Riigikogu otsus "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" (431 OE) teine lugemine

Liigume edasi 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on … Priit Lomp, palun, protseduuriline küsimus!

Jaa, antud päevakorrapunkti kohta. Võite päevakorrapunkti ette lugeda, siis ma kindlasti küsin selle päevakorrapunkti kohta, selle jõudmise kohta siia saali, kui tohib.

Mis asja? Küsige uuesti!

Kui te ei jõudnud ette lugeda, siis ma vabandan, ma kiirustasin.

Mida ma ei jõudnud ette lugeda?

Selle päevakorrapunkti pealkirja nimelt.

Teie olete noor mees, te olete kiire. Mina olen vanem, pole nii kiire. Ma jõudsin öelda, et me jõudsime 11. päevakorrapunkti juurde, ja ma tõesti usun, et te oleksite selle lause 10 sekundiga ära [öelnud], aga ma ole ei öelnudki, mis punkt see on. See on võib-olla värske üllatus teile, mis punkti juurde me oleme jõudnud. (Sumin saalis.) Soovite veel protseduurilist küsimust esitada? Esitage, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Vaatan seda punkti ja tahan teie käest küsida. Lugesin eelmisel nädalal keskkonnakomisjoni pressiteadet või informatsiooni selle punkti kohta, justkui oleks kõiki paljude muudatusettepanekute esitajate muudatusettepanekuid arvesse võetud. Ja nüüd süvenen sellesse eelnõusse ja tuvastan, et muudatusettepanekut, mida ma ise osaliselt aitasin koostada ja mille allkirjastas 19 Riigikogu liiget, tegelikult ikkagi sisuliselt arvestatud ei ole. Ma küsin teie kui kogenud saadiku käest, kas te näete, et Riigikogu juhatus peaks tõesti hakkama Riigikogu komisjonide välja minevaid teateid kontrollima, et need reaalselt vastaks sellele olukorrale, mis on tekkinud. Kuidas me saame seda olukorda lahendada, kui komisjonid ei saada välja tõest informatsiooni?

Aitäh! Kui ma sain teie küsimusest aru, siis te küsisite komisjoni poolt välja saadetud pressiteate kohta. Sain õigesti aru või? Et Riigikogu juhatus ei kontrolli komisjoni poolt välja saadetud pressiteateid, aga kas on plaanis hakata kontrollima? Ei ole. Protseduuriline küsimus, Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Minu küsimus puudutab komisjonide tööd. Teie kui pikaajalise kogemusega Riigikogu liige oskate ehk anda hinnangu sellele, kuidas toimus keskkonnakomisjoni avalik istung, kus olid kutsutud külalised ja mina komisjonivälise Riigikogu liikmena. Mulle ei antud sõna ja mul ei lubatud ka küsimusi esitada. Olen teistelt komisjoni juhtidelt küll kuulnud, et tegelikult on selline tava, (Juhataja helistab kella.) et saadikutele, ka komisjonivälistele, antakse sõna. Minu arust on see eriti oluline veel nii suure küsimuse puhul, nagu seda on tuumajaama rajamise küsimus.

Head ametikaaslased, saalis on suur lärm ja sealt vasakult poolt on praegu tõesti väga halb kuuldavus. Palun jätkake, Züleyxa Izmailova.

Minu küsimus oligi, et ma palun teie hinnangut sellele olukorrale, mida ma kirjeldasin.

Aitäh! Lühidalt öeldes, komisjonid on oma töö korraldamisel autonoomsed. Pikemalt öeldes, kas komisjonis tuleks anda sõna või võimalus küsida, kui seda soovitakse: loomulikult tuleks. Tiit Maran, palun, protseduuriline küsimus!

Jaa, aitäh! Mul on ka protseduuriline küsimus, mis puudutab keskkonnakomisjoni tööd. Me olime andnud sisse muudatusettepaneku, millele oli alla kirjutanud 19 inimest, keda ma esindasin. Komisjonis selgus järsku muudatuste tegemine ja öeldi, et ma pean hääletama kas poolt või vastu, aga ma ei olnud ju läbi rääkinud 19 inimesega, kes olid muudatusettepanekule alla kirjutanud. Kuidas sellistes olukordades peaks käituma?

Aitäh! No [tuleb] kuulata oma südametunnistuse häält. Nagu ütleb meie seadus, te olete, härra Tiit Maran, oma mandaadis vaba. Protseduuriline küsimus, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Vaatan praegu 431 OE muudatusettepanekuid, mis on välja toodud, ja siin ei ole komisjoni seisukohti, kas toetada või mitte toetada või arvestada või mitte arvestada. Reeglina peaks need siin vist olema.

Aitäh! Ma ütlen, et komisjoni seisukohad peavad olema. Sellel 431 OE [väljaprindil], mis minu käes on, on kokku viis muudatusettepanekut ja iga ettepaneku taga on olemas komisjoni otsus. (Saalis räägitakse.) Ma saan aru, et te ütlete, et te olete võtnud sealt riiulist eelnõu 431 ja et sinna ei ole kaasa pandud muudatusettepanekute loetelu, kus on kirjas juhtivkomisjoni seisukohad. Selge. Siis me seda kohe kontrollime. See peab loomulikult olema saalis olemas. Juhataja vaheaeg kaks minutit. V a h e a e g

Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Eelnõu 431 on tagumistes riiulites olemas ja sisaldab ka juhtivkomisjoni arvamusi. Liisa-Ly Pakosta, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma jätkan sama koha pealt, kus Priit Lomp lõpetas. Lihtsalt faktilise asjaoluna: jutt ei käi mitte pressiteatest, vaid jutt käib eelnõu seletuskirjast, mille leheküljel 3 kolmandas reas [on kirjas, et] keskkonnakomisjon on otsustanud ettepanekuid toetada sisuliselt. See on faktiline vale. Punktid 2 ja 3 ei ole ettepanekute sisuline arvestamine, vaid ettepanekust täiesti vastupidisele tulemusele jõudmine. Küsimus oli, kuidas selles olukorras peaks asjale lähenema.

Aitäh! Juhatuses meie seda kindlasti ei tee, et me hakkame juhtivkomisjoni otsuseid kuidagi ringi tegema. Rain Epler, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kes mäletavad, [need teavad, et] kui see Riigikogu koosseis alustas, siis meie austatud peaminister üsna alguses rõhutas, et eesti vanasõnu tasub meeles pidada. Ma mõtlesin, et ma kasutan siis protseduurilist küsimust, et kolleegidele Izmailovale ja Maranile meelde tuletada ja ühtlasi minna suvele vastu, meenutades eesti vanasõna: omad vitsad peksavad.

Aitäh! Tiit Maran, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Liisa Pakosta küsimuse jätkuks lihtsalt [küsin] sellesama sisulise arvestamise kohta. Kui ma komisjoni koosolekul ütlen, et ma näen, et see ei ole sisuline arvestamine, et põhiline komponent jääb välja, ja kui komisjoni esimees ütleb, et jah, see on tõesti nii, aga ütleb, et ikkagi on sisuline, kas see on põhimõtteliselt õige töö?

Aitäh! Ma veel kord ütlen, et komisjonid töötavad … Komisjonide töökorda on juhatus erinevates koosseisudes arutanud ja need on natukene erinevad meil, aga põhimõtteliselt need töötavad autonoomselt. Juhatus ei kirjuta komisjonile töökorda ette. Nii, me oleme 11. päevakorrapunkti juures. See on Riigikogu liikmete Mario Kadastiku, Eerik-Niiles Krossi, Urve Tiiduse, Andrus Seeme, Andres Suti, Eero Merilinnu, Õnne Pillaku, Mait Klaasseni, Valdo Randpere, Meelis Kiili, Siim Kallase, Maido Ruusmanni, Kalle Laaneti, Karmen Jolleri, Luisa Rõivase, Maria Jufereva-Skuratovski, Maris Lauri, Toomas Uibo, Kalev Stoicescu, Igor Taro, Signe Kivi, Riina Solmani, Rain Epleri, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Ants Froschi, Andres Metsoja, Andrei Korobeiniku, Marko Mihkelsoni, Margit Sutropi, Leo Kunnase, Jürgen Ligi, Rene Koka, Alar Lanemani, Anti Haugase, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Timo Suslovi, Jaak Valge, Kersti Sarapuu, Enn Eesmaa, Hendrik Johannes Terrase, Juku-Kalle Raidi, Henn Põlluaasa, Katrin Kuusemäe, Anti Poolametsa, Toomas Kivimägi, Jaanus Karilaidi, Kristo Enn Vaga, Erkki Keldo, Martin Helme, Liina Kersna, Yoko Alenderi, Jüri Ratase ja Kristina Šmigun-Vähi esitatud Riigikogu otsuse "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" eelnõu 431 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Igor Taro. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kõnelen OE nr 431 menetlusest juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Sissejuhatuseks, eelnõu algatasid käesoleva aasta 8. mail 55 Riigikogu liiget. Riigikogu liikmed toetavad tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ning selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist. See hõlmab tuumaenergia ja ‑ohutuse seaduse väljatöötamist ning vajadusel kehtivate õigusaktide muutmist, täiendamist, tuumaenergia ohutut kasutamist reguleeriva asutuse loomist ning valdkondlike pädevuste arendamist. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 29. mail, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 5. juuni kell 12. Riigikogu liige Mart Maastik esitas kaks muudatusettepanekut, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitas ühe muudatusettepaneku, 19 Riigikogu liiget esitasid ühiselt ühe muudatusettepaneku ja keskkonnakomisjon vormistas kaks muudatusettepanekut. Enne eelnõu teist lugemist käsitleti seda komisjoni istungitel kolmel korral: 28. mail, 4. juunil ja 6. juunil. 28. mail kuulati huvigruppide arvamusi lähtuvalt keskkonnaaspektidest: kliimaeesmärkide täitmine, geoloogilised uuringud, ohutus ning jäätmeteke, jäätmete ladestamine ja muu selline. Istungil osalesid kutsututena Kliimaministeeriumi, Eestimaa Looduse Fondi, Tallinna Tehnikaülikooli, Tartu Ülikooli, Eesti Rohelise Liikumise, Inseneribüroo Steiger, Geoteaduste Üliõpilaste Seltsi, Lüganuse ja Viru-Nigula valla ning Fermi Energia aktsiaseltsi esindajad. Sellel istungil saime ülevaate sellest, milline osa Eesti kliimaeesmärkide täitmisest langeb energiatootmisele võrreldes kõigi teiste valdkondadega. See on ülekaalukalt suurima mõjuga sektor. Tuumaenergia kasutuselevõtu teema aluseks on EL‑i ülemkogu otsus, mis sätestab 2050. aastaks Euroopa Liidus kliimaneutraalsuse nõude. Lõpetada tuleb fossiilsete kütuste kasutus kõikides eluvaldkondades. See tähendab, et energiatarbimise suurenemisel vajab Eesti tulevikus suurel hulgal kliima‑ ja varustuskindlat energiat ning selleks oleks mõistlik rakendada erinevaid võimalusi. Tuumaenergia töörühma raporti kohaselt on tuule‑, päikese‑ ja tuumaenergia keskkonnamõju sarnasel tasemel. Taastuvenergia arengu eest seisvate huvigruppide esindajad väljendasid muret seoses sellega, et tulevikus võib tuumaenergia hakata taastuvenergiat välja suruma. Kuigi tuumaenergia väikest keskkonnajalajälge seejuures kahtluse alla ei pandud, peeti otstarbekamaks tegeleda kliimaeesmärkide täitmisel lihtsamate lahendustega. Selle kohta said huvigrupid kinnituse, et järgmisel kümnendil ongi Eesti energeetika areng just taastuvenergia päralt ning Vabariigi Valitsus ja parlament on astunud selleks vajalikke samme, sealhulgas ka käesoleval istungil. Võib ära märkida ka asjaolu, et ei tuumaenergia töörühma raport ega selle energialiigi toetuseks tegutsevad huvirühmad pole taastuvenergia arendamise vajadust kahtluse alla pannud ja seda peetaksegi lähitulevikus ainuvõimalikuks lahenduseks. Üldiselt tuligi toimunud arutelust välja, et vastuolu kahe energiatootmisviisi vahel on hetkel pigem kunstlik, kuna tuumaenergia kasutuselevõtu reaalseks kaalumiseks vajalike tingimuste täitmine võtab vähemalt kümmekond aastat aega. Arutati ka elektrivõrkude arendamise teemal ja seda lähtuvalt dilemmast, et tuuleparkide arendamine nõuab väga mahukaid investeeringuid ülekandeliinidesse, samas kui tuumaenergia sobituks teoreetiliselt ka olemasolevasse võrgusüsteemi. Samas oli kõne all ka elektrienergia maksumuse teema ning arvamused selle kohta, kui suur see võiks olla, lahknesid. Tegu on kahtlemata kapitalimahuka ettevõtmisega, kus kapitalikulude kandmise ajal võib tootmise omahind olla kõrgem, kuid pikas perspektiivis madalam. Toodi välja ka asjaolu, et elektrienergia on Eestis mõnikord kallis seetõttu, et odav tuumaenergia ei pääse turule. Probleemiks on eelkõige võrguühendused ning energia tootmine Eestis on julgeolekuküsimus ja võimaldab saavutada konkurentsieelist. Esitati küsimusi ka asukohavaliku ja sellega seotud eeltööde kohta. Kuigi väga esialgsed analüüsid on tehtud, võimaldaks käesoleva eelnõu vastuvõtmine koguda uuringutega rohkem ja täpsemaid andmeid. Lisaks saime ülevaate kiirgusohutuse teemadel. Kuulasime ära ka kahe omavalitsuse, Lüganuse valla ja Viru-Nigula valla arvamused seoses nende koostöölepetega tuumaenergia võimaliku arendajaga. Mõlema valla esindajad kinnitasid, et näevad selles enda omavalitsusele positiivset tulevikuperspektiivi juhul, kui kõik riskid saavad maandatud. Mitmed komisjoni liikmed tõdesid, et määramatust on palju. Samas jäi kõlama seisukoht, et käesoleva protsessi jätkamisel on võimalik uuringuid jätkata ning leida hetkel kõlavatele küsimustele rohkem vastuseid. 4. juunil toimus meil majanduskomisjoniga ühisistung, kus kuulati huvigruppide arvamusi lähtuvalt energia tootmise aspektidest: energiapoliitika ja turg, majandus ja konkurentsivõime ja muu selline. Istungil osalesid kutsututena Rohetiigri, Tallinna Tehnikaülikooli, Fermi Energia, [Eesti] Tööandjate Keskliidu, Eesti Taastuvenergia Koja ja Utilitase, Eestimaa Looduse Fondi, Eesti Elektritööstuse Liidu ja Kliimaministeeriumi esindajad. Kliimaministeeriumi energeetika ja maavarade asekantsler Jaanus Uiga tegi ettekande energiapoliitika suundadest ja tuumaenergiast. Andres Veske andis ülevaate Rohetiigri energiateekaardist ja tuumajaama võimalikkusest Eestis. Einari Kisel tõi välja lahtised küsimused, mis on seotud Eestisse tuumajaama rajamisega. Kalev Kallemets tegi esitluse Eestis tuumaenergiaga kliimaneutraalsuse saavutamisest. Eesti Tööandjate Keskliit on pöördunud Riigikogu poole kirjaga, milles soovitakse tuumaenergia kasutuselevõtuga seotud ettevalmistustega edasiliikumist. Liidu põhiliseks mureks on energia lõpphind. Nende hinnangul peaks tuumaenergia kasutuselevõtt olema ettevõtete otsustada ja põhjendatud majanduslike aspektidega. Tuumajaama arendajad ei küsi nende sõnul riigi toetust ja see võiks kehtida ka teiste energiaallikate puhul. Riigil on vaja kriisidega toimetulekuks mitmekesist energiaportfelli, leidsid tööandjad. Lühemate kommentaaridega esinesid Eesti Taastuvenergia Koja volinik ning ettevõtte Utilitas esindaja Rene Tammist, Eestimaa Looduse Fondi taastuvenergeetika ekspert Ingrid Nielsen ja Eesti Elektritööstuse Liidu tegevjuht Tõnis Vare. Edasine arutelu keskendus küsimustele. Milline võiks olla Eestis tulevikus energiavajadus? Kas seda saaks katta ka ilma tuumajaamata või mitte? Milline võiks olla tuumaenergia abil toodetud elektri hind? Millist tehnoloogiat või reaktoritüüpi võiks Eestis kasutada? Tuleb tõdeda, et mitmes aspektis, eelkõige vajaduse ja hinna kohta, olid osapoolte arvamused kaunis erinevad sõltuvalt sellest, millist huvigruppi inimesed esindasid. Põhilise motiivina tuli välja arutelu selle üle, kas enne otsustamist peaks küsimust veel analüüsima või oleks käesolevat otsust tarvis just selleks, et täpsemaid analüüse jätkata. Sellele küsimusele ilmselt ei saagi muud moodi vastata, kui siinsamas Riigikogu täiskogus eelnõu lõpphääletust läbi viies. 6. juunil arutati keskkonnakomisjoni istungil eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekuid ning võimalikke komisjoni esitatavaid muudatusettepanekuid. Istungil osalesid kutsututena muudatusettepanekute esitajate ja Kliimaministeeriumi esindajad. Teen lühikese ülevaate muudatusettepanekutest ja komisjoni otsustest. Mart Maastiku esitatud muudatusettepanekud on muudatusettepaneku nr 1 all ning on tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 102 lõikest 2 seotud kokku üheks muudatusettepanekuks. Muudatusettepanekuga soovitakse kõigepealt muuta eelnõu pealkirja ja pidada vajalikuks töötada hiljemalt 1. jaanuariks 2025 välja tegevuskava, milliste allikate põhist ning milliste tootmisvõimsuste kasutamist soovib riik edendada. Tagamaks Eestis energiakindlus, on lahti kirjutatud, millistest eeldustest peab tegevuskava lähtuma ning mida täpsemalt peab tegevuskava sisaldama. Keskkonnakomisjon otsustas seda ettepanekut arvestada osaliselt. Muudatusettepanekus nr 1 soovitakse, et Eestis töötataks välja energiakindluse tagamiseks vajalik kava. Komisjoni muudatusettepanekuga nr 5 lisatakse eelnõu teksti punkt 2, et energiamajanduse arengukavas aastani 2035, edaspidi ENMAK 2035, käsitletaks tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevaid mõjusid, et tagada energiavarustuskindlus kliimaneutraalsele energiatootmisele üleminekul. Miks otsustas komisjon seda ettepanekut arvestada ainult osaliselt? See ettepanek oli sõnastatud niimoodi, et kui seda oleks täielikult arvestatud, siis oleks tegu olnud juba hoopis teise otsuse eelnõuga. Kuna seda ei olnud seetõttu võimalik täiel määral üle võtta, siis võeti üle osaliselt see sisuline mõte, mida muudatusettepanekuga oli taotletud. Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Keskkonnakomisjon otsustas seda ettepanekut arvestada osaliselt. Originaalses ettepanekus peetakse vajalikuks, et loodav tuumajaam oleks riigi enamusosalusega. Aga komisjonis toimunud läbirääkimiste tulemusel lisas komisjon muudatusettepanekuga nr 5 eelnõu teksti punkt 3, et õigusraamistiku loomisel tagada, et omandivormiga seotud riske on põhjalikult hinnatud. Ja see oli tegelikult muudatusettepaneku esitajate esindaja kompromissettepanek. Samamoodi sai seda arvestada osaliselt. Muudatusettepaneku nr 3 esitas 19 Riigikogu liiget ning sellega soovitakse toetada Eestis tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ja selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist üksnes juhul, kui ENMAK 2035‑s kinnitatakse, et tuumajaama rajamine Eestisse on varustuskindluse tagamiseks vältimatult vajalik, riikliku julgeoleku riske on piisavalt maandatud ja kõiki kulusid riigieelarvele põhjalikult hinnatud. Komisjoni kompromissettepanekuga nr 5 lisatakse eelnõu teksti punktid 2 ja 3. Punktiga 2 soovitakse käsitleda ENMAK 2035-s tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevaid mõjusid, et tagada energiavarustuskindlus kliimaneutraalsele energiatootmisele üleminekul. Punktiga 3 soovitakse õigusraamistiku loomisel tagada, et riikliku julgeoleku ja rahastamisega seotud riske on põhjalikult hinnatud. Nüüd siin protseduuriliste küsimuste käigus kuulsin, et tekkis keskustelu selle üle, kas siis komisjon päriselt arvestas või ei arvestanud selle muudatusettepaneku sisu. Muudatusettepaneku selgitus oli järgnev: "Esialgne otsuse eelnõu tekst käsitleb tuumaenergia kasutusele võtmist seostamata seda laiema energiamajanduse arengu, sotsiaalmajandusliku tasuvuse ja riikliku julgeoleku kontekstiga. Seetõttu teeme ettepaneku viia eelnõu teksti muudatused, mis seostaks otsuse nende oluliste kaalutlustega." Ma kinnitan, et komisjon tõepoolest heas usus ja heast tahtest tegutses just nimelt sellesama eesmärgi nimel, mis selles selgituses on kirjas. See, miks me pidime üldse seal midagi muutma, tulenes normitehnilistest põhjustest. Sealsamas komisjonis ka Kliimaministeeriumi esindajad kinnitasid, et sellisel kujul, nagu esialgselt see muudatusettepanek oli sõnastatud, [seda arvestada ei saaks, sest] ENMAK ei anna mingisuguseid tingimuslikke hinnanguid ühelegi stsenaariumile. Seal kirjeldatakse erinevaid stsenaariume ja nende tulemusi, aga selle arengukava järgi ei ole võimalik teha tingimuslikke otsuseid. Nii nagu Eestis arengukavad on, arengukavad kirjeldavad erinevaid stsenaariume, erinevaid võimalusi ja lõpuks poliitiline otsus, milline võimalus valitakse, sünnib tegelikkuses siin Riigikogu saalis. See oli üks põhjus. Ja teine põhjus oli see, et need järgmised asjad, mis olid sinna muudatusettepaneku teksti seotud, nagu riikliku julgeoleku riskid ja kõik kulud riigieelarvele, on sellised aspektid, mida samuti ENMAK ei käsitle. Seetõttu ei olnud võimalik neid samasse lausesse jätta. Need tuli lahutada ja ära määrata, et need aspektid saavad käsitletud, aga ei olnud mõtet jätta sinna otsuse eelnõusse õiguslikus mõttes sisutühja teksti, mõistlik oli teha see korrektseks. Nii et tõepoolest, see komisjoni istung oli pikk ja sisukas, arutelu väga asjalik. Ei olnud komisjoni liikmetel soovi ühtegi muudatusettepanekut lihtsalt maha hääletada, vaid peeti pikka sisulist arutelu selle üle, kuidas teha nii, et kõik muudatusettepanekutes välja toodud mured saaksid võimalikult põhjalikult käsitletud võimalikult [sarnasel] kujul, nagu inimesed oma muudatusettepanekutes on välja toonud, või siis kokkuleppel esitajatega nii, nagu esitajad on ka pakkunud. Ja ongi jäänud kaks muudatusettepanekut. [Ettepaneku] nr 4 on esitanud keskkonnakomisjon, seal on täpsustatud eelnõu õiguslikku alust, põhiseaduse § 65 punkti 10. Tehniliselt lihtsalt juhtus niimoodi, et algses eelnõus ei olnud see punkt päris korrektne, kuna eelnõu koostamisega seotud asjaoludest ei tulene, et Vabariigi Valitsus oleks teinud Riigikogule ettepaneku võtta riigile varalisi kohustusi. (Saalist hüütakse: "Aeg!") Nii. Ja muudatusettepaneku nr 5 on esitanud …

Ma korra vabandan. Hea ametikaaslane Kalle Grünthal, te hüüdsite: "Aeg!" Mingi informatsioon aja kohta? Ei? (Kalle Grünthal vastab kohalt.) Aa, selles mõttes! Aeg käib, jaa-jaa. Aitäh teile, et te seda märkasite! Aeg jookseb.

Ma saan aru, et ma saan lisaaega selle …

Te saate lisaaega, 12 sekundit tagasi. Palun!

Just. Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud keskkonnakomisjon. Võttes aluseks esitatud muudatusettepanekud nr 1–3, täiendatakse eelnõu teksti punktidega 2 ja 3. Punktiga 2 soovitakse käsitleda ENMAK 2035-s tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevaid mõjusid, et tagada energiavarustuskindlus kliimaneutraalsele energiatootmisele üleminekul. Punktiga 3 soovitakse õigusraamistiku loomisel tagada, et riikliku julgeoleku rahastamisega ja omandivormiga seotud riske on põhjalikult hinnatud. Normitehniliselt pole ettepanekuid nr 1–3 võimalik eelnõusse sisse viia, kuna tekib sisuline kollisioon. Sellega tuleb arvestada. Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud olid järgnevad. Keskkonnakomisjon otsustas 6. juuni istungil esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja teha ettepanek viia läbi selle eelnõu lõpphääletus. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Läheme küsimuste juurde. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Igor! Mul on sulle üks väga lihtne küsimus: mida ütleb sulle sõna Tšornobõl?

Tšornobõl on üks koht Ukrainas.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite, et minu muudatusettepanekuid on osaliselt arvestatud. Ma ei saa küll aru, mida konkreetselt arvestatud on. Siin on otsuse eelnõu "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" ja ma tegin ettepaneku, et enne kui toetada tuumaenergia kasutuselevõttu, tuleks selgeks teha üleüldiselt Eesti energiavarustuskindluse tagamise toetamine. Minu ettepanekus ei olnud sõnagi juttu kliimaneutraalse energia tootmisest ega ka konkreetselt tuumaenergia kasutuselevõtust, aga teie väidate, et seda on minu muudatusettepanekust arvestatud. Ma ei ütle, et ma olen tuumaenergia kasutuselevõtu vastu, aga eelkõige tuleks teha endale selgeks, mis see, mida me hakkame toetama, maksma läheb. Palun öelge mulle, millist osa teie [silmis] on toetatud minu ettepanekust.

Aitäh! Just sellepärast ongi seda ettepanekut toetatud osaliselt, mitte täielikult, nendes osades, mis puudutasid analüüsi, seda energiamajanduse arengukava koostamise kaudu, ja mis puudutasid varustuskindluse aspektide hindamist.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea komisjoni juht! Kuivõrd eetiliseks te seda hindate ja kui tihti olete keskkonnakomisjonis teinud riigile niivõrd laiaulatusliku mõjuga otsuseid ühe konkreetse ettevõtte lobi tulemusel?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei meenu, et oleks selliseid otsuseid teinud või toetanud.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Üle-eelmisele küsijale vastates: võib-olla lihtsalt on, Mart, valitud … Mart on juba läinud. Aga võib-olla on siis toetatud ja osaliselt arvestatud näiteks ettepanekute sidesõnasid. Tundub, et see on kõige lihtsam. Sa väitsid, et ENMAK ei ütle ette. Ma väidan sulle vastupidi, olles mõningate arengukavade tegemise ja koostamise juures olnud, et eks ikka arengukava tellija ütleb, kas ta tahab erinevaid stsenaariumeid või tahab ka nende stsenaariumide baasil soovitatud stsenaariumi esiletõstmist. Selles on meil kindlasti suur eriarvamus. Aga loen siin, et ERR-ile sa oled öelnud, et keskkonnakomisjonis sa oled tegelenud megakaasamisega – sinu sõnad. Kas sa nüüd, kui oled ette lugenud – ja iseennast kuulanud ka –, et paari nädala jooksul oled teinud kolm koosolekut, väidad ikka, et tegu oli megakaasamisega? Meil on, hea Igor, sinuga kaasamisest absoluutselt erinev arusaam, eriti veel sellises küsimuses, mis võib tagantjärele vaadates olla selle Riigikogu koosseisu üks olulisimatest põhimõttelistest otsustest. Miks ja kelle survel sa niimoodi kiirustades tegutsed?

Aitäh selle küsimuse eest! Ega me selle otsuse puhul ei ole tegelenud kaasamise ja aruteludega ainult konkreetse eelnõu menetlemise raames. Iseenesest on see olnud pikk protsess, mis algas Vabariigi Valitsuse poolt tuumaenergia töörühmale mandaadi andmisest ja selle raporti valmimisest eelmise aasta lõpus. Seejärel tutvustati seda kõikidele soovijatele komisjonides, fraktsioonides ja Vabariigi Valitsusele. Selle põhjal korraldas keskkonnakomisjon OTRK, mis oli laiapõhjaline, see ei olnud kuidagi ühes suunas mõjutatud. Oli pikk arutelu, mis oli kavandatud neljatunniseks, aga lõppes natuke varem, mis näitab seda, et kõik, kes tahtsid siin saalis küsimusi küsida, said selleks võimaluse – aeg ei saanud otsa. Seejärel ei olnud meil sellesama otsuse eelnõu menetluse käigus tegelikkuses ju kohustust tegeleda huvigruppide kaasamisega, kuna tegu on Riigikogu liikmete algatatud eelnõuga, aga me siiski seda tegime, mitte lihtsalt formaalselt, vaid tegime kaks avalikku istungit. Jagasime kaheks, et oleks võimalikult põhjalik. Ühe istungi korraldasime koos majanduskomisjoniga, ühisistungi. Jällegi, kaasasime teist komisjoni. Ja kogu muudatusettepanekute arutelu oligi tegelikult suunatud sellele, et mitte minna lihtsa vastupanu teed ja öelda, et muudatusettepanekud nr 1–3 mingil põhjusel ei kõlba, vaid otsida lahendust. Ma arvan, et see on olnud piisav.

Reili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma pikalt ei peatu sellel jabural väitel, et nimetada energiavaldkonna olulisimat strateegiadokumenti sisuliselt sisutühjaks või vähetähtsaks. Ma küsin pigem seda, miks siiski soovitakse niivõrd kaalukat energiapoliitilist otsust võtta vastu ilma eelneva riskihinnanguta ning ka kontrollita, kas tuumajaam on Eesti energiasüsteemis vajalik.

Aitäh! Hea kolleeg, ärge mulle ikka sõnu suhu pange! Ma ei ole öelnud neid asju selle arengukava kohta, nagu te siin sõnastasite. Esiteks, see eelnõu ei käsitle tuumajaama rajamist, see käsitleb perspektiivset tuumaenergia kasutuselevõttu. Ja need mitmed analüüsid ja kaalutlused on võimalik teha pärast selle otsuse eelnõu vastuvõtmist. Sellest oli tegelikult juttu ka ettekandes, mis ma praegu pidasin.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Jah, selles otsuse eelnõu seletuskirjas viidatakse tuumaenergia töörühma lõpparuandele, nendele järeldustele. Kui lühidalt kokku võtta, siis tuumaenergia töörühm ütleb oma lõpparuandes, et tuumaenergia kasutuselevõtt nõuab põhjalikku pikaajalist ettevalmistust ja muidugi teatud tingimustel on see teostatav. Kõik meie küsimused, mis püstitati ka majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisel istungil, olid püstitatud selles võtmes: kas tuumaenergia kasutuselevõtt või tuumaelektrijaam on ajaperspektiivis Eesti energiasüsteemis üldse vajalik, millised on kulud, millised on ressursid? Küsimus on selles, kas riik peaks panema sinna kohe ja praegu ressursse, kui me ei ole hinnanud põhjalikult vajalikke ettevalmistusi ja toimetusi ning seda, kas Eesti energiasüsteem sellist elektrijaama üldse vajab.

Aitäh, hea kolleeg! Ega mina ka ei tea, kas seda elektrijaama on vaja. Täiesti nõustun sinu välja toodud argumendiga, et pärast põhjalikke ettevalmistusi on võimalik seda üldse kaaluma hakata. Ja need põhjalikud ettevalmistused tulevad selle otsuse järel. Need sisalduvad tuumaenergia ja ‑ohutuse seaduse menetluses, mis peaks olema veel pikem ja põhjalikum kui kliimaseaduse menetlus. Need meetmed sisalduvad kõikides täiendavates uuringutes, mis on vaja läbi viia. Tuumaenergia töörühma raport ju ütleb, et selle järeldused põhinevad esialgsel infol ja täiendavaid uuringuid tuleb läbi viia oluliselt rohkem süvendatud tasemel. Siin mingit vastuolu ei ole.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea ettekandja! Ma tahan siiski meenutada seda viimast keskkonnakomisjoni istungit. Sa ütlesid, et kõik muudatus[ettepanekud] võeti arvesse, vaatamata sellele, et ka komisjonis ma ütlesin, et tegelikult kõikide nende muudatuste üks osa oli tingimuslikkus, see tingimuslikkus kadus. Siis sa nõustusid, et see on tõesti nii. Mul oli ka küsimus, miks ei ole näiteks sotsiaaldemokraatidega arvestatud selles mõttes, et oleks võinud [meiega] konsulteerida. Sa vastasid, et sa ei teadnud, kes selle ettepaneku on koostanud, mis oli kummaline. Aga küsimus on, kes on see kummaline keskkonnakomisjon, kes töötas täielikult välja need sinu esitatud punktid, mida me keskkonnakomisjonis hakkasime arutama ja mille kohta sa ütlesid, et need on põhjalikult läbi töötatud.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See protsess ongi ju niimoodi, et muudatusettepanekute esitaja esitab mingisugused ettepanekud, tal on mingid seisukohad, mis ta kirjutab muudatusettepanekutesse. Siis on kaks valikut. Võib panna lihtsalt selle asja komisjonis hääletusele ja hääletada näiteks selle vastu, ja ongi asi lõpetatud. Ma ei tea, kas see oli eesmärk selle ettepaneku esitamisel. Mulle tundus, et teine lähenemine on mõttekam. Ma lugesin läbi, mis on selle muudatusettepaneku selgitus, ja ma pöördusin kõigepealt komisjoni ametnike poole, seejärel eelnõu algatajate esindaja poole ja ka Kliimaministeeriumi esindajate poole küsimusega, kas me saaksime normitehniliselt korrektsema sõnastusega, mõnevõrra teistsuguse sõnastusega võtta seda eesmärki arvesse. Ja nende läbirääkimiste tulemusel sündis see ettepanek, mida me hakkasime komisjonis arutama. Komisjoni istungil 6. juunil oligi see arutelu koht, eks ole. Te tulite välja ühe ettepanekuga, ma pidasin nõu erinevate osapooltega, leidsime mingisuguse lahenduse ja me arutasime seda seal 6. juunil. Täpselt nii see oli.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma jätkan [teemal], mille kohta head kolleegid on enne küsinud. Minule see muudatusettepanekute käsitlemine ja arutamine jättis ikkagi pentsiku mulje. Ma kindlasti ei pea teid rumalaks inimeseks, pigem ikka vastupidi. Ehk ma eeldan, et te saate väga hästi aru, et tingimuslikul seosel ja lihtsalt nii-öelda lausete järjestikku kirjutamisel on väga suur vahe. Ma toon tervisevaldkonnast näite: see on umbes nagu, et ühel juhul ütleme, et viia läbi põlveoperatsioon eeldusel, et ortopeedi hinnangu ja MRT-uuringu [järgi] on see vajalik ja riskid on maandatud. Teine variant on öelda, et viime ellu põlveoperatsiooni ja siis teeme ka uuringud ära, aga see, mida need uuringud näitavad ja mis tulemus on, polegi nagu relevantne. Ehk see ettepanek, mis nüüd tuli siia saali, on just nimelt selline, et kõigepealt avaldame toetust, siis nendime, et oleks õige seda kuskil käsitleda ja hinnata ka. Kas saate aru sellest põhimõttelisest erinevusest? Kas te saate aru, miks see häirib Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmeid ja teisi, kes selle muudatusettepaneku on esitanud?

Aitäh! Ma enam-vähem saan aru, mis häirib Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, kuna teie fraktsioon on teatanud algusest peale, et on tuumaenergia põhimõtteline vastane, et te põhimõtteliselt soovite hääletada selle eelnõu vastu. Ja ma saan aru, et see häiribki. Nüüd, kui te loete seda teksti, mis on muudatusettepanekus kompromissina kirjas, [siis näete, et] seal ei ole kirjas, et mitte arvestada energiamajanduse arengukavaga, et see ei ole relevantne ja [tuleks] heita kõrvale. Vastupidi, seal on kirjas, et sellega tuleks arvestada, seal tuleks neid aspekte analüüsida ja tuleks analüüsida ka neid aspekte, mis on seal lause teises pooles. Aga need ei ole selle arengukavaga seotud, vaid neid tuleks ikkagi lihtsalt arvestada. Mulle tundub, et see põlveoperatsiooni näide lihtsalt ei lähe kokku sellega, mis seal eelnõus kirjas on.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Ma jätkan eelküsijatega [samal teemal]. Sa võtsid siin sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni suhtes, aga miks sa minuga kui ettepaneku esitajaga ei konsulteerinud? Ja teiseks: miks muudeti seda järjekorda, mis on ENMAK‑is, kus on öeldud, et juhul kui liikuda edasi tuumaenergeetikaga, siis kõigepealt tuleks energiamõjud ja muud asjad läbi vaadata ja õigusaktini jõuda alles 2027. aastal? Miks me teeme praegu vastupidi ja kiirustades, millisel põhjusel?

Aitäh! Kiirustamise kohta ma juba vastasin, et siin ei saa rääkida mingisugusest kiirustamisest. See on igal juhul väga pikk protsess, sellele eelnõule on eelnenud pikk protsess ja selle eelnõu võimalikule vastuvõtmisele ka järgneb pikk protsess. Mis puudutab küsimust, miks ma sinuga isiklikult ei konsulteerinud: oleksid võinud paluda määrata ennast näiteks komisjonis muudatusettepanekute esitajate esindajaks, siis oleksid olnud selle arutelu juures ja olnudki seesama inimene, kellega selle üle komisjonis nõu peetakse.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Palun põhjendage, mil viisil on teie meelest loogiline see, et me alustame riigina tuumajaama rajamise ettevalmistamist, ilma et meil oleks selge teaduspõhine veendumus, et tuumajaama rajamine Eestisse on ilmtingimata vajalik. Tegelikult on isegi vastupidine olukord, et Eesti teadlaste ja asjatundjate sõnul me ei vaja tuumajaama rajamist ja see ei ole ka majanduslikult tasuv.

Aitäh! Ma kordan veel kord üle, et käesolev eelnõu ei käsitle tuumajaama rajamist, vaid see käsitleb tuumaenergia kasutuselevõtu jaoks vajalike tingimuste loomist.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Austatud istungi juhataja, kõigepealt ma tahan teid tänada, et te lubasite Zuzul küsida. Komisjonis ta ei saanud küsida. Suures saalis demokraatia on säilinud, selle üle on ainult hea meel. Aga komisjoni esimehele on mul selline küsimus: mis juhtub, kui seda eelnõu vastu ei võeta? Kui printsipiaalne või põhimõtteline see on? Kas tuumaenergeetika mõttega edasiliikumine saab toimuda ka siis, kui seda eelnõu täna ei toetata? Ja kuidas sai juhtuda see, et näiteks tuuleenergiatoetused järgmiseks 20 aastaks saadi üldse ilma igasuguste parlamendi aruteludeta heaks kiita, aga selle, mis tuumaga toimub, peame me siin poliitilise otsusena – mulle tundub, et see on rohkem deklaratsioon kui eelnõu – vastu võtma? Miks see meil energeetikas niiviisi on, et osal puhkudel on vaja parlamendil sekkuda ja teistel, kus me raha lendu laseme, nagu ei pea sekkuma?

Aitäh, hea Priit! Ma tänan sind selle küsimuse eest. Ma tahaksin sellesama küsimuse esitada inimestele, kes on toetanud tulihingeliselt taastuvenergia kasutuselevõttu ega ole esitanud samu küsimusi, nagu nad esitavad täna tuumaenergia kasutuselevõtuga seoses.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Hea ettekandja ja esimees! Ma tulen tagasi teie sõnade juurde. Te ütlesite, et te konsulteerisite kõigi erinevate osapooltega, aga nende hulka ei kuulunud mitte ükski muudatusettepanekute tegija esindaja. Kas nemad siis ei olegi kõik need erinevad osapooled või kuidas te seda selgitate?

Aitäh! Ma siis kordan veel kord, et muudatusettepanekute esitajate [esindajad] olid komisjonis kohal. Täpselt seal toimusidki läbirääkimised võimalike kompromisside üle. Meil sünnivad otsused komisjonis, päriselt, mitte väljaspool komisjoni. See, mis toimus väljaspool komisjoni, oli lihtsalt võimalike kompromissvariantide kooskõlastamine täitevasutusega, et need oleks normitehniliselt korrektsed. Siin oli ju täiesti ühene lähenemine, et eelnõu algatajate poolt oli üks inimene ja iga muudatusettepaneku esitajate poolt oli ka üks inimene. Oli täiesti korrektne lähenemine, Järelikult ei saanudki seal olla mitut inimest, näiteks 2 või 19 inimest korraga, kuigi kuulama oleks võinud tulla.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Repliik Priit Sibulale: erinevad valitsused viimasel ajal on kinnitanud taastuvenergeetika arendamist, ka sellised, kus on Isamaa olnud. Neid otsuseid on tehtud aastate jooksul, alates planeeringutest ja lõpetades erinevate Euroopa ühiste algatuste toetamisega – see on taastuvenergeetika arendamine. Nii et see ei saa olla küll kuidagi uudiseks ei Riigikogus, ei Eesti ühiskonnas laiemalt. Mis puudutab seda konkreetset otsust, siis Riigikogu [Kantselei] õigus‑ ja analüüsiosakond on andnud hinnangu, et otsuse eelnõu ei ole juriidiliselt siduv. Sa üritad ka seda niimoodi näidata, et see lihtsalt annab teatud julgust nende ettevalmistuste jätkamiseks, see ei ole siduv ei valitsusele ega ministeeriumile. See on juriidiline hinnang. Miks sa üritad näidata, ka avalikkusele on näidatud, et kui see otsus siin täna vastu võetakse, siis me tormame kõigi nende ettevalmistustega edasi?

Aitäh! No kõigi nende arutelude käigus on ju mitu korda välja toodud, et on erinevaid aspekte, mida tuleks hinnata ja rohkem uurida. Nüüd, mille alusel hakkab täitevvõim nende uuringute või küsimuste analüüsiga tegelema? Kui Riigikogu annab mingisugusegi poliitilise suunise, et jah, seda teemat võiks edasi ajada, siis on võimalik neid küsimusi edasi käsitleda.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Paraku jätkan sealt, kus enne lõpetasin. Sa enne nimetasid, et me oleks pidanud enda seast valima esindaja. Palun nimeta siis konkreetne Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse säte, millest see tuleneb. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 99 lõige 4 mitte midagi sellist ette ei näe. Ka varasemalt on olnud Riigikogus tavaks, et kui Riigikogu liikmed mitmekesi muudatusettepaneku esitavad, siis saadetakse neile selle muutmise puhul näiteks e‑postiga kiri võimaliku uue tekstiga. Millisel põhjusel jäi see e‑kiri saatmata ja millisest konkreetsest õigusaktist tuleneb sinu tõlgendus, et muudatusettepaneku esitajad oleks pidanud valima enda hulgast [esindaja]? Muudatusettepanekut antud juhul siiski sisuliselt üldse arvestatud ei ole.

Aitäh! Selle viimase väite osas jään eriarvamusele, selgitasin juba varem, miks. See küsimus, mis puudutab muudatusettepanekute esitajate esindaja valimist: ma ei oska öelda, miks siis esindas esitajaid Tiit Maran. Võib-olla peaks Tiit Marani käest küsima, mis alusel ta esindas neid esitajaid. (Saalis räägitakse.)

Hea esineja, palun jätkake.

Jah. Mart Maastikku esindas näiteks Priit Sibul ka mingisugusel alusel, eks ole, kas mingi volituse või suulise volitusega. Ja eelnõu algatajat esindas Mario Kadastik. Ma ei oska öelda, miks nad kõik seda tegid, kas nad olid siis kuidagi õigusvastaselt seal komisjonis.

Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma olen aru saanud, et teie olete julgeolekuinimene ja peaksite teadma julgeolekust üleüldisemalt ning olete ka kindlasti kursis, mis toimub täpselt sõjaga Ukrainas. Seoses sellega ka küsimus. Kas on konsulteeritud tuumajaamade julgeoleku mõttes nende riikidega, kes seisavad reaalselt silmitsi sellega, et sõjaolukorras on vaja hallata tuumajaama, näiteks just Ukrainaga? Ja kui seda ei ole tehtud, siis miks ei ole seda tehtud ehk konsulteeritud nende riikidega ja nendega sellest ohust räägitud?

Aitäh! Seda aspekti me käsitlesime iseenesest keskkonnakomisjoni algatatud OTRK raames. Seal oli julgeolekuküsimusest eraldi ettekanne ja meil oli kohal Siseministeeriumi esindaja, kes rääkis sõjalistest ja mittesõjalistest ohtudest. Mittesõjalised ohud on oluliselt suuremad. Ta tõi ka välja, et energeetika puhul ei erine sõjalised ohud kuidagi selle poolest, kas tegu on tuumaenergia või mingisuguse muu energiaga. Energiasüsteem on ühtmoodi haavatav, kui näiteks rünnatakse alajaamasid, ülekandevõrkusid. Eestiski asuvad päris olulised energeetikakomponendid Ida-Virumaal suhteliselt piiri lähedal, üks sünkroonkompensaator seisab näiteks Auveres. Ei olegi vaja mingisugust tuumareaktorit sinna. Kui selle sünkroonkompensaatoriga midagi juhtub, siis ongi kehvasti. Nii et neid küsimusi on käsitletud, ütleme, laiemalt kogu selle arutelu käigus. Ega selle eelnõu vastuvõtmisega ei tehta ju selliseid otsuseid, et nüüd rajatakse mingisugune ohtlik objekt ega täideta mitte ühtegi ohutusnõuet, vaid vastupidi, antakse suunis selleks, et ohutusnõuded välja töötada, kõik riskid läbi kaaluda ja vastavalt riskidele siis meetmed kasutusele võtta.

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et see, mis te enne vastasite mulle, ei olnud päris korrektne – et teie annate hinnanguid, mis on ühe või teise erakonna seisukoht või positsioon. Seda enam, et ka meie fraktsioonis on minu teada isegi tuumaenergeetika toetusrühma esindajaid. Ei ole päris korrektne see väide. Ka mina isiklikult olen olnud suhteliselt avatud selleks debatiks, aga pean tunnistama, et see asjaajamise viis viib mind tuumaenergeetika ja konkreetselt selle eelnõu toetamisest pigem kaugemale. Ma küsin nüüd nii. Te ütlete, et see eelnõu ei anna kuidagimoodi hinnanguid, kas me toetame või ei toeta seda, samal ajal kui selle pealkiri on konkreetselt tuumaenergia kasutamise toetamise kohta. Kas oli arutelul ka mõte, et kui teha selline otsuse eelnõu, kus tegelikkuses me ei taha öelda, et me anname lõpliku Riigikogu heakskiidu või midagi taolist, siis oleks mõistlikum öelda, et see on näiteks tuumaenergia kasutuselevõtu hindamine või analüüs või midagi muud sellist? Aga "toetamine" on eesti keeles väga lihtne, väga üheselt mõistetav sõna.

Tanel Kiik, palun!

Jah, see sõnastus [viitab], et tuumaenergia kasutuselevõtu toetamiseks vajalike tingimuste loomisega on tegu. Selles mõttes me ei saaks öelda, et eelnõu tegeleb konkreetselt mingisuguse objekti rajamise toetamisega ilma mõjusid hindamata. Jah, me vist oleme ümber nende teemade käinud juba päris mitu ringi nagu kass ümber palava pudru. Tundub, et ma hakkan ennast kordama.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! No seda teadsin ma enne siia saali tulekut, et sotside mõtted on taastuvalt tuulte meelevallas, aga see ei puutu ju asjasse. Ma küsisin teilt, mis juhtub siis, kui seda eelnõu toetatakse või ei toetata, kas taastuvenergeetika teemaga saab minna edasi mõlemal juhul või ainult ühel juhul. Teiseks see, et te olete koalitsioonis olnud aasta aega, ja ma tean väga täpselt, mida Isamaa on toetanud ja mida ei ole. Miks on viimase aasta jooksul nii, et ühed [otsused], mis puudutavad tuuleenergia toetust, tehti valitsuskabineti vaikuses, aga tuumateemal peame me selleks, et saaks edasi liikuda, parlamendis avalduse vastu võtma? Miks see sellises kontekstis on?

Aitäh! Eks me oleme pidanud ka taastuvenergia edendamiseks mitmeid eelnõusid siin ju vastu võtma, tänagi tegime ühe lõpphääletuse. Ei saa öelda, et see oleks nagu kabinetivaikuses sündinud. Tõepoolest, see on olnud praeguse koalitsiooni poliitiline valik hinnata taastuvenergia ülekaalukaks avalikuks huviks, mitte ainult teiste energiatootmisviiside suhtes, vaid ka paljude teiste küsimuste suhtes, sealhulgas tehakse kompromisse keskkonnakaitsega, looduskaitsega ja nii edasi. See poliitiline valik tehti soovist liikuda käesoleval kümnendil võimalikult kiiresti kliimaneutraalse energiatootmisviisi suunas ja energia tootmise suurendamise suunas – tegu on kõige kiirema viisiga. Käesolev kümnend saabki selle pärast Eestis olema taastuvenergeetika kümnend. Ja see otsuse eelnõu, millega me tegeleme, on pikk plaan, mis juhtub 15–20 aasta pärast. Kui me peame täiesti loobuma fossiilenergiast, millega me siis selle asendame? Kas me dimensioneerime taastuvenergiat rohkem, järjest rohkemaks, selleks et kõik oma vajadused ära katta ja saada hakkama ka puudujääkidega, või me kasutame kõiki erinevaid viise?

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus, et miks te käite nagu kass ümber palava pudru, ei vasta küsimustele. Tanel Kiik esitas konkreetse küsimuse, miks saab selle Riigikogu otsuse pealkirjast välja lugeda "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine", mis ju otseselt viitab sellele, et me juba toetame, ilma et me oleksime teinud mingisuguseid analüüse. Vastake siis konkreetselt ära, miks te tahate, et Riigikogu juba praegu toetaks, kui ei ole veel tehtud analüüse, mis see meile maksma läheb ja kas see on mõistlik. Palun vastake.

Jaa, aitäh! Püüan vastata. Mina saan sellest toetamisest aru nii, et eelnõu algatajad toetavad eelkõige tehnoloogianeutraalset lähenemist ehk sellist lähenemist, et me saaksime aastakümnete pärast teha energiapoliitilisi valikuid, mis ei ole piiratud ühe energiatootmisvõimalusega, sest me toetame mitmeid erinevaid. Kogu selle protsessi käigus tuleb Riigikogul teha veel päris mitu otsust enne seda, kui Eestis saaks kerkida või hakata kerkima mingi konkreetne objekt, mis tuumaenergiat toodab. Kas see toodab elektrit või see toodab soojust või teeb midagi muud, seda ma ei oska öelda, seda see eelnõu ei käsitle. Küsimus on lihtsalt võimaluse avamises tulevikupõlvkondadele, et me ei oleks 20 aasta pärast olukorras, [kus mõeldakse], et ohoh, võib-olla me võiks seda kasutada, aga meil ei ole seda võimalust, sellepärast et me oleme ühed olulised otsused tegemata jätnud, meil ei ole vastavat õigusraamistikku, meil ei ole kompetentsi, me ei ole teinud mitte ühtegi uuringut, ja siis me oleme piltlikult öeldes jälle lõhkise küna ees. Mis see maksma läheb? Ma võin teile tuua näite, mis läheb maksma energia defitsiit. Kaks aastat tagasi maksid Eesti majapidamised ja ettevõtted elektrienergia eest üle miljardi euro ühe aasta jooksul. Nii palju on see läinud maksma. See oli energia defitsiidi teema. Energiaturg selles mõttes ei valeta kunagi, tal on omad nüansid, aga turg näitab lõpuks nõudluse ja pakkumise suhte ära. Siin ei ole mõtet majandusteooriaga vaielda. Mis maksab meile taastuvenergia kasutuselevõtt? Me oleme lugenud meediast meeletuid süüdistusi, kuidas me oleme teinud kohutava otsuse, sellepärast et 20 aasta jooksul tuleb võib-olla Eesti tarbijal taastuvenergia eest peale maksta 2 miljardit – 20 aasta jooksul. Võrreldes [energia defitsiidiga]: 1 aasta jooksul 1 miljard. Kõrvutame kõigepealt need ja siis kõrvutame ka kasu, mis on saadav suurema tootmisega kaasneva suurema pakkumisega, mis muudab energia hinna madalamaks. Loodetavasti. Minu lootus on küll, et see ei lähe selles mõttes Eesti tarbijale, mitte ühelegi tarbijale, midagi rohkem maksma, kui see on turutingimustel võimalik ja mõistlik. Ei ole kellelgi mõttes selle eelnõuga edendada niisugust projekti, mis turutingimustele ei vasta, on ebatasuv või pakub ebakonkurentsivõimelist hinda. Ma arvan, et see ei olegi tänapäeva ärimaailmas võimalik.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Tahtsin lihtsalt täpsustada. Kas see kompromissettepanek, mille komisjon välja käis, pandi muutmata kujul hääletusele kui kompromiss või täiendati ja muudeti seda kohal algatatud ettepanekute alusel oluliselt?

Tähendab, kompromissettepanek, viies muudatusettepanek on komisjonis läbi hääletatud ja seal ei olnud mitte ühtegi vastuhäält. Sisu osas, jah. Kõik muudatusettepanekud on läbi hääletatud, mitte ühtegi vastuhäält ei olnud, teatud tingimustel olid teatud inimesed erapooletud. Nii see oli.

Head ametikaaslased, kodu‑ ja töökorra seadus näeb antud päevakorrapunktis, mis on otsuse eelnõu teine lugemine, ette kaks küsimust. Nüüd, ma saan aru, mida te tahate: teha vastusõnavõttu. Kui nime nimetati, siis seda võib teha, aga see kehtib juhul, kui teie nime või teie mõtet nimetati või sellele viidati läbirääkimiste voorus. Hetkel me oleme küsimuste ja vastuste voorus, mis ei ole läbirääkimiste voor. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt parandan mõned ettekandja apsud. Tuumaenergia ei ole taastuvenergia. See peaks olema siin saalis küll kõigile selge. Teine on see, et ei ole praegune koalitsioon otsustanud seda, et taastuvenergia 100% peaks kümne aasta jooksul [saavutama], vaid eelmine koalitsioon tegi selle kokkuleppe, et taastuvenergia tootmise võimsus peab olema 2030. aastaks Eestis nii suur kui Eesti tarbimine. Ja mu küsimus on lihtne. Kui komisjon on seda arutanud, kas te teate, kes selle eelnõu tegelikkuses tegi? Kes selle eelnõu kokku kirjutas? Inimesed on alla kirjutanud juba valmis eelnõule, aga kes füüsiliselt selle eelnõu kokku kirjutas? Kelle eelnõu me tegelikult siin saalis praegu arutame?

Ma arvan, et te arutate praegu 55 Riigikogu liikme esitatud eelnõu. Kõikide eelnõudega on niimoodi, et keegi on selle kokku kirjutanud. Mina konkreetselt andsin allkirja Mario Kadastikule, kes on ka siin puldis käinud eelnõu esitajate esindajana.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! No pole lugu, peagi saad puldist ära. Mulle lihtsalt tundub, et mida kauem sa puldis oled, seda enam segadust selle eelnõu ja teema juurde tekib. Ja mis seal salata, mõneski teemas, vabandan tõesti, on pisut vassimist ka kuulda. Viimane tase oli paar vastust tagasi: [väide], et Eestis tuumaenergia kasutuselevõttu [käsitlev] eelnõu on justkui tehnoloogianeutraalne eelnõu. See on asi, mis veel ei olegi jutuks tulnud. Lisame siia juurde megakaasamise muudatusettepanekute sõnastamises – see kõik on kuidagi väga-väga kummalises kraavis. Kas sul ei teki tunnet, et kui midagi on läinud nii põhjalikult vussi, siis peaks teise lugemise katkestama ja päriselt komisjonis seda teemat põhjalikult arutama?

Hetkel seda tunnet ei teki.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma pean veel ühe paranduse tegema. Komisjoni esimees püüab siin saalile nagu valetada. Ei ole elektri hind tõusnud sellepärast, et kuskil defitsiit [tekkis] – see võib küll olla ühtpidi õige, aga defitsiit tekkis sellepärast, et Elering ehitas kolmanda kõrgepingeliini. Sellest tekkis see hind. Kui poleks Eesti riigiettevõte sellist rumalust teinud, siis seda probleemi poleks olnud, sest Estlink 1 ja 2 kaudu Soomest tulevat elektrit oleks meil tipukoormuse [ajal] olnud piisavalt palju. Aga ma küsin, kas komisjon arutas kordagi ka seda, et kas tõesti ainult Riigikogu 101 liiget otsustavad selle, kas Eesti riik saab tuumariigiks või ei saa tuumariigiks. Tegelikult ei ole, kui ma ei eksi, sellel sajandil mitte ühtki uut tuumariiki maailmas tekkinud. Me arutame praegu ühe lobirühma pärast seda, kas Eestist saab tuumariik või mitte. Me ei ole kordagi arutanud seda, kas me näiteks võiks osta tuumaenergiat Soomest või teha Soomega koos ühise tuumajaama (Juhataja helistab kella.) ja sealt võtta kaablite kaudu elektrit. Lihtsalt ei vastata küsimusele, kes selle eelnõu tegi (Juhataja helistab kella.), ja me otsustame, et Eestist saab tuumariik.

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh selle küsimuse eest! Hea kolleeg, meil on parlamentaarne riik, te olete parlamendi liige ja te teate, et see otsus ongi parlamendi teha. Parlament hindab seda otsust erinevatest kaalutlustest lähtuvalt. Selleks on komisjon teinud kõik endast oleneva, et te saaksite argumente kaaluda ja et ka Eesti rahvas laiemalt oleks kursis nende aspektidega, mida see küsimus endas kätkeb. Ja tõepoolest, teie käes ongi see otsus siin Riigikogus.

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Mina palun, et te siit puldist kordaksite veel selle eelnõu eesmärki, mis on selle asja mõte. Ma küsin, kas selle eelnõuga meie nüüd otsustame, et Eestist saab tuumariik, või me loome lihtsalt õiguslikku ruumi alused, et me saaksime vajadusel olla tuumariik. Ning ma küsin ka seda teie käest, et kas töörühm, mille valitsus kokku pani, juba eelmine valitsus, ja mis varasemaltki töötas – kui ma olin riigihalduse minister, siis olin ma selle kuraator –, pandi kokku lobi[töö] tulemusel või valitsus pidas vajalikuks selle teemavaldkonnaga tegeleda.

Riina Solman, palun!

Ma loen teile siis igaks juhuks ette selle otsuse eelnõu teksti, et te mõistaksite konteksti ja kooskõla. Pealkiri on "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine". Otsuse sisu on järgmine: "Olles tutvunud Vabariigi Valitsuse tuumaenergia töörühma lõpparuandega ja lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse § 65 punktidest 1 ja 16, Riigikogu otsustab: 1. Toetada Eestis tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ning selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist. 2. Energiamajanduse arengukavas aastani 2035 käsitleda tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevaid mõjusid, et tagada energia varustuskindlus kliimaneutraalsele energiatootmisele üleminekul. 3. Õigusraamistiku loomisel tagada, et riikliku julgeolekuga, rahastamisega ja omandivormiga seotud riske on põhjalikult hinnatud." Nagu te sellest tekstist kuulsite, see eelnõu lähtub tuumaenergia töörühma lõpparuandest. Ja meil on käesolevas valitsusleppes energeetika peatükis olemas punkt 8, mis ütleb, et valitsus otsustab tuumaenergia kasutusele võtmise, lähtudes tuumaenergia töörühma raporti tulemustest. Selline tekst on meil valitsusleppes kirjas. Me ei lähtu mitte mingitest huvigruppidest, mingitest muudest lobitegevustest ega kõrvalmõjudest, vaid me lähtume sellest lõppraportist, mille on loonud valitsuse poolt ellu kutsutud erapooletu töörühm.

Aitäh, hea ettekandja! Riina Solman, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ei, minu sõnavõtust te nüüd küll mingit vaenulikkust ei saanud välja lugeda. Ma pigem tahtsingi, et te avaksite [tausta], sest me kuuleme, et siin saalis on skepsis, et see on lobigruppide töö ja nii edasi, justkui seda varem laual ei olegi olnud. Nüüd te rääkisite enda valitsusleppest, aga minu teada on ka eelmised valitsused seda teemat käsitlenud ja see töörühma raport on tegelikult mitme valitsuse laual olnud, selle nimel on vaeva nähtud. Kas te oskate tausta avada, kust see alguse sai ja mis eesmärgil?

Teate, kui mina alles koolis käisin, juba siis käisid arutelud selle üle, kuidas Eesti võiks tuumaenergiat kasutada. Kui Ignalina tuumajaama hakati Leedus sulgema, siis oli pikk jutt sellest, kuidas Balti riigid võiksid võib-olla koos ehitada Ignalinasse uue tuumajaama. Pikad vaidlused olid ammu-ammu aega tagasi. Siis oli arutelu selle üle, kas rajada Pakri saarele tuumajaam, eks ole. See oli võib-olla natukene hiljem. Need arutelud on ju tegelikult Eestis olnud väga pikka aega, see teema ei ole nüüd ühtäkki kusagilt kastist välja hüpanud, vaid see on järjepidevalt olnud pildis erinevas võtmes. Kolleegid on varasemalt küsinud, miks me ei aruta seda teiste riikidega. Oleme proovinud! Oleme proovinud teiste riikidega arutada, igasuguseid lahendusi oleme proovinud leida. Ega see praegune otsuse eelnõu kõiki neid probleeme ära ei lahenda, me lihtsalt astume ühe sammukese edasi, et me võib-olla saaksime lahendusele lähemale.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile teie ettekande ja vastuste eest! Nüüd avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Tiit Marani. Nii palju veel informatsiooniks, head ametikaaslased, et Tiit Maran on siin Riigikogu kõnetoolis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Nii et te saate üks kord veel siia tulla, kui soovite enda nimel ka [kõneleda].

Aitäh, auväärt eesistuja! Auväärsed rahvasaadikud selles auväärses kojas! Me arutame otsust, mille Igor Taro õnneks luges ette. Ma loen sellest ainult esimese punkti, kolmepunktiline see on: "Toetada Eestis tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ja selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist." Ma väidan, et võrreldes esialgse tekstiga, mis meile esitati, pole tegelikult midagi arvesse võetud. Ja sellisena tuleb meil seda muudetud otsust vaadata. Ma tulen selle väite juurde tagasi, aga kõigepealt natukene üldisemalt. Energeetika on kindlasti ülioluline valdkond ja selles valdkonnas tehtud otsustel on suur mõju ühiskonnale läbi kõikide põlvede. Energeetikas liiguvad äärmiselt suured rahad ja seetõttu ka äärmiselt suured huvid ja paratamatult ka äärmiselt suur lobi. See kõik tähendab, et energeetikas ei saa me lubada vigaseid otsustusi. Kui me vaatame energeetikavaldkonnas tagasi, siis eks Eestis on olnud üksjagu vägagi kriitilisi hetki ja viperusi. Ma mainin ainult mõningaid, nagu näiteks Eesti Energia erastamine NRG Energyle. Viimasel hetkel sai see pidama ja tagantjärgi mõeldes jumal tänatud, et see nii läks. Või vaatame Eesti Energia afääre Utah' ja Jordaania maade peal: maksumaksjale väga kalliks läinud muudatused. Toona tegi Eesti Energia nõukogu otsustused ju tegelikult analüüsi omamata, lobi baasil. Me võime neid [näiteid] veel leida, võite ise otsida, need on olemas. Riskid on energiaalastel otsustustel alati suured, eriti kui neid tehakse sedavõrd põhimõttelises valdkonnas kui see, mis meil praegu ees on. Samas on praegu keskkonnakriis, selle osa ka energiakriis ning see vajab suuri ja kindlasti väga olulisi otsustusi. Aga valesti otsustamine, selline otsustamine, kus ei kaaluta kõiki vajalikke aspekte ja asjaolusid, võib viia tagajärgedeni, mis on halvad nii meile kui ka meie lastele, halvad nii majanduse kui ka julgeoleku mõttes. Seepärast need otsused, mis me teeme, peavad olema hästi läbi kaalutud. Praegune otsustus, mida me käsitleme, lähtub ainult ühest dokumendist: tuumaenergia töögrupi lõppraportist, sellest, mis vastab küsimusele, kas Eestis saab tuuma[jaama] rajada ja [kui jah, siis] mis tingimustel. Aga suures osas – kui üldse – jätab see vastamata küsimusele, kas see on ühiskonna, majanduse ja julgeoleku koha pealt mõistlik. Ja need küsimused on tänapäeval kõik äärmiselt olulised. Otsuse koostamise viis paratamatult tekitab küsimusi. Miks on vaja otsustada ilma varasemate ohu‑ ja riskihinnanguteta? Miks enne, kui on paigas energiamajanduse arengukava? Miks kiirustades? Miks sellisel kujul? Miks kampaanialikult? Need on küsimused, millele vastused puuduvad. Miks? Küsimus meie ees ei ole ju tegelikult selles, kas tuumaenergia või mitte, vaid selles, et saaksime teha otsustuse, mis oleks vajalik ja mõistlik meile ja meie lastele, selline, mis on põhjalikult läbi kaalutud. Minul sellist kindlust pole. Kas teil saalis on? Nüüd siis sotsiaaldemokraatide algatatud muudatusettepaneku juurde, mida on toetanud ka paljud teised, kokku on 19 allkirja. See tehti just seetõttu, et polnud kindlust, et see otsustus on sellisel kujul õige ja et see võtab arvesse kõiki riske. Seetõttu tõi muudatus sisse tingimusliku vormi, et kui otsus vastu võetakse, siis oleks kindlustatud riskide maandamine. Sellest siis see tingimuslik vorm: et otsus, mille me teeme, saab käivituda ainult siis, kui me oleme kindlad, et kõik riskid on maandatud. Kui me vaatame teisi muudatusettepanekuid, siis tegelikult on need ettepanekud erinevatest vaatenurkadest samamoodi üles ehitatud – tingimuslikult. Nüüd siis isand Taro ette pandud muudatuste juurde. Erinevalt avalikkuses väidetust ja dokumentatsioonis kirjas olevast kõige olulisemast osast jättis tegelikult muudatusettepanek … Palun aega juurde.

Väike küsimus siia vahele, hea Tiit Maran: kui palju soovite aega juurde?

Kolm minutit.

Palun, kolm minutit!

Avalikkuses on väidetud ja ka dokumentides on [kirjas], et kõik muudatused võeti arvesse. Tegelikult ei olnud ju nii, sest just see tingimuslik pool jäi välja. Tehti nimestik kolmest punktist, mis on üksteisest sõltumatud. Muuseas, siin tuleb silmas pidada ka seda, et see otsustus ei ole siduv. Ehk siis alati võib valida, mida me nendest kolmest punktist kasutame ja mida [mitte]. Küsimus on: miks nii tehti? Miks seda oli vaja nii teha? Vastus puudub. Ja veel mõned kummalised väited, mis on varasemas debatis välja käidud. Näiteks see, et me peame igal juhul otsustama, sest muidu me näitame oma otsustusvõimetust ja see on halb, nagu Riigikontroll ütles. Otsustusvõimetus on kahtlematult halb, aga veelgi halvem on, kui me teeme otsustuse, mis ei lähtu analüüsidest. Vene keeles on väljend "Davai, davai, potom posmotrim!". Mulle tundub, et meie liigume praegu just selles suunas. Siis öeldakse, on üks selline argument, et ärid, mis lobivad, teavad, mis nad teevad, sest see peab olema kasumlik. Loomulikult ärid teevad kõike, mis on kasumlik. See võib olla kasumlik äri mõttes, aga kas see on kasumlik riigile ja maksumaksjale, seda me paraku ei tea. Jällegi, miks me peame kiirustades praegu otsustama? Siis väidetakse, et otsustus ei otsusta midagi, et me saame alati ümber mõtelda. Aga ma küsin vastu: miks me üldse peame otsustama ilma eelneva analüüsita, kui meil võib tekkida vajadus ümber otsustada, eriti kui vahepeal kaasneb sellega väga suur kulu maksumaksjale? Ja siis paljud väidavad, et nad on käinud väljamaal ja nad on näinud, et tuumajaamad toimivad hästi ning inimesed ja omavalitsused on väga rahul. See on kõik suurepärane ja küsimus ei olegi selles. Küsimus on selles, kas meile meie väikeses riigis, selles asukohas, meie julgeolekukontekstis, meie keskkonnakontekstis on see otsustus mõistlik või mitte. Vaja on analüüsi. Seega, miks me peame kiirustades otsustama? Niisiis, alguse juurde. Me teeme otsustuse, mida me tulevikus sisuliselt muuta ei saa, ükskõik mida räägitakse. Ja see jääb meie vastutusele. Me teeme otsustuse, teadmata, mis see kaasa toob. Energeetika, eriti tuumaenergeetika, pole koht selliste otsustuste jaoks ja tulevik pole see, mille kohta selliseid otsustusi [tasub] teha. Antud olukorras otsustuse tegemata jätmine või selle tegemine siis, kui meil on küllaldaselt informatsiooni, on kindlasti parem kui selle otsustuse tegemine kiirustatult. Seepärast sotsiaaldemokraadid kindlasti ei saa seda otsustust sellisel kujul toetada ja me teeme ettepaneku see lugemine katkestada. Aga juhul, kui see ei leia heakskiitu, palun kõikidel hoolikalt mõelda, enne kui nad nupule vajutavad. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Head kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Eestis on üks kirjanik, Robert Vaidlo kirjutanud väga huvitava raamatu "Peeter Poligon sõjatandril" – võib-olla ma natuke eksin, aga midagi sellist. Selles raamatus jutustab Robert Vaidlo minategelasena Peetri nime all oma sõjateest laskurkorpuse ridades. Seal on üks väga huvitav seik, mis mul praeguse menetlusega meenus. Seesama Peeter Poligon saab ülesande minna eesliinile kaevikusse ja vaadata binoklist, kus võib kahuripatarei tuld anda. Muidugi, usina sõjaväelasena lähebki ta eesliinile, läheb kaevikusse ja oma arust leiab ühe väga huvitava koha ning tahab kaeviku äärele üles ronida. Kuid siis ühel hetkel rabab keegi tal käest kinni ja ütleb "nelzja" ehk "ei tohi". Peeter vaatab pahaselt üle õla, ütleb: "Kakoi nelzja, mul on vaja vaadata." Vaatab, kes seal on. Seal on üks kasahhi välimusega Nõukogude armee sõdur, kes ütleb "nelzja". Tema lükkab käe kõrvale ja hakkab uuesti ronima, aga kasahh ütleb jälle "nelzja" ja siis ütleb üheainsa sõna. See sõna on selline, mis ütleb rohkem kui kahetunniline loeng lahinguohutusest rindel. See sõna on "snaiper". Peeter teadis selle sõna tähendust ja jättis minemata. Mõne aja pärast tuli samasse kohta üks teine sõdur ohvitseri mundris ja kasahh hoiatas teda täpselt samamoodi, kuid see saatis ta kukele ja ronis üles binokliga vaatlema. Ühel hetkel Peeter siis mõtles, et mis asja ta minu najal siin vahib, ja läks alt ära ning ohvitser, kes vaatas binokliga üle kaevikuserva, langes surnult maha, otsaees kuuliauk. Miks ma seda praegu räägin? Tänasele ettekandjale, kolleeg Igor Tarole esitasin üheainsa küsimuse: "Mida tähendab teie jaoks sõna Tšornobõl?" Mida vastas Igor? "See on linn Ukrainas." Ega ta ei valetanud. Aga tegelikult ma küsisin sedasama küsimust … Palun lisaaega.

Palju?

Kolm [minutit].

Kolm? Olemas!

… tagamõttega, sest me menetleme siin tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis. Nüüd on küsimus, kas sa ei tea, hea Igor, mida tähendab sõna Tšornobõl ja sellega kaasnevad sündmused, või sa tead, aga sa ei tahtnud sellest rääkida. Ma mõistan, kui sa ei tea, sest sa olid viieaastane ja mängisid liivakastis, kui see õnnetus 1986. aastal toimus. Aga küsimus on tõsisem, sellepärast et 1986. aasta 26. aprillil toimus tuumakatastroof, mis tunnistati rahvusvahelisel tasemel seitsmenda kategooria õnnetuseks, ja selle tagajärjed olid kohutavad. Pärast seda katastroofi on seoses radioaktiivse kiirgusega elamis- ja kasutuskõlbmatuks muutunud maa kogupindalaga 31 500 ruutkilomeetrit. See on võrreldav kolmveerandi Eestimaa maismaa pindalaga. Ma ei hakka rääkima inimkahjudest, sest need olid äärmiselt suured. Ka Eesti inimesed, mehed saadeti sinna, sisuliselt küüditati sinna, ja nende tegudest riik enam ei hooli. Aga see pole tänase eelnõu teema. Kolmveerandi Eesti [suurune ala] muutus kasutamiskõlbmatuks sellepärast, et seal toimus katastroof. Ma tean – oponendid ütlevad praegu, et selge see, aga tehnika on edasi arenenud ja sellised asjad ei saa enam juhtuda. Saavad ikka: Fukushima katastroof. Seal oli muidugi saastatuse tase väiksem, kuna seal olid väga massiivsed betoonkambrid, mis takistasid radioaktiivsuse levikut, kuid ka seal on kahjustatud maa-ala pindala väga suur. Ma ei näe põhjust, miks me peame tooma Eestimaa, meie ilusa Eestimaa aatomienergia ohvriks. Selge on see, et kui siia seda jaama rajatakse, siis eestlased vahivad, näpp suus, aia taga, kuidas välismaised korporatsioonid siit raha kokku kraabivad seoses elektrienergia kasumiga. Teine väide on veel see, et meil on Ida-Virumaal olemas oma elektrijaamad, kuid nende võimsusest meile ikkagi ei jätku ja kogu aeg on meil energia hind üleval, sellepärast et börs kujundab hinda Eesti rahva jaoks. See projekt, mida siin praegu eelnõuna välja pakutakse, teenib hoopis teisi huve ja Eesti on siis lihtsalt välismaa korporatsioonide huviorbiidis. See on see teema. Kes hoiavad Eestimaad, ei peaks seda eelnõu toetama. Sellepärast et sõnad "snaiper" ja "Tšornobõl" on ühesuguse tähendusega. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Rain Epleri ja ma arvan, et tegemist on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna … (Rain Epler lõpetab Jüri Ratase lause. Naer.) Liikmega, ütles Rain Epler ja lisas lõppu sõna "jätkuvalt". Aga kas te olete ka fraktsiooni esindaja? Jah, palun, fraktsiooni esindajana!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ja loomulikult inimesed, kes te jälgite! Seda küsimust täna küsitakse palju. Jah, olen jätkuvalt EKRE liige ja ka fraktsiooni liige ja praegu ei ole plaanis seda muuta. Nüüd eelnõu juurde. Kõigepealt peamisest. No täna kasutatavatest tehnoloogiatest on elektri tootmisel tuumaenergia konkurentsitult parim, olgu energeetilise tasuvuse mõttes, olgu keskkonnajalajälje mõttes või ohutuse seisukohast. Nii et sellel ma pikalt ei peatu, sellest teemast ma olen siin rääkinud ka detailsemalt ja pikemalt. Kõik need, kes räägivad "heast", "odavast", "puhtast" tuule‑ ja päikeseenergeetikast, kas valetavad – need on vähemuses, aga targemad – või siis ei ole viitsinud süveneda ja ei saa asjast aru. Minu suureks kurvastuseks – ja ma olen seda ka tuumaenergeetika pooldajatele otse öelnud – on ka tuumaenergeetika pooldajate hulgas siiski väga palju neid, kes räägivad vajadusest arendada tuule‑ ja päikeseenergeetikat. Mario lemmiklause on, et peaks tegema tuumajaama, aga tuult ja päikest on ka ikka vaja. Mina ei ole seisukohal, et tuult ja päikest on ka ikka vaja. Nii palju sisust. Nüüd selle otsuse poliitilisest poolest. Tuumaenergeetikaga seoses levib kahjuks väga palju valeinfot. On palju teadmatust ja paljud inimesed on selle suhtes kõhklevad ja kahtlevad. Kui me tahame tuumaenergeetika kasutuselevõtu suunas liikuma hakata ja edusamme teha, siis on oluline võimalikult paljusid nende kõhkluste põhjuseid adresseerida ja võimalusel kõhklejaid toetajate hulka tuua. Ja meie fraktsiooni muudatusettepanek, mille sõnastus oli väga lihtne – peame vajalikuks, et loodav tuumajaam oleks riigi enamusosalusega –, just sellest kaalutlusest lähtuski, sest paljud meie toetajad ja ka paljud meie liikmed on seda küsimust tõstatanud. Selle küsimuse nii-öelda positiivne adresseerimine, kui me jõuame siin muudatusettepanekute hääletuse juurde, aitaks minu hinnangul nii siin saalis kui ka ühiskonnas laiemalt selle toetuse kandepinda tunduvalt suurendada. Väikse vahepalana: minu isiklik seisukoht on, et energeetikas, mis puudutab mitte meie igaühe isiklikku tegevust kodus, vaid riiklikku energeetikat, olgu see energia tootmine või ‑võrgud, peaks olema tegelikult terviklik süsteem, mis on riigi poolt kontrollitud kas enamusosaluse kaudu või ongi riigi omandis. No ja kui kolleeg Kadastik on selle eelnõuga ringi käinud, on toimunud taustaarutelud nii komisjonides kui ka koridorides, siis ma olen seda põhjust ka selgitanud. See muudatusettepanek tegelikult ei pane rööpaid jäigalt maha. Kui me tahame, nagu Aivar Kokk soovitas, Võru soojamajanduse tuumaenergeetikale üle viia mingi väikese tuumajaamaga, siis seal võib ka kuidagi teistmoodi see omand olla ja riik ei pea ilmtingimata appi minema. Aga kui on suurema asjaga tegu, siis me saame tulevikus otsustada, sest täna me veel ju ei loo tuumajaama. Küll aga annaks selge lihtlauseline sõnastus paljudele inimestele kindlust, et nad saavad siin saalis rohelist nuppu vajutada, ja hajutaks palju kahtlusi ka ühiskonnas laiemalt. Kahjuks Mario pakkus siin selle koosseisu ajal tuttavaks saanud reformierakondlikku kompromissi, milleks on ettepaneku mittearvestamine. Nii et mina väga toetan seda, et me liiguks tuumaenergeetika kasutuselevõtu suunas. Ma olen juba isegi kaldumas sinna, et võib-olla mooduljaamade mõte jääb alla sellele, et teha suur jaam või suurem jaam. Aga kuidas meil selle otsusega täna läheb? Elu näitab. Olgem optimistid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Inimesed, kes te vaatate ja tunnete ennast puudutatuna sellest eelnõust! Ma eeldan, et Riigikokku valitud 101 liiget peaksid olema kogemustega ja teadmistega inimesed, kes teevad kaalutletud otsuseid. Tänane Riigikogu otsuse eelnõu, kus tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis juba toetatakse – eeldusel, et me toetame –, ei lähtu sellest. Nii nagu sa hakkad maja ehitama – kõigepealt pead tegema projekti, siis tegema eelarve, siis valid asukoha ja nii edasi, ja alles siis hakkad maja ehitama –, nii peaks ka enne, kui me teeme sellise paikapaneva otsuse, et me võtame Eestis kasutusele tuumaenergia, olema tehtud korralik energiamajanduse arengukava, analüüs, mida me teeme, kui palju me teeme ja kas seda on vaja. Kui praegu vaadata otsa sellele, mida on tehtud meretuuleparkide ja tuuleparkide arengu suunas, siis [näeme, et] seda ei ole kordagi Riigikogus sellise eelnõuga toetatud. Aga see ei ole kuidagimoodi välistanud seda, et see nii-öelda rong sõidab. Ja samas on ka seal jäetud täiesti arvestamata väga paljud mõjutegurid, olenemata sellest, et tuuleparkide, meretuuleparkide rajamine on väga kallis. See on seotud just nimelt ka keskkonnamõjude probleemiga. See pole kunagi seda takistanud. Meil on praegu selline kaootiline liikumine, et kui mingi lobigrupp tuleb tööd tegema, siis me tormame pea ees kuhugi. Nii oli see ka meretuuleparkide puhul ilmselgelt. Nii on see praegu ka Fermi Energia puhul, kes Eestis kõvasti lobistab. Ja ma usun, et nii mõnigi erakond näeb seal oma võimalust tulevikus. Aga kaalutletud otsused on õiged otsused. Meil on praegu planeeritud Eestis 4 + 4 teravatt-tundi tuuleenergiat aastas. Meil on arengukava mustandis kirjas, et 1,2 teravatt-tundi peaks tulema gaasijaamadest. Päikeseenergiat saab olema 1,5 teravatt-tundi aastas. Kui me teeme näiteks kaks tuumareaktorit, need väikesed 300-megavatised, siis üks nendest toodab umbes 2,4 teravatt-tundi. Kui me kõik selle kokku liidame, siis meil on kaks korda rohkem [energiat], kui Eestil vaja on. Mida see tähendab? Jaa, ilmselgelt, nagu ütles siin härra Taro, energia defitsiiti ei ole ja energia hinnad kukuvad. Ma olen täiesti veendunud, et kui meil on pakkumist kaks korda rohkem kui vajadust, siis energia hinnad muidugi kukuvad. Aga mida see meile kaasa toob? Me oleme teinud tohutud investeeringud, aga suurem osa sellest püsikulust, mis meile iga päev hakkab elektriarvel koju tulema, on taastuvenergia tasu ja võrgutasu. Ma juhin tähelepanu, et näiteks meretuuleparkide puhul, eriti nende puhul, mida Saaremaa lähedale tahetakse teha, tuleb viia kohale ka uued elektriliinid, mis läheb jälle maksma ligi 2 miljardit. Meretuuleparkide dotatsioonid – 3 miljardit. Kui me vaatame seda, kuidas meie riik on majandanud aastate jooksul, siis, ausalt, mul on lausa piinlik. Mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest. Kui on riik, siis pole vahet. Kellelgi tuleb hea idee, teeme Utah'sse põlevkivitootmise ja teeme sinna põlevkivijaamad. Me teeme Saudi Araabia … Vabandust, sinna … Kus ta seal oli? Mul ei tule praegu meelde. Kuidas?

Jordaaniasse.

Jordaaniasse, vabandust! Aitäh, et aitasid! Jordaaniasse. See on läinud meile maksma kaugelt üle 100 miljoni kahjumit. Samamoodi tehti tegelikult ka otsus Auvere … Ma palun lisaaega.

Kui palju?

Nii palju, kui saab.

Saab 180 sekundit. Palun!

Suur tänu! Samamoodi tehti Auvere 2 otsus ju tegelikult õunte pealt. Siiamaani see ei toimi. Kas keegi vastutab? Absoluutselt ei vastuta! Kui ma teen eraettevõtjana ühe sellise investeeringu, ma olen pankrotis. Ma teen teise veel, ja no keegi ei võta mind tõsiselt, ma ei saa laenu ka pangast. Aga kuidas meil on? Meil needsamad Eesti Energia juhid, kes on nüüd tuumaenergia põhilobistajad – tänases Postimehes oli sellest päris pikalt juttu –, ei ole mitte millegi eest vastutanud. Meil ei ole tegelikult head läbimõeldud arengukava. Meil oleks eelkõige vaja selgeks teha, mida meil on vaja, ma ütlen veel kord, ja kui palju meil on vaja. Meil ei ole mõtet teha sellise hurraaga, et me toodame kaks korda rohkem elektrit, kui meil Eestis vaja on. Mis siis juhtub? Naabrid on maru õnnelikud. Meie, kõik kodanikud, maksame kinni taastuvenergia tasud ja võrgutasud, mis tulevad. Energia hind on ilmselgelt teatud momentidel üldse miinuses. Mul on ka päikesejaamad, teatud hetkedel ma peaksin need välja lülitama, sellepärast et ma maksan tegelikult peale selle eest, et ma elektrit toodan. Ja siis juhtubki seesama asi, et naabrid saavad meie käest tasuta elektrit, sest meil on vaja see kuhugi saata, aga meie maksame püsikulud kogu aeg kinni. Ma ei ole absoluutselt selle vastu, võib-olla ongi [tuumajaama vaja]. Rääkisin hiljuti akadeemik Arvi Hamburgiga, ta ütles, et täiesti võimalik, et baasvõimsuse hoidmiseks ongi võib-olla tuumajaama vaja. Ma ei ole selle vastu, võib-olla on mõistlik ka tuumajaam teha, aga eelkõige tuleks kodutöö ära teha. Me ei saa teha selliseid otsuseid nagu "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine". Kuidas me saame seda toetada, kui meil ei ole algandmed, baasandmed teada? Riina, sa ütled, et kuidas meil ei ole teada. Tõesti, meil on algandmed osaliselt teada, ja seda enam tuleks tegelikult nendega arvestada. Me ei saa ennast lõhki investeerida. Seega ma teen küll ettepaneku, et sellisel kujul ei saa seda otsust toetada. Seda enam, et ma tegin ka väga mõistlikud muudatusettepanekud. Siin kirjutati, justkui oleks neid osaliselt arvestatud, aga reaalselt ei ole arvestatud. Muudatusettepanek oli juba ainuüksi see, et muuta ära pealkiri, mis iseenesest on ju täiesti eksitav. Aga isegi seda ei suudetud, et pealkiri ei oleks eksitav. Minu ettepanek oli see: "Eesti energiaga varustuskindluse tagamise toetamine". Meil on tõesti vaja tagada, et meil oleks korralik elektrivarustus, aga see eelkõige eeldab, et meil on [elektrit] tõesti piisavalt, [nii palju, kui] meil on vaja, kuid mitte ülemäära. Siin on toodud ka väga palju punkte, millest ma ei jõua rääkida, aga mõned loen ette. Eesti on võimeline tootma elektrienergiat tarbimise mahus, sealjuures tagama varustuskindluse juhitava võimsusega. Teiseks, ühiskonnal, ettevõtjatel ja investoritel on selgus energiapoliitilise tuleviku osas. Kolmandaks, langetatud valikute korral on tuvastatav nende maksumus kogu elektrienergia terviktsüklis, tootmisest tarbimiseni. Neljandaks, tegevused on allutatud konkurentsivõimelise elektrienergia hinna eesmärgi saavutamisele. Siin on kõik väga oluline välja öeldud. Nii et teeme eelkõige kodutöö ära (Juhataja helistab kella.), mis ei takista absoluutselt tuumaenergia kasutuselevõttu tulevikus, ja alles siis läheme otsuste juurde. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Andres Suti. Ma arvan, et ta on Reformierakonna … Aa, ei ole. Riigikogu liige Andres Sutt.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Pikalt ei räägi, pigem lühidalt. Minu meelest on oluline, et me mõistaksime, mida me selle otsusega algatame. Minu jaoks me alustame selle otsusega võimaluse loomist tuumaenergeetika ökosüsteemi tekkeks Eestisse. See ei ole küsimus ainult tuumaelektrijaamast. Minu jaoks on see küsimus ka teadus‑ ja arendustegevusest, innovatsioonist, uute haridusvaldkondade loomisest – see on palju laiem teema. Nüüd, teiseks, kui me räägime energeetikast, siis on selge, et mitmekesine energiaportfell on riigi huvides. Ma arvan, et kui me püüame erinevaid energiatootmisliike vastandada, siis me kitsendame oma mänguvälja. Tuumaenergia ei ole alternatiiv taastuvenergiale. Kindlasti on mõlemad vajalikud ja mahuvad turule. Kolmandaks, kui küsimus on selles, kui põhjalikult on tehtud ettevalmistustööd, siis mina julgen väita, olles tutvunud tuumaenergia töörühma raportiga, et see on üks põhjalikumaid ettevalmistusi, mis on Eestis tehtud, kaasates rahvusvahelisi eksperte ja valideerides erinevaid hinnanguid. Kõik need küsimused, mis siin saalis on kõlanud, on õiged, aga väga paljudele neile on vastused sellessamas raportis. Loome võimaluse, et saaks hakata tegelema ettevalmistusega, õigusliku raamistiku loomisega. Ja viimasena: kas tuumajaam, kui see peaks kunagi investeerimisotsuse tulemusena sündima, mahub Eesti turule? Ma arvan, et see on üks koht, kus me vaatame väga sageli asju isolatsioonis. Ma toon teile ühe väga lihtsa näite. Merenduse dekarboniseerimine aastaks 2050 tähendab 3,4 triljonit eurot investeeringuid. Merenduse dekarboniseerimise tulemusena on vesiniku derivaadid kasutatavad laevakütusena. See on üks koht, kus me saame ühendada puhta vesiniku ja vesiniku derivaatide tootmise ning meie kui mereriigi võimekuste kasutamise, et siin laevu ümber ehitada. Ka selle otsuse puhul omame me palju suuremat ja laiemat majanduslikku mõju. Nii et mina palun seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Züleyxa Izmailova. Palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu puhul on mitmeid tähelepanekuid. Kõigepealt, ma alustan selle menetlemise kvaliteedist. Mulle kui üsna värskele Riigikogu liikmele, rahvasaadikule on jätnud kehva mulje kõik see, mida kolleegid on siin eelnevalt välja toonud. Need puudused, mis puudutavad kaasamist, mis puudutavad muudatusettepanekute arvestamist, valeinformatsiooni väljasaatmist sellest majast. Me ei peaks seadusandjatena selliseid protsesse julgustama ning peaksime ausalt endale otsa vaatama ja vigu tunnistama. Kui on valesti tehtud, siis tuleb teha uuesti. Teise kitsaskohana näen selle eelnõu puhul aga seda, miks me seda üldse teeme. Meil ei ole mitte ühtegi selget indikatsiooni, mis ütleks meile, et Eesti peaks tegelema tuumajaama rajamise ettevalmistamisega. See on suur kulu riigile, see on suur püsikulu riigile ajal, mil valitsus ja parlament tegelevad raha kokkuhoiu kohtade otsimisega. Meil on Eestis probleem põhivajaduste katmisega, me ei suuda leida selleks piisavalt vahendeid. Ja täna selle eelnõuga me justkui ütleme, et meil on vahendeid küll. Kuskilt me need leiame! Kust, ei tea, kui palju täpselt, ei tea. Miks me seda teeme? Mina julgustan seda eelnõu mitte toetama. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Toomas Uibo. (Toomas Uibo küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Alustan oma kõnet väljavõttega koalitsioonilepingust ja Eesti 200 programmist. Esimene ütleb meile järgmist: tuumaenergeetika töörühma raporti alusel otsustame, kas ja millises rollis võiks Eesti energeetikaportfellis olla tuumaenergia. Ja teine ütleb: oleme tuumaenergia poolt, tuumajaama rajamise otsus sõltub energia turuhindadest ja eraraha kaasatusest. Täna me seisame tegelikult ajaloolise hetke lävel. Seda võib võrrelda näiteks Eesti otsusega aastast 1916, mil me hakkasime põlevkivi tööstuslikult töötlema. Õppisime oma tähtsaimat maavara tundma, sealt eraldama mitmeid aineid, mida vajab tänaseni moodne keemiatööstus. Oleme selles vallas vaat et maailma parimate teadmistega. Kui eestlastele tutvustati arvutit ja selle võimeid, siis me õppisime usinalt ja ehitasime endale digiriigi, millest paljud maad tänini ainult unistada võivad. Kui eestlastele tutvustati lennukit, siis me õppisime lendama ja inimesi suurtel kiirustel ja hulgakaupa läbi õhu transportima, kui tsiteerida president Rüütlit. Kui eestlastele avati uks kosmosetööstusesse, siis me kasutasime selle võimaluse kohe ära. Ja alles eile andsime siinsamas saalis sellele valdkonnale hoogu juurde, ehitasime ukse laiemaks, sest meie nutikate ideede jaoks jäi ava juba kitsaks. Eestlased on üks uudishimulik, õpivõimeline ja tark rahvas, keda uued võimalused ja uued perspektiivid külmaks ei jäta. Me haarame võimalusest kinni ja oleme neid hetki läbi ajaloo targalt ära kasutanud. Ja targalt tuleb ära kasutada ka tänane hetk, kus me otsustame mitte tuumajaama ehitamise üle, vaid selle üle, kas me avame võimaluse tuumaenergia arendamiseks Eesti pinnal või siis mitte. Rõhutan, et mitte ükski eelmainitud valdkond poleks siin maal arenema hakanud, kui meil poleks olnud eneseusku, tarkust ja õppimisvõimet. Olen veendunud, et meil on kõike seda ka tuumaenergia kontekstis. Kogu fookus on debattides läinud küll tuumajaamale, aga tuumavaldkond sisaldab endas midagi palju enamat kui lihtsalt üks võimalik tuumajaam. Aatomienergiat kasutatakse ka paljudes teistes valdkondades, nagu näiteks meditsiin. Nukleaarmeditsiin on valdkond, kus targad molekulid transpordivad haiguskoldesse radioaktiivseid aatomeid, võitlemaks näiteks erinevate vähivormidega. Tuumaenergiat kasutatakse järjest rohkem näiteks veepuhastusjaamades, et leevendada kliimamuutustest tulenevat mageveepuudust mitmetes piirkondades üle maailma. Tuumaenergiat kasutatakse ka rohelise vesiniku tootmiseks, mis saab olema fossiilsete kütuste asemel nii maa‑, mere‑ kui ka õhutranspordis energiakandjaks. Aatomienergia saab ka energiamahukate tööstuste tekke eelduseks oma pikalt ennustatava ja stabiilse hinna tõttu. Mitte kunagi varem pole maailmas menetletud sellises koguses tuumaenergia kasutuslubasid, mitte kunagi varem pole nii paljud riigid võtnud eesmärgiks arendada tuumaenergiat. Alles mõned päevad tagasi lugesin uudist, et meie põhjanaabrid peavad tõsist plaani hakata juba lähiaastatel tuumaenergia abil oma linnasid kütma. Tuumateadus on tegemas renessanssi, sest tuumaenergial on kõige väiksem keskkonnajälg ja see aitab meil täita 2050. aasta kliimaeesmärke. Kõigi eelmainitud kasutusvaldkondade arenduste jaoks vajame aga õigusraamistikku. Tuumajaam on lihtsalt üks võimalik valdkond, mis regulatsiooni vajab. Head kolleegid! Euroopas on käimas jälk, keskajale omane vallutussõda. Venemaa on pommitanud Ukrainas valimatult kogu riigi taristut. 2021. aasta lõpus tootis Ukraina 55% energiast tuumast ja 45% fossiilsetest kütustest, päikese‑ ja tuuleparkides. Seda on kurb öelda, aga nendest viimastest pole enam sisuliselt mitte midagi järel. Pirni panevad põlema veel tuumajaamad. Ehk on meil täna olemas reaalne pilt sellest, milline on sõja mõju rünnatava riigi energiasektorile. Lugesin hiljuti ajakirjandusest ühe kolleegi väiteid, et tuumaenergia töögrupi raport on koostatud kiirustades ja on puudulik. Ma tuletan meelde, et raport vastab Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri standardile ja on sama organisatsiooni poolt ka valideeritud. Põhjalikult on hinnatud ka sisulisi julgeolekuriske, mille suhtes kolleeg oma artiklis umbusku väljendas. Seda on tehtud lausa 100 leheküljel ja sinna on suure panuse andnud ka väitja erakonnakaaslane, sotsiaaldemokraadist siseminister koos pädevate spetsialistidega. Tuumaenergia töörühma mahukas raport põhineb analüüsidel, mida on kokku 1114 lehekülge. [Väide], et raport on tehtud kiirustades ning on puudulik, ei ole lihtsalt tõsiselt võetav. Aga täna otsustame selle üle, kas alustada tuumaalase õigusraamistiku loomist või siis mitte, kas avame ukse uuele arengule nii Eesti teaduses kui majanduses või sulgeme ukse lihtsalt igaks juhuks ning vaidleme edasi muna ja kana dilemma üle. Ettevõtjate esindajad on öelnud, et liikugem edasi. Nad mõistavad väga hästi neid ettevõtlusvõimalusi ja positiivset mõju meie majandusele, millele loodav õigusraamistik teed sillutab. Mina ei tea ega ole ka täna veel kindel, kas tuumajaam Eestisse kunagi ehitatakse. Aga olen kindel, et Eesti peab olema seal, kus tekivad uued võimalused, kus tekib innovatsioon, sest me oleme nutikas rahvas, me tahame õppida ja rohkem teada saada, et siis teha kaalutletud otsuseid. Selleks, et me lõplikku otsust teha saaksime, on vaja luua õigusraamistik, et aru saada, millistel tingimustel me üleüldse saame tulevikus tuumajaamale mõelda. Teistmoodi pole seda lihtsalt võimalik teha, sest potentsiaalne tuumajaama rajaja ei saa aru, mida riik temalt nõuab. Nii et see on õige koht, kust alustada. Ja ma kutsun kõiki saadikuid üles seda eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Liisa-Ly Pakosta. (Liisa-Ly Pakosta küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh! Head kolleegid! Kahjuks pean ma alustama sellest, et kuigi osa jutust, mida eelkõneleja rääkis, oli ilus tõde, ei ole õige see kõige peamisem järeldus, mida me kõik hetk tagasi kuulsime, ehk see, et ilma õigusraamistiku loomiseta ei saaks me kuskile edasi minna. 18. novembril 2021. aastal otsustas valitsus teha Eestile uuendatud energiamajanduse arengukava. Energiamajanduse arengukava on meile vajalik selleks, et me suudaksime Eesti inimestele ja Eesti ettevõtetele pakkuda kõige efektiivsemaid, kõige keskkonnasõbralikumaid, kõige ökonoomsemaid, kõige rahakotisõbralikumaid energialahendusi tervikpildis. Arengukava eesmärk on kirjeldada tegevusi, mida on selle õilsa eesmärgi jaoks vaja teha. Ja tõsi on see, et ühe võimaliku – praegusel hetkel veel ühe võimaliku – variandina, ühe stsenaariumina näeb arengukava ette ka tuumaenergeetikat Eestis. Ent arengukava on praeguses faasis jõudnud sinnamaani, et see ütleb, et me peaks kõigepealt analüüsima kasutusnõudlust ja alles pärast seda, kui me oleme jõudnud kasutusnõudluses selgusele – alles pärast seda! –, praeguses versioonis siis 2027. aastal, tuleks alustada vastava õigusraamistiku loomist. Seega ei ole asi mitte selles, et me ilmtingimata täna peaksime selle üle otsustama. Ma olen üks nendest Riigikogu liikmetest, kes kirjutas alla selle eelnõu algsele tekstile, sest ma tõesti arvan ja usun, et energeetikas tuleb teha otsuseid. Energeetikaotsused on kõik sellised, mis on vaja teha pikas plaanis, pika aja peale ette. Energiamajanduse arengukava on just üks selline pikk plaan, mis peab meid juhatama õigele teele. Ja mulle kui Riigikogu liikmele ja eriti kui Eesti 200 fraktsiooni liikmele on täiesti vastuvõetamatu see, et pikka plaani tehes me jookseme kuskilt külje pealt väljakule sisse, kasutades argumente, mis lähevad mustvalgelt vastuollu nendesamade seisukohtadega, mis on selles pikas plaanis, mida me viieaastaseks perioodiks ja tõesti uhkelt kaasates teeme. Olen jälginud väga tähelepanelikult kõiki arutelusid Riigikogus ega ole märganud ühtegi ettekandjat peale osa poliitikute ja osa asjast huvitatud ettevõtjate, kes oleks öelnud, et meil on seda eelnõu praegu sellisel kujul vaja. Vastupidi, järjest ja järjest on üles toodud erinevaid probleeme, mis kõik peaksid kõigepealt sellessamas pikas plaanis ehk energiamajanduse arengukavas lahenduse leidma. Muuseas, see arengukava peaks valmima järgmise aasta esimeses pooles. Nüüd, mis puudutab meie uuendusmeelsust, siis me olime kunagi uuendusmeelsed Tallinna linnas, [tuues] Tallinnasse trollid. Need tundusid väga keskkonnasõbralikud ja ägedad. Mäletan, et juba eelmise sajandi lõpul jõudis linnavalitsus järeldusele, et nii väikese elanikkonnaga ei ole rahaliselt otstarbekas hoida kolme transpordiliiki: tramme, trolle ja autobusse. Kui inimesi on nii vähe ja iga transpordiliigi arendus nõuab omaette kulutusi, omaette investeeringuid, omaette koolitamist ja kõike seda, siis kolm on ilmselgelt liiga palju. Tegelikult on samale järeldusele samamoodi jõudnud kõik järgnevad linnavalitsused ja nüüdseks on selgelt otsustatud trolliliiklusest vaikselt väljuda, ja seda mitte sellepärast, et me ei armastaks trolle. Me väga armastame trolle. See on sellepärast, et erinevate liikide ülalpidamine nii väikese rahvaarvu juures käib ilmselgelt meile rahaliselt üle jõu. Raha on see, millest on kõige vähem räägitud. Loomulikult, kui energiamajanduse arengukava peaks jõudma selleni, et meil on kõige ökonoomsem, kõige keskkonnasõbralikum ja kõige kasulikum tõepoolest minna tuumaenergeetika teed, siis mina usun sellesse viieaastasesse kaasavasse spetsialistide töösse ja et see on sellisel juhul tõesti vältimatult vajalik. Aga praegu on meil ainult üks uuring, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellitud uuring, mis ütleb, et Eestil ei ole tuumaenergeetikat tarvis. Kui on soovi teha uus uuring – sellest [eelmisest] on küll ainult kaks aastat möödas –, siis tuleks see uuring teha. Aga mittevajalikule asjale raha kulutamine lihtsalt sellepärast, et oleks valikut, mõjutab meie kõigi rahakotti. Energiaarve saab iga Eesti inimene, saab iga Eesti ettevõte. Ilma selleta toime tulla ei ole võimalik. Ja seetõttu kiirustamine, nagu me praegu oleme näinud, ka energiamajanduse arengukavast üle hüppamine, tegevuste järjekorrast üle hüppamine, ei ole viis, kuidas Riigikogus peaks asju otsustama. Me peaksime ikkagi selgelt ära ootama energiamajanduse arengukava valmimise järgmise aasta esimesel poolel ja vaatama, mis on tervikpildis kõige ökonoomsem, kõige keskkonnasõbralikum ja kõige rahakotisõbralikum lahendus. Ma tulen korra ka muudatusettepanekute juurde, millest siin on palju juttu olnud. Mingisuguse raamistuse loomine faktiliselt väga tundlikus ja väga pikaajalist mõju omavas küsimuses ei ole minu hinnangul eetiline. Viisakas oleks olnud öelda, et jah, see muudatusettepanek meile ei sobinud, seetõttu me ka selle esitajatega läbirääkimisi ei pidanud ja muutsime selle muudatusettepaneku sisult vastupidiseks, ehkki juriidiliselt näeb see muudetud muudatusettepanek tõesti korrektne välja. Aga sisuliselt on see vastupidine sellele, mille 19 Riigikogu liiget esitasid. Kui vaadata teiste riikide kogemust, siis [näeme, et] enne uuendusmeelset tuumaenergeetika kasutuselevõttu on tõepoolest olnud seal taga põhjalikud tasuvuse analüüsid ja selle analüüsid, kuidas see kõik mahutub üldisesse energeetikapilti. Seda ka sellel põhjusel, et näiteks Euroopas ei ole mitte ühtegi riiki, kus tuumajaamades poleks riigi osalust. Eesti oleks esimene, kes seda teed pidi läheks. Kui midagi muud teid ei kõiguta, siis äkki see, et Eesti pangad ja kindlustusfirmad tuumaõnnetuse vastu kindlustust ei paku. Ma ei ole nõus sellega, et terve Eesti tuleks võimaliku õnnetuse puhul evakueerida, aga pool Eestit tõenäoliselt küll. Seda enam me peame kaaluma ja tuginema energiamajanduse arengukavale, mida me terve riigina koos kõikide spetsialistidega teeme, mitte jooksma külje pealt sisse. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Tiit Marani. Ma saan aru, et nüüd on soov iseenda nimel sõna võtta, jah? Palun, Tiit Maran!

Aitäh, austatud eesistuja! Aitäh kuulamise eest, austatud kogu, kes siin on! Ma kuulasin seda debatti. See on üks hästi kummaline debatt, kus, tundub, nagu oleks kaks vastaspoolt: üks, kes ütleb, et tuumaenergiat on tarvis, teine pool aga ei ütle, et tuumaenergiat tarvis ei ole. Teine pool ütleb, et me peame väga täpselt kaaluma, kuidas me seda otsustust teeme. Meil on vaja algandmeid. Nii et see küsimus, mis ma algselt esitasin, kui ma rääkisin fraktsiooni nimel, et miks me peame kiirustama, on ikkagi samamoodi üleval, sest otsustus, mida me tahame teha, peaks ju olema selline, mille puhul me võime olla kindlad, et me ei hakka seda muutma, nagu ma esimest korda rääkides ka mainisin. On öeldud siin ka seda, et tegelikult on meil ju olemas väga põhjalik tuumatöögrupi lõpparuanne. Keegi ei kahtlegi selle põhjalikkuses, see ongi põhjalik töö, see on väga põhjalik. Ainuke asi: selle lähteülesanne on teistsugune. See käsitleb teemat, kas Eestis on tuumaenergiat tarvis ja mis selle tootmiseks tarvis on, aga mitte seda, kuidas see sobitub meie majandussüsteemi, meie energeetikasüsteemi. Sellega see põhimõtteliselt ei saanud tegelda ja nii on minule vastanud ka tuumaenergia töögrupi esindaja, et see ei ole olnud nende lähteülesanne. Meil on vaja nendele asjadele vastust. Tõsi, üks küsimus, mis muidugi on tekkinud tuumaenergia töörühma töö kohta, on see, kui põhjalikult on seal ikka teadlaste osa kaasatud, sest nimekirjast neid ju ei leia. Aga see selleks, see ei ole oluline antud kontekstis. On öeldud, et ettevõtjate esindajad on rääkinud. On küll rääkinud, aga on mitut moodi rääkinud. Meil oli keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni ühisistung ning ma ei ütleks üldsegi, et kõik majanduse esindajad oleks seal ütelnud, et see on väga hea. Pigem oli suur osa neid üsna kõhkleval seisukohal. Jällegi selle poole pealt, kas see meile mahub ja mis see endaga kaasa toob, oli väga palju küsimusi. Kui ma siia juurde lisan ka kõik selle, mis toimus keskkonnakomisjonis viimasel istungil – see rullus siin saalis minu arust päris hästi lahti –, siis ega meil ei olegi muud võimalust kui öelda, et me peame katkestama selle otsustuse käsitlemise ja tulema selle juurde tagasi siis, kui meil on olemas küllaldaselt materjali, et teha selline otsus, mille puhul me võime olla kindlad, et see sobib nii meile kui ka tulevikule. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Mario Kadastiku. Ma korra täpsustan, et … Iseenda nimel. Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Teen lühidalt. Ma olen sellel teemal hästi palju paljudes kohtades rääkinud, seetõttu keskendun ainult sellele, mille üle on täna siin olnud diskussioon, ja lahtiseks jäänud küsimustele või veidi mööda väidetele diskussioonis. Esiteks, mida me täna otsustame? Me ei otsusta tuumajaama, me otsustame seda, et me anname õigusraamistiku loomiseks loa. Selle õigusraamistiku raames kaardistatakse üldse, mida me hakkame tegema, mis mahub turule, kus mahub, milliste regulatsioonide alusel. Kõik need uuringud, mida soovitakse, on selle seaduse väljatöötamise raames. Väide, et nii kui me selle otsuse teeme, hakkame kulutama sadu miljoneid eurosid, on vale. Järgmine otsustuspunkt selles ahelas ongi tuumaenergia ohutuse seadus. See tuleb Riigikokku suure tõenäosusega, nii nagu ma ministeeriumist küsides [teada sain], umbes 2026. aastal, kui me täna otsustame. Vahepealsel ajaperioodil ei kulu meil mitte sajad miljonid, vaid võib-olla sajad tuhanded. Meil on vaja ainult seadus välja töötada ja võib-olla regulaatori juurde lisaks ühte, kahte, kolme inimest, kes hakkavad ennast teemaga rohkem kurssi viima. Mis puudutab arutelu komisjonis, siis selle kompromissettepaneku, et lisada viiendasse muudatusettepanekusse omandiküsimus, tegi Arvo Aller, et see ka sinna juurde lisataks. Ehk algses ettepanekus seda ei olnud, selle lisas Arvo Aller ja selle poolt hääletasid nii Arvo Aller kui ka Anti Poolamets, kes on mõlemad praegu siin. Lihtsalt, et seda ei pannud sinna meie, algatajad, seda pakkusid kompromissina EKRE liikmed. See, et keegi ei toeta seda väljaspool arendada soovivat ettevõtet, ei vasta ka tõele. Majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisistungil oli kohal tööandjate keskliit, kes saatis ka kirjaliku toetusavalduse, kus paluti selle teemaga edasi liikuda. Nüüd, mis puudutab julgeolekuaspekti ja sõda Ukrainas, siis lihtsalt faktid, et aru saada. Toomas seda juba puudutas. Ainult tuumaelekter on see, mis praegu neil tulesid põlemas hoiab. Lisaks sellele on sõjas olev riik Ukraina asunud rajama nelja uut tuumareaktorit. Ja Ukraina peaminister ütles Eestis visiidil olles, et tuumaenergia on nende hinnangul kõige ohutum energialiik sõja ajal. Ja lõpetuseks ütlen sellise huvitava aspekti, et Soome parlamendis Rohelise Liidu esindaja Atte Harjanne selgitas hästi, miks nende erakond toetab tuumaenergiat. Nad tahavad, et nende erakonna seisukohad tugineksid faktidele ja teaduspõhisusele. Kui võtta eesmärgiks kliimaneutraalsus, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, konkurentsivõimeline majandus ja energiajulgeolek, siis kõikidele energiatootmisviisidele otsa vaadates on selge, et ilma tuumaenergiata seda ei saavuta. Nii et toetame. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeiniku. Palun!

Suur tänu! Hästi lühidalt tahan öelda kolme asja. Esiteks, head koalitsiooni esindajad, head sotsiaaldemokraadid, uued sotsiaaldemokraadid, teie mure selle pärast, et menetlusreeglitega läks midagi valesti – ma täiesti mõistan teid. Ma loodan, et karma eksisteerib ja karistab mitte ainult üksikuid inimesi, kes sattusid nüüd teerulli alla, vaid ka kõiki teisi, sellepärast et see, mida te olete teinud Riigikogu töökorraga, see, mida te olete teinud automaksu muudatusettepanekutega, ma loodan, ei lähe niisama üle. Teiseks, ma olen täiesti nõus, et lobireeglid on meil määramata ja see võib olla mingil määral probleem. Aga lobi võivad teha väga erinevad osapooled ja ma pean pigem positiivseks, kui seda teevad need, kes täiesti avalikult deklareerivad enda huvisid, mitte need, kes tegelevad näiteks tuuleparkidega või päikesepaneelidega ja unustavad mainida, et nende huvid on seotud teiste energiaallikatega. Kolmandaks, ma juhin tähelepanu, et antud eelnõu ei räägi sellest, et tuumaelektrijaam ehitatakse kohe, aasta pärast või kümne aasta pärast. See räägib sellest, et see võimalus luuakse, ja see on hoopis teine lugu. Liisa-Ly rääkis siin sellest, et tõepoolest, trollide kasutusele võtmine võis olla Tallinnas kunagi ammu viga. Aga ma arvan, et kui sa ei proovi, siis sa teada ei saa. Tuumaelektrijaama puhul saame me selle ettevalmistamise käigus kindlasti väga palju infot ja võibki juhtuda, et selle tõttu tuumaelektrijaama Eestisse ei tule. Aga nüüd päeva pealt sellest loobuda on minu arvates väga vale. Mina isiklikult väga loodan, et see eelnõu siin toetust leiab. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, head kolleegid! Hea Riigikogu esimees! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Ma olen selle eelnõuga seoses juba teist korda siinsamas kõnetoolis ja ega arvamus mul ju muutunud ei ole. Tahan toetada neid Riigikogu liikmeid, kes on tõstatanud väga olulised küsimused sellel teemal. Ma arvan, et saab absoluutselt nõustuda heade kolleegidega, kes ütlesid selgelt välja, et selle teemaga saab ainult siis edasi minna, kui meil on olemas kõik teadmised, kuidas tuumaenergeetikaga üldse edasi minna. Loomulikult peavad olema ka sotsiaal-majanduslikud analüüsid ära tehtud. Praegu neid teadmisi ei ole. Ja kõik need sammud, mida me praegu ette võtame, kaasa arvatud see avaldus – sellest hetkest, kui Riigikogu selle vastu võtab, lähevad need lihtsalt Eesti maksumaksjale maksma. See siin ongi see hetk, kui me otsustame: jah, nüüd me liigume sellega edasi, anname valitsusele ülesande, ja sellest hetkest hakkab tiksuma ka raha. Ma arvan, et see on vale otsus. Teeme asjad selgeks. Las spetsialistid toovad meie ette põhjalikud analüüsid, sotsiaal-majanduslikud arvud, kas see on üldse tasuv, kas tuumajaam mahub meie võrku üldse ära. Need on olulised küsimused. Ja loomulikult kogu energeetika bilanss, see, kus me praegu oleme. Meil on hästi palju tulnud juurde roheenergiat, see on meile vajalik. Kuidas [tagada] vajalik alusenergia ehk juhitav energia? On erinevaid võimalusi, need stsenaariumid on ka välja kirjutatud. Ma arvan, et me peaksime kindlasti valima sellise lahenduse, mis läheb meie maksumaksjale vähem maksma, ja samamoodi sellise, et ka meie elektrienergia tarbijad, meie kaasa arvatud, tulevikus elektri eest vähem maksaks. Need on olulised küsimused ja seetõttu ma kindlasti ei saa seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Toomas Uibo. Ma saan aru, et fraktsiooni nimel on kõne peetud ja on soov iseenda nimel sõna võtta. Palun!

Ma teen hästi lühidalt. Head kolleegid! Hea eesistuja! Tuumaenergia on ENMAK‑i raportis juba nimetatud kui kõige soodsam energia. See raport on tõesti viimistlusjärgus. Tegemist ei ole ametniku esseega, vaid selle taga on juba tehtud mahukad uuringud. Ja neis on tõepoolest leitud, et tuumaenergial on meie energiamiksis koht selgelt olemas. Ma kindlasti ei võrdleks kõrg- ja strateegilise ja elutähtsa teenuse ehk energeetikavaldkonna mitmekesisust ühe omavalitsuse transpordisüsteemiga. See tundub mulle tõesti arusaamatuna. Mis puudutab õigusraamistiku maksumust, siis sellega ei ole ka mõistlik maksumaksjaid hirmutada. Samm-sammult regulatsiooni ülesehitamine on normaalne asjade käik ja kulutusi tehakse vastavalt turuosaliste vajadustele, sellele, kui kaugel nemad oma asjadega on, juhul kui selline projekt tekib. Nii et kui meil ei teki turuosalisi, kellel on soov tuumaenergiat Eestis arendada, siis ei teki meil ka kulusid. Näiteks lubade menetluse maksab suures osas kinni just ettevõtja, kes tuumarajatist ehitada soovib. Paljudes riikides küsib riik ettevõtjalt lausa ettemaksu ja enne ei hakatagi mitte midagi menetlema, kui raha on riigikassasse laekunud. Need olid paar täpsustust minu poolt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Ma korra täpsustan: kas soov on fraktsiooni nimel sõna võtta või enda nimel?

Kõigepealt enda nimel.

Enda nimel, palun, Aivar Kokk!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et me arutame väga olulist teemat. Kuulates erinevate kolleegide ettekandeid, tundub, et väga paljud ei ole tegelikult läbi lugenud otsuseid, mis on viimase kümnendi jooksul tehtud. Alles olid Euroopa Parlamendi valimised, kus ükski erakond ei rääkinud tuumariigist. Aasta tagasi olid meil Riigikogu valimised ja ma ei mäleta, et ka seal oleks väga tugevalt arutletud selle üle, kas Eesti võiks olla järgmine tuumariik. Minu teadmiste kohaselt – ma vabandan, kui eksin – ei ole sellel sajandil maailmas tulnud juurde mitte ühtegi tuumariiki. Tuumaenergiat arendavad tavaliselt ikkagi need riigid, kus juba on tuumajaamad. Täna ei ole kordagi arutatud selle üle, kas meil on energiapuudus. Eelmine koosseis võttis siin saalis vastu otsuse, et 2030 peab Eesti olema taastuvenergiaga kaetud ja tootma nii palju [elektrit], kui Eestis on vaja tipukoormuse ajal. On selge, et ainult taastuvenergiaga me hakkama ei saa, peab olema juhitav energia. Ükskõik milline otsus täna tuleb, Eestis on ainukene juhitav energia põlevkivienergia, kas me seda tahame või ei taha. Võiks arutada seda, et kõik need mehed ja naised, kes lähiajal lähevad Euroopa Parlamenti, peaks võtma seal esimeseks punktiks selle, kas CO2-kvoot peab olema mingisuguste pankurite raha teenimise [viis] või peaks olema see nii, nagu see kunagi tehti, et selle hind ei tohiks tõusta üle 27 euro megavatt-tunni eest. Praegu on see lihtsalt börsil mängivate pankurite lõbuasi, kellel kui palju midagi käes on. Kui me oleks selle mure ära lahendanud või suudaks lahendada, siis ma arvan, et me ei peaks muretsema Eesti Energia poole pealt nii, nagu me täna muret tunneme. Kui me suudame 2030. aastaks taastuvenergia tootmisel saavutada selle, mis on eelmises koosseisus eesmärgiks seatud, siis ma küsin, mille jaoks meil on veel vaja investeerida miljardeid. Meil on kõik võimalused olemas, et taastuvenergiat luua. Selle üle võib vaielda, kas tuuleparke ja päikeseparke siia, sinna või kolmandasse kohta soovitakse teha, aga ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et taastuvenergia ja ‑elektri hind on kõige odavam. Ent siin kõnepuldis ei taha mitte keegi rääkida ühest teisest komponendist: see on võrgutasu. Ka meretuuleparkide rajamisel on lõpuks lõpptarbija jaoks kõige kallim asi võrgutasu. Miljardid eurod ei lähe mitte niivõrd tuulikute rajamiseks, kuivõrd nende ühenduskaablite rajamiseks. Kui meil oleks rajatud kolmas Estlinki kaabel Eesti ja Soome vahele, siis ei oleks olnud energia defitsiiti ja energia hinna tõusu, millest mõned poliitikud proovivad siin rääkida. Energiapuudus tekkis siis, kui Läti ja Leedu vahele tehti kolmas kõrgepingeliin ja soomlased said otse müüa meie naabritele, kellel oli lihtsalt gaasiga tootes elektri hind kõrge. Ja siis tekkis Eestis defitsiit selle tõttu ja hind tõusis üles. [Muidu] ei oleks tõusnud, see oli meie enda valitsuse ja meie enda riigiettevõtte otsus. See ühendus peaks valmis olema selle aasta lõpuks, et järgmise aasta alguses oleks võimalik Vene energiasüsteemist välja minna. Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Me siin järjekordselt räägime tuumariigist. See pealkiri iseenesest – on ju väga selgelt aru saada, kes selle valmis kirjutas, kes on sinna oma energia, aja ja mõistuse pannud – ongi väga teadlikult pandud. Ei ole kogemata selline pealkiri. Kui oleks kogemata, siis oleks seda pealkirja muudetud. Me tahame selle tänase otsusega selgelt öelda, et Eestist saab tulevikus tuumariik. Keegi rääkis siin, et Ukrainas, näed, päästavad ainult tuumaelektrijaamad, aga minu arvates, vastupidi, on seal olukord, et on pidev mure, ega mõne tuumajaamaga ei juhtu midagi. Küll lõhutakse kõrgepingeliine, küll tõmmatakse energiaplokke välja, vahepeal jahutamissüsteem toimib, siis ei toimi. Me tekitame endale kuhugi selle koha, aga mitte kordagi ei aruta seda, et meie naaberriigis Soomes on tuumaelektrijaamad. Soome on valmis arendama järgmist tuumaelektrijaama, Eesti võiks osaleda järgmises suures tuumajaamaprojektis, olla seal kas siis 1000 või 1500 megavati – piisab, ma arvan, 1000 megavatist – võimsuse osanik. See elekter oleks Eesti oma, ja olekski mure lahendatud. Kui keegi ütleb, et kaabli võib katki tõmmata, siis ma arvan, et merepõhjas kaabli katki tegemine on tunduvalt väiksem oht kui see, et kuskil võiks mõni pommikene tuumaelektrijaama juurde saabuda. Me ei ole siin kordagi rääkinud sellest, et siis on ühel hetkel vaja hakata kusagil säilitama seda, mis pärast tuumaenergia tootmist üle jääb. Seda ei ole üheski arvutuses sees. Mis saab sellest siis, kui ühel hetkel tuumajaam kinni pannakse? Meil on tuldud siia poolikute asjadega, mida pole üldse maailmas veel olemas. Me räägime, et kuskil pannakse nurgakivi mingisugusele väiksele tuumaelektrijaamale, aga meil ei ole sellist tuumaelektrijaama, meil ei ole ühtegi kogemust, kui turvalised need on. Võiks need analüüsid ära teha. Kui meil on energiavajaduse [katmiseks] kokkulepe, et me investeerime Eestis taastuvenergiasse nii palju, et meil ei ole järgnevatel aastatel elektrienergiat juurde vaja, siis ma küsin: miks me veel ühe miljardi kuhugi paneme? Kui keegi räägib 100 000 või 200 000 eurost, siis on ju väga selge, et seda 100 miljonit, mis Eesti Energias ühel hetkel Ameerikasse investeeriti ja mille kahjumit kõik energia kasutajad kinni maksavad … Nüüd tundub, et me proovime neidsamu miljoneid anda kellelegi arendajale. Äkki tuleb midagi või ei tule? Väga õige on see, mis siin eelkõneleja ütles, et 2027. aasta …

Teie aeg!

… Riigikogu valimistel on aeg teha see otsus. Pange kõik oma valimiskampaaniasse sisse, kes tahab tuumariiki, kes ei taha, ja valija teeb oma otsuse. Aitäh!

Nii. Nüüd on, ma saan aru, soov vastusõnavõtuks, Liisa-Ly Pakosta. Aga ma ei kuulnud küll teie nime. Oli nimi sees? Selge. Liisa-Ly Pakosta, palun, vastusõnavõtt! Kui kõlas [viide], siis Liisa-Ly Pakosta, palun, sõnavõtt koha pealt!

Aitäh! Trollide näide loomulikult ei ole võrreldav tuumaenergeetikaga. Lihtsalt, trollid maksti kinni – pakkudes rohkem alternatiive – tallinlaste raha eest, sama raha eest oleks saanud ehitada uue haigla. Tuumaeksperimenti ei saa nii lihtsalt kinni panna nagu trolliliine. Selles on olemuslik vahe. Aga näide, mida Korobeinik nimetas, puudutas seda, et maksumaksja raha ei tohi kasutada väga suures ulatuses lihtsalt eksperimentide tegemiseks. Maksumaksja raha tuleb kulutada nii vähe kui hädapärast tarvilik ja kindlalt, selgelt vajalike asjade jaoks. Seda illustreeris see trollide näide. Tuumaeksperimenti ei saa nii lihtsalt kinni panna, eriti kui seda niinimetatud eksperimenti on päriselt alustatud. Esimesest labidatäiest tuleb meile külla energiaharta ja investeeringute kinnimaksmise kohustus ning tuumajaama tööaeg, tasuvusaeg peaks jääma 80–100 aasta juurde. Nii et juba sedapidi ei ole see võrreldav. Lihtsalt, maksumaksja raha tuleb kasutada vastutustundlikult ja sellega ei tohi eksperimenteerida.

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Te olete rääkinud iseenda nimel? Enne rääkisite fraktsiooni nimel, nüüd on soov võtta sõna iseenda nimel. Palun, Mart Maastik, Riigikogu kõnetoolist!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma saan aru, et mõni on väga kärsitu, tahab juba koju minna, et mis me siin räägime, aga mõned aspektid ma ikkagi tahan lisada. Sellised väited, et praegu on [arutelul] õigusraamistiku loomine ja kui me praegu seda luba ei anna, siis me sulgeme ukse …

Ma vabandan, lugupeetud ettekandja! Head kolleegid, me ei kuule kahjuks ettekandjat, kui te saalis nii kõva häälega räägite. Palun lubage ettekandjal kõne ära pidada. Palun!

Aitäh! Siin on väidetud, et õigusraamistiku loomise luba praegu mitte andes justkui suletakse uksed ja enam ei saa üldse tuumaenergiaga edasi minna. See ei vasta absoluutselt tõele. Ja räägitakse sellest, et praegu ei lähe õigusraamistiku loomine justkui mitte midagi maksma. Tegelikult on ju olemas alles hiljuti välja tulnud tuumaraport, kus on kirjas, et 9–11-aastase perioodi peale kokku on planeeritud riigieelarvest kulusid suurusjärgus 73 miljonit, sellele lisanduvad päästevõimekuse arendamise kulud kuni 54 miljonit ja iga-aastased kulud hiljem, tuumajaama käitamise faasis on 6,5 miljonit. Aga ma tahan öelda seda – kõige olulisem selle asja juures, mis me täna teeme –, et me ei arvesta üldse naabritega. Energia arengukava meil puudub, me teeme otsuseid ainult enda riigist lähtuvalt. Aga meil on kõrval Soome, kes teatavasti tuuleenergiat juba kolmekordistab, Leedu minu teada viiekordistab, Eesti seitsmekordistab, Läti vähem. Meil ei ole lõppude lõpuks kuhugi müüa seda ületoodetud energiat. Sellest ma juba enne rääkisin. Nüüd, mis puudutab komisjoni, siis keskkonna‑ ja majanduskomisjoni ühisistungil olid lobigrupid koos. Seal oli ka Fermi Energia esindus, olid ka tuuleparkide rajajad, Utilitase esindajad. Ja mida nemad ütlesid? Utilitase mehed ütlesid, et mitte mingil juhul ei ole tuumaenergiat vaja, milleks seda vaja on. On arusaadav, miks nemad ei taha seda toetada, sellepärast et nemad kõik loodavad samuti saada riigipirukast suure osa. Ja kuigi meretuuleparkide puhul ei ole mitte mingisugust vastavat otsust, liigutakse selles suunas täie auruga edasi, absoluutselt arvestamata sellega, et meretuulepargi rajamisel läheb meil vaja 20 aasta jooksul 3 miljardit eurot toetust. Selle me peame kinni maksma, maksumaksjad peavad kinni maksma. Lisaks on vaja sinna tuua energiaühendused, mis maksavad 2 miljardit. Ma [küsin] praegu, kust võtab riik lõppude lõpuks kogu selle raha. Me räägime, et Rail Balticu puhul tuleb 3 miljardit lisa. Meil tuleb tuumajaam, eks ole. Meil on meeletud kulud. Aga me räägime ka, et riigieelarves on meeletu auk, meil ei ole võimalust üldse midagi investeerida. Sellise arutu investeerimise, mõtlemata tulevikule, maksavad kinni kõik maksumaksjad, meie ja meie lapsed. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, ma sulgen läbirääkimised. Enne kui me läheme edasi, on kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Tiit Maran, palun!

Jaa, aitäh! Mul on küsimus, kas faktilisele baasile mittevastavate väidete esitamine on aktsepteeritav siin kojas või mitte. Siin käis läbi selline väide, et tuumaenergia on kõige soodsam energia maailmas. Siinsamas ruumis OTRK ajal ütles tuumaenergia töögrupi esindaja, et see on hinna poolest samaväärne, kui on meretuuleparkide energia, mis teatavasti on üks kallimaid, ja täpselt samas OTRK‑s tuli SEI ettekandes välja, et see on kordades kallim kui meretuuleparkide energia. Ma ise küll kipun arvama, et ei tohiks siin kojas kasutada väiteid, mis lihtsalt ei vasta tegelikkusele.

Hea kolleeg, te teate, et Riigikogu liikmed on oma sõnas ja väljenduses vabad. Sellisel juhul istungi juhataja ei saa mitte kuidagi sekkuda ega anda hinnanguid sellele, mida Riigikogu liikmed on antud teemal öelnud ja kuidas nad on üht või teist probleemi sõnastanud. Nii, teine protseduuriline küsimus. Andrei Korobeinik, palun!

Jaa, ma olen, hea istungi juhataja, teiega nõus, et selliseid hinnangulisi väiteid ongi keeruline, raske hinnata. Aga siin kõlas väide, et ükski teine riik ei ole selle sajandi jooksul nii-öelda tuumaklubiga liitunud – see väide on faktiliselt vale. Aivar Kokk ei tea, et Araabia Ühendemiraadid on see riik, ja nii edasi. Kas juhul, kui [esitatakse] totaalselt vale väide, seda pärast stenogrammis parandatakse, või kuidas see klaarimine käib? Sellepärast et meid vaatavad ju miljonid, me ei tohi neid ju eksitada.

Aitäh! Ma küll ei kujuta ette, hea kolleeg, kuidas me stenogrammi tagantjärele parandada saame. Stenogramm on ikkagi stenogramm ja kajastab täpselt seda, mis sellel hetkel Riigikogu saalis toimus. See tõesti ei ole võimalik. Nii, head kolleegid, liigume edasi. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 431 lõpphääletus. Aga enne seda vaatame üle muudatusettepanekud. Eelnõu kohta on laekunud viis muudatusettepanekut. Hakkame neid läbi vaatama. Esimese muudatusettepaneku on esitanud Riigikogu liige Mart Maastik. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt koos soovitusega vaadata muudatusettepanekut nr 5. Mart Maastik, palun!

Palun seda hääletada.

Selge pilt. Head kolleegid, asume muudatusettepaneku nr 1 hääletuse ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, me oleme eelnõu 431 muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt ja tuleb siis vaadata ka muudatusettepanekut nr 5. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 27 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid on 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgnevalt muudatusettepanek nr 2, esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt ja juures on soovitus vaadata muudatusettepanekut nr 5. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Me soovime seda muudatusettepanekut hääletada ja seda põhjusel, et see komisjoni nii-öelda sisuline ettepanek muudab täielikult seda sisu, mida meie tegelikult tahame.

Selge pilt. Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ongi täiesti protseduuriline. Mida me täpselt hääletame nüüd, komisjoni ettepanekut või ikkagi muudatusettepanekut?

Me hääletame praegu muudatusettepanekut nr 2, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Kas me võime asuda hääletuse ettevalmistamise juurde? Nii, asume hääletama. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada osaliselt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgnevalt muudatusettepanek nr 3, mille on esitanud 19 Riigikogu liiget. Juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada sisuliselt. Priit Lomp, palun!

Jaa, aitäh! Nagu me oleme siin täna õhtul juba korduvalt arutanud, tõesti, see meie, 19 saadiku esitatud muudatusettepanek ei ole üleüldse see, mida on justkui arvestatud. Sel põhjusel – ma arvan, et meil on väga hea muudatusettepanek – me palume seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas me tohime asuda, head kolleegid, muudatusettepaneku hääletuse juurde? Panen hääletusele 19 Riigikogu liikme esitatud muudatusettepaneku nr 3. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 27 Riigikogu liiget, vastu 40, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgnevalt neljas muudatusettepanek, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ning viies muudatusettepanek, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Me oleme muudatusettepanekute loetelu läbi vaadanud. Enne kui me saame asuda 431 OE lõpphääletuse juurde, on meile laekunud eelnõu 431 katkestamise ettepanek. Nimelt teeb Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ettepaneku 55 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu otsuse "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" eelnõu 431 teine lugemine katkestada. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Kas, head kolleegid, me tohime asuda hääletuse juurde? Selge pilt. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku 55 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu otsuse "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" eelnõu teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Katkestamise ettepaneku poolt on 26 Riigikogu liiget, vastu 40, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 431 lõpphääletus ning asume selle lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas me tohime asuda hääletuse juurde? Selge pilt. Austatud Riigikogu, panen hääletusele 55 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu otsuse "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega 41 poolt, vastu 25, erapooletuid 2, on eelnõu 431 leidnud toetust. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Erkki Keldo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma saaks seda küll ise otsida, aga äkki te oskate vastata. Mind jäi natuke kummastama see, et tegemist oli kahe lugemisega [eelnõuga] ja tavaliselt lõpphääletusel ei saa teha katkestamise [ettepanekut], aga siin me kõigepealt hääletasime katkestamist ja siis hääletasime eelnõu ennast. Kuidas selline asi on võimalik, mis paragrahv see on – et lihtsalt ennast harida – ja kas see oli üldse korrektne?

Üks hetk, hea kolleeg, ma kohe leian selle punkti. Hea kolleeg, see käib ikka [Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse] § 107 järgi, teisel lugemisel saab eelnõu katkestamise ettepaneku teha. Nii et kõik on sellisel juhul korrektne. Olgu veel kord stenogrammi huvides üle kinnitatud, et eelnõu 431 on vastu võetud.