Обзор организации судопроизводства Председателя Верховного суда Виллу Кыйве

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase esimese päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikohtu esimehe Villu Kõve ülevaade kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt Riigikohtu esimehe härra Villu Kõve.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! On aeg teha järjekordne ettekanne kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Ja seekord siis õigel ajal, kevadel – eelmine aasta nihkus see sügisesse. Nagu tavapärane, annan esmalt ülevaate kohtusüsteemi toimimisest, siis räägin mõningatest murekohtadest ja ka kohtusüsteemi võimalikest valikutest ja arengusuundadest, eriti kokku tõmbuva eelarve tingimustes. Aga esmalt, mis siis eelmine aasta Eesti kohtusüsteemile iseloomulik oli? Saan kinnitada traditsiooniliselt, et üldiselt kõik toimib: kohtusüsteem toimib, sõltumatu, erapooletu õigusemõistmine on tagatud, samuti kohtuasjade lahendamine üldjuhul mõistliku aja jooksul. Kahjuks aga on süvenenud ka eelmisel aastal esile toodud muret tekitavad tendentsid kohtuasjade lahendamise aeglustumisel. See paraku on tõsiasi. Nüüd numbritest, kõigepealt rahvusvaheliselt. Viimases õigusemõistmise võrdlustabelis "Justice Scoreboard 2024", mis ilmus eile, paigutatakse Eesti kohtusüsteem tõhususe ja menetluse kiiruse poolest rahvusvahelises vaates Euroopa Liidus jätkuvalt etteotsa. Eesti asub esimeses kohtuastmes tsiviil‑ ja haldusasjade lahendamiseks kuluva koguaja võrdluses endiselt Taani järel teisel kohal. Küll aga oleme kõigis kolmes kohtuastmes läbivalt kohtumenetluse kiiruselt tsiviil‑ ja kaubandusasjades koha võrra langenud: nüüd oleme seitsmendad. Haldusasjade menetlemise kiiruselt kõikides kohtuastmetes paikneme Euroopas kuuendal kohal, eelmisel aastal olime neljandal kohal. Nii et väikesed tagasiminekud on. Üldiselt muidugi meie riigi rahaline panus kohtusüsteemi ning kohtunike ja advokaatide arv 1000 elaniku kohta on pigem tabeli viimases kolmandikus, sellega võrreldes on kõik hästi. Nüüd siseriiklikult, kui vaadata menetlustähtaegade otsa, siis need on üldiselt eelmise aastaga võrreldes pikenenud. Mul on need numbrid siin ettekandes välja toodud, neid ei pea ükshaaval ette lugema, aga mõningad sellised üldisemad järeldused. Tsiviilasjade arv on üldiselt olnud samasugune nagu 2022: kohtusse laekunud asjade arv on 0,04% suurenenud. Maakohtus tsiviilasjade lahendamise keskmine menetlusaeg on aga kahjuks pikenenud 107 päevani. Üle-eelmisel aastal, aastal 2022 oli see 103 päeva. Kõige pikemalt on kestnud sisuliselt lahendatud hagiasjad, kus keskmine menetlusaeg oli 344 päeva. Süüteoasjade puhul on ühelt poolt väga positiivne täheldada, et nende arv on oluliselt vähenenud. Eelmine aasta saabus maakohtutesse kriminaalasju koguni 13,1% vähem kui 2022. aastal, mis on ju meeldiv. Väärteoasju oli 4,7% vähem. Asjade arv on meil langenud juba 2019. aastast. Samas kriminaalmenetluse üldmenetlus, millel ma olen siin korduvalt ka varem peatunud, teeb muret. Eelmine aasta lahendati üldmenetluses 270 kriminaalasja. Ja kui ma ütlesin, et üldiselt on asjade arv vähenenud, siis [keskmine] menetlusaeg maakohtus on kahjuks oluliselt pikenenud. 2023 oli see juba 310 päeva, aasta varem 245 päeva. Kõige murettekitavam on haldusasjade olukord. Haldusasju laekus eelmine aasta võrreldes 2022. aastaga 11,5% ehk siis rohkem kui kümnendiku võrra enam. Me oleme jõudnud 2021. aasta tasemele. Ka keskmine menetlusaeg on pikenenud: see oli 2023. aastal 162 päeva, aasta varem 151 päeva. Kõige suurem murekoht on meil ringkonnakohtud, kuhu saabus eelmine aasta küll tsiviilasju 7,6% vähem, süüteoasju 5% vähem, samas haldusasju 8,9% rohkem. Ja menetlusajad on vastavalt ka muudkui pikenenud. Ma olen siin selle pikenemise välja toonud, ma ei hakka seda aja kokkuhoiu huvides kõike ette lugema. Kõige rohkem muret tekitavad jällegi haldusasjad: [keskmiselt] 296 päeva kestis eelmine aasta haldusasja arutamine ringkonnakohtus ehk teises kohtuastmes. Tallinna Ringkonnakohtus on jõudlus haldusasjades langenud 88%‑le, see tähendab, et asjad kuhjuvad. Riigikohtus on ka menetlustaotluste arv pisut langenud – 3,3% –, samas ka meil on menetlusaeg millegipärast pikenenud. Nii et ma ei varja teie eest midagi, niisugused täpselt need numbrid on, tuleb tunnistada. Tsiviilkolleegium on oma jõudlust oluliselt parandanud, kriminaalkolleegiumil on jõudlus täpselt 100%, halduskolleegiumi jõudlus on langenud. Nii et haldusasjad tunduvad olevat selline probleemne koht. Nüüd inimestest kohtusüsteemis, ka põlvkonnavahetusest. Meil on kokku 261 kohtuniku ametikohta ja selle aasta mai lõpu seisuga on neist täidetud 251. Kohtuniku profiil on Eestis praegu selline: keskmine vanus 48,9, mehi on ametis 31%, naisi 69%. Selline on kohtusüsteemis sooline jaotus. Eelmisel aastal lisandus koguni 18 uut kohtunikku ja praegu ametis olevatest kohtunikest enam kui viiendik on alustanud tööd viimase nelja aasta jooksul. Aastail 2020–2023 asus tööle koguni 56 uut kohtunikku. Ligi kolmandik neist endised kohtujuristid, enam kui veerand endised advokaadid ja viiendik senised prokurörid. Lähema viie aasta jooksul on õigus minna pensionile veel 53 kohtunikul. Kohtunikuks kandideerimine ei ole juristide seas kahjuks ülearu populaarne. Kuigi mõnevõrra on suurenenud eksamit teha soovivate isikute arv, oli samas kandideerimine kohtunikukohtadele eelmisel aastal laias laastus nii, et 15 kohale oli 31 inimest, kes kandideerisid kokku erinevatel konkurssidel. Eksami sooritamine õnnestub kahjuks vähem kui kolmandikul nendest, kes tulevad kandideerima. Mis muudatused veel olid eelmine aasta? Uue esimehe, seda küll tegelikult sel aastal, on saanud Tartu Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus. Sel kevadel ma külastasin kõiki Eesti kohtumaju ja vestlesin kohtunikega, et vaadata, kuidas kohapeal olud on. Viis aastat tagasi ma tegin seda ka. Aga jagan nüüd neid kohapealt saadud muljeid teiega. Üldiselt on kohtunikud tööga rahul. Rahulolu on ilmselgelt suurem väiksemates kohtumajades. Eelkõige kurdetakse asjade keerulisemaks ja mahukamaks muutumise ja kohatise liigse ringisõitmise vajaduse üle. Võrreldes viie aasta taguste sarnaste vestlustega on hinnang töökoormusele üldjuhul positiivsem, leebem. Erandiks on halduskohtud, iseäranis Tallinna Ringkonnakohus ja selle halduskolleegium, kellest ma juba rääkisin. Nende hinnangul, kui midagi ei muutu, võivad Tallinna Ringkonnakohtus haldusasjad edaspidi venida kuni kahe aasta peale. Selline oli nende pessimistlik hinnang. Kusjuures ei saa ka öelda, et haldusasjade arv oleks kasvanud mõne konkreetse seadusemuudatuse või mõne sündmuse tagajärjel. Valdkonnapõhiselt paistavad lahendatavate haldusasjade hulgast silma loataotlused, korrakaitseasjad, sealhulgas kinnipeetavate kaebused, sotsiaalõiguse, välismaalaste õiguse, aga ka ehituse ja planeerimise ja maksuasjad. Tsiviilasjadest jäid enim kõlama tarbijakrediidi ja eraisikute maksejõuetuse asjad, samuti elatise ja lastega suhtlemise asjad. Süüteoasjades võib öelda, nagu üks kohtunik väljendas, et joonistub välja selline kuvand eesti mehest, kes tarbib palju alkoholi, istub juua täis peaga autorooli, saab karistada ja valab seejärel viha kodus naise peale välja. See on täiesti massiline, igal pool: koduvägivald ja alkoholiga liiklusrikkumised on põhiline süüteovaldkonna kohtunike tegevus. Piirkonniti on ka erisusi. Valgas ja Pärnus lisandus suurel hulgal narkokuritegusid ja -süütegusid. Üldse on kasvamas majanduskuritegude asjade arv. Samas on õnneks selgelt vähenemas raskete isikuvastaste süütegude arv kohtus. Väikevargustega jõutakse kohtusse reeglina alles siis, kui episoode on juba 20–30 vähemasti, varem nendega sellisel viisil tegelda ei jõuta. Piirkondlikke erisusi on veel. Näiteks Valga hakkas silma oluliselt suurema kohtukantseleisse suuliste pöördumiste arvuga, seal on inimestel märksa tagasihoidlikum võimekus suhelda kohtuga elektrooniliselt. Kohalike advokaatide esindajate arv langeb üle Eesti igal pool. Mitmes piirkonnas puudub kvalifitseeritud õigusabi üldse või peaaegu üldse. Esindajate kvalifikatsioon ei ole kohtunike hinnangul aastatega paranenud. Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et kahjuks kohtute menetlustempo ja jõudlus on tasapisi halvenemas. Üldiselt tunnetavad kohtunikud, et põhjuseks on asjade muutumine üha keerukamaks ja mahukamaks. Haldusasjades lisandub sellele kohtusse pöördumiste kasvav arv, mida soodustavad muu hulgas väga madalad riigilõivud ja ka see, et menetluse kaotamise puhul puudub risk kanda vastaspoole ehk riigiasutuse menetluskulusid. Töökoormust mõjutavad ka puudustega esitatud menetlusdokumendid, õigusabi vähene kättesaadavus ja halb kvaliteet. Oluline tegur on nähtavalt ka jätkuv põlvkonnavahetus. Pensioneeruvatele kohtunikele asjade jagamine peatatakse aegsasti ja nad lahendavad oma viimasel tööaastal väheseid asju, kuna meil on arusaam, et kui inimene kohtunikuametist läheb, siis pärast seda ta ühtegi allkirja anda ei saa. Uued kohtunikud, kes ametisse tulevad, töötavad alguses paratamatult osakoormusega ja vajavad sisseelamiseks aega. Nagu üha enam tundub, ei saa neilt ka alati oodata eelmise põlve kohtunike, isade-emade töötempos püsimist. See tundub ka olevat tõsiasi. Kriminaalmenetluse venimise põhjuseks on jätkuvalt jäigad menetlusreeglid, advokaatide puudus, kõigis valdkondades ka kohtunike kohatine suutmatus menetlusi juhtida ja ohjata. Samuti on suurenenud selline asi, mida võiks nimetada kohtunike läbipõlemiseks. Halduskohtumenetluses paistab lisaks silma inimeste õigusteadlikkuse kasv, töömahukate niinimetatud populaarkaebuste lisandumine, eriti kliimaasjades, ja vangide kaebuste jätkuv uputus. Positiivse poole pealt ka midagi. Üldine usaldus kohtusüsteemi vastu on jätkuvalt kõrgel tasemel ja isegi tõusuteel, seda vaatamata kõigele, mida ma teile siin kirjeldasin. 2022. aastal tehtud institutsioonide usaldusväärsuse uuringu järgi usaldas Eesti kohtuid 67% vastanuist, eelmise aasta uuringu järgi rekordiliselt 71%, mis on aegade kõrgeim tulemus. Keskmine kohtut usaldav inimene on uuringu järgi 15–44-aastane kõrgharidusega eestlane, kes töötab spetsialisti või juhina Tallinnas või Lõuna-Eestis ja kuulub kõrgema sissetulekuga gruppi. Kohtuid ei usalda üldse 20% vastanutest, kelle puhul on keskmiselt tegemist vähemalt 45‑aastase madalama sissetulekuga mehega, kes on kutseharidusega või pensionär Lääne‑ või Lõuna-Eestist. Seda näitas see uuring. Kohtusüsteem tegeleb järjepidevalt oma probleemidega ka ise, vajadusel distsiplinaarmenetluse raames. Kohtunike kohta esitatakse üksjagu palju kaebusi distsiplinaarmenetluste algatamiseks, aga suur enamus neist puudutab lahendite sisu. Kaebajad ei ole rahul otsustega, mida tehakse. Aga kaevatakse ka kohtuniku peale, mitte otsuse peale, või siis kaevatakse mõlema peale. Ent seda ei saa distsiplinaarmenetluses kontrollida. Samas tuleb täheldada, et kasvamas on ka kaebuste arv seoses menetluste venimisega ja lisandunud on kaebusi seoses kohtunike käitumisega menetluses. Eelmine aasta tuvastas distsiplinaarkolleegium kahes asjas kohtuniku ametikohustuste täitmata jätmise või mittekohase täitmise. Ühel juhul heideti kohtunikule ette õigusemõistmisest põhjendamatut keeldumist ja teisel juhul menetluse venimist. Nüüd ma räägiks Riigikohtu tegemistest, seda nii õiguse sisu poole pealt, millega me seal tegeleme ja mis asjad valdkonniti silma paistavad, ja esitan ka mõningad märkused seadusandjale sellest tulenevalt. Eelmine aasta menetles Riigikohus kuskil 10% kõigist taotlustest. See number on ka vähenemas. Samas on väga suur põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kohtuasjade arv, mida eelmine aasta tulenevalt valimistest oli kokku lausa 41. Vaidlustatud õigusakti säte tunnistati põhiseadusvastaseks 11 asjas. Sisu poole pealt Riigikohtu üldkogu, kõige kõrgem Riigikohtu organ, lahendas 2023. aastal kaks põhiseaduslikkuse järelevalve asja, leides, et on põhiseadusvastane, kui takistatakse kinnipeetavate ligipääsu väljaandele Ametlikud Teadaanded ja Riigikohtu veebilehele, samuti politsei ja piirivalve seaduse regulatsioon politseiametniku väljateenitud aastate pensioni arvutamisel. Pooleli on meil Riigikohtus oluline kohalike omavalitsuste algatatud vaidlus üldhooldusteenuse rahastamise korralduse põhiseaduspärasuse kontrolliks. Selle otsuse, võin siin välja öelda, me loodame – see on veninud, see on keeruline asi – teha 5. juuliks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis oli eelmisel aastal 18 valimiskaebust, enamus puudutas elektroonilist hääletamist. See kolleegium leidis muu hulgas, et reeglid peaksid olema täpsemalt kirjas seaduses või vähemasti muus õigusaktis. Uueks valdkonnaks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve tegevuses on erinevad kaebused Riigikogu organite otsuste peale, muu hulgas seoses Riigikogu liikmete küsimuste esitamise ja arupärimistele vastamisega eelmisel aastal. Seni on Riigikohus valdavalt leidnud, et seadus ei võimalda Riigikogu organite otsuseid sellisel viisil vaidlustada. Võimalik, et koos valimiskaebuste regulatsiooniga on see koht seaduse edasiseks täpsustamiseks. Seadus on vana ja selle rakendamine on alles nüüd esimest korda hakanud [probleeme tekitama]. Olulistest lahenditest, mida põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium käsitles, oli Euroopa Liidu ja Eesti õiguse vahekord riigihankemenetluses, õigusaktide tagasiulatuv rakendamine. Leiti muu hulgas, et kohalikud omavalitsused peavad tagama lastele lasteaiakohad, [käsitleti] kinnisasja avalikes huvides omandamise menetlust, eripensionide reeglite tagantjärele muutmist, võrdset kohtlemist toetuste jagamisel, menetlusabi andmist äriühingutele riigilõivu tasumiseks ja ka määruse vastavust volitusnormidele, samuti kaebeõigust kriminaalmenetluses. Kõik need viited on mul olemas, ma ei hakka neid ette lugema. Pikemalt sellest, et mul on sõnum Riigikogule Riigikohtu halduskolleegiumilt, kus on mitmeid väga olulisi lahendeid eelmine aasta tehtud ja nähtud ka puudusi õiguses. Ennekõike torkab silma uus valdkond keskkonnaõigus – seda nii halduskohtus ja halduskohtumenetluses kui ka Riigikohtus. Kaalukaim lahend Riigikohtus tehti eelmisel aastal Eesti esimeses niinimetatud suures kliimakaebuseasjas ehk siis Auvere õlitehase ehitusloa vaidluses. Niinimetatud Päraküla kaasuses põimusid kaks Eesti tulevikku mõjutavad teemat: rohevõrgustiku metsade kaitse ja automaatsed haldusotsused. Ära ei tohi unustada, ütles Riigikohus, et maaomanik väärib teavitamist ka riigi avastatud elupaigast. Kohtuasjad tõid esile mitmed süsteemsed puudused, mille lahendamiseks võib vaja minna ka Riigikogu panust. Kliimamõju adekvaatseks hindamiseks kohtus on tarvis niinimetatud süsinikueelarvet. Samuti oleks vaja, et seadusandja lihtsustaks keskkonnamõju hindamise vigade parandamist kohtumenetlusega paralleelselt, et vältida planeeringute ja lubade tühistamist ja vaidluste edasi-tagasi pendeldamist täitev‑ ja kohtuvõimu vahel keerukates vaidlustes. Rohevõrgustiku metsade kaitse alused võivad vajada läbimõtlemist, kas tänase planeerimisseadusega omavalitsustele pandud kohustuste täitmine on üleüldse realistlik. Eesti riigihalduses tehisintellekti laialdaseks rakendamiseks oleks vaja täiendada haldusmenetluse seadust. Kitsaskohad ilmnesid veel ka seoses pakendite kogumisega, mis on siin välja toodud, ja käsitleti ka ruumilisi konflikte seoses müravaidlustega, sundvalduste ja omandikitsenduste hüvitamisega. Riigi julgeolekuga seoses põhjustab halduskohtutele üha kasvavat tööd rändesurve, eelkõige hirm, et kui Venemaa poolt initsieeritakse massilist sisserännet, kuidas selleks valmis olla nii praktikas kui ka normistikus, mille osas tundub olevat puudujääke. Andmekaitse valdkond vajab mõtestatud analüüsi ja tasakaalustatud lahendust. Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse jõustumisest on küll möödas juba kuus aastat, aga nüüd ta hakkab vaikselt ka päriselt ellu jõudma ja ausalt öeldes peaaegu igasugune küsimus seal tekitab vaidlusi. Selle [lahendamisele] saaks kaasa aidata ka seadusandja, kes peaks vähemasti juurdepääsupiirangute osas mingisuguseid selgemaid õigusnorme kehtestama. Inimesed on muutunud andmekaitse osas üha tundlikumaks ja see paistab ka vaidlustes üha enam silma. Mitmetes kaasustes kerkisid üles kohtusse pöördumise piirid: kes saab vaidlustada üleriigilist planeeringut ja kas kohus peaks saama lahendada omavalitsuste sisetülisid või ka riigiasutuste omavahelisi vaidlusi. Jätkuvalt on ebaproportsionaalselt palju küsimusi seoses vangide ravi pädevusega – kes neid kaebusi lahendama peaks –, samuti ligipääsuga veebilehtedele vangide puhul. Pooleli on mitmed olulised kaasused seoses koroonaepideemiaga. Tsiviilkolleegiumi tegemistest. Oluline, võib-olla kõige olulisem lahend on tehtud tarbijavaidlustes tarbijakrediidi kohta. Leiti, et tihti tagaselja lahendatavates tarbijakrediidiasjades peaks kohus omal algatusel kontrollima, milline on krediidikulukuse määr ja kas laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Leiti ka, et pank ei või tarbijast kliendiga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut lõpetada mõjuva põhjuseta. Olulisi lahendeid tehti müügivaidlustes, korteriomandivaidlustes, ühinguõiguses, töösuhete ja notari vastutuse kohta. Aja kokkuhoiu huvides ei loe ma seda kõike siin täpsemalt ette. Kriminaalkolleegium tegi eelmine aasta ka mitmeid olulisi lahendeid mitmes avalikku tähelepanu pälvinud süüteoasjas. Esmalt tõstaks esile riigivastased kuriteod seoses riigisaladuste tõendite küsimustega, mis on seotud nii Hiina sõjaväeluure kui ka Vene eriteenistusega koostööd teinud isikute asjades, kes jäid lõplikult süüdi. Tähelepanu pälvis ka Vene relvajõudude Ukrainas toime pandud kuritegude toetamises süüdi jäänud isik, pärast Butša veresauna avalikus Facebooki grupis Venemaa dessantväe päeva puhul nende sümboolikat kujutades õnnitluse avaldanud naine. Korruptsioonikuritegudega tegeldakse jätkuvalt. Toimingupiirangu rikkumise asjades on tehtud oluline lahend, samuti diplomaadi vastutuse kohta väärteo toimepanemise eest. Isikuvastaste kuritegude asjas on sisustatud lähisuhet, lahendatud ajakirjanike trahvimist ja muu hulgas käsitletud erinevaid tõendamisega seotud küsimusi, samuti kriminaalmenetlusega seonduvaid küsimusi. Jällegi aja kokkuhoiu huvides ma pikemalt sellel ei peatu, see kõik on siin välja toodud. Kui vaadata Eesti kohtu toimimist välisvaates, siis üks näitaja on olnud, kui palju Eestist pöördutakse Euroopa Inimõiguste Kohtu poole ja mis seal siis toimub meie siseriiklike kohtulahenditega. Eelmisel aastal laekus inimõiguste kohtule Eestist vähem kaebusi kui 2022. aastal: 103 avaldust oli. Üle-eelmine aasta oli 141. Ometigi on see näitaja kõrgem kui Euroopa keskmine. Euroopa Nõukogu liikmesriikide keskmine on nimelt 0,41 kaebust 10 000 elaniku kohta, Eestis on see 0,75. Nii et inimesed on meil kaebajad. Eelmine aasta tegi inimõiguste kohus Eesti kohta kaheksa avalikku lahendit, sealhulgas neli sisulist otsust, kus ka leiti rikkumised. Seda on rohkem kui varasematel aastatel. Rikkumised leiti vahi all pidamise kestuse osas, lapsendamismenetluse korraldamises, kinnipidamistingimuste ja suhtluse piiramise osas arestimajas ja vangistuses kartserikaristuse kohaldamise osas. Neljast kolm puudutasid kõik nii-öelda kinnimaju, ütleme siis nii, ja üks väga keerulist lapsendamiskaasust. Kolm kaebust tunnistas inimõiguste kohus vastuvõetamatuks. Ühe kaebuse kohus kustutas nimistust, kuna Eesti võttis rikkumise omaks. 91 avaldust tunnistati vastuvõetamatuks. Euroopa Kohtus tehti Eesti kohtute eelotsusetaotluste kohta kaks lahendit ja esitati neli uut eelotsusetaotlust. 2. mai seisuga on pooleli menetlused viies asjas, mis puudutavad riigiabi, loodusdirektiivi tõlgendamist, sularaha vahetuskurssi, lindude pesitsemisaega ja vaktsineerimiskohustust. Nüüd probleemidest, mis ma ka varasemalt olen välja toonud ja mis vajaksid lahendamist. Teatud lahenduse on saanud kaks eelmises ettekandes välja toodud probleemi. Nimelt on Riigikogu täpsustanud elektrooniliste valimistega seonduvat ja muutnud ka Riigikohtu ja teiste põhiseaduslike institutsioonide eelarveprotsessi, mis loodetavasti tagab suurema sõltumatuse täitevvõimust. Aitäh! Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu ekspertide ühistöös valmib sügiseks loodetavasti ka analüüs põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse muutmise vajaduse kohta, mida on ka pikalt ette valmistatud. Mõtleme, kuidas selles valdkonnas edasi minna. Jätkuvalt on mure kõrge kvalifikatsiooniga uute kohtunike ja kohtuametnike leidmisega, nende motiveerituna ja vormis hoidmisega. Motiveerivaid sotsiaalsed garantiisid ei ole lisatud ega lubatudki. Vastupidi, seadusega lubatud palga korrigeerimist ju hoopis vähendati ja terendavad veel suuremad kärped. Vaatamata teatud näilisele valmisolekule rääkida kohtunike töövõimehüvitise taastamisest, vähemalt staažiga seotud lisatasudest ja kohtujuristide ja nõunike palgafondi indekseerimisest senise personaalse indekseerimise asemel, ei ole ka nende teemadega edasiliikumist olnud, rääkimata mingitest maksetest kohtunike pensionisambasse. Teatud edasiminek on olnud Justiitsministeeriumis vaid ametikitsenduste leevendamise eelnõuga. Paranenud ei ole ka õigushariduse seis, pigem vastupidi. Toppama on jäänud juristieksami teema ja ka kohtumenetluses esindajatele täiendavate kvalifikatsiooninõuete kehtestamine. Loomulikult, kitsastes eelarvetingimustes oleme murelikud süsteemi jätkusuutlikkuse pärast. Pikemas perspektiivis saab ümberkorraldustega tõesti leida kokkuhoiu võimalusi ja tegutseda tõhusamalt, aga ka lähivaates tuleb süsteemi töös hoida. On selge, et igasugune ressursi vähendamine võib kohtute tempot asjade lahendamisel veelgi vähendada. Sellega seoses loodan ka Riigikogult kainet meelt eelarveliste valikute tegemisel. Sellega seoses on olnud kummastav jälgida seda avalikku arutelu, kus käsitletakse kärbete suhtes privilegeeritud valdkonnana siseturvalisust, mis miskipärast aga ei hõlma kohtuid, kuigi Soomes näiteks hõlmab. Meil on selline arusaam, vähemalt jääb säärane mulje, et siseturvalisus on politsei, prokuratuur ja vangla. Aga et seal vahel on ka kohus, see tundub ära ununevat. Valikuteks eelarvelises kitsikuses tuleb valmis olla. Tegelikult peaaegu ainuke koht kohtusüsteemis reaalselt raha kokku hoida on mitte täita kohtunikukoht kas pikemalt või vähemalt ajutiselt ja üritada vähemate inimestega hakkama saada. Teine võimalus on vähendada palka. Personalikuludele lisaks mingit üle jäänud raha kohtusüsteemis põhimõtteliselt laokil ei ole. Samas on meil ka olukord, kus meil ei ole piisavalt suurt konkurentsi kohtunikukohale. Võib-olla oleks mõistlikum oodata, kuni peale kasvab uusi inimesi, kes on võib-olla kvalifitseeritumad. Aga selle kõigega kaasneb ajutiselt kahjuks täiendav menetluse võimalik venimine. Kas ma võin viis minutit veel juurde pärast saada?

Otse loomulikult, see on suur au teile viis minutit juurde anda.

Aitäh! Muuseas, üks mure on see, et kohtunike suur koormus ja kohtunikukohtade piiratud [arv] on toonud kaasa ka kohtunike vähese huvi kandideerida kohtunikuna omavalitsusorganitesse, ja veel enam, viimane kord ka Vabariigi Valimiskomisjoni, kus seaduse järgi peavad olema kohtunikest liikmed. Osa neist ka juhtinud valimiskomisjoni. Seekord ma kuulutasin välja konkursi ja sinna põhimõtteliselt ei laekunud mitte ühtegi huvilist Eesti 250 kohtuniku seast. Põhjendusena tuuakse välja, et see on väga suur lisatöö, mille kõrval tuleb ka põhitööd täie rauaga teha. Mingisuguseid täiendavaid stiimuleid selleks kohtunikul ei ole. Ainuüksi aupaiste pealt ei olda valmis seda tööd tegema, kui tuleb samal ajal teha täie mõõduga ka oma põhitööd. Küsimus on, kas tuleb sinna mingi lisakohtunik määrata või tuleb üleüldse kohtunikest liikmed välja jätta valimiskomisjonist. Kohtunikud on mulle edastanud ka palve viia Riigikogu ette teema, mis puudutab kohtulike ekspertiiside korraldamist ja rahastamist, seda just psühhiaatria valdkonnas ja iseäranis rõhuga Virumaal. Reaalsuses oleme jõudnud selleni, et kohtumenetluses vajalikke ekspertiise ei ole võimalik enam teinekord teha, kuna eksperte lihtsalt ei jätku. Ekspertiisid venivad ja kvaliteet on kohati küsitav. Eks tuleb vaadata mitmes suunas menetlusseadustike poole: kas [ja kui, siis] mis mahus on hädavajalik üldse eksperdiarvamusi nõuda, näiteks kas seaduses peaks erihooldekodudes olevate isikute ülevaatamise intervall olema üks aasta või võiks olla pikem. Tegelikult see vist võiks pikem olla. Aga analüüsida tuleks ka ekspertiiside korraldamist ja rahastamist üldiselt, sealhulgas seda, kas senine tellimusepõhine mudel on jätkusuutlik, kas meil on piisavalt kohtueksperte ja kust me neid üldse leiame. Kas see valdkond siis tõesti kedagi ei tõmba? Rahamuresid on mujalgi. Viimane kohtusüsteemis olev tüliõun on Politsei‑ ja Piirivalveameti ultimatiivne kiri kohtule, milles teatati, et reedeti meie kedagi kohtusse enam ei konvoeeri. Laias laastus, et ärge õigust kriminaalasjades reedeti mõistke. Noh, minu meelest niimoodi need asjad ei tohiks käia, et üks riigiasutus lihtsalt täidab teise korraldusi. Me võiksime ka öelda, et me ei võta nädalavahetustel kedagi vahi alla, ei hoia kedagi valves ja hoiame nii raha kokku. See on üks näide sellest, kuhu me oleme jõudnud. Kohtutes on see tekitanud praegu suurt resonantsi. Ja noh, viiendat korda ma siin Riigikogu ees olen, viiendat korda meenutan ka vajadust kriminaalmenetluse üldmenetlust lihtsustada: tõhustada, kiirendada, odavamaks muuta. Iga kord, iga aasta on mulle räägitud, et kohe-kohe valmib mingisugune eelnõu, mis kõik asjad parandab. Viis aastat on läinud, eelnõu valminud ei ole. Jätkuvalt tuleb seda tunnistada. Kalevi all tundub eri arusaamade tõttu olevat ka kohtumenetluse avalikkuse eelnõu, mis eelmisest Riigikogust välja langes. Eelmine aasta ma tõin välja ka rahvakohtunike teema ja ütlesin, et kui ei ole muud lahendust, tuleb kaaluda nende kaotamist, kui me neid tõesti kuskilt ei leia. Ka siin mingit liikumist ei ole. Nüüd, tulevikku vaadates ma üritan kokkuvõtlikult rääkida kohtusüsteemi arengusuundadest. Me oleme praegu väljakutsete ja keeruliste valikute ajas. Muutuvas ühiskonnas suurenevad ootused kohtutele. Meil on uus põlvkond kohtunikke ja kohtuametnikke, kes senise töökorraldusega enam rahul ei ole. Samas on eelarvevahendid piiratud. Ühesõnaga, tundub, et niimoodi päris jätkata ei saa. Nendes tingimustes said eelmine aasta alguse arutelud nii kohtute uue arengukava kui ka selle oluliseks osaks oleva kohtuhalduse muutmise üle. On räägitud sellistel teemadel nagu Justiitsministeeriumilt kohtuhalduse üleandmine kohtusüsteemile, kohtute liitmine, kohtu esimeeste ja kohtu üldkogude pädevusjaotuse muutmine esimeste kasuks, seniste kinnistatud menetlusgruppide muutmine ja jõuline tehisintellekti kasutuselevõtt, palgakorralduse muutmine, kohtunikukohtade täitmata jäämine. Kohtuhaldusmudeli töögrupp on jõudnud vastava eelnõu esimese versiooni koostamiseni. Arengukava töörühm plaanib oma töö valmis saada selle aasta sügiseks, kohtute haldamise nõukoja istungiks. Kohtuhalduse muutmisega suureneks kohtute vastutus ja otsustusõigus kohtute arendamisel ja haldamisel, samuti suureneks loodetavasti kohtuvõimu sõltumatus täitevvõimust. Haldamisega seotud ülesanded on praegu jagatud täitevvõimu ja kohtute vahel. Uue kohtuhaldusmudeli kohaselt antaks need Justiitsministeeriumilt üle kohtusüsteemile, esmajoones personali‑ ja eelarveküsimustes. Küsimusi on muidugi mitmeid. Ennekõike see, kas tegu on ainult mõttearendusega või seda tahetakse päriselt, kes seda finantseerib, mis roll jääb Justiitsministeeriumile, mis roll jääb Riigikohtule, millised on finantsgarantiid, milline saab olema juhtimine. Need kõik on praegu vaidluse all olevad teemad. Arengukavast. Viimane esimese ja teise astme kohtute arengukava koostati selliselt, et see formaalselt kehtis eelmise aasta lõpuni. Praegu me elame ilma arengukavata. Samas tegelikult seda eelmist arengukava keegi ei kinnitanud ja paljud isegi ei teadnud, et see olemas oli. Aga nüüd on mindud seda teed, et me räägime laiemalt läbi, kuhu me võiksime oma kohtusüsteemiga liikuda. See on tekitanud päris palju tagasisidet ja resonantsi, ka negatiivset – loomulikult seepärast, et keegi kusagil võib-olla ei taha muutusi. Ideaalis võiks see arengukava tulla ka teie ette Riigikogusse, olla kui leping riigiga koos finantsgarantiidega. Aga karta on, et te ei taha meile viieks aastaks finantsgarantiisid jagada. Hea, kui selle garantii saab aastaks eelarve näol. Seetõttu me pigem oleme võtnud suuna, et teha omapoolne visioon, vähemasti selline uhke jõuline ideaal, kuhu poole püüelda. Edasi peab vaatama, kuidas seda rakendada saab, et asjad lahus hoida. Vaidluskohtadest ka. Mis seal salata, mõttearendusena on välja visatud mõte esimese ja teise astme kohtute liitmisest: meil võiks olla üks keskselt juhitud maakohus, halduskohus ja ringkonnakohus. Kohtute täiskogul see mõte tekitas resonantsi, väga paljud on sellele vastu. Eks see on ka mõistetav. See vajab põhjalikku analüüsi, üheksa korda mõõtmist, enne kui mingisugune otsus teha. Minule tundub, et selline üks kohus võimaldaks ressurssi koondada ja paremini kasutada, kohtunikke kergemini asendada, asju üle Eesti ühtlaselt jagada, spetsialiseeruda paremini ja palju muidki asju teha selliselt, et kohtusüsteem töötaks tõhusamalt. Nii võiks ka raha kokku hoida. Lisaks kohtute liitmise ideele on enim arutelu tekitanud mõte muuta nii-öelda kohtu töökorraldust, nii-öelda menetlusgruppe. Praegu on enamiku kohtunikega seotud nende isiklik kohtujurist ja sekretär. See mudel minu arvates ei ole jätkusuutlik, kuna inimesi lihtsalt ei jätku ja kaadri voolavus on suur. Ametnike tase on ebaühtlane ja edaspidi ilmselgelt tehnilisemad ametid tuleb automatiseerida. Kohtujuristide kasutamine süsteemiüleselt võimaldaks minu arvates neil ka rohkem spetsialiseeruda ja paremini kohtunikutööks valmistuda. Tasustamise osas tuleks teha põhimõttelised valikud, kas jätkata süsteemiga, kus palk on kohtunikele ühesugune, sõltumata tööpanusest, tulemuslikkusest, staažist, erialasest enesetäiendamisest ja muust, või siis peaks kohtuniku palgas, nii nagu muudel elualadel, olema ka mingi motivatsioonikomponent. Praegu on Eestis niimoodi, et alustava kohtuniku palk on väidetavalt üks Euroopa kõrgeimaid, seda tuleb tunnistada, aga see ei muutu enam. See on meie erinevus enamusest teistest riikidest. Kohtutöö on tsükliline ja koormus ka muutuv. Seetõttu tuleks meil olla valmis reageerima ajutisele töökoormuse kasvule. Ka võiks laiemalt võimaldada osakoormusega töötamist, luua asenduskohtuniku instituudi, muu hulgas massiliselt juba pensioneerunud kohtunikest, keda võiks rakendada ajutiselt. Selle asemel et võtta uusi inimesi püsivalt ametisse, võiksime pensionäre ajutiselt, osakoormusega rakendada. Tuleks ka mõelda, et pensionile siirduv kohtunik võiks kõik tema laual olnud asjad ära lahendada, ka pärast pensioneerumise päeva. See aga eeldab seaduse muutmist. Positiivselt on vastu võetud arengukava töödokumendi digivaldkonna mõtted, mis on võib-olla kõige julgemad. On välja toodud, et kohtunikke peaks edaspidi abistama robotabilised, tänu millele väheneks inimtööjõu osakaal, iseäranis tehnilistel ametikohtadel, nagu sekretärid ja tõlgid. Teiseneks ka kohtujuristide ja kohtunike endi töö. Kohtuniku rolliks peaks jääma tehisintellekti pakutu ülekontrollimine, eelkõige asjaolude lõpptuvastamine, õiguse edasiarendamine, ebaõigluse [määratlemine] väärtuspõhiselt ja kaalutlusotsuste tegemine. Oleme jõudnud punkti, kus meil on kohtus vaja uut infosüsteemi ja olemasoleva peale seda rajada ei saa. See eeldab põhimõtteliselt otsust teha ühekordselt suur investeering, aga pikas perspektiivis peaks see ära tasuma tööjõukulude kokkuhoiuna. Valikukohaks on, kas riik ehitab selle süsteemi ise või tugineb erasektori lahendustele. Samuti on küsimus, kas me ehitame paralleelsed süsteemid või üritaks riigis kuidagi ühiselt selle süsteemi luua. Mõningad mõtted on mul veel, kirjalikult on need pikemalt kirjas. Head Riigikogu liikmed, loodan, et see räägitu teid kõnetas ja te olete valmis seadusandjana andma oma panuse kohtusüsteemi tõhustamisse, nii seadusemuudatuste kui ka eelarveliste otsustega. Soovin jaksu ja jõudu parlamentaarses töös!

Suur tänu teile väga professionaalse ettekande eest! Aga Riigikogu liikmed oskavad üllatada, neil on küsimusi veel lisaks. Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Riigikohtu esimees! Sellel nädalal on põhiseaduskomisjonil olnud võimalik kuulata teid ja eile kuulasime ka riigi peaprokuröri. Te ei ole oma ettekandes välja toonud aspekti, mis puudutab jälituslikku poolt, jälitustoiminguteks lubade väljaandmist. Eile oli ühel põhiseaduskomisjoni liikmel väga selge ja konkreetne küsimus just nimelt selle valdkonna kohta. Nagu me numbritest näeme, möödunud aastal anti jälitustoiminguteks välja 999 uut luba, millest kohus andis 473. Riigi peaprokurör oli eile, ütleme nii, suhteliselt kriitiline kohtu suhtes, et kohus ei väljasta piisavalt palju ja piisavalt kiirelt lube jälitustoiminguteks. Nüüd ma küsin Riigikohtu esimehelt, kuidas teie seda näete: kas see arv on piisav või on seda liiga palju või liiga vähe?

No ma ausalt ütlen, et ma ei oska sulle hästi vastata, sellepärast et minu ette kohtunikud, kui ma olen kohtumajades ringi käinud, seda probleemi toonud ei ole. Ei ole ka peaprokurör minule sellest rääkinud, et selline mure teda painab, et kohtud selles osas kuidagi halvasti toimivad. Ma saan aru, et Riigikogu andis jälitustoimingute lubade andmise kohtu kätte selleks, et kohus ka sisuliselt hindaks, kas seda vaja teha on. Ma eeldan, et kohtunikud on oma tööd teinud, ja see ei ole ebamõistlik. Ma ei välista, et seda viibimist võib loomulikult olla töökorralduslikel ja muudel põhjustel. Aga ma tõesti ei oska sulle vastata. Ma võin uurida ja pärast sulle midagi vastata selle kohta, aga praegu ma ei oska täpsemalt kommenteerida.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Ja aitäh, hea Riigikohtu esimees, selle ausa ja väga konkreetse ülevaate eest! Tõsiselt, päris palju murekohti on tõstatatud ja kahju on tunnistada, et mitmed asjad püsivad meil aastast aastasse ja lahendust ei ole leitud. Aga eks me leiame. Aga ma küsin siinkohal suurema auditooriumi ees umbes sama küsimuse, mis ma küsisin põhiseaduskomisjoni istungil pisut ebaloogilise asja kohta, mis ettekandest välja paistab. Kõikide liikide puhul on kohtuasjade arv just nagu vähenenud, aga haldusasjade arv on pisut suurenenud, 10% võrra. Samas kiirus on langenud, asjad kuhjuvad ja paremaks ei lähe, olukord läheb hullemaks. Kas te saaksite natukene selgitada, millest selline ebaloogiline seos tuleneb, sest tavamõistuse kohaselt võiks olla vastupidi?

No kui ma päris kindla peale oskaks vastata, siis ma oleksin vastanud juba põhiseaduskomisjoni istungil. Päris täpselt keegi seda ju ei tea. Haldusasjade arv ei ole siiski vähe kasvanud. 10% on väga suur kasv aastaga – kui me mõtleme, siis 10% on ikka väga suur kasv. Nagu ma siin oma ettekandes ka ütlesin, kohtunike üldine arvamus on, et asjad on läinud üha mahukamaks ja keerulisemaks. See vastab tõele. Lihtsad asjad on ära vaieldud, on jäänud üha keerulisemad asjad. Ja õigus on keerulisem ja kõik võtab rohkem aega. See on objektiivne põhjus. Tõesti, kohtunikke peaks koolitama, nad peaksid sellega kaasa liikuma. Me ei saa öelda, et ressurssi oleks kohtusse vähem panustatud. Ei ole! Me ei saa eelarve mõttes öelda, et kohtuid on halvasti koheldud. Seda ei saa öelda. Nii jääbki ikkagi mingil kujul üles see põlvkonna vahetus. Ja sellesse tuleb tõsiselt suhtuda. Ma ütlesin, et paljud kohtunikud töötavad praegusel üleminekuajal, kui me vahetame kogu kohtunikekorpust, osakoormusega. Osakoormusega töötavad esiteks väljujad, pensionärid, kes viimasel aastal juba tõmbavad asju laual kokku, aga saavad täispalka. Teisalt tulevad peale noored, kelle puhul me ei saa oodata kõike seda, mida varem on praktiseeritud. On ette tulnud, et Harju Maakohtusse astus sisse noor kohtunik ja talle anti 200 kohtuasja korraga kätte. 200 kohtuasja anti kätte ja kohe järgmine päev hakati juurde jagama! Ja siis sa mattudki nende alla. Sellest saab aru, et see ei ole jätkusuutlik. Vanad kohtunikud ütlesid, aga meile anti ka. Nagu Vene sõjaväes: meie saime ja sina saad ka! Aga nüüd me oleme jõudnud selleni, et me noortele enam nii palju ei anna. Me ikka vaatame, et nad saaksid tööd tehes ka elada. Praegu on muuseas ettevalmistustöös üks probleem see, et me ei saa inimest, kelle me kohtunikuks võtame, saalis päris reaalselt, kohtunikuna proovida. Seadus ei luba panna teda menetlust juhtima ja me tegelikult mingis mõttes ei tea, mis inimesi me ikkagi päris saalitööle võtame. Me testime, vaatame, kontrollime neid kõiki igatepidi, aga lõpuni ikkagi ei tea. Nad ei saa prooviaega, nad visatakse otse tulle ja tõesti mõned on läbi põlenud. Neil võtab aega, et vajalik tempo üles võtta. See on üks põhjus. Ma loodan, et see on siiski ajutine ja noored tulevad ja võtavad tempo üles. Teisalt mulle tundub, et me ei saa oodata päris sama tempoga töötamist. Noorte ootused ja arusaamad on teistsugused, ja mitte ainult kohtusüsteemis, vaid ka mujal. Neid ei motiveeri sellega, et kõige tähtsam asi on, et laud oleks puhas. Nii nagu minu isa või ema tegi tööd, eks ole, nädalavahetusel ja öösiti – peaasi, et laud oleks puhas. Noor inimene ütleb, aga ma ei taha niimoodi. Ma tahan elada ka muud elu, mul on pere, mul on hobid. Ma teen ära selle 1600 tundi aastas, mida seadusandja ootab, 40 tundi nädalas. Ei pea rohkem tegema. Ja sealt tuleb teatud konflikt. Kui me võrdleme neid näidikuid, võtame aluseks selle aja, kui töötasid eelmise põlvkonna kohtunikud – võib-olla ei olegi õige neid võrrelda praegusega. Me lihtsalt ei saa selliseid inimesi enam. Lihtsalt on selline tunne. Me ei oska seda objektiivselt mõõta, eks ole. Niisugused asjad siin on. Mingid töökorralduslikud asjad võib-olla vähemal määral ka mõjutavad seda. Aga kriminaalmenetluses, ma usun, on see ajutine põhjus, et on hästi suured kriminaalasjad Tallinnas Harju Maakohtus. Neid hästi suuri kriminaalasju on väga vähe ja neid juurde ei ole enam tulnud. Kui need suured saadakse laua pealt maha, siis ma ehk võin järgmine aasta võib-olla öelda, et kriminaalmenetluses üldiselt on tohutult suur hüpe toimunud. Aga praegu on niisugune seis, et väga raske on käigu pealt öelda, kuidas midagi parandada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud Riigikohtu esimees, tänan selle ülevaate eest! Kahjuks kohtunikele tekib lisakoormus tihti siis, kui seadusandja teeb halba tööd ja seadused, mis siit saalist väljuvad, vajavad täiendavat tõlgendamist. Tihti see koormus langeb just kohtunike õlule. Kas teie ka näete sellist omavahelist korrelatsiooni, sellist seost? Te tõite välja, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses oli päris suur arv – isegi 11, nagu te ütlesite – menetlusi, kus leiti, et on vastuolu põhiseadusega. Võib-olla te saate siin meile kui seadusandjale anda soovituse, mida me saame omalt poolt kohe teha, et seda kohtute koormust vähendada? Ja äkki oskate nimetada mingit konkreetset seaduseelnõu, mis meil on alles menetluses või mida me hakkame varsti vastu võtma või mille me alles hiljuti vastu võtsime, mis võib tekitada kohtutele lisakoormust?

Väga raske on niimoodi vastata. Üks võimalus on öelda, et loomulikult oleks ju hea, kui seadusandja seadust vastu võttes põhiseadust järgiks. Seda ma ei pea ilmselt ütlema, et oleks ju hea, kui ei tekiks vaidlust põhiseaduslikkuse üle. Aga siiski üha enam neid vaidlusi tekib. Arusaam põhiseadusest on erinev ja mingil kujul seda välistada ei saa – kus ikkagi need piirid jooksevad? See on minu meelest objektiivselt paratamatu. Õigustehnilise poole pealt muidugi üks asi on meie oma seadusandja. Aga ma ütleksin, et veel massiivsem [regulatsioon] tuleb meile Brüsselist. See on märksa massiivsem eriti haldusõiguses, kus [kehtib] ülidetailne regulatsioon, mida mõista, tõlgendada ja rakendada on suhteliselt keeruline. Me ei saa ju ka igasuguse andmekaitse asja puhul minna Euroopa kohtusse küsima eelotsust, kuidas tõlgendada andmekaitse üldmäärust. Kui me seda teeksime, seisaksid kõik kohtuasjad siin aastate kaupa. Üks asi, mida ma ütleks üldiselt õigusloome kvaliteedi kohta, on see, et minule isiklikult ei meeldi see suund, et kõik läheb üha detailsemaks. Mida enam detaile me kirja paneme, seda rohkem vaidlusi detailid põhjustavad. Me ei usalda kohut või, ütleme, haldusorganit, et [anda] talle kaalutlusruum, et kindlasti ta teeks midagi halvasti ja parem kirjutame ta võimalikult kinni. Aga kui sa ta kinni kirjutad, siis tekivad uued vaidlused sealt kõrvalt alati. See on probleem, mida me tihtipeale näeme: mida rohkem seadusandja mõtleb, et ma panen täpsemalt kõik kirja, siis seda rohkem vaidlusi sellest tuleb. Mina kutsun üles [võtma suund] loomingulisema, abstraktsema õigusloome poole, ükskõik mis otsused siis tehakse. Teine asi, mida ma juba ütlesin ja mis seondub õigusharidusega, on see, et tegelikult ma näen päris tõsist probleemi, et meil ei ole kvaliteetseid õigusloomejuriste enam peale tulemas – inimesi, kes päris sügavuti tunneksid õigust ja aitaksid seda luua. Praegu tulevad ülikoolist välja inimesed, kellel ei ole mingit eriharidust selles vallas ega ka tunnetust. Huvi igasuguse akadeemilise tegevuse vastu, ülikoolis õpetamise vastu raugeb. Me kõik tahame kiiresti mingisugust raha teenima minna. Me ei väärtusta seda tööd. Tegelikult ju kirjutavad seadusi ametnikud, olgu ministeeriumis või siis Riigikogus. Kui me sinna ei panusta, siis tulevad ka vaidlused. Need on kohad, millele ma tahan tähelepanu juhtida, sest need on aastate vältel mulle silma jäänud.

Mait Klaassen, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Riigikohtu esimees! Esmalt muidugi suur tänu niisuguse ülevaatliku ja ausa – ma toonitan: ausa – ettekande eest. Te eelmisele küsimusele vastates viitasite sellele, et tegelikult on probleem ka hariduses. Nagu me kõik teame, on juriste hakatud ette valmistama mitmes ülikoolis. Arvuliselt võiks neid nagu jätkuda, aga kohtusüsteemil on vaja välja noppida need kõige punasemad marjad, kes oleksid kõige andekamad juristid. Mis on teie nägemus: kas äkki peaks suurendama üliõpilaste arvu või muutma hoopis õppekava? Väga palju on lisandunud uusi valdkondi, mida varasemalt üldse ei olnud. Võtame kas või selle massiivse keskkonnaõiguse tuleku ja nii edasi.

See on üks minu lemmikteema, ma võiksin teile õigusharidusest mitu tundi rääkida. Ma olen sellest ka kirjutanud päris palju. Meil on mõned niisugused arengud, mis on problemaatilised. Küsime nii, et kes üldse on jurist. Juba see mõiste on hakanud lohisema. Meil on 3 + 2 õpe, bakalaureus ja magister, ning inimesed õpivad erinevaid kombineeritud erialasid. Nad ei läbi õppekava tervikuna. Nii on küsimus, et kui inimene teeb magistri ära, siis kas ta eespool õpetatavat ikka teab, kui palju ta juurast üldse teab. Osa õpib välismaal, aga välismaal ei õpetata Eesti õigust, seda õpetatakse paraku ainult Eestis. See on üks asi. Noorte soov on liikuda, olla vaba, ja sealt tuleb see konflikt. Kui meie tahame inimest, kes tunneb Eestis baasõigusharusid, teistmoodi lihtsalt ei saa, siis tuleks ikkagi kehtestada mingid nõuded. Nii nagu arstidele on kehtestatud õppekava nõuded, tuleks minu meelest rangem olla ka juristidega. Need nõuded tuleks kehtestada ja jutt sellest, et meil peab olema tohutu õppimisvabadus ülikoolis, minu meelest ei ole õige. Tähendab, kui riik maksab, siis riik võib tellida just selliseid juriste, milliseid ta tahab. Minu arust oma raha eest, palun väga, õppige mida iganes, eks ole. Aga kui riik maksab, siis ta võiks ikkagi öelda, mis selle eest peab olema saadud. Ja mõtleme ka selle peale: kui mina käisin ülikoolis, siis, nagu ma olen ikka öelnud, kogu õigus mahtus ühe seina äärde ära. Aga täna kogu õigus – ma ei kujuta ette, kui Euroopa Liidu õigus ka juurde võtta, siis selle õpetamine täpselt [sama põhjalikult on võimatu]. Mina õppisin õigust viis aastat, vahepeal õpiti neli aastat. Ei ole ju võimalik, et sa õpid [kõik pähe]. Ainuke asi, mida sa õiguses õpid, on eelkõige orienteerumine ja loogika, et leida seoseid. Ega sa neid sätteid ikka pähe ei õpi. Tegelikult kogu see filosoofia, mismoodi õigust õppida, oleks vaja uuesti ette võtta. Niimoodi ei ole võimalik [edasi minna]. Ma saan aru, et oleks väga ohtlik, kui riik hakkaks ette kirjutama, milliseid filosoofe me tohime õpetada ülikoolis ja missuguseid mitte. Aga õiguses öelda, et kuule, sa pead läbima Rooma õiguse, põhiseaduse õiguse, riigiõiguse, mingi avaliku õiguse ja tsiviilprotsessi – seda võiks riik ikkagi ette kirjutada minu arvates. Muidu ei tohiks juristidiplomit anda. Üks suurimaid hädasid, mis minu meelest õigushariduses praegu on, on järelkasvu puudumine. Seda me näeme küll, et meil puudub süstemaatiline noorte ettevalmistus ülikoolis. Minu arvates on nii, et kui me kümne aasta pärast tahame saada kvalifitseeritud ja motiveeritud noort õppejõudu, siis tuleks ta täna välja valida, maksta talle stipendiumi, saata ta välismaale ja sundida teda doktorit tegema, nii et ta valmistaks end ette ja meil oleks akadeemikuid peale tulemas. Te ütlesite, et kohtusüsteem peaks välja noppima kõige paremad inimesed. Minu arvates peaks tegelikult ülikool välja noppima kõige paremad inimesed, need, kes õigust edasi viivad. Täna tegelikult parimad lähevad advokatuuri. Meie parimad lõpetajad lähevad advokaadiks kiire raha peale ja kaovad mingis mõttes riigi jaoks ära. Siin on tegemist küll. Näiteks seesama tasuline või tasuta õpe. Kuidas Tartu Ülikoolis on sellele reageeritud? On piltlikult öeldes ikkagi natukene minu meelest, noh, nagu pettust tehtud, ütleme niimoodi. Kui seadus ütleb, et ei tohi tasu eest õpetada päevaõppes täiskoormusega, siis mis leiti? Leiti, et paneme kavva osakoormusega õpped, lisame ühe aasta sinna, õppe neljapäevast reedeni, ja teeme kogu magistri tasuliseks. Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas on kogu Tallinna õpe magistris tasuliseks tehtud ja kaugõppele viidud. Aga kaugõppes sa tegelikult õpid ikkagi veel vähem minu meelest. Sa ei jõua lihtsalt muu töö kõrvalt õppida sellises mahus. No niisugused valikud siin on. Ma tean, et ülikoolis paljud kannavad mu peale viha, et ma seda juttu räägin, aga ma ikkagi räägin. Siin on palju muresid, jah.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh põhjaliku ettekande eest ja eriti selle viimase vastuse eest! Ma pean nentima, et minu seisukohad ühtivad teie omadega, seda küll arstide õppe alal. Ent väga suurt erinevust pole. Minu küsimus aga pigem puudutab just neid kohtuprotsesse, kus käsitletakse koroonaviiruseaegseid piiranguid. Mis on teie seisukoht, kuivõrd saab seda üldse tagantjärele hinnata? Üks asi on selle piirangu kehtestamine olukorras, mis täna on: bussid sõidavad, rongid sõidavad, restoranid on lahti, meil ei ole maskid ees, me teame, mis haigusega tegemist on. Hoopis teine on olukord, kui haiglate uste taga on kümme kiirabiautot, suremus on kõrge, inimesed surevad ja sa ei tea, mis juhtuma hakkab. Kuidas üldse on võimalik seda tagantjärgi hinnata? On ju olnud [kohtu]protsess, kus see on õigustühiseks kehtestatud. Kas te saate seda – ma tean, et küsimus on raske – ikkagi kuidagi kommenteerida?

Eks see on üks kohtumenetluste keskne küsimus, eks ole. Me vaatame asju tagantjärgi selle tarkuse pinnalt, mis on täna olemas. Takkajärgi võib igasugune asi paista teistmoodi, kui ta oli millegi tegemise ajal. Samamoodi on ju ka kuritegude hindamisega. Mingi käitumine oli üheksakümnendatel võib-olla täiesti tavaline, kuigi seadus oli samasugune, aga kahetuhandendate lõpus see tundub korruptsiooni ja täiesti keelatuna. Tollal inimene võib-olla lähtus oma paremast arusaamast, et ta ei tee midagi valesti. See on väga põhimõtteline erinevus. Eks nendes koroonaasjades on kohtud lähenenud erinevalt. Minu isiklik arusaam on selline, et kellegi vastutuse hindamisel, vähemalt subjektiivse külje hindamisel ei saa minna kaugemale sellest, mida inimeselt sai konkreetsel hetkel oodata. [Ei saa nii,] et me ütleme takkajärgi: aga me teadsime, kuidas läheb. Meil on ka tsiviilkohtumenetluses olnud selliseid vaidlusi, kus nii öeldi. Kes [suudab] ette näha majanduskriisi? See peab olema üliinimene, kellele saab öelda, et kuule, sa pidid teadma, et läheb niimoodi. Seda me päris oodata ei saa. Samas ei saa seda ka päris kõrvale jätta. Mul ei ole lõplikke seisukohti. Ma pigem ütlen niimoodi, et me peame välja antud haldusakte hindama, lähtudes sellest seisust, milles need välja anti. Nii on see vähemasti minu arust. Aga ma isiklikult ei ole neid vaidlusi lahendanud. Meil on selleks teised inimesed. Eks nad saavad need lahendid tehtud, osa koroonaasju on veel pooleli. Ma ei oska lõpuni kommenteerida.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Teie ettekandes ja ka selles kirjalikus aruandes on mitmel korral [märgitud] kohtunike probleemi. Kohtunike järelkasvu teema on kohtukorralduse ja õigusemõistmise edendamisel üks võtmeküsimusi. Te tõite sellise näite, et kohtunikueksamil osalejate arv on mõnevõrra kasvanud, samas ütlesite, et kahetsusväärselt õnnestub eksami sooritamine vähem kui kolmandikul. Kas te võiksite palun anda rohkem infot, kas need inimesed tulevad tagasi? Ilmselgelt nendel on tahe kohtunikuks saada. Milliseks nende edasine saatus kujuneb?

Mul praegu täpseid andmeid siin ei ole. Ma võin need edaspidi saata, täpse statistika, kui paljud neist tulevad tagasi. Tähendab, osa tuleb korduvalt tegema. Seal on ka ajaline piirang. Ma ei oska peast öelda, kui palju aega peab vahet olema, enne kui uuesti võib tulla seda eksamit tegema. Minu arust võib kaks korda, aga ma võin praegu eksida. On inimesi, kes tulevad korra ja siis rohkem ei tule – nad kukuvad läbi ja võtavad seda väga hinge. On inimesi, kes on järjekindlad ja kasutavad kõik võimalused ära, üritavad sellest viimasest latist üle tulla. See tõstatab küsimuse, kas me peaksime need viimased inimesed ka kõik vastu võtma, kui keegi teine ei taha tulla. Minu arvates peaks kohtunikuks saamisel olema kõrgem latt, mitte see, et sa lõpuks saad pärast korduvaid ja korduvaid proovimisi eksamilt läbi. See on ka üks vaidluskoht olnud. Muidugi päris paljud inimesed tulevad süsteemi ilma eksamita. Advokaadid ja prokurörid saavad tulla ilma eksamita. Seetõttu teevad eksamit esmajoones need inimesed, kes töötavad kohtusüsteemis kohtujuristina ja mõningad väljastpoolt veel. Aga neid on üks kolmandik. Veidi üle poole inimestest tuleb süsteemi ilma meiepoolse eksamita. Me oleme arutanud ühiseksami tegemist. Advokatuuriga just arutasime ka, et kuidagi seda ikkagi kokku panna, vähemalt neid latte, et me juristina laseksime süsteemi ikkagi vaid teatud tasemel inimesi. Ma praegu konkreetsete andmete osas jään vastuse võlgu. Võin need edaspidi saata. Meil on olemas täpsed andmed, kui palju neid [tagasi tuleb].

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikohtu esimees, suur tänu teile väga põhjaliku ettekande eest! Tahan küsida täpselt samal teemal, nagu kolleeg Urve Tiidus küsis kohtunikueksami kohta. Aga minu küsimuse fookus on pigem sellel, et mida teile ütleb see, et üks kolmandik vaid läbib selle kohtunikueksami. Millest see tulemus räägib? Kas ta räägib meile kehvast õigusharidusest või ta räägib sellest, et võib-olla on meil latt liiga kõrgel? Kuidas teie seda tulemust interpreteerite? Kommentaariks tahan ma öelda, et näiteks õpetajahariduses on ju integreeritud õpe ehk viieaastane õpe. Sa saad õpetajakutse siis, kui oled läbinud nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe ja lõpetad magistritöö kaitsmisega. Iseenesest on integreeritud õpe võimalik kindlasti ka õigushariduses.

Kui lõpust alustada, siis mina igal juhul toetan integreeritud õpet. Paraku tänane seadus seda õiguses ei võimalda. See on lubatud ainult teatud erialadel, õiguses mitte. Minu arvates me peaksime Eestis loobuma sellest kramplikult ühtsest õigusharidusest. Ja tulebki öelda, et meil on täisõigushariduse integreeritud õpe, mille inimesed on läbinud, et meil riigis oleks olemas valmis advokaadid, kohtunikud, prokurörid. Aga väga vabalt seal kõrval võib olla igasuguseid kombinatsioone. See valikuvabadus võiks olla. See ei pea olema igal juhul integreeritud õpe. Aga seda õpet, mis on terviklik, kui me arstiks või õpetajaks kedagi laseme – seda minu meelest peaks samamoodi vaatama. Mis puutub õigusharidusse, kuidas sellele vaadata, siis mind on aastaid väga häirinud see, et haridussüsteemis, ka ülikoolis on väga suur vastuseis kõikidele võimalikele muudatustele. Kuidagi ei tajuta seda, et me peaks midagi muutma. Selle omaksvõtmine on nagu kõige raskem, mis üleüldse on. Minu meelest see muutmine oleks vaja ette võtta. Aga mul läks küsimuse algus natuke mööda, äkki võib täpsustada seda küsimust, korrata seda esimest otsa? Ma läksin oma mõttega siin natukene liikvele ja midagi jäi mul vastamata. (Saalist vastatakse.) Aa, kohtunikueksam! Seda võib mitut moodi interpreteerida. Üks on see, et haridus on nõrk. See kindlasti midagi näitab. Teine asi on see, kas eksam ise on õige sellisel kujul. Võib-olla on viga eksamis. Kuid samasugused probleemid on ka advokaadieksamiga. Suur ei ole ainult kohtunike läbikukkumise protsent, advokatuuris on veel suurem olnud. Advokaadieksam on tegelikult raskem kui kohtunikueksam. Advokaadieksamil on kolm taset. Sa pead kõigepealt tegema ära kirjalikult testi ilma õigusmaterjalideta ja ükskõik mis õigusvaldkonnas. Seejärel, kui sa oled läbinud selle esimese testi, siis saad sa enda ette kaasuse, mille valdkonda sa ei tea. See võib olla tsiviil[asi], haldus- või kriminaal[asi] – sa ei tea, mis valdkond tuleb. Sa pead olema pädev, aga seda sa saad materjalide abil lahendada. Ja kui sa sealt liigud edasi, siis saad järgmisesse faasi ja hakata advokatuuri kohta suuliselt vastama. Kohtunikul on ainult üks kirjalik faas tegelikult. Sulle antakse kohtutoimik mingis valdkonnas ja sa pead kirjutama kohtuotsuse. See on kohtunikueksami sisu. Erinevalt advokatuurist saad sa valida valdkonna, mis tähendab seda, et see on kolmandiku võrra lihtsam tegelikult. Ja kui sa seal ka läbi kukud, siis see võib näidata seda, et sa ei oska kohtuotsust kirjutada, aga võib-olla õigusest tegelikult midagi ikka tead. Me oleme arutanud, et võib-olla see [korraldus] ei ole päris õige. Me peaksime ka nagu advokaadid materiaalõiguse kohta rohkem ette küsima ja alles siis liikuma kohtuotsuse kirjutamise juurde. See sõeluks ehk inimesi välja. Osa ei ole otsuse kirjutamiseks lihtsalt valmis. Aga mingi tasemeprobleem siin on ja ma ütlen, et meile tuleb inimesi väga erinevalt. Tartu Ülikoolist tuleb ja ka mujalt. Mujal on õppetase ilmselgelt veel halvem. Need numbrid on ka kokku võetud, kuidas erinevate ülikoolide lõpetajatega on. Meile tuleb enamus Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast. Ma ise arvan, et õppekava läbirääkimised, integreeritud õpe ja tugev õppejõudude kaadri järelkasv võiks olla need, mis tegelikult õigusharidust päriselt aitaksid. On ka üks positiivne külg, mida ma tahtsin märkida. Midagi head on ka näha Tartu Ülikoolis tänu sellele, et õigusteaduskonnas on enamus magistriõppest viidud tasulisele kaugõppele – nimetame seda niimoodi vana kombe kohaselt. Ütleme teisiti, aga sisu on sama. Kõige paremad, 40 inimest, saavad tasulises päevaõppes Tartus õppida. Mul on olnud õnn neid õpetada ja nad on väga tublid olnud. Mul ei ole eksamil keegi läbi kukkunud. Ma õpetan tsiviilkohtumenetlust ja nendega on olnud lausa rõõm tegeleda. Midagi positiivset ka!

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te olete märkinud oma ettekandes, et oluline lahend tehti ka toimingupiirangu rikkumise asjus. See on selline valdkond, mis on väga keeruline, toimingupiirangu piirid ongi keerulised. See huvitab ka avalikke teenistujaid, see huvitab ka poliitikuid, kes kohalikes omavalitsustes toimetavad. Kas te saate meile selgitada, milleks see lahend oluline oli ja kuidas see meid edasi aitas?

Jälle ma pean vabandama, et mul ei ole neid lahenditekste siin käepärast. Ma palusin igal kolleegiumil Riigikohtus enda paremiku koos viidetega välja tuua ja ma küll tegin need lahendid lahti, aga ma ei ole süvitsi nendesse läinud. Aga ma saan aru, et see teema on jätkuvalt üleval: mis on lubatud ja mis on lubamatu. Ka varem on välja toodud, et Riigikogu võiks ise seda seadust täpsustada selles osas, mis on keelatud. Selle üle ju vaidlusi tekib. Praegu ma saan öelda, et ma vaatan kolleegidelt saadu üle ja saadan pärast selle kohta arvamuse. Mul ei ole praegu seda ees ja ma ei hakka seda siit kuskilt käigu pealt otsima, ehkki võib-olla leiaks üles. Kriminaalkolleegium tõi selle välja väga olulise lahendina. Ma täpsustan seda pärast.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, ma tuleksin elektroonilise hääletamise juurde, mis, ütleme, on alati leidnud suurt vastukaja hääletajate ja valijate seas, kuna leitakse, et elektrooniline hääletamine ei ole teostatud õigesti, on ebaseaduslik, võltsitakse ja nii edasi. Sellega seonduvalt on tulnud äärmiselt palju valimiskaebusi. Osa muidugi praagitakse selekteerimise ajal valimiskomisjonis välja, kuid ka Riigikohus on nende tõttu hästi koormatud. Minu meelest valitseb teatud mõttes kognitiivne dissonants selles osas, et väga palju inimesi leiab, et midagi on valesti, aga Riigikohus jätab kaebused kas läbi vaatamata või siis ütleb, et need ei kuulu rahuldamisele. Kuidas seda vastuolu ületada? Millised meetmed oleks? Ei ole võimalik, et nii palju inimesi on valesti asjast aru saanud, nagu Riigikohus ütleb.

Muidugi ma pean ütlema, et kuna teie enda kaebus on praegu meie menetluses, siis ega ma väga palju seda teemat kommenteerida ei saa. Küll aga ütlen seniste lahendite kohta, et jah, valdav osa valimiskaebustest on tõesti ühel või teisel viisil olnud e-valimiste kohta. Nendel valimistel on neid kaebusi olnud mõnevõrra vähem. Meie jaoks on see positiivne uudis, et neid on vähem olnud. Kaebajate ring on tegelikult kõigi valimiste puhul kogu aeg olnud suhteliselt üks ja sama. Nende inimeste arv ei ole väga suur, kes üldistes huvides asja vaidlustavad. On teatud argumendid, teatud inimesed, kes seda teevad. Minule teadaolevalt on praegu valimiskomisjonis tegemisel ja kohe-kohe tulemas üks suuremat laadi otsus ühe kaebuse kohta, kus neid elektroonilise valimise detaile käsitletakse. Me ootame ka huviga – ükskõik, mis tuleb, kas seda keegi vaidlustab ka Riigikohtus, et näete, seal on midagi tõsisemat. Ma saan aru, et valimiskomisjon on võtnud rohkem aega ja loodetavasti vastab põhjalikult nendele argumentidele, mis on esitatud e-valimiste vastu. Kuigi jah, need põhiargumendid, et ID-kaardiga võib keegi teine valida, on olnud 2005. aastast saadik, kui need vaidlused algasid. Ega need ei ole muutunud. See risk on selles valimissüsteemis sees. Küsimused on, kas see on nii suur risk, et selline valimine keelata, kas tegu on olnud poliitilise valikuga ja kas kohtul tuleb kuidagi sekkuda. Senimaani ei ole leitud, et sekkumise nivoo on selline, et oleks vaja sekkuda. Riski ei ole nii suureks loetud. Aga jah, meil on praegu veel need kaebused töös. Ootame kõigepealt ära, kuhu valimiskomisjon jõuab ja missugused [lahendused] tulevad.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Riigikohtu esimees! Te viite praegu läbi kohtute reformi või vähemalt tegelete sellega. On kuulda olnud, et kohtunikud on seoses selle reformiga piisavalt suurt rahulolematust väljendanud. Kuidas te seda kommenteerite?

Mida nimetada kohtureformiks? Minu meelest igasugune paigalseis tähendab tagasiminekut. Me arutame praegu arengukava. Selle on kohtunike endi töögrupp kokku pannud ja selle juhtmõte on see, et raha on vähe, me peame kuidagi efektiivsemalt tegutsema. See on tegelikult juhtmõte. Loomulikult on kohtunikkonnas rahulolematust olnud. Nagu ma ütlesin, tagasisidet, kriitilisi pöördumisi on tulnud seoses mõttega kohtuid liita. Tegelikult seda mõtet ei ole ametlikult keegi välja käinud, mina üksnes olen sellest rääkinud Riigikogus ja kohtunike täiskogul. Arengukavas on öeldud, et tuleb analüüsida kogu seda teemat, aga juba on see osale väga hinge läinud. Muuseas, me tegime kohtunike täiskogul ka meelsushääletuse kohtunike seas – sellise mittesiduva puldihääletuse. Sadakond inimest hääletas. Küsisime umbes niimoodi, et kas te toetaksite kohtute liitmist ka juhul, kui on lahendatud see probleem, et asju õiglaselt jagataks ja te ei peaks väga palju ringi sõitma. Siis läksid arvamused kuskil pooleks. See nii hull ei ole. Kõige suurem reform, mis on praegu tegemisel, on kohtuhalduse ülevõtmine. Selles osas pole kohtunikelt küll mingit erilist negatiivset tagasisidet olnud. Ainuke negatiivne tagasiside ongi olnud see hirm kohtute liitmise ees, muud minu meelest väga ei ole. Teine teema on muidugi kohtunike selline töökorraldus, et mul on oma sekretär ja oma jurist. Seda on eksperimenteerivalt kohtutes hakatud ümber tegema, proovitakse jagada neid juriste ja sekretäre. See tekitab [kõhklusi]. Aga igasugune töökorralduse muudatus tekitab inimestes vastumeelsust. Küsimus ongi selles, et kas see vastumeelsus on põhjendatud, kas seda saab ära selgitada, kas riske saab maandada. Ma loodan, et need riskid, mis on arengukavaga seotud, saab ikka ära maandada. Ja see menetlus on olnud täiesti avalik. Mingisugust salareformi minule teadaolevalt keegi plaaninud ei ole. Praegu kõige suurem mure, mis kohtusüsteemis on ja mis kõige suuremaid vaidlusi tekitab, on nimelt see, kas meid hirmutatakse eelarvekärbetega ja kas selles olukorras tuleks täita praegu olemasolevaid pensioneeruvate kohtunike kohti või mitte. See on kõige suurem valukoht praegu. Vaidlus on just selle üle, kas me ootame ära uue aasta eelarve ja siis hakkame kohti täitma või me piltlikult täidame ära kõik need kohad ja uuel aastal oleme seisus, kus me ei tea, mismoodi me edasi läheme. Need on olnud need vaidlused.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! 2021. aasta juunis pidasite te Paides kõne, kus rääkisite väga sisukalt, et on uskumatu, kui kergel käel oldi koroonaajal valmis vabadusi käest ära andma. Mõned kuud pärast seda kehtestati vaktsiinipasside süsteem üldkorraldusega, viisil, mida õiguskantsler ei saanud vaidlustada. Ja õiguskantsler ütles kõigile, et kehtestatud piirangutele tuleb alluda, aga kellele ei meeldi, kellele tundub, et nendega on rikutud nende põhiseaduslikke õigusi, võib pöörduda kaebusega halduskohtu poole. Seda on paljud inimesed teinud, ma ise ka olen seda teinud. Aga kohtusüsteem on paraku valitsuse käitumise õigustajana käitunud, ütlen otse, häbiväärselt. Minu küsimus teile on see, miks teie ise Riigikohtus siiamaani, 2,5 aastat pärast nende piirangute kehtestamist, pole suutnud võtta sisulist seisukohta nende piirangute õiguspärasuse suhtes, olgugi et teile on ammu pakutud seda terves reas kaasustes.

Ma sellega kindlasti nõus ei ole. Meil on ju mitmeid lahendeid tehtud nende piirangute kohta. Muu hulgas on minu mäletamist mööda tsiviilkolleegium saatnud Euroopa Kohtusse eelotsuse saamiseks küsimuse vaktsiinikohustuse kehtivuse kohta. Just nimelt, kas töölepingu jätkamise eelduseks olev vaktsineerimisnõue on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. See on minu teada saadetud Euroopa Kohtusse. Halduskolleegiumis on tõesti mitmeid lahendeid. Nüüd nad on jõudnud sinna lõpuks, paljud on menetluses. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, need ei ole ammu Riigikohtu menetluses, nad on kerinud … (Saalist öeldakse veel midagi.)

Head kolleegid, ärme palun … Laseme Riigikohtu esimehel vastata.

No viis kuud tagasi – ma räägingi, et meil ongi praegu probleem. Ma tõin välja, et Riigikohtu jõudlus, eriti haldusasjades, on tõesti kahetsusväärselt vähenenud. Väga palju suuri asju on. Ma ei õigusta seda, me oleme maja sees korduvalt rääkinud, et jõudlus peab paranema. Tsiviilkolleegiumil oli väga suur jõudluse langus, see eelmine aasta paranes. Halduskolleegiumil on erinevatel põhjustel langus olnud suurem. Ma arvan, et eriti on asjad kinni olnud Tallinna Ringkonnakohtus, kus menetlusajad on venimas kahele aastale, nagu ma ütlesin. Ja muuseas, seal on ka üks selline näide, üks valikukoht. Oliver Kask, kes on ringkonnakohtu kohtunik, on olnud valimiskomisjonis täiskohaga tööl ja seal kõike teinud. Seepärast on kohtuasjad mingis mõttes saanud kannatada, on veninud. Seal ongi küsimus ressursis, mitte mingisuguses pahatahtlikkuses. Ma seda küll ei ole näinud. Praegu võtab Tallinna Ringkonnakohtu uus esimees tarvitusele mitmesuguseid abinõusid, et need asjad kiiremini liiguks. Mul ei ole mingisugust õigustust, ma ei kiida heaks, et see niimoodi on läinud, et asjad veninud on. Aga öelda, et Riigikohtu esimees saaks siin midagi teha – väga konkreetselt sekkuda menetlustesse nagu ei saa. Distsiplinaarmenetlusi me oleme ette võtnud, kui teatud asjad on väga pikalt veninud. Muid hoobasid meil väga ei ole.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Riigikohtu esimees! Mu küsimus on veidi üldisem. Mil määral te tajute või tunnetate, et tulenevalt ühiskonna ootuses ja ideoloogilistest arusaamadest, sellest, mis meile peale surutakse, ma ei tea, kas tulenevalt sõjast ja sõnavabaduse küsimusest, pluss kliimakontekst ja nii edasi, et on teatud surve ühiskondlikus kontekstis õigusele nendes küsimustes, mille puhul ühiskond on jagunenud radikaalselt erinevateks poolteks? Kuivõrd te tunnetate, et kohtult oodatakse õigeid, mitte alati seaduslikke, vaid just õigeid otsuseid? Kuivõrd on see tajutav praegu?

Minu meelest selleks, et otsus oleks õige, peab ta ka seaduslik olema. Teistsugust otsust kohus teha ei tohiks. Loomulikult aja jooksul on mingil kujul avalik surve kohtuvõimule ikkagi suurenenud, selge see. Piltlikult võiks öelda, et paljud inimesed on kasvanud Ameerika filmidega, kus kurikael saab oma karistuse, politsei võtab ta filmi lõpus kinni. Film lõpeb sellega ära, nüüd on asi korras, eks ole. Seal ei ole seda, et kuskil algab veel kohus, keegi hakkab asja arutama – see on võib-olla teisejärguline. Nüüd võib olla mingisugune tunne, et kui keegi on kuskil kellegi kohta midagi halvasti kirjutanud, siis küllap see õige on. Kohus peaks seda [siis arutama]. Aga kindlasti selline suhtumine on paljudel inimestel olemas. Mina ise ei arva, et kohtunikud tajuksid seda kuidagi niimoodi, et nad peaksid tegema ootustele vastava otsuse. Ei, meie peame tegema seadusliku otsuse. Seda me kohtunikele õpetame, seda me kontrollime ja vaatame, et nad taluksid kriitikat, et nad taluksid pinget, et nad ei murduks selle all. Nad peavad tegema ikkagi õige otsuse, nii nagu on ette nähtud, nagu südametunnistus ja seadus ütleb. Nii, nagu kohtunik on presidendi ees vande andnud, nii tuleb seda ka teha. See, et inimesed arvavad erinevalt – ka kohtunike seas on loomulikult erinevate arvamustega inimesi. Kõik on inimesed, igaühel on oma mingi subjektiivse kaalumise ruum. Üks kohtunik tõesti võib arvata ühtemoodi ja teine teistmoodi. See ongi vahe robotiga ja nii tekib küsimusi, miks sarnastes asjades võib-olla üks inimene saab ühtemoodi seadust kohaldada, teine teistmoodi. Aga ma ei arva, et see oleks praegu kuidagi nii hull, et me jääksime sellesse kinni.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt tänan väga sisukate vastuste eest! Üle pika aja on hea kuulata: kui küsitakse, siis saame vastuseid sellele, mida küsitakse. Aga ma küsiksin seda, millest on täna juba juttu olnud. Kuidas on võimalik, et sihukesed küll 7 või 9 eurot või 200 eurot puudutavad kohtuprotsessid kestavad ligi kümme aastat või üle viie aasta? Inimesed kaotavad oma ametikoha, oma õigused – kõik. Nad tapetakse enne ära, kuni kohtuotsus tuleb. Kas kuskil ei peaks ikkagi olema see piir juhul, kui sõna otseses mõttes keegi kaebab, et keegi on midagi teinud? Ma ei tea, kõige kurikuulsam näide on 9-eurone juukselõikus, aga ma tean ka bensiini tankimist, see oli vist ametiauto asemel isiklikku autosse, igatahes paarisajast eurost kahjust räägitakse, aga kohtuveskid on jahvatanud üle seitsme aasta. Inimene on põhimõtteliselt tapetud.

Ma olen ka varem sellisele küsimusele vastanud. Ega millegi üle uhkust tunda ei ole. Niisugused kriminaalmenetlused, millest siin jutt käis, venivad teinekord väga kaua. Esiteks venib eeluurimine, enne kui asi jõuab kohtusse, või on prokuratuuri käes – kõik see kestab lõpmata kaua. Minu enda taust on tsiviilõiguslik ja ma olen mõelnud ja kriminaaliinimestega vaielnud, kuidas see võimalik on. Mida te arutate seal mitte kümnete, vaid sadade päevade kaupa!? Tsiviilis oleks meil võimalik see vaidlus paari päevaga lahendada. Siis nemad hakkavad rääkima, kuidas ikka kriminaalmenetlus on eriline, seal on kõik kuidagi teistmoodi. Minu arvates annaks väga palju õgvendada, ei pea niimoodi olema, et kõik nii pikalt kestab. Nüüd, teine pool on muidugi see, mis asjadega kohtusse tullakse ja kui kaugele näiteks prokuratuur liigub oma süüdistustega ja kas ta võtab riske. On nii, et iga uue paragrahvi puhul, mis KarS-is on – ma olen seda siin ka varem öelnud –, paratamatult on keegi alati esimene inimene, kelle puhul seda kohtus [rakendatakse]. Aga keegi ei tohiks olla katsejänes. Samas, kui keegi seda ei ole, siis see säte ei hakkagi kunagi tööle. Selles mõttes prokuratuurile ette heita, et miks te tulite selle [lahendusega], kedagi pole sellel alusel sellisel viisil süüdi mõistetud, miks te seda teete – see on kahe otsaga asi. Prokuratuur peab aru saama, mille osas ta tohib süüdistuse esitada, mille osas ta ei tohi süüdistust esitada. See selgub nendes menetlustes. Jah, see, millele te viitasite, see mõneeuroline vaidlus – mullegi tundus, et see läks liiale. Aga see on selline subjektiivne vaade. Prokurör on mingil kujul, mulle tundub, avalikkuse surve all. Kui ta mingi asja on ette võtnud, siis tagasi astuda on väga raske. Tunnistada ja öelda poole pealt, et noh, läks halvasti, ma jätan pooleli. Seda ta kuidagi teha ei taha, et ta tunnistab nagu kaotust või nõrkust või ma ei tea, mis nagu toimima hakkaks. Ja nii minnakse edasi. Mis puudutab neid väikseid võlgu, siis ma muuseas tahtsin öelda, mis on ka probleemne. Selle puhul mina näen tegelikult suuremat muret. Praegu võib inimene käia vargil põhimõtteliselt kümneid kordi, enne kui temaga tõsisemalt tegelema hakatakse. See on tegelikult see, mis vähendab ühiskonna turvatunnet. Me ütleme, et need on nii väiksed asjad, me nendega ei jõua tegeleda, me tegeleme mingite suurte asjadega ainult, aga tegelikult tavainimeste turvatundele mõjub see väga halvasti, kui kelleltki varastatakse midagi ära ja keegi sellega üldse ei tegele. Ma võin teile tuua väga hea näite. Meie oma Riigikohtu töötaja jalgratas, Riigikohtu vara, mõni nädal tagasi varastati ära. Kaamera tehtud pildi peal on näha, kes seda tegi. Pöördusime politseisse, et võtke kaamerapilt, aga keegi huvi pole tundnud. Mitte midagi, eks ole! Selles osas ka meie oleme tavainimese rollis ja tunneme ausalt öelda, et midagi on viltu. Väikeste võlgadega nõuete puhul on ka niimoodi, et kas on mõtet minna neid kohtusse nõudma. Ma raiskan palju raha ja aega. Aga selle kohta on mujal maailmas öeldud niimoodi, et kui väikesed võlad jäävad üles, nendele lüüakse käega, siis inimeste üldine arusaam kohustuste täitmisest laguneb ära. Saadakse aru, et kui ollakse natuke võlgu, siis ei peagi kohustusi täitma. Tegelikult see ühiskonnale tervikuna mõjub väga halvasti. Need on mitme otsaga asjad. Aga et need asjad venivad, nagu ma olen öelnud, viis aastat – kriminaalmenetlus tuleks üle vaadata. See ei ole okei, et nad niimoodi on.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Ma ei tea, kas te märkasite seda elegantset irooniat, millega Aivar Kokk alustas: ta tänas istungi juhatajat sisukate vastuste eest. Mis nüüd teie vastuseid puudutab, siis mul tekkis huvi, kui te vastasite kolleeg Vooglaiule, miks 2,5 aastat ei ole siin ühel teemal ühtegi otsust. Asjad ikka venivad ja te olete sellega tegelenud. Sügisel, ligi aasta tagasi ta küsis, miks poolteist aastat ei ole [lahendust]. Ma ei ole sugugi kindel, et kui te aasta pärast jälle siin olete, siis ta ei küsi, miks seda 3,5 aastat ei ole. Ja siis te umbes vastate sellele nii: me oleme kolleegidega arutanud ja peaks tempot tõstma. Minu küsimus. Ma ei tea kohtusüsteemi iseärasusi, aga minu hinnangul selline aastaaruanne siin Riigikogus võiks olla üks motivatsioone, mis paneb tagasisidet tõsiselt võtma. Aga kas see on piisavalt motiveeriv? Kui see selle koosseisu lõpuni iga aasta järjest aasta võrra pikeneb – pean silmas Varro Vooglaiu küsimust –, ent te ikka vastate, et noh, venivad, aga midagi pole teha, kas siis peaks järgnema ka mingi tagajärg?

Aitäh!

Ma ei tea, kas kaadrites tuleb ehk muudatusi teha või mis te ise arvate, milline see kohtunike motivatsioon on?

Mul ei ole midagi meeldivat selle kohta öelda, et asjad venivad. Ka kohtunike ringis on arutatud, kuidas me peaks asju lahendama. On nagu kaks arusaama. Üks arusaam on see, et me lähtume lihtsast põhimõttest, et sedamööda, kuidas asjad laekuvad kohtusse, me neid järjest ka lahendame. Teine võimalus on, et me hakkame välja noppima mingisuguseid asju, mis väidetavalt on kiiremad. Aga see on kahe teraga mõõk, sest lõpuks on nagu kõik asjad kiiremad ja siis on keegi õnnetu, kes jääb oma asjadega alati kuhugi lõppu. Mina ise pooldan pigem seda, et enamik asju peaks järjest liikuma, mitte et me kogu aeg valime midagi välja ja ütleme, et see on imekiire. Ma toon teile ühe näite. Ka seadusandja ise ei ole patust puhas. Te võtsite hiljuti vastu uue pankrotiseaduse muudatuse, nii et peaaegu üle paragrahvi on kirjas, kuidas tuleb kolme-nelja päevaga midagi kiiresti lahendada. Samas tegelikult enamuses pankrotimenetlustes ei ole mitte kuhugi kiiret. Vara ei ole sendi eestki ja mitte kuhugi ei ole kiiret, aga kohtunikud peavad neid eelisjärjekorras lahendama, kuigi on võib-olla sada muud asja, mis tuleks kiiremini teha. Ressurss, mis meil praegu on, on täpselt see, mis meil on. Kui keegi kuskil venitab tahtlikult, siis tulevad kaebused. Ja ma ütlesin teile ka, et inimesi on süüdi mõistetud. Sel aastal on ka mitu asja olnud, mille puhul tegelikult on inimesi karistatud selle eest, et asjad venivad. See on üks pool. Teine tegur, mida me kohtusüsteemis saame kasutada, on solidaarsus. Me jagame asju ringi, kui keegi jääb väga jänni. Selle jaoks on ühekordsed mehhanismid olemas. Aga ma juba enne ütlesin, et üks kohus võimaldaks kohtunike koormust üle Eesti jagada, koormuse laiali laotada. Kujutame ette, et praegu on meil kuskil piirkonnas mõni kohtunik vähem koormatud. Ta võiks lahendada ka mõne Tallinna asja, et saaks kiiremini tehtud. Selle eest mina seisan, seda ma saan vedada ja lükata. Ülejäänud asjades saab sekkuda konkreetsete kohtunike tegevusse ainult distsiplinaarmenetluse raames. Seda me üritame ka teha – ega mulle tegelikult ei meeldi nii öelda. Teile tundub, et koroonaasjad on maailma kõige kiiremad, aga minule tundub, et mingid muud asjad, kellelegi kolmandale tundub, et veel mingid seitsmendad asjad on kõige kiiremad. Aga ega kellelgi ei ole mingit rõõmu sellest, et asjad on veninud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Mul on väga konkreetne küsimus seoses e-valimistega. Teatavasti Riigikohus on mitmel korral käsitlenud kaebusi seoses e-valimistega ja andnud ka hinnangu, et e-valimised ei ole sajaprotsendiliselt kooskõlas valimisseadusega ja põhiseadusega, et siin on riiveid ja küsitavusi. Samas on ta võtnud kavalalt pehme seisukoha, delegeerinud vastuolude kõrvaldamise Riigikogule. No Riigikogu ei tee seda enne, kui Riigikohus võtab väga selge, üheselt mõistetava seisukoha, et e-valimised ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse, valimisseaduse ja muude seadustega. Millal te kavatsete seda teha?

Lõppude lõpuks ei ole ju Riigikohus kehtestanud e-valimisi. Ikkagi Riigikogu on need kehtestanud, eks ole. Meie saame hinnata nende kaebuste pinnalt, mis meile on sisse tulnud. Need hinnangud on siiamaani antud. Põhiline vastuolu, millega Riigikohus tegeles eelmistel valimistel, oli teema, miks e-valimiste regulatsioon on nii suures osas valimiskomisjoni ja valimisteenistuse aktides kirjas, mitte seaduse tasemel. Nüüd, vahetult enne valimisi Riigikogu täiendas neid menetluskordi. Mina ei ole veel lõpuni sellesse süüvinud, kui palju ja mida seal muudeti. Seaduse sisse neid asju toodi. Mingis mõttes on olukord nüüd, ma loodan, paranenud. Olukord on vast paranenud, aga midagi on siiski teisiti võrreldes sellega, mida Riigikohus nägi. Nagu ma siin enne juba ütlesin, valimiskomisjonis on minule teadaolevalt ikkagi üks väga suur elektrooniliste valimiste korralduse kaebus menetluses. Kui see tuleb edasi Riigikohtusse, siis küllap peab Riigikohus sellega tegelema. Aga eelhoiakuks, et e-valimine kui selline on iseenesest põhiseadusega vastuolus, minu arvates palju argumente ei ole.

Suur tänu, auväärt Riigikohtu esimees! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud Riigikohtu esimees! Head kolleegid! Alustuseks peab tunnistama, et mul on hea meel, et Riigikohtu esimees tunneb muret ja on orienteeritud ühiskonna muutustest tulenevalt ka kohtusüsteemi muutmisele. Seda on igati tore tunda. Alustades oma kõnet, ma tsiteerin Riigikohtu esimeest, kes ütles, et kohtusüsteem toimib üldiselt jätkuvalt korrakohaselt: tagatud on sõltumatu ja erapooletu õigusemõistmine ning kohtuasjade lahendamine mõistliku aja jooksul. "Kahjuks aga on süvenenud ka juba eelmisel aastal esile toodud muret tekitavad tendentsid kohtuasjade lahendamise aeglustumisel." Selle aasta jooksul, mil mul oli võimalik lähemalt tutvuda kohtusüsteemiga, sain vaid nõustuda Riigikohtu esimehega. Ühiskonna ootused kohtusüsteemile on iga aastaga muutunud aina kõrgemaks. Aga kindlasti ei saa seda laiendada automaatselt kõigile kohtutele võrdselt. Eks sõltub ju palju kõikidest asjaoludest, kohtu liigist ja paljuski kohtunike kui üksikisikute tegevusest. Riigikohtu esimees tõi oma kõnes välja võimalikud põhjused, mis põhjustavad menetlustempo aeglustumist ja jõudluse halvenemist. Kindlasti on üks põhjus põlvkonnavahetuse protsess kohtusüsteemis, aga usun, et töökorralduse põhjalik ülevaade ja kohtujuhtidele suuremate õiguste andmine aitab leevendada üleminekul tekkivaid pause. Riigikohtu esimees tõi haldusasjade puhul ühe põhjusena esile kohtusse pöördumiste arvu kasvu, mida soodustavad madalad riigilõivud ja riigiasutuse menetluskulude tasumise riski puudumine. Aga kas me ühiskonnas peame piirama kohtusse pöördumist või saame hoopiski niinimetatud vahekohtute abil küsimusi lahendada? Ka see debatt tuleb meil läbi teha. Kriminaalmenetluste venimise põhjuseks on Riigikohtu esimees toonud jätkuvalt jäigad menetlusreeglid ja advokaatide puuduse. Kõigis valdkondades [annab tunda] ka kohtunike kohatine suutmatus menetlusi juhtida ja ohjata, samuti võimalik läbipõlemine. Eelmise aasta juunis kutsus toonane justiitsminister kokku erinevate õigusharude esindajatest koosneva ekspertide kogu, et panna alus uuele kriminaalmenetluse seadustikule. Praegu kehtiv kriminaalmenetluse seadustik võeti vastu 2004. aastal. Selle aja jooksul on ühiskonnas toimunud ülisuured muutused. Ka kriminaalmenetluse seadustikus on tehtud väikesi muudatusi, aga põhjapanevat remonti saame oodata, kui eksperdid oma töö lõpetavad. Esimesed kümme ettepanekut on vast lähiajal Riigikogusse liikumas. Kindlasti ei saa me eraldi vaadata kogu õiguskaare toimimist süüteomenetluse puhul, alustades kriminaalmenetluse algatamisest kuni karistuse määramiseni ja selle ärakandmiseni. Efektiivse süüteomenetluse olulisim [eeldus] on kogu protsessi digitaliseerimine. See kõik peab olema ühtses süsteemis, mis annab aluse tänapäevaseks toimimiseks. Oluline on, et kohtusüsteem on võimeline ise ennast reformima, modifitseerima. Seda hetke ei tohi mööda lasta. Võtmesõna on siin loomulikult koostöö kohtute, Justiitsministeeriumi ja Riigikogu vahel. Andes kohtusüsteemile rohkem iseseisvust oma tegevuse korraldamiseks, tõstame ka nende vastutust ühiskonna ees. Siis puudub võimalus kasutada väljendit: küll me teeksime, kui ministeerium lubaks. Lõpetuseks. Praeguses olukorras on võimalik pöörata tekkinud väljakutsed eduks. Esiteks, nagu ma ütlesin, on kohtusüsteem ise valmis muutusteks. Seda väga tihti ei ole. Teiseks, digitaliseerimisega saame tõsta kogu süsteemi toimimise efektiivsust. Kolmandaks, põlvkonnavahetus loob eeldused, et uutele tehnoloogiatele üleminek on sujuvam. Aga üks mõte meile, seadusandjatele, ka. Anatoly Zimichev on oma raamatus "Psühholoogia. Poliitika. Võitlus" kirjutanud järgmist. Seadusandlusest tuleb kõrvaldada juriidiline ekvilibristika, mis lubab seaduste kaksipidise tõlgendamise. Segased õigusnormid, mis nõuavad täiendavaid selgitusi ning annavad otsustamisõiguse mitte seadusele, vaid ametnike või muude osavate õigusetõlgitsejate subjektiivsetesse kätesse, on lubamatud. Jõudu ja jaksu Riigikogule selle mõtte ellu rakendamisel. Loomulikult jõudu ja jaksu Riigikohtu esimehele ja kogu kohtusüsteemile koostöös Justiitsministeeriumiga, sest kõiki muudatusi saab eelkõige ellu viia koostöös. Et see hoog ei raugeks! Mulle küll tundub, et kohati see hoog on natukene jõudu kaotanud, aga et ta jumala eest ei raugeks. Aitäh! Ja edu meile!

Suur tänu! EKRE fraktsiooni nimel kolleeg Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks muidugi suur tänu teile, härra Riigikohtu esimees, selle ülevaate eest ja olulise statistilise informatsiooni esiletoomise eest, samuti tõsiste kitsaskohtade allajoonimise eest. Ma oma sõnavõtu alguseks ütlengi, et see osa teie ettekandest väärib kindlasti meiepoolset toetust. Kui te ikkagi ütlete, et te viiendat aastat järjest käite parlamendi ees ja joonite iga kord alla, kui tarvilik on kriminaalmenetluse üldmenetlust lihtsustada, tõhustada ja kiirendada ja odavamaks muuta, sest vastasel juhul lihtsalt kohtumenetlus põhjendamatult venib ja ei saa õigluse ideaal piisavalt teenitud Eesti Vabariigis, ja sellest hoolimata mitte midagi ei tehta, et probleemi lahendada, siis see on häbiplekiks – see on häbiplekiks Riigikogule, see on häbiplekiks valitsusele. Minu väga selge üleskutse koalitsioonile on küll see, et niimoodi ei saa ju asi jätkuda. Kui kõik tunnistavad, et on tegemist reaalse probleemiga, mis väärib lahendamist, siis ei saa selliste asjade lahendamisega viis aastat ja rohkem venitada. Siis tuleb istuda maha, tulla kokku, vaadata, mis teha annab, kaardistada ära vähemalt need esimesed asjad, mis saab esimese ringiga ära teha: kõige suuremad kitsaskohad, kõige suuremad probleemid. Tuleb need asjad korda teha! Kui me tahame ikkagi päriselt olla tõsiselt võetav riik, sealhulgas õigusriik, mis püüab lähtuda õiguse ja õigluse ideaalidest, siis ei saa selliseid asju lihtsalt lõputult ignoreerida. See on üks pool, millele ma juhiksin tähelepanu. Aga teine pool on ikkagi see, et mu meelest ka kohtusüsteemi enda suunal tuleb heita kriitiline pilk. Me ei saanud siin enne sisulist diskussiooni pidada, kuna meile on ainult üks küsimus Riigikogu liikmetena ette nähtud. Ühe küsimuse ma kasutasin ära, et teie poole pöörduda, ilma et see oleks andnud kaugeltki rahuldavat tulemust. Ma adresseeriksin seda probleemi siiski veel, kuigi eelnevalt sai sellele juba tähelepanu juhitud. Probleem seondub siis sellega, et kaks ja pool aastat pärast vaktsiinipasside süsteemi jõustamist Vabariigi Valitsuse poolt, mis oli ka õiguskantsleri hinnangul tehtud õigusvastaselt, ei ole Eesti kohtusüsteemis siiani mitte ühtegi korda kõrgema kohtutaseme raames antud sisulist hinnangut vaktsiinipasside süsteemi õiguspärasusele. Mitte ühteainsat korda! See on fakt. Ei ole nii, nagu te ütlesite, et nüüd hakkavad kaebused ka Riigikohtu ette jõudma. Terve rida kaebusi, ma küll täpset numbrit ei tea, on juba vähemalt pool aastat või rohkem tagasi jõudnud Riigikohtuni, ilma et oleks isegi otsustatud, kas neid menetlusse võtta. Ma väidan seda lihtsalt esimeses isikus, sellepärast et mina ise pöördusin enda algatatud kaebusega seoses Riigikohtu poole kassatsioonkaebusega jaanuarikuus. Ja kui palju nüüd jaanuarist möödas on? Veebruar, märts, aprill, mai, juuni – viis kuud. Ja viie kuu jooksul ei ole suudetud langetada otsust selle kohta, kas üldse võtta asi menetlusse või mitte võtta. Sisulisest otsusest ma ei räägigi. Nii et ei saa öelda, et alles nüüd hakkavad kaebused teieni jõudma, et seni neid pole olnud. Millest me räägime? Minu kaebuse sisu oli konkreetsel juhul see, kas on õiguspärane, et Vabariigi Valitsus on oma üldkorraldusega keelanud ära inimestel näiteks vabaõhuüritustel osalemise, suusavõistlusel osalemise, olgugi et inimesed on koroonahaiguse läbi põdenud, küll veidi rohkem kui aasta aega tagasi, ja on valmis tõendama seda, et nad ei ole nakatunud, PCR-testiga. Välitingimustes toimuvad spordivõistlused! Ma vaatan tagasi selle kaebuse menetlemisele. Esimene aste absoluutselt ei süvenenud kaebuses esitatud argumentidesse, vaid kopeeris põhimõtteliselt sõna-sõnalt Vabariigi Valitsuse seisukohti, mille esitasid Ellex Raidla advokaadid. Teine aste sisuliselt tegi täpselt sama. Kahes esimeses kohtuastmes sisulist tähelepanu sisulistele argumentidele ei pööratud. Ja nüüd oleme siis olukorras, kus, eks ole, palume Riigikohut, et kuulge, niimoodi ju ei saa, tuleb ikkagi sisuliselt vaadata nendele argumentidele peale ja sisuliselt neid kaaluda. Nagu me nägime, Riigikohus võtab menetlusse ainult 10% esitatud kaebustest. Ega ma ei usu, et ka sellega paremini läheb. Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Aga tõepoolest, varsti, augustikuus saab kolm aastat täis sellest, kui vaktsiinipasside süsteem kehtestati, muu hulgas lastele – lastele, keda koroonaviirus üldse ei ohustanud põhimõtteliselt! –, noortele tervetele inimestele. Nad tõrjuti välja huviringidest, igalt poolt mujalt. Minu meelest see on teie moraalne kohus mitte venitada, vaid võtta seisukoht, hinnata seda sisuliselt ja öelda, kas selline asi oli siis Eesti Vabariigis õiguspärane või mitte. Teine näide. SAPTK‑iga esitasime kaebuse juba 2021. aasta kevadel kehtinud piirangutele, mis seati meeleavalduste pidamisele. Ei tohi osaleda rohkem kui 25 inimest grupis ja ma ei mäleta, mis seal see meeleavalduses osalejate koguarv oli. Vabas õhus! Nii. Me osutasime sellele, et pole mitte mingisuguseid teaduslikke andmeid selle kohta, et vabas õhus üldse märkimisväärsel määral koroonaviirus leviks. Ei ole Vabariigi Valitsus neid esitanud ja ka kohtumenetluse käigus nad ei suutnud esitada mitte mingisuguseid teaduslikke argumente, millest nähtuks, et leviku oht on. Esimese astme kohus tõi naeruväärseid argumente: "Kuulge, aga te saate ju korraldada oma meeleavaldusi ka veebis, nii et ei saa öelda, et teilt on põhiseaduslik õigus meelt avaldada ikkagi päris lubamatult ära võetud." Ja nii edasi. Ühesõnaga, jälle täielik sisuliste argumentide ignoreerimine, Vabariigi Valitsuse esitatud argumentide kopeerimine. Teises astmes sama asi, mitte sugugi parem. Ja mida tegi Riigikohus novembris 2022, nüüd juba poolteist aastat tagasi? Ei võtnud meie kassatsioonkaebust menetlusse. Kas pakuti teile võimalust võtta sisuline hinnang ja öelda, et niimoodi ei saa põhiseaduslikku õigust meelt avaldada maha suruda, ilma et selleks oleks teaduslikult põhjendatud argumendid? Pakuti. Kas te kasutasite seda? Ei kasutanud. Nii et ma ei ole nõus selle teiepoolse osutusega, te lihtsalt nagu lükkate vastutust endalt kõrvale. Mina arvan, et Riigikohtul on siin väga suur vastutus, seda vastutust tuleks kanda. Sama asi on seotud e-valimistele sisulise hinnangu andmisega, millele osutas kolleeg Mart Helme. E-valimised võeti Eesti Vabariigis kasutusele 2005. aastal, kui ma õigesti mäletan. Sel aastal möödub – on möödunud või möödub, ma ei tea täpselt – 19 aastat, järgmisel aastal saab täis 20 aastat. 20 aastat pika perioodi jooksul ei ole Riigikohus kordagi andnud sisulist hinnangut sellele, kas e-valimised on kooskõlas põhiseadusega või mitte. On nii? On! Te ei ole mitte kordagi andnud sisulist hinnangut põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käigus sellele, kas see on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Võimalusi selleks on olnud rohkelt. Mina kutsun teid üles seda tegema. Ei ole nii, nagu te ütlesite ise oma konkureerivas arvamuses. Millal see oligi? See oli, noh, Riigikogu valimiste järgselt. Te ütlesite, et asjassepuutuvuse kitsa käsitluse järgi ei olegi juriidiliste nüansside tõttu sisuliselt peaaegu võimalik konkreetse normikontrolli raames jõuda elektroonilise hääletuse regulatsiooni põhiseaduspärasuse tervikhindamiseni. Valimised aga mitte üksnes ei pea olema ausad, vaid ka näima ausad, ning kaebajate väidete kontrollimiseks peaks olema tagatud tõhus ja mõistlik menetluskord. See on teie seisukoht. Aga ma arvan, et samast seisukohast lähtuvalt …

Aitäh!

… te peaksite pingutama ka selle nimel, et anda e-valimiste süsteemile sisuline hinnang. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud Riigikohtu esimees! Iga uue seaduse väljatöötamisel peab alati oskama vastata küsimusele, mis probleemi me sellega lahendame, kas me tõesti kedagi aitame, või tekitame, vastupidi, inimestele veel rohkem raskusi. Ma arvan, et Riigikohtu esimees tegelikult ütles väga õigesti, et meie siin seadusandjana võime oma ülereguleerimisega tekitada inimestele veel rohkem muresid ja probleeme, ja see on põhjus, miks asjad lõpuks jõuavad kohtutesse. Kui ma kunagi töötasin advokaadibüroos, siis mulle ikka tundus, et tegelikult inimesed, kes jõuavad kohtutesse, on mingil määral juba kaotanud, isegi kui nad väljuvad sealt võitjatena. Sest kui sa jõuad kohtusse, siis see ressurss, see närvipinge, see aeg – tegelikult igaüks, kes on kohtutee läbi käinud, teab, kui raske see on. Seetõttu meie kui seadusandja roll on leida lahendused enne, kui inimesed peavad minema kohtusse. See on ka üks põhjus, miks ma poliitikasse tulin. Mul oli selline arusaam, et me peaksime suutma lahendused leida juba enne, seadusi koostades. Kahjuks Riigikohtu esimees mainis veel ühte väga olulist momenti: et Riigikogu enam ei pööra tähelepanu sellele, kas seadused, mis me vastu võtame, on kooskõlas põhiseadusega või mitte. Kolleegid kindlasti mäletavad, et meil oli siin arutelu õigusloomepoliitika üle. Analüüs, mis selle kohta tehti, andis väga hävitava hinnangu sellele, kuidas meie õigusloome siin välja näeb. Esiteks toodi välja, et väljatöötamiskavatsust enam üldse ei tehta ega tehta ka põhiseaduspärasuse kontrolli. Õigusloome põhialuseks on põhimõte, et see peab olema kaasav, ettenähtav ja kodanikel on võrdne õigus õigusloomes kaasa rääkida. Aga me mäletame, kuidas me väga olulisi eelnõusid eelmisel aastal vastu võtsime: oli 22 usaldushääletust. Sel aastal olid samuti väga olulised eelnõud, mille kohta me esitasime muudatusettepanekuid. Need seoti kõik kokku. Me ei saanud oma huvirühmasid esindada. Automaksueelnõu tuleb kohe arutlusele. Kas seal on põhiseaduspärasuse kontroll tehtud? Kuidas ikkagi niimoodi, et me hakkame praegu hääletama eelnõu, mille puhul mitte ükski opositsiooni sisuline muudatusettepanek ei läinud isegi hääletusele, sest need seoti kõik kokku? See eelnõu ei näe ette automaksuvabastust puuetega inimestele, lasterikastele peredele, vähem kindlustatud isikutele. Ja mitte ükski fraktsioon, mitte ükski Riigikogu liige ei saanud esindada nende inimeste huve, ei saanud esindada huvirühmade huve, kes meie poole eraldi pöördusid ja palusid muudatusettepanekuid esitada ja hääletada. See on viis, kuidas õigusloomet luuakse. Ja siis imestatakse, kuidas juhtub nii, et me võtame seaduse vastu, ja järgmine hetk inimesed peavad minema ja kaebama selle kohtusse. Kui me oleksime need muudatused sisse viinud, kui me oleksime need seadused läbi mõelnud, siis ei oleks seda probleemi tekkinud. Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Ja veel üks oluline probleem, mida mainis ka lugupeetud Riigikohtu esimees: Euroopa Liidust tulenevad õigusaktid. Meil oli siin kolm väga suurt eelnõu. Ühe me kahjuks võtsime vastu: vilepuhujaseadus. Vaenukõne-eelnõu on menetluses ja kolmas on haldustrahvide eelnõu. Väga olulised eelnõud, väga vasturääkivad. Mis on meie kõige suurem probleem? Meile tulevad Euroopa Liidu õigusest üle erinevad direktiivid, mis me peame kuidagi oma siseriiklikusse õigusesse sisse viima, aga meil ei ole selleks spetsialiste. Meil ei ole tegelikult selliseid õigusloome eksperte, kes suudaksid need seadused kirjutada niimoodi, et need sobituksid Eesti siseriikliku õigusega. Kahjuks kõik need, vabandust, bürokraatlikud seaduseelnõud, mis tulevad, ei sobi meie väikese riigi õiguspoliitikaga, samuti kultuuriga. Aga me järjest võtame need vastu. Inimestele tekivad lisakohustused, ettevõtetele, kohalikele omavalitsustele tekib halduskoormust juurde. Ja tekibki ülereguleerimine. See on ka põhjus, miks presidendil on nüüd palju olulisem roll meie õigusloomes. Mulle ikka meeldib meelde tuletada, et Lennart Meri oli meie ajaloos president, kes jättis väga palju kordi seaduse välja kuulutamata: esimesel ametiajal 25 korda, teisel ametiajal 16 korda. Riigikohtusse ta pöördus väga tihti ja tema taotlused väga tihti ka rahuldati. Ühelt poolt muidugi võib öelda, et riik oli siis alles noor, seadusi loodi palju, kuid teiselt poolt sai Lennart Meri aru, kui tähtis on arvestada, et iga seadus, mis vastu võetakse, omab väga olulist ja seejuures ka pikaajalist mõju ühiskonnale. Seetõttu oli ta valmis lõpuni debateerima, seadusi paremaks kirjutama, otsima vastuseid riigikohtunikelt. Ja täpselt samamoodi, sama kriitiliselt me peame suhtuma seadusloomesse siin ja täna. Me peame inimesi aitama, mitte tekitama veel rohkem kontrolli ühiskonna üle. Seetõttu mul on üleskutse kõigile. Meil siin seadusandjatena on tegelikult väga suur mõju sellele, kuidas ühiskond elab, kuidas ühiskond hakkama saab. Proovime seadusi kirjutada nii, et seadused teeks vastu võetuna inimeste elu paremaks! Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Suur tänu veel kord auväärt Riigikohtu esimehele ja kõikidele, kes osalesid arutelus! Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.