Liiklusseaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu (429 SE) kolmas lugemine

Üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 429 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Antud seaduseelnõu puhul on kindlasti tegemist osaliselt mõistliku seaduseelnõuga, kuid nagu alati, mitte alati, aga tihtipeale on valitsuse esitatud seaduseelnõudes ka mõni tilk tõrva meepotis. Nii on ka siin. Eelnõu arutati ka majanduskomisjonis ja sinna olid kutsutud ka puudutatud organisatsioonide esindajad. Kohal olid Eesti Logistika ja Ekspedeerimise Assotsiatsiooni, Eesti Autoomanike Liidu ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindajad. Nad tegid kõik enam-vähem sarnase muudatusettepaneku, mis puudutas kehtiva liiklusseaduse § 20 lõike [6] tühistamist või kehtetuks tunnistamist. Mõte on lühidalt selline: kui siiamaani võis juht sõiduki kõnniteel peatada veose laadimiseks, kuid mitte lähemal kui 15 meetrit ühissõidukite peatuskohast ning jättes jalakäijatele vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba, siis nüüd uue seaduse puhul tahetakse seda tühistada. Kui me seda komisjonis arutasime, siis tegelikult peaaegu kõik komisjoni liikmed said aru, et kui me läheme keelamise teed, siis reaalselt see seadus lausa kutsub üles seadust rikkuma. Kui te näiteks kolite klaverit ja tahate seda auto peale tõsta, siis selle uue seaduse kohaselt te ei või autot isegi peatada võimalikult lähedases kohas. Otsida 200–300 meetri kauguselt mingit parklat või parkimisvõimalust on ebareaalne. Ma arvan, et ka liiklusohutuse seisukohast on äärmiselt rumal, kui klaverit peaks näiteks vedama üle autotee. Samuti on loomulikult arusaadav, et kullerteenusefirmad või ka toiduettevõtted, poed tahavad peale‑ ja mahalaadimiseks autosid peatada – nendel see võimalus kaob. Küll aga arutati seda, et linnades või üldse omavalitsustes võiks märgistada ära teatud kohad, kus autod võivad peatuda. Ei tundu väga usutav ja väga mõistlik, et igale poole hakatakse nüüd ehitama spetsiaalseid parkimistaskuid. Seega ei ole mõtet võtta vastu seadust, mida niikuinii on raske või võimatu täita. Meil olid majanduskomisjonis inimesed tegelikult üllatavalt arusaavad selles küsimuses ja peale esimest arutelu jäeti see järgmiseks majanduskomisjoni [istungiks], et täiendada ja mõelda see punkt korralikult läbi. Siis tegi komisjon ka kaks muudatusettepanekut. Uus seadus pidi jõustuma 1. jaanuaril, aga üks variant oli, et see jõustuks 1. juulil järgmisel aastal. Ja teine variant oli ikkagi arvestada seda muudatusettepanekut, et mitte tühistada peatumise võimalust. Kui meil oli hääletus, siis selle esimese variandi poolt, et me tühistame, oli 4 ja vastu 2 komisjoni liiget. Siis tuli [hääletusele] teine variant, et seadus jõustuks 1. juulil, seal oli jälle 4 poolt ja 4 vastu. Siis oli selge, et see teine punkt ei saa üldse tulla arutelule siia Riigikogu [saali]. Aga ennäe imet, läks mööda umbes tund aega ja tuli komisjoni erakorralise [istungi] kutse, sellepärast et … Ma palun kolm minutit.

Palun, lisaaeg kolm minutit!

… ühele meie liikmele Reformierakonnast oli see väga vastukarva. Kutsuti kokku uus komisjoni [istung] umbes pooleteise tunni pärast. On arusaadav, et kõik liikmed ei saanudki sinna kohale minna, sest nad olid oma aega teisiti planeerinud. Ja seal ikkagi jõuga suruti läbi see muudatusettepanek, et see täiesti rumal seadusemuudatus ikkagi jõuga vastu võtta ja see hakkaks kehtima 1. juulil. Nii et mul on kahju, et meil millegipärast ei arvestata realismi, üritatakse, ma ei tea, nagu unelmates teha oma arvates jalakäijatele ja jalgratturite liiklemine ohutumaks, samas mõistmata seda, et on võimatu seda [seadust] täita. Kuna see punkt on kahjuks selles eelnõus sees, siis Isamaa Erakond ei saa seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Raimond Kaljulaidi. Palun!

Austatud härra aseesimees, kui ma tohin paluda, kolm minutit lisaaega.

Nagu naksti, kaheksa, palun!

Suur tänu! Enne kui ma lähen liiklusseaduse juurde, võib-olla väärib äramärkimist, et just äsja olid Euroopa Parlamendi valimised ja paljud Riigikogu liikmed osalesid nendel valimistel. Ma soovin õnne minu selja taga olevale aseesimehele täiesti silmapaistva tulemuse eest üldarvestuses ja ka Riigikogu liikmete arvestuses. Lähim konkurent jäi temast kahekordselt maha. Ma arvan, et see on tubli spordimehe saavutus, Jüri. Aga räägime liiklusest. Sotsiaaldemokraatlik Erakond on nii siin Riigikogu saalis kui ka kohalikes omavalitsustes alati toetanud kõigi osapooltega arvestavat liikluskorraldust, sellist liikluskorraldust, kus on tagatud kõigi liikluses osalejate ohutus ja ka mugavus. Vastupidiselt üldlevinud arusaamisele see ei tähenda seda, et kellegi õigusi tuleb kuidagi ülemääraselt piirata või kedagi ahistatakse selleks, et saavutada seda, et liiklus on kõigile ohutu ja mugav. Peab olema tagatud jala käivate inimeste, ühistranspordi kasutajate, kergliikuriga sõitjate, jalgrattaga sõitjate ja muidugi ka autoga liiklejate ohutus ja mugavus. See ongi põhimõte, et me mõtleme kõigi peale. See on iseenesest väga kahetsusväärne, et vastandatakse eri liiklejaid, sest tegelikult enamik meist, enamik inimesi ei kuulu rangelt ühte, teise või kolmandasse kategooriasse. Inimene vahel sõidab autoga, vahel käib jala, vahel sõidab ühistranspordiga, vahel liikleb rattaga või teeb rattaga sporti. Nii et me kõik oleme ühel või teisel hetkel liikluses erinevas rollis. Ja kui me vaatame Eestis elavate leibkondade lõikes, siis on ju täiesti tavapärane, et osa leibkonna liikmeid liikleb rohkem autoga, teised rohkem jalgrattaga või käivad jala – mõtlen meie lastele, meie eakatele vanematele, kes tõenäoliselt liiklevad autoga harvemini, kui nad teevad seda jala ja ühistranspordiga. Kergliikur kui selline on uus sõiduvahend, kindlasti oluline, kindlasti aitab kaasa transpordi kui terviku süsinikuheitme vähendamisele. Samal ajal on mõistagi ilmnenud probleeme seoses selle uue liikumisviisiga meie tänavatel. Ja see on hea, et me siin Riigikogu saalis üsna lühikese aja jooksul juba teist korda vastavat seadusandlust muudame, et see käiks ajaga kaasas ja tagaks nii kergliikuriga liiklejate kui ka teiste liiklejate ohutuse. Samamoodi, ma arvan, on õige, et tegeletakse nende probleemidega, mis on tekkinud eelkõige e‑kaubanduse väga kiire arengu tõttu, seetõttu, et kullerteenuseid kasutavad eraisikud kordades, kümneid või sadu kordi enam, kui nad kasutasid neid veel üsna lühikest aega tagasi. Hea, et püütakse tegeleda muu hulgas parkimisprobleemidega, mis on sellest tulenenud. Loomulikult see ei ole ainult seadusandlik küsimus, see on ka järelevalve küsimus, aga see on tegelikult ka liikluskultuuri ja ettevõtluskultuuri küsimus. Ei saa ju olla nii, et terve rea ettevõtete äritegevus on rajatud sellele, et rikutakse liiklusseadust või rikutakse muid seadusi ja käitutakse liikluses teisi ohustaval viisil. Kindlasti tuleb tervitada seda, et jalgratturist möödumisel muutub kohustuslikuks pooleteisemeetrine külgvahe, eriti mõeldes praegusel hooajal kõigile rattaspordiharrastajatele. See on Eestis populaarne spordiala ja rattaspordi harrastamine maanteel on möödapääsmatu, kui sellega tegeletakse. Sedasi liiklejate ohutus loomulikult tuleb tagada. Ma kahtlustan, et aastate jooksul, kuna see valdkond nii kiiresti muutub ja tehnoloogia areneb, suureneb tegelikult sõidukite autonoomsus, suureneb ka näiteks pakiveos automaatsete, autonoomsete lahenduste kasutamine, ja siis me ilmselt tuleme selle juurde veel korduvalt tagasi, et kaasajastada seda seadust. Aga printsiip, ma arvan, peab läbivalt olema seesama, mis on selle eelnõu puhul: kõigi liiklejate ohutuse ja mugavuse tagamine tasakaalustatud viisil. Ma tänan teid, austatud kolleegid!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Kristo Enn Vaga. Palun!

Hea istungi juhataja! Auväärt kolleegid! Mul on väga hea meel, et see seaduseelnõu on jõudnud lõppfaasi, ja seda mitmel põhjusel. Esiteks jalgratturite ohutuse tõstmisest. Eesti Jalgratturite Liidu, Eesti Linnaratturite Liidu ja Eesti Triatloni Liidu toetusel sai 21. juunil 2018 algatatud rahvaalgatus "Liiklemine jalgratturitele ohutumaks". Sellega taotleti seaduse muutmist selliselt, et liiklusseadusesse lisataks jalgratturitest möödumise ja mööda sõitmise minimaalne kaugus. Täna saab see seadusesse kirja. Minimaalne kaugus jalgratturist, pisimopeedijuhist ja kergliikurijuhist möödumisel on seaduse järgi vähemalt poolteist meetrit. See toob loodetavalt rattureid rohkem teedele, kuna liiklemine on nüüdsest natukene ohutum, ja loodetavalt autojuhtide teadlikkus jalgratturitest suureneb. Aitäh kõigile, kes selle [teema] kodanikualgatusega kuus aastat tagasi ühiskondlikusse debatti tõid! Lisaks, eks me kõik saa aru, et linnaruumis ringi liigeldes on tihtipeale probleeme halvasti pargitud elektritõukeratastega, mis on jäetud keset teed ning võivad kahjuks tekitada liiklusohtlikke olukordi. Eelnõu eesmärk ei ole mitte mingil juhul nende ärakeelamine, vaid just reeglite kehtestamine, et kergliikurid saaksid koos jalakäijatega ohutult eksisteerida. Täpsemalt, selle seadusega [kehtestatakse] kergliikuritele parkimisreeglid. Edaspidi tuleb tõukeratas parkida paralleelselt kõnnitee äärega ning kergliiklustee äärest kuni 20 sentimeetri kaugusele. Samuti tuleb kergliikurit tee ääres parkides jätta ülejäänud liiklejatele vabaks vähemalt pooleteise meetri laiune teeosa. Lisaks saab kohalik omavalitsus rohkem õigusi, et tuua ohutust tänavatele juurde. See [suurendab] suurtes linnades oluliselt jalakäijatele ohutust. Lõpetuseks, mul on hea meel, et head kolleegid toetasid ka minu esitatud muudatusettepanekut eelnõu kohta, et sätestada täpsemalt, milliseid võõramaiseid juhilube mis alustel me tunnustame. Aitäh! Loodan, et toetate vajalikku eelnõu.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Varasemalt ma kõnelesin siin teisest eelnõust, mis kahjuks leidis toetust ja millega tõsteti kõiki trahvimäärasid kahekordselt. Käesoleva eelnõuga aga soovitakse määrata 80-euroseid parkimistrahve ja tuua need varasemaks. Uued trahvimäärad – me peame parkimistrahvi maksma 80 eurot – hakkavad tulenevalt sellest eelnõust kehtima 1. juulil ehk vähem kui kuu aja pärast. Samaaegselt reguleeritakse oluliselt erinevaid parkimisreegleid. Näiteks, varem võis parkida sellises kohas, kus polnud keelumärki, aga nüüd ei tohi kuskil parkida, kui seal just pole märki, mis parkimist lubaks. Lisaks, varem sai trahvida ainult selle eest, kui pargiti valesti, aga nüüd saab trahvi määrata ka lihtsalt vale peatumise eest. Kui sa istud autos, oled valesti peatunud, näiteks oled korra peatunud, et midagi kiiresti alla laadida, siis saad endale 80-eurose trahvi. Esiteks, see vist pole juhus, et korraga, ühe eelnõuga muudetakse kõiki parkimisreegleid ja tõstetakse parkimistrahve kahekordselt. Päris hea võimalus eelarvesse raha koguda! Aga siin on ka teine küsimus. Üldiselt on olnud ühiskonnas selline lähenemine, et me võiksime liikuda selles suunas, et oleks vähem erinevaid märke igal pool, et linnaruum oleks puhtam. Aga praegune eelnõu tähendab seda, et kõik omavalitsused peavad linnaruumi märke täis toppima. Ei saa olema väga kena vaatepilt. Eelnõuga sätestatakse ka erinevad teised uued reeglid, mis on tegelikult päris mõistlikud, näiteks, et pisimopeedi, jalgratast ja mootorratast ei tohi parkida kaugemal kui 0,2 meetrit sõidutee äärest. Samuti tuleb möödasõidul – see on tegelikult väga oluline ohutuse mõttes – hoida neist poolteist meetrit vahet. Isegi kui need reeglid on tõesti mõistlikud, võib tekkida üks probleem: järelevalve. Esiteks, kas on see võimekus, ja teiseks, kas me tõesti tahame, et korrakaitse raiskaks nüüd kogu oma aja nende erinevate, näiteks parkimistingimuste kontrollimisele ja trahvide väljakirjutamisele? Jah, Tallinnas on tõesti mupo, aga isegi neil pole sellist võimekust – me suhtlesime nende inimestega. Ja mupo poolt on tegelikult ammu olnud üleval küsimus, et neile võiks anda rohkem õigusi ja võimaluse olla politseile abiks. Aga millegipärast valitsus ja Siseministeerium pole sellele vastu tulnud. Ma tõesti muretsen, sest olukorras, kus meil on kasvamas koduvägivald, erinevad korrarikkumised ja noorte kuritegevus, meie siin tõstame parkimistrahve ning anname korrakaitsjatele korralduse otsida kõik valesti parkijad ja peatujad üles ja kirjutada välja trahve. Aga kuidas oleks mõistlik läheneda? Kirjutada välja parkimisreeglid ning anda aega, et inimesed saaks tõesti kohaneda ja kohalikud omavalitsused kõik märgistused üles panna, mitte hakata kohe trahve kahekordselt tõstma. Üks põhjus, miks õiguskomisjonis võeti see lõige välja ja toodi see siia eelnõusse, oligi see, et öeldi: "Meie tahame, et need uued määrad hakkaksid kehtima 1. juulist ehk vähem kui kuu aja pärast." Tegelikult võiks olla vähemalt kirjutamata reegel, kirjutamata tava, nagu meil on maksumuudatustega, et üldiselt, kui uus maksumäär võetakse vastu, on enne jõustumist pool aastat aega. Aga kahjuks trahvide või riigilõivudega seda millegipärast teha ei soovita. Kui see oleks tehtud, siis oleks aega ühiskonda informeerida, tegeleda ka ennetusega. Aga me ju teame, et valitsusel on vaja igal võimalikul moel eelarvet täita. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 429 lõpphääletuse ettevalmistamist. Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 429. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 55, vastu 14 ja erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 429 seadusena vastu võetud. Üheksas päevakorrapunkt on käsitletud. Tõnis Mölder, kas protseduuriline küsimus?

Aitäh, hea istungi juhataja! Kõigepealt ma vabandan, et mul häält ei ole. Ma panin siiski tähele, et tablool oli 1 erapooletu – ma ise nimelt hääletasin ja olin erapooletu –, aga kui te lõppresultaati ette kandsite, siis te ütlesite, et oli 0 erapooletut. Stenogrammi huvides lihtsalt ütlen, et oli siiski 1 erapooletu.

Ma tänan, et te juhtisite tähelepanu: 1 erapooletu. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! See on protseduuriline küsimus seetõttu, et see asi muutub Riigikogu juhatuses juba sümptomaatiliseks. Täpselt sama tegi esmaspäeval härra Kivimägi: mina olin hääletusel erapooletu, aga tema ütles, et erapooletuid ei ole. Võtke palun juhatus kokku ja arutage see küsimus läbi, et te suudaksite tabloolt korralikult lugeda.

Aitäh! Ma tunnistan, et minu viga oli, mina ei näinud, tegin vea. Ja nüüd on üheksanda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.