olla ainult kasu. Aga küsimus on loomulikult ressurssides.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Tulen ka ühistranspordireformi juurde. Kõigepealt markeerin, et te olete sinna kirjutanud targasti: püüame korrastada ja parandada. Siis tagantjärele, kui hindama hakkame, saab ju öelda, et te püüdsite, aga tulemus on nagu on. Aga küsimused on kahe nurga alt. Kas te saaksite natuke avada, mis on need meetodid, vahendid või tegevused, millega te seda sünkroniseeritust parandada plaanite? Ja teine küsimus on see. Selleks, et kulu reisija kohta väheneks, peaks reisijaid rohkem olema. Võtame kas või Eesti üldised demograafilised näitajad, aga ka selle, et lisaks üldisele kehvale seisule Eestis on veel see [probleem], et Tallinn jätkuvalt kasvab ja ülejäänud piirkonnad tühjenevad – mis on siin ministeeriumi mõtted? Kuidas kulu reisija kohta saab üldse alla minna, kui inimesi aina vähemaks jääb? Sisustage natuke seda punkti.

Aitäh! Võib-olla on see natukene valesti sõnastatud, sest tegelikult me juba viime ühistranspordireformi päris jõudsalt ellu. Aga mis on need erinevad tegevused, mida me praegu [teeme], mis on töös? Esiteks loomulikult see, et erinevad transpordiliigid peavad tegema omavahel rohkem koostööd. Hetkel on nii, et rong jõuab jaama, kui buss on juba läinud, piltlikult öeldes. Siinkohal oleme planeerinud järgmisel aastal vaadata üle kõikide maakondade [ühis]transpordi liinivõrgud, et leida sellised kohad üles ja leida üles ka need kohad, kus rong ja buss üksteist dubleerivad. Need on efektiivsuse [parandamise] kohad. Ja teatud kohtades [tuleks] tuua tagasi kommertsliinid. Kui meil oli tasuta ühistransport, siis kommertsliinid lahkusid väljakult. Nüüd on nii, et kuna see enam ei jätku, siis nad võiksid tagasi tulla nendes kohtades, kus see on võimalik, ja riigi ressursse võiks suunata sinna, kus kommertsliinid ei toimi. Teine [eesmärk] on see: me tahame liikuda üle taktipõhisusele, et suuremate maakonnakeskuste vahel oleks taktipõhine transport ehk oleks teada, et konkreetsel kellaajal tuleb sinna kas buss või rong. Mis puudutab väiksemaid piirkondi, siis hetkel me näeme tihti seda, et buss küll jõuab väiksematesse kohtadesse, aga teeb väga suure ringi väga väikese arvu inimestega. Seal on plaan minna üle vajaduspõhisusele. On mitmed näited Pärnumaalt ja ka Saaremaal rakendatav piloot[projekt] on toonud häid tulemusi. See on see, millega me kindlasti edasi läheme. Samamoodi vaatame üle ühistranspordikeskuste toimimist. Täna on meil peamiselt maakonnapõhised ühistranspordikeskused. Kuidas [tagada], et need omavahel rohkem koostööd teeksid? Sest väga palju ühistranspordis on seotud ka maakondadeülese liikuvusega. Seda me teeme juba sellel aastal ja muudatusi plaanime ellu viia järgmisel aastal. Eesmärk ei ole mitte tuua eksperte kohapealt ära, vaid tekitada omavahelise koostöö platvorm. Ma toon veel välja koostöö Tallinnaga. Nagu te ka õigesti ütlesite, väga palju mõjutavad ühistransporti just Tallinn ja Harjumaa. Proovime leida linnaga rohkem koostöökohti ja võtta ära dubleerimisi. Ja viimaks see, mis kindlasti hakkab väga palju mõjutama inimeste mugavust ühistranspordis: me oleme juba valmistanud ette hanked, mis puudutavad ühtse piletisüsteemi loomist. Hetkel ei ole võimalik valida transporti punktist A punkti B ja osta pilet [ühekorraga], sest erinevatel transpordiliikidel on oma süsteemid. Meie eesmärk on tekitada keskne süsteem, mis muudab ühistranspordi inimesele mugavamaks ning mis lõppkokkuvõttes hakkab meile andma rohkem infot selle kohta, kuidas inimesed liiguvad ja kuidas ühendusi paremaks teha. Ja viimasena siin reas: kindlasti oleme valmis tulema ka fraktsiooni tutvustama teile detailsemalt, mis need muudatused on. On [plaanis] vaadata üle ka hanked, mida viivad ellu ühistranspordikeskused, see, kuidas muuta neid soodsamaks selleks, et me saaksime vajaduse korral ühistransporti tihendada või hoida ühistranspordi hinna mõistlikul tasemel, et inimesed ei otsustaks auto kasuks, vaid ikkagi liiguksid ühistranspordis. See on lõpuks ka keskkonnasäästlikum.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud minister! Jõudsimegi lõpuks sinna, mille kohta küsimuse tahtsin püstitada. See on nagu kilplaste riik, eks ole. Teete automaksu, et inimesed peaksid autodest loobuma, aga eriti regionaalselt perifeersetes piirkondades ei olegi [peale auto kasutamise] muud võimalust liikuda punktist A punkti B. Siis hakkate ehitama mingisugust küll nõudepõhist, küll taktipõhist – ma ei tea, mis teil kõik need uussõnad on – ühistransporti, mis tegelikult ei tööta nii, nagu inimestel vaja on. Ja nüüd me saime aru, et eesmärk on autod ära kaotada. Noh, see on puhas ideoloogia, ega siin midagi teha ei ole. Hea kolleeg Ruusmann ütles, et tema on Kagu-Eestist valitud. Mina olen Lääne-Eestist valitud. Ma kuulsin, et Haapsalu raudteega tahetakse edasi minna. Vot Haapsalu raudtee oleks tegelikult juba ammu valmis olnud, kui Kaja Kallase esimene valitsus ja ka kõik järgmised valitsused ei oleks neid projekte põhja lasknud, mille meie omal ajal algatasime. Väga kahju. Aga hea on kuulda, et te vähemalt mõtlete Haapsalu raudtee projekti juurde tagasi tulla.

Teie aeg!

Ikkagi, ka ääremaade inimestel ei ole vaja programme, arengukavu, hankeid ega midagi. Ääremaade inimesed tahavad lihtsalt elada, nad tahavad, et nad saaks liikuda, et neil oleks tööd ja leiba ja kõike. Ma siis küsin.

Teie küsimus.

Maido Ruusmann [küsis], mida teil on Kagu-Eesti inimestele öelda. Mina küsin, mida on teil minu valimispiirkonna ehk Läänemaa, Saaremaa ja Hiiumaa inimestele öelda.

Aitäh! Me ei jõua kunagi nii kaugele, et me enam autoga ei liigu. Oma sõnavõtus ei maininud ma kordagi, et me proovime inimesed autodest täielikult välja saada. Olles ise pärit väikesest kohast, kus minu pere, minu vanemad on [siiani], tean ma väga hästi, et ega ema teistmoodi arstile ei saa, kui et isa peab ta sinna ikka autoga kohale viima. Aga meil on väga palju neid sihtrühmi, kes ei liigu ise autoga. Need on lapsed, kes lähevad kooli, need on eakad, kes peavad saama poodi, arstiabi juurde või muude avalike teenusteni. Nii et selles mõttes, nende sihtrühmade jaoks on ühistransport väga oluline. Teisest küljest, käies Eestis väga palju ringi, [näen, et] paljud pered elavad autovaesuses just nimelt sellepärast, et peres ei pea olema mitte ainult üks auto, vaid kaks autot, selleks et jõuda vajalikesse kohtadesse. Kui me soovime, et inimesed oleks vabad oma valikus, kas nad lähevad elama Läänemaale, Saaremaale või Hiiumaale, siis on ühistransport see, mille me peame saama korda nii, et inimestel on võimalik liikuda. Aga ma tunnistan, et nende muudatuste puhul on teatud kohad, kus me peame liikumiskultuuri muutma. Kui seni on olnud võimalik ka väga väikestest kohtadest saada kas või kord päevas bussiga linna ja on teada, et buss tuleb, siis tulevikus, ma arvan, me peame liikuma sinna suunas, kui me räägime ka vajaduspõhisest ühistranspordist, et inimene planeerib oma tegevusi ette. Kahjuks on see suund. Me oleme väike [riik], aga ma arvan, et piisavalt suur selleks, et tagada ühendatus erinevate piirkondade ja kohtade vahel. See teema ongi väga kompleksne. Olen kindlasti valmis tulema ka teie fraktsiooni, et rääkida lähemalt ühistranspordireformist, vastata küsimustele ja kuulda teie tagasisidet.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Jäi kohe kõrvu teie väide, et inimesed ei peaks sõitma autoga, vaid liikuma ühistranspordiga, kuna ühistransport on keskkonnasäästlikum. Mina olen sõitnud maal ühistranspordiga. Ma arvan, et suure bussiga üht inimest vedada ei ole keskkonnasäästlik. Me ei pea selle koha pealt vaidlema hakkama. Aga minu küsimus puudutab pigem seda, mida see vajaduspõhine transport tähendab. Te natukene vihjasite, aga selgitage täpsemalt, mida kujutab endast vajaduspõhine ühistransport.

Aitäh! Ma tegelikult väga tunnustan seda kriitikat, mis te tegite, et üks inimene bussis ei ole keskkonnasäästlik. Ma ei oska põhjendada, miks minu eelkäijad on teinud selliseid otsuseid. Praegu on tõesti nii, et ühistranspordisüsteemis tagame meie ühistranspordi korraldajatele vajalikud ressursid, aga sealt saadav piletitulu tuleb riigile. Me küll suuname selle ühistransporti, aga nendel, kes seda ressurssi konkreetselt rakendavad, ei teki tegelikult motivatsiooni mõelda läbi see, et ei ole mõistlik, kui inimene sõidab üksi suures bussis. See on see, mida me ühistranspordireformi tehes kindlasti proovime muuta. Aga kahjuks on siiamaani see põhimõte olnud. Ma ei tea, miks. Ja teine küsimus oli? Vabandust. (Evelin Poolamets koha pealt: "Vajaduspõhisus.") Vajaduspõhisuse eesmärk on see, nagu ma ütlesin, et suuremate keskuste vahel oleks regulaarne bussitransport. Väiksemate kohtadega on nii, et on pakutud välja konkreetsed ajad, millal ühistransport asulasse tuleb, ja inimene peab andma omalt poolt märku, mis on see ajavahemik, millal ta soovib ühistranspordiga liikuda ja millisesse punkti. Selleks me loome hetkel ühtset piletisüsteemi, kus – me loodame – on võimalik neid broneeringuid teha. Aga kindlasti jääb teatud aja jooksul võimalus füüsiliselt helistada ja endale aeg broneerida.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees, selle lahke võimaluse eest! Lugupeetud minister! On erinevaid põhjusi, miks inimesed jäävad maapiirkondadesse, väikelinnadesse või kolivad ära, neid kõiki lahata ei jõua. Küll aga on kindlasti üks oluline märksõna töökohad. Siin levib laialdaselt üks Kagu-Eesti ettevõtjate kiri seoses laenude saamisega, ettevõtluse alustamisega ja kõige muuga. Kui võtta [arvesse] ka, ma ei tea, kiire internet ja piisavad elukohad, siis kuidas teie võtaksite kokku, mis on need turutõrked või üldised tõrked, mis on regionaalpoliitikas praegu kõige kuumemad, on see seesama ettevõtluse alustamine, elukohtade puudumine või [midagi muud]? Ja mis on see, mida me saaksime teha ja mida teie saaksite teha, et need turutõrked kõrvaldada?

Aitäh selle küsimuse eest! Mitmed aspektid on kindlasti selles arutelus juba kõlanud. Aga ma toon näite eelmisest nädalavahetusest, kui ma käisin Uhtnas, mis on üsna väike koht Lääne-Virumaal. Seal on kohalik omavalitsus loonud koostöös eraettevõtjaga sellise elu[piirkonna], kus on pandud püsti väga uued ja peredele hea elukeskkonnaga majad. Kui alguses töötati välja infra ja loodeti, et pered tulevad ja ehitavad majad ise, siis lõpuks jõuti ikkagi selleni, et kinnisvara arendati lõpuni välja ja siis kutsuti sinna peresid. Nüüd on seal kaheksa peret. Nad on tulnud elama Uhtnasse, väikesesse kohta, mis asub pooleteise tunni kaugusel Tallinnast. Kui ma nendega suhtlesin ja küsisin, miks nad seda tegid, miks nad tulid – tegelikult väga paljud tulidki ära Tallinnast, Rakverest, suurematest linnadest –, siis nad ütlesid, et nende jaoks oli oluline elukeskkond, nende jaoks oli oluline, et seal oleks kool, et seal oleks lasteaed, et seal oleks kogukondlik tegevus ja kultuurielu ning ka huviharidus lastele. Oluline oli ka see, et seal oleks pood. Väga paljud nendest peredest ütlesid, et neil on võimalik teha mingil määral kaugtööd, internet seal toimib. Tegelikult on Uhtna ja Rakvere vahel olemas väga hea transpordiühendus, nii et lapsed, kes ei leia endale kohapeal piisavalt head või sobivat huviharidust, lähevad Rakveresse. Ma arvan, et kõik need erinevad aspektid [mõjutavad seda], et oleks olemas [sobiv] elukoht. Siin on oluline vaadata üle kõik meetmed, mis meil on, see, kuidas on võimalik laenu saada ja kuidas on võimalik kohalikku omavalitsust toetada nendes planeeringutes, et oleks võimalik selliseid nii-öelda uusasulaid tekitada. Ja kindlasti on [tähtis] ka see, et on võimalik olemasolevat kinnisvara teatud määral renoveerida ja üürimajasid ehitada, kui kohalikul omavalitsusel on see soov. Täna me teame, et väga paljudel kohalikel omavalitsustel on see soov olemas. Nii et kindlasti ei ole ühte võluvitsa, on väga palju erinevaid aspekte, mis lõpuks loovad selle keskkonna, kus ettevõtja tahab toimetada ja luua töökohti, aga mille kohta ka inimene ütleb, et olgu, ma jään siia või ma tulen siia. Jah, ühte võluvitsa ei ole, need erinevad aspektid on siin juba kõlanud. Ja ma ütlen, et kõik need teemad on täna töös. Mõned küsimused on eriti muret tekitavad, mõnedes küsimustes oleme saanud juba esimesed sammud tehtud või kohe-kohe teeme.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab Eesti regionaalset kultuurilist mitmekesisust, mis haakub ka teie eelmise ministriametiga, nimelt puudutab saarlasi, setosid, võrokesi ja mulke. Me teame, et nende jaoks on erinevad riiklikud toetusmeetmed. Minu küsimus on, kuivõrd teie ministeeriumi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi pilk ulatub nende teemadeni. Kui kaua kestab ebavõrdne kohtlemine? Ma võrdlen nüüd Võru Instituuti, mis on riigiasutus ja saab raha otse riigieelarvest, ja näiteks Mulgi Kultuuri Instituuti, kes peab ennast rahastama projektide ja igasugu muude palvekirjade kaudu? Kas siin on loota stabiilsemat lähenemist riigi toetuse puhul? Ma ei pea silmas mitte sellist võrdsustamist, et võtame nüüd võrokestelt ära ja anname mulkidele juurde, vaid ikka seda, et võrdne kohtlemine on tagatud stabiilse rahastamisega.

Aitäh! Taustaks ütlen, et on erinevad piirkonnad, kes saavad ressurssi Kultuuriministeeriumi kultuuriprogrammide kaudu – kihnlased, võrukad ja mulgid, keda te juba mainisite –, ja samamoodi on piirkondlikud meetmed olemas Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis. Nende eesmärgid ei kattu, need pigem toetavad üksteist. Aga tõesti, ka praeguses töös olen tihti puutunud kokku küsimusega, miks neid programme ei ole kõikides Eesti piirkondades. Esimene vastus on see, et me vaatame praegu Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis neid piirkondlikke programme üle, seda, kas on mõistlik jätkata neid nii või teha seal teatud muudatused. Esiteks on õigluse küsimus, teiseks see, et see ressurss, mis nendes programmides on, ei ole suur. Kas on mõistlik läheneda nii või [peaks] meil olema ikkagi üle-eestilised meetmed, kust on kõikidel piirkondadel võimalik vajalikke ressursse küsida? See, kas muuta teatud asutused riigiasutusteks või anda neile stabiilsem rahastus, sõltub ju kõik riigieelarve võimalustest. Ja olles isegi käinud sealsamas Mulgimaa keskuses, olles teinud seal ka talguid ja korrastanud ümbrust, enne kui ehitus peale hakkas, ei saa ma siiski lubada, et riik selle stabiilse rahastuse loob, sest eelarve võimalused meil seda lihtsalt ei võimalda. Aga ma arvan, et nende rahastussüsteemide korrastamine on küll see, mida ma tahaksin ministeeriumis teha ja mis on hetkel minu võimuses.

Aitäh ministrile! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised, sõna saavad fraktsioonide esindajad. Kõigepealt Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Esimese asjana loomulikult tahan tänada regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartmani vapra esinemise eest. Tõesti, küsimusi oli palju. Piret Hartman oli meie ees ettekandega, kus ta keskendus võimalustele vähendada regionaalset ebavõrdsust ning tugevdada põllumajandust, toiduharidust ja toidujulgeolekut. Väga palju probleeme tõi välja, kahjuks aga lahendusi mitte. Alustame nendest punktidest, mida ta oma kõnes käsitles. Kodumaise toidutootmise kestlikkuse ja konkurentsivõime parandamine – kuidas me sellega tegeleme? Alustaks sellest, et aitaks ettevõtet nimega Tartu Agro. Probleem on tegelikult suur. Me teame, et maavaidlus käib, ettevõttel 2025. aasta novembrikuus leping lõpeb. Ettevõte annab tööd enam kui sajale inimesele. Loomulikult, need mahud, mis seal on, on ka ääretult suured, lisaks saab Tartu biometaani. Siiamaani ei ole miskipärast sellele küsimusele väga konstruktiivselt lähenetud. Ma siiralt pöördun ministri poole: võtke see asi südameasjaks, lahendage see asi ära. Meil on vaja seda ettevõtet. Vastasel juhul see ettevõte lihtsalt hääbub, need inimesed jäävad loomulikult töötuks ja tekivad muudki probleemid. See on see, mis puudutab kodumaise toidutootmise kestlikkust. Probleem on põllumeeste ebavõrdne kohtlemine ja ausa konkurentsi puudus Euroopas. Jah, me oleme seda teemat ju mitu korda käsitlenud. Siin ongi see küsimus, mispärast näiteks Leedu, Poola ja Läti suudavad oma põllumehi ja kogu seda sektorit toetada, aga meie oleme tagaajaja rollis. Loomulikult on sellele kogu aeg tähelepanu juhtinud ka Eesti[maa] Talupidajate Keskliit ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda. Lahendusi tegelikult täna välja ei pakutud. Mille minister välja tõi? Et me võiksime arutada toidu käibemaksu langetamist. Me oleme selle ettepaneku kolm korda teinud. Kolm korda on Eesti Keskerakond selle ettepaneku teinud, tõenäoliselt on seda teinud ka teised fraktsioonid opositsioonist. Sotsiaaldemokraadid on koos oma partneritega Eesti 200‑st ja Reformierakonnast järjepidevalt seda maha hääletanud. Järjepidevalt! Aga siinsamas regionaal- ja põllumajandusminister soovitab meile seda. Mina küll ei saa aru, mis siin toimub. Ühest küljest minister soovitab, teisest küljest see erakond, kuhu minister kuulub, hääletab selle maha. Kuidagi kahepalgeline on see asi. Siis tõi minister välja asjaolu, et meie elanikud tarbivad aina rohkem ja rohkem toitu, mis tuleb välismaalt. Kohutav. Samas, valitsus tõstab järjepidevalt tarbimismakse, et toidu hinna tõusu soodustada. Ja see on probleem. Ma saan aru, et ministrile on jõudnud kohale, et see on probleem ja et kui tarbimismakse tõstetakse, siis see väljendub ikkagi ka toidu hinnas. Toidu hind on 40% kasvanud – siin on see mure välja toodud, aga lahendust ei ole. Siis oli juttu, et tasuta koolitoit peab jääma. (Lööb rusikaga vastu kõnepulti ja lambivalgus puldis läheb eredamaks.) Vot, näe, tuli läks ka põlema. Loomulikult on see õige lähenemine. Heli läks ka paremaks. (Naerab.) Ma palun lisaks kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega siit ka tuleb, nii et koos põleva lambiga on kolm minutit teie. Palun!

Teiselt poolt me ju väga hästi teame, et ega tasuta koolitoitu enam ei ole. Lapsevanemad maksavad praegu valdavalt lisaks riigi dotatsioonile, sellepärast et riik ei eraldanud koolitoidu jaoks [piisavas] mahus raha. Ja jällegi, Keskerakond on esitanud mitmeid kordi eelnõusid, kus on just nimelt palunud tõsta koolitoidu [toetust], summasid, mis sinna lähevad. Eraldisi tuleks suuremaks teha. Ma arvan, et ka teised opositsioonijõud on täpselt sama teed pidi läinud. Aga jällegi, sotsiaaldemokraadid ja teised [koalitsiooni]partnerid, Reformierakond ja Eesti 200, on järjepidevalt need ettepanekud maha hääletanud. Ministril on see ettepanek täitsa olemas. Mina ei saa aru, miks küll valitsuskoalitsioon või Riigikogu liikmed, kes kuuluvad koalitsiooni, ei võta teid kuulda. Teeb nõutuks küll. Ma arvan, et minister ka noogutab, ütleb, et on täitsa nõutu praeguses olukorras. Nüüd, kui me räägime regionaalpoliitikast, siis andke andeks, aga ma arvan, et me kõik oleme juba aru saanud, et meil on kaks Eestit. Meil on kaks Eestit! Minu arust on väga hea näide Statistikaameti välja toodud [andmed]: oli küll hea uudis, et meie keskmine brutopalk kasvas üle 2000 euro, aga see on Tallinnas, Harjumaal 2093 eurot, samas Kagu-Eestis on 1390 eurot. Kagu-Eestis käis siit küsimustest läbi ka. Erinevus on drastiline. Me elamegi kahes Eestis, meil on kaks Eestit: on vaesemad ja on rikkamad. Ja see ongi hea näide puudulikust regionaalpoliitikast. See on pikemat aega [nii olnud]. See kindlasti ei saa olla praeguse ministri süü, aga ma ei näe ka seda, et selle just nagu uue jõuga, selle valitsusega, mis on juba poolteist aastat tegutsenud, oleks asjad paranenud. Siin on välja toodud ühistransport. No ma päris hästi ei saanud sellest aru. Me teame väga hästi, et transporti korraldavad ettevõtted kurdavad kogu aeg, et raha ei jagu. Tasuta ühistransport kadus maakondlikult ära, sõitjate arv vähenes. Ja siis veel öeldakse lisaks, et maksustame autod ka. Samas tõi minister väga hea näite, ta ju tunnistas, et maal ei ole võimalik ilma autota elada ja toimetada. Aga vaatamata sellele, et ministril on selge teadmine sellest, tehakse järjepidevalt otsuseid, mis halvendavad regionaalpoliitikat ja nende inimeste olukorda, kes elavad teistes kohtades kui Tallinn ja Harjumaa. Nii et olukord on väga halb. Ausalt öeldes ei kuulnud kahjuks lahendusi austatud ministrilt. Aga oli ka natukene valgust tunneli lõpus, vähemalt on ministril olemas oma seisukohad ja vaade. Kuid praegune koalitsioon ja teised valitsuse liikmed tõenäoliselt tema seisukohti kahjuks ei toeta. Aitäh teile! Jõudu!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Järgnevalt palun Eesti 200 fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Ando Kivibergi. (Ando Kiviberg küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Austatud minister, aitäh suurepärase ettekande eest! Head kolleegid! Ma tahan kitsamalt keskenduda kavandatavale ühistranspordireformile. Seal on mõned aspektid, mida ma tahan teiega jagada. Ma väga loodan, et meil õnnestub need koos lahendada. Nagu me kuulsime, Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium on algatanud mahuka ja idee kohaselt kindlasti tänuväärse reformi, mille eesmärk on muuta ühistranspordisüsteem ladusamalt toimivaks ja meelitada inimesi senisest rohkem kasutama busse ja ronge ning sõitma vähem autoga. See eesmärk on kahtlemata õilis ja loodetavasti ka saavutatav, kui tehakse õigeid asju õiges järjekorras. Aga mul on tuline kahtlus, olles natuke selle teemaga tutvunud, et see päriselt ei pruugi nii olla. Nüüd natuke isiklikust kogemusest. Umbes kümmekond aastat tagasi osalesin Viljandi linnapeana Viljandimaa Ühistranspordikeskuse rajamises. See oli see aeg, kui maavalitsused kaotati ja siis pidid kohalikud omavalitsused võtma ühistranspordi korraldamise oma piirkonnas enda kätte. See oli päris põnev aeg. Põhivastutus läks justkui riigi käest üle kohalikele omavalitsustele. Mulle tundub, et meil õnnestus, muidugi siiski koostöös riigiga, luua üsna ladusalt toimiv, kulutõhus ja muutustele kiiresti reageerida suutev süsteem. Ja see suudab toimida ka praegu niimoodi, et see võtab, muidugi võimaluste piires, oma inimeste vajadusi arvesse. Aga täna, sõbrad, on meil kahjuks õhus risk, et kavandatavate suurte ümberkorralduste käigus võib pesuveega lennata rentslisse ka titt. Praegu väljaspool Tallinna ja Harjumaad minu meelest küllaltki hästi toimivad kohalikud võrgustikud ähvardavad minna lammutamisele ja see ei ole minu hinnangul eriti tark asi, mida teha. Eesti 200 seisukoht on, et võiks teha asju – õigeid asju muidugi – õiges järjekorras. Vaja on esmalt uurida olemasolevat süsteemi, teha kindlaks tarbijate ehk sõitjate tegelikud vajadused ning alles seejärel kavandada lahendused. Olles neid reformi tutvustavaid materjale näinud, on mul tunne, et ümberkorraldajad, kes seda reformi kavandavad, on näinud maailmas mingisugust põnevat mudelit ja tahavad sedasama mudelit Eestis rakendada. Täiesti arusaadav, ainult et sellega on üks väike probleem: siin juba on üks mudel ja see on risti jalus. Mida reformi kavandajad plaanivad? Nagu mulle paistab, see risti jalus olev mudel eest ära koristada. Ja miks? Sellepärast, et reformi arhitektid usuvad, et regionaalsetel ühistranspordikeskustel põhinev süsteem on ajale jalgu jäänud ja et need piirkondlikud keskused ei taha omavahel koostööd teha ega ka arvestada rongiliiklusega, ja üleüldse, neid keskusi kokku liites on võimalik kindlasti ka tööjõudu kokku hoida. Millel see usk põhineb? Vastus on, et halvasti koos toimiva Tallinna ning Harjumaa ühistranspordi kogemusel. Ehk siis, Tallinnas asuvad reformi eestvedajad ja tagantlükkajad laulavad sellest, mida näevad, nagu jakuudid Leena jõe kaldal, on ju. Mida näen, sellest laulan. See, mis parajasti silme ees on, tundubki olevat kogu tegelikkus. Muidugi, kõige alarmeerivamalt mõjub kogu selle suure ümberkorralduse juures teadmine, et sõitjate rahulolu ei ole reformi selgelt sõnastatud eesmärk. On teenustele ligipääsetavuse kasv, on ühistranspordi kasutajate arvu kasv, on süsteemi kuluefektiivsuse kasv ja on keskkonnamõju vähendamine – neli eesmärki. Sõitjate rahulolu eraldi eesmärgina ei ole võimalik sellest plaanist välja lugeda. Kas aga ei peaks, sõbrad, olema see just peamine? Just see peamine, millest ühistranspordi korraldamisel peaks lähtuma. Sest loogiliselt mõeldes, kui püüelda sõitjate suurema rahulolu poole, siis kõik need teised, ülejäänud eesmärgid on ju isetäituvad. Sellest lähtuvalt oleks loogiline kõigepealt läbi viia kohalike inimeste sõiduvajaduste analüüs. See tähendab, et igas regionaalses teeninduspiirkonnas tuleks läbi viia mobiilside positsioneerimise uuring, [et näha], kuidas inimesed päriselt sõidavad autodega, ma ei tea, hobustega – millega kuskil võimalik on –, kuidas nad päriselt liiguvad. Ja siis me saame aru, kuidas neil on vaja liikuda. Praegu jääb mulle materjalidest mulje, et analüüsitakse seda, kuidas kohalikud inimesed kasutavad olemasolevat võrku, ühistransporti ja busse. Sellest, sõbrad, ei piisa. Missuguseks peaks tulevikus ühistranspordisüsteem muutuma? Ma saan aru niimoodi, et see peaks välja nägema umbes selline, et maakonnaliinid muutuvad tulevikus tõmbekeskustevahelisteks kiirliinideks, mida vahepealsetes peatustes teenindavad kohalikud [transpordi]ringid, sõitjad tuuakse ette. Kohalikud ringid või siis seesama nõudepõhine ühistransport kõlab igatahes väga uhkelt. Selle mõte on võimaldada kohalikele inimestele kiiremaid ühendusi oma kodukoha ja keskuse vahel. Täiesti arusaadav ja loogiline. Aga mis sellega suure tõenäosusega kaasneb? Need kohalikud ringid muutuvad milleks? Valdadesisesteks liinideks. Ja mis sellega omakorda kaasneb? Vastavalt seadusele on need siis kohaliku omavalitsuse vastutada ja nõuavad eelarve vaates kulu.

Teie aeg!

Jaa, ma kohe lõpetan. Nii et esmapilgul igati eesrindliku, õige idee elluviimine põrkub suure tõenäosusega banaalse takistusega: omavalitsustel lihtsalt puudub selle reformiga kaasatulemiseks raha. Ma väga tahan Eesti 200 nimel uskuda, et need kirjeldatud mured on pelgalt kahtlused ja reformi kavandajad on nendele muredele ...

Aitäh!

... juba ammu mõelnud ja terendavatele probleemidele toimivad lahendused leidnud. Nii et jõudu! Ja küll me saame koos hakkama. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Järgnevalt palun Reformierakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma võtan lisaminutid ka.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud minister! Head kolleegid saalis! Tundub, et regionaalpoliitika on kõikide poliitikate poliitika, ja selle tõttu ma arvan, et seda juttu jätkuks mul kauemaks. Aga aeg on limiteeritud ja ma keskendun kahele teemale: üks on toidujulgeolek ja teine regionaalareng. Selge on see, et toidujulgeolekust hakkasime riigis tõsisemalt rääkima mõned aastad tagasi. Me räägime sellest julgeolekuvõtmes, mitte sellest, et meie põllumehed on sadu aastaid osanud toitu toota ja toidutöötlejad seda valmistada. Aga räägime konkurentsist, mida minister ei maininud. Selle eelarveperioodi puhul on hästi oluline see, et meie otsetoetused on jõudnud praegu 80%‑ni Euroopa keskmisest. Me olime viimase perioodi lõpus 68% juures. Strateegiliselt on ääretult oluline, et järgmise perioodi läbirääkimistel me suudaksime saavutada kõrgema positsiooni, 90–95% võiks olla sihiks. Teine asi, mida siin puudutati, oli bürokraatia. Ainult üks [märkus] selle kohta. Olen suhelnud nii ettevõtjate kui ka ametnikega, kes selles süsteemis on. Minu arvates võiks üks võti olla see, et kui me teostame mingeid kontrolle või järelevalvet, siis see peaks olema riskipõhine. See tähendab seda, et kui ettevõtja on kenasti hakkama saanud, siis ei peaks teda iga aasta kollitama. Selles suunas tuleks Euroopas ja Eestis tervikuna liikuda. Minister ei maininud, et üks osa sellest, kuidas põllumehed toidutootmisel paremini hakkama saavad, on see, et tänane koalitsioonivalitsus on kokku leppinud, et aastani 2027 kehtib eridiislile minimaalne soodusmäär. Sellest on olnud põllumeestele kõige rohkem kasu, nad on seda alati kiitnud. Aga selle kulu riigile on üle 30 miljoni euro, kui me vaatame lihtsalt kulupoolt. Ei saa öelda, et mitte midagi ei ole selles süsteemis tehtud. Minister vist ei maininud ka seda, et erakorralised toetused, mida me oleme läbi aastate püüdnud ettevõtjatele maksta, pannes kaasfinantseeringu sinna kaasa, on üks osa sellest tööst, millega me üritame konkurentsi[võimet] tugevdada. Mitte alati ei puuduta see kõiki riike ja põllumehi, vaid neid piirkondi, kus on olnud ekstreemsemad olud, ja selge on see, et teraviljakasvatajatel Eesti eri piirkondades on olnud olud täiesti erinevad. Koolitoit ja tasuta koolitoit. Hämmastav on kuulda, et räägitakse tasuta koolitoidust. Isegi sellel hetkel, kui see loodi, ei räägitud tasuta koolitoidust – kuigi mõned poliitikud tahtsid sellest rääkida –, oli koolilõuna toetus. Kui me vaatame, kui palju on kohalikud omavalitsused selle toetuse määrale juurde pannud, siis me saame öelda, et mitte kõik ei ole tänaseks samaväärselt juurde pannud. See on minu jaoks suur murekoht. Selle murekoha mõte on see, et toidu kvaliteet hakkab pikas perspektiivis langema, õigemini, koolilõuna kvaliteet hakkab langema, sest selle raha eest ei ole võimalik seda pakkuda. Parim variant oleks see, et kogukonnad lepivad kokku, et riigi osa, kohaliku omavalitsuse osa ja tegelikult ka inimese enda osa loovad baasi selleks, et see toit oleks kvaliteetne, maitsev ja selle raiskamist oleks vähe. Teatud statistika ja numbrid ütlevad meile, et sellest võib raisku [minna] kuni 30%, mis on tegelikult suur kulu. Ei ole mõtet [nii palju] toota, kui me 10%, 15% või 20% sellest ära viskame. Sellesama asja juures julgen nimetada ka mahetoidu programmi. Kontrollikojal tuli just välja üks raport ja seda tullakse meile järgmisel kuul maaelukomisjoni tutvustama. See puudutab seda, et statistiliselt on Euroopas eesmärgiks võetud mahemaa osakaalu kasv kuni 25%-ni. Eesti oli selle poolest juba ammu enne seda ettepanekut tipus, 23% juures, aga meil tuleb seda toodangut toidulauale vähe. Siin on minu arvates teatud vastuolu. Me oleme seda enne ka komisjonis öelnud, et meie küsimus ei ole mitte maas, selles, kui palju seda on, vaid ennekõike selles, kui palju suudetakse anda toodangut, mis jõuab toidulauale. Ja hea on, et meil on maakondi, kus koolid ja lasteaiad on olnud aktiivsemad seda toetust taotlema. Nii et esimesed kogemused selle programmiga on paari aasta jooksul olnud positiivsed ja see peaks igal juhul jätkuma. Natukene kahju on mul sellest, et selle, mis puudutab riigihankeid ja kohaliku toidu võimalust jõuda hangete kaudu meie toidulauale – kui ma nüüd ei eksi –, tahab valitsus välja töötada 2027. aastaks. Minu jaoks on see natukene liiga kauge aeg, sellega oleks võinud varem tegeleda. See oleks andnud sektorile parema signaali ja kindlust. Loomulikult, toidutootmise juurde käib ka loomade heaolu ja see puudutab nii tarbijat kui ka tootjaid ennast. Minu arvates tegelevad nad sektoris sellega väga jõuliselt ja sellest saab aru ka Riigikogu, kui hakkab ühel hetkel teatud seaduseelnõusid menetlema. Üks märksõna puudutas ka veterinaariat. Ma tõepoolest väga loodan, et kui nüüd tulevad ülikoolidele uued lepingud, siis vaadatakse sellele tõsiselt otsa, selleks et seda järelkasvu suurendada. Ja teiseks [tuleb] leida praktilisi lahendusi, sest kuueaastane õpe võib olla teatud juhtudel üliõpilastele liiga pikk. Ka näiteks veterinaari abid on selles sektoris vajalikud, ja kui seda [eriala] saab omandada kolme aasta jooksul, siis see annab jälle teatud mõistlikku ressurssi. Ja nüüd see, mis puudutab maale elama [asumise] programmi või Maaelu Edendamise Sihtasutuse tegevust. See on tegelikult näidanud, kui efektiivselt see on käima läinud. Inimesed saavad selle kaudu sedasama turutõrget lahendada. Ma olen isiklikult pigem seda meelt, et me ei pea maale ehitama korterelamuid, vaid leidma inimkesksemaid, maale sobivamaid lahendusi. Individuaalelamud või väiksemat tüüpi pereelamud on selleks kindlasti paremad. Ma ei räägi sellest, et olemasolevat on aeg-ajalt vaja renoveerida. Võtan lõpuks sõna ka ühistranspordi kohta, millest minu kolleeg [rääkis] enne väga pikalt, ta läks väga süvitsi. Ma ütlen paar asja. Kindlasti ei peaks selle reformi eesmärk olema see, et igal reisijal on oma buss või rong, vahet ei ole. Seda kindlasti ei ole vaja. Aga needsamad lihtsad asjad saab täna üle vaadata. Buss ja rong ühel ajal samas suunas – see tähendab seda, et me tapame mõlemat transporti. Need on asjad, mille saaks lahendada ära ilma selleta, et peaks a priori kohe raha juurde andma. Peaks vaatama seda, kus me seda topelt teeme. Ühtne piletisüsteem – meil ei ole mõtet rääkida taktipõhisusest ja ühtsest liikumisest, kui piletisoodustused ja ‑süsteemid on erinevad. See peaks olema üks esmaseid asju, mis tuleks kiiremini ära teha, selleks et inimestel oleks mõistlik valik, mitte valik selle tõttu, et ühel on ühesugused soodustused, teisel teistsugused ja tegelikult need omavahel ei haaku. Sellega tuleb kindlasti edasi minna. Ja kolmas minu arust oluline asi on see. Ma ei hakka kohalike omavalitsuste rahastamisest rääkima. Aga ma kuulasin endisi kolleege. Ka linnade ja valdade liit prioritiseeris mingitel aastatel väga selgelt seda, et suureneks üksikisiku tulumaksu osa, kuigi väikestele ja äärealadel olevatele omavalitsustele see ei sobinud. Tegelikult oleks pidanud suurendama tasandusfondi. See nõndanimetatud Robin Hood, mis on siit läbi käinud, mõnel määral kompenseeris eelnevat tegevust ja andis selle võimaluse. Aga minu arvates on väga vähe puudutatud kohalike omavalitsuste piirideülese koostöö teemat. See puudutab neid nii teenuste mõttes, nii ekspertiisi mõttes kui ka inimeste mõttes. Kolm alamakstud spetsialisti ei ole väga head võrreldes ühe hästi makstud spetsialistiga, kui me vaatame erinevaid tegevusi, mida kohalikud omavalitsused [teevad]. Nii et ma arvan, et selles süsteemis on palju tegemist ja võrreldes sellega, et eelmisel aastal pidid ...

Urmas Kruuse, teie aeg!

Võin lõpetada? Suur tänu! Tahtsin lihtsalt lõpetuseks öelda, et ministril on suur lai põld ees, mul ministrina õnnestus eelmisel aastal pääseda natukene väiksemaga.

Aitäh! Järgnevalt palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli Anti Allase. Palun! (Anti Allas küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Algatuseks üks väike tsiteering pikaajalisest strateegiast "Eesti 2035". "Inimesele peavad kõik avalikud teenused olema kättesaadavad, ligipääsetavad ja kvaliteetsed füüsilises ja/või digiruumis, olenemata tema elukohast, vanusest, erivajadusest või muust tunnusest." Austatud minister! Istungi juhataja! Head kolleegid! Erinevate minevikus kirjutatud arengudokumentide lugemine toob aeg-ajalt ikka muige suule. Samas, sihte seadmata ka kuidagi ei saa. Eriti oluline on, et kirjutatut võetaks tõsiselt ja päriselt ka soovitaks midagi ära teha. Hea meel on, et vähemalt regionaalvaldkonnas olen ma nüüd märganud seda soovi varasemast rohkem. Kindlasti on üks mõistlik otsus olnud regionaal‑ ja põllumajandusvaldkonna ühendamine ministeeriumi tasandil. Kaks põimuvat teemat moodustavad tugeva ja loogilise vastutusvaldkonna, mida nii eelmine kui ka praegune minister on minu arvates hästi [juhtinud]. Aitäh, Madis Kallas ja Piret Hartman, nende teemade hingega eestvedamise eest! Aga nüüd mõned konstruktiivsed märkused ja tähelepanekud, mis on hästi läinud ja mille nimel peame veel koos kõvasti pingutama. Alustan regionaalteemadest, valdkonnast, mida oma varasema töökogemuse tõttu tunnen keskmisest paremini. Nagu varem mainisin, valdkonnas on selgelt märgata, et soovitakse jalg maha panna, ja on astutud konkreetseid samme, et kitsaskohti küll aeglaselt, aga järjepidevalt kõrvaldada. Näiteks viimase pooleteise aasta jooksul toimunud arutelud omavalitsuste rahastamise teemal on ka esimesi vilju kandnud. Vahendite ümberjagamine väga kehva seisu jõudnud omavalitsuste aitamiseks on tõeliselt robinhoodlik tegu ja olnud vägagi vajalik. Oleme ju oma senise omavalitsuste rahastamise süsteemiga jõudnud tupikusse, kus aitame riigina ise kaasa elu kokkutõmbamisele väljaspool kahte suuremat keskust ja nende lähiümbrust. Kuigi doonoromavalitsused Robin Hoodi plaani üle kindlasti ei rõõmusta, päästis programmi juurutamise käigus tekkinud diskussioon äsja lõppenud eelarvekõneluste käigus sellest hoolimata kõik omavalitsused suurtest kärbetest, nagu siin minister mainis, lausa 60 miljoni euro [kaotamisest]. Selle diskussiooni käigus selgus, et meil polegi rikkaid ja laiutavaid omavalitsusi, nii nagu mitmed ministrid varasemates valitsustes on väitnud. Olen seda isiklikult raadiost kuulnud. Samas ei tohi unustada, et tegelikult annavad omavalitsused ikka kaudselt oma panuse kokkuhoidu käibemaksu ja teiste maksude tõusu kaudu, mis vägagi tunnetatavalt tõstavad nende kulusid. Omavalitsusvaldkonnas tuleb ka nõustuda ministri väitega, et hiljutine maamaksuseaduse muudatus oli samm õiges suunas. Igatahes annab see võimaluse, mida omavalitsused kasutavad loodetavasti ainult suure vastutustundega. Kogukondlik kokkulepe, mida selle muudatusega soovitakse oma kogukonnas saavutada, on äärmiselt oluline. Ja lõpuks me ju ei pääse sellest, et peame ühiskonnana hakkama vastutust võtma, mitte ainult näitama näpuga teiste peale. Küll aga on selge, et [selleks, et tagada] omavalitsuste tulukus ja sellest tulenev võimekus pakkuda oma inimestele minimaalsel tasemel teenuseid kõikjal Eestis, on vaja ka edaspidi jätkuvaid samme. Vastasel juhul seisab meie maapiirkondade omavalitsustes ja eelkõige keskusomavalitsustes ees väga oluliste teenuste võimalik kadumine, hakatakse sulgema huvikoole ja muud väga olulist. Ja ma usun, et kõik siin saalis on sellega nõus, et seda me ju ometi ei taha. Positiivse poole pealt valdkonnas soovin esile tõsta möödunud nädalal avalikustatud KredExi korterelamute toetuspaketi tingimusi, kus on selgelt tunnetada regionaalpoliitilist mõõdet. Väljaspool suuremaid keskusi saavad väiksemad korterelamud [toetust] senise 50% asemel 60% ja muinsuskaitsepiirkondadega linnades – näiteks Võrus, Valgas, Paides – lausa 70%. Need on hädavajalikud sammud hoonete kordasaamise suunas ja see on tõenäoliselt ainuke võimalus, kuidas inimestel nende keeruliste ja veidi kallimate projektide jaoks raha jätkub. Aitäh kõigile, kes sellesse on panustanud! Regionaalpoliitika valdkonnas seisame jätkuvalt väga paljude märkimisväärsete väljakutsete ees. Üks markantsemaid, millega olen tegelenud ja mis oli minu teada ka eelarvekõnelustel laual, kuid mis ei saanud lahendust, on olukord, et maapiirkonna tublid ettevõtlikud inimesed on ettevõtete arendamisel ja kodude rajamisel jätkuvalt [silmitsi] märkimisväärse turutõrkega. Nad kas ei saa pankadelt laenu või saavad seda oluliselt kehvematel tingimustel. Samale asjaolule on sellel nädalal juhtinud sotsiaalmeedias tähelepanu ka kolm Võrumaa juurtega naist, Põim Kama, Kerti Vissel ja Triin Rätsep oma appikarjes "Kagu-Eesti paraolümpia ehk 12 õhtusööki". Tegelikult on see [probleem] kurjast. Ja nagu minu vanaemale meeldis öelda, on vitsa väärt, et me ei ole suutnud riigina pakkuda võrdseid tingimusi maapiirkonnas toimetamiseks, kodu rajamiseks, ettevõtluse edendamiseks ja isegi laenu saamiseks. Me ei räägi toetustest, vaid laenu saamisest. Muide, see ei maksa palju, sisuliselt tähendab see vaid 10% garantiikapitalist, mille puhul valdavalt jäävad riskid teostumata ja vahendid riigile alles. Laenurahaga ette võetud tegevused tõstavad hoopis riigi maksutulu, nüüd jääb see tulu tihti laekumata. Riigi praeguses keerulises rahalises seisus võib sellele mingeid vabandusi leida, aga isegi headel aastatel teenis riik nende tugimeetmete pealt, mis sinna olid suunatud. See ei ole hea. Ja kui me nüüd jätkuvalt [seda raha] ei leia, siis mina küll arvan, et ma üritan ise ja kutsun ka kõiki teisi: pöördume kõik koos pankade poole ja küsime, kas nad äkki aitavad meil leida 6–10 miljonit eurot, annavad selle meile neljaks kuni kuueks aastaks tasuta kasutusse, ja siis me tagastame selle. Ehk on riik selleks ajaks paremas seisus ja me suudame edasi minna. Kiirelt mõned tähelepanekud ka põllumajanduse ja ühistranspordi kohta. Tuleb kiita meie põllumehi, kes on väga [konkurentsivõimelist] teenust pakkunud. Toetan kindlasti ka seda, et tuleb pöörduda toiduainete käibemaksu teema juurde. Ja ühistranspordi poole pealt on mul selge sõnum: selles valdkonnas valitseb juba aastaid krooniline alarahastus ja aastakümneid on kuhjunud tegemata töö. Meil tuleb nüüd see koos ära teha, see valu ära kannatada, ja nii läheb kindlasti ka selles valdkonnas paremini. Kokkuvõtteks, Eesti pikaajalise strateegia "Eesti 2035" [elluviimine] vajab meie ühist suurt pingutust. Näitame seda koos oma tegudega. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun! (Arvo Aller küsib lisaaega.) Kolm lisaminutit.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Alustuseks nii palju, et 2035. aasta [strateegia] on seotud ka põllumajanduse ja kalanduse arengukavaga PõKa 2030. Tol hetkel sain ise minister olla, kui PõKa 2030 sai loodud. Siis said ühendatud mitmed valdkondlikud arengukavad, mis olid laialivalguvad, too hetk sai need tehtud ühiseks põllumajanduse ja kalanduse arengukavaks. Aga läheme siit edasi. Ma võtan ette sellesama memo või teesid ja siis mõned märkused, mis tasub üle käia. Eelkõneleja ütles, et hästi palju on tehtud – hea jutt küll, aga tegelikult sisulisi tulemusi ei ole. Käibemaksumuudatus. Konservatiivne Rahvaerakond, samamoodi Keskerakond, on teinud neid ettepanekuid mitmeid kordi. Põllumajandus-kaubanduskoda pole saali toonud ühtegi asja, talupidajate keskliit samamoodi. Maaelukomisjoni [pole jõudnud] mitte ühtegi seaduseelnõu, et muuta käibemaksu, alustades kas või puu- ja köögiviljadest ja ka kartulist, et esmatootjatel oleks võimalik väiksema käibemaksuga toorainet turule tuua. Nüüd koolitoidust. Ma ei näinud kuskil puu‑ ja köögiviljatoetust, ju see on siis ära kaotatud. Ja me räägime siin mahepõllumajanduse toodete kasutamisest koolides, aga koolieelsetest lasteasutustest ei räägi mitte keegi. Miks on see tarbimine siin väiksem, need numbrid väikesed? Võtame Ida-Virumaa: mahetoidu transport Ida-Virumaale on juba iseenesest palju suurema keskkonnajalajäljega, kui on seal kohapeal tegemine. See on väga õige, et me võime mahemaad suurendada, aga kui me sealt toodangut ei saa, siis sellest eriti tolku ei ole ja sellest tulenevalt ei saa mahetoodangut rohkem müüa. Nüüd elurikkus, taimetervis ja loomade heaolu. Minister tegi juba esimese sammu, kui lasi lahti Põllumajandus‑ ja Toiduameti peadirektori. Nüüd hakkab järelikult Põllumajandus‑ ja Toiduameti töö palju paremini minema ja kõik loomad-linnud saavad kaitstud. Lähtuvalt loomakaitsjate nõudmisest tuleb kõik panna, ma ei tea, lühema keti otsa või mida iganes. Toon välja teadmussiirde ja innovatsiooni nõuandevaldkonnas. See kõik on arendamiseks hea, aga nõuanne keerati täiesti pea peale. Nüüd võib nõu anda ükskõik kes, kes suudab saada ennast Maaelu Teadmuskeskuse nimekirja. Konsulentide süsteem pöörati pea peale. Kes tahab saada atesteerimist ja kutsetunnistust, võib teha seda omast heast tahtest. See maksab raha, aga ei anna [töö]turul mitte mingit eelist. Ja toetatud nõuande osas tasub mõelda, et igaüks meist 101-st siin võib panna ennast Maaelu Teadmuskeskuse registrisse ja saab anda siis tasuta nõuannet. E‑põlluraamatust räägitakse kui suurest läbimurdest. Ma ei tea, kas minister on sinna sisse vaadanud. Nii kohmakat ja nii raskesti leitavat e‑põlluraamatut ei ole tootjatel võimalik [kasutada]. See on järjekordne näide sellest, mida ma ütlesin ka Euroopa Liidu põllumajandusseaduse, tähendab ELÜPS‑i, [Euroopa Liidu] ühise põllumajandus[poliitika] muudatuste puhul: e‑põlluraamat on uus jälgimise [viis]. Lähtuvalt sellest, kuidas tootjale on veeseadusega ette antud, paneb ta [kümne] päeva jooksul oma andmed põlluraamatusse, ja kui ta jääb hiljaks, siis on PRIA‑l õigus võtta toetust vähemaks. Järjekordne jälgimine. Kui tootjal on kiired ajad, paneb ta [andmed sinna] nädalase hilinemisega, aga ta paneb oma tööd ikka kuskile kirja. E-põlluraamat peaks PRIA kontekstis olema nagu lihtsustatud meetod ka kontrollimiseks, et asi on tehtud. Aga kontrollijatel ei ole sinna ligipääsu – see on iseenesest väga hea – ja tootja peab ise oma andmed sinna panema. See näitab seda, et tegelikult mitte kuidagi ei ole läbi mõeldud, mille jaoks see e‑põlluraamat tehti. Nüüd, minister tõi välja ettepaneku, et iga seaduse vastuvõtmiseks või eelnõu läbiminemiseks tuleb vaadata, millisele piirkonnale see mõjub ja kuidas see seda mõjutab. Tundub, et minister ainult räägib, sest kõik need vastuvõetud otsused praegusel juhul mõjutavad eri regioone. Ja mitte ühtegi positiivset lahendust neile piirkondadele ei anta, pigem on tegemist suutmatusega. Selle eredaks näiteks on see, et Tartu Agro maade rendikonkurssi või sellega seonduvat ei suutnud minister läbi viia ning see anti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Sellele järgnes Maa-ameti viimine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla, mis näitab selgelt suutmatust. Maaressurss liigub ära ja põllumehed peavad hakkama kahe ministeeriumi vahel käima, et omale maaressurssi saada. See, et põllumajandusmaa [teemad] käivad Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist läbi, on ka hea unistus. Ma arvan, et sealt minnakse niikuinii mööda, nii nagu praegu tehti. Hea näitena või sümbolina toodi esile õiglase ülemineku fond. Mis koostööst me räägime? Põllumehed on jäetud sellest taotlusvoorust välja, neil ei ole võimalik investeeringutoetusi taotleda. Ja kui me vaatame, kui suur on regionaalministeeriumi osa sellest 340 miljonist eurost, [siis näeme, et] see on 31 miljonit. On kohalikud omavalitsused ja kohalike kogukondade tegevused. Haridusministeeriumi Haridus- ja Noorteamet võtab õiglase ülemineku fondist 46 miljonit, millest 25 miljonit läheb õiglase ülemineku fondi meetmete tutvustamiseks. No kus on siin töökohad? Nüüd töökohtadest. Täna vaatasin [selle fondi] kodulehte, seal on üleval, et 718 töökohta on loodud kinnitatud projektidega. Minister [ütles] 3300, eksis numbriga, noh, 1300. Praegu on antud 64% rahast projektidele ja 36% rahast on jagamata. Investeeringuteks, [tänu millele] tulevad töökohad, on 90% raha jagatud. Kust tulevad need 600 töökohta? Millest me räägime? Ja meil on selleks seal Ida-Viru eriesindaja, kes saab kantsleri palka. Mille eest? Kus ta on? Mida ta teeb? Jagame [toetusi] pehmetele tegevustele ja siis taome vastu rinda, et nüüd on see raha jagatud. Kui võtta lahti nimekiri neist, kes on toetust saanud, siis tekib küsimus, mismoodi on neid hinnatud. Me räägime siin roheenergiast ja on räägitud, et õiglase ülemineku fond on tegelikult põlevkivi[sektorist] väljumiseks. Nende 700 töökohaga ei välju me sealt mitte kuidagi. Enamus töökohti on Narva magnetitehases, kõik ülejäänud on kohalikud ettevõtjad. Veel kord, ma ei ole siin mingit koostööd näinud, kuna põllumehed ei pääse taotlusvoorudele ligi, et väärindada kas või biogaasi, rohusööta, et tagada piirkonnas tööhõive. Nii et suutmatus ja enda eest seismine on praegu jätnud sellise mulje, et me räägime, aga tulemust sellel ei ole. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seedri. (Helir-Valdor Seeder palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Ma tänan ministrit kõlava ja sorava ettekande eest. Ma vabandan kohe ka ette, et minu sõnum ja kõne on küll väga kriitilised selle etteaste sisu suhtes. Aga noh, kriitika on edasiviiv jõud, lugupeetud minister. Kõigepealt põllumajandus ja toidujulgeolek. Kahjuks selle valdkonna kõige strateegilisemat probleemi minister üldse ei puudutanud ja küsimuste vastuste korras sain ma aru, et minister seda teemat ei valda. Mul on tungiv palve ministrile, et viigu end selle teemaga kurssi. Nimelt, viljaka põllumajandusmaa tulevik: Eestis puudub üleüldse viljaka põllumajandusmaa kaitse seadus. Ja küsimus ei ole mõnes tuhandes riigile kuuluvas põllumajandusmaa hektaris, ei ole selles, kelle valitsemisalasse Maa-amet kuulub, vaid küsimus on maa kasutamise sihtotstarbes, selle muutmises ja selle kaitses. Eesti on taasiseseisvumise järel kaotanud kümneid tuhandeid [hektareid] viljakat põllumajandusmaad, küll hoonete, küll rajatiste, küll ebaõnnestunud arenduste alla linna lähiümbruses ja nii edasi. Sellest võib pikalt rääkida. Selle teemaga on tegeldud. Kui mina olin minister, siis me seda alustasime. Eelmises koosseisus valmis ka eelnõu, mis läbis siin küll esimese lugemise, aga kaugemale ei jõudnud. See on väga keeruline, kompleksne teema. Selle kohta on avaldanud arvamust kohalikud omavalitsused, kes muretsevad planeeringute puhul oma autonoomia pärast, ja ka õiguskantsler on siin oma seisukoha kujundanud. Küsimus on omandiõiguse piiramise ulatuses Eesti Vabariigis, sellega on vaja kõige pakilisemalt tegutseda. Eesti viljaka põllumajandusmaa säilimise probleem on palju valusam kui Eesti metsamaa küsimus, julgen öelda. Ja mul on kahju, et minister läks sellest vaikides mööda. Nüüd järgmine teemade ring: ühine põllumajanduspoliitika ja Euroopa Liidu toetused, olgu need otsetoetused või investeeringutoetused, kuivõrd konkurentsivõimele orienteeritud me selles küsimuses oleme ja millised on Eesti põllumeeste võimalused. Seda teemat ei puudutatud kahjuks ettekandes üldse. Ega ka seda, et ühisest põllumajanduspoliitikast, mis kunagi oli konkurentsile suunatud majanduspoliitika osa, on järjest rohkem saamas keskkonnapoliitika oma väga suurte käsitavustega ehk ühine keskkonnapoliitika. Nüüd regionaalpoliitika, kohalikud omavalitsused. Minister ütles, et töötame iga päev selle nimel, et igal pool oleks võrdselt hea elada. Aga ettekandes ei olnud ühtegi ettepanekut, kuidas edasi, kunas nende eesmärkideni jõutakse. Kuulasin, [mainiti] kohaliku omavalitsuse tulubaasi. No see ei olnud küll saavutus, mida [tasub] siin esile tuua. See oli tegelikult vaesuse ümberjagamine. Võtame näiteks Paide linna, mis ei ole endises mõttes tiheasustusega piirkond, peale ühinemist on see lai hajaasustusega piirkond, kuigi nimetus on linn. Osakaalude muudatuse ehk ümberjagamise tulemusena kaotas see tulubaasist 650 000 eurot aastas ja niinimetatud Robin Hoodiga võitis 150 000 eurot, bilanss on miinus 500 000 ehk pool miljonit aastas. Paide ei ole kuldse ringi omavalitsus. Ma ei saa sellel teemal pikemalt peatuda, sellepärast et sõnavõtuaeg on piiratud, aga see on teema, mis vajab eraldi käsitlemist. Kindlasti ei ole Eesti riigis kohaliku omavalitsuse tulubaas täna ei õiglaselt ega mõistlikult ega arengule avatult korraldatud. Ja lihtsalt omavalitsuste vahel [raha] ümberjagamine siin lahendust ei too. Nüüd kutsehariduse teema. Auväärt minister mainis selle teema ka oma ettekandes ära ja mul on selle üle väga hea meel, sest kutseharidus on väga oluline. Aga, auväärt minister, [on küll] kutsehariduse reform, kuid nii kaua, kuni Eesti riigis rahastatakse kutseharidussüsteemi ja üldharidussüsteemi, pean silmas riigigümnaasiume, täiesti erineva mudeli järgi ja täiesti ebaõiglaselt kutseharidussüsteemi kahjuks – riigigümnaasiumides on ühe õpilaskoha maksumus tunduvalt suurem kui kutsehariduskoolides –, on see karjuvas vastuolus tegelikkusega, kuna seal on õppebaasid ja kõik muu. Regionaalselt on kutseharidussüsteem veel iseenesest kaldu, sellepärast et näiteks majandamiskuludes ei arvestata ei territooriume, baase ega muud taolist. Linnas lõpeb kutsekooli territoorium kümne meetri kaugusel õppehoone servast, aga maal asuvad kutsekoolid peavad majandama oma parke ja kõiki muid territooriume sama raha eest. Erisusi tegelikult ei arvestata. Loomulikult on see täiesti kaldu ja vildakas. Nüüd maakondadeülesed piirkondlikud arengulepped. Ma hoiatan kunstlike piirkondade loomise eest. Hiljem jõuan ka ühistranspordiküsimuseni. On plaan kaotada ära maakondlikud ühistranspordikeskused, võrgustada need suuremateks keskusteks. Tegelikult kõige tugevama selgroo moodustavadki täna just need maakondlikud ühistranspordikeskused, kus veel on jäänud tervet mõistust, arusaama ja teadmist sellest, mis kohapeal toimub, ja on järjepidevus. Nii et ma väga loodan, et neid ei lõhuta. Ühistranspordist nii palju, et ära on unustatud liikuvusreform. Mina lugesin selle enam kui 40-leheküljelise materjali ilusasti läbi. Loomulikult ei olnud see kuigi kvaliteetne ja mulle tundub, et selle on teinud mingisugused edumeelsed IT-inimesed, kes räägivad ühisest piletisüsteemist ja kõigest muust. Aga selle kohta, kuidas maapiirkondades bussid reaalselt liiguvad, ühistransport liigub, sealt me väga palju tarkust ei saa. Nüüd me räägime ühistranspordireformist ja liikuvusreform on unustatud. Aga kõik see, mida minister rääkis ja mis on praeguse valitsuse unistus selles valdkonnas, on tõesti ebarealistlik helesinine unistus. Tegelikult me peame maapiirkondades toetama autostumist, see on täna maapiirkondades ainukene jõukohane lahendus. Eesti riik oma hõreda asustusega ja sellise rahakotiga, nagu meil on, ei suuda iialgi neid unistusi realiseerida. Meil ei ole raha, et kas või seda Saaremaa eksperimenti [laiendada]. Seda on juba viis aastat tehtud, aga ei laiendata mitte kuhugi, sellepärast et ei ole vedajatel raha, ei ole inimestel raha, ei ole riigil raha ja ei ole omavalitsustel raha, et seda nõudepõhise ühistranspordi eksperimenti, mida Saaremaal juba aastaid tagasi [alustati], üle Eesti laiendada. Ei laiendata sellepärast, et see on nii kallis. Ma ei hakka selle kvaliteedist rääkima, selle üle võib ka veel arutada. Ja üldse, minu arvates on tehtud suur viga, et üks väikene killukene ühistranspordi korraldusest viidi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist ära Põllumajandus- ja Regionaalministeeriumi. Sellega killustati kogu ühistranspordi korraldus ning toimuvad teatud dubleerivad tegevused ja on dubleeriv pädevus. Ääretult rumal ja lühinägelik. Ma väga loodan, et ühistransport on tulevikus jälle ühe ministeeriumi katuse all, ühe ministeeriumi vastutada, mitte niisugusel kujul killustatud, nagu ta täna on. See oli minu lühikene kriitiline kommentaar ministri tänase ettekande kohta. Lõpetuseks tahan öelda, et rohkem tahaks näha reaalse eluga kooskõlas olevaid arengukavu ja plaane, reaalseid tegevusi, mis puudutavad nii regionaalpoliitikat, kohaliku omavalitsuse ühistransporti kui ka paljut muud. (Lambivalgus kõnepuldis nõrgeneb.) Näed, minu kõne ajal lülitatakse lausa valgustus välja. Tähendab, et aeg on otsas. Aitäh!

Tõepoolest, aeg on otsas. Aitäh, hea kolleeg! Aga lamp põleb jätkuvalt. (Naerab.) Nii. Rohkem kõnesoove ei ole, aga proua minister soovib sõna. Palun! Sõna on regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartmanil.

Aitäh! Lugupeetud saadikud! Esmalt siiralt tänan teid selle põhjaliku debati, arutelu, diskussiooni eest. Kõikides küsimustes ei ole me alati samal seisukohal, aga selle eest, et sellele olulisele teemale täna siin nii palju aega pühendati, suur-suur aitäh. Ma väga vabandan, et ma ei jõudnud kõikidest teemadest, mis on meie ministeeriumi haldusalas, teile rääkida. Meil on viis suurt valdkonda ja detailidesse ei jõudnud ma minna. Aga kui saadikud paluvad, olen alati kohal või [tulevad] minu kolleegid ministeeriumist, kes räägivad nendest teemadest veel pikemalt. Nii et palun andke märku ja siis tuleme räägime pikemalt. On mõned küsimused, mida ma tahan siin pisut selgitada. Kõigepealt Tartu Agro küsimus. See on tänaseks jõudnud päris kaugele. See oli üks esimesi küsimusi, millega asusin ministrina toimetama. Valitsus on teinud otsuse see maa välja rentida ja Maa-amet [teeb] toiminguid selleks, et enampakkumine läbi viia. Need küsimused on tegelikult kokku lepitud ja ma loodan, et väga kiiresti jõutakse ka praktiliste lahendusteni. Ma ei ole kuidagi proovinud omalt poolt siin midagi venitada. Ando Kiviberg rääkis pikalt ühistranspordist. Ma ütlen kohe ära, et meie eesmärk ei ole kohalikku kompetentsi kaotada. Küsimus on lihtsalt see, kuidas ühistranspordikeskused tulevikus omavahel rohkem koostööd teeksid ja üheskoos läbi mõtleksid, kuidas liinivõrk võiks välja näha. Ma toon siinkohal taustana ära, et 90% sellest ressursist, millega ühistranspordikeskused toimetavad, tuleb riigieelarvest ja 10% on see, mille kohalikud omavalitsused juurde panevad. Loomulikult, kohalikud omavalitsused korraldavad ka omavalitsuse sees ühistransporti, kuhu nad ka ressurssi lisavad. Nii et minu selge seisukoht on see, et kohalik kompetents peab kindlasti jääma. See on sõnastamise küsimus, kuidas keegi sealt välja loeb. Ligipääsetavus ja reisijate arvu kasvatamine on minu jaoks reisijate rahulolu küsimus, aga loomulikult on võimalik seda teksti täiendada, et seda inimeste poolt veel rohkem sisse tuua. Ando rääkis ka sellest, et [võiks] jälgida mobiilside [kaudu] positsioneeringuid, et ühistransporti korraldada. Tean väga hästi, et Viljandis seda tehakse, usun, et seda teevad ka teised ühistranspordikeskused. Mul on väga hea meel, et Urmas Kruuse tõi esile põllumajandusteemad, millele siin debatis pöörati täna vähem tähelepanu. Ma väga tänan nende aspektide eest. Arvo Aller puudutas samamoodi just põllumajandusega seotud küsimusi. Tahan ära klaarida, et mahetoidu [soodustamine] puudutab ka lasteaedasid, see ei ole ainult koolidele suunatud toetussüsteem. Nõuandesüsteemi probleemiga olen väga nõus. Me peame vaatama, kas selle süsteemi tänane korraldus on kõige parem. Seal on mitmeid murekohti ja praegu vaadatakse seda üle. E‑põlluraamatu kohta oleme saanud väga palju positiivset tagasisidet. Kui kellelgi on kriitikat, palun edastage see, siis on võimalik asja paremaks muuta. Oma süsteemide puhul, ka PERK‑i puhul, me oleme mitmeid asju täiendanud ja muutnud, sest nende käivitamine on olnud vahel kohmakas, ja on arusaadav, et neid asju tuleb parandada. Nüüd õiglase ülemineku fondist ja põllumajandustoetustest. Ma ei oska öelda, kes oli sel hetkel põllumajandusminister, kes oleks tegelikult võinud siin häälekamalt sõna võtta. Mina seisin siis Kultuuriministeeriumi seisukohtade eest. Teatud küsimuste ja meetmete puhul on kokkulepe, et kuna ÜPP raames saavad põllumajandusvaldkonnad suure ressursi, siis teistest meetmetest neile toetusi ei jagata. Sellel perioodil suunatakse põllumajandusse 1,8 miljardit eurot, seda küll ka erinevateks Leader-tegevusteks, kõik ei lähe tõesti põllumajandusettevõtjatele.

Kas soovite lisaaega?

Soovin.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kui me räägime [Ida-Virumaa] eriesindajast, siis tänu eriesindajale ja nii teistele partneritele tolleaegsest EAS‑ist, kes seda alustas, kui ka Rahandusministeeriumi kolleegidele on jõutud selleni, et meil ei ole muret, et neid meetmeid ära ei kasutataks. Kõige suurem ootus eriesindajale on olnud see, et ta leiaks ettevõtjaid ja tooks nad sinna piirkonda. Helir-Valdor Seederile samamoodi suur aitäh pööramast tähelepanu põllumajandusvaldkonnale! Ma olen nõus, et tegelikult ei ole Eestis aastaid maapoliitikat tervikuna korraldatud. Kui maateemad liikusid Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumisse, sai meil kokku pandud meeskond, kes selle küsimusega tegeleb. Nüüd jaotatakse kahjuks need valdkonnad ümber, aga see küsimus jääb. Ja selle seadusega kindlasti tutvun, palun edastage [see mulle]. Minu jaoks on põllumajandusmaa küsimused väga olulised, see on hästi suur osa põllumajanduspoliitikast, nii et olen valmis hea meelega koostööd tegema. ÜPP ettevalmistamine järgmiseks perioodiks juba käib. Oleme valmis tulema ja tutvustama ka seda lähemalt, täna kahjuks ei jõudnud seda teha. Meie eesmärk on see, et need mahud ei väheneks, ja ka võrdsed võimalused teiste Euroopa riikidega on siin meie eesmärgiks. Ühistranspordireform ja liikuvusreform on tegelikult sama teema, ühistransport on liikuvusreformi sees, see ei ole midagi teistsugust. Toon siin ära, et 20% [maa]piirkonnas elavate inimeste ja 30% linnas elavate inimeste peres ei ole autot. Nii et selge on see, et ühistransport ei saa kuskile kaduda, vaid sellega tuleb edasi minna. Ma siinkohal olen erineval seisukohal. Ma arvan, et see on väga õige, et ühistransport ja regionaalpoliitika on ühes ministeeriumis, sest ühistranspordi korraldus toetab tegelikult regionaalpoliitikat, regionaalset arengut. Ja viimaseks klaarin ära selle fakti, mis puudutab nii-öelda Robin Hoodiga seotud rahastust Paides. Jah, esimesel aastal suureneb [rahastus] 150 000 euro võrra, aga teisel aastal 355 000, siis 502 000, siis 609 000 ja lõpuks 638 000 euro võrra. Nii et ma loodan, et need täiendavad ressursid eelarves aitavad Paidel edasi areneda. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Ma sulgen läbirääkimised ja me lõpetame tänase kuuenda päevakorrapunkti käsitlemise.