Kaitseministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on kaitseministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Ettekandja on kaitseminister Hanno Pevkur. Kahe sõnaga selle [päevakorrapunkti] menetlemise korrast. Kõigepealt on ministri ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on võimalus igal Riigikogu liikmel esitada üks küsimus ja seejärel on läbirääkimised, mis on avatud fraktsioonidele. Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt kaitseministri Hanno Pevkuri. Palun!

Tänan, austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Head kaasmaalased! Kaitseministeeriumi vestibüülis on sein, kus asub tahvel tekstiga "Me ei unusta". Sellele seinale on kantud hukkunud Eesti kaitseväelaste nimed. Täna 27 aastat tagasi kaotas Kurkse suurõnnetuses traagiliselt elu 14 Balti rahuvalvepataljoni staabikompanii luurerühma liiget. Kui ma tohin paluda Riigikogu liikmeid lühikeseks mälestushetkeks langetada pea, siis ma tänan teid. (Leinaseisak.) Tänan! Kurkse suurõnnetus on Eesti kaitseväele suurim kaotus pärast iseseisvuse taastamist. Need mehed jätsid oma elu õppusel, valmistudes vajadusel kaitsma Eesti rahvast ja meie vabadust. Täna, 27 aastat hiljem peame tõdema, et väline oht meie kehtivale põhiseaduslikule korrale pole 1991. aastast olnud nii suur, kui ta on lähiaastatel. Venemaa aasta-aastalt kasvanud agressiivsus oma naabrite suhtes eskaleerus 2008. aastal Gruusia ning 2014. aastal Krimmi ja Ida-Ukraina ründamisega. 2022. aasta 24. veebruaril, Eesti riigi sünnipäeva esimestel tundidel alustas Putin täiemahulist invasiooni Kiievile, eesmärgiga hävitada Ukraina riik ja rahvas. See oli läänemaailmale võimsam äratuskell kui millenniumi vahetumisel oma esimese löögi teinud 30 tonni kaaluva maailma rahukella löök. Lääneriikide lootus Venemaast kui rahumeelsest partnerist oli kustunud. Brutaalne ja massiivne rünnak Ukraina pealinnale ja sellele järgnenud täiemahuline sõda terrori, rahumeelsete inimeste, sealhulgas laste ja naiste tapmise, vägistamise ja Venemaale küüditamise näol avas loodetavasti lõplikult läänemaailma silmad. See sõda avas ka lääne moonaladude uksed, kust kahjuks ei vaadanud vastu hiiglaslikud varud, vaid minimaalne hädavajalik, milleni oli viinud kaitsekulude drastiline vähenemine pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Aga ühiselt suudeti sõja algusnädalatel siiski Ukrainat piisavalt abistada, et suruda Kremli juhitud sõjamasin Kiievi alt taanduma. Ukraina jäi püsima. Olen veendunud, et ta püsib ka praegu ja tulevikus, ent vajab jätkuvalt suuremat toetust, kui me seni oleme suutnud ühiselt Ukrainale pakkuda. Lääneriikide eskalatsioonihirmust tulenenud piirangud relvaabi andmisel on ajas küll vähenenud, ent mitte kadunud. Ukraina aga ei saa võidelda, üks käsi selja taga. Ukrainlased teavad, mida teha, ja lisaks pakuvad nad lääneliitlastele kriitilise tähtsusega teavet, kuidas sõdida agressiivse Venemaaga. Meie ühine pingutus peab olema anda neile võimalus oma vabadussõda võita. Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on pannud nii meid kui teisi liitlasi ümber hindama ka meie enda kaitsevalmidust. NATO-liitlastena oleme üheskoos totaalselt muutnud kollektiivkaitse põhimõtteid ning oleme passiivkaitse mudelilt läinud üle aktiivkaitsele. Allianss on selgelt kinnitanud, et me kaitseme end esimesest meetrist alates ja vajadusel hävitades vaenlast ka tema territooriumil. See on ainuõige arusaam, sest rahva ja riikluse vaatest pole midagi olulisemat kui säilitada vabadus – vabadus ning vaba riik meie lastele ja lastelastele. Ja vabaduse püsimisega kaasneb ka kindlus, et siin, Eestis, on turvaline elada, pere järelkasvu saada, kinnisvara soetada, äri ajada ja nii edasi. Just selle nimel pingutavadki nii Kaitseministeerium kui ka kogu valitsus igapäevaselt, et anda kindlustunnet meie enda inimestele ja meie sõpradele, et luua turvatunnet ja stabiilsust. Head kuulajad! Eesti riigikaitse aluseks on iseseisev kaitsevõime ja kollektiivkaitse, mida toetab tugev kaitsetahe. Või nagu ma varem olen defineerinud: riigikaitse baseerub kolmel sambal: esiteks, kaitsetahe, teiseks, kaitsevõime ja kolmandaks, kaitsekoostöö. Lubage mul järgnevalt neist kolmest sambast lähtudes anda teile ülevaade Eesti riigikaitse arengust riikliku strateegia "Eesti 2035" valguses. Kõigepealt kaitsetahe. Viimased avaliku arvamuse uuringud näitavad, et Eesti ühiskonna toetus relvastatud vastupanule on viimastel aastatel olnud püsivalt üle 80% ning sõltuvalt oma rollist riigikaitses on kaitsetegevuses valmis osalema ligi kaks kolmandikku elanikkonnast. Sellest tulenevalt on ka loogiline, et viimase kahe aastaga on Kaitseliitu astunud rohkem kui 6000 inimest ning meie vabatahtliku kaitse katusorganisatsioon koos noorte ning naiskodukaitsjatega on kasvanud enam kui 30 000-liikmeliseks. Väga kõrgel püsib ka eestlaste toetus liitlaste kohalolule. Nimelt toetab umbes 80% elanikkonnast partnerite siin viibimist. Äärmiselt oluline kaitsetahte mõõdupuu on inimeste valmisolek riigikaitse rahastamise täiendavaks finantseerimiseks. Viimase küsitluse järgi toetas kaitsekulude tõstmist või säilitamist 72% eestimaalastest. Nendest numbritest tulenevalt on ka loogiline inimeste üldine toetus riigikaitse arendamisele, millega on viimastel aastatel väga rahul või pigem rahul ligi 70% eestimaalastest. Aga kaitsetahe pole midagi, mis püsib iseenesest. Nagu rahu tagamisega, peab ka kaitsetahtega pidevalt tegelema. Tahan siinkohal tänada ka parlamenti, kes toetas riigikaitseõpetuse võimaldamist kõigile õpilastele ehk koolides selle pakkumise kohustuslikuks muutmist eelmise aasta 1. septembrist. Nii läbis eelmisel aastal riigikaitseõpetuse 6200 noort üle Eesti. Kaitsetahte teine pool on tööandjate suhtumine riigikaitsesse, seda eriti läbi reservväelaste toetamise. Viimane küsitlus näitas, et 66% tööandjatest on valmis tasustama reservväelaste osalemist õppekogunemistel, ja see number on kenasti kasvutrendis. Hea meel on näha, et üha enam ettevõtjaid liitub ka erikampaaniatega, mis on suunatud just reservväelaste toetamisele. Suur tänu igaühele neist! Kui rääkida veel numbritest, siis ministeerium koos kaitseväega kogub õppustel eraldi ka reservväelaste ja kaitseliitlaste hinnanguid. Näiteks kinnitas 88% õppusel Kevadtorm osalenud vastanutest, et nad on valmis osalema relvastatud kaitsetegevuses. 84% õppusel osalenud vastanutest leiab, et võõrriigi relvastatud kallaletungi korral on võimalik Eestit kaitsta. Mööngem: need numbrid on päris head. Ent teame, et meil ei ole luksust loorberitel puhata. Sest nagu ütlesin, kaitsetahte püsimisega tuleb järjepidevalt tegeleda. Ja tegeliku kriisi korral ei pruugi valmisolek olla sama mis rahuajal. Meie ülesanne on tagada, et hetkel, kui peaks päriselt olema vajadus Eestit, relv käes, kaitsta, oleksid need numbrid suuremad, mitte väiksemad. Me peame alati meeles pidama, et Eesti inimesed soovivad oma riiki kaitsta, kui neil on siin hea elada, kui rahvas teab, et riik toetab kogukondlikke püüdlusi ning seab alati Eesti inimeste ühised huvid esikohale. Nüüd aga kaitsevõime juurde. Juba enne täiemahulise sõja algust Ukrainas oli valitsusel tarkust teha otsus alustada nii Ukraina toetamist kui ka Eesti kaitsevõime kiireloomulist tõstmist. 2022. ja 2023. aastal tehtud erakorralised rahasüstid riigikaitsesse on tänaseks meie kaitse-eelarve pea kahekordistanud: see on kasvanud 776 miljonilt 1,34 miljardini. Protsentides sisemajanduse kogurikkusest oleme jõudnud lausa 3,4%-ni, mis värskeimate hinnangute kohaselt asetab Eesti NATO liitlaste seas Poola järel ja USA ees lausa teisele kohale. Kas see aga tähendab, et võime siinkohal tõmmata pidurit? Ei, kaugeltki mitte. Just neil päevil arutame lisaraha suunamist järgmistel aastatel kriitilise tähtsusega laskemoonavarude täiendamiseks, millega suudaksime võimalikku vastast mõjutada vastase [territooriumi] sügavuses, et vältida suuremat kahju just siin, kodumaal. Meenutan siinkohal, et kahe viimase aastaga on Eesti juba soetanud laskemoona rohkem kui varasema 30 aastaga kokku. Retooriliselt võiks ju väita, et kui oleksime varasema 30 aastaga panustanud isegi 10% igal aastal rohkem laskemoona, ei oleks me praegu nii raskete valikute ees, kust leida lühikese ajaga riigikaitseks lisaraha. Ent tagantjärele targutamine meid edasi ei vii. Ja tõsi, see on vaid tahavaatepeegel ning fakti tõdemus, et nii on. Viimasele kahele aastale ja tulevikule ette vaatav pilk fikseerib aga fakti, et oleme aastatel 2022–2024 soetanud enam kui 750 miljoni euro eest laskemoona ning sõlminud juba lepinguid tulevasteks aastateks ligi miljardi eest. Ehk kokku oleme panustanud laskemoona ligi 1,7 miljardit. Arvestades hetkel käimasolevaid riigi eelarvestrateegia arutelusid ja veel riigikaitses tegemata moonaostuotsuseid, julgen väita, et aastatel 2022–2028 on Eesti laskemoonaostude kogusumma suurusjärgus 3 miljardit eurot. Kordan üle: 3 miljardit eurot! See on muuseas enam kui aastatel 2017–2021 ehk viie aasta jooksul kogu riigikaitserahastus kokku. Lisaks laskemoonale oleme märkimisväärselt kasvatamas oma sõjalise varustuse musklit. Oleme juurde soetanud või soetamas nii K9-id kui ka Caesari haubitsaid, suurtükke ning mitmikraketiheitjaid HIMARS. Juba on Eestis olemas meie tuleulatust sadade kilomeetriteni suurendavad laevatõrjeraketid Blue Spear 5G, aga ka meremiinid. Siia on saabumas õhutõrjesüsteemid Iris-T ja Mistral. Kaitseväe kätte on juba jõudnud õhutõrjesüsteemid Piorun. Ostetud on uued õhutõrjeradarid ja väljavahetamisel on kaldaradarid. Soomustame 2. jalaväebrigaadi, ehitame nii laskemoonaladusid kui ka muud taristut, arendame harjutusalasid, parandame liitlaste vastuvõtu tingimusi ja nii edasi. Seda arengut on kandnud üks läbiv põhimõte: me peame igast maksumaksja eurost sama tagasi maksimaalselt kaitsevõimet. Kui püüda piltlikult jagada 100 eurot riigikaitse tugevdamiseks laiali, siis näeme, et circa 54 eurot 100-st läheb otseselt investeeringuteks erinevate hangete kaudu, taristu arendamiseks investeerime 6 eurot, palkadeks ja toetusteks reservväelastele maksame 23 eurot, luurele ja eelhoiatusele panustame 5 eurot ning muudeks tegevuskuludeks jääb 12 eurot. Ehk kokkuvõtvalt: maksumaksja teab, et iga panustatud euro kasvatab otsest kaitsevõimet liitlastega võrreldes enim just siin Eestis. Aga kogu sellel investeeringul puuduks ju mõte, kui meil puuduksid inimesed, kes Eestit ka reaalselt kaitseksid. Seetõttu olemegi suurendanud ajateenijate hulka ja kasvatanud meie sõjaaja struktuuri ligi 44 000 võitlejani, suurendades sealhulgas meie üle-eestilist turvavaipa ehk maakaitset ussisõdalaste näol 20 000 võitlejani. Me pöörame väga suurt tähelepanu ka väljaõppe mahule ning kvaliteedile. Nii osales 2023. aastal erinevatel õppustel ligi 30 000 reservväelast ja kaitseliitlast. Ainuüksi tänavusel Kevadtormil osalejate arv koos liitlastega küündis pea 14 000-ni. Kõik need sammud kaitsevõime arendamisel annavad mulle täieliku kindluse väita, et Eesti pole kunagi varem olnud paremini kaitstud kui praegu. Aga nagu kaitsetahte puhul, ütlen ka kaitsevõimest rääkides, et meil pole luksust loorberitel puhata ning me peame jätkama kaitsevõime arendamist kiirendatud tempos. Sest sõltumata sellest, millal lõpeb sõda Ukrainas, on Venemaal igal ajahetkel olemas piisav võimekus, et testida nii meie kui ka liitlaste valmisolekut ennast ja kogu allianssi kaitsta. Ja liitlastel ehk kaitsekoostööl soovingi järgnevalt peatuda. Nagu ettekande alguses märkisin, toetab circa 80% eestlastest liitlaste kohalolu siin. Oleme selle nimel pingutanud ja jätkame sihikindlalt selle nimel tööd, et lähtuda juba president Meri öeldust: "Ei iial enam üksi!" Oleme järjekindlalt panustanud liitlassuhete tugevdamisse ning kollektiivkaitse paremasse toimimisse. Võib öelda, et suurema läbimurde saavutasime 2022. aasta NATO Madridi tippkohtumisel, kui liitlased leppisid üheskoos kokku aktiivkaitse rakendamise põhimõttes, mis tähendas, et tagasivallutamise arusaamalt liiguti "kaitse esimesest meetrist " põhimõttele. Loogilise jätkuna kinnitati eelmise aasta Vilniuse tippkohtumisel uued regionaalsed kaitseplaanid ning viimase Washingtoni tippkohtumise ajaks said kirja uued NATO väevõime eesmärgid kõikidele liitlastele, et uued põhimõtted ka reaalsete sõjaliste võimetega sisustatud saaks. Kahepoolselt oleme sõlminud Eestis alaliselt paikneva NATO lahingugrupi juhtriigi Ühendkuningriigiga kümneaastase kaitsekoostööleppe. Ameerika Ühendriikidega leppisime kokku julgeolekukoostöö plaani aastateks 2024–2028. Selle keskmes on Ameerika Ühendriikide sõjaline kohalolek Eestis, panus Eesti diviisi arendamisse, küberkaitsealane koostöö ja Balti riikide võimearenduste ühishanked. Ühendriikidega koostöö positiivne näide on USA Balti julgeoleku initsiatiiv, mis sel aastal lisab Eesti kaitse-eelarvele ligi 70 miljonit. Samuti on meie kaitseväe arengut silmas pidades ülioluline Eesti diviisi staabi osalemine Warfighteri programmis. Lisaks Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi võitlejatele on Eestis esindatud Prantsuse relvajõud, seega igapäevaselt suurusjärgus 2000 liitlasväelast NATO kolmest tuumariigist. See ongi reaalne heidutus: kolme tuumajõudu omava riigi võitlejad õlg õla kõrval koos Eesti meeste ja naistega. Samuti ärgem unustagem, et sellest aastast on kõik meie sõbralikud naabrid NATO ühises peres. Rootsi ja Soome liitumine on märkimisväärselt tugevdanud NATO-t tervikuna, eriti aga Läänemere piirkonda. Liitlassuhete valguses on kindlasti oluline välja tuua ka Eesti ja Ukraina kaitsekoostöölepe, mille kohaselt oleme valmis Ukrainat sõjaliselt toetama vähemalt 0,25%-ga sisemajanduse kogutoodangust. Oluline on siinjuures, et järgnevatel aastatel oleme võtnud eesmärgiks toetada Ukrainat just Eesti kaitsetööstuse toodanguga. See annab Eesti kaitsetööstusele võimaluse kasvada, luues töökohti ja jättes maksumaksja riigikaitsesse panustatud maksud üha enam Eesti majandusse. Austatud Riigikogu! Eesti rahvas tegi 33 aastat tagasi selge valiku: ta tegi valiku olla osa põhjalast, olla osa lääne kultuuri- ja julgeolekuruumist. Tänaseks on Narva jõgi selgeks veelahkmeks demokraatliku õigusriigi ja diktatuurse terroririigi vahel. Lähiaastatel otsustatakse Euroopa julgeolekuarhitektuur järgnevateks aastakümneteks. "Kuniks Ukraina pole vaba, pole maailm turvaline." Nii ütles Lloyd Austin eelmisel reedel Ramsteinis Ukraina kontaktgrupi kohtumisel. Kirjutan sellele avaldusele kahe käega alla ja usun, et igaüks, kellel on roll Ukraina abistamisel, peaks just praegu tegema lisapingutuse, et sõja kulg pöördumatult Ukraina võidule pöörata. Sest Ukraina võit on meie võit. Ja meie pikaajaline eesmärk on tagada kindlustunne igale eestimaalasele, et Eesti on tugevate liitlassuhetega turvaline riik, kus meie vabadus ja rahvas püsib läbi aegade. Tänan!

Suur tänu, härra minister! Teile on ka terve rida küsimusi. Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Väga-väga hoogne ja väga sisukas ettekanne. Suur-suur aitäh! Aga ma küsiksin järgnevat. Sa väitsid ETV-s, et laskemoona, mille hinnanguline väärtus pidi olema 1,6 miljardit eurot, on võimalik saada tunduvalt odavamalt. Kui palju see võiks olla odavam ja kui palju selle võrra võiks laskemoona rohkem saada? Ja kui suured võiksid need mahud olla ning kui pikad oleksid tarneajad?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Jaa, küsimus on selles, et me ei aja taga mitte summat ega protsenti, vaid me ajame taga efekti, kuidas mõjutada vastast nii, et vastane saaks purustatud. Üldiselt rahvusvahelise sõjapidamise doktriini järgi pead sa purustama 70% olemasolevast väest, et ta muutuks võitlusvõimetuks. Me oleme need arvutused, mis puudutavad laskemoonavajadust, teinud just nimelt sellest lähtuvalt ja loomulikult ka sellest lähtuvalt, milline on meie relvastus. Sul võib olla moon, aga kui sa ei saa seda millestki välja lasta, siis ei ole sellega midagi teha. Need arvutused, mis me oleme esitanud või mis Kaitseväe juhataja mulle on esitanud – oleme neid ka Vabariigi Valitsusele detailides tutvustanud –, baseeruvad hetkel teadaoleval turuolukorral. Ja see hetkel teadaolev turuolukord on tõesti selline, et väga paljut moona ei ole võimalik isegi paari-kolme aasta jooksul saada. Ka need hinnad kõiguvad väga-väga palju. Näiteks isegi kevadise ja nüüd Vabariigi Valitsuse istungi ajaks tehtud hinnangute vahe teatud moonatüüpide puhul on mitte protsentides, vaid kümnetes protsentides. Seetõttu on meie ülesanne turul ringi vaadata ja uurida, kuidas vajalikku efekti saavutada. Ma toon ühe näite, mille ma eile ka rahvusringhäälingus tõin. Kui meil on olemas moon, mille üks tükk maksab suurusjärgus miljon või rohkem eurot, ja me teame juba praegu, et Ukrainas on kasutusel sarnast efekti pakkuvat – loomulikult mitte väga täpselt, aga sarnast efekti pakkuvat – moona kordades odavamalt, siis ma olen andnud oma majale ülesande ja rääkinud ka Kaitseväe juhatajaga, et meie ülesanne on Ukrainast see teadmine kohe koju tuua, võimalusel ka minna ja soetada seda moona. See aitab meil sadades tuhandetes, isegi miljonites maksumaksja raha kindlasti kokku hoida. Ja veel on küsimus selles, kas me täidame need vajadused, mis on kriitilise tähtsusega, millele Kaitseväe juhataja laskemoonatarnete vajadusest [rääkides on viidanud]. Ja kas me jääme seal pidama või kui me saame raha rohkem, siis kas me soetame midagi täiendavalt. Kui me võtame Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande, siis esialgne soov oli ju mitte 1,6 miljardit, vaid 3,2 miljardit. Selles mõttes ma kokkuvõtvalt ütlen niimoodi, et me panustame 2022–2028 suurusjärgus 3 miljardit. Aga ma olen veendunud, et sõltumata sellest, mis toimub lähiaastatel, ka aastast 2028 edasi me peame laskemoona veel soetama. Ja see on debatiteema meile kõigile, kes me läheme küsima rahva mandaati: kui palju me oleme valmis riigikaitsesse täiendavalt panustama. Aga jah, tarneajad, hinnad – kõik muutub päevadega. Meie ülesanne on leida vastus küsimusele, kuidas saavutada efekt.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teie esitatud materjali juures on üks tabel, kus on näha NATO liikmesriikide kaitsekulude osakaal SKP-s. Ja see tabel näitab, et neid, kes ületavad 2%, on enamik riikidest, NATO liikmetest, aga on ka neid – ja see number on palju väiksem –, kes jäävad oma kaitsekuludega alla 2% SKP-st. Kui suur on teie info kohaselt tõenäosus, et need riigid – nende seas on muuseas Belgia, Itaalia, Hispaania ja veel mõned –, selle piiri lähiajal siiski ületavad?

Aitäh! Olen sellest rääkinud oma kolleegidega, ja loomulikult NATO-s me kogu aeg tõstatame selle küsimuse. Tasub meenutada, et veel vaid aasta tagasi oli see number, kellel oli 2% või rohkem, poole väiksem. Aasta tagasi oli, kui ma nüüd õigesti mäletan, umbes 12 riiki, kes ületasid 2%. Ja selle aasta jooksul Washingtoni tippkohtumiseks sai deklareerida 22 või – palju meil neid nüüd täpselt ongi? – 23 riiki, et nad ületavad 2%. See on tekitanud väga suure murrangu ehk NATO tervikuna keskmisena on jõudnud üle 2%. Kui me liidame, võttes kokku Ameerika Ühendriigid, Poola, Eesti, Läti, Leedu, kes me oleme üle 3%, ja altpoolt need, kes on alla 2%, siis tegelikult keskmine on üle 2%. Nüüd, kui küsimus oli, millal kõik selleni jõuavad, siis ma olen kuulnud nendelt riikidelt erinevaid trajektoore. On üks erand: see on Luksemburg. Luksemburgile on tehtud teadlik erand, sellepärast et arvestades Luksemburgi SKP-d ja nende kaitseväe eripära, on Luksemburgi panus NATO kollektiivkaitsesse hoopis teist laadi kui ülejäänutel. Luksemburg panustab – lihtsalt kaks näidet – kosmoseprogrammivõimekusega ehk satelliidivõimekusega ja nad panustavad ka lennukite hooldusega. Hoopis teist tüüpi panus, sest Luksemburgil ei ole klassikalises mõttes armeed. Ja seetõttu, kas nad jõuavad 2%-ni 2027., 2028. või 2029. aastal, on väga raske öelda. Aga ma olen näinud ka graafikuid, kus [mõni riik] on deklareerinud, et nad jõuavad sinna aastal 2030. Selline projektsioon on võetud, [iseasi], kuidas ja kas üldse keegi sinna jõuab. Nendes valitsustes ma kahjuks ei ole ja kärbsena seina peal ei istu, et teada saada, mida nad tegelikult arutavad.

Alar Laneman, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Suur tänu selle ettekande eest! Kõigepealt tahaks tunnustada, et te jätkate seda joont, mis algas nende erakorraliste rahasüstidega, kõrvaldamaks omaaegse jõukohase riigikaitse [kontseptsiooni] tekitatud kahju. Kava jätab hea mulje. Selliseid kavasid ei ole kerge teha, sest sa pead selle siduma tänapäevaga ja oskama ennustada tulevikku. Aga kava on tervik, olulisel kohal selles on õhukaitse ja ka liitlassuhted. Nagu viitab sõna "riigikaitse", kaitse on meie eesmärk, millest kõik algab. Ja õhukaitse on väga tähtsal kohal. Aga ma küsin nüüd viimasel ajal meedias olnud debati kohta, kus jutt on olnud moonahankest. Eesti roll on selles nii suureks tehtud, et aeg-ajalt on minu käest küsitud, mida siis NATO teeb. Õnneks teie kava vastab sellele küsimusele. Aga kas sellisteks kõhklusteks on ka mingit alust?

Aitäh! Ma saan kinnitada seda, et valdav enamus liikmesriike NATO-s panustab just nimelt ka võimetesse. Üks asi on see, et sa tõstad lihtsalt riigikaitsekulutusi. Aga riigikaitsekulutus võib minna ka ainult näiteks palkade tõstmiseks või olemasoleva tehnika hoolduseks, uut võimet sa ei saavuta. Muidugi meie oleme selles mõttes NATO riikide seas eeskujuks oma enam kui 50% raha suunamisega just nimelt väevõimesse või võime loomisesse. Ja me kindlasti kogu aeg kutsume üles ka oma liitlasi keskenduma just väeloomele, sellepärast et ilma väeloometa me uut võimet ei saavuta. Kui nüüd vaadata liikmesriikide otsuseid ja olles ka kohapeal näinud meie lähedase naabri Rootsi viimaseid realiseerunud otsuseid, ma võin küll kinnitada, et ainuüksi Rootsi ja Soome liitumine on andnud meile väga tugeva lisagarantii. Üks väike näide lihtsalt: Soome panustamine F-35-tele üleminekul, tervelt 64 F-35 meie piirkonnas. Või siis rootslastel kaugelt üle 100 samasuguse tipptehnoloogilise relvasüsteemi kasutuselevõtt. Ja Poola on muidugi teinud meeletu-meeletu investeeringu, mille tulemuse nad saavad kätte nelja-viie aastaga. See on meeletu hüpe ja see meie Läänemere piirkonna võimekust ja valmisolekut kindlasti parandab. Kõik liitlased on vähemalt poliitilistes sõnumites väga selgelt deklareerinud, et uued regionaalsed kaitseplaanid, mis Vilniuses heaks kiideti, peavad olema rakendatavad. Aga me ei saa neid rakendada muidu, kui meil ei ole uut väevõimet. Noh, asi hakkab tipust pihta. Kui tipus on öeldud, et tuleb, siis järelikult all vägi käitub samamoodi.

Suur aitäh! Alustan üldisemast, kuid küsin konkreetselt. Island ei kuulu Euroopa Liitu, aga Island oli NATO organisatsiooni asutajaliikmete hulgas. Islandil ei ole oma armeed, ometi ülemaailmses rahuindeksis on Island esikohal. Viimasel rahvusvahelisel kohtumisel, kus ma esindasin Riigikogu, tegid Islandi kolleegid sellise ettepaneku, et kas ei oleks võimalik hakata mõtlema põhjala armee loomisele. Nad tunnetavad, et nende riigis on kaitsetahe väga tugevasti kasvanud, nad saavad väga hästi aru ka Ukrainast, rääkimata Balti riikidest. Aga sinu käest ma, hea minister, tahan küsida: kas sinu tasandil on ka nendel teemadel kunagi juttu olnud? Su kolleeg [Taanist] Poulsen käis meiega vestlemas, aga ta läks enne ära, kui islandlased selle ettepaneku tegid.

Enn Eesmaa, palun!

Aitäh selle väga hea küsimuse eest ja Islandi mainimise eest! Nüüd ma pean natukene täiendama oma kõnet, sellepärast et ma tegin natukene liiga Islandile. Islandi lipp on meie liitlaste lippude seas siin Eestis esindatud. Nad ei osale küll suurelt – ühe esindajaga –, aga nad on kohal. Island on neljas riik, kes meil siin kohal on. Nüüd, Islandil on teatavasti kaitse- ja välisminister ühes isikus. Proua Gylfadóttir on tegelikult suurepärane kolleeg nii mulle kui Margus Tsahknale. Ja tõepoolest, nende panus ja nende abi ka näiteks Ukrainale on olnud märkimisväärne. See, et nad tõepoolest oma geograafiast tulenevalt on üsna turvalises paigas, ei tähenda seda, et nad ei räägi kaasa. Nad räägivad kaasa, nende baase kasutatakse ja kindlasti on Island väga hea liitlane. Mis puudutab regionaalset armeed, siis selle kohta ma ütleksin niimoodi, et me oleme keskendunud praegu regionaalsuse poole pealt eelkõige JEF-formaadile. See on Joint Expeditionary Forces, mille ellukutsujaks oli Suurbritannia. Seal me oleme püüdnud hoida võimalikku vahefiltrit, et me vajadusel [tegutseme], olles telefoni kaugusel – me ei pea formaalselt kogunema näiteks Brüsselis, et artikkel 5 käivitada või midagi muud teha. Kui peaks olema mingi tõrge näiteks artikkel 5 käivitamisel, siis JEF-riigid saavad omavahel – need on Põhjala, Balti riigid ja Suurbritannia – otsused kiiresti teha ja üksteist vajadusel abistada. Ka sõjaliselt. Nii et jah, regionaalsem koostöö on, aga seda ma ei ole kuulnud, et Island oleks eraldi seda põhjala armeed välja käinud. Mina olen alati öelnud seda, et ma pigem ei sooviks rääkida Euroopa Liidu armeest või põhjala armeest eraldi, vaid keskenduks NATO tugevusele ja nendele formaatidele, mis meil on. Iga täiendav formaat tegelikult teeb asja segasemaks. Ja kui riigikaitses midagi on selge, siis see on see, et segasust ei tohi olla.

Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Suur aitäh kõigepealt selle ülevaate eest ja võimsa niisuguse tunde tekitamise eest, et Eesti tegeleb oma kaitsevõime arendamisega. Tahaksin tunnustada ministrit selle eest, et Eesti püüab rohkem tähelepanu pöörata sellele, et Ukrainat aidates ka meie oma kaitse[tööstuse] toodangut kasutataks ja sinna viidaks. Minu küsimus puudutab seda, et kui tugev on praegu Eesti kaitsetööstus ja kui palju valitsus selle arendamiseks teeb. Ja võib-olla spetsiifilisemalt: kui palju tegelikult on meie kaitsetööstuse arendamisse ja innovatsiooni tekitamisse kaasatud Eesti teadusasutused ja teadusmahukad ettevõtted? Kas te näete siin niisugust suuremat koostöövõimalust? Ma ei pea silmas ainult tehnoloogiat, vaid ka isegi humanitaar- ja sotsiaalteadusi, mis teatavasti kaitsetahte tekitamisse samamoodi saavad palju panustada.

Aitäh, väga oluline tähelepanek! Kõigepealt lühidalt kaitsetööstusest. Eesti kaitsetööstus on kasvanud viimase paari aastaga igal aastal peaaegu kaks korda. Meie ambitsioonikas eesmärk on kasvatada kaitsetööstust veel rohkem kui kaks korda lähema kahe-kolme aastaga, et me jõuaksime circa miljardilise käibeni. Eesti kaitsetööstus on praegu … Noh, kaitsetööstuse liit kindlasti oskab väga täpseid numbreid öelda, ma püüan neid peast nimetada. Eelmise aasta käive kaitsetööstuse liidus oli umbes 400 miljonit. Kindlasti see potentsiaal on olemas mitmel põhjusel. Enne siia parlamendisaali tulekut käisin ma ühes ettevõttes, mis on dual use- või kahetise suunaga: nad teevad nii tsiviilasju kui militaarasju. Ma pean seda potentsiaali väga suureks. Eestis on praegu Prantsuse kaitsetööstusettevõtete delegatsioon. Praegu on neil juba kohtumised ja homme on demopäev, kus Eesti kaitsetööstusettevõtted tutvustavad ennast Prantsuse kaitsetööstusettevõtetele. Minu sõnum on olnud Eesti Kaitse- ja Kosmosetööstuse Liidule väga tugevalt see, et kus iganes te vajate uste lahti tegemist poliitilisel tasandil, me oleme olemas. Ma olen käinud teadlikult selle pärast suurtel kaitsetööstusmessidel Eesti kaitsetööstusettevõtetega koos. Nad arenevad päris kiiresti ja kindlasti kõik kontaktid, mida ma saan poliitilisel tasandil, ma annan neile alati edasi. Olen rõhutanud igal kohtumisel, et isegi kui näiteks Lockheed Martin, suur korporatsioon, ei ole valmis tooma kogu oma tootmist Eestisse, siis siin on võimalik teha teadusarendust, siin on võimalik teha teatud spetsiifilisi töid, näiteks kaableid. See ei ole üldse kaitsetööstus, aga kaablitööstus on Eestis väga tugev. Või näiteks erinevad kas siis 3D-printimised või CNC-pingid või mis iganes. Selles mõttes on võimalik spetsiifilisi töid teha, kas või allhankena. Ja teine pool: kui vaadata seda, mis me oleme uues koalitsioonis kokku leppinud, siis see 0,25% Ukraina abiks läheb Eesti kaitsetööstusettevõtete kaudu. Ja kolmandaks, mille ma palusin koalitsioonileppesse panna ja mis leidis toetust, oli see, et me üha enam proovime kasutada lokaliseerimist ja vastuoste. See lokaliseerimine on sihtsuunitlusega just nimelt teadus- ja arendustegevusele. Ma toon teile ühe näite, kus me tegelikult kasutame teadust ja arendust ikkagi palju: see on Kaitseväe Akadeemia. Kui meil on ministeeriumipoolsed grandid või ministeeriumipoolsed kaitsetööstuse innovatsiooni toetused, siis need lähevad kõik Kaitseväe Akadeemia juures olevasse rakendusuuringute keskusesse nii-öelda valideerimisele. Nii et selles mõttes, jah, teadus- ja arenduspool on meil tugevalt töös. Aga me Kaitseväe juhataja ja kaitsetööstuse liidu presidendiga rääkisime alles eelmisel nädalal, et me peame rakendusuuringute keskuse võimekust suurendama, sest uusi ideid tuleb tööstusest päris palju. Nii et tegeleme sellega hoolega. Ja kindlasti on, ma usun, ka ülikoolidel võimalik meile appi tulla.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma arvan, et te olete minuga nõus, et strateegia üheks võtmepunktiks võiks olla ja peaks olema tsiviilkaitse, meie inimeste kaitsetahte suurendamine, ja, ütleme niimoodi, kaitseteadlikkuse või -teadmuse suurendamine. Te ehk mäletate, me korra suhtlesime siin infotunnis ja ma väljendasin arvamust, et Eesti riik peaks inimesi vähem hirmutama võimalike sõjakonfliktidega ja rohkem tagama seda, et kõik Eesti elanikud oleksid teadlikud, mida sõjakonfliktis teha, kuidas käituda. Minu küsimus ongi see: kuidas teile tundub, kas meie inimesed on teadlikud, kuidas kriisioludes käituda? Ja kuidas seda teadlikkust tõsta?

Aitäh! Ma olen üsna veendunud, et see teadlikkus iga päev kasvab. Ka nendes kriisides me oleme näinud, et üks asi on see, et puhtfaktiline tõestus on Kaitseliiduga liitujate arv. Inimeste teadlikkus saab selgelt parandatud erinevate koolituste abil. Teine pool on seesama parlamendi tehtud otsus muuta riigikaitseõpetus koolidele kohustuslikuks. Nüüd on järgmine debatt see, kas see peaks olema õpilastele kohustuslik või mitte ehk siis riiklikus õppekavas kohustuslik või mitte. Mul on väga hea meel, et meil sai valmis uus riigikaitseõpetuse õpik. Soovitan siiralt kõikidel Riigikogu liikmetel see kätte võtta ja seda lugeda, see on täiesti hea sissevaade riigikaitse toimimisele ja ka laiapindsele riigikaitsele. Teiselt poolt on mul väga hea meel, et me uues koalitsioonileppes leppisime kokku, et kui me eraldame julgeolekule lisaraha, siis see ei ole ainult Kaitseministeeriumi, vaid ka Siseministeeriumi valitsemisala. Näpuotsaga [läheb raha] ka teistele, kes tegelevad laiapindsusega, aga peamiselt Siseministeeriumile ja selleks, et elanikkonna kaitsevõimekust tõsta. Nii et eks see on natuke nagu Tallinna linnaga, et kunagi valmis ei saa, kogu aeg peab tegutsema. Sellepärast ma oma kõnes ka ütlesin, et meil ei ole kunagi hetke, et loorberitel puhata. Aga parlamendi liikmetel kindlasti oma valijatele on võimalik ka seda öelda. Näiteks sedasama riigikaitseõpetuse õpikut ma siiralt soovitan.

Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma tänan väga selle suurepärase ettekande eest. Tulejõud tõuseb metsikult ja me panustame riigina targalt üha enam kaitsetööstusse. Tundub, et kõik läheb väga hästi. Aga Ukrainast me õpime seda, et sõda käib kuues lahinguruumis: maal, merel, õhus, kosmoses, küber- ja inforuumis. Ja kui te viitasite siin avaliku arvamuse uuringule, siis avaliku arvamuse uuringus küsitakse Eesti elanikkonna käest, millised on kõige suuremad ohud turvalisusele. Ja sõjalised rünnakud on olnud kuuendal ja seitsmendal kohal. Esimene on valeuudiste levik, teine küberrünnakud riiklike infosüsteemide, asutuste ja ettevõtete ning ka elanike vastu ja siis kolmas on välisriigi sekkumine meie elulaadi ja valitsemisse, mis on kahe esimesega seotud. Ja nüüd mu küsimus on, et mida siis nende hirmude ja ohtudega teha. Te ei ole ju kaitseväeminister …

Aitäh, hea kolleeg!

… te olete ikkagi kaitseminister.

Aitäh, Peeter! Sinul on kindlasti kommunikatsiooniga väga palju kogemust, ma võiksin hoopis küsida sinu käest. Aga ma ei soovi küsimusele küsimusega vastata. Ma olen üsna veendunud, et parim relv desinformatsiooni vastu on avatus, aus ja adekvaatne informatsioon. Ma arvan, et see peaks olema meie kõigi lähtekoht, et me räägime asjadest nii, nagu nad on. Ja kui keegi on meie vastu toime pannud ründe, on see siis desinfo- või küberrünne, siis me lööme selle nii-öelda lõhki, lööme avatuks ja anname sellest avalikkusele teada. See oli ka näiteks põhjus, miks pärast siseministri ja ühe ajakirjaniku auto ründamist politsei avalikustas info, et näete, me oleme nad kätte saanud, me oleme tuvastanud sidemed. Loomulikult kohus peab selle lõpuks ka tuvastama. Aga desinfo- ja küberrünnete ja kõikide selliste hübriidrünnete puhul on avalikkuse teavitamine ikkagi võtmekoht. Nii et hoiame avatust, räägime nii palju, kui võimalik. Muidugi on riigikaitse valdkonnas kahjuks ka asju, mis jäävad punase templi alla. Nagu ma ütlesin eile ka rahvusringhäälingus, ma olen sügavalt veendunud, et me ei pea oma vastase elu väga lihtsaks tegema. Olgu neil ka kaevamist.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus on Nursipalu harjutusvälja arendamise ja koostöö kohta kohalike elanikega. Kõigepealt aitäh selle eest, et teatud formaadis see koostöö on päris hästi sujuma hakanud. Ma pean silmas ametnikke ja organisatsioonide esindajaid. Aga kus on küll väga palju puudujääke, on erinevate avalike uuringute tulemuste esitlemine. Näiteks mürauuringu puhul sisuliselt ei ole asjad loetavad ja lõpuks nad kaovad üldse kodulehelt ära. Kui te jagate minu muret, siis mida võiks selleks teha, et see koostöö paraneks?

Aitäh! Ma küll ei tea, et oleks midagi ära võetud kodulehelt. Aga kui teil see info on, siis räägime sellest pärast. Ei, me ei varja midagi. Kui on avalik uuring, siis on see avalik, ja kui sellest uuringust on näha, et on mõjud, siis on meie ülesanne neid mõjusid vähendada. Selles mõttes Nursipalu vajab nii nagu iga teine harjutusala tähelepanu ja inimestega suhtlemist. Näiteks praegu maade soetamisel, nii nagu ma siin Riigikogus olen öelnud, me kõigepealt soetame maatükid ala sees, siis vahetute naabrite omad, kui selleks on soovi. Praeguseks me oleme juba soetanud portsu kinnistuid, mis on vahetult piiri naabruses, ja sellest tulenevalt korrigeerime lähiajal ka piiri. Noh, see oli ju teada. Algusest peale me ütlesime, et me peame kõigepealt tegema hindamised ja siis vastavalt sellele, kuidas maatükid on soetatud, peame piire korrigeerima. Kindlasti Nursipalu on meile vajalik, sellest me kahjuks ei pääse. Aga sellele, et kohalikega hea koostöö jätkuks ja laabuks, loomulikult sina kohalikuna saad ka palju kaasa aidata. Meie oleme avatud.

Tõnis Lukas, palun!

Härra minister, aitäh hoogsa ettekande eest! 80 aastat tagasi, 1944. aastal, kui Punaarmee Eesti piirile lähenes, otsustas Saksa okupatsiooni ajal põranda alla läinud Eesti rahvuslik liikumine haarata relvad ja peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots kutsus mehi mobilisatsiooniga ühinema ja piirikaitserügementidesse minema. 80 aastat tagasi toimusid otsustavad lahingud. Punaarmee oli juba Eesti alal, aga rahvusväeosad võitlesid mitmel pool ja avaldasid vastupanu, kui sakslased olid läinud. See andis Otto Tiefi valitsusele – Uluots [nimetas ametisse] Otto Tiefi valitsuse, mis meie järjepidevust hoidis – võimaluse heisata sinimustvalge lipp, see andis kümnetele tuhandetele võimaluse põgeneda punaterrori eest läände. Kuidas teie ja Kaitseministeerium väärtustate 80 aastat hiljem nende vabaduse eest võidelnute mälestust?

Aitäh! Esimene tähelepanek on kohe seoses Otto Tiefiga. Ma arvan, et ka sina olid valitsuse liige, kui me kümme aastat tagasi käisime Otto Tiefi viimase valitsuse istungi toimumise kohas ehk Põgari-Sassi [külas]. Ja täpselt samasugune istung toimub muuseas meil nüüd. (Saalist öeldakse midagi.) See toimus ka viis aastat tagasi, just. Iga viie aasta tagant Vabariigi Valitsus Põgari-Sassi külas koguneb. See on minu arvates väga kena traditsioon. Ma arvan, et kindlasti Otto Tiefi teod on Eesti ajaloos miski, mida me ei tohi unustada. Nüüd, kui sa küsid nende võitlejate kohta, siis eks meie ajaloos on väga palju erinevaid seikasid, erinevaid võitlusi ja erinevaid lahinguid. Neid sinu nimetatud võitlusi ja lahinguid on meeles peetud, nii nagu ka teisi. Meil ei ole praegu sel teemal ühtegi eriüritust planeeritud, peale selle, et Vabariigi Valitsus tervikuna läheb seda sümboolset istungit pidama Põgari-Sassi küla pastoraadihoonesse. Meil on vabadusvõitlejaid ju olnud kogu aeg. Me oleme alati pidanud vabadusvõitlejaiks ka neid inimesi, kes meile vabaduse tagasi tõid 1980-ndate lõpus, 90-ndate alguses.

Meelis Kiili, palun!

Austatud juhataja! Hea minister, aitäh sisulise ettekande eest! Seal oli ka liitlaste osa ja minu küsimus lähebki nagu liitlaste valdkonda. See on hea, et meil on pikaajalised lepingud liitlaste kohalolekuks Eestis. Samas, mõneti erineb meie lähenemine Poola, Leedu ja Soome lähenemisest. Nemad on võtnud fookusesse selle, et liitlaste kohalolek oleks pikem, [nad oleksid kohal] koos peredega ja integreeruksid regionaalsesse majandusse ja eluollu. Kas meil on sarnane ambitsioon või kava, et meie strateegilised partnerid jääksid siia kauemaks ja oleksid nagu rohkem integreeritud meie ühiskonna tegevustesse?

Aitäh! No ma peaks täpsustama, et Poolas ja Leedus on tõepoolest nii. Poolas asub Ameerika Ühendriikide korpuse [staap], sealt juhitakse [maaväe] V korpust. Leetu tuleb kahe-kolme aasta pärast sakslaste brigaad. Soomes sellist poliitilist otsust ei ole tehtud, et sinna tuleb päris püsivalt brigaad, küll on Soome valitsus teinud otsuse anda oma teatud baasid liitlastele kasutada, nii nagu ka meie. Meie puhul, kui ma vaatan riigikaitse arengut, siis teades seda, et brigaadi täielik väljaehitamine tähendab 7000 – 10 000 inimest siia – see tähendab peresid, see tähendab lapsi, see tähendab koolimaja ehitamist, no põhimõtteliselt Paide linna ülesehitamist –, siis ma eelistan hetkel seda mudelit, mille me oleme valinud. Meile on määratud Briti brigaad meie diviisi koosseisus ja liitlaste pataljon meie 1. brigaadi koosseisus ja ameeriklaste pataljon 2. brigaadis. Keskenduks meie maksumaksja raha panemisel siiski enda väevõime suurendamisele ja väeloomele. Kui me ühel hetkel jõuame sellisesse staadiumisse, et võiksime justkui öelda, et meie oma vajadused väeloome arendamisel on kõik saavutatud, siis me võiksime arutada, kas liitlased võiksid ka püsivalt terve brigaadi ulatuses siin olla. Aga meenutan veel kord, iga päev on Eestis suurusjärgus 2000 liitlast. 2000, iga jumala päev! Seda ei ole üldse vähe, see on juba pool brigaadi.

Mati Raidma, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Hea minister, tänud ka minu poolt faktitiheda ettekande eest! Tulles tagasi riigikaitse rahastamise juurde ja teadvustades vahet võimaluste ja vajaduste vahel, küsin: kui kaugel me oleme võimalustest kaasata ühispanustamist? Ma pean eelkõige silmas Euroopa Liitu ja Euroopa Liidu potentsiaalseid finantsilisi vahendeid.

Aitäh! Nagu Riigikogu teab, on põhimõtteline otsus, et Euroopa Liit on kaitseteemad jätnud liikmesriikidele. Kaitsekoostöö formaadiks on NATO. Ma tuliselt seda toetan, et hoida kaitses fookust ikkagi ühel formaadil, milleks on NATO. Nüüd, mida Euroopa Liit teha saab? Ma olen ka tuliselt seisnud selle eest, et need ühised vajadused ja võimearendused, mida me kõik vajame, näiteks laskemoon, näiteks õhutõrje, näiteks ka piiri turvalisus, kui me räägime laiemalt – lisaks sisevaldkonnale ehk klassikalisele piiri turvalisusele ka piirirajatised, nimetame seda siis Balti kaitseliiniks või nüüd juba nii-öelda idakaitseliiniks, kui sellega on liitumas ka Soome ja Poola –, siis need on asjad, kus me tegelikult saame Euroopa Liidu ühisest rahakotist heas mõttes nõuda ühispanustamist. Sest kui idapiir on lukus, siis on ka Berliinis ja Pariisis turvaline. Nii lihtne see ongi. Ja mul on väga hea meel, et taas valitud komisjoni president Ursula von der Leyen on käinud välja idee 500 miljardi suunamisest Euroopa kaitsesse. Meie oleme täiendanud seda ideed ja öelnud, et sellest 500 miljardist peaks 100 miljardit minema kõige kriitilisemate vajaduste ehk laskemoonavarude ja õhukaitse parandamiseks. Nii et ootan huviga, kes saab uueks kaitsevolinikuks. Kõlakaid on erinevaid, ei taha enne spekuleerida, kui inimene on ametisse määratud. Ja siis juba, mis on uue komisjoni positsioon: kas see 500 miljardit võetakse töösse või ei võeta, kas selle katteks räägitakse Euroopa kaitsevõlakirjast või mingist muust mehhanismist, liikmesriikide panusest. Aga igal juhul jah, me toetame seda, et selliste ühiste, kõiki puudutavate meetmete jaoks võiks olla ka Euroopa Liidus oma kaitserahastus, pluss muidugi kaitsetööstuse arendamine, mis on Euroopa Liidu pädevuses.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Austatud minister! Teiegi kõnes klišeena kõlanud lause, et Eesti on kaitstud paremini kui kunagi varem – sellele on võimatu vastu vaielda. Ainult et seda tuleks täiendada selge lausega, et sellest on liiga vähe. Aga sellest on ka tänane koalitsioon aru saanud ja lapsuke on nimetatud laiapindse julgeoleku maksuks. Te küll, ma saan aru, endiselt erakonnaski vaidlete, kuidas seda sisustada. Aga minul on küsimus: kuidas te olete kokku leppinud ja kuidas teie aru saate, kui palju ja millisel aastal sellest laiapindse julgeoleku maksust kaitsevaldkonda täiendavat raha tuleb, sealhulgas moona soetamiseks, ja kui palju teie teadmist pidi muudeks laiapindseteks otstarveteks raha läheb ja millistel aastatel?

Aitäh! Ma mõistan, et ma ei rahulda teid oma vastusega, aga ehk kannatame veel nädalakene või poolteist. Me lööme need numbrid kokku ja siis saame seda teile presenteerida. Mida ma võin teile öelda, mis on see põhimõtteline arusaam? Kõikidel koalitsioonierakondadel on arusaamine, et jah, nii riigikaitse poolele kui laiapindse siseturvalisuse poolele – mõlemale poolele raha läheb. Mis on täpsed summad, see sõltub väga palju sellest, kui palju me peame kinni pidama Euroopa Komisjoni eelarve trajektoorist. Aastatevaheline jaotus – praegu, indikatiivselt ma nii palju saan öelda, et see puudutab kõiki kolme aastat ehk siis 2025, 2026 ja 2027 saavad kõik kaetud täiendava rahasummaga. Mis Kaitseministeeriumi puudutab, siis meie omalt poolt oleme püüdnud anda objektiivse hinnangu võimaliku moonasoetuse tarneaegadele. See näitab praegu seda, et ega järgmisel aastal väga palju [lisa ei tule] sellele, mis me praegu oleme juba soetanud. Meenutan, et meil siiski on suurusjärgus 2,3 miljardit vahendeid kasutada. Neid lepinguid me oleme teinud ja teeme kogu aeg. Need kanduvadki järgmisesse aastasse, üsna paljud. Nii et uut värsket raha järgmisesse aastasse proportsionaalselt tuleb kindlasti vähem kui aastatesse 2026 ja 2027.

Katrin Kuusemäe, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Hanno! Siiani on enamus kaitsetööstuse toodangu hankeid läinud Eestist välja. Oma kõnes sa ütlesid, et oleme võtnud eesmärgiks hakata tootma kaitsetööstusele vajalikku Eestis, see annab meie kaitsetööstusele võimaluse kasvada, luues töökohti ja jättes maksumaksja riigikaitsesse panustatud maksud üha enam Eesti majandusse. Kas sa oskad juba täna öelda, kui suur on välisinvestorite huvi tulla Eestisse oma tööstust looma?

Aitäh! Jah, see on õige küsimus. Kaitsetööstuse vaates tuleb vaadata kahte poolt. Üks on see, mida me Eesti maksumaksja vahenditest Ukraina abistamiseks Eesti kaitsetööstusesse suuname. Ja teine pool on see, kui suur on investorite huvi tulla Eestisse. Tõsi on see, et investorite huvi on suur. Mis on meie kitsaskohad ja mida see saal siin saab lahendada, on esiteks relvaseaduse teatud piirangud. Neid riigikaitsekomisjon arutab järgmisel nädalal. Ma loodan, et suur saal toetab muudatusi. Ma tulen nende muudatustega siia suurde saali. Me peame relvaseadusest võtma ära teatud piirangud, mis puudutavad just nimelt moonatootjate siia asumise kitsaskohtasid. Ja teine probleem on kindlasti kõik, mis puudutab planeerimist. Planeerimine koos erinevate keskkonnamõju hinnangutega on praegusel ajal nii keeruline pudelikael, et isegi kui on parim tahtmine Eestisse näiteks moonatööstus rajada ja kui me räägime suurekaliibrilisest moonast, siis reaalsus on see, et kui me eriplaneeringu, mille me algatasime kaitsetööstuspargi jaoks, saame valmis järgmise aasta suvel, siis vähemalt aasta-poolteist läheb veel projekti kinnitamiseks, ehitusloa saamiseks ja siis ka ehitamiseks. Nii et see protsess on selgelt liiga aeglane. Ma kutsun kõiki Riigikogu liikmeid üles kaasa mõtlema kahel teemal: planeeringud ja relvaseaduse piirangud. Me peame saama siia välisinvestoreid tuua. Kui me neid piiranguid ära ei võta, siis on väga keeruline siia kedagi tuua, sest Euroopa ja kogu maailm tegelikult on siin investorite jaoks täpselt samal kaalukausil. Meil muidu seda eelist ei ole, millega neid siia meelitada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Algatuseks peaks ütlema, et see paber, mis meile täna siin ette on antud, saabus alles üleeile, 10. septembril, ja 2023. aasta ülevaate kohta. Ma arvan, et viisakas oleks sellise olulise teema korral anda natuke varasemalt teada. Siis oleks saanud ka süveneda ja vaadata nendesse tahkudesse sisse. Kui ma nüüd loen seda paberit, siis päris uusi algatusi on. Märtsis algatasime "Miljon mürsku Ukrainale". Sellest te ei rääkinud, kui palju me oleme juba ära saatnud või kogu Euroopa on saatnud. See on jäänud seisma. Numbriliselt oleme kahe aasta jooksul andnud Ukrainale 500 miljonit, kas siis 2022. ja 2023. aastal 250 miljonit aastas, mis on päris suur number. Aga ma küsin seda. Siin ei ole sõnagi Kaitseliidust ja sellel teemal, kuidas me suurendame nende võimekust ennast treenida, sinna varustust juurde saada. On suurendatud isikkoosseisu, aga milline on Kaitseliidu roll? Kus [ettekande] osades see paikneb?

Aitäh! No see, et ta siin sellise kakslehena teie ette tuleb, ülevaatena ja faktilehena, see on, olen mina aru saanud, pikaajalise strateegia vorm. Minister annab pikema ülevaate oma kõnes ja Riigikogu liikmed saavad sellise faktilehe või kakslehe taustaks. Kaitseliidust ma hea meelega räägin. Kaitseliiduga on selline eelarve kasvu trajektoor meil enam-vähem kokku lepitud. Loomulikult sõltub palju riigieelarvest, aga põhimõtteliselt me oleme kokku leppinud, et igal aastal Kaitseliidu rahastamine suureneb. Eraldi kokkuleppe tegime nüüd juba vist üle-eelmisel aastal miljoni euro suunamiseks noorteorganisatsioonidele, et just nimelt noorte tegevust tõhustada. Nii et võin kinnitada, et Kaitseliit on rahastatud, saab oma õppusi ja ka järelkasvutööd kenasti teha.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh põhjaliku ettekande eest! Ma sain hea ülevaate, kuidas me valmistume konventsionaalseks sõjaks. Järgmine sõda aga ei pruugi konventsionaalne sõda olla, siin juba korra sai mainitud, et see võib olla hoopis küberruumis. Keegi ei oska öelda, kui suured on inimohvrid, aga paratamatult, kui kõik süsteemid rivist välja langevad, siis inimohvrid tulevad. Minu küsimus ongi, et me oleme kaitsekuludesse panustanud ja panustamas, ühiskonnas on väga tugev toetus sellele. Kui palju sellest rahast läheb võimaliku konventsionaalse sõja pidamiseks, laskemoona ja relvade ostmiseks ja kui palju sellest on planeeritud meie küberturvalisuse parandamiseks? Kas te natukene annaks sellest ka ülevaadet?

Aitäh! Muidugi tuleb hübriidohtudega ja küberohtudega tegelemisel arvestada asjaolu, et ükskõik, milline on hübriid- või küber[ründe] otsene mõju, ilma territooriumit kontrollimata ei ole võimalik meilt vabadust ära võtta. See tähendab seda, et ikkagi seesama konventsionaalne pool – seesama raud, needsamad inimesed, nende väljaõpe – peab olema esikohal. Midagi ei ole teha, me peame oma maad ikkagi kontrollima nii, et piir on lukus ja me kontrollime ise siin toimuvat. Küberohtudega – ma pean vaatama, kas mul on see kaasas … Lihtsalt, küberi puhul on see teema, et me peame aru saama – see on nüüd hea näide laiapindsusest –, et meil teatavasti küberohtude ja küberintsidentidega tegelevad nii Riigi Infosüsteemi Amet, kes on selline tsentraalne asutus, kui ka kõik riigi infomajad ehk IT-majad, samuti küberväejuhatus ja küberkaitseliit. Nii et siin on selline ülimalt laiapindne pool, pluss kõik eraettevõtted. Küberrünnete eest ei ole nii-öelda kuidagi eemal ka ükski tavaline eraettevõte. Nii et küberteadlikkus, küberhügieen on miski, millest tegelikult kuidagi mööda vaadata ei saa. Aga nüüd spetsiifiliselt Kaitseministeeriumi küberi poole pealt ma saan välja tuua kaks asja: need ongi küberväejuhatus ja küberkaitseliit. Aga loomulikult need summad meie kogu 1,34 miljardi sees on suhteliselt väikesed. Aga jällegi rõhutan siinkohal seda laiapindsust ja meie väga head erasektori panust küberhügieeni tagamisel.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! "Piir on lukus" oli praegu väga hea väljend minu küsimuse kontekstis. Me teame, et väga suurt rolli mängivad kaasaegses sõjas igat laadi raketid, aga maa peal toimub ka sõda. Kas te leiate, et Eestil oleks vaja ehitada selline kaitsevöönd, taoline, nagu oli Soomes Mannerheimi liin? Kas see aitaks kaitsta Eesti riiki?

No iga kaitserajatis moel või teisel on abiks. Loomulikult see peab olema targalt tehtud. Selles mõttes, et ei ole kindlasti mõtet ehitada midagi … Ei taha siin kolme põrsakese paralleeli tuua, aga kui Nihv-Nihv, Nuhv-Nuhv ja Nahv-Nahv endale maju hakkasid ehitama, siis üks maja püsis ja teised ei püsinud, aga olid ka maja nime all. Me peame olema targad ja me peame maksumaksja vahendeid kasutama väga efektiivselt. See mudel, mille me oleme valinud – ma toon siin näiteks sellesama Balti kaitsevööndi. Me teeme Balti kaitsevööndi tegevusi teadmises, et need aitavad meid kriiside ajal. Need on tegevused, mille me saame teha ära rahuajal, säästmaks aega – eelkõige aega – kriisi ajal. Nii et seda laadi tegevusi me teeme. Loomulikult me teeme ka muid tegevusi, mis inimesi puudutavad. Eile näiteks sai alguse kriisireservi tegemine. Me võtsime reservistidest väljaõppe saanud sõjaväepolitseinikud ja tõime nad õppuse abil tagasi ja andsime nad pärast formeerimist sisekaitsejõududele. Politsei teeb nendega nüüd kuni reedeni täiendavat väljaõpet just nimelt massirahutuste puhuks, piiriintsidentide kõrvaldamiseks ja nii edasi. Need on tegevused, mida me sisuliselt teeme. Me teeme Balti kaitsevööndit, me teeme kriisireservi. Loomulikult on ka muud tegevused, mis avalikku ruumi ei jõua – piirikaitseks ja palju muud. Nii et veel kord: ma nagu ei tahaks ühtegi sellist kõlavat nime kasutada nagu Mannerheimi liin või Maginot' liin või midagi muud. Selle Balti kaitsevööndi kohta [on öeldud], et Maginot' liinist mindi kõrvalt mööda, et kas see on sarnane. Tegelikult selle loogika on ikkagi selles, et need tegevused, mis seal on planeeritud, algavad Narva-Jõesuust ja lähevad välja Suwałki koridorini. Kuskilt väga mööda ei saa. Ja teiseks on nüüdseks plaan, et ka Soome ja Poola liituvad selle initsiatiiviga. Nii et see liin läheb Norra piiri äärest kuni alla Lõuna-Poola tipuni.

Aitäh, härra juhataja! Suur tänu, härra kaitseminister, selle asjaliku ülevaate eest, mille te andsite! Mul on võib-olla pisut ebamugavat sorti küsimus. Kõik me oleme pannud tähele, kuidas Ukrainas ei õnnestu, eks ole, lennukeelutsooni kehtestada, kuidas, veelgi enam, Ukrainaga piirnevate liitlasriikide territooriumidele sajab aeg-ajalt maha rakette ja droone, mida mingil põhjusel NATO liikmesriikide õhukaitsjad ei taha puudutada, kui nad õhus on. Kas meile ei või terendada olukord, kus me küll soetame endale vastase kauget tagalat mõjutavad relvad, kuid leiame ennast ühel hetkel olukorrast, et kui peaks puhkema sõjaline konflikt, siis me ei tohi neid sihtmärke seal kaugel tagalas lüüa, sest tootjariigi valitsus on meile selle keelanud?

Ando Kiviberg, palun!

Aitäh! See ei ole kuidagi ebamugav küsimus, see on praktiline küsimus ja see on eluline küsimus. Loomulikult, kui me sõlmime relvaostulepinguid, siis me neid tahke peame ka silmas. Meil peab olema ikkagi võimalus kasutada meie käsutuses ja kasutuses olevat relvastust, nii nagu meie õigeks peame. Aga loomulikult tuleb arvestada ka seda, mis me oleme ühiselt NATO‑s kokku leppinud. Selle jaoks needsamad regionaalsed kaitseplaanid ongi tehtud ja selle jaoks on need ka punased dokumendid, et meie Kaitsevägi ja meie liitlased teaksid käituda ühtemoodi. See on nagu käigud malelaual. Ei saa olla niimoodi, et sa teed etturiga neli sammu edasi, kui lubatud on alguses kaks ja siis edasi üks. Malelaud peab kogu formatsioonis vastu pidama. Kui sa ühes kohas [vaenlase] kaitseliinist läbi lased, siis on kaotus üsna kiire. Seetõttu me peame oma liitlastega ühte sammu käima. Loomulikult me arvestame relvasüsteemide hankimisel ja lepingute sõlmimisel seda, et me peame saama kasutada neid relvasüsteeme ja seda moona oma vajaduste järgi.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt muidugi tahan tänada kõiki kaitseväelasi ja kaitseliitlasi, nii endiseid kui ka praeguseid, ja kõiki teisi, kes Eesti riigikaitsesse on panustanud ja panustavad. Kui ma vaatan seda teie ettekande paberit, mis meile ette saadeti, siis me näeme siit, et 2,3 miljardit eurot on planeeritud laskemoona soetamiseks ja investeerimiseks, kaitsevõimekuse parandamiseks aastatel 2022–2028. See on väga-väga suur summa. Teisest küljest me teame, et meie oma kaitsetööstus on ikkagi veel üsna arenemisjärgus. Laskemoonatootmist meil sisuliselt ei ole, kuigi ka Eestis on võimekus hakata lihtsamat lõhkeainet tootma. Milline plaan valitsusel on saada laskemoonatootmine Eestis käima, et meil oleks konflikti puhul võimekus seda tagada ja et me ei viiks majandusest raha välja? See majandusest välja minev summa nende miljardite näol on väga-väga suur, igaüks võib ise arvutada, kui palju me ainuüksi maksu[raha kaotame].

Aitäh! Meil on väga konkreetne plaan. Esimene on kiire plaan ja teine on see, mis sõltub natukene ka teie otsustest siin Riigikogu saalis. Elik me oleme praegu välja kuulutanud juba välkpakkumise Ämari õhuväebaasi alale, et alustada seal laskemoona tootmist – loomulikult oma piirangutega, me kõike päris ei saa toota. See on kiire plaan, mis tähendab seda, et kui konkurss õnnestub, siis suurusjärgus poole aasta pärast on ehk võimalik rääkida juba sellest, et midagi toodetakse. Pikem plaan on paljuski sõltuvuses keskkonnamõju strateegilisest hindamisest ja eriplaneeringu jõustumisest. Ma olen üsna veendunud, et kui meil oleks praegu kohe pakkuda investorile maatükk, 100 hektarit, kus ei oleks vaja teha keskkonnamõju strateegilist hindamist ja kus oleks võimalik kohe tootmisega pihta hakata, siis see investor oleks olemas. Mina olen kohtunud mitme võimaliku investoriga, kes on öelnud, et nad oleksid valmis kohe hakkama laskemoonatehast rajama. Aga veel kord: ma loodan, et parlament on valmis neid võimalikke ja vajalikke muudatusi toetama, kui sealjuures peetakse silmas ka keskkonnahoidu.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Nagu ma aru saan, ka teie toetate seda täiendavat laskemoonahanget 1,6 miljardi eest, millest juttu on olnud. See on väga kiiduväärne. Aga minu küsimus puudutab seda, mida me sellega teeme. Meil on 24 K9 iseliikuvat suurtükki, neid tuleb veidi juurde. Siis veel Caesarite hange, nagu ma aru saan – ma ei tea, kas see on juba tehtud või on tegemisel. Aga kui me vaatame Eesti ja Venemaa vahelise piiri pikkust, siis see [relvastuse hulk] on tühine, sest me oleme kõik oma torud, mis meil olid – 155-millimeetrised, 122-millimeetrised –, ära andnud. Meil ei ole lihtsalt torusid, mida kasutada selle moona laskmiseks. Äkki te täpsustate, kas on plaanis ikkagi meile luua tõsiseltvõetav suurtükivõimekus ja kas selle laskemoona alla läheb ka midagi muud, HIMARS-id ja nii edasi?

Aitäh! No ei tahaks kuidagi seda väga konstruktiivset arutelu rikkuda, aga nüüd oli natukene selline klassikaline desinformatsiooniüritus: et mida me ometi teeme, me oleme kõik ära andnud. Meil on Eestis füüsiliselt praegu rohkem suurtükke, kui meil oli enne Ukraina sõja algust. See on fakt. Meil saab olema selle aasta lõpuks täiendavalt kohal kuus uut Caesarit, meil saavad olema järgmisel aastal kohal ülejäänud K9-d ja kogu meie K9-park kasvab 36 ühikuni. Ja ülejäänud Caesarid tulevad ka järgmisel aastal. Nii et meie suurtükivägi on oluliselt võimsam, kui te mainisite. Need vanad FH-70-d, mis me andsime Ukrainale – nagu ma ütlesin, need on ammu K9-tega asendatud. Nii et meil on praegu rohkem tulejõudu, kui meil oli enne 2022. aasta 24. veebruari. Ja samamoodi on HIMARS-iga. Meil on praegu siin Ameerika Ühendriikide HIMARS-i üksus ja meie enda HIMARS-id on järgmise aasta lõpus või ülejärgmisel aastal kohal. Ja mis puutub moona – te küsite, mis selles summas sees on –, siis jah, seal on ka HIMARS-i moon. Selle hulka kuuluvad M31- ja M57-raketid ehk see puudutab nii-öelda HIMARS-i tavakassette, mis on lühema laskeulatusega, aga ka pikema ulatusega ATACMS-e. Nii et jah, need võimekused on juba praegu Eestis osaliselt olemas, aga laskemoona on juurde vaja. Väga palju uut võimekust ongi lisandumas veel sel aastal ja ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt minister, ettekande eest! Me teame, et Eestile on eluliselt vajalik kaitsevõimekuse kiire väljaarendamine, ja seda olukorras, kus meil on aega vähe ja raha on vähe ja valitsus otsib lahendusi, kehtestab riigikaitsemaksu ja nii edasi. Aga kui olukord on tegelikult nii kriitiline, nagu teiegi räägite ja nagu me teame, siis kas Eesti on taotlenud liitlastelt tsüklivälist kiirendatud võimearendust? NATO kaitse planeerimise protsess iseenesest seda võimaldab. Seda esiteks: miks me seda ei ole teinud? Minu teada me ei ole seda taotlenud. Ja teiseks, viimase kahe aasta jooksul on Kaitseliiduga ühinenud enam kui 6000 uut liiget. Eelmine kaitseminister Laanet vähendas Kaitseliidu [ametikohti] 12 võrra. Tõsi, kaks kohta on hiljem tagasi antud. Aga [Kaitseliidus] on puudu instruktoreid, neid inimesi, kes tegelevad kaitseliitlaste ettevalmistamisega. Ja me ei valmista ju ette kahuriliha, vaid ikkagi õpetame sõdureid välja. Mis lahendused praegusel valitsusel ja kaitseministril pakkuda on?

Aitäh! Kõigepealt kiireloomulisest arendamisest. Meenutan, et Kaitseväe juhataja oli siin suure saali ees 2021. aastal, ja siis Kaitseväe juhataja ütles, et nende võimete jaoks, mida ideaalis vaja on, oleks vaja kaitsekulutuste [osakaaluks] umbes 2,6% [SKP-st]. Kui 2,3% oleks, juba siis oleks päris hea, ja 2,6% oleks juba enam kui hea, oleks ideaalne. See oli sõnum, mille siit Riigikogu kõnetoolist Kaitseväe juhataja tollal, 2021. aastal ütles. Meil on praegu kaitsekulutuste osakaal 3,4% ja need võimed, mida me soetame, on täpselt need, mida tegelikult tollal Kaitseväe juhataja küsis. Loomulikult, nagu ma mainisin, me pöörame väga suurt tähelepanu väljaõppele, sealhulgas Kaitseliidu väljaõppele. Ussisõnade õppus näiteks oli väga massiivne, eks ju. Me tõime 10 000 reservisti juurde lisaks 10 000-le Kaitseliidu enda võitlevale [kontingendile] ja suurendasime seeläbi maakaitsejõu 20 000 peale. Me varustasime kõik need mehed, me relvastasime nad ja me saame öelda, et 20 000 meest on varustatud, välja õpetatud, relvastatud. Kaitseliidu küsimus oli siin enne ka Arvo Alleril. Ma ütlesin, et me oleme planeerinud igal järgneval aastal Kaitseliidu rahastamist suurendada. See tõuseb. Täpseid summasid [veel ei tea]. Meil oli plaan eelmisel aastal selgelt paigas, nüüd me peame selle plaani üle vaatama. Ma loodan, et me ei pea seda kuidagi muutma. Kui võimalik, anname veel sinna raha juurde, aga lisaks püsirahastusele tuleb arvestada, et Kaitseliidu moona ja ka osa relvastusest tegelikult me ju soetame tsentraalselt. Loomulikult, Kaitseliit on meie jaoks väga oluline.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra kaitseminister! Katsuksime luua veidikene täpsemat selgust selles täiendava moona soetamise rahalises mahus. Te ütlesite oma ettekandes, et on lootust, et valitsuse konsultatsioonid eelarvestrateegia üle päädivad resultatiivselt – küllap see lootus rajaneb siis teie sisendil, poliitilisel kokkuleppel valitsuse tasemel – ja moonakulud, moonahanked aastatel 2022–2028 moodustavad 3 miljardit. Nüüd, te olete ise kinnitanud sellel kevadel aastate 2025–2028 Kaitseministeeriumi arengukava, milles sisaldub üks moonahanke summa. Lisaks sellele on meil aastatel 2022–2024 olnud jooksvalt nii korralise eelarve kui ka lisaeelarve vahendite eest moonahanked.

Aitäh!

Ja minu küsimus on teile nüüd selle lootuse [kohta]. Palun vastake, kui palju selle 3 miljardi puhul, kui maha võtta juba …

Aitäh!

… 2022–2024 hanked ja samuti 2025–2028 …

Ma saan su mõttest aru, ma võin sulle vastata.

… mis see lisa-, täiendav summa on selle lootuse sisustamiseks.

Urmas, ma saan väga täpselt aru ja ma ütlesin seda eile ka rahvusringhäälingus ja ma praegu pean kahjuks jääma sama ebamääraseks. Ma ei saa täpset summat öelda. Sellepärast et mulle ... (Urmas Reinsalu räägib saalist.)

Lubame ministril vastata!

Jaa, ma ütlengi sulle tehted … (Urmas Reinsalu räägib edasi.)

Hea Urmas Reinsalu, ärme palun segame! Läbirääkimised tulevad.

Ma ütlen sulle tehted. Need tehted on nii, nagu ka sellessamas fact sheet'is on. Meil on juba lepingutes või veel otsustamata vahendeid umbes 2,3 miljardi jagu, natukene alla. Milline saab olema täpne summa? Miks ma ütlesin, et suurusjärgus 3 miljardit: ma ei tea, kas see on 700, 800, 900 [miljonit] või on ta miljard, aga kindlasti praeguse finantsplaani või finantsvaate järgi ei ole kolme aasta peale 1,6 [miljardit]. Võimalik, et seda tuleb natuke nihutada, arvestades ka tarneaegasid, aga kusagile sinna … (Urmas Reinsalu räägib kohalt.) Meie ettepanek oli ju, me teame, 1,6 [miljardit], aga veel kord: meil on 200-miljoniline miinus haigekassas ja meil on väga palju teisi ettepanekuid. Sa tead ise väga hästi, olles pikka aega minister olnud, et eelarvekõnelused lõpevad siis, kui on eelarve üle antud Riigikogule. Nii et selles mõttes ma pean sulle ütlema, ja see on tõsi, et see summa ... (Urmas Reinsalu ütleb midagi kohalt.) Jaa, ma saan aru, me oleme kõik Eesti riigi poole peal. (Urmas Reinsalu jätkab.)

Hea kolleeg Urmas Reinsalu, see on üks teine saade, kus saab läbisegi rääkida.

Urmas, sinuga on alati hea debatti pidada. Ma lõpetan siin kohe. On veel mõned küsimused, siis läheme välja ja räägime täpsemalt. Aga see summa on, ma julgeksin öelda, üle 500 [miljoni] ja alla miljardi, mis nende kolme aasta jooksul tuleb. Sinna vahemikku ta jääb. Kui suur ta täpselt on, see sõltub paljuski sellest, kuidas me saame valitsuspartneritega kokkuleppele. Ma räägin nüüd kolmest aastast. Veel kord, kolmest aastast: 2025, 2026, 2027, eks ju. 2028 vaatame, kuidas see sinna projektsiooni läheb. Sest riigikaitsemaks lõpeb ära 2028. aasta lõpus. (Urmas Reinsalu räägib kohalt.) Jaa, Urmas. Ühesõnaga, praeguse teadmise kohaselt ma ei taha täpsemaks minna, kui et see summa on kuskil 500 [miljoni] ja miljardi vahel. Kui suur ta täpselt on, saan öelda siis, kui eelarve on lukus.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Möödunud aasta suvel, kui ma sõitsin autoga, kuulsin autoraadiost teie intervjuud. Ma ei mäleta, oli vist Kuku raadio. Ja siis te ütlesite kõige muu kõrval ka sellise väga huvitava lause, et järgmisel aastal, kui meil algab sõda … Siis oli väike mõttepaus ja siis te ütlesite: "Või siis ülejärgmisel või siis kolme aasta pärast." See oli väga tõsine lause, mida kuulsid paljud Eesti inimesed. Minu küsimus oleks see. Öelge palun, härra minister, millisest allikast pärineb see informatsioon sellise kategoorilise lause [ütlemiseks]. Ja palun vastamisel mitte viidata üldisele informatsioonile. Aga see oli väga hirmutav lause.

Aitäh, härra Grünthal! Ma olen sada protsenti veendunud, et ma ei öelnud sellist lauset. Ma ei öelnud sellist lauset. Kui te suudate mulle selle taasesitada, siis ma olen nõus teiega selle lause mõtet täpsustama, aga ma olen sada protsenti veendunud, et ma ei öelnud sellist lauset, et järgmisel või ülejärgmisel aastal algab sõda. Ei, kindlasti mitte!

Riina Solman, palun! (Kalle Grünthal räägib midagi koha pealt.)

Ma ütlen siis kõvemini. Ma olen sada protsenti veendunud, et ma ei öelnud sellist lauset, et järgmisel või ülejärgmisel aastal algab sõda. Täiesti kindlalt! Näidake mulle see koht, kus ma nii ütlesin.

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kaitseminister! Ma leian, et kaitsevaldkond on nii laiapindne asi, et siin on kohta kõigil kaasa rääkida, ka Kalle Grünthalil. Ja eestlaste kaitsetahte ülesehitamine saab toimuda igapäevaselt inimesi kaasates. Siin on Naiskodukaitse mänginud olulist rolli nii kogukondade toetamisel rahu ajal kui ka kriiside korral. Mina küsin täpsemalt Naiskodukaitse rahastamise mudeli kohta, mis puudutab rahva ettevalmistamist kriisideks. See mudel on kohmakas, ei vasta hädaolukorra vajadustele. Kriisivõimekust rahastatakse lohiseva ja bürokraatliku mudeli alusel. Kaitseministeeriumist liigutatakse summa Siseministeeriumisse ja sealt Päästeametisse, [nii et raha] jõuab väga kohmakal viisil [inimesteni], kes vajalikke tegevusi [ellu viivad]. Ma küsisin sama asja kohta juba kevadel. Me arutasime Riigikogu Kaitseliidu toetusgrupis, mis segab seda raha otse viimast Naiskodukaitseni. Hädaolukorras ei ole meil bürokraatlikeks rahastusmudeliteks aega ja vabatahtlikud jõuaksid niimoodi palju enam inimesi ära koolitada.

Aitäh! Ei, minul ei ole mingit soovi bürokraatiat hoida. Muidugi peab üle täpsustama, kas see ikkagi liigub Kaitseministeeriumist Siseministeeriumisse ja sealt päästesse ja siis Kaitseliitu. Kui me räägime evakuatsioonikorraldusest, millisest summast te ilmselt räägite, siis minu teada evakuatsioonikorraldus anti tegelikult otse Päästeametile, see ei tule enam Kaitseministeeriumi kaudu. Kui me räägime Naiskodukaitse toetamisest Kaitseliidu kaudu, siis need summad tulevad tõesti läbi Kaitseministeeriumi. Siinkohal ma tahaks kiita Kaitseliidu naiskodukaitsjaid, kes just pidasid oma sünnipäeva ja on muuseas meestele eeskujuks. Naiskodukaitsjate osalus õppustel on 90%, meestel kuskil 70%. Naiskodukaitsjad on väga tublid, ma kiitsin neid. Aga kui on mingi konkreetne asi, ole hea, ütle mulle, ma vaatan, kuidas see rahade liikumine on. Ma kindlasti mingit bürokraatiat ei taha. Kui on võimalik midagi lihtsamaks teha, siis teeme.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Hanno! Selles materjalis, mille me esmaspäeval saime, on lõpus ka tegevväelaste arvud aastate kaupa. Ja siin on, et 2020 oli 3655, 2021. aastaks on langus 3459, edasi veel suurem langus: 2022. aastaks 3335. 2023 oli tõus kuni 3514-ni ja 2024. aasta lõpuks on plaan jõuda 3656-ni ehk sisuliselt tagasi 2020. aasta tasemele. Ma ise olen olnud väga kriitiline selle personali niinimetatud konsolideerimise suhtes Kaitseressursside Ametis. Sellist süsteemi, et mingi riigi sõjaväepersonali korraldaks väljaspool sõjaväge ehk meie mõistetes väljaspool kaitseväge olev asutus, ei ole üheski teises NATO riigis. Ja ega sõjaajal …

Aitäh!

… ei ole ka võimalik niimoodi juhtida. Kuidas sa näed, kuidas need probleemid on omavahel seotud ja kuidas seda lahendada, et me tõesti nende numbrite kasvuni jõuaks?

Aitäh! No ma seda seost ei näe, et inimesed tegevteenistusest mõni aasta tagasi lahkusid selle pärast, et toimus konsolideerimine. Seda seost ei ole. Küll on osa numbreid seotud sellega, et osa tegevväelase ülesandeid anti üle tsiviilteenistujatele. Seal on teatud muutus. Ja kui me vaatame nüüd tegelikult järgnevaid aastaid, siis ma näen selgelt vajadust tegevväelaste hulka veelgi suurendada, just nimelt arvestades meie uusi võimeid. Kui me räägime meremiinidest, kui me räägime laevatõrjerakettidest, kui me räägime keskmaa õhutõrjest, HIMARS-itest, siis need võimed, mis meil tulemas on, vajavad ka lisapersonali. Kui me riigiaparaadis tervikuna püüame jääda samale tasemele või isegi kokku tõmmata, siis Kaitseväes me seda öelda ei saa: tegevväelaste hulk ikkagi pigem on kasvutrendis. Aga Kaitseressursside Ameti efektiivsust või tublidust peab regulaarselt hindama. Selleks me tegelikult teeme ka rahuloluküsitlusi Kaitseressursside Ametis ja viimane küsitlus näitas – ma nüüd püüan peast öelda –, et rahulolu teenuse kvaliteediga on tõusnud. Ma arvan, et me võime sulle ka edastada need andmed, kuidas rahuloluindeks seal muutunud on.

Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Ja aitäh, kaitseminister, sisuka ettekande eest! Kaitsetahe on riigikaitse vereringe, laia riigikaitse vereringe. Ja kaitsetahet on inimestel, mitte laskemoonal või relvasüsteemidel. Me näeme, et põlvkonnad vahetuvad, teatud hoiakud ajas muutuvad, mis on täiesti normaalne, loomulik nüüd ja ka tulevikus. Tänavu tähistasime 33 aasta möödumist Eesti iseseisvuse taastamisest. Kui me nüüd vaatame seda perspektiivi aastani 2035, siis tol aastal me tähistame juba Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 44. aastapäeva. Siis on ju meie ohvitserkonnast, allohvitserkonnast enamik sündinud ja üles kasvanud vabas Eestis. Minu küsimus on see: kas [ja kui, siis] kuidas te käsitlete oma arengukavades-visioonides just nimelt töö- ehk teenistuskultuuri arengut tulevikus?

Aitäh! No jätkame siis personaliteemaga, mida me Leoga just alustasime. Eks meile on ju teada fakt, et väga suur hulk ohvitsere on jõudmas 50. eluaastani ja sellest tulenevalt on nendel õigus kaitseväeteenistuse pensionile. Ja sellest tulenevalt on neid ka [teenistusest] välja liikunud ja välja liikumas. Pigem on küsimus selles, kuidas me suudaksime nende teenistusaega pikendada, kas selleks on mingid motivaatorid ja kas me saaksime neid siis, kui nad teenistusest välja on läinud, siiski riigi kasuks tagasi värvata. Siin on positiivseid näiteid ja on ka neid näiteid, et inimene ei soovi tagasi tulla, soovib erasektorisse minna. Eks seda tuleb respekteerida ja aktsepteerida. Kaitseressursside Amet on seda pikka vaadet kirjeldanud. Kui ma nüüd selle küsimuse Leo küsimusega kokku liidan, siis nagu ma ütlesin, tegelikult me näeme seda, et kaitseväelaste, just tegevteenistujate arvu tõusu trend on olemas. Ja eks me ka sellega peame tööd edasi tegema, et meil kvaliteeti ka oleks. Küsimus on veel selles, milline on akadeemia panus. Ma olen öelnud akadeemia juhile – nüüd meil on akadeemias uus juht –, et neil on oluline jõuda noorteni ja püüda näidata, et tegevteenistus on hea karjäärivalik. Meil mõned aastad ei ole olnud väga suur ülekate akadeemiasse. Aga ma arvan, et kindlasti see mudel, kus me läheneme ajateenijale ajateenistuse käigus, et saada ta akadeemiasse ja sealt edasi suunata juba kas Balti Kaitsekolledžisse või kuskile välismaale õppima ja toota nii endale ohvitseride ja allohvitseride järelkasvu, on kindlasti ülioluline. Seda Kaitseressursside Amet peab silmas pidama ja näpuga järge ajama.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Aitäh, hea minister! Minu küsimus puudutab nii julgeolekut kui ka siseturvalisust, ja seda Pärnumaa kontekstis. Esimese löögi saime me Pärnu pataljoni sulgemisel, teise saame nüüd siis, kui politsei- ja piirivalvekolledž sulgeb uksed. Samal ajal me teame, et evakuatsiooni kontekstis ja tagalateenistuse kontekstis on Pärnu oluline koht. Kas te saate öelda midagi selle kohta, et lisaks moonale ja võimearendustele ootab meid ees ka kaitsetööstuse [arendamine], mis on ka Pärnumaa kontekstis tegelikult huviobjekt? Minu meelest väga paljud Pärnumaa inimesed on avatud selle teema kontekstis suhtluseks nii mõneski Pärnumaa kohas. Aga mis on ikkagi valikud meie võimearendustes just väljaõppe kontekstis? Äkki saate paari sõnaga seda kommenteerida? Pärnakad jätkuvalt ootavad pataljoni tagasi.

Tänan siinkohal nii sind kui kõiki pärnakaid, kes on telefoni kätte võtnud ja mulle helistanud ja rääkinud sel teemal. Konkreetselt on, nagu sa tead, Pärnus juttu Kaitseliidu vastas asuvast circa 36 hektarist. Selle puhul on erinevaid võimalusi. Mina olen öelnud nii linnapeale kui ka abilinnapeale, et meil on huvi seda ala riigikaitse eesmärgiga hoida. Seal on erinevad võimalused. Kõige kiirem, kõige akuutsem vajadus kindlasti oleks Kaitseliidul endal ehk teha sinna lähivõitlusala. Aga tuleb arvestada, et elanikud ei ole sealt väga kaugel. Kindlasti oleks hea, kui meil oleks seal näiteks lasketiir, aga jällegi, elanikud on lähedal. Veel oleme arutanud linnapeaga mõne kaitsetööstusettevõtte suunamist sinna. Rääkisin just hiljuti ka Kaitseväe juhatajaga Pärnu teemal ja küsisin temalt hinnangut, mis võiks olla see perspektiiv, et kas Kaitseväel on vajadust mingisuguseid üksusi liigutada. Me oleme küll väga palju praegu valmis ehitanud. Meil logistika ja toetus on liikunud Paldiskisse ja need nii-öelda asukohad on üsna selgeks saanud. Aga ma palusin Kaitseväe juhatajal seda eraldi hinnata. Ja andsin ka Pärnu abilinnapeale lubaduse, et kui Kaitseväe juhataja selle sissevaate valmis saab, siis me tuleme eraldi Pärnusse ja räägime linna juhtidega, kuidas me saame Pärnut paremini ära kasutada. Seal on ka mõned teemad, milleks on meile Pärnu oluline, aga neid me kindlasti avalikkuses ei puuduta.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma kõigepealt tänan selle ettekande eest. Oli väga selgesõnaline ja konkreetne ja numbrid on muljet avaldavad, häbenema ei pea. Aga ma tahtsin küsida kaitsetööstuse kohta ehk siis rõhuga kodumaise kaitsetööstuse kohta. Sa rääkisid, et sa käid messidel, mis on väga hea – minister peabki seda tegema. Sa rääkisid ka seda, et käibed suurenevad, aga kas on sul või sinu majas kellelgi mingeid prognoose töökohtade osas? Kui need plaanid mingilgi määral, ütleme, suurel määral jõustuvad, kui palju meil tekib uusi töökohti, mis on loodetavasti ka kõrgelt tasustatud?

Aitäh! See sõltub hästi palju sellest, milline see investeering on. Kui me räägime suurekaliibrilise moona tootmisest ehk 155-millimeetrise moona tootmisest, näiteks mürskude tootmisest, siis see on kindlasti üsna ressursimahukas. Kui me räägime lõhkeaine tootmisest, siis selleks on ka Eestis eeldused olemas. Eelkõige pean silmas, et põlevkivist on võimalik saada tolueeni, mis on omakorda üks TNT lähteaine või koostisosa. Ka seal on märkimisväärselt tööjõudu vaja, aga iga ettevõtte puhul on pigem tegu kümnete, mitte sadade töötajatega. Noh, see sõltub muidugi sellest, mitmes vahetuses inimesed tööle panna ja nii edasi. Aga kui me võtame tavalise padrunitööstuse, siis padrunitootmine vajab tegelikult üsna väikest [töötajaskonda], sõltuvalt sellest, kui suur see liin on. Aga kümme-paarkümmend inimest on ühe liini peal. Samas, meie enda kaitsetööstusettevõtetel, kui me räägime droonide tootmisest, jälgimisseadmete tegemisest või luureseadmete tegemisest, droonivastastest relvadest, on ikkagi võimalik suurte lepingute saamisel oluliselt kasvada. Aga kui kõik kokku võtta, kui seda potentsiaali vaadata – me oleme siin praegu circa 400 miljoni euro peal ja võiks liikuda miljardi peale –, siis tegelikult ma julgen arvata, et see [töötajaskond] kipub sadadesse minema. Aga täpsemalt oskab iga ettevõte kindlasti ise öelda. Kui me näiteks võtame ühe droonitootja, kes peaks suurendama oma tootmist kaks korda, kas ta saab seda teha olemasolevate töötajatega või ta peab palkama 2-3 või 10 inimest juurde? Kaitsetööstus on väga erinev. Meil on programmiarendajaid, nii-öelda puhas lauatöö, ja kindlasti on tööd, kus on rauda ja keevitamist ja kõike sellist. Aga ma tean, et Milrem näiteks kasvab ja palkab juurde inimesi päris suures koguses. Nii et neid ettevõtteid, kes vajavad tööjõudu, on kaitsetööstuses kindlasti rohkem kui neid, kes ei vaja.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Mul miskipärast tuli kogu seda juttu kuulates siiski meelde ka see, et Reformierakond mitte kuigi ammu soovis Venemaaga viisavabadust kehtestada. Ma küsin küll mitte selle kohta ja mitte viisaga külaliste kohta, vaid ootamatute ja kutsumata külaliste kohta selle Läti drooniintsidendi tuules. Millised on meie võimalused ja võimekused selliste objektide tuvastamiseks ja ka nendele reageerimiseks? Palun, äkki te räägiksite seda natukene veel lahti?

Aitäh! Loomulikult, meil on õhuväes olemas oma protseduurireeglid selle kohta, mida sellistel puhkudel tehakse. Mitte väga detailidesse minnes saan ma öelda seda, et üldine reegel on ikkagi see, et punkt üks: tuleb objekt tuvastada. Sa ei saa ühtegi objekti, mis õhus lendab, minna mõjutama, kui sa ei tea, millega on tegemist. Ja kui objekt on tuvastatud, siis saab teha järgmised sammud. Aga jah, ütleme, üldine arusaam peab ikkagi olema see, et Eesti ei ole sõjaolukorras ja Eesti üksused ei ole lahinguvalmiduses. Kui me räägime õhukaitsest, siis tegelikult, kui me näeme Ukrainas näiteks mobiilseid brigaade, siis need mobiilsed brigaadid on ikkagi 24/7 valmisolekus. Eks me võtame nüüd kogu selle info pulkadeks lahti ka Läti juhtumi puhul ja vaatame, kas me peame neid protseduure, mis meil on kehtestatud õhuväes, kuidagi muutma või mitte. Kuna Läti kaitseminister ütles ja Läti õhuväe inimesed ütlesid, et me peaksime vaatama sisse ka NATO reeglitesse, siis ma tahaksin väga kuulda, mida lätlased täpselt silmas peavad, [mida on vaja teha selleks,] et sellistele intsidentidele reageerida.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Siin oli enne küsimus meie kahurväevõimekuse kohta ja siis sa süüdistasid ühte Riigikogu liiget desinformatsioonis, hakkasid vastama ja desinformeerisid ise avalikkust hulgaliselt. Ma mäletan, et enne Riigikogu valimisi oli meil siin vaidlus selle üle, kui palju meil on kahurväevõimekust ehk kaartulevõimekust, ja üldiselt sa siis pugesid peitu ja lasid Heremil avalikkuses räusata. Aga selle vaidluse käigus me tuvastasime siiski, et enne Ukraina sõda meil oli 84 erinevat suurtükirelvasüsteemi. Tänaseks päevaks ei ole see number taastunud – need numbrid või see hulk, millest sa siin rääkisid, muu hulgas HIMARS-id, ei ole ju Eesti omad kõik. Osa on siin lihtsalt koos liitlasüksustega. See on avalikkuse eksitamine, kui me paneme kõik ühte patta ja ütleme, et see arv, mis neid praegu siin on, on sama hea kui see arv, mis meil enne oli endal. Ma tahaksin, et sa ikkagi täpsustaksid, kui palju meil on endal Eestis konkreetselt relvasüsteeme, kaartule relvasüsteeme, ja kui paljud neist on liitlaste omad.

Aitäh, hea Martin! Sa ei saa võrrelda sidrunit ja apelsini, eks. Ei saa! Selles mõttes, et kui sa nimetad suurtükiks kõike, mis selle numbri sees on – ma eeldan, et sa nimetad –, siis nende võimekus on täiesti erinev ja efekt, mida saavutatakse ühe või teise relvasüsteemiga, on täiesti erinev. Sa ei saa võrrelda K9-t ja meie Kaitseliidu kasutuses olnud järelveetavaid [suurtükke]. Need on täiesti erinevad võimekused. Esiteks, nendel Kaitseliidu käsutuses olnud relvasüsteemidel oli moon praktiliselt otsas ja seda moona enam ei toodeta. Ja teiseks, veel kord, need on põhimõtteliselt ikkagi väga lühiajaliselt kasutatavad relvasüsteemid, need ei ole kindlasti võrreldavadki ei K9-ga, ei Caesariga, ei HIMARS-iga – ei laskeulatuse, täpsuse ega millegi muu poolest. Nii et selles mõttes, kui me tahame üldse võrrelda, siis peaks võrdlema K9-id FH‑70-tega. Aga see läheb liiga spetsiifiliseks. Ma arvan, et kui inimesed kusagil kodudes praegu kuulavad, siis nad kuulevad numbreid K9, FH‑70, ja neil pea plahvatab. Sellepärast, et nad ei tee neil väga palju vahet. Aga meenutan siiski, et FH‑70 on järelveetav ja K9 liigub ise, samamoodi nagu Caesar liigub ise, lihtsalt üks roomikutel ja teine ratastel. Kui sa küsid numbreid, siis meie koguvõimekus saab olema selle, järgmise ja ülejärgmise aasta jooksul selline, et selle ja järgmise aasta jooksul peaksid olema kohal kõik K9-d, mida saab olema 36 ühikut. Selle ja järgmise aasta jooksul saavad olema kohal kõik 12 Caesarit. Pluss siis meie enda HIMARS-id 2025. aasta lõpus või 2026. aasta alguses. See on see praegune teada olev plaan. Sellele lisaks on meie liitlaste HIMARS-i üksus. HIMARS-eid on kuus laskeseadet, milles igaühes on kuuene kassett pluss ATACMS. Ja kui me paneme siia juurde veel brittide M270 ja ameeriklaste HIMARS-i üksused, siis kindlasti kogu see tulejõud on kõvasti suurem, kui meil kunagi Eestis on olnud.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Ma tänan ka sisuka ja julgeolekutunnet sisaldava ettekande eest. Aga ma küsin väga üldiselt. Kuidas sa tunned, kas Eesti pikaajaline arengustrateegia "Eesti 2035" loob meile ikkagi piisavad ja kindlad võimalused julgeolekut ja kaitsevõimet arendada?

Aitäh, Andrus! No ükski arengukava ega strateegia ju julgeolekut otseselt ei arenda. Ta annab raami ja ta on riiklik strateegia. See tähendabki seda, et me käime seda siin parlamendis arutamas ja see peaks andma väga laia vaate sellele, kas Eesti liigub õiges suunas või mitte. Tegelikult meil on olemas indikaatorid, milles me oleme seal kokku leppinud, et näha, kas me oleme paremad või kehvemad. Ja kui sa vaatad seda faktilehte, mille me teile siia juurde panime, siis siin tegelikult on näha näiteks Eesti inimeste valmisolekut osaleda kaitsetegevuses. Seal see nii-öelda indikaatorjoon on see, et me tahaksime, et see oleks vähemalt 66% kogu aeg ja sellest ülespoole. See näitaja on ilusasti-kenasti kõikunud, me olime 2020. aastal 58% peal, siis tõusime ja nüüd püüame seda taset hoida. Me peame selle nimel kogu aeg tegutsema. Strateegia annab sellise üldise raami, üldise vaate, et oleks võimalik protsessi ajas jälgida. Ma arvan ka, et see suur vaade, mis eelmisel aastal kümneks aastaks sai heaks kiidetud, on vajalik, et mitte ära unustada, kust me tulime, [ja teada,] kus me oleme ja kuhu me läheme. Aga loomulikult, riigikaitse kitsamast vaatest on meie jaoks olulisem planeerimisdokument riigikaitse arengukava, sealt edasi Kaitseministeeriumi nelja aasta arengukava. Ja kui me vaatame veel pikemat vaadet – riigikaitse arengukava on kümne aasta kohta –, siis meie pikem vaade tuleb ka NATO väevõime eesmärkidest, mis vaatavad ette lausa 20 aastat. Ei ole võimalik riigikaitset planeerida, kui sa pikka vaadet ei näe.

Anti Poolamets.

Lugupeetud ettekandja! Võime igalt poolt lugeda, et Eesti tegeleb ka droonindusega. Kindlasti ta tegeleb. Ma olen ka külastanud meie droonitootjaid, kes tegelevad muljet avaldava tööga. Aga samas ei saa öelda, et me tegeleme piisavalt. See valdkond areneb palavikulise kiirusega, isegi kuu ajaga on juba muudatused. Ehk siis me peaksime mitmekordseid pingutusi tegema. Ja tõsi, droonindus on Eestile jõukohane, see ei ole hävituslennukite ostmine. Droonindusega võib hakata tegelema isegi robootikaringides, et noortele asju selgeks teha. Minu küsimus ongi: kuidas me saaksime oma kodumaist droonitööstust toetada tellimustega ja üldsegi kiirendada oluliselt valdkonna arengut?

Aitäh! Seal on kaks poolt, mis ma võib-olla selles vastuses välja tooksin. Esiteks, kõige kiirem [vajadus] loomulikult on see, et me aitame ukrainlasi. Nagu sa ise mainisid, kahe kuuga võib väga palju muutuda. Muutubki, ja see on ka üks põhjus, miks me tegelikult ei näe ette seda, et me peaksime lattu ostma hiiglaslikes kogustes droone, ükskõik kas me räägime vaatlusdroonidest või ründedroonidest. Me pigem arvame, et meil oleks vaja sõlmida lepinguid droonitootjatega, et kui on kriis, siis nad suudavad kiiresti meile suuremas mahus toota. Senimaani me tellime ja kasutame neid õppe-treeninguvahenditeks. Aga loomulikult mingis ulatuses on meil droonivaru planeeritud soetada. Loeme droonide hulka siiski ka varitseva õhuründemoona. Nii et selles mõttes see on meie otsene panus riigikaitse vaatest kaitsetööstuse ja droonide peale. Teine pool, mille ma kindlasti pean ka välja tooma, on see, et elektroonilise sõjapidamise vaatest on droonid teatavasti ülimõjutatavad. Seetõttu mul on väga hea meel, et me sõlmisime strateegilise partnerluse koostööleppe maailma suurima tehisaruettevõttega, kes kaitsetööstuses tegutseb. See on Helsing, kes ehitab Eestisse oma teadus- ja arenduskeskust. Nad just hiljuti saatsid mulle visiooni, kuidas nad Eestis oma jalajälge suurendavad. See on kindlasti väga tõhus toetus nii Eesti droonitööstusele kui ka Eesti kaitsetööstusele tervikuna, et tehisaru saaks üha enam drooninduses kasutusele võtta. Me ju näeme, et kõike, mida on võimalik GPS-i jamming'u või spoofing'uga ehk siis mõjutamisega segada, seda vastane ka teeb.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Minu küsimus tõstatus teie viimasest vastusest ja ei ole võib-olla niivõrd militaarnurga alt, kuivõrd majandusloogika nurga alt. Te ütlesite selle droonide asja kohta umbes niimoodi, et meil peaks olema lepingud, et meie droonitootjad suudaksid suures koguses neid toota, kui see vajadus tuleb. Aga seni me neilt neid ei osta ehk neid ei toeta. Majandusloogika ütleb mulle seda, et kui neil tööd ei ole, siis sellel hetkel, kui me saadame kirja, et nüüd oleks palju vaja, siis ei juhtu nii, et neid hakkab palju tulema. Võib-olla räägite ikkagi rohkem lahti, kuidas see teie nägemuses on, et ühel hetkel, kui vaja on, siis me neid saame, aga senimaani siis … Kas me selle lepingu kohaselt maksame neile lihtsalt mingi valmisoleku tasu või kuidas see teie visioon on?

Seda peab mõistma nii, et ma ei öelnud, et me üldse ei osta. Ma ütlesin, et me soetame droone treeningu-õppevahenditeks, ja teatud varu me igal juhul soetame. Aga tõsi on see, et kõik, mis puudutab droonindust, areneb nii kiiresti, et poole aasta pärast aasta varem või pool aastat varem valmistatud droon ei pruugi enam kuidagi olla lahinguväljal kasulik või kasutatav selle efektiga, mida ta peaks saavutama. Seetõttu eks me peame jah nüüd ettevõtjatega rääkima, et kas [kasutada] valmisoleku tasu või mingisugust püsivat väiksema mahuga ostmislepingut, teades, et nad suudavad tootmise kiiresti eskaleerida. Neid võimalusi on erinevaid. Aga nagu me näeme ka Ukraina sõja õppetundidest, tegelikult on droonide tootmist võimalik kiiresti eskaleerida. Kasutatakse juba 3D-printereid ja muid võimalusi, et eskaleerimine oleks hästi kiire ja suhteliselt väikese inimjõuga. Nii et eks me tööstusega hoiame tihedat sidet.

Ministrile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised, sõna saavad fraktsioonide esindajad. Kõigepealt Isamaa fraktsiooni esindaja Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Lugupidamine kõigile Eesti riigikaitsesse panustajatele! Tänan härra kaitseministrit oma käsitlust tutvustamast. Aga nüüd praktilistest küsimustest, mis seisavad Eesti riigikaitse ees. Tänase koalitsioonilepingu üks põhimõte riigikaitse valdkonnas on, et uutes kaitseinvesteeringutes võetakse arvesse Kaitseväe juhataja sõjalist nõuannet. Juba eelmise aasta juunikuus koostas Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande, mis nägi ette täiendava moona vajaduse suurusjärgus 1,6 miljardit eurot. Eelmise aasta suvel ma kutsusin valitsust üles suhtuma tõsiselt Kaitseväe juhataja nõuandesse. Kahjuks ametis olev kaitseminister ütles, et minu avaldus on populistlik ja eelarve perspektiivis ei ole võimalik niisugust taotlust arvestada. Kaitseväe juhataja, kes on ametist lahkunud, Martin Herem, ja tema järglane Kaitseväe juhataja ametis on oma sõjalistes nõuannetes väljendanud selget diagnoosi, et Eesti riigi kaitsmiseks on julgeoleku jaoks kriitiliselt hädavajalik täiendava, ennekõike kaugmaamoona soetamine suurusjärgus 1,6 miljardit eurot. Me oleme aega kaotanud. See Kaitseväe juhataja nõuanne oli juba eelmisel suvel valitsuse laual ja mul on kahju, et toonane peaminister Kaja Kallas suhtlus sellesse eitavalt ja kinnitas, et tema on lugenud sellest üksnes ajalehtedest. Ja tõepoolest, Martin Heremi appikarje – ütleksin objektiivselt nii – sundis teda sellele avalikkuse tähelepanu pöörama ja sellega resoneerus ametist lahkunud Kaitseministeeriumi kantsleri osundus sellele kriitilisele vajadusele, mille täitmist ei ole ellu viidud. Miks seda ei ole ellu viidud? Moona hinnad on kallinenud, kahtlemata on see viga. Kristo Enn Vaga, kes on kindlasti asjaga väga kursis, peaministrile lähedal seisev isik ja kaitseministri endine nõunik, iseloomustas tänavu 14. juunil olukorda sellisena, et Kaitseministeeriumi valitsemisalas valitseb poliitilises mõttes kaos. Selle taga oli osaliselt kindlasti võimuvõitlus Reformierakonna järgmise juhi ametikoha pärast, kuid kindlasti see peegeldas avalikkusele juhtimiskeskkonda ja otsustamatust, mida peaministri erakonna kõrge profiiliga, riigikaitse taustaga inimene diagnoosis. Nüüd me oleme olukorras, kus valitsus paneb kokku uut riigikaitse arengukava. Praegu on seis milline? Kaitseminister viitas õigusega baasdokumendile – 2023.–2033. aasta ehk kümne aasta riigikaitse arengukavale –, mis eelmise aasta suvel kinnitati. Võrreldes sellega on tegelikult võimearenduste ja moonaarenduste osas – jõuame siin uue valitsuse poliitiliste prioriteetide juurde – seda kava vähendatud. Mis puudutab Eesti riigi sõjalist kaitset, siis Kaitseministeeriumi arengukavas, mille härra Pevkur kinnitas selle aasta kevadel, on korrektsioon 176 miljonit seoses SKP langemisega ja 300 miljonit eurot seoses sellega, et Ukraina sõjalise abistamise kulud, mis on väga vajalikud ja vältimatud, lülitati meie enda riigikaitse eelarvesse. Tegelikult see meie võimearenduse võimet vähendas. See on pool miljardit eurot. Võrreldes 2023. aasta suvega me oleme täna olukorras, kus meie riigikaitse rahastamist on vähendatud ja kärbitud ühe suletõmbega, mille tegi ametis olev kaitseminister. Ja nüüd oleme olukorras, kas valitsus kavatseb Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande 1,6 miljardi euro kohta realiseerida lähiaastatel. Jutt sellest, et selliseid kaitseinvesteeringuid ei ole võimalik lähiaastatel teostada, ei pea paika. Seda on võimalik teha ja me peame andma selleks poliitilise suunise. Isamaa üleskutse on, et valitsus esitaks eelarve, kus on täies mahus järgmise riigi eelarvestrateegia perspektiivis fikseeritud see kaugmaamoona vajaduse rahastamine täies mahus. Härra kaitseminister kõneles – ja ma tunnustan teda avameelsuse eest, ilmselt läbirääkimised mingil kujul veel käivad –, et on lootust – suur indikaator! – suurusjärgus 700 miljonile eurole. Ma teen tehte: loodetavad 3 miljardit eurot ja lahutan sellest 2022–2028 soetatud või planeeritult soetatava laskemoona 2,3 miljardit eurot. Arvesse tuleb võtta veel see võimete kärbe, mis tehti selle aasta kevadel Kaitseministeeriumi nelja aasta arengukavas. See on suurusjärk [vähem] tegelikust vajadusest, mis on olnud Kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne, kriitilise tähtsusega sõjaline nõuanne. Me suudame opereerida üksnes kolmandiku saavutamisega. See ei ole veenev ambitsioon, ütlen ma tingimusteta. Teiseks, ma saatsin eelmisel nädalal peaministrile kirja ettepanekutega, mis puudutab eelarve, riigi rahanduspoliitika, majanduspoliitika seisukohti ja muu hulgas ka riigikaitse rahastamise kriitilisi vajadusi. Ma andsin seal ka soovituse selle kohta, et [mis puudutab] CO2 emissiooni kaubanduse tulu, mida laekub riigile kehtivas riigi eelarvestrateegias prognoositavalt 865 miljoni euro jagu järgmises perspektiivis, ning teiseks, Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid kokku 3,37 miljardi euro suuruses summas selles seitsmeaastases perspektiivis, siis võiks astuda dialoogi Euroopa Komisjoniga, [paludes luba] võimaldada osa nendest vahenditest kasutada kriitilise [tähtsusega] ühekordseteks kaitseinvesteeringuteks. Eesti puhul, kui me kõneleme üksnes 20%-st sellest minu poolt märgitud konsolideeritud summast, millest osa võiks suunata kriitilise [tähtsusega] võimearendustesse, on see 800 miljonit eurot. Ja see oleks kindlasti ka teistele riikidele, kes on samuti rahanduslikult keerukas olukorras, võimalus neid vahendeid kasutada. Küsimus on selles, milline on poliitiline tahe ja milline on poliitiline prioriteet. Isamaa jaoks on tingimusteta poliitiline prioriteet riigikaitse. Minu ettepanek on – need on nii kriitilised, eksistentsiaalse tähendusega küsimused valitsusele –, et tegelikkuses see ei ole lihtsalt teie poliitiline kokkulepe selles loogikas, et te olete öelnud, et te kavatsete täiendavalt suunata raha moona soetamisse pool miljardit eurot vähem, kui ma võrdlen 2023. aasta kinnitatud riigikaitse arengukavaga. See on asi, mille puhul me vajame niisugust poliitilist jõuõlga, mis on konsensuspõhine. Ma kutsun üles – teie olete valitsuse esindaja, härra kaitseminister – seda positsiooni valitsuse istungitel, mis nüüd loetud päevade jooksul veel aset leiavad, väljendama. Teiseks, ma pean vajalikuks, et meil tekiks ka erakonnajuhtide tasemel konsensus, mis põhineb kõigi poliitiliste jõudude, parlamendierakondade juhtide üksmeelel. Konsensus, mis põhineb kriitilisel võimevajadusel, mille aluseks on Kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne. See on praktiline küsimus, praktiline järeldus sellest arutelust, mida me siin parlamendis oleme pidanud. On üks asi, tõsine lünk, mis on tegemata juba aasta otsa. Põhjus, miks see on tegemata, on kahetsusväärselt poliitilise tahte ebapiisavus …

Aeg!

… ja seetõttu ma lõpetan lootusega ja valmisolekuga otsida ühisosa kriitilise probleemi lahenduse leidmisel. Aitäh!

Järgmisena Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid.

Austatud istungi juhataja! Ka mina palun kolm minutit lisaaega. Võib-olla ei lähe vaja, aga võib-olla läheb.

Ma annan kolm minutit lisaks.

Aitäh teile teie lahkuse ja vastutulelikkuse eest! Alustame kaitsekulutustest. Ma ei väsi meelde tuletamast seda, kuidas külma sõja ajal olid paljude Euroopa riikide kaitsekulutused suurusjärgus 4–5% SKP-st. Täna oleme olukorras, kus üks kolmandik NATO riikidest ei täida isegi veel kokku lepitud eesmärki kulutada riigikaitsele 2% SKP-st. Kaks kolmandikku täidavad. Jah, NATO keskmine on nihkunud pisut üle 2%, aga see ei ole kaugeltki piisav. Samal ajal Venemaa Föderatsioon kulutab oma relvajõududele 7–8% protsenti SKP-st. Jah, Venemaa majandus on tunduvalt väiksem, kui on Euroopa Liidu majandus, rääkimata siis Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide, üldse kõigi NATO riikide majandustest kokku. Aga samal ajal Venemaal autoritaarse riigina on oluliselt lihtsam kui meil demokraatlike riikidena mobiliseerida kõik oma ühiskondlikud ressursid vajadusel relvajõudude teenistusse, mida nad praegu ka teinud on. Seda pilti vaadates olen ma üsna kindel selles, et varem või hiljem tegelikult me siin Eestis ka jõuame sinna külma sõja tasemeni, 4–5% juurde. Sellest enam oleks tõenäoliselt rahuajal vastuvõetamatu ja mõeldamatu kulutada, aga alla selle on pikemas perspektiivis liiga vähe. Ja me ei tee seda kusjuures mitte kuidagi ajutiselt, vaid pigem pikemas perspektiivis püsivalt. Me jõuame sinna sellepärast, et lihtsalt olukord nõuab. On enam kui kindel, et Venemaa Föderatsioon ei loobu nendest kavadest, mida ka kaitseminister on tutvustanud nii siin kui ka avalikkusele: tugevdatakse enda relvajõude Venemaa läänepiiril ehk siis Baltikumi ja Soome suunal. Samal ajal Ameerika Ühendriikidelt, sõltumata sellest, millised saavad olema nende valimistulemused novembris, me kindlasti jätkuvalt kuuleme ootusi, et koorma jagamine Euroopa ja Atlandi-taguste NATO riikide vahel oleks võrdsem. Ja midagi ei ole teha, Ameerika Ühendriikidelt aeg nõuab üha enam keskendumist ka Hiinale. Ma juhin tähelepanu näiteks sellistele avaldustele, nagu tegi neil päevil Moskva kiriku patriarh Kirill. Ta käsitleb ka Eestit osana pühast Venemaast. Meenutan, et väga sarnast kontseptsiooni on Venemaal tutvustanud endine president Medvedev, kes on rääkinud nii-öelda vaimse Venemaa piiridest, mis ei lange kokku füüsiliste või Venemaaga rahvusvaheliselt kokku lepitud piiridega. On selge, et see ongi Venemaa Föderatsiooni ja sealse režiimi ametlik ideoloogia ja Venemaa soovib oma endise impeeriumi piirid võimaluse korral taastada. Ma arvan, et see Kirilli avaldus ja see sedavõrd räige ja otsene viis, kuidas ta seda väljendas, on üsna tõsine ohumärk. See näitab seda, et Venemaa on võtnud suuna pingete veelgi rohkem tõstmisele, muu hulgas ka meie suhtes. See kõlab väga hästi kokku nende retoorikaga tuumarelvade kasutamise teemal. Võib-olla on selle eesmärk läänele veelgi enam survet avaldada, et lääs mõtleks sellele, kuidas panna Ukraina olukorda, kus ta peab milleski kokku leppima. Aga me keegi ei tea, kui kaugele Venemaa on tegelikult valmis minema, millisteks avantüürideks ta valmis on. Ja me näeme seda, et see, mis oli alguses retoorika, ühel hetkel väljendus ka küberrünnetes, sealt edasi väljendub hübriidrünnakutes, terrorismis lääne vastu. Sealt on sõjalise kokkupõrkeni tegelikult jäänud väga vähe maad ja sinna suunda Venemaa paistab teel olevat. Loomulikult, kui me räägime kulude suurendamisest, siis vastutustundlik on rääkida ka katteallikatest. Isamaa esimees Urmas Reinsalu tutvustas siin oma mõtteid. Iseenesest ma kiidan seda, et seni on opositsioonilt kostnud vaid nõudmisi, et tehtagu, nüüd on hakatud pakkuma ka lahendusi. No räägime siis neist. Ka sotsiaaldemokraadid käsitlesid eile oma juhatuses küllalt põhjalikult kaitsekulude ja moonavarude küsimust. Juhatus leidis, et kaitsekulutuste edasine suurendamine on vajalik, aga tõsi on ka see, et maailmavaateliselt meie eelistus on see, et see ei toimuks mitte ühiskonna kõige väiksema sissetulekuga elanike ja keskklassi arvelt, vaid et sellesse panustaksid enam kõige jõukamad Eesti inimesed. Kui me räägime õiglasest koorma jagamisest NATO riikide vahel, räägime siis õiglasest koorma jagamisest ka meie riigi sees. Ka see on meie jaoks oluline põhimõte. Viimased ajad on olnud ka Eesti kaitsevaldkonna jaoks kahtlematult tormilised. Kaitseväe juhataja vahetus ja mitmed muud pinged, ütleme nii, on viimasel ajal olnud. Ma usun, et me oleme nendega siiski toime tulnud, aga ma pean tõdema, et mis puudutab Riigikogu riigikaitsekomisjoni ja Kaitseministeeriumi vahelist koostööd, siis isiklikult kaitseministriga on see väga hea, aga institutsioonide vahel on kindlasti võimalik seda parandada. Olen jälginud, kuidas mitmed Riigikogu liikmed on kommenteerinud Kaitseväe juhataja sõjalist nõuannet või ka NATO ootusi Eestile, mis on dokumendid, millega tegelikult komisjon veel ei ole tutvunud. Ehk me saaksime kuidagi paremini kõike sünkroniseerida, et oluline info jõuaks siia Riigikokku võimalikult kiiresti. Ja lõpetuseks: paremini sünkroniseerida ja kooskõlastada tuleb asju laiemalt mitte ainult kaitsepoliitikas, vaid laiemalt ka välis‑ ja julgeolekupoliitikas. Viimastel päevadel on väga teravalt olnud avalikkuse tähelepanu all osa Riigikogu liikmete Hiina-visiit. Selle visiidi suhtes on väga kriitiliselt väljendunud näiteks Riigikogu väliskomisjoni esimees ja ka Riigikogu spiiker, ometigi on nad mõlemad – ma vaatasin seda huvi pärast – selle visiidi enne selle toimumist ilma märkusteta kooskõlastanud. Selline meil kord on, et nii Riigikogu juhatus kui ka väliskomisjoni juht sellisel puhul oma kooskõlastuse annavad. See ei ole mõeldud kriitikana isiklikult Lauri Hussari või Marko Mihkelsoni pihta, aga ehk oleks olnud seda debatti, mida me peame nüüd teemal, kas agressorriiki Venemaad toetavat Hiinat sellisel viisil sõprusvisiidiga külastada on asjakohane, olnud mõistlik pidada enne visiidi toimumist asjaosaliste vahel visiidi kooskõlastamise etapis. Võib-olla oleks see praegune piinlik arutelu siis ära jäänud. See on, ma arvan, ka asjaolu, millele meie siin Riigikogus peame eelkõige ise tähelepanu pöörama. Ma tänan teid kõiki kuulamast ja soovin meile jõudu tööle Eesti riigikaitse arendamisel. Aitäh!

Järgmisena Vladimir Arhipov Keskerakonna fraktsioonist.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud kaitseministri Hanno Pevkuri sõnavõtt "Eesti 2035" strateegia rakendamise kohta tõstatab mitmeid olulisi küsimusi, mis vajavad põhjalikku analüüsi, et tagada strateegia edukas elluviimine ja Eesti julgeoleku tugevdamine. Siin tooks välja mõned olulised teemad: kaitsekulutuste suurendamine, liitlassuhete arendamine, avalik arvamus riigikaitse kohta ning tsiviilkaitse tähtsus. Need nõuavad laiemat tähelepanu ja pikaajalisi investeeringuid. Kõigepealt tooks välja olulise küsimusena kaitsekulutuste suurendamise vajaduse. Kuigi siin viimane aeg räägitakse palju kaitsekulutuste 5%-le tõstmise vajalikkusest, on ilmne, et Eesti majanduse väiksust arvestades ei pruugi üksnes Eesti riigi protsendi tõstmine olla piisav lahendus. Tuleb arvestada ka vajadusega neid kulutusi optimaalselt ja tõhusalt kasutada. Ülimalt oluline on liitlassuhete arendamine ja rahvusvaheline koostöö, eriti NATO raames. NATO riikide seas peab olema ühine arusaam, et riigikaitsekulutuste tõstmine vähemalt 2%-ni SKP-st on vajalik kogu alliansi kaitsevõime tugevdamiseks. Selline koostöö annaks ka Eestile suuremat strateegilist toetust ja tagaks, et meie kaitseinvesteeringud annavad maksimaalset kasu laiemas julgeolekukontekstis. Paraku peab märkima, et tõesti, tänase päevani 30% NATO riikides ei ole veel jõutud isegi 2%-ni SKP-st. Siin on kindlasti vaja teha lobitööd. Tähtis aspekt on avaliku arvamuse roll ja riigikaitsetahe seoses majandusliku heaoluga. On tõsi, et riigi kaitsevõime ja julgeolek ei sõltu ainult sõjalisest võimekusest, vaid ka elanikkonna valmisolekust ja motivatsioonist riiki kaitsta. Viimane, äsja tulnud raport riigikaitsetahtest tõi välja, et majanduslik heaolu on sageli seotud inimeste kaitsetahtega. Kõrgema sissetulekuga inimestel ehk inimestel, kes teenivad rohkem kui 2500 eurot, on suurem valmisolek riigikaitsesse panustada. Siin märgiksin ära, et tarbijakindlus Eestis on kõige madalam Euroopas. Seega peab valitsus pöörama erilist tähelepanu majanduspoliitikale, mis suurendaks sissetulekuid ja parandaks elukvaliteeti, et luua soodsam pinnas riigikaitse tugevdamiseks ja rahva motivatsiooni tõstmiseks. Lisaks on oluline, et riigikaitse teemad oleksid tugevalt esindatud avalikus arutelus ja koolihariduses, mis aitaks kaasa noorte suuremale teadlikkusele ja vastutustundele riigi julgeoleku küsimustes. Sama küsitlus näitas, et tegelikult kõige suurem riigikaitsetahe on just noortel, 15–19-aastastel. Seal oli veel üks huvitav arusaam selles küsitluses. Ei saa mööda minna, mööda hiilida teadmisest, et eestlaste ja mitte-eestlaste küsitlus näitab, et siin on käärid – mitte kuigi kriitilised, aga ikkagi nad on. Peab hästi mõtlema, milliseid signaale me muud keelt kõnelevatele inimestele Eestis anname. Kui me pidevalt vehime, et võtame püsivalt Eestis elavatelt Venemaa ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse ära, siis see kindlasti ei ole positiivne signaal. See teeb tavalised rätsepakäärid veelgi suuremaks, sellisteks suurteks lambakäärideks. Isegi sotsid saavad sellest aru. Pidev oma elanike hirmutamine sõjalise tegevuse puhkemise tõenäosusega Eestis, mis oli siiamaani hästi omane eelmisele valitsusele, [pole hea]. Pigem peab riik astuma konkreetseid samme, et parandada tsiviilkaitsestruktuure, korraldada rohkem õppusi ja tagada elanikkonna ulatuslikum valmisolek kriisiolukorraks.

Soovite te lisaaega?

Jaa, kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

See hõlmab nii vajaliku infrastruktuuri väljaarendamist kui ka elanikkonna teadlikkuse tõstmist. Tsiviilkaitse tähtsus toob välja tsiviilkaitse puudujääkide tõsise probleemi. Praegune olukord, kus vaid 15% elanikkonnast on valmis kriisiolukordadeks, on muret tekitav. Peale selle on varjendite ja muu vajaliku taristu seisukord selgelt ebapiisav, mis seab elanikkonna kriisiolukorras ohtu, seda enam, et osalus riigikaitseõppustel ei ole piisav. Inimesed ei ole teadlikud, mida nad peavad tegema hädaolukorras. Tsiviilkaitse on riigikaitse lahutamatu osa, sest kriiside ja eriolukordade korral sõltub suuresti elanikkonna turvalisus ja riigi toimimine sellest, kui hästi inimesed on olnud kriisideks ette valmistatud. Seetõttu peab riik astuma konkreetseid samme, et parandada tsiviilkaitsestruktuure, korraldada rohkem õppusi ja tagada elanikkonna ulatuslikum valmisolek kriisiolukordadeks. See hõlmab nii vajaliku infrastruktuuri väljaarendamist kui ka elanikkonna teadlikkuse suurendamist. Kokkuvõttes näeme mitmeid olulisi valdkondi, mis nõuavad terviklikku ja süstemaatilist lähenemist: kaitsekulude suurendamine, koostöö liitlastega, avaliku arvamuse ja majandusliku heaolu tähtsus ning tsiviilkaitse arendamine. Need on kõik kriitilised teemad, mille lahendamine nõuab hästi läbi mõeldud planeerimist ja kiirete praktiliste sammude tegemist. Eesti riigikaitse tugevdamine peab hõlmama nii sõjalise kaitsevõime suurendamist kui ka tsiviilkaitse arendamist ning elanikkonna teadlikkuse ja valmisoleku tõstmist. Ainult sellise tervikliku lähenemise abil on võimalik tagada, et Eesti on valmis igasugusteks julgeolekuohtudeks ja kriisideks tulevikus. Ja veel üks arusaam sellestsamast riigikaitsetahte küsitlusest. Head kolleegid, kõige vähem usaldatav institutsioon Eestis on Riigikogu. Me peaksime selle peale ka mõtlema. Aitäh!

Järgmisena Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu. (Kalev Stoicescu palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kaitseministrit ma enam ei näe. Viimastel aastatel järsult halvenenud julgeolekukeskkond, eeskätt Venemaa agressiooni tõttu Ukraina vastu, lisaks idanaabri kõikvõimalikud hübriidrünnakud, provokatsioonid, sabotaažid ja sekkumised demokraatliku maailma riikides on tinginud Eesti jõupingutuste mitmekordistumise riigikaitse tugevdamiseks. Esiteks, me räägime laiast riigikaitsest, mis seisneb sõjalises kaitses ning tsiviilpooles, ehk [koosneb] elanikkonnakaitsest ja teistest tsiviilvõimetest, mis tagavad rahva kaitse ja ellujäämise mis tahes kriisiolukorras, ka sõjaolukorras. Me oleme harjunud samastama riigikaitset sõjalise kaitsega, kuid see ei vasta ammu enam reaalsusele ja tegelikele vajadustele. Meil on silme ees Ukraina näide, kuidas Venemaa ründab tsiviilelanikke ja nende eluks vajalikku taristut. Ka meie ei pea kaitsma ainult maa-alasid ja tagama üksnes manööverüksuste raketi- ja droonikaitset, vaid me peame eeskätt kaitsma oma rahvast, inimesi. Laia riigikaitse tsiviilpool nõuab samuti investeeringuid, olgugi et märgatavalt vähem kui sõjaline kaitse. Lisaks, laia riigikaitse tsiviilpool ei puuduta ainult Siseministeeriumi haldusala, kuigi Päästeametil ning Politsei- ja Piirivalveametil on väga olulised rollid, vaid ka digivaldkonda, küberkaitset ja julgeolekut, riiklikke varusid, toidujulgeolekut, side- ja transporditeenuseid ja palju muud. Teiseks, me räägime Eesti iseseisvast sõjalise kaitse võimest ja NATO kollektiivkaitsest. Iga NATO-liitlase iseseisev kaitsevõime on tema panus kollektiivkaitsesse, nagu legoklots ühtses legokomplektis. On valus teinekord kuulda küsimusi või kahtlusi, kas NATO tuleb Eestile appi. Selle peale ma ütleksin: "Tule taevas appi!" Me olemegi NATO. Kui Venemaa peaks kunagi ründama Eestit või Lätit, Soomet või Poolat – ei ole vahet, keda liitlastest ta ründab –, siis ta ründab ju NATO-t. Eesti ei ole mingi eraldiseisev julgeolekusubjekt NATO ja Venemaa vahel. Jah, ma olen NATO-usku, sest Eesti on NATO liige, liitlane, ning NATO on saavutanud eriti Põhjala-Balti piirkonnas oma kõigi aegade tugevaima seisundi, seda just peale Soome ja Rootsi alliansiga liitumist. NATO-l on majanduslikku ja sõjalist jõudu, millest Putini Venemaa võib üksnes unistada. Kas tal on ka poliitilist jõudu ja ühtsust? Jah on. Selles ei maksa kahelda. Kui Putini Venemaa oleks sügavalt kahelnud, kas NATO kaitseb ennast vajadusel kogu oma jõuga, siis oleks NATO-vastane agressioon väga tõenäoliselt juba toimunud. Putini Venemaa poolt vaadatuna oleks ju olnud loogilisem kõigepealt NATO-t rünnata ja allianss täielikult diskrediteerida, poliitiliselt halvata ning alles seejärel täiemahuliselt Ukrainale kallale minna. Ukrainal poleks olnud enam mingit lootust läänest abi saada. Mõistagi ei saa eeldada, et Putini või tema järglase Venemaa ei lähe kunagi lolliks, ei tee samasuguse katastroofilise mõjuga viga, nagu rünnates Ukrainat. Seetõttu me peame kollektiivkaitset, sealhulgas Eesti panust sellesse, jätkuvalt tugevdama. Seda me teemegi. Esiteks, koalitsioonilepingus on kirjas, et me eraldame sõjalisele kaitsele igal aastal kogu RES-i perioodil vähemalt 3% SKP-st, millele lisanduvad vastuvõtva riigi toetuse ehk HNS-i kulud. Erakond Eesti 200 seisab vankumatult selle lubaduse eest, samuti selle eest, et tugevdada laia riigikaitse tsiviilpoolt, mis on mitte vähem oluline, olgugi vähem rahalisi ressursse nõudev. Teiseks, Eesti 200 toetab kindlalt ühekordse ehk erakorralise kaitseinvesteeringu tegemist järgmistel aastatel, mis on samuti koalitsioonileppes kirjas. Selleks kehtestame julgeolekumaksu, et kaitseinvesteering oleks sihtotstarbeline, solidaarne, mõistlik ja läbipaistev. On selge, et suuremahulise kaitseinvesteeringu kogumaht ja jaotumine aastate lõikes sõltub lõpuks julgeolekumaksu rakendumisest ja laekumistest. Seetõttu ei ole võimalik praegu täpselt ette ennustada, kas reaalsed sõjalise kaitse kulutused tõusevad 2026. või 2027. aastal näiteks 4% või 4,5%-ni. Samuti ei ole praegu võimalik kindlas kõneviisis rääkida kaitse-eelarve suurendamisest 5%-ni või mingi muu protsendini. Mida saab aga kindlalt öelda, on see, et Eesti 200 ja eeldatavasti ka teised koalitsioonipartnerid annavad endast parima, et lai riigikaitse oleks võimalikult hästi rahastatud. Soovin lisada, et laia riigikaitse mittesõjaline pool peab saama samuti adekvaatse rahastuse ühekordsest suurinvesteeringust, näiteks proportsioonis üks kolmele ehk 25% ja 75%. See võib olla ka mõni muu. Samas, tsiviilpoole rahastus peab adekvaatselt jagunema Siseministeeriumi haldusala ja teiste oluliste valdkondade, näiteks küberkaitse vahel. Lõpuks, mõeldes riigi pikaajalisele arengustrateegiale kuni 2035, on Eesti peamised riigikaitsealased ülesanded selged: laia riigikaitse igakülgne tugevdamine ning Venemaa heidutamine NATO ja Euroopa Liidu liitlastega koostöös. Lisaks [on tähtis] kaitsetööstuse kiirele arengule kaasaaitamine. Ei saa mainimata jätta kaitsetahet, mis on Eesti kõige tõhusam relv, tegelikult kogu laia riigikaitse alustala, mis puudutab kogu rahvast, sealhulgas vabatahtlikke kaitseliitlasi. Eesti riiklus püsib inimeste najal, kes armastavad oma riiki ja on valmis teda kaitsma. Olgem optimistlikumad ja virisegem vähem! Kaitsekulutused ja kaitsevõime ning kui küsitluste järgi otsustada, siis ka kaitsetahe on tõusutrendis. Aitäh!

Järgmisena Mati Raidma Reformierakonna fraktsiooni nimel. (Mati Raidma palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Mina tunnustan valitsuse tegevust meie riigikaitse kindlustamisel. "Kindlus" on eesti keeles sõna, mille erinevad tähendused on läbi sajandite sidunud meie arusaamu ühiskonna ja elukeskkonna, meie arengu ja heaolu kasvu alustaladest. Kindlus ja kindlustunne on meie endi üles ehitada ja hoida. Piiririigina teame hästi, mis väärtus on kindlusel. Lootused ja ootused kahe erineva maailma piiririigi staatusest vabanemiseks on paraku taas kustunud. Tänased julgeolekukeskkonna väljakutsed on tõstnud meie vastutuse ja panustamise vajaduse latti märksa kõrgemale, kui see oli veel mõned aastad tagasi. Ja lati alt läbiminek ei ole lahendus. Hind on liiga kõrge. Hind oleks meie iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus. Maailm meie ümber muutub kiiresti. Kriis on muutunud igapäevaseks käibefraasiks ja kriisikindlus on muutunud loosungist elu lahutamatuks osaks, mis kujundab meie arenguprotsesse ja valikuid. Reformierakond suhtub Eesti julgeolekusse ja kindlustunde tagamisse vastutustundlikult ja pühendunult. Peatun neljal teemal, kus ka meie Riigikogu panus on vajalik ja oodatud. Sõda Ukrainas. Ukrainlased peavad kangelaslikku vabadussõda ka Eesti eest. Venemaa sõjamasina purustamine on meie kõigi ühine eesmärk. Meie peamine ülesanne on toetada Ukraina kaitsjaid, riiki ja rahvast igal võimalikul viisil ja mitte väsida. 0,25% SKT-st ehk 100 miljonit eurot aastas Ukraina toetuseks on lubadus, millest me kinni peame. Lisaks on meie ülesanne aidata hoida seda fookust ka meie partneritel. Ja siin on meie aktiivne välissuhtlus, parlamentaarne diplomaatia üks meie kasutuses olev töövahend, mida peame aktiivselt ja oskuslikult kasutama. Riigikaitse areng Eestis. Suudame kõik hästi ette kujutada, mis hakkab juhtuma siis, kui Ukraina selle vaenuväe pressi all murdub. Praegu on meil ukrainlaste poolt kingitud aeg, mis on antud meie enda iseseisvuse kindlustamiseks, kindluse ehitamiseks. 2002. aasta lõpus olid meie sõjalise riigikaitse kulutused 2,16% SKT-st, täna juba 3,4%. Vahe on 550 miljonit eurot. Samm on pikk, aga meie iseolemisele hädavajalik. Neid samme on vaja veel astuda. Oleme piiririik ja oma riigikaitset jõuliselt kindlustades kindlustame ka liitlaste tahet koos meiega õlg õla kõrval Eestimaa vabaduse eest seista. Meid ootavad ees rasked eelarvelised otsused, mis peagi jõuavad Riigikokku. Kindlus julgeoleku- ja kaitsepoliitikas kasvatab kindlustunnet ühiskonnas, majanduses, meie arengus. Toetame riigikaitse-eelarve tugevdamist ja valitsuse algatust laiapindse julgeoleku maksu ajutiseks sisseviimiseks. See on meie kõigi ühine asi, pensionärist pagarini, ajakirjanikust varahaldurini. Võitlus on kallis, aga vabadus hindamatu. Kaitsetööstus. Igat väljakutset saab vaadata ja peab vaatama ka uute võimaluste sündimise kohana. Siinkohal peatun uutel võimalustel meie majanduses. Kriisid soodustavad innovatsiooni ja testivad lahendusi. Kriisides on alati võimalusi, mida pöörata arenguks. Üks osa meie kaitsevõime kasvatamisest on kodumaise kaitsetööstuse arendamine. See tähendab praktilisi muutusi ja suuri võimalusi. Lisaks majanduse arengule ja töökohtadele tähendab see ka seda, et Ukrainale vajalikku hakkavad tootma Eesti kaitsetööstusettevõtted, ning seda järgmise nelja aastaga kava kohaselt 400 miljoni ulatuses. See on Eesti ajaloo suurim tööstuse kasvatamise plaan. Ka meil siin Riigikogus on oma roll täita. Peame kohandama meie seadusruumi, näiteks relvaseadust. Seda selleks, et ettevõtjad saaksid oma tootmisvõimalusi arendada siin Eestis, mitte ei peaks seda praegu kehtivate reeglite tõttu tegema naaberriikides. Uus moodne tööstus, sealhulgas kaitsetööstus, on osa meie plaanidest, kus kindlale kaitsele põhinedes sünniks kasv. Eesti kaitsetööstus on selle kümnendi lõpuks prognoosinud oma mahuks miljard eurot. Õnnestumise korral saab see number olema suuremgi. Lõpuks laiapindsus. Riigi ühiskonna kriisikindlus ei ole loosung, see on oluline osa meie laiapindsest riigikaitsest. Ja samuti, nagu tõstes sõjalise kaitsevõimekuse arengutempot, vajame ka siin kiiret ja otsustavat tegutsemist. Suur tänu meie ministeeriumidele ja ametkondadele, kohalikele omavalitsustele ja kodanikuühendustele, kes ei istu käed rüpes või vaid paberitega suheldes. Samas ootab Riigikogu valitsuselt selle valdkonna seaduseelnõude ettevalmistamisel ja meile esitamisel palju kiiremat ja efektiivsemat tööd. Aastaid aruteludesse takerdunud tsiviilkriisi ja riigikaitse korraldamist integreeriv valmisoleku seadus ootab kohest menetlemist. Riigikogu on selleks kõigeks valmis. Reformierakond ja tema fraktsioon on selleks valmis. Jõudu meile kõigile! Aitäh!

Järgmisena Martin Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel. (Martin Helme küsib lisaaega.) Kolm minutit lisa.

Aitäh! No vaat, mina kahjuks ei saa küll rahul olla selle kõigega, mis siin toimunud on. Väga ilus jutt on olnud, väga kenasti on ennast kiita osatud ja räägitud sellest, kuidas me kõike teeme, kõike saame, aga reaalsus on kahjuks palju kurvastavam. Selge on ju see, et Reformierakond on pika ja kuulsusrikka ajalooga, kuidas ta on üritanud Eesti riigikaitset kahjustada, vähendada, pidurdada. No piisab, kui me nimetame siin märksõnad sellest, kuidas on korduvalt tahetud minna üle palgaarmeele, lõpetada ajateenistus, eks ole, ära, sellest, kuidas saadeti laiali või oluliselt kärbiti sõjaväeluuretegevuse võimekust, sellest, kuidas keelduti arendamast välja ükskõik millist uut võimekust selle jõukohase riigikaitse jutuga. See kõik on Reformierakonna pärand riigikaitse teemadel. Ja ega see pärand ei ole paremaks läinud selles olukorras, kus Euroopas on uus suur maismaasõda. Mis oli esimene Reformierakonna otsus, kui valitsusse saadi? Anti ära kogu meie kahurvägi, anti ära kogu meie laskemoon, anti muu hulgas ära meie pioneerivarustus, anti ära meie tankitõrjerelvi. Ja nüüd räägitakse meile kui mingisugusest tohutu suurest saavutusest, et me otsime lisaraha laskemoona hankimiseks. Vabandust, te olete kõigepealt kõik lagedaks teinud ja siis tulete Eesti maksumaksja juurde jutuga, et nüüd oleks kohe vaja hirmsasti raha juurde. See ei ole olnud riigikaitse tugevdamine. Ja mõtleme, mis on olnud need uued võimekused, mida te olete valitsuses olles [hankinud]. Ainus uus võimekus, mis on viimastel aastatel lisandunud, on rannakaitsevõimekus. Kes tegi? Mitte Reformierakond, see oli EKRE, konkreetselt Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes küünte ja hammastega võitles valitsuses olles igasuguste vastuväidete vastu, et rannakaitsevõimekus ära teha. Ta surus küünte ja hammastega õhutõrjevõimekust, mida me ei jõudnud ära teha, aga millega me hakkasime edasi liikuma. Noh, võttis jälle aega mitu aastat, kui tuli mingisugust rumalat juttu kuulata, aga lõpuks on jõutud ka uue valitsuse või järgnenud valitsuste ajal sinnamaani, et jah, meil tõepoolest on õhutõrjet vaja. Aga tegelikult mingisuguseid uusi võimekusi peale selle, mille meie käima panime, ei ole ju tulnud. See bluff, mis meil siin käib, et ei ole mõtet võrrelda, kuidas see oli, sidruneid ja apelsine või õunu ja pirne või mis iganes – ikka on küll! On küll mõtet võrrelda seda, mis meil oli, mis meil töötas 2022. aasta alguses, ja seda, mis meil nüüd on. Ma ei vaidle vastu sellele, et iseliikuvad suurtükid on paremad relvad kui järelveetavad suurtükid. Ma ei vaidle vastu sellele, et 122-millimeetrine suurtükk on vähema tulejõuga kui 155-millimeetrine. Aga fakt on see, et kvantitatiivselt on meil praegu vähem [relvastust]. Praeguse seisuga on Eesti vähem kaitstud omaenda relvadega ja omaenda laskemoonaga kui 2022. aasta alguses. Selle jutuga, et me saame ja me teeme, andke meile veel mõned miljardid, varjate te seda, et te ei ole tegelikult teinud ja et meil tegelikult ei ole. Selles mõttes ei ole mõtet tulla siia meile ilusat pilti maalima. See ei lohuta meid, et kümnendi lõpuks on meil kõva relvastus, kõva laskemoon. See ei lohuta meid! Sest mis me vahepeal teeme, sellele teil vastust ei ole. Samamoodi võiks siia ritta panna ka selle, kuidas Reformierakond kriiskas – kriiskas, hüsteeriliselt kriiskas! –, kui Mart Helme siseministrina hakkas rääkima sisekaitsereservi tegemisest. Täna Hanno Pevkur tuleb siin pulti ja ütleb: "Oh, me tegime ära, hakkasime sisekaitsereservi tegema." No tore, parem hilja kui mitte kunagi! Aga siis kui meie seda tegema hakkasime enne sõda, siis te olite vastu sellele. Siis te olite vastu sellele! Nüüd mõne sõnaga ka kaitsetööstusest. Jälle, idee tasandil ei saa vastu vaielda. Eestil peaks olema ja peabki olema oma kaitsetööstuse võimekus, vähemalt kõige lihtsamate asjade tegemiseks. Tegelikult me ei tohiks elementaarsete asjade puhul sõltuda sellest, kas meile antakse, kas meile müüakse, kas me saame kätte, kuidas logistika töötab. Aga me ju näeme, kuidas Reformierakond seda asja ajab. Täpselt nii, nagu Reformierakond on kõiki asju ajanud: see on üks suur, tohutu, mastaapne maksumaksja lüpsmise plaan, mis meile on ette pandud. See on ju see, mis siin on. Kõik teie väikesed kabajantsikud ja endised sõjaväelased jooksevad nüüd murdu riigikaitsetööstusesse tööle, kus nad hakkavad saama palka rohkem, kui elu sees on saadud Kaitseväe juhatajana või Riigikogu liikmena või ministrina. Küsimus on selles, et te tegelikult ei taha jälle midagi ära teha, vaid te jälle kandite raha. See on teie riigikaitsejutu nii-öelda reaalsus. Mis puudutab seda laskemoona juttu üldse, siis meil on siin Eestis mingisugune teatav kognitiivne dissonants või selline skisofreeniline seis. Ühest küljest nõutakse, et me peame juurde ostma laskemoona. Jälle, iseenesest täiesti õige. Lihtsalt ärme kunagi unustame, et te tegite meid lagedaks laskemoonast. Sellepärast meil on paanika. Teiseks, millist laskemoona ja millises koguses? Me näeme jälle seda mustrit, mida me oleme korduvalt näinud täpselt nendesamade inimeste poolt, kes on küsinud riigikaitsesse raha juurde selle jaoks, et osta maailma kõige kallimaid relvasid võimalikult väikeses koguses, et saaks linnukese kirja. Tegime ära, aga tegelikku kaitsevõimekust arendatakse minimaalselt. Nüüd meile tahetakse osta maailma kõige kallimaid rakette Ameerikast. Noh, Ameerika sõjatööstus vajab ju ka raha. Siis räägitakse meile selliseid poolhüsteerilises toonis lugusid sellest, et kui me ei osta neid rakette, millega Moskvat ja Peterburi Eestist pommitada, siis ei ole mõtet isegi osta kahurväe laskemoona. No ausalt öeldes ma ei tea, milliseid lolle selle jutuga püütakse, aga mina liimile ei lähe. Ma ei arva, et Eesti maksumaksja peab subsideerima Ameerika sõjatööstuskompleksi selle hinnaga, et meil endal ei ole muid olulisi asju, millega omaenda territooriumi kaitsta. Siin tahetakse jälle tõmmata Eesti maksumaksjale mütsi pähe. Ja selles mõttes see vaidlus on meil jälle üles pandud täiesti mingisuguste võltsnurkade alt ja toimub ühiskonna lollitamine. Nii et ma ei saa mitte kuidagi nõus olla sellega, et tänane valitsus või ka eelmised Kaja Kallase valitsused on üldse midagi head teinud Eesti riigikaitse jaoks. Meile on ilusat juttu räägitud, aga sellest ei piisa.

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Kas minister tahab täpsustada midagi? Ei soovi. Seega said läbirääkimised suletud ja antud päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.