Julgeolek

Me läheme tänase esimese küsimuse juurde. Tänane esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Aastal 2020 ma andsin Soome ajakirjanikele intervjuu. Siis ma mainisin, et lisaks sellele, et me oleme NATO-s, oleks meile vaja ka plaani B. Tol ajal sain ma selle eest muidugi vastu päid ja jalgu, [öeldi, et see on] liitlassuhete rikkumine ja kõike muud, mis selle juurde käis. Tüüpiline propagandistlik laim. Aga nüüd me [näeme], et mul oli tol ajal ikkagi väga selge ja ettenägev pilk. Kui me võtame arvesse seda, mida Donald Trump räägib praegu Gröönimaast, mis on Taani hooldusalune territoorium, ja Kanadast, siis on selge, et me oleme sisenenud täiesti uude jõupoliitika ajastusse. Ja NATO kui niisugune ei ole hetkel sedavõrd relevantne ja usaldusväärne formaat, et me ainult selle peale – ma rõhutan: ainult selle peale! – saaksime loota. Ja tol ajal oli päevakorral muide ka niisugune projekt nagu Intermarium, mis nägi ette, et NATO liikmesriikidest moodustuks NATO sees tihedamat koostööd tegev ja konkreetselt Venemaa piiririikidest koosnev koostöövorm. See [hõlmaks riike] alates Soomest ja lõpetades Rumeeniaga, tiheda koostöö vorm, mis oleks nii-öelda esimene kaitseliin Venemaa agressiooni korral. Minu küsimus on: kas te olete valitsuses ka ümber mõtestamas meie senist küllaltki kitsapiirilist ja ühekülgset lähenemist julgeolekule ja panustamist ainult NATO-le? Või jätkub kõik täpselt samamoodi mugavustsoonis?

Aitäh! Ilusat aasta algust kõigile siin saalis ja heale küsijale ka! Minu hinnang muidugi on – eile just meil toimus Helsingis Eesti, Soome ja NATO poolt korraldatud kohtumine Läänemere turvalisuse ja kriitilise infrastruktuuri kaitseks –, et NATO on väga hästi ja ladusalt toimiv organisatsioon. Kui vaadata seda kriitilise taristu viimast sabotaaži Estlink 2-ga, siis [näeme, et] NATO reageerimine NATO ülemjuhataja, peasekretäri, planeerijate, staabi tasemel on olnud kiire ja operatiivne. Nad on olnud kättesaadavad, kaasamõtlevad. NATO nüüd alustab ka sedasama Läänemere vahimehe operatsiooni, millest ajakirjanduses eile palju juttu oli ja ilmselt tuleb veel. See tähendab seda, et Läänemerel on nii meie kriitilise taristu kaitseks kui ka teiste kriitilise taristu kaitseks väljas laevad ja kasutatakse ka teisi tehnilisi võimalusi. Kui te küsite, kas meil peaks olema plaan B Euroopa Liidu ja NATO kõrval, siis mina ütleksin nii, et NATO toimib väga kenasti. Ka viidatud ametisse astuv president Donald Trump on öelnud, et NATO liikmesriigid peaksid panustama rohkem oma kaitsesse. See ei ole kuidagi ju vastuolus Eesti poliitikaga, ma loodan, läbi aegade ja valitsuste. Eesti riik on tõstnud oma kaitsekulutusi ja me tõstame tulevastel aastatel neid kaitsekulutusi veel – mitte sellepärast, et see iseenesest oleks tore, aga me teame, kes on meie vaenlane. Meie vaenlane on Venemaa. Ja Venemaa on oht nii Euroopa Liidule, Balti riikidele, Põhjamaadele kui ka NATO riikidele, kõigile, kogu demokraatlikule maailmale. Ma nüüd täpselt seda koostööformaati ei tea, millele te viitasite, aga saan hiljem järgi vaadata. Need piirkondlikud koostööd, nagu näiteks ühendekspeditsioonivägi, mis oli siinsamas Eestis koos detsembri lõpus, või kas või eilne kohtumine Helsingis, kus Läänemere-äärsete riikide juhid olid koos ja arutasid NATO tegevusi ja meie tegevusi merel ja kaitseoperatsioone, kõik panustavad siiski NATO kui terviku võimetesse. NATO töötab koos, mitte eraldi, ja kõik need sellised alloperatsioonid, piirkondlikud ettevõtmised, kiiremad reageerimised käivad NATO raames. Ja NATO minu hinnangul töötab väga hästi ja on meie julgeoleku tagatis.

Suur tänu! Mart Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ega ma ei tahtnudki NATO-t kui niisugust küsimärgi alla panna. Ma tahtsin küsimärgi alla panna selle, et NATO arengud võivad ühel hetkel minna väga ootamatusse suunda. Kui ikkagi Ameerika Ühendriigid tõepoolest otsustavad, et Gröönimaa on neile vajalikum kui liitlassuhe Taaniga, siis võivad sellel olla ettearvamatud tagajärjed. Või teine NATO liikmesriik Kanada, et kui Kanada peaministrist saab kuberner – no sellel saavad ka olema ilmselt ettearvamatud tagajärjed. Ma tahtsin juhtida lihtsalt tähelepanu sellele, et me ei saa puhtalt ja ainult NATO-le loota. Ja muidugi on mul hea meel, et NATO toimib, selge see, et meil on kõigil selle üle hea meel. Aga mu küsimus on nüüd, et missugused saavad olema Eesti panused nendesse ühistesse ettevõtmistesse. Kui me vaatame neidsamu kaableid, siis näeme, et Eestil ei ole tegelikult merevõimekust, arvestatavat merevõimekust võrreldes Rootsi ja Soomega, et seda kaabliturvet teha. Jah, seiret me võime teha. Ma meenutan siinkohal, et kui meie olime valitsuses, siis oli valitsuses kokku lepitud, et me tellime piirivalvele uue suure, tõeliselt suure laeva, kopterivõimekusega. Aga kahjuks meie valitsus kukutati ja see plaan jäi õhku rippuma ning ei ole tänaseni realiseerunud. Ja täna ma loen, et Eesti on hädas kopteritega ja tuleb hakata analüüsima. Vabandust! Needsamad ametnikud, kelle suust ma raadiost seda juttu kuulsin, olid osalised, kui meil oli töögrupp, kes töötas välja umbes 20-leheküljelise kopterivõimekuse ja kopterivajaduste analüüsi. Otsigu see üles! Andke neile korraldus, et nad otsiksid üles selle analüüsi, mis omal ajal tehti, ja vaadake, kuivõrd see tänapäevale vastab hindade, kopterimarkide ja kõige muu poolest. Ja langetage otsus! On tõepoolest äärmiselt vajalik, et me oma kopteriparki suurendaksime ja uuendaksime. Ja minu küsimus teile on: kas valitsus praegu tegeleb aktiivselt sellega? See on väga selgelt seostatav ka meie esmase kaitsevõimega?

Jah. Lühike vastus on jah, loomulikult. Kui on puudujääke võimetes, avastatakse lünki või toimub mis tahes teine tähelepanu vajav sündmus, ma lihtsalt võib-olla veidi laiendan, ka taristu kaitse, energeetika, kübervaldkond, milles me oleme väga tugevad. Tihtipeale on ju nii, et iga meetrit, iga arvutit, iga seadet ei suudeta kaitsta, ja vahel ründajal õnnestub [kurja teha]. Vahel on see hooletus, mis viib tagajärjeni. Soome-Rootsi vaheline sidekaabel näiteks katkes, ja soomlased ütlesid minu meelest väga kenasti, et üheksal juhul kümnest on [süüdi] kopamees. Sel korral oli kopamees. Aga alati ei ole kopamees. Nii et kui on puudujääke tehnikas, olgu see siis kopter, laevad, siis meie kaitseplaneerijad, needsamad ametnikud, kelle käes peaks olema need analüüsid, millele te viitate, saavad need ministeeriumide vahel ja ministeeriumi sees läbi [arutada] ja tulla vastava ministeeriumi kaudu ka valitsusse seda debatti pidama. Ma olen peaaegu kindel, et valitsus ei kukkunud selle pärast, et ta planeeris uusi koptereid juurde osta, nagu te viitasite, aga see vist ei olnud ka mõte. Mõte oli see, et on täiendavat tehnikat vaja ja Eesti, loomulikult oma võimete piires, peab seda tehnikat juurde hankima, selles pole kahtlust. Kui me korjame lisaraha julgeolekumaksuga, siis peavad meie võimed ka kasvama. Praegu on prioriteediks seatud kaugemale ja täpsemalt laskmise moon ehk erinevad pikamaavõimekused. Kui on muid võimekusi vaja, siis Kaitsevägi peab ise rahastuse piires hindama, kas midagi on juurde vaja, ja tulema valitsusse seda debatti pidama. Mis puudutab NATO operatsioone, siis jah, ma arvan, et ma siin ei üllata teid ega kedagi teist. NATO operatsioonidesse ikkagi liikmesriigid panustavad igaüks sellega, mis tal on, oma võimetega. Mõne puhul on need võimed informatsioon, asukoht, teadmine, ülevaade, mõne puhul on need laevad, mõne puhul lennukid. Meil endal pole neid lennukeid, mis meie taevas meie õhuruumi turvalisust tagavad. Seda tagavad meile ikkagi meie NATO-liitlased. Ja kui keegi tahaks öelda, et meil võiks olla suur lennuvägi, siis kes siin saalis ometi vastu vaidleks – [puudub] lihtsalt maksumaksja võimekus.

Suur tänu! Rain Epler, lisaküsimus, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra peaminister! Mina tulen otsese sõjalise julgeoleku juurest teiste julgeolekuaspektide juurde ja puudutan nii energiajulgeoleku [teemat] kui ka seda julgeolekuaspekti, mis tõusetub, ütleme, elanikkonna usaldusest riigivõimu vastu. Valitsus on ju pikalt, eks ole, hoidnud fookust sellel, et juhuelektri [tootmist] tuleb kiiresti arendada ja selle arendamist soodustada. Elering oma viimases varustuskindluse aruandes ütleb, et tegelikult probleemid ootavad ees seoses juhitavate võimsustega. Ka Riigikontroll on sellele tähelepanu juhtinud. Ja kui me võtame veel ka pikema vaate sellele, siis kui me arvestame juhuelektri, tuulest ja päikesest elektrit tootvate võimsuste eluiga, siis 15–20 aasta pärast nad enam meile elektrit ei tooda. Kas valitsus on juba arutanud või kaalumas, et ka valitsusest tulevad sõnumid ja see eesmärgi seadmine, et me liigutaks fookuse juhuelektri tootmiselt ikkagi sellele, et esmalt lahendaks ära mured juhitavate võimsustega ja siis igaüks vabatahtlikult ja ilma valitsuse toeta võib sinna juurde arendada ka tuule- ja päikeseenergia tootmist, kui ta maksab ka kinni täiendavad võrguarendused? See on üks pool küsimusest. Teine pool seondub sellesama tuuleenergeetikaga. Kuidagi on valitsuse sõnumid tekitanud arendajatele tunde, et neil on õigustatud ootus tuuleparki arendada. Nüüd on näiteks meil Eestis kaasus, kus demokraatlikult valitud vallavolikogu on otsustanud detailplaneeringut mitte algatada ja on selle eest kohtusse kaevatud. Ma ka selle küsimuse puhul küsiks teie isiklikku arvamust, et kas see on loogiline. Mulle tundub see sellise justiits… – ma ei taha siin roppe sõnu kasutada – ebakorrektsusena. Ja kuidas see mõjub elanikele, kui demokraatlikult on valitud nende eest seisev kogu, kes teeb otsuse, et ärme arendame tuuleparke, ja siis see asi jõuab tagurpidi kohtusse?

Aitäh! Siin oli päris mitu küsimust, aga õnneks aega on ja jõudumööda püüan ka vastata. Kõigepealt usaldusväärsus – ma arvan, usaldusväärsuse osa on kindlasti ka etteaimatavus ja arusaadavad toimetamisviisid. Energeetikas kindlasti peab avalikkusele selgitama, ja mitte ainult poliitiliselt tasandilt, siit saalist, kus see debatt toimub, või valitsuse tasandilt, vaid eeskätt [peavad seda tegema] ikkagi need, kes energeetikas iga päev praktilisi samme ja otsuseid teevad, ehk meie energeetikaettevõtjad, süsteemioperaatorid, võrguhaldurid – neilt me ootame seda informatsiooni. Ja minu hinnangul on nad väga avatud, jagavad seda informatsiooni, eriti kui arvestada, et meil seisab ees ju energeetikas väga suur ettevõtmine – desünkroniseerimine ehk lahtiühendamine Venemaa sagedusalast ja sünkroniseerimine ehk ühendamine Mandri-Euroopa sagedusalaga. Seda tuleb teha nii või teisiti, sest Venemaa ei ole usaldusväärne partner ja võib igal suvalisel ajahetkel ka selle ühenduse piltlikult öeldes lahti ühendada, Baltimaad desünkroniseerida ja siis me oleks veel suuremas hädas, kui meil ei oleks teist võrku. Nii et see kahjuks on möödapääsmatu ja tuleb ära teha. Eesti erinevad energeetikaettevõtted ja süsteemioperaatorid on põhjalikult valmistunud, nagu ka Balti riigid tervikuna, vastuvõttev võrk Poola poolel ja Kesk-Euroopa samamoodi. Nüüd, mis puudutab usaldusväärsust veel märksõnana, siis ma ei oska, jah, öelda, mis on usaldusväärsuse kasvu põhjus. Midagi ilmselt valitsus ja parlament ja ilmselt ka president on aasta lõpus teinud sellist, mis inimestele meeldib. Ma arvan, ärge häbenege, kirjutage osa enda nimele. Riigikogu ja valitsuse usaldusväärsus on kõvasti tõusnud, presidendi usaldusväärsus ka. "Kõvasti" – ma nüüd võib-olla liialdan, aga vahepealsest madalseisust me oleme üle saanud. Nii et tunnustan samamoodi parlamenti. Mida usaldusväärsem on kõige kõrgem kogu riigis ehk parlament, seda paremini läheb poliitilisel süsteemil tervikuna ja inimeste usaldusel ka riigi vastu. Nii et eks nende põhjuste üle saate juurelda, aga kindlasti igaüks mõtleb erineva põhjuse välja, mille sees on siis tema erakonna nimi. Nüüd [tulen] energeetika ja õigusriigi juurde. Õigusriik … Vaadake, kohtusse kaebamine erinevate tegevuste puhul, tegemiste ja tegematajätmiste puhul – ma arvan, et me ei ole selles siiski nii erineval arvamusel üksteisest. Õigusriigis peab sul olema võimalik vaidlustada mis tahes otsuseid. Kui omavalitsus teeb mingi otsuse, siis sa [saad] tegelikult riigi kodanikuna seda vaidlustada, kui tahad. Samamoodi, kui jäetakse mõned otsused tegemata, siis sul on õigus seda vaidlustada. Kohus on see, mis mõistab siis õigust ja otsustab, kuidas igas konkreetses juhtumis edasi minnakse. Nii et mulle küll tundub, et õigusriiki me võiksime kõik kaitsta, isegi kui konkreetne vaidlus meile tingimata ei meeldi.

Suur tänu! Enne kui me selle küsimuse käsitlemise lõpetame, [ütlen, et] ma pean tõepoolest nõustuma sellega, et arutelukultuur siin saalis on eriti just viimastel kuudel oluliselt paranenud.