Опрос о пропаганде семьи и многодетности (№ 667)

Head kolleegid! Asume tänase päevakorra juurde. Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Ants Froschi, Henn Põlluaasa ja Leo Kunnase 11. novembril eelmisel aastal esitatud arupärimine pere ja lasterikkuse propageerimise kohta. Palun eelnõu tutvustama siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud proua minister! Ilmselt ei ole praegu enam tarvidust siinolijatele meelde tuletada, et sündide arv langes Eestis esmakordselt ligikaudu 150‑aastase perioodi vältel alla 10 000. Aga võib-olla tasub meelde tuletada või üle rõhutada, et uuringute kohaselt soovivad mehed ja ka naised Eestis rohkem lapsi, kui neil tegelikult on. Näiteks toob demograaf Mark Gortfelder esile, et nendel 40–50‑aastastel meestel ja naistel, kes ei kavatse enam lapsi saada, oli keskmiselt 1,7 ja 1,9 last, aga tagasivaatavalt soovitud laste arv oli [nii naistel kui ka meestel] 2,5 [lähedal]. Ehk siis tegelikkuse ja soovitu vahel on isegi väga suur lõhe. Seega pole mõtet väita, et kedagi sunnitakse riiklike meetoditega tegema seda, mida tegelikult ei taheta, nagu mõned neljanda põlvkonna feministid on väitnud. Nii, aga nüüd küsime, milleks siis Eesti riik üldse olemas on. Vastan ise. Võib-olla natukene konarlikult, aga vastan nii: ikka selleks, et oma kodanike heaolu tagada ja nende eesmärke ellu viia ning [siduda] kokku inimeste eesmärgid ja ühiskonna kui terviku strateegilised eesmärgid. See kõik on kenasti raiutud ka meie põhiseadusesse. Paragrahvi 27 kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise ja ühiskonna alusena riigi kaitse all. Ilmselgelt on selle all mõeldud loomulikku või traditsioonilist perekonda, see tähendab perekonda, mis koosneb mehest, naisest ja lapsest, seejuures kooselu vorm, kas abielu on registreeritud või mitte, ei ole kõige olulisem. Teatavasti on ka summaarne sündimuskordaja suurem just neil naistel, kes elavad loomulikus perekonnas. Samuti on uuringute järgi nii, et just loomulikus perekonnas kasvanud lastel esineb vähem riskikäitumist ja vaimseid häireid. Näiteks uuringu "Koolinoorte vaimne tervis" kohaselt esineb traditsioonilise pere lastest depressiooni 13,3%‑l ja teistel 18,1%‑l. Nüüd, Sotsiaalministeerium ja mitmed asutused Sotsiaalministeeriumi tellimusel ja finantseerimisel on korraldanud Eestis sadu kampaaniaid kogu selle 30 aasta jooksul. Tõstkem kõige silmavirutavamatena esile kampaaniaid "Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed", "Erinevus rikastab", "Austame erinevusi" ja nii edasi ja nii edasi. Aga samal ajal ei ole – vähemalt minu teada küll – korraldatud ühtegi kampaaniat, mis oleks otse keskendunud loomuliku pere ja lasterikkuse toetusele. Arvestades praegust sündimuse olukorda tundub see meile küll enam kui kummaline. Sel puhul ei saa ettekäändeks tuua ka rahapuudust, nagu tehakse teiste sündimust tõstvate meetmete puhul, sest sellised teavituskampaaniad ei nõua üldse kuigi suuri summasid. Ja pole mõtet vastata ka niimoodi, et sellest ei ole abi. Tõsi, ühekordsel kampaanial pole ehk tõesti suurt mõju, aga kampaaniate seerial võib olla küll mõju. Lisaks, kui väita niimoodi, et neil ühiskonna hoiakuid kujundavatel kampaaniatel pole üldse mõju, tuleks ju edasi küsida, miks siis teiste kampaaniate peale raha raisatakse. Aja kokkuhoiu mõttes ma ei hakka meie küsimusi ette lugema ja loodan, et lugupeetud proua terviseminister teeb seda ise. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli terviseminister Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Arupärijad on esitanud mulle kolm küsimust. Esimene küsimus: "Miks ei ole Sotsiaalministeerium korraldanud ega rahastanud ühtegi kampaaniat loomuliku pere ja lasterikkuse propageerimiseks?" Mina terviseministrina vastutan tervisepoliitika eest. Tõesti, osa sellest on teadlikkuse tõstmine, olgu tervisliku toitumise kampaaniad "Sinu tervis on sinu enda kätes" või "Söö rohkem taimset toitu", liikumise kampaaniad, alkoholi ja tubaka tarvitamise vähenemist toetavad kampaaniad, aga ka vaktsineerimise hõlmatust suurendavad kampaaniad. Lisaks, sotsiaalkaitseminister vastutab pere- ja lastepoliitika eest ja samalaadselt tegeldakse teavitustegevustega, mis puudutavad nii laste saamist, laste kasvatamist kui ka vanemlikke oskusi. Sotsiaalministeerium ise otseselt kampaaniaid ei tee, aga meie valdkonna poliitikasuundade ja ka teadlikkuse tõstmise tegevused käivad sotsiaalpartnerite abil. Sotsiaalpartnerid valime välja konkursi korras, üldiselt iga kahe aasta tagant. Üks partner on meil Eesti Lasterikaste Perede Liit. Nende töö on tõesti puudutanud konverentse, meediakampaaniaid ning teisi tegevusi, mis toetavad loomulikku peret ja lasterikkust samamoodi. Nüüd, sotsiaalsete partnerite valikuks oli ka detsembris 2024 üks voor ja selle konkursi tulemused saavad selgeks veebruariks. See hõlmab ka lastepoliitikaga tegelejaid. Teine küsimus: "Kas Sotsiaalministeerium kavatseb korraldada või rahastada kampaaniat loomuliku pere ja lasterikkuse propageerimiseks? Kui jah, siis millal?" Viimane strateegiliste partnerite leidmise taotlusvoor kuulutati välja eelmise aasta lõpus ja toetuse eesmärk on edendada vabaühenduste rolli sotsiaal- ja tervisevaldkonna poliitika kujundamisel ja rakendamisel. Kokku oli kuus valdkondlikku taotlusvooru, lisaks sõltuvushäirete, sotsiaalvaldkonna tööjõu [edendamise], vanemaealiste huvikaitse ja suitsiidiennetuse [programmile] oli taotlusvoorus laste ja perede heaolu ning vanemluse toetamise programm, samuti laste õiguste ja kaasatuse edendamise programm. Mõlema eelarve on 625 000 eurot. Lasterikaste perede liit, kes seni on olnud Sotsiaalministeeriumi sotsiaalpartner, on viimaste aastate jooksul näiteks välja andnud peresõbraliku toitlustusasutuse märgise ja teinud meediakampaania "Räägi minuga". Tervise Arengu Instituut on teinud kampaania "Täida suhtekontot – su laps tänab sind" ning lapsega mängimise kampaania "Lase lapsel juhtida". Mõlemad on seotud vanemlike oskustega ja lapsega hea suhte loomisega. Mida paremini vanem tuleb oma lapse kasvatamisega toime, seda lihtsam on otsustada teise, kolmanda ja neljanda lapse saamine, kui need oskused on olemas. Lastekaitse Liit on samuti meie strateegiline partner ja korraldanud kampaaniaid, mille põhisõnumid on enamasti samamoodi laste kasvatamise teemal, need räägivad näiteks karistushirmus kasvamisest, mis on kahjulik lapse arengule. Lisaks, lasterikaste perede liit korraldab laste kasvatamise ja lastega perede väärtustamise ja võimestamisega seotud tegevusi, nagu aasta suurpere aunimetus ja suurperepäev, "Pärlipüüdja" ja sügisene perepäev ning konverentsid "Õnnelik noor", "Õnnelik mees" ja "Õnnelik naine". Nende tegevustega on liit seni jätkanud. Veebruaris selguvad uued sotsiaalpartnerite taotlusvooru tulemused. Aga samasuguste sõnumite ja tegevuste jätkumist võib eeldada ka järgmistel aastatel. Kolmas küsimus: "Kui Sotsiaalministeerium ei kavatse korraldada ega rahastada kampaaniaid loomuliku pere ja lasterikkuse toetamiseks, siis mispärast?" Nii nagu ma kirjeldasin, Sotsiaalministeerium ise kampaaniad ei liikumise, toitumise ega lasterikkuse teemal ei tee. Meil on partnerid, kes nende teemade eest kõnelevad. Ja samamoodi jätkame järgmistel aastatel. Nüüd, minu valdkonnas on näiteks suitsiidiennetus täpselt samuti oluline teema, mille puhul liigume edasi sotsiaalse partneriga, kes teeb meediakampaaniaid või üritusi, et tõepoolest tõsta teadlikkust ja saavutada ka sisulisi eesmärke, mida me oleme riigina tähtsaks pidanud. Kui rääkida minu valdkonnast, siis [võib esile tuua näiteks tegevusi selle nimel], et rasedused võetakse kiiresti arvele, et naised oleksid raseduse jooksul jälgitud, et lapsed sünniksid ja et terviseriskid oleksid maandatud, et lapsed oleksid vaktsineeritud ja perearsti juures jälgitud ka pärast sündi. Need kõik on väga olulised tegevused, mis kindlustavad selle, et kõik sündinud lapsed saaksid elada pika ja terve elu. Minu valdkonnas on mureteemana kerkinud vähene vaktsineerimisega hõlmatus, mis tähendab, et need haigused, mis on pikalt meist eemal olnud, näiteks läkaköha või leetrid, on meile tagasi tulemas. Meil ei ole vaja pikka aega, piisab kolmest kuni viiest aastast, mil vaktsineerimisega hõlmatuse tase on madal, kui me juba näeme vanade haiguste tagasitulekut. Nii et tõesti, lisaks sündimuse ja lasterikkuse [küsimustega tegelemisele] on tähtis hoida lapsed tervena ja arstliku jälgimise all. Need teemad on minu jaoks samuti väga olulised. Aitäh! Hea meelega vastan küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile tõepoolest on. Riina Solman, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Te väga kenasti selgitasite siin, mis on teie valdkond ja mis on sotsiaalkaitseministri valdkond. Mulle tundub, et laste vaimne tervis on teie valdkond. Te märkisite ära, mida heaolu arengukava või perede heaolu hõlmab, ning ütlesite, et kampaaniate tegemine teie valdkonna alla ei käi. Aga kuna te oma kaasministri või naaberministriga teete head koostööd, siis nüüd olete te – ma ei tea, kas kahe peale või tema üksinda – ära võtnud laste vaimset tervist puudutava lasterikaste perede huviringitoetuse. Eelmisel eelarveaastal oli 101 000 eurot mõeldud just maapiirkondade laste huviringitoetusena alates kooliealistest lastest, seda ei jagunud kõigile. Kuidas te seda kommenteerite? Te kampaaniaid ei tee, aga tegelikult te annate riigina [vastakaid] signaale, kuna laste vaimne tervis maapiirkondades halveneb ja huviringitoetus on ära võetud. Kas on variant, et te oma naaberministriga annate selle raha edaspidi tagasi?

Aitäh küsimuse eest! Konkreetne toetus oli vist organisatsioonile, aga lisaks on muidugi huvihariduse toetus, mis on olnud väga tugevalt regionaalselt diferentseeritud, et toetada [eelkõige] maapiirkondade laste huviharidust. Seda on tõesti viimastel aastatel vähemalt kaks korda kärbitud, 14 miljoni pealt on jõutud vist alla 10 miljonini. Ja tõesti, ma näen, et pikalt niimoodi jätkata ei saa. Lastele võrdsete võimaluste loomiseks ka maapiirkondades on vaja toetada huvitegevuses osalemist. Sellised regionaalselt diferentseeritud toetused on kahtlemata õige samm. Aga ei sotsiaalkaitseministri ega haridusministri eelarvet mina ei juhi. Kahtlemata on samu eesmärke võimalik saavutada ka teiste toetustega, aga siis peab kompensatsioonimehhanism paigas olema.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kõnelesite nendest kampaaniatest, mis on suunatud lasterikkuse toetuseks. Nendel on kindlasti oluline roll ka tulevikus, et meie ühiskond ja iga inimene, iga selle ühiskonna liige mõistaks, et lapsed on meie tulevik, mitte kiisud ja kutsud, nagu tundub, kui vaadata mingeid portaale ja keskkondi, kus arvatakse, et nendest oma õrnusevajaduse [rahuldamiseks] piisab ja et lapsed ei ole enam perekonna orgaaniline osa. Aga ma küsin negatiivsete kampaaniate kohta. Õppekava tegemise juures olid nii ühiskondlike kui ka akadeemiliste organisatsioonide esindajad, kes arvasid, et selliseid sõnu nagu "ema", "isa", "naine" ja "mees" ei tohiks õppekavas kasutada, "perekond" ja "abielu" ei olnud samuti soovitatavad, Või siis kõneldakse, et see on loodusele koormaks, kui teil üldse lapsed on. Kuidas selliste negatiivsete kampaaniatega toime tulla? Ja kas selliste, lasterikkuse mõttes negatiivset kampaaniat tegevate organisatsioonide riiklik rahastamine peaks olema piiratud?

Aitäh! Ma ei tea, et riik oleks rahastanud otseselt negatiivset kampaaniat. Seda, et õppekava või mõne muu strateegiadokumendi kohta saadetakse tagasisidet, erineva sisuga ja sageli vastassuunalist tagasisidet, ikka esineb. Ja see võib saada ka meedia tähelepanu. Mina ei tea, et see oleks olnud tahtlik tegevus, kui seda tüüpi teemasid tõstatub. Tõepoolest, seda, millised teemad meediale huvi pakuvad või kõlavama pealkirja saavad, on väga keeruline kontrollida. Aga meie Sotsiaalministeeriumis ei ole mingisugust, ma ei tea, reaalset poliitikat või seda, milliseid termineid tuleks kasutada, kuidagi suunanud või juhtinud. Ma ei arva ka, et seda peaks tegema. Aga eks see, mida lastele õpetatakse õppekava raames, peab vastama ka reaalsele elule. Ka seda, et rohkem lapsi sünnib väljaspool abielu, tuleb kirjeldada, samuti seda, et ükskõik kes last kasvatab, seni kuni laps kasvab tervist toetavas ja hoolivas keskkonnas, ei saa kuidagi hukka mõista. Pere on pere, peresid me kaitseme ja toetame laste kasvatamist. Mina ise olen ka samast põlvkonnast, minul on kolm last ja mitte ühtegi kodulooma. (Naerab.) Nii ta on.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Austatud minister! Me kõik saame ju aru, miks me räägime pere ja lasterikkuse propageerimisest. Statistika näitab, et rahvana me põhimõtteliselt hääbume. Viimased numbrid tulid võib-olla mõnele üllatusena, aga meie oleme sellest rääkinud siin saalis juba rohkem kui aasta või poolteist aastat. Mäletan, kuidas ma eelmise peaministri käest küsisin, mida tema sellest arvab, et me püstitame aina uusi miinusmärgiga rekordeid demograafias. Nüüd on uued, värskemad andmed, mis näitavad, et põhimõtteliselt suri pea 6000 inimest rohkem, kui sündis, ja sisseränne ka enam ei aita. Mis on teie arvamus selle kohta? Ma kolmapäeval infotunnis kindlasti küsin sama küsimuse ka Kristen Michali käest, uue peaministri käest. Aga mida teie arvate, mida oleks vaja teha selleks, et seda olukorda muuta, just positiivses suunas?

Aitäh! Mina arvan ka, et kahtlemata peaks sündima rohkem Eesti lapsi. Aga kvantiteet ei ole kõik. Selleks, et sünniks rohkem lapsi, ei saa rääkida ühest õigest viisist lapsi kasvatada või ühest õigest perest. Iga laps on oodatud ja erinevad pered vajavad erinevat tuge. Mõnel on vaja majanduslikku tuge, mõnel on vaja paindlikku lastehoidu, me peame kõiki neid viise pakkuma, et lapsi sünniks. Nüüd, lisaks sellele minu enda teema on eesti keele oskamine. Kui me räägime Eesti keskmisest, siis kõik need lapsed, kes sünnivad, peavad olema terved ja saama hea hariduse. Kui laps lõpetab põhikooli nii, et ta ei oska ka rahuldaval tasemel eesti keelt, siis minu meelest see on läbikukkumine – mitte lapse läbikukkumine, vaid meie läbikukkumine, kes me ei oska talle eesti keelt vähemalt rahuldaval tasemel selgeks teha. Nii et lisaks sellele, et kõik lapsed sünniksid toetavasse keskkonda, on väga tähtis, et nad saavad hea hariduse ja eesti keele oskuse.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud proua minister! Ma olen kindlasti nõus sellega, et kõiki peresid tuleb väärtustada, aga toonitan siin ikkagi uuesti, et just loomulikus peres sünnib kõige rohkem lapsi ja seal on nad ka kõige õnnelikumad, sellepärast et depressiooni esineb sellistes peredes kõige vähem. Te lugesite ette rea teavituskampaaniaid, mille seos selle arupärimise temaatikaga on väga väike või lausa olematu. Lisaks väitsite seda, et kampaaniate temaatika tõukub just ministeeriumi sotsiaalpartneritest, justkui see ei olekski ministeeriumi enda teha. Kas siis ministeeriumil endal tõesti ei ole võimalik valida sotsiaalpartnereid ega pakkuda välja teavituskampaaniate teemasid, millele erinevad sotsiaalpartnerid võiksid konkureerida?

Aitäh! Strateegilised partnerid me valime tõesti tugevate organisatsioonide seast Eestis. Eesti Lasterikaste Perede Liit on kahtlemata olnud hea partner, nad tõesti ongi korraldanud pereväärtusi toetavate ja väärtustavate konverentside sarja. Nende korraldatud kampaaniate sisule või liidu tegevusele ei ole midagi ette heita. Minul ei ole teadmist, et seda peaks kuidagi oluliselt muutma või selgemalt ette kirjutama, mida teha. Ka strateegilisel partneril või vabaühendusel on kompetentsi, et otsustada, mis teemadega oleks vaja tegeleda. Ja kui me räägime laste kasvatamist toetavast keskkonnast, siis see, et inimesed oleksid terved, looksid suhteid, oskaksid suhelda, et vanemad oskaksid lapsi kasvatada ja tuleksid toime raskustega, mis laste kasvatamisel ees seisavad – need on kõik tähtsad teemad. Nii et see, et sõnum ühel aastal on ühesugune, teisel aastal teistsugune, kaetakse laiem ring teemasid, on sisuliselt õige. Ja aastate peale tekib siis ka tugev tervik.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui korraldataks konkurss peaminister Michali valitsuse kõige empaatilisema ministri tiitlile, siis ma usun, et teil oleks suur šanss see võita. Samuti pean mainima, et legaaldefinitsiooni järgi olete te ka ise lasterikka pere ema. Ja ausalt öeldes lasterikkuse kampaania eeldab alati käilakuju, ka valitsuses. Kuidas te sõnastaksite oma loosungi lasterikkuse propageerimisel emana ja ministrina?

Aitäh! No nii rasket küsimust ei ole mulle ammu esitatud. Kahtlemata, kampaania ajal peaksid poliitikud suhtlema loosungite keeles. Kui me räägime laiale avalikkusele suunatud kampaaniast, siis ma arvan, et on erioskus sõnastada neid slogan'eid, pealkirju, asju, mis inimesi kõnetavad ja neid päriselt mõtlema panevad ja mõjuvad. Ma ei tea, kas ma seda käigupealt suudan. Aga ma arvan, et senised kampaaniad, mis on tehtud, olgu liikumise, toitumise või vanemlike oskuste teemal, on olnud kenasti sõnastatud. Need jäävad ka linnapildis silma. Nii et ma tõesti selle töö usaldaksin professionaalidele.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Lugupeetud Rein Taagepera, kes on teatavasti defineerinud demograafilise vetsupoti teooria, mis on meie demograafia klassika, kindlasti määratleks praegust olukorda demograafias kui katastroofi. Ma küsin teie käest, kuidas te hindate praegu Vabariigi Valitsuse tegevust tervikuna selle demograafilise katastroofiga toimetulekul ja sellega võitlemisel. Ütleme hästi lihtsalt, viie palli süsteemis, mis hinde te valitsuse tegevusele praegu annaksite?

Meil väga suur osa sellest kindlustundest, tundub, ühiskonnas, nii ettevõtjate seas kui ka laiemalt, on seotud ikkagi majanduskasvuga. Seega, kuna peaminister on praegu ühe fookusena julgeoleku teema kõrval sõnastanud majanduse kasvu, siis ma arvan, et see suurele osale ühiskonnast sobib. Ma ise pean sotsiaalset turvavõrku väga oluliseks ja näiteks ka tervisepoliitikas olulise küsimusena pikaajalise rahastamise jätkusuutlikkuse tagamist. Aga ma arvan, et ühiskonna jaoks see, et eksport kasvab, majandus kasvab ja palgad kasvavad, on oluline üldise kindlustunde loomisel. Nii et isegi kui eesmärk on demograafiliste küsimuste lahendamine, siis majanduslanguse olukorras on seda kõike, ükskõik, kas me räägime rahalisest toest või teistest meetmetest, mis kindlust loovad, palju keerulisem rakendada.

Hele Everaus, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Proua minister, aitäh nende vastuste eest! Ma saan aru, et põhiliselt olete te tsentreerinud oma lootused sotsiaalpartneritele. Ja kampaaniad – Eesti inimene ei ole kampaaniausku. Ükski asi üheski riigis pole kampaaniatele üles ehitatud. Ma küsin seda, et omal ajal pikaajalise peaministri erinevad valitsused ajasid pikaaegset ja pidevat igapäevast poliitikat, mitte kampaaniaid, et sündimus tõuseks. Ja tõepoolest, sellel ajal tõusis. Kas te olete ka püüdnud võtta selle pealt snitti, kuidas seda asja nüüd teha nii, nagu Andrus Ansipi juhtimisel omal ajal tehti? Siis ei tehtud kampaaniaid, vaid tehti igapäevast tööd selle nimel, et inimesed valitsust ja valitsusliikmeid usaldaks.

Aitäh! Selline üldine kindlustunne on kahtlemata tähtis, aga tervisevaldkonnas on teadlikkus ka oluline. Kas või see, et kui me pakume vanemlusprogramme, siis seda infot tuleb ka inimestele anda, et need programmid on olemas, need on kättesaadavad, olgu "Imelised aastad" või mõni muu. Kes ei soovi füüsiliselt osaleda, selle jaoks on veebipõhine info olemas. Selleks, et seda tõesti kõigi inimesteni viia, on kampaania minu arvates efektiivne viis. Mis see hea kampaanialoosung oleks? Kui on midagi sellist, mis silma jääb, millest räägitakse, mis tänavapildis välja paistab, siis sellel mingi mõju ikkagi on. Nii toitumise, liikumise, suitsetamise ja alkoholi kui ka vanemlike oskuste, samamoodi teiste lapsi puudutavate teemade puhul on teadlikkust vaja. Pärast seda saab tulla käitumise muutumine. Nii et kuidagi ei saa maha tõmmata kampaaniate tegemist, aga ainult nendest ei piisa. Kui me soovime käitumise, ka tervisekäitumise muutumist, siis peab sellele lisaks olema olemas toetav keskkond ja veel midagi, mis nügiks inimest oma käitumist muutma. Näiteks kasvav majandus, tugi toetuste näol, lastehoiukohtade juurde loomine – see kõik loob toetavat keskkonda laste saamiseks. Aga mina siin kõrval alati mainin ära, et neil lastel, kes sünnivad, peab olema võimalik elada pikk ja terve elu, omandada haridus ja seeläbi saada head võimalused oma elu kujundamiseks. Nii et teised tegevused, on need huvihariduse toetused või midagi muud, peavad seal kõrval olema. Aga tõepoolest, mis on veel see miski? Mis on see nügiv nõks? Kui inimene kaalub laste saamist – uuringud näitavad, et inimesed soovivad rohkem lapsi saada, kui nad tegelikult saavad –, siis mis see miski on? Selle miski leidmine on väga keeruline. Eesti puhul räägitakse palju hariduslõhest meeste ja naiste vahel. Sobiva partneri leidmine on keeruline, kui naiste haridustase on palju kõrgem kui meeste oma. Nii et tuleks tegeleda sellega, et poisid ei langeks koolist välja, ei piirduks põhiharidusega. Tõepoolest, nüüd õppimiskohustus või koolikohustus pikeneb 18. eluaastani. Ma arvan, et [sellised meetmed] on tegelikult vajalikud selleks, et meil tulevikus oleks sündimus kõrgem.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Riina! No me võime ju kõik õppida, eks ole. Me võime õppida koolis inseneriks, lauljaks, politseinikuks, võib-olla isegi poliitikuks. Aga mida me tegelikult õppida ei saa, vähemalt mitte koolis? Et olla hea lapsevanem. Eks me kõik, kes me oleme vanemad, kuidagi katse- ja eksitusmeetodil püüame seda teha. Aga eelkõige tuleb see teadmine meie enda vanematelt – kellel kuidas on õnne, kes millisesse peresse on sündinud. Aga valitsuse seisukohast ja just riigimehelikkuse seisukohast peaksime me ikkagi ka vaatama, milliseid eeskujusid me püüame ühiskonnale ette manada. Ma arvan, et sa oled nõus sellega. Ja seesama, sa rääkisid, et tuleb see miski leida. Võib‑olla on üks olulisemaid asju kindlustunde leidmine. Ja vot see minu küsimus ongi: kuidas me loome kindlustunnet, kui me ühe käega üks päev anname paljulapselistele peredele toetust, aga mõne kuu pärast võtame selle jälle ära? Kuidas sulle tundub, kas siia ei olegi koer maetud? Ehk sellepärast noortel peredel ei olegi kindlustunnet?

Jaa, aitäh! Kõigepealt pean nentima, et praegu, ilmselt ka koolis antakse rohkem suhtlusoskusi, meeskonnatööoskusi, teiste inimestega [suhtlemise ja] konfliktide lahendamise oskusi, kui näiteks minu ajal anti. See, et paarisuhe oleks parem, et laste kasvatamiseks oleks eeldused olemas – ma arvan, et start selleks on praeguse koolihariduse puhul tugevam kui varem. Lisaks, vanemaharidus, mida pakume, selle kohta saab infot internetist, kohalikel omavalitsustel on kursused, mida nad rahastavad, riskilastega ja nende vanematega tegeldakse eraldi. Nii et võimalusi on. Nüüd, kindlustunde loomiseks oleks muidugi tore, kui valitsusteüleselt rakendatakse toetusmeetmeid või tehakse mingisuguseid programme. Oleks hea, kui see kõik valitsusest valitsusse ei muutuks. Ja tõesti, sellised ümbermõtlemised ja tagasipööramised on kahetsusväärsed. See on rohkem selline poliitilise punktivõtu küsimus, mida võib küll taunida, aga lõpuks on see meie enda vastutus, kuidas seda ära lõpetada. Kui mingil teemal minna väga palju äärmusesse olukorras, kus poliitilist konsensust või teiste partnerite tuge ei ole, siis eks see tulemus lõpuks selline on. Me näeme seda kõigis valdkondades, kus otsuseid on tagasi pööratud.

Suur tänu! Hea kolleeg Hele Everaus, ma kahjuks ei saa teile teiseks küsimuseks sõna anda, sest arupärimise puhul saab iga Riigikogu liige esitada ühe küsimuse. Teine kord! Aga läheme edasi. Kolleeg Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Teie vastuseid kuulates mulle tundub, et kas te mitte veidike ei tegele enesepettusega. Eks see on läänes levinud. Te räägite, kuidas tänapäeval saab koolis seda ja teist palju paremini. Inimesi õpetatakse, kuidas paremini üksteise kaaslased olla ja nii edasi. Aga kui me nüüd vaatame kuiva statistikat, siis numbrid on ju üha halvemad. Võib‑olla peaks ikkagi kuidagi sügavamalt mõtestama seda, mida riik teeb, või peaks üldse vähem tegema. Ja enne te pareerisite siin ühe küsimuse. Arupärija viitas normaalsetele perekondadele, kus on ema ja isa, ja siin oli küsimus ka selle kohta, et kui õppematerjalides kasutatakse sõnu "ema" ja "isa", siis osa inimesi seda justkui taunib. Te pareerisite seda sellega, et kõik pered ja kõik lapsed on tähtsad. Aga tegelikult statistika näitab just seesama: ema ja isa ja tavaline perekond. Äkki asukski sellele teele ja tooks normaalsuse tagasi? Seda moodsat aega on nüüd propageeritud aastaid ja tulemused ei ole head.

Mis see küsimus on?

(Rain Epler räägib kohalt.) Vabandust, üks hetk! Ma teen väikese korrektuuri. Rain Epler, hästi lühidalt tagasi, sõnastage palun see küsimus, et ettekandja saaks vastata. Palun, Rain Epler!

Hästi lühidalt sõnastades on küsimus selles, et me võime endale enesepettuseks ette lugeda erinevaid asju, mida tehakse paremini kui sellel ajal, kui meie koolis olime, aga statistika näitab, et tulemused ei ole paremad. Kas siis saab öelda, et tehakse asju paremini?

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh! Tulemused, kui võrrelda, ma ei tea, saja aastaga, kolmekümne aastaga, siis see, et meie imikute emade suremus on väiksem, on selge. Lapsed saavad paremat tuge, nad on perearstide juures jälgitud. Nii et on terve hulk asju, mis on paremaks läinud. Lapsed saavad varem diagnoosi, meil on vastsündinute skriining paljude pärilike haiguste puhul – need on asjad, mida varem ei olnud. Kui me räägime sündide arvust kui sellisest, siis see, et 1990‑ndatel ehk üleminekuaastatel oli suitsiide palju, aga sünde vähe, on selge. Ja kui on ees väiksemad põlvkonnad, siis väiksema põlvkonna puhul sündide absoluutnumbrid jäävad väiksemaks. Kui vaadata rahvastikuprognoosi pikalt ette, siis üleminekuaastate mõjusid me näeme ka saja aasta pärast rahvastikupüramiidis. Nii et eelmiste aastate ja aastakümnete mõju on rahvastikuprognoosis sees. Nüüd, sünnitusea lõppu jõudnud naistel laste arv naise kohta minu arust Eesti naiste puhul on isegi 1,9 – see on taastetasemele suhteliselt lähedal. Nii et need numbrid ei ole üldse nii hirmsad. Ja selle nimel me peaksime pingutama, et need näitajad sellisele tasemele ka jääksid. Teisalt, kui rääkida loomulikust iibest ehk sündide-surmade vahest, siis midagi me saame teha ära ka surmade ärahoidmiseks. Eesti on kogu Euroopa Liidus kõige kiiremini vähendanud südame-veresoonkonna haigustesse suremust. Tegelikult me peaksime tempokalt jätkama ka sellega. Nii et rahvaarvu mõttes ei saa piirduda ainult sündimust toetavate meetmetega, vaid tuleb rakendada ka kõiki teisi. Nüüd see, et enamik lapsi kasvaks ema ja isaga. Me peame pingutama, et lastel oleks ema ja isa. Sinna alla käib kõik see: perelepitused, vanemahariduse andmine, et inimesed suudaksid toime tulla, kriisidest läbi tulla ja laste kasvatamise koormusega toime tulla, kui peres on mitu väikest last. Seda kõike on vaja, et lapsed saaksid oma peres kasvada. Aga see ei tähenda, et lapsed peavad kasvama ainult sellises peres, kus on ema ja isa. Meil on väga palju üksikvanemaga peresid ja peresid, kus erinevatel põhjustel lapsi kasvatab mõni teine sugulane või vanavanem. Kõiki neid peresid tuleb toetada, et lastel oleks võimalikult hooliv kasvukeskkond ning nad saaksid elada pika ja terve elu.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Numbrid on ikka hirmsad. Kui me mõtleme demograafilisele olukorrale, siis olukorra teadvustamine ja probleemi täpne diagnoosimine on eeldus, et me üldse sellest olukorrast välja tuleme. Mina iseloomustan seda ikkagi sõnaga "katastroof". Ilmselgelt ei ole mõtet olukorda ilustada. Ja kui ma mõtlen selle peale, et praeguse koalitsioonilepingu punktides ei ole üldse demograafilisi teemasid markeeritud – üldse mitte! –, seda probleemi ei ole olemas praeguse koalitsioonilepingu kohaselt, siis paneb see olukord ikka väga sügavalt mõtlema. Selle valitsuse poliitika on olnud praegu ikkagi kokkuhoid, kärpimine, kõik valusad lõiked, eelkõige demograafia ja perepoliitika arvel, olgu vanemahüvitise vähendamine, olgu huvihariduse vähendamine, olgu abikaasade ühisdeklaratsiooni kaotamine, olgu automaks, mis lööb väga valusalt lastega peresid. Kogu see maksupoliitika ja eriti peretoetuste tagasipööramine puudutab kindlustunnet, õigemini tekitab kindlusetuse tunde. Öelge palun, mis on praeguse valitsuse positiivne poliitika demograafiapoliitikas?

Aitäh! Suvel kokku lepitud koalitsioonilepe on tõesti napp, see keskendub majandusele ja julgeolekule. Aga tervise, ka vaimse tervise ja rahvastikupoliitika teemad on kirjas 2023. aasta kevadel sõlmitud koalitsioonileppes, kus kõiki valdkondlikke teemasid käsitleti. Vanemahüvitise lagi on hea näide. Kui meil eelarve puudujääk ületab juba 5% SKT-st ja vajadus on laskemoona soetada, siis me peame eelarvest tehtavaid kulusid paremini sihtima. Seda, et abi saaksid madalama sissetuleku teenijad, pean mina õigeks. Vanemahüvitisele lae seadmine, ka ajutise töövõimetuse hüvitisele lae seadmine inimeste puhul, kelle sissetulek ületab 3700 eurot, on sisuliselt õige. Selline toetuste parem sihtimine on toimunud. Tulevikus tuleks seda teha võib-olla veel mingite toetuste puhul. Vaimse tervise tugi, teenused, hariduse ebavõrdsuse vähendamine, näiteks maakoolidele suunatud toetusmeetme abil – seda kõike on tehtud, et lapsed saaksid kodu lähedal hea hariduse. Mingisugust kuldvõtit või hõbekuuli sündide arvu kasvatamiseks tegelikult ju ei ole. Nii et kõik koalitsioonileppes olevad toetusmeetmed, ka regionaalpoliitilised, annavad oma panuse sellesse, et lastel oleks parem kasvukeskkond ja et lapsi sünniks rohkem. Ene‑Margit Tiit ütles oma juubeliintervjuus väga ilusasti: kui me soovime, et sünniks rohkem lapsi, siis tuleb teha regionaalpoliitikat.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnepulti tagasi arupärijate esindaja Jaak Valge. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud proua minister! Minu järeldus on see, et proua minister võib küll olla empaatiline, aga arupärimise käigus on ta ilmutanud ka teist omadust, mis iseenesest ei pea ilmtingimata empaatiaga vastuolus olema, nimelt kavalust – kavalust pugeda strateegiliste partnerite selja taha. Väidan, et olukord on meil muutunud väga keeruliseks ja on selge, et me vajaksime ikkagi riigi enda algatust. Ausalt öeldes ma ei näe, et seda oleks. Neid strateegiliste partnerite kampaaniaid on küll igasuguseid, aga nende proportsioon ei ole kindlasti kooskõlas meie Eesti riigi probleemidega. Siin ei saa seda teed mööda edasi minna, et me laseme toimuda nendel kampaaniatel, mis loomulikku peret murendavad, aga selliseid kampaaniaid, mis loomulikku peret tugevdaksid ja ka meie laste vaimse tervise [hoidmisele] kaasa aitaksid, on ebaproportsionaalselt vähe või neid peaaegu ei olegi. Nii. Ja üks nende kolme olulisema põhjuse seas, miks ei soovita lapsi saada või miks lükatakse laste saamine edasi, on ebakindlus tuleviku suhtes. Ma muidugi mõistan, et on selge see, et Eesti riigil on keeruline meie suure ja ettearvamatu naabri poliitikat mõjutada või ka suuri geopoliitilisi muudatusi tasandada. Ometi peaks olema riigi huvides anda vähemalt selline sõnum, et Eesti riigis väärtustatakse lasterikkust ja loomulikku peret. Kindlasti vähendaks see samuti ebakindlust. Ma olen selles täiesti veendunud. Ma tõstan siin näitena esile Ungari, Poola, Itaalia, Horvaatia kampaaniad, mis tehisintellekt mulle üles otsis ja mille ma üle kontrollisin. Tõepoolest, need kampaaniad olid otse suunatud loomuliku pere ja lasterikkuse [väärtustamisele]. Veel juhtis rahvastikuteadlane Mark Gortfelder mu tähelepanu sellele, et Gruusia patriarh on andnud ühe lubaduse ja selle ka täitnud, nimelt on ta ristinud iga pere kolmandana ja järgmisena sündinud lapse. See on tõepoolest Gruusias sündimust tõstnud. Meie ühiskond on loomulikult teistsugune, aga kindlasti on ka meil selliseid võimalusi, mis teeksid sedasama: [aitaksid meie sündide arvu kasvatada]. Aga siiski, jah, pean ikkagi pessimistlikult lõpetama. Märgiline on see, et Eesti valitsus on andnud täiesti vastupidiseid märke. Seesama kolmest vasakglobalistlikust erakonnast koosnev valitsuskoalitsioon, mis vähendas lasterikka pere toetusi ja on keeldunud peretoetusi indekseerimast, keeldub ka taastamast seda olukorda, mis kehtis varem, 2010. aastal. Nimelt on valitsus keeldunud kustutamast nende tudengite õppelaenu, kes on stuudiumi vältel lapse saanud. See oleks olnud aga eriti oluline meede, kuna lastesaamist lükatakse niikuinii kogu aeg edasi, kõrgemasse vanusesse, pealegi ei oleks see riigile lähema viie aasta jooksul mingeid [lisa]kulusid kaasa toonud. Lisaks on [valitsus teinud] igasuguseid märgilisi otsuseid, näiteks keeldunud loomast rahvastikukriisi komisjoni. Valitsuse rahvastikupoliitika komisjon aga sisuliselt ei tegutse, see on koos käinud ainult korra aastas. Nii, ja nüüd kui siia juurde seada tänane vastus arupärimisele. Mina lootsin, et empaatiline minister räägib mingist uuest algatusest. No see arupärimine on olnud sees juba novembrist alates, oleks ju võinud küll välja mõelda midagi sisulist, aga kahjuks läks see lootus luhta. Ja kokku võttes on raske teha muud järeldust kui see, et valitsus ei tahagi meie põhiprobleemiga tegeleda. Kurb küll! Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Jaa, aitäh! No teate, on päris huvitav, kuidas iga aasta alguses me järsku avastame, et meie demograafiline olukord muutub aina hullemaks, ja seda tegelikult juba mitmendat aastat järjest. Me oleme sellest siin saalis päris palju rääkinud, eelkõige opositsioonierakonnad. Mäletan, kuidas ma eelmise peaministri käest uurisin, mida tema arvab sellest, et me pidevalt püstitame miinusmärgiga rekordeid ja sündimus langeb aastast aastasse. Põhimõtteliselt see jutt, mida tema rääkis, oli selline, et praegu toimub niimoodi kõikjal Euroopas, peaaegu kõik Euroopa riigid kannatavad praegu madala [sündimus]taseme pärast ja selles ei ole mitte midagi erilist. Aga see ei tähenda, esiteks, seda, et me ei peaks muret tundma, et teistes Euroopa riikides sündimus kahaneb. See ei peaks kuidagi meid maha rahustama. Ja teiseks, kui me räägime näiteks sellest, et sündimus langeb kas või Saksamaal, kus elanikkond on 83 miljonit, siis [me peame arvestama, et] Eestis, kus elab 1,3 miljonit inimest, on demograafiline probleem palju teravam kui Saksamaal või, ma ei tea, Itaalias, Hispaanias või Prantsusmaal. Eelmisel aastal sai veel räägitud sellest, et tegelikult saldo ei ole positiivne mitte sellepärast, et meil lapsed sünnivad, vaid sellepärast, et sisserände teel tuleb siia inimesi juurde, siis sellel aastal see tegelikult enam niimoodi ei käi, sest inimesi saabus Eesti riiki möödunud aastal 13 826 ja siit lahkus samal ajal 13 278 inimest ehk vahe on natuke üle 500. Samal ajal on sündinud vähem lapsi, aga eelmisel aastal suri 6000 inimest rohkem kui sündis. See on tegelikult väga suur arv. Ja oleks veel niimoodi, et see oleks mõni erand või esimene aasta, kus niimoodi juhtub, aga tegelikult selline tendents on tekkinud juba aastal 2021 ja sealt edasi. Mida selles olukorras teha? On kolm põhifaktorit, mida mina näen, mis tegelikult panevad inimesi mõtlema selle peale, et lapsi saada. Esiteks, perekonna majanduslik seis. Kui mina ei pea mõtlema selle peale, mis raha eest ma hakkan homme toitu või riideid ostma, siis ma võin ka tõsimeeli mõelda selle peale, et tegeleda laste saamisega. Kui aga kõik minu mõtted on suunatud sellele, et kust saada raha, no siis ma arvan, et see väga ei soodusta laste saamist. Teine on kindlustunne või siis turvatunne. Ehk teisisõnu, ma pean olema kindel selles, et ka homme on minu olukord vähemalt normaalne, ma isegi ei ütle, et hea. Kui ma tean, et homme ma ei pea jällegi mõtlema eelkõige selle peale, kust seda toitu saada või kust saada raha toidu ostmiseks, siis ma arvan, et ma võin mõelda ka laste saamise peale. Kui meid pidevalt hirmutatakse sellega, et praegu käib Euroopas suur sõda – see on küll tõsi, aga see ei käi ju meie juures –, ja kui pidevalt hirmutatakse inimesi sellega, et homme võib siin toimuda midagi sarnast, siis loomulikult, inimesed ei ole väga altid lapsi saama. Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja kolmas on riigi tugi. Ehk teisisõnu, kui ma näen, et riik on tegelikult ka valmis mind aitama, et riik on ise huvitatud sellest, et laste arv suureneks, ning et inimesed on huvitatud sellest, et lapsi saada, siis loomulikult ka minul endal on see soov tugevam. Loomulikult, me ei saa rääkida sellest, et riik ostab lapsi või maksab nende eest või midagi sellist. Igaüks peab ikka ise vaatama, kuidas ja millal ta oma perekonda suurendab. Aga ma näen, et näiteks paljulapseliste perede toetust vähendatakse 200 euro võrra kuus, ja ma näen, et igasugused maksusoodustused, mis on siiamaani olnud peredele, kus kasvavad lapsed, kaotatakse ära, ning maksud tõusevad ja tulevad uued maksuliigid, nagu automaks. Esialgu näiteks meil lasterikaste perede toetusrühmas olid arutelud selle üle, kuidas võiks neid perekondi toetada, kas võiks teha neile mingisugused erandid, aga lõpuks jättis koalitsioon kõik need mõtted ja ideed arutamata. Me ei arutanud neid asju isegi siin saalis, rääkimata sellest, et [mingeid õigusakte] oleks vastu võetud. Nii et põhimõtteliselt viimastel aastatel, aastast 2023, pärast parlamendivalimisi näevad meie pered selliseid valitsusi – no neid on kaks tükki järjest olnud, suurt vahet nende vahel ei ole, aga ikkagi –, kes neid tegelikult absoluutselt ei toeta. Ja mitte ainult et ei toeta, vaid isegi võtavad ära selle, mis oli neile eelnevalt antud, kas või seesama lasterikaste perede toetus, mis ühel hetkel oli päris korralik ja arvestatav, aga siis otsustati, et minnakse ka selle kallale. Nii et selles olukorras pole ka ime, et meil on demograafiline kriis. Ma arvan, et ei ole enam võimalik silmi [kinni] pigistada ja teha nägu, et kogu Euroopas on praegu selline olukord ja siin pole ka võimalik mitte midagi ette võtta. Tegelikult peab ette võtma, sest muidu väike eesti rahvas lihtsalt sureb välja. Nii lihtne see on. Ja kui meie valitsus ei suuda käivitada isegi rahvastikukomisjoni – nagu eelkõneleja ütles, see komisjon käis kord aastas koos ja põhimõtteliselt sealt ei tulnud mitte midagi –, siis ma arvan, et praegu on aeg, kus valitsus peab tõesti väga põhjalikult mõtlema selle peale, mida siis ette võtta. Ja need kolm faktorit, mida ma nimetasin, võiksid olla neile mõtlemisaineks. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Helir‑Valdor Seederi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Praeguse rekordmadala sündimuse taustal rääkida lasterikkusest – selle kohta oli tänane arupärimine – on ühelt poolt ju väga kentsakas, see tundub lausa asjakohatu. Aga teiselt poolt on see tegelikult möödapääsmatu. Me peame olukorra tõsidust teadvustama, andma ka praegu kujunenud olukorrale ausa hinnangu ja otsima põhjusi. Me kõik saame väga hästi aru, et tegemist on väga delikaatse teemaga. Tegemist on teemaga, mida riigil, avalikul võimul ei ole võimalik kergesti mõjutada, see teema on väga inertne, see on väga kompleksne ja sellel on väga palju põhjusi – nii individuaalseid kui ka ühiskonnas hoiakutena väga sügavalt sees olevaid ja nii edasi. Ometigi on see meie ellujäämise küsimus. Ometigi on see meie ellujäämise küsimus ja Eesti riigis probleem number üks. Alles siis tuleb julgeolek, alles siis tuleb majandus ja kõik ülejäänud teemad. Kui ei ole Eesti rahvast, siis ei ole vaja ka Eesti rahvale Eesti riiki, siis ei ole vaja garanteerida siin julgeolekut ega ole vaja ka toimivat majandust. See kõik on ikkagi Eesti rahva jaoks – nende inimeste jaoks, kes meil siin elavad, loodetavasti ka tulevikus. Mina olen väga sügavalt mures kõigepealt selle pärast, et praegu ametis oleva valitsuse koalitsioonilepingus ei ole ühegi silbiga – mitte ühegi silbiga! – seda valdkonda puudutatud, mis on probleem ja teema number üks. Mitte ühtegi silpi ei ole selle kohta. Järgnenud poliitika tegelikult on kahetsusväärselt kinnitanud seda, et see teema ei ole oluline sellele valitsusele, või vähemalt võib öelda, et ei ole otsitud lahendusi, mis võiks seda olukorda muuta. Tõepoolest, see sündide arv, me võime seda vaadata siit otsast ja sealt otsast ja võrrelda ülejäänud Euroopa riikidega. Nii nagu eelkõnelejad on öelnud, kui suuremate riikide elanike arv mingil perioodil, kriisiperioodil tuntavalt väheneb, siis näiteks 80-miljonilise elanikkonnaga Saksamaale ei ole see niivõrd dramaatiline, kui see on ühe miljoni või natuke enam kui ühe miljoni elanikuga riigile, Eesti riigile. Kuidas me tulevikus peame üleval siin oma iseseisvat keeleruumi, kultuuriruumi, kuidas me peame üleval oma eestikeelset teadust ja kõrgharidust, kuidas me riigikaitse eesmärgil leiame neid inimesi, kes on valmis minema ajateenistusse riiki kaitsma? Kes hoiavad üleval meil seda majanduse mahtu, et meil mingilgi määral toimiks ka siseturg? Ja nii edasi ja nii edasi. Kõikide nende valdkondade puhul me näeme, et probleem tegelikult kompleksselt süveneb. Ja see sõltub inimeste arvust. Ei ole nii, et rahvaarv ja rahva vaimu suurus on pöördvõrdelises sõltuvuses, nagu kohati justkui on juba tekitatud ootused ja lootused. Ja siis me mõtleme. Ei ütle midagi uut, aga me teame ju, et on vähemalt kolm peamist teemat, mis küsitlustest välja joonistuvad, kui inimesed vastavad – noored, kes on pere loomise eas. Esiteks, majanduslik olukord on probleemiks. Aga kas praegune valitsus leevendab Eesti inimeste majanduslikku olukorda maksutõusude ja uute maksude kehtestamisega? Kõige ebaõiglasem maks on automaks, mis lööb regionaalselt inimesi, mis puudutab eelkõige lastega peresid – eelkõige lastega peresid! –, kus on ilma oma transpordita kindlasti keerulisem hakkama saada kui lastetutel peredel või üksikinimestel. Vaieldamatult! Nii et kogu oma maksu- ja majanduspoliitikaga töötab valitsus just nimelt sellele eesmärgile, et Eestimaal sünniks rohkem lapsi, vastu. Ma palun kolm minutit lisaaega.

Ja kolm minutit lisaaega, palun!

Teine, mis väga selgelt välja joonistub, on kindlustunne. Seda ju ka Vabariigi Valitsus ei loo sellesama maksu-, eelarve- ja majanduspoliitikaga ega ka sellega, et lasterikaste perede toetust hakati vähendama kohe esimesel tööpäeval, kui Kaja Kallase valitsus pärast valimisi ametisse astus. Esimesel tööpäeval algatas sotsiaalkaitseminister lasterikaste perede toetuse vähendamise ja indekseerimise muutmise. Niisugusel kujul loomulikult kindlustunnet ei loo. Ja minu hinnangul on see kõige suurem karuteene, mis on selles demograafiapoliitikas üldse tehtud. Kui ka järgmised valitsused nüüd ütlevad, et riigi poliitika on muutunud, siis inimestel on ikkagi kindlusetus: aga kui tuleb järgmine valitsus ja muudab selle ära, mis siis, et on juba otsustatud nii indekseerimine kui toetuste suuruse määramine? Sellele on juhtinud tähelepanu ka rahvastikuteadlased ja eksperdid. Ma arvan, et see võtab meil pikki aastaid aega, et mingil määral rehabiliteerida riigivõimu ja luua mingisugune järjepidevus ja kindlustunne inimestele, et selles valdkonnas valitsuste vahetudes demograafiapoliitika, rahvastikupoliitika, perepoliitika on siiski stabiilsed ning koalitsiooni- ja opositsiooniülesed ja valitsusteülesed. See on väga suur karuteene, mis sellega tehti. Ometigi needsamad erakonnad ja see juhtivpartei oli selles koalitsioonis, kes kehtestas need valitsused. See ei olnud ka nii, et tulid teised parteid ja tegid ära, vaid needsamad poliitikud, needsamad inimesed muutsid selle ära. See teeb veel valusamaks selle olukorra. Ja kolmas on eluasemepoliitika, noortele peredele eluaseme kättesaadavus ja jõukohasus. Ka eluasemeintresside puhul on see valitsus pööranud senise poliitika tagurpidi ja lõpetanud riikliku toe andmise. Ja ma ei räägi siin kõigest sellest, mida ma küsimuses küsisin, mis puudutab abikaasade ühist maksude deklareerimist, huvihariduse toetuse ärakaotamist ja nii edasi ja nii edasi. Need on kõik valusad sammud, mis on kumuleerunud ükshaaval väljundina perepoliitikasse. Ja on ääretult kahju, et kui ma küsisin nüüd, Riina, sinu kui ministri käest, mis on valitsuse positiivsem sõnum, mis on valitsuse positiivne programm, [siis ma vastust ei saanud]. Hää küll, me siin opositsioonis võime kriitikat teha ja ma ütlen, et see kriitika ongi ka selle koha pealt, et neid samme ei oleks pidanud tegema. Minu hinnangul, minu positiivne programm on näiteks see, et lasterikaste perede toetuse ümberpööramist, indekseerimise ärakaotamist ja teisi selliseid samme ei oleks pidanud tegema. Ja kindlasti automaks. Neid asju annab kindlasti ümber pöörata. Aga seda praegune valitsus ei tee. Kuid mis on need alternatiivsed sammud, mis on need teised sammud? Seda ma kahjuks ei kuulnud. Ma väga loodan, et nüüd, kui ministril on veel lõppsõna, siis võib-olla on koorunud siin opositsiooni sõnavõttudest midagi, mis on hingele jäänud, ja ehk ta saab siiski lõppsõnas meile midagi positiivset ja lohutavat öelda. Aga kui midagi lohutavat ja positiivset ei ole, siis ma kutsun valitsust üles neid samme tagasi pöörama, millest ma rääkisin. Tõsiselt, kutsun üles tagasi pöörama. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Esiti ei olnudki plaani tulla siia rääkima, aga siis ma kuulasin, mida minister rääkis, ja mõtlesin, et mõne asja peaks ikkagi ära markeerima. Kõigepealt muidugi see, mida ka kolleegid on siin juba puudutanud. Nimelt, kogu see maksutrall, mis meil on käinud siin viimase pooleteise aasta jooksul, ei anna küll lasterikastele või üldse lastega peredele sellist sõnumit, et lapsed kuidagi toetatud ja oodatud on. Just seesama automaks, millest juttu oli, lööb kõige valusamalt suuri peresid ja neid inimesi, kes elavad väljaspool suuri keskusi. Tulumaksuvabastus, mis oli lastega peredel, kaotati ära – see lööb taas väga suure augu perede eelarvesse. Tulumaks ise ka on tõusnud koos käibemaksu, aktsiiside ja kõige muuga. See tähendab seda, jällegi, et raha jääb kõigile vähem kätte. Ja valitsuse pikaaegse vale energeetika- ja majanduspoliitika tõttu ei kipu ka inflatsioon Eestis taanduma nii nagu mujal. See tähendab, et raha on vähem, mistõttu kas või süüa ja muid eluks olulisi asju on palju raskem osta. Ka toetuste teema. Ma paneksin rõhuasetuse just valitsuse valelikkusele. Eelmine peaminister ja tema juhitud Reformierakond andsid lastega peredele hea sõnumi, tõstsid toetusi, aga siis, kui valimised olid möödas, hakati kohe neid toetusi langetama. Ja kogu selles kontekstis tuleb minister siia pulti ja räägib justkui mingisugusest kujutlusmaailmast. Ma ei usu, et ta ise seda kõike usub. Räägib meile siin, et kõik on paremini, kui oli vanasti, tehakse konverentse õnnelikest meestest ja õnnelikest naistest. Räägib mingisugusest maakoolide toetusmeetmest. No üle nädala saab lugeda sellest, kus jälle mõni maakool kinni pannakse. Ma ei tea, võib-olla ministeerium saadab raha meetmena välja, aga raha ei jõua maakoolideni. Selles mõttes on see kõik täiesti arusaamatu jutt. Ja minister ütleb siis kõige tipuks, et tegelikult numbrid ei ole üldse hullud. No tegelikult, Riina, on numbrid ikka päris hullud. Kogu maailmas, võib täna öelda, on numbrid hullud ja Eestis on ka hullud. Aga tõepoolest, ma pean nõustuma kolleegidega: arvestades, kui väike rahvas me oleme, peaksime me seda tõsisemalt nendesse probleemidesse suhtuma. Aga nüüd, see arupärimise teema oli pere ja lasterikkuse propageerimise kohta. Ma ütleksin, et tegelikult võib-olla ei olegi vaja kampaaniaid, aga sellises üldises sõnumiseades ja tegevuses tuleks lihtsalt normaalsuse poole tagasi liikuda. Siin ministri vastuseid kuulates jäi mulje, et ta justkui poleks uudiseid lugenud. Aga ma arvan, et ta tegelikult on uudiseid lugenud. Kõik sellised paduliberaalid, ma arvan, homme hommikul ärkavad üles täiesti uude maailma. Homme jõuab see uus maailm eriti efektiivselt kohale ilmselt Ameerikas, aga tänapäeval see, mis Ameerikas toimub, jõuab väga kiiresti üle ookeani. Nii et kogu see lugu, et kusagil koridorides leitakse, et sõnade "ema" ja "isa" kasutamine võib äkki kedagi solvata; ja siis on käinud siin mitmed ministrid puldis rääkimas sellest, kui palju on sugusid; hiljaaegu liitusime Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hartaga, võttes kohustuse, et kõik mehed, kes tunnevad ennast naisena, peavad kontoris saama käia ka vastassugupoole duširuumis ja ettevõtjad peavad seda kõike tagama – kogu see foon muudab pildi inimeste jaoks segaseks ja nad saavad sisimas aru, et see ei ole normaalne. Stressitase on kõrgem, ja no siis ei sünnigi lapsi. Ma arvan, et minister võiks olla julgem. See woke-maailm variseb nüüd kohe kokku. Me Eestis võiks lasta tal ka kohe kokku variseda ja tulla normaalsuse juurde tagasi. Ja ma arvan, et siis läheb peredel ka selles liinis olukord paremaks. Ütleme, maksumuudatused tagasi keerata on veidike selline tehniline asi, aga ma ütleksin, et laiemat fooni tuleks natukene kalibreerida ja see jälle õigesse kohta saada. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Jah, kõiksugu poliitikasuunad on väga olulised, ning tingimused, milles kasvavad lapsed või milles on kasvanud nende laste potentsiaalsed isad ja emad, on väga olulised. Aga ühiskonnas toimuvatest muutustest tuleb aru saada. Ja kui need muutused on ühiskonna enda püsimisele ohtlikud, siis tuleb püüda leida rohtu nende vastu. Loomulikult on laste saamise eeltingimus turvatunne, nii ema kui ka isa turvatunne, eriti ema turvatunne, püsivad paarisuhted ja paljud niisugused asjad, mida ei saagi eitada. Aga statistikast leiab alati rõõmustavat. Seetõttu ka nende katastroofiliste numbrite puhul väike rahvas, nagu me oleme, peab mõtlema tulevikule ja sellele, mis saab koolivõrgust, mis saab meie majandusest, kas või siis, kui meie praegused üheksa‑ ja kümnetuhandelised põlvkonnad saavad täiskasvanuks, ning mis saab meie kaitsevõimest. Ja seetõttu tuleb mõelda, missugune on siis normaalne keskkond ja mitte ainult praktiline, majanduslik, vaid ka mentaalne keskkond, kus meie noored teevad otsuseid, kas luua perekonda või mitte. Kui rääkida soovitud laste saamisest, siis ka siin on tegelikult muutused. Praegu võib öelda, et sünnituseas või pereloomeeas noortel meil eestlaste hulgas on soovi – ütleme, mitte päris taastetasemel, aga peaaegu sinnapoole – lapsi saada, ja kui kõik selle realiseeriksid, siis võiksime olla ju palju positiivsemad. Aga räägime praegustest koolinoortest või siis nendest noortest, kes on oma tee alguses. Paratamatult ühiskond nii palju ei muutu, kuigi loodetakse AI ja kõige seesuguse peale. Ühiskonnas tuleb edasi kanda seda põhijuurikat või põhiolemust, mis ühiskonna järjepidevuse on seni alal hoidnud, ja see on eneseteostus. See on see. Tähtis on, kas partneri leidmist, perekonna loomist ja laste saamist peetakse üldse eneseteostuse osaks või mitte. Ma ei räägi kogu eneseteostusest. Loomulikult on oluline karjäär, on olulised ka emade-isade eneseteostus, hobid, turvatunne ja paljud niisugused asjad. See kõik on oluline. Aga laste saamisel eneseteostusena on vähemalt osaliselt eelduseks see, et seda peetakse oluliseks. Kuid praegu on ju küsimus selles, et kui keegi kavatseb rääkida – kui näiteks meie siin saalis räägime – laste saamisest kui eneseteostuse ühest osast, siis kõigepealt pannakse suurele osale meist diagnoos, et keskealised valged mehed, siis öeldakse: pareäärmuslased, radikaalid. Kui keegi räägib kahest-kolmest-neljast lapsest, siis nimetatakse, et ta soovib näha sünnitusmasinat. Ja muidugi, takkapihta oled sa siis putinist ka, kui sa survestad kedagi. Ei, ma ütlen, et tegelikult on putinistid need, kes ei pea Eesti rahvastiku juurdekasvu oluliseks, kes ei pea eesti rahva allesjäämist ja püsimist oluliseks, nemad on putinistid. Sest mida vähem meid on, seda lihtsam meid on üle võtta, seda vähem on siin Eestit. Selle tõttu on see kasvukeskkond ja see mentaalne keskkond, kus meie lapsed kasvavad, oluline, et selles peaks olema perekonna loomine ja lastesaamine üks osa eneseteostusest kui asjast, mida ei naeruvääristata ja millest rääkijaid ei alandata. Alles siis, kui see on üks osa eneseteostusest taas kõigi noorte jaoks, me saame tegelikult rääkida sellest, et Eesti rahvas jääb püsima, et meie majandus ja meie koolivõrk on üldse teemad, millega me peaksime tegelema. Siis laheneb see olukord. Nii et kõigi muude poliitikasuundade juures peab oluliseks pidama ka seda kasvukeskkonda – mida me räägime, mida me mõtleme –, kus kasvavad meie noored ja millised teadmised või hoiakud nad meilt üle võtavad. Aitäh!

Suur tänu! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Tänane teema on väga murettekitav ja oleme sellest siin pikalt rääkinud. Head kolleegid tõid tegelikult juba väga hästi esile olulised aspektid. Ma mõtlesin, et lisan veel mõned mõtted. On selge, et suhtumine peredesse ja peremudelisse on kõige alus, et me saaksime üldse mõelda sellele, kuidas meie riik on jätkusuutlik, kas me eestlastena jääme selles riigis ellu – no kas just riigis, aga kas me üldse eestlastena jääme ellu. Ja lisaks sellele, millest siin kõik on juba rääkinud, nagu majanduslik hakkamasaamine ja see, kuidas üldse oleks võimalik peredes lapsi kasvatada, ma tahaksin tuua veel ühe olulise mõtte. On ka sellised eeskujud, et emaks olemist ei peeta niivõrd suureks ja oluliseks teemaks, väga oluliseks peetakse just nimelt seda, et naistel oleks karjäär, ning räägitakse hästi palju sellest, kuidas peab lausa kvoodimajanduse alusel naistele looma juhtpositsioonidel teatud kohti. Aga minu arvates peaks rääkima, just vastupidi, sellest, et meie, mehed ei saa sünnitada. Ja naiste emaks olemise roll on niivõrd suur ja püha, et see peaks kaaluma üles kõik muud karjäärimudelid. See on number üks. Ma ei tee muidugi üleskutset ega ütle, et naistel ei peaks olema võimalust muuks eneseteostuseks, aga see on ainukene võimalus, et me üldse püsima jääksime. Loomulikult on igasse peresse vaja ka isa ja just nimelt seda õiget peremudelit. Ja peremudelite teema algab tegelikult kodust, sealt hakkab see peale. Ma enne siin küsisin ka ministrilt, kuidas saab üldse õpetada ja kasvatada oma lapsi, kust tuleb see teadmine. See tuleb tegelikult ikkagi kodust kaasa. Kui sul on kodus ema ja isa, siis nemad kasvatavad sind ja sa näed, kuidas sina peaksid oma lapsi kasvatama. Kahjuks on meil selle suure, kuidas öelda, Euroopa ja lääne multikultikultuuriga kaasa tulnud uued eeskujud, mis minu arvates ei ole head eeskujud, ütleme, tänapäevase peremudeliga maailmas. Ja see on üks oluline osa: koolihariduses me ei saa võrdsustada [loomuliku pere mudeliga] neid uusi mudeleid, mida peetakse nagu [ka perekonnaks], kus on kaks isa ja lapsed, kaks ema ja lapsed. See võib kõik olla. Ma ei ütle, ega keegi ei pea ütlema midagi selle kohta, kui kellegi elu on nii läinud, kui on lapsed ja siis keegi kolib kellegagi kokku. Aga väärtusmudel iseenesest peaks olema ikka paigas ja just riiklikult saab seda vägagi hästi toetada. Ma vaatasin seda vana-aastaõhtu saadet – "Drag Show" või kuidas selle nimi oligi. Ühest küljest, alguses vaatasin, noh, päris lõbus ettevõtmine. Aga see lõpp oli niivõrd valulik, et kui sa hakkad mõtlema selle peale, et ka see on tegelikult üks mudel, mida paratamatult tänapäeval väga palju järjest rohkem tuuakse nagu esile ja arvatakse, et see on popp ja noortepärane. Selline emaduse, ütleme, naeruvääristamine minu arvates selles show's on ka ehe näide sellest, kuidas vähemalt meie riigitelevisioon ei tohiks eeskujusid ette anda. Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Ja lisaks sellele ma tahtsin tuua teise aspekti. Kui me riigikaitsest täna räägime, ja kui öeldakse, et meil on sisuliselt peaaegu sõjaolukord, naaberriik on agressor, siis me leiame kohe kiirelt konsensusega – konsensusega! – 1,6 miljardit, kui on vaja, pommideks. Aga siin Helir-Valdor Seeder juba enne ütles ka oma kõnes, et kui meil ei ole seda rahvast, keda kaitsta, siis meil ei ole ju mõtet ka panustada riigikaitsesse. Me praegu räägime sellest, et 5% võiks olla meie eelarvest riigikaitsekulutused. Aga samas me võtame ära suurperede toetused ja seda isegi nagu naeruvääristatakse, öeldakse, et kui meil pole esimest ja teist last, siis kust tuleb see kolmas laps. Aga meil peavad olema vähemalt võimalused ja mingidki vähemalt sellised eeskujud või mingisugused hoovad, mille abil me prooviksime seda küsimust lahendada. Kui me üldse mitte midagi ette ei võta, siis ei ole ka mingisugust tulevikku. Ja sellepärast ma ütlen, et samasugune suhtumine nagu riigikaitsesse peab meil olema tegelikult sellessesamasse meie praegusesse iibeprobleemi. See on võib-olla isegi suurem probleem kui kaitseprobleem. Nii et riigil on tegelikult küll kohti, kus sekkuda ja kaasa aidata, ja sellega saame just meie siin, Riigikogu liikmed, panustada. Me peame mõtlema selle peale. Ja kui nendel erakondadel, kes arvavad, et ei ole vaja lastetoetusi, on olemas teised hoovad, siis pakkuge need välja. Aga midagi me peame ette võtma. Aitäh!

Suur tänu! Ma saan aru, et kolleeg Urmas Reinsalu pidas juba läbirääkimisi ministriga, aga ma palun nüüd läbirääkimisteks siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu. Palun!

Aitäh! See teema on väga oluline. Arupärijate probleemipüstitus oli see, kas Sotsiaalministeerium kavatseb teha ka lasterikkuse ja peresõbralikkuse propageerimiseks ja sellest teavitamiseks avalikke kampaaniaid. Proua minister vastas üheselt: ei, ministeeriumil niisugust kavatsust ei ole. Siinkohal ma tahan ministrit toetada selles seisukohas. Ma arvan, et praeguses olukorras on kõige hullem silmakirjalikkus. Ja selles keskkonnas, kus me vaatame valitsuse käekirja langetatud valikutes, mis puudutavad lasterikkust ja peresõbralikkust, paraku poliitiline tegevus töötab kardinaalselt nende kindlustunde lõhkumise suunal. See ei ole mul mitte loosunglik väljendus, vaid hakkame võtma praktilisi otsuseid, mida on valitsus langetanud sisuliselt 24 kuu perspektiivis ja ees seisavad veel pikad-pikad ja rasked kuud. Vaevalt jõudis tint kuivada presidendi antud allkirjaga otsusel lasterikaste perede toetuse suurendamiseks, kui uus, praegugi võimul oleva triokoalitsioon tühistas eelmise parlamendi vastu võetud otsused. Teiseks kõrvaldati laste pealt saadav tulumaksuvabastus – see muudatus rakendub selle aasta algusest. Kolmandaks [kaotati] abikaasade tulumaksuvabastus ühisdeklaratsioonis. Neljandaks võeti ära ravikindlustus kodus olevat emalt. Ja kõikide nende sammudega, me peame paraku tunnistama, on nii, et eraldi võetuna, üksiksammude puhul me võime arutada, kui ratsionaalsed ja milliste tagajärgedega need on, kuid valitsuse terviksõnum, tervikpaatos on selge: lastega peredele turvatunde pakkumine ei ole kategooria, [mida peaks arvestama]. Ka objektiivselt võttes tuleks väga keerulise stressikeskkonnas, milles meie rahvas praegu on seoses nende suurte lainetega, mis rahvusvaheliselt möllavad, ja meie majanduse olukorras pakkuda mingitki kindlustunnet, öelda, et me ei lõhu toimivaid asju, just nimelt tulevikku vaatavas perspektiivis. Selle asemel on valitsus valinud aga täpselt teistsuguse loogika. Ja see on väga kehv. Seetõttu oleks kõige suurem silmakirjalikkus, kui valitsus hakkaks õõnsal moel, plakatite või reklaamidega kõnelema lasterikkusest, selle väärtustamisest ja toetamisest. Tegelik olukord on väga tõsine. Me oleme kolmandat aastat samm-sammult allapoole liikuvas demograafilises mustas rekordis: 9700 sündi läinud aastal. Me peame mõistma, et selle musta trendi positiivseks pööramisel on küsimus ennekõike meie ühiskonna positiivses energias ja optimismis. Mis puudutab neid suuri ülesandeid, mis meil ees seisavad, siis meil on võimalik neid mõistlikul moel ühiselt lahendada, suunata ühine pingutus ja ühine energia tulevikku panustamisse. See on küsimus ühiskonna meeleolust, ühiskonna optimismist ja sisemisest energiast. Ja ma arvan, et see on selle valitsuse kõige suurem probleem. Me võime arutada üksikuid makse. Me võime arutleda üksiku majandus‑ või rahanduspoliitilise valiku üle, kuid ühiskonnalt on võetud ära optimism. Ja kellelt ennekõike on võetud ära optimism? See on võetud ära just nimelt noorelt põlvkonnalt. Kui optimism ja energia on ära võetud, siis mis puudutab neid valikuid, milles ees me oleme … Paluks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… see tähendab seda, et ära on võetud ka tulevik. See on kõige suurem probleem praeguse valitsuse poliitika mõjude mõttes. Ja see tuleviku äravõtmine hakkab peegelduma väga selgelt eri eluvaldkondades – ettevõtja küsimärkides, nende [ebakindluses] oma investeerimisotsuste suhtes, aga ka perede küsimustes oma tuleviku kohta, pere planeerimisel ja pere valikute langetamisel. Meie ühine pingutus selles väga segases stressikeskkonnas, kus me oleme, peab olema just nimelt kindlustunde taastamine. Kuidas me saame seda teha? Me saame seda teha selgelt ühes kategoorias: öeldes, et kehvad otsused, mida see valitsus langetab, pööratakse tagasi. Me kõneleme sotsiaal‑majanduslikus mõttes olukorrast, kus inimesed on praegu nõutukstegevas segaduses, sest odavamate, vanemate, aga töötavate autode müümisel turuhinnaga on automaks suurem kui auto enda hind. Meie sõnum siit kõnetoolist on üks: langetagem otsused omanikena, ka autoomanikena, majanduslikus olukorras selliselt, et te teate: kuigi siin saalis ei ole meie käsutuses võimu automaksu jõuga tagasi pöörata – olgugi et homme tuleb automaksu tühistamise seadus hääletamisele –, on meil võimalus anda Eesti rahvale lubadus, et tuleb aeg ja see automaks tühistatakse. Ja ma ennustan, et siin saalis – tulevikus, kui see aeg saabub, kui see hetk saabub – ei ole mitte ühtegi parlamendiliiget, kes hääletaks sellele tühistamisele vastu. Pange mu sõnu tähele! Ja minu sõnum siit kõnetoolist on samamoodi lastega peredele. Tuleb aeg ja need otsused, mida valitsus on langetanud teie kindlustunde habrastamiseks, pööratakse tagasi. Palun käituge nii, et te oma tulevikuotsuseid – oma perekonna ja oma isiklike lootustega seotud otsuseid – ei rajaks selle valitsuse vääramatusele. See valitsus on ajalik valitsus, selle valitsuse aeg saab läbi ja selle valitsuse otsused, mis perede kindlustunnet on habrastanud, pööratakse tagasi. See, ma arvan, ongi vast kõige tähtsam sõnum Sotsiaalministeeriumi plakatite asemel. Kehv poliitika lõpeb ja muutus on võimalik, hea Riina. Aitäh!

Järgmisena Hele Everaus, palun!

Austatud istungi juhataja! Väga austatud proua minister! Ma loomulikult ei korda kõike seda, mida siin on juba väga õigesti ette toodud. Aga üks aspekt, mida ma tahaks puudutada ja mida ka proua minister puudutas, on see, kuidas kogu see keskkond võib mõjutada meie tervist, kõige pisematest kuni kõige vanemateni välja. Siin on meil pehmelt öeldes palju arenguruumi. Kui me võrdleme ennast teiste Euroopa Liidu maade või OECD maadega, siis ei tee meist kellelegi rõõmu see, et raviga välditavate surmade arvult, see tähendab meditsiinisüsteemiga välditavate surmade arvu poolest oleme me ühed esimesed. Ühed esimesed! Suremuse poolest insulti ja infarkti 30 päeva jooksul, mis näitab meditsiini kvaliteeti – jällegi ühed esimesed. Katmata ravivajadused – ühed esimesed. Noh, see on see keskkond, kus kõige väiksemast kuni kõige vanemani elatakse. Ma ei taha minna pikale, kuigi ma võiks neid kurbi näiteid veel tuua. Me oleme palju arenenud, aga 30 aastaga oleksime võinud areneda palju rohkem. Proua minister viitas väga õigesti vaktsineerimise probleemidele, justkui oleksid vaktsiinivastased teinud kõik selleks, et see kõik on halvasti. Aga Riigikontrolli juht näitas ju, et enamik meie lastest ei ole aastaid enne kooli ega ka kooli ajal kordagi käinud meditsiinilises kontrollis. Kuidas me siis arendame nende tervist? Mis me räägime vaktsineerimisest, kui me ei teagi, [milline on üldse tervislik seisund]? Kui mina olin laps, siis meil koolis igal aastal kontrolliti tervist. Võib-olla tänu sellele ma teie ees siin seisan, mis siis, et natukene kehvasti kõnnin. Nii et need on need asjad. Aga see on kõik suhtumise küsimus. See on suhtumise küsimus, kuidas meie juhid meie inimestesse alates kõige väiksemast kuni kõige vanemani välja suhtuvad. Kuulasin Enn Eesmaa suurepärast saadet Albert Schweitzerist ja mõtlesin, et võib-olla on hea endale öelda, igal tasemel, kus me oleme: ainult sellest ei piisa, et ma olen hea ema või isa, ka sellest ei piisa, et ma teen oma palgatöö ära. Ma pean veel palju rohkem tegema. Sest minu kõrval on inimesed, kes vajavad seda, mida ma teen. No see on selline vaba väljendus. Aga ma arvan, et kui iga juht igal tasemel armastaks Eesti inimest, siis meil oleks lapsi. Emad ja isad ju armastavad neid. Nii et hästi oleks. Ja ma soovitan ikkagi proua ministrile ka seda. Ansipi valitsuste ajal see pikaajaline töö kandis vilja. Kuidas siis seda saadi? Teeme nüüd ka sama, mitte kampaaniatega, vaid inimese armastamisega igal päeval. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove saadikutel ei ole. Minister tahab ka läbirääkimistel osaleda. Palun, proua minister!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kolme aspekti täpsustan. Ühelt poolt heideti ette, et valitsus ei tee mitte midagi, aga koos vanemahüvitise laega tegelikult lubati palju vabamalt töötamist vanemahüvitise saamise perioodil, et igal perel oleks võimalik töö- ja pereelu ühitamiseks sobiv võimalus leida. Esimese ja teise lapse toetus on tõusnud 60 eurolt 80 euroni, kolme kuni kuue lapsega pere toetus 300 eurolt 450 euroni, üksikvanema toetus 19 euro pealt 80 euroni kuus ja elatisabi 100 eurolt 200 euroni kuus. Vanemlike oskuste arendamiseks rahastatakse vanemlusprogramme suuremas mahus kui varasematel aastatel. Haigus- ja hooldushüvitiste muudatused tähendavad, et lapsehoolduspuhkuselt tööle naasnud lapsevanem ei saa mitte miinimumpalga järgi haigushüvitist ja hooldushüvitist, vaid oma varasema vanemahüvitise järgi. See on pikalt oodatud muutus. Samamoodi maakoolide toetusmeede, et tõesti kodu lähedal väikekoole lahti hoida. Toetust saavad ka need koolid, kus on alla 60 lapse – sellist meedet pole varem olnud. Vajaduspõhise õppetoetuse kahekordistamine. See, et lastega perede majanduslik toimetulek ja hariduse omandamine oleks suuremas mahus toetatud, on selgelt olnud suund. Aga valitsus ajab ka tõenduspõhist poliitikat. Vaadates nii seda kriitilist olukorda sündimusega kui ka ootust muudatuste järele, peretoetuste ja vanemahüvitise analüüsiga tegeldakse. Sealhulgas uuritakse vanemahüvitist jaganud perede kogemusi, seda, millisesse perre lapsed sünnivad, lapsevanemate töötamist, väikelaste emade töötuna arvel olekut, pereväärtusi, nende muutumist, vanemahüvitise mõju sündimusele ja vanemahüvitise süsteemi mõju soolisele ebavõrdsusele, et oleks võimalik teha teadmispõhiseid otsuseid laste ja perede poliitika kujundamiseks. Teiseks, palju räägiti sellest, kuidas otsuseid ei tohi ümber pöörata. Ja tõesti, Urmas Reinsalu nentis, et noore põlvkonna optimismi ja tulevikku ei saa ära võtta. Noorte põlvkondade puhul on väga olulised kliimateemad ja [ökoloogilise] jalajälje vähendamise teemad. Selge vastus põlevkivienergeetika kohta on midagi sellist, mis noorele põlvkonnale oluline on ja loob kindlust tuleviku suhtes. Meie ei pruugi kliimaärevust mõista, aga see ei tähenda, et noortel seda ei ole. Kriitika teravik läks selle pihta, et valitsus on ümber pööranud varasemaid otsuseid – aga siis tuleb puldist lubadus, et kõik selle valitsuse otsused pööratakse ümber. See kahtlemata ei ärata usaldust ei valijas ega noores lapsevanemas. See on meie kõigi vastutus, et poliitika oleks järjepidev ja toetaks ka laste saamist. Rain Epler rääkis mingist soosegadusest ja woke-maailmast. Kahtlemata võib selle abil häid pealkirju või sotsiaalmeedias laike saada. Aga mina ei solvu, kui sa, Rain, nimetad mind naiseks ja emaks, ei kirjuta keegi raamatuid ümber ega pane ka sõnu suhu. Nii et selle woke-maailma asemel on Eesti mureks ikkagi lähisuhtevägivald ja see, et meil on väga palju toimetulekuraskustes üksikvanemaid, enamasti emasid. Kui me räägime sellest, et laste ja perede toimetulek peaks olema parem, siis see, et lähisuhtevägivalla [probleemiga] tegeldakse, samuti see, et saaks [vägivaldsest] suhtest välja, saaks juriidilise toe ja psühholoogilise toe ning majanduslikult jalad alla, on väga oluline. Samamoodi on tähtis üksikvanemate toimetuleku tagamine. Nii et tõesti, usalduse kasvatamiseks loodan toetust valitsuse tõenduspõhistele soovitustele ka perepoliitika valdkonnas. Aitäh!

Aitäh! Nüüd läbirääkimiste käigus minister mainis Urmas Reinsalu nime. Palun vastusõnavõtt kohapealt, Urmas Reinsalu!

Aitäh! Proua minister! Kehvale poliitikale ei saa olla õiguslikku ootust. Sellega, kui te siit parlamendi kõnetoolist seda nõuate, võtate te valijatelt üldse lootuse alternatiiviks. Seda kindlust, et teie kehv poliitika jääb maksma ka tulevikus, ei kavatse Isamaa teile pakkuda. Seda esiteks. Teiseks, te lugesite siin ette mingeid samme ja ütlesite, et tegutsete tõenduspõhiselt. Kahjuks ma käsitlen seda kui eneseirooniat. Sest kõikidelt ühiskonna huvirühmadelt, nii majanduslikelt kui ka sotsiaalsetelt, on tulnud ju tegelikult appikarjed selle kohta, et neile on antud aega ainult loetud tunnid, et kooskõlastada neid seadusi, mis on Eesti perede kindlustunnet, aga ka inimeste ja majanduse toimetulekut oluliselt halvendanud. Nii et mitte mingisugust tõenduspõhisust siin ei ole. Te viitasite – ja see on väga õige ähvardus tulevikuks –, et valitsus kavatseb nii vanemahüvitisi kui ka peretoetusi veel üle vaadata ja muuta need selektiivseks. Järelikult teile ei piisa sellest õigustunde habrastamisest, mida te olete juba kehtivaks muudetud õigusega tekitanud, vaid te lisate tulevikuks veel ähvarduse, et 2027. aastal langetatakse uued otsused. Seega, et võtate ära nendeks 24 või 36 kuuks ka noortelt peredelt igasuguse kindlustunde tuleviku ees. Ja sellega me nõus ei ole. Mu küsimus teile, proua minister – mitte retooriliselt, vaid praktiliselt – on see. Täna hommikul kirjutas üks lasterikka pere ema – selles peres ei ole mingid rikkurid – sotsiaalmeedias, et tema automaks on 845 eurot aastas. See auto on talle vajalik, et oma oma lastega elu korraldada. Mida te talle pakute? Te pakute talle, nagu te ütlesite, mingit vanemlusprogrammi. See oli ainukene variant selles loendis. Need pered teavad ise, kuidas oma elu korraldada, nad saavad endaga hakkama …

Teie aeg! Aitäh! Kaks minutit on täis räägitud.

… kui nende elu ei tehta keeruliseks. Aitäh!

Aitäh, härra Reinsalu! Praegu minister vastata ei saa. Aga Rain Epler, teid ka mainiti läbirääkimiste käigus. Nii et palun, sõna on teil, kaks minutit koha pealt.

Aitäh, härra istungi juhataja! Jah, ministrile kahel teemal vastuseks. Ma olen siin juba kiitnud ka peaministrit, kes on hakanud lugema seda, mida ma olen siin viimastel aastatel kirjutanud, ja kuulab ka seda, mida ma saalis räägin, ning tegelikult ta ongi hakanud lahti laskma rohepöörde ideedest. Mul oli väga hea meel, kui Riina ütles, et tema nüüd enam ei solvu, kui teda nimetada naiseks ja/või emaks. Nii et ma loodan, et ka tema juhitavas ametnikkonnas enam inimesed ei solvu, kui keegi töövihikusse kirjutab, et lapsel olid ema ja isa, ei [tõmba] enam seda punase pastakaga [alla] ega ütle, et tuleb kirjutada vanem 1 ja vanem 2 või midagi veel sootuks fantastilisemat. Aga mis puudutab, Riina, sinu teist kriitikat, et me kirume teid selle eest, et te olete siin palju asju ümber pööranud, aga ometi ise lubame ümber pöörata, siis sa tegelikult ju ise ka teed juba eristuse ja saad aru, et see valitsus on teinud palju halbu asju. Ma olen viimasel ajal sotsiaalmeedias näinud hulgaliselt sinu erakonnakaaslasi, kes kritiseerivad valitsuse tegevust. Nad kritiseerivad seda ja justkui mängivad siseopositsiooni, öeldes, et Reformierakond on teinud palju halbu asju. Nii et tegelikult te ise tunnistate seda. Ja see ei ole nii, et Reformierakond on teinud, vaid te olete ise koos Reformierakonnaga teinud kõik need asjad. Aga tegelikult te ütlete täna juba avalikult, et need on olnud halvad asjad. Meie oleme sellest algusest peale aru saanud, et need on halvad asjad, ja sellepärast lubamegi, et me pöörame need ümber. Loodetavasti tuleb selleks võimalus juba enne valimisi, aga vähemasti enne valimisi on inimestele [edastatud] selge sõnum, mida hakatakse tegema. Ei tehta nii, et enne valimisi öeldakse, et maksud ei tõuse, aga siis istutakse inimestele kukile. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud ja see päevakorrapunkt on läbitud.