Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (erihoolekandeteenused ja elukoha aadressi muutmine) eelnõu (421 SE) teine lugemine

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (erihoolekandeteenused ja elukoha aadressi muutmine) eelnõu 421 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme, hea kolleegi Helmen Küti.

Lugupeetud eesistuja! Head ametikaaslased! Mul on hea meel anda teile ülevaade sotsiaalkomisjonis toimunust, kui [me arutasime] täna teisel lugemisel olevat seaduseelnõu ehk sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (erihoolekandeteenused ja elukoha aadressi muutmine) eelnõu 421. Veidi meenutuseks, mida see seaduseelnõu puudutab ja muuta soovib. Nimelt, eelnõu kohaselt kehtestatakse sotsiaalhoolekande seaduses päeva- ja nädalahoiu teenuse regulatsioon ning sellega seoses täiendatakse ka käibemaksuseadust, rahvatervise seadust ja riigilõivuseadust. Samuti muudetakse rahvastikuregistri seadust. Päeva- ja nädalahoiu teenust on tegelikult sihtrühmale ka varem pakutud, kuid varasemalt puudus see regulatsioon seaduses. Seetõttu ongi täna see eelnõu teie ees. See teenus on mõeldud mõõduka, raske, sügava ja muu täpsustatud või täpsustamata intellektipuudega inimestele, kellel on suur hooldusvajadus ja ka järelevalvevajadus. Kindlasti kergendab nimetatud muudatus ka omastehooldajate olukorda, eriti tööealistel, kellel on lihtsam tööturule naasta või kas või osakoormusega tööd teha. Eelnõu 421 esimene lugemine toimus juba 15. mail käesoleval aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 29. mai kell 17.15. Riigikogu liikmed, komisjonid ja fraktsioonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Komisjon ise pöördus eelnõu kohta arvamuse saamiseks eelnõu väljatöötamisel kaasatud organisatsioonide poole. Me küsisime arvamust Eesti Linnade ja Valdade Liidult, Eesti Puuetega Inimeste Kojalt, Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukojalt, Eesti Töötukassalt ning Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidult. Oma arvamuse saatsid kirjalikult Eesti Linnade ja Valdade Liit ning Eesti Puuetega Inimeste Koda. Samuti saatis komisjonile arvamuse eelnõu kohta SA Päikesekodu Teenused. Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas eelnõu peale esimese lugemise lõpetamist kahel istungil: 10. septembril ja 23. septembril. Esimesel, 10. septembri istungil toimus ka esitatud arvamuste arutelu. 10. septembri istungil osalesid lisaks sotsiaalkomisjoni liikmetele Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Elen Preimann, Sotsiaalkindlustusameti erihoolekande ja rehabilitatsiooni talituse juhataja Lagle Kalberg, Eesti Puuetega Inimeste Koja toetuste- ja teenustealase huvikaitse nõunik Kristi Kähär, Eesti Linnade ja Valdade Liidu nõunik Mailiis Kaljula ning SA Päikesekodu Teenused nõukogu esimees Aina Saarma ja sihtasutuse juhatuse liige Janno Kell. Arutelu oli väga pikk ja põhjalik. Ülevaate andis kõigepealt Sotsiaalministeeriumi esindaja Elen Preimann, kes märkis, mida need muudatused puudutavad. Ta tõi välja ka selle, et teenust saab kasutada 10–23 ööpäeva kuus. Koostöös Eesti Puuetega Inimeste Kojaga lisati teenuse kasutamise puhul kohanemise aeg, esimesel kuuel kuul on võimalus kasutada teenust väiksemas mahus. Ta selgitas, miks on toodud selline miinimumarv nagu kümme ööpäeva: kuna järjekord sellele teenusele on väga pikk, 80–90 inimest ootab seda teenust. Seni on olnud ka neid teenusekasutajaid, kes on kasutanud seda ainult kolmel või neljal korral kuus. Üldse on praegu teenusel 209 inimest, ja nii nagu ma ütlesin, järjekorras on 80–90 inimest. Puuetega inimeste koda tõi välja ka murekohad. Nimelt, nende ootus on, et teenused oleksid siiski paindlikumad. Nad mõistavad seda, et seadusandlust on vaja reguleerida, aga erivajadustega inimeste puhul on hästi oluline see, et teenust saadaks siiski vastavalt vajadusele ja elukorraldusele. Selgitati sedasama muret, et osa inimesi, kes on teenusel, kasutavad seda vähe, kuna seda on võimalik muude teenustega kompenseerida, aga on peresid, kus see vajadus on koguni 23 ööpäeva kuus. Nende inimeste jaoks on järjekord pikk ja see tekitab suuri probleeme. Ülevaate oma [liidu] seisukohtadest andis ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindaja Mailiis Kaljula. Ja muidugi esitasid komisjoni liikmed küsimusi. Küsiti maksumuse kohta, [täpsemalt uuriti] ööpäevaringse erihooldekodu hinda. Elen Preimann vastas, et äärmusliku toetusvajadusega inimeste ööpäevaringsete teenuste puhul makstakse ühe kuu eest teenuseosutajale 1648 eurot ja sellele lisandub omaosalus. Ehk saab nüüd seadusemuudatusega selgemaks see osa, et teenuse reguleerimisega luuakse selgus teenuse osutamisel nii teenusesaajate jaoks kui ka teenuseosutajate jaoks. Teenust saavatele isikutele tagatakse teenusele nõuete ja tingimuste kehtestamisega ühetaoline ja kvaliteetne teenuse osutamine. Lisaks sellele aga on ka omaosalus. Omaosalus on nii inimesel ehk teenusesaajal –15% tema sissetulekust jääb talle endale, aga tema katab toidukulu – kui ka omavalitsustel, kellel on [vastutus] teenusekoha eest. See puudutab ruumidega seotud kulusid, aga seda kindlasti mitte lõputult, vaid siiski arvestusliku määra järgi. Küsimusi oli ka [muid]. Toodi välja see, et osa mammuthooldekodusid suleti, näiteks Sõmera oma, ja et selle eelnõuga muudetakse, nii nagu sai alguses öeldud, elanikeregistri seadust. Aga inimesed on laiali üle Eesti. See punkt, see muudatus puudutab 445 inimest. Nagu ka minister esimesel lugemisel mais väga põhjalikult välja tõi, need asjad on vaja omavalitsuste vahel selgeks teha ja kokku leppida, kuna teenuseosutaja ja eestkostja ei pruugi samas kohas viibida. Teenust vajav inimene asub ehk mujal, samuti eestkostja. Nüüd saab see puudujääk kõrvaldatud. Komisjon tegi oma 10. septembri istungil ka menetluslikud otsused. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda, see oli konsensuslik otsus; määrata juhtivkomisjoni esindajaks teie ees kõneleja ehk Helmen Kütt, ka see oli konsensuslik; teha ettepanek teine lugemine lõpetada, ka see oli konsensuslik; ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 9. oktoobril. Ka see oli konsensuslik otsus. Nüüd, istung, mis toimus 23. septembril, keskendus väikestele keelelistele muudatustele ja korrektuurile. Tehnilise ja keelelise korrastamise eesmärgil Riigikogu Kantselei stenogrammi- ja tõlkeosakonnas muudeti teksti nii palju, et "ja" ja "ning" asendati ja üks punkt oli normitehniline. Muutmiskäsus tuleb täpselt ära näidata, millise seaduse peatükki uus paragrahv tuleb. Nimetatud eelnõu, mida me täna siin teisel lugemisel arutame, on planeeritud jõustuma 1. jaanuaril, välja arvatud see punkt, mis puudutab registrikandeid. See jõustub tavakorras pärast seaduse vastuvõtmist ja väljakuulutamist. Kõik muu jõustuks 1. jaanuaril 2025. Ja ka sellel komisjoni istungil valitses komisjoni liikmete hulgas üksmeel. See oli selline lühike ülevaade, ma veel kord ütlen, olulisest seaduseelnõust, mis tegelikult on esimene samm selle seni reguleerimatult pakutava teenuse korrastamiseks. Ja kindlasti neid samme tuleb veel, sellepärast et erihoolekanne vajab kindlasti rohkem rahalisi vahendeid või vähemalt töö ümberkorraldamist selliselt, et need inimesed, kes tegelikult seda teenust vajavad, oleksid õigel ajal õiges kohas ja omastehooldajatel oleks võimalus naasta tööturule. Aitäh!

Aitäh! Teile on üks küsimus. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et eelnõu oli kooskõlastatud igasuguste organisatsioonidega, sealhulgas ka Eesti Linnade ja Valdade Liiduga. Aga kas on tulnud tagasisidet ka eraldi omavalitsustelt ja [kui on tulnud], siis milline see tagasiside oli, kui te seda eelnõu tutvustasite – kui te tutvustasite seda eraldi kõikidele omavalitsustele? Ma kuulsin, et te olete seda teinud, aga saatsite ainult parandused. Kas sealt mingit tagasisidet tuli?

Suur aitäh teile selle küsimuse eest! Kõik need ette loetud organisatsioonid olid kaasatud eelnõu koostamisse ja sellega tegeles Sotsiaalministeerium. Tõesti, sotsiaalkomisjoni istungil osales meil ka Mailiis Kaljula, kes märkis ära, ja see on näha ka kooskõlastamise tabelis, et nad on olnud kaasatud eelnõu väljatöötamisse algusest peale. Mitmed nende ettepanekud on ka arvesse võetud, aga ta märkis, et eelnõu seletuskirjas on öeldud, et inimene võib saada teenust ka edaspidi vähem kui kümme päeva, kuid sellisel juhul ei kata seda kulu riik, vaid selle katab kohalik omavalitsus või inimene ise. Nii nagu ma ütlesin, puuetega inimeste kojaga lepiti kokku, et kuus kuud on üleminekuaeg, kus kõik saavad harjuda ja ei ole seda miinimumnõuet kümme päeva. Teenusel saab olla ka vähem ja siis muidugi on see katmine riigipoolne katmine. Aga mis puudutab hilisemat aega, siis selle põhjendus ja seletus on – Mailiis Kaljula tõi ka selle välja –, et väga paljud inimesed ootavad selle teenuse saamist ja on järjekorras. Nendest paljude puhul, et kuidagi lahendada lähedaste probleeme, on tegelikult omavalitsused juba neid kulusid katnud. Riik ei saa neid katta, kuna neil pole teenusekohti. Ehk siis omavalitsustel on olnud ka praeguses olukorras neid kulusid. Aga mõistagi – Kaljula tõi välja ka selle –, kuna teenuse vajadust hindab SKA ehk Sotsiaalkindlustusamet, siis on oht, et teenusele suunamise otsuseid võib mõjutada ka riigi rahaline olukord. Eesti Linnade ja Valdade Liit näeb selles varjatud kujul kohustuse panemist. Elen Preimann Sotsiaalministeeriumist kommenteeris seda nii, et Sotsiaalkindlustusamet hindab inimese abivajadust, aga teenuse konsultant ei otsusta ainuisikuliselt inimese abivajaduse ulatust, vaid seda arutatakse koos lähedastega. Ja need kõik on ju ühes või teises kohalikus omavalitsuses elavad inimesed, meie inimesed, kes vajavad moel või teisel sotsiaal- või tervishoiuteenuseid. Nii et jah, siin kohalikel omavalitsustel mure on, ma ei hakka seda eitama. Sellest on palju räägitud ja seda on arutatud, millise koormuse see kaasa toob. Aga kõik leiavad, et tegelikult on vaja reguleerida kuidagi seda olukorda, mis valitseb.

Vladimir Arhipov, teine küsimus, palun!

Aitäh! See teine küsimus saigi teil osaliselt praegu lõpus vastatud, aga ma ikkagi küsiks üle. Loomulikult ma saan aru ja kõik saavad aru, et KOV-ide halduskoormus, sealhulgas korterite ja muude pindade ülalpidamise koormus suureneb. Kas on ka läbi mõeldud riigipoolne toetus KOV-idele selle katmiseks?

Noh, mingil määral. Seda tegelikult niimoodi komisjoni istungil ei arutatud, aga kui te lubate, siis ma lihtsalt ise ütlen, et omavalitsuste tulubaasi siiski erinevate meetmete abil suurendatakse. Omavalitsusel on võimalus otsustada, kuidas ja keda ta toetab, aga kahtlemata see on üle Eesti väga erinev. Mida veel Mailiis Kaljula välja tõi ja mis ma enne jätsin märkimata, on see, et kindlasti vajaks hoolekande seaduses – mitte selles eelnõus, aga just hoolekande seaduses – selgemat sõnastust § 89, kus on kirjas [omavalitsuse] kohustus maksta igapäevaeluteenuste osutamisel ruumide kulud. See ruumide kulude teema tuli välja ka Liikva Päikesekodu teenuse puhul, sest need [kulud] on võrreldes teiste sellist teenust pakkuvate asutuste kuludega tunduvalt suuremad, kuna nad pakuvad ainult ühte teenust, teised pakuvad laiemas valikus ja siis üks teenus natuke kompenseerib teist.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Selle eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek, selle on esitanud sotsiaalkomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 421 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.