Стимулирование экономики

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Teema on majanduse elavdamine ja küsib Riigikogu liige Martin Helme. Martin Helme, palun!

Aitäh! No küll on kahju, et ühtegi neist nutikatest inimestest, kes ajavad targalt oma asja, ei ole valitsuses. Valitsuse omad lihtsalt takistavad igal võimalikul moel neid nutikaid inimesi, kes targalt oma asju ajavad, ja keeravad Eesti majandust tuksi. (Telefon heliseb.) Ma tahaksin rääkida korraks majanduse elavdamise meetmetest, aga enne seda tahaksin ikkagi ühe niisuguse suure goebbelsliku vale ümber lükata. Me lakkamatult kuuleme, et meil on mingi laiapindne riigikaitsemaks, mis on vajalik selleks, et meil on nii suured kaitsekulutused. No ei ole, noh. Meil on kehtestatud automaks suurusjärgus 230 miljonit eurot, käibemaksu tõus tõi üle 200 miljoni euro, tulumaksu tõsteti üle 200 miljoni euro, ettevõtetele tuleb nüüd tulumaks, mis on alla 200 miljoni euro, siis sellele lisandub järgmine ring käibemaksu-tulumaksu tõusu. Ja see kõik kokku peaks meile ühes aastas riigieelarvesse lisatulu tooma umbes miljard eurot või natuke isegi peale. Riigikaitsekulud on suurenenud meil 200–300 miljoni euro võrra aastas, mis on, ütleme, sellest veerand või isegi vähem, viiendik. Kuhu see ülejäänud kolmveerand või neli viiendikku läheb? Selle te kandite ju oma rohepöörde peale. Nii et ärge rääkige meile lakkamatult sellest, kuidas kõik on nõus maksma riigikaitsemaksu viis korda rohkem, kui tegelikult riigikaitsele kulub. Ei ole vaja sihukest goebbelslikku valet meile siin ajada. Nüüd, ma tahtsin tegelikult pöörduda selle juurde tagasi: meil oli siin vestlus, kui Kristen Michal küsis peaministri volitusi, ja siis juba oli välja kuulutatud suurettevõtete toetusmeede 160 miljonit eurot aastas. 160 miljonit eurot aastas on nüüd lukku löödud. Keldo on meile ka rääkinud umbes, kuidas see toimub, see on väga spetsiifiline kõik: sa pead olema täpselt nii suur ettevõte ja tegema täpselt seda ja siis sa saad valitsuselt raha, igal aastal 160 miljonit. Arvatakse, et umbes kaks ettevõtet aastas seda toetust saab. Ma küsin sama küsimuse, mis ma küsisin siis, kui oli peaministrile volituste küsimine – kas me juba saame teada, kes on see Reformierakonnale lähedal seisev ärimees, kes selle maksumaksja raha saab?

Aitäh! Selle lõpu kohta ma ütleksin, et see kindlasti ei lähe nii, nagu see oli teie rahandusministriks olles. Kas see kriminaalasi on nüüd lõpuni menetletud või on parajasti kohtus? Praegune valitsus ei kavatse teie jälgedes sellisel viisil käia, olgu see vahe sisse tehtud. See on väga oluline. See on esiteks. Ja õigust mõistab loomulikult kohus, nii et kui kohus ei ole lõpuni mõistnud, siis ootame selle kindlasti ära. Seda esiteks. Teiseks, majanduse elavdamise meetmetest ja võimalustest. Suurinvestorite meede oli teemaks juba eelmise valitsuse majandusplaanis ja kindlasti võin teha ka komplimendi varasemale majandusministrile Tiit Riisalole, kes sellega tegeles ja kes selle ka välja pakkus. Minu meelest ja ülejäänud valitsuse meelest on tegemist ju mõistliku meetmega, mille mõte on tuua Eestisse uusi investeeringuid teatud tingimustel. See ei ole poliitilise eelistuse küsimus, vaid pigem selle eelistuse küsimus, et me saaksime kõrgema lisandväärtusega ettevõtteid siia, kes investeerivad Eesti majandusse. See on tegelikult, ma arvan, riigi ja avalikkuse üks ootusi, et meile tuleks juurde neid, kes väärindavad rohkem seda, mis meil on, toodavad kõrgema lisandväärtusega, kasutavad neid ressursse ja võimalusi, mis meil on, ja eeskätt ekspordiks. Nii et siinkohal ma julgeksin küll öelda, et pigem sellele ideele kui sellisele võiks olla üle välja poliitiline toetus. Ma pigem olen üllatunud sellest võib-olla hoiakust, et te arvate, et Eestis ei ole vaja uusi ettevõtteid, investeeringuid. Mina arvan, et on vaja. Ja see ei puuduta ainult välisinvesteeringuid. Neid investeeringuid võivad teha Eesti ettevõtjad, kes sellesse programmi kvalifitseeruvad, täpselt samamoodi. Seal on teatud tingimused, need tingimused on kõigi jaoks avalikult ühesugused ja nende tingimuste alusel nad [need ettevõtted] valitakse sealt välja. Nüüd tulles selle valitsuse ja teie esimese märkuse juurde. Mul on kurb meel kuulda, et teie arvates valitsuses ei ole ühtegi arukat inimest, aga mida mul selle teadmisega ka teha on, et te nii arvate? Te võite nii arvata – see on demokraatlik riik ja meil on vaba maa, igaüks võib arvata, mida tahab, kellest tahes. Ma siiski julgen öelda, et selle valitsuse nii-öelda neli põhilist fookusvaldkonda on kaitse, kaitsemoona hankimine, majanduse konkurentsivõime kasvatamine, ettevõtjatele paremate tingimuste loomine, eelarve tasakaalu saamine ja inimeste toimetulek. Ja nendest neljast asjast me lähtume. Nüüd on otsused langetatud nii eelarve- kui ka kaitsevaldkonnas. Töö jätkub ja see tähendab seda, et me saamegi järgmise põhipingutuse suunata sellele, mida teha, et majandusel läheks paremini.

Suur tänu! Järgnevalt täpsustav küsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! No tegelikult meil ei ole enam vaba maa. Me nägime seda Lihula sambaga, igaüks ei või arvata, mis toimus 1944. aastal; me nägime seda koroonaajal, kui igaüks ei võinud arvata, et ma ei soovi seda süsti – nii et meil ei ole vaba maa. Seda ainult arvavad meil liberaalsed totalitaristid, et see, mida nemad kehtestavad, on vabadus. Tegelikult ei ole. Mis puudutab prokuratuuri, siis me ka kõik teame, kuidas meil käib – prokuratuur mitte kunagi ei näe mitte ühtegi viga, mida teevad reformierakondlased, olgu see seotud külmlao või testihankega, mida tehti teie valitsuse ajal, küll aga prokuratuur leiab võimaluse kõiki teie konkurente alati täie rauaga uurida ja kohtu ette vedada, nii et see jutt tundub mulle natuke piinlik. Mina tõesti ei arva, et see on teil mõistlik meede. Ma kusjuures ei võta ka tõsiselt seda juttu, et te tahate Eestis ettevõtlust. Teie ja teie eelmise valitsuse, Kaja Kallase valitsuse ajal ju Eestis ettevõtteid [suretati ja] suretatakse välja süle ja seljaga: oma kallite elektrihindadega, mida te kõik toetate oma rohepöörde jutuga, ja lakkamatult tõusvate maksudega tapate ettevõtlust nii, nagu loogu langeb. Nii et midagi te ei soovi. Ja väga tore oli kuulda, et investor võib olla nii riigisisene kui ka ‑väline, mis tähendab, et ma tulen uuesti selle küsimuse juurde: kes ta siis on täpsemalt, sest need nii-öelda tingimused on tõesti spetsiifilised, väga spetsiifilised. Jah, kõik võivad konkureerida, aga me teame täpselt, et sinna on tegelikult need tingimused juba kokku kirjutatud, pidades silmas mõnda ettevõtet, kellel juba on plaan. Mina lihtsalt ei pea mõistlikuks seda, et me korjame kokku miljoni kaupa raha näiteks huvihariduselt või 13 miljoni euro kaupa emapalgalt või tervisekindlustuse raha koduse ema käest, kes last kasvatab, ja siis anname selle kümnete miljonite eurode kaupa ettevõtetele, et neil oleks parem turul tegutseda. Minu meelest see ei ole Eesti majanduse edendamine, minu meelest see on legaliseeritud korruptsioon. Ja kui te aru ei saa, siis välja paistab ta selline, et te olete korraga kilplased ja korruptandid.

Siin oli nüüd raske seda küsimust tuvastada (Naerab.), aga ma siiski püüan jõudumööda. Kui küsimus on, millised need tingimused on, siis sellest suuremahuliste investeeringute toetusest, millest meil juttu oli ja mille suhtes me lugupidavalt jääme eriarvamusele selle koha pealt, kas seda on vaja – mina loodan, et sellest sünnib Eesti majandusele ja Eesti rahvale kasu. Siia tuleb uusi ettevõtteid, kes teevad midagi sellist, mille eest Eesti inimesed teenivad, mis väärindavad meie ressursse rohkem, mis on ekspordivõimelised ning millest sünnib siin uut teadus- ja arendustegevust. Ma siiski julgeksin öelda, et sellele ideele kui sellisele võiks olla toetus üle kogu poliitilise spektri – et Eesti inimesed oleksid jõukamad, siin tekiks rohkem väärtust, tööstused oleksid nutikamad. Sellele, ma arvan, võiks toetus olla. Sisendite poole pealt või ütleme nii, et selle töö suhtes, et sisendid saaksid mõistlikuma hinna, me jälle ei ole eriarvamusel. Me oleme lihtsalt metoodika valiku suhtes eriarvamusel – teil on ettekujutus, et põlevkivienergia või elektri hinda on võimalik kuidagi kontrollida. Andestage paralleel, aga omal ajal Heimar Lenk lubas ka Tallinnas vee hinna kontrolli all hoida, istudes vanni serval, eks ju. Minu meelest need ideed üksteisest liigselt ei erine. Taastuvenergia – mida ma julgen öelda, on see, et ollakse siiski maailmas ka päris hoolega arendamas eri tehnoloogiaid – on juba sisendi ja baasina palju ekspordivõimelisem, ka tööstustele ja majapidamistele, ma arvan, on see sisendina palju arukam valik. Pigem on küsimus selles arengu kiiruses: kuidas tekivad salvestuslahendused, millised on järgmised etapid, kas kunagi regionaalsele turule on meil võimalik saada tuumajaam. Kui me vaatame energiasisendit, mis on väga oluline nii CO2 kui ka tööstuste ja kodumajapidamiste seisukohast, siis regioon meie kõrval ehk Põhjala on ju päris soodsa hinnaga, kuna seal on erisuguseid [võimalusi]: muu hulgas tuumaenergia, mida meil veel ei ole, ka näiteks hüdroenergia. Nii et meil on selles valdkonnas kindlasti teed käia ja areneda, aga ma arvan, et see tee seisneb ikkagi eeskätt uutes tehnoloogiates, uutes valikutes, mitte ettekujutuses, et me suudame millegi vana kaudu muutuda kuidagi konkurentsivõimeliseks. Ja paar sõna nendestsamadest meetmetest. Iga projekti puhul on nõue, et iga projekti või investeeringu maht peab olema vähemalt 100 miljonit eurot ja looma vähemalt 30 otsest ja 70 kaudset töökohta, millest sünnib ka siis siin tulu. Nii et kui te teate ettevõtteid, kes nendele tingimustele vastavad – meil on majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo, võtke temalt varrukast kinni ja andke talle teada. Neid ettevõtteid on Eestisse vaja, ja investeeringuid ka.

Suur tänu! Järgnevalt lisaküsimus. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Küsin teilt selle probleemi kohta, millele on hiljuti osutanud ka Riigikontroll, tuues esile, et 2023. aastal jagati valitsuse poolt toetusi sadu miljoneid eurosid, isegi võiks öelda miljardeid, sellisel viisil, et riigieelarve seletuskirjast ei nähtu, kellele, milleks ja mil määral neid tuleks jagada. Tsiteerin: "2023. aastal anti riigieelarvest riigisisesteks toetusteks ligikaudu 3,2 miljardit eurot. Eelarve seaduse eelnõu seletuskirjast aga ei selgu, millistes tegevusvaldkondades, miks ja mis alustel plaaniti toetusi jagada." On huvitav, et reformierakondlik valitsus on endale nii-öelda rusikaga vastu rinda tagunud, ja nad peavad suureks saavutuseks seda, et Riigikogu poolt jagatavad nii-öelda katuserahad on ära kaotatud. Aga sisuliselt jätkub ju sama praktika, lihtsalt mitte Riigikogu, vaid valitsuse kaudu, ja väga palju suuremas mastaabis. Probleem on esiteks selles, et riigieelarve seletuskirjas ei ole kirjutatud lahti, kellele, milleks ja kui palju kavatsetakse toetusi jagada. Teine probleemi aspekt on see, et sadu miljoneid eurosid jagatakse laiali ilma konkursse korraldamata. Jutt käib maksumaksja rahast, avalikust rahast, mida [kulutatakse] ilma igasuguste konkurssideta. Seejuures katuserahade jagamine oli ju üks kõige paremini läbipaistvaid asju üldse (Välisminister Margus Tsahkna naerab.), täpselt oli teada, ...on ju nii… aga miks te naerate, härra Tsahkna? Mina ei ole sellega kunagi seotud olnud, aga see on riigikontrolöri hinnang, et katuserahade puhul oli alati täiesti selgelt läbipaistev, kellele ja kui palju ja milleks raha läheb. Samas, valitsus jagab sadu miljoneid eurosid laiali nii, et riigieelarve seletuskirjast ei nähtu mitte midagi, ja seda tehakse ilma konkursita. Mida teil on öelda selle kohta – kas sarnane praktika jätkub ka teie peaministriks oleku ajal? Või olete teinud sellest mingisugused põhimõttelised järeldused ja kinnitate meile, et tuleva aasta riigieelarves enam sellist praktikat ei nähta, vaid kõik saab riigieelarve seletuskirja ilusasti kirja: kellele, palju ja milleks raha läheb?

Aitäh, hea küsija! Siin oli nii mitu küsimust, teil vist on üks punkt selle küsimuse kohta veel, me jõuame selleni ka, saame hiljem vist või ...Võib-olla ei olnud, võib-olla ei jõua. Ühesõnaga, ma püüan ära rääkida kolme minutiga, mis ma oskan, ja siis saame vaadata, kas jõuame edasi. Esiteks, seda seisukohta ma tõesti ei ole kuulnud ja minu jaoks on see uudis ja kui teil on, ma oleksin väga tänulik selle viite eest, kus Riigikontroll on öelnud, et katuserahade jagamise mehhanism on kuidagi üks läbipaistvamaid mehhanisme. Ma ei ole kuidagi irooniline, ma lihtsalt ajaloolises mõttes alati tsitaate kogun. Kui on huvitavaid tsitaate, siis jagage neid minuga, seda esiteks, riigikontrolöri käest ma hea meelega küsiksin ka selle kohta. Teiseks, mitte ainult ei pea kinnitama, vaid meil valitsuses oli ka isegi mitu korda põhjalik arutelu eelarve arusaadavuse teemal. See on ka selle koalitsiooni puhul kokku lepitud, et eelarve arusaadavus peab saama paremaks. Üldjoontes ma olen kõigiga nõus, kes ütlevad, et meil peab olema eelarve sellisel arusaadavuse tasemel, et on võimalik vaadata asutuseti, kes mida kulutab, kus, kes mis raha kasutab. See on meie kõigi ühine raha. Sellel korral Rahandusministeerium teeb selgitava materjali juurde, lisaks seletuskirjas selgitab juurde ning – mis on minu meelest isegi kaasaegsem ja olulisem – loob ka digitaalsed võimalused. Eks siis vaatame, kuidas selle esimese aasta või teise aastaga läheb: kuidas on võimalik selle aasta [eelarvest] välja võtta see, millised on kulud ja millised rahad kuhu täpselt kuluvad, see kindlasti on väga oluline. Siin meil ei ole erimeelsust selle suhtes, et eelarve peabki olema läbipaistev, pole küsimust. Nüüd tulles selle Riigikontrolli auditi juurde, siis siin ma ikkagi ütleksin seda: ma arvan, et te olete seda hinnanud veidi teisiti, võib-olla läbi mingi poliitilise vaatevinkli, sest Riigikontroll ei ole öelnud, et oleks raha väärkasutust toimunud. Nad on ikkagi öelnud, et raamatupidamise aastaaruanne kajastab kõigis olulistes osades õiglaselt riigi finantsseisundit ja rahavoogusid. Siin on lihtsalt etteheide sellele, et seletuskirja lisas 3 toodud info ei ühti seletuskirja teistes osades toodud infoga, ja siin on viidatud just sellele, et on antud toetusi, mida ei ole lisas 3 sellisel kujul selgitatud, seega see on pigem tehniline küsimus. Aga kui ma vaatasin [eelarvesse] sisse ja vaatasin, millest siis jutt käib, siis tegelikult ei ole [seda] lahti võetud. Ja see, millele te viitate, et võib olla kuidagi kaheldav, mis puudutavat avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid, näiteks Eesti Rahvusringhäälingut, rahvusraamatukogu, ülikoole, äriühinguid, MTÜ-sid ja sihtasutusi, mille alla käivad haiglad, muuseumid, hoolekandeasutused, siis ma arvan, et me jõuame siin vist üksmeelele selles, et ilmselt on küsimus tehnilises kirjeldamises, mitte et see raha oleks kuskile kadunud.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise. Enne, kui ma lähen kolmanda küsimuse juurde, on Mart Helmel küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Mul on selline küsimus, kas äkki peaks korraldama ministritele mingi meditsiinilise ülevaatuse, veendumaks, et nad ikkagi rahvasaadikute ette tulevad adekvaatses seisundis. Mul on tunne, et välisministri puhul on see kahtlus, et ta on mingite ainete mõju all: naerab arusaamatutel põhjustel, räägib omaette midagi seal, nina on punane, nagu oleks midagi nuusutatud. Äkki peaks ikka kontrollima, et ministrid tulevad siia vastutusvõimelisena, aga mitte lihtsalt nii-öelda linnukese kirja panemiseks?

Suur tänu, Mart Helme! Kahjuks Riigikogu istungi juhataja ei saa keelata head tuju mitte kellelegi. Ei ole minu asi olla siin kehakeeleekspert ja hinnata, kui hea tuju inimestel on. Kui inimestel on hea tuju, siis järelikult on selleks põhjust. Ma ei oska küll kuidagi teie küsimusele reageerida, seda enam, et see väljub ka nende protseduuride piiridest, mille meile Riigikogu kodu- ja töökorra seadus on kehtestanud. Kui inimesel on hea tuju, siis tal võib olla hea tuju. Istungi juhatajana ma ei saa seda mitte kuidagi talle keelata.