Valitsuse otsused

Tänane viies küsimus on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, küsib Riigikogu liige Kert Kingo ja teema on valitsuse otsused. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Statistikaameti andmetel on Eesti sündimus viimase kahe aasta jooksul olnud kõige madalam alates 1919. aastast, mil hakati vastavaid andmeid koguma. Seejuures oli väikseim sündimus 2023. aastal. Teie olete sotsiaalkaitseminister alates 2021. aasta jaanuarikuust, mistõttu langeb sündimuse langus just teie ministriksoleku aega. Võta sa kinni, kas see on teie otsuste ja tegevuste tagajärg või mitte, aga oma ministriksoleku ajal olete näidanud igati välja oma hoolimatust ja ükskõiksust eelkõige laste, emade ja traditsioonilise peremudeli suhtes. Te olete suhtunud neisse vaenulikult nii sõnades kui ka tegudes, sest teie vähendasite peretoetusi, ja seda olukorras, kus sündimusnäitajad on kriitilised. Samal ajal olete näidanud välja suurt hoolivust LGBT-kogukonna suhtes, olete olnud kirglik sooideoloogia propageerija ja selle kirju seltskonna eest võitleja. Nende eri sihtasutuste ja MTÜ-de toetusi te ei vähendanud. Vastupidi, te suunate sinna pidevalt maksumaksja raha, ja aina rohkem, kuigi nendest kooslustest oleks lapse sündi naiivne oodata. Mida olete valdkonna ministrina ette võtnud või ette võtmas selleks, et laste sündimust suurendada ja eestlaste kestmajäämine sellega tagada?

Aitäh küsimuse eest! Siin oli palju hinnangulist, mille ma hea meelega jätan kõrvale. Ja igaks juhuks – et kellelgi ei oleks soovi minu tervisliku seisundi kohta midagi öelda – jah, mul on silm punane, mul on silmapõletik. Kõigepealt, sündimus on olnud väga madal ja see on äärmiselt murettekitav meie jaoks pikas perspektiivis. Sellel on mitu eri põhjust. Üks põhjus, mis on üsna objektiivne, on see, et meil on sünnituseas naiste osakaal praegu väga väike. Aga kui me vaatame seda ka teiste riikide võrdluses, siis me torkame jätkuvalt silma väga madala sündimusega. Samas, kohortsündimuse näitaja oli 2013. aastal 1,81 – see on 40-aastaste naiste kohta – ja käesoleval aastal on 1,83. Summaarne sündimuskordaja, mis näitab, kui palju keskmine naine sünnitaks oma elu jooksul, kui konkreetse aasta sündimustrendid jätkuksid tema fertiilse ea jooksul, on Eestis 1,41, Soomes 1,32, Lätis on ta natuke kõrgem – 1,47, Leedus 1,27. 2022. aasta andmed, mis on võrreldavad andmed… (Hääl saalist.) Mina räägin praegu! Madala sündimuse üheks põhjuseks on demograafid toonud ebakindlust. Perepoliitika mis tahes sammud on väga pika mõjuga ja need ei avalda mõju ei samal ega ka järgmisel aastal. Pereplaneerimine ja selleks valmistumine on pikk [protsess]. Tõsi on see, et me oleme tõstnud lapsetoetusi 60 eurolt 80 eurole; oleme elatisabi selle aasta algusest kahekordistanud; ette on valmistatud eelnõu toitjakaotuspensioni muutmiseks toitjakaotustoetuseks, et lapsi kohelda võrdselt; oleme lapsevanematele andnud võimaluse lapsehoolduspuhkuse järel saada oma palgast või sissetulekust tulenevat haigushooldushüvitist. Ja neid samme on veel, mida me pidevalt astunud oleme. Jätkuvalt ei ole võimalik ebaturvalises keskkonnas planeerida väga suurt sündide arvu, ja inimesed on ettevaatlikud. Me peame rääkima majanduskasvust, julgeolekust, ja see on see maastik, kuhu demograafid meie mõtteid suunavad.

Suur tänu! Järgnevalt Kert Kingo, täpsustav küsimus. Palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kõigepealt korrigeeriksin, et see statistika, mida te siin ette lugesite, puudutas 2022. aastat, mitte 2023. aastat. Need andmed on ka juba olemas. Teiseks, majanduskeskkond ongi probleem, mille te ise olete tekitanud ja millega te sündimust pärsite. Tulen uuesti tagasi laste sündimuse ning seda toetavate ja soodustavate tegevuste juurde – hiljuti teatasite, et alates 2026. aastast on riigil plaanis lõpetada ravikindlustuse eest tasumine kodus lapsi kasvatavatele abikaasadele. Ainult laste kasvatamisele on üldjuhul pühendunud just naised. Seega näitate taas oma vaenulikkust emade, laste ja lastega perede suhtes. Seda otsust olete ise kommenteerinud [järgmiste] sõnadega, tsiteerin: võimalus lapsega poolteist aastat kodus olla on ühiskonnale üsna kulukas hüve, "meil tuleb hoida oma riigi kulutused tasakaalus nii, et hüved, mida me inimestele pakume, oleksid kaetud selle maksutuluga, mida riik inimestelt korjab." Samas suunas valitsus, mille liige te olete olnud 2023. aastal ka, kokku 3,2 miljardit eurot maksumaksja raha toetusteks eri juriidilistele isikutele, millest 2,4 miljardit eurot jagati väljaspool eelarves planeeritut ja teadmata alustel. Seda raha jagasid eri ministeeriumid, kaasa arvatud Sotsiaalministeerium, oma suva ja äranägemise alusel. Kuidas aitab kodusele lapsevanemale ravikindlustuse eest tasumise lõpetamine kaasa Eesti sündimuse tõstmisele? Ja selgitage, miks põhjendate kodusele lapsevanemale ravikindlustuse eest tasumise lõpetamist eelarvekriisi ja kärpevajadusega, kui oma toiduahela toetamiseks jagate laia kaarega miljardeid eurosid.

Suur aitäh! Kõigepealt need suured summad, mida te nimetate üle ministeeriumide. Seal on loomulikult sees ka Sotsiaalministeeriumi [haldusalasse kuuluvad] haiglad ja hoolekandeasutused ning ma arvan, et see [nende toetamine] on väga mõistlik ja vajalik [samm], et avalikke teenuseid parendada ja sinna ka avaliku ressursi [laekumist] suurendada. Ma võin kinnitada, et vastupidiselt täna varem kõlanule ei ole Sotsiaalministeeriumist mitte ükski toetus läinud välja ilma hankekonkursi või muu juriidiliselt pädeva võimaluseta, nii et ka teised sarnast teenust osutavad asutused ja teenusepakkujad oleksid saanud sellele [toetusele] samamoodi pretendeerida. Mis puudutab ülalpeetava abikaasa ravikindlustusmakset, siis me räägime 1050 inimesest. Need on inimesed, kes kasvatavad alla 8‑aastast last või kolme kuni 16-aastast last. Perekonnad, kes on saanud endale sellist luksust lubada, et üks vanematest jääb koju nii pikaks perioodiks nagu laste 16-aastaseks saamiseni, tulevad üldjuhul paremini toime. Minu käest on ka küsitud, et mis saab keerulistel juhtudel, kui peres on haavatavamasse sihtrühma kuuluvaid lapsi nagu puudega lapsed. Tõsi on see, et puuetega laste vanematele, kui nad on lapse hooldajad, on meil olemas regulatsioon – kohalik omavalitsus tulenevalt sotsiaalmaksuseadusest maksab nende eest ära täissotsiaalmaksu, mis hõlmab ka pensionikindlustust, mitte ainult ravikindlustust, nagu see täiendav meede tuhatkonnale inimesele. Ma siiralt usun, et see on üsna õiglane kõikide nende lastevanemate suhtes, kes ei ole sellisel elujärjel või olukorras, kus nad saaksid endale lubada kodus olemist, vaid peavad pere jaoks leiva lauale toomiseks ka töötama. Lisaks mainisite vanemahüvitise temaatikat. Ka vanemahüvitise juures pean ma märkima, et meil on umbes 30 000 perekonda, kus üks vanematest saab vanemahüvitist. Vanemahüvitise lae allatoomine üle-eelmise aasta kolmekordselt keskmiselt [palgalt] kahekordsele keskmisele [palgale] puudutab umbes 3500 lapsevanemat, mis on circa 12% vanemahüvitise saajatest, kes on kõrgemapalgalised. Ma väga-väga loodan, et just nendele kõrgemapalgalistele on abiks täiendav muudatus, mis kaotab ära keelu teenida rohkem kui poole vanemahüvitise maksimummäärast hüvitise saamise perioodil, ehk me tegelikult anname inimestele võimaluse ka oma tööpanust tööturule pakkuda. Ja ma väga loodan, et see meede aitab vähendada muu hulgas...

Teie aeg!

...soolist palgalõhet.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab toimetulekupiiri. Nagu on teada, on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks üksi elava inimese või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ja toimetulekupiir. Alates 1. juunist 2022. aastal on üksi elava inimese või perekonna esimese liikme toimetulekupiir 200 eurot kuus. Iga alaealise liikme toimetulekupiir on 240 eurot kuus. Paraku on teise ja iga järgmise täisealise liikme toimetulekupiir 160 eurot kuus. Pööran teie tähelepanu sellele, et alates 2022. aastast on kõik hinnad kõvasti tõusnud, samal ajal on miinimumpalk tõusnud 25%, kuid toimetulekupiir ei ole muutunud. Usun, et olete minuga nõus, et üksi elaval inimesel on päris keeruline toime tulla 200 euroga kuus, kui mitte öelda, et võimatu. Lugupeetud minister, kas ja millal on plaanis toimetulekupiir üle vaadata?

Suur aitäh küsimuse eest! Ma pean muidugi ka ütlema, et enne 2022. aastat, kui toimetulekupiiri tõsteti, oli ta [minu] mälu järgi ka circa 5 aastat muutumatuna püsinud. Nii et toona sisuliselt veerandi võrra tõstmine oli üsna suur pingutus ja ta on ka päris suur kulu. Aga praegu on tõepoolest kehtiv elatusmiinimum 338 eurot, millest eluasemekulud moodustavad 146 eurot ja 18 senti, ja siis see toimetulek, mis on arvestuslik, kuhu hulka on ka [toidukorvi hind] arvesse võetud, on 192 eurot. Me oleme selle metoodika suhtes ise üsna kriitilised ja tegelikult juba enne Reformierakonna juhitud valitsusi oli soov seda metoodikat muuta. Selleks on tellitud spetsiaalne analüüs, mida viivad läbi õigus- ja majanduseksperdid, ja selle analüüsi tulemusena saame uue metoodika, mis võtab aluseks muutunud ühiskonna ja olustiku. 2027. aastal on see [analüüs] valmis ja selle pinnalt on võimalik teha otsuseid selle kohta, kuidas me seda väljapakutud uut metoodikat rakendama hakkame. Loomulikult sõltub alati poliitilisest otsusest ja valikust see, millise toimetulekutoetuse piiri me saame panna. Ma arvan, et on äärmiselt mõistlik seda 2027. aastal analüüsi tulemuste ja pakutud metoodika alusel uuendada, et inimeste elujärge parandada. Samal ajal pean meelde tuletama, et praegu, küll siin negatiivses kontekstis mainitud automaksu tuules me tõstame haavatavamate sihtgruppide toetust ehk tööealiste puudega inimeste ja puudega laste toetust raske ja sügava puude korral. Tegelikult ka täna varasemalt lugesin ette meetmeid, mida me eeskätt laste ja lastega perede jaoks oleme paremaks teinud, et seda vaesust või [vaesumise] riski leevendada.

Suur tänu, proua minister! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kahjuks viimasel ajal jääb mulje, et sõna "julgeolekumaks" aina rohkem kuritarvitatakse, ja tundub, et seda teeb juba iga minister oma valdkonnas. Võib-olla ongi antud selline ülesanne, et mõelge uus maks välja oma valdkonnas ja me paneme sellele ilusa ümbrise nimega julgeolekumaks. Kahjuks ka tervishoius on otsustatud neljakordselt tõsta eriarstide visiiditasu – 5 eurolt 20 eurole, samuti kahekordistub haigla voodipäevatasu ja 1 euro lisandub ka igale retseptiravimile. Võib ju tunduda, et summad ei ole üldse suured, aga kui mõelda, kes igapäevaselt ja -kuiselt vajavad ravimeid või viibivad haiglaravil ning peavad samal ajal külastama eriarste, siis kahjuks võetakse raha ära jällegi kõige nõrgematelt. Nende inimeste toimetulekut mõjutab kõik see oluliselt drastilisemalt, kui see kogutav 15 miljonit eurot mõjutab riigi hakkamasaamist. Ja kas mitte see ei ole iseenesest juba julgeolekuküsimus, et meil on varsti inimesed, kes ei saa endale lubada arsti juures käimist, ravimite ostmist, haiglas viibimist ja jäävad aina haigemaks? Vaatasin just, et Statistikaamet on välja toonud päris kurva statistika: 16+ vanuses inimesi, kellel on mõni pikaajaline haigus, on 46,5% – pea pool meie elanikkonnast. Öelge palun, miks te soovite ära võtta raha meie kõige nõrgematelt ja panna nad palju raskemasse seisu selle 15 miljoni eurose lisaraha pärast, aga näiteks pankadele liigkasumimaksu kehtestada ei soovi, mis tooks 300–400 miljonit eurot lisa meie eelarvesse. Nemad ju saaksidki selle kaudu solidaarselt ja ka reaalselt panustada meie julgeolekusse.

Aitäh, hea küsija! Jah, nii maksud kui ka kärped mõlemad parandavad riigieelarve tasakaalu. Püüan mitte liiga tehniline olla, aga see tähendab seda, et kui sul riigieelarves kulud ületavad tulusid, siis selleks, et nad üksteisele lähemale nihkuksid, on vaja erinevaid samme astuda. Selleks on vaja teha kärpeid. Jah, võib-olla tõesti pole päris täpne öelda, et eriarsti visiiditasu tõus on kärbe, sest seda ta tõepoolest ei ole, ta on pigem tasakaalu parandav meede, olen isegi seal libastunud. Mõte on selles, et Tervisekassast, mis on kõigi meie ühine kassa ja aitab meid siis, kui on häda käes, ja mis on solidaarne ja hoiab meie tervishoiusüsteemi üleval, kulub rohkem raha, kui parajasti sinna tuleb või seal on. See tähendab seda, et ka Tervisekassas, tervisesüsteemis tuleb otsida lahendusi – kas tõmmata mingeid tegevusi koomale või mingite tegevuste eest küsida raha juurde. See tõepoolest on ka välja öeldud, et retseptitasu tõuseb 2,5 eurolt 3,5 eurole, tõusevad visiidi- ja voodipäevatasud, ja 5 eurolt 20 eurole tõusis ka eriarsti juurde saamise tasu. Seal on välistused, mille hulka kuuluvad pensionärid, rasedad, alla 1 aastase lapse vanemad, töötud ja nii edasi, ma mälu järgi seda [loetlen]. Nii et kui te küsite, miks seda teha on vaja, siis sellepärast, et me oma ühise rahakoti kaudu suudaksime aidata neid, kellel on rohkem seda abi vaja. Pole ju saladus, et riigi rahakott, nagu ka tervise[süsteemi] rahakott, on lõplik. Kui sinna panna eri funktsioone, ülesandeid juurde, aga sinna uut raha juurde ei tule, siis ei ole võimalik seda lõputult tõhusamaks muuta. Tõhusamaks muutmine kindlasti on omal kohal – seda kindlasti nii tervishoiu- kui ka meditsiinisüsteem tervikuna teeb ja iga protsent on väga suur summa ning kindlasti pingutused selle nimel käivad. Aga ka eri tasude tõstmine – mõnikord mõni euro võib olla väga tähtis. Ma loodan, et inimesed mõistavad, et see pigem aitab sellel süsteemil püsti püsida ja tervishoiusüsteemi kaudu solidaarselt aidata rohkem neid, kes seda abi vajavad. Kriisides, rasketel aegadel tuleb meeles pidada, et me kõik oleme selles koos ja koos elame selle üle – nii tuleb ka käsitleda seda visiiditasu tõusu või siis retseptitasu tõusu.

Suur tänu! Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! See on huvitav loogika, et meie kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed peavad olema solidaarsed, aga pangad oma suurte kasumitega ei pea. Sellele te ei vastanud, miks siis pangad ei pea panustama. Tegelikult on ka päris kurb see, et tervishoiu korrastamise ega kulude optimeerimisega ei tegeleta. Muidugi on ikkagi lihtsam raha ära võtta kõige nõrgemate käest. Siiamaani pole vastu võetud ega rakendama hakatud esmatasandi tervishoiu arengukava, endiselt pole meil uut haiglavõrku ega kiirabi arengukava, Tallinna haigla ehitamise osas ei suuda samad koalitsioonierakonnad, kes on nii Tallinnas kui ka Toompeal, omavahel kokku leppida. Muide, Keskerakond andis üleeile sisse eelnõu Tallinna Haigla osas. Ma loodan, et sellele tuleb ka koalitsiooni toetus, et selles projektis saaks koostöös edasi liikuda. Ehk siis praegu on probleem selles, et raha pumbatakse lihtsalt süsteemi – seda [rahakasutust] ei optimeerita ega kõrvaldata sealt mittevajalikke teenuseid ja tegevusi, näiteks kas või need üksteist dubleerivad analüüsid, sest tegelikult raha ju saaks sealt. Aga see selleks, see oli üks teema. Tegelikult oli mul küsimus teise teema kohta, et aru saada (Naerab.), mis toimub teie valitsuses ja koalitsioonis. Ma vaatan, et rahandusminister on paari kuu jooksul juba suutnud kõigiga tülli minna – nii koalitsioonipartnerite, näiteks sotsiaaldemokraatidega, aga ka ettevõtjatega. Näiteks ma just lugesin, et rahandusminister Jürgen Ligi kirjutas Alexela juhile järgmised sõnad, tsiteerin: "Sa ära õpeta mulle riigirahandust ega selle seost majandusega. Sa pole seda ei õppinud ega praktiseerinud ega ole sul sel alal oma võistkonda." Kas see on siis uue valitsuse selline uus poliitkultuur, et kui ettevõtjad või mõned muud huvirühmad võtavad sõna, siis rahandusminister hakkab neid ründama? Nagu näha, siis ka sotsiaaldemokraadid ei saa rahandusministriga omavahel läbi, päris mitu korda on raksu läinud. Palun kommenteerige seda rahandusministri käitumist ja ka seda, milline on koalitsiooni tervis ja koostöö sotsiaaldemokraatidega, arvestades kõiki neid tülisid, mis on rahandusministriga olnud.

Aitäh! Ma ei taha kohe küsimuse alguses küsijat [oma vastusega] kurvastada, aga tülisid pole. Mida pole, seda ei saa ka kirjeldada. Loomulikult on eriarvamusi ja eriarvamused on lugupidavad, tulenevad eri maailmavaadetest. See ongi väga mõistlik. See, et partnerid esindavad eri maailmavaadet – nagu siin saalis poliitikutel on erinev maailmavaade ja neil on õigus selle maailmavaate eest seista, esitada eri ettepanekuid, ükskõik kui värvikalt nad seda teevad, see kõik on arusaadav. Aga see ei tähenda seda, et ollakse tülis – olen näinud paljusid valitsusi eri rollides, näiteks parlamendis olles, olen neid näinud isegi munitsipaalpoliitikas olles, vaadates kõrvalt eri valitsusi, ja ka valitsusliikmena olen näinud valitsusi kõrvalt, valitsuse koostöö on hea. Ja ma ei ütle seda ainult nii-öelda soovnägemisest ja optimismist, vaid praktikas [on seda näha olnud] ka näiteks eelarve tegemisel. Varasematel aastatel on kõik ministrid esitanud [eelarvekõnelustel] oma lisataotlusi, aga kui jõuab kätte see moment, et kõik teised ütlevad üksmeelselt, et ilmselgelt keegi ei saa oma lisataotlustest midagi, ja kõik need võetakse tagasi, siis see näitab päris tugevat meeskonnatunnet ja ajastu vaimu tajumist. Seega ma ütleksin, et kõik koalitsioonipartnerid: Eesti 200, sotsiaaldemokraadid, Reformierakond; kõik kabinetiliikmed, inimesed, kes parlamendis on, tajuvad seda olukorda hästi ja ühes hingamine on minu meelest päris hea. Nii et kahjuks ei saa kirjeldada tüli, mida pole. Seda esiteks. Teiseks, mis puudutab pangamaksu. Selles kaheminutilises küsimuses oli tohutult igasuguseid väiteid, ma proovin (Naerab.) mõned ära õiendada. Pankade maksukoormus muidugi kasvab, nende puhul kehtib avansiline tulumaks juba praegu ja seegi kasvab. Pangad maksavad makse, ja maksavad neid juurde. Selles mõttes nad ei ole kuidagi pääsenud lati alt. Ka eile kirjeldatu puhul, sellesama "Esimese stuudio", mida ma teie kolleegile soovitasin, tegelikult pangajuht kirjeldas, et nii LHV-le kui ka Swedbankile oleks ilmselt kasumimaks, mis nüüd tuleb, suurema mõjuga kui netovara pealt see maks oleks olnud. Nii et nad kindlasti panustavad Eesti majandusse maksude maksmise ja teiste funktsioonide täitmise kaudu. Eesti majanduse jaoks on see üldiselt väga oluline, kuna pangandus on majanduse vereringe, niimoodi öeldakse üldjuhul. Kui nad töötavad kenasti, annavad laenu ja majanduses toimib uute nii-öelda kasvuvõimaluste kiire avanemine, siis seda funktsiooni Eesti pangad täidavad, ning tähtis on, et nad saaksid hakkama ja et neil oleks ka kapitali selleks. See on pankade pool. Kommentaariks siia lõppu ütlen Tallinna Haigla eelnõu kohta seda – on kena, et te selle sisse andsite. Ütleme nii, et ka mina pooldaksin Tallinna haiglate ühendamist, aga ma ütleksin siia juurde veel seda, et see tähendab...

Teie aeg!

...eri asutuste omavahelist koostööd, mitte ainult betoonivalu.

Aitäh! Selle küsimuse raames on meil võimalus küsida ka lisaküsimus ja selle esitab Lauri Laats. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Madis Toomsalu eilset intervjuud tõenäoliselt vaatasid paljud meist, kaasa arvatud mina. Mul on hea meel, et ka teie jõudsite seda jälgida. Võime öelda, et ta tõesti poliitiliselt korrektselt esines, ja peab tunnistama, et ka mulle tema vaated sümpatiseerivad. Nii et teeme veel kord reklaami ERR-ile ja kutsume ka kõiki teisi vaatama seda (Naerab.), juba neljandat korda on see kõlanud. Aga nüüd, kui tõsiselt rääkida, siis (Naer jätkub.) on mul hooldereformi kohta küsimus. Nii nagu me teame, rakendus see 1. juulist 2023. aastal ja eks ta on ikkagi poolik töö: kohustusi anti, aga kohalikele omavalitsustele raha kaasa ei antud. Riigikohus selgelt ütles välja, et kui kohustused on antud, siis riik peab tagama ka rahastuse, ja nüüd, ma saan aru, et paljud kohalikud omavalitsused kavatsevadki nõuda kohtu kaudu riigi käest raha, et nad saaksid seda teenust osutada. See ei ole kindlasti mõistlik, kui kohalikud omavalitsused hakkavad riigiga kohtus käima. See on ajaraisk, ressursiraisk ja see ei ole kindlasti ka väga ilus, kui kohalikud omavalitsused, kes esindavad tegelikult kohalikku kogukonda, lähevad riigi vastu kohtusse ja keegi peab nagu kohut ka mõistma. Nii et sellest lähtuvalt tekkisid mul küsimused: kas te plaanite ikkagi vastavad eraldised teha kohalikele omavalitsustele vastavalt nende analüüsile? Kas need analüüsid on ka tehtud? Kas on riigi valitsusel olemas selles küsimuses ja selle olukorra kohta ülevaade kõikide kohalike omavalitsuste piires? Kas mingi tabel on ka koostatud ja kuidas sellest olukorrast välja tullakse, nii et kohalikud omavalitsused ei peaks pikki kohtuteid ette võtma?

Aitäh, hea küsija! Reklaam rahvusringhäälingule, mida me ka ju kõik maksurahast ülal peame, on minu meelest alati põhjendatud, nii et ärme häbene seda, eriti kui on kvaliteetprogramm, nagu "Esimene stuudio", "Mis värvi on majandus?" – need kõik on väga toredad saated. Kindlasti soovitame kõigil kuulajatel-vaatajatel neid vaadata, tegemist on igati kvaliteetsete saadetega, ja "Aktuaalset kaamerat" kindlasti soovitan, võime kõik edasi loetleda. Aga nüüd, tulles küsimuse juurde, siis jah, Riigikohtu otsus on Sotsiaalministeeriumis põhjalikult läbi loetud. Nagu te ütlesite, on tabel. Minu kolleeg, sotsiaalkaitseminister andis mulle tabeli ja ta hiljem hea meelega tutvustab teile neid numbreid, kui tahate. Lisaeraldised on samamoodi planeeritud. Nii et kolleeg, sotsiaalkaitseminister saab teile tutvustada neid tabeleid, mille kohta te küsisite.

Suur tänu! Lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.