Maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (437 SE) teine lugemine

Liigume tänase päevakorraga edasi. Meie 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja Riigikogu rahanduskomisjoni liige Jürgen Ligi on juba Riigikogu kõnetoolis. Palun!

Tervist, hea esimees ja kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu, mis teatavasti annab ennekõike omavalitsustele õiguse ise otsustada maamaksuvabastuste üle, 4., 6. ja 10. juunil ja otsustas siis teise lugemise lõpetamise ettepaneku teha. Komisjonile laekus terve hulk ettepanekuid. Kõigepealt Isamaalt (Loeb kokku.) üks, kaks, kolm, neli, kuus, mille mõte on põhimõtteliselt muuta eelnõuga pakutav regulatsioon mõttetuks. Neid asju komisjon ei toetanud. Ja siis EKRE-lt üle 200 ettepaneku, millest osa olid, kui moodsat terminoloogiat kasutada, ebasiirad. Need kas kattusid või välistasid üksteist. Komisjonil ei jäänud muud üle, kui selle lugemise võimaldamiseks liita need 200 kokku ja neid mitte toetada. Vastasel korral seadusandja tegeleks jälle jaburusega, nagu ta siin kahjuks ajaloo jooksul on vahel pidanud tegelema, viimasel ajal liiga palju. Ülejäänud EKRE muudatusettepanekud puudutasid summa vähendamist ja seda, et sätestada kohaliku omavalitsuse volikogu võimalus vabastada kolme ja enama lapsega pered maamaksust. Rahanduskomisjoni poolt võin öelda, et maksuvabastused on kõige vähem produktiivne meetod sotsiaal- ja perepoliitikaks, sellepärast me ei toeta neid. Rahanduskomisjon ise tegi kolm muudatusettepanekut, millest kõige olulisem puudutab maamaksu aastase suurenemise piirmäära kehtestamise nõudeid. Kaotatakse kodualuse maa maamaksusoodustuse alammäär. Mäletatavasti oli sellest ka eelmine kord juttu. Päris mõistetamatu meile on, et soodustusel peab ka alammäär olema. See ei oma tähtsust ja me loobusime sellest. Meil käis tihe suhtlus huvigruppidega, nagu erametsaliit, kaubanduskoda, linnade-valdade liit, omanike keskliit, põllumajandus-kaubanduskoda ja talupidajate keskliit. Nemad eelkõige tegelesid sellega, et õigus maamaksu tõsta oleks hästi piiratud, konkreetselt 10%-ga. Nii, ja sellega ma oma ettekande võtaks kokku. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Jürgen! Meil oli komisjonis arutelu selle üle, et kui nüüd see alumine piir [tühistati], aga kohustus jäi ikkagi selles: omavalitsused peavad iga aasta vähemalt 10% maamaksu tõstma, kuni selle piirini. Tegelikult esmaspäeval oli komisjonis jutuks, et teisipäeval ministeeriumist keegi tuleb ja see viga parandatakse. See tulek jäi ära ja parandust ei tehtud. Kuidas sa sellesse suhtud? Kas me tõesti ühtpidi anname omavalitsustele õiguse ise otsustada, aga teistpidi seadusse jätsime sisse, et alla 10% ei tohi tõus olla? Nüüd jääbki siis, et 10–100% võib iga aasta tõsta kuni piirnormini?

Ma vabandan, aga mõjuvatel põhjustel mind ei olnud sellel komisjoni istungil. Ent mina ei ole kunagi aru saanud, et selline nõue üldse plaanis on, ja eelnõus veel 10% vähemalt. Mulle tundub, et siin on eksiarvamusega tegemist. Aga kui keegi on selle koha pealt targem, siis võib ettekandes seda puudutada.

Andrei Korobeinik, palun!

Jah, aitäh! Hea Jürgen! Sa ütled, et maksuvabastused ei ole efektiivne instrument, aga ma mäletan, et me sinuga rõõmsalt koos hääletasime selle kodualuse maa maksuvabastuse poolt omal ajal. Mis on muutunud? Tegemist on ju maksuvabastusega. Kas nüüd see ei ole efektiivne või sa hääletasid selle poolt kümmekond aastat tagasi ebasiiralt?

Ma pakun, et küsimus oli ebasiiras. Kõigepealt, mina ei ole seda kunagi toetanud. Olen seda välja öelnud ka siit Riigikogu puldist, et see on väga rumal vabastus. Punkt üks. Punkt kaks: Keskerakond oli ka sellele vastu. Nüüd ma ei tea, kas te räägite Reformierakonna või enda partei nimel, seda ma ei oska praegu öelda. Ma ei saa sellest aru.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ma lähen sellesama küsimuse juurde, mida ma tegelikult küsisin ka ministrilt esimese lugemise ajal. See puudutab sedasama Aivar Koka viidatud küsimust. Maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu § 1 lõige 8 punkt 1: seal see probleem on ja selles osas oli meil ministriga erinev arusaam, mida see ikkagi tähendab, kui on kirjas, et kohaliku omavalitsuse volikogu saab otsustada maamaksu aastase suurenemise piirmäära vahemikus 10–100%. Ta ütles, et seda ei pea tegema, aga kui siin on kirjas, et see on 10–100 vahemikus, siis ma saan aru, et tegelikult ei saa isegi samaks jätta, et kohalikul volikogul on võimalik tõsta vahemikus 10–100%. Äkki te kommenteerite, kas sellest oli juttu? Te viitasite ka, et ei olnud, aga ka esimesel lugemisel minister tegelikult ei andnud sellele adekvaatset [vastust]. Kui te komisjonis jõudsite mingile ühisele tõlgendusele, siis oleks hea see siin ära klattida.

Ma pean nüüd komisjoni nimel rääkima, olemata, nagu ma ütlesin, tolle arutelu juures. Aga ma sain küll sellise vastuse komisjonis, et tegelikult seda kohustust ei ole. See, mida te märkisite, annab õiguse, aga need piirid ei sea kohustust. Mina saan asjast niimoodi aru. Olen kogu aeg saanud ja seda mulle kinnitas ka komisjoni esimees, nii palju kui ma püstijalu siin jõudsin mõtteid vahetada.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjonipoolne ettekandja! Kohalikul omavalitsusel on õigus panna alates 2026. aastast [maamaksu] kasvu piirmäär kas 10%, 20%, 90% või 100%. Kas teie saate samamoodi aru, nii nagu mina saan, et see on kasvu piirmäär? See ei ole kohustus, see kuidagi ei käsitle seda, kui palju kohalikus omavalitsuses maamaks [kindlasti] tõuseb?

Jah, mina saan küll nii aru, et õigus ei ole kohustus. Piirmäär on kehtestatud, iseasi, kas see piirmäär üldse on vajalik. Aga ju siis kodanike hingerahu nimel on see mõistlik kehtestada. Tegelikult on meie arutelu jõudnud ka sinna, et peale selle, et maamaks on hästi loomulik maks, kuna tegu on piiratud ressursi maksustamisega ja ka avalik võim teeb sellega seoses palju kulutusi: turvavalgustuse, koristuse, ruumiplaneerimise ja mille iganes peale. Selles mõttes maamaks on hästi loomulik maks. Teistpidi jällegi oleme arutanud, et võiks ka mõelda seaduse sisustamist sedapidi, et maamaksu kehtestamise õigusega kaasneb kohustuse äravõtmine kodanikult näiteks lumekoristuseks. Mina küll toetaksin seda, aga me ei jõudnud seda kahjuks selleks lugemiseks vormistada. Minu arust ei peaks need asjad lahus käima. Ma peegeldan siin ka komisjoni liikmete arutelu, mitte lihtsalt isiklikku arvamust.

Aitäh! Maido Ruusmann, palun!

Hea Riigikogu esimees! Lugupeetud komisjoni esindaja! Kahtlemata on tegemist väga olulise ja vajaliku muudatusega, mis kohalike omavalitsuste autonoomiat oma tulubaasi kujundamisel märksa suurendada aitab. Selles mõttes ma olen natukene hämmeldunud, et EKRE esitas 200 muudatusettepanekut, nagu te ütlesite. Äkki te saate üldiselt öelda, kas nende muudatusettepanekute mõte oli siis kogu seda seadusemuudatust, omavalitsuste autonoomia suurendamist oma tulubaasi kujundamisel pidurdada, tagasi hoida või oli seal mingisugune muu eesmärk?

Ma arvan, et nii komisjonis kui ka siin saalis me oleme aru saanud, et EKRE püüab olla vastuvoolupartei, sõltumata eelnõu sisust, ja sellega protsessi pidurdada. Aga ma usun, et parlament ei tohiks leppida sellega, et riik pannakse seisma.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Ma loodan, et sul on see eelnõu ees. Ja kui sul on see eelnõu ees, siis selles on §-s 1 punkt 8. See on esilehel, vaata, kus on punkt 8. Sotsidele viitan ka, endisele ministrile. Kui lugeda ei oska, siis on keeruline. Kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kehtestab määrusega maamaksu aastase suurenemise. "Suurenemine" ei saa olla kuidagi null, on suurenemine 10–100%. On uskumatu, kuidas minister valetas! Terve eelnõu! Ei, ta ei eksinud, vaid ta valetas lausa viiel korral. Ta lubas selle vea ära parandada, siis lubas rahanduskomisjon selle vea ära parandada, aga see viga on siiamaani parandamata ja sotsid võtavad vastu otsuse teha ettepanek omavalitsustelt otsustusõigus ära võtta. Kuidas sa, Jürgen, seda võtad? Kas sa saad aru, et eelnõu eesmärk oli anda otsustusõigus, tegelikult selle seadusega võetakse ära otsustusõigus, määratakse, et iga aasta peab maamaksu – kodualuse maa maksu või põllumajandusmaa maksu – tõstma vähemalt 10%.

Aitäh! Mul tõesti seda paberit ees ei ole. Ta on mul eemal laua peal. Aga mina mõistan seda nii ikkagi, et üldsäte on siin õigus midagi kehtestada. Kuidas öelda, kui nii tohib öelda, siis alamsäte ütleb, mismoodi seda rakendada. See ei oleks riigi poolt ette kirjutatud kohustus midagi kehtestada. Seda kindlasti ei ole mõeldud. Võib-olla oleks võinud selle teistmoodi sõnastada, aga nii meile igatahes on öeldud. Ja nii saab küllap ka minister, keda te siin süüdistate valetamises, asjast aru. Minu arust ta ei valetanud, vaid räägib seda, mis on eelnõu mõte.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Mul on teine küsimus ka sama, mis esimesel lugemisel, kui ma küsisin maamaksuseaduse muudatuste tulemuse kohta. Kui prognoositav see on? Meil on järgmine hindamine, vahepeal pole neid hindamisi kaua aega olnud. Teie ja meie oleme olnud valitsuses, aga pikalt pole hindamisi olnud. Nüüd oli, 2026 tuleb järgmine. Milliseks see maamaksu tegelik kulu maaettevõtja jaoks kujuneb? Ja kas teie hinnangul on üldse õige vaadata seda maamaksu kohaliku omavalitsuse poliitika meetmena? Ehk peaks seda siiski vaatama maaettevõtja seisukohalt, keskkonna- ja põllumajanduspoliitika meetme kontekstis?

Aitäh! Nagu ma siin korra viitasin, maamaksu üldiselt peetakse majandusele heaks maksuks. Kuna riik makse peab koguma, siis kõige mõistlikum maks võib-olla ongi sellise piiratud ressursi maks, millele ka kohalik omavalitsus peab tegelikult nii otse kui ka kaude kulutusi tegema. Selleks, et eksisteeriks turg, on teatav maksusurve. Kui see ei ole liiga tugev, siis peetakse seda otseselt majandusele kasulikuks teguriks. Aga prognoosimisega rahanduskomisjon ei tegelenud, pigem on see selline kõhutunne. Aruteludes koorus välja, et karta on, et omavalitsejad ei julge midagi teha. Neil on lihtne näidata näpuga kogu aeg, et riik ei anna raha, olles samas ka ise ju riigi osa. Aga kui läheb raha teenimiseks, kui nii tohib öelda, mida ju omavalitsus ja valitsus saavad teha ainult maksude kogumisega põhimõtteliselt, siis nad näitavad kellelegi teisele näpuga. Pigem on kartus, et ei juleta otsustada, ja siis omavalitsuste rahastamine kannatab. Aga ega see suurt murrangut ei tee. Vaesemates kohtades on ka maa odav. Ei maksa illusioone teha, et omavalitsus saab ennast rikkaks maksustada – kindlasti mitte. Niipalju kui maksustamise puhul üldse tohib niimoodi rääkida.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et maamaks on kõige parem maks teie arvates ja et omavalitsuste tulubaasi tõstmiseks on see ka hädavajalik. See tähendab seda, et omavalitsused pannakse sundviskesse, kus nad on sunnitud lihtsalt, et eelarves ots otsaga kokku tulla, maamaksu tõstma. Ja mis koha pealt on see hea näiteks põllumajandusele? Niigi põllumehed siplevad praegu, ei saa kuidagi hakkama. See [maks mõjub] automaatselt, üks tingib teise, see on nagu ahelreaktsioon, mis sellele järgneb. Kas te olete selle peale mõelnud?

Aitäh! Ma viitasin küll majandusteooriale, mis ütleb, kuidas suhtuda piiratud ressurssi ja selle turgu. Mõõdukat maksu peetakse majanduskasvule kasulikuks. Ja põllumajandusettevõtjad on ju ka erinevad, ühed tahavad osta, teised müüa. Majandusteooria järgi on nii, et välja kujuneb liikumine efektiivsema maakasutuse suunas. See, kes on nõus ja suuteline rohkem maksma, saab ka suurema tõenäosusega osta, juhul kui omanikul on teatav [ajend], kui ta ühel hetkel ütleb, et mis ma tast hoian, kui ma ei teeni tema pealt piisavat tulu. See on majandusteooria, see ei ole mu isiklik arvamus.

Mart Maastik, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kui te ütlete, et see maks suunab meid efektiivsema maakasutuse poole, et kes rohkem jõuab maksta, siis ma võin teile kinnitada – ma olen ise põllumajandusettevõtte omanik –, et juhtub selline asi, et siis hakatakse kasvatama ainult näiteks kanepit või midagi muud sellist, mis toob sisse. Ma ei pea silmas seda kanepit, mis pilve ajab. Aga praegu on Saaremaal juba probleem selle tõttu, et kanepikasvatajad kurnavad kolme-nelja aastaga maa ära, siis vaatavad uue ja maksavad metsikult üle. See tekitab sellise olukorra, et me tegelikult suretame oma põllumajanduse täielikult välja. Kas te ei arva nii?

Siin ei maksa utreerida. Ega peremees tegelikult ainult paari aasta perspektiivis oma maad ei [kasuta], ta tahab ka tulevikus teenida. Ma küll usun pigem maaharija tervesse mõistusesse, et ta mõtleb pikemalt ette. Võib-olla isegi metsa puhul on rohkem ohtu, et esimese hooga võetakse maha ja siis läheb mitukümmend aastat, enne kui jälle [saab]. Aga maaharija ikkagi vaatab viljavaheldust ja mullaseisundit ka selles mõttes, et see vara jääb talle iseendale või läheb müügiks. Kui ta on maa ära kurnanud, siis on ta raha kadunud. Tegelikult ei ole põllumehele kasulik selline kiire "rikastumine" mingisuguse väga tulusa kultuuriga, mis maa välja kurnab. See on sihuke üldjoontes vastus.

Annely Akkermann, palun!

Ma tegelikult tulin appi Jürgenile. Ma loen selle lause ette. Kui ma lähen natuke üle aja, siis palun lubage. Paragrahv 81 ütleb praegu seaduses, et kui maa maksustamisperioodi maamaksu summa on vähemalt 10% suurem eelmise maksustamisperioodi maksu[summast], suureneb maksusumma 10%. Ja uus sõnastus on see, et kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kehtestab maamaksu aastase suurenemise piirmäära 10–100% … (Hääled saalis.) Oeh! Suurenemise piirmäära. Vabandust!

Suurenemise piirmäära, ma kuulsin. Aitäh abi eest, aga umbes nii ma ka mõistan seda, kuigi ma ei suutnud seda [teksti] ette lugeda saali teisest otsast.

Aitäh! Me jõudsime selgusele, aga on veel küsimusi. Maido Ruusmann, palun!

Auväärt Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Siin on läinud aruteluks, antakse hinnanguid, kuidas võimalikud maamaksud erinevatele sektoritele ja ettevõtlusele mõjuvad. Kas ma olen õigesti aru saanud, et selle seadusemuudatuse põhieesmärk on ikkagi anda kohalikele omavalitsustele rohkem õigust ja autonoomiat oma maksude kehtestamisel? Ehk siis see ei ole kohustus. Nii nagu te ka ise viitasite, pigem tuleb kohalike poliitikute puhul võib-olla natukene karta, et seda ei tehta. Kas see, mida me täna siin arutame, pole mitte maksutõus, vaid kohalikele omavalitsustele [suurema] autonoomia andmine? Või on see midagi muud?

Aitäh! Kindlasti on see [suurema] autonoomia andmine, aga see on ka samm mõistlikuma maksupoliitika poole. Ja nagu ma siin juba majandusteooriale vihjasin või viitasin, on see ka samm mõistlikuma maakasutuse poole. Tegelikult on ju piiratud ressursi puhul [selge], et inimesed, kes seda osta tahavad, ei saa seda nii vabalt osta kui piiramatuid ressursse. Sellepärast neid makse peetakse majandusele kasulikuks.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni esindaja! Ma sain vist õigesti aru, et te ütlesite, et te ei osalenud sellel komisjoni koosolekul, ja nüüd te teatasite, et teil ei ole seda paberit ehk seaduseelnõu kaasas. See on tsirkus, mis me siin teeme. Te ei osalenud koosolekul ja paberit kaasas ei ole, aga esindate komisjoni! Aga hea küll. Ka minu küsimus puudutab tegelikult õiguskindluse põhimõtet. Parlament alles hiljuti kehtestas uued maamaksureeglid seaduse tasemel. Eelkõige on see seadus ju mõeldud maaomanikele. Me räägime omavalitsustest ja nii edasi, loomulikult see puudutab ka neid, aga eelkõige puudutab see maaomanikke ja nendele me andsime väga selge riigipoolse signaali, milline saab olema lähiaastatel see nii-öelda maksutõusuredel. Ja nüüd me läheme vahetult pärast seda lühikest aega, kui see ei ole veel isegi tegelikult jõustunud, seda muutma. Kas see ei ole vastuolus õiguskindluse põhimõttega ja kas siin ei ole ohtu, et president ei kuuluta seda välja?

Aitäh! Kõigepealt, võite olla kindlad, et tsirkusega tegemist ei ole. Pileteid ei müüda ja etendust ei ole. Käib tõsine arutelu ja ma tänan tegelikult, et ei ole see asi laadaks läinud, nagu vahel on juhtunud mõne teise eelnõuga. Õiguskindlus – tegelikult, ütleme nii, et see võib olla pettumus paljudele, aga ei ole juriidilist tõket kehtestada maksu kehtestamise õigust. Kehtestada maksu kehtestamise õigus – see ei ole kindlasti õiguskindluse seisukohalt probleem. Ja ma arvan, et see ei saa toimuda poole aasta jooksul. See, et omavalitsusel on õigus maksumäärasid muuta, on ju ka seni olemas olnud. Riik võib oma otsuseid revideerida sõltuvalt oma rahalisest olukorrast, millest me oleme palju rääkinud ja mis on meil käest lastud. Ja see on kodanike huvides, et riik oleks rahanduslikult jätkusuutlik.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ka minu jaoks läks segaseks see maamaksuseaduse [säte] sellesama 10–100% muutmise kohta. Kas siis ikkagi see olemasolevas seaduses kehtiv suurendamine kuni 10% – kuni 10%! – ei jää enam kehtima? Selle seadusemuudatuse pügalaga öeldakse, et ei saa olla enam kuni 10%, vaid on 10–100%. Kas nüüd siis tegelikult võetakse kehtivast seadusandlusest kuni 10% välja ja asendatakse piirmääraga 10–100% ehk tegelikult öeldakse omavalitsusele ette, et nulliks siiski seda protsenti maamaksu tõusu piirmäärana määruses jätta ei saa?

See niimoodi on küll minu arusaamist mööda. Ma ei jõudnud lihtsalt kogu seda asja jälgida, tekstiga võrrelda, aga mulle tundus see teie jutt täiesti mõistlik.

Hea Madis Kallas, palun!

Aitäh! Selline küsimus. Kehtivas seaduses on riigi poolt fikseeritud, et aastase maamaksu suurenemise piirmäär on 10%. Kas ma saan õigesti aru, et alates aastast 2026 saab kohalik omavalitsus kehtestada määrusega maamaksu aastase suurenemise maksimaalse piirmäära samuti 10%, kui see on kohaliku omavalitsuse tahe?

Aitäh! Tegelikult olekski võinud öelda, et 2026. aasta kohta kehtib see vabadus. Mul jäi see võib-olla nimetamata, aga see on ka algses eelnõus, seepärast ma seda ei nimetanud. Ja tõepoolest, omavalitsusel on õigus ka kuni 10%-liseks tõusuks. Nii saan mina aru.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Mina tulen ikka selle huvitava matemaatilise küsimuse juurde tagasi, mis on küll algebra, eks ole, kuni 100 piires arvutamine, aga me saame sellest väga erinevalt aru. Nüüd siis kehtestatakse suurenemise piirmäär 10–100%. Ma küsin: kas saab kehtestada piirmäära 5%? Mina loen, et ei saa. Kui seni oli, et ei saanud tõsta üle 10%, ja see tühistati, mille kohta oli küsimus, siis nüüd ei saa alla 10%. Ehk 10–100% on võimalik. Kas ma olen õigesti aru saanud?

Minu arust saab alla 10% ka. (Saalis on elav sumin.) Aga eks te aja mind siin segadusse risti-rästi küsimustega. (Saal reageerib naeruga.) Kui aus olla, ei ole tegemist ka minu jaoks väga selge eelnõu ja hea sõnastusega, aga niimoodi me seda puurisime ja niimoodi me siis lõpuks otsustasime.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeiniku. Palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Jürgenile võib muidugi kaasa tunda. Ega see oligi selline vägisi töö: komisjoni ei tulnud, tuled Riigikokku, ja avastad, et sa oled eelnõu ettekandja. Kust seda eelnõu leida? Millest see räägib? Seda ei tea keegi. Ja siis inimene tuleb pulti ja tal on paks paber ees, hästi keerulises juriidilises keeles – mitte midagi aru ei saa! Selles mõttes see ongi Riigikogu liikme töö, raske ja tihtipeale ka mõttetu. Aga nüüd tulid sellised suunavad sotsiaaldemokraatide küsimused. Head koalitsioonipartnerid rääkisid sellest, kui palju vabadust antakse omavalitsustele. Neil oli siiani väga raske, nad ei saanud maksu tõsta, aga tublid sotsiaaldemokraadid tulid appi. Seni oli hästi vähe mänguruumi, 10% aastas, nüüd saab maamaksu kahekordistada. See on tõepoolest väga suur samm omavalitsuste autonoomia suunas. Meie küll kogu aeg mõtlesime, et omavalitsuse autonoomia sõltub sellest maksutulu osast, mida riik omavalitsustele jagab – no see tulumaksu laekumine. Aga nüüd on riigil teine seisukoht, nüüd riik ütleb, et meil raha pole, aga teil on seal inimesed, võtke nende käest. Nende käest saab palju rohkem, saate kas või kahekordistada maksumäära. Igatahes vaadake ise, kuidas hakkama saate. See, head kolleegid, ei ole omavalitsuste autonoomia, see on põhimõtteliselt selline sõnum omavalitsustele, et riigi peale nad loota ei saa. Jürgen tõepoolest kümmekond aastat tagasi hääletas maamaksust vabastamise poolt, siis oli see väga okei, see maamaksust vabastamine, aga nüüd järsku on see majandusteooriaga vastuolus. Paraku see vastuolu on ainult Jürgeni peas, sellepärast et kui me vaatame, kuidas turg toimis kõik need eelnevad aastad, siis midagi justkui väga valesti ei olnud. Nüüd, kui me ütleme, et maamaks võib olla suurem, maamaksuvabastus kaob, siis võibki juhtuda, et põldudel on päikesepargid ja kodualune maa on liiga kallis, et maal elada. Seda enam, et ühistransporti seal enam ei ole, kõik maksud kasvavad, just värskelt tuli automaks, seega palju soodsam on elada Tallinnas. See ongi see Eesti, mida Reformierakond siin hoolikalt ehitab. Ja sellest on väga kahju. Põhimõtteliselt see ongi viimase aja Reformierakonna stiil: teed maksuvabastuse, valimised on läbi, tühistad selle; enne valimisi lubad, et meil on konkreetne plaan, et maamaksu saab tõsta 10% ainult, valimised on läbi, ütled, et nojah, enne valimisi me lubasime üht, aga praegu on teine olukord. Me suutsime majanduse ära lammutada, nüüd on raha vaja. Saate kas või 100% aastas maamaksu tõsta, vaadake ise, kuidas hakkama saate. See tegelikult ei ole kindlasti eelnõu, mida saaks toetada. Omavalitsuse autonoomia on tore asi, aga see on autonoomia teesklemine. Keskfraktsioon teeb selle eelnõu menetluse katkestamise ettepaneku. Lisaks ma väga loodan, et varem või hiljem Reformierakond ikkagi saab aru Andrus Ansipi sõnumist ja astub kõrvale. Kui riiki juhtida ei oska, siis ei tasu ka üritada. Aitäh!

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri. Palun! (Jürgen Ligi ütleb midagi saalist.) Soovite praegu vastusõnavõtu ära teha? Jürgen Ligi, ma mõtlesin, et ma võtan need kõige lõpus, aga kui sobib … (Saalist öeldakse midagi.) Okei, Arvo Aller, annan Jürgen Ligile kiiresti vastusõnavõtuks sõna ja siis me läheme läbirääkimistega kõnetoolist edasi. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Natukene selgituseks, et kus mul endalgi jutt puldis segaseks läks. Probleem seal üldiselt on ju selles, et maamaksu tõstmise piiridega koos räägitakse ka hinnatõusu piiridest. Neid seostades on saavutatud küllalt keeruline tekst ja selles mõttes mul kõigile küsimustele kiiresti reageerida ei õnnestunud. See on see põhimõtteline vastus mul.

Aitäh! Nii, ja nüüd Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Ma mõtlesin ka eelnevalt komisjonipoolselt ettekandjalt küsida, aga kui ma kuulsin, et ta pole seal komisjonis kohal olnud, siis ei näinud erilist mõtet küsida. Samas ei olnud tal ka eelnõu kaasas, nii et ei olnud mõtet [viidata punktile], kus see [segane säte on]. Aga kuna ma ise ka komisjonis ei osalenud, siis võib-olla oleksingi [temaga] samal tasemel olnud: ühtemoodi saame [kehvalt] aru, kumbki komisjonis ei osalenud, saamegi diskuteerida. Aga pidasin kohaseks mitte osalenuna ettekandjat piinlikusse olukorda panna. Aga see on tõepoolest nagu uus tase, et paneme siia pulti ettekandja, kes pole kohal viibinud ega tea, kas muudatusettepanekud sisaldasid ka sisulisi muudatusi või mitte. Üks asi on mõelda, et oli 200 muudatusettepanekut, aga [tegelikult olid ka] väga sisulised muudatusettepanekud, sealhulgas seesama punkt, mille üle siin vaidlus käis, [kus sätestatakse see] 10–100%. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tegi ettepaneku siia ka 0 sisse tuua, siis oleks asi [selgem]. Ja seda komisjonis oleks võinud arvestada. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, meid ei olnud seal, aga komisjon oleks võinud arvestada ka nulliga. Oli juttu, et minister parandab selle vea, siis oleks võinud komisjonipoolne ettepanek olla tuua see 0 sinna ette ja 1 ära võtta, nii et oleks olnud 0–100%. Siis oleks see vaidlus siin ära jäänud. Selle eelnõu puhul kiidetakse taevani, et see on kohaliku omavalitsuse tulubaasi autonoomse [suurendamise] eelnõu, mis annab omavalitsusele rahamäed. Tegelikult me ju näeme, et maamaks moodustab ainult marginaalse osa kohaliku omavalitsuse eelarvest, nii et sellega suuri tegusid ei tee. Pigem katab see käibemaksu tõusust tekkivad puudujäägid. Sellega omavalitsus nagu jääks ellu. Nüüd öeldakse, et kohalikud omavalitsused [tagavad] maamaksu tõstmisega oma tulubaasi suurenemise. Olgem ausad, omavalitsused peavad valmis olema, et varsti tulevad neile riigi poolt kohustused, mida nad peavad hakkama täitma. Ja sealjuures on kirjutatud, et nad saavad seda katta maamaksu tõusuga, neil on võimalik maamaksu tõsta kuni 100%. Hästi, järgmisel aastal, aastal 2025 võib kuni 50% tõsta, aga alates 2026. aastast saab seda tõsta 100%. Mis muresid sellega veel on? Nagu ikka, väljatöötamiskavatsust ei ole tehtud. Kooskõlastusringil saadeti huvigruppidele teade, et kõik on koalitsioonis juba poliitiliselt kokku lepitud, nii et teie kaasamine on selline marginaalne. Kui midagi peaks sobima, siis äkki me arvestame. Aga üldjuhul jäeti enamus asju arvestamata, eriti just metsanduse ja põllumajandusega seotud ja teistes maaomanike küsimustes. Nii et kui 29. mail oli esimene lugemine, siis toimus Riigikogu ees maaomanike, metsameeste ja põllumeeste meeleavaldus, kus Riigikogu esimehele anti üle allkirjadega petitsioon – või oli see märgukiri – palvega mitte maamaksu tõsta. Nii et selles küsimuses on maaomanikud väga murelikud. Sellest lähtuvalt Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kindlasti ei toeta seda eelnõu. Nüüd, kui tulla veel kohaliku omavalitsuse tasandile, siis põllumajandussektor saab kõige rohkem pihta, kuna maamaksu tõusuga tõusevad automaatselt põllumaa rendihinnad, mis on suur oht meie toidujulgeolekule ja sellest lähtuvalt ka riigikaitsele ja riigi julgeolekule. Ja rahanduskomisjoni nimel ettekandja ütles, et kodualune maa tuleb maksustada. Tema seda ei poolda, et see on maksustamata. Ja siit ka tema sõnum põllumeestele: kui maksta ei jõua, siis müüge maha või ärge harige seda. Sellest kõigest lähtuvalt teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Priit Sibula. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Selle eelnõu puhul esimese ja teise lugemise vahel kahjuks selgust juurde ei saabunud. Aga oleks võinud. Mul oli kaks muret esimesel lugemisel ja on ka nüüd kahjuks. Minu meelest maksude puhul võiks olla kõige elementaarsem ja lihtsam, et me käsitleks nende prognoositavust. See, et [riigi]eelarvesse ja kohalike omavalitsuste eelarvetesse võib tulevikus rohkem raha laekuda, on ju arusaadav. Eks me maksude [tõstmisega] prognoosime ka riigieelarvesse paremaid laekumisi, see on mõistetav, aga lihtsalt majandus langeb ja mingil hetkel mingid rahad jäävad saamata, mingid maksud laekumata lõpptulemusena, kui me ei anna endale aru, mis toimub. Nagu me mäletame esimesest lugemisest, selle eelnõu puhul ei peetud vajalikuks väljatöötamiskavatsust teha. Nii et tegelikult me ei tea, mis juhtub. Prognooside tabelites, kui ma õigesti mäletan, prognoositi täiendavaid vahendeid 4–20 korda rohkem. See sõltub kohalikust omavalitsusest, kui palju raha loodetakse rohkem saada. Kohalike omavalitsuste eelarvetes see võimalus tekib. Aga nagu ma ühe eelküsija küsimuse kontekstis ütlesin, minu meelest ei peaks seda vaatama üldsegi mitte kohalike omavalitsuste eelarvete ja kohalike omavalitsuste seisukohalt, vaid just nimelt maksumaksja, ettevõtja seisukohalt. Lisaks sellele, mis juhtub maamaksu tõttu põllumajanduses, on teiselt poolt küsimuse all ka keskkonnanõuded, mis põllumajanduses kehtivad. Need määravad, mida ühel maatükil perspektiivis üldse teha on võimalik. Ma soovitan küll tänasel koalitsioonil mõelda üldse maamaksu kontekstis, millest lähtuvalt me seda teeme. Eelarve täitmine kindlasti ei saa olla see lähtealus, millelt me seda teeme. Kui vaadata näiteks Kesk-Eestit, kus Maa-amet on määranud põllumajandusmaa hinnaks 5300 [eurot hektari eest], ja kui me maksustame selle [määraga] 0,1 ja 5,3 või 0,5[%], siis [näiteks] 26,5 eurot hektari kohta on ühele põllumajandusettevõtjale sihukene tagasihoidlik viiekordne tõus. "Tagasihoidlik" on loomulikult jutumärkides. Mida selle maa peal siis tegelikult perspektiivis on võimalik teha? Me ei tea seda. Ja kui me räägime 2026. aasta täiendavast maksutõusust, siis täna loomulikult maa hinnad on kõrgemad kui maksustamisväärtus, mis tähendab seda, et tõenäoliselt 2026. aastal see alusbaas tõuseb. Komisjoni esindaja ütles, et ta tegelikult prognoosimisega [ei tegele]. Ma ka ei oska öelda, aga näiteks kui hind tõuseb 10 000 euroni 5300 asemel, siis me räägime, kui määr on näiteks 0,5% maksustamishinnast, juba taksist 50 eurot hektari eest. See saab olema päris košmaarne ja on raske ette kujutada, millist ettevõtlust maal üldse võimalik teha on. Ma ei räägigi sellest, mida me siin õige mitmel täiskogu istungil juba oleme arutanud. [Mida] meile ikkagi räägitakse? Ka endine minister küsis ettekandjalt, kas on võimalik, et praeguse seaduse järgi on see piirmäär 10% ja uue seaduse järgi on ka 10%. Jaa, on küll! Ainuke vahe on selles, et kui seni oli võimalik 0–10%, siis tulevikus on 10–110%. Kümme on mõlemal puhul võimalik, ainult et kohustus tekib [tõsta vähemalt] 10%. Siiamaani võis 0% tõus olla ja maksimum 10% aastas, nüüd saab olema 10–100%. Kui kellelgi on veel eriarvamusi, siis ma loodan, et kolmanda lugemise kontekstis saab see selgeks, aga täna on see üsna üheselt siin niiviisi kirjutatud. No ma arvan, et sellega juhtub nii nagu kõikide teiste maksudega. Isegi kui maaettevõtlus ei lõpe, siis eelarvesse kahjuks täiendavat tulu ei teki. Ja kui keegi räägib kohaliku omavalitsuse autonoomiast, siis ma arvan, et igaüks võiks aru saada, et kohalike omavalitsuste volikogud pannakse pantvangi selle [sättega]. Me kõik teame, kuidas [mõjub maksubaasi vähenemine]. Kui tekivad küsimused kas koolide säilitamises või milleski muus, siis tõenäoliselt volikogudes on vähe inimesi, kes on suurmaaomanikud või maade kasutajad. Nii tehakse otsuseid lähtuvalt lühiajalistest perspektiividest, mis kohalikku maaelu veelgi kiiremini välja suretab. Nii et seda eelnõu mitte mingil kujul toetada ei saa. Tänan tähelepanu eest!

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. See on fraktsiooni nimel sõnavõtt. Palun!

Aitäh! Ma olen siin saalis olnud tänaseks 13 aastat. Ja pean tunnistama, et esimest korda ma tunnetan seda, et kõigepealt tuleb kaitsma seda eelnõu minister, kes viiel korral küsimusele vastates kas teadlikult või mitteteadlikult valetas. Ja siis ma kuulen küsimusi sotsiaal[demokraatide] fraktsiooni [kuuluvalt] endiselt ministrilt, kes heauskselt on arvanud, et ka 0[% tõusu] on võimalik. Vähemalt ma nii sain küsimusest aru. Kahjuks seda [võimalust] ei ole. Kuidas on võimalik, et komisjonis kahel istungil valetatakse ja Riigikogu saalis [esitatakse] Riigikogu liikmetele vale arvamus? Väga selgelt, ma võin teile öelda, et väga selgelt on siin kirjas kaks varianti. Kõigepealt on võimalik kaks korda tõsta piirmäära, milleni on võimalik maamaks tõsta. Ja teine on see, et maamaksu tõus ei saa olla alla 10%. See võib olla kuni 100% [sinnamaani], kui piirnorm on täidetud. Aga siin unustatakse ära üks väga oluline moment: maa hindamisel on keskmise maa hind tõusnud kaheksa korda. Kui me räägime kaheksakordsest maa hinnast, siis võtame lihtsa arvutuse. Kui sul kodualuse maa maks oleks olnud – täna seda maamaksu ei ole – arvestuslikult 200 eurot, siis selle korrutad kaheksaga, saad 1600 eurot. Kujutate ette, kui palju on neid peresid, kes sellist maamaksu suudaks maksta? Neid on 5% protsenti, ülejäänutele see käib üle jõu. Me räägime põllumajandusest. [Mis saab,] kui maa hind põllumajanduses kasvab kaheksa korda? Me teame, et 2026 on uus maa hindamine, need hinnad hakkavad, kui ma õigesti tean, kehtima 2028. aastal. Ja järgneval ajal on veel tõus. Eelmise koosseisu ajal oli siin saalis meeletu vaidlus maamaksu tõusu üle ja siis tehti kompromiss, et üle 10% ei saa tõusta. Nüüd tullakse saali ja öeldakse, et anname omavalitsustele autonoomia. Autonoomia asemel me tegelikult seome omavalitsuste volikogud kindla teadmisega, et sõltumata nende otsusest järgnevatel aastatel maamaks tõuseb 10%. Jah, seal on teoreetiline võimalus, et seda piirnormi sa saad vähendada ja tänu sellele saad mingil perioodil nagu lolli mängida, aga see on lühike periood. Ikkagi 10% tõusuga sa ühel hetkel jõuad lakke välja. Milleks me teeme selliseid eelnõusid? Meie saalis on omavalitsuse inimesed. Mina olen ka olnud 1989. aastast Jõgeva Vallavolikogu liige. Jah, ma olen ka see olnud, kes kodualuse maa maksust vabastas esimeses kahes Eesti omavalitsuses, ja ka see, kes siin Riigikogus 2013. aastal vedas seda, et kodualune maa maksust üldse vabastatakse. Ja selle eest anti kompensatsiooniraha omavalitsustele, omavalitsused ei kaotanud selle liigutusega mitte ühtegi senti. Nüüd me mängime siin ka tulumaksubaasis küll ühtpidi ja küll teistpidi. Seitsmeteistkümnelt suuremalt võtame raha, anname natukene, 50 000 euro kaupa vaesematele. Me vähendame tulumaksu[summat] ja siis liidame sinna pensionäride poole pealt protsente juurde. Ja siis me teeme sellise otsuse, et me oma ettevõtjatele ja inimestele tekitame meeletu maksukoormuse 2026. aastal. Muidugi, ma saan aru, et kuna järgmine aasta [pärast seda] on kohalike omavalitsuste [valimised], siis ei julgetud seda kehtima panna järgmisest aastast, sest siis ei oleks ju tänaseid koalitsioonipoliitikuid keegi hakanud valima – kes tahab sellist koalitsiooni, selliseid inimesi, kes tõstavad maamaksu. See on kuritegelik, mida täna tegelikult Eestimaa inimeste ja ettevõtjate jaoks tehakse. Ja ma veel kord rõhutan, et kõige hullem on see … Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega.

Kõige hullem on see, et meil saalis koalitsioonipoliitikud ei saa sellest aru, ei saanud ka ettekandja. Ja ma ei süüdista teda, sest tõesti ta oli haige ja ei olnud komisjonis. Aga ma saan öelda, et ma igal komisjoni [istungil] küsisin sama küsimust. See probleem lubati ära lahendada. Kui minister lõpetas oma ettekande, ma läksin ministri juurde ja palusin, et kui te saate kõik aru nii, et [tõus] võib ka null olla, siis tehke see parandus siin ära. Seda parandust ei tehtud. Selle paranduse [vajadusest] ei saa koalitsioonipoliitikud ka täna aru. Kahjuks opositsioonipoliitikutest oli parandusettepanekute arutamise ajal saalis ja meil komisjonis ainult meie erakonna esindaja, teised ei olnud. Neid muudatusettepanekuid ei saa ka hääletada. Oleks need praegu siin saalis hääletamisel, siis ma arvan, et vähemalt sotsiaaldemokraadid on tänaseks hetkeks aru saanud, et seda nulli seal ei ole. Ma küll kahtlen selles, aga võib-olla oleks nad hääletanud selle muudatusettepaneku poolt. See on uskumatu: tulla saali, tuua siia eelnõu, enne kahel korral komisjonis valetada, siis valetada siin suures saalis, anda usk Riigikogu liikmetele, et tegelikult kõik on hästi, on võimalik, et omavalitsused ei peagi tõstma maamaksu! Ja siis selgub tõde, et tegelikkuses 2026. aastal meie inimesed, ettevõtjad lihtsalt ägavad maksukoormuse suure tõusu all. Pensionärid kaotavad oma aasta, kuu, kahe või kolme pensioni. Siis öeldakse, et ei, pensionäridel ja erivajadustega inimestel on võimalik kuni 1000 eurot vabastada. Arvutage, milline on näiteks Nõmmel selle maa hind praegu ja pange siiasamma seadusesse [muudatus] sisse, mitu tuhat eurot on nende 1000-ruutmeetrise krundi hind siis! Mingil hetkel võib-olla kohalikus omavalitsuses Jõgeval on võimalik seda teha, et määrata pensionäridele [vabastus], aga siin on lahti kirjutamata, kes see pensionär on. Kas see on [konkreetse] maja, krundi omanik? Aga kui majas elab mitu inimest, kas siis ka mingi vabastus on? Seda siin lahti ei ole kirjutatud. Ma saan aru, et ainult siis, kui pensionär on kinnistu omanik, on võimalik see soodustus saada. Nii kuritegelikku seadust pole tükk aega siin saalis olnud. See maks on veel hullem kui mootorsõidukimaks, mis mõni hetk tagasi koalitsioonipoliitikute häältega vastu võeti. See on veel hullem, see viib veel suuremasse vaesusse nii meie inimesed kui ka meie ettevõtjad. Ja sellepärast Isamaa Erakond teeb selge ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 437 menetlus teisel lugemisel katkestada, et see viga ära parandada. Peab olema võimalik teha ka 0[%] tõus. Aitäh!

Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Madis Kallase. See sõnavõtt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma proovin uuesti selgitada, kuidas see kasvupiirang peale pannakse ja mida see tähendab. Esmalt, kehtivas seaduses on kasvu piirmääraks 10%. See tähendab, et maksimaalne aastane kasv saab olla 10%. Kui see kasv on aastas 5%, siis ta jääb sinna 5% juurde. Eestis oli käesoleval aastal 25%-l katastriüksustest maamaks selline, et see tegelikult langes, kuigi kehtivas seaduses on kasvu piirmäär 10%. Aga 25% meie katastriüksustest ehk veerand katastriüksustest [olid sellised]. Teiseks, mis puudutab aastat 2026, siis on samamoodi. Kohalikul omavalitsusel on võimalik panna täpselt samadel alustel kasvupiiriks 10%, kui nad seda soovivad. Ehk võib tekkida täpselt samasugune olukord, nagu on hetkel kehtivas seaduses, kus kasvu piirmääraks on 10%. Samas me ei tea, kui paljudel katastriüksustel [maksutõus] tegelikult 10%‑ni üldse küündib. Minu näitel oli, et 25%‑l see ei küündinud selleni, nii et vastupidi, maks võis minna väiksemaks, kui see oli aasta varem, sest uus maksustamishind kehtestati ja uus korraline hindamine tehti üle 20 aasta üle-eelmisel aastal. Aga tõesti, seda on keeruline selgitada. Ma soovitan kõigil Riigikogu liikmetel, keda see teema täpsemalt huvitab, suhelda ametnikega, paluda veel täpsustavaid selgitusi Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumist. Ma tean, et mitmed Riigikogu liikmed saavad minuga täpselt ühtemoodi aru, mida tähendab kasvu piir 10%: see ei ole kasv, see ei ole kasvu põrand, vaid kasvu piir on 10%. Nii, aga eelnõust veel. Kõigepealt, ma endise linna‑ ja vallajuhina näen, et siin saalis on mitmeid kohalike omavalitsuste juhtimisega pikalt seotud olnud inimesi. Mina kategooriliselt vaidlen sellele vastu, et me kohalike omavalitsuste juhtidena ei soovi autonoomiat juurde saada. Aga mis siin on oluline: kohalikud omavalitsused soovivad erinevat autonoomiat juurde saada, aga seda ainult ühel tingimusel. Selle autonoomiaga ei tohiks neile täiendavaid kohustusi anda. Ja antud eelnõuga ei anta kohalikele omavalitsustele täiendavaid kohustusi, vaid antakse võimalusi. Kui üks piirkond näeb, et ta tahab mingisuguseid projekte ellu viia, mingisuguseid tegevusi teha, ja selleks saavutatakse volikogus konsensus ja ka kogukonnale selgitatakse ära, mida selle [lisarahaga] tehakse, siis ongi selle eelnõu eesmärk [saavutatud]. Tuleb anda kohalikele omavalitsustele rohkem otsustusõigust. Siin tekibki küsimus, kas me usaldame kohalikke omavalitsusi. Mina usaldan Eesti kõiki 79 kohalikku omavalitsust. Ma tean, et nad teevad oma kodanikest, oma ettevõtjatest, oma põllumeestest, oma metsameestest lähtuvalt otsuseid. Nad saavad neid otsuseid teha rahvale oluliselt lähemal, kui meie saame neid siit Toompealt Riigikogus teha. Lisaks on minu hinnangul ka see väga tervitatav, et maatulundusmaa maksustamishind, maksustamise protsendimäär jääb selle seaduseelnõu kohaselt tänasele tasemele, see ei kasva. On ju tänagi juba viidatud sellele, et põllumeestele ja metsameestele oleks selle tõstmine liigne koormus. Mul on hea meel, et see määr 0,5% jääb maatulundusmaa puhul selle loodetavasti vastuvõetava seaduse kohaselt alles. Meie selge ja ühene seisukoht on, et kohalikud omavalitsused väärivad suuremat usaldust, väärivad suuremat autonoomiat. Me ei tohiks siit Toompealt vaadates neid kuidagi vähem usaldada ja nende otsustusvabadust piirata. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Me oleme järjekordse maksutõusu juures ja see ei pane mind enam imestama, sest praegune valitsus ja koalitsioon ju teistmoodi ei oska riiki juhtida. On selge, et kogu see maksude kaskaad, mille Riigikogu on järjest vastu võtnud ja vastu võtmas, paneb ikka päris korraliku põntsu kõigi maksumaksjate rahakotile. Põhjendatakse kogu aeg ühe ja sama asjaga, et riigil ei ole raha, meil on tohutu eelarvedefitsiit, kusagilt peab raha leidma. Omavalitsused on juba ammu sipelnud rahahädas, kuna inflatsioon on oma töö teinud. Tegelikult praegune süsteem toetab omavalitsusi sellega, et riik maksab teatud protsendi üksikisiku tulumaksu laekumistest omavalitsustele. Nüüd leiti nende arvates väga hea päästerõngas – tegelikult see on jutumärkides –, et anname neile ka võimaluse makse tõsta. Ma mõtlen just selle peale, kuidas riik üldse jätkusuutlik saab olla. Ühest küljest me seoses ühe eelmise eelnõuga arutasime, kuidas me jälle väga kergekäeliselt hakkame tegelema tuumaenergia kasutuselevõtuga. Selleks me hakkame juba raha kulutama, arutamata, kas seda ikka on vaja, mis tingimustel on vaja. Meil on tehtud meretuuleparkide kohta otsused, et me 3 miljardiga toetame ülikallist meretuuleenergiat, mida tegelikult reaalselt Eestis vaja ei ole. Me oleme teinud otsused Rail Balticu kohta – ma olen seda täna juba rääkinud, aga ikkagi kordan veel üle –, mille maksumus on ettearvamatu, see on tõusnud kordades. Me teeme kogu aeg selliseid suuri halbu majanduslikke otsuseid ja siis kurdame, et meil ei ole raha. Ja kust seda raha võtta? Muidugi maksumaksja taskust. Nüüd ma räägin natuke lähemalt, mida see [seadus] endaga kaasa toob. Ma olen aastaid olnud Saaremaa Vallavolikogu liige ja tegev kohalikes omavalitsustes kokku juba 15 aastat. Raha tõesti napib kogu aeg. Aga nüüd antav võimalus makse tõsta on tegelikult omavalitsusele lausa sundkäik, sest muidu lihtsalt ei suuda ülal pidada näiteks laste huviharidust, mis on tegelikult omavalitsuse ülesanne. Ka peab kaasas käima õpetajate palga tõusudega. Selle jaoks ju riik eraldi raha ei eralda. Ja on muudki igasugused kasvavad kulud. Omavalitsusel ei jää midagi muud üle, ta peabki maamaksu tõstma. Aga mida see endaga kaasa toob? Toob selle. Me rääkisime siin koridoris ka kolleegidega Reformierakonnast. Nad ütlesid, et aga see ongi hea, et maa on väärtus ja seda peab kasutama. Konkurents paneb asja paika ja see kõik on väga tore. Ma ütlesin, et aga näiteks mina põllumajandusettevõtjana ei suuda enam maa eest renti maksta, kui maksud nii palju tõusevad. Siis öeldi, et müü maha, see ongi lahendus. Kas tõesti see on hea lahendus: kõik müüme oma maad maha ja maa hinnad väidetavalt siis hakkavad – pane tähele! – langema. Muidugi hakkavad langema, kui enam üldse nõudlust ei ole. Me tapame ju tegelikult oma kohaliku majanduse absoluutselt ära! See on seda hullem, et maapiirkondades ei olegi enam väga paljude asjadega tegeleda. Põllumajandus on üks nendest, millega veel saab tegeleda. Samas on see, kui me põllumajanduse ära hävitame … Meil oli just eilsel majanduskomisjoni istungil arutelu, kuidas riik peaks kriisiolukorras, näiteks sõjaolukorras käituma. Seal toodi lausa näide, et nüüd me peame kehtestama seaduse, et suuremad toiduettevõtjad oleks valmis kriisiolukorraks. Ma küsisin seal, et hea küll, me kehtestame mingid normid neile ... Palun lisaaega.

Lisaaeg kolm minutit, palun!

Me kehtestame need normid, aga kas me kuidagi ka toetame neid ettevõtjad? Ei-ei, miks me peaksime neid toetama, riik tahab ju kriisi ajal kuidagi hakkama saada. Ja vot niimoodi me käitumegi kogu aeg. Me seame endale ja ettevõtjatele eesmärke, aga tapame [ettevõtluse ära]. Ma toon näite ka. Kui näiteks põllumajandusettevõtja, kellel on, ma ei tea, 10–20 töölist ja tal maamaksud tõusevad, nii et ta ei jõua enam [samamoodi ettevõtet] pidada, siis ta peaks teoreetiliselt hakkama palkasid vähendama, muid kulusid vähendama. Riik praegu tõstab kogu aeg maksusid ja ütleb, et aga me vajame muudkui raha juurde. Aga mida siis ettevõtja teeb? Ta peab siis [kulusid] vähendama hakkama. Lõpuks ta jääb üksinda, läheb pankrotti. Nii et asjad on omavahel seoses. Me peame hakkama mõtlema nagu peremehed omal maal. Lõppkokkuvõttes on meil suur häda ka selles, et juba praegu ostavad rahvusvahelised fondid, pensionifondid meie maad kokku piiramatus koguses. Nii kaua, kui on veel rendinõudlust, on mingi variant, aga lõpuks ei ole enam mitte kedagi. Me ei saa lähtuda oma seaduste tegemisel sellest, et viimane kustutab tule. Igal juhul ei saa selliseid eelnõusid toetada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kindlasti sellel eelnõul on palju laiem taust, kui me oskame siin aimata. Iga selline maksutõus tegelikult annab sisendi toote hindadele, meie toidu hindadele. Tegelikult paneb see ilmselt konkurentsis löögi alla nii mõnegi majandussektori. See paneb mõtlema omanikku sellele, kas olla omanik või ei. Ilmselt mõjutab see varem või hiljem ka sellist vabatahtlikku tegevust nagu küttimine, jahimaade rent, ka tõstatub varem või hiljem jällegi see küsimus, kas seda peaks tegema omanikuõigusega või seltsinguõigusega. Selge on see, et iga muutus avab omaette Pandora laeka. Omavalitsuse vaates rääkida autonoomiast maamaksu kontekstis on tegelikult suhteliselt arusaamatu. Maamaks on 100% kohaliku omavalitsuse eelarvesse laekuv maks juhul, kui ei ole tegemist looduskaitsealuste maadega. Looduskaitsealuste maade puhul on riik võtnud endale autonoomia öelda, et kui omanik selle eest kas täielikult või osaliselt ei maksa, siis ka riik seda ei kompenseeri. Ehk tegelikult on riik autonoomselt loonud olukorra, kus omavalitsus jääb sellest tulust ilma ja genereerib sellele piirkonnale, elanikele, seltsile, külale sõnumi, et vabandust, aga teie piirkonnast ei laeku tulu ja see teie väike teelõik, mille ääres elab vähe inimesi, kuna on loodust vaja kaitsta, siis raha lihtsalt ei saa. On omaette küsimus, kas selline lähenemine on õigustatud või ei. Looduskaitsel on hind. Seda on siit korduvalt räägitud, et riik peaks selle võla omavalitsuste eest tasuma. Aga seda siiamaani ei ole tehtud. Käivad kuuldused, et tasandusfondi kaudu ikkagi neid samme ollakse valmis astuma. Aga teise käega, me saame aru, riik loob ka tuluvõimalusi, näiteks taluvustasu näol. Kui lubad enda tagaõue tuulepargi rajada, siis see läheb sinu eelarvesse tulupoolele. Samas võib juhtuda nii, et isegi kui see tasandusfondi laekuv tasandusmäär saamata jäänud maamaksu ulatuses laekub, siis tegelikult täiendav tulu sellesama megavatt-tunni eest ettevõtjalt sööb sinu raha tasandusfondis ära, sa jääd ikka sellest ilma. Tegelikult need on väga olulised mõttekohad ja kindlasti ei peaks need asjad olema kuidagi omavahel seotud. Me tahtsime kunagi autonoomselt Pärnu volikogus võtta vastu otsuse, mis oli seotud COVID-i ajaga. Meie spaa-ettevõtetel oli tõesti raske aeg. Me tahtsime neile appi minna ja jätta see 100% ulatuses kohaliku omavalitsuse tulubaasi laekuv maamaks ärimaalt küsimata. Mõnel ettevõttel küündis see kümnetesse tuhandetesse eurodesse. Aga ekspertiisi tehes me saime aru, et seda ei ole võimalik teha. Omavalitsusel ei ole võimalik sellist autonoomiat kasutada, sest seadusandja ütleb ette, et sa pead maamaksu küsima. Mingit vabastust teha ei ole võimalik. Kui sa tahad ettevõtjaid toetada, siis sa pead andma neile toetuse oma eelarvest ja nemad põhimõtteliselt selle toetuse eest maksavad ära selle maamaksu. Selline bürokraatia ja autonoomia siis. Ma olen ka täiesti seda meelt, et kesksel kohal sellistel aruteludel peaks tegelikult olema omaniku vaade. Omanikuks olemine on Eesti riigi alus. Kõik omanikud tegelikult arendavad Eestit eri kohtades, võtavad riske, panustavad, katavad tihti meie toidulaua ja ehitavad meile tuppa mööbli või vähemalt kasvatavad selleks tooraine. Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Praegu me tegelikult näeme, et toiduainetööstus, põllumajandussektor, laiemalt ka metsandussektor on kliimaga seotud rohepöörde valguses väga heitlikus olukorras. Ja tuleb veel kohalik maksukirves, raiub tükikese riigieelarvesse või kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Ja see ei ole ju ainult maksuteema, see on ka kaudse maksustamise teema. Alles olid meil siinsamas arutelu all looduskaitselised piirangud, seesama Euroopa nõue, et kogu Eesti territooriumist 30% peaks minema looduskaitse alla. Me alles jamame siiamaani 2004. aastal jõustatud Natura 2000 alade piirangutega. Alles me oleme kaheks aastaks pannud omanikule sanktsiooni, et täiendavaid metsateatisi metsamaale me ei väljasta. Nüüd oleme loonud uue süsteemi. Riik tuli nagu appi, kuna Euroopa Komisjon meid sanktsioneeris ja ähvardas trahviga, kuna lageraieid ja metsa majandamist Natura aladel justkui on liiga palju, kuigi algselt sellist piirangut ei olnud. Oligi ju mõte, et majandustegevus ja keskkond peavad saama koos ka nendel aladel eksisteerida. Ja nüüd me oleme siis jõudnud tegelikult sinna, et on võetud hulk ametnikke tööle, kes hindavad neid väljastatavaid metsateatisi. Ja kui eelhinnang valmis saab ja annab omanikule selge sõnumi, et tuleb liikuda edasi põhihindamise juurde, siis omanik tellib selle turult, kus kehtivad turutingimused, sertifitseeritud ettevõtetelt. Kui see ei ole omandipiirang, täiendav kulu omanikule, siis ma küsin, mis see on. Aga õnneks on Eesti riik piisavalt bürokraatlik ja e-teenuste keskne. Ma ise puutusin äsja kokku ühe metsateatise väljastamisega. Tegelikult e-keskkond pakub meile lahenduse, et kui omanik on tellinud endale metsamajandamise kava, siis e-lahenduste korral on vähemalt sellel alal, mis ei ole Natura all, aga piirneb sellega 30 meetri ulatuses, sihuke ilus võimalus, et lähete kaardirakendusele ja joonistate lihtsalt oma metsateatise piirid ümber, natuke väiksemaks. Ja ennäe imet, ongi võimalik pääseda mõjude hindamisest! Alati selliseid asju tehes küsid enda käest, kas me siis tõesti sellist riiki tahtsime. On olemas absurdne tagauks, mille kaudu on võimalik lahendada probleem hetkega ära ja ka riigilt koormust maha võtta. Vist ei tahtnud. Me tahame, et omanik oskaks oma maad, oma vara, Eesti loodust väärtustada ja maksaks makse. Aga ma arvan, et see eelnõu on taas üks nendest, mis tõukab omaniku nii Eesti riigist kui ka maksude maksmisest kaugemale. Ma arvan, et seda eelnõu ei peaks praegu toetama. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Täna on olnud tegelikult päris kurb päev seadusandja rollis. Koalitsiooni häältega võeti vastu automaks, trahvide kahekordne tõus, riigilõivude mitmekordne tõus. Nüüd arutame veel ühte järjekordset maksu, millest kordagi ei räägitud enne valimisi, mida ei lubatud. Kusjuures vahetult pärast Euroopa Parlamendi valimisi on meil maamaksu tõstva seaduse teine lugemine. Ja muidugi, nagu kombeks on saanud, ei olnud ka selle eelnõu puhul mitte mingit väljatöötamiskavatsust tehtud. Öeldi, et see oli juba ammu planeeritud ja kohalike omavalitsustega kokku lepitud, mis tegelikult ei vasta tõele. Ma olin rahanduskomisjonis, kui minister käis seda eelnõu ette kandmas. Kahjuks minister tegelikult ei saanud kuigi hästi aru, mida täpsemalt sellega muudetakse ja kui suur ja oluline muudatus see on. Me nägime seda ka esimese lugemise käigus. Kahjuks tundub, et ka paljudele koalitsioonipoliitikutele, sealhulgas komisjonipoolsele kaasettekandjale, on jäänud arusaamatuks, mida see maamaksu tõus tähendab. Mida siis maksumuudatus ette näeb? Kohalikud omavalitsused saavad järgmisel aastal maamaksu tõsta kuni 50%, sealt edasi igal aastal kuni 100%. Ehk siis, kui tänavu maamaks oli 100 eurot, siis järgmisel aastal on võib-olla 150 eurot, ülejärgmisel aastal 300 eurot ja nii edasi. Tegelikult on siiamaani olnud kokkulepe, mida juba mitmed poliitikud mainisid, et maamaks isikule ei tohiks kasvada rohkem kui 10% aastas. Kahjuks seda kokkulepet on murtud. Ja nagu ka saalist juba mainiti, sellega on rikutud õiguskindluse põhimõtet. Üks teine väga oluline põhimõtteline küsimus, mille puhul me samuti saame rääkida õiguskindluse põhimõtte rikkumisest, on kodualuse maa maksuvabastuse kaotamine, mis on kehtinud üle 10 aasta. Miks see on olnud oluline? Miks see on ka riigile olnud oluline? Inimesed on teinud väga suured investeeringud, oma maa välja ostnud, sellesse panustanud. Seetõttu ei ole riigimehelik seda täiendavalt maksustada. Lisaks, kodu on iga eestlase kõige kallim vara. Kodu on püha ja peaks olema puutumatu. See on see põhimõte, printsiip, millest riik on alati lähtunud ja mida ta on väärtustanud. Aga selle seaduseelnõu puhul, selle maksumuudatuse puhul me võime kahelda selles, et kodu puutumatuse printsiip on tagatud. Inimesed võivad sattuda olukorda, kus nad pole enam suutelised nii suuri makse tasuma ja peavadki oma kodudest, kruntidest loobuma. Arvestada tuleb ju ka kõiki muid maksutõuse ja hinnatõuse. Käesolev maksumuudatus võib puudutada umbes 520 000 maaomanikku. Ja kas me saame endale näiteks lubada, et pensionärid, kellel tõesti võib olla mõni suurem maalapp, pensionärid, kes on meie riigi üles ehitanud, meie eest võidelnud, kes on hoidnud ja hoolt pidanud oma kodude, talude eest, hakkavad maamaksu tõttu oma kodu kaotama? Ma olen siit puldist ka varem natukene rääkinud noortest peredest, kellel on tegelikult iga aastaga aina keerulisem endale kodu soetada. Näeme, mis meil toimub kinnisvaraturul. Ja miks see toimub? Sest meil aina rohkem maa, kinnisvara koondub jõukamate suuromanike, samuti erinevate fondide kätte ja kahjuks see maksumuudatus seda tendentsi soodustab. Me võimegi olla olukorras, kus omandist aina rohkem loobutakse. Ja nii hakkavadki lõpuks ainult arendajad maade omanikuks. Ebavõrdsus kasvab, vara, jõukus koondub ühtede ja samade inimeste kätte. Koalitsiooni esindajad muidugi ütlevad selle peale, et see seadusemuudatus ei tähenda mitte mingit maamaksu tõusu. Maksumäärad kehtestab iga omavalitsus ise, nad ei pea üldse neid tõstma. Kui maksumäärasid ei pea tõstma, siis milleks üldse see eelnõu vajalik on? Esiteks, keegi ei vaidle selle vastu, et kohalikel omavalitsustel peaks olema suurem autonoomia, suurem otsustusõigus. Aga mis tegelikult on selle eelnõu laiem mõte? Kohalike omavalitsuste tulubaasi valitsus suurendada ei soovi. Ta pakubki lahendusena omavalitsustele välja: looge endale täiendav tuluallikas ise sellesama maamaksu näol. Me anname teile selle jaoks kõik instrumendid. Sest nagu valitsus koorib erinevate maksudega inimesi, võite ka teie, omavalitsused, sama teha. Milles probleem!? Tegelikult see sõnum on see, mille valitsus täna annab. Ja mis siis hakkab järgnevalt juhtuma? Valitsus hakkab panema erinevaid täiendavaid kohustusi omavalitsuste õlule, tulubaasi suurendama ei hakka. Nii näiteks juhtus hooldereformiga. Ja kui omavalitsused tulevad ja paluvad, et teate, meil on selline probleem, meil on vaja täiendavat tuluallikat, meil on vaja täiendavat tulubaasi, et mingisugused asjad katta, siis valitsus ütleb: "Kuulge, me tegime teie jaoks seaduseelnõu. Tõstke maamaksu 100%! Mis on teie probleem, saate kõik asjad lahendatud!" Tegelikult omavalitsused kokkuvõttes pannakse sellega kahvlisse. Inimeste toimetulek on niigi keeruline, ebakindlus on suurenenud. Väiksematel omavalitsustel pole lihtne. Tegelikult omavalitsustel pole mitte mingit soovi inimesi rohkem koorida. Nad ju kõige paremini näevad seda, mis praegu inimestega toimub. Väiksemad omavalitsused ei saa endale lubada maamaksu tõstmist, kuna nad iga päev võitlevad selle nimel, et maapiirkondadesse inimesed üldse elama jääksid, mitte ei koliks ära. Aga maamaksu tõstmine süvendab ärakolimist. Ehk siis ka see võib kasvatada ebavõrdsust omavalitsuste vahel. Ja üks oluline õiguslik aspekt ka. Tegelikult õiguskantsler on pannud kahtluse alla, kas üldse selline suurem otsustamine just maamaksu küsimuses võib ikka langeda kohalike omavalitsuste õlule, sest tegemist on riigimaksuga. Kujutage ette, et ühes omavalitsuses maamaksu ei tõsteta, teises omavalitsuses tõstetakse seda 100%. Tõstatub küsimus, kas siis ühe omavalitsuse kodud peaksid olema kuidagi vähem väärtustatud kui teised, kas ühes omavalitsuses on kodu püha ja teises mitte. Maaomanikke, eriti väikeomanikke tuleb väärtustada. See on meie ressurss, väärtus. Kõik need sammud, mida selle eelnõuga soovitakse teha – maamaksu tõus, kodualuse maa maksuvabastuse kaotamine, selle kohustuse panemine omavalitsuste kaela, ebakindluse süvendamine –, praegu on selleks väga vale aeg. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Anti Allase. (Anti Allas küsib lisaaega.) Lisame ka kolm minutit lisaaega. Palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Tegelikult väga hea oli seda diskussiooni siin kuulata, kuigi märkasin päris palju ka demagoogiat ja populismi. Tahakski välja tuua, kuidas me sellesse seisu oleme jõudnud – tegelikult seda maamaksuküsimust me oleme juba viimased kaks aastat väga tõsiselt arutanud –, ja tuua välja selle probleemi juured. Minu arvates üks peamine põhjus peitub selles, et me jätsime riigina [maa] korralise hindamise 21 aasta jooksul tegemata. Loomulikult minu kui maksumaksja ja kõigi teiste maksumaksjate vaates on see väga tore, aga me selle juures unustasime ühe väga olulise aspekti: maamaksul on omavalitsuse tulubaasis oluline roll. Aga kui nii-ütelda soovid kasvavad, need tegevused kasvavad, mida me soovime oma inimestele pakkuda, ent see üks konkreetne element ehk siis tulubaas ei muutu, siis tegelikult hakkab tekkima võlg. Loomulikult tuleb küsida, kust seda raha võtta. Omavalitsuse vaates oleks hästi tore, kui me saame riigi käest seda raha. Headel aastatel võib-olla olemegi pisut rohkem raha saanud, aga nüüd, kui on keerulised aastad käes ja me varasemalt oleme väikese hulga kaupa jätnud selle tulu kokku kogumata, siis tulemus on see, et meil tekib suutmatus oma inimestele teenuseid pakkuda. Ma olen väga selle poolt, et mõistlik oleks ikkagi leida mingi tasakaal, kokkulepe kogukonna vahel, et [inimesed] saaksid aru, kust tulevad tulud ja mis nende tulude eest tehakse. Selle otsuse teeb siis kogukond üheskoos ja loomulikult [kohalikuks] seaduseks vormistab selle omavalitsuse volikogu. Ma julgelt ütlen seda, et kaks asja kokku ehk siis [tulumaksust saadav] tulubaas pluss inimestelt võetavad maksud, sellest moodustuv tulubaas annab maapiirkondade elujõu. Ja ma olen täiesti kindel, et omavalitsused ei soovi millegi hävimist. Omavalitsuste jaoks on ülitähtis, et inimesed saaksid elada, et inimesi tuleks juurde ja nendele oleks võimalik häid teenuseid pakkuda. Nüüd aga mõned praktilised soovitused kohalikele omavalitsustele. Siin on korduvalt kõnedes välja öeldud, et selle [seadusega] kaasneb vältimatu maksutõus. Ise, olles ka ühe omavalitsuse volikogu liige, ma mõtlen selle peale, kuidasmoodi on võimalik seda maksutõusu oma inimeste jaoks vältida. Aga [eelkõige] loomulikult tuleb vältida seda, et see maksutõus ei oleks liiga kiire, et see ei oleks fataalne, et see ei mõjutaks ettevõtlust ega ka inimeste toimetulekut suurel määral, et see ei mõjuks halvasti. Võib-olla kõnede lõpetuseks oleks mõistlik teada saada, et maamaks võrdub maksustamishind ehk korralise maksustamise käigus saadud hind, mis korrutatakse maksumääraga. Maksumäära vahemikku seadusemuudatusega muudetakse. See vahemik muudetakse suuremaks ja lisaks sellele tuleb [uus] kasvupiirang. Kasvupiirang oli varasemas seaduses ja on ka selles, mille me soovime vastu võtta. Ja veel on maksusoodustused ja maksuvabastused. Sellest kõigest kokku moodustub maamaks. Ma väidan, et valdavatel juhtudel on võimalik maksutõusu vältida – muidugi, kui omavalitsuse volikogu seda soovib. Kui siiani oli see [piirang] 10%, järgmisest aastast on 50% ja näiteks 100 eurot maksev maa hakkaks maksma 150 eurot, siis seda maksumäära on võimalik näiteks 0,4-lt 0,2-le alandada. Kui omavalitsustel on see soov ja nad tulevad selle rahaga välja, siis nad saavad seda teha. Kui [piir]määr suureneb poole võrra, siis selle kompenseerimiseks on omavalitsuse maksumäära võimalik poole võrra vähendada. Aga ma tahan rõhutada, et seda muidugi siis, kui maksumäär ei ole juba miinimum. Kuid valdavalt see nii ei ole. Ma olen vaadanud Eesti omavalitsuste maksumäärasid. Näiteks määra 0,1% ei ole enam võimalik väiksemaks teha, aga 0,2 pealt on võimalik poole võrra alla, 0,1 peale tulla, 0,4 pealt on võimalik 0,2 peale tulla. Aga millega ma tahan ka nõustuda ja mida kindlasti sellele saalile ja valitsusele südamele panna, on see, et selle seadusemuudatusega kõiki omavalitsuse täiendavaid kulutusi ei seotaks maamaksu tõusu ootusega, lootusega, et omavalitsus suudab kõik probleemid maamaksu tõusuga ära lahendada. Kindlasti ei suuda. See [arusaam] eeldab riigimehelikkust, nagu ka sellest seadusemuudatusest arusaamine eeldab riigimehelikkust. Aitäh!

Nii, suur tänu! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seedri. (Helir-Valdor Seeder küsib lisaaega.) Nii, anname kohe ka kolm minutit lisaaega. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! See maamaksuseaduse eelnõu arutelu on järjekordne näide halvast seadusloomest, sellest, kuidas ei tohi ühte seaduseelnõu välja töötada või seadust muuta. Kõigepealt, kui minister seda eelnõu siin ette kandis, siis see ettekanne kestis kolm-neli minutit, oli ääretult pealiskaudne ja me veendusime, et minister tegelikult teemat ei valda. Ja kui siia lisada veel hinnang tänasele rahanduskomisjonipoolsele ettekandjale, siis selgus, et tema ei osalenudki üldse sellel komisjoni istungil, kus seda eelnõu arutati. Ja eelnõu tal ka kaasas ei olnud, nii et ta ei saanud saalist tulnud küsimustele vastata. Ja nii me oleme siis olukorras, kus mõne ebaõnnestunult sõnastatud paragrahvi kohta me ei saanud mingisugust selget tõlgendust. Siin jäigi erinev tõlgendus kõlama ja ausalt öelda ei saa mina ikka veel aru, kuidas seda peaks siis päriselt tõlgendama. Ja kui nüüd teine lugemine lõpetatakse, siis me teame, et enam sisulisi muudatusettepanekuid eelnõu kohta teha ei saa ja niisugusel kujul see eelnõu vastuvõtmisele lähebki. Võib-olla on see praegusele koalitsioonile [omane]. Täna ütles eelneva eelnõu, mootorsõidukimaksu eelnõu arutelul koalitsioonisaadik, et me võtame küll eelnõu praegu vastu, aga sügisel see läheb muutmisele, mul on siin telefonis kokkulepe, mida me koalitsioonis oleme arutanud. Täna võtame vastu, aga kohe muudame, nii et tegelikult me tahame teistsugust seaduseelnõu. See on ääretult kahetsusväärne, et me niisugusel kujul seadusi siin välja töötame. Koalitsioonierakondade esindajate sõnavõtud siin tegid mind ülimalt murelikuks. Tegelikult pole üldse aru saadud, mis eelnõu me arutame ja menetleme. Põhiliselt räägiti omavalitsusest ja omavalitsuse tuludest. See puudutas sotsiaaldemokraate, see puudutas ka Reformierakonna esindajaid, kes siin sõna võtsid: et kui palju omavalitsused tulu saavad, kui palju omavalitsuste autonoomia suureneb ja nii edasi. Põhiarutelu käis selle üle. Sõbrad, see ei ole omavalitsuste autonoomia suurendamise eelnõu! See on maamaksu eelnõu, kelle tegelikud ohvrid on maaomanikud, ettevõtjad, põllumehed. Tuleb ikka puude taga metsa näha: see on peamine, omavalitsuste tulubaas on siin täiesti teisejärguline küsimus. See on maamaksuseaduse muutmine, sõbrad! Me maksustame maaomanikke, koduomanikke. Ja läbi selle prisma tulebki vaadata seda eelnõu. Et sellega kaasneb ka kohalike omavalitsuste tulude suurenemine, kui omavalitsused niimoodi otsustavad, on teisejärguline. Aga kui nii kitsarinnaliselt tulevad siia inimesed, kes on olnud omavalitsusjuhid, ja ei mõtle mitte oma elanike peale, vaid mõtlevad omavalitsuse tulude peale selle eelnõu puhul, siis ma ütlen, see rõhuasetus on täiesti vales kohas. See rõhuasetus on täiesti vales kohas! Nüüd, nendelesamadele omavalitsuste esindajatele, kes siin justkui kaitsevad regionaalseid huve ja eri piirkondades elavate inimeste huve, ütlen ma: tegemist on eelnõuga, mis on teatud mõttes pahupidi regionaalpoliitika. Sõbrad, see on pahupidi regionaalpoliitika! Me väga hästi teame, kus on maa hinnad kõrgemad: need on ikka suuremate keskuste ümber ja seal on kohaliku omavalitsuse tulubaasi suurendamise võimalus suurem. Ja seal, kus maamaks on madalam, kus maa hinnad on madalamad, laekub ka kohaliku omavalitsuse tuludesse vähem raha. Selles mõttes on see eelnõu eelnõu, mis suurendab kohalike omavalitsuste tulude erinevust, mitte ei ühtlusta ega tasanda neid. On üks küsimus, millele ma tegelikult vastust ei saanud ei ministrilt, kui minister käis seda eelnõu tutvustamas, ega ka tänaselt komisjoni esindajalt. See on küsimus õiguskindlusest, mille põhimõttega see eelnõu vastuolus on. Me alles hiljuti kehtestasime maamaksuredeli. Ja ma olen nõus kolleegiga, kes ütles, et pikki aastaid riik ei täitnud tegelikult kehtivat seadust ja korralisi hindamisi läbi ei viinud. Aga see on ajalugu ja minevik, mida me muuta ei saa. Nüüd otsustati siis pärast pikka pausi, et me kehtestame maamaksu, ja et selle järsku tõusu vältida, me kehtestame ka üleminekuredeli järgnevateks aastateks, nii et üle 10% järgnevatel aastatel maaomanikule maamaks ei oleks saanud tõusta. Ja see võeti vastu. Ja nüüd, pärast valimisi, pärast ka neid Euroopa Parlamendi valimisi, me läheme sõnamurdlikult seda muutma, ja muutma, ütleme siis nii, tagasiulatuvalt. Sellepärast et omanike jaoks on see tagasiulatuv kehtestamine ja samal ajal õiguskindlusest taganemine, sest inimesed võib-olla on omandanud maad, teades, milline on järgnevatel aastatel maamaksukohustus. Ettevõtjad on teinud äriplaane, kalkuleerinud oma võimalusi, võtnud laenu, maa on võib-olla ka tagatiseks ja nii edasi. Kõik see mõjutab nende majandustegevust. Ja nüüd siis ühepoolselt riik otsustab seda seadust muuta. Ja see ei ole üldse see, millele Jürgen Ligi siin vastates viitas, et riigil on õigus kehtestada makse ja muuta seadusi. On küll, aga me teame väga hästi, et kui sa oled tähtajaliselt midagi kehtestanud, siis see on palju keerulisem, see on hoopis midagi muud. Niisugusel kujul riik oma kodanikega käituda ei tohiks, olgu need siis koduomanikud või ettevõtjad. Nii et on ääretult kahetsusväärne, et niisugusel kujul seda eelnõu on menetletud, et sõnavõttudes on tulnud välja koalitsioonisaadikute [ükskõikne] suhtumine. Ma [pean silmas] ministri pealiskaudset ja mitte teemas orienteerunud tutvustust ja komisjoni esindaja ettekannet, mis väljendasid pealiskaudsust ja näitasid, et tegelikult eelnõusse ei ole süvenetud. Ometigi see puudutab kümneid ja isegi sadu tuhandeid maaomanikke. Nii et, head kolleegid, mul on üleskutse: katkestame selle eelnõu menetluse, teeme need segased paragrahvid selgemaks, sõnastame need üheselt mõistetavalt ja eks hääletame siis, kes poolt, kes vastu. Mina isiklikult olen sellise seaduse muutmise vastu, sest meil on vastu võetud maamaksu tõusmise redel. See on niigi omanikele väga raskesti üleelatav. Seda veel keerulisemaks teha väga küsitavate õiguslike võtetega ei ole mõistlik ja vähendab ka usaldust, seda väikestki usaldust riigivõimu, sealhulgas ka parlamendi vastu. Nii et katkestame selle menetluse, teeme seaduse korda! Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Seekord, saan aru, on soov sõna võtta iseenda nimel? Palun, Aivar Kokk!

Aitäh! Ma teen seekord kindlasti tunduvalt lühemalt kui enne. Aga et ikkagi sotsidest omavalitsusjuhid aru saaksid, siis ma loen eelnõu [seletuskirjast] read ette, puust ja punaselt. [Alates] 2025. aastast suurendatakse elamumaa ja maatulundusmaa õuemaa kõlviku maksimaalset maksumäära 0,5%-lt 1%-le maa maksustamishinnast. Aga tuletan meelde, et maa hind on tõusnud keskmiselt 8%, mõnes kohas lausa 20%. Alates 2025. aastast suurendatakse muu maa maksimaalset maksumäära 1%-lt 2%-le maa maksustamishinnast. Suurendatakse esimese maamaksu suurust. Kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu kehtestab määrusega maamaksu aastase suurenemise maksimaalse piirmäära vahemikus – suurenemise vahemikus! – 10–100% hiljemalt maksustamisperioodile eelneva aasta 1. oktoobriks. Mingisugust 0% ega 0–10% ei ole. Ja seda ei ole mõtet siin isegi arutada ja seda valet siin saalis veel kord ja veel kord rääkida. Jah, see on teoreetiline variant, et ei tõsteta 1% peale. Tõstetakse väiksema protsendi peale seda baas- või põhihinda. Aga see on ju ainult üheks või kaheks aastaks. Jah, järgmisel aastal ei tõsteta, sest siis on valimised, aga 10% tõuseb maamaks ka siis. Vähem ei ole mitte kuidagi võimalik, sest selle te olete sisse kirjutanud, armsad sotsid. Kui valite sotsi, siis kaotavad sotsid 2026. aastast kodualuse maa maksuvabastuse, tõstavad maamaksu, viivad meie inimesed ja ettevõtjad raskesse rahanduslikku olukorda. Nii et te teate: sotside valimisega [kodualuse maa maksuvabastus] kaob. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 437 teine lugemine lõpetada. Aga enne, kui me selle protsessini jõuame – tuleb ka hääletada katkestuse ettepanekuid –, on meil tarvis läbi vaadata eelnõu 437 muudatusettepanekud. Neid on kokku 15. Esimene muudatusettepanek on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt meie kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Teine muudatusettepanek on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ei kuulu hääletamisele. Kolmas ettepanek on Isamaa fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Neljas ettepanek on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ettepanek ei kuulu hääletamisele. Viies ettepanek, Isamaa fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Kuues ettepanek on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Seitsmes muudatusettepanek, Isamaa fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele. Kaheksas muudatusettepanek on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Üheksas muudatusettepanek, esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kümnes muudatusettepanek, esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt meie kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. 11. muudatusettepanek on esitatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 12. muudatusettepanek on esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 13. muudatusettepanek on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, rahandus- ehk juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt meie kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. 14. muudatusettepanek on esitatud rahanduskomisjoni poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ning 15. muudatusettepanek, esitatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt meie kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Oleme kõik eelnõu 437 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Nagu ma ütlesin, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 437 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kolm ettepanekut: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt, Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt ja Isamaa fraktsiooni poolt ja nende sisu on identne. Nimelt on need kolm ettepanekut selle kohta, et Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 437 teine lugemine katkestada. Me asume hääletamise ettevalmistamise juurde. Austatud kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 437 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 12 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 437 teine lugemine on lõpetatud.