Energiamajanduse korralduse seaduse, elektrituruseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu (359 SE) teine lugemine

Neljas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse, elektrituruseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu 359 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh, härra juhataja! Kolleegid! Eelnõu 359 algatas Vabariigi Valitsus 15. jaanuaril. Sellega kehtestatakse raamistik taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks. Täpsemalt sätestatakse Eesti õiguses Euroopa Liidu õigusest tulenevalt võimalus ülekaaluka avaliku huviga taastuvenergia projektide kiirendatud rajamiseks. Määratletakse kriteeriumid, missugustel tingimustel saab ära jätta keskkonnamõju hindamised, ja ühtlasi luuakse taastuvenergia projektide jaoks leevenduse ja loodusväärtuste hüvitamise meetmete süsteem. Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetluse lahenduseks täpsustatakse seaduses keskkonnamõjude hindamise programmi ja aruande avalikustamise teate sisu. Teise lugemise käigus lisandus eelnõusse muudatus, mis pikendab ajutiselt elektritootjate toetuste tagantjärele taotlemise võimalust. Eelnõu esimene lugemine toimus 6. märtsil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 20. märtsiks laekus 102 muudatusettepanekut. Henn Põlluaas ja Jaak Valge võtsid 9. juulil tagasi kümme muudatusettepanekut ja Ants Frosch võttis 10. septembril tagasi viis muudatusettepanekut. Komisjon teavitas eelnõu menetlusest erinevaid huvirühmasid, kellest arvamust avaldasid Utilitas Wind, Adapter Group, Energiasalv Pakri, Enefit Green, Elektrilevi, erametsaliit ja Eesti Energia. Lisaks küsiti arvamust ka keskkonnakomisjonilt, kes toetas üldjoontes eesmärki [taastuvenergia] kasutuselevõttu soodustada. Oma seisukohad eelnõu kohta esitas juhtivkomisjonile ka Kliimaministeerium, kes esitas täiendavad ettepanekud sätete täpsustamiseks seoses direktiivi ülevõtmisega. Majanduskomisjoni töörühm arutas eelnõu 27. augustil koos Kliimaministeeriumi esindajatega. Teise lugemise ettevalmistamine toimus 10. ja 16. septembri istungil, kus saadi ülevaade ettepanekutest, arutati neid ja hääletati muudatusettepanekuid. Seejuures Rene Kokk esindas EKRE fraktsiooni ja selle praeguseid liikmeid ning palus menetleda seda paketina ja hääletada. Lauri Laats ja Leo Kunnas ei olnud kohal oma muudatusettepanekuid tutvustamas, aga ka nende ettepanekuid hääletati. Muudatusettepanekute loetellu on kantud 30 muudatusettepanekut, millest 27 on Riigikogu liikmete, täpsemalt EKRE fraktsiooni, aga ka teiste Riigikogu liikmete tehtud ettepanekud ning kolm ettepanekut on juhtivkomisjoni tehtud: numbrid 1, 2 ja 27. Muudatusettepanekute loetelu on võimalik eelnõukaardilt täpsemalt järgi vaadata. Kahe lugemise vahel läbis eelnõu tekst ka keeletoimetuse ja need parandused on sisse viidud. Arutelu käigus debateeriti veidi keskkonnareeglite üle, et kas erinevatel kaitsealadel saab taastuvenergia projekte ellu viia või mitte. Selgus, et kui algne määrus tõepoolest oli suhteliselt laia tähendusega, siis detailsem analüüs näitas täpsemalt, et siiski enamus looduskaitselisi direktiive läheb sellest üle ja direktiivi alusel vastu võetud täpsustused on oluliselt kitsamad. Nii et ei saa ikkagi päris igal pool neid rajada. Aktiivne arutelu oli selle üle, kas kõrgendatud avaliku huvi alla läheb ainult taastuvenergia tootmisega seotud salvestus või ka eraldi seisev salvestus – seda küsis konkreetselt ka üks huvigrupp. Ja selgus, et Euroopa Komisjon jäi oma direktiivis ja määruses selles osas väga umbmääraseks, lubades seda tõlgendada suhteliselt laialt, mis võimaldas niinimetatud jokk-skeemi, mille puhul juriidiliselt on korrektne, et kui sa paigaldad ühe päikesepaneeli, siis salvestuse puhul on ka tegu kõrgema avaliku huviga. Me otsustasime, et me halba seadusloomet siiski ei soovi, ja täiendasime eelnõu sedasi, et me loeme eraldi seisva salvestuse siiski ka seotuks taastuvenergia projektidega, mistõttu ta selle alla läheb. Niikuinii ühe päikesepaneeliga oleks seda võimalik saavutada ja ei ole mõtet mängida, nagu me ei saaks sellest aru. Selle üle toimus ka arutelu. Sel esmaspäeval arutati, kas oleks seda vaja veel täiendavalt uurida ja võtta eelnõu menetlusest maha ja tulla tagasi kahe kuni kolme nädala pärast, kui õigusosakond on saanud sellele vastata. Aga me leidsime, et pole [alust] oodata, et direktiivi sellise ebamäärase sõnastuse puhul komisjonilt erilist muudatust tuleks. Lõpuks peab ikkagi [majandus]komisjon selle asja otsustama. Ja kuna seadus kehtiks niikuinii ainult kuni suveni 2025, siis ei olnud mõistlik [arutuseks] kolm nädalat lisaaega anda. Selle üle toimus hääletus, kus 4 vastu- ja 3 poolthäälega otsustati seda mitte päevakorrast välja võtta ja viidi 5 : 2 hääletustulemusega sisse parandus, mis puudutas salvestuse arvestamist. Lõppkokkuvõttes tegi majanduskomisjon ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda täna ja teine lugemine lõpetada. Juhul kui täiskogus ei leia mõni juhtivkomisjoni poolt muudatusettepanekute kohta tehtud otsus toetust, teha ettepanek eelnõu teine lugemine katkestada. Aga kui teine lugemine lõpetada, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 25. septembril ja viia läbi lõpphääletus. Kõik need hääletused lõppesid 6 poolt- ja 3 vastuhäälega. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! 6. märtsil, kui me esimese lugemise juures olime, siis ma küsisin sult, mis see hoob on, et tagada rajatiste utiliseerimine 10 või 20 aasta pärast. Teatavasti fossiilse energia tootjad maksavad kohe CO2-tasuna kõvasti ühiskonnale, muude keskkonnatasudena samuti. Tuumaenergia tootja hakkab kohe, kui jaam püsti pannakse, panustama jäätmekäitlusfondi, aga tuule- ja päikese[energia] puhul me maksame toetusi peale, ehitame võrku ja nii edasi. [Ma küsisin,] äkki sa oled teadlik, kas on mingisugune juriidiline skeem ja mingi rahaline skeem, et see utiliseerimine tagada? Ja sa vastasid: ma ei ole teadlik täpsest skeemist, aga ma usun, et ministeerium saab esimese ja teise lugemise vahepeal kindlasti meile edastada, milline see skeem on. Nüüd mu küsimus on, kas ta edastas, ja kui edastas, milline see skeem siis on.

Tuleb tunnistada, et mina ei ole sellekohast kirja näinud. Ehk siis ei ole edastanud.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tahaks pilti natukene laiemaks teha. Meile kõik räägivad sellest, kuidas me tõstame Eesti majanduskasvu ja majanduskasvu tõstmise üks võti on see, et me läheme üle taastuvenergiale, sest see on puhas ja see meeldib kõigile. Noh, ma vaidlen kõigile nendele kolmele punktile vastu. Ei ole ta midagi puhas ja ei meeldi ta kõigile ja kõigele lisaks ei ole ta ka odav, kuigi meile seda kogu aeg räägitakse. Me näeme seda oma igapäevasest elektri hinnast. Lisaks sellele loeme iga päev, et tarbijal on nüüd vaja stabiliseerimisraha juurde panna ja on vaja igasuguseid võrgu täiendamisi ja salvestamisplaane. Need kõik maksavad mitte miljonites või sadades miljonites, vaid ikka miljardites. Kes selle lõpuks kinni maksab? Mulle tundub, et selle maksab kinni Eesti inimene kahel viisil: esiteks, hirmsa maksutõusu näol, mida nimetatakse mingil kummalisel põhjusel laia… (Mikrofon ei tööta.)

Süsteem kukkus kokku. Kõik ekraanid läksid pimedaks.

Head kolleegid, juhataja vaheaeg kümme minutit. (Saalis on kõva sumin, naerdakse ja räägitakse läbisegi. Mario Kadastik ütleb, et mikrofon töötab edasi. ) V a h e a e g

Võtan veel pool tundi juhataja vaheaja. Arutasin ka istungiosakonnaga. Võib-olla seejärel võtame veel ühe pooletunnise vaheaja ja kui, ütleme, poole viieks ei ole korras, siis peame leidma viisi, kuidas lugeda see istung lõppenuks või katkenuks. Selle kohta tegelikult jälle paraku kollane raamat midagi otse ei ütle, aga minu seisukoht juhatuse liikmena on see, et ei sobi teid rohkem solgutada. Kui poole viieks korras ei ole, siis sellisel juhul on see minu kui juhatuse liikme seisukoht. Arvo võib noogutada või pead raputada, siis on juba kaks [seisukohta] olemas. (Saalist öeldakse midagi.) Ei ole korrektne teid jooksutada ja lasta siin passida, meil on tund aega seda korda teha. Aga esimene võimalus istungi jätkumiseks on kell neli, kui on korras. Selles mõttes palun, et see valmisolek oleks olemas. Neljast, kui süsteem on korras, me siis jätkame istungit, kui ei ole, võetakse veel pool tundi vaheaega. Ja kui poole viieks korras ei ole, siis on minu seisukoht, ja, Arvo, nooguta ka, siis me leiame võimaluse, kuidas lugeda tänane istung lõppenuks. Selle kohta tegelikult kollane raamat väga üheselt midagi ei ütle, aga on need tehnilised põhjused või mis iganes. Nüüd Helir-Valdor jäi üles, tal oleks olnud viis protseduurilist küsimust. Aga nii on, head kolleegid, juhataja vaheaeg pool tundi. (Saalis räägitakse.) Siis ei saa jälle tehniline personal toimetada ja nii edasi. Eesmärk on ikkagi proovida saada see korda. Ma saan aru, et selles osas ei ole elektrit. On vist nii, Urvo? Selles osas ei ole elektrit ja siis on need süsteemid kuidagi maas. Siin tuleb abiväge ka väljastpoolt, kes püüab aidata. (Saalis räägitakse.) Veel kord, kõigepealt 16.00-ni, siis on esimene võimalus, millal istung võib jätkuda. Kui siis ei ole korras, siis võtab järgmine juhataja veel pooletunnise vaheaja ja kui ka poole viieks ei ole saadud korda seda, siis on minu seisukoht ja Arvo noogutab ka, et siis me leiame võimaluse, kuidas lugeda tänane istung katkenuks või lõppenuks. Ei sobi solgutada teid ja niimoodi ootele panna. (Saalis kommenteeritakse.) Ma räägin! Just nimelt, just nimelt! (Saalis räägitakse midagi Reformierakonnast. Juhataja naerab.) Veel kord: juhataja vaheaeg kuni 16.00. V a h e a e g

Head kolleegid, kuna tehnilise probleemi otsimine käib, pikendan juhataja vaheaega 30 minuti võrra, kuni 16.30‑ni. V a h e a e g

Juhataja vaheaeg on lõppenud. Selleks, et probleemile leida veel rohkem lahendust, pikendan vaheaega veel 15 minutit, kuni 16.45. (Saalis on sumin.) On lootus leida lahendus probleemile. (Saalis räägitakse.) Tule pulti siis! Aga muidu on vaheaeg.

Ei, mul on sellega seoses, enne vaheaja väljakuulutamist.

Juba kuulutati.

Juba kuulutati? Ahah. Minul on protseduuriline ettepanek, head kolleegid. Me oleme nüüd vaheaegu võtnud juba hulgi ja me ei tea, kaua me neid võtma peame. Istume siin teadmatuses. Kuna kodu- ja töökorra seadus võimaldab meil ajagraafiku kehtestamise abil lõpetada Riigikogu töö näiteks mingil kindlal kellaajal täna ja see on täiesti kodukorraseaduse kohane, meil ei ole vaja pretsedenti luua, siis meie fraktsioonil on ettepanek – mis see kell on praegu? – (Saalist vastatakse: "16.31 on praegu.") kell 16.45 lõpetada täna töö. Ja ettepanek on hääletada seda. V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Kas ma näen seal Helir-Valdor Seedri kätt? Palun, teil on sõna. Tulge siia ette, siis salvestub ka.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Kuna meie töö on tehnilistel põhjustel takistatud ja me ei tea, kui kauaks – seega määramatuks ajaks –, ja me oleme juba tundide viisi oodanud ja juhataja on võtnud vaheaegu, siis kõigi meie ühise aja ratsionaalse kasutamise eesmärgil on mul ettepanek. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 48, mille kohaselt meil on võimalus Riigikogu töö ajagraafikut muuta, on ettepanek tänane istung lõpetada seoses tehniliste probleemidega ja istung jätkub – siis, kui suur saal sellega nõustub – homme sealt, kus me täna päevakorraga lõpetame.

Aitäh! Nii, Kalle! (Kalle Grünthal räägib koha pealt.) Tule siia pulti, palun! Siis läheb stenogrammi ka.

Aitäh, Helir, väga hea mõttekäigu eest, aga mul on küsimus. Osa saadikuid tuleb ju tegelikult väljastpoolt Tallinna, Harjumaalt ja nii edasi. Ma ei räägi siin praegu endast. Okei, me jätkame homme, aga kui selgub, et see aparatuur pole selleks ajaks korda saadud, kas me sõidame sama targalt tagasi või? Siin peaks olema mingi mõistlikkuse printsiip selles osas, et mitte kulutada ka asjatult kütust. (Naer saalis. Aplaus.)

(Helistab kella.) Laseme [kõnelejal] lõpetada!

Ma tänan selle aplausi eest. Ma arvan, et ma ütlesin väga mõistliku asja praegu. Võib-olla kaaluks hoopis seda, et me koguneme siis, kui on täpselt teada, millal see aparatuur siin korras on. See on minupoolne ettepanek.

Nii. Õnne Pillak, tulge siia, palun!

Reformierakonna fraktsiooni nimel ma palun seda Isamaa ettepanekut hääletada ja enne seda soovime võtta kümme minutit vaheaega. Enne hääletamist siis.

Enne hääletamist? Ettepanek on vastu võetud, aga nüüd räägime protseduurid läbi. [Soovin] Kallele öelda seda, et homme kell 10 algab istung igal juhul, kas meil on päevakorda või ei ole. Eelmine nädal ju juhtus, et me tulime kokku, [tegime kohaloleku kontrolli] ja läksime koju ära. Homme kell 10 tuleme siia, siis selgub, kas meil tehnilised probleemid on lahendatud või ei ole. Aga nüüd selle Isamaa ettepaneku juurde. Selleks on meil vajalik nõndanimetatud käega hääletamine. Ja häälte kokkulugemiseks on meil vaja häältelugemiskomisjoni. Juhatus arutas seda ja on ettepanek valida igast fraktsioonist üks liige. Meil on juba need õnnelikud siin osaliselt välja valitud. On kuus fraktsiooni, kuus häältelugemiskomisjoni liiget, kellest igaüks saab ühe pingirea häälte lugemiseks. [Tulemused] räägitakse läbi häältelugemiskomisjoni koosolekul siinsamas lipu all. Ma loen need nimed ette: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt on Helle-Moonika Helme, Isamaa fraktsiooni poolt on Priit Sibul, Reformierakonna fraktsiooni poolt on Kristo Enn Vaga, sotsiaaldemokraatide fraktsiooni poolt on Anti Allas, Eesti 200 fraktsiooni poolt on Marek Reinaas ja Keskerakonna fraktsiooni poolt on Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun koguneda siia Eesti lipu alla, seal valite omale esimehe. Selleks, et protseduur selgeks saadaks, võtan juhataja vaheaja kümme minutit, kuni 17.00-ni. V a h e a e g

Head kolleegid, vaheaeg on lõppenud. Vaheaeg oli selleks, et alustada hääletust Isamaa fraktsiooni ettepaneku üle istungi aega lühendada. Ma nüüd natuke räägin protseduurist. Hääletamine toimub käe tõstmisega. Ei ole vahet, kas parem või vasak käsi. Aga kui pannakse hääletusele, siis kõigepealt on nii, et palume kätt hoida nii kaua üleval, kuni teie rea häälte lugeja on teist möödunud ja teie hääle kirja saanud. Kõigepealt loetakse kokku poolthääled, siis vastuhääled ja siis erapooletud. Peale seda häältelugemiskomisjon koguneb, annab andmed siia ja saame teha otsuse, mis selle hääletamise tulemus on. Ma panen hääletamisele Isamaa fraktsiooni ettepaneku lühendada tänast istungit kella 17.03‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Kes on poolt, hoidke käsi üleval. (Loetakse hääli.) Aitäh! Kes on selle ettepaneku vastu? (Loetakse hääli.) Erapooletud, palun! (Loetakse hääli.) Aitäh suurele saalile! Palun häältelugemiskomisjonil koguneda ja teha kokkuvõte. Head kolleegid, häälte lugemine võtab aega. Võtan juhataja vaheaja kümme minutit, kuni 17.24‑ni. V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid, juhataja vaheaeg on lõppenud. Hääletamistulemused on saabunud. Loen ette hääletustulemuste protokolli 18. septembrist, millele on alla kirjutanud [häältelugemiskomisjoni] esimees Priit Sibul. Isamaa fraktsiooni ettepanek istungi aja lühendamise osas: poolt oli 22 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Seega jätkame oma istungit. Kõnetoolis oli neljanda päevakorrapunkti raames küsimustele vastamas Mario Kadastik. Palun! Nii. Ja küsimus oli …

Küsimus oli Martin Helmelt, ta jõudis enamuse küsimusest ära küsida, aga lõpp vist jäi ära. Küsimuse sisu oli, kes selle kõik kinni maksab, kas see tuleb maksutõusude abil. Vastus on ei. Küsimused tulevad … (Saalist öeldakse midagi.) Ei-ei, ma … Küsimus oli olemas ju enne seda, kui vool katkes. Ma võin jätta sellele vastamata, aga ma mäletan küsimust ja ma võin sellele vastata. Vastus on, et see ei tule maksutõusudest, see tuleb aktsiisist ja võrgutasust.

Helir-Valdor Seeder! Üks hetk, mikrofon tuleb teie juurde.

Aitäh! Mul on protseduuriline küsimus. Kuna me oleme nüüd sellises erakordses olukorras, kus tehnilised vahendid ei tööta ja peame tavapäratus vormis seda istungit, siis on elementaarne, et istungi juhataja tutvustab korda, kuidas me istungit läbi viime: kuidas me esitame küsimusi, kuidas tekib küsimuste esitamise järjekord, kuidas peetakse kõnesid ja nii edasi. Ja teiseks. Nii nagu me teame, enne kui istung jätkub, tuleb anda ka signatuuriga märku, et Riigikogu liikmed saavad siia saali tulla. Osa Riigikogu liikmeid ei tea, et meil praegu istung jätkub. Ja signatuuri mina küll ei kuulnud siin saalis. (Saalist öeldakse, et oli küll.) Hästi, siis see selleks. Väga hea, kui signatuur oli. Aga milline meil see läbiviimise kord hakkab olema: kõik hääletused, kõik muud protseduurid, mis tulevad, ettepanekud, mis on vaja teha, näiteks kui keegi teeb katkestamise ettepaneku ja nii edasi? Küsimuse esitamise aeg fikseeritakse, eks ole, ja ma tahaks teada, kaua ma saan küsimust esitada, kas see on üks minut, kes mõõdab, kus ma seda näen ja nii edasi.

Aitäh! See on päris hea protseduurika. Nagu ma aru saan, me oleme esimest korda sellises olukorras. Tõepoolest oli plaan edasi minna selliselt, et ettekandja on kõnetoolis ja kui keegi soovib küsida – meil on küsimuste voor –, siis saab ta märku anda. Küsimuse esitamiseks on teil mikrofon ja mikrofoni rääkimise ajal on teil abiline kõrval. Kui aeg hakkab täis saama, siis antakse teile kas õlale patsutamisega või teistmoodi märku, et on aeg hakata küsimust lõpetama. Aga eks ma siin samamoodi jälgin seda aega, seda ühte minutit. Tõepoolest, praegu, teistmoodi olukorras meil otse ekraanidel minutid ja sekundid ei jookse. Pigem on [küsimus] tunnetuses, aega võib ka natuke rohkem või natuke vähem minna. Nüüd, et tõepoolest oleks kõik arusaadav, siis kui tõsta parem käsi, siis on [tavalise] küsimuse küsimine, kui on vasak käsi tõstetud, siis võib olla näiteks protseduuriline küsimus. (Elevus saalis.) Nii me saaks ka arutada. Kui sa kaks kätt tõstad, siis võib see midagi muud tähendada. Aga jah, märguande peale [me reageerime], me jälgime saali, selleks on abilised olemas, kes võivad ka jooksvalt käia küsimas, kas teil on protseduuriline küsimus või küsimus ettekandjale. Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal. (Arutatakse, kumb käsi tal üleval oli.) Kalle ütleb siis, kumb tal oli, protseduuriline või küsimus ettekandjale.

Aitäh! Mul on selline küsimus, et tõstetakse kätt, aga mismoodi reastub see järjekord, kelle sa võtad, ütleme, küsijana esimesena, kelle teisena või kolmandana. Need asjad peaksid olema selged. Või peaks olema mingi infotahvel kuskil? Ei saa niimoodi teadmatuses hoida. Ja tekib ehk olukordi, kus ma võin äkki küsida ka mitu küsimust. Mille järgi te seda arvestust peate praegu? Kuidas seda olukorda lahendada, see on, ütleme, põhiprobleem. Aga minu jaoks on ikkagi küsimus selles, et sa oled korduvalt rõhutanud, et meil on erakorraline olukord ja nii edasi. Okei, ma olen nõus. Aga selleks peaks meil olema ikkagi laual mingisugune juhend, mismoodi me käitume. Me saame siis näpuga järge ajada. Ka sellel erakorralisel istungil peavad kehtima mingisugused reeglid, mis on kõigile üheselt arusaadavad.

Tõepoolest, erakorraline olukord nõuab erakorralisi otsuseid. Ja selleks, et neid otsuseid teha, võtan juhataja vaheaja 15 minutit, et jõuda kohale tagasi 17.45. V a h e a e g

Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud ja selle ajaga on meil taastunud elektriühendus saalis olevate pultidega, hääletussüsteemiga. Ja jätkame sealt, kus Mario Kadastik vastas küsimustele ja lõpetas Martin Helme küsimusele vastamise. (Saalist öeldakse midagi.)

Mart oli ka enne, jah. Oli küll, jah. Mart oli järjekorras.

Jah, Mart Helme. Palun sõna Mart Helmele.

Kas nüüd on minu küsimus? Väga kena, aitäh! No kaua kestnud kaunikene. Aga küsimus on mul väga lihtne. Siin seletuskirjas räägitakse kogu aeg sellest, et avalik huvi – avalik huvi! – võimaldab mööda minna kõikvõimalikest analüüsidest ja tagasisidest ja millest iganes. Palun defineerige mulle, mis asi on avalik huvi. Missugustes piirides on avalik huvi sinnamaani nagu arvestatav, et on võimalik mööda minna nii keskkonnaalastest analüüsidest ja piirangutest kui ka kõikidest muudest analüüsidest ja piirangutest, mis on üles loetud? Palun defineerige mulle avalik huvi!

Avalik huvi on üpris täpselt defineeritud selles direktiivis ja [sellele viidates] ei saa kõigest mööda minna. Algses määruses oli see palju laiemalt defineeritud, aga suve jooksul laekus selle juurde ka see direktiiv, kus süvaanalüüsiga – ja teistes direktiivides on samamoodi – on need kaalutluskohad ära näidatud, et väga paljudes elementides see ei kohaldu ehk me ei saa avaliku huviga millestki üle sõita. Seal on see piiritletud. Mul ei ole käepärast seda täpset definitsiooni, aga see on direktiivis defineeritud. Ja see on kooskõlas teiste direktiividega, kuna looduskaitsjatel oli ka mure. Tegelikult see direktiiv kitsendab päris oluliselt avaliku huvi mõistet. See annab ainult teatud võimaluse tekitada kaalutluskoht ja tekitada kompensatsioonimehhanism, aga ainult väga konkreetsete asjade puhul. Näiteks hüdroenergia ei lähe selle alla. See on põhimõtteliselt ikkagi ainult tuuleparkidele ja nendega seotud salvestusele, see ei ole üldine, et saaks kõigest üle sõita. Seda see kindlasti ei ole.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Mario, sina oled püüdnud luua endast kuvandit kui suurest tuumaenergeetika pooldajast ja austajast. Hiljaaegu me juba saime uudistest lugeda, et ka tuumajaama arendajad ütlesid, et nemadki vajavad toetusskeemi. Terve hulk inimesi ütles pärast selle artiklit lugemist, et näed, ei ole see tuuma hea midagi, ikka ka on toetust vaja nagu tuulel ja päiksel ja see on sama halb ja nii edasi. Teine asi on see, et tegelikult ju ongi nii, et mida rohkem seda suurelt subsideeritud päikest ja tuult turule tuua, seda raskem on turule pääseda nii tuumal, gaasil kui ka põlevkivil – millel iganes, mis ilmastikust ei sõltu. Ja see toobki kaasa selle, et ka nemad tulevad toetusskeemi küsima. Ma nüüd küsin su käest, kuidas sinu arvates on. Kas tuule‑ ja päikeseenergeetika eelisarendamine ja subsideerimine aitab või ei aita kaasa sellele, et me lõpuks liiguksime tuumaenergeetika arendamise suunas, nii et see tuumajaam lõpuks ka tulla võiks?

No see annab meile vahepeal energiat juurde. Kas tuumaenergiale ka pärast teha mingisugust samamoodi subsideerimist, see sõltub sellest, milline on turu olukord siis. Aastal 2022, kui see suur energiakriis oli, tegelikult oli arutelu. Kogu Euroopa kaalus seda, kas minna marginaal[hindadega] turult üle normaalturule, ehk nagu on commodity puhul, ütleme, ka seadmete puhul, finantsturud, kus ongi [aluseks] nõudluse-pakkumise hinnad, mitte ainult opereerimiskulu. Tol ajal sellest loobuti, mindi ikkagi edasi marginaal[hindadega] turu põhimõttel. Me ei tea, mida teeb kogu turg. See probleem on ühine kogu Euroopas, kõikjal on marginaal[hindadega] turg. Kõikjal, kus rakendatakse neid toetusmeetmeid, see muudab turu olukorda. Selleks hetkeks, kui seda otsust tuumajaama kohta on vaja – ma ei tea, viie või kümne aasta jooksul –, võib meil olla hoopis teist sorti turg. Võib-olla meil ei ole enam marginaal[hindadega] turg. Mina ei ütleks täna ei ei ega jah. Ma ütleksin, et täna otseselt ei ole relevantne hakata otsustama tuuma[energia puhul] CFD-d. Antud eelnõu muidugi kehtib ainult kuni juulini 2025 ehk see kõrgendatud avalik huvi on praegu selle kliima- ja energiakriisi tõttu Euroopa initsiatiiv. See kõrgendatud avalikku huvi puudutav [regulatsioon] lõpeb ära suvel 2025 ehk see on lühiajaline meede [arengu] kiirendamiseks.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu arust see, mis vahepeal siin Riigikogu saalis juhtus, kirjeldab väga hästi, millises tiigrihüppes me praegu oleme. Tõenäoliselt tiiger juba päris kaua aega magab, edasiminekut ei ole. Ja ka Riigikogu süsteem ikkagi vajaks uuendamist ja uut hüpet, nii nagu kogu meie elektrisüsteem ja energiasüsteem ja ka IT-süsteem. Kui me kõnealuse energiasüsteemi juurde tuleme, siis ma arvan, et selle eelnõuga sõidetakse avalikest huvidest üle. Minu arust kooskõlastusringil organisatsioonid, kes seal osalesid, andsid oma hinnangu ja seda eeskätt looduskaitse seisukohalt. Mis puudutab meretuulikuid, siis meie neid praegu kindlasti sellisel viisil, sellise hinnaga ja kiiremas korras, nii nagu see eelnõu ette näeb, ei saa ju toetada. Ma ei saa ikkagi aru, mispärast te tahate sinna merre meie maksumaksja raha eest neid tuulikuid ehitada. Te teate ju väga hästi, et seal tasuvust ei ole. Kui te oleksite aus ja ütleksite inimestele, et teate, me ehitame nüüd meretuuleparke ja subsideerime neid ja tänu sellele meil elekter läheb kallimaks, siis kas nad ikka oleksid sellega nõus või mitte? Aga sellele te inimeste tähelepanu ei juhi.

Tänan küsimuse eest! Ma saan aru, et te laias laastus adresseerisite oma muudatusettepanekut, mis on täna ühe muudatusettepanekuna ka saalis. Saalil laiemalt on võimalik sellele hinnang anda. Mis puudutab konkreetsemalt hinna kujundamist, siis Kliimaministeerium on välja öelnud, et kõikide nende põranda ja lae skeemide puhul oletuslik maksumus on selline, et praegusest taastuvenergia tasust see kõrgemale ei tõuse. Kui täna on see umbes 10–13 eurot megavatt-tund, siis nende skeemide puhul – teised skeemid aeguvad – see jääb samasse mahtu ja see vastab peamiselt siiski Eesti tarbimisele proportsionaalselt. Ehk siis selles mõttes on see potentsiaalne ressurss, mis meil on. See annab võimalusi [rohkem tarbida tänu uutele arendustele]. See on võimalus, mida tuleks kasutada.

Anti Poolamets, palun!

Jaa, tõesti-tõesti, tänane sündmus näitab sümboolselt, kuhu me liigume juhitamatute energiavõimsuste kasutuselevõtuga, kui me juhitavad kinni paneme. Selliseid elektrikatkestusi on isegi Saksamaal ja mujal ette tulnud, mis löövad sealsetel tööstustel jalad alt. Aga üldpilt on ehmatav, sellepärast et liiga tihti on nii, et kui räägitakse looduse kaitsest ja rohepöördest, siis hakatakse hoopis fosforiiti kaevandama, piiramatus koguses kruusa ja liiva Rail Balticule vedama, ehkki see näeb hoopis teistmoodi välja. Kaitske seda positsiooni või seletage inimestele ära, et see nii ei ole, kui te nüüd lihtsustate keskkonnamõjude hindamist tuulikute puhul, mille puhul on ka päris tõsised mõjud olemas nii loodusele kui inimeste tervisele!

See direktiiv annab peamiselt siiski võimaluse kaalutleda. Ja see tähendab, et kõikidest nendest keskkonnamõjude leevendustest ei saa lihtsalt mööda hiilida. Sul on üldjuhul ikkagi olemas võimalus kaalutleda, kas kuhugi on võimalik rajada tuulik ilma selles konkreetses kohas kaitstud liike ohustamata. Praegu kehtib üldine [kord], et kui sul on mingil moel kaitstud ala, siis sinna midagi teha ei saa, sõltumata sellest, kas sellel oleks reaalne mõju konkreetsele kaitstud liigile või mitte. Nüüd hakkab see olema kaalutluskoht, mille puhul esmalt ikkagi mõeldakse, kas saab teha niimoodi, et ei oleks mingisugust häiritust, ja seejärel, kas on võimalik ümbermigreerida, ilma et oleks mingit olulist mõju teatud liigile, või siis rakendada leevendusmeetmeid muul moel. Ei ole nii, et saadakse blankoveksel lihtsalt üle sõita. Seda kindlasti ei ole. Ja ma saan aru, et sa mõtlesid metafoori, aga meil täna oli tegemist tõenäoliselt lühisega. See ei ole kuidagi seotud energiaallikaga. Ja ma ei ole meie elektrihindade juures üldse kindel, et me ei ole praegu fossiilse energia peal.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Siin selles käsitletavas eelnõus saavad kokku looduskaitse ja taastuvenergia. Bioloogi seisukohalt teatavasti elu jaotub erinevatesse riikidesse: on loomariik, taimeriik, seeneriik, limakute riik ka, aga jätame selle kõrvale. Aga huvitav on see, et selles seaduseelnõus taimeriigi puhul öeldakse, et taastuvenergia[objekti] rajamine on välistatud, aga loomariigi puhul öeldakse, et võib rakendada hüvitis- ja leevendusmeetmeid. See on väga kummaline erisus. Ma ei tea, kas sa oskad seda kuidagi põhjendada. Pluss see, et seeneriigi kohta pole üldse midagi öeldud. Kuidas need asjad nagu niimoodi on sätitud? Kas sa oskad seda kuidagi kommenteerida?

Ma ise ei ole selles konkreetses kontekstis ekspert ja seda ka komisjonis otseselt ei arutatud. Peamised küsimused, mis puudutasid looduskaitset, olid seotud ühe looduskaitseorganisatsiooni pöördumisega, kus oli juttu maastikukaitsealadest ja Naturast. Natura [alad] on kaitstud endiselt, see erisus on selles direktiivis sees. Maastikukaitsealade puhul rakendub see erisuste kaalumine, on erinevad variandid. Selle kohta, et taime- ja loomaliike eristatakse, jään siinkohal vastuse võlgu. Sinul kui bioloogil on parem nägemus. Ma ei oska kommenteerida, millest see eristamine tuleb. Võib-olla loomade puhul on ümberasustamise tõenäosus, aga see on puhas spekulatsioon.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, mul on säänne küsimus. Järva valda tahetakse ehitada 109 tuulikut, mille kõrgus on 40 meetrit väiksem kui Tallinna teletorn. 109! Ja nüüd on küsimus selles, et ma ajasin jälgi, et tegemist on ikkagi välisfirmadega, kelle raha tuleb osaliselt Prantsuse ärihaide käest, kes pärast saavad ka omanikuks. Kohalikele elanikele on sellest tolku nii palju, et neile jääb see talumistasu, mis on sentides võrreldes sellega, millist kasu sealt tegelikult saadakse. Ja muidugi on lubatud mõni mänguväljak ja kergliiklustee teha. Öelge mulle palun sellist asja: mispärast te lasete võõrastel ettevõtetel Eesti rahvast niimoodi nöörida, et kasutatakse loodusrikkusi, mis on tegelikult rahvusrikkus ja mida peab hoidma?

Ma kahtlen, et on kuidagi eelis antud konkreetselt võõrastele ettevõtetele. Ma arvan, et sama suur tõenäosus on ka Eesti enda ettevõtetel seda arendada, Eesti inimestel seda teha. See on rohkem turu olukorra küsimus. See, et seal on tõesti talumistasud ja tavaliselt panustatakse ka kohalikku kogukonda – need on positiivsed elemendid. Samamoodi kaasneb tööde teostamise ajal tavaliselt igasugusest investeeringust valgrahastus piirkonda. Seda päris üdini halvaks ei saa lugeda.

Helle-Moonika Helme!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Me arutame praegu seda seaduseelnõu, mis annab võimaluse ülekaaluka avaliku huviga taastuvenergia projektide kiirendatud rajamiseks. Ma seletan lihtsale inimesele ära, et kõik need tuulepargid ja päikeseenergiapargid – nende puhul Eesti riik annab seadusega võimaluse neid nii-öelda kergendatud, kiirendatud, soodustatud korras rajada. Aga me teame, et meretuuleparkide rajamine on läinud [seda teed, mida] Kalle Grünthal juba puudutas. Sa ütled, et on küll võimalik [tegutseda] ka kohalikel ettevõtetel, aga me teame, et need pakkumised vist kukkusid selles mõttes läbi, et nad läksid lõpuks rahvusvaheliste firmade kätte. Eesti annab võimaluse soodustatud tingimustel need rajada välismaistele firmadele. Maismaa tuuleparkide puhul me juba näeme, kuidas eramaa omanikke survestatakse, et nad müüksid oma maa ära, et sinna saaks tuuleparke rajada. Mereala on teatavasti samasugune Eesti riigi osa, nagu on maismaa. Ehk Eesti riik annab ära soodustatud tingimustel välisfirmadele oma mereala, oma territooriumi.

Teie aeg!

Kellele lõpuks see mereala kuulub, kui välisfirmad rajavad oma tuulikud sinna merre: kas Eesti riigile või läheb see Eesti riigi territoorium ära meie käest?

Konkreetselt seda omandiküsimust see eelnõu muidugi ei puuduta. See puudutab puhtalt ehitus- ja planeerimistegevuse protsessi kiirendamist, see on menetlusprotsessi kiirendada sooviv eelnõu. See ei puuduta otseselt maaomandit. Ja kuna see selle osa ei ole, siis ma jään vastuse võlgu. Võib küsida Kliimaministeeriumist, kuidas see täpselt on. Ma meretuuleparkide puhul tõesti ei tea, kellele see maa kuulub. (Saalist öeldakse midagi.) Ei ole kuulnud, ei ole kuulnud.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Me menetleme seda märtsist alates. Täna on septembri lõpp ja tegelikult see eelnõu võiks anda võimaluse 2025. aastani justkui seda kiirendatud menetlust läbi viia. Minule ausalt öelda siiamaani on jäänud selgusetuks, kuidas see eelnõu ikkagi leevendab ja kui palju ta leevendab. Siin on räägitud kolmest kuust, kuuest kuust keskkonnakomisjonis, et [nii palju] võiks kiirendada protsesse. Aga me kõik teame, et need protsessid on täna kinni just nimelt looduskaitse taga, seotud loodusväärtustega. Ja see eelnõu ütleb ka üheselt, et loodus on kõrgemal seisev, nii nagu põhiseadus ka selle paika paneb. Äkki sa käid ikkagi veel lühidalt üle, mida see eelnõu annab, kui ta lõpuks seaduseks saab? Kuidas ta protsesse lihtsustab, kuidas ta võiks neid reaalelus lihtsustada? Minule ausalt öelda on see siiamaani segaseks jäänud.

No siin põhiliselt ongi see, et loamenetluses lubatakse teatud tegevusi alustada enne, kui kõik keskkonnaload olemas on. Sinna seatakse ette ka tingimused, mis peavad olema selleks täidetud, ja võimalikud leevendusmeetmed, kui ei õnnestu selle ehituse käigus [häirimist] täies mahus ära hoida. Ehk siis mingil määral saab protsessi paralleliseerida, see ei ole otseselt blokeeriv tegevus. Nagu sa ka ise mainisid, enamasti mõjutavad nende protsesside kestvust keskkonnaload. Seal on üks [takistav] element see, mille kohta on tulnud ka tagasisidet ja mille kohta tehti muudatusettepanek. Nimelt, praegu blokeerib protsessi mingil määral see, et teatud lubade taotlemiseks on vaja paika panna ekspertkogu. Tänase regulatsiooni järgi peab ekspertkogu kirjas olema nimeliselt, mitte ekspertiisi sisu järgi. See võib lineaarses protsessis tekitada vajaduse, et sa pead kõigepealt tegema hanke, et saada kokku ekspertkogu, ja siis esitama loataotluse. Ühesõnaga, nüüd [hakkab] muudatuse tulemusena [kehtima] kord, et ekspertkogu juht on vaja teada anda nimeliselt, ülejäänud kohad on vaja ära markeerida ekspertiisi sisu mõttes. Ja sa saad minna loamenetluse ja ekspertiisi hankimise protsessi paralleelselt. See ka võiks oluliselt kiirendada seda protsessi.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Põhiseaduse § 5 sätestab väga olulise asjaolu, et loodusvarad ja -ressursid kuuluvad Eesti rahvale ja neid tuleb kasutada säästlikult. Selle normi põhimõte tulenevalt põhiseaduse kommentaaridest laieneb kõigile põhilistele keskkonna elementidele, mille hulka kuuluvad ka vesi, pinnas, õhk, floora, fauna ja nii edasi. Nii. Seega meil puudub praegu vaidlus selle üle, et õhk on põhiseaduse mõtte järgi ikkagi loodusvara ja tuul selles mõttes samamoodi. Mispärast Eesti annab tasuta loodusvarad ära, saamata selle eest sellist tasu, mis kataks meie majanduses puudu olevad rahalised vahendid?

Siin on küsimus laiemas sotsiaal-majanduslikus mõjus. Loomulikult, igasuguste tuuleparkide rajamisega kaasneb see, et igal ajal, kui tuul vähegi puhub, lööb see elektri hinna alla. Ja selle sotsiaal-majanduslik mõju on väga lai, kuna see mõjub kõikidele elektritarbijatele. See on oluliselt laiem mõju kui ühes kohas oleval tootmisjaamal. Selle tõttu on praeguse energiakriisi ajal kogu Euroopas võetud [seisukoht], et igasuguse taastuvenergia[objekti] rajamine on kõrgendatud avaliku huviga – just nimelt tulenevalt sellest, et meil on energiakriis ja muid kiirelt [rakendatavaid] meetodeid ei ole. Ehk see on ka põhjus, miks [regulatsioon] on tähtajaline. See ei ole mõeldud nagu carte blanche tulevikuks, et alati saab kõike rajada eelistingimustel. See on vajalik praegu konkreetse energiakriisi tõttu, selle olukorra lahendamiseks, et Euroopas on tihti energiadefitsiit.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Sa mainisid suurt avalikku huvi. Teatavasti avalik huvi Saaremaal on see, et Saaremaa loodus säiliks ja ei tehtaks vigu. Selle jaoks, et rajada Saaremaale vaja minev 330-kilovoldine elektriliin, mille [trassikoridor] on 120 meetrit lai, läbi Muhumaa ja Saaremaa kuni Sõrve otsani välja, tuleb maha raiuda tuhandeid hektareid metsa. Ja vastu me saame selle, et keegi teine, mingi teise riigi firma ehitab sinna meretuulepargi, mis on kordades kallim kui maatuulepark. Ja meie, maksumaksjad, hakkame subsideerima seda nii-öelda odavat elektrit – te ütlete, et see tuleb odav –, pluss ka see, et me maksame kinni selle elektrivõrgu. Ütle, kus on siin see roheline mõtlemine!

Kas ma pean konkreetset asukohta [silmas pidama]? Tähendab, mõte on selles. Selles, et selle tulemusena läheb elektri hind alla, on suhteliselt lihtne veenduda. See oli vist eelmise nädala esmaspäeval. Varsti peale seda, kui Estlink taastus, oli meil terve esmaspäev keskmine elektri hind nulli ümber, vist vaid kaks tundi oli 20 eurot megavatt-tunni kohta. See oli tänu sellele, et oli üldiselt väga tuuline kogu piirkonnas, nii Põhjamaades kui meil. Nii naljakas, kui see ka ei ole, see oli esmaspäev, see oli tööpäev, aga isegi õhtused tipuajad olid olematu elektrihinnaga. Ehk siis see on põhimõtteline potentsiaal, võimalik olukord. Mis suure tõenäosusega võib tekkida – tõesti, see natukene vastab ka Raini prognoosile ja murele –, kui meil on hästi palju meretuult, siis meil elekter enam ei maksagi midagi. Maksta tuleb võrgutasu ja aktsiisi. Lihtsalt küsimus on selles, kui suures osas me subsideerime. Kui juttu on 4 ja 2 teravatt-tunnist, aga meie tarbimine kasvab 15–16 teravatt-tunnini, siis subsideeritakse ainult umbes veerandit ja see jaotatakse kogu tarbimise peale laiali. See on nüüd see koht, mis toob hinna alla. Ehk siis selle tulemusena koguhind läheb alla. Keskkonnamõju või rohelise energia aspekt – see on nüüd osa sellest eriplaneeringust ja samamoodi selle keskkonnamõjude hindamisest.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tean teid kui tulist tuumaenergia pooldajat ja väga imestan, et te kannate ette eelnõu, kus räägitakse taastuvenergiast, aga ei ole sõnagi tuumaenergiast, mis on ju samuti taastuvenergiaks kuulutatud. Kuidas siis nii? Kas teile ei tundu, et see eelnõu on kiirustades tehtud? Kas see eelnõu ei peaks sisaldama ka teisi taastuvenergia tootmise viise?

Selle konkreetse eelnõu puhul on tegemist lühiajalise kõrgendatud avaliku huvi küsimusega. See lõpeb juba järgmise aasta suvel ära ja selles ajaskaalas ei ole teised liigid lihtsalt põhimõtteliselt võimalikud. Seda kõrgendatud huvi on meil kuni, mis ta oli, juulini 2025. Selle aja jooksul ei hakkaks keegi ühtegi tuumajaama arendama. Sellepärast on tegu sihitud, suunatud meetmega. Loomulikult ma pooldan tuumajaama endiselt. See on stabiilne energiaallikas, aga antud kontekstis see selle eelnõuga otseselt ei haaku. See eelnõu on väga spetsiifilise kontekstiga.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Jällegi, Kalle Grünthal puudutas üsna tõsist teemat. Ta tsiteeris põhiseadust ja seal on see loodushoiu ja keskkonnahoiu punkt sees. Seal on just nimelt see klausel, et loodus ja keskkond on meie kõigi ühisvara põhiseaduse kohaselt. Ja nüüd, kui te võtate selle keskkonna, kuidas ma ütlen, ikkagi keskkonna hävitamise, loote seadusandluse tasandil keskkonna hävitamise [protsessid], annate kiirendatud korras tuuleparkide rajamise load keskkonna hävitamise hinnaga, siis tegelikult te põhimõtteliselt töötate põhiseaduse mõttele vastu. Aga tulen selle juurde tagasi, et te ütlete, et kui tuul puhub, siis elektri hind läheb alla. Samas me teame, et see [energia] vajab eraldi võrku ja paralleeluniversumi ehitamine läheb meile miljardeid maksma. Nii et see jutt ei maksa mitte midagi, et mida rohkem tuul puhub, seda odavam on inimestel elektri hind ja tänu sellele tekib see avalik huvi, mistõttu me seda seaduseelnõu menetleme. Tegelikult, tunnistage ...

Aitäh! Aitäh!

... et see niimoodi ei ole.

No seda ma selles mõttes tunnistada ei saa, et [on selge], et tuule puhumisel läheb elektri hind alla ja see tõesti laiem sotsiaal-majanduslik huvi on. Nüüd, loodusressurssidest põhiseaduse küsimusena. Kalle Grünthali küsimus oli tuule kontekstis. Tuul ise, kas me seda ei kasuta või kasutame, otseselt ei ole ressurss, mis kuidagiviisi hävineks või kaoks. Mis puudutab sellega seotud loodusmõjusid, siis see eelnõu ei anna, nagu ma ütlesin, vaba voli kõigest üle sõita. See annab võimaluse protsesse paralleliseerida ja näha teatud juhtudel ette leevendusmeetmeid. Mitte kõikidel juhtudel. Ja siin ongi see kaalutluskoht erinevate avalike huvide vahel: kus ja kui palju neid on. Asi on tegelikult päris mitme direktiivi koosmõjus. Siin see direktiiv ei anna täit vaba voli, ta annab rohkem paindlikkust ja kaalutlusõigust, aga ta ei anna täit vaba voli.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Tegelikult me ju teame, et planeering on kokkulepe, kokkulepe koos kogukonnaga osapoolte vahel. Selleks, et kokkulepet saavutada, on vaja läbi rääkida, on vaja tingimustes kokku leppida, on vaja usaldusväärsust. Tegelikult selle menetluse käigus on mulle järjest rohkem hakanud tunduma, et me teeme selle eelnõuga taastuvenergia tootmisele hoopis karuteene. Me liigume hoopis vastupidises suunas. Me nagu ütleme, et see on kõrgendatud avaliku huvi objekt ja justkui võib teha järeleandmisi, võib asju teha kiiremini, aga see signaal, mis ühiskonnale antakse, on hoopis selline ärritav. Minu tagaõue võib tulla mingisugune objekt, mille jaoks on Riigikogu andnud juba ette soosiva mandaadi! Kas sul ei ole tekkinud selle menetluse käigus seda tunnet, et me selle leevendamisega hoopis takistame?

Seda mitte. Ma igaks juhuks juhin tähelepanu, et selle konkreetse eelnõuga me võtame [euroliidu] määruse ja direktiivi üle Eesti õigusesse. Selles mõttes see ei ole otseselt asi, mille me oleksime siin ise kohapeal [välja mõelnud]. See on seotud konkreetselt energiakriisiga ja selle raames tehtavate lühiajaliste leevendustega – mitte pikaajaliste leevendustega, vaid lühiajaliste leevendustega. Ja ka nende leevenduste puhul on võetud arvesse keskkonnamõju aspekte ja pakutud võimalusi teatud protsesse paralleliseerida ja pehmendada, et oleks rohkem kaalutlusõigust, mitte et me sõidame nõuetest üle. Kas sellel on sedasorti lõplik mõju ühiskonnale taastuvenergia osas, seda ma ei oska hinnata. See oleks selline subjektiivne arvamus, ma tõesti ei oska seda hinnata.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Loen seda muudatust siin ja selgitusi, mis on lisatud: taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamine, täpsemalt § 3211 punkt 2. Siin on, et tegevusluba käesoleva peatüki tähenduses on hoonestusluba, ehitusluba, ehitusteatis, kasutusluba, kasutusteatis ja muu käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tegevuseks vajalik luba. Mind huvitab – kuna on loetelu, siis peavad kõik need load olema –, mis asi on see "ja muu käesoleva paragrahvi [lõikes 1 sätestatud tegevuseks vajalik luba]".

Seda ma praegu peast tõesti täpselt ei mäleta. Pärast saan nõunikuga saata täpse vastuse. Aga ma mäletan, et see oli meil osaliselt ka töörühmas arutlusel. See oli minu meelest seotud, kui ma nüüd õigesti mäletan, Keskkonnaameti mingite määruste ja asjadega. Kui ma õigesti mäletan, siis see on sihuke pooltehniline täiendus, mis oli vajalik.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Antud juhul on tegu väga lühiaegse seadusega ja samas, nagu ka Andres Metsoja viitas, planeeringud ju kestavad, läbirääkimised kestavad tihtipeale kuid, on kohtuvaidlused ja kõik sinna juurde. Kuidas see eelnõu saab neid aidata, kui see nii lühikest aega kehtib?

Eks ta saab mingil määral aidata, kas või seesama ekspertiisi küsimus on. On hea, kui sa ei pea kõigepealt tegema ära kogu ekspertiisihanget, kus meil on tegelikult kõige suurem pudelikael. Kui ma õigesti mäletan, siis vist hülgeeksperte on meil üks või kaks Eestis. Kui sa saad selle osa teha vabamalt ja pead esitama ainult loataotluse, [andes teada] ekspertrühma juhi ja [tellima] nõutud ekspertiisid, ja sa saad teha paralleelselt asju, siis kõik need elemendid annavad mingit kiirendust juurde. Nad ei võta ära teatud etappe niimoodi, et need jääks täiesti ära. Mõte on rohkem selles, et on ka teatud kaitsealad, kus on praegu tehtud kaart punaseks. Kui ma õigesti mäletan, oli ainult mõni protsent, kus üldse sai midagi rajada praeguse seadusandluse kohaselt. Nüüd tekib juurde alasid, kus on vähemalt kaalutluskohana võimalik loamenetlust alustada. Kas selleks ka reaalselt luba väljastatakse, on omaette küsimus.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Head inimesed siniste ekraanide taga! No kilplased oleks nagu muinasjuturaamatust pärisellu astunud. Sel nädalal selgitas Kliimaministeeriumi ametnik mulle, et kuna kliimat, elurikkust ja loodust päästev Rail Baltic kahjustab keskkonda, siis tuleb nende kahjude leevendamiseks kusagil mujal täiendavaid looduskaitselisi piiranguid kehtestada. Me ehitame kalli raha eest sohu raudteed – väikese vahemärkusena: Svet astus ministeeriumisse ja valgus hakkas paistma, leiti 200 miljonit eurot – ja samal ajal taastame soid. 40 miljonit on juba kulunud ja uskuge mind, kulub veel. Nüüd siis käesolev eelnõu tegeleb energeetikasektoris piltlikult öeldes sellega, et palgid suure vaevaga mäkke veeretada, küll nad sealt siis kergelt alla hakkavad veerema. Taastuvenergia arendamise vilju me maitseme juba täna: elektrit ei jätku, kui seda vaja on, ja see teeb hinna kalliks. Lisaks sellele ei möödu nädalatki, kui me ei kuule sellest, mis meie elektriarvete erinevatele ridadele lisandumas on. Ja kui see eelnõu seaduseks saab ja senise arendamise asemel hakatakse taastuvenergeetikat kiirendatud korras eelisarendama, siis võite olla kindlad, et arvete paisumine saab ka kiirema hoo. Lisaks sellele, et elektri hind aina kasvab, satuvad varustuskindlus ja elektrivõrgu stabiilsus tõsise löögi alla. Sisuturundusartiklites võib ju rääkida sellest, kuidas sageduse hoidmiseks ja salvestuseks on tehnoloogiad olemas, aga see kipub tihti jääma teoreetiliseks arutluseks sellest, mis peaks olema. Tegelikkuses töötavaid lahendusi ei ole või on need üüratu kallid. Ja ärgem unustagem lihtsat tõsiasja. Kui sa toodad elektrit põlevkivijaamas või ehitad selleks gaasi‑ või tuumajaama, siis kõik need toodavad elektrit kogu aeg stabiilselt. Kui sa ehitad tuule‑ või päikesepargi, siis pead sa ikkagi ehitama ka sama energiatootmisvõimsusega põlevkivi‑, gaasi‑ või tuumajaama. Kui sa ehitad ühe ja sama töö tegemiseks ühel juhul ühe masina ja teisel juhul kaks, siis saab iga loll aru, et see teine viis on ju kallim. Meile räägitakse keskkonnakaitsest, regionaalsest arengust ja kogukondade kaasamisest. Tegelikkuses viiakse sisse erandid, mis võimaldavad looduskeskkonda lihtsamalt hävitada, kogukonnad kaasamata jätta ja panevad põllumajandustootjad konkurentsis maa pärast väga raskesse seisu. Ja mina ei saa ikkagi mööda tuumaenergeetikast. Hiljuti saime lugeda uudist, et tuumajaama planeerijad nõuavad tuule‑ ja päikeseenergiaga sarnast toetusskeemi. Inimesed olidki kohe varmad ütlema, et näe, ei ole see tuumajaam hea ühti, tahab samamoodi toetust saada. Aga tegelikult ei ole nii. Tuumajaama jaoks on probleem selles, kui me ehitame maksumaksja raha eest ilmastikust sõltuvaid tootmisvõimsusi ja muudame nende elektritoodangu maksumaksja raha eest kunstlikult odavaks. See tekitabki tuumajaamale toetuse vajaduse. Tegelikult tekitab see Eesti puhul muidugi ka selle, et tuumajaama lihtsalt ei tulegi meile kunagi, mis on kurb. Kurb on ka see, et kolleeg Kadastik, kes ennast suure tuumaenergeetika edendajana esitleb, töötab tegelikult selle unistuse realiseerumisele vastu. Ja veel kurvem on, et enamik koalitsioonisaadikuid ei tunne üldse huvi, ei viitsigi ennast teemaga kurssi viia, aga ilmselt tulevad nad peatselt siia saali ja vajutavad rohelist nuppu. EKRE fraktsiooni poolt teen ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada.

Evelin Poolamets, palun! Kuna Laurit ei ole hetkel näha, siis Evelin Poolamets. (Evelin Poolamets ütleb midagi saalist.) Ma üldjuhul ei hõika välja nende nimesid, keda saalis ei ole, püüdes olla teie vastu viisakas.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tuuleparkide invasioon kujutab endast suurejoonelist rohepesuprojekti. Rohepöörde sildi all muudetakse sadade Eesti piirkondade väljanägemist. Kerkivad tõelised tuulikumetsad, mille kõrgus on võrreldav Tallinna teletorni kõrgusega, ja senised puhkealad muutuvad tööstusalaks. Aga ükskõik kui palju tuulikuid Eesti pinnal ka ei oleks, tuulevaiksel ööl ei töötaks mitte ükski neist. Tuuleenergia ei ole ilma dotatsioonideta ehk maksumaksja rahata konkurentsivõimeline. Dotatsioonid kogutakse inimestelt kokku taastuvenergia tasude ja aktsiisidena, mida arvestatakse igalt tarbitud kilovatt-tunnilt. Tuuleenergia on Eesti riigi kodanikule üle jõu käivalt kallis ning kallis energia on majanduse vindumise ja üha [enamate] ettevõtete pankrotistumise peamine põhjus. Vaba konkurentsi tingimustes ei oleks tuulikud suutelised konkureerima ühegi juhitava energiatootmisviisiga. Tuulikuärimehed on lubanud küll talumistasusid, aga need pole kaugeltki võrreldavad [tuulikute] negatiivse mõjuga elukeskkonnale. Mida tähendab, kui tuulikupark tehakse sinu kodukülla? See tähendab, et kinnisvara hinnad langevad. Tuulepargi lähedal pole võimalik oma kinnisvara müüa õiglase hinnaga, et osta mujale samaväärne. Seega kaasneb tõsine majanduslik kahju kinnistuomanikele. Või selgub, et tuulepargi läheduses pole enam võimalik elada. Pikema tuuleparkide kogemusega välisriikides on tunnistatud isegi 80–100%‑list kinnisvara hinna langust. Seda ei kompenseeri ilmselt ka niinimetatud talumistasu. Ettevõtluse arengu takistamine piirkonnas. Kahjustada saavad loodusturism ja maaturism, kuna klient ei soovi puhata, matkata ega ööbida tööstusalal tuulepargi kõrval. Loodusliku elukeskkonna muutmine tööstusalaks. Maal on enamasti hajaasustuspiirkonnad, kus elavad inimesed hindavad puutumatut looduslikku maastikupilti. Seal oleks meelevaldne muuta nii paljude elanike elukoht ja harjumuspärane keskkond nende jaoks elamiseks sobimatuks. Visuaalne reostus. Inimesed, kes on elupaigaks valinud maakoha, ei soovi oma kodu ümbruses igas ilmakaares näha tööstusmaastikku. Tuulikud kõrgusega kuni 300 meetrit paistavad rohkem kui 10 kilomeetri kaugusele. Mürareostus ja varjutus. Seadusega on [keelatud] tuulikut püstitada elumajadest 1 kilomeetri raadiusesse. Selle mürataset võrreldakse liiklusmüraga, aga reaalses elus on see helitaust pidev ja häiriv, ka paljude inimeste tervist kahjustav. Maal elavad inimesed väärtustavad oma kodu ümbruses vaikust ja rahu. Keegi ei soovi taluda ööpäeva‑ ja aastaringset häirivat müratausta. Tuulikulabade pöörlemine tekitab ka pideva valguse vilkumise, nii-öelda varjutuse, mis on väga häiriv. Mida kõrgemad on tuulikud, seda suuremale alale valgusvarjutuse häiring ulatub. Infraheli ja vibratsioon. Seda on küll vähe uuritud, aga see on väga tõsine terviseoht. Infraheli kahjustab tervist vähemalt kuni 2,4 kilomeetri raadiuses tuulikutest. Osas uuringutes tuuakse välja infraheli ohtlik mõju kuni 15 kilomeetri kaugusel. Infraheli ja vibratsiooni ohtlikkust näitab paljude inimeste kogemus, kes elavad tuulikuparkide läheduses. Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Loomulikult toovad arendajad mõjupiirkonnas elavate inimeste rahustamiseks esile uuringuid, mis justkui tõestavad, et tuulikud on ohutud isegi 600 meetri kaugusel eluhoonest. Siiski näitab üle kogu maailma väga paljude inimeste isiklik kogemus, et tuulikupargi käivitamisel tekivad just infraheli ja müraga seotud tervisehäired. Kahju elupaikadele ja liigirikkusele. Tuulikute tihe paigutus ning ligipääsuteede rajamine killustab terviklikku metsamassiivi, mille tulemusena hävinevad metsloomade ja lindude elupaigad. Hävitatakse looduslik mitmekesisus. Täiesti arusaamatu on, et tööstusala lubatakse rajada rohealadele ja rohekoridori. Rohevõrgustiku tugiala ja rohekoridori muutmine tööstusmaaks Natura 2000 linnu‑ ja loodusala kõrval on vastuolus kõigi mõeldavate keskkonnakaitse eesmärkidega. Samuti on metsad paljude lähikülade inimeste jaoks olulised puhkekohad. Tuulikupargi rajamine sellistesse piirkondadesse mõjutab paljude liikide toimetulekut. Mürahäiringul on väga suur mõju ka lindudele, samuti on ohustatud kaitsealused liigid. Paljude valdade arenguplaneeringud ei lähe kokku tuulikupargi ehitamisega ja maakonna kuvandi muutmisega. EKRE fraktsioon ei toeta seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Teate, eks me ole sellest energeetikavaldkonnast päris palju rääkinud siin Riigikogus ja ka Riigikogu hoone seintest väljaspool. Ja see on hea, et diskussioon käib, dialoog peabki käima. Küsimus on lihtsalt selles, mis otsast me seda teemat arutama hakkame. Kas me räägime sellest, mida meie majandus, meie ettevõtjad, meie inimesed tegelikult soovivad, millisel viisil nad elektrit soovivad ja mis hinnaga nad seda soovivad? Teine pool on see, millega see eelnõu tegeleb: sõidame avalikust huvist üle, püstitame kiiremas korras igale poole tuulikuid ja päikeseparke ning maksame selle maksumaksja raha eest veel ilusti kinni ka. Aga lõpptulemusena me päris selgelt ei anna endale aru, mis siis hinnaks kujuneb ja kas see kokkuvõttes on üldse majanduslikult mõttekas. Minu arust need küsimused peaksid olema eelisjärjekorras. Punkt üks: kuidas tagada odav elekter? Punkt kaks: millised sammud tuleb selleks astuda? No ja loomulikult majandusmõõde. Aga vot nende küsimustega nagu ei soovita tegeleda. Vaadates selle eelnõu kooskõlastusringi, [näeme, et] seal on olnud erinevaid arvamusi. Mis puudutab just rohekaitset ja rohekaitse toetajaid, siis minu arvates nende arvamuse põhjal saab väita, et see eelnõu sõidab nende huvidest üle. Sellisel viisil seda kindlasti vastu võtta ei saa, Keskerakond kindlasti ei poolda sellisel viisil selle eelnõu vastuvõtmist. Eriti teevad meid murelikuks just nimelt meretuulikud. Me oleme hästi palju suhelnud saareinimestega, kes ei poolda meretuulikute paigaldamist saare lähedale. Siin on jällegi erinevaid aspekte. Esiteks me räägime loodusest, teiseks me räägime kalandusest. Kalanduse poole pealt tekib mure, et kalamehed võivad lihtsalt ilma tööta jääda, sest kui tuulikud paigaldatakse, tekivad teatavasti kaitsevööndid ja loomulikult muutub ka merekeskkond. Need on meie mured. Nüüd, kui me räägime veel majanduslikest aspektidest, siis merre ehitamine on kohutavalt kallis, seda me kõik teame. Me oleme saanud kätte ka signaalid, et kui me soovime tuulikute teket merre, siis Eesti riik peaks abistama eraettevõtteid, kes soovivad sinna investeerida. Teisisõnu [peaks riik] seda kõike doteerima. Ja dotatsioonide puhul tekib küsimus, kas majanduslikult on mõistlik seda teha või mitte. Praeguste arvutuste kohaselt mingit majanduslikku kasu sellest lihtsalt ei ole. Alternatiivina on meil võimalus paigaldada nii tuuleparke kui ka päikeseparke maismaale. Nende arvutused on tunduvalt paremad, need kindlasti dotatsioone ei vaja. Ja selle signaali on tegelikult ka ettevõtjad, investeerijad selgelt edastanud. Mida me oleme viimasel ajal kuulnud, mis puudutab eriti maismaa tuule‑ ja päikseparkide arendajaid? Nemad on nõus tegema praegu investeeringuid vastu turgu, nad ei vaja dotatsioone. Aga kui tulid mängu meretuulepargid ja – nagu siin on juba juttu olnud – ka tuumajaam, [mille arendajad] on täpselt samamoodi tahtnud saada riiklikke dotatsioone, siis loomulikult nad läksid selle ralliga kaasa ja ütlesid, et kui teistele jagatakse, siis nemad tahavad ka. Kuigi esialgne jutt oli, et nemad suudavad tagada meile energia dotatsioonivabalt, ja dotatsioonivaba tähendab seda, et inimene, lõpptarbija saab selle odavamalt kätte. Kõik need hinnad, mis välja kujunevad, ja kõik soodustused, mida riigi poolt võimaldatakse, maksab lõpptarbija igal juhul kinni. Ma palun kolm minutit lisaaega.

Jaa, kolm minutit lisaks.

Räägime ka muudest muredest, mis puudutavad energeetikavaldkonda. Tuleb arvestada ka sellega, et kui nüüd peakski see plaan täide minema ja praegune valitsus hakkab jagama heldelt dotatsioone ehitajatele, kes soovivad oma plaane merel või maismaal realiseerida, siis see tähendab, et kõigi rahakottidest läheb veel ka võrkude arendamisele hulk raha. Me räägime ikkagi miljarditest. Kui me ehitame merre tuulepargi, siis kuidagi, mingil viisil peab see elekter ju maismaale jõudma. Selle jaoks on loomulikult vaja ülekandeliine. Eks me ole püüdnud siit ja sealt pärida ning küsida erinevates komisjonides, kui palju ülekandeliin sellisel juhul ikkagi maksma läheb, aga ega väga selget vastust ei ole saanud. Lihtsalt ei ole julgust vastata. Aga see on suur raha ja kõik need summad, mis sinna kulutatakse, ilmuvad loomulikult ka tarbija arvele. Nagu kõik inimesed on tähele pannud, arve, mis potsatab meili‑ või postkasti, koosneb tegelikult erinevatest kuluartiklitest ja suurema osa juba moodustabki kõik muu kui elektri hind. Tihtipeale kostavad igal pool esimesena uudised, et täna on elektri hind natuke madalam või nüüd on see hästi kallis. Aga samas unustatakse rääkida, kust kaudu elekter siia jõuab ja kui suured on võrgutasud. Võrgutasud on juba praegu tõusnud. Ja kui me jätkame täpselt sama teed pidi, nagu praegu on otsustatud [liikuda], siis hakkavad võrgutasud tõusma iga aasta. Iga aasta! See muinasjutt, mida siin räägitakse, et mingi hetk läheb elekter [odavaks] tänu sellele, et installeeritakse lisavõimsused, ongi puhas muinasjutt. Odavat elektrit lihtsalt ei ole ja sellise plaani kohaselt see ei saagi Eestisse tekkida. Nüüd räägin põlevkivist, mis on samuti praegusele valitsusele pinnuks silmas. Põlevkivi on tembeldatud pahaks lapseks. Kuidagi tuleb põlevkivi, ma ei tea, vähem kasutada, panna tootmisi kinni. Seda teed pidi tahetakse minna. Tegelikult on ju probleemiks CO2, mitte põlevkivi. Ja minu arust selle sektori ettevõtted on andnud selge signaali, et kui probleem on CO2 – ja nad on seda endale ka teadvustanud –, siis nad on valmis CO2-küsimusega tegelema. Aga selleks on vaja selget riigi poliitikat, selgelt öelda, et põlevkivi peab mingis mahus jääma, selles sektoris praegu töötavad inimesed peavad säilitama oma töökohad. See ongi hoopis teine üleüldine riiklik poliitika, mis tuleks välja arendada. Siis saab ära lahendada ka CO2-probleemi, mis põlevkivi tõttu tekib. Aitäh! Jõudu!

Aitäh! Kalle Grünthal. (Kalle Grünthal küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

See valitsus muudab selle eelnõuga Eesti täielikuks perifeeriaks. Kordan: see valitsus muudab selle eelnõuga Eesti täielikuks perifeeriaks! Võib-olla mõni küsib, mõni ei küsi, mis on "perifeeria" tähendus. Tuntud USA sotsioloogi ja politoloogi Immanuel Wallersteini teooria järgi kuuluvad perifeeriasse riigid, kellel pole mingisugust majanduslikku ega poliitilist võimu ja kus tootmine on minimaalne nagu meil, ent kust ülejäänud maailm saab oma tooraine. See puudutab antud juhul tuuleenergiat. Ja siia lõppu kuulub veel üks huvitav lause, nimelt: needsamad perifeeriapiirkonnad on sageli mõjutatud hävitavast sõltlassuhtest koloniseeriva emamaaga – ning kõige olulisem –, mis on kohalikud võimustruktuurid korrumpeerinud ja lammutanud. Täpselt nagu meil. See valitsus on korrumpeerunud. Miks? Mis kasu saab Eesti rahvas sellest, et ehitatakse tuulepark kuskile Liivi lahte? Mitte mingit. Ma toon ühe väga lihtsa näite Järvamaalt, kus kavatsetakse ehitada Järva valda 109 tuulegeneraatorit, mille tipu kõrgus on arendajate soovil 270 meetrit, ainult 40 meetrit vähem kui Tallinna teletornil. Hakkasin huvi tundma, kes on need ehitajad, kust see raha tuleb ja nii edasi, sest rahaküsimus on ju põhiline. Ettevõtte Vindr Baltic juht Marko Viiding on juba alustanud läbirääkimisi maaomanikega ning ajanud asju ka kohalikus omavalitsuses. Esmapilgul tundub, et niisugune tõsine Eesti mees ajab Eesti asja, sest elekter on meil ju probleemne. Jää või uskuma! Aga tegelikult, kui hakkasin asja uurima, sedasama Vindr Balticut, siis selgus, kust kuramus ta selle raha võtab. Kust kohast ta selle raha võtab? Lõin lahti äriregistri, vaatasin. See ettevõte on loodud aastal 2021 ning selle kapitali suurus on 5104 eurot. Ma ei tea, kas siin saalis on mõni inimene, kes julgeb öelda, et jaa, selle eest on võimalik teha 109 teletorni Järvamaale. Usun, et ei ole. Isegi Juku-Kalle Raid mitte. Vaatasin edasi, selgus, et Vindr Balticu omanik on tegelikult hoopis Rootsi ettevõte, aktsiaselts Vindr, kes arendab tuuleenergiaprojekte Norras ja Rootsis ning nüüd on laienenud ka Põhjala ja Balti riikidesse. Aga tegemist ei ole ikkagi veel lõpliku omanikuga, sest Vindri emaorganisatsioon on hoopis Rootsi ettevõte Treblade AB. Kuid ma ei hakanud omanikku edasi otsima, sest mind huvitas hoopis raha. Kust tuleb raha? Vastus tuli sellesama Vindr AB kodulehelt, kus nad ütlevad, et raha oli vaja ja siis hakati otsima, kellel raha on. Ja näed sa, leitigi rahakotid üles! Käed löödi nimelt Euroopa taristuinvestori ning InfraVia fondiga. Huvitav, mis on see InfraVia fond? Tegemist on Pariisis [tegutseva] Prantsusmaa erakapitali investeerimisfondiga. Kusjuures väga oluline on see, et see investeerimisfirma omandab osaluse ka infrastruktuuri ja tehnoloogia kasvuettevõttes. Nende kodulehe andmetel on nad kaasanud 12 miljardit eurot kapitali 15 Euroopa riigis. Vaat sealt tuleb raha. Nii et see Vindr Baltic – vanasti öeldi, et need on riiulifirma tankistid. Samas sirutavad suured Euroopa ärihaid tegelikult oma haarmed Eesti suunas, et saada Eesti loodusvarade, loodusressursside arvelt kasumit. Ettekandja Mario Kadastikuga ei tekkinud mul vaidlust selle üle, et tuul ja õhk on loodusrikkused. Järelikult oleme selles ühel meelel. Probleem on selles, et põhiseaduse § 5 järgi kuuluvad loodusrikkused Eesti rahvale. Aga praegune valitsus, ma ei tea, mis tingimustel ja kuidas, loovutab ehitusaluse maa ja annab tuule näol tasuta ära meie loodusrikkuse ehk õhu. Miks neid huvitab see, miks nad teevad seda? See kõik meenutab, teate, vanade maadeuurijate aegu, kui meresõitjad sõitsid kuskile maooride juurde või mõnele Lõunamere maale ning nähes sealset head elu ja rikkust, ostsid klaasitükkide, värviliste hilpude ja alkoholiga hõimu ja suguharu juhid ära. Nad sõitsid Euroopasse tagasi täislastitud [laevaga], varandusega, millel oli tegelikult [õiglane] hind olemas. Mida saab siis praegu õnnetu palja tagumikuga eestlane? Ta saab 3,5% rajatisealuse maa maksustamise hinnast ehk sisuliselt sendid. See teletorn tuuliku näol jääb sinna igaveseks. Kui see maa kuulub talle, saab ta kätte mõned tuhanded eurod või natuke rohkem, ja ongi kõik. Või siis on nii, nagu on lubanud praegused arendajad: me teeme teile mõne kergliiklustee või laste mänguväljaku. Mida ma oskan lõpetuseks öelda? Kui me ei peata seda hullumeelset tuuleenergiaprojekti, siis jäävad eestlastele lisaks paljale tagumikule veel ainult pastlad ja kannel. Uurige, head inimesed, kes on nende tuuleparkide ja tuulikute omanikud, seal on vastus ja kõige selle võti. Aitäh!

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Igaks juhuks küsin kolm minutit, ma ei tea, kaua läheb.

Kaheksa minutit kokku.

Aitäh! Head saalis viibijad! Võib-olla ka need, kes jälgivad meid tele vahendusel! Täna me arutame energiamajanduse korralduse seaduse, elektrituruseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seletuskirjas on kirjas, et eelnõuga kehtestatakse raamistik taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks. Täpsemalt sätestatakse Eesti õiguses Euroopa Liidu õigusest tulenev võimalus ülekaaluka avaliku huviga taastuvenergia projektide kiirendatud rajamiseks. Eelkõnelejad on sellel teemal juba väga palju rääkinud, ei tahaks neid kordama hakata, kuid kui ma vaatan seda, et siin on kirjas "ülekaalukas avalik huvi", siis ma mõtlen, kelle huvi on ülekaalukas avalik huvi ja millest see võib olla tingitud. Ilmselgelt ei ole ülekaalukas huvi nende inimeste huvi, kes Saaremaal elavad ja neidsamu Kalle Grünthali mainitud teletorne oma rannikuvetes näha [ei taha]. Seda enam, et keskkonnamõjude hindamist tahetakse kiirendada – see on ka siin olulisena kirjas. See tähendab, et "Eesmärk pühitseb abinõu" on selle eelnõu nimi. Nui neljaks, need tuleb ära teha. Kõigile on teada, siin on kõik sellest rääkinud, et meretuulepargid on kordades kallimad ehitada. Selle jaoks, et meretuuleparki näiteks Saaremaa rannikule rajada, on vaja sinna viia 330-kilovoldine kõrgepingeliin, mille rajamine [eeldab] 120 meetri laiust koridori. See tähendab, et meil tuleb maha raiuda tuhandeid hektareid metsa. Sellest on puudutatud umbes 80 000 kinnistuomanikku, [kelle maa] tuleb ilmselgelt kas õiglase või mitteõiglase hinnaga riigistada. Ja seda kõike selle nimel, et me rajame sinna merre tuulikud. Sealt oli plaanis viia [elekter] Sõrve säärest kaabliga Lätti ja edasi kaugemale Euroopasse. Saarlastele kui pärismaalastele on selgitatud: "Oi kui tore, teile tuleb nüüd palju parem elektrivarustus. Praegu on ainult 110-kilovoldine elektriliin, aga nüüd hakkate kõik paremini elama, enam teil elektrikatkestusi ei ole," ja muud sellist mitteadekvaatset juttu. Reaalsuses see nii muidugi ei ole. Kui 330-kilovoldine liin tehakse läbi terve Saaremaa, siis heal juhul tuleb sinna üks-kaks alajaama. See ei puutu mitte kuidagi sisevõrkudesse, mis on meil ajale jalgu jäänud. Isegi olemasolevaid päikeseparke ei suuda me sinna ühendada, neid ei saa täisvõimsusel tööle panna, sellepärast et siseliinid on meil liiga pisikesed. Nüüd, eelnõu esitaja väitis, et kui tuul puhub, hakkab elektri hind olema null. See on tõesti huvitav. Peale seda, kui me oleme rajanud tuumajaama, meretuulepargid, salvestid ja gaasijaama, mida on ilmselgelt vaja, ning teinud ka kõik muud investeeringud, siis hakkavad olema meil meeletud püsitasud, sest me oleme sinna investeerinud miljardeid. Sellesama 330-kilovoldise kõrgepingeliini rajamine, nagu Lauri Laatski siin mainis, läheb esialgsete arvutuste järgi maksma 1–2 miljardit eurot. Meretuuleparke [plaaniti] esialgu subsideerida umbes 3 miljardi euroga 20 aasta jooksul, nüüd, ma saan aru, on seda vähendatud poole võrra. See tähendab seda, et iga kuu tuleb teile elektriarve ning kui [piltlikult öeldes] meeter on elektri hind, siis 99 sentimeetrit sellest on püsitasud. See, kas see väike [osa ehk] elektri hind on seal null või ma ei tea, kui palju, ei puutu enam üldse asjasse, sest te maksate taastuvenergia tasu. Ja see on meeletu seetõttu, et me subsideerime meretuuleparke, ja võrgutasu on ka meeletu. Milleks seda võrku on vaja välja ehitada, kui meil on olemas päris korralikud Eesti-Läti ühendused ja sealt mujale Euroopasse – ühesõnaga, väljund on olemas? Tootsis, kuhu praegu ehitati üks maatuulepark, on selle kõrval olemas, vähemalt Andres Metsoja väitis nii, umbes sama suur maa-ala, kuhu väga hästi sobiks ja oligi eelnevalt planeeritud maatuulepark. Kuid ennäe imet, Euroopast pakuti, et kuna see maa on selline niiske ala, siis hakkame seda soostama, teeme selle sooks. Ja juba otsustatigi, et see soo on meile palju olulisem kui maatuulepark, kusjuures sealt kõrvalt lähevad kõrgepingeliinid, needsamad 330-kilovoldised. No ei saa jaburamat energiamajandussüsteemi välja mõelda! Kõige suurem häda ongi Eesti riigil see, et meil puudub terviklik nägemus. Meil ei ole elektrituru, energiamajanduse ülevaadet ega nii-öelda pikka plaani, nagu Eesti 200 tarvitseb öelda. Meil ei ole seda olemas! Iga erakond tirib tekki enda peale: üks tahab meretuuleparki, sest tal on kindlasti mingi sponsor kuskil, teine tahab tuumajaama, sest jälle kellelgi on mingid huvid. Aga et me ükskord teeksime energiamajanduse arengukava – seda küll kogu aeg valmistatakse – ja siis hakkaksime otsuseid tegema, sellist asja ei ole. Kõigepealt me kiirendame. Miks me kiirendame? Ka Mario Kadastik ütles, et sellepärast, et me saaksime mitu etappi korraga teha. Jah, me teame küll, et keskkonnalubade saamine võtab palju aega, aga paralleelselt me juba projekteerime ja teeme igasuguseid muid samme. Aga mida see kaasa toob? Me juba kulutame raha ja nüüd sisuliselt antakse Keskkonnaametile ülesanne, öeldakse: "Saage aru, me oleme sadu miljoneid juba kulutanud! Kuidas me mõtleme nüüd selle peale, et kalad või mingid linnud seal välja surevad?" Teisest küljest me investeerisime praegu Saaremaal sellesse, et võtta Väinatammi pealt ära kõrgepingeõhuliinid. Sinna viidi kaabel, mis on tunduvalt kallim. Aga see oli tõesti arukas otsus, et päästa lindusid – see oli peamine eesmärk. Samas teeme nüüd 330-kilovoldise liini, mis on veelgi suurem ja veelgi rohkem ohustab loodust. Kui meil ei ole tarka majandamist, siis me ei saa … Muidugi, lisaks ma ütlen seda, et igasugune kiirendamine on mõistlik küll selles suhtes, et bürokraatiat tuleb absoluutselt vähendada. Vaatame Saaremaa valla näidet: kui ma tahtsin saada laudale projekteerimistingimusi, siis mul võttis see aega umbes aasta. Vaat seda tuleb tõesti kiirendada ja ei ole mõtet bürokraatiat suurendada. Aga siin, kus on just vaja läbimõeldud energiamajanduspoliitikat, tehakse seda keskkonnatingimusi vähendades, saamata aru, kuhu me tegelikult jõuame ja keda me toidame. Kalle Grünthalil oli õigus, et see raha kindlasti ei tule eestlaste taskusse. Kinni maksame selle just nimelt meie, aga kasum liigub tõesti kellegi teise taskusse. Isamaa nimel ma ütlen, et meie seda eelnõu kindlasti toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No mida siin öelda? Tegelikult on Kalle väga hästi ära näidanud, kust tuleb raha ja kuhu läheb raha. Ega seda ei tehta lihtsalt selleks, et meile siia mingisugust eurode ja dollaritega kaetud lauda nina alla panna. Ei, seda ei tehta selleks. Seda tehakse selleks, et meie raha siit kätte saada, meie ressursid kätte saada ja need kuskile mujale kantida. Täpselt samuti kolleeg, kes enne mind siin esines, Mart Maastik, rääkis väga kujukalt ja väga selgelt, milles on probleemid. Ma omakorda laiendan seda pilti natuke sellega, et juhin tähelepanu, et Rahvusvahelise Valuutafondi aruande kohaselt paistab 200 maailma riigi hulgas Eesti silma kõige suurema ja kõige kiirema majanduslangusega. Ja ka kõige kestvama majanduslangusega. Kõige suurema, kõige kiirema ja kõige kestvama majanduslangusega! See on tore rekord, see on Eesti edulugu, millest meil armastatakse rääkida. See on lugupeetud koalitsiooni, eelkõige Reformierakonna edulugu: kõige suurem, kõige kiirem ja kõige kestvam majanduslangus. Palju õnne teile ja teid valinud Eesti rahvale, väidetavalt teid valinud Eesti rahvale! Läheme edasi. Internet on tore asi, annab võimaluse maailmas ringi surfata. Internet ütleb meile, et laias laastus 70% – natukene vähem, 69%, aga ümardame – tuuleparkidest on kahjumis. On kahjumis! Mida see tähendab? See tähendab seda, et loomulikult töötavad need edasi, aga keegi peab ju subsideerima seda, et need töötavad. Ja kes seda teevad? Seda teevad valitsused. Valitsused ehk maksumaksja, kellelt on raha kokku korjatud, uhavad raha sellesse väidetavalt kõige püsivamasse, kõige odavamasse, kõige ökoloogilisemasse energiatootmisse, mis ei ole tegelikult odav, mis ei ole ökoloogiline ja mis ei ole tasuv. Maksumaksja raha uhatakse sellesse valdkonda. Paneme need asjad kokku: majanduslangus ja maksumaksja raha suunamine mittetasuvasse energia tootmise sfääri. Ja me saamegi selle, et Eestis ei ole enam võimalik majandada ettevõtlust kasumlikult, tõsta inimeste palkasid, pidada üleval sotsiaalsfääri. Ja jõuamegi selleni, et igalt poolt on vaja maha võtta: lastetoetusraha maha võtta, emade toetusraha maha võtta, läheme ka pensionide kallale. Nüüd on Kristina Kallas tulnud välja suurepärase ideega – ta on lihtsalt see kanaarilinnukene praegu –, et pensionide indekseerimine tuleb lõpetada. Kuulake, kallid pensionärid! See tähendab seda, et teie iga-aastane pensionitõus, mis peaks tasakaalustama elukalliduse tõusu, lõpeb ära. See valitsus lõpetab selle ära! Pensionärid, teilt võetakse veel kord raha vähemaks. Kas te teete sellest oma järeldused või ei tee? Ma ei saa seda teile ette kirjutada, aga kui te ei ole kõik muutunud veel dementseteks, ja ma arvan, et ei ole, siis te teete sellest oma järeldused. Mida me võime nüüd kokku võttes öelda? Kokku võttes võime öelda seda, et meie maksumaksjalt korjatud raha suunatakse tuuleparkidesse, mille omanikud ja investorid ei ole enamalt jaolt Eestis mitte midagi muud kui lihtsalt tankistfirmad. See raha ja energia, mida toodetakse, lähevad Eestist välja. Ja eestlastele ei jää isegi mitte pastlaid ega kannelt, vaid jääb lõhki aetud riigieelarve. Lõhki aetud riigieelarve, kärped ja maksutõusud! See on kokkuvõte kõigest sellest, mida me täna oleme siin kuulnud, ja kokkuvõte ka sellest eelnõust. Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Mida me veel võime siit kuulda? Meile müüakse seda kõike valega. Meile müüakse seda valega, nagu see oleks ökoloogiline, nagu see oleks odav, nagu see oleks mingisugune uus tase energeetikas, mis ei saasta nii nagu põlevkivienergeetika. Muide, põlevkivienergeetika ammu enam ei saasta, selleks on olemas filtrid korstende otsas ja kõikvõimalikud muud keskkonnakahjusid vähendavad meetmed. Ammu enam ei saasta! Aga [taastuvenergeetikat] müüakse meile endiselt valega, nagu [põlevkivienergeetika] saastaks. Ja siis müüakse seda meile veel teise nupuga. Vajuta nupule "Julgeolek", ja eestlane läheb kohe lolliks, unustab igasuguse ratsionaalsuse. Julgeolek! Aga julgeolekuga on meil lugu niisugune, et see palju räägitud Vene energiasüsteemist lahtiühendamine ei paranda meie julgeolekut. Venelased on end ammu lahti ühendanud ja saavad ilma meie energiat oma süsteemis hoidmata suurepäraselt hakkama. Meie nüüd ehitame mingisuguseid suuri akupankasid – või ma ei tea, kuidas neid nimetada –, mis peaksid olema selle energia stabilisaatorid. Tore! Ainult et ma arvan, et läheb vaid paari drooni vaja, et need stabilisaatorid vastu taevast lasta, ja meil energeetilist julgeolekut ikka ei ole. Nii et kõik see, millega meile müüakse praegu tuuleparkide omanikele miljardite uhamist, on vale. See on vale! Ja miks seda tehakse? Kui valitsuse liikmed ja siin saalis istuvad ja kuskil mujal istuvad koalitsiooni esindajad ei saa aru, et nad esindavad valet ja Eesti rahva laostamist, Eesti riigi pankrotti ajamist, siis pangu amet maha. Siis te ilmselgelt absoluutselt ei kvalifitseeru sellesse [rolli], mida te täidate. Ja kui te saate sellest aru, siis ei ole ju mingit kahtlust selles, et te olete lihtsalt korruptandid. Te olete lihtsalt riigivargad ja korruptandid, kes aitavad kaasa sellele, et meie maksumaksjaid röövitakse, meie energeetika kanditakse kusagile Saksamaale, Lääne-Euroopasse. Meie raha kanditakse lääne firmadele ja meile jäävad maksutõusud ja kärped, viletsus. Ainus perspektiiv on rännata välja sinna marjamaale, et seal sulastena Eesti oludest mõnevõrra paremat palka teenida. See on ju häbiväärne, sõbrad! See on häbiväärne! Ja te esindate seda häbiväärsust siin kõik, iga viimane kui üks teist, kes te seda [eelnõu] kaitsete.

Aitäh! Andres Metsoja, palun!

Palun lisaaega.

Kaheksa minutit.

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Me peame alati märkama seda konteksti, et see eelnõu on saanud alguse energiakriisist laiemalt Euroopas, kus anti [Euroopa Liidu] liikmesriikidele suunis, et natukene tuleks midagi ette võtta, et taastuvenergia kasutuselevõttu kiirendada. Sellest ideoloogiast lähtuvalt on sündinud ka see eelnõu. Ma ei ole kaugeltki seda meelt, et see on mingi suur võit või lahendus, mis pakub ühiskonnale kiiret energiat ja jätkusuutlikku majanduslikku keskkonda. Aga mina just nimelt elan seal perifeerias, mida Kalle Grünthal mainis. Minu kodust linnulennult 10 kilomeetri kaugusel on tuulepark, Sopi-Tootsi tuulepark, kus on need hiiglaslikud 241,5 meetri kõrgused tuulikud. Iga päev, kui ma kodust lahkun või koju saabun, need tuulikud ei jää märkamata. Aga ma olen kaugel sellest, et ütleks, et see on muutnud elu kahetsusväärselt halvaks või suutnud suruda inimesi sellest piirkonnast ära kolima. Kindlasti see nii ei ole. Veelgi enam, me räägime siin, et tuulepargid on justkui need väliskapitali õgardid, kes tahavad Eesti rahva raha kätte saada, aga alles hiljuti tuli Enefit Green turule ja väga paljud eestlased ostsid selle aktsiaid. Iseküsimus, kas see oli hea investeering ja kas tootlus on see, mida loodeti. Nii et ma arvan, et alati ei ole mustade piltide joonistamine siit kõnepuldist mõistlik. Nagu ma oma küsimustes osundasin, me oleme sellel teel, et tahtsime midagi kiiremaks teha, tahtsime ühiskonnas saavutada mingit edu, mingit läbimurret. Aga tegelikult oleme saanud mitte arutelu eelnõu üle, vaid selle üle, kes on taastuvenergia toetajad ja kes on vastased, ja üsna radikaalsel ja rajul moel. No olgem ausad, planeering on ja jääb kogukondlikuks kokkuleppeks. See eelnõu ei anna tegelikult mitte mingisugust lahendust sellele, et me loodusest üle sõidame. Aga kogukonnast me ilmselgelt selle eelnõuga üle ei sõida. Kui kogukond ikkagi ei taha neid tuulikuid näha, siis tehakse see protsess ilmvõimatuks. Riigi roll on lihtsalt püüda ette näha, kus on tuuleparkide ja energiatootmise mõju kõige väiksem, kuhu nende ehitamine on kõige soodsam, et elektriliinid ehk ülekandevõimsused oleks lähedal, et see maavara, mida on tuuleparkide ehitamiseks vaja, oleks lähedal, et veo ja ehitustegevuse jaoks ei peaks läbima suuri asustusi, ja tegelikult pidada kinni lubadustest, et kui tõesti tuulepark, energiatootmine tuleb, siis sellega kaasneb taluvustasu ja mõju [hüvitamine] kohalikule kogukonnale. Ja et need, kes neid tuulikuid päriselus näevad, kelle tagahoovis need on, saavad tõepoolest sellest investeeringust osa. Mitte nii, et see investeering läheb kuskile valla või riigi teise otsa ja keegi ei tunne, et on sellest kasu saanud. Aga kurioosselt on nõnda, et riigil see tervikpilt on kehv. Isegi tuuleparke on planeeritud juba, ma julgen öelda, 15–20 aastat erinevate planeeringute, maakonnaplaneeringute ja teemaplaneeringutega. On tehtud erinevaid uuringuid, ka mereala on kaardistatud, on hülgeid uuritud, vaadatud kalastikku – seda võib-olla kõige vähem. Olen ise nende erinevate planeeringumenetluste juures olnud. Pärnumaal märgiti maismaal juba 15 aastat tagasi ära, nagu hea kolleeg Mart Maastik mainis, ka teine võimalik potentsiaalne ala. Sopi-Tootsi tuulepargi kõrval on Lavassaare jääksoo. Need alad on tegelikult turbatootmisalad, kus loodus on hävitatud. Inimesed on selle häiringuga harjunud, sest need asulad ongi tööstusasulatena tekkinud. Sinna juurde on ehitatud teedevõrk. Mõlema, Lavassaare ja Sopi-Tootsi tuulepargi lähedal on Harku-Lihula-Sindi võimas ülekandeliin, kuhu saab elektrit suunata. Aga kahetsusväärselt on tekkinud planeeringu faasis olukord, kus on öeldud, et Lavassaares võiks tuulepargi püsti panna, praktiliselt sama suure kui Tootsis, circa 40 tuulikut, aga samal ajal annab Keskkonnaamet nõusoleku algatada seal Eesti Looduse Fondi kaudu Euroopa rahadega soostamise projekt. Ei ole ju võimalik kahte eesmärki ühes ja samas kohas paralleelselt täita. Meil sulepatju tehakse Wendres, Lavassaares ei ole vaja hakata neid tootma. Kui me ujutame ühe jääksoo üle, siis on linnustik seal kohe kohal, ja rääkida samal ajal tuulepargi püstitamisest on ju utoopia. Elu peab inimeste silme läbi olema tasakaalus. Me eile arutasime keskkonnakomisjonis keskkonnakaitse valdkonda. Kui antakse looduskaitsealadel olevate maade omanikele suunis, et edaspidi peavad nad hakkama Keskkonnaametiga kooskõlastama seda, kas nad tohivad oma metsateed greiderdada või teeääri niita, ja samal ajal öeldakse, et kõrgendatud avaliku huvi objekt on tuulepark, mis [ehitatakse] kiirendatud korras 50 aastaks, siis on siin mingi suur kataklüsm. See on täiesti arusaamatu. Mingi proportsionaalsus peaks elus ja ühiskonnas olema ja kui me lükkame selle täielikult, totaalset kraavi, siis tihti ka need inimesed, kes maapiirkonnas elavad, tunnevad, et neist sõidetakse üle ning nad ei taha alluda sellistele nõuetele, sellisele provokatsioonile. Siis me oleme saanud lahenduse asemel terve hunniku probleeme. Ja see on tõsine mure. Küsimus ei ole siin saalis minu meelest täna mitte see, kas taastuvenergia on pluss või miinus, kas jah või ei. Elu peab edasi minema, me peame leidma lahenduse meie energiamajandusele. Energiakokteil on kindlasti osa sellest. [Ei tohi] jääda kinni ainult sellesse, kas üks tuulepark on probleem või lahendus. Tegelikult peaks see andma uue võimaluse meie majandusele, nii nagu [annab] Liivi lahe tuulepark, mille energiatoodangust pool peaks minema etanoolitehase käitamiseks. See võiks olla see suurem eesmärk, mida vaadata: et mitte saata toodetud energiat Kesk-Euroopasse, vaid väärindada seda siin, pakkuda inimestele tööd, tuua siia investeeringuid. Aga kui me näeme kõiges ainult probleeme, siis on jube raske riiki pidada. Tuleb näha ka lahendusi. Mulle tundub, et see eelnõu [toob] kahjuks rohkem probleeme kui lahendusi. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme jõudnud muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud Rain Epler ja Kert Kingo, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Ma mõtlesin just muudatusettepaneku nr 5 kohta [öelda] – kui te loete selle ette, ma olen liiga ennatlik –, et sooviks seda hääletada ja enne hääletust sooviks kümneminutilist pausi.

Te olite kiirem kui mina. Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud Lauri Laats, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. (Lauri Laats räägib saalist.)

Jaa, aga mikrofon. Aitäh! Kahju, et komisjon jättis selle arvestamata. Nii nagu ma ennist ütlesin, me soovime siis saalihääletust ja enne saalihääletuse läbiviimist kümneminutilist pausi.

Vaheaeg kümme minutit. V a h e a e g

Head kolleegid, Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, selle on esitanud Lauri Laats ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu oli 46, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 5 ei leidnud Riigikogu toetust. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud Arvo Aller ja Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 8, selle on esitanud Kert Kingo, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 9, selle on esitanud Mart Helme ja Helle-Moonika Helme, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 10, selle on esitanud samuti Mart Helme ja Helle-Moonika Helme, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 11, ka selle on esitanud Mart Helme ja Helle-Moonika Helme, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 12, ka selle on esitanud Mart Helme ja Helle-Moonika Helme, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 13, selle on esitanud Arvo Aller ja Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 14, selle on esitanud Rene Kokk, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 15, selle on esitanud Leo Kunnas, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 16, selle on esitanud Rene Kokk, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 17, selle on esitanud Arvo Aller ja Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 18, selle on esitanud Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 19, selle on esitanud Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 20, selle on esitanud Arvo Aller ja Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 21, selle on esitanud Mart Helme ja Helle-Moonika Helme, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 22, selle on esitanud Arvo Aller ja Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 23, selle on esitanud Rene Kokk, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 24, selle on esitanud samuti Rene Kokk, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 25, selle on esitanud Evelin Poolamets, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 26, selle on esitanud Rene Kokk, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 27, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 28, selle on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 29, selle on esitanud Varro Vooglaid, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 30, selle on esitanud Rain Epler ja Kert Kingo, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 359 teine lugemine lõpetada, aga meile laekus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek seaduseelnõu 359 teine lugemine katkestada. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse, elektrituruseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu 359 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu oli 52, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 359 teine lugemine on lõpetatud.