Arupärimine riigigümnaasiumide ühiskatsete tehnilise rikke kohta (nr 627)

Läheme edasi tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Andres Metsoja ja Helir-Valdor Seedri 8. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine riigigümnaasiumide ühiskatsete tehnilise rikke kohta. Ja palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Oma fraktsiooni kolleegidega koos esitasin ma tõepoolest arupärimise. See toimus aprilli alguses, nii et mõnevõrra on olukord muutunud. Nagu eelmise päevakorrapunkti juures olnud arutelust kosta oli, ilmselt see tehniline rike, mis tähendas pealkirjade järgi [otsustades] ja üldise arusaamise järgi riigigümnaasiumide ühiskatsete nurjumist süsteemi ülekoormuse tõttu ja seda, et eksamite infosüsteem ei pidanud vastu katsete käigus mitme testi samaaegsele läbiviimisele, ei ole praegu haridusküsimus number üks. Ja selle tõttu ma võtan endale õiguse natukene laiendada seda teemat, mille kohta me arupärimise oleme esitanud. Ajaga peab ju kaasas käima. Jään siiski selle teema lähistele või enda meelest ikkagi selle teema sisse. Niisiis toimusid riigigümnaasiumide ühiskatsed ja tehnilise viperuse tõttu – pealkirjades anti selline hinnang, mille ma lugesin praegu ette – katsed katkestati sisuliselt, annulleeriti kõik tulemused. Nii et seda [testi] ei toimunud kõigi katsele registreeritud 3840 gümnaasiumiõpilase kandidaadi jaoks. Seda, et see ei olnud mitte ainult Tallinna ja Harjumaa probleem, kus need gümnaasiumid asuvad, näitavad ka maakonnalehed, mis järjest tõstavad esile ja pahandavad, et [kaugemalt] kohale sõitnud ja Tallinnas või mujal Harjumaal oma haridusteed jätkata tahtvad noored on saanud tüssata. See on neile moraalselt kindlasti halvasti mõjunud. Üks kõige pingelisemaid aegu noore inimese jaoks on eksamiperiood. Ja kahtlemata see, kui sa oled millekski valmistunud ja see vussi läheb, siis on halb. Ja [eriti] halb on siis, kui see vussiminek toimub riigi tõttu, riigi tõttu, kes on püüdnud näidata, et ta pakub võimalikult palju häid haridusvõimalusi õpilastele. Ja selle tõttu on selge, et praegu me [tahame] küsida, mis tingis niisuguse probleemi tekkimise. Kuidas oli riigiasutustevaheline koordinatsioon korraldatud, et selline asi sai juhtuda? Kes vastutab? Sealt saab edasi minna: milline asutus vastutab, kes isiklikult vastutab? Saab edasi minna lahenduste otsimise teed. Ja meie küsimuses ongi teine pool, et kuidas edasi. See oli selles küsimuses konkreetne: kuidas lahendatakse nende annulleeritud testide tegijate edasine küsitlemine, koolidesse vastuvõtmine? Tõenäoliselt proua ministril on täpne informatsioon, kuidas nendega suheldi, kui paljud neist läksid [edasi], nii et neile ikkagi gümnaasiumiuksed avanesid. Traditsiooniliselt on neidsamuseid teste, nii nagu ka eksameid tehtud pabertestide kujul. Tartus ja Tallinnas ka, võib öelda, kesklinnakoolid või üks osa koole korraldab ühiseid teste paberil. Ma küsingi, kas nüüd, kui suuremahuline e-test on ebaõnnestunud, ka riigigümnaasiumid kavatsevad paberteste hakata tegema. Ja kuidas arenduste mõttes on need ebaõnnestumised, mille hulka on [arvatud] ka juba märgitud [e-katsete] ebaõnnestumine tehnilistel põhjustel, mõjutanud e-eksamitele ülemineku ettevalmistusi? Ja lõpetuseks: kuidas te planeerite nüüd põhikooli ja gümnaasiumi lõpukatsete ja -eksamite läbiviimist või õigemini põhikooli lõpu ja gümnaasiumi sisseastumise ühitamist? Teie valitsusel on selles vallas uued kavad. Paar sõna võiksite öelda ka selle kohta, sest tegelikult see on osa sellestsamast teemast, kuidas õpilaskandidaatide ja õpetajate suhtes austusväärselt põhikoolist gümnaasiumisse üle minna. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Räägime gümnaasiumi vastuvõtukatsetest, mis on paratamatult igatepidi seotud põhikooli lõpetamisega. Need on omavahel seotud protsessid. Aga kõigepealt ma vastan nendele küsimustele, mis on seotud kevadiste Tallinna ja Harjumaa riigigümnaasiumide ühiskatsetega. Tõepoolest, tegemist oli ühiskatsetega, milleks oli loodud kaheksa erinevat testi. Varem on ka eksamite infosüsteemi ühiskatsete tegemiseks kasutatud, aga erinevus võrreldes sellekevadise olukorraga oli lihtsalt see, et jaanuarikuus toimus eksamite infosüsteemi suur ümbertegemine, mis oli seotud e-eksamite jaoks selle infosüsteemi ümberehitamisega. Sellest tulenevalt tegelikult sellele uuele EIS-ile ehk eksamite infosüsteemile nende testide tegemiseks koormuskatsetust ei tehtud. Tegemata jäi katsetus, mismoodi välisvaatest oleks võimalik sinna väljastpoolt sisse planeerida kaheksa erinevat testi, koormusega 3840 tegijat ühel ajal. See test oli tegemata. Varasematel aastatel see kõik toimis, aga vahepeal olid lihtsalt süsteemi arhitektuuri muudatused toimunud seoses sellega, et me valmistasime seda ette põhikooli e-eksamite katseeksamiteks. See oli väga selgelt haridusministeeriumi viga, et need koormustestid jäid tegemata. Ja kui need testid sinna välisesse keskkonda üles laaditi – need testid laadisid sinna üles koolijuhid, koolid ise, mitte haridusministeerium, lihtsalt lubati keskkonda neil kasutada –, siis see keskkond lihtsalt ei pidanud vastu, kuna koormustestid olid tegemata. See on põhjus, mis tingis sellise probleemi. Ja kes vastutab? Vastutab loomulikult haridusministeerium selle eest, et see keskkond tegelikult ei olnud korras. Koormustest selleks, et saaks sellisel kujul eksamite infosüsteemi välisvaates neid teste teha, oli tegemata. Koolijuhte ei informeeritud sellest ja koolijuhid ei olnud sellest lihtsalt teadlikud. Nad tegid neid teste teadmises, et eelmine aasta süsteem toimis. Nüüd, mis sai edasi? Igal koolil on oma vastuvõtukord. Koolid käitusid lähtuvalt vastuvõtukorrast. Vastuvõtukorras on väga selgelt kirjas, mis juhtub siis, kui katseid teha ei saa, millistel alustel siis korraldatakse edaspidine vastuvõtt. Need vastuvõtukorrad on selles mõttes riskikindlad – katseid ei saanud teha ka siis, kui meil oli koroonaaeg, või on mis iganes muu kriis, mis [tekkida võib]. Selle tõttu on vastuvõtukordades protseduur väga selgelt paigas, mida teha juhul, kui ei ole võimalik ühiskatseid teha või ühiskatsete tulemusi arvestada, ja sellest koolid ka lähtusid. Ja kõik lapsed tegelikult lõpuks ikkagi selle protseduuri läbisid. Koolid on vastuvõtu lõpetanud ja täna need koolid juba töötavad, nii et lennud on komplekteeritud ja õpilased koolides õpivad. Lähtuvalt koolide vastuvõtueeskirjadest võeti arvesse põhikooli lõpueksameid, põhikooli lõpuhindeid ja vestlusi, mida koolid läbi viisid. Muidugi näeb iga kooli oma vastuvõtukord ette erinevat reeglistikku nende kolme aspekti koostoimes. Mis edasi saab? Sellest õppeaastast oleme muutnud eksamite toimumise aegasid. Ehk siis põhikooli ühtsed lõpueksamid toimuvad aprilli keskpaigast alates, mitte enam mai lõpus. Eksamid algavad 21. aprillil eesti keele teise keelena eksamiga ja lõpevad mai alguses. 16. maiks on välja pandud kõik põhikooli lõpueksamite tulemused. See tähendab seda, et kui 17. mail kutsekoolid ja gümnaasiumid alustavad oma vastuvõttu, siis neil on teada põhikooli lõpueksamite tulemused. Ja nüüd oleme ka riigigümnaasiumidega jõudnud sinnamaale. See tähendab, et meil ei ole enam vajadust katsete tegemiseks. Me saame põhikooli lõpueksamite baasilt võtta õpilased vestlustele ja jätkata sealt vastuvõtuprotseduuri. Ehk siis katsete kui selliste tegemise vajadus väheneb märkimisväärselt. Ei ole keelatud katseid teha. Gümnaasiumidel on õigus jätkuvalt oma vastuvõtukorras need sätestada, aga riigigümnaasiumide puhul on olnud omanikupoolne selge soovitus, et me katsetest pigem loobume. Me arvestame põhikooli lõpueksameid, me teeme vestlusi ja 1. juuniks on välja pandud ka põhikooli lõpuhinded, mille tõttu on ka põhikooli lõpuhindeid võimalik vastuvõtul arvesse võtta. Nii et me vähendame tegelikult stressi, mis lastel on põhikooli lõpetamisel ja sealt edasi järgmisele õppeastmele edasiminekul. Nüüd, kui siiski koolid otsustavad teha vastuvõtukatseid, ja mõnede koolide puhul on see täiesti arusaadav soov, kuna põhikooli lõpueksamid ei ole säärased, et oleks võimalik õpilasi tulemuste järgi väga selgelt eristada, siis praeguses olukorras eksamite infosüsteem sellisel moel, nagu ta täna üles ehitatud on, sellise mahuga testide tegemiseks mõeldud ei ole. Seega on soovitatav pigem kasutada paberil tehtavaid teste, kui koolid otsustavad, et nad vastuvõtul kasutavad siiski katseid. Ja nüüd paar sõna e-eksamitest. E-katseeksamid ei ebaõnnestunud. On väga kahju, et [vastupidine] info on tegelikult sellisel kujul avalikkuses levinud. Eesti keele e-katseeksamil oli ühe ülesande tegemise juures süsteem aeglane ja me teame, miks ta aeglane oli. Selleks oligi vaja e-katseeksam ära teha, et näha ära süsteemi vead, mida on võimalik parandada. Ei saa öelda, et lastele, õpilastele või õpetajatele on sellest tekkinud mingi trauma. Kõik osapooled teadsid väga hästi, et nad osalevad katseeksamil. Selle mõte oli katsetada e-eksamite süsteemi selleks, et näha, mis on süsteemi vead ja nõrkused, et me päris eksamil enam ei katsetaks lastega, kui nad hakkavad e-eksamit tegema. Nende katseeksamite puhul me tegime nii eesti keele kui ka inglise keele eksami. Ja nende puhul üks asi, mis on avalikkuse tähelepanu saanud, olid eksamite infosüsteemi teatud vead, aga need olid väga kerged parandada. Nende parandamine iseenesest ei olnud probleem. See sai väga ruttu selgeks, mis viga on. Suurem mure tegelikult e-eksamitele üleminekul on see, et koolid oma taristu poolest ei ole valmis. Kõikides koolides ei saa garanteerida, et tehniline baas toimib niimoodi, et on võimalik e-eksamid 2025. aastal läbi viia, nagu nägi ette haridusministeeriumi plaan, mis on vastu võetud aastal 2018. Aastal 2018 otsustati, et 2025. aasta kevadel toimuvad e-eksamid. Mina tegin selle plaani nüüd ümber. Lähtuvalt sellest [probleemist] ma pikendasin seda ühe aasta võrra, kuna meil ei ole koolid valmis. Kõik koolid ei ole ühtemoodi valmis: ei ole vajalikku arvutit, ei ole kiiret internetiühendust, ei ole tuge ekspertide näol, nii et me saaksime garanteerida, et kõikidel õpilastel on üheksanda klassi lõpus võrdsed võimalused ühtemoodi e-eksameid teha. Nii et sellest tulenevalt on e-eksamite tegemine otsuse muudatusega edasi lükatud ühe aasta võrra. Selle aasta jooksul haridusministeerium plaanib läbi käia kõik koolid ja üle testida, üle kontrollida, üle sertifitseerida kõikide koolide taristu, mida eksamiteks kasutatakse. Tuleb olla kindel, et ükski eksami tegemine ei jää ebakvaliteetse arvuti või internetiühenduse taha. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Te ütlesite, proua minister, et süü on … Nii te isegi ei öelnud, et süü on haridusministeeriumil, aga vastutab haridusministeerium. Milles see haridusministeeriumi vastutus seisneb ja kus see koordinatsioon vibama läks? Ma sain aru, te nagu ütlesite, et te ei teadnud üldse, et riigigümnaasiumid kasutavad seda teiseks asjaks mõeldud tehnilist baasi oma katsete tegemiseks. Alguses oli teada, et ka haridusministeerium justkui ei teadnud seda, kuidas siis jaotub vastutus arendajate, Harno, haridusministri ja haridusministeeriumi vahel. Ja teiseks: kas on läbi räägitud õpetajate organisatsioonidega, kas nad nüüd, kui põhikooli lõpus ei saa enam nii palju aineid õpetada, sest eksamiperioodi minnakse varem ja gümnaasiumiõpetajad on juunikuus koormatud täiendavate vastuvõtutoimingutega, on selle olukorraga rahul – selle teie uuendusega, mida te planeerite?

Aitäh! Mis puudutab nende katsete tegemist, siis Harno otseselt ei puutu asjasse. Seal on kaks osapoolt. Ühelt poolt on Haridus- ja Teadusministeerium ehk selle toote, eksamite infosüsteemi arendaja, kes teab, mis uuendusi on tootele tehtud ja millised aspektid sellest on tegelikult koormustestitud. Teisel pool on koolipidamise osakond, kes suhtleb direktoritega ja muude koolijuhtidega, andes neile nõu, kuidas katseeksameid ja teisi eksameid teha. Nüüd jäi koolijuhtidele [jagamata] arendajapoolne info, et selles avalikus vaates, kus teie tahate neid teste teha, on koormustest tegemata, et meil on seal riskid. Ja koormustest on tegemata, kuna süsteemi arhitektuuri muudeti jaanuarikuus. Koormustest on tegemata, ei ole kindel, et see, mis eelmine aasta töötas, ka tänavu ilmtingimata töötab. See infovahetus arendaja ja koolipidamise osakonna vahel jäi tegemata. Seega koolipidamise osakond ei olnud teadlik sellest, et süsteem, mis eelmine aasta toimis, uuel aastal tegelikult sellisel moel enam ei toimi, kuna vahepeal on toimunud lihtsalt arendustööd. See on tegelikult vastus. See info ei jõudnud ka koolijuhtideni, seal oli lihtsalt väga selge erinevate osakondade vahel info liikumise probleem. Mis puudutab eksamite muutmist, siis gümnaasiumiõpetajatel oli praegu veel kehtiva või õigemini varasemalt kehtinud süsteemi puhul, kui koolikatseid tehti aprillis, sellal väga kiire õppeperiood. Aprillikuu, kui toimusid gümnaasiumide vastuvõtukatsed, oli periood, kus oli vaja põhikoolilapsi viia lõpetamiseni. See oli eksamiteks kordamise ja õppeperiood, ja samal ajal toimusid ka gümnaasiumide vastuvõtukatsed. See koormus tegelikult paigutub palju loogilisemasse järjekorda: kõigepealt lõpetame põhikooli ära, aitame põhikooliõpilastel põhikooli lõpueksamid ära sooritada ja siis alustame gümnaasiumidesse vastuvõtu perioodi. See on loogilisse järjekorda pandud, ka õpetajate vaatest on tegemist loogilise järjekorraga. Mis puudutab põhikooli lõpueksameid, siis nüüd tuleb natuke lühem periood eksamiteks õppimiseks, kui on varasemalt olnud. Tuleb praktiliselt kuu aja võrra lühem periood. Harno, kes valmistab ette eksamite eristuskirjasid ehk eksamite selgitusi, millised õpiväljundid tulevad eksamile, millised õpiväljundid jääksid pärast eksamit õppimiseks, on need eristuskirjad õpetajate esindusorganisatsioonidega põhjalikult läbi töötanud. 21. augustil need jõudsid koolidesse ja need on olulisemalt detailsemad, kui need eristuskirjad seni on olnud. Koolides on õpetajatel selge ettekujutus, palju selgem ettekujutus, mis on need õpiväljundid, mis tulevad põhikooli lõpueksamile, ja mis on need õpiväljundid, mida võib omandada pärast eksamiperioodi. Lõputunnistuse saamiseks tuleb ikkagi kõik õpiväljundid selgeks saada.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Meil on praegu küll arupärimine seoses riigigümnaasiumide ühiskatsete tehnilise rikkega, aga sisu ja probleem on tegelikult ikkagi ministri või siis ka kogu valitsuse või valitsuste hurraaoptimism ja tervemõistuslikkuse asemel paaniline õhku hüppamine erinevate ideede ja tegevustega. Ja nüüd ma küsin tegelikult teise samasuguse idee kohta, mille viskasite õhku oma viimases intervjuus, ja see on nagu ennekuulmatu ümberkorraldamine kõrghariduses. Te tulite välja ideega [kehtestada] 500 eurot registreerimistasu kõikidele üliõpilastele iga õppeaasta algul, ehk tegelikkuses te plaanite tasulisele kõrgharidusele üleminekut. Mida te soovite peale 20 miljoni kokkukorjamise sellega saavutada? Kas selekteerida üliõpilasi varanduslikult, seada rahaline künnis kõrgharidusele või mis huvitav idee see nüüd on ja kuidas see teostuma võiks hakata?

Aitäh küsimuse eest! No ei ole tegemist haridusministri geniaalse ideega. Tegemist on osa ülikoolide pikemat aega esitatud ettepanekuga, mismoodi eraraha kõrgharidusse tuua. Sellel ettepanekul on ka teine pool. Üks asi on see, et see toob tõesti kõrgharidusse 20 miljonit raha juurde. Teiselt poolt see distsiplineerib üliõpilasi vastutama oma õppe eest ehk siis selle eest, et tasuta õppekohale ka päriselt õppima asutakse. See ei ole tegelikult õppemaks. Kui see siduda konkreetselt mingi piirmääraga, millest kõrgemale ei tohi see summa minna, siis on tegelikult tegemist lõivuga. Selle lõivu eest on võimalik saada teenust, selle teenuse nimi on kvaliteetne kõrgharidus. See on teenuse eest tasutava riigilõivu moodi: selleks, et õppima asuda, sa kinnitad oma õppekoha ja oma õppekoha kinnitamise juures sa kinnitad ka, et sa selle riigilõivu tegelikult ära maksad. See on olnud pikemat aega juba laual, seda on suuremad ülikoolid pikemat aega juba oma ettepanekuna esitanud. Tegemist on trendiga. Täpselt samasuguseid lõivusid on hakanud küsima suur osa lääne ülikoolidest, kes seni on toiminud tasuta õppe põhimõttel. Sellepärast et tõepoolest, üliõpilaste vastutus tasuta õppekohale päriselt õppima asumise eest on ära kadunud. Ja see on üks nendest meetoditest, mismoodi tegelikult seda päriselt õppima asumist vastutuse [suurendamisega] tasakaalustada.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua minister! Ma ei oska öelda, kas see on uus keel või vana keele uuel moel kasutamine, aga see, et kui on lõiv ja piirsumma, siis on ikka tasuta, on uus mõte. Aga mu küsimus ei puuduta seda. Te enne ütlesite ühes oma vastuses, et ministeerium plaanib kõikide koolide IT-taristu üle kontrollida, et oleks kindel, et järgmine kord asjad töötavad. Noh, ma olen IT-valdkonnaga oma elus kokku puutunud. See on päris mahukas töö kõikide koolide IT‑taristu niimoodi üle kontrollida. Ja ma hakkasin mõtlema, kas ministeeriumis [selleks inimesi on]. Sellel aastal on päris palju räägitud, et bürokraatiaaparaat on Eestis kasvanud nagu pärmi peal, ja seda ka haridusvaldkonnas. On sadu ja sadu inimesi seal ministeeriumis, ka noorteametis ja nii edasi. Kas teil on töötajaid üle ja neil on vaba aega ja muud vaba ressurssi nii palju, et nüüd nad lendavad koolidesse – piltlikult öeldes – ja hakkavad seal neid arvuteid kontrollima? Või te tegelikult ei mõelnud päris nii, et ministeeriumi ametnikud lähevad koolidesse seda kontrollima?

Aitäh küsimuse eest! Ei, ministeeriumi ametnik ei ole inspektor, kes läheb kooli arvuteid kontrollima. On olemas standard, millele see taristu peab vastama, et kool tegelikult neid eksameid saaks teha. Selle standardi saamisel peab kool kinnitama, et tema taristu sellele standardile vastab. Kool ise kinnitab, et tema taristu vastab sellele standardile, et tal on olemas selle standardi puhul vajalikud töövahendid.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te ütlesite, et riigigümnaasiumide ühiskatsete ebaõnnestumise eest vastutab eelkõige haridusministeerium. Te küll ei täpsustanud, milles see vastutus seisneb. Ja kui Tõnis Lukas küsis üle, milles see vastutus seisneb, siis te kirjeldasite protsessi, aga milles see vastutus seisneb, te ei kirjeldanud. Mina ikkagi küsiksin, milline see vastutus konkreetselt on. Kes siis mille eest vastutas ja milles see väljendub? Ja miks ma seda küsin? Sellepärast et ma olen aru saanud või tajunud, et haridusministeerium – ka teie vastusest sai nii aru – ilmselt ikkagi täiel määral ei taju seda vastutust, mis sellega peaks olema kaasnenud. Teatud noortelt inimestelt võeti ära võimalus sooritada see sisseastumiskatse. Need, kes ei omanud häid hindeid, nägid selles oma täiendavat võimalust, aga see võimalus võeti nende käest ära. Ja see on noore inimese tuleviku küsimus. Te ütlesite, et aga sellest polnud midagi, kõigil oli varuplaan ja kõik gümnaasiumid said komplekteeritud. Aga võib-olla natuke teises koosseisus, mõne konkreetse õpilase suhtes oli see ülekohtune ja ebaõiglane. Minu küsimus: milles see vastutus on ja kas te tajute, et tegemist oli ikkagi noorte inimeste tulevikuga?

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult me tajume kõik seda, et tegemist oli noorte inimeste tulevikuga. Oleme väga selgelt ka vabandanud selle olukorra tekkimise eest. Vastutus on see, et sa võtad vastutuse selle vea tegemise eest, sa vabandad ja sa lubad, et teist korda sellist asja enam ei juhtu. Sa pead tegema kõik endast oleneva, et selliseid vigu uuesti ei tehta. Selles on tegelikult see vastutus. Ehk siis sa õpid sellest veast ja sa teed kõik endast oleneva, et sellist viga enam tulevikus ei teki. See tõesti oli väga halb olukord. Kas on juhtunud see, et keegi noor jäi selle tõttu tulevikus haridusest ilma, ma täna teile ei oska vastata. Aga minuni tegelikult säärast infot jõudnud ei ole. Koolid on andnud informatsiooni, et nemad on saanud vastuvõtuprotsessiga korralikult edasi minna ja on saanud kõik vajaliku ära teha, kuigi katsete tulemusi neil ei ole. Aga neil on muud [lahendused], mille alusel nad saavad noorte inimeste vastuvõttu korraldada.

Aitäh! Rohkem sõnavõtte ei ole. Seega laseme ministri puldist ära. Järgmisena on kõnesoovi avaldanud Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Kes need meie on, kes vastutavad? Kui Helir-Valdor Seeder küsis üle vastutuse küsimuse, siis ma sain aru, et haridusminister võtab oma kolleegidega, ministeeriumi töötajatega ühisvastutuse, et natukenegi tasandada seda muljet, et riik on tundetu ja arusaamatu monstrum, mis tekitab inimestele, noh, ma ei taha öelda, et kannatusi, aga takistusi, raskusi. Ja kahtlemata paljud perekonnad tunnetasid seda ebaõiglusena. Kirjeldustes on küllalt palju neid, kes tulid kaugemalt maakondadest või, ütleme, registreerusid, sõitsid teise kohta neid teste tegema ja lootsid tõepoolest saada mingit uut lähenemist. Kas neil olid enne hinded korras, meie seda ei tea, aga igal juhul tahaks loota, et noortel inimestel tulevikulootused ei purunenud. Aga selge on see, et kindlasti me peame töötama selle nimel, et riik oleks õiglane ka nende noorte inimeste vastu, nende perekondade vastu, ja nad seda nii ka [tajuksid]. Ma loodan, et see vabandus, ka isikustatud vabandus on jõudnud nende inimesteni, nende perekondadeni ja nad leiavad, et see on piisav ja riik suhtub neisse õiglaselt. Koordineerimatus muidugi oli siin päris hästi näha, sest ega ametiasutuste esmased reaktsioonid ei olnud eriti adekvaatsed. Vastutuse hierarhia pandi alles hiljem paika, alguses ikkagi haridusministeeriumi vastutajate hulgas nii väga ei olnudki. Haridusministeeriumi inimesed arvasid, et probleem on kuskil mujal. Aga kahtlemata haridusministeerium peab võtma isegi natukene suurema vastutuse, kui ta institutsioonina oma mundriau [kaitsta tahtes] tegelikult õiglase vastutusena tunnetab. Ta on ikkagi tipp ja koordineerib tegelikult nii sihtasutuste kui ka muude institutsioonide tööd. Tegemist oli riigigümnaasiumidega ja haridusministeerium kahtlemata on riigigümnaasiumide peremees. Nüüd, vastuses [kõlas], et on ilmnenud vajadus põhikooli lõpueksamite aega muuta. See on iseenesest arusaadav. Loomulikult on väga loogiline, et põhikool lõpetatakse enne ja siis astutakse gümnaasiumidesse sisse. Siin on kahtlemata omad probleemipuntrad põhikoolide jaoks. On väga hea, kui te olete esindusorganisatsioonidega need läbi rääkinud, aga loodan, et seda läbirääkimist saab jätkata, et asjad oleks täiesti selged, kuidas põhikooli õppekava lõpuni ära täita. Ja [probleemid] on ka gümnaasiumide testide puhul. Kuidas [ikkagi nihutada] seda koormust nendel koolidel, kes on harjunud, et see pinge tuleb nendeni varem? Te ütlesite, et aprillis ei ole kerge, märtsis ei ole kerge, aga selge on, et sellega ollakse viimastel aegadel harjunud. Nüüd, kui see koormus õpetajatele läheb edasi juunisse, siis koolid peavad selle kuidagi ära majandama. Igal juhul oleks hea, kui siin ei oleks koordineerimatust, vaid info liiguks ja arutataks need asjad väga hästi läbi. Lõputunnistus tuleb muidugi iseseisvalt, mitte gümnaasiumi sisseastumistestidega võrreldes. See on täiesti selge. Aga seda, et pärast põhikooli sisulist lõputestimist ja eksameid käiks samal ajal põhikoolis veel kõva õppetöö mingites ainetes, on üldiselt raske ette kujutada – no et lõputunnistusele tuleks mingid muud, eksamitulemustest väga erinevad tulemused nendes ainetes, kus eksamid on. Küllap ikkagi põhiõppetegevus selleks ajaks peatub. Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Koolide reaktsioon – ma mõtlen munitsipaalkoole nii Tartus kui Tallinnas, kus on ka ühiskatsed – oli selles mõttes adekvaatne, et nemad on ju ka arutanud, kas minna elektrooniliste testide peale üle. Aga rahustavad vastused olid selged: meil on jätkuvalt pabertestid. Loomulikult me ei kujuta ette, et e-eksamite ja digitaalse koolikatsumise roll muutuks täiesti ja need ettevalmistused katkeks. Loomulikult ilmselt need ei katke, aga e-eksamite kui testimaailma osa turvalisust ja iseloomu ilmselt tuleb väga tõsiselt vaadata, jälgida, kujundada. Olukord on muutunud. Te kõnelesite, et juba aastaid tagasi, seitse-kaheksa aastat tagasi võeti suund e-eksamite tegemiseks. Aga siis ei räägitud nii palju tehisaru rollist ei üleüldse ega õppetegevuses. Teatavasti õppetegevuse sisu ja olemus muutub ning ka testimise sisu ja olemus ilmselt peab sellega seoses mingil määral muutuma. [Tuleb arvestada] tehisaru mõju õppeprotsessile, seda, kuidas testimiste ajal tehisaru kas segava või abistava moodusena seal kõrval on. Ma loodan, et kõrged komisjonid ja ministeerium tegelevad sellega suure hoolega. E-eksamite arendamisel tuleb nüüd lisaks tavaturvalisusele juurde ka see uus dimensioon. Nii et mõnes mõttes on niisugused testimistel ilmnenud probleemid heaks indikatsiooniks, need hoiavad ära suuri probleeme tulevikus. Aga ainult siis, kui nendest õpitakse. Ma soovin teile jõudu nii tulevikueksamite arenduses kui ka põhikoolist gümnaasiumi ülemineku arenduses, samuti digitaalse hariduse arendamisel. Kusjuures võib-olla oleks põhjust hurraad natukene maha võtta ja analüüsida natukene rohkem. E-eksamid loosungina on väga uhke, aga pigem lükata neid edasi – peaasi, et kõik eeldused oleks korralikult olemas selleks ajaks, kui me nii kaugele jõuame.

Rohkem kõnesoove ma ei näe. Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Antud päevakorrapunkt on ammendunud.