Обращение министра обороны об осуществлении долгосрочной стратегии развития страны "Эстония 2035"

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt: kaitseministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Mul on hea meel paluda Riigikogu kõnetooli auväärt kaitseminister Hanno Pevkur.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed! 1992. aastal, täpsemalt sügisel, kirjeldas president Lennart Meri Eestit kui riiki, mis on kõhn ja vaevatud ning paljude armidega, millest mõned veel veritsevad. Olime just väljunud okupatsioonist ja pidanud tegema lõpu Nõukogude minevikuga. Meie ees seisis suur ülesanne: taastada turvatunne ja kindlustada oma õigusriik, aga ka tugevdada politseid, piirikaitset ja kaitsejõude ning viia lõpule võõrvägede lahkumine. Alles oli loodud Kaitseministeerium ning taas ellu kutsutud Kaitseliit ja Kaitsevägi. Saime hakata üles ehitama oma riiki ning oma iseseisvat kaitsevõimet. Muuseas, 1993. aasta kaitse-eelarves nähti selleks siin saalis ette veidi vähem kui 124 miljonit Eesti krooni ehk siis 8 miljonit eurot. Täna saan ma kaitseministrina seista teie ees ja kinnitada, et meie kaitse-eelarve on järgmisel aastal enam kui 2 miljardit eurot ja rohkem kui 10 miljardit eurot järgmise nelja aasta jooksul. See on üle 5% meie rahvuslikust rikkusest, mis suunatakse Eesti iseseisva kaitsevõime tugevdamisse. Seda on 250 000 – rõhutan, 250 000! – korda rohkem kui taasiseseisvunud Eesti esimesed kaitse-eelarved. Nii Kaitsevägi, mina ministrina kui ka Kaitseministeerium koos kõigi oma allasutustega mõistame liigsete emotsioonideta, kuivõrd suur pingutus on see igale Eesti inimesele, igale perele, igale maksumaksjale. Meie ühine pingutus peabki tooma ja looma Eestile lisavõimed, mis on piisavad meie iseseisvaks kaitsevõimeks, heidutuseks agressorile ja kinnituseks kõikidele liitlastele, et Eesti võtab oma kaitsevõimet tõsiselt. Hea Riigikogu! Mõistmaks, kui palju me enda kaitsevõime arendamisel okupatsiooni tõttu kaotasime, tuleb tagasi minna aega enne teist maailmasõda. 1938. aastal seisis Eesti majanduslikult peaaegu võrdsel tasemel Soomega. Kaks väikest põhjamaa rahvast sarnaste majanduslike võimaluste ja unistustega. Eesti oli majanduslikult Soomega pea võrdne ja isegi veidi ees. Meie SKP elaniku kohta oli pea 3800 dollarit, Soomel 3600 dollarit. Okupatsioon katkestas meie unistused ning 1991. aastaks oli Eestist saanud üks Euroopa vaeseimaid riike. Lihtsalt öeldes, meil ei olnud mitte midagi. Meenutagem kas või 8-miljonilist kaitse-eelarvet! Kui vaadata Maailmapanga andmeid, oli Eesti sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta veel 30 aastat tagasi ehk 1995. aastal veidi üle 3000 dollari inimese kohta ehk samal tasemel, kus me olime enne teist maailmasõda. Samal ajal kui Soomes oli see tollal juba üle 26 000 dollari ehk vahe oli enam kui 8 korda. Kuid meie vabadus tõi meile tagasi ka usu, et ehitame oma riigi uuesti üles. Aastal 2025 juhib Eesti kõigi Nõukogude okupatsiooni alt tõusnud majanduste ees, olles elaniku kohta enam kui 32 000-dollarilise SKP-ga kaugel ees nii Venemaast, kus on see 15 000 dollarit per capita, Georgiast, kus on see umbes 9000 dollarit per capita, kui ka näiteks Usbekistanist, kus GDP per capita ehk SKP per capita on tasemel, kus meie olime aastal 1995, ehk umbes 10 korda väiksem meie praegusest tasemest. Meie palgad ja elatustase on mitmekordselt tõusnud, ja see on reaalsus. Jah, ma tean, et paljud tuletavad meelde, et Soome on meist endiselt rikkam, ja see on tõsi. Täna toodab Soome ühe elaniku kohta umbes 53 000 dollarit ehk umbes 1,7 korda rohkem kui Eesti. Aga meenutagem: 30 aastat tagasi oli see vahe kaheksakordne! Mööngem: me oleme teinud rahvana ja läbi parlamentide ning valitsuste suures pildis õigeid otsuseid. Me peaksime rohkem olema uhked oma saavutuste üle. Kui me suudame sellist tempot hoida, siis varsti on vahe pea olematu ning me oleme lõpuks tagasi võitnud rikkuse, mis agressor meilt kord röövis. Täna on Eesti mitte ainult ellujääja, vaid ka eeskuju. Tõestus, et vaba rahvas, olgugi väike, võib tõusta, areneda ja kanda ka vastutust. Eesti ei ole enam kõhn ja vaevatud, vaid tugev ja sirge seljaga. Eesti suudab ise kaitsta oma vabadust, kodu ja rahu. Head kuulajad! Täna ei saa me mööda vaadata tõsiasjast, et meie idanaaber on pea neli aastat pidanud verist kurnamissõda Ukraina riigi ja rahva vastu. Venemaa pole oma eesmärke muutnud. Fakt on aga see, et ta valdab vähem Ukraina territooriumi kui 2022. aasta kevadel. Tõsi, selle ajaga on Venemaa küll saavutanud piiratud edusamme sõjatandril, ent kaotused on sealjuures kolossaalsed, ulatudes üle miljoni hukkunu ja haavatuni. Ka Venemaa majandus kärbub. Sõjakulud, kombineerituna Lääne sanktsioonidega, kasvatavad eelarve puudujääki ja sunnivad Moskvat maksutõusudeks ja kärbeteks, samal ajal kui Ukraina droonirünnakud on rivist välja löönud juba umbes viiendiku Venemaa naftatöötlemise võimsusest. Loomulikult teeb rahvusvaheline kogukond pingutusi rahu nimel, aga uskuda, et rahu sünnib kokkuleppest Venemaaga, on enesepettus. Ajaloolised faktid räägivad iseenda eest. Baaside lepe lõppes okupatsiooniga, Moskva rahulepe jätkusõjaga ja Budapesti memorandum täiemahulise sõjaga. Rääkimata kunagi reaalsuseks mittesaanud Minski rahulepetest. Me kõik, sealhulgas tänaseks meie liitlased, teame, et Venemaa mõistab vaid jõudu – majanduslikku ja sõjalist jõudu. Ukrainas toimuv vaid kinnitab seda ajaloolist reeglit. Seetõttu saab meie valik olla vaid üks: toetada Ukrainat võimalikult palju sõjaliselt ning hoida Venemaad pideva surve all kõigi meie käsutuses olevate vahenditega, sealhulgas sanktsioonidega. Venemaa alustatud kurnamissõjas võidab see, kes suudab säilitada võidutahte ja murda eelkõige vastase moraali ja majandusliku vastupanuvõime. Kuidas see kõik mõjutab meid siin Eestis? Vastuseid ei pea me kaugelt otsima. Venemaa destabiliseerivad tegevused mõjutavad otseselt meie rahva kindlustunnet. Sõjauudised on muutunud igapäevaseks osaks infoväljast. Sellest tulenevalt kaitsekulude kasv, majanduse ebastabiilsus ja inimeste [kahanenud] turvatunne on vaid mõned märksõnad, mida peame mõistma. Me peame möönma: Venemaa oht ei kao. Seega me peame kohanduma, hoidma oma selja sirgena ja tugevdama järjekindlalt oma kaitsevõimet. Tahan siinkohal kiita kõiki Eesti inimesi, kelle kindel tahe ja toetus on kandnud meie riigi kaitsevõime tugevdamist. Tunnustan kõiki parlamendis esindatud erakondi, kes on Eesti kaitse seadnud kõrgemaks populistlike punktide noppimisest. Vajadusel me suudame teha head koostööd Meenutan, et esmalt tõstsime ühena esimestest NATO-s kaitsekulud 2%-ni, seejärel 3%-ni ja nagu mainisin, järgmisest aastast 5%-ni SKP-st. Loomulikult ei ole olnud see kerge tee, sest ei ole ju kellelegi teadmata, et raha ei kasva puu otsas ega tule seina seest. See kogutakse kokku meie kõigi igapäevaste vajaduste ja harjumuste arvelt. Samas me sellega tõestame, et eestlase jaoks kaaluvad oma riik ja vabadus üle ebamugavused, nagu näiteks maksutõusud. Ma tahan siinkohal Riigikogu kõnepuldist tänada ka endiseid ja tänaseid valitsusjuhte ning Riigikogu liikmeid, kes on neid otsuseid tehes ühtsena seisnud. Ja nüüd siin, Riigikogu puldis, kutsun teid uuesti üles tegema uut otsust: ühehäälselt kinnitama sõjaliseks kaitseks 5% pikaajaliselt, just nimelt riigi julgeolekupoliitika alustes, mis on selle saali otsus ja loodetavasti lähikuudel ka siia saali jõuab. Kui me räägime kaitsekuludest, siis ei räägi me ju pelgalt arvudest paberil. Järgmisel aastal, muuseas, kui me võtame need üle 2 miljardi ulatuvad kaitsekulud, tähendab see circa 6 miljonit eurot päevas. Me kõik teame, et see tuleb muuta terviklikuks ja reaalseks sõjaliseks võimeks, väljaõpetatud sõduriteks, üksusteks, relvastuseks, laskemoonaks, õhukaitseks ja laiemalt meie rahva kaitsetahteks ja turvatundeks. See on suur vastutus, aga ka teadmine, et iga päev tehtud investeeringud tugevdavad Eesti kaitset ja kindlustavad meie tulevikku. Kaitsevõime kujundamine, head Riigikogu liikmed, on strateegiline ja ajamahukas protsess. Relv üksinda ei sõdi. Sõjaline võimekus ei tähenda vaid rakette, õhutõrjet või kahureid, see on suutlikkus luua sõjalist efekti tervikliku süsteemi abil alates doktriinist mehitatud väestruktuurini, väljaõppest relvastuseni, taristust kaitsetahteni. Oluline on mõista, et me peame vaatama sõjalist riigikaitset kui tervikut. Kui puudub selge arusaam, millist väge me arendame, ning otsused sünnivad juhuslikult või killustatult, siis lahinguvõimelist ja jätkusuutlikku relvajõudu ei sünni. Riigikaitseline planeerimine peab olema sidus ja toetuma ühiselt seatud eesmärgile. Veelgi enam: seda kõike peame vaatama laia riigikaitse võtmes: kuidas see, mida arendame riigi sõjaliseks riigikaitseks, tugevdab ühtlasi ka ühiskonna mittesõjalist vastupanuvõimet ja toimepidavust. Seetõttu on mul hea meel, et juba homme on siin Riigikogu suures saalis esimesel lugemisel täiesti uus laiapindse riigikaitse raamseadus ehk tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus. Head rahvasaadikud! Teatavasti seab riigikaitse arengukava kümneaastase sihi, millist sõjalist kaitset me vajame ja saame endale lubada. Paraku katab nelja-aastane riigi eelarvestrateegia vaid lähiaastate vajadused, jättes pika plaani ressursside poolest ebakindlaks. Seepärast olen veendunud, et meil on aeg luua riigikaitse planeerimisele vähemalt kümneaastane eelarveline raam, mis tagaks Eesti kaitsevõime stabiilse arengu ja jätkusuutlikkuse. Selline otsus aitaks tagada, et meie lahinguvõimeline vägi ei jää üksikute otsuste või eelarvepoliitiliste kõikumiste pantvangi, vaid areneks süsteemselt ja usaldusväärselt, kooskõlas nii NATO heidutus- ja kaitsehoiakuga kui ka meie enda põhiseaduslike kohustustega. Meenutan teile, et just NATO-s leppisime värskelt kokku lausa 20 aasta plaani võimevajadusteks. Lubagegi mul siinkohal veidi lahti seletada meie riigikaitse sõjaline muskel. Hetkel koosneb meie sõjaaja struktuur umbes 44 000 tegevväelasest, reservväelasest, Kaitseliidu liikmest ja liitlasüksusest. Täna siin teie ees seistes ütlen, et meie eesmärk on järgmise 10 aasta jooksul kasvatada see 44 000-ne vägi 55 000-liseks väeks. Selle väe keskne juhtimistasand on diviisi staap ning struktuuri tuumiku moodustavad kaks mehhaniseeritud jalaväebrigaadi, mida toetavad territoriaalne maakaitse 20 000 võitlejaga ja erinevad liitlasüksused, kes on nii integreeritud meie brigaadidesse kui allutatud siia siirmisüksustena, nagu näiteks Ühendkuningriigi 4. brigaad. Tegemist on tervikliku struktuuriga, millel on olemas juhtimisvõime, lahingutoetus, väljaõpe, varustus ja ka taristu. Kui vaadata viimaste aastate samme sõjaliste võimete arendamisel, siis mehhaniseerisime 2. jalaväebrigaadi, viies selle soomustatud platvormidele. See suurendas oluliselt brigaadi liikuvust, kaitstust ja tulejõudu. Diviisi juhtimisahelas alustasime suurtükiväe rügemendi loomisega, mille koosseisu kuuluvad täna nii roomikutel K9-d kui ratastel Caesar-platvormid, aga ka mitmikraketiheitjad HIMARS ning varitsev õhuründemoon. Need annavad Eestile esmakordselt võime mõjutada vastase koondumis-, varustus- ja juhtimisalasid juba vastase territooriumil. Samuti oleme jätkanud mitmekihilise õhukaitse arendamist. Keskmaa õhutõrjevõime loomine on käimas ning järgmisel aastal võtame kasutusele IRIS-T süsteemid. Lühimaa õhutõrjesüsteemide tugevdamiseks oleme soetanud täiendavalt laskeseadmeid Mistral ja moona, et kaitsta väeüksusi nende koondumis- ja liikumisaladel. Samuti oleme suurendanud üksuste lähikaitsevõimet kaasaskantavate õhutõrjerelvadega Piorun. Mereväele lisandus strateegiliselt oluline laevatõrjevõime Blue Spear rakettide näol, mis võimaldab loomulikult efektiivselt katta ja kaitsta meie rannikualasid. Valitsuse kevadel otsustatud täiendava ressursiga aastani 2029 arendamegi eeskätt neid sõjalisi võimeid, mida Kaitseväe juhataja peab kriitiliseks oma sõjaliste ülesannete täitmiseks ja milles oleme ühiselt kokku leppinud oma NATO-liitlastega kollektiivkaitse ülesannete täitmiseks. Tehtud otsused lähtuvad nii Ukraina kogemustest, meie rahvusvahelistest kohustustest kui ka loomulikult otseselt ohuhinnangust. Samas on oluline märkida, et meie valikud ei käi ebavajaliku ja vajaliku, vaid vajaliku ja vajaliku vahel. Küsimus ei ole ainult selles, milliseid võimeid on vaja Eesti kaitsmiseks, vaid ka selles, milliseid võimeid suudame olemasoleva inimressursi, rahaliste vahendite ja liitlastega reaalselt luua ning ka üleval pidada. Mõistkem: tõhus riigikaitse põhineb selgetel prioriteetidel ja kestlikul terviklahendusel, mitte kõikide soovunelmate ühekordsel realiseerimisel. Kaitsekulude tõstmine 3,4%-lt üle 5%-ni võimaldab meil astuda järgmise olulise sammu ka õhukaitsevõime süsteemsel arendamisel ja alustada sealjuures õhukaitsebrigaadi loomisega. Selle koosseisu on plaan koondada erinevad õhukaitsedivisjonid, mis hõlmavad juba olemasolevaid ja juurdeantavaid keskmaa õhutõrje ning lühimaa õhutõrje relvi, ja lisaks loome mobiilse lühimaa õhutõrjeüksuse, mis suurendab manööverüksuste katmist ja reageerimisvõimet muutuvas taktikalistes operatiivolukorras. Õhukaitsebrigaadi koosseisus alustame ettevalmistusi ka ballistilise raketikaitsevõime loomiseks, kuid suuremahulisemad investeeringud kaugmaa õhukaitsesse saame teha alles pärast 2029. aastat. Kõik see annab Eestile esmakordselt võime tõrjuda nii droone, tiibrakette kui ballistilisi rakette ja tähendab suuremat kaitset kõikvõimalike õhurünnakute eest. Seda võimet on Eesti inimesed meilt ju aastaid oodanud. Diviisi arendamisel keskendutakse lähiaastatel kaug- ja täppislöögivõime, juhtimisvõime ning üksuste kaitstuse suurendamisele. Luuakse juurde luure- ja tulejuhtimispataljon, mis ühendab endas luure-, vaatlus-, sihtmärgistamis- ja tulejuhtimisvõimed ning võimaldab avastada ja mõjutada vastast tema sügavuses. Diviisi tegutsemisvabaduse ja liikumisvõime tagamiseks on plaan luua diviisile ka pioneeripataljon, mille ülesandeks on toetada üksuste liikumist ning suurendada nende kaitstust takistuste, miiniväljade ja muu mõjutustegevuse tingimustes. Tulejõu suurendamiseks saavad brigaadid ja maakaitseüksused mehitamata õhuründerühmad ning hangime täiendavalt loomulikult ka ründedroone. Mehitamata lennuvahendite üksused integreeritakse olemasolevate üksuste koosseisu, et parandada reaalajas olukorrateadlikkust ning suurendada iseseisvat tulejõudu. Paralleelselt arendame droonivastase võitluse ja elektroonilise sõjapidamise võimekust, et tõsta üksuste kaitstust vaenlase mehitamata ja elektrooniliste rünnete vastu. Samuti loome raketikaitserühmad ning alustame kaudtule-tõrjesüsteemide ehk militaarkeeles C-RAM-ide väljaehitamist, mille eesmärk on kaitsta üksusi ja kriitilist taristut rakettide, suurtükimürskude ning miinipildujatule eest. Eesti suurt mereala arvestades peame möönma, et Eestil on vajadusi selgelt rohkem kui ressursse. Kuid suurenenud kaitsekulude tingimustes saame uuendada olemasolevad mereväe alused ning alustada ka laevade väljavahetamisega esimesest patrull-laevast. Kõik need arendused eeldavad loomulikult ka ulatuslikke investeeringuid taristusse, alates väljaõppealadest, lasketiirudest ja õppehoonetest kuni hajutatud juhtimispunktide ning Balti kaitseliinini. Need on vajalikud nii meie enda üksustele kui ka liitlastele. Samavõrd olulised on investeeringud juhtimis- ja sidevõimekusse. Ilma nendeta ei jõua ükski käsk ega luureinfo õigeaegselt otsustajate ja üksusteni. Selle kõige kõrval on võtmetähtsusega liitlaste pikaajalise kohaloleku tagamine Eestis, mis eeldab meie valmisolekut ja ka logistilist tuge. Loomulikult, ükski lahinguvõimeline üksus ei toimi ilma lahingumoonata. Aastatel 2022–2029 oleme laskemoonavarude loomiseks ja täiendamiseks juba soetanud või soetamas või eraldanud ligikaudu 5 miljardit eurot. Sest nagu köögiski, ka parim kokk ja parim köögitehnika ei aita, kui sahver on tühi. Siinkohal toon välja ühe olulise fookuse täiendavalt, milleks on kaitsetööstus. Kodumaine kaitsetööstus ning selle arendamine on loomulik ja vältimatu osa meie kaitsevõimest. Seetõttu soovitan siinkohal kõigil Riigikogu liikmetel ja ka laiemalt, kel soov, tutvuda mõni kuu tagasi kinnitatud värske kaitsetööstuspoliitika raamdokumendiga, kus oleme koos kaitsetööstusettevõtetega võtnud suunaks jõuda praeguse circa poolemiljardilise käibega majandusharust 2-miljardilise käibega sektoriks juba aastaks 2030. Selleks vaatame üha enam majandust, innovatsiooni ja julgeolekut ühtse tervikuna, sest majanduslik heaolu ja innovaatiline mõtlemine kasvatavad otseselt ka meie julgeolekut. Valitsus on selgelt võtnud suuna, et võimalikult palju kaitseinvesteeringuid jääks Eestisse ja toetaks meie enda kaitsetööstuse arengut. Siinkohal ongi paslik märkida, et ühena viimastest otsustest oleme loomas uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks Kaitseväe tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatust. Samuti on teatavasti töös kaitsetööstuspargi rajamine ning oleme käivitanud koolides drooniõppeprogrammi. See aitab noortel omandada esmased oskused valdkonnas, mis muutub tuleviku sõjapidamises järjest kesksemaks. Head Riigikogu liikmed! Kõike eeltoodut on vaja Eesti vabaduse hoidmiseks. Seda vabadust saab hoida vaid siis, kui oleme rahvana ühtsed ja mõistame, et Eesti kaitsevõime selgrooks on läbi rahvusliku kaitsetahte meie inimesed, väljaõppinud tegevväelased, ajateenijad ja reservistid. Nende ettevalmistus nõuab aastaid ja nende lahingvalmiduses hoidmine järjepidevat väljaõpet, motiveeritust ja loomulikult ka ühiskonna tuge. Selleks suurendame nii ajateenijate kui ka reservväelaste toetusi ja tõstame tegevväelaste palkasid. Meil on ülesanne hoida kogenud inimesi teenistuses ning motiveerida uusi inimesi liituma tegevteenistusega. Lähiaastatel lisanduvad võimed tähendavad sadade uute tegevväelaste vajadust, mille tagamiseks peab palkade ja toetuste süsteem olema motiveeriv ja pikaajaliselt jätkusuutlik. Ja samavõrd oluline on ka see, et meie kaitsetahe kanduks edasi võidutahteks, valmisolekuks võita, mitte üksnes vastu pidada. Ja tahan siinkohal rõhutada, et võidutahe ei ole küsimus sõjast või rahust, vaid mõtteviisist "Jah, me suudame!". Just see annab meie kaitsevõimele tegeliku veenvuse. Ehk veel lihtsamalt öeldes peab meie hoiak olema: Eesti võidab, sest me tahame võita! Ja pean tunnistama siin, täna teie ees: just seetõttu on mul raske mõista kõiki neid, kes tulihingeliselt võitlevad harjutusalade või kaitsetööstuspargi vastu ja avavad šampanja, kui kohtu hinnangul on riigikaitse arendamiseks aega küll. Kas me tõesti oleme juba unustanud selle, et 50 aastat olime ikke ja okupatsiooni küüsis, kui Eestist välja sisuliselt ei saanud ja isegi Saaremaale sõitmiseks vajasime eriluba ja meri oli vabaks seilamiseks suletud ning kui Raadi või Kiltsi lennuväljalt igapäevaselt õhku tõusnud Vene hävitajad panid tartlaste ja haapsallaste aknad klirisema ja sealsamas Nursis tehti lõhkamisi rohkem, kui on Eesti Kaitseväe tulevikuplaanides ette nähtud suurtükilaskmisi ehk mõnedkümned päevad aastas? Meenutagem, et okupatsiooni ajal oli Nõukogude Eestis ligi 800 paigas 1565 sõjaväeobjekti kogupindalaga 90 000 hektarit. Seetõttu kordan siinkohal selgelt ja kõhklemata: mina kaitseministrina ei kavatse istuda käed rüpes ja oodata, kuni Vene kirsa Eesti territooriumile astub. Me peame tegutsema kiirelt ja täpselt, jätkama Eesti riigikaitse tugevdamist ja kaitsevõime tõstmist planeeritud tegevuste abil kiirendatud tempos. Head inimesed! Meie suurim varandus on meie vabadus ja usk oma riiki. See usk ja pühendumus on kandnud meid läbi raskuste ning teinud Eestist enesekindla ja tugevana seisva maa. Täpselt nagu Lennart Meri oma esimeses kõnes presidendina kinnitas: "Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel." See mõte kehtib endiselt, sest meil on vabadus. Aga see, milliseks kujuneb meie vabaduse tulevik, on meie enda kätes. Head Riigikogu liikmed! Hoidkem Eestit ja arendagem riigikaitset! Aitäh!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed! 1992. aastal, täpsemalt sügisel, kirjeldas president Lennart Meri Eestit kui riiki, mis on kõhn ja vaevatud ning paljude armidega, millest mõned veel veritsevad. Olime just väljunud okupatsioonist ja pidanud tegema lõpu Nõukogude minevikuga. Meie ees seisis suur ülesanne: taastada turvatunne ja kindlustada oma õigusriik, aga ka tugevdada politseid, piirikaitset ja kaitsejõude ning viia lõpule võõrvägede lahkumine. Alles oli loodud Kaitseministeerium ning taas ellu kutsutud Kaitseliit ja Kaitsevägi. Saime hakata üles ehitama oma riiki ning oma iseseisvat kaitsevõimet. Muuseas, 1993. aasta kaitse-eelarves nähti selleks siin saalis ette veidi vähem kui 124 miljonit Eesti krooni ehk siis 8 miljonit eurot. Täna saan ma kaitseministrina seista teie ees ja kinnitada, et meie kaitse-eelarve on järgmisel aastal enam kui 2 miljardit eurot ja rohkem kui 10 miljardit eurot järgmise nelja aasta jooksul. See on üle 5% meie rahvuslikust rikkusest, mis suunatakse Eesti iseseisva kaitsevõime tugevdamisse. Seda on 250 000 – rõhutan, 250 000! – korda rohkem kui taasiseseisvunud Eesti esimesed kaitse-eelarved. Nii Kaitsevägi, mina ministrina kui ka Kaitseministeerium koos kõigi oma allasutustega mõistame liigsete emotsioonideta, kuivõrd suur pingutus on see igale Eesti inimesele, igale perele, igale maksumaksjale. Meie ühine pingutus peabki tooma ja looma Eestile lisavõimed, mis on piisavad meie iseseisvaks kaitsevõimeks, heidutuseks agressorile ja kinnituseks kõikidele liitlastele, et Eesti võtab oma kaitsevõimet tõsiselt. Hea Riigikogu! Mõistmaks, kui palju me enda kaitsevõime arendamisel okupatsiooni tõttu kaotasime, tuleb tagasi minna aega enne teist maailmasõda. 1938. aastal seisis Eesti majanduslikult peaaegu võrdsel tasemel Soomega. Kaks väikest põhjamaa rahvast sarnaste majanduslike võimaluste ja unistustega. Eesti oli majanduslikult Soomega pea võrdne ja isegi veidi ees. Meie SKP elaniku kohta oli pea 3800 dollarit, Soomel 3600 dollarit. Okupatsioon katkestas meie unistused ning 1991. aastaks oli Eestist saanud üks Euroopa vaeseimaid riike. Lihtsalt öeldes, meil ei olnud mitte midagi. Meenutagem kas või 8-miljonilist kaitse-eelarvet! Kui vaadata Maailmapanga andmeid, oli Eesti sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta veel 30 aastat tagasi ehk 1995. aastal veidi üle 3000 dollari inimese kohta ehk samal tasemel, kus me olime enne teist maailmasõda. Samal ajal kui Soomes oli see tollal juba üle 26 000 dollari ehk vahe oli enam kui 8 korda. Kuid meie vabadus tõi meile tagasi ka usu, et ehitame oma riigi uuesti üles. Aastal 2025 juhib Eesti kõigi Nõukogude okupatsiooni alt tõusnud majanduste ees, olles elaniku kohta enam kui 32 000-dollarilise SKP-ga kaugel ees nii Venemaast, kus on see 15 000 dollarit per capita, Georgiast, kus on see umbes 9000 dollarit per capita, kui ka näiteks Usbekistanist, kus GDP per capita ehk SKP per capita on tasemel, kus meie olime aastal 1995, ehk umbes 10 korda väiksem meie praegusest tasemest. Meie palgad ja elatustase on mitmekordselt tõusnud, ja see on reaalsus. Jah, ma tean, et paljud tuletavad meelde, et Soome on meist endiselt rikkam, ja see on tõsi. Täna toodab Soome ühe elaniku kohta umbes 53 000 dollarit ehk umbes 1,7 korda rohkem kui Eesti. Aga meenutagem: 30 aastat tagasi oli see vahe 8-kordne! Mööngem: me oleme teinud rahvana ja läbi parlamentide ning valitsuste suures pildis õigeid otsuseid. Me peaksime rohkem olema uhked oma saavutuste üle. Kui me suudame sellist tempot hoida, siis varsti on vahe pea olematu ning me oleme lõpuks tagasi võitnud rikkuse, mis agressor meilt kord röövis. Täna on Eesti mitte ainult ellujääja, vaid ka eeskuju. Tõestus, et vaba rahvas, olgugi väike, võib tõusta, areneda ja kanda ka vastutust. Eesti ei ole enam kõhn ja vaevatud, vaid tugev ja sirge seljaga. Eesti suudab ise kaitsta oma vabadust, kodu ja rahu. Head kuulajad! Täna ei saa me mööda vaadata tõsiasjast, et meie idanaaber on pea neli aastat pidanud verist kurnamissõda Ukraina riigi ja rahva vastu. Venemaa pole oma eesmärke muutnud. Fakt on aga see, et ta valdab vähem Ukraina territooriumi kui 2022. aasta kevadel. Tõsi, selle ajaga on Venemaa küll saavutanud piiratud edusamme sõjatandril, ent kaotused on sealjuures kolossaalsed, ulatudes üle miljoni hukkunu ja haavatuni. Ka Venemaa majandus kärbub. Sõjakulud, kombineerituna Lääne sanktsioonidega, kasvatavad eelarve puudujääki ja sunnivad Moskvat maksutõusudeks ja kärbeteks, samal ajal kui Ukraina droonirünnakud on rivist välja löönud juba umbes viiendiku Venemaa naftatöötlemise võimsusest. Loomulikult teeb rahvusvaheline kogukond pingutusi rahu nimel, aga uskuda, et rahu sünnib kokkuleppest Venemaaga, on enesepettus. Ajaloolised faktid räägivad iseenda eest. Baaside lepe lõppes okupatsiooniga, Moskva rahulepe jätkusõjaga ja Budapesti memorandum täiemahulise sõjaga. Rääkimata kunagi reaalsuseks mittesaanud Minski rahulepetest. Me kõik, sealhulgas tänaseks meie liitlased, teame, et Venemaa mõistab vaid jõudu – majanduslikku ja sõjalist jõudu. Ukrainas toimuv vaid kinnitab seda ajaloolist reeglit. Seetõttu saab meie valik olla vaid üks: toetada Ukrainat võimalikult palju sõjaliselt ning hoida Venemaad pideva surve all kõigi meie käsutuses olevate vahenditega, sealhulgas sanktsioonidega. Venemaa alustatud kurnamissõjas võidab see, kes suudab säilitada võidutahte ja murda eelkõige vastase moraali ja majandusliku vastupanuvõime. Kuidas see kõik mõjutab meid siin Eestis? Vastuseid ei pea me kaugelt otsima. Venemaa destabiliseerivad tegevused mõjutavad otseselt meie rahva kindlustunnet. Sõjauudised on muutunud igapäevaseks osaks infoväljast. Sellest tulenevalt kaitsekulude kasv, majanduse ebastabiilsus ja inimeste [kahanenud] turvatunne on vaid mõned märksõnad, mida peame mõistma. Me peame möönma: Venemaa oht ei kao. Seega me peame kohanduma, hoidma oma selja sirgena ja tugevdama järjekindlalt oma kaitsevõimet. Tahan siinkohal kiita kõiki Eesti inimesi, kelle kindel tahe ja toetus on kandnud meie riigi kaitsevõime tugevdamist. Tunnustan kõiki parlamendis esindatud erakondi, kes on Eesti kaitse seadnud kõrgemaks populistlike punktide noppimisest. Vajadusel me suudame teha head koostööd. Meenutan, et esmalt tõstsime ühena esimestest NATO-s kaitsekulud 2%-ni, seejärel 3%-ni ja nagu mainisin, järgmisest aastast tõstame 5%-ni SKP-st. Loomulikult ei ole olnud see kerge tee, sest ei ole ju kellelegi teadmata, et raha ei kasva puu otsas ega tule seina seest. See kogutakse kokku meie kõigi igapäevaste vajaduste ja harjumuste arvelt. Samas me sellega tõestame, et eestlase jaoks kaaluvad oma riik ja vabadus üle ebamugavused, nagu näiteks maksutõusud. Ma tahan siinkohal Riigikogu kõnepuldist tänada ka endiseid ja tänaseid valitsusjuhte ning Riigikogu liikmeid, kes on neid otsuseid tehes ühtsena seisnud. Ja nüüd siin, Riigikogu puldis, kutsun teid uuesti üles tegema uut otsust: ühehäälselt kinnitama sõjaliseks kaitseks 5% pikaajaliselt, just nimelt riigi julgeolekupoliitika alustes, mis on selle saali otsus ja loodetavasti lähikuudel ka siia saali jõuab. Kui me räägime kaitsekuludest, siis ei räägi me ju pelgalt arvudest paberil. Järgmisel aastal, muuseas, kui me võtame need üle 2 miljardi ulatuvad kaitsekulud, tähendab see circa 6 miljonit eurot päevas. Me kõik teame, et see tuleb muuta terviklikuks ja reaalseks sõjaliseks võimeks, väljaõpetatud sõduriteks, üksusteks, relvastuseks, laskemoonaks, õhukaitseks ja laiemalt meie rahva kaitsetahteks ja turvatundeks. See on suur vastutus, aga ka teadmine, et iga päev tehtud investeeringud tugevdavad Eesti kaitset ja kindlustavad meie tulevikku. Kaitsevõime kujundamine, head Riigikogu liikmed, on strateegiline ja ajamahukas protsess. Relv üksinda ei sõdi. Sõjaline võimekus ei tähenda vaid rakette, õhutõrjet või kahureid, see on suutlikkus luua sõjalist efekti tervikliku süsteemi abil alates doktriinist mehitatud väestruktuurini, väljaõppest relvastuseni, taristust kaitsetahteni. Oluline on mõista, et me peame vaatama sõjalist riigikaitset kui tervikut. Kui puudub selge arusaam, millist väge me arendame, ning otsused sünnivad juhuslikult või killustatult, siis lahinguvõimelist ja jätkusuutlikku relvajõudu ei sünni. Riigikaitseline planeerimine peab olema sidus ja toetuma ühiselt seatud eesmärgile. Veelgi enam, seda kõike peame vaatama laia riigikaitse võtmes: kuidas see, mida arendame riigi sõjaliseks kaitseks, tugevdab ühtlasi ka ühiskonna mittesõjalist vastupanuvõimet ja toimepidavust. Seetõttu on mul hea meel, et juba homme on siin Riigikogu suures saalis esimesel lugemisel täiesti uus laiapindse riigikaitse raamseadus ehk tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus. Head rahvasaadikud! Teatavasti seab riigikaitse arengukava kümneaastase sihi, millist sõjalist kaitset me vajame ja saame endale lubada. Paraku katab nelja-aastane riigi eelarvestrateegia vaid lähiaastate vajadused, jättes pika plaani ressursside poolest ebakindlaks. Seepärast olen veendunud, et meil on aeg luua riigikaitse planeerimisele vähemalt kümneaastane eelarveline raam, mis tagaks Eesti kaitsevõime stabiilse arengu ja jätkusuutlikkuse. Selline otsus aitaks tagada, et meie lahinguvõimeline vägi ei jää üksikute otsuste või eelarvepoliitiliste kõikumiste pantvangi, vaid areneks süsteemselt ja usaldusväärselt, kooskõlas nii NATO heidutus- ja kaitsehoiakuga kui ka meie enda põhiseaduslike kohustustega. Meenutan teile, et just NATO-s leppisime värskelt kokku lausa 20 aasta plaani võimevajadusteks. Lubagegi mul siinkohal veidi lahti seletada meie riigikaitse sõjaline muskel. Hetkel koosneb meie sõjaaja struktuur umbes 44 000 tegevväelasest, reservväelasest, Kaitseliidu liikmest ja liitlasüksusest. Täna siin teie ees seistes ütlen, et meie eesmärk on järgmise 10 aasta jooksul kasvatada see 44 000-ne vägi 55 000-liseks väeks. Selle väe keskne juhtimistasand on diviisi staap ning struktuuri tuumiku moodustavad kaks mehhaniseeritud jalaväebrigaadi, mida toetavad territoriaalne maakaitse 20 000 võitlejaga ja erinevad liitlasüksused, kes on nii integreeritud meie brigaadidesse kui allutatud siia siirmisüksustena, nagu näiteks Ühendkuningriigi 4. brigaad. Tegemist on tervikliku struktuuriga, millel on olemas juhtimisvõime, lahingutoetus, väljaõpe, varustus ja ka taristu. Kui vaadata viimaste aastate samme sõjaliste võimete arendamisel, siis mehhaniseerisime 2. jalaväebrigaadi, viies selle soomustatud platvormidele. See suurendas oluliselt brigaadi liikuvust, kaitstust ja tulejõudu. Diviisi juhtimisahelas alustasime suurtükiväe rügemendi loomisega, mille koosseisu kuuluvad täna nii roomikutel K9-d kui ratastel Caesar-platvormid, aga ka mitmikraketiheitjad HIMARS ning varitsev õhuründemoon. Need annavad Eestile esmakordselt võime mõjutada vastase koondumis-, varustus- ja juhtimisalasid juba vastase territooriumil. Samuti oleme jätkanud mitmekihilise õhukaitse arendamist. Keskmaa õhutõrjevõime loomine on käimas ning järgmisel aastal võtame kasutusele IRIS-T süsteemid. Lühimaa õhutõrjesüsteemide tugevdamiseks oleme soetanud täiendavalt laskeseadmeid Mistral ja moona, et kaitsta väeüksusi nende koondumis- ja liikumisaladel. Samuti oleme suurendanud üksuste lähikaitsevõimet kaasaskantavate õhutõrjerelvadega Piorun. Mereväele lisandus strateegiliselt oluline laevatõrjevõime Blue Speari rakettide näol, mis võimaldab loomulikult efektiivselt katta ja kaitsta meie rannikualasid. Valitsuse kevadel otsustatud täiendava ressursiga aastani 2029 arendamegi eeskätt neid sõjalisi võimeid, mida Kaitseväe juhataja peab kriitiliseks oma sõjaliste ülesannete täitmiseks ja milles oleme ühiselt kokku leppinud oma NATO-liitlastega kollektiivkaitse ülesannete täitmiseks. Tehtud otsused lähtuvad nii Ukraina kogemustest, meie rahvusvahelistest kohustustest kui ka loomulikult otseselt ohuhinnangust. Samas on oluline märkida, et meie valikud ei käi ebavajaliku ja vajaliku, vaid vajaliku ja vajaliku vahel. Küsimus ei ole ainult selles, milliseid võimeid on vaja Eesti kaitsmiseks, vaid ka selles, milliseid võimeid suudame olemasoleva inimressursi, rahaliste vahendite ja liitlastega reaalselt luua ning ka üleval pidada. Mõistkem: tõhus riigikaitse põhineb selgetel prioriteetidel ja kestlikul terviklahendusel, mitte kõikide soovunelmate ühekordsel realiseerimisel. Kaitsekulude tõstmine 3,4%-lt üle 5%-ni võimaldab meil astuda järgmise olulise sammu ka õhukaitsevõime süsteemsel arendamisel ja alustada sealjuures õhukaitsebrigaadi loomisega. Selle koosseisu on plaan koondada erinevad õhukaitsedivisjonid, mis hõlmavad juba olemasolevaid ja juurdeantavaid keskmaa õhutõrje ning lühimaa õhutõrje relvi, ja lisaks loome mobiilse lühimaa õhutõrjeüksuse, mis suurendab manööverüksuste katmist ja reageerimisvõimet muutuvas taktikalises operatiivolukorras. Õhukaitsebrigaadi koosseisus alustame ettevalmistusi ka ballistilise raketikaitsevõime loomiseks, kuid suuremahulisemad investeeringud kaugmaa õhukaitsesse saame teha alles pärast 2029. aastat. Kõik see annab Eestile esmakordselt võime tõrjuda nii droone, tiibrakette kui ballistilisi rakette ja tähendab suuremat kaitset kõikvõimalike õhurünnakute eest. Seda võimet on Eesti inimesed meilt ju aastaid oodanud. Diviisi arendamisel keskendutakse lähiaastatel kaug- ja täppislöögivõime, juhtimisvõime ning üksuste kaitstuse suurendamisele. Luuakse juurde luure- ja tulejuhtimispataljon, mis ühendab endas luure-, vaatlus-, sihtmärgistamis- ja tulejuhtimisvõimed ning võimaldab avastada ja mõjutada vastast tema sügavuses. Diviisi tegutsemisvabaduse ja liikumisvõime tagamiseks on plaan luua diviisile ka pioneeripataljon, mille ülesandeks on toetada üksuste liikumist ning suurendada nende kaitstust takistuste, miiniväljade ja muu mõjutustegevuse tingimustes. Tulejõu suurendamiseks saavad brigaadid ja maakaitseüksused mehitamata õhuründerühmad ning hangime täiendavalt loomulikult ka ründedroone. Mehitamata lennuvahendite üksused integreeritakse olemasolevate üksuste koosseisu, et parandada reaalajas olukorrateadlikkust ning suurendada iseseisvat tulejõudu. Paralleelselt arendame droonivastase võitluse ja elektroonilise sõjapidamise võimekust, et tõsta üksuste kaitstust vaenlase mehitamata ja elektrooniliste rünnete vastu. Samuti loome raketikaitserühmad ning alustame kaudtule-tõrjesüsteemide ehk militaarkeeles C-RAM-ide väljaehitamist, mille eesmärk on kaitsta üksusi ja kriitilist taristut rakettide, suurtükimürskude ning miinipildujatule eest. Eesti suurt mereala arvestades peame möönma, et Eestil on vajadusi selgelt rohkem kui ressursse. Kuid suurenenud kaitsekulude tingimustes saame uuendada olemasolevad mereväe alused ning alustada ka laevade väljavahetamisega esimesest patrull-laevast. Kõik need arendused eeldavad loomulikult ka ulatuslikke investeeringuid taristusse, alates väljaõppealadest, lasketiirudest ja õppehoonetest kuni hajutatud juhtimispunktide ning Balti kaitseliinini. Need on vajalikud nii meie enda üksustele kui ka liitlastele. Samavõrd olulised on investeeringud juhtimis- ja sidevõimekusse. Ilma nendeta ei jõua ükski käsk ega luureinfo õigeaegselt otsustajate ja üksusteni. Selle kõige kõrval on võtmetähtsusega liitlaste pikaajalise kohaloleku tagamine Eestis, mis eeldab meie valmisolekut ja ka logistilist tuge. Loomulikult, ükski lahinguvõimeline üksus ei toimi ilma lahingumoonata. Aastatel 2022–2029 oleme laskemoonavarude loomiseks ja täiendamiseks juba soetanud või soetamas või eraldanud ligikaudu 5 miljardit eurot. Sest nagu köögiski, ka parim kokk ja parim köögitehnika ei aita, kui sahver on tühi. Siinkohal toon välja ühe olulise fookuse täiendavalt, milleks on kaitsetööstus. Kodumaine kaitsetööstus ning selle arendamine on loomulik ja vältimatu osa meie kaitsevõimest. Seetõttu soovitan siinkohal kõigil Riigikogu liikmetel ja ka laiemalt, kel soov, tutvuda mõni kuu tagasi kinnitatud värske kaitsetööstuspoliitika raamdokumendiga, kus oleme koos kaitsetööstusettevõtetega võtnud suunaks jõuda praeguse circa poolemiljardilise käibega majandusharust 2-miljardilise käibega sektoriks juba aastaks 2030. Selleks vaatame üha enam majandust, innovatsiooni ja julgeolekut ühtse tervikuna, sest majanduslik heaolu ja innovaatiline mõtlemine kasvatavad otseselt ka meie julgeolekut. Valitsus on selgelt võtnud suuna, et võimalikult palju kaitseinvesteeringuid jääks Eestisse ja toetaks meie enda kaitsetööstuse arengut. Siinkohal ongi paslik märkida, et ühena viimastest otsustest oleme loomas uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks Kaitseväe tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatust. Samuti on teatavasti töös kaitsetööstuspargi rajamine ning oleme käivitanud koolides drooniõppeprogrammi. See aitab noortel omandada esmased oskused valdkonnas, mis muutub tuleviku sõjapidamises järjest kesksemaks. Head Riigikogu liikmed! Kõike eeltoodut on vaja Eesti vabaduse hoidmiseks. Seda vabadust saab hoida vaid siis, kui oleme rahvana ühtsed ja mõistame, et Eesti kaitsevõime selgrooks on läbi rahvusliku kaitsetahte meie inimesed, väljaõppinud tegevväelased, ajateenijad ja reservistid. Nende ettevalmistus nõuab aastaid ja nende lahingvalmiduses hoidmine järjepidevat väljaõpet, motiveeritust ja loomulikult ka ühiskonna tuge. Selleks suurendame nii ajateenijate kui ka reservväelaste toetusi ja tõstame tegevväelaste palkasid. Meil on ülesanne hoida kogenud inimesi teenistuses ning motiveerida uusi inimesi liituma tegevteenistusega. Lähiaastatel lisanduvad võimed tähendavad sadade uute tegevväelaste vajadust. Nende tagamiseks peab palkade ja toetuste süsteem olema motiveeriv ja pikaajaliselt jätkusuutlik. Ja samavõrd oluline on ka see, et meie kaitsetahe kanduks edasi võidutahteks, valmisolekuks võita, mitte üksnes vastu pidada. Ja tahan siinkohal rõhutada, et võidutahe ei ole küsimus sõjast või rahust, vaid mõtteviisist "Jah, me suudame!". Just see annab meie kaitsevõimele tegeliku veenvuse. Ehk veel lihtsamalt öeldes peab meie hoiak olema: Eesti võidab, sest me tahame võita! Ja pean tunnistama siin, täna teie ees: just seetõttu on mul raske mõista kõiki neid, kes tulihingeliselt võitlevad harjutusalade või kaitsetööstuspargi vastu ja avavad šampanja, kui kohtu hinnangul on riigikaitse arendamiseks aega küll. Kas me tõesti oleme juba unustanud selle, et 50 aastat olime ikke ja okupatsiooni küüsis, kui Eestist välja sisuliselt ei saanud ja isegi Saaremaale sõitmiseks vajasime eriluba ja meri oli vabaks seilamiseks suletud ning kui Raadi või Kiltsi lennuväljalt igapäevaselt õhku tõusnud Vene hävitajad panid tartlaste ja haapsallaste aknad klirisema ja sealsamas Nursis tehti lõhkamisi rohkem, kui on Eesti Kaitseväe tulevikuplaanides ette nähtud suurtükilaskmisi ehk mõnedkümned päevad aastas? Meenutagem, et okupatsiooni ajal oli Nõukogude Eestis ligi 800 paigas 1565 sõjaväeobjekti kogupindalaga 90 000 hektarit. Seetõttu kordan siinkohal selgelt ja kõhklemata: mina kaitseministrina ei kavatse istuda käed rüpes ja oodata, kuni Vene kirsa Eesti territooriumile astub. Me peame tegutsema kiirelt ja täpselt, jätkama Eesti riigikaitse tugevdamist ja kaitsevõime tõstmist planeeritud tegevuste abil kiirendatud tempos. Head inimesed! Meie suurim varandus on meie vabadus ja usk oma riiki. See usk ja pühendumus on kandnud meid läbi raskuste ning teinud Eestist enesekindla ja tugevana seisva maa. Täpselt nagu Lennart Meri oma esimeses kõnes presidendina kinnitas: "Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel." See mõte kehtib endiselt, sest meil on vabadus. Aga see, milliseks kujuneb meie vabaduse tulevik, on meie enda kätes. Head Riigikogu liikmed! Hoidkem Eestit ja arendagem riigikaitset! Aitäh!

Suur tänu teile! Oleme jõudnud küsimuste juurde. Igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada üks küsimus ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Alustab Varro Vooglaid. Palun!

Jaa, suur tänu! Teate, ma pean ütlema, et see on ausalt öeldes täitsa hämmastav, kuidas te panete lihtsalt tuima: tulete parlamendi ette, loete 25 minutit ette ametnike kirja pandud teksti selle kohta, kuidas kõik on riigikaitses hästi ja läheb aina paremaks. Ja teete nägu, nagu ei olekski just hiljuti Riigikontrolli auditist ilmnenud, et Kaitseministeeriumi vastutusalas, mille eest teie isiklikult vastutajate, valitseb totaalne bardakk. Küsimus ei ole selles, et on mingid möödalaskmised või üksikud vead. Kui me loeme Riigikontrolli auditi raportit, siis me näeme, et tõesti, tegu on süsteemse bardakiga. Ja ilmselge on, et niisuguses olukorras, kus Kaitseministeeriumi valitsemisalas ei ole elementaarsetki kontrolli rahakasutuse üle, ei ole võimalik suunata sinna üha enam raha, sadu ja sadu miljoneid igal aastal. Seetõttu on minu küsimus teile see: kes ja kuidas selle eest reaalselt isiklikult vastutab? Kas teie ministrina võtate vastutuse ja astute tagasi? Kas kantsler võtab vastutuse ja astub tagasi? Või ongi nii, et mitte keegi ei vastuta mitte kuidagi, teete ilusat nägu, räägite loosungeid …

Aitäh!

… et läheme muudkui edasi?

Aitäh küsimuse eest! Ma võin teile kinnitada, et iga euro, mille maksumaksja on eraldanud Eesti riigi kaitsmiseks, on läinud õigesse kohta. Ja … (Saalist öeldakse midagi.)

Lubame ministril vastata. Üks hetk, palun! Minister vastab. Riigikogu liige küsis, nüüd on aeg ministril vastata. Kuulame!

Ma võin teile kinnitada, et iga euro on läinud õigesse kohta ja see, et Kaitseväel on vaja varude inventeerimist parandada, mida Riigikontroll on öelnud – seda tuleb teha. See ei tähenda seda, et Kaitseväel puudub ülevaade, kus nende varud ja varad on. Ja siin me teeme Riigikontrolliga koostööd. Loomulikult, nii Kaitsevägi kui ka kaitseinvesteeringute keskus peavad oma tegevusi tõhustama ja parandama. Kui te loete seda Riigikontrolli auditit, siis näete, et Riigikontrolli peamised etteheited on selle kohta, kuidas varusid arvele võetakse, kuidas need on inventeeritud ja kuidas toimub makse ühe või teise tarne eest. See ei tähenda – ja Riigikontroll ei ole seda öelnud –, et ükski asi tellitud kaubast oleks vale või ükski asi tellitud kaubast ei ole kohale jõudnud. (Varro Vooglaid ütleb saalist: "Te ei esita ju dokumente.")

Head kolleegid! See ei ole debatt, mida te tahate arendada. Ikkagi küsime ja räägime kordamööda.

Ma ütlen veel kord: Riigikontrolliga me teeme head koostööd. Me saame homme riigieelarve kontrolli erikomisjonis seda debatti jätkata, aga mina siinkohal võin teile küll kindlalt öelda, et kõik, mida me oleme Eesti kaitsevõime tugevdamiseks tellinud, on kas töös või kohale jõudnud. Ja seal ei ole mitte ühtegi sellist asja, mida Eesti Kaitseväel ei oleks vaja. Nagu ma ütlesin ka oma kõnes, me teeme valikuid vajaliku ja vajaliku vahel, mitte vajaliku ja ebavajaliku vahel. Ja kõik tellimused on just nimelt need, mida Kaitseväe juhataja on soovinud. Loomulikult, kaitseinvesteeringute keskus hangib kõike vastavalt sellele, mida vaja on. Aga see, et kõik, mis on kohale tulnud, peab olema korrektselt kirja pandud ka raamatupidamises, on päevselge. Seda tuleb teha.

Peeter Ernits, palun! (Varro Vooglaid räägib saalist.) Peeter Ernits, palun! Härra Varro Vooglaid, palun katsume järgida korda. Sa oled kolm korda vahele sekkunud. Ma saan aru ja ühe korra ma tolereerin seda, aga see ei saa olla säärane debatt. Ka teistel Riigikogu liikmetel on õigus esitada küsimusi ja saada nendele ka vastuseid. Peeter Ernits, palun! (Varro Vooglaid räägib edasi.) Peeter Ernits! Palun mikrofon Peeter Ernitsale.

Peeter Ernits, palun! (Varro Vooglaid räägib saalist.) Peeter Ernits, palun! Härra Varro Vooglaid, palun katsume järgida korda. Sa oled kolm korda vahele sekkunud. Ma saan aru ja ühe korra ma tolereerin seda, aga see ei saa olla sarnane debatt. Ka teistel Riigikogu liikmetel on õigus esitada küsimusi ja saada nendele ka vastuseid. Peeter Ernits, palun! (Varro Vooglaid räägib edasi.) Peeter Ernits! Palun mikrofon Peeter Ernitsale.

Mul on kõva hääl, ma võin karjuda üle, aga millal ma võin rääkida?

Jaa, te võite rääkida. Palun! (Varro Vooglaid ütleb veel midagi.)

Võib praegu?

Jah.

Aitäh, hea juhataja! Tubli kaitseminister! Praegune seis on äärmiselt idiootlik: sa kannad ette siin edusammudest, kuidas Eesti riigikaitse on kindlates kätes, aga Riigikontroll näitab, et asi on ikka väga hull. Aga minu küsimus on see. Mõni nädal tagasi jõudis reaalne sõda esimest korda Eesti pinnale, kui meil Elva vallas plahvatas ründedroon, mille kraatris ma olen korduvalt olnud. Ja minu küsimus on: kas valitsus kutsus välja, kui see on Ukraina ründedroon, Ukraina suursaadiku? Mäletate, kuidas Poolas oli, kui raketi [tagajärjel] sai kaks inimest surma? Meil jäi sellest kraatrist umbes 300 meetrit eemale talumaa. Kas toimus selline protseduur või kuidas on võimalik, et Eestimaa südames plahvatab ründedroon?

Aitäh, hea juhataja! Tubli kaitseminister! Praegune seis on äärmiselt idiootlik: sa kannad ette siin edusammudest, kuidas Eesti riigikaitse on kindlates kätes, aga Riigikontroll näitab, et asi on ikka väga hull. Aga minu küsimus on see. Mõni nädal tagasi jõudis reaalne sõda esimest korda Eesti pinnale, kui meil Elva vallas plahvatas ründedroon, mille kraatris ma olen korduvalt olnud. Ja minu küsimus on: kas valitsus kutsus välja, kui see on Ukraina ründedroon, Ukraina suursaadiku? Mäletate, kuidas Poolas oli, kui raketi [tõttu] sai kaks inimest surma? Meil jäi sellest kraatrist umbes 300 meetrit eemale talumaa. Kas toimus selline protseduur või kuidas on võimalik, et Eestimaa südames plahvatab ründedroon?

Aitäh! Tegemist oli tõepoolest väga tõsise juhtumiga, millest on praeguseks erinevad ametkonnad omad järeldused teinud. Mis puudutab ukrainlastega suhtlemist, siis kohe, kui see informatsioon tuli, mina Ukraina kaitseministriga suhtlesin. Loomulikult Ukraina kaitseminister ütles, et meil on vaja selgeks teha, mis drooniga tegemist oli, ja selleks on kaitsepolitsei ja Riigiprokuratuur ka menetlust alustanud. Ma tean, et uurimisasutused suhtlevad Ukraina poolega tihedalt. Ma loodan, et kõike, mis puudutab uurimisinfot, saavad prokuratuur ja Kaitsepolitseiamet kommenteerida. Aga kinnitan teile, nagu ma juba ütlesin: kohe, kui ma olin saanud esimese info, järgmisel minutil ma helistasin Ukraina kaitseministrile, saamaks mingitki selgust. Aga tuleb ka arvestada, et Ukraina peab seda sõda ikkagi oma kaitseks. See, et Ukraina ründab Venemaad vastu tema sügavuses, ei ole kellelegi uudis. Ja sellel öösel tõepoolest Ukraina ründas ka Loode-Venemaal asuvaid objekte, eelkõige oli sihtmärgiks Ust-Luga sadam. Ja me teame, miks see kõik nii on. Nad soovivad Vene majanduse tiibu kärpida ja on seda teinud üsna edukalt. Aga me teame ka seda, et Venemaal on võime elektrooniliselt mõjutada madalalt lendavaid droone. Eks uurimine peab kõik punktid omavahel kokku viima. Ent nagu ma ütlesin teile vastuseks: jah, mina suhtlesin oma kolleegiga.

Aitäh! Tegemist oli tõepoolest väga tõsise juhtumiga, millest on praeguseks erinevad ametkonnad omad järeldused teinud. Mis puudutab ukrainlastega suhtlemist, siis kohe, kui see informatsioon tuli, mina Ukraina kaitseministriga suhtlesin. Loomulikult Ukraina kaitseminister ütles, et meil on vaja selgeks teha, mis drooniga tegemist oli, ja selleks on kaitsepolitsei ja Riigiprokuratuur ka menetlust alustanud. Ma tean, et uurimisasutused suhtlevad Ukraina poolega tihedalt. Ma loodan, et kõike, mis puudutab uurimisinfot, saavad prokuratuur ja Kaitsepolitseiamet kommenteerida. Aga kinnitan teile, nagu ma juba ütlesin: kohe, kui ma olin saanud esimese info, järgmisel minutil ma helistasin kohe Ukraina kaitseministrile, saamaks mingitki selgust. Aga tuleb ka arvestada, et Ukraina peab seda sõda ikkagi oma kaitseks. See, et Ukraina ründab Venemaad vastu tema sügavuses, ei ole kellelegi uudis. Ja sellel öösel tõepoolest Ukraina ründas ka Loode-Venemaal asuvaid objekte, eelkõige oli sihtmärgiks Ust-Luga sadam. Ja me teame, miks see kõik nii on. Nad soovivad Vene majanduse tiibu kärpida ja on seda teinud üsna edukalt. Aga me teame ka seda, et Venemaal on võime elektrooniliselt mõjutada madalalt lendavaid droone. Eks uurimine peab kõik punktid omavahel kokku viima. Ent nagu ma ütlesin teile vastuseks: jah, mina suhtlesin oma kolleegiga.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra Pevkur! Te äsja kinnitasite, et rahadega on kõik kõige paremas korras. Riigikontroll sellega ei nõustu. Rohkem kui 720 miljoni ulatuses Riigikontroll ei saanud tuvastada, kuidas olukord varudega on. Ja siis tulete teie siia, vaatate saali poole ja ütlete: uskuge mind, kõik on hästi. Oli küsimus, kas ukrainlastega suheldi – sellest kuulda midagi ei ole olnud. Üldiselt, kui diplomaatiline suhtlus toimub, siis sellest antakse ka teada. Te ütlesite: uskuge mind, kõik toimus. Aga kui lugeda ikkagi neid fakte, mis siin Riigikontrolli raportis on: aastaid on Riigikontroll näiteks öelnud, et peaks looma sisekontrolli süsteemid või neid tõhustama, ja minister on kinnitanud, et jah, tuleb teha. Kolm aastat olete teie minister olnud. Mu küsimus on see: kuidas te ise hindate ennast juhina ja oma juhtimisvõimekust? Kas te olete pigem selline marionett, kes lööb kantsleri süles nurru ja siis tuleb ja kannab siin ette tema jutupunkte või teil on mingi võimekus kaitsevaldkonnas siiski protsesse mõjutada?

Aitäh! Kui te tahate sellist retoorilist vestlust pidada, siis ma küsiksin, kas te olete marionett siin Riigikogu saalis ja vajutate ainult nuppu, mida EKRE fraktsiooni juht teile ütleb. Ma arvan, et see debatt ei ole siin saalis väga viljakas. Kui me räägime riigikaitse tugevdamisest, siis vaadake faktidele otsa, [vaadake] riigikaitse tugevdamist. Kui me räägime ajast alates 2022. aastast, mil mina asusin kaitseministri ülesandeid täitma, siis riigikaitse eelarve, kaitse-eelarve on kasvanud 700 miljoni pealt järgmisel aastal 2,4 miljardini. Kui te [tahate teada], mida me oleme sel ajal Eesti riigikaitse tugevdamiseks teinud, alates kaitsevõime eesmärkide kokkuleppimisest nii NATO-s kui Eesti riigi siseselt, pluss Kaitseministeeriumi arengukava kinnitamine, pikaajalised eesmärgid ja hankeplaanid, siis ma soovitan teil nendega tutvuda. Te näete, te näete … (Rain Epler räägib midagi pikalt.) Kuulge!

Härra Rain Epler, lubame ministril vastata!

Nii ei saa seda arutelu siin pidada, kui te kogu aeg vahele segate, eks … (Rain Epler hõikab saalist midagi.)

Head kolleegid! Ma tõepoolest ei aktsepteeri permanentset vahelesegamist. Jah, ma tolereerin mõningaid repliike, märkusi. Ma arvan, et see on osa parlamentaarsest debatist. Üks kord väike repliik vahele – mina pean seda võimalikuks ja kohaseks. Aga seda, et see on kestev, ma ei aktsepteeri. Aga väiksed repliigid, tõepoolest, debati mõttes, ma arvan, et see on igati okei ja see ei riiva kellegi õigusi.

Head kolleegid! Ma tõepoolest ei aktsepteeri permanentset vahelesegamist. Jah, ma tolereerin mõningaid repliike, märkusi. Ma arvan, et see on osa parlamentaarsest debatist. Üks kord väike repliik vahele – mina pean seda võimalikuks ja kohaseks. Aga see, et see on kestev, seda ma ei aktsepteeri. Aga väiksed repliigid, tõepoolest, debati mõttes, ma arvan, et see on igati okei ja see ei riiva kellegi õigusi.

Ja ma siiralt soovitan teil ka mitte manipuleerida Riigikontrolli aruande numbritega. Manipuleerimine, et 700 miljonit on kuskil ei tea kus – see väide ei vasta lihtsalt tõele. Te manipuleerite nende numbritega, kisute välja ühte või teist numbrit ja panete täiesti teise konteksti. Selles mõttes veel kord: mis puudutab varusid, varundamist ja inventeerimist, siis selle teeb Kaitsevägi korda. Juhin teie tähelepanu siinjuures sellele, et inventeerimise põhimõtted Kaitseväes on kehtinud 2010. aastast samasugustena. Varasid on inventeeritud kogu aeg samade põhimõtete järgi. Selles mõttes ma olen sügavalt veendunud, et see vara, mille kaitseinvesteeringute keskus on Kaitseväele soetanud, välja arvatud loomulikult kulumaterjalid, on kõik Kaitseväel olemas. Ja me oleme Riigikontrolliga kokku leppinud, et nad saavad täpse – loomulikult koos Kaitseväega – järelauditi teha või sellise järelkontrolli teha ja saavad kindluse, et need varad on kõik loomulikult olemas. Ei ole mõeldav, et Kaitseväel ei ole neid varusid, mis kaitseinvesteeringute keskus on neile soetanud. Loomulikult on need olemas.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kohati jääb kahjuks mulje, et valitsus ja võib-olla ka teie oma retoorikas päris lõpuni ei mõista seda, et Eesti inimeste majanduslik toimetulek on praegu piisavalt keeruline. Seega kõikvõimaliku rahakasutuse puhul tuleb olla erakordselt täpne ja korrektne. Ma usun, et inimesed on valmis ja nõus panustama riigikaitsesse, kui nad teavad, et see raha läheb asja ette. Ja ma ise usun, et valdavalt kindlasti lähebki ja seda kõike tehakse. Aga praegu kohati jääb selline mulje, et öeldakse, et summad on suurenenud ja kõik on hästi, me panustame. Kui Riigikontrolli raport räägib nagu teist keelt, siis mulle tundub, et teil oleks korrektne Riigikontrolliga maha istuda ja ühiselt need tegelikud mured läbi vaadata ja siis omapoolne tegevus paika panna. Võib-olla olete te seda juba teinud, aga [kui olete, siis] mulle tundub, et seda pole avalikult piisavalt selgelt kommunikeeritud. Ehk siis Riigikontroll tuleb teile siin appi, mitte ei ole kuidagimoodi, ma ei tea, riigikaitsevaenulik. Ja teil ja teie haldusalal oleks mõistlik neid soovitusi arvesse võtta, kõike maksimaalselt parandada ja siis näidata, mis on tegelikult paremaks tehtud nädalate või kuude jooksul.

Aitäh! Ma olen teiega sada protsenti nõus. Täpselt seda me olemegi teinud. Me oleme Riigikontrolliga juba enne selle auditi väljatulemist või majandusaasta aruande auditi väljatulemist suhelnud. Me oleme riigikontrolöriga otse suhelnud. Me oleme kokku leppinud need tegevused, ma olen käskinud: alustagu tavapäraselt [inventuuri]. Veel kord, Kaitseväe inventuur – siin on ka endisi kaitseväelasi – ei ole selline, et alustasime täna ja lõpetame homme. Kaitseväe inventuur käib tegelikult väga pika perioodi jooksul. Nüüd, loomulikult, riigi raamatupidamise sise-eeskiri, need raamatupidamisreeglid näevad ette, et tavapäraselt tehakse seda aasta viimasel kahel kuul. Ja siis tehakse inventuuriaktid. Ma olen andnud käsu ja me alustasime selle aasta inventuuri tegelikult juba eile, et teha seda varem. Samamoodi kantsler alustas erakorralist inventuuri, mis puudutab ettemakseid, mille kohta samamoodi riigikontrolör etteheiteid ja märkusi tegi. Need tegevused, mida me teeme, on meil Riigikontrolliga kõik kooskõlastatud. Ja loomulikult me anname neile jooksvalt ülevaadet. Me selgitasime seda eile riigikaitsekomisjonis ja ma selgitan täna siin teie ees, et mina võtan isiklikult Riigikontrolli märkusi väga tõsiselt ja olen olnud väga tihedas kontaktis otse riigikontrolöriga. Ja olen andnud väga selge käsu, et kui seal oli mingisugune möödarääkime lepingute mitteandmise puhul näiteks, siis seda möödarääkimist ei tohi olla. Kui Riigikontroll küsib lepinguid näha, siis ta peab need saama, välja arvatud juhul, kui seal on teadmisvajaduse puudus või on riigisaladusega kaetud info. Aga kõik, mis Riigikontroll oma töö tegemiseks peab saama, selle ta saab.

Aitäh! Ma olen teiega sada protsenti nõus. Täpselt seda me olemegi teinud. Me oleme Riigikontrolliga juba enne selle auditi väljatulemist või majandusaasta aruande auditi väljatulemist suhelnud. Me oleme riigikontrolöriga otse suhelnud. Me oleme kokku leppinud need tegevused, ma olen käskinud: alustagu tavapäraselt [inventuuri]. Veel kord, Kaitseväe inventuur – siin on ka endisi kaitseväelasi – ei ole selline, et alustasime täna ja lõpetame homme. Kaitseväe inventuur käib tegelikult väga pika perioodi jooksul. Nüüd, loomulikult, riigi raamatupidamise sise-eeskiri, need raamatupidamisreeglid näevad ette, et tavapäraselt tehakse seda aasta viimasel kahel kuul. Ja siis tehakse inventuuriaktid. Ma olen andnud käsu ja me alustasime selle aasta inventuuri tegelikult juba eile, et teha seda varem. Samamoodi kantsler alustas erakorralist inventuuri, mis puudutab ettemakseid, mille kohta samamoodi riigikontrolör etteheiteid ja märkusi tegi. Need tegevused, mida me teeme, on meil Riigikontrolliga kõik kooskõlastatud. Ja loomulikult me anname neile jooksvalt ülevaadet. Me selgitasime seda eile riigikaitsekomisjonis ja ma selgitan täna siin teie ees, et mina võtan isiklikult Riigikontrolli märkusi väga tõsiselt ja olen olnud väga tihedas kontaktis otse riigikontrolöriga. Ja olen andnud väga selge käsu, et kui seal oli mingisugune möödarääkimine lepingute mitteandmise puhul näiteks, siis seda möödarääkimist ei tohi olla. Kui Riigikontroll küsib lepinguid näha, siis ta peab need saama, välja arvatud juhul, kui seal on teadmisvajaduse puudus või on riigisaladusega kaetud info. Aga kõik, mis Riigikontroll oma töö tegemiseks peab saama, selle ta saab.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! No teie kõnes oli paatust rohkem kui sisu. See meenutas mulle pigem peaministrikandidaadi kõnet – ju me jõuame seda ka kunagi kuulata – rohkem kui valdkonna eest vastutava ministri ülevaadet. Sellest tulenevalt on mul aga mõned konkreetsed küsimused. Tänane Äripäev kirjutab seda, kuidas me omal ajal tegime relvahanke, mille osas oldi väga optimistlikud ja nii edasi, aga nüüd tuli välja, et tegemist oli praakvärgiga ja kõik relvad tuli saata remonti. Sellest te ei rääkinud midagi, kuidas meil sellised asjad juhtuvad. Teine küsimus. Sellesama kohta, millele te viitasite, ma eile küsisin ka. Ma ei saa aru, kuidas see tagantjärgi nii loomulik on, et Riigikontroll saab näha kõiki lepinguid, mida ta tahab, aga sellesama auditi käigus neid ei saanud. Eile ka komisjonis kõik kinnitasid: "Jaa, muidugi saab, kõik on korras, mingit probleemi ei ole." Aga auditi käigus ei saanud, ei olnud võimalik saada. Kolmas küsimus puudutab varusid. Eile Kaitseväe juhataja rääkis väga konkreetselt ja ma saan aru, kuidas see varude inventuur käib ja nii edasi. Aga minul on küsimus varude arvelevõtmise kohta, selles osas valitses eriarvamus. See 707,8 miljonit – kas kõik need varud on ikka kirjas? Ma ei räägi inventuurist. Aga oli eriarvamus selles osas ka.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! No teie kõnes oli paatost rohkem kui sisu. See meenutas mulle pigem peaministrikandidaadi kõnet – ju me jõuame seda ka kunagi kuulata – rohkem kui valdkonna eest vastutava ministri ülevaadet. Sellest tulenevalt on mul aga mõned konkreetsed küsimused. Tänane Äripäev kirjutab seda, kuidas me omal ajal tegime relvahanke, mille osas oldi väga optimistlikud ja nii edasi, aga nüüd tuli välja, et tegemist oli praakvärgiga ja kõik relvad tuli saata remonti. Sellest te ei rääkinud midagi, kuidas meil sellised asjad juhtuvad. Teine küsimus. Sellesama kohta, millele te viitasite, ma eile küsisin ka. Ma ei saa aru, kuidas see tagantjärgi nii loomulik on, et Riigikontroll saab näha kõiki lepinguid, mida ta tahab, aga sellesama auditi käigus neid ei saanud. Eile ka komisjonis kõik kinnitasid: "Jaa, muidugi saab, kõik on korras, mingit probleemi ei ole." Aga auditi käigus ei saanud, ei olnud võimalik saada. Kolmas küsimus puudutab varusid. Eile Kaitseväe juhataja rääkis väga konkreetselt ja ma saan aru, kuidas see varude inventuur käib ja nii edasi. Aga minul on küsimus varude arvelevõtmise kohta, selles osas valitses eriarvamus. See 707,8 miljonit – kas kõik need varud on ikka kirjas? Ma ei räägi inventuurist. Aga oli eriarvamus selles osas ka.

Aitäh!

Äkki te kommenteerite? Ja vabandust!

Kõigepealt tänan tunnustuse eest! Ma arvan, et ka kaitseministril on vaja anda Eesti rahvale sügavamat sissevaadet ka riigi kaitsetahte seisukohast. Küsimus ei ole ju selles, kas on peaminister, kaitseminister, välisminister või keegi teine. Valitsuse ülesanne on rääkida rahvaga ka selles keeles, mis kaitsetahet puudutab, mis on sellega seotud. Kui teie küsimuste juurde tulla, siis eile komisjonis me käisime need ka üle. Loomulikult peavad Riigikontroll ja Kaitsevägi ja kaitseinvesteeringute keskus üksteise raamatupidamiskirjetest saama selguse, mis see 700 miljonit siis täpselt on. Ja ma olen veendunud, et nad selle leiavad. Ma olen täiesti veendunud, et nad saavad seal selge pildi ette, nagu ka Kaitseväe juhataja eile ütles. Eks see on varude arvelevõtmise tehniline küsimus, küll nad leiavad selle arusaamise. Nagu ma ütlesin, ei ole sellist asja, et kaitseinvesteeringute keskus soetab midagi, annab Kaitseväele üle, aga seda nüüd ei ole. No ei saa sellist asja olla! See on täiesti selge. Sellist asja ei ole. Nii et ma ütlen, et küllap nad suudavad selle raamatupidajate omavahelise või tehnilise kontrolli ära teha ja aru saada, kus mis on. Mis puudutab soetusi, siis vaadake, kaitseinvesteeringute keskusel on sadu ja sadu lepingupartnereid. Ka erasektoris on see nii. Ka teil endal, ma arvan, on vahel juhtunud, et te soetate midagi, aga kõik ei ole saabunud päris sellisena, nagu te arvasite selle kvaliteedi olevat. Selleks ongi garantiiajad, selleks ongi [tootjal] kohustus vajadusel need süsteemid või muu kaup välja vahetada. Seda ikka tuleb ette. Selle jaoks on Kaitseväel ja kaitseinvesteeringute keskusel selged põhimõtted, kuidas ühte või teist relvasüsteemi valitakse ja kuidas rahvusvahelisi hankeid tehakse. See on see koht, kus kindlasti minister ei lähe ütlema, et me ostame ühe või teise relva. Selleks on olemas Kaitseväes omad eksperdid ja kaitseinvesteeringute keskuses omad eksperdid, kategooriajuhid, kellega see töö käib. Kui seal on mingisugune relvasüsteemi viga tuvastatud, siis ei olegi teist valikut, kui see tuleb välja vahetada – pole mingit küsimust. Ja kui tootja seda teeb, siis on väga hästi. Ma selles mõttes kindlasti ei ütle, et probleem on selles, et soetati mingid valed asjad. Ent kui tootja tootis midagi, mis ei vasta nõutud tingimustele, siis tootja peab selle ümber tegema. Aga selle toote konkreetselt Kaitsevägi koos kaitseinvesteeringute keskusega mingi aeg tagasi välja valis. Võib alati minna ajas tagasi ja mõelda, miks välja valiti just see toode, kas see oli kõige õigem või mitte. Aga öelda täna, kui tootel avastati mingi defekt või mingi viga, et välja valiti vale toode – no seda on minul väga raske minna ütlema. Ma arvan, et ka teil. Kaitsevägi ja kaitseinvesteeringute keskus peavad ütlema, kas valik oli õige või mitte, ja tegema vajalikud järeldused: kas öeldakse leping üles, saadakse asjad korda või valitakse järgmine kord mingi teine tootja. Tootjaid on maailmas ikka väga palju ja see konkurents on ülitihe, eriti kui me räägime relvadest, käsirelvadest. Ma käisin alles eelmisel nädalal Euroopa ühel suurimal kaitsetööstusmessil Poolas. Kui seal ringi käia, siis see väljapanek, mis seal on, on ikka kolossaalne. Ja nendest teha nüüd õige valik – see turg on tõesti ülitihe. Võitlus ettevõtete vahel, kes saab ühe või teise riigi tellimuse, on ülipingeline. Nii et ma soovin Kaitseväele ja kaitseinvesteeringute keskusele ainult meelekindlust, et teha Eesti riigile ja Kaitseväele parimad valikud.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea kaitseminister! Riigikaitse ja Eesti riigi kaitsmise võimekus on minu jaoks väga olulised teemad. Siin oli teie sõnavõttu ausalt öeldes tõesti natuke ebaebameeldiv kuulata, sellepärast et olukorras, kus me just oleme saanud Riigikontrolli aruande, tuli kuulata teie ülevoolavalt positiivset ettekannet. See lihtsalt ei sobi konteksti. Oleks olnud usutavam ja arusaadavam, kui te oleks võtnud endale natukene tuhka pähe raputada ja toonud välja rohkem probleeme ja tunnistanud neid. Aga praegu tuli ainult see jutt, kui hästi meil kõik on. Siinkohal tahan küsida, kas te olete rahul selle koostööga, mis on Kaitseväel, Kaitseministeeriumil ja muudel allasutustel. Kui ma vaatan Kaitseliitu, siis Kaitseliit on nagu väike sugulane, väike vaene sugulane. Me vaatame, kuidas Ukraina poole sõidavad kümned ja kümned maasturid, küll RMK-st, küll PPA-st, küll igalt poolt mujalt, aga Kaitseliit lapib oma vanu raipeid kokku – vabandan väljenduse eest! – ja me ainult lehvitame Ukrainale. Mul ei ole midagi selle toetamise vastu, aga me ei saa ära anda neid vahendeid …

Aitäh!

… mida meil ka endal vaja on.

Aitäh! Siin muidugi ei tasu segamini ajada seda, mida inimesed Ukraina toetuseks annetavad. (Saalist öeldakse midagi.) Veel kord, inimesed ja ka asutused saadavad Ukrainale abi ja nagu ma ütlesin, praegu on ülioluline Ukrainat toetada. Iga hävitatud tank … (Saalist öeldakse veel midagi.) Iga hävitatud tank Ukrainas …

Aitäh! Siin muidugi ei tasu segamini ajada seda, mida inimesed Ukraina toetuseks annetavad. (Saalist öeldakse midagi.) Veel kord, kui inimesed või ka asutused saadavad Ukrainale abi, siis, nagu ma ütlesin, praegu on ülioluline Ukrainat toetada. Iga hävitatud tank … (Saalist öeldakse veel midagi.) Iga hävitatud tank Ukrainas …

Head kolleegid, härra Mart Helme, lubame palun vastajal vastata!

… on üks tank vähem meie piiril. Ja igasugune hävitatud Vene sõjatehnika, ükskõik, mis ta on, on vähem sõjatehnikat Vene armee käes. Nii lihtne see ongi. Ukrainlased võitlevad ka meie vabaduse eest ja hoiavad meid siin hetkel turvalisena. Mis puudutab Kaitseliitu, siis kevadine otsus suurendada riigikaitse rahastamist tähendab märkimisväärselt rahastamise kasvu ka Kaitseliidule. See tähendab muu hulgas seda, et me saame Kaitseliidu taristut parandada, see tähendab seda, et me saame suurendada Kaitseliidu eraldist. Kaitseliit ei ole kuidagi mingisugune väike vennakene. Kaitseliidus on 30 000 liiget, Kaitseliidus on üle 10 000 võitleva mehe. Igaühel peaks olema suur austus Eesti riigis selle vastu, et meil on vabatahtlik Kaitseliit, kes ka territoriaalkaitses mängib üliolulist rolli, kuna sinna on praeguseks liidetud ka 10 000 reservisti ja see 20 000-line vägi moodustab niinimetatud ussisõdalaste maakaitsekomponendi. Ülioluline! Ja see töö, mida Kaitseliidu kui katusorganisatsiooni all teevad Naiskodukaitse või Noored Kotkad või Kodutütred, on igati tunnustamist väärt. Ka omalt poolt ma olen suurendanud noorte rahastamist, selleks et saadaks tegeleda noortetööga, et üha enam noori tuleks vabatahtlikult ajateenistusse, et üha enam noori jõuaks ajateenistusest ka tegevteenistusse. Meil on vaja ohvitseride järelkasvu, allohvitseride järelkasvu ja meil on vaja seda, et me saaksime Kaitseväe Akadeemiasse vastuvõtu numbrid suuremaks, seda just kandideerimise poole pealt. Me oleme suurendanud sellest septembrist Kaitseväe Akadeemiasse vastuvõttu 90-lt 150-le. Me oleme näinud päris palju vaeva selle nimel, et need kandideerimise numbrid läheksid suuremaks. See on ainuke viis, kuidas ohvitseride järelkasvu tagada. Nii ohvitseride kui ka allohvitseride järelkasvu on vaja tagada. Ja veel kord, Kaitseliidu rahastamine suureneb. Te küsisite Kaitseliidu kohta, Kaitseliidu rahastamine suureneb. Ja mis puudutab seda, mida me teeme, siis see on just täpselt see koht. Me räägime pikaajalisest Eesti strateegiast selle punkti juures. Ja selle punkti juures ma pean teile andma ülevaate, mida Eesti teeb selleks, et Eesti kaitsevõime oleks suurem. Ja seda ma täpselt ka tegin, andsin teile ülevaate, milliseid üksuseid luuakse ja millised on need täiendavad võimed, mis on meil tekkinud, ja mida me teeme järgnevatel aastatel. See on täpselt selle debati koht.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Täpselt ongi seesama, et [kui] on ülevaate [andmine] pikaajalise [kava kohta], siis tuleb ka ära näidata, kuhu me oleme praegu jõudnud. Ja olemegi jõudnud sinna, et Riigikontrolli aruanne näitas seda, et eelnevaid otsuseid ja tuleviku otsuseid tuleb korrigeerida ja asju parandada. Ainuke asi, mis te nüüd välja tõite, on see, et Nursipalu kodukoha kaitsjad joovad nüüd šampanjat, kui tuli kohtus välja, et valitsus tegi kiirustatud otsuse. Noh, see on nüüd küll inimestele märgi külge panek ja [viide], et oma kodukoha eest võidelda ei tohi, et Eesti eest tuleb välja minna. Minu küsimus tuleb sellest, et te väga ilusti ütlesite, et meil on sahver tühi. Aga selle tühja sahvriga nüüd me olemegi suured võitlejad. Meil on HIMARS-id, meil on tankid, aga meil on sahver tühi. Milline ikkagi on teie seisukoht, kes vastutab? On see kantsler, on see minister, on see RKIK-i juht? Kes siis lõppkokkuvõttes ikkagi vastutab, et meil sahver tühi on?

Aitäh! No üldiselt ikkagi tasub kuulata, mida inimesed räägivad. Ma kindlasti ei öelnud, et meil on sahver tühi. Ma ütlesin, et me oleme aastaiks 2022–2029 kas juba laskemoona soetanud, soetamas või sõlmimas täiendavalt lepinguid veel 5 miljardi euro väärtuses. Päris märkimisväärne osa on juba kohal. Ja sinna sahvrisse on pandud kordades rohkem moona, kui meil enne 2022. aastat oli. Loomulikult ma ei lähe siin saalis täpsemalt numbritesse, kui palju meil on sahvrisse moona pandud, aga ma kinnitan teile, et seda on kordades rohkem, kui meil enne 2022. aastat ehk enne täiemahulise agressioonisõja algust oli. Faktid tõestavad seda. Kui me varem ostsime moona circa 50 miljoni euro eest aastas, siis ainuüksi 2023. ja 2024. aastal me oleme soetanud moona circa miljardi eest. Need numbrid on totaalselt teistsugused ja [teistsugune] on ka see moon, mis on meile sahvrisse jõudnud. Enam kui 100 rekatäit moona on Eestisse jõudnud ühe aasta jooksul, kui öelda detailidesse minemata. Jutt sellest, et moonasahver on tühi, on täiesti ebaadekvaatne. Ja ma kinnitan teile, et me oleme teinud väga-väga palju viimase kahe-kolme aastaga. Oleme [selle ajaga] moona soetanud rohkem, kui on varasemalt soetatud 20 aasta jooksul. See on fakt.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma arvan, et keegi ei eita, et on äärmiselt keerulised ajad. Need otsused, mis tuleb teha Kaitseministeeriumis, ei ole kindlasti lihtsad. Minu küsimus on seotud just sellega, et kindlasti on olulised sisulised otsused, aga väga oluline on ka see üldine kuvand. Me oleme tänagi kuulnud, et kui inimestel tekib mingisugune kõhklus, nagu meil tekkis näiteks mitme vabatahtliku organisatsiooni toetamise ja annetamise puhul peale teatud skandaale, siis me peame tagama selle usalduse, et eelarvest lähevad ka tulevikus väga arvestatavad mahud just kaitsesse. Ma arvan, et tuleks kasuks, kui meil oleks täiendav parlamentaarne kontroll selle üle. Ma arvan, et see oleks kasulik nii Kaitseministeeriumile, ministrile kui ka sellele majale siin. Minu küsimus on see: kas te põhimõtteliselt toetate, et võiks mingisugune täiendav parlamentaarne kontroll olla kaitsekulutuste ülevaatamisel?

Aitäh! Kui parlamendi liikmed näiteks riigikaitsekomisjonist soovivad saada detailset ülevaadet, sealhulgas riigisaladusega kaetud informatsiooni, siis selleks on parlamendi liikmetel õigus. Ja selle informatsiooni nad saavad. Me oleme seda varasemalt teinud, me hea meelega teeme seda ka edaspidi ning näitame loomulikult ka meie plaane ja juba soetatud vara. Ma andsin täna ülevaate, mida me oleme soetanud ja mis on veel tulemas. Aga nagu ma ütlesin, kui on detailsem soov, siis kinnises ruumis on meil võimalik avaldada ka täpsemat informatsiooni. Loomulikult, parlamendil on igati õigus seda küsida.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Te rääkisite täna pikaajalisest strateegiast ja ütlesite, et õhutõrjet oleme me tugevdanud. Samas kaevatakse praegu idapiirile mudasse kraave ja mingisugused droonid potsatavad juhuslikult Eestisse ja selle avastab põllumees, mitte meie Kaitsevägi. Ja on selge, et Ukraina kogemustest õppides peaks kraavide kaevamisest olulisem olema mehitamata lennuvahendite avastamine ja tõrje. Minu küsimus ongi, millal see võime meile saabub ja millised on konkreetsed sammud ja investeeringud juba täna.

Aitäh selle väga hea küsimuse eest! See on tõesti hea küsimus. Mehitamata süsteemide avastamise puhul või, ütleme, kui me räägime üldse õhukaitsest ja õhuseirest, siis on vastus [eelkõige] see, et see peab olema integreeritud ehk see peab olema mitmekihiline. See, mida me praegu teeme, on see, et Peipsi järvistut ja madalat kihti ehk idapiiri katab Politsei- ja Piirivalveameti süsteem. Kaitsevägi ja õhuvägi on ajalooliselt üles ehitatud radarisüsteemi peale, vaatab kõrgemale kui 300 meetrit. Mis puutub allapoole vaatamisse, siis pärast seda, kui me kevadel tegime otsuse, et me saame minna riigikaitsekulutustega üle 5%, kohe sellest hetkest alates oleme tööle pannud hanked, mis puudutavad võimekust [näha] 300 meetrist allapoole. Esimesed lepingud on sõlmitud, esimesed süsteemid madala kihi plaatradaritega katmiseks jõuavad juba sel aastal Eestisse. Ja järgmised tarned järgmise ja ülejärgmise aasta jooksul. Lisaks sellele oleme teinud põhimõttelise otsuse koos Kaitseväe juhatajaga, et tuleb paigaldada ka sarnane süsteem, nagu on Ukrainas, ehk siis akustilised sensorid. Nende paigaldamine sõltub eelkõige sellest, kui kiiresti kaitseinvesteeringute keskus saab läbi viidud eeldatavalt piiratud hanke ja minna sellega lepingusse. Aga võimalike tarnijate poolt on antud selline eelteadmine, et see ei ole mitte aastate, vaid pigem kuude küsimus, et see üles seada. Nii et tegutseme intensiivselt. Ma siiski tahan rõhutada ka seda, et me oleme Kaitseväe arendamisel teinud alati otsuseid selles aeg- ja taustsüsteemis, kus me oleme. Me võiksime samamoodi küsida, miks ei arendatud 10 või 15 aastat tagasi välja alla 300 meetri [nägemise] võimekust. Aga selle pärast, et tollal ei olnud see akuutne. On küsitud, miks me ei ole piisavalt laskemoona soetanud, soetasime laskemoona ehk 40 või 50 miljoni eest aastas. Seepärast, et tollal ei olnud see nii oluline, laskemoona läks vaja ainult väljaõppeks. Nii et ajas olukord kogu aeg muutub, teadmine paraneb ja vastavalt sellele tehakse otsused. Ja nagu ma ütlesin, need otsused on tehtud, on rakendamisel. Sel aastal saab teadmine paremaks, järgmisel aastal veelgi paremaks. Aga rõhutan siin saalis üle, et lisaks [droonide] tuvastusele on ka sekkumise vajadus. Ja sekkumise vajadus on kindlasti väga komplitseeritud selle pärast, et kõik droonitootjad, kõik, kes ehitavad droone millegi ründamiseks, teevad seda eesmärgiga, et neid droone a) ei tuvastataks; ja b) oleks väga raske maha võtta. Selles mõttes saagem ka aru, et rahuajal me ei kujuta ette, et meil oleks, nagu on ukrainlastel, 24/7 sajad õhutõrjetiimid püsivas valmisolekus. Me Eestis ei saa seda teha. Rahuajal ei ole see mõeldav.

Aitäh selle väga hea küsimuse eest! See on tõesti hea küsimus. Mehitamata süsteemide avastamise puhul või, ütleme, kui me räägime üldse õhukaitsest ja õhuseirest, siis on vastus [eelkõige] see, et see peab olema integreeritud ehk see peab olema mitmekihiline. See, mida me praegu teeme, on see, et Peipsi järvistut ja madalat kihti ehk idapiiri katab Politsei- ja Piirivalveameti süsteem. Kaitsevägi ja õhuvägi on ajalooliselt üles ehitatud radarsüsteemi peale, vaatab kõrgemale kui 300 meetrit. Mis puutub allapoole vaatamisse, siis pärast seda, kui me kevadel tegime otsuse, et me saame minna riigikaitsekulutustega üle 5%, kohe sellest hetkest alates oleme tööle pannud hanked, mis puudutavad võimekust [näha] 300 meetrist allapoole. Esimesed lepingud on sõlmitud, esimesed süsteemid madala kihi plaatradaritega katmiseks jõuavad juba sel aastal Eestisse. Ja järgmised tarned järgmise ja ülejärgmise aasta jooksul. Lisaks sellele oleme teinud põhimõttelise otsuse koos Kaitseväe juhatajaga, et tuleb paigaldada ka sarnane süsteem, nagu on Ukrainas, ehk siis akustilised tsensorid. Nende paigaldamine sõltub eelkõige sellest, kui kiiresti kaitseinvesteeringute keskus saab läbi viidud eeldatavalt piiratud hanke ja minna sellega lepingusse. Aga võimalike tarnijate poolt on antud selline eelteadmine, et see ei ole mitte aastate, vaid pigem kuude küsimus, et see üles seada. Nii et tegutseme intensiivselt. Ma siiski tahan rõhutada ka seda, et me oleme Kaitseväe arendamisel teinud alati otsuseid selles aeg- ja taustsüsteemis, kus me oleme. Me võiksime samamoodi küsida, miks ei arendatud 10 või 15 aastat tagasi välja alla 300 meetri [nägemise] võimekust. Aga selle pärast, et tollal ei olnud see akuutne. On küsitud, miks me ei ole piisavalt laskemoona soetanud, soetasime laskemoona ehk 40 või 50 miljoni eest aastas. Seepärast, et tollal ei olnud see nii oluline, laskemoona läks vaja ainult väljaõppeks. Nii et ajas olukord kogu aeg muutub, teadmine paraneb ja vastavalt sellele tehakse otsused. Ja nagu ma ütlesin, need otsused on tehtud, on rakendamisel. Sel aastal saab teadmine paremaks, järgmisel aastal veelgi paremaks. Aga rõhutan siin saalis üle, et lisaks [droonide] tuvastusele on ka sekkumise vajadus. Ja sekkumise vajadus on kindlasti väga komplitseeritud selle pärast, et kõik droonitootjaid, kõik, kes ehitavad droone millegi ründamiseks, teevad seda eesmärgiga, et neid droone a) ei tuvastataks; ja b) oleks väga raske maha võtta. Selles mõttes saagem ka aru, et rahuajal me ei kujuta ette, et meil oleks, nagu on ukrainlastel, 24/7 sajad õhutõrjetiimid püsivas valmisolekus. Me Eestis ei saa seda teha. Rahuajal ei ole see mõeldav.

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Tõepoolest, kaitsekulutused on kasvanud rekordiliselt ja kasvavad veelgi. Selleks on tehtud väga valusaid ja raskeid otsuseid, mis on inimesi muidugi mõjutanud, paljuski negatiivselt. Aga kui me loeme sellestsamast auditist, mis on uudistest ka läbi käinud, et meil on 2018. aastast mõnele tarnijale 10 miljonit eurot ettemaksu jäänud kuidagi sinna-tänna, siis tekib küsimus, kas te ikka suudate selle rahahulgaga, mis nüüd järgnevatel aastatel tuleb, hakkama saada. Mida te olete plaaninud teha selleks, et selle tõepoolest suure rahaga hakkama saada? Kas teil on mingid mõõdikud ja on teil plaanis näiteks inimesi juurde palgata? Rääkige, milline teie nägemus nende miljardite kasutamisest on.

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Tõepoolest, kaitsekulutused on kasvanud rekordiliselt ja kasvavad veelgi. Selleks on tehtud väga valusaid ja raskeid otsuseid, mis on inimesi muidugi mõjutanud, paljuski negatiivselt. Aga kui me loeme sellestsamast auditist, mis on uudistest ka läbi käinud, et meil on 2018. aastast mõnele tarnijale 10 miljonit eurot ettemaksu jäänud kuidagi sinna-tänna, siis tekib küsimus, kas te ikka suudate selle rahahulgaga, mis nüüd järgnevatel aastatel tuleb, hakkama saada. Mida te olete plaaninud teha selleks, et selle tõepoolest suure rahaga hakkama saada? Kas teil on mingeid mõõdikud ja on teil plaanis näiteks inimesi juurde palgata? Rääkige, milline teie nägemus nende miljardite kasutamisel on.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! See on jällegi, peab tunnistama ja teid tunnustama, väga hea küsimus. Hea meelega räägin selle lahti. Esiteks, mis puudutab seda siiski 9 miljonit, mitte kümmet, siis see summa on seotud Eesti ja Korea vahelise lepinguga ja K9-tega. K9-te leping tõepoolest sõlmiti 2018, aga konkreetsed maksed pärinevad hilisemast ajast. Seda esiteks. Teiseks, K9-te hooldus ja varuosad ja tarnelepingud – see on ongi väga pikk aeg, meile K9-d tulevad veel. Kaitseinvesteeringute keskus on kinnitanud, et loomulikult see summa kasutatakse ära selleks, et K9-te varuosasid ja hooldust saada. Nii et selle koha pealt võin kinnitada, et see ei ole kusagile teadmata auku läinud summa, vaid see on meie üliolulise võime tagamiseks, milleks on liikursuurtükid. Nüüd see, kuidas me seda oleme teinud. Pärast seda, kui Vabariigi Valitsus otsustas aprillis, et me lähme kaitsekuludega üle 5%, me moodustasime ülikiiresti Kaitseväe, Kaitseministeeriumi ja kaitseinvesteeringute keskuse ühise töörühma, mille ülesandeks oli panna kokku kogu see ajaraam järgmise nelja aasta vaates ja ka pikemas vaates, mida me soetame, mis ajal me soetame ja kui palju see teoreetiliselt hetke parima teadmise järgi võiks maksta. Sellest tulenevalt tekkis kaitseinvesteeringute lisaprogramm lühinimetusega KILP. Selle koostamisse andsid oma panuse hetke parima teadmise järgi hankijad. Kaitsevägi ütles, mis neil vaja on, ja meie püüdsime seda koos Rahandusministeeriumiga eelarveraami panna. Ja sellest tulenevalt on tõepoolest järgmisteks aastateks täpselt välja planeeritud hankeplaan. Ka aastateks 2027, 2028 ja 2029 on hankeplaan ja on püütud enam-vähem aru saada, kas turg sellele vastab või mitte. Sellepärast olid hankijad kogu aeg kaasatud. Nii et selline on see protsess olnud. Ja nagu tavapärane, Kaitseministeeriumi arengukava, milles see sai kinnituse, ma kinnitasin ära juulikuus. See plaan vaadatakse absoluutselt igal aastal uuesti üle. Veel me oleme teinud seda, et me iga kuu alates juulist oleme vaadanud ka eelarve täitmist kõikide ministeeriumide vaatest, kui suured on järgmisesse aastasse ülekantavad vahendid. See on pikalt arutusel olnud, ka siin saalis on seda pikalt arutatud. Selleks, et me oleksime kindlad, et me suudame hankida, et me oleksime kindlad, et tarnijad suudavad meile [vajaliku] tarnida õiges eelarveaastas, me olemegi igakuiselt eelarvemonitooringut teinud. Me jälgime seda pingsalt. Ja üks täiendav meede, mida me oleme teinud, kuna eelarveseadus seda võimaldab, on see, et me oleme andnud nõusoleku, et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus võib teatud lepingutega planeeritud eelarvevahenditest üle minna, just nimelt selleks, et ei oleks riski summade ülekandmiseks. Kas aasta lõpuks tulevad ülekantavad summad? Ikka võivad tulla. Toon teile näite eelmisest aastast. Ratastel liikursuurtükid Caesar pidid tulema detsembris, aga tulid jaanuaris. See on ühe-kahekuuline lõtk, aga eelarveaastas tähendab see seda, et sa pead tegelikult eelarveraha ka üle kandma, kuna raamatupidamisreeglid näevad ette seda, et sa saad selle kulu tekitada siis, kui kaup on reaalselt kohal. Nii et seal ühe-kahekuuline nihe tähendab tegelikult seda, et need on kümned ja kümned miljonid, mis me peame üle kandma. Aga eks siis ongi meie asi ka suurele saalile seletada, miks sellised ülekanded tulevad, kas need on kohustustega kaetud ja millal reaalselt see kaup Eestisse jõuab.

Aitäh! See on jällegi, peab tunnistama ja teid tunnustama, väga hea küsimus. Hea meelega räägin selle lahti. Esiteks, mis puudutab seda siiski 9 miljonit, mitte kümmet, siis see summa on seotud Eesti ja Korea vahelise lepinguga ja K9-tega. K9-te leping tõepoolest sõlmiti 2018, aga konkreetsed maksed pärinevad hilisemast ajast. Seda esiteks. Teiseks, K9-te hooldus ja varuosad ja tarnelepingud – see on ongi väga pikk aeg, meile K9-d tulevad veel. Kaitseinvesteeringute keskus on kinnitanud, et loomulikult see summa kasutatakse ära selleks, et K9-te varuosasid ja hooldust saada. Nii et selle koha pealt võin kinnitada, et see ei ole kusagile teadmata auku läinud summa, vaid see on meie üliolulise võime tagamiseks, milleks on liikursuurtükid. Nüüd see, kuidas me seda oleme teinud. Pärast seda, kui Vabariigi Valitsus otsustas aprillis, et me läheme kaitsekuludega üle 5%, me moodustasime ülikiiresti Kaitseväe, Kaitseministeeriumi ja kaitseinvesteeringute keskuse ühise töörühma, mille ülesandeks oli panna kokku kogu see ajaraam järgmise nelja aasta vaates ja ka pikemas vaates, mida me soetame, mis ajal me soetame ja kui palju see teoreetiliselt hetke parima teadmise järgi võiks maksta. Sellest tulenevalt tekkis kaitseinvesteeringute lisaprogramm lühinimetusega KILP. Selle koostamisse andsid oma panuse hetke parima teadmise järgi hankijad. Kaitsevägi ütles, mis neil vaja on, ja meie püüdsime seda koos Rahandusministeeriumiga eelarveraami panna. Ja sellest tulenevalt on tõepoolest järgmisteks aastateks täpselt välja planeeritud hankeplaan. Ka aastateks 2027, 2028 ja 2029 on hankeplaan ja on püütud enam-vähem aru saada, kas turg sellele vastab või mitte. Sellepärast olid hankijad kogu aeg kaasatud. Nii et selline on see protsess olnud. Ja nagu tavapärane, Kaitseministeeriumi arengukava, milles see sai kinnituse, ma kinnitasin ära juulikuus. See plaan vaadatakse absoluutselt igal aastal uuesti üle. Veel me oleme teinud seda, et me iga kuu alates juulist oleme vaadanud ka eelarve täitmist kõikide ministeeriumide vaatest, kui suured on järgmisesse aastasse ülekantavad vahendid. See on pikalt arutusel olnud, ka siin saalis on seda pikalt arutatud. Selleks, et me oleksime kindlad, et me suudame hankida, et me oleksime kindlad, et tarnijad suudavad meile [vajaliku] tarnida õiges eelarveaastas, me olemegi igakuiselt eelarvemonitooringut teinud. Me jälgime seda pingsalt. Ja üks täiendav meede, mida me oleme teinud, kuna eelarveseadus seda võimaldab, on see, et me oleme andnud nõusoleku, et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus võib teatud lepingutega planeeritud eelarvevahenditest üle minna, just nimelt selleks, et ei oleks summade ülekandmise riski. Kas aasta lõpuks tulevad ülekantavad summad? Ikka võivad tulla. Toon teile näite eelmisest aastast. Ratastel liikursuurtükid Caesar pidid tulema detsembris, aga tulid jaanuaris. See on ühe-kahekuuline lõtk, aga eelarveaastas tähendab see seda, et sa pead tegelikult eelarveraha ka üle kandma, kuna raamatupidamisreeglid näevad ette seda, et sa saad selle kulu tekitada siis, kui kaup on reaalselt kohal. Nii et seal ühe-kahekuuline nihe tähendab tegelikult seda, et need on kümned ja kümned miljonid, mis me peame üle kandma. Aga eks siis ongi meie asi ka suurele saalile seletada, miks sellised ülekanded tulevad, kas need on kohustustega kaetud ja millal reaalselt see kaup Eestisse jõuab.

Mati Raidma, palun!

Suur tänu! Hea minister! Tänan ettekande eest. See sügishooaeg tõotab tulla väga aktiivne, kui me räägime julgeolekust ja riigikaitsest nii eelnõude kui strateegiate tasandil. Ma küsiksin lähtuvalt tänasest päevakorrapunktist, mis on strateegilisel tasandil. Esiteks, kas pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" ambitsioonid tänastes kiiretes arengutes on üldse sellised, kus on veel ruumi, mida saavutada? Teine küsimus on julgeolekupoliitika aluste kohta. Pikisilmi ootame neid debatte. Kindlasti peaks selle aasta sisse mahtuma julgeolekupoliitika aluste uuendamine. Sa rääkisid 5%-st. Kas midagi on riigikaitse valdkonnas veel, mis vajab värskendust, uuendust?

Suur tänu! Hea minister! Tänan ettekande eest. See sügishooaeg tõotab tulla väga aktiivne, kui me räägime julgeolekust ja riigikaitsest nii eelnõude kui strateegiate tasandil. Ma küsiksin lähtuvalt tänasest päevakorrapunktist, mis on strateegilisel tasandil. Esiteks, kas pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" ambitsioonid tänastes kiiretes arengutes on üldse sellised, kus on veel ruumi, mida saavutada? Teine küsimus on julgeolekupoliitika aluste kohta. Pikisilmi ootame neid debatte. Kindlasti peaks selle aasta sisse mahtuma julgeolekupoliitika aluste uuendamine. Sa rääkisid 5%-st, kas midagi on riigikaitse valdkonnas veel, mis vajab värskendust, uuendust?

Aitäh! Kõigepealt, julgeolekupoliitika alused. Julgeolekupoliitika alused on Riigikantselei hoida, mis ongi õige, sellepärast et see on lai raamdokument ja siin tuleb vaadata üleriigilist vaadet. See ei ole kindlasti ainult Kaitseministeeriumi vaade. Minule teadaolevalt see töö intensiivselt käib ja loodetavasti jõuab see [dokument] lähinädalatel või hiljemalt lähikuudel parlamenti. See debatt siin parlamendis peaks olema avatud ja natukene mõtestama sellist suurt vaadet. Ma tuletan siin kõigile meelde, kuidas meil julgeolekudokumentide või julgeolekuvaate strateegiline planeerimine käib. Meil on julgeolekupoliitika alused, mis annavad pika raami, siis on riigikaitse arengukava, mis annab kümneaastase vaate, siis on Kaitseministeeriumi arengukava, mis annab nelja aasta raami, ja siis on iga-aastane eelarve. Nii et see pika[ajaline] ja lai vaade peabki andma strateegilised sõnumid siit saalist. Ja see strateegiline sõnum peab olema see, et riigikaitse rahastamine on pikaajaliselt tagatud. No ei ole võimalik minna soetama näiteks ballistilist õhukaitsesüsteemi, kui ei ole üle nelja aastast vaadet. Ei ole võimalik minna laevade soetamise hankesse, kui ei ole pikaajalist vaadet. Me ei saa soetada laevu ühekaupa, kui me tahame saada normaalset lepingut ja tarnekindlust. Laevade soetus peab olema kümneaastases perspektiivis, kusjuures iga paari aasta tagant saabub uus laev. Need on otsused, mis vajavad sellist pikka vaadet, ja seetõttu on julgeoleku ja riigikaitse vaatest kõige olulisem tegelikult nii-öelda baasteadmine, et meil on 5%. Loomulikult selle kõrval tuleb arvestada üldiste julgeolekuohtudega. Aga siin meie vaates suurt muudatust ei tule, kuna Venemaa oli, on ja jääb meie peamiseks julgeolekuohuks. Detailide üle võib vaielda, kuidas see sõnastus on, aga pigem ma ootaksin Riigikogu suurelt saalilt seda peamist debatti. Küsimuse esimene pool oli sul 2035 vaate kohta. Ma ütleks, et need ambitsioonitasemed on tegelikult sellised, et meie jaoks on, ütleme, mõned olulised märksõnad. Esimene on kindlasti see, kuidas on meie riigi ja rahva kaitsetahtega. Me kogu aeg mõõdame, kui palju inimesi on valmis panustama riigikaitsesse ise, kui paljud toetavad Kaitseväge ja kui paljud on valmis liituma Kaitseliiduga. Sellised näitajad. Ja mida me näeme? Väga suur hüpe inimeste kaitsevalmiduses oli kohe pärast agressioonisõja algust. Siis tuli see nõks allapoole, aga see taseme indikaator, kui ma õigesti mäletan, vist oli enne 66% ja hetkel on see 64% või 63%. See tase tegelikult on püsinud ja ma arvan, et see on õige tase. Neid indikaatoreid peab jälgima. Ma arvan, et see "Eesti 2035" on selliste suurte strateegiliste mõõdikute seadjana hea. Aga selle kõrval peab ikkagi rohkem keskenduma riigikaitselisest vaatest just nimelt võimete arendusele. Seda pikaaegsesse strateegiasse ehk "Eesti 2035" strateegiasse võib-olla on keeruline panna. See tuleks panna riigikaitse arengukavasse ja Kaitseministeeriumi arengukavasse. Need strateegiadokumendid peaksid olema niimoodi raamistatud.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikoh… Riigikogu aseesimees! Tahtsin öelda Riigikohtu – ei tea, kas karjäärihüpe või midagi sellist on tulemas. Aga austatud minister! Te ennist ütlesite, et palkade süsteem peab olema motiveeriv. Me teame, et kaitsevaldkonnale, riigikaitsele eraldatava summa protsenti pidevalt tõstetakse ja vähemalt Kaitseministeeriumi juhtkonna palkadesse see alati jõuab. Aga noorsõdurid, kes käivad meil missioonil või praegu teenivad näiteks Tapal, elades samas kusagil teises Eesti otsas ja ehk omades ka perekonda, teenivad vaevalt 1200 eurot kuus ja on oma pere juurest pikka aega, nädal otsa eemal. Te rääkisite motiveerivast palgasüsteemist. Kirjeldage mulle, kuidas ja millal see teie motiveeriv süsteem jõuab noorsõdurite palkadeni, kes ju tegelikult oma naha esimesena Eesti eest turule viivad ja käivad ka missioonidel, kus [võib ette tulla] eluohtlikke situatsioone.

Aitäh, lugupeetud Riigikoh… Riigikogu aseesimees! Tahtsin öelda Riigikohtu – ei tea, kas karjäärihüpe või midagi sellist on tulemas. Aga austatud minister! Te ennist ütlesite, et palkade süsteem peab olema motiveeriv. Me teame, et kaitsevaldkonnale, riigikaitsele eraldatava summa protsenti pidevalt tõstetakse ja vähemalt Kaitseministeeriumi juhtkonna palkadesse see alati jõuab. Aga noorsõdurid, kes käivad meil missioonil või praegu teenivad näiteks Tapal, elades samas kusagil teises Eesti otsas ja ehk omades ka perekonda, teenivad vaevalt 1200 eurot kuus ja on oma pere juurest pikka aega, nädal otsa eemal. Te rääkisite palkade motiveerivast süsteemist. Kirjeldage mulle, kuidas ja millal see teie motiveeriv süsteem jõuab noorsõdurite palkadeni, kes ju tegelikult oma naha esimesena Eesti eest turule viivad ja käivad ka missioonidel, kus [võib ette tulla] eluohtlikke situatsioone.

Aitäh küsimuse eest! Siin ma pean küll tunnistama, et te olete täiesti valesti informeeritud. Kaitseministeeriumi juhtkonnas küll palgatõusu sellisel kujul, nagu te viitasite, ei ole, seda vastupidiselt Kaitseväele. Kaitseväe juhataja selge sõnum kevadel oli see, et meil on vaja tegev[väelaste], just nimelt sisenevate noorte palgatingimusi muuta. Ja selle otsuse Kaitseväe juhatajaga me tegime ehk selle aasta mais sai Kaitseväe juhataja õiguse palkasid korrigeerida. Ja see korrigeerimine käis just nimelt niimoodi, et ülemised, ohvitseride astmed jäid väiksema tõusuga, alumistel astmetel tõsteti protsentuaalselt rohkem. Kui palju täpselt, seda mul hetkel kaasas ei ole, me võime Kaitseväe juhataja käest need numbrid kindlasti teada saada, kui on soovi. Aga ma kinnitan teile, et Kaitseväe juhataja, kes tuli selle ettepanekuga minu juurde, sai toetuse.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Vaat ilus kujund siin teie sügiseses kõnes: sahver. Inimesed seoses maksutõusude ja uute maksudega loomulikult varuvad aiasaadusi ja marju ja seeni oma keldritesse. Aga kui sahvrist rääkida, siis paraku käivad seal Kaitseministeeriumi sahvris rotid tagauksest kõvasti sisse ja välja ning viivad sealt päris suure osa minema, küll Ukrainasse, küll ei tea veel kuhu. No tsiteerides klassikuid: ilmselt saavad ka jänese sõbrad ja sugulased sealt oma suure osa. Nii et mina sinna sahvrisse küll seda 5 miljardit rahva raha ei annaks, eriti selle viimase Riigikontrolli aruande valguses. Ja ma väidan, et teie kõne ka rahva kaitsetahet väga ei suurendanud, sest seal oli hurjutamist ja sildistamist just sellevõrra, et inimeste pahameel taas kasvas. Aga minu küsimus tegelikult on natuke teisest vallast, mida ei ole täna puudutatud. Kuna ajateenistusse tulevaid noormehi jääb aina vähemaks erinevatel põhjustel, siis kuuldavasti …

Aitäh!

… Kaitseministeerium plaanib sisse seada naiste kohustusliku sõjaväeteenistuse. Kas te …

Aitäh!

… oskate selle kohta midagi öelda? Kas see vastab tõele, et lisaks …

Aitäh, Helle-Moonika! Küsimus on arusaadav.

… meestele saavad ka naised mobilisatsioonikutse ja tapame ka Eesti naised maha sõjas?

… meestele saavad ka naised sõjaolukorras mobilisatsioonikutse ja tapame ka Eesti naised maha sõjas?

Aitäh! No see oli nüüd küll ikkagi uskumatu väide: tapame Eesti naised maha. Kas te tõsiselt mõtlete seda, mida te ütlete? Kas te tõsiselt mõtlete, mis te ütlete?! (Helle-Moonika Helme vastab midagi saalist.) Kuulge! Aga kõigepealt täpsustan teie öeldud numbrit. Mul oleks väga hea meel, kui me saaksime tõesti ühiselt riigikaitsesse panustada 5 miljardit eurot aastas, nagu te ütlesite. See summa on ikkagi rohkem kui poole võrra väiksem, mis on järgmise aasta eelarvesse planeeritud. (Helle-Moonika Helme kõneleb saalist.) Mina ei ole rääkinud 5 miljardist. Vaadake ja kuulake mu kõne üle palun. Ma rääkisin … (Saalist täpsustatakse.)

Minister rääkis tõepoolest 2 miljardist, saan kinnitada seda.

Seda esiteks. Teiseks, mis puudutab teie küsimust ja naiste ajateenistust, siis ma siiralt arvan, et seda debatti on vaja pidada. Põhjalas, väga paljudes Põhjala riikides on naistel kaitseväekohustus olemas. Ma möönan, et väga raske on selgitada ja teha vahet kaitseväekohustusel ja kaitseväekohustuslaseks olemisel. Need on täiesti erinevad asjad. Seda esiteks. Teiseks. Taani riigis, muuseas, on see suhe 50 : 50, mis puudutab ajateenistust. Kui me räägime naiste ajateenistusest, siis praegu on meil vabatahtlikult igal aastal 50–60 ajateenijat, kes on naised. Meil on täitsa märkimisväärne hulk naisi, kes on pärast ajateenistust tegevteenistuse karjääriredelil päris kõrgele jõudnud. Meil on esimene täiskolonel, kolonel Künnapuu. Ja see on, ma arvan, väga hea, et naised panustavad ka riigikaitsesse. Riigikaitses on võimalik panustada riigi hoidmisesse, riigi vabaduse hoidmisesse väga erineval moel. Meil on tegevteenistuses ja Kaitseväes täpselt samamoodi vaja logistikuid ja IT-eksperte. Aga ka neid [naisi], kes soovivad olla erivägedes, on. Mis puudutab ajateenistust, siis see debatt [seisab ees]. Mina väidan, et enne 2027. aasta Riigikogu valimisi hakatakse iga erakonna käest seda küsima ja ma soovitan EKRE-l ka see seisukoht ikkagi kujundada. Vastasel korral, kui te seda ei tee, te peate ütlema välja selle, et aastal 2030 ja hiljem, 2035. aasta kandis, kui EKRE soovib olla valitsuses, te vähendate Eesti kaitsejõudude suurust. Seda te peate siis ütlema. Ehk meil on … (Saalist kõneldakse.) Ma räägin faktidest. Ja seetõttu tegelikult ma arvan, et see debatt on igati vajalik. Tuleb ühiskonnas läbi arutada, kas me oleme üheks või teiseks valikuks valmis. Ja eks iga erakond peab siis otsustama. Aga tulen nüüd teie küsimuse päris lõpu juurde, et kas Kaitseministeerium kehtestab [selle kohustuse]. Siin te küll rängalt eksite. Te rängalt eksite selles osas. Kui me räägime naiste ajateenistusest, siis naiste ajateenistust, nii nagu ka meeste ajateenistust, saab otsustada ainult ja ainult see saal siin. Riigikogu on see, kes seadusi muudab. Kaitseministeerium ei muuda ühtegi seadust. Ja see on seaduse küsimus. Punkt.

Seda esiteks. Mis puudutab teie küsimust ja naiste ajateenistust, siis ma siiralt arvan, et seda debatti on vaja pidada. Põhjalas, väga paljudes Põhjala riikides on naistel kaitseväekohustus olemas. Ma möönan, et väga raske on selgitada ja teha vahet kaitseväekohustusel ja kaitseväekohustuslaseks olemisel. Need on täiesti erinevad asjad. Seda esiteks. Teiseks. Taani riigis, muuseas, on see suhe 50 : 50, mis puudutab ajateenistust. Kui me räägime naiste ajateenistusest, siis praegu on meil vabatahtlikult igal aastal 50–60 ajateenijat, kes on naised. Meil on täitsa märkimisväärne hulk naisi, kes on pärast ajateenistust tegevteenistuse karjääriredelil päris kõrgele jõudnud. Meil on esimene täiskolonel, kolonel Künnapuu. Ja see on, ma arvan, väga hea, et naised panustavad ka riigikaitsesse. Riigikaitses on võimalik panustada riigi hoidmisesse, riigi vabaduse hoidmisesse väga erineval moel. Meil on tegevteenistuses ja Kaitseväes täpselt samamoodi vaja logistikuid ja IT-eksperte. Aga ka neid [naisi], kes soovivad olla erivägedes, on. Mis puudutab ajateenistust, siis see debatt [seisab ees]. Mina väidan, et enne 2027. aasta Riigikogu valimisi hakatakse iga erakonna käest seda küsima ja ma soovitan EKRE-l ka see seisukoht ikkagi kujundada. Vastasel korral, kui te seda ei tee, te peate ütlema välja selle, et aastal 2030 ja hiljem, 2035. aasta kandis, kui EKRE soovib olla valitsuses, te vähendate Eesti kaitsejõudude suurust. Seda te peate siis ütlema. Ehk meil on … (Saalis kõneldakse.) Ma räägin faktidest. Ja seetõttu tegelikult ma arvan, et see debatt on igati vajalik. Tuleb ühiskonnas läbi arutada, kas me oleme üheks või teiseks valikuks valmis. Ja eks iga erakond peab siis otsustama. Aga tulen nüüd teie küsimuse päris lõpu juurde, et kas Kaitseministeerium kehtestab [selle kohustuse]. Siin te küll rängalt eksite. Te rängalt eksite selles osas. Kui me räägime naiste ajateenistusest, siis naiste ajateenistust, nii nagu ka meeste ajateenistust, saab otsustada ainult ja ainult see saal siin. Riigikogu on see, kes seadusi muudab. Kaitseministeerium ei muuda ühtegi seadust. Ja see on seaduse küsimus. Punkt.

Jaak Aab, palun!

(Jaak Valge hakkab rääkima samal ajal.) Tänan … Vabandust? Tänan, austatud juhataja! Nimekaim tahtis ka rääkida vist. Aga austatud minister! Küsimus puudutab Nursipalu harjutusvälja laiendamist. Palun mitte mõista seda nii, et seda ei ole vaja teha. Meil just selles piirkonnas tegelikult harjutusvälja on vaja, suuremat harjutusvälja. Seda möönis ka halduskohus, mis 4. septembril siiski need ministri otsused tühistas, esialgselt vähemalt. Minu küsimus on pigem see. Te olete juulist 2022 minister. Ma tean, et käis vaidlus Rahandusministeeriumi planeeringute osakonnaga, kes nagu väga selgelt soovitas siiski eriplaneeringu protsessi läbi viia. Võib-olla tundus jah, et äkki läheb kaua aega, Soodlas on tehtud seda ülearugi kaua. Aga ma arvan, et kui ametkonnad oleksid usinamad, siis oleks need planeeringud kiiremini läinud. Miks te valisite sellise tee, et aasta hiljem tuli relvaseaduse muudatus ja erikord selliste riigikaitseliste objektide arendamiseks?

Tänan väga! Kui Nursipalu arendama hakati, siis see debatt oli ka siin suures saalis ja mäletatavasti Riigikogu muutis selle jaoks seadust. Ja oligi küsimus selles, mis on kohane viis. Oludes, kus Venemaa oli alustanud agressioonisõda ja kus Kaitseväe juhataja oli öelnud, et kaitsevalmiduse kasv peab olema kiire, tuli valida kohane meede. Ja üldiselt oli ühiskonnas levinud arvamus, et kõiki asju tuleb teha kiiresti. Loomulikult me kaalusime tavamenetlust ja eriplaneeringu menetlust, aga vaatasime ka, kas on võimalik kuidagi kiiremini teha. Üldine hoiak, siin saalis ka – me võime hääletustulemused välja võtta ja vaadata, kuidas kõik erakonnad hääletasid, kas toetasid seda otsust või mitte – oli, et valdavas enamuses Riigikogu suur saal ütles: jah, meil on vaja kiirmenetlust selliste asjade jaoks. See oli Riigikogu saali otsus. Lihtsalt täpsustuseks: kohus ei tühistanud mingit kaitseministri otsust, vaid see oli Vabariigi Valitsuse otsus kiirmenetluse kasutamiseks. Nii et see oli üldine debatt siin saalis, kas on vaja riigil ennast kaitsta ja kaitseolukorras või sellises julgeolekuolukorras teha asju kiiresti. Üldine hoiak siin saalis oli: jah, tuleb teha kiiresti. Sellest Vabariigi Valitsus lähtus. Samas, teades, et võib minna vaidluseks, tegi [valitsus] läbi ka selle [kalkulatsiooni], mis võiks olla eriplaneeringu plussid ja miinused. Ja ta langetas ka teadlikud otsused, et loomulikult on vaja teha ka keskkonnaga seotud uuringud. Ja seda kõike tehti. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et see oli õige menetluse valik. Vastasel korral me oleks kaotanud aega ja me ei oleks nende arendustega seal, kus me praegu oleme. Kui kellelgi on arvamus, et eriplaneeringut ei oleks vaidlustatud, siis mina olen sügavalt veendunud, et oleks vaidlustatud. Ja siis me oleks lihtsalt kaotanud rohkem aega. Me teadsime, see oli ju ette näha, et on olemas huvilised, kes soovivad seda vaidlustada sõltumata sellest, milline oleks olnud menetluse liigi valik. Aga Riigikogu suure saali sõnum ja eesmärk oli samamoodi see, et me ei saa aega kaotada, ja nii ma väidan, et see oli õige nii-öelda sabakonditunnetus ka siin saalis seda seadust muutes. Ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et sõltumata sellest, milline on tehniline lahendus, see otsus oli vaja teha nii kiiresti kui võimalik, ja seda tehti.

Tänan väga! Kui Nursipalu arendama hakati, siis see debatt oli ka siin suures saalis ja mäletatavasti Riigikogu muutis selle jaoks seadust. Ja oligi küsimus selles, mis on kohane viis. Oludes, kus Venemaa oli alustanud agressioonisõda ja kus Kaitseväe juhataja oli öelnud, et kaitsevalmiduse kasv peab olema kiire, tuli valida kohane meede. Ja üldiselt oli ühiskonnas levinud arvamus, et kõiki asju tuleb teha kiiresti. Loomulikult me kaalusime tavamenetlust ja eriplaneeringu menetlust, aga vaatasime ka, kas on võimalik kuidagi kiiremini teha. Üldine hoiak, siin saalis ka – me võime hääletustulemused välja võtta ja vaadata, kuidas kõik erakonnad hääletasid, kas toetasid seda otsust või mitte – oli, et valdavas enamuses Riigikogu suur saal ütles: jah, meil on vaja kiirmenetlust selliste asjade jaoks. See oli Riigikogu saali otsus. Lihtsalt täpsustuse huvides: kohus ei tühistanud mingit kaitseministri otsust, vaid see oli Vabariigi Valitsuse otsus kiirmenetluse kasutamiseks. Nii et see oli üldine debatt siin saalis, kas on vaja riigil ennast kaitsta ja kaitseolukorras või sellises julgeolekuolukorras teha asju kiiresti. Üldine hoiak siin saalis oli: jah, tuleb teha kiiresti. Sellest Vabariigi Valitsus lähtus. Samas, teades, et võib minna vaidluseks, tegi [valitsus] läbi ka selle [kalkulatsiooni], mis võiks olla eriplaneeringu plussid ja miinused. Ja ta langetas ka teadlikud otsused, et loomulikult on vaja teha ka keskkonnaga seotud uuringud. Ja seda kõike tehti. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et see oli õige menetluse valik. Vastasel korral me oleks kaotanud aega ja me ei oleks nende arendustega seal, kus me praegu oleme. Kui kellelgi on arvamus, et eriplaneeringut ei oleks vaidlustatud, siis mina olen sügavalt veendunud, et oleks vaidlustatud. Ja siis me oleks lihtsalt kaotanud rohkem aega. Me teadsime, see oli ju ette näha, et on olemas huvilised, kes soovivad seda vaidlustada sõltumata sellest, milline oleks olnud menetluse liigi valik. Aga Riigikogu suure saali sõnum ja eesmärk oli samamoodi see, et me ei saa aega kaotada, ja nii ma väidan, et see oli õige nii-öelda sabakonditunnetus ka siin saalis seda seadust muutes. Ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et sõltumata sellest, milline on tehniline lahendus, see otsus oli vaja teha nii kiiresti kui võimalik, ja seda tehti.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kaitseminister! Jah, me Eestis tõesti oleme oma riigi ja rahva kaitsmisel eeskujulikud ning Eesti rahva kaitsetahe on kõrge. Aga minu küsimus puudutab koostööd Kaitseliidu ja Naiskodukaitse vahel. Milline see koostöö on olnud? Ja kuidas te hindate kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjate panust meie riigi kaitsevõime tõstmisesse?

Aitäh! Pika vaate peale ma julgen väita, et see, mida naised teevad, on – ka kõiki Euroopa riike arvestades – täiesti unikaalne. See on täiesti unikaalne! Naiskodukaitse just tähistas oma loomise 98. aastapäeva. Ja kui me vaatame ajas tagasi, siis ma tulen korraks naiste ajateenistuse debati juurde tagasi. Kui proua Helme korraks kuulaks koos proua Solmaniga. Halloo!

Austatud minister, igal Riigikogu liikmel on valikuvabadus. Te ei pea küll … (Saalist kostavad naishääled.)

Ma tahtsin lihtsalt öelda teile naiste ajateenistuse kohta ühe väga olulise tähelepaneku. Ma arvan, et see on … (Keegi naine ütleb saalist midagi.) Väga hea! Ma tahtsin lihtsalt, et te kuulaksite. Naiskodukaitse, muuseas, oli see, kes tõstis … (Saalis räägitakse.) Naiskodukaitse oli see, kes algatas debati naiste ajateenistusest. Ja ma võin teile saata selle materjali ka, kus Naiskodukaitse … (Jutt saalis jätkub.)

Head kolleegid saalis, Riigikogu liikmed! Mul on kaks märkust. Punkt üks: härra minister, teil ei ole küll kohane teha Riigikogu liikmetele märkusi, et pead kuulama, ei pea kuulama. See on iga Riigikogu liikme valik, seda enam, kui ta ise küsimust ei esitanud. Teiseks, kolleegidele saalis: neid märkusi täna on natukene liialt palju. Neid repliike saab natukene palju, see segab debatti. Nii et palun emotsioone hoida natukene rohkem kontrolli all. Nii et mõlemale poolele väike märkus. Aga nüüd vastab härra minister.

Küsimus oli Naiskodukaitsest. See, et Naiskodukaitse tegelikult aastaid tagasi algatas debati naiste ajateenistusest, oli võib-olla omast ajast pikalt ees. Aga see, mida me praegu näeme, kuidas Naiskodukaitse on üles ehitanud võime toitlustada kümneid tuhandeid inimesi, mida nad muuseas tegid laulupeo ajal – ma ütlesin neile just nädalavahetusel, et kui te olete suutnud ehitada üles võime toitlustada 50 000 laulupeolist, siis järelikult meil on kindlus ja teadmine, et kui Eesti rahvas ja Eesti vägi vajab teie tuge, siis te olete olemas. Seal on üksikuid tehnilisi lünki. Näiteks naiste üles ehitatud võime evakuatsiooni korraldada ja toetada seda. Siiamaani käis see nii, et kuna evakuatsioonikorraldus on Päästeameti vastutus, siis raha kanti Päästeametile ja Päästeamet tegi omakorda lepingu Naiskodukaitsega. Täiesti tarbetu! Me võtsime selle bürokraatia sealt maha, kanname raha otse Naiskodukaitsele. Need on asjad, kus me näeme, et Naiskodukaitse on olnud väga hea vedur, väga hästi tegutsenud oma keskjuhatuse tasandil. Ma arvan, et naiskodukaitsjate roll näiteks Kodutütarde koolitamisel ja õppuste läbiviimisel on täiesti hindamatu meie riigikaitse ülesehitamisel. See 4000-ne vägi on ikkagi uskumatult tugev jõud Eesti riigikaitses. Nii et ma soovin Naiskodukaitsele ainult jaksu ja jõudu edaspidiseks ja et seda rammu ja väge oleks seal jätkuvalt palju.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma veendusin, et Kaitseministeerium võtab väga adekvaatselt ja tõsiselt seda, mida Riigikontroll avastas, ja töö on juba pikalt käinud. Seda me arutasime eile ka riigikaitsekomisjonis. Ma usun, et asjad saavad kõik klaariks. Parem muidugi, kui neid [probleeme] poleks olnud. Ma olen nõus ka sellega, et võib-olla see [teema] oleks väärinud kohta selles ettekandes, aga ma seaksin asja natuke konteksti. Vaadake, ajalugu on näidanud, et kui algab sõda, siis muutuvad kõik raamatupidamisoivikud teisejärguliseks. Kas laoseisu [aruanded] olid head või mitte, tähtis on see, kas vägi suudab sõdida. Ja ma olen aru saanud, et sellele sõdimisvõimele te tähelepanu olete osutanud. Aga küsimus: kuidas me asendame selle, mis nüüd ameeriklastelt saamata jääb? Kas teil selle kohta on ka plaan?

Aitäh! Esiteks, meil ei ole hetkel veel otsust USA Kongressist, et midagi ära jääb. Kui see otsus peaks lõplikult Ameerika Ühendriikide Kongressis tehtama, et vähendatakse välisabiprogramme laialdaselt – see ei puuduta ainult Balti riike, see puudutab tegelikult kõiki Ameerika antava välisabi programme –, siis loomulikult see tähendab seda, et me peame oma kasvunumbrite arvelt need tegevused ära tegema. Samas me peame arvestama sellega, et me ei ole kunagi saanud võtta eelduseks, et täiendavalt välisabi tuleb. Meil on teisi välisabiprogramme veel, näiteks NATO investeeringute programm, Euroopa rahurahastuse programm. Ja me teame juba praegu, et Euroopa Komisjon on võtnud põhimõttelise hoiaku suurendada Euroopa Liidu eelarves kaitserahastut kümnetes kordades. Praeguse plaani järgi see vist jõuab suurusjärgus 150 miljardi kanti. Ütleme nii, et need summad, mida Euroopa Liit plaanib täiendavalt ise ühisest rahakotist mängu panna, annavad meile lootuse. Ja ma tean, et Euroopa Liidu eelarveläbirääkimistel omavad üliolulist rolli Balti kaitseliin ja Eastern Shield, mida poolakad arendavad, ehk see idatiiva kaitse. Kui me võtame summa summarum, siis ma julgen arvata, et Euroopa Komisjonilt Eestisse tulevad summad on suuremad kui Balti julgeoleku initsiatiiviga seotud raha, mis USA Kongressist tuli. Nii et ma julgen arvata, et tegelikult meil lünka ei teki, et Euroopa Komisjoni poolt me saame selle kaetud. Aga loomulikult me teeme iga päev tööd selle nimel, et ka Kongress mõistaks, kui oluline on idatiiva kindlustamine just NATO julgeoleku vaatest.

Aitäh! Esiteks, meil ei ole hetkel veel otsust USA Kongressist, et midagi ära jääb. Kui see otsus peaks lõplikult Ameerika Ühendriikide Kongressis tehtama, et vähendatakse välisabiprogramme laialdaselt – see ei puuduta ainult Balti riike, see puudutab tegelikult kõiki Ameerika antava välisabi programme –, siis loomulikult see tähendab seda, et me peame oma kasvunumbrite arvelt need tegevused ära tegema. Samas me peame arvestama sellega, et me ei ole kunagi saanud võtta eelduseks, et täiendavalt välisabi tuleb. Meil on teisi välisabiprogramme veel, näiteks NATO investeeringute programm, Euroopa rahurahastu programm. Ja me teame juba praegu, et Euroopa Komisjon on võtnud põhimõttelise hoiaku suurendada Euroopa Liidu eelarves kaitserahastut kümnetes kordades. Praeguse plaani järgi see vist jõuab suurusjärgus 150 miljardi kanti. Ütleme nii, et need summad, mida Euroopa Liit plaanib täiendavalt ise ühisest rahakotist mängu panna, annavad meile lootuse. Ja ma tean, et Euroopa Liidu eelarveläbirääkimistel omavad üliolulist rolli Balti kaitseliin ja Eastern Shield, mida poolakad arendavad, ehk see idatiiva kaitse. Kui me võtame summa summarum, siis ma julgen arvata, et Euroopa Komisjonilt Eestisse tulevad summad on suuremad kui Balti julgeoleku initsiatiiviga seotud raha, mis USA Kongressist tuli. Nii et ma julgen arvata, et tegelikult meil lünka ei teki, et Euroopa Komisjoni abil me saame selle kaetud. Aga loomulikult me teeme iga päev tööd selle nimel, et ka Kongress mõistaks, kui oluline on idatiiva kindlustamine just NATO julgeoleku vaatest.

Head kolleegid minu poolt vaadates vasakul! Teie debatt natukene segab suurt debatti saalis, nii et palun natukene vaiksemalt. Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Kevadel me esitasime Leo Kunnasega arupärimise Tallinna Kaitseväe kalmistu probleemide kohta. Nimelt toimuvad seal Vene saatkonna algatusel ja rahastusel ümberkorraldused, mis alandavad meie riigi eest langenuid ja ka meie riiklust. Kevadel me mäletatavasti jäime teiega mõnes küsimuses siin eriarvamusele, aga mulle jäi mulje, et te võtate seda probleemi tõsiselt. Ma pidin teile saatma ka fotod, mis minu väiteid tõendavad, ja seda ma ka tegin. Aga paraku ei ole kalmistul mitte midagi muutunud, vaid vastupidi, see omavoli jätkub. Ma küsingi, kas te olete isiklikult asjade seisuga kursis. Ja kui tõesti ei ole, siis ma paluksin kirjalikku vastust selle kevadisele arupärimisele. Ma võin ka uued fotod saata.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Kevadel me esitasime Leo Kunnasega arupärimise Tallinna Kaitseväe kalmistu probleemide kohta. Nimelt toimuvad seal Vene saatkonna algatusel ja rahastusel ümberkorraldused, mis alandavad meie riigi eest langenuid ja ka meie riiklust. Kevadel me mäletatavasti jäime teiega mõnes küsimuses siin eriarvamusele, aga mulle jäi mulje, et te võtate seda probleemi tõsiselt. Ma pidin teile saatma ka fotod, mis minu väiteid tõendavad, ja seda ma ka tegin. Aga paraku ei ole kalmistul mitte midagi muutunud, vaid vastupidi, see omavoli jätkub. Ma küsingi, kas te olete isiklikult asjade seisuga kursis. Ja kui tõesti ei ole, siis ma paluksin kirjalikku vastust sellele kevadisele arupärimisele. Ma võin ka uued fotod saata.

Aitäh! Kui teil on värsked fotod, siis ma hea meelega võtan need ja küsin üle. Lõpetame siin ära, siis küsin kohe sõjamuuseumi juhi käest, mis suve jooksul toimunud on, kas seal on toimunud midagi, mis on nii-öelda taustal käinud. Aga luban, et täpsustan üle.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kevadel tegime me väga kiiduväärt, õige ja põhjendatud otsuse: astusime välja Ottawa konventsioonist. Täna me teame, et Poola on asunud ise maamiine tootma, Leedu ja Soome teevad seda üheskoos. Kõik nad soetavad endale varud ja kavatsevad neid ka kasutada. Aga milline on olukord Eestis? Kui ma vaatan sellesama strateegia "Eesti 2035" elluviimist Kaitseministeeriumi valitsemisalas ja ka teid täna kuulates on tekkinud mulje, et meil valitseb vaikus selles osas. Äkki oskate meid valgustada, kas me hakkame neid tootma ja kas me teeme seda koostöös kellegagi? Kas me ostame neid sisse ja kas me kavatseme neid kasutada? Ja nii edasi ja nii edasi. Igatahes Ukrainas [toimuv] on näidanud ju nende hädavajalikkust.

Aitäh! Me oleme püüdnud Balti riikides hoida enam-vähem ühist käitumismustrit, aga samas mööname seda, et erinevatel liitlastel on siin omad hoiakud. Ja kõige rohkem liitlasüksusi on Lätis just Kanadast, kust Ottawa konventsioon pärit on. Seal on suurusjärgus 13 või 14 liitlast, sõltuvalt sellest, kuidas rotatsioonid on, ja me peame liitlastega tihedat sidet hoidma. Seda esiteks. Teiseks, minule teadaolevalt Kaitseväe juhataja ei ole palunud kaitseinvesteeringute keskusel soetada maamiine. Aga me oleme teinud vajalikke ettevalmistusi, et aru saada, kust neid vajaduse korral oleks võimalik saada. Selline on hetkeseis. Nii et hetkel on investeeringuplaani vaatest fookus muudel võimetel. Aga just nimelt, kuna see otsus on tehtud, siis ei tähenda [praegune fookus] seda, et meil vajaduse korral ei oleks võimalik neid kiiresti soetada. Ja üldiselt maailmas on seda laadi laskemoona ehk miine ka saada.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Ma soovin küsida Nursipalu valguses. Inimesed on oma arvamuse öelnud, teie olete küllaltki kriitiliselt ka minule otsa vaadanud, aga nüüd on kohus tegelikult täpselt sama ütelnud, mida mina ütlesin. Aga see selleks. Mida riigil on vaja, seda on vaja teha. Aga küsimus on see: milline on selle piirkonna inimeste kaitsetahe? Ja kas seda kaitsetahet on uuritud viimase paari aasta jooksul ka kaitseliitlaste seas? Kui on, kas te saate meid valgustada selles osas, ja kui ei ole, siis kas seda materjali oleks võimalik Riigikogu liikmetel saada?

Aitäh! Küsitlusi on tehtud, samamoodi Lõuna-Eestis. Mul ei ole hetkel neid andmeid käepärast, aga ma hea meelega saadan vajaliku lingi, kust seda lugeda saab. See on avalik materjal. Nii et ma saadan sulle selle info.

Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea kaitseminister Hanno! Sa oma avakõnes mainisid, et järgmise nelja aasta jooksul panustame umbes 10 miljardit eurot üksnes sõjalisse riigikaitsesse. Minu küsimus puudutab mereväge. Kui suur osa sellest 10 miljardist läheb mereväele, sealhulgas uute laevade soetamiseks? Ja me oleme Riigikogus muutnud [majandus]vööndi seadust ja kõike muud selleks, et tagada võimalikult hea veealuse taristu kaitse meie majandusvööndis ja territoriaalvetes, aga kas see kõik ikka tagab mereväele need vajalikud võimed, et täita seadust?

Aitäh! Täpse numbri nimetamiseks peab kõik korraks läbi arvutama, nii et on eraldi võimed kirjas ja ka näiteks personalivahendid. Võimete poole pealt ja vahendite poole pealt saan aga küll öelda, mis meil nelja aasta vaates on. Esiteks on kahe väekaitsekaatri, mis me Ukrainale andsime, taastamine. Teiseks on paari veealuse soetamine erioperatsioonide väejuhatusele. Kolmandaks olemasoleva kolme miinijahtija elutsükli pikendamine, mis annaks võimaluse neid hoida töös vähemalt aastani 2040. Ja neljandaks ühe laeva ehk teenistusest välja läinud Pikkeri, mis tuli PPA-lt üle, Politsei- ja Piirivalveametilt üle, asendamine patrull-laevaga. See on nelja aasta eelarves suures osas rahastatud, aga lihtsalt, kuna laevaehitus on nii pikk, siis viimane väljamakse [võib venida]. Võib-olla laev ise jõuab sõltuvalt ehituse kiirusest siia kas 2029 või 2030 ja seal võib olla väike raha üleminek 2030. aastasse. Aga põhimõtteliselt need on need, millel põhifookus on. Pluss loomulikult laevatõrjerakettide Blue Spear aktiivses kasutuses hoidmine ja veealuste seiresüsteemide testimine, et valida välja kõige õigem, kõige sobivam süsteem. Seal on mereväele erinevaid valikuid pakutud. Aga need on mereväe arengud.

Aitäh! Täpse numbri nimetamiseks peab kõik korraks läbi arvutama, nii et on eraldi võimed kirjas ja ka näiteks personalivahendid. Võimete poole pealt ja vahendite poole pealt saan aga küll öelda, mis meil nelja aasta vaates on. Esiteks on kahe väekaitsekaatri, mis me Ukrainale andsime, taastamine. Teiseks on paari veealuse soetamine erioperatsioonide väejuhatusele. Kolmandaks olemasoleva kolme miinijahtija elutsükli pikendamine, mis annaks võimaluse neid hoida töös vähemalt aastani 2040. Ja neljandaks ühe laeva ehk teenistusest välja läinud Pikkeri, mis tuli PPA-lt üle, Politsei- ja Piirivalveametilt üle, asendamine patrull-laevaga. See on nelja aasta eelarves suures osas rahastatud, aga lihtsalt, kuna laevaehitus on nii pikk, siis viimane väljamakse [võib venida]. Võib-olla laev ise jõuab sõltuvalt ehituse kiirusest siia kas 2029 või 2030 ja seal võib olla väike raha üleminek 2030. aastasse. Aga põhimõtteliselt need on need, millel põhifookus on. Pluss loomulikult laevatõrjerakettide Blue Spear aktiivses kasutuses hoidmine ja veealuste seiresüsteemide testimine, et valida välja kõige õigem, kõige sobivam süsteem. Seal on mereväele erinevaid valikuid pakutud. Aga need on need mereväe arengud.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra minister! Probleemid algavad juhtimisest. Minu käsutuses on Riigikontrolli ametkondlik kiri eelmise aasta 18. juulist seoses korralagedusega Kaitseministeeriumi rahaasjaajamises. Meie Riigikontroll nõudis Kaitseministeeriumilt vastust 12. augustiks eelmisel aastal. Öelge palun, mida Riigikontrolli etteheidetele Kaitseministeerium vastas aasta tagasi selle korralagedusega seoses? Minu küsimuse teine osa puudutab Riigikontrolli strateegilist etteheidet viitega, et Riigikontrolli usaldust on kahjustatud. See puudutab Kaitseministeeriumi asjaajamist valikute kaudu, et poole miljardi [ulatuses] vahendamislepingute kohta ei ole pidanud teie ministeerium vajalikuks esitada Riigikontrollile mitte mingisugust informatsiooni. Miks?

Aitäh! Selle viimase väite ma lükkan kohe ümber. Riigikontrollile edastati tüüplepingud. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel on välisdoonoritega tüüplepingud. Need tüüplepingud, kolm tükki, edastati Riigikontrollile ja edastati ka koondtabel, kus on erinevad tarnijad ja Ukraina poole saadetava abi kogused. Need on Riigikontrollile edastatud. Kõik tüüplepingud on sisuliselt ühesugused. On ka kokku lepitud, et kui Riigikontroll soovib kõiki lepinguid vaadata, siis ta seda saab. Seda esiteks. Teiseks, kui te küsite konkreetselt eelmise aasta kirja kohta, siis loomulikult mul seda siin kaasas ei ole. Aga küllap te homme küsite jälle, siis aitäh selle vihje eest, võtan homseks kaasa. Ei ole kahtlust. Kolmandaks, juhin siiski tähelepanu, et tõepoolest, kui me räägime Kaitseväe varude inventeerimisest ja varudest ülevaate saamisest, siis üllataval kombel isegi siis, kui kaitseministriks oli Urmas Reinsalu, kehtisid Kaitseväe varade inventuuri tegemisel samad põhimõtted, nagu kehtisid eelmisel aastal, üle-eelmisel aastal ja üle-üle-eelmisel aastal. Hea Urmas, meil on täpselt ühesugune teadmine, kuidas Kaitseväe varusid inventeeritakse. Kaitseväe varude inventeerimise põhimõtted kinnitati 2010. aastal ja needsamad varude inventeerimise põhimõtted väikeste detailimuudatustega on kehtinud sellest ajast. Nii et ka sellest ajast, kui sina olid kaitseminister. Hea meelega me võime homme neid vaadata. Aga järeldus sellest on see, et kui Riigikontroll ütleb praegu, et varude inventeerimine peab olema teistel põhimõtetel ja varud arvele võetud teistmoodi, siis loomulikult peab seda Kaitsevägi ja kaitseinvesteeringute keskus tegema. Pole kahtlust. Ja see on ka minu sõnum sulle, Riigikontrollile, Eesti rahvale: kui varude inventeerimine peab käima teisel põhimõttel, [siis seda tehakse]. Juhin ka tähelepanu, et varude inventeerimine Kaitseväes oli Kaitseväe sisemine küsimus, aga need põhimõtted muutusid kas 1. jaanuarist 2025 või 2024 – ma pean üle täpsustama, homme käime selle üle. Nii et tasub asjadele otsa vaadata nende tekkimise järjekorras. Kui nüüd Riigikontrolliga suhtluses on varude koha pealt hoiak teistsugune, siis loomulikult me teeme seda. Loomulikult me teeme seda! Ja ma väidan, et kui sina oleksid olnud kaitseminister, siis sa oleks täpselt samamoodi käitunud [ja olnud seisukohal], et Riigikontrolli märkustele tuleb vastata. Nii et ei ole kahtlust. Aga tulen veel kord tagasi Kaitseväes varude inventeerimise juurde [ja tuletan meelde], et Kaitseväe varude inventeerimise põhimõtted on kehtinud samasugusena 2010. aastast. Kui sa tahad täpset numbrit, siis ma võin sulle selle öelda. Palusin selle välja võtta. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, palusin selle välja võtta ja kohe-kohe ütlen sulle. (Saalist öeldakse midagi.) Vabandust? (Saalist öeldakse midagi postitamise kohta.) Sina ju postitad meil kogu aeg, paned kogu komisjoni arutelu Facebooki. Keegi … (Saalist öeldakse midagi, Hanno Pevkur naerab.) Ahah, sa oled nagu kroonik. Aga, Urmas, ma ütlen sulle selle täpse numbri, ma pean lihtsalt otsima seda. Ootad selle aja? Näed, leidsin! Kaitseväe kaitse- ja mittekaitsematerjali inventuuri läbiviimise juhend on kehtestatud 20. septembril 2010 Kaitseväe juhataja poolt. Ja need on need, mille alusel Kaitseväe inventuuri tehakse.

Aitäh! Selle viimase väite ma lükkan kohe ümber. Riigikontrollile edastati tüüplepingud. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusel on välisdoonoritega tüüplepingud. Need tüüplepingud, kolm tükki, edastati Riigikontrollile ja edastati ka koondtabel, kus on erinevad tarnijad ja Ukraina poole saadetava abi kogused. Need on Riigikontrollile edastatud. Kõik tüüplepingud on sisuliselt ühesugused. On ka kokku lepitud, et kui Riigikontroll soovib kõiki lepinguid vaadata, siis ta seda saab. Seda esiteks. Teiseks, kui te küsite konkreetselt eelmise aasta kirja kohta, siis loomulikult mul seda siin kaasas ei ole. Aga küllap te homme küsite jälle, siis aitäh selle vihje eest, võtan homseks kaasa. Ei ole kahtlust. Kolmandaks, juhin siiski tähelepanu, et tõepoolest, kui me räägime Kaitseväe varude inventeerimisest ja varudest ülevaate saamisest, siis üllataval kombel isegi siis, kui kaitseministriks oli Urmas Reinsalu, kehtisid Kaitseväe varade inventuuri tegemisel samad põhimõtted, nagu kehtisid eelmisel aastal, üle-eelmisel aastal ja üle-üle-eelmisel aastal. Hea Urmas, meil on täpselt ühesugune teadmine, kuidas Kaitseväe varusid inventeeritakse. Kaitseväe varude inventeerimise põhimõtted kinnitati 2010. aastal ja needsamad varude inventeerimise põhimõtted väikeste detailimuudatustega on kehtinud sellest ajast. Nii et ka sellest ajast, kui sina olid kaitseminister. Hea meelega me võime homme neid vaadata. Aga järeldus sellest on see, et kui Riigikontroll ütleb praegu, et varude inventeerimine peab olema teistel põhimõtetel ja varud arvele võetud teistmoodi, siis loomulikult peavad seda Kaitsevägi ja kaitseinvesteeringute keskus tegema. Pole kahtlust. Ja see on ka minu sõnum sulle, Riigikontrollile, Eesti rahvale: kui varude inventeerimine peab käima teisel põhimõttel, [siis seda tehakse]. Juhin ka tähelepanu, et varude inventeerimine Kaitseväes oli Kaitseväe sisemine küsimus, aga need põhimõtted muutusid kas 1. jaanuarist 2025 või 2024 – ma pean üle täpsustama, homme käime selle üle. Nii et tasub asjadele otsa vaadata nende tekkimise järjekorras. Kui nüüd Riigikontrolliga suhtluses on varude koha pealt hoiak teistsugune, siis loomulikult me teeme seda. Loomulikult me teeme seda! Ja ma väidan, et kui sina oleksid olnud kaitseminister, siis sa oleks täpselt samamoodi käitunud [ja olnud seisukohal], et Riigikontrolli märkustele tuleb vastata. Nii et ei ole kahtlust. Aga tulen veel kord tagasi Kaitseväes varude inventeerimise juurde [ja tuletan meelde], et Kaitseväe varude inventeerimise põhimõtted on kehtinud samasugusena 2010. aastast. Kui sa tahad täpset numbrit, siis ma võin sulle selle öelda. Palusin selle välja võtta. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, palusin selle välja võtta ja kohe-kohe ütlen sulle. (Saalist öeldakse midagi.) Vabandust? (Saalist öeldakse midagi postitamise kohta.) Sina ju postitad meil kogu aeg, paned kogu komisjoni arutelu Facebooki. Keegi … (Saalist öeldakse midagi, Hanno Pevkur naerab.) Ahah, sa oled nagu kroonik. Aga, Urmas, ma ütlen sulle selle täpse numbri, ma pean lihtsalt otsima seda. Ootad selle aja? Näed, leidsin! Kaitseväe kaitse- ja mittekaitsematerjali inventuuri läbiviimise juhend on kehtestatud 20. septembril 2010 Kaitseväe juhataja poolt. Ja see on see, mille alusel Kaitseväe inventuuri tehakse.

Auväärt minister! Kuna kell 12 on istungi juhataja vahetus, siis ma võtan ära need protseduurilised küsimused. Ja kuna on laekunud ka Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepanek tänast istungit pikendada, siis teen ka selle hääletuse. Ma väga vabandan, teen hetkel pausi teie küsimustele vastamises, aga õige pea jätkame. Rene Kokk, ma ei taha oma protseduurilisi jätta oma kolleegile, nii et kuulan teid.

Aitäh, hea juhataja! No me peame ikka ja jälle tagasi tulema selle juurde, et mida teha, kui sa küsisid ministrilt, aga minister ei vasta. Ma küsisin enne konkreetse küsimuse, mis puudutas ka Kaitseväe ja ministeeriumi koostööd meie teiste riigiasutustega, nagu RMK ja PPA ja nii edasi. Ja siis ma kuulen pikka kiidulugu mingist täiesti muust teemast. Kuidas me saaksime seda kultuuri siin muuta, et kui ma ikkagi ministri käest küsin mingi konkreetse küsimuse, ükskõik kes see minister siin on, siis ma saaks vähemalt natukene sinnapoole vastuse, mille kohta ma küsisin? Nii see debatt meil siin ei toimi.

Jah, printsiibis ma jagan seda põhimõtet, et küsimus peaks olema asjakohane, ja kui see on seotud teemaga ja antud eelnõuga, siis ma eeldan, et ka vastaja vastavalt sellele vastab. Seda, mida üks ettekandja räägib, on raske ette kirjutada, kas sellest või teisest või kolmandast. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh sõna andmast! Vaat läksin mina ja võtsin praegu stenogrammi välja. Ja minu küsimuse peale, kus ma rääkisin, eks ole, sahvrist ja 5 miljardist, kus ma mainisin ära 5 miljardit, minister ütles, et tema pole rääkinud 5 miljardist, ja ka teie kinnitasite seda, et pole rääkinud. Võtsin välja stenogrammi, kõnes on minister öelnud: aastatel 2022–2029 oleme soetusteks eraldanud ligikaudu 5 miljardit eurot. Ja hiljem ta ütles, et tema ajal on riigikaitse-eelarve kasvanud 2,4 miljardini. Aga 5 miljardist sahvrisse oli konkreetselt juttu. Minu protseduuriline küsimus on see: äkki ka Riigikogu [istungi] juhataja tunnistab praegu oma eksimust? No minister ei saa enam pulti tulla, eks ole, tema asi ei ole seda õigeks ajada. Mina aga soovin, et kuna minister tegi mind lolliks, siis see asi saaks ära õiendatud: oli juttu 5 miljardist, ei kuulnud valesti.

Jaa, ma tunnistan, et tõepoolest, minister rääkis 5 miljardist, aga küsimuses oli juttu kaitsekuludest ühes riigieelarves. Ja see ei ole mitte 5 miljardit, vaid 2 miljardit. Sealt tekkis see [teine] arusaam, mille üle see vaidlus tekkis. Pikema perioodi peale sahvrisse võib [varu] soetada 5 või 10 miljardi eest. Varro Vooglaid, veel teie protseduuriline küsimus, ja seejärel toimub istungi pikendamise hääletus. Palun, Varro!

Minu protseduuriline küsimus on võrdlemisi sarnane kolleeg Rene Koka protseduurilise küsimusega. Te tegite mulle enne märkuse, et ärge segage vahele, kui teie küsimuse esitamise aeg on juba möödas ja minister vastab. Aga minu probleem oli täpselt sama. Ma küsisin väga konkreetse küsimuse, kas keegi Kaitseministeeriumist ka päriselt vastutab selle segaduse eest Kaitseministeeriumi valitsemisala rahaasjades, millele Riigikontroll on äärmiselt teravas toonis tähelepanu juhtinud. Ja mitte poole sõnagagi minister sellele küsimusele ei vastanud. Selles olukorras mina eeldaksin, et teie ei hakka minule märkusi tegema, et ärge siin midagi võtke täiendavalt sõna, vaid teie ütlete ministrile: härra minister, oli konkreetne küsimus, palun vastake sellele küsimusele, kas keegi mingilgi kujul ka vastutuse võtab või ei võta? Ministril oleks lihtne vastata näiteks, et ei, mitte keegi ei võta kuidagi vastutust, sellepärast et meie arvates Riigikontrolli seisukohad pole adekvaatsed või midagi sellist. Aga vastama peaks ju küsimusele ometi.

Minu protseduuriline küsimus on võrdlemisi sarnane kolleeg Rene Koka protseduurilise küsimusega. Te tegite mulle enne märkuse, et ärge segage vahele, kui teie küsimuse esitamise aeg on juba möödas ja minister vastab. Aga minu probleem oli täpselt sama. Ma küsisin väga konkreetse küsimuse, kas keegi Kaitseministeeriumist ka päriselt vastutab selle segaduse eest Kaitseministeeriumi valitsemisala rahaasjades, millele Riigikontroll on äärmiselt teravas toonis tähelepanu juhtinud. Ja mitte poole sõnagagi minister sellele küsimusele ei vastanud. Selles olukorras mina eeldaksin, et teie ei hakka minule märkusi tegema, et ärge siin midagi võtke täiendavalt sõna, vaid teie ütlete ministrile: härra minister, oli konkreetne küsimus, palun vastake sellele küsimusele, kas keegi mingilgi kujul ka vastutuse võtab või ei võta. Ministril oleks lihtne vastata näiteks, et ei, mitte keegi ei võta kuidagi vastutust, sellepärast et meie arvates Riigikontrolli seisukohad pole adekvaatsed või midagi sellist. Aga vastama peaks ju küsimusele ometi.

Hea kolleeg! Printsiibis ma olen teie ootusega nõus, samas võivad küsija ootused olla väga erinevad sellest, mis on tegelikult vastaja seisukoht. Mina ei hakka kindlasti ümber kirjutama seda, mida küsijad küsida tahtsid. Minu märkus oli, hea kolleeg, mitte sisu poole pealt, vaid pigem selle kohta, et tõepoolest, see ei olnud mitte teie esimene või teine repliik, vaid see oli lausa kolmas repliik härra Pevkuri vastuse ajal. Selle kohta ma tegin märkuse. Ma ütlesin, et tõepoolest ma tolereerin ühte-kahte repliiki. Selline emotsioon koha pealt käib asja juurde, see on osa poliitikast, osa demokraatiast ja ma arvan, et see annab emotsioone juurde, ma selle vastu ei ole. Aga kui see muutub korduvaks, siis see tõepoolest hakkab segama ja siis ma sekkun. See oli ainus asi, mille kohta ma teile antud juhul märkuse tegin. Aga head kolleegid, on laekunud Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepanek pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Ja selleks, et Riigikogu liikmed saaksid oma aega planeerida, teeme selle hääletuse peale saalikutsungit. Auväärt kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid oli 2. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Enne kui ma palun Hanno Pevkuri siia, võtan ka Riina Solmani protseduurilise küsimuse, kuna võtsin ka kõik teised. Et te ei pahandaks minuga pärast.

Suur tänu teile, austatud Riigikogu aseesimees! See teeb teile au, et te olete aus inimene. Minul on küsimus, mis puudutab Riigikogu kodukorda. Kuidas me saaksime siin ära sõnastada selle, et kui minister on puldis, siis ta ka vastab küsimustele? Nimelt, mina ei küsinud tema käest selle kohta, kas Kaitseväe ohvitseride palgad tõusevad. Ma võrdlesin noorsõduri palka Kaitseväe juhtkonna ja ministeeriumi palkadega. Ja ma küsisin palgamudeli kohta, mille kohta ta ei vastanud, vaid teatas mulle, et tema mais lubas lõpuks Kaitseväe juhatajal hakata noorsõdurite palku tõstma. Kuidas me saaksime sätestada, et meile vastavad ministrid vastavad küsimusele, mitte seda, mida nad ise tahavad?

Jah, ma jagan teie ootust. Teie ootus on igati põhjendatud. Aga on ilmselge, et 101 Riigikogu liiget siin saalis oskavad küsida rohkem, kui üks minister, kes ta ka ei oleks, vastata. Üks põhjus vahel võib olla ka see – ma ei kinnita, et antud juhul on see –, et minister ei pruugi olla kõikide detailidega kursis. See võib olla üks põhjus, miks ei vastata. Aga mis seal salata, see ei ole mitte täna, vaid see on igavesti niimoodi olnud. Vahel on mingid teised põhjused, miks ei taheta vastata ühele või teisele küsimusele. Aga veel kord: teie ootus saada teie sisulisele küsimusele, mis on päevakohane, antud [seadus]eelnõu või otsuse eelnõuga või päevakorrapunktiga seotud – seda kindlasti rõhutan –, on igati põhjendatud. Aga nüüd, head kolleegid, palun tagasi auväärt kaitseministri Hanno Pevkuri ja järgnevalt on võimalus küsida Raimond Kaljulaidil. Palun, Raimond!

Jah, ma jagan teie ootust. Teie ootus on igati põhjendatud. Aga on ilmselge, et 101 Riigikogu liiget siin saalis oskavad küsida rohkem, kui üks minister, kes ta ka ei oleks, vastata. Üks põhjus vahel võib olla ka see – ma ei kinnita, et antud juhul on see –, et minister ei pruugi olla kõikide detailidega kursis. See võib olla üks põhjus, miks ei vastata. Aga mis seal salata, see ei ole mitte ainult täna, vaid see on igavesti niimoodi olnud. Vahel on mingid teised põhjused, miks ei taheta vastata ühele või teisele küsimusele. Aga veel kord: teie ootus saada teie sisulisele küsimusele, mis on päevakohane, antud [seadus]eelnõu või otsuse eelnõuga või päevakorrapunktiga seotud – seda kindlasti rõhutan –, on igati põhjendatud. Aga nüüd, head kolleegid, palun tagasi auväärt kaitseministri Hanno Pevkuri ja järgnevalt on võimalus küsida Raimond Kaljulaidil. Palun, Raimond!

Aitäh teile, hea istungi juhataja! Ja aitäh kolleegidele istungi pikendamise eest! See on oluline arutelu. Härra minister, ma jätkan sealt, kus Urmas Reinsalu lõpetas. Minu küsimus puudutab varade arvelevõtmist. Nimelt, te väitsite eile riigikaitsekomisjonile ja olete ka siin saali ees öelnud, et te olete absoluutselt, 100-protsendiliselt, 120-protsendiliselt veendunud, et kõik, mis on ostetud, on siin kohal, on alles ja sellega on kõik korras. Ma loodan, et see on nii. Aga eile me olime teiega koos riigikaitsekomisjoni istungil, kus meist mõlemast meetri kaugusel istus riigikontrolör, kes ütles, et kuna varude arvestus Kaitseväes ei ole korras, siis ei saa seda kindlas kõneviisis väita. Meil ei ole seda teadmist, kuna inventuuride läbiviimine ei ole korrektne ja varude arvelevõtmine ei ole korrektne. Ja asi pole mitte selles korras, millele te viitasite, et see ei ole hea. Riigikontrolöril oli näide, kus mingisugused objektid võeti arvele alles viis kuni kuus aastat pärast seda, kui nad Kaitseväe kätte olid jõudnud. Ehk tegelikult ei saa seda väita, et kõik on olemas.

Aitäh!

Teil ei ole täna seda teadmist, te peate enne selle inventuuride ja muu süsteemi korda tegema. Ja siis te saate seda väita. Vabandust, et ma läksin üle aja. Istungi juhataja, palun andestage mulle!

Hea Raimond! See, mida ma väitsin, ja see, mida ma jätkuvalt väidan, on see, et kui kaitseinvesteeringute keskus on midagi Kaitseväele soetanud, siis see antakse Kaitseväele üle. Kaitsevägi võtab selle kasutusse. Ei ole niimoodi, et kaitseinvesteeringute keskus on midagi soetanud ja siis see on kuidagi õhku rippuma jäänud. Ei ole! See on Kaitseväele üle antud. Ja nüüd on nagu Kaitseväe asi loomulikult kõigile meile – sulle, mulle, Eesti rahvale – kinnitada, et see vara, mille nad on saanud, kas on a) kasutuses või b) õppuste käigus näiteks kuulina rauast välja lennanud. See ongi see koht, kus tegelikult … Just nimelt, iga-aastased inventuurid! Seda väitis eile ka Kaitseväe juhataja, kui sa mäletad. Tema on veendunud, et vara on olemas, ka varud on olemas. Nüüd see, et tuleb olla selles veendunud. Ma andsin korralduse, et tulebki teha erakorraline inventuur kiiresti, mitte jääda ootama seda tavapärast. Ja alustada juba eilsest. Ma ütlesin, et ma olen veendunud selles, et mis on soetatud, on Kaitseväele antud ja Kaitsevägi seda kasutab. See on see, milles ma olen veendunud. Ja loomulikult, me peame olema veendunud selles, et need varad, mis peavad olema, on olemas. Aga näiteks seesama nii-öelda kolme asja ühes kohas või teises kohas olemine. Riigikontrolli inimesed ütlesid, et [kus] need kolm seadet on. Ja loomulikult Kaitsevägi teab väga täpselt, kus need kolm seadet on, nad ei pea ilmtingimata olemas samas kohas. Aga veel kord: mida Riigikontroll ütles. Loomulikult need põhimõtted peavad olema ka Riigikontrollile arusaadavad ja Kaitseväega läbi räägitud, kuidas selliseid asju inventeeritakse: kuidas inventeeritakse Mercedes-Benz GD-d, mis on ühel päeval Viru üksik-jalaväepataljonis ja teisel päeval Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis. Need need asjad peavad olema selged, ja polegi mingit kahtlust. Loomulikult, kui on mingisugune maja või mingisugune muu asi, mis alati on ühe koha peal, siis ta ei saa olla teise koha peal. Aga väikevahendite puhul tuleb selgelt eristada, mis on käibevahendid ja mis kuluvad. Näiteks kui Kaitsevägi soetab droone ja üks droon kukub puruks, siis peab keegi kuskile tegema linnukese, et droon kukkus puruks, eks ju. Selle koha pealt ei olegi mingit küsimust. Ma arvan, et sinu osundus eile, et neid suuri süsteeme tuleb nii palju digitaliseerida, kui võimalik, ja teha see ülelugemine lihtsaks, ongi õige. Aga senimaani, kuni igal sokil ei ole peal triipkoodi, tuleb see saabas ja sokk üle lugeda. Nii ongi! Ja seda tehakse. Me kujutame kõik ette, mida tähendab kogu meie Kaitseväe saabaste ülelugemine. On päris suur hulk saapaid, mida üle lugeda. Ja see ei ole üldse mitte öeldud alavääristades. Meil on kohutavalt palju väikevahendeid ja loomulikult me peame teadma, kui palju laos on. Kaitseväe juhataja peab seda eelkõige teadma. Kui minnakse näiteks tegema reservõppekogunemist ja öeldakse, et see üksus võtab laost 1000 komplekti saabastest kuni mütsideni, siis need 1000 komplekti peavad seal laos olema. See on see kindlus, mida sina vajad, mida riigikontrolör vajab ja mida Eesti rahvas vajab. Ja see kindlus on vaja anda.

Hea Raimond! See, mida ma väitsin, ja see, mida ma jätkuvalt väidan, on see, et kui kaitseinvesteeringute keskus on midagi Kaitseväele soetanud, siis see antakse Kaitseväele üle. Kaitsevägi võtab selle kasutusse. Ei ole niimoodi, et kaitseinvesteeringute keskus on midagi soetanud ja siis see on kuidagi õhku rippuma jäänud. Ei ole! See on Kaitseväele üle antud. Ja nüüd on nagu Kaitseväe asi loomulikult kõigile meile – sulle, mulle, Eesti rahvale – kinnitada, et see vara, mille nad on saanud, kas on a) kasutuses või b) õppuste käigus näiteks kuulina rauast välja lennanud. See ongi see koht, kus tegelikult … Just nimelt, iga-aastased inventuurid! Seda väitis eile ka Kaitseväe juhataja, kui sa mäletad. Tema on veendunud, et vara on olemas, ka varud on olemas. Nüüd see, et tuleb olla selles veendunud. Ma andsin korralduse, et tulebki teha erakorraline inventuur kiiresti, mitte jääda ootama seda tavapärast. Ja alustada juba eilsest. Ma ütlesin, et ma olen veendunud selles, et mis on soetatud, on Kaitseväele antud ja Kaitsevägi seda kasutab. See on see, milles ma olen veendunud. Ja loomulikult, me peame olema veendunud selles, et need varad, mis peavad olema, on olemas. Aga näiteks seesama nii-öelda kolme asja ühes kohas või teises kohas olemine. Riigikontrolli inimesed ütlesid, et [kus] need kolm seadet on. Ja loomulikult Kaitsevägi teab väga täpselt, kus need kolm seadet on, nad ei pea ilmtingimata olemas samas kohas. Aga veel kord: mida Riigikontroll ütles. Loomulikult need põhimõtted peavad olema ka Riigikontrollile arusaadavad ja väega läbi räägitud, kuidas selliseid asju inventeeritakse: kuidas inventeeritakse Mercedes-Benz GD-d, mis on ühel päeval Viru üksik-jalaväepataljonis ja teisel päeval Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis. Need need asjad peavad olema selged, ja polegi mingit kahtlust. Loomulikult, kui on mingisugune maja või mingisugune muu asi, mis alati on ühe koha peal, siis ta ei saa olla teise koha peal. Aga väikevahendite puhul tuleb selgelt eristada, mis on käibevahendid ja mis kuluvad. Näiteks kui Kaitsevägi soetab droone ja üks droon kukub puruks, siis peab keegi kuskile tegema linnukese, et droon kukkus puruks, eks ju. Selle koha pealt ei olegi mingit küsimust. Ma arvan, et sinu osundus eile, et neid suuri süsteeme tuleb nii palju digitaliseerida, kui võimalik, ja teha see ülelugemine lihtsaks, ongi õige. Aga senimaani, kuni igal sokil ei ole peal triipkoodi, tuleb see saabas ja sokk üle lugeda. Nii ongi! Ja seda tehakse. Me kujutame kõik ette, mida tähendab kogu meie Kaitseväe saabaste ülelugemine. On päris suur hulk Maapaid, mida üle lugeda. Ja see ei ole üldse mitte öeldud alavääristades. Meil on kohutavalt palju väikevahendeid ja loomulikult me peame teadma, kui palju laos on. Kaitseväe juhataja peab seda eelkõige teadma. Kui minnakse näiteks tegema reservõppekogunemist ja öeldakse, et see üksus võtab laost 1000 komplekti saabastest kuni mütsideni, siis need 1000 komplekti peavad seal laos olema. See on see kindlus, mida sina vajad, mida riigikontrolör vajab ja mida Eesti rahvas vajab. Ja see kindlus on vaja anda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Härra minister! Siin mingi aeg tagasi potsatas Eesti pinnale maha üks võõrriigi droon koos lõhkeainega ja kaitsepolitsei peadirektori hinnangul oli tegemist esialgsel hinnangul Ukraina drooniga. Ja pärast seda erinevad Kaitseministeeriumi ja muud eksperdid andsid avalikkusele teada seda, et põhimõtteliselt teatud kõrgustel ei ole võimalik praegusel hetkel droone tuvastada. Nagu ütleb president Karis, Eesti rahvas on tark rahvas. Ja siis üks väga nutikas mees ütles selle peale niimoodi, et aga see ju näitab tegelikult seda, et Venemaal on võimalik, ütleme, droonide abil relvastada siin paiknevat viiendat kolonni, ja seda juba päris pikka aega. Nii et kogu see relvastus, mis on vaja siin mingisuguse jama korraldamiseks, on juba siia ära toodud. Mida te kostate sellise rahva hinnangu peale ja järelduse peale?

Aitäh! Ma väga loodan, et meie vastuluureasutused, eriti need, mis tegelevad sisemise turvalisuse ja sisemise julgeolekuga, ehk siis eelkõige Kaitsepolitseiamet, aga ka Politsei- ja Piirivalveamet, teevad head tööd. Ja kui keegi käitleb või keegi omab ebaseaduslikult selliseid ründevahendeid, siis kaitsepolitsei suudab seda tuvastada. See on nende ülesanne, see on otseselt nende ülesanne tagada riigi sisemine turvalisus. Me oleme aja jooksul näinud, et Kaitsepolitseiamet on vahistanud inimesi ja alustanud menetlust nende suhtes, kes on omanud ebaseaduslikult lõhkeainet. See nii ongi. Loomulikult, kui me vaatame … Siiski, ma tooksin siia täiendavalt veel selle argumendi lisaks, et me ei oleks selles olukorras, kui Venemaa poleks alustanud Ukrainas sõda, on ju nii. Ukraina kaitseb ennast ja oma rahvast ka sellega, et püüab mõjutada Venemaa majandust. Venemaa majandust mõjutavad nad energiataristu, eelkõige naftataristu ründamisega. See, mida Venemaa on teinud Ukraina pinnal, on tsiviiltaristute ja tsiviilinimeste ründamine ja tapmine. Seda Ukraina ei ole teinud. Aga vaadake, selle garantiiga on sama lugu. Seda 100%, ma usun, on ükskõik kellel ütlemata keeruline anda. Ülesanne loomulikult Kaitsepolitseiametil on see, et kui keegi on kogunud endale lõhkeainet, siis nende oma meetoditega, mida nad loomulikult avalikult ei kommenteeri, suudavad nad anda teile ja Eesti rahvale kindluse, et nad suudavad selliseid asju ära hoida. Kui me vaatame, mis Ukrainas on kahjuks toimunud, siis seal Vene diversiooniakte sõja alguspäevadel oli päris palju. Ma teile taustainfona ütlen, et ma rääkisin ühel päeval siin olevate Ukraina, just nimelt Ida-Ukraina politsei juhtidega. Nad olid siin õppevisiidil ja ma sain nendega kokku. Ma küsisin neilt, kui palju oli just nimelt Ida-Ukrainas politseinikke, kes oma tegevuse seal lõpetasid. Ja nad ütlesid, et circa 10% oli neid, kes ei olnud nii-öelda Ukraina-meelsed, kes ei läinud Ukraina kaitsele üle. Nii et kindlasti Ida-Ukrainas on ja oli olukord oluliselt keerulisem. Seal on ajalooliselt olnud [selliste inimeste] hulk suurem kui meil. Aga loomulikult kaitsepolitsei tegutseb selle nimel, et riigi sisemise turvalisuse ja julgeoleku õõnestamist Eestis oleks minimaalselt. Kahjuks me oleme näinud, et seda siiski on. Teame seda välisriigi luurajate väljasaatmise näidete põhjal kui ka tänu kaitsepolitsei muule tegevusele, millega on vähendatud sisemist ohtu.

Martin Helme, palun!

No vot, Kalle küsis täitsa konkreetse küsimuse ja sa lihtsalt veeresid kuhugi jälle ära mingi heietusega Ukrainast. Palun ära mulle tee seda! Ma loen nüüd ette, keegi kolonel Karus rääkis meile, et hävitajad tõusevad üles kohe, kui Eesti Vabariigi õhuruumi siseneb tundmatu objekt, me tuvastame selle ja millal kasutatakse jõudu, seda otsustatakse. Vot see oli siis, kui valitsus ja jõustruktuurid rääkisid avalikkusele, et Vene droon oli Eestisse kukkunud või tulnud. Paar päeva hiljem tuli avalikkusele teade, et Eestis oli hoopis Ukraina droon alla kukkunud, ja seda ei näinud ega kuulnud keegi, põllumees helistas Päästeametisse. See avaldus, et kohe tõusevad [hävitajad] õhku ja me kõik tuvastame – tuli välja, et see on täielik bluff. Täielik bluff! Eesti valitsus, Eesti kaitsejõud, Eesti jõustruktuurid, luurajad on meile lihtsalt mingit kelbast ajanud, kõvatanud – katet ei ole. Sama situatsioon, kui meil oli selle tankeriga, mida mindi abordeerima ja Eesti vetesse nügima: tuli välja, et see ka kõik oli täielik bluff. Kuskil keegi võttis vastu otsuse, et me hakkame tankerit Eesti vetesse tooma, ja siis tulid Vene hävitajad ja tuli välja, et me oleme täiesti kaitsetud selle eest.

Teie aeg!

Ma küsin, et miks keegi vastutust ei võta selle eest, et me tegelikult ei ole kaitstud. Meil tegelikult puudub ülevaade. Kas me siis lubasime selle Ukraina drooni Eesti õhuruumi või ei lubanud? Mängime lolli praegu või?

Aitäh, hea Martin! Kõigepealt väike täpsustus. Ma arvan, et sa ei mõelnud kolonel Karust. Kindral Karus on peastaabi ülem. Ma arvan, et sa rääkisid õhuväest, kolonel Karust. (Martin Helme ütleb midagi saalist.) Jajaa, see on kolonel Karu, mitte kolonel Karus. Väike detail, lihtsalt ma täpsustan ära, et sa edaspidi teda ei tsiteeriks, muidu äkki kindral Karus tunneb ennast puudutatuna. Nüüd, ma olen sellele küsimusele, mis puudutab õhuseiret, juba siin saalis täna vastanud. Asi hakkab pihta tuvastamisest. Tõsi, siiamaani kogu NATO-s, kui me vaatame juhtumeid Poolas, Rumeenias, Lätis, Leedus, ei ole alla 300 meetri väga head tuvastamise võimekust olnud. See võimelünk oli teadvustatud juba ammu varem. Selle võimelüngaga me ka tegelesime juba ammu varem. Reaalsed otsused saime me teha siis, kui me saime valitsuselt kinnituse aprillis või mais – millal meil see otsus oli, aprillis vist? –, et me võime järgmisel aastal arvestada riigikaitsekuludega üle 5%. Siis alustati kohe õhuväega vajalike lepingute ettevalmistamist. Lepingud on tänaseks sõlmitud. Ja seal on kaks poolt, me läheme sellega veel edasi, sellepärast et, nagu ma ütlesin, meil peab olema integreeritud õhuseire. Ja räägime nii, nagu asjad on. Veel kord: meie olemasolevad radarid suudavad õhuruumi jälgida ülevalpool 300 meetrit. Idapiiril on Politsei- ja Piirivalveametil radarid, kaamerad, mis näevad ka allapoole. Selleks, et seda võimelünka kaotada, nagu ma ütlesin, kevadel andsime otsused sisse ja tulevad a) madalat õhuruumi jälgivad plaatradarid ja b) akustiline sensorite süsteem, nagu on Ukrainas. Nüüd on meil aga teada Ukraina kogemus, et ka nende kahe koostoimel ukrainlased kahjuks kõike ei ole suutnud isegi nelja aasta jooksul tuvastada. Keskmiselt jääb madalalt lendavatest [droonidest] tuvastamata 20–25%. Need jäävad tuvastamata, kui nad lendavad allpool 300 meetrit. Iga drooniehitaja, ma ütlesin seda enne ka, ehitab ju oma drooni eeldusel, et seda drooni ei märgata. Iga droonivastane süsteem püüab tuvastada kõiki süsteeme. Nii et kaitse peab olema integreeritud, mitmekihiline, koosnema nii plaatradaritest kui akustilistest sensoritest. Ja nagu ma ka ütlesin varem ühele küsimusele vastates, mis puudutab akustilisi sensoreid, siis nende paigaldamise kiirust [mõõdetakse] pigem kuudega, mitte aastatega. Ja kuna tegemist on nendesamade sensoritega, mis on Ukrainas kasutusel, siis me loodame, et me saame need lepingusse võimalikult kiiresti. Aga loomulikult kaitseinvesteeringute keskus peab ka siin jälgima seaduses antud võimalusi süsteemide hankimiseks.

Aitäh, hea Martin! Kõigepealt väike täpsustus. Ma arvan, et sa ei mõelnud kolonel Karust. Kindral Karus on peastaabi ülem. Ma arvan, et sa rääkisid õhuväest, kolonel Karust. (Martin Helme ütleb midagi saalist.) Jajaa, see on kolonel Karu, mitte kolonel Karus. Väike detail, lihtsalt ma täpsustan ära, et sa edaspidi teda ei tsiteeriks, muidu äkki kindral Karus tunneb ennast puudutatuna. Nüüd, ma olen sellele küsimusele, mis puudutab õhuseiret, juba siin saalis täna vastanud. Asi hakkab pihta tuvastamisest. Tõsi, siiamaani kogu NATO-s, kui me vaatame juhtumeid Poolas, Rumeenias, Lätis, Leedus, ei ole alla 300 meetri väga head tuvastamise võimekust olnud. See võimelünk oli teadvustatud juba ammu varem. Selle võimelüngaga me ka tegelesime juba ammu varem. Reaalsed otsused saime me teha siis, kui me saime valitsuselt kinnituse aprillis või mais – millal meil see otsus oli, aprillis vist? –, et me võime järgmisel aastal arvestada riigikaitsekuludega üle 5%. Siis alustati kohe õhuväega vajalike lepingute ettevalmistamist. Lepingud on tänaseks sõlmitud. Ja seal on kaks poolt, me läheme sellega veel edasi, sellepärast et, nagu ma ütlesin, meil peab olema integreeritud õhuseire. Ja räägime nii, nagu asjad on. Veel kord: meie olemasolevad radarid suudavad õhuruumi jälgida ülevalpool 300 meetrit. Idapiiril on Politsei- ja Piirivalveametil radarid, kaamerad, mis näevad ka allapoole. Selleks, et seda võimelünka kaotada, nagu ma ütlesin, kevadel andsime otsused sisse ja tulevad a) madalat õhuruumi jälgivad plaatradarid ja b) akustiline sensorite süsteem, nagu on Ukrainas. Nüüd on meil aga teada Ukraina kogemus, et ka selle kahe koostoimel ukrainlased kahjuks kõike ei ole suutnud isegi nelja aasta jooksul tuvastada. Keskmiselt jääb madalalt lendavatest [droonidest] tuvastamata 20–25%. Need jäävad tuvastamata, kui nad lendavad allpool 300 meetrit. Iga drooniehitaja, ma ütlesin seda enne ka, ehitab ju oma drooni eeldusel, et seda drooni ei märgata. Iga droonivastane süsteem püüab tuvastada kõiki süsteeme. Nii et kaitse peab olema integreeritud, mitmekihiline, koosnema nii plaatradaritest kui akustilistest sensoritest. Ja nagu ma ka ütlesin varem ühele küsimusele vastates, mis puudutab akustilisi sensoreid, siis nende paigaldamise kiirust [mõõdetakse] pigem kuudega, mitte aastatega. Ja kuna tegemist on nendesamade sensoritega, mis on Ukrainas kasutusel, siis me loodame, et me saame need lepingusse võimalikult kiiresti. Aga loomulikult kaitseinvesteeringute keskus peab ka siin jälgima seaduses antud võimalusi süsteemide hankimiseks.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Vigu juhtub igaühel ja igas valdkonnas. Kes ei mõista võõrkeelset lepingut, kes jätab peenikese kirja lugemata, kes sisestab eksliku kontonumbri või kannab 163 euro asemel üle 136 eurot. Arusaadav, ja viga tuleb parandada. Te selgitasite seda saabaste ülelugemist lihtsalt, et inimesed aru saaksid. Aga ka minu jaoks on keeruliselt mõistetav, kuidas on võimalik korduvalt teha kümnete miljonite ulatuses ekslikke ettemakseid. Kas see on ühe inimese vastutus, kes eksib? Kas on vaja süsteemi muuta? Kas nelja silma printsiibi asemel tuleb rakendada 14 silma printsiipi? Kuidas sellised vead võimalikuks said ja mida te nende vältimiseks tulevikus muudate?

Aitäh, väga hea küsimus! Juba on muudetud. Mis on muudetud? Esiteks, me läksime riigis mingil hetkel üle sellele, et riigimakseid teeb Riigi Tugiteenuste Keskus. Endise ministrina te teate seda väga hästi, et Riigi Tugiteenuste Keskus on see, kes neid makseid teeb. Nüüd, selleks, et minimeerida neid riske, kus võivad tulla vead sisse, on Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus tegemas eraldi kokkulepet veel Riigi Tugiteenuste Keskusega, et leppida kokku, kuidas reaalselt jõuab selle nupu vajutajani see summa, mis tuleb üle kanda. Ja lepiti kokku, et pannakse siis tõesti ka summad eraldi kirja. Me eile selgitasime ka riigikaitsekomisjonis, et riik riigi vaheliste lepingute puhul ei toimu arvete vahetamist. Seal on leping ja lepingust tuleb lugeda välja see summa, mis tuleb üle kanda. Selleks, et oleks konkreetselt RTK-l teada, milline summa tuleb üle kanda, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus saadab lähtudes mitme silma printsiibist teate, et see summa tuleb üle kanda selleks kuupäevaks. See on esiteks. Teiseks, ma siiski rõhutan üle, et sellesama ettemakse tuvastas Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse sisesüsteem ja selle peale tehti kohe ameeriklastele märgukiri, et on vaja tagasi maksta. Ameeriklased maksid loomulikult selle tagasi. Nii et see oli varasemalt tuvastatud ka Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse enda sisekontrolli süsteemide poolt. Et see oleks klaar. Ja kindlasti on oluline, et Riigikontrollile peab olema selgelt aru saada, kes nii-öelda seda nuppu vajutab. See ei ole ei kantsler, ei osakonnajuhataja ega asekantsler, liiatigi veel minister. Sa tead ise väga hästi omast ajast, kuidas see tehnilisel tasemel [käib]. Kui minister või kantsler või, ütleme, riik tehingu kokku lepib, siis sealt edasi peab see tehniline tasand tagama selle, et maksed on tehtud. Nüüd seletan veel üle, mis puudutab ettemakseid. Riigikaitsekomisjonis ma eile püüdsin seda natuke selgitada. Kaitsehangete puhul lepitakse teatud ettemakse kokku. Ilma ettemakseta ka erasektoris väga palju suuri tehinguid ei tehta. No sa pead mingisuguse kindluse saama. Nüüd, kui riik teeb ettemakse ära, siis selle protsessi käigus on tarnijatel erinevad vajadused, erinevad riskid. Ja mõnikord on vajadus olla tarnijaga paindlik, siis võib [vaja minna] täiendavaid makseid enne seda, kui mingisugune tarne on toimunud. Turul käib kogu aeg võitlus. Võib-olla tõesti, kui sa vaatad puhtalt faktiliselt, et lepingus on öeldud näiteks, et ettemaks on 20%, aga mingi aeg on tehtud 25%, siis tekibki küsimus, miks on 5% rohkem ette makstud. Loomulikult on siis tegu küsimusega, mille puhul kaitseinvesteeringute keskus peab Riigikontrollile selgitama, et kuulge, vaadake, meil oli siin suhtlus ettevõttega ja me pidime suurema ettemakse tegema. Samas Riigikontroll ütleb õigesti, et see peab olema selles mõttes selge, et keegi peab selle samamoodi autoriseerima. Aga see ei tähenda seda, et kusagil kaup jääb üldse saamata. Minu arust kõige olulisem on Eesti maksumaksjal ikkagi teada seda, et kui Eesti riik ostab midagi, siis selle [makstud] raha eest me saame selle kauba. Näiteks HIMARS-id: praeguseks on see HIMARS siin Eestis kohal, Saaremaal teinud esimesed lasud, kõik Eesti inimesed on seda näinud. Ei ole niimoodi, et tehti ettemakse ja see ettemakse jäigi kusagile. Ei, ettemakse tehti, kaup on kohal ja Eesti Kaitsevägi kasutab seda. Tegelikult relvastuse hankimise maailm on äraütlemata keeruline. Ma ei kadesta kuidagi kaitseinvesteeringute keskust, nendel on sadu ja sadu lepinguid, sadu ja sadu partnereid. Sellest ülekäimine on [keeruline] ja ma olen seetõttu suurendanud ministeeriumis sisekontrolli süsteemi, palganud juurde siseaudiitoreid. Ja kaitseinvesteeringute keskus on võtnud endale inimesi hankijateks juurde. Need tegevused on kõik juba tehtud ja tegemisel tulenevalt Riigikontrolli täpsetest märkustest. Meie ülesanne on anda Riigikontrollile ja Eesti rahvale kindlus, et kui järgmisel aastal Riigikontroll kirjutab majandusaastaaruande auditit, siis seal ei ole märkusi. No mingisugused on alati, mingisugune [viga] leitakse, aga selliseid süsteemseid märkusi, mida nad nüüd tegid, ei tohi olla.

Aitäh, väga hea küsimus! Juba on muudetud. Mis on muudetud? Esiteks, me läksime riigis mingil hetkel üle sellele, et riigimakseid teeb Riigi Tugiteenuste Keskus. Endise ministrina te teate seda väga hästi, et Riigi Tugiteenuste Keskus on see, kes neid makseid teeb. Nüüd, selleks, et minimeerida neid riske, kus võivad tulla vead sisse, on Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus tegemas eraldi kokkulepet veel Riigi Tugiteenuste Keskusega, et leppida kokku, kuidas reaalselt jõuab selle nupu vajutajani see summa, mis tuleb üle kanda. Ja lepiti kokku, et pannakse siis tõesti ka summad eraldi kirja. Me eile selgitasime ka riigikaitsekomisjonis, et riik riigi vaheliste lepingute puhul ei toimu arvete vahetamist. Seal on leping ja lepingust tuleb lugeda välja see summa, mis tuleb üle kanda. Selleks, et oleks konkreetselt RTK-l teada, milline summa tuleb üle kanda, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus saadab lähtudes mitme silma printsiibist teate, et see summa tuleb üle kanda selleks kuupäevaks. See on esiteks. Teiseks, ma siiski rõhutan üle, et sellesama ettemakse tuvastas Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse sisesüsteem ja selle peale tehti kohe ameeriklastele märgukiri, et on vaja tagasi maksta. Ameeriklased maksid loomulikult selle tagasi. Nii et see oli varasemalt tuvastatud ka Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse enda sisekontrolli süsteemide poolt. Et see oleks klaar. Ja kindlasti on oluline, et Riigikontrollile peab olema selgelt aru saada, kes nii-öelda seda nuppu vajutab. See ei ole ei kantsler, ei osakonnajuhataja ega asekantsler, liiatigi veel minister. Sa tead ise väga hästi omast ajast, kuidas see tehnilisel tasemel [käib]. Kui minister või kantsler või, ütleme, riik tehingu kokku lepib, siis sealt edasi peab see tehniline tasand tagama selle, et maksed on tehtud. Nüüd seletan veel üle, mis puudutab ettemakseid. Riigikaitsekomisjonis ma eile püüdsin seda natuke selgitada. Kaitsehangete puhul lepitakse teatud ettemakse kokku. Ilma ettemakseta ka erasektoris väga palju suuri tehinguid ei tehta. No sa pead mingisuguse kindluse saama. Nüüd, kui riik teeb ettemakse ära, siis selle protsessi käigus on tarnijatel erinevad vajadused, erinevad riskid. Ja mõnikord on vajadus olla tarnijaga paindlik, siis võib [vaja minna] täiendavaid makseid enne seda, kui mingisugune tarne on toimunud. Turul käib kogu aeg võitlus. Võib-olla tõesti, kui sa vaatad puhtalt faktiliselt, et lepingus on öeldud näiteks, et ettemaks on 20%, aga mingi aeg on tehtud 25%, siis tekibki küsimus, miks on 5% rohkem ette makstud. Loomulikult on siis tegu küsimusega, mille puhul kaitseinvesteeringute keskus peab Riigikontrollile selgitama, et kuulge, vaadake, meil oli siin suhtlus ettevõttega ja me pidime suurema ettemakse tegema. Samas Riigikontroll ütleb õigesti, et see peab olema selles mõttes selge, et keegi peab selle samamoodi autoriseerima. Aga see ei tähenda seda, et kusagil kaup jääb üldse saamata. Minu arust kõige olulisem on Eesti maksumaksjal ikkagi teada seda, et kui Eesti riik ostab midagi, siis selle [makstud] raha eest me saame selle kauba. Näiteks HIMARS-id: praeguseks on see HIMARS siin Eestis kohal, Saaremaal teinud esimesed lasud, kõik Eesti inimesed on seda näinud. Ei ole niimoodi, et tehti ettemakse ja see ettemakse jäigi kusagile. Ei, ettemakse tehti, kaup on kohal ja Eesti Kaitsevägi kasutab seda. Tegelikult relvastuse hankimise maailm on äraütlemata keeruline. Ma ei kadesta kuidagi kaitseinvesteeringute keskust, nendel on sadu ja sadu lepinguid, sadu ja sadu partnereid. Sellest ülekäimine on [keeruline] ja ma olen seetõttu suurendanud ministeeriumis sisekontrollisüsteemi, palganud juurde siseaudiitoreid. Ja kaitseinvesteeringute keskus on võtnud endale inimesi hankijateks juurde. Need tegevused on kõik juba tehtud ja tegemisel tulenevalt Riigikontrolli täpsetest märkustest. Meie ülesanne on anda Riigikontrollile ja Eesti rahvale kindlus, et kui järgmisel aastal Riigikontroll kirjutab majandusaastaaruande auditit, siis seal ei ole märkusi. No mingisugused on alati, mingisugune [viga] leitakse, aga selliseid süsteemseid märkusi, mida nad nüüd tegid, ei tohi olla.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Hanno! Sinu tänase ettekande pealkiri on "Ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" täitmisest Kaitseministeeriumi valitsemisalas". Ja mul on lihtne küsimus. Sa oled teinud pika ettekande, aga mis seos sellel ettekandel on selle strateegiaga? Ei ühtegi eesmärki, tegevussuunda ega miskit muud, mis seal on kirjas! Sa kannad ette ju hoopis teistest asjadest. Mis väärtus sellel dokumendil üldse strateegiana meil on olnud või on täna?

Aitäh! Sellel strateegial siiski on ka nii-öelda mõõdetavad eesmärgid, mis me püüdsime ka sellisesse ükslehte panna, mis on teile kättesaadavad. Seal on need arvulised eesmärgid toodud ja ka liikumine ja trendid. Aga selge on see, et meie ülesanne on anda ka seesama vaade just nimelt [aastani] 2035 strateegia vaatest, mida kaitsevõime tugevdamiseks tehakse ja mida me oleme teinud. Loomulikult, kui me vaatame näiteks kaitsetahet, siis üks konkreetne mõõdik "Eesti 2035" strateegias on kaitsetahte mõõdik. Seda mõõdetakse, inimeste käest küsitakse. Ja seal ükslehel on vist ka see graafik ilusasti ära toodud, et pärast Ukraina sõja algust kaitsetahe läks üles, siis tuli ta mõne protsendi võrra alla ja praegu on eesmärgi puhul, mis on 66%, seal 62% või 63% juures. Aga need ükslehed on teil käes. Eks selle ettekande eesmärk on ju mõlemapidine: ühest küljest öelda, mida me oleme teinud, ja teisest küljest anda teile ettevaade, mida me teeme. Ja ma arvan, et see suur saal siin on igati õige koht sel teemal debati pidamiseks ka selle ettekande raames, sest just sellist strateegilisemat arutelu riigikaitsest suures saalis palju rohkem ei olegi.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Avalikust meediast sai lugeda, et kui see droonijuhtum seal Elva vallas oli, siis vallavanem väitis, et ta sai sellest meedia kaudu teada. Ma tahtsin lihtsalt küsida, kas see fakt iseenesest vastab tõele. Ja kas meie kriisikomisjoni liikmete teavitamises on kuskil väike lünk või oli see lihtsalt inimlik eksitus? Ja teine küsimus on see: kas te näete võimalust suurendada Kaitseväes ja Kaitseliidus Eesti tooraine [kasutamist] ja Eesti toidu pakkumist? Strateegiliselt on see kogu meie toiduainesektorile üsna oluline, see võiks ju olla üks kindel osa meie riigikaitsest.

Aitäh! Eesti tooraine kasutamise oleme selge juhisena kaitseinvesteeringute keskusele andnud juba kolm aastat tagasi, kui ma ametisse tulin. Samamoodi selle, kuidas Lõuna-Eestis saaks näiteks 2. brigaadile ja Kirde-Eestis 1. brigaadile [toiduaineid] soetada. Kaitseinvesteeringute keskus on seda püsivalt jälginud. Pigem on siin küsimus meie kogustes ja tootjate võimekuses. Samas ma saan ühe hea näitena tuua selle, kuidas Lõuna-Eesti erinevad ettevõtjad on koondunud kokku, et pakkuda kaitseväelastele [oma toodangut]. Neid koguseid lihtsalt üks talunik ei ole suuteline pakkuma, kui me räägime marjadest, kui me räägime kartulist, porgandist. See on selge trend, et me üha rohkem soetame kohalikelt. Sõnumina on see ammu läinud. Nii et küsimus on jah pigem selles, kas kohapealsed ettevõtjad suudavad seljad kokku panna, sest vastasel korral nad ei suuda neid mahtusid tarnida, mis vägi igapäevaselt ära tarbib.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Ja kõigepealt Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kaitseminister Hanno Pevkur andis ülevaate Eesti sõjalise kaitse ettevalmistamisest praegu ja lähiaastatel, mingil määral ka retrospektiivis. Ma räägin riigikaitsest laiemalt, sest meil on õigupoolest laiapindne riigikaitse, millest räägib ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse [eelnõu], mille esimene lugemine toimub siin saalis homme. Esiteks. Riigi sõjalisse kaitsesse, kuid ka mittesõjaliste võimete loomisse suunatavad rahalised ressursid on Eesti rahva, maksumaksjate tohutu jõupingutus. See ei piirdu tuleval aastal umbes 5%-ga riigi sisemajanduse koguproduktist, mis läheb Kaitseministeeriumile ja selle haldusalale, vaid hoopis suurema osakaaluga SKP-st. Teiseks. Selle tohutu rahalise ressursiga, mille me eraldame laiapindsele riigikaitsele ja julgeolekule, me peame tagama materiaalsete ressursside olemasolu, olgu need suurtükimürsud, sõjalaevad, radarid, sõdurisaapad või päästjate ja politseinike varustus. Kuid kõige olulisem ressurss on inimesed, kellel on kaitsetahe, oskused ja kogemused oma töö tegemiseks ja ülesannete täitmiseks. Kaitseminister tõi esile, et nii nagu me koalitsioonileppes kokku leppisime, tõusevad nii kaadrikaitseväelaste sissetulekud kui ka õppekogunemistel osalevate reservväelaste ning ajateenijate tasud. Kuid täpselt sama tähtis on tagada tuleva aasta riigieelarve läbirääkimistel, et ka tsiviilpoolel riigikaitsesse ja julgeolekusse panustajad – politseinikud, piirivalvurid ja päästjad – omaksid oma ülesannetele ja kvalifikatsioonile vastavaid sissetulekuid. Nemad on eesliinil mitte ainult sõjaolukorras, vaid iga päev. Kolmandaks. Mis puudutab kaitse-eelarvest soetatavaid vahendeid, siis tahan öelda: Riigikontrolli tehtud kriitilisi märkusi ja ettepanekuid, mida me arutasime ka eile riigikaitsekomisjoni istungil ehk esimesel võimalusel, mis meil oli, tuleb Kaitseministeeriumil ja selle haldusala asutustel väga tõsiselt võtta. Olukorda ei maksa küll dramatiseerida selles mõttes, et maksumaksja raha eest pole soetatud vajalikku kaitsevarustust või seda pole olemas. Kaitseväe juhataja ja kaitseminister on kinnitanud, et kõik, mis on maksumaksja raha eest ostetud ja tarnitud ja vastu võetud, on olemas. Ka Riigikontroll ei eita seda, kuid nõuab riigis tervikuna kehtestatud raamatupidamislike ja teiste reeglite järgimist. See on muidugi väga selge ja õige nõue. Kaitseministeeriumis tuleb erakorraline inventuur, seda meile lubati eile. Soovin oktoobris, nagu ma eilsel riigikaitsekomisjonil istungil ütlesin, saada Riigikontrollilt ja Kaitseministeeriumilt tagasisidet ette võetavatest sammudest ning vastavatest ajaraamidest. Puudused tuleb kõrvaldada viivitamata. Maksumaksjatele, kogu rahvale peab andma ammendavaid selgitusi ja kindlustunde selles valguses, mis hakkab toimuma. Neljandaks. Veel kord esitan üleskutse poliitiliseks ja ühiskondlikuks ühtsuseks riigikaitses, millest tegelikult sõltub meie riigi tugevus või nõrkus kriisiolukorras, rääkimata sõjast. Me teame, et naaberriik, agressor, on kiskja, kes ründab nõrku vastaseid ehk neid, kelle puhul ta tajub nõrkust. See oli Ukraina-vastase täiemahulise agressiooni vallapäästmise loogika. Õnneks Moskva eksis Ukraina tajutud nõrkuse osas. Kaitsetahe on efektiivne siis, kui me oleme ühtsed. Tülitsegem, kui muu ei aita, maksude või muudes küsimustes, kuid palun mitte riigikaitses! Kui on kriitikat, siis see olgu konstruktiivne ja konkreetne. Viiendaks ja viimaseks. Venemaa peab meie ja kogu demokraatliku maailma vastu psühholoogilist sõda, et murda läänemaailma vaimu ja tahet seista agressiooni vastu, Ukrainat toetada ning astuda samme omaenda kaitse tugevdamiseks, et leviks ja kinnistuks kaos ja hirm, mis halvavad otsustajaid, et nad ei teeks vajalikke ja õigeid otsuseid, teeksid valesid otsuseid või ei teeks üldse mitte midagi. Me ei tohi seda psühholoogilist sõda kaotada, sest siis pole relvastusest ja muust säärasest enam palju abi. Me peame olema valvsad, kuid rahulikud. See on parim Venemaa heidutamine. Me ei tohi lubada sõjahirmu levitamist, mis kahjuks tuleb uksest ja aknast, televiisorist ja arvutiekraanilt. Anname kõik endast parima Eesti riigikaitse tugevdamiseks praegusel kriitilisel ajal! Eestil on tugevaimad võimalikud liitlased. Koos oleme tugevad ja võitmatud. Tänan!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kaitseminister Hanno Pevkur andis ülevaate Eesti sõjalise kaitse ettevalmistamisest praegu ja lähiaastatel, mingil määral ka retrospektiivis. Ma räägin riigikaitsest laiemalt, sest meil on õigupoolest laiapindne riigikaitse, millest räägib ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse [eelnõu], mille esimene lugemine toimub siin saalis homme. Esiteks. Riigi sõjalisse kaitsesse, kuid ka mittesõjaliste võimete loomisse suunatavad rahalised ressursid on Eesti rahva, maksumaksjate tohutu jõupingutus. See ei piirdu tuleval aastal umbes 5%-ga riigi sisemajanduse koguproduktist, mis läheb Kaitseministeeriumile ja selle haldusalale, vaid hoopis suurema osakaaluga SKP-st. Teiseks. Selle tohutu rahalise ressursiga, mille me eraldame laiapindsele riigikaitsele ja julgeolekule, me peame tagama materiaalsete ressursside olemasolu, olgu need suurtükimürsud, sõjalaevad, radarid, sõdurisaapad või päästjate ja politseinike varustus. Kuid kõige olulisem ressurss on inimesed, kellel on kaitsetahe, oskused ja kogemused oma töö tegemiseks ja ülesannete täitmiseks. Kaitseminister tõi esile, et nii nagu me koalitsioonileppes kokku leppisime, tõusevad nii kaadrikaitseväelaste sissetulekud kui ka õppekogunemistel osalevate reservväelaste ning ajateenijate tasud. Kuid täpselt sama tähtis on tagada tuleva aasta riigieelarve läbirääkimistel, et ka tsiviilpoolel riigikaitsesse ja julgeolekusse panustajad – politseinikud, piirivalvurid ja päästjad – omaksid oma ülesannetele ja kvalifikatsioonile vastavaid sissetulekuid. Nemad on eesliinil mitte ainult sõjaolukorras, vaid iga päev. Kolmandaks. Mis puudutab kaitse-eelarvest soetatavaid vahendeid, siis tahan öelda: Riigikontrolli tehtud kriitilisi märkusi ja ettepanekuid, mida me arutasime ka eile riigikaitsekomisjoni istungil ehk esimesel võimalusel, mis meil oli, tuleb Kaitseministeeriumil ja selle haldusasutustel väga tõsiselt võtta. Olukorda ei maksa küll dramatiseerida selles mõttes, et maksumaksja raha eest pole soetatud vajalikku kaitsevarustust või seda pole olemas. Kaitseväe juhataja ja kaitseminister on kinnitanud, et kõik, mis on maksumaksja raha eest ostetud ja tarnitud ja vastu võetud, on olemas. Ka Riigikontroll ei eita seda, kuid nõuab riigis tervikuna kehtestatud raamatupidamislike ja teiste reeglite järgimist. See on muidugi väga selge ja õige nõue. Kaitseministeeriumis tuleb erakorraline inventuur, seda meile lubati eile. Soovin oktoobris, nagu ma eilsel riigikaitsekomisjonil istungil ütlesin, saada Riigikontrollilt ja Kaitseministeeriumilt tagasisidet ette võetavatest sammudest ning vastavatest ajaraamidest. Puudused tuleb kõrvaldada viivitamata. Maksumaksjatele, kogu rahvale peab andma ammendavaid selgitusi ja kindlustunde selles valguses, mis hakkab toimuma. Neljandaks. Veel kord esitan üleskutse poliitilisele ja ühiskondlikule ühtsusele riigikaitses, millest tegelikult sõltub meie riigi tugevus või nõrkus kriisiolukorras, rääkimata sõjast. Me teame, et naaberriik, agressor, on kiskja, kes ründab nõrku vastaseid ehk neid, kelle puhul ta tajub nõrkust. See oli Ukraina-vastase täiemahulise agressiooni vallapäästmise loogika. Õnneks Moskva eksis Ukraina tajutud nõrkuse osas. Kaitsetahe on efektiivne siis, kui me oleme ühtsed. Tülitsegem, kui muu ei aita, maksude või muudes küsimustes, kuid palun mitte riigikaitses! Kui on kriitikat, siis see olgu konstruktiivne ja konkreetne. Viiendaks ja viimaseks. Venemaa peab meie ja kogu demokraatliku maailma vastu psühholoogilist sõda, et murda läänemaailma vaimu ja tahet seista agressiooni vastu, Ukrainat toetada ning astuda samme omaenda kaitse tugevdamiseks, et leviks ja kinnistuks kaos ja hirm, mis halvavad otsustajaid, et nad ei teeks vajalikke ja õigeid otsuseid, teeksid valesid otsuseid või ei teeks üldse mitte midagi. Me ei tohi seda psühholoogilist sõda kaotada, sest siis pole relvastusest ja muud säärasest enam palju abi. Me peame olema valvsad, kuid rahulikud. See on parim Venemaa heidutamine. Me ei tohi lubada sõjahirmu levitamist, mis kahjuks tuleb uksest ja aknast, televiisorist ja arvutiekraanilt. Anname kõik endast parima Eesti riigikaitse tugevdamiseks praegusel kriitilisel ajal! Eestil on tugevaimad võimalikud liitlased. Koos oleme tugevad ja võitmatud. Tänan!

Järgmisena Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub kolm minutit lisaks.) Kolm minutit lisaks.

Riigikaitse küsimuses valitseb Eesti rahva konsensus ja riigi poliitilise juhtkonna ülesanne on see vastutus välja kanda. Hea näide on see, et parlamendis me täna, kõigi poliitiliste jõudude esindajad, allkirjastasime protestikirja, mis puudutab Balti julgeolekuabi vähendamise võimalikku initsiatiivi Ameerika Ühendriikide poolt. Isamaa toetab ühemõtteliselt kõiki ametis oleva valitsuse samme, mis lähtudes Kaitseväe juhataja sõjalisest nõuandest on suunatud meie iseseisva kaitsevõime venitusteta väljaarendamisele. Nendes küsimustes, Eesti rahvusliku kaitse küsimustes, oleme me kõik ühel pool rindejoont. Euroopa vaade. Ma pean oluliseks seda, millele ma olen kutsunud valitsust korduvalt üles, et me kasutaksime Euroopa Liidu finantsperspektiivi vahendeid sõjaliseks kaitseks. Minu ettepanek oli avada Euroopa Komisjoniga dialoog, et meil oleks võimalik vahetuks sõjaliste võimete soetamiseks kasutada [vahendeid] miljardi euro ulatuses. Valitsus on nii-öelda sõjalise julgeolekuga seotud teemadeks üle tõstnud alla 200 miljoni euro. See on samm õiges suunas, aga strateegiliselt mittepiisav. Me peame avameelselt siit saalis saatma ka signaali, et Euroopa Liidu uus eelarveprojekt [Euroopa] Komisjoni poolt ei ole piisava strateegilise tähendusega. 138 miljardit üksnes kaitsega kaasnevatesse valdkondadesse, 18 miljardit aastas, ei ole selline ambitsioon, mis on vajalik Euroopa kontinendi kaitseks. Ja meile on oluline ka see, et Euroopa Liidu eelarvevahenditest rahastatakse sõjalist kaitset idaregioonis. Isamaa on kutsunud üles konsensuse huvides sõlmima riigikaitseleppe parteide vahel, et ka pärast valimisi oleks Eesti rahval selles küsimuses kindlustunne ja arusaam perspektiivist. Milles on probleem? Meie probleem on juhtimise nõrkus riigikaitses. Kahetsusega tuleb nentida, et meie riigikaitse on tänu kõigi – vabatahtlike, militaarvaldkonna ja tsiviiljuhtidest professionaalsete inimeste – andumusele ja pühendumisele arenenud, kuid seda vaatamata poliitilisele juhtimisele. Seda tuleb ausalt nentida. 2023. aastal – ma pean kahetsusega nentima, et kaitseminister lahkus siit saalist – valitsus tänase kaitseministri ametis olekul ei arvestanud Kaitseväe juhataja taotlust nii täiendava moonavõime soetamiseks kui ka muu hulgas droonitõrjevõime soetamiseks. Kaitseminister vastas minu etteheitele või üleskutsele anekdootlikult, et droone näeb palja silmaga. 2024. aasta suvel me nägime seda, et kahjuks vajalikke nõuandeid, mis puudutasid moona täiendavat soetamist, ei olnud realiseeritud. Me saime vastuseks venivat häma. 2025. aasta kevadel me saime teada, et vaatamata tõsisele ühiskondlikule survele, kui otsused olid langetatud, ei olnud kevadeks selle 1,6 miljardi eest veel kohustusi võetud ühegi euro ulatuses. See on juhtimissegadus ja selle juhtimissegaduse [tagajärg] on selline, et ennetähtaegselt on lahkunud ametist kõik või sisuliselt enamik nii sõjalisi kui tsiviiljuhte, kes on riigikaitse valdkonnas alates Vene-Ukraina sõjast olnud. Kuid üks mees on jäänud ametisse, ja see mees on tänane kaitseminister. Me peame nentima, et kaitseminister selles olukorras ei öelnud oma ettekandes kahjuks ühtegi sõna ühiskonda nõutuks teinud Riigikontrolli hävitava hinnangu kohta. Ma juhin tähelepanu sellele, et siin ei ole mitte dialoog poliitiliste oponentide ja kaitseministri vahel. Tegelikult on Riigikontrolli kiretud ja ratsionaalsed nendingud: sisuline segadus töökorralduses, maksed on olnud ekslikud, süsteemne probleem raha kasutuses Riigikontrolli hinnangul. Millisele järeldusele jõudis riigikontrolör? Usaldamatus andmete esitamata jätmise tõttu! Kaitseminister vastas minu küsimuse peale midagi segast, et tegelikult see ei vasta tõele. Ma loen Riigikontrolli hinnangut. Kas kaitseminister eksitab avalikkust või Riigikontrolli hinnang on vale? Riigikontrolli järeldus oli, et poole miljardi ulatuses lepingute kohta konkreetset informatsiooni kahetsusväärselt riigi välisaudiitorile ei esitatud. Eesti rahvas eeldab seda, et valdkond, mis peab olema teistele eluvaldkondadele eeskuju, on loomulikult riigikaitse valdkond, seda ka juhtimise poolest. See on minimaalne lävend, mis tuleb tagada. Eelmise aasta 18. juulil saatis Riigikontroll – see dokument on ametkondlikuks kasutamiseks tunnistatud, kuid minu käsutuses see on – Kaitseministeeriumile tervelt 17 leheküljel märgukirja juhtimisliku ja rahandusliku korralageduse kohta ja nõudis vastust eelmise aasta augustikuuks. Need vead, mida heideti ette aasta tagasi, on Riigikontrolli diagnoosi järgi kahjuks süvenenud. See on olukord, kus parlament peab ütlema, et me ei saa anda üha ebaveenvamalt ja kõigis kriitilistes sõlmküsimustes, kus on vaja anda tegelik tõuge, loiult käitunud valitsuse liikmele järeleaitamistunde. Olukord on selleks liiga tõsine. Algul öeldakse, et teatud võimeid ei ole vaja vaatamata sõjalisele nõuandele soetada, siis venitatakse ja nüüd on selgunud, et valitseb segadus nendes küsimustes. See ei ole asjakohane. Kaitseministeeriumis, ma ei tea, kas härra Pevkuri üleskutsel või olenemata tema seisukohast, on asutud seisukohale, et tegemist on kollektiivse vastutusega. Vastutavad kõik, kes Eesti riigikaitsega tegelevad. Ma pööran selle tagurpidi: tegemist ei ole kollektiivse vastutusega, tegemist on juhtimise süsteemse nõrkusega nii kriitilises ja elulises küsimuses, nagu seda on Eesti rahvuslik julgeolek. Ja kõigil vabatahtlikel tsiviilvaldkonna või sõjalise valdkonna riigikaitsjatel on õigus nõuda [vastust], miks selles valdkonnas valitseb selline segadus. Siin viidati droonitõrjevõime soetamisele, mille kohta härra Pevkur ütles, et nüüd asutakse sellega tegelema. Ja härra Pevkur märkis õieti, et paari kuuga oleks võimalik akustiline sensorsüsteem soetada. Tegelikkuses on neid pakkumisi tehtud Kaitseministeeriumile – ja härra Pevkur on sellest teadlik – juba palju aega varem. Ma ei hakka minema detailidesse, mis on minu käsutuses, aga neid ei ole seni peetud võimalikuks realiseerida. Nüüd aga annavad niisugused ühiskonda vapustanud sündmused, mis on arenenud, mingisuguse tõuke edasiliikumiseks. Nii et minu osundus on: riigikaitse peab olema rahvusliku konsensuse ja koostöö objekt ja selle taga peab olema usaldus – laiem ühiskondlik usaldus nii nende otsuste vastu, mis juhtimislikult langetatakse, kui ka üle välja poliitiline usaldus. Kahjuks on kaitseminister nii kriitilises valdkonnas korduvalt näidanud seda, et seda usaldust ei ole tal olnud võimalik välja kanda. Järelikult …

Riigikaitse küsimuses valitseb Eesti rahva konsensus ja riigi poliitilise juhtkonna ülesanne on see vastutus välja kanda. Hea näide on see, et parlamendis me täna, kõigi poliitiliste jõudude esindajad, allkirjastasime protestikirja, mis puudutab Balti julgeolekuabi vähendamise võimalikku initsiatiivi Ameerika Ühendriikide poolt. Isamaa toetab ühemõtteliselt kõiki ametis oleva valitsuse samme, mis lähtudes Kaitseväe juhataja sõjalisest nõuandest on suunatud meie iseseisva kaitsevõime venitusteta väljaarendamisele. Nendes küsimustes, Eesti rahvusliku kaitse küsimustes, oleme me kõik ühel pool rindejoont. Euroopa vaade. Ma pean oluliseks seda, millele ma olen kutsunud valitsust korduvalt üles, et me kasutaksime Euroopa Liidu finantsperspektiivi vahendeid sõjaliseks kaitseks. Minu ettepanek oli avada Euroopa Komisjoniga dialoog, et meil oleks võimalik vahetuks sõjaliste võimete soetamiseks kasutada [vahendeid] miljardi euro ulatuses. Valitsus on nii-öelda sõjalise julgeolekuga seotud teemadeks üle tõstnud alla 200 miljoni euro. See on samm õiges suunas, aga strateegiliselt mittepiisav. Me peame avameelselt siit saalis saatma ka signaali, et Euroopa Liidu uus eelarveprojekt [Euroopa] Komisjoni poolt ei ole piisava strateegilise tähendusega. 138 miljardit üksnes kaitsega kaasnevatesse valdkondadesse, 18 miljardit aastas, ei ole selline ambitsioon, mis on vajalik Euroopa kontinendi kaitseks. Ja meile on oluline ka see, et Euroopa Liidu eelarvevahenditest rahastatakse sõjalist kaitset idaregioonis. Isamaa on kutsunud üles konsensuse huvides sõlmima riigikaitseleppe parteide vahel, et ka pärast valimisi oleks Eesti rahval selles küsimuses kindlustunne ja arusaam perspektiivist. Milles on probleem? Meie probleem on juhtimise nõrkus riigikaitses. Kahetsusega tuleb nentida, et meie riigikaitse on tänu kõigi – vabatahtlike, militaarvaldkonna ja tsiviiljuhtidest professionaalsete inimeste – andumusele ja pühendumisele arenenud, kuid seda vaatamata poliitilisele juhtimisele. Seda tuleb ausalt nentida. 2023. aastal – ma pean kahetsusega nentima, et kaitseminister lahkus siit saalist – valitsus tänase kaitseministri ametis olekul ei arvestanud Kaitseväe juhataja taotlust nii täiendava moonavõime soetamiseks kui ka muu hulgas droonitõrjevõime soetamiseks. Kaitseminister vastas minu etteheitele või üleskutsele vastas anekdootlikult, et droone näeb palja silmaga. 2024. aasta suvel me nägime seda, et kahjuks vajalikke nõuandeid, mis puudutasid moona täiendavat soetamist, ei olnud realiseeritud. Me saime vastuseks venivat häma. 2025. aasta kevadel me saime teada, et vaatamata tõsisele ühiskondlikule survele, kui otsused olid langetatud, ei olnud kevadeks selle 1,6 miljardi eest veel kohustusi võetud ühegi euro ulatuses. See on juhtimissegadus ja selle juhtimissegaduse [tagajärg] on selline, et ennetähtaegselt on lahkunud ametist kõik või sisuliselt enamik nii sõjalisi kui tsiviiljuhte, kes on riigikaitse valdkonnas alates Vene-Ukraina sõjast olnud. Kuid üks mees on jäänud ametisse, ja see mees on tänane kaitseminister. Me peame nentima, et kaitseminister selles olukorras ei öelnud oma ettekandes kahjuks ühtegi sõna ühiskonda nõutuks teinud Riigikontrolli hävitava hinnangu kohta. Ma juhin tähelepanu sellele, et siin ei ole mitte dialoog poliitiliste oponentide ja kaitseministri vahel. Tegelikult on Riigikontrolli kiretud ja ratsionaalsed nendingud: sisuline segadus töökorralduses, maksed on olnud ekslikud, süsteemne probleem raha kasutuses Riigikontrolli hinnangul. Millisele järeldusele jõudis riigikontrolör? Usaldamatus andmete esitamata jätmise tõttu! Kaitseminister vastas minu küsimuse peale midagi segast, et tegelikult see ei vasta tõele. Ma loen Riigikontrolli hinnangut. Kas kaitseminister eksitab avalikkust või Riigikontrolli hinnang on vale? Riigikontrolli järeldus oli, et poole miljardi ulatuses lepingute kohta konkreetset informatsiooni kahetsusväärselt riigi välisaudiitorile ei esitatud. Eesti rahvas eeldab seda, et valdkond, mis peab olema teistele eluvaldkondadele eeskuju, on loomulikult riigikaitse valdkond, seda ka juhtimise poolest. See on minimaalne lävend, mis tuleb tagada. Eelmise aasta 18. juulil saatis Riigikontroll – see dokument on ametkondlikuks kasutamiseks tunnistatud, kuid minu käsutuses see on – Kaitseministeeriumile tervelt 17 leheküljel märgukirja juhtimisliku ja rahandusliku korralageduse ja nõudis vastust eelmise aasta augustikuuks. Need vead, mida heideti ette aasta tagasi, on Riigikontrolli diagnoosi järgi kahjuks süvenenud. See on olukord, kus parlament peab ütlema, et me ei saa anda üha ebaveenvamalt ja kõigis kriitilistes sõlmküsimustes, kus on vaja anda tegelik tõuge, loiult käitunud valitsuse liikmele järeleaitamistunde. Olukord on selleks liiga tõsine. Algul öeldakse, et teatud võimeid ei ole vaja vaatamata sõjalisele nõuandele soetada, siis venitatakse ja nüüd on selgunud, et valitseb segadus nendes küsimustes. See ei ole asjakohane. Kaitseministeeriumis, ma ei tea, kas härra Pevkuri üleskutsel või olenemata tema seisukohast, on asutud seisukohale, et tegemist on kollektiivse vastutusega. Vastutavad kõik, kes Eesti riigikaitsega tegelevad. Ma pööran selle tagurpidi: tegemist ei ole kollektiivse vastutusega, tegemist on juhtimise süsteemse nõrkusega nii kriitilises ja elulises küsimuses, nagu seda on Eesti rahvuslik julgeolek. Ja kõigil vabatahtlikel tsiviilvaldkonna või sõjalise valdkonna riigikaitsjatel on õigus nõuda [vastust], miks selles valdkonnas valitseb selline segadus. Siin viidati droonitõrjevõime soetamisele, mille kohta härra Pevkur ütles, et nüüd asutakse sellega tegelema. Ja härra Pevkur märkis õieti, et paari kuuga oleks võimalik akustiline sensorsüsteem soetada. Tegelikkuses on neid pakkumisi on tehtud Kaitseministeeriumile – ja härra Pevkur on sellest teadlik – juba palju aega varem. Ma ei hakka minema detailidesse, mis on minu käsutuses, aga neid ei ole seni peetud võimalikuks realiseerida. Nüüd aga annavad niisugused ühiskonda vapustanud sündmused, mis on arenenud, mingisuguse tõuke edasiliikumiseks. Nii et minu osundus on: riigikaitse peab olema rahvusliku konsensuse ja koostöö objekt ja selle taga peab olema usaldus – laiem ühiskondlik usaldus nii nende otsuste vastu, mis juhtimislikult langetatakse, kui ka üle välja poliitiline usaldus. Kahjuks on kaitseminister nii kriitilises valdkonnas korduvalt näidanud seda, et seda usaldust ei ole tal olnud võimalik välja kanda. Järelikult …

Teie aeg!

… on kaitseministril asjakohane kaaluda enda ametisse sobivust. Ma mõistan, et need otsused on alati keerulised. Aga mingil hetkel me peame aru saama, et usalduse taastamiseks on vaja astuda ehedaid samme. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid, palun!

Kui ma tohin paluda ka lisaaega?

Aga palun, kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! On saanud juba tavaks selle aruteluformaadi juures, et kui meil räägitakse riigis silotornidest, siis meil ka on silotornid. Kõigepealt tuleb minister, peab ettekande, vastab küsimustele ja siis, nagu Urmas Reinsalu väga õigesti osundas, lahkub saalist. Ja edasi Riigikogu fraktsioonid omavahel arutavad seda küsimust. Aga kokku neid arutelusid kuidagi ei seota ja täitevvõimu tegelikult seadusandliku võimu tähelepanekud ei huvita. Ma kutsun siiski Reformierakonda üles nende asjade vastu huvi tundma. Näiteks minu eelkõneleja Isamaast – mis neil tänaseks [reiting] on? Nad on kolm korda või vähemalt kaks korda suurema reitinguga erakond. Ma arvan, et sellest oleks võib-olla midagi õppida ka Hanno Pevkuril, kuidas seda riigikaitse asja ajada nii, et ühiskond seda toetaks. Aga see selleks. Loomulikult ma arvan, et ministrit tuleb selles mõttes tänada ja tunnustada, et tema vastused, mis puudutasid tulevasi hankeid ja käimasolevaid hankeid, olid põhjalikud, olid sisulised. Meil üldiselt on riigikaitsekomisjonis olnud Hanno Pevkuriga hea koostöö. Kui ma olen siin osundanud järelevalve puudujääkidele, siis need on ikkagi olnud meiepoolsed tegematajätmised, mitte see, et minister pole komisjoni kohale ilmunud või küsimustele vastanud. Ilmselgelt Hanno Pevkur teab päris hästi, mis tal portfellis on. Ja teiseks. Selle Riigikontrolli [auditi] arutelu kontekstis ma siiski juhin tähelepanu, et väga asjatu on niimoodi lausaliselt rünnata neid ametnikke, kes töötavad Kaitseministeeriumis, või inimesi, kes on Kaitseväes, või inimesi, kes töötavad Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuses. Nad on Eesti patrioodid, kes tegelikult valutavad südant Eesti julgeoleku pärast ja kes on olnud viimastel aastatel oma tööd tehes väga suure ajalise ja ka poliitilise surve all. Kindlasti on nad andnud endast parima, et Eesti julgeolekut tugevdada ja riigikaitset üles ehitada. Ja kui on tehtud vigu, siis ilmselt tuleb tõdeda, et küllap neid ei ole mitte ainult ministeeriumi juhtkonna poolt, vaid võib-olla ka selles majas piisavalt selles töös toetatud. See on tekitanud olukorra, kus kõik ei ole tehtud päris nii, nagu peab olema. Nüüd mõned punktid, kus ma pean vajalikuks ministrile vastu vaielda. Kõigepealt, ma näen katset esitleda kaitsekulude suurendamist kui praeguse valitsuse ja selle kahe erakonna, Eesti 200 ja Reformierakonna saavutust. Ma juhin tähelepanu, et kui me räägime kaitsekulude suurest tõstmisest esimeses etapis 2%‑lt 3%‑le, siis see oli eelmise Riigikogu koosseisu riigikaitsekomisjoni initsiatiiv. Ja selle eesmärgi kajastamine julgeolekupoliitika alustes oli hoopis toona EKRE-sse kuulunud ja nüüd siis fraktsioonitu saadiku Leo Kunnase ettepanek ja initsiatiiv, mida Riigikogu ülekaalukalt toetas. Ja ütleme diplomaatiliselt: toonase kaitseministri erakond ei olnud alguses sellest mõttest sugugi mitte vaimustuses ja neid tuli pisut veenda seda ideed toetama. Nüüd, mis puudutab kaitsekulude tõstmist 5%‑ni, siis tegelikult see vajadus, et kaitsekulud peavad Eestis olema 4–5%, ilmnes juba mõnda aega tagasi, kui hakkas selguma, millised kohustused kaasnevad Eestile NATO uute kaitseplaanidega ja NATO tasemel seatud väevõime eesmärkide täitmisega. Kui te nüüd meenutate – ja väga lihtne on välja otsida nii Eesti 200 kui Reformierakonna poliitikute toonased kommentaarid ja avaldused –, siis nende vastus oli: ei, ei, ei ja veel kord ei! Jürgen Ligi, rahandusminister Reformierakonnast, ütles, et rahuajal 5%-lised kaitsekulutused on täiesti mõeldamatu, unustage see ära. Täpselt samamoodi rääkisid mitmed teised praeguse valitsuse poliitikud, et seda ei ole võimalik teha ja see kõik on populism ja sellest pole mõtet rääkida. Ja alles siis, kui Ameerika Ühendriikides valiti Trump presidendiks, peaminister Michal valgustus selles küsimuses ja hakkas ka rääkima 5% eesmärgist. Nii et kui kedagi peaks poliitiliselt selle eest tunnustama, siis tuleks ilmselt tunnustada ametis olevat Ameerika Ühendriikide presidenti, aga mitte neid kahte erakonda. Nüüd, tulles Riigikontrolli juurde, ma arvan, et kõige olulisem, mis tänasest arutelust võiks Riigikogu liikmetele ja fraktsioonidele kohale jõuda, on see: väide, et need vead, mis on tehtud, ei ole Eestile midagi maksma läinud ja selle tõttu ei ole kaitsevaldkonnas vähem tehtud, ei vasta tõele. Võtkem ainuüksi see, et ekslikult on tehtud ettemakseid suuremas ulatuses, kui neid oleks pidanud tegema. Kui riik teeb mõnele koostööpartnerile ettemaksu, mida ta ei pea tegema, siis ta annab enda käibevahendid selle ettevõtte kasutusse. Ja järelikult neidsamu eurosid, mis on üle kantud näiteks Ameerika Ühendriikidesse või kuhugi mujale, ei ole võimalik kasutada teiste ostude tegemiseks. Ja me teatavasti ju oma kaitsekulutusi rahastame suuresti laenuraha abil. Eesti eelarve on suures miinuses. Järelikult iga euro, mille me niimoodi asjatult oleme kuhugi parkinud, selle asendamiseks peame me laenama raha ja maksma intressi. Ja selle võrra on meil vähem eurosid, mida me saame riigikaitsele ja kõigis muudes valdkondades kulutada. Nii et sellega, et meil nende ettemaksete osas ei ole täpset arvestust ja et meil varude osas pole täpset arvestust, kaasnevad riigile reaalsed kulud ja reaalsed riskid. See ei ole lihtsalt nii, et teate, see on raamatupidamislik, arvestuslik küsimus, raamatupidajad siin omavahel vaidlevad, kuidas on õige midagi arvele võtta. Need on sisulised probleemid, mis tegelikult lõppkokkuvõttes lähevad ka midagi maksma. Sellepärast me olemegi teinud ettepaneku moodustada siin Riigikogus tõepoolest erakondadeülene, laiapindne uurimiskomisjon, mis selgitaks välja nende probleemide ulatuse, selgitaks välja nende probleemide põhjused ja tegelikult teeks ka ettepanekuid, kuidas riik tervikuna, valitsus saaks tugevdada kontrolli kaitsevaldkonna rahakasutuse üle. Ja viimase asjana tahaksin puudutada kaitsetööstuse arendamist, kuna see oli ministri ettekandes oluline osa ja selle kohta oli ka saalis küsimusi. Ma juhin tähelepanu, et Eesti Kaitsetööstuse Liidu esindajad on mitte korra, vaid korduvalt juhtinud tähelepanu, et riik on osades protsessides olnud liiga aeglane. Me oleme selle tulemusel aega kaotanud ja kaotanud ka erinevaid ärivõimalusi. Härra Reinsalu tõi siin välja, et tema käsutuses on andmeid selle kohta, et droonikaitse [valdkonnas] on tehtud poliitilisi otsuseid, mis droonikaitse tugevdamist on aeglustanud, on edasi lükanud. Ja nüüd siis tehakse tagantjärele vigade parandust. Ma võin öelda ka seda, et Eesti riik on kaotanud ärivõimalusi, koostöövõimalusi, investeeringuvõimalusi, võimalusi teha koostööd meile oluliste julgeolekupartneritega. Sellest tegelikult avalikkus palju ei tea. Aga kui teaks, siis ma ei välista, et see oleks veel suurem skandaal kui praegune Riigikontrolli aruandest lähtuv poleemika. Need on tõsised asjad, need on tõsised etteheited. Ja kahtlematult ka mina liitun nendega, kes soovitavad Hanno Pevkuril väga tõsiselt järele mõelda, kas iga hinna eest ministrina jätkamine ja sellega tegelikult kogu kaitsevaldkonna ja seal töötavate tublide inimeste poliitilise surve ja löögi alla panemine on seda väärt. Ehk oleks mõistlikum teha mehine otsus, astuda tagasi ja anda võimalus uuele inimesele, kes suudaks usalduse kaitsevaldkonna vastu taastada. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid! On saanud juba tavaks selle aruteluformaadi juures, et kui meil räägitakse riigis silotornidest, siis meil ka on silotornid. Kõigepealt tuleb minister, peab ettekande, vastab küsimustele ja siis, nagu Urmas Reinsalu väga õigesti osundas, lahkub saalist. Ja edasi Riigikogu fraktsioonid omavahel arutavad seda küsimust. Aga kokku neid arutelusid kuidagi ei seota ja täitevvõimu tegelikult seadusandliku võimu tähelepanekud ei huvita. Ma kutsun siiski Reformierakonda üles nende asjade vastu huvi tundma. Näiteks minu eelkõneleja Isamaa – mis neil tänaseks [reiting] on? Nad on kolm korda või vähemalt kaks korda suurema reitinguga erakond. Ma arvan, et sellest oleks võib-olla midagi õppida ka Hanno Pevkuril, kuidas seda riigikaitse asja ajada nii, et ühiskond seda toetaks. Aga see selleks. Loomulikult ma arvan, et ministrit tuleb selles mõttes tänada ja tunnustada, et tema vastused, mis puudutasid tulevasi hankeid ja käimasolevaid hankeid, olid põhjalikud, olid sisulised. Meil üldiselt on riigikaitsekomisjonis olnud Hanno Pevkuriga hea koostöö. Kui ma olen siin osundanud järelevalve puudujääkidele, siis need on ikkagi olnud meiepoolsed tegematajätmised, mitte see, et minister pole komisjoni kohale ilmunud või küsimustele vastanud. Ilmselgelt Hanno Pevkur teab päris hästi, mis tal portfellis on. Ja teiseks. Selle Riigikontrolli [auditi] arutelu kontekstis ma siiski juhin tähelepanu, et väga asjatu on niimoodi lausaliselt rünnata neid ametnikke, kes töötavad Kaitseministeeriumis, või inimesi, kes on Kaitseväes, või inimesi, kes töötavad Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuses. Nad on Eesti patrioodid, kes tegelikult valutavad südant Eesti julgeoleku pärast ja kes on olnud viimastel aastatel oma tööd tehes väga suure ajalise ja ka poliitilise surve all. Kindlasti on nad andnud endast parima, et Eesti julgeolekut tugevdada ja riigikaitset üles ehitada. Ja kui on tehtud vigu, siis ilmselt tuleb tõdeda, et küllap need ei ole ainult ministeeriumi juhtkonna poolt. Võib-olla selles majas pole neid piisavalt selles töös toetatud ja see on tekitanud olukorra, kus kõik ei ole tehtud päris nii, nagu peab olema. Nüüd mõned punktid, kus ma pean vajalikuks ministrile vastu vaielda. Kõigepealt, ma näen katset esitleda kaitsekulude suurendamist kui praeguse valitsuse ja selle kahe erakonna, Eesti 200 ja Reformierakonna saavutust. Ma juhin tähelepanu, et kui me räägime kaitsekulude suurest tõstmisest esimeses etapis 2%‑lt 3%‑le, siis see oli eelmise Riigikogu koosseisu riigikaitsekomisjoni initsiatiiv. Ja selle eesmärgi kajastamine julgeolekupoliitika alustes oli hoopis toona EKRE-sse kuulunud ja nüüd siis fraktsioonitu saadiku Leo Kunnase ettepanek ja initsiatiiv, mida Riigikogu ülekaalukalt toetas. Ja ütleme diplomaatiliselt: toonase kaitseministri erakond ei olnud alguses sellest mõttest sugugi mitte vaimustuses ja neid tuli pisut veenda seda ideed toetama. Nüüd, mis puudutab kaitsekulude tõstmist 5%‑ni, siis tegelikult see vajadus, et kaitsekulud peavad Eestis olema 4–5%, ilmnes juba mõnda aega tagasi, kui hakkas selguma, millised kohustused kaasnevad Eestile NATO uute kaitseplaanidega ja NATO tasemel seatud väevõime eesmärkide täitmisega. Kui te nüüd meenutate – ja väga lihtne on välja otsida nii Eesti 200 kui Reformierakonna poliitikute toonased kommentaarid ja avaldused –, siis nende vastus oli: ei, ei, ei ja veel kord ei! Jürgen Ligi, rahandusminister Reformierakonnast, ütles, et rahuajal 5%-lised kaitsekulutused on täiesti mõeldamatu, unustage see ära. Täpselt samamoodi rääkisid mitmed teised praeguse valitsuse poliitikud, et seda ei ole võimalik teha ja see kõik on populism ja sellest pole mõtet rääkida. Ja alles siis, kui Ameerika Ühendriikides valiti Trump presidendiks, peaminister Michal valgustus selles küsimuses ja hakkas ka rääkima 5% eesmärgist. Nii et kui kedagi peaks poliitiliselt selle eest tunnustama, siis tuleks ilmselt tunnustada ametis olevat Ameerika Ühendriikide presidenti, aga mitte neid kahte erakonda. Nüüd, tulles Riigikontrolli juurde, ma arvan, et kõige olulisem, mis tänasest arutelust võiks Riigikogu liikmetele ja fraktsioonidele kohale jõuda, on see: väide, et need vead, mis on tehtud, ei ole Eestile midagi maksma läinud ja selle tõttu ei ole kaitsevaldkonnas vähem tehtud, ei vasta tõele. Võtkem ainuüksi see, et ekslikult on tehtud ettemakseid suuremas ulatuses, kui neid oleks pidanud tegema. Kui riik teeb mõnele koostööpartnerile ettemaksu, mida ta ei pea tegema, siis ta annab enda käibevahendid selle ettevõtte kasutusse. Ja järelikult neidsamu eurosid, mis on üle kantud näiteks Ameerika Ühendriikidesse või kuhugi mujale, ei ole võimalik kasutada teiste ostude tegemiseks. Ja me teatavasti ju oma kaitsekulutusi rahastame suuresti laenuraha abil. Eesti eelarve on suures miinuses. Järelikult iga euro, mille me niimoodi asjatult oleme kuhugi parkinud, selle asendamiseks peame me laenama raha ja maksma intressi. Ja selle võrra on meil vähem eurosid, mida me saame riigikaitsele ja kõigis muudes valdkondades kulutada. Nii et sellega, et meil nende ettemaksete osas ei ole täpset arvestust ja et meil varude osas pole täpset arvestust, kaasnevad riigile reaalsed kulud ja reaalsed riskid. See ei ole lihtsalt nii, et teate, see on raamatupidamislik, arvestuslik küsimus, raamatupidajad siin omavahel vaidlevad, kuidas on õige midagi arvele võtta. Need on sisulised probleemid, mis tegelikult lõppkokkuvõttes lähevad ka midagi maksma. Sellepärast me olemegi teinud ettepaneku moodustada siin Riigikogus tõepoolest erakondadeülene, laiapindne uurimiskomisjon, mis selgitaks välja nende probleemide ulatuse, selgitaks välja nende probleemide põhjused ja tegelikult teeks ka ettepanekuid, kuidas riik tervikuna, valitsus saaks tugevdada kontrolli kaitsevaldkonna rahakasutuse üle. Ja viimase asjana tahaksin puudutada kaitsetööstuse arendamist, kuna see oli ministri ettekandes oluline osa ja selle kohta oli ka saalis küsimusi. Ma juhin tähelepanu, et Eesti Kaitsetööstuse Liidu esindajad on mitte korra, vaid korduvalt juhtinud tähelepanu, et riik on osades protsessides olnud liiga aeglane. Me oleme selle tulemusel aega kaotanud ja kaotanud ka erinevaid ärivõimalusi. Härra Reinsalu tõi siin välja, et tema käsutuses on andmeid selle kohta, et droonikaitse [valdkonnas] on tehtud poliitilisi otsuseid, mis droonikaitse tugevdamist on aeglustanud, on edasi lükanud. Ja nüüd siis tehakse tagantjärele vigade parandust. Ma võin öelda ka seda, et Eesti riik on kaotanud ärivõimalusi, koostöövõimalusi, investeeringuvõimalusi, võimalusi teha koostööd meile oluliste julgeolekupartneritega. Sellest tegelikult avalikkus palju ei tea. Aga kui teaks, siis ma ei välista, et see oleks veel suurem skandaal kui praegune Riigikontrolli aruandest lähtuv poleemika. Need on tõsised asjad, need on tõsised etteheited. Ja kahtlematult ka mina liitun nendega, kes soovitavad Hanno Pevkuril väga tõsiselt järele mõelda, kas iga hinna eest ministrina jätkamine ja sellega tegelikult kogu kaitsevaldkonna ja seal töötavate tublide inimeste poliitilise surve ja löögi alla panemine on seda väärt. Ehk oleks mõistlikum teha mehine otsus, astuda tagasi ja anda võimalus uuele inimesele, kes suudaks usalduse kaitsevaldkonna vastu taastada. Aitäh!

Aitäh! EKRE fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! No järjekordne Reformierakonna enesemüüt ja propagandamüüt on pauguga lõhki läinud. Nii nagu valetati jultunult ja küüniliselt, kui öeldi: "Lugege mu huultelt, maksud ei tõuse!", nii oli jultunud ja küüniline vale ka see, et kindlates kätes Eesti, paremini kaitstud Eesti. No täielik jamps! Täielik vale, täielik bluff! Ei ole kindlates kätes Eesti, ei ole hästi kaitstud Eesti. Reformierakond ja tema suuvoodrid on peavoolumeedias neli aastat vähemalt Eesti rahvast ajanud hüsteeriasse ja hirmutanud seoses sõjaohuga. Ja vastab tõele: Eesti julgeolekuolukord on keerulisem ja ohtlikum kui kunagi alates 1939. aastast. Ainult et Eesti avalikkust ei ole mitte sellest sõjaohust teavitatud, et me oleksime paremini valmistunud, et me saaksime paremini hakkama. Ei ole astutud vajalikke samme selle jaoks, et me toime tuleks, vaid seda hirmu on külvatud selle jaoks, et inimesi hirmutada valitsusparteid toetama. Ka see on olnud küüniline, alatu ja valelik käitumine. Nüüd, tegelikult selles ohtlikus olukorras, väga ohtlikus olukorras, ei ole me paremini kaitstud kui kunagi varem. Vastupidi, tuleb välja, et me oleme vähem kaitstud kui kunagi varem. Me oleme vähem kaitstud, kui me olime neli-viis aastat tagasi. Me oleme ära andnud oma varud ja relvad: mis vähegi on olnud võimalik ära anda, oleme Ukrainale andnud. Seda, mida meil endal vaja on, ei ole veel asemele tulnud. Meile räägiti – oi kui mitu korda meile on siit puldist seda räägitud! –, et andsime kahurid ära, aga asemele saime HIMARS-id. Me saime asemele veoautod, kus on torud kastis, laskemoona ei ole. Ja isegi kui laskemoon tuleb, siis selle laskemoona kasutamise võimaluse nupp ei ole Eestis. Ehk teisisõnu, ameeriklased otsustavad, kas saame lasta või ei saa. Küsisin ka ministrilt, kuidas saab nii olla, et meil võllid tulevad poodiumile ja räägivad: "Kui miski Eesti õhuruumi siseneb, kohe tuvastame! Kohe laseme alla, me ei lase midagi siin juhtuda!" Aga kaks päeva hiljem tuleb välja, et ei – ei tuvasta, ei näe, ei kuule! Midagi ei lase alla, pole võimekust nähagi, rääkimata sellest, et oleks võimekust alla lasta. Siis läheb natuke veel aega mööda, ja siis tuleb välja, et võib-olla me tegelikult ise lubasime selle siia oma õhuruumi. Keegi täpselt ei tea ja ei ütle ka meile. No see ei ole ju suveräänse riigi õhuruum, mis on kindlates kätes ja kaitstud. See on vale, et me oleme kaitstud! Ja sellega seoses jõuame siis Riigikontrollini. Riigikontroll teeb maatasa – maatasa! – selle järjekordse müüdi, et 5% SKP-st, kus nüüd alles teeme! See raha lihtsalt voolab kuhugi vasakule, sadades miljonites voolab kuhugi vasakule. Isegi ei tea, kuhu. No võimalik, et Moskvasse. Aga kui mina oleksin Moskvas ja tahaksin Eesti kaitsevõimet nurjata, siis mis ma teeks? Ma paneksin Reformierakonna võimule, sest valetajaid, varastajad, ebakompetentsed korruptandid teevadki kõige suuremat kahju riigile, nii nagu me näeme. Raimond Kaljulaid rääkis siin, et Hanno Pevkur peaks tagasi astuma, et saaks lasta spetsialistidel tööd teha. Spetsialistid on usinasti tööd teinud, sadade miljonite eest teinud lepinguid, mille puhul ei tea, kuhu raha läks. Ei ole võimalik korda teha seda süsteemset ja pikka aega kestnud bardakki, mis meil riigikaitses valitseb, nendesamade inimeste poolt, kes selle loonud on. Ärme nüüd viieaastase lapse tasemel naiivsusega ka siin opereeri! Need inimesed, kes on teinud selle süsteemi, kus meil puudub ülevaade, mis on ladudes, mis lepingud meil on, kellele maksti, kui palju, miks ja millal – need inimesed ei tee seda korda. Hanno Pevkur oleks pidanud terve trobikonna troppe lahti laskma, lihtsalt selle jaoks, et tõestada: ta saab aru probleemi tõsidusest. Kui Hanno Pevkur seda ei tee, siis peaks Michal tema lahti laskma, lihtsalt selle jaoks, et näidata: ta saab aru probleemi tõsidusest. Aga kedagi ei lasta lahti. Vastupidi, meil tuleb minister siia pulti ja taob endale vastu rinda, kui tublit tööd on tehtud. No ei ole tublit tööd tehtud! Läbi on kukutud! Läbi on kukutud aususes, läbi kukutud selles, mida on tehtud, läbi kukutud selles, kui võimekad üldse ollakse. Läbi on kukutud poliitilisel tasemel, ametkondlikul tasandil. Ja me peame ju kõik aru saama: kui sajad miljonid voolavad kuhugi vasakule, siis ei ole niimoodi, et lihtsalt saamatus on olnud ainus põhjus. Ju ikka varastatakse ka jubedalt. Kuna Pevkur ei lase kedagi lahti, kuna Michael ei lase Pevkurit lahti, siis tuleb parlamendil nad lahti lasta, sest need inimesed seda asja korda ei tee. Nende inimeste juhtimisel Eesti kaitsevõime paremaks ei lähe. Nii et Reformierakond on kõiges – majandusvaldkonnas, maksunduse valdkonnas, riigikaitse valdkonnas, rahanduse valdkonnas, iibe valdkonnas, immigratsiooni valdkonnas, regionaalpoliitika valdkonnas – hävitavalt läbi kukkunud. Kõik on alla käinud, kõik on halvasti. Viimane müüt, mis neil oli, oli see, et Eesti on kindlates kätes, Eesti on hästi kaitstud. Ja nüüd tuleb välja seoses selle drooniga ja seoses nende rahadega: täielik läbikukkumine riigikaitses ka. Minema minge! Kui ei lähe, siis tuleb rahval teid lahti lasta.

Aitäh! No järjekordne Reformierakonna enesemüüt ja propagandamüüt on pauguga lõhki läinud. Nii nagu valetati jultunult ja küüniliselt, kui öeldi: "Lugege mu huultelt, maksud ei tõuse!", nii oli jultunud ja küüniline vale ka see, et kindlates kätes Eesti, paremini kaitstud Eesti. No täielik jamps! Täielik vale, täielik bluff! Ei ole kindlates kätes Eesti, ei ole hästi kaitstud Eesti. Reformierakond ja tema suuvoodrid on peavoolumeedias vähemalt neli aastat Eesti rahvast ajanud hüsteeriasse ja hirmutanud seoses sõjaohuga. Ja vastab tõele: Eesti julgeolekuolukord on keerulisem ja ohtlikum kui kunagi alates 1939. aastast. Ainult et Eesti avalikkust ei ole mitte sellest sõjaohust teavitatud, et me oleksime paremini valmistunud, et me saaksime paremini hakkama. Ei ole astutud vajalikke samme selle jaoks, et me toime tuleks, vaid seda hirmu on külvatud selle jaoks, et inimesi hirmutada valitsusparteid toetama. Ka see on olnud küüniline, alatu ja valelik käitumine. Nüüd, tegelikult selles ohtlikus olukorras, väga ohtlikus olukorras, ei ole me paremini kaitstud kui kunagi varem. Vastupidi, tuleb välja, et me oleme vähem kaitstud kui kunagi varem. Me oleme vähem kaitstud, kui me olime neli-viis aastat tagasi. Me oleme ära andnud oma varud ja relvad: mis vähegi on olnud võimalik ära anda, oleme Ukrainale andnud. Seda, mida meil endal vaja on, ei ole veel asemele tulnud. Meile räägiti – oi kui mitu korda meile on siit puldist seda räägitud! –, et andsime kahurid ära, aga asemele saime HIMARS-id. Me saime asemele veoautod, kus on torud kastis, laskemoona ei ole. Ja isegi kui laskemoon tuleb, siis selle laskemoona kasutamise võimaluse nupp ei ole Eestis. Ehk teisisõnu, ameeriklased otsustavad, kas saame lasta või ei saa. Küsisin ka ministrilt, kuidas saab nii olla, et meil võllid tulevad poodiumile ja räägivad: "Kui miski Eesti õhuruumi siseneb, kohe tuvastame! Kohe laseme alla, me ei lase midagi siin juhtuda!" Aga kaks päeva hiljem tuleb välja, et ei – ei tuvasta, ei näe, ei kuule! Midagi ei lase alla, pole võimekust nähagi, rääkimata sellest, et oleks võimekust alla lasta. Siis läheb natuke veel aega mööda, ja siis tuleb välja, et võib-olla me tegelikult ise lubasime selle siia oma õhuruumi. Keegi täpselt ei tea ja ei ütle ka meile. No see ei ole ju suveräänse riigi õhuruum, mis on kindlates kätes ja kaitstud. See on vale, et me oleme kaitstud! Ja sellega seoses jõuame siis Riigikontrollini. Riigikontroll teeb maatasa – maatasa! – selle järjekordse müüdi, et 5% SKP-st, kus nüüd alles teeme! See raha lihtsalt voolab kuhugi vasakule, sadades miljonites voolab kuhugi vasakule. Isegi ei tea, kuhu. No võimalik, et Moskvasse. Aga kui mina oleksin Moskvas ja tahaksin Eesti kaitsevõimet nurjata, siis mis ma teeks? Ma paneksin Reformierakonna võimule, sest valetajaid, varastajad, ebakompetentsed korruptandid teevadki kõige suuremat kahju riigile, nii nagu me näeme. Raimond Kaljulaid rääkis siin, et Hanno Pevkur peaks tagasi astuma, et saaks lasta spetsialistidel tööd teha. Spetsialistid on usinasti tööd teinud, sadade miljonite eest teinud lepinguid, mille puhul ei tea, kuhu raha läks. Ei ole võimalik korda teha seda süsteemset ja pikka aega kestnud bardakki, mis meil riigikaitses valitseb, nendesamade inimeste poolt, kes selle loonud on. Ärme nüüd viieaastase lapse tasemel naiivsusega ka siin opereeri! Need inimesed, kes on teinud selle süsteemi, kus meil puudub ülevaade, mis on ladudes, mis lepingud meil on, kellele maksti, kui palju, miks ja millal – need inimesed ei tee seda korda. Hanno Pevkur oleks pidanud terve trobikonna troppe lahti laskma, lihtsalt selle jaoks, et tõestada: ta saab aru probleemi tõsidusest. Kui Hanno Pevkur seda ei tee, siis peaks Michal tema lahti laskma, lihtsalt selle jaoks, et näidata: ta saab aru probleemi tõsidusest. Aga kedagi ei lasta lahti. Vastupidi, meil tuleb minister siia pulti ja taob endale vastu rinda, kui tublit tööd on tehtud. No ei ole tublit tööd tehtud! Läbi on kukutud! Läbi on kukutud aususes, läbi kukutud selles, mida on tehtud, läbi kukutud selles, kui võimekad üldse ollakse. Läbi on kukutud poliitilisel tasemel, ametkondlikul tasandil. Ja me peame ju kõik aru saama: kui sajad miljonid voolavad kuhugi vasakule, siis ei ole niimoodi, et lihtsalt saamatus on olnud ainus põhjus. Ju ikka varastatakse ka jubedalt. Kuna Pevkur ei lase kedagi lahti, kuna Michal ei lase Pevkurit lahti, siis tuleb parlamendil nad lahti lasta, sest need inimesed seda asja korda ei tee. Nende inimeste juhtimisel Eesti kaitsevõime paremaks ei lähe. Nii et Reformierakond on kõiges – majandusvaldkonnas, maksunduse valdkonnas, riigikaitse valdkonnas, rahanduse valdkonnas, iibe valdkonnas, immigratsiooni valdkonnas, regionaalpoliitika valdkonnas – hävitavalt läbi kukkunud. Kõik on alla käinud, kõik on halvasti. Viimane müüt, mis neil oli, oli see, et Eesti on kindlates kätes, Eesti on hästi kaitstud. Ja nüüd tuleb välja seoses selle drooniga ja seoses nende rahadega: täielik läbikukkumine riigikaitses ka. Minema minge! Kui ei lähe, siis tuleb rahval teid lahti lasta.

Aitäh! Järgmisena Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits. Volitusega, jah?

Head kolleegid! Konsensus on siin saalis olemas, ma loodan, et Eesti riigi kaitsmisel tuleb astuda kõik sammud, et Eesti oleks reaalselt kaitstud. Küll aga on suured erimeelsused meil siin. Üks seltskond esindab nii-öelda praalivat seltskonda, kes lubab suure idanaaber põlvili suruda või nende sõjamasina juba nende kodumaal sandistada. Ma ei hakka nimetama, kes selle taga on. Ja räägitakse, et kõik on kindlates kätes. Jutt on kaitseminister Pevkurist ja Reformierakonnast. Sõjahirm tegelikult laastab maad. Ma olen paljude inimestega rääkinud, ka noorte meeste ja naistega. Kas on mõtet siin riigis hakata peret looma või lapsi ilmale tooma? Ei ole mõtet! Tõepoolest, milleks, kui sõda tuleb kohe-kohe siia? Aga on ka teine pool, teine pool on realistid. Neid on ka palju ja nad ütlevad, et rohkem peaks tegutsema, vähem praalima. Soome on hea näide: ta on tegutsenud aastaid, ehitanud varjendeid, kogunud sõjamoona, aga pidanud ka sidet kõikide naabritega, ka idanaabriga. Nende välisminister alles aprillis ütles, et Soome ei pea Venemaad oma vaenlaseks, küll aga ei ole nõus nende seisukohtade ja valedega. Meie oleme selgelt öelnud, et Venemaa on meie vaenlane. Aga see selleks! Me oleme öelnud, et kõik on meil kindlates kätes, me oleme kiired ja efektiivsed. Hästi, oleme kiired! Elva vallas ei ole meil oma sõjaväge, oma piirivalvet. Ja seal ühel põllul, koristatud rapsipõllul, plahvatas ühel hommikul ründedroon. Ma kohe lasen teile selle valvekaamera videot. (Paneb telefonis video tööle.) See hääl [ehk segab], aga algul näeb, kuidas ta lendab, lendab üle ja 50 sekundi pärast toimub plahvatus. Kraater on 3,7 kilomeetri kaugusel. See on siin nagu fooniks. Aga nädal hiljem kutsus meie kolleeg Kalev Stoicescu riigikaitsekomisjoni erakorraliselt kokku. Nädal hiljem! Oli vaja puhata. Mis kiirus see on? Piinlik! Ja saatuse irooniana tuli Riigikontroll just samal ajal välja sellega, et näitas, et täielik bardakk valitseb. Raha on palju ja tuleb veel juurde, aga nii-öelda sahvris ja sahvri ümber on täielik bardakk, kui kasutada vene sõna "korralagedus". Varsti tuleb plahvatus, 3,7 kilomeetri kaugusel, natukese aja pärast. Ärge ehmatage! Ja tuleb välja, et Kaitseministeerium ei saa hakkama raha kaitsevõimeks muutmisega. Mis efektiivsus see on? See on naerukoht ju! Ei ole võimalik! Ja vähe sellest, et tegemist ei ole mitte raamatupidamisliku probleemiga, vaid süsteemsete [probleemidega]. Kohe tuleb plahvatus. Ja samas, usaldus riigijuhtide vastu … (Kõlab plahvatus telefonikõlarist.) Hommikul kell 5.05, Elva vald, rapsipõld, 3,7 kilomeetri kauguselt plahvatuskohast [kostev] Hiina valvekaamera hääl. Ja kui usaldus riigivalitsejate vastu on minimaalne, siis tekib küsimus, kui paljud Eesti mehed oleksid valmis, kui vaja, rindele minema. Ma ei ole sugugi veendunud, et see protsent on väga suur. Me oleme üsna liberaalne riik ja paljud mõtlevad, et milleks oma nahka turule viia. Kaitseminister on küll lubanud ka meie nahad turule viia. Mina sellega nõus ei ole, kuigi ma olen kindlasti valmis välja astuma ja käsi mul ei värise. Vähemalt praegu.

Head kolleegid! Konsensus on siin saalis olemas, ma loodan, et Eesti riigi kaitsmisel tuleb astuda kõik sammud, et Eesti oleks reaalselt kaitstud. Küll aga on suured erimeelsused meil siin. Üks seltskond esindab nii-öelda praalivat seltskonda, kes lubab suure idanaabri põlvili suruda või nende sõjamasina juba nende kodumaal sandistada. Ma ei hakka nimetama, kes selle taga on. Ja räägitakse, et kõik on kindlates kätes. Jutt on kaitseminister Pevkurist ja Reformierakonnast. Sõjahirm tegelikult laastab maad. Ma olen paljude inimestega rääkinud, ka noorte meeste ja naistega. Kas on mõtet siin riigis hakata peret looma või lapsi ilmale tooma? Ei ole mõtet! Tõepoolest, milleks, kui sõda tuleb kohe-kohe siia? Aga on ka teine pool, teine pool on realistid. Neid on ka palju ja nad ütlevad, et rohkem peaks tegutsema, vähem praalima. Soome on hea näide: ta on tegutsenud aastaid, ehitanud varjendeid, kogunud sõjamoona, aga pidanud ka sidet kõikide naabritega, ka idanaabriga. Nende välisminister alles aprillis ütles, et Soome ei pea Venemaad oma vaenlaseks, küll aga ei ole nõus nende seisukohtade ja valedega. Meie oleme selgelt öelnud, et Venemaa on meie vaenlane. Aga see selleks! Me oleme öelnud, et kõik on meil kindlates kätes, me oleme kiired ja efektiivsed. Hästi, oleme kiired! Elva vallas ei ole meil oma sõjaväge, oma piirivalvet. Ja seal ühel põllul, koristatud rapsipõllul, plahvatas ühel hommikul ründedroon. Ma kohe lasen teile selle valvekaamera videot. (Paneb telefonis video tööle.) See hääl [ehk segab], aga algul näeb, kuidas ta lendab, lendab üle ja 50 sekundi pärast toimub plahvatus. Kraater on 3,7 kilomeetri kaugusel. See on siin nagu fooniks. Aga nädal hiljem kutsus meie kolleeg Kalev Stoicescu riigikaitsekomisjoni erakorraliselt kokku. Nädal hiljem! Oli vaja puhata. Mis kiirus see on? Piinlik! Ja saatuse irooniana tuli Riigikontroll just samal ajal välja sellega, et näitas, et täielik bardakk valitseb. Raha on palju ja tuleb veel juurde, aga nii-öelda sahvris ja sahvri ümber on täielik bardakk, kui kasutada vene sõna "korralagedus". Varsti tuleb plahvatus, 3,7 kilomeetri kaugusel, natukese aja pärast. Ärge ehmatage! Ja tuleb välja, et Kaitseministeerium ei saa hakkama raha kaitsevõimeks muutmisega. Mis efektiivsus see on? See on naerukoht ju! Ei ole võimalik! Ja vähe sellest, et tegemist ei ole mitte raamatupidamisliku probleemiga, vaid süsteemsete [probleemidega]. Kohe tuleb plahvatus. Ja samas, usaldus riigijuhtide vastu … (Kõlab plahvatus telefonikõlarist.) Hommikul kell 5.05, Elva vald, rapsipõld, 3,7 kilomeetri kauguselt plahvatuskohast [kostev] Hiina valvekaamera hääl. Ja kui usaldus riigivalitsejate vastu on minimaalne, siis tekib küsimus, kui paljud Eesti mehed oleksid valmis, kui vaja, rindele minema. Ma ei ole sugugi veendunud, et see protsent on väga suur. Me oleme üsna liberaalne riik ja paljud mõtlevad, et milleks oma nahka turule viia. Kaitseminister on küll lubanud ka meie nahad turule viia. Mina sellega nõus ei ole, kuigi ma olen kindlasti valmis välja astuma ja käsi mul ei värise. Vähemalt praegu.

Soovite lisaaega?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit lisaks.

Sellel taustal mina ei ole küll kindel, et see kaitsetahe on väga suur. Ukrainas on patrioodid juba aastaid rindel olnud, paljud on korduvalt vigastada, põrutada ja mida muud kõike saanud, eks ju, aga nad on oma kodumaad kaitsma läinud. Samas suur osa Ukraina meestest ei konuta mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. Kui ma räägiksin praegu Ukraina parlamendis sama juttu, siis paljud [sealsed] kolleegid vaataksid mulle otsa, nagu see oleks kohatu. Aga paljudel neil on pojad välismaal, mitte rindel kahjuks. Küsimus on selles, kui palju leidub neid patrioote, kes oleksid valmis reaalselt minema sõtta, kui see sõda tõesti siia jõuab. Aga mulle läheb see väga korda, kui Eestimaa südames Elvas plahvatab sõjadroon, ründedroon. Mitte kusagil Peipsi ääres, vaid Eestimaa südames, Võrtsjärve lähedal. Ja see on üsna hirmuäratav, kui sa oled seda ise kuulnud, kui sa oled näinud kraatri tekitamist ainult ühe eksinud [drooni poolt]. Kustkohalt ta tuli? Inimesed räägivad igasuguseid jutte: et äkki, kuna meil on head suhted Ukrainaga, on kusagilt sealt startinud. Mul ei ole seda arvamust, aga ei ole ka andmeid, et see nii ei ole. Ja sellised laadungid olevat juba varem lennanud üle Eesti, üle Lõuna-Eesti ja nii edasi, Ust-Luga või kusagile sinnapoole. Oleks vaja selgust. Oleks vaja selgust, mis tegelikult on. Minu meelest kaitseminister on siin ilusat juttu rääkinud – ka täna –, kui palju rikkamad me oleme ja mida kõik. Ta on kindlasti tubli inimene, töökas, aga jutt, mida ta räägib, eriti see, kui hästi me kaitstud oleme, ei veena. Mind ei veena ja paljusid teisi inimesi ei veena. [Riik] ei ole kindlates kätes. Kindlates kätes oleks võib-olla siis, kui Hanno Pevkur … Ta ei ole siin kahjuks. (Võtab taskust droonitüki ja näitab saalile.) See on selle drooni tükk, üks paljudest, mille ma sealt kraatri kõrvalt olen korjanud. See on kindlates kätes. Ründedroon, Ukraina ründedroon, mille tükke sellel rapsipõllul võib leida hulgi ka tänase päevani. Kui mingisuguses asutuses või sõjaväeosas oleks selline korralagedus, siis ma arvan, et selle juht ei jätkaks. Aga selle koha pealt on kummaline arvamine, et kaitseminister …

Sellel taustal mina ei ole küll kindel, et see kaitsetahe on väga suur. Ukrainas on patrioodid juba aastaid rindel olnud, paljud on korduvalt vigastada, põrutada ja mida muud kõik saanud, eks ju, aga nad on oma kodumaad kaitsma läinud. Samas suur osa Ukraina meestest ei konuta mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. Kui ma räägiksin praegu Ukraina parlamendis sama juttu, siis paljud [sealsed] kolleegid vaataksid mulle otsa, sest see oleks nagu kohatu. Aga paljudel neil on pojad välismaal, mitte rindel kahjuks. Küsimus on selles, kui palju leidub neid patrioote, kes oleksid valmis reaalselt minema sõtta, kui see sõda tõesti siia jõuab. Aga mulle läheb see väga korda, kui Eestimaa südames Elvas plahvatab sõjadroon, ründedroon. Mitte kusagil Peipsi ääres, vaid Eestimaa südames, Võrtsjärve lähedal. Ja see on üsna hirmuäratav, kui sa oled seda ise kuulnud, kui sa oled näinud kraatri tekitamist ainult ühe eksinud [drooni poolt]. Kustkohalt ta tuli? Inimesed räägivad igasuguseid jutte: et äkki on, kuna meil on head suhted Ukrainaga, on kusagilt sealt startinud. Mul ei ole seda arvamust, aga ei ole ka andmeid, et see nii ei ole. Ja sellised laadungid olevat juba varem lennanud üle Eesti, üle Lõuna-Eesti ja nii edasi, Ust-Luga või kusagile sinnapoole. Oleks vaja selgust. Oleks vaja selgust, mis tegelikult on. Minu meelest kaitseminister on siin ilusat juttu rääkinud – ka täna –, kui palju rikkamad me oleme ja mida kõik. Ta on kindlasti tubli inimene, töökas, aga jutt, mida ta räägib, eriti see, kui hästi me kaitstud oleme, ei veena. Mind ei veena ja paljusid teisi inimesi ei veena. [Riik] ei ole kindlates kätes. Kindlates kätes oleks võib-olla siis, kui Hanno Pevkur … Ta ei ole siin kahjuks. (Võtab taskust droonitüki ja näitab saalile.) See on selle drooni tükk, üks paljudest, mille ma sealt kraatri kõrvalt olen korjanud. See on kindlates kätes. Ründedroon, Ukraina ründedroon, mille tükke sellel rapsipõllul võib leida hulgi ka tänase päevani. Kui mingisuguses asutuses või sõjaväeosas oleks selline korralagedus, siis ma arvan, et selle juht ei jätkaks. Aga selle koha pealt on kummaline arvamine, et kaitseminister …

Teie aeg!

… kes vastutab, jätkaks. Ma arvan, et ta ei peaks jätkama, kuigi on tore mees. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kas võiks ka lisaaega paluda?

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Head kuulajad! Väga huvitav debatt on siin olnud. Aga alustame sellest, miks me üldse tegelikult riigikaitset prioriseerime. Venemaa sõda Ukraina vastu määrab väga selgelt Atlandi-ülese julgeoleku järgmisteks aastakümneteks. Seepärast me aitamegi Ukrainat nii sõjaliselt kui ka majanduslikult ning hoiame Venemaad pideva surve all kõigi meie käsutuses olevate vahenditega. Oleme andnud erinevat relvastust Ukrainale, aga oleme oma varud oluliselt paremini ära taastanud. Venemaa strateegilised sihid ei ole muutunud. Venemaa on reaalne, otsene ja pikaajaline oht Euroopale ja NATO-le, sealhulgas Eestile. Ei tasu hellitada lootust, et nendega saab kuidagi läbi rääkida, ei tasu ka hellitada lootust, et see oht kaob. Meie, Eesti, ei saa valida oma naabreid, aga me peame tegema ja saame teha kõik endast oleneva, et agressorist naabril isegi ei tekiks mõtet meiega jõudu proovida. Eesti on olnud selles eelmistel aastatel toimunud kaitsevõime arendamise debatis globaalselt kindlasti eeskujuks. Olime üks esimesi NATO riike, kes tõstis oma kaitsekulutused 2%‑ni sisemajanduse kogutoodangust. Me vedasime edukalt Euroopa Liidus neid arutelusid, et teha kaitse-eelarvele erand Maastrichti kriteeriumist, ja veame täna ka neid arutelusid, et ka ühisest Euroopa Liidu eelarvest läheks täiendavaid vahendeid just idariikide kaitsevõime tugevdamiseks. Neid samme tehes tõuseb nii Eesti kaitse-eelarve kui tõusevad ka kogu Euroopa Liidu kaitsekulud. Järgmisest aastast ületavad esmakordselt Eesti kaitsekulutused 5% meie sisemajanduse kogutoodangust. Summana tähendab see enam kui 2 miljardit eurot. Või nagu kaitseminister oma kõnes välja tõi, Eesti kulutab järgmisel aastal iga päev üle 6 miljoni euro enda kaitsmisele. Iga päev 6 miljonit eurot enda kaitsmisele! Tee selleni ei ole olnud kaugeltki lihtne ja on nõudnud meilt kõigilt pingutust, seda paraku meie hetkelise heaolu arvel. Soovin siinkohal Eesti inimesi tänada, et me üheskoos panustame kindlalt kaitstud riiki, sest me kõik teame, et vabadus on hindamatu. Kui rääkida viimastel aastatel tehtust, siis tooksin paar asja välja. Mehhaniseerime 2. jalaväebrigaadi. Oleme alustanud suurtükiväerügemendi loomist ning jätkame mitmekihilise õhukaitse arendamist. Jah, seda peab nüüd täiendavalt ja veel kiiremini tegema. Käimas on keskmaa õhutõrje võime loomine ning järgmisel aastal võtame kasutusele IRIS-T süsteemid. Kaitsekulutuste tõstmine 5%-ni sisemajanduse kogutoodangust võimaldab meil õhukaitsebrigaadi loomisega luua luure- ja tulejuhtimispataljoni, hankida täiendavaid ründedroone, investeerida taristusse ning soetada loomulikult laskemoona. Teisisõnu, arendame eeskätt neid sõjalisi võimeid, mida Kaitseväe juhataja peab kriitiliseks oma sõjaliste ülesannete täitmiseks ja milles oleme ühiselt kokku leppinud oma NATO-liitlastega kollektiivkaitse ülesannete täitmiseks. Me ei tee seda niimoodi, nagu kunagi EKREIKE valitsuses üks erakond nõudis: palun nüüd ostke sellelt tootjalt, valitsus annab selleks raha, mingit hankeprotsessi ei tee. Niimoodi Reformierakonna juhitud valitsus ei toimeta. Meie ootame ära Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande ja selle põhjal teeme hankeplaani. Aga lisaks on oluline tagada, et Venemaa sõjas Ukraina vastu ilmnevad sõjapidamise viisid ja lahingukogemused jõuaksid õigeaegselt Eesti kaitsevõime arengusse, sealhulgas võimearendusse ja väljaõppesse. See on ka põhjus, miks loodi augustis Kaitseväes innovatsiooni ja tulevikuvõime väejuhatus. See väejuhatus paneb rõhu robootika arendamisele, tehisintellekti kasutamisele ja üldiselt innovaatilisema väe ehitamisele. Kuna me teame, et tänapäeva sõda peetakse tipptehnoloogia toel, peame olema targemad ja kiiremad kui vastased. Võtmetähtsusega on ka kaitsetööstuse arendamine. Selleks on Eestis Euroopa Liidus ainulaadne kaitsefond, mis investeerib potentsiaalikatesse ettevõtetesse, mis toodavad ka reaalselt surmavat toodangut. Ehitame kaitsetööstusparki, et Eesti territooriumil saaksid ettevõtted oma toodangut nii toota kui ka testida. Loodan, et ka Eesti Kaitsevägi hakkab lähiaastatel rohkem meie enda kaitsetööstuse toodangut kasutama, sest seda tehes saame nii tugevama riigi kui ka saame aidata Eesti majandusel kasvuteele liikuda. Lõpetuseks. Riigikaitse on tervik ja ka selle planeerimine peab olema terviklik. Riigikaitset ei saa arendada hoogtöö korras. Seepärast tervitan ka väga kaitseministri algatust luua riigikaitse planeerimisele vähemalt kümne aasta pikkune eelarveraam. Aitäh teile ja hoiame kindlalt Eestit!

Aitäh! Urmas Reinsalul on vastusõnavõtt. Kas eelkõneleja mainis Isamaad? (Urmas Reinsalu saalist: "Mainis härra Raimond Kaljulaid …") Jajaa, eelnevate kõnede puhul oli, ja Kristo Enn Vaga kasutas üht lühendit, kust võib ka [viidet] välja lugeda. Urmas Reinsalu, kaks minutit vastusõnavõtt.

Aitäh! Lugupeetud parlamendiliikmed! Kahju, et sellel arutelul riigikaitse arengu kümne aasta perspektiivi üle kaitseminister ei pidanud võimalikuks parlamendi arutelus osaleda. Tavapäraselt on nõnda, et valitsuse liige võtab selle arutelu kokku ja peegeldab [kuuldut] oma kommentaaridega. Praeguses olukorras ma katsun seda siis tema asemel teha, kui meil niisugune olukord on välja kujunenud. Esiteks, ma arvan, et on iseenesest positiivne, et kõigi nende täiendavate võimete soetamise vajalikkuses minu hinnangul ükski poliitiline jõud, ükski kõneleja seda kahtluse alla ei seadnud. See on väga oluline lähtekoht. Teiseks, põhimõtteline küsimus või probleem, mis esile kerkis, ei olnud mitte niivõrd seotud konkreetsete võimearendustega või strateegiliste valikutega planeerimissüsteemis, vaid usaldusega ja juhtimisprobleemiga. Ja ma pean nentima, et kaitseminister valis selle tee, et ta ignoreeris oma ettekandes ühiskonda tugevalt raputanud probleemi, mis on seotud Riigikontrolli hävitava hinnanguga. Ma arvan, et see on viga. Sisulises mõttes ei olnud see aus ei rahvaesinduse ega ühiskonna vastu. Küsimuste vastustes oli palju sõnu, kuid ei olnud mõtet. Kas siis eksimused leidsid aset või ei leidnud aset? Kui leidsid, miks nad on olnud tegelikkuses nii pikka aega lahendamata? Juba eelmise aasta suvel tõi Riigikontrolli 17-leheküljeline kiri esile selle probleemistiku, mis on nüüd eskaleerunud. See on vältava iseloomuga probleem ja see on alguse saanud kahjuks juhtimisest. Ja selles olukorras ma loodan, et homme [riigi]eelarve kontrolli [eri]komisjon avab seda teemat uue sisulise perspektiiviga, selle eesmärgiga, et taastada kõigepealt usaldus. Ja selle aluseks on selguse saamine ja adekvaatne diagnoos praegusele olukorrale, mis puudutab juhtimist riigikaitse valdkonnas. See on miinimumküsimus.

Aitäh! Lugupeetud parlamendiliikmed! Kahju, et sellel arutelul riigikaitse arengu kümne aasta perspektiivi üle kaitseminister ei pidanud võimalikuks parlamendi arutelus osaleda. Tavapäraselt on nõnda, et valitsuse liige võtab selle arutelu kokku ja peegeldab [kuuldut] oma kommentaaridega. Praeguses olukorras ma katsun seda siis tema asemel teha, kui meil niisugune olukord on välja kujunenud. Esiteks, ma arvan, et on iseenesest positiivne, et kõigi nende täiendavate võimete soetamise vajalikkust minu hinnangul ükski poliitiline jõud, ükski kõneleja kahtluse alla ei seadnud. See on väga oluline lähtekoht. Teiseks, põhimõtteline küsimus või probleem, mis esile kerkis, ei olnud mitte niivõrd seotud konkreetsete võimearendustega või strateegiliste valikutega planeerimissüsteemis, vaid usaldusega ja juhtimisprobleemiga. Ja ma pean nentima, et kaitseminister valis selle tee, et ta ignoreeris oma ettekandes ühiskonda tugevalt raputanud probleemi, mis on seotud Riigikontrolli hävitava hinnanguga. Ma arvan, et see on viga. Sisulises mõttes ei olnud see aus ei rahvaesinduse ega ühiskonna vastu. Küsimuste vastustes oli palju sõnu, kuid ei olnud mõtet. Kas siis eksimused leidsid aset või ei leidnud aset? Kui leidsid, miks nad on olnud tegelikkuses nii pikka aega lahendamata? Juba eelmise aasta suvel tõi Riigikontrolli 17-leheküljeline kiri esile selle probleemistiku, mis on nüüd eskaleerunud. See on vältava iseloomuga probleem ja see on alguse saanud kahjuks juhtimisest. Ja selles olukorras ma loodan, et homme [riigi]eelarve kontrolli [eri]komisjon avab seda teemat uue sisulise perspektiiviga, selle eesmärgiga, et taastada kõigepealt usaldus. Ja selle aluseks on selguse saamine ja adekvaatne diagnoos praegusele olukorrale, mis puudutab juhtimist riigikaitse valdkonnas. See on miinimumküsimus.

Aitäh! Kaks minutut on aega. Kristo Enn Vaga, kaks minutit vastusõnavõtt. Palun!

(Saalist öeldakse midagi.) Minu arust vähemalt …

Teid mainiti ettekande ajal. Martin Helme mainis Reformierakonda, nii et Kristo Enn Vaga saab vastusõnavõtu.

Martin Helme mainis Reformierakonda, sina, Urmas, mainisid, ja Raimond mainis. Aga Riigikontrolli aruande puhul ei saa öelda, et sellel teemal ei oleks toimunud sisulist debatti siin hoones. Eile riigikaitsekomisjon arutas seda paar tundi. Ja täna tegelikult said kõik parlamendiliikmed, kes soovisid, kaitseministrilt selle kohta küsida. Kaitseminister vastas väga põhjalikult nendele küsimustele pea kolme tunni jooksul. Homme arutame seda riigieelarve kontrolli erikomisjonis. Aga lihtsalt tahaks selle üle käia, et Riigikontroll pole kordagi väitnud, et kuskil on raha kõrvale läinud või, nagu siin on kolleegid [öelnud, et] äkki on läinud kuhugi suvalisse kohta. Seda ei ole Riigikontroll kordagi välja toonud. Seda ütles ka riigikontrolör Janar Holm eile riigikaitsekomisjonis. On olnud paberimajanduses korralagedust, aga seda, et me oleme ostnud midagi, mida me ei ole saanud, või me oleme midagi valet ostnud, ei ole juhtunud. Ja seda ka eile Kaitseväe juhataja kinnitas, et tema vaatest ei ole ühtegi asja, mida on temale Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse poolt lubatud, aga mida ei ole. Need asjad on kõik olemas.

Aitäh! Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Kaitseministrit ma ei näe, et talle sõna pakkuda. Sulgen läbirääkimised. Ühtlasi on läbitud tänane esimene päevakorrapunkt.