Siseministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest

Meil on täna kolm päevakorrapunkti ja neist esimene on siseministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud parlamendiliikmed! Riik on nii tugev, kui on tema inimesed. Meil kõigil lasub kohustus pakkuda Eesti elanikele turvatunnet, ja seda mitmekülgselt. Üheks suureks osaks turvatunde tagamisel on vajadus tagada tugev ja toimiv siseturvalisuse võrgustik. Selle poole pürgime ka "Eesti 2035" strateegiat täites. Nii on Siseministeeriumi ja siseministri ülesanne tagada, et Eestis oleks kõigi vajadusi arvestav turvaline ja kvaliteetne elukeskkond. Samuti peame tagama, et Eesti oleks uuendusmeelne, usaldusväärne ja inimesekeskne riik. Lisaks soovime, et Eestis elaksid arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed ning Eesti ühiskond oleks hooliv, koostöömeelne ja avatud. Nende ülesannete täitmist avan järgnevalt nii numbrites kui ka tehtus. Mõistame ilmselt kõik, et kõige suuremaks meie siseturvalisust mõjutavaks teguriks on jätkuvalt meie agressiivse idanaabri tegevus. Kui Ukraina on igapäevaselt otseses konvenats … konvenatsioons … Vabandust! (Hääl saalist.) Konventsioon, täpselt! ... ühesõnaga, üldises täielikus sõjas, siis meie oleme paraku igapäevaselt peidetud sõjas meie idanaabriga. Seda, et me elame ja tegutseme väga äreval ajal, näitavad ka meie uuringud, mille kohaselt Eestit turvaliseks riigiks pidavate elanike osakaal on mõnevõrra langenud ja oli 2023. aasta seisuga 88%. Aga see langus on ainult paar protsenti, nii et mõnes mõttes saame lugeda seda heaks tulemuseks, [arvestades praegust] olukorda. Lakkamatud hübriidrünnakud, Venemaa Föderatsiooni enneolematud jõupingutused propaganda levitamisel ja ajaloo ümberkirjutamisel ning pingutused nii-öelda pehmete vahenditega Eestit õigelt teelt eksiteele suunata – Venemaa on enda arsenali võtnud kõik avaliku ja erasektori võimekused ning kasutab kõiki eluvaldkondi, olgu selleks haridus, majandus, sport, kultuur või ka kirik. Kui me riigikaitses valmistume võimalikuks relvastatud konfliktiks, siis siseturvalisuse valdkonnas oleme juba praegu igapäevaselt lahinguväljal. Me ei ole enam ettevalmistavas faasis, me juba tegutseme. Seetõttu tänan siiralt kõiki, kes on näinud laiapindsesse riigikaitsesse panustamise vajalikkust ja on seda ka siiani toetanud. Samas toon kohe esile, et Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi koostöö on olnud väga tõhus ning selle sisukust ilmestab ka Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi uuendatud koostöölepe, mis muu hulgas loob ühised eeldused sisekaitselise kriisireservi, varude loomise, laiapindse riigikaitse ja elanikkonnakaitse teemadel. Tänu ühistele jõupingutustele oleme jõudnud olukorda, kus Eesti inimesed usaldavad siseturvalisuse tagamisse panustavaid ameteid. Politseid usaldab 88%, Päästeametit 97% ja Häirekeskust 96% inimestest. Need on endiselt kolm kõige rohkem usaldatud asutust Eestis. Suur tänu eelkõige nendele inimestele, kes igapäevaselt tegudega panustavad, ehk meie asutuste tublidele ametnikele ja töötajatele, kes nii tänaval kui vajaduse korral ka varjatult Eesti inimeste hüvanguks tegutsevad! Kõrge usaldus meie asutuste vastu on kandunud ka vabatahtlikuna panustamisse. Suurenenud on kõik siseturvalisusse vabatahtlikult panustajate arvud. Vabatahtlikke tuli 2023. aastal juurde ja võin ka juba selle aasta kohta öelda, et jätkub tõusev trend. Meil on üle 2700 vabatahtliku päästja, üle 700 vabatahtliku merepäästja ja üle 150 Häirekeskuse vabatahtliku. Abipolitseinike arv on samuti kasvanud ja tänaseks on meil rohkem kui 1200 abipolitseinikku. Tänan kõiki, kes on vabatahtlikuna politseitöösse panustanud. Aga siinkohal möönan siiski, et see arv võiks olla tunduvalt suurem. Me teeme pingutusi, et jõuda 1800 abipolitseinikuni. Selle saavutamiseks on Politsei‑ ja Piirivalveametis loomulikult olemas planeeritud ja töös olevad tegevused, kuid soovin ka siin saalis teha kõikidele kuulajatele üleskutse, et tulge samuti ja proovige enda kätt politseis või päästes vabatahtlikuna. Saate ise otseselt anda panuse turvalisuse loomisse. Ja neile, kes seda teevad: teie ees müts maha ja suur kummardus! Edasi juba konkreetsemalt meie tegemistest. 2023. aasta oli siseturvalisuse valdkonnas märgiline aasta. Riigi eelarvestrateegiaga sai esmakordselt tagatud elanikkonnakaitse valdkonnale mitmeks aastaks püsirahastus. See võimaldab meil senisest paremini ja süsteemsemalt tõsta asutuste kriisivalmidust, alustades kriisivarudest ja sireenidest ning lõpetades elanikkonnakaitse koolitustega. Eesmärk on anda Eesti elanikele teadmised ja oskused end ning oma ligimesi mis tahes kriiside korral ise kaitsta ja aidata. Praktilise mõjuga arengutest elanikkonnakaitse valdkonnas 2023. aastal võib välja tuua veel asukohapõhise ohuteavituse sõnumi EE‑alarm kasutuselevõtu, üle-eestilise ohusireenide võrgustiku paigaldamise tegevused, mis jätkuvad ka 2024. aastal, ühistutele loodud taotlusvooru keldrite varjumiskindluse parandamiseks ning koolituste seeriad riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele, haridusasutustele ja elanikele. Sellega seonduvalt toimus eelmisel aastal Eesti ajaloo üks suurimaid kriisireguleerimisõppusi CREVEX23. Kokku koosnes see 36 õppusest. Need toimusid Harjumaal ning õppuste läbiviimisel osalesid ligi 50 asutust ja organisatsiooni ning sajad vabatahtlikud. Registreeritud osalejaid oli ligikaudu 3000. Jätkasime idapiiri ehk Euroopa Liidu välispiiri ehitust. Riigikogu andis 2024. aasta eelarvega piiri tugevdamisele juurde enam kui 12 miljonit eurot. 9,1 miljoni euro eest rajatakse maismaapiiritaristu piirilõigus, kus 2019. aastal piirduti piiratud eelarve tõttu pinnaseparandustöödega. Nüüd rajatakse sinna lisaks viivitusaiale korralik patrulltee ja luuakse valmisolek kohapealsete valveseadmete kasutamiseks, 3 miljonit eurot saab juurde Piusa jõe äärde kavandatud piirirajatiste ehitus, lisaks sai järgmise aasta eelarvest rahastuse ka Luhamaa juhtimiskeskus, mida asub rajama Riigi Kinnisvara Aktsiaselts. Politsei‑ ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet said ohu tõrjumise, süütegude ennetamise ja tõkestamise võimekuse tõstmiseks õigusi juurde. Tänases julgeolekuolukorras oli see tõesti möödapääsmatu ning meie reageerijatel on nüüd paremad võimekused, juhuks kui neid vaja peaks minema. Selle kõrval piiras Riigikogu aga relvade omamise õigust Eesti elanikel, kes pole Euroopa Liidu ega NATO liikmesriigi kodakondsusega. See oli nii sisuliselt kui ka moraalselt õige samm. Tänaseks on relvad välismaalaste poolt loovutatud. Mis selle kõige juures on eriti oluline: politsei viis oma tegevuse läbi professionaalselt ja sellega ei kaasnenud ühtegi julgeolekut mõjutavat konflikti. Käivitasime toetavad tegevused PPA kriisireservi ettevalmistamiseks, sealhulgas algas kriisirolliga abipolitseinike süsteemi käivitamine. Sisekaitseoperatsiooni käivitamisel tuleb teha mitut asja korraga: tõhustada piirivalvet, olla valmis massiohjeks ja tagada avalik kord ning kriitiliste objektide kaitse. Koostöös PPA‑ga koostasime visioonidokumendi, kus on kirjeldatud kriisirolliga abipolitseinike mehhanismi, sõjaväepolitsei ajateenijate värbamist ja koolitamist, nii kriisirolliga kui ka tavaliseks, ning sisekaitse operatiivreservi loomist. Verstapostiks võime eelmisest aastast pidada ka Sisekaitseakadeemia politseiõppe kahekordistamist. Politseinike vähene järelkasv on olnud pikka aega siseturvalisuse üks peamisi murekohti. Nüüd oleme jõudnud lõpuks selleni, et lähiaastatel on lisaraha politseinike väljaõppe mahu suurendamiseks, aga ka kadettide elamis‑ ja õppetingimuste arendamiseks. Sisekaitseakadeemia saab 2024. aastal täiendavalt 2,5 miljonit ja edaspidi igal aastal 5,5 miljonit eurot õppe läbiviimiseks. Oleme tegelikult ka tänu palgatõusudele suutnud panna politseinike arvu massilisele vähenemisele piduri. Kriisivalmiduse parandamisel ja turvalise elukeskkonna loomisel on oluline roll kogukondadel ja kohalikel omavalitsustel. Omavalitsused teavad ja tunnevad kõige paremini oma kogukonda, oma inimesi, ja on oluline, et nad oma rolli ja vastutust ka tajuvad. Riigi ülesanne on aga olla suunanäitaja ja olla enda teadmistega abiks. Omavalitsuste olulisust silmas pidades alustas laiema koostöö soodustamiseks tööd Siseministeeriumi ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu töörühm, kus regulaarselt arutatakse kriisivalmiduse ja siseturvalisuse valdkonna tööd. Lisaks käivitati kodanikuühiskonna innovatsioonifond, mille eesmärk on aidata kohalikel omavalitsustel ja kogukondadel luua ning arendada kaasavaid koostöö‑ ja kaasamisvorme, ja seda ka kriisideks valmistumisel. Alates 2023. aastast kuni 2026. aasta lõpuni on Siseministeeriumil kogukondade võimekuse tõstmiseks ja kogukonnakeskse valitsemise tõhustamiseks uued püsivad partnerid. Need on Eesti Külaliikumine Kodukant ja MTÜ Eesti Rahvaülikoolide Liit koostöös MTÜ‑ga Maakondlikud Arenduskeskused. Praktiliste tegevuste abil suurendame kogukondade kaasatust ja osalust kohaliku elu kujundamisel ning otsuste tegemisel. Laiema kogukonnavõimekuse kasvu kõrval arenes aga näiteks Nupukate Lahenduste Inkubaatori abil mullu elujõuliseks üheksa uut ühiskondlikku algatust, mis pakuvad lahendusi mitmele elulisele murekohale või väljakutsele. Ka meie e‑riigi süda ehk rahvastikuregister sai edasi arendatud ja täiendatud. Lõime võimekused, et saaks rakendada abieluvõrdsust. Tagame jätkuvalt ka elektrooniliste valimisnimekirjade andmestiku ja lõime erinevaid võimalusi teenuste automatiseerimiseks. Seejuures tutvustasime ka uut visiooni valitsusele ning liigume edasi selliselt, et kogume, hoiame ja väljastame Eestiga seotud inimeste andmeid turvaliselt ning toetame teenuste pakkumist kõrgtasemel digitehnoloogiaga. Tehnoloogiast rääkides märgin üldistades ära, et meie ametkondade ning ministeeriumi töö oleks võimatu, kui Siseministeeriumi infotehnoloogia‑ ja [arendus]keskus ei oleks meile usaldusväärne ja väga tõhus partner. Ukraina on meile jätkuvalt oluline partner ja me täitsime ka endale olulise eesmärgi tõhustada Ukraina abistamise koordineerimist meie valitsemisalas. Siseministeeriumi valitsemisala ülene Ukraina koordinatsioonikogu tuli esimest korda kokku 16. veebruaril 2023. aastal. Kogu eesmärk on kaardistada valitsemisalas Ukraina abipalvetele reageerimist, kooskõlastada panustamist ja planeerida tegevusi Ukraina ülesehitamisega seonduvalt. 2023. aastal toetas Siseministeerium koostöös Vabaühenduste Liidu ja Eesti Leader Liiduga Eestisse saabunud Ukraina põgenike kaasamist vabatahtlikku tegevusse. Projektiga parandatakse kohalike kogukondade ja vabaühenduste tegevusvõimalusi ning koostööd põgenike kaasamisel ja toetamisel, aidatakse luua kontakte ning suhtlust kogukondade ja põgenike vahel. Laiema ja strateegilise suuna kujundamisel on oluline, et eelmisel aastal said paika olulised dokumendid: Eesti julgeolekupoliitika alused, lähisuhtevägivalla ennetamise tegevuskava aastateks 2024–2027 ja Eesti narkopoliitika valge raamat kuni aastani 2030. Uuendasime Laulasmaa kokkulepet. Lisaks valmis näiteks visioonidokument "Sotsiaalne innovatsioon Eestis: Visioon 2030" ja see aasta valmis ka elanikkonnakaitse tegevuskava. Siinkohal on sobilik liikuda meie tulevikusuundade ja väljakutsete juurde. Jätkuvalt on meie suurim väljakutse tagada, et siseturvalisuse ja sisejulgeoleku asutustes oleks piisaval arvul töötajaid, samuti tagada asjakohane väljaõpe ning konkurentsivõimeline palk. Edusamme on hetkeseisuga väljaõppeks vajaliku taristu rajamisel. Kaasaegsete ühiselamute, samuti õpperuumide rajamine on juba töös. Sellest võidab nii meie siseturvalisuse valdkond kui ka kindlasti ehitussektor. Kindlasti on üheks minu suurimaks väljakutseks tagada meie töötajatele vääriline palk. See on olnud üheks põhiküsimuseks ka tulevase eelarve ja eelarvestrateegia kokkuleppimisel. Idapiiri arendamisel peame rohkem rõhku asetama tänapäevasele tehnoloogilisele arengule ja Ukraina kogemusele. Minu eesmärk on peale tänapäevase piiritaristu rajamise tagada idapiiril droonimüüri loomine. Piiril tegutsevad politseijõud peavad omama vajalikku varustust, ja seda mitte ainult võimaliku ränderünde tõrjumiseks, vaid vajaduse korral ka võimalikuks eskaleeritud sekkumiseks ehk nii-öelda roheliste mehikeste peatamiseks. Lisaks on vaja tagada, et meil ei oleks Saatse saapas niinimetatud eikellegimaad, kust inimesed läbi käivad ja kus kunagi ei tea, mis juhtuda võib. On rõõm rõhutada, et süvenenud on koostöö Põhjala ja Balti riikide vahel sisejulgeoleku ja piirikaitse tagamiseks. Kriisideks valmisoleku parandamisel ja sealhulgas elanikkonnakaitse tõhustamisel on edusamm püsirahastuse olemasolu, kuid seda ei ole kindlasti piisavas mahus. Samas on ka siin edasiliikumist, sest oleme leidnud ühise mõistmise. Riigikaitse oluline osa on igal juhul vajalik laskemoon, aga oluline on ka arusaamine, et laiapindse riigikaitse tagamine on vastupanu aluspõhi. Jätkuvalt peame rändepoliitika elluviimisel ja selle kujundamisel olema ettevaatlikud. On igati arusaadav, et majanduse arendamiseks ja võimendamiseks on meil vaja lisanduvaid töökäsi. Me peame tagama, et meil oleks piisavalt vajalikke pädevaid töötajaid. Seda peame tegema aga viisil, et Eesti oleks kaitstud võimalike pahatahtlike inimeste siiatuleku eest. See ei ole kindlasti lihtne ülesanne. Minu nägemus on selline, et otsuse teeme üheskoos. See tähendab, et otsused tööjõu kohta teeme tulevikus koos: asutused, kes teavad julgeolekuohtudest, ja riik laiemalt ning teiselt poolt kindlasti meie tööandjad ja ametiühingud. Kodanikuühiskonna innovatsiooni edendamine on samuti jätkuvalt meie ühine väljakutse ning siin peame rõhku panema oskuste arendamisele ja levitamisele. Ka kogukondliku valitsemisviisi juurutamine vajab tähelepanu ja peaksime vabatahtlike võrgustiku arendamisega jätkama. Rahvastikuregistri sündmusteenuste arendamine teeb meie kõikide elu lihtsamaks ning ka visiooniga jätkamine muudab e‑riigi südame tugevamaks ja loob aluse teiste teenuste digitaliseerimiseks ja ka kasutajasõbralikuks muutmiseks. Arvestades üldist riigieelarve seisu, on kindlasti väljakutse, kuidas tagada siseturvalisuse valdkonna võimekuste säilimine, aga ka tugevdamine. Peame mõistma, et siseturvalisuse asutused saavad teenuseid pakkuda ainult siis, kui meil on toimivad digitaalsed lahendused. Ehk siis infotehnoloogial on väga oluline roll meie siseturvalisuse tagamisel. Tänan! Jään ootama sisukat mõttevahetust.

Suur tänu, lugupeetud minister! Tõepoolest, küsimusi teile on. Esimesena küsib kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister, tänan ettekande eest! Lähtun teie ettekande sellest aspektist, et riigieelarve seis ei ole kiita. Palun rääkige rahvale ära, miks on mõistlik Paikusel politsei‑ ja piirivalvekolledž sulgeda ja tegelikult teha investeering circa 80 miljoni euro eest nii Tallinnasse kui ka Väike-Maarjasse. Miks on see raskel ajal Eestile vajalik? Olgem ausad, enamik pärnakaid, selle regiooni inimesi, saavad ju aru, et me elame ikkagi Eesti nii-öelda asetuse mõttes olulisel ristteel, just laiapindse riigikaitse kontekstis, et kui midagi peaks juhtuma, siis on väga oluline roll just nimelt Pärnul, tema logistilise asukoha tõttu. Meil on suletud tagalateenistus ja väejuhatus ning nüüd siis liigutatakse ära ka selline oluline julgeolekuasutus. Miks nii?

Aitäh teile! Mina arvan ka, et see loogika, et riigi võimekused paikneks võimalikult palju üle Eesti, on oluline. Sellepärast me ei räägi ainult Tallinnast, vaid ka Väike-Maarjast, hea oleks rääkida ka Pärnust. Aga see valik on väga palju sisu detailides kinni. Näiteks pakuti Pärnus, et oleks võimalik kasutada seal olevat Kaitseliidu lasketiiru, aga Sisekaitseakadeemia enda hinnang selle kohta, kui palju on seda lasketiiru vaja tegelikult kasutada, tähendaks seda, et Kaitseliit siis seal laskmas ei käiks. Ehk nii või naa oleks vaja uus lasketiir ehitada, aga see võib-olla ei mahu sinna, kus kohta see kõik plaanitud on. Drooniõpet pole Pärnumaal võimalik teha, nendes asupaikades pole seda võimalik teha, eriti lennuvälja juures. Esiteks on vaja suuri metsamassiive, et drooniväljaõpet teha. Teiseks, lennuväljal on omad droonide lendamise piirangud. See omakorda seab piirangud, mida Väike-Maarjas ei ole: seal ei ole lennuvälja ja seal ongi suured metsamassiivid, kuhu kogu see taristu on planeeritud. Seal juba taristu on, aga see on väga kehvas seisus või puudulik, seda on plaanitud edasi ehitada. Libedasõidurada. Praegu me tõesti kasutame neid võimalusi. Seal oli ettepanek, ma küll ei mäleta täpselt, mis sõidurada pakuti, mida võiks kasutada ja rentida, aga mure on selles, et piltlikult öeldes peaks libedasõidurada kasutama 24 tundi. Mitte ainult politsei ja päästjad, vaid ka kiirabi ja teised asutused kasutaks seda. Ei ole mõistlik kelleltki seda rentida, sest keegi teine seal enam sõita ei saaks. See tuleks eraldi välja ehitada, mitte minna [harjutama] sinna kohta, mida Pärnus pakuti, ja mis see loogika seal oli. Pluss ka see, et investeeringud maksavad päris palju. Üks asi on, et sisuliselt ei sobi osad asjad Pärnus tegemiseks, aga teistpidi oleks see seal oluliselt kallim, juba alates sellest, et arvutati välja, kui palju maksab üle Eesti Pärnusse sõitmine ja kui palju maksab Väike-Maarjasse sõitmine. Lihtsalt nii-öelda pääste‑ ja politseiüksuste paiknemise järgi on Väike-Maarjas odavam. See oli see loogika. Loomulikult ka hoonete koha pealt. Väike-Maarjale ei ole täit rahastust veel olemas. Ma loodan, et meil õnnestub see eelarveläbirääkimistel kokku leppida, et me saaksime Väike-Maarjas kõik lõpuni ehitada. Aga lõppkokkuvõttes on kogu eesmärk see, et politsei ja ka päästjate väljaõpe oleks oluliselt parem ja kvaliteetsem, kui see praegu on olnud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Hetkel töötatakse välja uut korrakaitseseadust. Muidugi on see tänaseks juba ajale jalgu jäänud, aga samas on tekkimas selline diskussioon ja ka kartus, et me liigume järjest kuidagi sellise jälgimisühiskonna ja politseiriigi suunas, olgu siis see erinevate kaamerate teema, võimalus inimesi jälgida, aga ka politseile lisaõiguste andmine. Võib-olla eraldi teema, millele ma sooviksin tähelepanu pöörata, on see, et tahetakse [luua] võimalus keelata avalikke koosolekuid enne, kui need üldse algavad. Arvestades, et paralleelselt on meil menetluses ju ka vaenukõne eelnõu, tekib inimestel paratamatult tunne, et otsitakse uusi võimalusi suukorvistamiseks. Kas te saaksite öelda, mis alusel ja kuidas hakatakse langetama otsuseid, kui tuleb registrisse päring avaliku koosoleku pidamiseks? Mille alusel on võimalik neid keelata?

Aitäh! Ma isiklikult pole veel sellega tutvunud, sest tegemist on väljatöötamiskavatsusega, millega tegeldakse. Need on ametkondlikud vaated. Ma arvan, et kui me sinna poliitilise vaate juurde paneme, siis me enam sellest küsimusest ei räägi. Ma arvan, et umbes nii see võibki laheneda.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud siseminister, tänan teid ettekande eest. Ma küsin natuke laiemalt, vaadates siseturvalisust nii-öelda riigi ja ühiskonna toimimise vaatevinklist, mõeldes korraga toimetulekule, inimeste võib-olla sellisele hakkamasaamisele keset majanduskriisi. Ma ühest küljest olen teiega hästi ühte meelt, et väga tähtis on vaadata just nimelt inimeste maksukoormust, inimeste palku, pensione ja kõike seda selles kontekstis. Aga kuidas te ise näete eelarve vaates, kui riigi tulud on kahjuks piiratud ning arusaadavalt maksutõusudel ja inimeste taluvusel on ka teatud piir ees, kuidas hoida seda head tasakaalu, et oleks piisavalt vahendeid siseturvalisusesse panustamiseks ja laiapindsesse julgeolekusse panustamiseks ning samal ajal me suudaksime tagada, et inimeste toimetulek keset seda kriisi ei langeks? Kõik me ju saame aru, et toimetulekuraskused ja muud sellised probleemid pärsivad tõenäoliselt inimeste patriotismi ja samal ajal võivad ka süvendada ja suurendada kuritegevust.

Aitäh! Keerukas, keerukas teema, mida lahendada. Julgeoleku vaatest on seda väga õige vaadata. Kaitsepolitsei oma viimases aastaraamatus ka sellele viitas, et inimeste toimetulekuprobleemid saavad meil julgeolekuprobleemiks, mitte midagi paha ühegi inimese kohta öeldes ja seal polnud ka seda mõeldud, vaid oli viide sellele, et sellele peab riigi juhtimisel tähelepanu pöörama. Tõesti, kui sa käid hommikust õhtuni tööl, kaheksa tundi ööpäevas või rohkem, teed seda viis päeva nädalas või rohkem, aga teenid raha niimoodi, saad palka selliselt, et sa ei saa oma lastele huviharidust lubada, ei saa neid teatrisse viia, ei saa neile normaalset toitu osta, siis loomulikult sa ühel hetkel pettud selles ühiskonnas. Sina kodanikuna, inimesena, annad sada protsenti, aga vastu sa neid võimalusi ei saa. Ja siis sa kuuled, kuidas me räägime, et keskmine palk on üle 2000 euro juba siin Eestis, ja see on sinu jaoks mõistetamatu. Tekib selline vastumeelsus või frustratsioon või küsimus, et miks ma peaks Eesti julgeolekusse panustama. Tavaliselt kaasneb lõpuks – mitte tavaliselt, aga osa inimeste puhul kaasneb – sellega see, et nad hakkavad otsima midagi muud, millest kinni haarata ja millele toetuda. Ja kõik see ei pruugi olla see, mis Eesti julgeolekut toetab või mis on tõene informatsioon. See loogika on ka asi, millele kaitsepolitsei oma aastaraamatus on tähelepanu juhtinud. Ma julgeks öelda, et mõnes mõttes Ida-Virumaale – ma arvan, et Lõuna-Eesti ja Ida-Virumaa on siiamaani kõige rohkem selle koha pealt välja paistnud – suunatakse praegu väga palju rahalisi vahendeid, seal seda olukorda püütakse [lahendada] ja ma arvan, et me suudame seda seal lahendada paremini. Lõuna-Eestis on seda võib-olla vähem. Ehk loogika peaks ka siin olema selles, et kui me räägime riigieelarve tegemisest ja meil on vaja julgeolekusse panustada, mille jaoks on vaja maksuraha, siis on küsimus alati selles loogikas, et kellelt seda maksuraha võetakse. Kas tavaline töötav Eesti pere, kus on mõni laps, ema või isa või mõlemad, peab rohkem panustama või peavad panustama need, kes omavad Eestis seda rikkust kõige rohkem? Eesti Panga eelmise aasta analüüs ütles väga hästi: 10%‑le Eesti elanikest kuulub 59% varadest siin riigis. Minu arvates oleks kõige õiglasem kokku leppida selles, et me maksustame seda rikkust, mis on väga väheste kätte koondunud, sest sellisel [maksustamisel] ei ole nii suurt negatiivset mõju Eesti majandusele. Ma arvan, et astmeline tulumaks selles rahastamise loogikas oleks näiteks mõistlik, sest hetkel astmeline tulumaks Eesti majandust toetaks, see oleks Eesti majandusele hea. 50% Eesti SKP‑st on sisetarbimine. Kui me võtame keskmiselt inimeselt ära maksuraha, siis sisetarbimine väheneb ja see mõjutab meie majandust. Kui me võtame ära rikastelt, kelle raha tavaliselt – mitte tavaliselt, nii ei saa öelda – või tihtilugu seisab aktsiates välismaal või välismaises kinnisvaras, siis see raha nagunii Eestis ei ole. See Eestis ei ole ja tegelikult meie majandusele ta mingit lisandväärtust ei pruugi alati anda. Ehk selles loogikas oleks ka astmeline tulumaks Eesti tänases kontekstis nagu hea, et kogu seda julgeolekut rahastada. Kui lugupeetud Riigikogu esimees lubab, siis ma küsin ühe küsimuse. Mul on arvatavasti vastamisel mingi ajapiirang, aga kust ma võiks näha, kui palju ma rääkida saan? Vabandust, see põhiekraan ei tööta, siin kõrval ei ole ka vist näha.

Aitäh, hea kolleeg! Ajapiirangut teil ei ole.

Aa, selles mõttes ei ole või? Aa! Vabandust! Väga hea! Kas või kella 12‑ni öösel!

Teil ei ole ajapiirangut, aga küll on teile juba registreeritud 13 küsimust …

Siis ma räägin!

… ja ma usun, et neid tuleb veel juurde. Järgmine küsija on Priit Sibul. Palun!

Vaatamata sellele, et teil vastamisel ajapiirangut ei ole, soovitan ma rääkida asjast, sest see, et te saate südaööni rääkida sellest, mida hing ihkab, ei oleks mõistlik. Te oma eelmises vastuses ütlesite, et inimesed ei saa aru, miks tuleks julgeolekusse panustada. Ma arvan, et inimesed saavad aru küll, miks julgeolekusse tuleks panustada, aga palju keerulisem küsimus on see, kui palju me sinna panustame. Selles olete teie targemad kui meie. Ma palun, et te ütleksite midagi selle kohta, mille te viimases koalitsioonis kokku leppisite. Te panite lapsukesele ilusa nime: laiapindne julgeolekumaks. Kui palju millisel aastal planeeritakse seda maksu koguda ja millele see millisel aastal kulub? Ma saan aru, et osa sellest kulub Kaitseministeeriumi valdkonnas ja teine osa Siseministeeriumi valdkonnas. Millisel aastal kui palju laekub teie haldusala eelarvesse, mille eest teie vastutate, ja millised on investeeringud? Millisel aastal kui palju kulub?

Aitäh teile! Hea meelega vastan. Kõigepealt täpsustus, et ma ei mõelnud, et inimesed ei saa aru, mida ja kuhu julgeoleku jaoks panustada või kas seda on vaja. Aga lõpuks tekib trots ja küsimus, et miks ma sinna panustama pean, kui minu elu ainult kehvemaks läheb. Seda me peame jälgima. Mis puudutab julgeolekumaksu, siis tõesti, me ei ole veel lõpuni kokku leppinud ka seda, milline see on, nagu te teate. Põhiarutelu on selle üle, kas ettevõtete osa puudutab kasumit või vara. Ettevõtjad on asunud toetama mõlemaid versioone, ühed [toetavad] ühte ja teised teist. Seda arutelu me veel homme peame. See otsus, ma loodan, homme tuleb, aga sellest sõltub tegelikult see, kui palju raha riigieelarvesse laekub. Seal on otsene selline mõju. Selles mõttes täpselt öelda ei saa. Aga suurusjärk, kui palju meil on vaja lõpuks julgeolekusse panustada, on oluliselt suurem kui see 1,6 miljardit, mis moonale peaks kuluma. Me oleme võtnud ju riigile julgeoleku osas kohustusi, näiteks tõstes riigikaitsesse mineva raha 2%‑lt SKP‑st 3%‑le. See on ju tehtud niimoodi, et sinna tulude poolt pole juurde pandud, ka see tuleb katta. Aga me räägime sellest, et tehtud peab saama see, et 1,6 miljardit läheb laskemoona tarvis. Hinnanguliselt võib see suurusjärk, mis läheb laiapindsesse riigikaitsesse – enamus on sellest Siseministeeriumi haldusala tegevused –, ma ei tea, olla vahemikus 150 kuni 200 miljonit, oleneb sellest, kuidas me lõplikult kokku lepime. Sellest suur osa peaks minema sellele, et idapiiri kindlustada, et seal oleks rohkem relvastust piirivalve käes. Tuleks teha veel droonimüür piiritaristu juurde, sest droon on nii-öelda uus probleem. Me võime küll piiripunktis ja piiripunktide vahel maa peal kõike kontrollida ja mitte Eestisse lasta, aga mingit probleemi pole, kui ükstapuha kas relvi, lõhkeaineid või salakaupa drooniga üle Eesti piiri nihutatakse, nii et me ei pruugi sellest isegi teada. Ehk siis droonimüür ja PPA juurde riigikaitsereservi tegemine. Kuni 1000 meest peaks olema selle jaoks, et eelkõige ränderünnet tagasi tõrjuda, kui peaks see olukord tekkima. Loomulikult ka elanikkonnakaitse tegevused ja veel erinevad piiritaristuasjad. Kaitsepolitsei tegevus ka, et hübriidrünnakute ohtudega paremini toime tulla. Need on need kulupooled seal. Aga homme, ma loodan, me need kokkulepped ära teeme ja siis me neid summasid teame paremini.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud siseminister, suur tänu ettekande eest! Ja ka kiidusõnad selle eest, et tööpõld on hästi struktureeritud ja põhjalikult ette võetud. Mind huvitavast valdkonnast olid mainitud nii kriisireserv kui ka elanikkonna valmistumine. Aga ma tahaksin siiski küsida niimoodi soovituslikus võtmes. Kui vaadata nii siseturvalisust kui ka sidusat ühiskonda ja vaadata neid tegevusi, siis ma arvan – ma küsingi, kas te olete minuga nõus –, et siin võiks esiplaanil olla veel üks tegevus: teie valdkonnas riigi ettevalmistamine sõjaks. Muidu on see natuke tasakaalust väljas. Kaitseväe juhataja tuleb aeg-ajalt välja prognoosidega, et kahe, kolme või viie aasta pärast võib oodata rünnakut, ja jääb mulje, et meil mitte kõik ei tule sellega kaasa. Ometi on meil laiapindne riigikaitse. Fokuseerimine ehk aitaks paremini, sest kui on kirjas, siis tegutsetakse, ja kui kirjas ei ole, siis võib jääda kahe silma vahele.

Suur tänu! Ma täpselt ei tea, mida te sellega veel konkreetsemalt mõtlesite, aga ma loomulikult olen selle loogikaga nõus. Ütleme niimoodi, et sõjalisi ohuhinnanguid teeb Kaitseministeerium, kes tugineb hea Välisluureameti ja kõigi teiste informatsioonile. Siseministeerium tugineb näiteks elanikkonnakaitse planeerimisel ka nendele ohuhinnangutele. Nendest me saame lähtuda. Nii et kui küsimus on see, mille vastu me näiteks varjumiskohti või varjendeid peame ehitama, siis see ohuhinnang tuleb Kaitseministeeriumist. Me loomulikult oma informatsiooniga, mis Kaitsepolitseiametil ning Politsei- ja Piirivalveametil olemas on, siin toetame. Riigi situatsioonikeskus SITKE, mis tegutseb Riigikantselei juures, ka seda infot koondab, kui ametkondadel juhuslikult nii selget pilti ei peaks olema. Aga me loomulikult vahetame ka Kaitseministeeriumi haldusalaga seda informatsiooni. Näiteks, osa informatsiooni kogutakse nende inimeste käest, kes käivad üle piiri, kes käivad teisel pool piiri, ja seda kogutakse kas piiripunktis või hilisemate kokkupuudete käigus. See on see koht, kus me saame ka Kaitseministeeriumile sisendinfot anda, et mis teisel pool on. Näiteks üks info, mida me saanud oleme, on see, et Venemaa on panustanud Petseris väga palju hoonete kordategemisse, et kõik näeks ilus ja kena välja. Ilmselgelt ei pruugi praeguses olukorras, kus nad on sõjas, neil riigikaitsekulutused on laes ja raha ei ole, olla tegemist mingisuguse tavalise programmiga, et Petserit korda teha, vaid arvatavasti, kuna inimesed käivad üle piiri, on vaja näidata ka Venemaa olukorda natukene ilusamana. Kogu selline informatsioon annab lõpuks analüüsis palju parema ja õigema tunnetuse. Aga ma olen teiega täiesti nõus, et meie kõigi ühine huvi on see, et Eesti oleks turvaline ja et sõda siia ei tuleks.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te alustasite oma kõnet lausest, et riik on nii tugev, kui on tema inimesed. Väga õige lause, saab ainult kahe käega poolt olla. Eks ta natukene sarnaneb teie erakonna loosungiga "Toimetulek on julgeolek". Ja kui vaadata nüüd probleemidesse sisse, siis ma toon välja mõningad sellised valdkonnad, mis on väga probleemsed. Näiteks, vigastussurmade arv on kasvutrendis: 825 inimest sai surma [2022.] aastal. Miskipärast 2023. aasta andmeid veel ei ole. Narkoturg vohab ja ka tänane uudis oli ju vastav, et meil on suured probleemid ja surmade arv on kasvutrendis, mitte langustrendis. Perevägivallajuhtumite arv püsib kõrge: 3500 perevägivallajuhtumit. Kui milleski me oleme Euroopa Liidus esimese viie seas, siis see on kindlasti perevägivallajuhtumite [arv]. Elanike aktiivne kaitse[tahe] on langenud, aastal 2022 oli see 71%, nüüd on 66%. Üllatus-üllatus, aga elanike osakaal …

Teie aeg!

… kes peavad kuritegevust riigi peamiseks mureks, on ainult 1%, järelikult enamus peab selleks ikkagi riigi valitsust. Palun andke ülevaade, mis nendes valdkondades tegelikult toimub ja mis on need meetmed, mida te võtate, et olukorda parandada.

Aitäh teile! Väga head tähelepanekud, kiidan teid. Eks see ole ka põhjus, miks ma olen kogu aeg rääkinud, et me ei peaks Politsei‑ ja Piirivalveametit kärpima ka tänases olukorras, miks seda teha ei ole mõistlik ja miks on kokku lepitud koalitsioonilepingus, et me ei puutu neid põhivõimeid, mis turvalisust puudutavad. Mina julgen öelda, et selle põhjus on see, et me oleme varasematel aastatel politsei õhemaks kärpinud. Te teate, et needsamad mured, mida te ette lugesite, ilmnevad pika aja jooksul, ehk ilmselgelt me näeme nüüd otsuste mõju, mis on tehtud 2018, 2019, 2020 ja 2021. Kõige olulisem on, rääkides politsei varasemast praktikast, et seal oli vabu töökohti päris palju, sest politseinike palk ei olnud võib-olla sellel tasemel, mida inimesed oleks soovinud, pensioneerumine toimus ka, aastas umbes 300 politseinikku läks [töölt] ära, 150 jõudsime asemele koolitada. Kõigepealt koolitus: me kahekordistame politseinike koolitust. Teiseks, vahepeal tehtud väga suur, hüppeline palgatõus on pidurdanud inimeste äraminekut. See tähendab, et politseiametnikke on rohkem. Varem, enne seda, kui mulle see ministrikohustus osaks sai, tõsteti politseis vabade töökohtade arvelt inimestel palka. Seda me praegu ei tee. Ehk kõigi töökohtade puhul, mis ette nähtud on, on ministeeriumi ootus, et need kohad peab täitma. See tähendab, et meil ka tänu sellele on rohkem politseiametnikke. Aga loomulikult, kärpimise tulemused lõpuks annavadki sellise valusa asja. Nii et ainult Exceli tabelit vaadata ja rääkida sellest, kui hästi riigil ja majandusel lõpuks läheb, on selles mõttes viga, et mida ebaturvalisem riik on, seda vähem tahad sa siin olla, seda vähem tahab keegi siia välisinvesteeringute raha tuua ja lõpuks on sellel ka otsene majandusmõju, eriti majanduskuritegude puhul. See on ka oluline asi. Nüüd konkreetsemalt sellest, mis puudutab vigastussurmasid. Jah, see niimoodi on. Ma loodan, et lahendust pakub juba eelmainitu, see, et me politseinike arvu hoiame nii maksimumi peal, kui see võimalik on. Me pole suutnud seda [arvu] suurendada, aga olemasolevates struktuurides me prooviks seda maksimumi peal hoida. Pluss me tegeleme tugevalt ka sellega, kuidas me innovatsiooni selles valdkonnas juhime, eelkõige [mõeldes], milliseid asju kas tehnoloogia abil või muud moodi teistmoodi tehes me saaksime vabastada politseiametnike aega, et nad saaksid keskenduda nendele põhiküsimustele, millele te osutasite. Narkosurmad on eelkõige üleval. Kevadel käisid valitsusest läbi mitmed meetmed, valitsus põhimõtteliselt ka otsustas, kuidas narkosurmasid vähendada, sealhulgas [käsitleti] ka narko levikut. See puudutab suuremat koostööd meie naaberriikidega, kust kohast, me teame, narkot rohkem tulema on hakanud. See puudutab seda, kuidas politsei saab reageerimisel anda kohest abi, et inimesed ära ei sureks, kui tegemist on üledoosiga. Ei peaks ootama kiirabi. On teatud ravimid, mille me teeme kättesaadavaks. On veel mitmeid muid erinevaid tegevusi. Nüüd peaksid need otsused, mis me valitsuses tegime, rakenduma jupikaupa päris tegevustesse. Mis puudutab lähisuhtevägivalda, siis vaadates seda, mis on Siseministeeriumi osa, saab öelda, et me oleme üle vaadanud politsei väljaõppe Sisekaitseakadeemias või need õppekavad, et seda teemat oleks seal senisest rohkem. Me oleme leppinud kokku, et me koolitame politseinikke sellel teemal rohkem, ka neid, kes juba PPA‑s [töötavad] ja kes on esimesed, kes sündmuskohale jõuavad. Võib-olla on veel midagi, mida me teha saame. Küll on lähisuhtevägivallaga kahjuks nii, et politsei osaks jääb reageerimine. On võimalik mõni inimene sellelt sündmuskohalt kaasa võtta, aga tegelik ennetustöö ja kõik muu on rohkem Sotsiaalministeeriumi ja kohalike omavalitsuste teha. Politsei nii-öelda igapäevast inimeste elu ja omavahelist [suhtlust] reguleerimas ei käi, ta pigem reageerib sündmustele. Me teeme veel ühte asja. Selle aasta sügisel valmib üks Tartu Ülikooli uuring, mis puudutab elanike üle Eesti paiknemise prognoosi aastaiks 2030–2035. Sealt on võimalik tuletada, millised inimrühmad kus kohas Eestis lähitulevikus elavad, kas seal on muutusi. Selle järgi me proovime paremini ka kogu Päästeameti ja politsei võrku kujundada ja [aru saada, milliseid] teenuseid mõnes Eesti piirkonnas rohkem või vähem tuleb [osutada]. Mis puudutab inimeste kaitsetahet, siis mina olen jätkuvalt seda meelt, et inimeste kaitsetahe on osaliselt seotud inimeste toimetuleku küsimusega. Mitte küll kõigil kindlasti, sest ma arvan, et Eesti inimestel on kaitsetahe täiesti olemas. Uuringud näitavad, et Eesti inimeste kaitsetahe pigem tõuseb kui langeb, et ta on päris kõrge. Aga kui me räägime toimetulekust, siis üks eelnevaid küsimusi puudutas seda, et lõppkokkuvõttes, kui me peame riigis panustama julgeolekusse, siis me peame panustama ka eakate inimeste võimalustesse, ka tervishoidu peame panustama – me teame, et sealt on raha puudu –, et inimesed ikka arsti juurde pääseks. See kõik vajab paratamatult lisavahendeid, kuna elanikkond vananeb ja teatud teenused lähevad lihtsalt kallimaks. Pluss on veel julgeolekukulutused. Minu arvates oleks mõistlik, kui me varem või hiljem kehtestaksime astmelise tulumaksu, selles loogikas, et rikkad inimesed Eestis panustaksid rohkem. Kui on küsimus, kes on rikkad, siis ma ütleksin nii, et rahvusvaheline üldtunnustatud lähenemine on see, et 10% kõige rohkem teenivaid või kõige rohkem vara omavaid inimesi on rikkad. Ülirikkaid on 1%. Kui olukord on selline, et 30 aastaga on Eesti ülirikkad, keda on 1%, saanud 1,4 korda rikkamaks kui Soome ülirikkad, siis ma ütleksin, et siin nii-öelda maksustamise võimalust on. Seda pigem selles mõttes, et kogu ühiskond sellest võidaks. Ma ütlen, majanduslikult ta võidab, sest jääb rohkem raha sisetarbimisse ja inimestele kätte. Kaitsetahte mõttes samuti võidab. Nii et ma arvan, et neid kulutusi pole võimalik mitte teha või eirata seda julgeolekuolukorda, inimeste toimetuleku olukorda. Aga küsimus on lõpuks selles, kes peavad sellel panustamisel suurema osa välja käima.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kaitsekulutuste puhul on alati räägitud või vähemalt mõeldud seda, et võimalikult suur osa Eesti kaitsetööstusest saaks tööd. Idapiir koos oma infotehnoloogiliste lahenduste ja droonimüüriga, mille te ise välja tõite – kas seal on ka lootust, et just Eesti ettevõtted saavad seal osaleda, ja mitte ainult osaleda, vaid ka ehitada, sest see võimekus on Eestis täiesti olemas? Lisaks küsiks, et kuna droonid on tõepoolest muutnud mängu nii lahingus kui ka tegelikult logistikas, siis millised on Siseministeeriumi mõtted nii seadusandluse poole pealt kui ka võimekuste poole pealt, olgu see politsei või Päästeamet. Millised positiivsed ja negatiivsed aspektid on välja mõeldud?

Suur tänu selle küsimuse eest! Tõesti, mis puudutab Ukraina toetamist, siis me oleme kokku leppinud, et see 0,25% SKP‑st ehk 100 miljonit eurot aastas järgnevatel aastatel võiks võimalikult palju puudutada Eestis olevat kaitsetööstust. Siseministeeriumi valdkonnas neid võimalusi kindlasti on. Meil, Siseministeeriumil, on sellel teemal ka kaitsetööstuse liiduga kuu lõpus või järgmise kuu alguses üks kohtumine. Meil on ka olemas info, mida kindlasti täiendatakse, et mis on see vajadus Ukraina siseministeeriumi vaates. Teadaolevalt, kui me räägime Ukraina sõjast, siis siseministeerium vastutab Ukrainas piiride valvamise eest, see tähendab, et osaleb suhteliselt aktiivselt sõjalises tegevuses ja [reageerib] loomulikult kõigile tegudele, mida Venemaa Ukraina pinnal proovib toime panna, et riiki destabiliseerida, luureinfot koguda ja kõike muud. Ehk seal kindlasti neid võimalusi on. Nüüd mainitud droonid. Jah, kevadel nii Sisekaitseakadeemia kui ka Politsei‑ ja Piirivalveamet tegid dokumendid, nii-öelda tulevikuvaated ja vajaduste hindamised, mis puudutasid mehitamata õhusõidukite kasutamist Eestis. Me räägime eelkõige Siseministeeriumi vastutusalast, mis jääb alla 300 meetri. Alates 300 meetrist on see Kaitseministeeriumi vastutusala, aga alla 300 meetri on see Siseministeeriumi oma. Ukraina sõja ja sealt saadud kogemuste tõttu arendatakse droone väga kõvasti edasi. Ehk kõik see, mis praegu seal toimub ja kuidas neid püütakse sõjaliselt kasutada, muudab olukorda ilmselgelt ka siin Eestis päris palju ja juba lähitulevikus. Meie jaoks on üks väljakutse idapiir ja teine väljakutse on tegelikult riigi sees olevad olulised objektid, [mille läheduses] droonid lennata ei tohiks. Me tuvastame nende lendamist Ämari lennuvälja ümbruses, Tallinna lennuvälja ümbruses, riigikaitseobjektide ümbruses. Põhimõtteliselt on drooniga, sellesama väikese drooniga võimalik teha väga paljusid asju: on võimalik teostada luuretegevust, on võimalik sidet häirida, on võimalik pealt kuulata. Me oleme näinud, rääkimata sellest, mis Ukrainast toimub, et Ladina-Ameerikas on droonidega atentaate toime pandud. Rääkimata kauba liigutamisest üle piiri või kuskile mujale. Seda kõike palju ka tehakse. Väljakutse piiril on droonimüüri ehitamine. See läheb kahte etappi. Kõigepealt tahame me saada nägijaks ehk teada, kes, kunas ja kus kohas üle piiri lendab. Teine küsimus on, kuidas need droonid alla tuua. See on paras küsimus, sest tehnoloogia areneb väga kiiresti. Ideaallahendus võiks olla see, et me koos kaitsetööstusega suudaksime kokku leppida, et osa Eesti kaitsetööstuse droonitõrjest katsetataks näiteks Eesti piiri peal, võib-olla nendes kohtades, kus on suurem potentsiaal droonide ebaseaduslikuks liikumiseks. Veel suurem väljakutse on see, kuidas seda linnades tagada. Lennuväljade ümber me kujutame seda enam-vähem ette, aga kuidas droone tuvastada linnades ja neid alla tuua, see on oluliselt keerukam. Aga kõiki neid asju me kaitsetööstuse liiduga proovime koos arutada. Ma arvan, et me kõik võidaks sellest, kui me saaksime Eestis toodetud tehnoloogiat võimalikult palju piirile viia. Seda Eesti piiri peal juba kasutatakse, aga droonimüüri valguses võiks seda seal olla oluliselt rohkem.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Selle aasta märtsis me menetlesime lisaeelarvet ja see puudutas suures osas Siseministeeriumi valitsemisala. Seal oli selline huvitav aspekt, et Siseministeeriumi kolimisraha läks õpetajate palga tõusuks. Vaat nii! See asi jäi natukene nagu õhku. Lisaeelarve seletuskirjas oli kirjas, et vajaduse korral see kulu kaetakse järgmisel aastal. Ma küsingi, kas see Siseministeeriumi kolimise asi on jätkuvalt päevakorral. See on tegelikult asjakohane teema, jutt on ministeeriumi kolimisest, sest ministeerium võiks küll natuke tagasihoidlikumale pinnale kolida. See annaks päris arvestatava kulude kokkuhoiu.

Aitäh! Me oleme teiega sama meelt, et võiks seda teha, ja oleme seda lahendust ka otsinud. Kolimist kahjuks eelmisel aastal ei [toimunud] või sellel aastal ei ole veel [toimunud]. Ma ei tea, mis see lõplik lahendus on, kas mõnda teise kohta kolimine või see, mida me praegu vaatame, et olemasolevast hoonete kompleksist – seal ei ole üks hoone, seal on mitu hoonet ju kokku ehitatud – lihtsalt võtta kasutusele üks osa ja teisest osast loobuda. See on ka võimalik variant sealsamas asukohas. Mis puudutab superministeeriumi hoonet, siis oli ju variant, et Siseministeerium liigub sinna, aga mure on selles, et turvaaladele kehtestatud nõuded ja nende järgi turvaalade väljaehitamine oleks läinud maksma võib-olla isegi rohkem kui Siseministeeriumi maja müügist saadud tulu. Nii et kahjuks see on kallis ja see seda [otsust] väga palju mõjutab. Kui me räägime sellest, ma ei tea, et kuskil erasektor üürib pindasid näiteks, ja räägime nendele pindadele minekust, siis seesama küsimus ongi põhiprobleem. Kui erasektor peab need turvanõuetele vastavad alad välja ehitama, siis ta teab, et ega tal kellelegi teisele Eestis seda eriti pakkuda ei ole ehk sa spetsiaalselt selle ministeeriumi jaoks ehitad, sa tahad sealt seda raha tagasi saada ja see mõjutab kohe tekkivaid üürikulusid ja kõike muud. Need turvaalad on üks peamine probleem, nende hind on lõpuks see [põhjus], miks me pole ministeeriumit liigutanud. Aga olen teiega täiesti nõus. See teema pole päevakorralt maas, vaid [on variandid], et kas mingisugune uus hoone või siis olemasolevate hoonete mingist osast loobumine.

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud minister! Tänan selle ettekande eest, oli piisavalt informatiivne. Aga mul on seoses sellega ka mõni küsimus. Te mainisite oma ettekandes tehnoloogiate arendamise vajadust, e‑teenuseid ja digitaalset siseturvalisust. Neid riske, millega tuleb sise[turvalisuse] valdkonnas tegeleda, te tõite välja päris mitmeid, aga mulle ei jäänud probleemina kõrva küberturvalisus. Ometi me näeme, et peaaegu iga päev toimuvad Eesti vastu küberründed ehk tegelikult käib küberrindel sõda juba pikemat aega. Kui tõsiseks te peate ise vajadust sellesse valdkonda ehk küberturvalisuse valdkonda täiendavalt investeerida?

Suur tänu! Kindlasti on küberturvalisus oluline. Ma ei maininud seda lihtsalt sellepärast, et riigi tasandil see üldine vastutus, mis puudutab küberturvalisust, on praegu Justiitsministeeriumi käes. Siseministeeriumi IT‑asutus SMIT oma olemuselt, oma sisult ei ole selline tavaline IT‑maja, vaid tegelikult on seal politsei, Päästeameti ja Häirekeskuse erinevaid funktsioone pandud lihtsalt ühte kohta kokku. Nii saadi kunagi päris arvestatav kokkuhoid, kui seda tehti, nii inimeste arvu koha pealt kui ka arenduste koha pealt. Siseministeeriumi haldusalas tegeldakse selle teemaga väga tõsiselt. Küberküsimus on suur probleem. Ütleme nii, et enamus neid teenuseid, millega SMIT‑is tegeldakse, on seotud sellega, et politsei infosüsteemid töötaks ja piirihaldussüsteemid töötaks – kõiksugu sellised asjad. Ka et Häirekeskuse töö, 112 ja kõik sellised infotelefonid oleks dubleeritud. Nüüd on seal juures ka ohuteavitussüsteem ja sireenid, mis on ohuteavitussüsteemi üks osa. Seal on [tööl] nii IT‑inimesed kui ka tehnikud, kes neid võrke Eesti-siseselt üleval hoiavad. Kogu IT‑sektori väljakutse minu arvates ongi see, et ta vajab päris palju raha, ikka väga palju. Ma saan aru, et ministrid, kes selle eest on valitsuses vastutanud, on välja toonud, et meil see ideaalvajadus võib olla miljardi euro lähedal, aga kriitiline vajadus on sadades miljonites eurodes. See on oluline. Me oleme viimastel aastatel teinud otsuseid, et küberturvalisust suurendada. Kindlasti, kui see laiapindse riigikaitse tegevuskava saab selle eelarve raames rahastust, siis seal on küberkaitse üks selle osadest. Justiits‑ ja digiminister on ka seal kriitilised ja natuke vähem kriitilised vajadused esitanud. Üldse, IT paras väljakutse, millega me peame harjuma, on see, et suur osa seadusemuudatusi või mingite protsesside parandamisi tähendab alati ka liigutust IT‑maailmas. Nii et sellega, et IT‑sse tuleb palju raha panna, me peaks pigem ära harjuma. See ei ole mitte see, et me tahame midagi uut teha, vaid ütleme nii, et kuna kõik on IT‑ga seotud, siis on lõpuks kõik nende arenduste ja rahadega seotud. Seda me tegema peame. Aga küberturvalisus, täiesti nõus, on väga oluline teema. [Küberründed] on ka Venemaa hübriidrünnakute üks osa, mida nad päris palju proovivad kasutada.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister Läänemets! Ma palun, jälgige mind tähelepanelikult. Ma nimelt loen teie esitatud materjalidest, et tugeva või keskmise tugevusega riigiidentiteedi kandjate sihttase eestlaste seas oli 2023. aastaks 79%, aga tegelik tulemus oli väga kurb, saavutasime 73%. See-eest aga sihttase mitte-eestlaste hulgas oli 86% ja tegelikult saavutati suurepärane tulemus, 89%. Ühesõnaga, tugev riigiidentiteet on 73%‑l eestlastest ja 89%‑l mitte-eestlastest. Kas nüüd oleks mul loogiline järeldada, et kui me tahame Eesti riigiidentiteeti kasvatada, peaksime vahetama eestlased välja mitte-eestlaste vastu? See ju selgitaks ka seda teie massiimmigratsiooni soosimist. Teine variant on, et tuleks tunnistada, et see mõõdik ei ole kasutatav, et see on defektne.

Aitäh teile! Mina arvan, et sellist loogilist järeldust – see isegi ei ole loogiline – ei ole võimalik teha. Keegi ei hakka kedagi siin Eestis kellegi vastu vahetama, kui me räägime siin elavast eestlasest. Pigem on küsimus selles, miks [see nii] on. Ma olen eelnevatele küsimustele vastanud, et minu arvates on küsimus osaliselt inimeste toimetulekus ja kindlasti on seal veel palju muid argumentatsioone. Ma arvan, et siin on erinevaid poliitilisi arvamusi. Aga Kultuuriministeeriumis on inimesed, kes peaksid tegelema lõimumisküsimustega, on ju. Minu arvates näitab see [tulemus], et lõimumisküsimused on olulised, et me ei peaks kõike ära kärpima. Aga mis puudutab immigratsiooni, siis mina ei toeta massiimmigratsiooni. Selliste küsimustega ma ka ei tegele, olen seda varasemaltki öelnud. Mis puudutab tööjõudu Eestis ja Eestis õppimist nende poolt, kes ei ole Eesti alalised elanikud, siis ka selle kohta ma pigem peaks ütlema, et ma kuulen rohkem negatiivset kriitikat ja fakte, mis käivad teie selle väite vastu, justkui me tegeleks massiimmigratsiooniga. Näiteks on Eesti ülikoolides välisüliõpilaste arv langenud. Just Siseministeeriumi tööd heidetakse siin ette: põhjus on selles, et kõiki tudengeid ei lasta sealt ida poolt siia, kaugemalt ida poolt, stan-riikidest ja sealt. See on fakt, mis käib pigem vastu teie väitele. Teistpidi räägivad ka ettevõtjad seda, et Eestisse ei saa tulla kõik töötajad, keda [ettevõtjad siia] tuua tahaks. Siin on ka see julgeoleku poole küsimus, millega Siseministeerium tegeleb. Ei, me tegeleme ikka sellega, et Eestis oleks turvaline, samas püüame hoida tasakaalu, et ettevõtted saaks siin tegutseda ja majandus areneda. Aga ega see alati lihtne ei ole.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Muidugi, sotsialistile kohaselt te tõite sisse ikkagi selle üldise maksustamise teema ja oma klassivihaagenda, rääkides erilisest rikaste maksustamise vajadusest. Vaadake, Eestis ei olegi keegi nii rikas, et suudaks kinni maksta teie valitsuse varastamisi. Ma räägin 2023. aastal läbipaistmatult laiali jagatud 2,4 miljardist – keegi ei tea, kuhu see läks. Aga räägime sellest ettekandest ka. Te ütlesite, et eesmärk on, et aastaks 2035 oleks Eesti uuendusmeelne, usaldusväärne ja inimesekeskne. Praegu see küll kahjuks nii ei ole. Vaatame teie juhitud ministeeriumi tegevuste käsuliini seoses Lihula sambaga. Punane kraana ei olnud küll kuidagi uuendusmeelne. Ebaseaduslik jälitustegevus ja pealekaebamine kodanikualgatuse korras mälestusmärgi paigaldajate asukoha väljaselgitamiseks ja siis need jõhkrad ebaseaduslikud niinimetatud ennetusmeetmed mälestussamba konfiskeerimisel ei tekita küll erilist usaldusväärsust. Inimesekesksust näitab teile alluv ametkond ainult pronkssõduri juures 9. mail, kui sealsete inimestega peetakse austavat dialoogi, erinevalt [suhtlemisest] inimestega Sinimägedes ja Lihulas.

Teie aeg!

Ma saan aru, et see on teie valitsuse indikatiivne hoiak. Aga kas sellega seoses on loota ka päriselt muutusi aastaks 2035 või kummardatakse ikka punaväelast edasi ja represseeritakse meie vabadusvõitlejaid, kes võitlesid okupantide vastu ja tänu kellele me saame üldse rääkida õiguslikust …

Teie aeg!

… järjepidevast Eesti Vabariigist?

Aitäh! Kindlasti ei pea pronkssõduri juures keegi eraldi mingisugust dialoogi, mis kuidagi soosiv oleks, seal tagatakse korda. Kui te olete 9. mail juhtunud nägema seda, kuidas seda tagatakse, siis teate, et see on tõesti niimoodi. Sinna on tehtud ajutiste aedadega tee ja keegi rohkem kui lillede panekuks [pronkssõduri ette] seisma ei jää. Need inimesed peavad sealt [edasi] liikuma. Nii et see on suhteliselt kiire siblimine sellest pronkssõdurist mööda. Ma arvan, et on kindlasti inimesi, keda see natukene pahandab, et sinna jääda ei saa. Pigem on see nii. Aga austavat dialoogi püüame Eestis kindlasti pidada kõigiga, kes selle riigi territooriumil on. Kõigiga, loomulikult. Seal on tegemist Kaitseväe kalmistuga ja selle jaoks on Kaitseväel eraldi komisjonid ja süsteemid. Nad on saanud teha neid ettepanekuid ja otsuseid, mis saab sellest mälestusmärgist, mis on pühendatud surnutele. Aga mis puudutab Lihulat, siis see ei ole ju nii ühene, nagu te räägite. Mõned faktid lihtsalt selle loo kohta. 27. augustil esitas Eesti Leegioni Sõprade Klubi MTÜ politseile avaliku koosoleku teate mälestuskoosoleku läbiviimiseks 1. septembril. Järgmisel päeval saatis politsei teate esitajale kirja ja juhtis tähelepanu koosolekuteates olevatele puudustele. Need puudused olid sellised: ei olnud märgitud koosoleku orienteeruvat lõpuaega, ei olnud märgitud liikumismarsruuti, ei olnud märgitud korrapidajaid ega nende isikukoode või turvafirma andmeid ja nii edasi. 29. augustil saatis koosoleku korraldaja oma põhjendused ja selgitused puuduste kohta, kuid ei olnud nõus neid kõrvaldama. Need on kõik dokumenteeritud asjad. 29. augustil saadeti uuesti politsei poolt kiri, et seda kõike tuleks ikkagi teha. 30. augustil kohtus politsei oma initsiatiivil koosolekuteate esitajaga, et selgitada neid asju, mis tuleks korda teha. Koosoleku korraldaja kinnitas sellel kohtumisel, et peale avaliku koosoleku läbiviimist Lihula kalmistu parklas midagi muud plaanis ei ole ehk avalik koosolek jääb koosolekuteates märgitud tegevuste raamesse. Aga loomulikult see ju niimoodi ei olnud. Kinnitati ühtemoodi, aga teiste isikute kinnitusel oli selline tegevus plaanis ehk politseile ei esitatud asja nii, nagu tegelikult plaaniti teha. Seejärel pöördus Lääneranna vald politseisse ja teatas 30. augustil, et on alustatud ehitustegevust Pärnu-Lihula tee kaitsevööndis, Lääneranna vallale ei ole eelnevaga seoses ühtegi taotlust esitatud ja asukoht jääb eeldatavalt riigimaantee kaitsevööndisse. Lõpuks kinnitas ka Transpordiamet, et sellesse kaitsevööndisse on seaduse järgi keelatud paigaldada liiklejaid häirivat valgusseadet, teabe‑ ja reklaamtahvlit ja kõike muud. Kõigele sellele eelnes päris palju suhtlust politseiga. Politsei käitus, et ennetada neid probleeme, mis seal [oleksid võinud tekkida], minu arvates õigesti. Palju suurem mure oleks olnud lõpuks siis, kui see mälestussammas oleks sinna paigaldatud ja siis [oleks mindud] seda teisaldama. Politseil on oma kohustused ja ülesanded, mis tulenevad seadusest. Muideks, üks hästi huvitav fakt on see, et kui politsei peaks tahtma seda kivi tagastada, kui juhuslikult peaks selguma, et seal ei ole peal midagi sellist, mida seal olla ei tohiks, siis [on see probleem, et] kivil ei ole omanikku. Isegi autojuht ei teadnud, kust ta selle sai ja kuhu ta seda viimas oli, rääkimata kõigist teistest. Mitte keegi pole seda omaks tunnistanud. Nii et võib juhtuda, et kuna see võeti ära, ma ei tea, kas Maardu valla või Tallinna linna territooriumil, siis üks neist omavalitsustest saab selle kivi hiljem endale. Aga eks me siis näe, kuidas sellega läheb. Keegi isegi ei ütle, et nad oleks kuidagi selle kiviga seotud. (Hääled saalis.) Teate, lihtsalt keegi ei tunnista seda omaks. Kurvad ollakse, aga ei tunnistata omaks. Aga ma tahan öelda veel nende inimeste kohta, et nende inimeste mälestust ja nende arusaamist ajaloost loomulikult austatakse. Selles ei ole küsimus, keegi seda kahtluse alla ei sea. Küsimus on lihtsalt selles, et seda kõike tuleb teha nii, ja politseil on ülesanne tagada, et seda tehtaks nii, et ühiskonnas ei tekiks uusi konflikte. Sest kujutage ette, kui me näiteks paigaldame ühe sellise kivi, kus on selline sümboolika peal, siis paigaldame teise ja kolmanda kivi, ja siis tahab juba keegi viiendat kivi paigaldada ja siis tulevad täpselt sama loogika alusel järgmised inimesed, kes ütlevad, et me nüüd hakkame paigaldama Eestisse kive, kus peal on Vene sõduri mundris oleva [sõduri kujutis]. Räägin teile seda lihtsalt sellepärast, et te saaks aru sellest loogikast: väga keeruline on öelda, et ühes vormis ja ühe sümboolikaga tohib, aga teisega ei tohi. Need on kõik ju ühed ja samad asjad. Politsei oma tööd, ma arvan, teeb. Seda tööd tehes austatakse loomulikult kõiki neid, kes üht‑ või teistmoodi mälestavad või soovivad mälestada neid inimesi, kes iseenda eest ja Eesti vabaduse eest on võidelnud.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Uusi maju kerkib meie riigis nagu seeni pärast vihma, aga järjest vähem on neid, kus maja all on garaaž, panipaik või kelder. Minu küsimus ongi, kas on plaanis kehtestada riiklikul tasandil mingi nõue, et teatud ajast hakatakse uute majade alla varjumisvõimalusi tegema.

Aitäh! Selline plaan on olemas küll. Siseministeeriumi poole peal on seaduse muutmiseks vajalikud asjad ka ette valmistatud. Meil on valmisoleku seadus – selline hellitav nimi ühele seadusele –, kus need peaksid ilmuma. See seadus on väga mahukas. Kui see seadus kunagi Riigikogu poole teele [saab saadetud], siis on võimalik need ka seaduseks teha. Ma loodan, et see toimub võimalikult kiiresti. Või kui valmisoleku seadus seda ei tee, siis Siseministeeriumil on valmisolek muuta olemasolevaid seadusi, hädaolukorra seadust näiteks. Hästi lihtsustatult öeldes on varjumiskohtade plaan järgnev. Olemasolevate majade keldritesse, kui [pinda] on vähemalt 1200 ruutmeetrit, tuleb see varjumiskoht rajada. On miinimumnõuded ja siis on nii-öelda maksimumnõuded. Miinimumnõuded tuleb täita. Miinimumnõuete täitmine kortermajas ei ole keeruline. Sisuliselt peab olema tagatud õhu liikumine, peab olema kaks sisse‑ ja väljapääsu ning lõpuks peab olema võimalus joogivett saada ja WC‑s käia. Soome näiteks on lahendanud oma varjendites selle küsimuse nii, et WC‑s käimiseks kasutatakse seal ühte keskmisest suuremat ämbrit, sinna pannakse kilekott ja seal peal sa oma asjad ära õiendad, pärast paned kilekoti kinni ja transpordid selle välja. Ämbri ostmine ei tohiks korteriühistu jaoks väga kallis olla. Veeküsimus lahendatakse niimoodi, et on olemas lihtsalt suured veetünnid, sinna pannakse õigel hetkel vesi sisse ja niimoodi seda vett seal hoitakse. Ehk varjumiskohtade kohandamise me teeme võimalikult lihtsaks. Selles loogikas peaks olema nii, et Päästeamet annab ette listi selle kohta, mida korteriühistu peab ühe aasta jooksul ära kontrollima. Nad peavad hindama ära ka selle, kas konstruktsioonid on piisavalt tugevad. Siis on kaks aastat aega, et kohendada [varjumiskoht] miinimumnõuetele vastavaks. Kui keldrit ei ole, siis tuleb läbi mõelda, kus kohas siis varjutakse, kui selleks vajadus on. Uut keldrit me ei kohusta ehitama. Uute hoonete puhul saab olema niimoodi, et kõikides 1200 ruutmeetrist suuremates hoonetes on kohustus varjend rajada. Varjendile on loomulikult natuke rangemad nõuded kui varjumiskohale. Kui me kunagi oleme kõik varjumiskohad ära kohendanud, siis kindlasti on järgmine samm sealt edasi see, et neid varjumiskoha miinimumnõudeid natukene tõsta, võib-olla midagi rohkem teha. Vabandust, mul jäi varjumiskoha juures üks asi ütlemata: aknad on ka oluline kinni katta. Ükspuha mil viisil, aga lööklainest tulenevad killud, surve, tolm ja kõik muu ei tohi jõuda isikuteni, kes seal varjus on. Loomulikult on ette nähtud erandid sellistele hoonetele, kus asub pigem tööstus ja inimesi ei ole. Me ei näe ette, et suurtes ladudes ja lautades, näiteks sealautades, me midagi varjumiskohalaadset tegema hakkame. Sellist ebamõistlikku asja tegema me kindlasti ei kohusta. Mina isiklikult loodaks ja tahaks, et valitsus põhimõtteliselt juba homme need otsused teeks, aga vist läheb natuke veel aega.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te mainisite oma kõnes Saatse saapa teemat ja ütlesite, et teil on sellele mingi lahendus. Äkki te natuke selgitate? Kas hakkate Venemaalt Tartu rahu järgset piiri tagasi nõudma või olete nõus midagi Venemaale loovutama? Kuidas te seda näete? Kas me ehitame mingi silla või kuidas?

Aitäh teile! Õige küsimus! Eesti piiritaristu ja ‑tara väljaehitamisel on varasemate valitsuste otsuste põhjal kuni siiani kehtinud selline loogika, et piiritara ei ehitata sellele territooriumile, mis peaks lähtuvalt sellest piirilepingust Venemaaga vahetusse minema. Saatse saabas peaks näiteks Eestile tulema ja Eesti peaks mingi metsamassiivi kuskilt vastu andma. See on see piirilepingu loogika. Sinna taristut ehitatud ei ole. Valitsuses loomulikult ilmselgelt keegi ei arva, et me hakkame Venemaaga praegu piirilepingut ratifitseerima ja neid maid vahetama. Minu ettepanek valitsusele oli selle aasta alguses, et see põhimõte tuleks ära muuta ja me peaksime praegu kontrolljoonele ikka igale poole selle tara ehitama. Valitsus on selle otsuse langetanud, selle jaoks on ka rahalised vahendid kas eraldatud või on selle riigieelarvega eraldamisel. Ka täna rääkisime vajadusest, et valitsuse põhimõtteline otsus on tehtud ja järgmisel aastal tuleb raha selle jaoks, et ümber Saatse saapa teha uus tee, nii et lähitulevikus ei oleks vaja mitte ühelgi Eesti inimesel enam läbida seda Saatse saabast, mis on Venemaa territoorium. Me kunagi ei tea, mis seal juhtuda võib või mida Venemaa plaanib. Ehk siis tuleb kohalikele inimestele tee, mida mööda saab ümber Saatse saapa minna ainult Eesti territooriumil liikudes. Näiteks Siseministeeriumi asutuse töötajad ja masinad Saatse saabast praegu ei läbi ja on ka teisi riigiorganeid, kelle [töötajad] sinna ei lähe. Aga kohalikud elanikud seda teevad. Nii et selline see plaan on.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te olete Riigikogule saatnud täiendavat materjali selle punkti arutelu jaoks. Sellega tutvudes kerkis mul küsimus. Nimelt, kas meie kriisivalmiduse parandamine on projektipõhine või on see üldine ja kohustuslik? Selgub, et omavalitsuste turvalisuse arenguprogrammis osalevaid omavalitsusi tõesti toetatakse ja aidatakse, aga neid omavalitsusi on 79 omavalitsuse seas ainult 16. Nii et see ei ole üleüldine projekt, see ei ole kõigi Eesti kodanike kaitsmine, see on ainult valitud omavalitsuste kodanike kaitsmine. Samuti teen selle tähelepaneku, et evakuatsiooniõppus Lõuna Sild, mis kohe-kohe peaks algama, ei hõlma kõiki Lõuna-Eesti valdasid. Valga ja Otepää vald on sellest evakuatsiooniõppusest kõrvale jäänud. Minu küsimus on see. Kas see projektis mitteosalemine on nende valdade [otsus] või on see Siseministeeriumi valik, ja poliitiline valik, sest Valga ja Otepää vallas on vallavanemad Isamaa liikmed?

Aitäh! Kõigepealt, ma ei oska öelda, millised omavalitsused sellel õppusel osalevad. Ma ei ole detailidega kursis, selle [teemaga] tegeleb Päästeamet. Jah, ma tean, et on omavalitsusi, kes kriisideks valmistumisega väga tublilt tegelevad, isegi mõni inimene võib neil [selleks] tööl olla. Ma ei usu, et siin see küsimus on, pigem on see selline õppuse loogika. Tihti on küsimus, mida sellel õppusel harjutatakse: kas eesmärk on treenida omavalitsusi või eesmärk on treenida Päästeametit? Kui on eesmärk Päästeametit treenida, õppida nendest vigadest ja probleemidest, mis [ilmnevad], ja kõike paremaks teha, siis ei olegi vaja kõiki omavalitsusi kaasata. Kui [eesmärk on] omavalitsusi treenida, siis on vastupidi. Aga ma ei oska teile selgitada, mis loogika järgi see õppus üles ehitatud on. Ma lähen kindlasti selle õppusega tutvuma, see varsti toimub, aga ma praegu ei tea, kuidas Päästeamet seda detailides planeerinud on. Mis puudutab kriisivalmidust, siis veel kehtiva seaduse järgi ei ole kõigil omavalitsustel ühesuguseid kohustusi. See on arvatavasti see põhjus, miks me räägime 16 omavalitsusest. Me muudame seda. Need kohustused tulevad kõigile ühesugused. Väiksematel võib raskem olla, mis puudutab erinevateks kriisideks valmistumist, aga me muudame seda [korda] kindlasti. Ja on üks asi, mida me proovime teha ja mille kohta omavalitsused on öelnud, et see on väga vajalik. Kriisideks valmistumine eeldab seadusandlikku tegevust, eeldab läbimõtlemist, näiteks see, kuhu me teeme kerksuskeskused, eeldab koostööd kogukondadega ja kõike muud. See on mahukas [töö]. Omavalitsused ütlevad, et neil kõigil ei pruugi olla selleks vahendeid. Pigem on Tartu, Tallinn ja veel mõned tublimad endale seda lubada saanud. [Omavalitsused] soovivad, et nende töökohtade jaoks neile vahendeid eraldataks. Praegu pole see veel lõplikult kokku lepitud, aga laiapindse riigikaitse tegevuskavas on see sees, et need [töökohad] tekiks. Nad ei teki küll omavalitsustesse, aga nad tekivad teatud aastateks Päästeametisse, et üle Eesti Päästeametis oleks inimesed, kes on omavalitsuste teenistuses, et aidata neil ette valmistada kõiki neid asju, mis puudutavad kriisideks valmisoleku suurendamist. Ja loomulikult ei ole vahet, kes seda omavalitsust juhib või kes ei juhi. Sellist valikut kindlasti, ma arvan, Siseministeeriumi haldusalas keegi kunagi tegema ei hakka. Kui te teate, et keegi teeb, siis ma hea meelega isiklikult tegeleks nende inimestega, sest Eesti on meil ühine. Vaated võivad natukene erinevad olla, aga kõik need vaated on alati õiged vaated.

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Meie lähedal Poolas ja tegelikult ka Tšehhis on hetkel väga suured, ulatuslikud üleujutused, mis on tingitud äärmuslikest ilmaoludest, kliimakriisist. Poolas on need praeguse seisuga nõudnud juba kolm inimelu, Tšehhis ühe. Poola valitsus kaalub eriolukorra kehtestamist. Nendel on see looduskatastroofi olukorra nime all, mistõttu saab Euroopa Liidust erinevaid vahendeid, et saaks maksta toetusi ja oleks ligipääs hädaolukorra vahenditele. Minu küsimus ongi seoses kriisivalmidusega kliimakriisi võtmes. Milline on meie olukord ja valmisolek tegeleda selliste looduskatastroofi olukordadega nii hetkel kui ka lähitulevikus?

Aitäh! Teate, mulle see küsimus väga meeldib, sest tihti kiputakse vähemalt osaliselt eitama kliima mõju julgeolekule, aga sellel on järjest suurem mõju. Selles mõttes on see väga [hea] osundus. Muidugi, siin on see väljakutse, et kui ma olen siin puldis lõpetanud, siis ma teen arvuti lahti ja saadan ära Siseministeeriumi nägemuse ja tagasiside kliimaseaduse kohta, mis kahjuks ei adresseeri üldse selliseid probleeme. Seda on vaja kõvasti nii-öelda ümber teha. Aga eelkõige on see Päästeameti küsimus ja sellega väga palju tegeldakse. Näiteks, miks Eesti päästjad käivad välismissioonidel? Hiljuti, sellel suvel käidi jälle Hispaanias metsatulekahjusid kustutamas. Põhjus on Päästeameti prognoosid, et ka Eestis me ilmselgelt mingisugusel hetkel – see ei ole kahjuks kaugel, me räägime võib-olla 10 aastast või 15 aastast – saame kogema oluliselt suuremaid ja ulatuslikumad metsatulekahjusid [kui seni]. [Me käime välismissioonidel,] et me saaksime kogemusi, et me saaksime aru, milliseid vahendeid meil on vaja kasutada. Me oleme osalised ka Euroopa riikide koostööprogrammis, [mis näeb ette, et] me üksteist aitame just Päästeameti valdkonnas, vahet ei ole, kas tegemist on mingisuguse looduskatastroofiga, alates maavärinast ja lõpetades metsatulekahjuga, või mis iganes sinna alla läheb. Selles programmis osalemise üks mõte peale kogemuse saamise on see, et kui Eestis peaks ühel hetkel midagi suuremat juhtuma, siis on meil [võimalik] loota teiste Euroopa riikide toetusele. Lisaks me kirjutame koos Soomega mõnda ühist projekti, mis puudutavad looduskatastroofidele või suurematele õnnetustele reageerimist, et meil oleks kahe peale või mõlemas riigis vahendeid, millega teineteist aidata. Täpselt samamoodi puudutavad need tegevused üleujutusi või tulekahjusid. Ma ei saa kunagi öelda, et Eesti on [kriisiks] täiesti valmis, sest iga kriisi puhul me näeme, et seal on alati midagi üllatuslikku. Aga nii palju kui võimalik me selleks valmistume ja selles mõttes hakkab see kliimaküsimus inimeste julgeolekut puudutama. Kui me räägime kiirabist ja Päästeametist, siis mitte ainult suured üleujutused ja tulekahjud ei ole probleem, vaid ka lihtsalt kuum ilm. Meil on ju olemas prognoosid, kui palju suureneb inimeste suremus, just eakate inimeste või nõrgema tervisega inimeste suremus pikkade ja kestvate kuumalainete ajal, mis arvatavasti [edaspidi] tulevad. Kahjuks läheb kogu see kliimasoojenemine meile nii julgeoleku mõttes kui ka inimelude mõttes igal juhul midagi maksma. See on teema, mida meie vähemalt oma valdkonnas tõsiselt võtame.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Eesti riik ei kontrolli usaldusväärselt üle oma piiride toimuvat rännet, nagu me teame. Oma ettekandes te olite immigratsiooni ja rände teemadel väga ettevaatlik, ja ka vastates kolleeg Valge küsimusele olite ääretult kidakeelne selle teema avamisel, tõdedes ainult, et välisüliõpilaste arv siin on kahanenud. Ütleme, et 2022 oli seoses sõjaga hästi erakorraline aasta, aga ka 2023. aastal, eelmisel aastal, ületas välismaalaste sisseränne saldona ligi 14 000‑ga väljarännet. See oli suurem, kui oli sündimus 2023. aastal. Kui me vaatame 2021. aasta rahvaloenduse andmeid, siis näeme, et eesti emakeelega inimesi oli juba siis Tallinnas ehk Eesti pealinnas vähem kui muukeelseid ja see nii-öelda lõhe on järsult kasvanud. Teie kui siseministri seisukoht nii julgeoleku seisukohalt kui ka Eesti kui rahvusriigi jätkusuutlikkuse seisukohalt – avage seda palun. Oma sõnavõtus "Eesti 2035" te seda nii oluliseks teemaks ei pidanud, et seda märkida ja sellel pikemalt peatuda.

Aitäh teile! Jaa, ma sellest rääkisin, kahjuks ei saanud ajapuuduse tõttu nii palju rääkida. Aga migratsioon on väga oluline teema, selles ei ole küsimust, ja migratsiooniga me Siseministeeriumi haldusalas tegeleme. Osaliselt ma mainisin, et mis puudutab seaduslikku rännet, mis on tööränne või õpiränne, siis seal on olukord pigem selline, et me julgeolekuvaatest ei anna päris paljudele inimestele võimalust Eestisse tööle või õppima tulla. See on kindlasti läinud oluliselt karmimaks, kui see oli, ma ei tea, näiteks aastatel 2019, 2020, 2021. See on nüüd niimoodi. Mis puudutab ebaseaduslikku rännet, siis selle teemaga me tegeleme samuti ja võtame seda väga tõsiselt. Mis puudutab piiri ja piiripunktides toimuvat, siis ma olen seda siin korduvalt kirjeldanud. Lisaks politseiametnikele on piiripunktis ka näiteks kaitsepolitseiametnikud. Osa inimesi ei läbi mitte ainult ühte piirikontrolli, vaid kaks, mõni läbib kolm nii-öelda etappi selles piiripunktis, vastavalt sellele, milline on nende puhul kas ohuhinnang või millised probleemid nendega kaasnevad. Me saame rääkida päris paljudest inimestest, kelle me oleme tagasi saatnud, kui nad on näiteks väitnud, et nad on Ukrainast või Ukraina sõjapõgenikud või et nad soovivad sõja eest ära tulla, sest me oleme tuvastanud, meil on olnud kahtlus ja oleme tuvastanud, et need inimesed ei räägi tõtt. Aga vastupidi teile räägivad organisatsioonid, mis tegelevad inimõiguste ja pagulasküsimustega, et me liiga palju saadame [inimesi] piiri pealt tagasi [pärast] meiega nii-öelda suhtlemist. Selles mõttes me võtame seda tõsiselt. Tõsiselt võtame ka ränderünde võimalikku tekkimist. Me oleme Kaitseministeeriumiga kokku leppinud, et me hakkame arendama kriisireservi Politsei‑ ja Piirivalveameti juurde. Lisaks kõigele muule, Kaitseliidu kaasamise võimalustele, mis on planeeritud, ja tänastele abipolitseinikele kavatsetakse ka endisi politseitöötajaid kriisireservis vabatahtlikuna kasutada. Ka 1000 mehe ja naise, kes on reservajateenijad, kaasamist me oleme planeerinud. Kaitsevägi kutsub nad kordusõppusele, ja siis saab Politsei‑ ja Piirivalveamet neid koolitada. Eelmisel laupäeval või tegelikult terve eelmise nädala toimus selline õppus, kus PPA sai kogemuse nende isikute kasutamisel. See väljaõpe oli – ma käisin seda vaatamas – väga muljet avaldav. Nursipalus seda ränderünnet imiteeriti, veekahurid töötasid, kilbid, kiivrid ja kõik muu olid inimestele välja jagatud ja väga hästi see möll seal käis. Eesmärk on jõuda 1000 inimeseni. See on natukene seotud riigieelarve ja riigi eelarvestrateegiaga, mis veel lõplikult lukku pole löödud. Kriisireserv kindlasti seal üks osa olema saab. See puudutab ränderündeks valmistumist, see on seotud immigratsiooniga. Me oleme näinud, et väga palju on see puudutanud Poolat, tegelikult ka Lätit ja Leedut ja natukene Soomet. Loomulikult, kaitsepolitsei tegevus ei ole muutunud alates sellest hetkest, kui hakkas tulema palju Ukraina põgenikke Eesti poole. Aga kaitsepolitseile eraldati juba paar aastat tagasi need vahendid, et oluliselt rohkem kontrollida Eestisse tulnud sõjapõgenikke. Kaitsepolitsei töö ei lõpe siis, kui neid inimesi enam juurde ei tule, vaid kaitsepolitseile tuleb pigem tööd kogu aeg juurde. See, et üks kord on inimene üle vaadatud, ei tähenda, et siis on kõik lõpuni korras, vaid seda [ülevaatust] tehakse pidevalt. Mina julgeksin öelda, et me rändeküsimustega tegeleme. Ja mis puudutab ülejäänud rännet, mitte põgenikke, vaid tööalast või seaduslikku rännet, siis see on ikka käinud seaduste järgi. Keegi vahepeal neid seadusi muutnud ei ole. Seadused olid samad siis, kui valitsuses oli Isamaa ja olid kõik teised, EKRE ja kõik teised erakonnad, kes vahepeal valitsuses on olnud. Nende alusel kõik toimub.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! See diskussioon rände üle kisub siin huvitavaks. Te ütlesite siin ka kolleegidele, et te ei toeta massiimmigratsiooni. Tervitan seda väljaütlemist. Samas, massiimmigratsioon on otseselt seotud rändega, millest te just rääkisite, nii sise‑ kui ka välisrändega. Siseränne on seotud regionaalpoliitikaga, mis on teile väga armas teema. Kõik see kokku, nii ränne kui ka sünnid-surmad ja rahvastikuregistri pidamine, on seotud rahvastikupoliitikaga, millega [tegelemine] pandi Kaja Kallase kolmandas valitsuses lihtsalt kinni. Ega asjata ei olnud ka esimese rahvastikuministri Peeter Oleski [ametikoht] just rände‑ ja rahvastikuregistri pidamise tõttu Siseministeeriumis. Samamoodi jätkas seda [tegevust] Paul-Eerik Rummo, hiljem jätkasin mina. Ma küsingi, et kui te tajute neid massiimmigratsiooniga seotud ohte, siis mida te teete selle rahvastikukriisi küsimusega. Kuidas me saame siia rahvast juurde, kui te massiimmigratsiooni ei toeta, aga ettevõtted on hädas? Mõne aasta pärast me hakkame nägema, et võib-olla ka koolipidajad on hädas ja me oleme ka regionaalpoliitiliselt siseturvalisusega seotud hädades.

Aitäh!

Aitäh teile! Üldiselt on elanikkonna vananemise jaoks, kui me tahame säilitada töötajate arvu siin riigis samal tasemel, mis ta oli kümme aastat tagasi ja on praegu, kaks suurt lahendust. Üks lahendus on see, et me teeme oluliselt targemat tööd, loome rohkem lisandväärtust ja meil on nii-öelda riigi ülevalpidamiseks vähemalt majanduslikult raha rohkem ka väiksema töötajate arvu korral. Teine [võimalus] on see, et me avame võimalikult palju uksi ja inimesed tulevad siia tööd tegema. See teine [võimalus], mis puudutab suurt immigratsiooni, nagu me oleme näinud Euroopas, ei toimi. Loogika on ju väga lihtne: meil on praegu probleem, et inimesed saavad vanaks ja me peame neile pensioni maksma, aga kuna tööealisi inimesi on vähem, siis me ei saa seda teha, aga kui siia tulevad tööle immigrandid, siis ka nemad saavad vanaks ja neile tuleb ju ka pensioni maksta. Ehk see oleks ainult probleemi edasilükkamine. Ehk riigi majanduse toimimise küsimust suure immigratsiooniga kindlasti ei lahenda. Seda meelt on olnud sotsiaaldemokraadid alates sellest [ajast], kui Eiki Nestor siin saalis oli. Ma mäletan, et ta on meile erakonnas väga pikalt rääkinud, et niimoodi me majanduse probleeme ei lahenda. Seda, mida me omalt poolt teeme julgeoleku heaks, ma kirjeldasin, ma ei hakka uuesti üle käima kõike, mis seda puudutab. Ettevõtjate murede kohta ütlen, et meil on valitsuse koalitsioonilepingus olemas kokkulepe, et me toome laua taha ettevõtjad, tööandjad ja töötajad ehk ametiühingud, ja üheskoos vaadatakse, milline peaks olema see tööjõud, kes on need, kes siia peaks tulla saama. Me räägime seal põhimõtteliselt inseneridest. See loogika on selline, et [see ei toimu] mitte kellelegi sisetunde pealt, vaid OSKA raportite põhjal, selle põhjal, kas selles sektoris toimub eksporti ehk kas seal luuakse Eestisse jõukust juurde. Seal oli kolmas tingimus veel. Miks on minu arvates oluline, kui me tööjõust räägime, et seal laua taga on ettevõtjad? Sellepärast et nemad tunnevad kõige paremini, kus sektoris see probleem päriselt on. Riik ei peaks seda lihtsalt pimesi otsustama. Teistpidi, miks on oluline, et seal on ametiühingud? Ametiühingud hoiavad ära selle, et kellelegi hakataks kuidagimoodi liiga madalat palka maksma – muidugi me paneme sinna nagunii kirja miinimumi, millest allapoole ei tohi [palk jääda] –, ja hoiavad ära selle, et Eesti töötajaid kuidagi kõrvale lükataks. See on see tööjõuloogika. Ma arvan, et sellisest sümbioosist ja koostööst majandus kindlasti võidab. Mis puudutab seda, kuidas [rohkem lapsi] sündida võiks, siis neid küsimusi valitsus ikkagi arutab, kuigi seda fookust praegu eraldi struktuuris tõesti ei ole. Mina saan rääkida selle debati koha pealt. Meil on võib-olla paljudel erinevad nägemused selle kohta. Üks asi on kindlasti see, et toetused lastele on olulised, aga sündimust Eestis mõjutab ikka väga palju – nii nagu sotsiaalteadlased ütlevad, ja teadlasi oleks mõistlik kuulata – naiste turvatunne. Need on tööküsimused, need on need küsimused, et kui sa oled lapsed sünnitanud ja pärast tööle lähed, kas sa saad siis sama palka, mida saavad mehed, kes olid vahepeal tööl, või jätkad oluliselt madalama palgaga. Hinnad on ju vahepeal suure tõenäosusega tõusnud. Kui me neid küsimusi ära ei lahenda, siis turvatunne on madal ja on jälle küsimus, et miks ma peaksin [lapsepuhkusele] minema, kui ma tulevikus näiteks pensionist kaotan. Turvatunde küsimus on ka see, milline on naise võimalus karjääri teha. Kindlasti ka küsimus sellest, kas teenusena on meil lasteaiad kättesaadavad ja kas teenusena on huviharidus kättesaadav. Kõik need asjad väga palju mõjutavadki seda, kui palju lapsi saadakse. Neid küsimusi valitsus debateerib [omavahel], avalikkusega, opositsiooni ja Riigikoguga, kõigiga, ka koalitsiooniga. Ka nendel teemadel me pingutame. Siseministeerium lasteaiakohtadega nii palju ei tegele, nii et detailides ma teile seda avada ei oska, tööküsimustega me ka kahjuks [ei tegele]. Aga ma ütlen, et need on olulised asjad, mis lõpuks mõjutavad kogu Eesti rahvast.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea siseminister, tänan hea ettekande eest. Mind huvitab idapiir, millega ma olin omal ajal piiriläbirääkimiste kontekstis väga tihedalt seotud. Vaatame maismaapiiri, mis ei ole ikka veel valmis. Tänavu 20. augustil tähistasime 33 aasta möödumist Eesti iseseisvuse taastamisest. Kaua tehtud kaunikene: millal saab ükskord šampusepudeli avada selleks puhuks, et maismaapiir Venemaa [ja Eesti vahel] Kagu-Eestis on lõplikult valmis saanud? Liigume põhja poole, Narva jõele. Seal on Venemaa varastanud, võiks öelda, Eesti paigaldatud poid. Nüüd on jõel selline, kuidas öelda, tinglik piir, selline mõtteline piirjoon, keegi seda ei näe, kuigi mõni teab, kus see on. Mida teeb Siseministeerium, täpsemalt, mida teevad politsei ja Päästeamet selleks, et inimesed ei satuks kogemata üle selle mõttelise joone Vene poolele ja Vene poolelt Eestisse? Me teame, et Venemaa on väga aldis provokatsioone korraldama.

Aitäh! Kõigepealt piiri valmimisest 2025. aasta lõpuks. Maismaapiir saab selles osas, mis lubatud on, valmis. Sinna lisanduvad nüüd see Saatse saabas ja mõned muud asjad, mida varasemalt ei arvatud maismaapiiri osaks. Need ei saa 2025. aasta lõpuks kahjuks valmis, aga nendega me alustame tööd või Saatse saapa puhul oleme juba osaliselt alustanud, tööd käivad, aga need võtavad rohkem aega. Nii see läheb. Lihtsalt etteruttavalt olgu öeldud, et kui meil õnnestub saada Euroopa Liidu vahendeid või kokku leppida, et riigieelarvest need rahalised vahendid piiritaristu väljaehitamiseks lähevad, siis mingeid tegevusi lisandub. Meil küll piir ja piiritara koos tehnoloogiaga saavad valmis, aga siis hakkavad kohe pihta sellised küsimused, et osa tehnoloogiast on juba ammu paigaldatud ja oleks mõistlik panna sinna uued kaamerad, uued andurid, oleks vaja neid uuendada. Küsimus on selles, et mõistlik oleks kogu seda sidevõrku dubleerida, juhuks kui keegi olemasolevat võrku peaks rikkuma. Siis on küsimus piirile liikumise teedest. Me teame, et piiritara ju üheski riigis mitte kedagi kinni ei pea, vaid lihtsalt aeglustab tempot. Mida kiiremini saab reageerida [ja jõuda] sellesse kohta, kus üle tullakse, seda kiiremini need isikud tabatakse. Nii et see liikumisteede osa on siin ka. Issand jumal, mis see küsimuse teine pool oli? (Hääl saalist.) Jaa, Narva jõgi, vabandust! Mis puudutab Narva jõge, siis seda suhtlust Venemaaga peab praegu Välisministeerium. Siiamaani pole see suhtlus tulemust andnud. Venemaa ettepanek on, et ratifitseerime piirilepingu ära ja siis saab kõik selle järgi paika panna. Seda me ju praegu ei hakka tegema. Tõesti, fakt on see, et ebaseaduslike piiriületuste arv on sealkandis vee peal suurenenud. Need pole küll [ulatunud] nii-öelda väga sügavale Venemaa poole peale, aga jah, see on nüüd selle kaasa toonud, et neid poisid seal ei ole. Peagi saabub sügis ja tuleb jäätuleku aeg, mis tähendab, et neid poisid seal sel perioodil ei ole ja liikumine on oluliselt väiksem seal jõel sel ajal. Ehk sellel aastal suure tõenäosusega midagi ei juhtu, aga järgmisel aastal me oleme valmis selleks, et viimase kokkuleppe järgi Venemaaga, kui me ütlesime, kus need poid peaks asuma, me saame ikka need poid sinna tagasi panna. Küsimus on selles, et jõesäng ajas muutub ja me ei tea, kas me vana kokkuleppe järgi [tegutsedes] paigutame need poid liiga Venemaa poole peale või enda poole peale. Aga kui Venemaa ei ole nõus uusi mõõtmisi tegema, siis Venemaa poolt kinnitatud piirid on olemas, mõõtmised on kunagi tehtud ning nende järgi on võimalik need poid tagasi panna. Suure tõenäosusega võib juhtuda, et me seda järgmisel aastal ka teeme.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! Sotsidele meeldib rääkida vaeste ja väetite aitamisest. Samal ajal me mõtleme siin käibemaksu tõstmisele, nende tulumaksust, kes vähem teenivad, ja nii edasi. Teod ja sõnad ei lähe kokku. Täna te tõite jälle selle astmelise tulumaksu teema mängu. Otseselt see ettekande sisuga ei haaku, aga kuna te ise sellest rääkisite, siis on hea võimalus nüüd selle kohta küsida. Taas te püüate avalikkust eksitada, rääkides sellest, et 10% käes on 59% varadest, pannes sellise klassivihanarratiivi mõnes mõttes üles. Ülejäänud 90% toimetab siis selle 41% sees. Ärge püüdke siin jätta muljet, et see astmeline tulumaks tabab seda 10%, tegelikult te tahate ikka hakata riisuma alt kuni üles välja, ja kui pärast küsitakse, et kuhu raha läheb, siis [öeldakse, et] raha läheb igale poole, või teie kolleegist rahandusminister ütleb, et kes küsib, see on riigireetur. Kas te tõsiselt mõtlete, et peaks inimestele veel makse juurde panema?

Aitäh teile! Mina arvan, et Eesti maksusüsteem tuleks korda teha ja kaasajastada. See loogika, mille järgi see üles ehitatud on, ei teeni kuidagi Eesti majanduse ega Eesti ühiskonna huve. Sinna hulka käib kindlasti see, et käibemaks on minu arvates liiga kõrge juba täna ja tegelikult me seda hea meelega ei tõstaks. Aga vaadake, mina saan aru, et teie nimetate ennast ka pigem parempoolseks kui vasakpoolseks. Eesti rahvas on valinud Riigikogu koosseisu, kus, võiks öelda, 81 saadikut on pigem parempoolsed ja vasakpoolseid on 20. Te saate aru, et teid on nagu raske veenda. Pigem tahaksite teie, nagu parempoolsed tavaliselt, toetada jõukamat osa ühiskonnast. Hoolimata sellest retoorikast, mis EKRE‑l on, parempoolne maailmavaade – kui see ei ole vasakpoolne, siis ta on parempoolne või tsentristlik, ma saan aru, et vasak[poolset maailmavaadet] teil ei ole, selle te välistate – tähendab seda, et te pigem ikka toetate ise ka vähemalt tegudes kui mitte sõnades seda, et jõukamaid rohkem hoida. Aga astmelise tulumaksu poole me liigume. Arvestades seda, mis seis on riigi rahandusega, siis kui me nüüd selle eelarve ära teeme, siis ega [riigi rahandus] korda ei saa. Vabandust, korda ta võib mõnes mõttes saada, aga tasakaalu [eelarve] ei saa, tasakaalust me oleme veel umbes 1,2 miljardi kaugusel. Arvestades neid vajadusi, arvestades julgeolekuvajadusi, arvestades tervishoiukuludes või tervishoius valitsevat miinust, mis on ligi 200 miljonit, mida me praegu Tervisekassa reservidest katma hakkame, on ilmselge, et pärast valimisi tuleb neid küsimusi kuidagi lahendada. Arvestades ka seda, et maksuküür selleks ajaks ära kaob, on kõige lihtsam ja loogilisem eelarvelahendus – see on küll minu vaade, aga ma olen inimestega rääkinud ja neid kuulanud ning vaadanud uuringuid [ja tean,] et 70% Eesti elanikest toetab astmelist tulumaksu –, kõige lihtsam ja mõistlikum lahendus on lõpuks see astmeline tulumaks ära teha. Astmeline tulumaks ei pea tähendama väga palju astmeid. Võib vabalt teha ka ühe astme ehk siis … (Hääl saalist.) Jaa, võib teha niimoodi, et kui te teenite näiteks 7000 eurot kuus, siis te maksate näiteks 10% rohkem. Ma praegu täiesti suvaliselt ütlesin. Eks seda tuleb arvutada, mismoodi [on õige]. Selles mõttes on teil õigus, et see näide, mis ma tõin, ei puudutanud ju nii-öelda palgaraha, vaid puudutas varade jaotumist. Eesti Pank on hinnanud sellisena, et 10%‑le Eesti elanikest kuulub 59% varadest, mis on Euroopa üks suuremaid ebavõrdsusi, üks suurimaid ebavõrdseid jagunemisi. Ma arvan, et küsimus on, kas see finantsvara ja kinnisvara, millest me räägime ja mis on selle 10% käes, peaks sellest debatist välja jääma või mitte. Ma arvan, et ei pea. Kui me räägime sellest, kas tõsta maksukoormust tavalise inimese jaoks või ühiskonna rikkama osa jaoks, siis kindlasti ühiskonna rikkama osa jaoks. See ei mõju majandusele nii negatiivselt kui Eesti keskklassi ja ühiskonna nõrgema osa maksustamine. See on see, mille nimel vähemalt sotsiaaldemokraadid tegutsevad ja mida toetavad. Ma tean, et siin saalis sellel praegu väga suurt toetust võib-olla ei ole, aga pärast järgmisi valimisi, ma loodan, võiks see tekkida. Ei siseturvalisuse valdkonda ega julgeolekusse panustamine arvatavasti kolme-nelja aasta pärast kuidagi nagu vähemaks pole kahjuks jäänud, seda kõike me peame tegema. Laenu me võime ka võtta, kui meil on võimalik seda tagasi maksta. Aga lõppkokkuvõttes tähendab see ikka tulude poolt. Nii et oma õiglase panuse võiksid rikkamad inimesed [anda]. Kusjuures ma pean ütlema, et me oleme selline suhteliselt erandlik riik läänemaailma riikide seas, et me seda õiglast panust ei oota. Nagu ütlevad majandusteadlased ja nagu saab ka IMF‑i või OECD kirjutistest lugeda: mida suurem on ühiskonnas ebavõrdsus, seda väiksem on majanduskasv.

Aitäh! Ma jagan igati kolleeg Epleri märkust või seisukohta, et kui minister on rääkinud millestki, mis ei ole otse teemaga seotud, siis võib selle kohta kindlasti ka küsida. Küll aga on tõepoolest palve jääda rohkem selle raamesse, mis on siseministri valdkond. Aga veel kord: ma ei mõista seda hukka. Kui minister on rääkinud mingil muul teemal, siis on Riigikogu liikmetel kindlasti ka õigus lisaküsimusi [küsida] või kommentaare anda. Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Seda on iseenesest huvitav kuulata, kuidas te arutlete niimoodi loominguliselt ja rahulikult, ja kuidas öelda, lasete mõttel lennata, kellelt ja kui palju võiks vara ära võtta. Tavaliselt me oleme harjunud selliseid arutelusid kuulma kuritegelike organisatsioonide esindajate poolt, kes võtaks sealt või võtaks teiselt või kolmandalt. Aga huvitav, et sotsiaaldemokraatide puhul on nii, et kui pannakse pintsak [selga] ja lips [ette], siis võib rääkida sisuliselt täpselt sama juttu, ilma et meil tekiks selline kujutlus, et kuulge, see on ju kuritegeliku organisatsiooni käitumismuster. Sellega seondub see, mille kohta ma oleksin teie käest küsinud, kust need piirid teie arvates lähevad. Kust maalt saab öelda, et tegemist oli kuritegeliku mõttelaadiga, et arutleme, kellelt kui palju mingi karistuse ähvardusel ära võtta, ja kust maalt on see normaalse poliitilise arutelu objekt? Algne küsimus, mida ma mõtlesin tegelikult küsida, oleks puudutanud seda, milliseid garantiisid te pakute nendele noortele inimestele, kes kaaluvad politseinikuks saamist. Me teame, et mõne aasta eest löödi paljud minema, kuna nad ei olnud nõus süstima endale neid aineid, mille süstimist nõuti. Kas tulevastele politseinikele te selles asjas mingeid garantiisid pakute või ei paku?

Aitäh! Ma korra täpsustan: kas see lõpp oli küsimus? (Hääl saalist.) Selge! Selge! Ma saan öelda, nii-öelda tagurpidi tagasi tulles nende teemade juurde, et uusi garantiisid praegu politseiametnikele minu teada loomisel ei ole. Võib-olla [sellega tegeldakse], PPA tegeleb asjadega, mida ka siseminister ei tea, selles mõttes, et need on nii-öelda töösuhte detailid. Ma kõike ei oska esile tuua. See, mis kindlasti inimesi mõjutab, on palk. Ma ütlen niimoodi, et tänaste eelarvekõneluste pealt võib peaaegu sada protsenti kindel olla, et 2026. aastal need palgatõusud tulevad. Kui suured ja millised, seda me saame teada 2026. aasta eelarvet tehes. Ma täna seda täpselt ei saa öelda, aga suure tõenäosusega need tulevad. Ma ei oskagi sellele küsimusele kuidagi teistmoodi vastata. Ma saan öelda, et garantiisid ministri tasemel ei ole arutatud. (Hääl saalist.) Garantii vaktsineerimise kohta – mina isiklikult ei tegele selle seadusloomega, mis puudutab kohustusi või mittekohustusi ja kõike seda. Kui politsei on millegi vastu eksinud, siis politsei peab seda kindlasti tunnistama. Kui ta tunnistab, siis ma loodan, et ta oma eksimust kunagi kordama ei hakka. Ja kui politsei pole millegi vastu eksinud, siis ta ei ole. Ma korra lihtsalt kommenteerin teie küsimuse alguspoolt. Ei, sotsiaaldemokraatide mingisugune õnnis nägemus ei ole see, et [kogume] võimalikult palju makse. Ei, seda ei ole. See ei ole meie eluunistus. Meie erakond on olemas sellepärast, et ebaõiglust ja ebavõrdsust oleks ühiskonnas võimalikult vähe. See on selle erakonna mõte. Mis puudutab maksustamist, siis kui meil ei ole mitte see küsimus, kas maksustada, vaid keda maksustada, ja kui meil siin lühikeses debatis vaidlustatakse seda, et jõukaid inimesi rohkem maksustada, siis ma saan aru nii, et maksustame siis keskklassi. Kui kuskilt on maksuraha vaja võtta, siis seda minu hinnangul tuleb võtta nendelt, kes on rikkamad. Seda sellepärast, et neil on võimalik panustada ja nende elukvaliteet ei lähe [sellest] halvemaks. Ma ei tea, kas keegi siin saalis väidab kuidagi vastu, aga mina väidan, et kui inimene, kelle kuusissetulek on 5000 eurot ja rohkem, maksab iga kuu 200 eurot rohkem maksu, siis minu arvates tema elukvaliteet sellest halvemaks ei lähe. Minu arvates ei lähe. Võib-olla on Riigikogu liikmeid, kes tunnevad, et 200 euro rohkem maksmine kuidagi halvendab nende elu, aga minu arvates ei halvenda. Aga kui inimene, kes teenib miinimumpalka või 900 eurot kuus, peab maksma 50 eurot või 40 eurot kuus rohkem maksu, siis see tema sissetulekut kindlasti mõjutab. Ehk maksusüsteemis on erinevaid valikuid, ja muideks, [astmeline tulumaks] kehtib enamikus Euroopa riikides ja Ameerika Ühendriikides, võib-olla erandid on tõesti Venemaa ja Ladina-Ameerika riigid, aga tõesti enamus nendest … (Hääl saalist.) Vabandust, vist isegi Venemaa kehtestas astmelise tulumaksu, kui ma õigesti mäletan, isegi Venemaal ei ole enam astmelise tulumaksu erandit. Aga Venemaa ei ole hea näide, ma arvan, üldse väga paljudes asjades. Kui me räägime enamikust Euroopa riikidest, siis rikkamat osa ühiskonnast maksustatakse kõrgemalt. Seda sellepärast, et keskmist või vaesemat osa kõrgemalt maksustades saame me kaasa probleemid, aga eelarvesse raha juurde ei tule.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et siin on tekkinud astmelise tulumaksu üle eraldi vaidlus. Ma ütlen kohe protokolli huvides ära, et mina ei toeta astmelist tulumaksu ja samuti puudub mul kuritegelike organisatsioonide mõttelaadi tunnetuse kogemus. Aga ma lugesin teie etteantud materjali läbi. Suur tänu! Teil on väga suur valdkond. Ma tahtsin küsida kohalike omavalitsuste võimestamise kohta lõimumis‑, sealhulgas kohanemisteenuste arendamisel. See on väga lai määratlus. Endise omavalitsusjuhina sooviksin teada, mida ministeerium või valitsus selle all silmas pidas, kui sa oskad seda öelda. See on küll Kultuuriministeeriumi vastutada, aga võib-olla sa midagi oskad öelda.

Ma nüüd pean ütlema, et seda detaili ma ei oska kahjuks avada, aga teeme niimoodi, et ma siis vastan sellele kirjalikult. Selle vastuse kindlasti saab. Ma saan öelda seda, mille eest otseselt Siseministeeriumi haldusala vastutab. Mis puudutab kriisideks valmistumist, siis Päästeamet on käesoleval aastal saanud rohkem ressursse omavalitsuste koolitamiseks ja nendega tegelemiseks ning järgmisel aastal tuleb neid ressursse juurde, pluss see, mida ma kirjeldasin, eesmärk, et me saame Päästeametisse eraldi inimesed, kes ainult omavalitsuste küsimustega tegelevad. Ütleme nii, et nii palju kui on võimalik olnud, me omavalitsusi toetame, sest ka väga suur osa kriisideks valmistumisest on elanike koolitamine ja ettevalmistamine selleks. Kui me paneme siia kõrvale, ma ei tea, rahalised vahendid, kõrvutame, kas me suuname ressursi omavalitsuse arendamiseks ja toetamiseks või teeme selle raha eest mõned koolitused, siis hetkel – ma just täna seda arutasin – on niimoodi, et teatud juhtudel on mõttekam omavalitsust toetada. Lihtsalt omavalitsuste võimekuse kasvades suudavad nad oluliselt rohkemate inimestega tegeleda, nii et selle efekti me sealt kindlasti paremini saame. Aga ma selle vastuse annan kirjalikult.

Ma korra testin, kas Rain Epleril on protseduuriline küsimus või on see varjatud sõnavõtt. Palun, Rain Epler!

Jaa, aitäh! Loomulikult protseduuriline. Paraku tõstatus see seoses selle mõttega, mille minister välja käis. Minister viskas õhku sellise retoorilise mõtteavalduse, et ta usub, et siin saalis ei ole keegi vastu, kui 5000 eurot teenivatelt inimestelt 200 eurot ära võtta. Ma arvan, et ta usk on nõrkadel jalgadel. Kolleeg Timpson juba kinnitas, et tema kindlasti sellega nõus ei ole. Ma tahaksin omalt poolt ära markeerida, et ma arvan, et siin saalis suur enamus ei ole sellega nõus. Läänemets proovis kurvalt mängida seda ainsat opositsiooni, kes võitleb vaeste ja väetite eest. Aga ma tuletaks meelde, et sotsid ise praegu jõuliselt kehtestavad regressiivseid makse, mis löövad just vaesemat elanikkonnakihti, ja sellesama astmelise tulumaksu plaaniga, räägitakse, võetakse 200 eurot 5000 eurot teenivatelt, aga siis, kui [see seadusena] jõustatakse, tuleb välja, et ka 1000 eurot teenivad [inimesed] peavad hakkama 100 või 200 eurot rohkem maksma. Aga põhiliselt ma tahtsin jah markeerida ära selle, et tema usk on nõrkadel jalgadel. See on oluline stenogrammis fikseerida.

Aitäh! Ka mina ei eksinud oma kahtluses, et see ei olnud protseduuriline küsimus. Tegemist oli ikkagi varjatud sõnavõtuga, vaatamata sellele, et alguses püüti väita vastupidist. Aga nii juhtub vahel. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu meelest puudus teie vastuses Lihula monumendi kohta absoluutselt igasugune loogika. Te ütlesite, et sellel monumendil pole isegi omanikku. See on täisabsurd jutt, sest tegemist on menetluslikus mõttes asitõendiga. Kui te olete tuvastanud autojuhi, siis te teate kindlasti, kus see autojuht selle kivi peale võttis ja kes selle kivi valmistas, kui see tehti, ja nii edasi, ka seda, kelle käest korraldus tuli. Minu väidet kinnitab ka see, et käesoleva aasta septembris, 24. septembril ja 30. septembril, on kutsutud kaks isikut – mitte tunnistajana, vaid menetlusaluse isikuna – Pärnu politseisse väärteoasjas ülekuulamisele. Miks te praegu siin saalis sellist põhimõtteliselt ebaõiget juttu ajate?

Aitäh! Teie oletus ei vasta tõele. Kedagi pole üle kuulatud ja politsei põhjendas, miks ta seda ei tee. Täpselt niimoodi on. Ma ei tea, ma täna päeval seda üle ei kontrollinud, aga fakt on see, et politsei on kõigilt, kes võiks olla kuidagi asjasse puutunud, nii-öelda asjaosalistelt, lihtsalt küsinud ja keegi ei ole öelnud, et ta kuidagi selle kiviga seotud oleks. Siiamaani pole tuvastatud ühtegi isikut, kes ütleks, et tema on selle kivi omanik või oleks selle tellinud. (Hääl saalist.) Ei panda vangi inimest, ei panda vangi, niisama ei pane Eestis keegi kedagi vangi, ja ka selle juhtumi põhjal pole mõtet kedagi vangi panna, sest tegemist oli ennetava tegevusega.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ütlesite enne sellise ilusa lause, et politsei ülesanne on tagada, et ühiskonnas ei tekiks uusi konflikte. Väga õige! Aga viimased liberaalide valitsused, nende juhitud valitsused on käitunud oma tegudes täpselt risti vastupidi. Meenutame kas või koroonaterrori aega, kui rahumeelsete inimeste vastu läksid täisrelvastuses eriüksuslased. Nüüd siis Lihula monument, mis eemaldati ettekäändega, et see võib [kujutada endast] ohtu. Te tekitate kunstlikult ise neid konflikte ühiskonnas juurde. Samal ajal ju punasõdur seisab ja teie enda valitsuse liige käib iga aasta 9. mail sinna nelgikesi viimas. Te ise tekitate [konflikte] juurde. Pluss veel see, et viimasel ajal te oletegi teinud politseist ja Kaitsepolitseiametist oma poliitilise tööriista, kes viivadki ellu teie poliitilisi käske. See on sõnulseletamatult halb. Minu küsimus on see, et nüüd on Eestis käitutud vastupidi põhiseadusele. Venemaa moodi on valitsetud, meil enam võimude lahusust ei ole.

Aitäh!

Kuhu on teie ajal kadunud see Eesti palju kiidetud õigusriik?

Aitäh! Eesti on jätkuvalt õigusriik ja poliitilisi tellimusi ei tohi ellu viia, välja arvatud asjad, mis on seotud eelarvega, investeeringutega ja seaduste täitmisega, mis on ka ju poliitilised otsused. Millegi rohkemaga politsei ei tegele. Võin teile kinnitada, et see süüdistus ei pea paika, minu vaatest kindlasti mitte. Mis puudutab politsei tegevust, siis me oleme praegu rääkinud Lihula sambast. Ma võin näiteks tuua, et mis puudutab neid meeleavaldusi, mis on seotud Palestiina toetamisega, siis loomulikult järgitakse ohuhinnanguid ja kõike muud. Aga kui seal on olnud ülereageerimist, siis kinnitan teile, et siseminister on neil teemadel politseiga rääkinud. Ülereageerimist – vahet ei ole, kas see on koroona, inimõiguste või millegi muuga seotud – ei tohi olla ja seda me [jälgime]. Ma ütlen teile ausalt, et lõpuks tegeleb nende küsimustega, ma ei tea, näiteks meeleavalduste puhul millelegi reageerimisega, tavaline politseiametnik, kes ei pruugi alati olla nii kogenud kui näiteks teie siin saalis või keegi kõrgemal ametikohal olevatest politseitöötajatest, et ta suudaks väga kiiresti igas olukorras anda kõige [õigemaid] hinnanguid ja teha analüüse. Ta annab oma parima. Aga mõnikord muretsetakse üle ja sellesama ülemuretsemise tõttu püütakse midagi ennetada. Kui lõpuks on üle pingutatud, siis seda tunnistatakse ja sellest tehakse järeldusi. Sellest me oleme rääkinud. Ma arvan, et ka selle Lihula kivi, kui seal ei ole mingit küsimust, mis puudutab sümboolikat, politsei kindlasti tagastab ja ütleb oma järeldused ka sinna juurde. Nii on olnud vähemalt seni, kuni mina olen minister olnud, ja ma loodan, et nii on ka edaspidi.

Evelin Poolamets, palun! (Kalle Grünthal kohalt: "Vabandage, mul on protseduuriline!") Jaa, sa saad, Kalle, [küsida], aga võtame need küsimused ära. Ma annan sulle, kui … (Kalle Grünthal kohalt: "Jaa, aga ta räägib iseendale vastu. Ma tahtsin hinnangut saada sellele".) Jaa, aga see ei ole debatt ja mina ei saa anda hinnanguid ministri ega Riigikogu liikme seisukohtadele. Lõpus saad [sõna]. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teie haldusalas valmis biomeetrilise identifitseerimissüsteemi andmekogu ABIS. Kui me viimase aja uudiseid loeme, siis saame pidevalt teada, et on rünnatud servereid, ametiasutuste leheküljed on maas. Kevadel oli üks suurem juhtum, kui varastati ettevõtete kliendiandmebaasis olnud 700 000 isikukoodi ja üle 400 000 e‑maili. Mida on tehtud selleks, et hoida inimeste isikuandmeid? Millised ettevaatusabinõud on võetud kasutusele, kuidas on tõstetud teadlikkust, et ära hoida sellised lekked ja kõik nendega kaasnev?

Aitäh! Detaile, detailseid samme, mis on arvatavasti väga spetsiifilised, tehnoloogiliselt spetsiifilised ja võib-olla koodikirjutamise mõttes spetsiifilised, ma ei oska öelda. Selles ma pädev ei ole. Mis puudutab üldist tegevust, siis selliste infosüsteemidega tegeleb Siseministeeriumi haldusalas SMIT, mis on meie haldusala IT-asutus. Kuna Kaitsepolitseiamet, mis riigisiseselt annab nõu või püüab ennetada või avastada [probleeme] või otsib neid pahalasi, kes neid küberründeid teevad, asub Siseministeeriumi haldusalas, siis ma olen suhteliselt veendunud, et Siseministeeriumi haldusalas need mured, mis tavaliselt andmebaaside ja IT‑süsteemide ja nende turvalisusega kaasnevad, on oluliselt paremini teadvustatud kui kuskil mujal Eestis, ka paremini kui mõnel eraettevõtjal. Kaitsepolitseiamet sellesama IT‑asutusega päris palju ka suhtleb, ühtepidi tellib sealt teenuseid või annab sisendit nende teenuste jaoks, mida osutatakse Kaitsepolitseiametile, ja teistpidi on alates Siseministeeriumi juhtkonna koosolekutest meil ministeeriumis minu arvates väga hästi korraldatud see, võrreldes teiste ministeeriumidega, et kõigil juhtkonna koosolekutel, kus arutatakse olulisi valdkonna teemasid, osalevad kõik asutuste juhid, alates sellest [tasandist] on [asutused] esindatud, lõpetades loomulikult ametnike töö tasandiga. Aga Siseministeeriumi haldusalas võetakse neid küsimusi tõsiselt. Ma ütleksin niimoodi, et kus mujal siis veel kui mitte selles ministeeriumis ja nendes asutustes, kes sellesama küsimuse, ma ei tea, hübriidrünnakutega, Eesti-põhiste rünnakutega ning Eesti kaitse ja turvalisuse küsimustega tegelevad.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kümned tuhanded Eesti mehed, olude tõttu Saksa mundris, võitlesid kommunistlike anastajate vastu rahvuskomitee ja peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluotsa üleskutsel. Augustis 1944 ütles Uluots, et vabadussõda jätkub, küll erinevates ja keerulisemates tingimustes kui eelmine, ning et mehed, kes, relv käes, võitlevad Eesti rahva kaitsel, on õigel teel, nendest sõltub Eesti rahva olevik ja tulevik, ning on raske laim ja solvamine, kui keegi mõtleb ja ütleb teisiti. 2012. aastal tunnistas Riigikogu oma otsusega need Eesti eest võidelnud mehed vabadusvõitlejateks. Teie aga võrdlesite siin nendele ausamba avamist okupantidest punaarmeelastele ausamba avamisega. Olevat sama asi. Küsingi Uluotsa sõnadega: miks te laimate ja solvate meie rahva kangelasi, meie isasid ja vanaisasid? Mis eeskuju te meie noortele annate?

Aitäh! Teie tõlgendus minu sõnadest ei ole ju õige. Ma kordan üle. See, mida te ütlesite selle kohta, mis ajaloos on olnud, täpselt nii ka on. Ma pole mitte kunagi seda vaidlustanud ja mitte kunagi ei hakka vaidlustama. Neil aastatel oli näiteks üks minu vanaisadest täpselt samamoodi see, kes neid võitlusi pidas. Oma perekondliku, nii-öelda noorusea tausta tõttu ma olen neid lugusid kuulanud ja ma täpselt samamoodi mõtlen neile inimestele, meenutades neid aegu, ma arvan, nagu ka teie. Ma arvan, et selles küsimust ei ole. Küsimus on selles detailis, mis puudutab avalikku korda, mitte selles, mida need inimesed tollel ajal tegid, mis võitlust nad pidasid, mida nad ise mõtlesid. Selles ei ole küsimus. Küsimus on selles, mis sümboliga me neid mälestame, ja küsimus on selles, kas see sümbol peab olema mõne okupatsioonirežiimi sümbol või võiks see olla Eesti sümbol. Mina arvan, et see võiks olla Eesti sümbol. Meie seadused ütlevad, et pigem on see loogika selle poole peal, nagu mina arvan. Politsei‑ ja Piirivalveamet ei anna hinnangut ajaloole, Politsei‑ ja Piirivalveamet seda kunagi teha ei tohi. Tema saab anda hinnangu sellele situatsioonile, mis võib tekkida ja mida ta peab avaliku korra [huvides] ennetama. Politsei on sellest lähtunud. Mitte üldse halva pärast, vaid ma lihtsalt küsin, et kui me lubame avalikus ruumis kasutada ühe režiimi sümbolit, siis kuidas me hakkame põhjendama seda, et teise režiimi omasid [kasutada] ei tohi. Mina ei taha mitte ühtegi Vene sümbolit näha. Aga sümbol on sümbol ja režiim on režiim, Eesti Vabariik on Eesti Vabariik ja Eesti iseseisvus on Eesti iseseisvus, on ju. Selles mõttes kõik need inimesed, kes – vahet ei ole, mis väes – võitlesid Eesti eest, kui nad võitlesid ja nii tundsid, siis nii oli ja seda ei saa mitte keegi kunagi ümber [lükata]. Loomulikult, ühte‑ või teistpidi tulebki neid inimesi mälestada. Lihtsalt küsimus oli avaliku korra tagamises ja probleemide ennetamises, mitte milleski muus. Ma tean, mida te tunnete, ma tean, mida te püüate väita, aga see niimoodi ei ole. Keegi ei ole, esiteks, politseile ühtegi poliitilist korraldust andnud. See oli PPA enda ohuhinnang. Meil oli siin küsimus politseiriigi kohta Kert Kingolt. Seesama põhimõte, et poliitikud ei ütle, milliseid ohuhinnanguid politsei tegema peab, kehtib ju ka siin. Või te tahate öelda, et teatud kohtades poliitikud peavad politsei ohuhinnangutesse sekkuma ja kirjutama ette, kuidas [käituda], ja teistes kohtades mitte, et seal nagu laseme politseil tegutseda? Siseminister politsei ohuhinnanguid ei tee. Ma olen öelnud seda, et seal ei olnud ainult politsei vaade, seal oli kaitsepolitsei vaade, seal olid teatud muud argumendid taga, millest avalikult ei ole räägitud, sest kõike ei saa rääkida, ja ka sellele eelnes tegevuste jada. Kuigi politseile oli teada, et [need inimesed] soovivad sinna seda mälestusmärki panna, nad kinnitasid, et nad seda ei tee, kuigi ettevalmistustööd käisid. Isegi vald seda nägi ja pöördus politsei poole. Raske on, kui [inimesed] ise usaldust ei loo. Loomulikult tekivad keerulised situatsioonid. Aga siseminister ei lähe ütlema ja ma loodan, et mitte kunagi Eesti Vabariigis ei lähe ta ütlema politseile, milline ohuhinnang tuleb [anda]. Sellel hetkel lõpeb tõesti demokraatia ära ja seadused enam ei kehti.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Minu meelest võiks teie mälu olla ikkagi pikem kui nädal aega. Infotunnis te ütlesite otsesõnu, et Eesti mehed ei oleks pidanud minema Saksa vormis 1944. aastal oma kodumaad kaitsma. Ehk te panite asjad päris sirgelt paika. Nüüd te võrdlesite Punaarmee vormi jällegi vabadusvõitlejate pingutusega. Nii et päris halvasti on teie elementaarsete ajalooteadmistega lood. Minge uurige sugulastelt oma vanaisa kohta. Ma arvan, et ta ei oleks teie sooritusega täna absoluutselt rahul. Aga jah, kurb on vaadata, et ei suudeta kindlaks teha, kes on samba omanik. Kas oleks vaja veel mingit juriidilist abi, kui siseminister ei suuda seda tuvastada, konfiskeerib vabadusvõitlejate samba ei tea kellelt, viib ei tea kuhu, kommenteerib ei tea mida? Mis nüüd saab? Kas me teeme teie abistamiseks Riigikogu komisjoni?

Aitäh!

Aitäh, härra Poolamets! Esiteks, te tõlgendate minu sõnu valesti. Ma toona infotunnis ütlesin ja olen täna korduvalt öelnud, et see, kuidas inimesed ajalugu näevad – vaadake stenogrammist järele – ja tunnetavad, tihtilugu ongi nagu õige. Igal inimesel on erinev vaade, erinev taust ja erinev seotus ning mõnikord need ei pruugi kattuda. Teie vaade ajaloole ja kellegi teise vaade ei pruugi alati kattuda. Ma pole kordagi öelnud, kas tollel ajal oli vale kanda ühte või teist vormi. Väga paljudel inimestel ei olnud isegi valikut. Asi, millest ma rääkida saan, on see, mida me teeme täna. Ajaloo tõlgendamisega ühes või teises suunas pole minu arvates mõtet tegeleda. Mina sellega ei tegele, see on selge. Me saame, ma kinnitan teile veel, nendest sündmustest võib-olla päris paljus väga sarnaselt aru. Aga te peate ka aru saama, et politseil on seadusest tulenev ülesanne avalikku korda tagada ja see ei ole kuidagi seotud ajaloo tõlgendamisega. See on seotud kehtivate seadustega ja sellega, milliseid olukordi üks või teine sümbol ühiskonnas esile võib kutsuda, ja nende olukordade ennetamisega. Muud midagi seal ei ole. Teil oli seal lõpupoole küsimus ... (Hääl saalist.) Komisjoni kohta, täpselt!

Arvo Aller!

Mis puudutab neid isikuid, siis politsei ju teab suure tõenäosusega päris [hästi], kes oli see, kes seda kivi transportis, ja kes võis olla tellija. Ma ei tea, kas makse teostati või mitte, seda ma täpselt ei tea. Aga vaadake, kui need isikud ütlevad, et kivi neile ei kuulu ja nemad sellega seotud ei ole, siis politsei vist ei hakka neile omistama asju, mida nad üles tunnistada ei taha või mis ei olegi niimoodi. Politsei ei saa seda ju väita. Aga kui teile on teada see isik – ma saan aru, et te olete päris veendunud, et te teate seda –, siis olge hea, andke teada, kes see isik oli ja mis on need faktid, millele te tuginete. Võib-olla aitab see kaasa.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma loodan, et te pärast suudate stenogrammist ka jälgida seda, mida te rääkisite, et ei tunnistatud kivi omaks. See tähendab ju seda, et kui ka mingid narkokaubitsejad sõidavad ja mingid asjad konfiskeeritakse neil autost ära, aga keegi neid omaks ei tunnista, siis järelikult ei ole need kellegi omad. Aga ma tuleksin selle juurde, kui palju Eesti rahvas peab veel taluma sellist valitsust ja siseministrit, kelle haldusalas varastatakse ära Narva [jõe] poid, Päästeameti juhtivinimesed teevad paadirallit Venemaal, mitte kaine peaga järelikult, Lihula monument konfiskeeritakse, Sinimägedes mälestusüritusel kästakse särgid tagurpidi keerata, aga samas pronkssõdur seisab oma hiilguses kalmistul. Mis peaks veel juhtuma?

Aitäh! Ma ei oska öelda, mis juhtuma peaks. Aga mulle meenub, et EKRE on ka valitsuses olnud ja ega seda pronkssõdurit sel ajal, kui EKRE valitsuses oli, ka ei puututud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Vahepeal läks see majandusdebatt juba päris põnevaks. Ma nüüd jõudsin ka siia alla ja küsiksin selle kohta ikkagi veel. Sotsiaaldemokraatide suust, just teie suust kõlas igasuguseid huvitavaid seisukohti, aga kui vaadata reaalseid tegusid ka teie valijate nii-öelda kaitseks, siis ega te valitsuses midagi väga teha pole suutnud. Reformierakonna teerull sõidab ikkagi rahulikult edasi. Kui me loeme, et veerand Eesti elanikest on viimase aasta jooksul pidanud igapäevaste kulutuste katmiseks laenu võtma, siis seda numbrit vaadates võiks ikkagi öelda, et valitsus on ju täielikult läbi kukkunud ja teie ilusad sõnad inimeste eest seismisest ei saa mitte kuidagi teoks. Sotsiaaldemokraadid, nagu ma näen, on praegu Reformierakonna käes pantvangis. Ma usun, et te võite seda kinnitada.

Aitäh teile! Teate, see on hästi huvitav, et siis aga tulevad teised inimesed ja ütlevad, et reformierakondlased on sotsiaaldemokraatide pantvangid. Kui ma hakkan meenutama, siis ma arvan, et guugeldades ma leian päris palju [selliseid kohti], kus teie erakonnakaaslased – võib-olla ka teie ise, seda ma ei tea, aga kindlasti teie erakonnakaaslased – on seda juttu rääkinud. Eriti kõvasti muidugi räägib Isamaa seda, kuidas Reformierakond viib sotsiaaldemokraatlikku poliitikat ellu. Parempoolsetest ma ei hakka rääkimagi, see nende ainukene nii-öelda põhisõnum ongi. Võta või jäta, kus see tõde on, aga eks inimene saab valimistel oma hinnangu anda. See muidugi ei vasta tõele, et ei ole [midagi] teinud. Väga palju oleme teinud. Kui me julgeolekust räägime, siis siin on vaja raha. Kust kohast see raha tuleb ja millised otsused [me tegime]? Näiteks, kui me koalitsioonilepingut, peaks ütlema, suvel uuendasime, siis hoolimata sellest, et mõned meie koalitsioonipartnerid väga kõva häälega nõudsid nii laua taga kui ka meedias, et pensione peab kärpima, need külmutama, indekseerimist vähendama ja kõike muud tegema, seda lõpuks ei tulnud. Tõesti, kaks nädalat rääkisime väga pingeliselt sellel teemal. Seda ei tulnud. Ma julgen väita, et kui sotsiaaldemokraatide asemel oleks olnud valitsuses mõni parempoolne või parempoolsem erakond, siis suure tõenäosusega oleks see juhtunud. Rääkisime ka tulumaksuvaba miinimumi langetamisest, ka see soov oli väga konkreetselt laual. Ma väidan taas kord, nende läbirääkimiste dünaamika selline oli, et kui sotsiaaldemokraate laua taga ei oleks olnud, siis oleks tulumaksuvaba miinimumi langetatud ja sellest oleks kindlasti väga tugevalt kaotanud väikese sissetulekuga ja keskmise sissetulekuga inimesed. See, et meil ei ole selle julgeolekumaksu tõttu 4%‑list käibemaksu tõusu, vaid 2%‑line, ja selle asemel on ettevõtete kasumi maks, on ju ka leevendus võimalikule olukorrale, mis oleks võinud tulla. Ma väidan teile, et kui sotsiaaldemokraate poleks valitsuses olnud, oleks need maksuotsused kindlasti teistsugused olnud, ja selle koha pealt ettevõtete panus, ma arvan, poleks selline olnud, vaid me räägiks eelkõige sellisest tavalisest inimesest. Me teame, et mida väiksem sissetulek, seda rohkem käibemaks elukvaliteeti ja toimetulekut mõjutab. Jätkuvalt on selle valitsuse koalitsioonilepingu üks osa alampalga tõstmine, meie jaoks väga oluline asi, oluliselt suuremas tempos [tuleks] seda tõsta, kui on keskmise palga kasv. Ma usun, et lõppkokkuvõttes tööandjad, ametiühingud ja riik selliselt ka kuu jooksul kokku lepivad. Ma võiksin neid näiteid siin tuua ja tuua. Ma saan öelda, et suhteliselt suure tõenäosusega on need asjad [nüüd sellised] sellepärast, et sotsiaaldemokraadid selles valitsuses on. Me oleme defineerinud ka selle ära, et meie ülesanne ja roll selles valitsuses on pakkuda paremerakondadele [vastu]kaalu, ja seda me nii palju kui võimalik teeme. Teate, kui meil oleks parlamendis 30 kohta, siis uskuge mind, need tulemused oleks veel rohkem sotsiaaldemokraatlikku nägu. Aga ma arvan, et me oleme suutnud meie vaatest – ma saan rääkida vaid meie vaatest – kõige hullema ära hoida.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Te olete mitmeid kordi öelnud, et politsei ülesanne on tagada, et riigis ei tekiks lisakonflikte või konflikte. See on ju iseenesest igati mõistlik. Aga tulen selle Lihula samba juurde tagasi. Te olete siin kordi öelnud, et üks äravõtmise põhjusi oli see, et seal oli kuidagi vale riigi vorm ja nii edasi. Samas, pronkssõdur on meil ikka jätkuvalt alles ja ma julgen küll väita, et suurel osal Eesti Vabariigi [kodanikest] või eestlastest on väga kibe ajalooline mälestus sellest okupatsioonisümbolist. Me ei kuule praegu seda, mis on see tärmin, millal me selle maha võtame. Üle Eesti me oleme päris palju neid sümboleid omavalitsuste territooriumidel maha võtnud, aga seal ei [tehta] midagi. Kas te saate öelda, millal lõpuks pronkssõdur ära viiakse? Alternatiiv on, et äkki peaks selle omanikuta samba, selle samba, mis Lihulasse pidi minema, panema ka Kaitseväe kalmistule sinna kõrvale, siis oleks mõlemal poolel võrdne seis.

Suur tänu! Millal minema viiakse ja mis sellega tehakse? Ei, kahjuks ei oska öelda. See on sõjaväekalmistu, Kaitseministeeriumi ja kaitseministri valitsemisala. Tõesti, erinevus on see, et ühel puhul on tegemist mälestusmärgiga, teisel puhul hauatähise või hauamälestusmärgiga. Hauarahu puhul kehtivad muidugi natuke teistsugused reeglid. Aga kaitseminister oskab teile arvatavasti täpsemalt vastata.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Lauri! Sa käsitlesid oma ettekandes ka PPA kriisireservi loomist ja mainisid, et eesmärk on umbes 1000 inimest. Millal on plaanis see eesmärk saavutada ja kuidas need üksused saavad olema strukturaalselt organiseeritud, on nad rühmad või kompaniid? Kellele nad alluma hakkavad, kas prefektidele või keskselt PPA peadirektorile? Küsiksin natuke lähemalt, kuidas täpsemad plaanid sellega on.

Suur tänu! Kõigepealt ma ütlen ära selle, et mis puudutab relvastust, no üldse kogu kriisireservi moodustamist, aga ka relvastust, mida me tahame piiril anda PPA kätte, siis me teeme seda kindlasti koos Kaitseväega. Me mingeid oma süsteeme looma ei hakka. Sellel pole minu arvates mõtet, kui Kaitseväes on juba palju eksperditeadmisi ja sissekäidud radasid. Mis puudutab kriisireservi, siis tõsi, väljakutse ta ju selles mõttes on, et reservist ei kutsu välja mitte PPA, vaid Kaitsevägi, kes peab selle kriisireservi iga kord PPA käsutusse andma. Selline on tänane õigusraamistik. Me saame seda väljaõppe käigus arvatavasti osaliselt testida ja kindlasti tekib ka vajadusi, kuidas ja mismoodi see süsteem toimida saab. Siis me saame selle debati ära pidada, kas me peame kuskil seadusandluses midagi muutma või mitte. Ma arvan, et hetkel see kõige tähtsam ei ole. Hetkel on kõige tähtsam see, et see kriisireserv tekiks, et oleks olemas väljaõpe ja meil oleks reserv, juhuks kui midagi juhtub. Minu hinnangul on koostöö Kaitseväe, Kaitseministeeriumi ja Kaitseliiduga meil väga hea. Teineteisemõistmine on olemas, nii et ma arvan, et seaduseparagrahvide taha see ei tohiks jääda. Minu arvates on see väga hea. Ükspuha mis, peaasi et see reserv on olemas ja on valmis reageerima. Ma nii detailselt seda, kuidas see alluvussuhe allapoole läheb, ei oska kirjeldada. Aga ilmselgelt saab see olema politsei peadirektori alluvuses, sest kui me räägime selle [reservi] kasutamisest, siis me eelkõige räägime ikkagi ränderündest. Ränderünne võib toimuda mitme prefektuuri maa-alal samaaegselt. Kindlasti on ka prefektidel seal teatav roll, aga pigem me räägime politsei peadirektorist või siis peadirektori abist. Aga ma võin praegu eksida. Need olid head küsimused ja ma arvan, et me neid hea meelega arutame edasi. Seda, kuidas see alluvussuhe seal täpselt üles ehitatakse, ma nii täpselt ei oska öelda. Ma ütlen niimoodi, et ma olen Kaitseväe ja Kaitseliidu toimimisega selle alluvussuhte osas võib-olla isegi paremini kursis kui PPA puhul. Aga see loogika, mida ma kirjeldasin, umbes sinna kanti võiks minna. Oluline selle reservi puhul on ka see, et need isikud, enamus neist, võiks ideaalis olla – võib-olla neid ei ole nii palju praegu võtta – sõjaväepolitsei väljaõppega, siis neil oleks juba rohkem vastavaid oskusi. See õppus näitas – seal olid [isikud] vanuses 30–35, sealkandis –, et koostöö väga hästi toimis, kokkuharjutamine oli seal näha. Ühesõnaga, politseilt oli väga hea tagasiside, ei tulnud palju vaeva näha, vaid väga kiiresti edeneti nende harjutuste käigus. Teine asi on see, et see ei ole mingisugune kuum reserv, mis Kaitseväel kuskil on. Me ei tee seda kindlasti Kaitseväe ühegi võimekuse arvel. Nad ei ole kindlasti need, kes on üht‑ või teistmoodi Kaitseliidu nimekirja planeeritud. Mingit reservväelaste kelleltki äravõtmist kindlasti ei toimu. See on ka väga oluline, sest kui me räägime piirist ja ränderündest näiteks, siis meil võib sellel hetkel täpselt samamoodi olla vaja Kaitseliitu või Kaitseväge. Selles mõttes on oluline, et kõik senised võimekused toimiks nii, nagu need planeeritud on, ja me räägime ikka ainult sellest lisast sinna juurde.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Müts maha: peaaegu kaks ja pool tundi siin puldis! Nii et tänud selle ettekande ja nende vastuste eest! Minu küsimus on seotud tänase uudisega, kus on kirjutatud, et uus partii ülikanget narkootikumi põhjustas Tallinnas üledoosilaine. Sellest oli täna siin saalis juba juttu, ma tean. Iseenesest me saame ju aru, miks need asjad toimuvad. On konkreetsed rühmitused, mis neid narkootikume müüvad. On selge, et mitte mingid üksikud müüjad sellega ei tegele. Politsei saaks nendest kindlasti jagu, aga kahjuks on politsei alamehitatud. Sellest Egert Belitšev, PPA [pea]direktor, räägib pidevalt. Minu küsimus on see: kuidas me saaksime politseiressurssi suurendada ja kuidas aitab sellele kaasa see uudis, millest me siin hiljuti rääkisime, et teist aastat järjest politseinike, päästjate ja piirivalvurite palgad kahjuks ei tõuse?

Aitäh teile! Ma võin suhteliselt kindlalt väita, et 2026. aastal palgatõus tuleb. Kui me teeme 2026. aasta eelarvet, siis me saame täpsemalt öelda, mis see protsent saab olla. Ootuste juhtimise kohta ütlen, et arvatavasti see ei ole nii suur, kui mina ministrina või teie parlamendi liikmena, kes seda teemat kogu aeg siin parlamendis väga tublilt üleval hoiab, sooviksime, aga see tuleb. Eks me näe, kuidas need läbirääkimised täpsemalt lähevad, aga me proovime riigi eelarvestrateegiat sellises loogikas praegu kokku leppida ja sinnapoole ta suundumas on. Mis puudutab PPA‑d, siis seal võiks tõesti olla rohkem töötajaid. Ma olen ka seda meelt. See on põhjus, miks ma politsei kärbete vastu suhteliselt kõva häälega sõna olen võtnud. Minu arvates ei ole see [kärpimine] mõistlik, me ei saa seda endale riigina lubada. See on ka põhjus, miks me põhimõtteliselt ei kärbi. Mis puudutab tänast olukorda, siis see on varasemate kärbete tulemus. Politseist on aastate jooksul üle 2000 inimese koondatud. See on ikka väga suur vähenemine olnud. Varasemate tegude kohta ma kahjuks öelda ei oska, mis need situatsioonid olid ja miks selliseid valikuid tehti. Aga praegu me oleme teinud niipalju, et oleme politseinike väljaõpet kahekordistanud, nii et isegi kui inimeste arv peaks vähenema, siis on uusi võimalik kohe [juurde] võtta. Politseiga on kokkulepe, et kõik vabad ametikohad täidetakse. Varem oli sadu politseinike ametikohti, mis ei olnud täidetud, neid hoitigi tühjana ja palgaraha kasutati kuskil mujal. See on see, mida me nüüd oleme teinud. Loomulikult, vahepeal oli palgatõus, mis oli päris suur, 17% või 24% eesliinitöötajatel, politseinikel. Sellel on tänaseks olnud selline mõju, et kiire politseitöötajate arvu vähenemine on peatunud. See ei ole enam [endine]. Selles mõttes seda mõju on olnud. See on see, mida me oleme saanud teha. Loomulikult on siis ka sisuküsimus. Valitsuses oli kevadel kogu see teema, mis puudutas narkosurmasid ja narkopoliitika elluviimist. Seal tehtud otsuseid me viime järjest ellu. Sealhulgas on [tihedam] koostöö naabritega. Osa sellest narkootikumist tuleb [siia] tänu sellele, et ta saab mõnest naaberriigist, mis on Euroopa Liidu riik, meie hinnangul võib-olla liiga lihtsalt Eestisse jõuda.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Hea siseminister, tänan sisuka ettekande eest. Siseministeeriumil ja selle haldusala asutustel on väga oluline roll laias riigikaitses. Rääkisin ka eelmise nädala teisipäeval, kui meie ees esines ettekandega kaitseminister Hanno Pevkur, sellest, et arusaam, nagu riigikaitse seisneks üksnes sõjalises kaitses, on ajast ja arust ega vasta tänapäeva olukorrale ja vajadustele. Teisalt, ma toonitasin samuti eelmisel nädalal, et laia riigikaitse tsiviilpool ei ole sugugi mitte limiteeritud Siseministeeriumi haldusalaga. Vaatamata Päästeameti, Politsei‑ ja Piirivalveameti ning kaitsepolitsei väga olulisele rollile riigikaitses ja sisejulgeoleku tagamises on terve rida teisigi tsiviilvõimeid, mida Eesti peab tugevdama, et efektiivselt tegutseda mis tahes kriisiolukordades, olgu need sõjalised või mittesõjalised, mis puudutavad eeskätt elutähtsaid teenuseid, näiteks küberkaitset, tervishoidu, energiat, toidujulgeolekut ja paljusid teisi valdkondi. Ka nemad peavad olema võimalikult adekvaatselt ja proportsionaalselt rahastatud, sealhulgas kavandatavast ühekordsest ehk erakorralisest riigikaitsealasest suurinvesteeringust. Mitte ainult Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi haldusala ei vaja toetust ja tugevdamist. Riigikaitse ja julgeoleku tagamine hõlmab riiki seega praktiliselt tervikuna. Oleme seadustesse sisse viinud vastavad muudatused või oleme neid sinna sisse viimas. Valitsus valmistub Riigikogule esitama valmisoleku seadust ehk tsiviilkriisi‑ ja riigikaitseseadust, mis selle terviku moodustab ja seadustab. Laia riigikaitse ülesehitamine ja sisejulgeoleku tagamine on siiski laiem kui päästjate, politseinike ja piirivalvurite või kaitseväelaste ja kaitseliitlaste igapäevane tegevus ja valmidus. See hõlmab näiteks Eesti suhtes vaenuliku ja agressiivse Venemaa otsest ja kaudset mõjutustegevust. Lisaks valmisolekule Venemaa hübriidrünnakutele, provokatsioonidele ja sabotaažiaktidele koheselt ja efektiivselt reageerida, peame arvestama ka Venemaa katsetega, kasutamaks Eesti ja tema liitlaste vastu mis tahes inimesi ja vahendeid, kes või mis on valmis – teadlikult ja sihilikult või mitte – meid haavama ja kahjustama, diskrediteerima ja nõrgestama. Kiidan kaitsepolitsei ja politsei tööd Erakond Eesti 200 nimel, kuid möönan samas, et Venemaa sellesuunaline tegevus on mastaapsem ja intensiivsem kui kunagi varem, kaasa arvatud kunagise külma sõja kõige süngematel aegadel, mis teeb selle võitluse veelgi raskemaks. Julgeoleku ja õiglusega seotud kaalutlused puudutavad ka tuhandete Eesti elanike valimisõigust. Pean silmas agressorriikide Venemaa ja Valgevene Eestis elavaid kodanikke, kellel on passiivne õigus osaleda kohalikel valimistel, otseselt mõjutades kohalike võimude kujundamist ning kaudselt avaldades mõju ka Eesti Vabariigi presidendi valimistele. Minul ja ka teil, head kolleegid, ei ole sellist õigust nagu neil: hääletada Eesti kohalikel valimistel ja ka Venemaa presidendi valimistel, kui neid saab muidugi valimisteks nimetada. Küsimus ei ole selles, kas suurem osa neist seda õigust Putini poolt hääletada ka kasutab, vaid küsimus on selle õiguse olemasolus. Neil ei peaks olema õigust Eesti kohalikel valimistel hääletada, see on mõistagi ka julgeoleku, mitte ainult õigluse küsimus. Ja veel, Moskva patriarhaadile alluv vene õigeusu kirik Eestis. Peale patriarh Kirilli poolt väljakuulutatud džihaadi demokraatlike riikide ja nende väärtuste vastu on justkui mingi kompromiss saavutatud, mis aga lubab sellel kirikul, mis on tegelikult Moskva võimude filiaal, Eestis edasi tegutseda. Tuli on tuha all, sest see kirik ei ole ühemõtteliselt, selgelt ja lõplikult Moskvast lahti öelnud. Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Praegune seis ei saa olla lahendus või lõplik lahendus. Lõpetan siiski positiivsemal ja optimistlikumal noodil. Soovin Eesti 200 poolt koalitsioonikaaslasele siseminister Läänemetsale jõudu ja jaksu laia riigikaitse ja sisejulgeoleku tugevdamisel. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volitusega Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Hea minister! Head kolleegid! Aitäh kõigepealt selle ülevaate eest! Tõepoolest, ohud siseturvalisusele on iga aastaga muutunud järjest keerukamaks ja mitmekesisemaks. Seega peavad ka meie reageerimisvõime ning mõtteraamid uute ohtudega toimetulemiseks muutuma. Tekkinud ja tekitatud on uusi väljakutseid, olgu selleks rände kasutamine relvana või ka seesama droonide kasutamine nii lahingus kui ka salakauba vedamise vahendina. Mis tegelikult tänases arutelus väga vähe, kui üldse, puudutamist leidis, oli AI ehk tehisaru ülikiire areng. Kui me vaatame, millised on juba arvuti poolt loodud videod, kuivõrd ehtsad on hääled, ja mõtleme sellele, kui paljud inimesed tänagi erineval viisil petta saavad, siis ma arvan, et ka siin on tegelikult põhjust muret tunda. Me peame väga hoolikalt mõtlema, kuidas me tehnoloogia arengut kasutame ja kuidas ka inimesi selle eest heas mõttes kaitseme. Loomulikult vajame uute ohtudega toimetulekuks paindlikku ja tugevat struktuuri, mille üks peamisi komponente on kindlasti kriisireservi loomine. See võimaldaks meil kiiresti mobiliseerida lisajõude hädaolukorras, olgu selleks looduskatastroof, suuremahuline rändelaine või mõni muu provokatsioon piiril. See suurendab meie valmisolekut ja annab kindlustunde, et me saame hakkama. Oluline on loomulikult idapiiri väljaehitamine täies mahus, sealhulgas droonitõrjesüsteemi rajamine. Piiri füüsiline kaitse ja tehnoloogilised lahendused, nagu seesama droonimüür, on hädavajalikud, et maalt, merelt ja õhust ei pääseks mitte miski meie teadmata ega reageerimata Eesti pinnale. Mul on hea meel, et minu küsimusele vastates härra siseminister rõhutas, et neil on hea koostöö Eesti kaitsetööstuse liiduga, et ka Eesti ettevõtted ja Eesti tehnoloogia pääseks meie riiki kaitsma. Loomulikult ei ole meie idapiir ainult meie piir, vaid see on Euroopa Liidu ja NATO idapiir. Riigi kulutusi kritiseeritakse päris sageli: riik on paks, ametnikke on liiga palju. Aga siseturvalisuse valdkond on juba praegu piisavalt õhukeseks lihvitud. Tõsi, vaatamata sellele on nii politsei, Päästeamet kui ka Häirekeskus endiselt kolm kõige enam usaldatud asutust Eestis. Kuid allapoole kriitilist piiri me minna ei saa. Siis riskime mitte ainult turvalisusega, vaid ka Eesti riigi julgeolekuga. Katseid Eesti ühiskonda destabiliseerida ja inimesi hirmutada on juba olnud ju meilgi. Meenutame, et härra siseminister on lausa omal nahal seda tunda saanud, õigemini oma auto nahal. Väga keeruliste läbirääkimiste taustal tuleb meil nende küsimustega kindlasti pidevalt arvestada. Turvatunne ei tohi olla näiline. Vaatamata sellele, et inimesed tunnevad, et Eesti on turvaline, peavad politsei, piirivalve, päästeteenistus ja Häirekeskus saama oma tööülesandeid täita tõhusalt ja operatiivselt. Lisaks tehnikale on seejuures loomulikult vaja motiveeritud ja väljaõppinud töötajaid, kes oleksid valmis raskustest hoolimata toimetama. Ehk me peame igal juhul kindlustama konkurentsivõimelise palga ja piisava arvu töötajaid. Lisaks tuleb üle vaadata, millised on meie seadusandlikud võimalused kasutada optimeerimiseks tehnoloogiat ning isegi sedasama tehisaru, millest ma enne juttu tegin. Aktuaalsed on hetkel ka seadused, mis annaksid näiteks politseile rohkem õigusi juurde. Samas saab tasakaalu leidmine põhiõiguste ja turvatunde vahel olema väljakutse. Juba koroonakriisi ajal nägime, et need on inimesi lahutavad küsimused. Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks, palun!

Lisaks kriisidele, valmisolekule ja idapiiri kindlustamisele peame tegelema kogukondade tugevdamise ja vabatahtlike süsteemide laiendamisega. Meie ühiskonnas on õnneks väga palju neid, kes on valmis panustama siseturvalisusesse, olgu siis vabatahtlike politseinike või päästjatena. Loomulikult suur tänu teile kõikidele selle eest! Me peame teid alati silmas pidama ja looma veelgi paremad tingimused ja toetused, et te seda tööd saaksite teha. Tsiviilkaitse on olnud järjest enam aktuaalne ja selle üle on väga hea meel. Palju on aastakümnete jooksul tegemata jäänud, mistõttu praegu läheb päris kiireks. Me peame edasi liikuma elanikkonnakaitsesüsteemi tugevdamisega ja pakkuma loomulikult inimestele vajalikke teadmisi, kuidas hädaolukorras toimida, kus on turvaline varjumispaik ja millised on need kriitilised teenused, mis peavad igal juhul toimima. Samuti on oluline, et meil oleksid infrastruktuur, varjumiskohad ja ka ohuteavitussüsteemid, mis jõuaksid igasse kodusse. Tsiviilkaitse ei ole vaid riigi vastutus, vaid ka igal kodanikul peab olema valmisolek oma turvalisuse eest seista. Head sõbrad, meie kõigi eesmärk peab olema hoida Eestit turvalise ja sidusa riigina, kus igaüks tunneb, et tema panus on oluline. Üksnes tugev, turvaline ja koostööd tegev ühiskond suudab raskustes ja kriisides püsima jääda. Ma tänan meie politseinikke, piirivalvureid, päästjaid, kõiki Häirekeskuse ja Päästeameti töötajaid teie töö eest. Ühtlasi kutsun kõiki Eesti inimesi mõtlema ka enese valmisolekule kriiside korral. Soovin siseministrile ja tema haldusalale palju jõudu ja jaksu. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nime Helir-Valdor Seeder, palun! Kaheksa minutit.

Aitäh! Kui te pakute, siis ma võtan kaheksa minutit, just. Head kolleegid! Lugupeetud minister! Härra minister esines ettekandega tuntud headuses. Ei üllatanud positiivses mõttes – jutt oli voolav, ma ütleksin, et mitte niivõrd rahustav, kuivõrd uinutav. Aga siseminister ütles, et siseturvalisuses on Eesti praegu igapäevases lahinguolukorras, ja rääkis ka laiapõhjalisest riigikaitsest. Mina mõtlesin, kuidas praegu ametis olev Vabariigi Valitsus, valitsuskoalitsioon, selles olukorras tegelikult käitub. Minister Laaneti ajal vähendati ja koondati Kaitseliidus 12 ametikohta. Seda olukorras, kus viimase kahe aasta jooksul on Kaitseliiduga liitunud 6000 uut liiget. Napib just nimelt instruktoreid, kes tegelevad nendesamade uute inimeste ettevalmistamisega, mis on julgeoleku ja siseturvalisuse seisukohalt, ma ütleksin, võtmeküsimus. See nappus kasvab. See on karjuv vajadus ja selline tegevus on karjuvas vastuolus nende loosungite ja Eesti eluliste huvidega ja julgeolekuhuvidega. Sellest minister siin ei rääkinud, sellest ta vaikis. Rändepoliitika kohta esitasin ma küsimuse, aga ma ei saanud tegelikult rahuldavat vastust, ja mitte vaid minu arvates rahuldavat vastust, vaid Eesti julgeoleku seisukohalt vaadates rahuldavat vastust. Hää küll, 2022 oli erakorraline, sõja puhkemise aasta ja sisseränne oli erakordselt suur, aga ka 2023. aastal ületas väljastpoolt tulevate inimeste arv Eestis saldona 14 000 inimest ühe aasta jooksul. See on suurem kui aasta sündimus, oluliselt suurem! Tallinnas olid 2021. aastal rahvaloenduse andmetel eesti emakeelega inimesed juba vähemuses. See on järsult kasvanud, see lõhe ja erisus. Minu küsimus ei olnud mitte niivõrd selles, kui palju on Eestis ebaseaduslikku rännet ja kuidas me valmistume ränderündeks, vaid selles, milline on valitsuse poliitika Eesti rahvusriigi kestlikkuse seisukohalt tulevikku vaadates. See ei ole jätkusuutlik, kui sellised viimaste aastate protsessid jätkuvad. Milline see poliitika on? Siin kontekstis me saame kohe rääkida eestikeelsest inforuumist, sellest, et me [peaksime olema] ühises inforuumis. Me teame, et valitsuskoalitsioon on vastu platvormitöötajate jaoks keelenõuete sätestamisele. Aga näiteks Bolt on üks suuremaid immigratsioonipumpasid. Keelenõude kehtestamine ühelt poolt reguleeriks immigratsiooni, teiselt poolt kaitseks eestikeelset inforuumi ja aitaks kaasa lõimumisele, et inimesed saaksid teineteisest aru. See on ka sisejulgeoleku ja turvalisuse küsimus, aga valitsus seisab sellele vastu. Eestikeelsele haridusele üleminekul [lükati edasi] õpetajate keelenõuete [täitmise kohustust], samamoodi leevendatakse, eks ole, nõudeid, venitatakse kummi selle üleminekuga. Siis räägime, kui kiire meil on turvalisuse [tagamisega] ja et me oleme – kuidas see oli? – siseturvalisuses igapäevaselt lahinguolukorras. Aga käitume tegelikult niimoodi. Arusaamatu! Läheme edasi: Vene kodanike hääleõigus Eestis, millest on juba mitu aastat räägitud. Lugupeetud siseminister, me oleme sellest mitu aastat rääkinud ja see on mitmes koalitsioonis küsimuseks tõusnud. Teie isiklikult olete sellele vastu olnud ja sotsiaaldemokraadid on vastu sellele, et seda küsimust lahendada. Teie koalitsioonipartner, Riigikogu esimees, tõstatas eraldi selle küsimuse avaistungil, kus osales ka president, [öeldes,] et see on kiireloomuline küsimus, mida me peaksime praegu lahendama. Aga me ei lahenda seda, sest siseminister ja sotsiaaldemokraadid on sellele vastu. Ja siis me räägime siin teise‑, kolmanda‑ ja neljandajärgulistest küsimustest Eesti siseturvalisuse ja julgeoleku seisukohalt. Kui me nüüd kõik need küsimused kumuleerime, siis ma julgen öelda, et mul on hirm. Mul on hirm, et meil on selline valitsus ja selline siseminister. Mul on tõsiselt hirm. Ja siis me mõtleme ja kuuleme, et valitsuse liikmed teevad ettepaneku, et Eesti Nokia võiks olla vangide Eestisse toomine. Õnneks jätkub Eestis ka tasakaalustavat mõistust. Õiguskantsler on viidanud väga tugevatele vastuargumentidele, väga tõsistele ohtudele, mida see endaga kaasa tooks nii keelekasutuse kontekstis kui ka kultuuri kontekstis. Need ohud on kindlasti suuremad kui see raha, mida me teoreetiliselt võiksime selle pealt teenida. Riigi mainest ma ei räägigi, mis on ju ka julgeoleku seisukohalt ülimalt oluline, samuti majanduse arendamise ja võimalike välisinvesteeringute seisukohalt. Me oleme aastakümneid näinud vaeva selle nimel, et väike Eesti oleks arenev, edumeelne, positiivne riik. Ja siis me räägime, kuidas me hakkame üle Euroopa siia vange tooma, et see ongi Eesti Nokia ja see suurendab meie turvalisust ja võimaldab võib-olla veel mõnikümmend miljonit eurot teenida olukorras, kus me kehtestame valimatult igasugu makse ja korjame neid oma inimestelt kokku. Lõpetuseks tuleb siiski kahetsusväärselt rääkida ka sellest maksupoliitikast, mis on täiesti meie julgeolekut õõnestav, Eesti majanduse konkurentsivõimele vastu töötav, mis ei ole ka vähetähtis julgeoleku seisukohast. Selle maksu puhul [visatakse seda ideed] nagu niisugust mädanenud õuna [edasi-tagasi], et kas me maksustame kasumit või maksustame vara või maksustame veel midagi kolmandat. See on juba ammu ära unustatud, mis koalitsioonileppes kokku lepiti. Ja täna minister väitis siit puldist – stenogrammist võib kontrollida –, et ettevõtjad toetavad mõlemat varianti, nii kasumi kui ka vara maksustamist. Ettevõtjad toetavad mõlemat! Mina olen aru saanud, et ettevõtjad ei toeta kumbagi, aga minister väidab valitsuse liikmena, et toetavad mõlemat. Küll on siis tore ja lihtne riiki valitseda, kui ettevõtjad toetavad mõlemat. Siis ei ole ju ka valitsusel raske valida, siis tuleb mõlemad valida. See oli muidugi iroonia, ärge seda tõsiselt võtke. Ma lugesin Sakalat ja seda, mida Sakala ajakirjanik kirjutab. Minister ei ole vastulauset esitanud, nii et ma võtan seda tõena, et see on tõesti niimoodi sotsiaaldemokraatidel välja öeldud. Sotsid õhutavad klassiviha. Ajakirjanik kirjutas 13. septembri Sakalas, et rikastel olla rahust rohkem võita kui vaestel, nii väidavad sotsid. Ajakirjaniku hinnang on ülimalt küüniline. Ta küsib, kui palju rohkem maksab rikka elu kui vaese elu. Ma tõesti ütleksin, et praeguses olukorras, kus riigikaitsemaksu kehtestatakse, on ministrist ikka väga vastutustundetu vastandada niimoodi erinevaid sotsiaalseid rühmi. Nii et kahetsusväärselt pean ütlema, et midagi positiivset sellest ettekandest ja vastustest küsimustele ma ei leidnud. Ma väga loodan, et koalitsioonipartnerid aitavad siin natukene siseministrit ja sotsiaaldemokraate, et meil tekiks tõesti terviklik siseturvalisuse ja julgeoleku poliitika. Aitäh!

EKRE fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Kahjuks pani minister juba lõikama – ja tuli tagasi. Rõõm näha, vähemalt ta kuuleb meid. Mul on kahju, et eelkõneleja, kes kogub okupatsioonisümboleid, ei pidanud ministrile miniloengut, et teha selgeks vabadusvõitlejate mälestamise ja [nende sümbolite] kollektsioneerimise ning punasammaste, okupatsioonisammaste erisust. Loodan, et te kõik lähete talle appi. Mina tahan ka täna ministrit lahkesti selles aidata. Kuigi tema ettekandest sain ma aru, et kuulda ei kavatse ta mind võtta. Aga tõsi, sel ajal, kui me peame tegelema politsei rahastamise parandamisega ja uue personali värbamisega, minister tunnistab, et kõik logiseb ja politseinike põud kasvab. Muidugi, politseinike sotsiaalseid garantiisid on nõrgestatud, selle tulemusel on üha raskem ka värvata. Ei saa nõus olla ka Alar Lanemani arvamusega, et teie valdkond oleks justkui hästi struktureeritud ja reguleeritud. Teie haldusalas valitseb praegu kaos ja suvaõigus. Ma nimetasin, millega peaks praegu tegelema: personalipoliitikaga, elanikkonnakaitsega, turvalisusega. Aga ei. Tegeletakse punase kraanaga, vabadusvõitlejate monumentide konfiskeerimisega. Ma ei ole saanud ühtegi adekvaatset vastust juba nädala jooksul, antakse äärmiselt segaseid vastuseid. Ainuke, millest ma aru saan, on see, et minister ei saa millestki aru. Samal ajal tõstetakse valitsusse minister Svet, kes on kahetsenud, et Nõukogude Liit lakkas liiga vara olemast. Purjus peaga kihutatakse päästeteenistuse laevadega Venemaa poole. Sellest räägitakse ainult poole suuga. Kesk-Aasiast pärit taksojuhid võtavad pealinna taksoturgu üle. Aga vaat selle asemel tahtis minister maksudebatti pidada, siis kui pidi asjast rääkima. Igal juhul on kõige traagilisem lugu see, et siseminister ei ole teinud endale selgeks elementaarseid seadusesätteid. Aga vaat punast kraanat ta välja ajab. Vaadake, vandeadvokaat Carri Ginter, kes oli neidsamu agressioonisümboleid käsitleva seadusesätte tegemise juures, selgitas sõnaselgelt, mis on seadusesättes kirjas: karistusseadustiku järgi ei piisa sümboli avalikku kohta viimisest ega selle kasutamisest, koosseisu realiseerimiseks tuleb seda teha neid tegusid toetaval või õigustaval viisil. Ja siin ongi teile see saladus, et Eesti vabadusvõitluse toetamine ei ole agressiooni toetamine. Eesti vabadusvõitlejate meeldetuletamine ja mälestamine ei ole agressiooni õigustamine. Te olete teinud nii raske vea, et meil ei ole muud valikut kui nõuda teie tagasiastumist. Politsei tegutsemine Lihula ausamba konfiskeerimisel rikkus mitut põhiseaduse aluspõhimõtet: sõna‑, veendumuse‑ ja südametunnistusevabadust, süütuse presumptsiooni, eraomandi puutumatust. Samuti keelab põhiseadus selgesõnaliselt riigivõimu omavoli kodanike suhtes. Palun kolm …

Kolm minutit lisaks.

Politsei rikkus kõiki seadusesätteid, konfiskeerides ausamba suvaõigust kasutades, põhimõttel, et kel jõud, sel õigus. Siseminister ütles sulaselgelt välja, et eestlased ei oleks pidanud 1944. aastal minema oma maad kaitsma. Mul on selline tunne, et me oleme kõik need aastad tühja tööd teinud, andes välja sadu ja sadu raamatuid, tehes ajalooõpikuid. Meil on ikka minister, kellel puudub algharidus Eesti ajaloos. See häbistab meie võitluse pärandit. See on isegi vabadusvõitluse teotamine. Valitsus ei suuda poole sõnagagi välja öelda, kaasa arvatud peaminister siin, et need, kes võitlesid punaterrori vastu, Punaarmee vastu oma kodumaa kaitsel, võitlesid Eesti iseseisvuse taastamise eest. Nad ei suuda seda öelda. Kui puudub algharidus ja algne arusaam, mis on Eesti riigi mõte, kui puudub algne arusaam Eesti ajaloost, siis ei saa seda ameti[kohta] täita. Nii et mõelge kiiremas korras tagasiastumise peale, sest mulle tundub, et ka sotsiaaldemokraatidele võib selline vaade muutuda koormaks, vaadates, mis juhtus pärast samba kõrvaldamist teie toetusnumbritega. Kuulake, mida Poola rändepoliitikas teeb. Poola on võtnud Ukraina väejooksikutelt toetused ära. Aga teie oma valitsusega jätkate seda kõike. Te toetate kõik edasi desertööre, samal ajal kui Poola ütleb, et ärge tehke seda. Ta soovitab kõigile teistele, et ei ole vaja sadu tuhandeid väejooksikuid üleval pidada, see on Ukraina võitluse õõnestamine. Mina ütlen sedasama: ärge õõnestage, eriti veel Eesti inimeste arvelt, kellele ta laote üha uusi makse. Milline on eeskuju meie reservistidele, meie ajateenijatele? Kas nad peavad [kutse korral] välja minema? Jah, peavad. Aga see on äärmiselt halb eeskuju. Igal juhul, selle asemel, et anda teile järgmine ja järgmine võimalus, ei näe ma praegu muud võimalust kui teie tagasiastumine, sest te ei tee teist nägugi, te tahate maksudebatti [pidada], te ei lahenda probleeme ja te istute seal edasi. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Anti Haugas, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Viimastel aastatel on saanud tavapäraseks ütelus, et elame kriisist kriisi. Ühest küljest on see olnud riigile väga suur väljakutse, teisest küljest on see olnud väga hea baas õppimiseks ning enda vundamendi kindlustamiseks. Suuremad muutused üldühiskondlikus arusaamas muutusid eelkõige Eesti julgeolekut silmas pidades 2014. aastal, mil Krimmi ilmusid rohelised mehikesed ning Venemaa okupeeris Ukrainas Krimmi poolsaare. Toimunud sündmused initsieerisid jada, mis on [muutnud] Eesti paremini kaitstuks kui kunagi varem. 2014. aastal, Taavi Rõivase esimese valitsuse ajal, valmis idapiiri arendamise visioon, milles esitati erinevad lahendused piiritaristu väljaehitamiseks. Samas alustas tegevust idapiiri ehituse töörühm, kuhu kaasati kõik huvigrupid. Koostöös kirjeldati idapiiri programmi vajadused ning projekteeriti arendustegevused, mida hakati järk-järgult ellu viima. Nüüd, kümme aastat hiljem, oleme kuluka ja aeganõudva protsessiga jõudnud faasi, kus on vaja teha viimased ponnistused seatud sihi saavutamiseks. Piisava rahastuse korral on võimalik kogu piir järgneva kolme aasta jooksul lõplikult valmis ehitada. Ka käesolev Riigikogu koosseis andis 2024. aasta eelarvega piiri täiendavale tugevdamisele juurde enam kui 12 miljonit eurot. See summa ei ole projekti kallidust arvestades suur, kuid aitab hindade kallinedes ehitusega soovitud graafikus püsida. Tasub toonitada, et Eesti piir ei ole mitte üksnes Eesti Vabariigi piir, vaid see on ka Euroopa Liidu ja NATO idapiir. Peame tegema pingutusi, et investeeringute tegemisel kaasaksime lisaks Eesti maksumaksja rahale ka liitlaste oma. Kui Eestis on piir kindel, on kindel olla ka Berliinis. Võimalikult paljudel Eesti elanikel peavad olema oskused ja teadmised, et kriisides toime tulla ja võimaluse korral teisi aidata. Alalhoiuinstinkt ning eestlaslik talupojatarkus teevad ära suure osa tööst. Kuid see on momentum, kui hea koordinatsiooni ning vabaühenduste koostöö aitavad elanikkonna valmidust kiiresti kasvatada. Riigi eelarvestrateegiaga on esmakordselt tagatud elanikkonnakaitse valdkonnale mitmeks aastaks püsirahastus. Jah, iga summa võiks olla suurem, kuid see annab ka teatava kindlustunde, et vabaühendused suudavad ja tahavad omalt poolt investeerida sinna oma aega ning ka vahendeid. Minu hea sõber Võrumaalt pidas koos oma sõprade ja lähedastega rajatud Luutsniku komandos varjendiga hoones eelmisel nädalal esimese näidiskoolituse Põlva Vallavalitsusele. See kohalik initsiatiiv on võtnud eesmärgiks lähema kahe aasta jooksul koolitada täispikal koolitusel, päevasel koolitusel välja vähemalt 5000 inimest. Ka riigi tugi, 300 000 eurot, mis selle komando rajamiseks anti, oli väga suur lüke, et kogukond võiks oma missiooni jätkata. See on vaid üks näide Eestimaalt, kui suur võib olla kohaliku initsiatiivgrupi panus, kui nende [hoogsale tegevusele] õlg alla panna. Siseministeeriumi valitsemisalas tegutseb tuhandeid vabatahtlikke. Möödunud aastal käivitus PPA kriisireservi ettevalmistus, sealhulgas algas kriisirolliga abipolitseinike süsteemi käivitamine. Olles abipolitseinik Võrumaal, käies patrullis ning suheldes kolleegidega, võin kinnitada, et kodanike valmidus kriisirolli võtta on ka siin suur. Teisalt on tajutav, et väljaõppe mahu kasvule panevad teatud piirid instruktorite ning ka treeningbaaside ja treeningkohtade hulk. Võtaks igaks juhuks lisaaega.

Kolm minutit lisaks, palun!

Neid sõnumeid, et treenitavate kasvava mahu tõttu jääb meil vajaka instruktoritest ning taristust, kostub nii politseist, päästest kui ka kaitseväest. Probleemile lahenduse leidmine ei ole nii kiire, kui oli selle tekkimine, kuid ajaaken on [avanenud] kahjuks üpriski lühikeseks [ajaks]. Ehk me peame ühiselt mõtlema, kuidas see valmidus tagada. Toon suure tugevuse ja kiitusena välja, korrates ka ministrit, et Eesti inimesed usaldavad siseturvalisuse tagamisse panustavaid ameteid: politseid usaldab 88%, Päästeametit 97% ja Häirekeskust 96% Eesti inimestest. Need on Eesti enim usaldatud asutused. Lõpetuseks toon välja ühe meie koosseisu suure võidu. Koos partneritega, heade Riigikogu kolleegidega, seisime ühiselt selle eest, et piirata nende Eesti elanike relvaomamise [õigust], kes pole Euroopa Liidu ega NATO liikmesriigi kodakondsusega. Seda on siin saalis mainitud ka varem, aga ka mina leian, et on üks lõpetamata [asi], millele see koosseis peaks lahenduse leidma. Mittekodanike hääleõiguse piiramine võiks olla kindlasti üks samme, kus meil peaks toimuma mitte poliitiline debatt ja mitte erakondlik debatt, vaid inimesed peaksid saama vastavalt oma südametunnistusele otsuseid teha. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Esiteks peab au andma meie siseministrile, kes tõesti suutis meie ees kolm tundi lausa seistes aru anda. Kuigi [esinemine] oli sisutühi, aga seegi oli eesmärk, et siin kolm tundi seista. Teiseks tahaksin tänada kõiki neid inimesi, kes igapäevaselt [kannavad meie eest] hoolt ja kaitsevad meid. Ma räägin loomulikult politseinikest ja päästjatest. Suur kummardus teie ees. Siseminister alustas oma kõnet lausega, et riik on nii tugev kui tema inimesed. Kui tugevad need inimesed meil siis on sellise valitsusega? See on, ma arvan, peamine küsimus, millele me peame igapäevaselt vastama. Need vastused ei ole meile kindlasti meelepärased. Räägime siseturvalisusest. Ma ka oma küsimuses tõin juba välja ridamisi probleemseid kohti. Nendest ma tahakski oma kõnes rääkida. Räägime sellest, et selle aja jooksul, kui meil on olnud praegune valitsus ja ka siseminister on olnud oma kohal, on Eesti inimeste vigastussurmade arv tõusnud, drastiliselt on tõusnud. Räägime arvudest. [Vigastussurmi] oli 2022. aastal 825, kuigi püstitatud eesmärk oli 620. Eesmärgist on asi päris kaugel. See näitab ju tegelikult selgelt, et need struktuurid on alarahastatud ja töö sellisel viisil, nagu siseminister meile siin püüdis seletada, ei toimi. Meie inimesed saavad surma ja iga aastaga aina rohkem. Teine väga oluline valdkond on narkoturg. Narkoturg vohab ja see läheb aastast aastasse aina hullemaks ja hullemaks. Näiteks on statistika välja toonud, et 2020. aastal oli 117 narkosurma, 2021. aastal oli 135 ja 2022. aastal 138 – kasvutrend. Mida täpselt tehakse ja kuidas tehakse? Kas me tõesti ei suuda sellises väikeses riigis nagu Eesti panna narkoturgu kinni? Tundub uskumatu, aga selline olukord praegu on. Kahju. Perevägivald. Kui me oleme milleski "tublid", siis selles, et me oleme perevägivallaga Euroopas [esimese] viie seas. Iga aasta toimub peaaegu 4000 vägivallajuhtumit perekondades. See ei ole ju niisama. Tuleme jälle selle esialgse lause juurde: riik on nii tugev, kui on tema inimesed. Me räägime ikkagi inimeste toimetulekust. Sellest lähtuvalt ma arvan, et ka perevägivald on ajas suurenenud. Sotsiaaldemokraadid tulid Riigikogu [valimiste] eel välja loosungiga "Toimetulek on julgeolek", mis tegelikult käib otseselt ka perevägivalla kohta. Vaatame inimeste aktiivset kaitsetahet. See on ju samamoodi langenud. 2022. aastal oli Eesti inimeste aktiivne kaitsetahe 71%, nüüd on see 66%, 5% on langenud inimeste aktiivne kaitsetahe. Aga miks see nii on? Jällegi ma arvan, et eelkõige on küsimus inimeste toimetulekus. Need otsused, mis valitsus on praegu vastu võtnud või mida ta on vastu võtmas, ju räägivad absoluutselt vastu sellele, mida meie opositsioonis olles pidevalt räägime. Meie räägime, et kõik teie otsused … Kolm minutit lisaaega, palun!

Loomulikult, kolm minutit lisaks, palun!

… mis te praegu vastu võtate, eriti need, mis puudutavad majandust, fiskaalpoliitikat, maksude tõusu, otseselt mõjutavad inimeste toimetulekut ja sedakaudu ka inimeste kaitsetahet, võimekust või soovi Eestit kaitsta. Miskipärast praegune valitsus sellest aru ei saa. On välja toodud väga huvitav statistika nende elanike osakaalu kohta, kes peavad kuritegevust peamiseks mureks Eestis. Vaid 1% inimestest arvab, et [peamine] murekoht on kuritegevus. Päris huvitav. Kui tullakse tänaval küsima, et mis te arvate, kas kuritegevus on oluline [probleem] või ei ole, siis kui mul on ikkagi toimetulekuga probleeme, ma loomulikult esimese asjana ütlen, et minu probleem on toimetulek. Kummastav, kuritegevus jääb kuidagi tagaplaanile. See ei ole ju ka normaalne. Inimene selles sotsiaalses hädas, sellises sotsiaal-majanduslikus olukorras, nagu ta on, unustab ära, et on olemas kuritegevus. Tegelikult ta ei hooli juba sellest. Nii kaugele te olete need inimesed viinud. See ei ole positiivne näitaja, et ainult 1% tegelikult arvab, et see on esimene probleem Eestis. Kurb. Nii et siin sai täna väga palju tühje sõnu öeldud ministri poolt. Ma saan täiesti aru, et viidati ka sellele, et on rahapuudus. Jah, mööname seda, et igas valdkonnas on alati rahapuudus, ükskõik mis valdkonnas. Nüüd on see teine pool, et aga kust raha saada. See on see koht, kus valitsus praegu pistab oma kurja käe tavainimese tasku, nende inimeste tasku, kelle sissetulekud on väikesed või keskmised, nende inimeste tasku, keda meil on 350 000. Need on inimesed, kes elavad suhtelises ja absoluutses vaesuses. Te lähete seda raha võtma sealt, selle asemel et võtta pankadelt. Kui lugeda tänast uudist, siis on väga huvitav jällegi jälgida, kuidas sotsiaaldemokraadid mängivad opositsiooni koalitsioonis. Et kui ainult nemad seal, Reformierakond ja Eesti 200, oleks nõus sellega, et pangamaks kehtestatakse, no siis tuleks õnn ja meie oleks samuti selle poolt. Hea Lauri, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees, no ei käi see asi nii! Ei ole niimoodi, et kui pauk käis, siis teie olite puu otsas. Ma kujutan ette, et kui majanduspauk käib ära, siis te ütlete täpselt samamoodi nagu selle pangamaksu puhul, et teie olite puu otsas, kui pauk käis, ja teie oleks küll seda selles koalitsioonis teinud, aga teised ei lubanud. Minu arust iseloomustab selline retoorika väga hästi teie praegust poliitikat selles koalitsioonis, kus te olete. No see ei ole jätkusuutlik! Ma arvan, et ka valijad ei ole rumalad. Aitäh teile!

Suur tänu! Kuna teemat on piisavalt käsitletud, siis ma sulgen läbirääkimised. Head kolleegid! Koos sellega oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Suur tänu ministrile ja kõikidele kolleegidele, kes arutelus osalesid!