Arupärimine looduskaitseliste piirangute kohta (nr 626)

Läheme viienda arupärimise juurde, selleks on Riigikogu liikmete Rain Epleri ja Helle-Moonika Helme 3. aprillil 2024 esitatud arupärimine looduskaitseliste piirangute kohta. Ettekandjaks palun siia Riigikogu liikme Rain Epleri.

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Arupärimine sai esitatud juba aprilli alguses. Minister Michal sammus kommunismi ehitamise teel uutesse kõrgustesse, aga arupärimine jäi. Enne, kui ma lähen arupärimise sisu juurde, ma ütlen nii palju, et minister rääkis eelnevale arupärimisele vastates, et inimasustus on laienenud ja me oleme loomadelt elupaiku ära võtnud. Minu arust, kui teadust ja ametiasutusi uskuda, Eestis üks koht tõepoolest pisut kasvab: see on Tallinn. Aga Tallinn on linn ja ma ei ütleks, et see nii hirmsasti kasvab, et loomadel kuskil elada ei ole. Maapiirkonnad meil ikkagi tühjenevad, nii et seda probleemi ei tohiks olla, et me maal hirmsasti laieneme. Ja teine meeldetuletus nende erinevate arutelude juurde on see, et mälestusväärselt siis, kui proua von der Leyeni poni murdsid hundid maha, tema innukus huntide kaitsmisel langes märgatavalt. Küllap jõuab see päev kätte ka meie roheaktivistide jaoks. Aga arupärimine puudutab aina kasvavaid piiranguid, mis pannakse eraomanikele, metsaomanikele. Üks suur küsimus on, et nende eest ei maksta õiglast kompensatsiooni, ja teine on see, et piiranguid seatakse selliselt, et omanikke sellest isegi ei teavitata. Näiteks juhtus nii Haanja looduspargis: maaomanikud said teada, et kitsendusi on nende maadel juurde tulnud, kuna maa muudeti sihtkaitsevööndiks, aga omanikke ei olnud sellest teavitatud. Nii et vähe sellest, et piiratakse, piiratakse ka – kui nii võib öelda – tagaselja. Ja seetõttu me esitasime juba aprillis [arupärimise] kliimaministrile, kelleks toona oli minister Michal, aga ega küsimuste aktuaalsus ei ole langenud. Mul on hea meel, et koos ministriga ei lahkunud arupärimine, vaid praegune kliimaminister tuleb ikkagi küsimustele vastama. Need puudutavad nii piirangute seadmist ja seda, kas omanikke peaks või ei peaks neist teavitama, kui ka hüvitiste maksmist piirangute seadmisel, aga ka maadevahetuse teemat. Kui riik seab piiranguid, kas siis ei oleks mõistlik tõsta taas lauale teema, et riik annab oma maade hulgast omanikele asenduseks majandatava metsamaa? Kuigi see alati ei pruugi sobida, sest inimesed ikkagi elavad kusagil ja need metsatükid ei pruugi sealsamas asuda. Aga arutamist see kindlasti väärib. Nii et huviga kuulame, millised on ministri ja ministeeriumi seisukohad nendes küsimustes. Aitäh!

Arupärimisele vastamiseks palun kõnetooli kliimaminister Yoko Alenderi.

Aitäh, hea juhataja! Austatud küsijad, aitäh võimaluse eest avada vastamise raames natukene tausta ka metsanduse koha pealt! Kõigepealt tuleb absoluutselt nõustuda, et on oluline, hea ja vajalik, et maaomanikud oleksid teadlikud oma maal olevatest loodusväärtustest ja oskaksid neid ka hoida. Hetkel on looduskaitseseadusest tulenevad piirangud kantud Maa-ameti kitsenduste kaardile, kust kõik maaomanikud saavad kinnistu kohta infot vaadata. Erandiks on esimese ja teise [kaitse]kategooria liikide leiukohad, mida ei tohi avalikult kuvada. Nende kohta saab maaomanik infot metsaregistrist. Näiteks pruunkaru talvitumispaiga ja esimese kaitsekategooria liigi elupaiga kohta saadetakse maaomanikule ka vastav teade. Looduskaitsepiirangud lisatakse ka lepingutesse, mis puudutavad selliste maade võõrandamist. Aga on täiesti loomulik ja arusaadav, et inimesed ei käi kuskilt registrist näpuga järge ajamas. Seetõttu me püüame tõesti muuta loodusväärtustest teavitamise korda senisest kasutajasõbralikumaks ja ajakohaseid teavitusi paremini saata. Hetkel arendamegi välja uut eluslooduse infosüsteemi, mille üks eesmärk muu hulgas on parandada maaomanike teavitamist ning nende teadlikkust loodusväärtustest ja kaitse olulisusest. Mis puudutab hüvitisi, siis riik pakub tõepoolest looduskaitseliste piirangute talumise eest hüvitisi. Olen ka ise saanud juba allkirjastada mitmeid maade väljaostu lepinguid. Selleks on meil ka eelarve ette nähtud. Looduskaitseseaduse alusel on ette nähtud kohene ja õiglane kompensatsioon range kaitsega maade omandamisel ja maamaksuvabastus kaitsealustel maadel, lisaks iga-aastane erametsatoetus. Hiljuti tegi maaülikool uuringu [ja leidis], et need tasud on laias laastus adekvaatsed ja vastavad saamata jäänud tulule, kuid just range kaitsega aladel oleks asjakohane tasusid tõsta, eriti nendes metsades, mis on viljakal pinnal ja raieküpsed. Viimastel aastatel oleme me ju tegelikult Riigikogus endiste kolleegidena erametsaomanikega tihedalt kohtunud. Samuti on ministeeriumis projekti "Loodusrikas Eesti" raames erinevate partneritega kohtutud, et [arutada,] kuidas erametsatoetuste süsteemi tõhusamaks muuta. Sihiks on just nimelt toetuste diferentseerimine, et hüvitis oleks rohkem sõltuvuses saamata jäänud tulu suurusest. Nüüd meil on ka see maaülikooli uuring, mille alusel tegutseda. Hetkel makstakse sarnast tasu nii kaitse all olevate noorte metsade ja rabametsade omanikele kui ka vanade kuusikute omanikele, näiteks ka neile, kes on piiranguvööndis oma metsa juba maha raiunud. Nii et tegelikust väärtusest justkui ei lähtuta. Enne, kui diferentseerimise võimalus tehniliselt valmis saab, oleme seadnud eesmärgiks rangelt kaitstavatel aladel ehk sihtkaitsevööndites tasumäära tõsta. Täna rakendatavat tasumäära 134 eurot hektari kohta võiksime suurendada kuni 200 euroni hektari kohta, vastavalt eelarvelistele võimalustele. Oleme pöördunud vahendite kasutamiseks ka Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika strateegia kava haldaja ehk regionaal‑ ja põllumajandusministri poole. Meenutame kevadisi meeleavaldusi, kus metsameeste toetuseks tulid ka põllumehed tänavale ja nõudsid hüvitiste tõstmist. Oleme siis välja pakkunud, kuidas leida võimalus neid toetusi tõsta. Nüüd natuke sellest, millises ulatuses võiks kaitsealadel raiet lubada. See puudutab just eraomanikke ja enda tarbeks puude võtmist. Siin küsimustes oli viide ka Kliimaministeeriumi kantsleri lubadustele, seetõttu vastan konkreetsemalt nii. Kantsler hiljuti tõepoolest lubas kaitse alla liikunud piiranguvööndi metsaelupaikades küttepuude võtmist ja see lubadus sai sisse kirjutatud ka looduskaitseseaduse muutmise eelnõusse, mis loodetavasti peatselt teieni jõuab. Seal on sätestatud, et piiranguvööndi metsaelupaigatüüpides on lubatud metsateatist esitamata raiuda kuni 5 tihumeetrit puitu hektarilt, kahjustamata muidugi elupaigale iseloomulikku struktuuri ja funktsioone, ja mitte enam kui 20 tihumeetrit puitu kinnistult aastas. See on loomulik, et kui inimesel on oma mets, siis ta võiks sealt saada teha omale [kütte]puid. See puudutab umbes 11 700 hektarit erametsamaadel asuvaid metsaelupaiku, mis varasemalt olid piiranguvööndi režiimiga. Tulenevalt sellest, et me ei suutnud nii tagada nende väärtuslike metsade sobivat kaitset, kaks aastat tagasi igasugune raietegevus nendel aladel peatati. Aga küttepuid saab edaspidi just nimelt neilt aladelt võtta, kui Riigikogu ka seda plaani toetab. Maadevahetusest. Sellele praktikale tõepoolest poliitiliselt toetus puudub. See meede on jäänud ajalukku. Sellele on otsitud ja pakutud kaasaega paremini sobivaid alternatiive. Eraomandis oleva looduskaitseliste piirangutega kinnisasja vahetamine riigile kuuluva kinnisasja vastu oli võimalik aastatel 1998–2008. See lõpetati, kuna ei suudetud tagada protsessi läbipaistvust ja õiglust ning võrdse väärtusega maatükkide leidmine oli keeruline ja takerdus ka tol ajal pikkadesse vaidlustesse. Võrreldes alternatiivsete kompensatsioonimeetmetega tuleks selle süsteemi juurutamiseks luua päris suur bürokraatiamasin, mis ei oleks riigi tänases olukorras kuidagi soositav. Ka meie lähiriigid, naabrid, näiteks Läti ja Leedu, ei rakenda maadevahetust. Küll aga liigume me edasi kompensatsioonimeetmete mitmekesistamisega ja hüvitiste ajakohastamisega. Maid on viimase kuue aasta jooksul omandatud rohkem kui 1000 hektari ulatuses ja see jätkub. Tõstetud on ka RMK eelarvet maade ostmiseks, et kokkulepped saaksid ellu viidud. Lisaks paneme praegu seadusemuudatusi välja töötades rõhku sellele, et just kodumetsadega väikemetsaomanikud ei peaks looduskaitseliste piirangute all ebaproportsionaalselt kannatama. Siis oli küsimus, kas eraloodushoiul võiks olla koht tuleviku looduskaitses. Tegelikult on see koht seal juba praegu. Üks võimalus on lepinguline looduskaitse, ja see ongi väga hea võimalus elurikkust hoida, kaitsta. Eestil on olemas pikaajaline kogemus, kuidas vääriselupaikade kaitset eramaadel lepingute alusel teostada. Praegu kaitstakse lepingutega umbes 800 hektarit vääriselupaiku. Erinevate huvirühmadega koos on algatatud ka arutelu, millised võiksid olla täiendavad võimalused tulevikus. Samuti oleme selle kallal ka siin Riigikogus mõni aeg tagasi töötanud. Kokku võttes võib öelda, et elurikkust toetava meetmena, riiklikke kaitsealasid täiendava meetmena ja üldist teadlikkust tõstva meetmena on vabatahtlikud looduskaitsealgatused kindlasti teretulnud. Ma arvan, et [need on] Eesti inimestele ka väga omased ja hingelähedased. Siiski näitavad teadustööd ja laiemad kogemused, et riiklikult võetud kohustuste täitmist vabatahtlikkuse alusel tagada ei saa. Siin võiks vaadata kas või ortofotosid, kus riiklikud kaitsealad on ümbritseva maastiku seest selgelt nähtavad, välja joonistunud, need on äratuntavad. Riikliku kaitse [all oleva ala] piisav pindala on looduse säilimiseks hädavajalik. Siin toodi ka näide, kui raske on loodust hoida seal, kus asustus on palju tihedam ja inimese mõju nii palju suurem. Eestis on ka teadlased seda uurinud ja leidnud, et ka meil on looduse säilimiseks hädavajalik, et me tagaksime 30%-l Eesti maismaast riikliku kaitse. Meie ettepanek on looduskaitseseaduses fikseeritud sellisel kujul, et 30% oleks ühtaegu nii põrand kui ka lagi. See annaks selgust ja kindlust nii vanaemale, kes muretseb oma lapselaste elukeskkonna säilimise pärast, kui ka, ütleme, kas või tööstusele ja majandajatele, kes soovivad ressurssi kasutada, sest nad teavad siis, millises mahus neil ressurssi kasutada on. Loodame, et ka Riigikogu seda algatust toetab. Tegelikult see debatt on minu meelest olnud siin Riigikogus juba metsanduse arengukava arutelu raames. Aga seda kõike täiendab kindlasti eralooduskaitse ja kohaliku tasandi kaitse. Aitäh! Vastan hea meelega ka täiendavatele küsimustele.

Tõepoolest, mõned küsimused teile on. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me tegelikult teame, kust kogu see asi alguse on saanud. See on saanud alguse sellest, et Euroopa Komisjon on andnud liikmesriikidele ülesande metsi säilitada, metsad on kuulutatud Euroopa Liidu ühisressursiks. Seda saabki teha niimoodi kaitsealade loomisega, nagu te ütlesite. Vabatahtlikult keegi seda tegema ei hakka, eks ole. RMK‑lt riik seda loomulikult võtta ei taha, seega minnakse eraomanduse kallale. Vaadake, kui riik otsustab ühepoolselt minu eraomandi kasutamist piirata, jään ma täiesti otseselt ilma tulust, mille ma sellest muidu oleks saanud. Sisuliselt on see minu vara natsionaliseerimine, mida harrastas üks teine riik, kus ma ka olen elanud. Eesti Vabariik andis mulle natsionaliseeritud maad tagasi. Mul on ka Haanja looduspargis 15 hektarit, 2 neist on looduskaitse all – juba on –, seal ma eriti midagi teha ei tohi. Ja sisuliselt ähvardab [riik] nüüd selle ülejäänu mult taas ära võtta, küll ilusa jutuga loodusest ja keskkonnast. Aga vaadake – ma olen teinud kõike, oma metsa ära inventariseerinud, ma tean –, kui ma võtaks sealt raha välja praegu, enne kui te selle ühepoolselt ära võtate, natsionaliseerite, ma saaks sealt 35 000 eurot. Selle kompensatsiooniga saaksin ma 3000 eurot. Pange end minu olukorda. Kui te oleksite minu asemel, kas teie lepiksite sellega …

Aeg!

… oleksite õnnelik selle üle, et te saate 3000 eurot selle asemel, et saada 35 000 eurot, ja siis ka veel rõõmustaksite, et oi kui tore, riik võttis minult minu vara ära?

Aitäh! Hea juhataja! Austatud küsija! Ma teie maa küsimust ei hakka siin vast lahkama. Ma võin lihtsalt kinnitada seda, et nende maade väljaostu lepingud, mida mul on õnnestunud praeguseks allkirjastada, on ulatunud minu meelest kümnetest tuhandetest sadadesse tuhandetesse eurodesse. Eks need kinnistud ole kõik erineva iseloomuga. Siis ma kommenteerin, kui tohib … Võin jätkata, jah? Minu isiklik arvamus on, et me kindlasti ei peaks kaitsma Eesti loodust Euroopa Liidu nõuete pärast. Ma arvan, et meie rahvuspargid, looduspargid on ikkagi Eesti inimeste väärtus, uhkus. Me kasutame neid väga tihedalt. Iga Eesti inimene, kui ma ei eksi – kuidas see oli? – külastab metsa keskmiselt kolm korda aastas, kui ma peast õigesti mäletan. Riigimetsa külastuste arv oli circa 3 miljonit aastas minu meelest. Enamus looduskaitsealadest paikneb riigimaadel. Selles mõttes on enamus neist ikkagi riigi omandis olevad maad.

Järgmine küsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Selles teemas oleks tegelikult küsimusi rohkem kui üks, aga ma püüan ühega hakkama saada ja mahutada sinna mitu. Te räägite 30%‑st, mille [tahate] seaduses fikseerida. See oli siin kevadel, kui teie eelkäija käis välja 33%, mis oli kerge randmeliigutusega 10% suurem. Kas sellest mõttest on loobutud ja see number on nüüd siis 30%, mitte 33%? Teine küsimus. Noh, saatan peitub detailides. Te ütlesite sellised sõnad, et tahaks toetusi tõsta, aga maksta neid eelarvevõimaluste piires. Kuidas praegu tunne on eelarve tegemisele vastu minnes? Iseenesest saaks teha sellise ilusa populistliku liigutuse: tõsta need ükskõik kuhu, aga siis öelda, et kuna eelarves raha ei ole, siis see aasta neid ei maksta. Mis see realistlik seis on? Ja lõpetuseks selline filosoofiline [mõte], et paljud Eesti metsadest on ju põldudele kasvanud ja neid on majandatud selliselt, nagu metsamajandus käib, ning sinna on nüüd tekkinud need kohad, mis on väärt kaitsmist. See justkui ütleb mulle, et kui metsamehed saaksid rahulikult edasi tegutseda, küll nad siis teeksid seda loodusega kooskõlas. Kas see ei või nii olla?

Kui lubate nüüd – austatud juhataja ka, küsijad, kõik – väikse veidi filosoofilise mõtiskluse. See 30%. Tõepoolest oleme välja arvutanud, et hetkel on riikliku kaitsega kaitstud pisut üle 28%, pisut alla 2% tuleb juurde leida. Tegelikult on enamus nendest aladest kaardistatud, muu hulgas Alutagusel, aga ka mõned täiendavad alad, mis tuleks võtta täiendava kaitse alla nende liikide seisukorrast lähtuvalt, kellel läheb kõige kehvemini. Loogika seal taga on see, et kui me oleme kindlad ja meile on selge, et 30% on hästi kaitstud, siis võib tinglikult jagada looduse kolmeks. Üks osa on kaitstud riiklikult, rangelt. Üks osa, üks kolmandik on see, kus meil on nii-öelda rohelised linnad, rohevõrgustik, meil on segakasutus: inimesed ja loodus toimetavad käsikäes. Ja siis on üks kolmandik, mille põhiline eesmärk on pakkuda loodusressurssi selleks, et heaolu luua. See on teadlaste uuritud kontseptsioon, mis tagab selle, et elukeskkond on hoitud ja samas saab inimeste heaolu ikkagi kasvatada. Aga tõepoolest, seaduses me pakume välja 30% piiri, mis oleks, nagu ma mainisin, ühtaegu riikliku kaitse põrand ja lagi. Vaatame, kuidas need läbirääkimised Riigikogus edenevad. Meie oleme teinud Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumile ettepaneku sellest ühisest põllumajandustoetuste paketist, kus on ka palju tähelepanu just loodushoiul, need vahendid leida. Kindlasti ei ole mõtet toetusi tõsta, kui selleks ei ole katet.

Rain Epler, teil on protseduuride kohta küsimus. Palun!

Jaa, ma mõtlesin protseduuriliselt [märkida] – ennegi on saanud siin saalis mõned lihtsamad matemaatika põhitõed üle käia –, et minister rääkis 30%‑st ja kolmandikust niimoodi, noh, et seal olid sihukesed sujuvad üleminekud. Tegelikult see kevadine probleem tekkiski sellest, et kui räägitakse 30%-st ja siis ootamatult saab sellest kolmandik, siis see on piirangute suurenemine 10%. Me võiksime fikseerida stenogrammis ära selle, et 30% ei ole kolmandik, kolmandik on 33,333 ja nii edasi protsenti. Lootkem, et minister peab kinni 30%‑st.

Protseduuridest oli siin asi kaugel, aga markeeringuna oli see asjakohane. Järgmine küsimus, Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma ei tea, kas see on nüüd küsimus, see on ausalt öeldes pigem repliik. Ma olen nii vana, et ma mäletan veel seda aega, kui Eesti Vabariik taastati. Siis oli tohutu erastamislaine. Kõike erastati, erastati ka seda, mida riik oleks pidanud tegelikult hoidma. Võime tuua näiteks tootmiskoondise Ookean: 1 miljoni krooni eest müüdi maha kõik laevad, kaldabaasid, külmutusseadmed, mis iganes. 1 miljoni krooni eest! Ja põhjendus oli väga lihtne: riik on halb peremees. Aga nüüd me näeme ja kuuleme siin täna, oleme kõikide heade arupärimiste kaudu kuulnud teie suust, et riik on võtnud endale õiguse otsustada eraomaniku eest, otsustada tema vallasvara üle, otsustada maavarade üle, otsustada tema õiguste üle. Aga kust te selle õiguse olete võtnud? Kas see õigus on tulnud teile Euroopa Komisjonilt? Ma tahaks teada, kust te olete võtnud õiguse kodaniku eest otsustama hakata.

Aitäh! Hea juhataja! Täpselt ei saanud küsimusest aru. Küll aga saan täpsustada Rain Epleri osundust 33%‑le. Eelmisel kevadel oli vist see jutt. Tol ajal räägiti variandist seada piir 33% metsamaast. See, millest ma täna rääkisin, puudutab 30% maismaad. Selle sisse on arvatud ka kalda‑ ja rannakaitsevöönd. See, mida ma lubasin endale, filosoofiline mõttevahetus teiega kogu maakasutuse ning looduse ja inimese kui looduse osa kooseksistentsist, võib-olla oli liiast ja edaspidi ma hoidun sellistest mõttevälgatustest. Võib-olla räägime Rainiga koridoris filosoofilistel teemadel.

Helle-Moonika Helme, protseduuriline.

Jaa, mul on protseduuriline märkus või isegi küsimus. Kui küsija küsib, siis talle vastatakse. Rain Epler tegi sellise, noh, protseduurilise [osutuse], see puudutas istungi läbiviimise korda, ja ta tegelikult ei küsinud. Ta ei saagi küsida protseduurilise küsimuse käigus vastajalt. Samas, Mart Helme küsis küsimuse, millele lugupeetud vastaja ei suvatsenud vastata, teatas ainult, et ta ei saanud küsimusest aru. Ma arvan, et inimesed, kes meie istungit praegu jälgivad, saavad väga hästi aru, millest siin räägitakse. Me oleme tulnud siia eraomanike murega. Ja kui mina küsisin oma küsimuse, siis ta ütles, et isiklikke probleeme me siin ei lahka. Aga see on just see, kõikide erametsaomanike mure ongi nende isiklik mure, ja mina olen nende hulgas, ka mina olen erametsaomanik. Ma esitasin väga spetsiifilise küsimuse ja sellele oleks võinud ilusti vastata. Samuti oleks võinud ilusti vastata Mart Helmele, mitte hakata keerutama ja vastama eelnevale protseduurilisele küsimusele. Ühesõnaga, eesistujale on küsimus, kuidas meil see kord siin on. Kui küsija küsib, siis vastaja vastab sellele küsimusele, mitte, ma ei tea, lugematutele eelnevatele küsimustele, mis ei olnud tegelikult ka küsimused.

Jah, hea kolleeg, tõepoolest, ettekandja oleks võinud vastata Mart Helme küsimusele ja Rain Epleri repliik oli protsendi arvutuse kohta. Kui nüüd keegi küsiks järgmise küsimuse, siis saaks ettekandja vastata võib-olla ka Mart Helme küsimusele. Ta oleks võinud ka paluda küsimust korrata, aga paraku praegusel juhul läks sedapidi, et vastati repliigile. Aga küsimusi rohkem ei ole. Aitäh ministrile! Läbirääkimisteks palun kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kolleegid! Ma usun, et nii mõnigi kolleeg on ehk ka kabinetis ekraani taga, sest see, mida me siin praegu arupärimiste käigus teada saime, on tegelikult väga kurb ja isegi, ma ütleksin, skandaalne. Esiteks, minister ei kvalifitseeru absoluutselt oma valdkonda selgitama, oma valdkonna informatsiooni pädevalt jagama, loeb meile maha ametnike kirjutatud jutupunktikesi ja kui reaalselt küsitakse kas või mingi konkreetse näite varal, siis ta vastata ei oska, hiilib sellest kõrvale ja püüab jätta muljet, nagu oleks talle esitatud mingisugune asjasse mittepuutuv, isiklikku teemat käsitlev küsimus. Ei ole! Meil on metsaomanikke Eestis tuhandeid, tuhandeid, tuhandeid, erametsaomanikke. Nad on teinud väga suuri kulutusi oma metsade haldamisel, kas või juba kogu selle dokumentatsiooni kordaajamisel, mis on erametsaomanike puhul kaasnev nähtus. See puudutab meie loodushoidu. See puudutab meie majandustegevust. See puudutab tervet toiduahelat, alates metsade hooldamisest ja lõpetades ekspordiartiklitega, mis tulevad metsast. See kõik nagu ei puutuks üldse asjasse, see on isiklik probleem. Tuleme tagasi ka teise arupärimise juurde, mis puudutas meie turbatööstust. Kõik te kasvatate oma potililli, oma tomateid turbamulla peal. Ja kui me selle [tööstuse] kinni paneme, kas te arvate, et maailmas ei leidu neid, kes on targemad ja jätkavad turbamulla tootmist? Me hakkame seda importima. Me anname oma raha välja nendele, kes on meist nutikamad või jultunumad või suurema mõjuvõimuga Euroopa Komisjoni juures. Meie oleme kaotajad. Lugupeetud minister, kas te olete käinud sellises kohas nagu Tootsi? Teate, missugune tohutu kompleks on seal Nõukogude ajast? Võib-olla tõesti niisugust suurtootmist ei oleks Eesti Vabariigis enam vaja, aga see tohutu koloss, mis seal seisab ja millega Eesti Vabariik ega ükski eraettevõtja ei oska mitte midagi ette võtta – see on ju raiskamine, see on ju ajutegevuse puudulikkuse näitaja. Samal ajal on seal asula, mis on depressiivne ja kust inimesed tasapisi lahkuvad. Elu sureb välja, lisandväärtust ei toodeta. Aga mida me saavutanud oleme? Mitte midagi ei ole saavutanud. Me ei tooda enam briketti – hurraa! Teeme lilleaia siia parkimisplatsile – hurraa! Vot see on tohutu lisandväärtuse tootmine, et meil on lilleaed Riigikogu ees parkimisplatsil, üks auto on puudu. See on ju pöörane, mida te korraldate siin riigis. See on ju pöörane! Ma sõitsin kolmveerand tundi täna hommikul tööle, sest idioodid on Tallinna linna liikluse kinni keeranud, sõna otseses mõttes kinni keeranud. "Aga pole teil tarviski autoga sõita." No on küll tarvis autoga sõita. Ma arvan, et enamik siin saalis tööl käivaid inimesi sõidab siia autoga. Enamik! Mõni üksik tuleb jala ja mõni üksik tuleb rattaga. Enamik sõidab autoga! Ja mismoodi me sõidame – loodushoid, kliima, kliimaminister, Kliimaministeerium? Jõnksutame, anname gaasi, et saada kümme meetrit edasi, siis seisame kohapeal, saastame õhku, selle asemel et sujuvalt sõita. Ma tulen tavaliselt, kui liiklus on normaalne, siia kümne minutiga. Nüüd tulin kolmveerand tundi. Mis te arvate, kas see on väga loodushoidlik, kas see on väga kliimasäästlik? Ei ole ju! Ja oma küpses eas ma võin öelda … Palun lisaaega.

Lisaaega kolm minutit.

… ka seda, et niisugust riigi sekkumist inimeste eraellu ma nägin viimati kuskil Brežnevi aja alguses. Sellist riigi sekkumist inimeste eraellu nagu praegu ma nägin viimati Brežnevi aja alguses. See ei ole vaba riik. See ei ole kodanike riik. See on bürokraatide riik, kes arvavad, et nad on rahva kollektiivsest tarkusest pea jagu üle ja peavad sundima inimesi oma mingite luulude ja kusagilt mujalt tulnud juhtnööride kohaselt käituma ja tegutsema. Teate, mis ma ütlen teile, sõbrad? Te võite oma Kliimaministeeriumi hommepäev kinni panna, sellepärast et sellise majandusega, sellise mõtteviisiga, sellise kodanike allasurumisega see riik lõpetab väga-väga halvasti ja seda mitte väga kauges tulevikus. See ongi see, millest te peaksite aru saama, kui te natukenegi sisse [vajutaksite] selle nupu, mis käivitab inimestel mõtlemisvõime. Tükati on mul selline tunne, et Stenbocki majas ja ministeeriumides on see nupp kas täiesti rikki läinud, kaotsi läinud või isegi ei teata, et niisugune nupp on olemas. See nupp, mis mõtlemisvõime, iseseisva mõtlemisvõime sisse lülitab. Palun kasutage ka enda puhul, lugupeetud minister, seda nuppu ja teinekord, kui tulete, ärge lugege tuimalt pobisedes meile ette ametnike kirja pandud jutupunkte, vaid rääkige, suhelge meiega. See on see parlamentaarne diskussioon, mida koalitsioon kogu aeg ootab ja nõuab. Suhelge meiega, mitte ärge lugege meile mingit bürokraatlikku jura siin ette! Aitäh!

Kõnesoove ma rohkem ei näe. Kas minister soovib midagi täiendada? Ei soovi. Oleme tänase viienda arupärimise läbinud.