Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele viia Eesti Vabariigi suursaatkond lisraelis Tel Avivist Jeruusalemma" eelnõu (325 OE) esimene lugemine

Esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele viia Eesti Vabariigi suursaatkond Iisraelis Tel Avivist Jeruusalemma" eelnõu 325. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kolleegi Mart Helme. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Meie suur liitlane Ameerika Ühendriigid on viinud oma saatkonna Jeruusalemma. Meie mitte nii suur liitlane Argentiina on samuti viinud oma saatkonna Jeruusalemma. Euroopa Liidus, nagu me oleme viimasel ajal näinud, on väga võbelev ja arusaamatu suhtumine sellesse, mis toimub Lähis-Idas tervikuna. Selle osaks oli ka see äärmiselt kahetsusväärne intsident, mis oli meil seoses hääletamisega ÜRO‑s, kui Eesti asus samale positsioonile kui meie põlisvaenlane Venemaa. See oli piinlik ja ausalt öeldes täiesti arusaamatu ja lubamatu. Seda ei saa põhjendada sellega, et meie Euroopa-liitlastest mingi osa on sellel seisukohal, et kahe riigi kontseptsiooni peab iga hinna eest toetama, edendama ja läbi suruma. Aga siin on muidugi veel ka muud mõõtmed. Siin on kindlasti ka see mõõde, et Jeruusalemm ei olnud mõnda aega Iisraeli riigi pealinn. Väga lihtsal põhjusel: Jeruusalemm ei olnud Iisraeli riigi osa, vähemalt mitte tervikuna, ja seetõttu sai ajutiseks pealinnaks Tel Aviv. See oleks umbes sama, kui Tallinn jagataks ära, me oleksime sunnitud oma valitsusasutused siit välja viima ja mõne teise linna, Pärnu, Kuressaare või Haapsalu Eesti pealinnaks kuulutama. On ju täiesti selge, et me sooviksime, et meie riigi tegelik pealinn saaks uuesti meie pealinnaks. Iisraeli pealinna ajalugu ulatub ju aastatuhandete taha. See ulatub selle hetkeni, kui roomlased otsustasid selle linna, selle püha templi maatasa teha. Aga neil ei õnnestunud maatasa teha seda, et see jäi juudi rahva mällu ja südamesse, et juudid tahavad tagasi pöörduda sinna, oma ajaloolisele kodumaale ja tahavad näha oma ajaloolise pealinnana Jeruusalemma. Jah, vahepeal on demograafiline olukord muutunud. Vahepeal on asunud sinna rahvas, kes võib ennast samuti nimetada põlisrahvaks: araablased. Konkreetsemalt araabia hõim, kui nii võib öelda, palestiinlased. Ka neil on selgelt ajalooline õigus seal eksisteerimisele. See ajalooline õigus anti neile 1947. aastal ÜRO otsusega ja nad keeldusid seda vastu võtmast. Iisrael aktsepteeris ÜRO otsust oma riigi loomise kohta, palestiinlased ei aktsepteerinud. Algas sõda. Palestiinlased ja nende liitlased Süüria, Jordaania, Egiptus ja teised said lüüa. Nad alustasid uuesti 1967. aastal ja said lüüa. Siis langes ka teine osa Jeruusalemmast juudiriigi kontrolli alla. Nad alustasid kolmas kord, see oli 1973. aastal, ja said jälle lüüa. Siis tuli kahe riigi kontseptsioon, Oslo kokkulepped ja muud kokkulepped, Camp Davidi kokkulepped, ja jõuti just nagu kompromisslahenduseni: maa rahu vastu. Palestiinlased said oma valitsuse Gaza sektoris ja Jordani jõe läänekaldal. Nad ei olnud sellega rahul, nad alustasid intifada't. Kogu aeg on Iisraeli territoorium olnud erinevate rünnakute sihtmärgiks. Ta on seda ka praegu. Head sõbrad, ma arvan, et meil ei ole absoluutselt mingit valikut. Kui me toetame Iisraeli, juudi rahva riiki, siis meil on ainult üks valik: toetada seda riiki ka tegudega. Üks tegu oleks saatkonna viimine Jeruusalemma. Mul ei ole muidugi kahtlust selles, et see saal hääletab selle eelnõu maha. Aga ma ütlen – ja seda on ajalugu korduvalt kinnitanud –, kes tõstab oma käe Jeruusalemma vastu, see tõstab oma käe jumala vastu, ja see ei jää karistuseta. Seega, nii hirmu kui armu kui õiguse ja õigluse seisukohast palun seda eelnõu toetada.

Suur tänu! Üks hetk, hea kolleeg, teile on ka küsimusi.

Oi, ei märganudki! Oi, ongi tõesti!

Ja alustab teie väga hea tuttav Martin Helme. Palun!

(Naerab.) Ta on sugulane lausa.

Täitsa sugulane jah. No ma laiendaks seda [teemat]. Võib ju väga pikalt ajalukku tagasi minna, Esimese Templi hävitamiseni ja Babüloni aega ja Egiptuse vangipõlve aega, või mida kõike veel, aga minu meelest sinna ei tasuks minna, sest see kõik jääb aegade hämarusse. Lihtsam küsimus on see, et mis see meie asi on, toppida oma nina Lähis-Idasse. Ühed semiidi hõimud tapavad teisi semiidi hõimusid ja on tapnud juba aastasadu või ‑tuhandeid. Mis meie sinna oma nina topime? Mis sa selle peale kostad?

Ma ütlen selle peale niimoodi, et kujutage ette järgmist olukorda. Meil on siin samuti ennast ajalooliseks pidav rahvas, tal on tõepoolest ka vähemalt 17. sajandini ulatuvad kohalolujuured. Kui nad mingil hetkel teatavad ... See puhtpraktiline üritus ju oli vist 1993. aastal, kui Narva autonoomiat püüti teha. [Kujutage ette, et] siis oleks kuulutatud, et tegelikult on meie pealinn hoopiski Narva, ei ole Tallinn, ja meie suured sõbrad, kes tol ajal viljelesid Venemaa positiivse hõlvamise poliitikat, oleksid öelnud, et mida te jonnite seal selle pealinna pärast, Narvast saab ju ka pealinna teha, peate te siis ajama oma jonni selle Tallinna ja Toompea ja Stenbocki maja ja Toompea lossi ja kõige sellega. See on riikliku suveräänsuse küsimus. Kui juudiriik on otsustanud, et nende pealinn on Jeruusalemm, siis ei ole meie asi nende otsust arvustada, vaid meie asi on nende otsust aktsepteerida. Paneme ennast veel kord sellesse olukorda, kus meie arvame, et on nii, aga teised ütlevad, et nad ei aktsepteeri meie otsust, see, et meie riik ütleb, et meie pealinn on Tallinn, ei lähe neile korda, nemad on nõus, et meie pealinn oleks Narvas või et meie pealinn oleks, ma ei tea, üldse kusagil seal Kükametsas. See on riikliku suveräänsuse küsimus. Me aktsepteerime näiteks seda, et Ukrainal on õigus otsustada, missugustesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja liitudesse nad kuuluvad. Me aktsepteerime seda. On üks teine riik, kes ei aktsepteeri seda. Äkki me peaks ka siis ütlema koos selle teise riigiga, et ei, no mis nad seal jonnivad, näed, tapavad miljoneid inimesi praegu maha, peletavad oma rahva ilma mööda laiali, ärme aktsepteerime seda nende suveräänset otsust, et neil on see õigus. See on riigi suveräänse otsustuse õigus ja meie asi on seda aktsepteerida. Ja aktsepteerida seda iseseisva suveräänse riigina, mitte mingite liitlaste ja mingite teiste organisatsioonide või soovitajate ripatsina. Nii lihtne see on.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin teilt kui endiselt kauaaegselt diplomaadilt. Aga mis tegelikult meil välispoliitikas toimub? Vaadates üleüldist Eesti 200 retoorikat ja välisminister Margus Tsahknat, siis no üldse ei ole tegelikult arusaadav, mis toimub. Minu arust peaks minister välispoliitikas looma diplomaatilisi suhteid, hoidma neid ja arendama, aga siin ju järjest kogu aeg lõhutakse. Tema esinemised Gruusias, väljaöeldu ka Hiina kohta, nüüd siis ÜRO otsuse [hääletus] – arvestades praegust üldist Eesti 200 seisu, [võib öelda, et] neil ei ole ju tegelikult ühiskonnas kandepindagi, aga minu arust on välispoliitikas väga suur segadus kokku keeratud. Mis suunas me siis liigume ja mis oleks tegelikult väljapääs?

Mul on raske kommenteerida, ma olen Välisministeeriumist ära ikkagi juba aastast 2000, jah, 2000. Vahepeal on seal toimunud väga suured muutused ja vahepeal on toimunud väga suured muutused ka Eesti rahvusvahelises staatuses. Me oleme liitunud Euroopa Liiduga ja NATO‑ga. Paljud organisatsioonid, mis 1990. aastatel mängisid maailma poliitikas veel täiesti arvestatavat rolli, nagu OSCE või ka Euroopa Nõukogu, on oma kaalu väga selgelt kaotanud. Neid organisatsioone võiks veel üles lugeda. Ma mäletan, kuidas me organiseerisime vist 1994. aastal Tallinnas väga pompoosset Läänemeremaade Nõukogu istungit. See oli tõesti tol hetkel suursündmus. See oli üks esimesi rahvusvahelisi organisatsioone, mille liikmeks Eesti sai. Oli väga selge, et me püüame sealt maksimumi võtta. Praegu on meil toimunud ju suveräänsuse ja suveräänse otsustamise võime ja tahtmise järkjärguline lahustumine. Ma teen eemaltvaatajana ainult ühe järelduse: meil on käsuliinid sassi läinud ja me ei suuda otsustada. Me saame erinevaid signaale. Mingid signaalid tulevad meile Brüsselist, need ütlevad, et peaks [käituma] nagu niimoodi, ja siis tulevad teised signaalid Washingtonist, mis ütlevad, et ei-ei, ärge nüüd niimoodi küll tehke, tehke parem niimoodi. Siis me mõtleme siin kohapeal ka natukene midagi välja ja kokkuvõttes [tekib] ebajärjekindlus. Isiksuse osast ajaloos võib muidugi väga palju rääkida, aga on ju selge see, et ministri persoonist, ministri autoriteedist sõltub ka palju. Esiteks see, kas ministril on autoriteeti oma ametkonnas, teiseks see, kas ministril on autoriteeti valitsuses, ja kolmandaks see, kas ministril on autoriteeti rahvusvaheliselt. Ma julgen öelda, et meie mitte ainult praeguse välisministri, vaid väga mitmete teiste varasemate välisministrite puhul seda autoriteeti on olnud ju ebapiisavalt, ütleme niimoodi pehmelt. See kokku annabki selle kakofoonilise tulemuse. Eks kodanikel tekib samuti suhteliselt suur arusaamatus, et mis see siis nüüd on. Ühelt poolt näidatakse meile propagandafilme sellest, kuidas Palestiinas lapsi tapetakse ja piinatakse, mis kindlasti on mingis ulatuses ka tõsi, ja teiselt poolt saame me teistsugust propagandat, kuidas Iisrael on meie liitlane ja Iisraeliga on meil vaja häid suhteid, Iisraelilt me saame erinevaid kogemusi ja võib-olla ka relvastust ja laskemoona ja mida iganes. Siis me olemegi niimoodi nagu kits mitme heinakuhja vahel. Keegi paneb kuskile sinna allapoole giljotiini, kits vahib siiapoole ja sinnapoole ning lõikab lõpuks endal kõri läbi. See on muidugi äärmiselt kohatu lugu, mida siit puldist jutustada. Aga olukord on kurb. Ma mäletan, aasta oli siis, ma arvan, 2003, kui Euroopa Liiduga ühinemise referendumi eel toimus suur kampaania, kas olla poolt või vastu. Siis oli ikkagi väga palju kriitilisi noote isegi meie üldiselt väga euromeelses ajakirjanduses sel teemal, et siin olevate välissaatkondade diplomaadid, sealhulgas mõned suursaadikud, esinesid avalikel üritustel ja miitingutel ja rahvaga kohtumistel Euroopa Liitu propageerivate seisukohtadega. Leiti – ja täiesti õigustatult leiti –, et see ei ole vastavuses rahvusvaheliste suhete Viini konventsiooniga. Kui meie minister nüüd ronib kuskil Tbilisis püünele ja selle riigi – ma ikkagi julgen arvata, et vähemalt arvestatava osa rahva poolt valitud ja aktsepteeritud – valitsust kritiseerima hakkab, siis see ei ole kindlasti kohane sekkumine teise riigi siseasjadesse. See on selle kakofoonia üks ilming, mis meil välissuhtluses valitseb.

Nüüd oli juba pea ettekande mõõtu. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Teatavasti on Jeruusalemm Iisraeli poolt deklareeritud pealinn. Kas otsus viia saatkond Jeruusalemma võiks tugevdada Eesti suhteid Iisraeliga ja nende riikidega, kes on juba viinud oma saatkonna Jeruusalemma?

Meie suhted Ameerika Ühendriikidega on ju väga tugevad. Tõsi küll, siinkohal tuleb tunnistada, et meie suhted Ameerika Ühendriikidega on äärmiselt ühekülgsed ja suuresti kanaliseeritud sealse globalistliku liberalistide poole peale. Mul on endal õnnestunud mitmel korral Ameerika Ühendriikides käia, erinevas kapatsiteedis, ja ma pean muidugi ütlema, et ma olen olnud iga kord hämmingus, kui vähesed ja piiratud kontaktid on Eesti Vabariigi suursaatkonnal Ameerika Ühendriikide võimuešeloni eri harudes. Diplomaadi töö, sealhulgas suursaadiku töö on otsida kontakte poliitilise spektri kõige erinevamate esindajatega, sest ainult nii on võimalik saada informatsiooni, mis katab kogu välja, mis ei ole ühepoolne ja mis ei ole ainult propaganda. Kui te tuginete ainult meedias avaldatule, siis te saate ka ju vaid mingisuguse pinnavirvenduse. Nii et selles mõttes, jah, meie suhted Ameerika Ühendriikidega on kindlasti väga tihedad ja väga tugevad, aga nad on väga ühekülgsed. Mis puutub Iisraeli, siis Iisrael on mõnes mõttes sarnane riik Eestiga. Meil on ajalooliselt keeruline keskkond. Iisraelil on ajalooliselt keeruline keskkond seoses sellega, et neid ümbritsevad islamiriigid. Me näeme ka seda, kuidas viimaste aastakümnete jooksul, isegi viimase 40 aasta jooksul on kogu islamimaailm mullitama hakanud ja üha agressiivsemaks muutunud. See teeb Iisraeli riigi olemasolu ja tema enda eest seismise veel raskemaks, kui see on võib-olla isegi varasematel etappidel olnud. Nagu ma mainisin korra ka oma sissejuhatavas sõnavõtus, oli ju pakkumine: maa rahu vastu. Maa anti, aga rahu ei saadud. Meil Eestis on samuti ju nii, et me siin tõmbleme oma suhetes Venemaaga. Kord me harrastame positiivse hõlvamise poliitikat ja räägime Venemaa demokratiseerimise vajadusest ning siis me läheme teise äärmusesse, kus me hakkame rääkima peaaegu sellest, kuidas Venemaal on vaja ei tea kelle eestvedamisel riigipööre korraldada ja mida kõike. See on väikeste riikide ja väikese ressursiga riikide tragöödia, et neil ongi väga raske sellist kindlat ühesuunalist poliitikat ajada. Eks me peame ühelt poolt püüdma olla nii suveräänsed kui võimalik, aga teiselt poolt peame loomulikult vaatama, mis maailmas toimub.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Seda eelnõu tuleb muidugi toetada. Aga ma küsiks laiema arusaamise eesmärgil. Euroopas on Eesti suursaatkonnad üldiselt pealinnades. Kui toimus kahe Saksamaa ühendamine, siis Saksamaa ütles, et nende pealinn on Berliin. Meie saatkond oli, ma saan aru, vahepeal olnud Bonnis, liitvabariigi ajal. See üleviimine ju, ma saan aru, ei tekitanud mingeid küsimusi: kui on pealinn, siis tulebki pealinna viia. Olen ma selles mõttes õigesti aru saanud: kui riik deklareerib ja otsustab, mis on nende pealinn, siis me eeldame, et rahvusvahelised [organisatsioonid] ja riigid on oma saatkondadega selles pealinnas?

See Saksamaa näide on muidugi väga hea näide selles mõttes, et me mingi suhteliselt hajusa paralleeli võime tõmmata ka sellega, mis on Iisraelis. Bonn oli ju tõepoolest häda sunnil Saksamaa, ütleme, Lääne-Saksamaa pealinn. Ma mäletan ühte Ameerika kirjanikku, kes kirjutas sellest, kuidas ta külastas Bonni. Ta ütles, et Bonnist jäi talle mulje kui umbes nelja Ameerika surnuaia suurusest linnast, et seal on sama vaikne. Bonn oli hädapealinn. See oli ka sisuliselt ju poliitiline demarš, et kõik viisid kohe oma saatkonnad Bonnist ära Berliini. Kõik see Iisraeli ja Lähis-Ida ümber toimuv on keeruline, ega ma ei püüa jätta muljet, et siin on kõik mustvalge, et ühed on head ja teised on halvad. Ei ole. See kõik ei ole mustvalge. Aga ma rõhutan veel kord seda, et nii nagu Saksamaa suveräänne otsus oli, et nüüd nad viivad pealinna uuesti oma ajaloolisse pealinna, vähemalt Saksa impeeriumi vaates või ühinenud Saksamaa vaates oma ajaloolisse pealinna Berliini, nii on Iisraeli riigi suveräänne otsus, et kogu Jeruusalemm on nende jurisdiktsiooni all ja nad viivad oma pealinna sinna. Ma pean ütlema teile muide ka seda, olles korduvalt Iisraelis käinud, et [nendel linnadel] on vahe. 1990. aastate keskel oli Jeruusalemm selline tolmunud ja natukene kolklik linn, samal ajal kui tollane Tel Aviv oli pulbitsev ja heakorrastatud. Nüüd on vastupidi: Tel Aviv on nagu mahajäetud linn, kus rämps vedeleb tänavatel, tuul keerutab kilekotte, ja Jeruusalemm on üles vuntsitud. Tõsi, väga suur on Ida-Jeruusalemma ja Lääne-Jeruusalemma vahe. No aga seda vahet me näeme, muide, ka Berliinis. Ikka veel on selgelt näha, kummal pool müüri oli Ida-Berliin ja kummal pool müüri oli Lääne-Berliin. Need on sellised ajaloolised haavad, mille ravimine võtab kaua aega.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Te mainisite, et ÜRO‑s toimus üks huvitav fopaa, kui hääletati resolutsiooni poolt, mille sisu on pehmelt öeldes kaheldava väärtusega. Seda tehes iseenesest rikuti tava või kirjutamata reeglit: kui EL‑is või EL‑i riikide seas puudub mõnes küsimuses üksmeel, siis me hääletame niimoodi, nagu meie suurim liitlane USA, või jätame hääletamata, nagu tegid seal tegelikult hästi paljud riigid, kaasa arvatud näiteks Suurbritannia, Saksamaa ja Ukraina. Minu käest on ka küsitud, miks Eesti 18. septembril niimoodi hääletas, ja ma ei ole suutnud ausalt öeldes seda vastust leida. Äkki on teil mingi arusaam, miks siis meie välispoliitiline liin on niimoodi järsku muutunud?

Aitäh!

Ei, minul ei ole vastust, kahjuks. Meil ei ole olnud väliskomisjonis ühtegi sellist kohtumist – sel nädalal väliskomisjoni istungeid ei toimu –, kus oleks saanud Välisministeeriumi kõrgetelt esindajatelt selgitust küsida. Ma arvan, et see selgitus on praegu vajalik. Mul ei ole praegu vastust, ma ei tea. Ma olen segaduses, ma ei saa aru.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! 2020. aastal maikuus olin mina rahvastikuminister, teie olite siseminister, ja ma õnnitlesin Iisraeli presidenti Jeruusalemma päeva puhul. Ma olin hiljuti külastanud Knessetit, kohtunud kõrgete riigijuhtidega ja pidasin seda viisakusavaldust ajaloolise pealinna tähtpäeva puhul oluliseks. Selle peale vallandus teatud ringkondade ülespuhutud skandaal leheveergudel, aga see selleks. Põhimõtteliselt on see stenogrammi jaoks öeldud, neile, kes pole Iisraeli ajalooga kursis, et juudid elavad Jeruusalemmas sel kombel, et osa nende ajaloolisest pealinnast kuulub araablastele. Kas meie kujutaksime ette, et Tallinnas elavad Vene föderatsiooni kodanikud ja osa meie pealinnast, ka ajaloolisest pealinnast, kuuluks Vene föderatsioonile? Ei kujuta. Mina muidugi seda ettepanekut toetan, mida te tegite. Aga minu küsimus puudutab samamoodi välisministri käitumist. Kui välisminister otsustab, et [Eesti selliselt] hääletab ÜRO‑s, siis tema selja taga peab ju olema ka Välisministeeriumi kantsler ...

Riina Solman, palun!

Aitäh!

... või teised kõrged ametiisikud. Milline on teie oletus, milline võib olla nende kaalutlus, miks selliseid juhiseid anda?

Ma usun, et need kaalutlused on tulenenud sellest, et mingisugune arvestatav hulk Euroopa Liidu liikmesriikidest on seisukohal, et Iisrael on agressor ja tuleb toetada palestiinlaste õiglast võitlust oma iseseisvuse eest. Ma saan aru, et põhjus ongi see, et välisminister jagab seda seisukohta. Ma ei taha kuidagi jätta muljet, nagu ma ütleksin, et palestiinlastel pole üldse mingeid õigusi mitte millelegi. Ma absoluutselt seda ei ütle. Aga on täiesti selge, et palestiinlased on mänginud pigem destruktiivset rolli kõikide nende rahualgatuste suhtes ja suuresti tänu nende terroriaktidele on ka need asjad seal viltu kiskunud. On väga oluline – minu seisukohast muidugi, see on minu isiklik seisukoht, siin ei ole midagi juriidilist ega riigiõiguslikku ega midagi suveräänsuse või muuga seotut –, et Jeruusalemm on kristliku maailma pealinn, see on Jeesuse Kristuse linn. Templimäel on üks maailma, ma julgeksin öelda, moraali, õigluse ja igaviku mälestusmärke. Sellest seisukohast ma loomulikult tahan, et selles linnas oleks Eesti saatkond, ja ma tahaksin, et seda valgust, mis sealt tuleb, oleks võimalik peegeldada ka Eestisse. See on minu isiklik seisukoht, ma lihtsalt emotsionaalselt esinen siin praegu. Ma ei saa jagada seisukohta, et see ristiusu häll peaks minema moslemite võimu alla. Tuletame meelde. Tuletame meelde! On ju väga palju räägitud lääne ristisõdijatest. Nüüd on ju Afganistanis ja Iraagis ka ameeriklasi ja keda kõiki ristisõdijateks nimetatud. Aga millest ristisõjad algasid? Ristisõjad algasid sellest, et moslemid ei pidanud kinni oma lepingust kristlike riikide ja paavsti kuuriaga, et nad lubavad palverännakuid Jeruusalemma, vaid nad hakkasid palverändureid röövima, tapma, vangistama, orjastama. See oli otsene ajend, mitte loomulikult põhjus, põhjused on alati keerulisemad. Aga see oli otsene ajend, miks ristisõjad alguse said. Nii et, sõbrad, head kaaslased, toetame seda eelnõu. See on üks meie kultuurilise identiteedi tunnistamise ja kinnistamise eelnõusid.

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukohti palun tutvustama väliskomisjoni liikme Luisa Rõivase. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Armsad kolleegid! Lühidalt eelnõu menetlusest. Riigikogu juhatus võttis EKRE fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu menetlusse 2023. aastal 10. oktoobril, määras juhtivkomisjoniks väliskomisjoni ning eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 24. oktoobri kell 17.15. Nimetatud tähtajaks esitas EKRE fraktsioon omaenda esitatud eelnõu kohta obstruktsiooni eesmärgil kokku 50 muudatusettepanekut, mis võeti 18. detsembril väliskomisjonile saadetud avaldusega tagasi. Eelnõu kohta andis arvamuse Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakond. Keeletoimetaja ettepanekul on eelnõu tekstis tehtud keelelisi ja ka normitehnilisi parandusi ning esimeseks lugemiseks on esitatud uus tekst ja juhtivkomisjoni seletuskiri. Juhtivkomisjon tegi konsensusega menetluslikud otsused 23. [jaanuaril] 2024 toimunud istungil. Komisjon otsustas konsensusega, et eelnõu Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälte enamus. Väliskomisjoni ettepanek oli võtta eelnõu lõpphääletuseks täiskogu päevakorda 7. veebruaril. Juhatuse ettepanekul oli eelnõu 13. märtsi päevakorras, aga tekkis arutelu võimatus. Edasi oli see 21. märtsi päevakorras ja siis võeti see algatajate ettepanekul päevakorrast välja. Aga täna oleme lõpuks jälle siin ja jõuame ehk sellega lõpule. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea komisjoni esindaja! Kuna see saatkonna liigutamine Jeruusalemma puudutab üleüldist Lähis-Ida-poliitikat, siis ma küsiksin selle hääletuse kohta, mis ÜRO‑s toimus, kui Eesti teatavasti hääletas nii, nagu ta hääletas. Lihtsalt, kas enne seda oli võimalikku otsustuskäiku ka väliskomisjonis arutatud? Kui ei olnud arutatud, kas sellest on väliskomisjoni liikmed teinud mingid järeldused ja kas vähemalt järgmised olulised otsused, mis on ÜRO‑s arutelu all, võetakse enne ka väliskomisjonis arutelu alla?

Aitäh küsimuse eest! Antud otsuse eelnõu arutelul seda teemat kindlasti ei käsitletud. Küll aga on välisminister meiega 7. oktoobril, kui saame selle teema tõstatada.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui viia saatkond Jeruusalemma, siis selle mõju sõltub suuresti sellest, millised strateegilised eesmärgid on Eesti välispoliitikal Lähis-Idas.

Aitäh küsimuse eest! Selle otsuse eelnõu algatajaks oli EKRE fraktsioon ja kui ma õigesti mäletan, siis Henn Põlluaas. Henn põhjendas komisjonis seda, miks selline otsuse eelnõu otsustati teha, öeldes, et see on eelkõige sümboolne toetus Iisraelile. Ma arvan, et meil ei olnud kellelgi väliskomisjonis siin ühtegi väärtuskonflikti.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tahaksin aru saada. Siia on 51 hääle nõue taha kirjutatud. See lüüakse lõplikult lukku muidugi juhatuses ja see löödi juhatuses lukku juba ammu aega tagasi. Kas see 51 hääle teema tõusis komisjonis ka esile? Lõppkokkuvõttes ei ole siin vaja mitte midagi, ei ole ühtegi sellist asja selles eelnõus, mis seda 51 hääle nõuet põhjendaks. Meil ei ole seadusi vaja muuta, meil ei ole sellega seotud mingeid erilisi kulusid, sest see, kas saatkonda pidada üleval ühes või teises linnas, ei muuda riigieelarves suurt midagi. Kust see 51 hääle nõue tuleb? Ma ei saa aru. Kas seda ka komisjonis arutati?

Komisjonis pandi see küsimus hääletusele ja ükski komisjoni liige vastu ei olnud. Teie erakonnast viibis minu meelest perekond Poolamets selle hääletuse juures ja nemad olid sellega nõus.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mul on ettekandjale ainult üks lühike küsimus: millises Iisraeli linnas esitab Eesti Vabariigi suursaadik oma volikirjad?

Selle küsimuse saame esitada Margus Tsahknale. Aga siiamaani [on seda tehtud] ilmselt Tel Avivis. Meie aukonsul asub Jeruusalemmas.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud komisjoni esindaja! Ma lähtun sellest teie vastusest, et pannakse hääletusele ja hääletatakse nii, et [on vaja] 51 häält. Ma küsin selliselt: kas nii ongi, et ühtegi põhjendust selle kohta ei anta, miks oleks vaja 51 häält? Kui komisjoni esimees otsustab hääletusele panna, siis lihtsalt asjad lähevadki hääletusele. Kas nii oligi, et ilma ühegi põhjenduseta?

Vastuolu selles küsimuses tõesti komisjonis ei tekkinud, kui komisjoni esimees Marko Mihkelson selle hääletusele pani. Ma arvan, et teie erakonnal oleks olnud võimalus olla vastu, aga ühtegi vastuhäält tõesti ei tulnud, kõik olid konsensuslikult selle poolt.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole, küll aga on küsimus istungi juhatajale. Ants Frosch, palun! Aitäh, Luisa!

Mul on istungi juhatajale selline küsimus. Ma ei tea, mida teha sellisel puhul, kui kõnepuldist kostub ebatõde või ebatäpsus või midagi muud sellist. Ma teeksin siinkohal ühe väikse remargi: nimelt, kõik suursaadikud annavad oma volikirjad üle Jeruusalemmas.

Aitäh! Eksimuste eest ei ole me kahjuks keegi kaitstud ja Luisa tahtis parimat. Aga ma ei saa kinnitada, kellel seekord õigus on, oletatavasti sul. Eks me saame seda täpsustada ja teeme selle selgeks. Head kolleegid, nüüd on võimalus läbirääkimisteks. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid käesoleva otsuse eelnõu kohta esitatud ei ole ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 325 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, juhin veel kord tähelepanu, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele viia Eesti Vabariigi suursaatkond Iisraelis Tel Avivist Jeruusalemma" eelnõu 325. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 14 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu ei leidnud otsusena vastuvõtmiseks vajalikku toetust. Eelnõu 325 on tagasi lükatud.