Perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu (388 SE) esimene lugemine

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, mis on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 388 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ega see ei ole esimene kord, kui me tuleme siia mõttega tõsta perehüvitisi. Kahjuks peab nentima, et siiamaani oli valitsuskoalitsiooni – nii eelmise kui ka praeguse – reaktsioon sellele pehmelt öeldes mõõdukas. Vastupidi, viimasel ajal me näeme signaale, et on vaja ka selles valdkonnas kärpeid teha, on vaja kehtestada mingisugune vajaduspõhisusel [rajanev süsteem], et hoida raha kokku. Kõik lapsed ei ole riigi silmis võrdsed ja need, kelle vanemate sissetulekud on suuremad kui teistel, seda raha saama ei pea, nad seda toetust ei vaja. Kui mu mälu mind ei peta, siis viimati ehk eile rääkis sellest ka Eesti 200 uus esimees, haridusminister Kristina Kallas. Aastast 2028 hakkame rakendama mingisugust vajaduspõhisusel [rajanevat] süsteemi, mille sisu loomulikult keegi veel ei ava. Aga võttes arvesse neid samme, mis on viimasel ajal igasuguste toetustega ette võetud, võib arvata, et see midagi head ei tähenda. Meil on värskelt meeles, kuidas kärbiti paljulapseliste perede toetust. Üleüle-eelmine valitsus ehk see valitsus, kus koalitsioonis olid Reformierakond, Isamaa ja sotsid, kehtestas uue toetuse määra, mis kestis aasta aega. Pärast seda leidis uus valitsus ehk Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, et andsime lasterikastele peredele liiga palju, nad ei pea nii hästi elama. Ja toetust kärbiti 200 euro võrra kuus – kärbiti esimest korda Eesti uuemas ajaloos ja võib-olla üldse Eesti ajaloos, ega me nii pikalt tagasi ajalukku vaadanud ei ole. Aga isegi üheksakümnendatel, kui rahaline seis oli Eesti riigil päris keeruline, ei vähendatud toetusi, mis olid mõeldud lastega peredele. Täna on lapsetoetus esimesele ja teisele lapsele 80 eurot ja kolmandale lapsele 100 eurot. See on üldse eraldi teema, miks meil mõned lapsed on nii-öelda kallimad kui teised. On arusaadav, et kui tuleb kolmas laps, siis pere muutub automaatselt lasterikkaks pereks, aga selleks on ju olemas lasterikaste perede toetus, mida hakkavad saama just need pered, kellel on kolmas laps tulnud. Meie arvates 80 eurot lapse peale kuus on selgelt ebapiisav summa. Kui me täna käime poes, siis 80 eurot põhimõtteliselt ongi üks poeskäik, eriti, kui sul on peres ka laps. Niisugustes inflatsiooni tingimustes, nagu meil on siin viimasel ajal olnud – näiteks toidukaupade hinnad on tõusnud kahe viimase aasta jooksul keskmiselt umbes 40% –, on selge, et 80 euroga kuus suurt midagi ei tee. Nii et meie ettepanek on seda toetust kindlasti tõsta. Panime eelnõusse 150 eurot iga lapse eest: esimese, teise ja kolmanda lapse eest. Kõik kolm last on võrdsed. Ja siis, kui peres on kolm last või rohkem, saab pere juurde paljulapselise pere toetuse. Loodetavasti aitab see meie peresid olukorras, kus tõepoolest hinnad kasvavad nagu seened pärast vihma ja on tulemas uued maksutõusud, on tulemas uued maksud, nagu automaks näiteks, mis kindlasti on paljulapselistele peredele eelkõige, aga ma arvan, et ka nendele peredele, kus on üks või kaks last, päris valus löök. Kui meil oli siin diskussioon automaksu üle, siis mäletatavasti kõlas mitu korda ettepanek, et võiksid kehtida mingisugused eritingimused, mis oleksid mõeldud just paljulapselistele peredele, et leevendada nende olukorda pärast automaksu kehtestamist. Kahjuks päeva lõpuks võeti vastu automaksu seadus sellisel kujul, et mingeid erandeid seal paljulapselistele peredele ei ole, vaatamata sellele, et ka meie põhiseaduses on kirjas, et need pered vajavad riigi erilist hoolt. Ja kui vaadata, milline on meil viimastel aastatel olnud demograafilise olukorra areng, siis kahjuks peab ütlema, et meie demograafiline olukord on väga kriitiline, kui mitte öelda katastroofiline, sest sündimus on Eestis juba mitu aastat järjest püstitanud miinusmärgiga rekordeid. Meie seaduseelnõu [seletuskirjas] on märgitud, et 2022. aastal oli summaarne sündimuskordaja 1,41. Need olid kõige värskemad andmed, nüüd on juba uued andmed olemas. Statistikaamet andis teada, et seesama sündimuskordaja on meil juba mitte 1,41, vaid 1,31 ehk aastal 2023 sündis veelgi vähem lapsi. Ehk siis sündimus langeb. Ja kahjuks peab nentima, et valitsuse sammud, mis on viimase pooleteise aasta jooksul astutud, need otsused, mis on vastu võetud, keeravad seda olukorda aina hullemaks. Kui me tahame tõsta sündimust, kui me tahame muuta demograafilist olukorda, tahame, et Eestis sünniks rohkem lapsi, [siis tuleb midagi ette võtta.] Ma olen siin sellest väga palju nii puldist rääkinud kui ka pidanud igasuguseid diskussioone eelmise peaministri Kaja Kallasega, kelle hoiak oli umbes selline, et aga praegu sündimus langeb põhimõtteliselt kõikjal. Euroopas on raske leida riike, kus demograafiline olukord on hea ja sündimuse näitaja on positiivne, kasvutrendis. Me võime loomulikult vaadata teistele riikidele otsa, aga kui me räägime – noh, tema tõi näiteks Itaalia, me võime rääkida ka Saksamaast ja nii edasi –, et kusagil on kas 45 miljonit elanikku nagu näiteks Hispaanias või üle 60 miljoni nagu Itaalias või siis üle 80 miljoni, nagu on Saksamaal, siis võib-olla ei ole olukord alarmeeriv. Aga kui meie riigis on 1,3 miljonit, kui sedagi, siis ma arvan, et demograafiline olukord peaks meis kindlasti muret tekitama. Kui küsida peredelt, mis oleksid need faktorid, mis ajendaksid neid rohkem mõtlema selle peale, et perre sünniks esimene, teine või kolmas laps või sealt edasi, siis kindlasti on, ma arvan, kaks põhifaktorit. Üks on kindlustunne. Inimesed väga tahaksid, et neil oleks stabiilne olukord, et nad teaksid, et homme nende olukord ei muutu halvemaks. Ja teiseks, loomulikult riigi abi, riigi tugi. Kahjuks, nagu ma ütlesin, viimasel ajal see tugi muutub aina väiksemaks. Kärbiti paljulapseliste perede toetust ja needsamad perehüvitised, [sealhulgas] lapsetoetused pole juba ammu kasvanud. Praeguses olukorras, kus inflatsioon kasvab hüppeliselt ja majanduslangus kestab juba kolmandat aastat järjest, vajaksid lastega pered suuremat tuge. Aga kahjuks seda ei tule. Nii et teemegi ettepaneku tõsta [lapsetoetus] esimesele, teisele ja kolmandale lapsele 150 euroni kuus. Me saame aru, et olukord riigi rahanduses on keeruline, ja oleme valmis siin saalis diskussiooni pidama. Kui 150 tundub mõnele rahvasaadikule praeguses olukorras liiga suur number olevat – kuigi, nagu ma ütlesin, põhimõtteliselt see on kaks korda poes ära käia, kui peres on näiteks kaks last –, siis võime rääkida sellest, et okei, kui 150 on palju, siis mis see number olla võiks. Aga see, et lapsetoetus peaks võrreldes praegusega suurem olema, on selge. See on meie kindel seisukoht ja sellest me ei tagane. Lõpetuseks. Tavaliselt küsitaksegi, kuna see on hästi kallis idee, kokku läheks selline tõus maksma circa 223 miljonit eurot aastas, mis on loomulikult muljet avaldav number: kust te selle raha võtate? Eriti tänases olukorras, kus iga sent on riigi jaoks oluline. Väga lihtne. Me oleme siin saalis teinud mitu ettepanekut, kust seda raha võtta saab. Nendest kõige, ütleme niimoodi, lihtsam ja tuntum on pangamaks ehk pankade solidaarsusmaks. Pangad võiksid rohkem panustada, nagu nad näiteks Leedus juba kaks aastat järjest on teinud. Ja teiseks: riigiaparaadi optimeerimine. Sellega õnneks nüüd riik hakkaski tegelema. Ja veel üks meie idee on ka, ütleme niimoodi, ajutiselt rakendatud. Me rääkisime sellest, et niinimetatud maksuküüru kaotamist tuleks vältida. Nüüd siis otsustati, et maksuküüru kaotamine lükkub edasi. See on hea, et riik praegu niimoodi käitub. Meie arvates ei peaks seda ka aastal 2026 tegema, aga sellest me jõuame arvatavasti siin saalis veel palju rääkida. Ja edasi: näiteks digimaksu kehtestamine. Jällegi, päris palju raha läheb välismaa ettevõtetele, samal ajal kui see raha võiks jääda Eestisse. Ja sel juhul me räägime jätkuvalt miljonitest. Nii et meil on mõtteid, kust seda raha võtta. Palume ikkagi selle eelnõuga ühineda ja vähemalt liikuda sellega teisele lugemisele, kus saab vajadusel muudatusi teha. Kui, nagu ma ütlesin, mõnele rahvasaadikule tundub kasv 150 euroni liiga suur, siis arutame, diskuteerime, vajadusel võime seda summat korrigeerida. Aga nagu ma ütlesin, me ei tagane sellest mõttest, et lapsetoetus peab kasvama. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Muidugi on see praegustes tingimustes väga oluline ja vajalik eelnõu. Seda kindlasti Eesti pered väga vajavad. Ma tahtsin teie käest küsida teie seisukohta. Kas teile ei tundu valitsuse suhtumine küünilisena, kui öeldakse, et praegustes tingimustes Eesti rahvas, Eesti pered peavad olema solidaarsed ja nõustuma kõigi maksutõusudega, kärbetega, perehüvitiste ja lastetoetuste vähendamisega? Huvitav, miks siis meie kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed, lasterikkad pered, üksikvanemad ja noored, kes alles soovivad peret luua, peavad olema solidaarsed, aga näiteks pangad ei pea? Pangamaksu kehtestada ei soovita. Just pangad, kes teenivad täna meie inimeste arvelt hiigelkasumit, saaksid olla solidaarsed ja solidaarselt panustada meie julgeolekusse.

Aitäh! Pangamaksust me oleme siin rääkinud mitu korda. Kahjuks pole see jõudnud mitte kuskile, kuna koalitsioonierakonnad seda mõtet millegipärast ei toeta. See on hästi kummaline, sest tegelikult me näeme, kuidas see meede töötab. Nagu ma juba mainisin, Leedus töötab see hästi. Ma ei ole kuulnud, et seal pangad on kuidagi maruvihased selle meetme kehtestamise pärast. Ei, seal ikkagi mõeldakse solidaarsuse peale. Olukord on praegu tõesti, ma arvan, väga paljudes Euroopa riikides hästi keeruline, mitte ainult Eestis. Ja niisugustes olukordades on sellised suured ettevõtted nagu pangad valmis panustama rohkem. Aga kui see kõik jääb idee tasandile ja seda ideed pakub opositsioon, siis me ei jõua mitte kuskile. Me ju teame, et kui opositsioon midagi pakub, siis see on koalitsiooni arvates kurjast. Samas me räägime sadadest miljonitest, mis oleks võimalik meie riigikassasse tänu niisugusele meetmele saada. Nii et me kindlasti jätkame pangamaksu idee propageerimist ja teeme ka edaspidi ettepanekuid see kehtestada. Ükskõik, milline on koalitsiooni reaktsioon, me teame, et see on õige. See kindlasti aitaks ka neid peresid, kus on lapsed – üks-kaks last, kolm last või enam. Ma arvan, ega ilmaasjata ei kutsuta seda valitsust [perevaenulikuks]. Praegu on meil uus valitsus, aga seda kutsutakse vanaks uueks valitsuseks, kuna on samad koalitsioonipartnerid ja väga paljud ministrid on samadel positsioonidel. Ja seda valitsust kutsutakse perevaenulikuks, sest kõik need meetmed, mis on ette võetud, tegelikult löövad hästi valusalt just neid peresid, kus on lapsi, kus on kolm või rohkem last. Ja ka katsed kuidagi kehtestada mingisugused erisused, et aidata neid peresid, näiteks minu poolt juba mainitud automaksu puhul, [pole õnnestunud]. Kahjuks need ettepanekud ei leia koalitsioonierakondade heakskiitu. Nii et ei oskagi öelda, kuidas edasi. Aga kindlasti jätkame samas vaimus ja ikkagi proovime selgeks teha, et pangamaks on hästi oluline meede, mis tooks riigikassasse mitusada miljonit.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, tõesti väga oluline eelnõu! Lapsed on meie tulevik ja demograafiline pilt on selline, mis kindlasti rõõmu ei valmista. Ja loomulikult on kahju, et kui millalgi Riigikogu võttis [head] otsused vastu, siis tulid uus koosseis ja uus valitsus ja tegid vastupidise otsuse, mis puudutas lastetoetusi. See näitabki tegelikult praegust olukorda kõikides valdkondades: stabiilsust lihtsalt ei ole, on see siis perepoliitika, on see siis majanduspoliitika, ükskõik, mis haru me võtame. Ja seda ongi kogu aeg praegusele valitsusele ette heidetud. Aga kui natuke analüüsida, mis siis on olnud need võimalikud meetmed, mis valitsus on tarvitusele võtnud, et soodustada pere loomist ja demograafilist pilti muuta?

Esiteks, see eelnõu, mis on praegu siin arutlusel, on esimene samm selles suunas. Kui me tõstame lapsetoetusi, siis perede olukord muutub paremuse poole. Kindlasti see leevendab nende olukorda. Kui aga jälle tulla tagasi automaksu [käsitlemise] juurde siin [majas], siis Riigikogu toetusrühm – ma pean silmas paljulapseliste perede toetusrühma – tuli välja oma mõtetega, kuidas võiks paljulapseliste perede jaoks leevendada automaksu kehtestamist. Ja tegelikult väga konkreetsed ettepanekud tulid sellelt [toetusrühmalt] rahanduskomisjoni. Aga kahjuks ühtki neist ei võetud isegi menetlusse. Vahel ei ole isegi vaja midagi uut rakendada, piisab sellest, et jätta rahule need töötavad asjad, mis on eelnevalt rakendatud. Siinkohal ma räägin paljulapseliste perede toetusest, mis kasvas märgatavalt. Aastast 2023 said paljulapselised pered aasta aega korralikku toetust, aga vahepeal otsustas uus valitsus, nagu ma mainisin, et juba liiga hästi elavad meil paljulapselised pered ja nad ei vaja nii suurt toetust. Siis kärbiti seda toetust 200 euro võrra kuus. Loomulikult sellised sammud ei lisa nendele peredele, kus kasvab kolm või rohkem last, kindlustunnet, et nende elu on stabiilne, et riik hoolitseb nende eest. Ja kindlasti ei anna see nendele peredele, kus on kasvamas kaks last, kindlustunnet, et kui nad hakkavad mõtlema selle peale, et võiks tulla ka kolmas laps, siis riik aitab ja on toeks. Sellised otsused, kui kärbitakse paljulapseliste perede toetust, minu arvates pehmelt öeldes natuke nõrgendavad seda motivatsiooni, kui mitte öelda, et üldse tapavad selle ära. Nii et kindlasti on vaja toetada lastega peresid, sest me kõik ju saame aru, et ilma lasteta pole meie riigil tulevikku.

Riina Solman, palun!

Aitäh teile, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! No me oleme teiega siin saalis mitu korda kuulnud meie sotsiaalkaitseministri Signe Riisalo signaale. Ta on oma avalikus kommunikatsioonis korduvalt öelnud, et lasterikkaid peresid on kõigest 14% ja see on väga ebaõiglane, et just 14% saab suurema osa peretoetustest. Minister jätab targu mainimata, et need 14% kasvatavad üles pooled Eesti lapsed ehk nad kulutavad tuleviku maksumaksjatele keskeltläbi rohkem aega, energiat ja ressursse. Sageli üks vanem, kelle peal võib-olla on suurpere laste kodune kasvatamine, kaotab ka karjääris. Eile kuulsime ministrit siitsamast puldist ütlemas, et kõik peavad tööl käima ja lastega kodus oleva ema ravikindlustus tuleb ära võtta, sest muidu maksab kogu ühiskond tema eest ravikindlustust ja see ei ole sugugi õiglane. Kõik peavad tööd tegema ja riigile maksuraha tooma. Mida sotsiaalkaitseminister siinkohal ära unustab? Mis signaali sotsiaalkaitseministri selline tegevus ja kommunikatsioon ühiskonnale tegelikult annab? Ja kuidas me saaksime sellise poliitilise juhtimise kõrval taastada austuse emaduse, [üldse] vanemluse vastu, samuti emade valikuvabaduse vastu, kui nad soovivad oma lapsi kodus kasvatada, ilma et peaks häbenema ja mööda seinaääri käima, kuna nad kasvatavad palju lapsi?

Aitäh! Ma olen siin korduvalt jälginud teie diskussioone minister Riisaloga. Ja peab ütlema, et tõepoolest, te olete mitu korda öelnud, et meil on tegu perevaenuliku valitsusega. Kahjuks paistab sedamoodi, kuigi väga tahaks, et see niimoodi ei oleks. Needsamad minister Riisalo esinemised siin on ilmekalt näidanud, et minister ei mõtle selle peale, kuidas seda 13% või 14%, mille moodustavad paljulapselised pered, kasvatada. Ometi just see ongi Eesti riigi huvides, et meil oleks võimalikult palju lasterikkaid peresid, sest ainult niimoodi eesti rahvas kestab. Kui me põhimõtteliselt suhtume paljulapselistesse peredesse niimoodi, et see on koormus meie eelarvele ja kuidagi tahaks, et see number oleks veel väiksem, et ei peaks neile nii palju raha andma, siis mis tulevik meil üldse olemas on? Ma arvan, et selle asemel, et lugeda, kui palju raha saab üks või teine paljulapseline pere või kui mitu protsenti need pered moodustavad perede üldarvust, võiks minister mõelda eelkõige selle peale, kuidas tekitada suuremat kindlustunnet nendes inimestes, kes on juba lapsi saanud või tahaksid neid rohkem saada. Ma arvan, et see on otsustav [tegur], kui perekond otsustab, et nad tahaksid veel ühte last saada. Just sel hetkel tuleks anda neile kindlustunne, et riik toetab, kõik läheb hästi. Me kõik saame aru, et laps tähendab kulusid. Aga kui selle asemel, et riik kinnitaks vanematele, et te ei pea muretsema, meie hoolitseme teie eest – nii ju ütleb Eesti põhiseadus paljulapseliste perede kohta, riik peabki eriti hoolitsema just paljulapseliste perede eest –, me kuuleme siin, kuidas minister ütleb, et 13% saavad nii palju raha ja see on ebaõiglane, siis ma arvan, et see on väga vale lähenemine. Nagu ka paljulapseliste perede toetuse kärpimine. Tõepoolest, kui paljulapseliste perede toetus suurenes ja tegelikult see tõus oli märgatav, siis päris paljud pered olid sellega väga rahul ja hakkasid mõtlema selle peale, et okei, meil on kolm last, aga võib-olla võiks ka neljanda peale mõelda, sellepärast et lapsed meile meeldivad ja tahaks neid veel juurde. Paistab, et kindlustunne on tekkimas või juba tekkinud. Aga siis möödus pool aastat ja uus valitsus ütles, et ei, nüüd me hakkame toetust kärpima, saate liiga palju raha. No mis kindlustundest või mis motivatsioonist me siis rääkida saame? Kahjuks see, mida teeb valitsus sotsiaalkaitseministriga eesotsas, ei ole peresid väga motiveeriv.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Vadim! Alles me kuulsime, et jäetakse maksuralli ära ja kuulutatakse välja maksurahu, aga kärbetest pole ühtegi sõna juttu olnud. Kärpimine praeguses olukorras mõneski mõttes ja mõnes kohas ongi hea, aga minnakse jällegi kõige vaesemate kallale, kõige kaitsetumate kallale. Ma mõtlen praegu huviharidust ja üldse haridussüsteemi, kust võetakse 10% ära. Me räägime praegu huviharidusest, kus on ka tegu loomulikult eelkõige lastega. Ja nendele lastele, kelle toimetulek ei ole kõige parem, oli suunatud see huvihariduse raha eelkõige. Sealt hakatakse kärpima. Ja meie pensionärid: nüüd minnakse pensioni indekseerimise kallale ja üks koalitsioonipartei juht ütleb, et meie kärpimine läheb liiga aeglaselt, paneme hoogu veel juurde.

Aitäh!

Inimesed tänavale ei tule ju. Minu küsimus oleks selline: milliseid meetmeid teie arvates tuleks Riigikogul teha, et kaitsta meie peresid?

Aitäh! Noh, ütleme niimoodi, et kui me vaatame, mis on siis praeguse valitsuse viimased välja käidud ideed ja mõtted olnud, siis tegelikult me näeme, et kõik saavad vastu näppe. Kui me vaatame, mis toimub näiteks meie pensionäridega, kes on samuti vähem kindlustatud rühm, siis esiteks kehtestati uuesti tulumaks, millega maksustati keskmine pension, kuigi eelmine valitsus, kes seda tegi tegelikult, oma koalitsioonilepingus ütles väga konkreetselt, et seda ei tehta. Ikka tehti. Nüüd räägitakse sellest, et peaksime pensionide indekseerimise üle vaatama. Jällegi: liiga hästi elavad meie pensionärid, liiga palju saavad koalitsiooni arvates. Nii et hakkame ka siin kuidagi raha kärpima. Kui me räägime paljulapselistest peredest – nagu jutt oli, see on ka vähem kindlustatud elanikkonnarühm –, siis kärbiti, nagu ma juba ütlesin, nende toetust 200 euro võrra kuus. Ei tehtud neile mingit erandit, kui kehtestati automaks. Nüüd siis me räägime sellest, et huviharidus on järgmine, mille kallale minnakse, ja põhimõtteliselt on jutt jällegi seitsmekohalisest numbrist. Nii et kahjuks tõepoolest väga palju hakkavad kannatama just vähem kindlustatud rühmad, need, kelle sissetulekud ei ole niigi suured. Ja samal ajal, kui me räägime sellest, et võiks kehtestada pangamaksu, et võiks kehtestada natuke solidaarsema maksusüsteemi, mille puhul need inimesed, kellel on suuremad sissetulekud, võiksid panustada rohkem, kas või ajutiselt olukorras, kus meil on majanduslangus ja kriis, siis tegelikult koalitsiooni see ei huvita: te võite neid ettepanekuid teha nii palju, kui te tahate, aga meil on oma suund võetud ja me liigumegi selles suunas. Kõige [kurvem] on see, et vahel [on selgunud], et neid ideid selle kohta, mis on tulemas, et kärbitakse siin, kärbitakse seal, võetakse inimestelt raha ära siin ja seal, alguses, kui räägiti [võetud] suunast, ei olnud. Koalitsioonilepingus ei olnud väga paljut sellest, millest nüüd räägitakse ja kus hakatakse kärpima. Kas või seesama huviharidus ja selle finantseerimine. Kas kuskil on kirjas, et seda hakatakse kärpima? Ei ole. Lihtsalt nii-öelda tee peal tulevad veel "paremad" mõtted pähe. Nii et jah, selline see olukord on.

Kui ma nüüd tabasin ettekandja tehnilist muret, siis märgin, et küsimuse esitamiseks on aega üks minut, küsimusele vastamiseks aega määratletud ei ole, nii et seda kella kuskil ei tiksu. Või oli mingi muu probleem?

Ei, mul lihtsalt siin ei ole mitte mingit kella. Ahah, okei. Varem ma lihtsalt nägin seda siin.

Nüüd on korras.

Korras, korras.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Hea Vadim! Sul on õigus, et Keskerakond on korduvalt üles tõstnud perehüvitiste teema. Ma loodan, et täna koalitsioon toetab meid ja meie eelnõu võetakse [seadusena] vastu. Aga nüüd küsimuse juurde. Sa juba lühidalt mainisid madala sündimuse teemat, aga mina tahaksin küsida sinu arvamust, mis on sinu arvates selle põhjuseks. Kas perehüvitised võiksid seda mõjutada? Ja üldse, räägi natuke põhjalikumalt, mida sa arvad, kuidas me võiksime parandada seda olukorda ja Eestil oleks helge tulevik.

Aitäh! Nagu ma siin oma ettekandes ka eelnevalt mainisin, minu meelest on kaks põhifaktorit, mis mõjuvad peredele ja nende otsusele lapsi saada. Ja need faktorid on omavahel seotud. Üks on kindlustunne, et inimesed on kindlad selles, et homne päev, kui laps tuleb, ei too neile lisaprobleeme, ei muuda nende elu palju keerulisemaks. Ja teine on see, et riik ikkagi kannab nende eest hoolt. Loomulikult mitte sada protsenti, me kõik saame aru, et riik lihtsalt aitab kaasa, aga et selle toega võib arvestada. Kui ma näen, et ma saan riigi toega arvestada, siis minu kindlustunne kasvab. Niimoodi need kaks faktorit on omavahel seotud. Loomulikult on ka kolmas faktor, mis on olukord ühiskonnas, olukord riigis, olukord meie riigi ümber. Me kõik näeme, et praegu on hästi ärevad ajad, käib sõda keset Euroopat. Meil on hästi agressiivne naaber ja me ei tea, mis võib selles osas juhtuda. Nii et loomulikult on keeruline loota, et inimestel on kindlustunne ja stabiilsus olemas. Seega ma arvan, et just riigil on mängida otsustav roll, et see kindlustunne tekiks. Riik loomulikult ei saa praegu seda ärevust väga palju maandada, aga teisest küljest saab ta inimestele selgeks teha, et nad saavad riigi toega arvestada, kui laps või lapsed tulevad. Kahjuks meie riik viimasel ajal käitub vastupidiselt ehk vähendab paljulapseliste perede toetust, ei tõsta toetusi, mis on olemas, aga samas tõstab maksumäärasid, kehtestab uusi makse, tõstab aktsiise ja nii edasi ja nii edasi. Loomulikult, kui ühest küljest üldine olukord on muret tekitav ja ärev, ja [teisest küljest] sa näed, et riik ei saada sulle ühtegi sellist signaali, et sa ei pea muretsema, kui laps tuleb, me kindlasti aitame, vaid vastupidi, [toetusi] kärbitakse, võetakse raha ära, siis ongi tulemus see, et sündimus langeb, ja langeb drastiliselt. Ja praegu, nagu ma ütlesin, oleme demograafilise kriisi lävel, kui see mitte pole juba käimas.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et perehüvitiste tõstmiseks on vaja ligi 200 miljonit eurot. Kas te oskate öelda, kui palju raha võiks riik riigiaparaadi vähendamisega säästa?

Aitäh! 223 miljonit oli vist see number, millest ma rääkisin. Ja kui me räägime riigiaparaadi optimeerimisest, siis üks meie mõte, millega me juba aasta tagasi tulime siia saali, oli see, et arvutuste kohaselt see number võiks olla kuni 300 miljonit. Põhimõtteliselt ainuüksi see meede aitaks meie ettepaneku realiseerida.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud Vadim! Kas sina oskad öelda vastust puhtalt tehnilisele küsimusele, kui paljusid peresid mõjutab meie eelnõu? Numbriliselt? Kas sul on infot?

Aitäh! See loomulikult mõjutab kõiki peresid, kus on lapsed olemas. Ei ole keeruline kokku lugeda, kui palju meil on peresid kokku, ja siis vaadata, kui palju on peresid, kus on lapsed olemas. Iga pere, kus on kas või üks laps, saaks kindlasti sellest [seadusest] kasu.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Karmen Jolleri. Palun!

Tere! Eelnõu on olnud komisjoni päevakorras päris mitu korda ja ka siin täiskogu päevakorras mitu korda. Komisjoni esimene istung oli selleks, et arutada eelnõu, teine istung, et vahetada eelnõu komisjonipoolset esindajat, kuna komisjoni koosseis muutus. [Nagu öeldud], siin saali päevakorras on eelnõu olnud mitu korda, aga on tekkinud korduvalt arutelu võimatus ja seetõttu on see edasi lükkunud. Täna siis lõpuks oleme kuulnud mõtteid, milleks see eelnõu on esitajate meelest vajalik. Ma arvan, et ma ei hakka seda siin kordama. Kolleeg Belobrovtsev selgitas kõike päris hästi, samuti küsimused-vastused selgitasid nende vaateid hästi. Komisjonis oli vestluse sisu umbes sama. Esialgu anti sõna Sotsiaalministeeriumi esindajale Kadri Raidile, kes selgitas, et ministeerium on absoluutselt nõus vajadusega erilist tähelepanu osutada lastele ja lastega peredega toimetulekule. Seetõttu on Sotsiaalministeerium alustanud – ja me teame, et praegu see käib – kõikide peretoetuste ülevaatamist ja süsteemset analüüsi, et hinnata, milline on nende mõju, mida peaks tõstma ja millised need summad võiksid olla ja mida riik saab endale lubada. Ja siis tekkis arutelu, kus komisjoni liige Lutsar küsis [ettepaneku kohta kärpida riigiaparaati]. Küsiti nimelt ka seda, arutelu oligi, et kust siis tuleb see finantseerimisallikas, ja üks mõte oli, et ametnike hulka tuleks vähendada. [Irja Lutsar] tõi välja, et tegelikult paljud need lapsevanemad on ka ametnikud, nii et võib-olla see [meede] ei oleks siiski piisav. Veel oli arutelu Rahandusministeeriumi tegevuse üle, aga kuna see ei puudutanud Sotsiaalministeeriumi, siis jäi mõttena kõlama see, et need küsimused tuleb esitada Rahandusministeeriumile. Kõlas arvamus, et Eestis on toetused liiga väikesed, mille peale komisjoni esinaine tõi välja, et Eestis on lastetoetused tegelikult on ühed kõrgeimad Euroopas. OECD uurimuste kohaselt oleme summaarselt väljamakstava raha osas isegi just nagu kolmas. Räägiti ka terminoloogiast, veidi täpsustati seda. Ja lõpuks otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogus päevakorda 17. aprillil sellel aastal. Nagu ma mainisin, see ei õnnestunud, kuna tekkis arutelu võimatus, ja korduvalt. See otsus oli konsensuslik. Komisjon teeb ettepaneku eelnõu tagasi lükata – poolt oli 6 ja vastu 2 saadikut, erapooletuid ei olnud. Tehti otsus määrata juhtivkomisjoni esindajaks Kristina Šmigun-Vähi, see otsus oli konsensuslik. Aga nagu ma juba mainisin, see otsus hiljem vaadati ümber, kuna Kristina Šmigun-Vähi lahkus teise komisjoni.

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Jah, palun teinekord kiiremini. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Väga vabandan, ei jõudnud vajutada õigel ajal. Väga kahju, et koalitsioon seda olulist eelnõu komisjonis ei toetanud. Võiks võib-olla ka nimeliselt need nimed ette lugeda, kes hääletas selle eelnõu esimesel lugemisel tagasilükkamise poolt. Aga veel üks aspekt. Millegipärast, kui räägitakse demograafiast ja perehüvitistest, siis jäetakse tihti rääkimata meie noorte toimetulekust. Tegelikult on noortel päriselt aina keerulisem jalule ja iseseisvaks saada, sest kinnisvara hinnad on nii kõrged. Noortel on reaalselt raske soetada oma elamispinda, hinnatõusud ei ole korrelatsioonis palkadega. Ja nüüd muidugi ka automaks kindlasti mõjutab paljusid noori peresid, oma isikliku sõiduvahendi soetamist. Kõik see on ju ka põhjuseks, miks noored lükkavad pere loomise otsust edasi.

Aitäh!

Kas teie hinnangul Eesti noored saavad hästi hakkama ja mis põhjusel ikkagi seda eelnõu ei toetatud?

Tuletan meelde, et teemaks ei olnud praegu noorte toimetulek, vaid lastetoetused. Ja hetkel ei ole teemaks minu isiklik arvamus, vaid see, mida komisjonis arutati. Noorte toimetulekut selle eelnõu raames ei arutatud. Ja kui rääkida eelnõu olulisusest, siis tagasilükkamise poolt olime mina, Helmen Kütt, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak ja Kristina Šmigun-Vähi ja tagasilükkamise vastu olid Arvo Aller ja Kalle Grünthal. Teiste erakondade esindajaid ei olnud hääletamas. Ja kui rääkida eelnõu olulisusest, siis mul tekib küsimus, miks eelnõu esitajad lahkusid Riigikogu saalist, kui oli aeg seda arutada.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Hea kolleeg Aleksei, iga Riigikogu liige saab esitada kokku kaks küsimust. Te olete mõlemad võimalused juba ära kasutanud. Tuleb teinekord padruneid varuks hoida. Aga nüüd siis avame läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti elab läbi viimase saja aasta sügavaimat demograafilist kriisi. See on meie väikese riigi jaoks katastroof. Sündimuse suurendamine peaks olema riigi peamine prioriteet. Kui valitsus ütleb, et rahal pole laste saamisega mingit pistmist, siis see ei ole tõsi. Inimesed ei saa ega taha sünnitada lapsi nii, et nad elaksid vaesuses. Viimase kolme aastaga on hinnad tõusnud 40%, kuid lastetoetused on jäänud peaaegu samaks. 80 või 100 eurot kuus ei ole see summa, mis suudaks laste vajadusi rahuldada. 150 eurot pole ka väga palju, aga on vähemalt reaalsusele lähemal. Need, kes hääletavad täna meie ettepaneku vastu, ei tea tõenäoliselt, mida tähendab laste kasvatamine vaesuses. Me ei soovi seda ühelegi oma kaaskodanikule. Seetõttu palun Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut toetada. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saalis viibijad ja need, kes jälgivad meid sidevahendite vahendusel! Isamaa toetab seda ettepanekut. Meie programmilised seisukohad on ehitatud üles Eesti põhiseadusele. Üle 30 viimase aasta on Isamaa programm olnud põhiseadust järgiv ja sinna on selge sõnaga üles tähendatud, et riigi erilise hoole all on pered. Põhiseaduse § 27 ütleb, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Ja erilise hoole all on paljulapselised pered ja puuetega inimesed: § 28 lõige 4 ütleb, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. See tähendab, et nii riik kui ka kohalikud omavalitsused peavad lasterikastele peredele ja puuetega inimestele pakkuma erilist hoolt ja kaitset. Nüüd, Isamaa eelnõu peretoetuste tõstmiseks Kaja Kallase teise valitsuse ajal, kui ka Isamaa oli võimuerakond, sisaldas ka esimese ja teise lapse toetuse tõusu, sest enne, kui pere saab paljulapseliseks, sünnivad nii esimene kui ka teine laps. Selle ettepaneku vastu oli Reformierakond. See ei läinud meil läbi. Tänane valitsuskoalitsioon, kui võtta aluseks need kaks paragrahvi, mida ma just tsiteerisin, Eesti põhiseadust ei järgi – pole järginud alates Kaja Kallase kolmandast valitsusest. Ja paraku on Kristen Michali paljutõotav algus, kui ta oma esimestes intervjuudes peaministrikandidaadina ütles, et eesti lapsed kasvavad üles ikka eesti peredes, nüüd juba muutunud. Ohjad on haaranud tublist ametnikust sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Kui Kristen Michal räägib kindluse tekitamisest, kindlustundest, siis Signe Riisalo on oma avalikus kommunikatsioonis korduvalt murdnud lapsi kasvatada soovivatele peredele antud sõna. Ja mitte ainult tegudes, ühel päeval ühte lubades ja seadusega seda võimaldades, teisel päeval seda murdes, vaid ta on teinud seda korduvalt ka sõnades. Ta on teinud kõik selleks, et Eesti pere, kus lapsi soovitakse saada ja neid kasvatada, ennast ebakindlalt tunneks. Ta on vastandanud lasterikkaid peresid väiksematele peredele, et ellu viia oma kärpeotsuseid, mis on arusaamatud. Ta ei ole mitte ainult ühe korra rääkinud, et lasterikkaid peresid on kõigest 14% kõigist Eesti peredest ja see on väga ebaõiglane, et just see 14% saab suurema osa peretoetustest. Minister on alati targu jätnud märkimata, et need 14% kõigist Eesti peredest kasvatavad üles pooled Eesti kodanikud. Nad kulutavad tuleviku maksumaksjatele keskeltläbi rohkem aega, energiat ja ressursse. Ning sageli üks vanem, kelle peal võib olla suurperes põhiline raskus laste kasvatamisel, kaotab oma karjääris. Aga minister läheb nendelt lasterikaste perede emadelt nüüd ravikindlustust ära võtma, öeldes, et kõik peavad tööl käima ja kõik peavad maksu maksma, sõltumata sellest, kui suur on kellegi kodune koormus. Ajal, kui maailmas valitseb ärevus ja noored inimesed lükkavad lapsesaamise soovi arusaadaval põhjusel edasi, on kuldaväärt Eestis need pered, kuhu lapsi siiski soovitakse ja neid saadakse. Ja just neile tuleb pere kasvatamine võimalikuks teha ja nende teelt takistused kõrvaldada. Paraku meie tänane valitsus eesotsas sotsiaalkaitseministriga, kelle vastutada on perepoliitika, demograafia ja rahvastikupoliitika küsimused, käitub täiesti vastupidiselt, justkui hävitades igasuguse soovi üldse Eestis lapsi saada. Ma olen temalt küsinud, mis on sotsiaalkaitseministri pilgu läbi madala sündimuse probleemi lahendus. Ta on vastanud, et see on kontrollitud migratsioon. Muidugi, on väga tore, kui peres jaguneb koormus võrdselt ja ema-isa mõlemad saavad laste kasvatamise ühildada tööl käimisega. Aga ikkagi on tänases Euroopas kindlasti õigem lasta perel valida, mitte ministril otsustada, kuidas tuleb elu korraldada. Sest teinekord on kulude poole pealt võttes perele efektiivsem, kui üks pereliige jääb koduseks, eriti kui ta seda ise soovib. On väga kurb ja piinlik, et sotsiaalkaitseminister läheb kodus last kasvatavalt vanemalt ravikindlustust ära võtma, võrdsustades sellega kodus last kasvatava vanema kodutu inimesega. Kui pisikesi on peres rohkem kui … Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Kui pisikesi on peres rohkem kui kaks, näiteks kolm või neli, siis rääkida, et kõik tööle, ja kohe – see on lausa väga perevaenulik ja eluvõõras. Me eile kuulsime siit puldist sotsiaalkaitseministrit ütlemas, et kõik peavad tööl käima. Muidu maksab kogu ühiskond kodus oleva vanema eest ravikindlustust ja see ei ole õiglane. Kõik peavad tööle minema ja riigile makse maksma. Aga mille sotsiaalkaitseminister siin ära unustab? Ta unustab ära selle, et kui ta täna tahab saada riigikassasse makse, siis seda on vaja ka tulevikus, et Eesti riik kestaks üle aegade. Kontrollitud migratsioon ei ole Eestile lahendus. Sest migrantrahvas, kui ta siia ka tuleb, on teisest kultuuriruumist. Ta ei hakka kindlasti siia rohkem lapsi sünnitama ja eesti keelt ja kultuuri rohkem hoidma, kui meie seda täna teha saame. Mida veel sotsiaalkaitseministri selline signaalide andmine kaasa toob? See vaenab emadust, vanemlust, valikuvabadust. Kujutate ette, Reformierakond, kes on liberaalne ja peaks seisma vabade valikute eest, kirjutab emadele ette, kuidas käituda, kuidas olla, annab signaale mitte lapsi saada! Tuleb kohe tööle minna karjääri tegema! Aga kuhu me niimoodi jõuame? Oma lapsi kasvatav ema tänapäeva Euroopas peab omama valikuvabadust. Siin ei saa tulla riik inimese valikuid kritiseerima ega suunama. Niimoodi käitus üks teine, punane Nõukogude riik, kes meist 1940-ndatel rulliga üle sõitis ja määras meie elus hirmuvalitsemisega pea kõike. Nii et Eesti sai küll hiljuti uue peaministri, kelle algus oli paljutõotav, kuid kogu tema valitsus on selles küsimuses, mis puudutab sündimust ja demograafiat, andnud ainult ebakindlust tekitavaid signaale. Aga mida oleks vaja teha? Kritiseerida on ju lihtne. Ma ütlen: ei ole vaja jalgratast leiutada, vaja oleks koostada korralik rahvastikustrateegia koos sündimust toetavate meetmetega – see oli juba Jüri Ratase teises valitsuses valmis – ja kutsuda kodanikud Riigikogule appi. Mis võiks Eestis olla veel tähtsam kui rahvastikupoliitika, mis on hästi läbi mõeldud. Riigikogus on head tahet olnud varem ja tuleb ka tulevikus. Praegu on aidatud koostada strateegiat aastateks kuni 2035 ja valmis on saadud mitukümmend lehekülge heaolustrateegiat – võrdlemisi segast juttu maast ja ilmast. Kahjuks pole sellisel kujul strateegia puhul lootustki, et me saame selle heaks kiita. Selle ettepaneku, et luua korralik rahvastikustrateegia kodanikualgatuse abil, kutsuda kodanikud appi, on tegelikult teinud väga suur hulk asjatundjaid, kes on ka Postimehes avaldanud oma rahvastikupoliitika programmi. Nende hulka on kuulunud Margus Punab, Heldur Meerits, Avo-Rein Tereping, Tiit Kärner, Jaak Valge, Raul Eamets, Lea Danilson-Järg ja teised. Asjatundjate ring, kellega on konsulteeritud, on veel laiem. Sinna kuulus ka terviseminister Riina Sikkut. Link sellele on leitav Postimehes, kõik need asjatundjad on avaldanud erinevaid rahvastikupoliitilisi artikleid. Ja minu üleskutse lõpetuseks jääb, et toetame Keskerakonna eelnõu, mis puudutab sündimusega tegelemist, meetmete väljatöötamist. Ja tunneme huvi selle vastu, et meie valitsus ei ajaks tänast õrna demograafilist situatsiooni oma hirmutamise ja ebakindlusega täiesti kraavi! Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 388 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 388 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt oli 43 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid 0. Eelnõu 388 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.