Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas riigina mitte elada võlgu?" arutelu

Nüüd on niiviisi, et me asume esimese päevakorrapunkti juurde. Esimene päevakorrapunkt on rahanduskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas riigina mitte elada võlgu?" arutelu. Lubage, enne kui me asume arutelu juurde, lühidalt teile tutvustada [arutelu] korda. Kõigepealt on rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni ettekanne, kuni 20 minutit, ning küsimused ja vastused, kuni 10 minutit. Seejärel on Põhjamaade Investeerimispanga asepresidendi Gunnar Oki ettekanne, kuni 20 minutit, ning küsimused ja vastused, kuni 10 minutit. Siis on Eesti Panga asepresidendi Ülo Kaasiku ettekanne, kuni 20 minutit, ning küsimused ja vastused, kuni 10 minutit. Siis on akadeemiku, Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professori Urmas Varblase ettekanne, kuni 20 minutit. Ja nüüd, head ametikaaslased, tähelepanu: küsimused ja vastused on kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Nii et kokku võime esitada, kui me soovime, kuni neli küsimust. Jah, matemaatika pidas paika. Siis on läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda kõik Riigikogu liikmed, nii et see on hea uudis meile kõigile. Aga algataja on palunud, et kõigepealt esineksid fraktsioonide esindajad. Nii nagu kodu‑ ja töökorra seadus ette näeb, arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Arutelu algataja on palunud ka pikendada tänast istungit, kui see arutelu mingil põhjusel ei peaks lõppema kella 13‑ks. Ärme viskame tänaseid toimetusi homse varna ja teeme selle hääletuse kohe ära. Nii et alustame hääletuse ettevalmistamist. Ma näen, head ametikaaslased, et mõned teist on tulnud [saali ja on] sellise küsiva pilguga, et mida me hääletama hakkame, kas olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul on lõpphääletus. Ei ole. Me teeme ära selle asja, et saaks pikendada istungit, kui selleks on vajadus. Nii et pikendamist hakkame hääletama. Head ametikaaslased, panen hääletusele algataja ettepaneku, mille sisu on järgmine: pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Head ametikaaslased, veenva enamusega, poolt 40, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun! Niikaua kui te tulete, ütlen, et teie ettekanne võib kesta kuni 20 minutit, küsimusteks ja vastusteks on aega kuni 10 minutit. Palun!

Head kolleegid! Oleme rahanduskomisjoni eestvedamisel alustamas arutelu teemal "Kuidas riigina mitte elada võlgu?". Kuna saal on üsna tühjaks jäänud, siis ma tuletan meelde kauaaegse Riigikogu esimehe Eiki Nestori sõnu, et siin kõnepuldis räägitakse kogu Eesti rahvaga. Kuigi toolid võivad olla tühjad, meid jälgitakse ekraanide vahendusel. Lubage mul rahanduskomisjoni esimehena tänast arutelu kõigepealt pisut sisse juhatada. Kui me räägime riigina mitte võlgu elamisest, siis loomulikult ei hakka me arutama, kas võtta laenu, vaid me arutame, millal ja milleks laenu võtta. Küsimus on muidugi laenuvajaduse kontrollimises ehk selles, kuidas mitte sattuda riigina olukorda, kus me peame hakkama tegema otsuseid võlausaldajate survel. Korras riigirahandus tähendab asjakohaste tugevate argumentidega põhjendatud, seadusel rajaneva ja lepingutega kokku lepitud eelarvepositsiooni kujundamist ning võimekust valitud eelarvepositsiooni hoida. Ma ütlen just nimelt, et eelarvepositsiooni, sest põhjendatud valik võib olla nii ülejäägis kui ka puudujäägis eelarve. Üsna vähe on avalikkuses olnud juttu sellest, et korras riigirahandus tähendab kapitali paremat kättesaadavust ja madalamat hinda riigi kõigi institutsioonide ja isikute jaoks. Viimasel ajal mitte nii sageli, aga siiski antakse valitsusele nõu siin saalis, ajakirjanduse ja sotsiaalmeedia vahendusel, et kuna 2022. aasta seisuga oli Eesti võlakoormus Euroopa Liidus kõige madalam, siis pole Eestil võlakoormuse pärast mõtet muretseda. Tehakse ettepanekuid, et võetagu laenu ja ehitatagu riik valmis, lahendatagu probleemid, saadagu rikkaks või pandagu majandus käima, ehitatagu valmis neljarealised maanteed Läti piirist Narvani. Teisipidi öeldes: kaugeltki mitte kõigile ei ole kohale jõudnud, et praegune madal laenukoormus on Eesti riigi võimalus, mitte mingisugune pidur. Mittekorras riigirahandus ehk suutmatus hoida eelarvepositsiooni soovitud vahemikus ning puudujäägi, eriti jooksvate püsikulude katmine laenuga toob varem või hiljem kaasa selle, et agentuurid alandavad riigireitingut ning laenuandjad tõstavad intressimäära, seda riski hinda. Vähe teadvustatakse fakti, et riigi mitte ühegi institutsiooni krediidireiting ei saa olla kõrgem kui riigi enda reiting, millest tuleneb, et tasakaalust ning kontrolli alt väljas riigirahandus tõstab laenuintressikulusid põhimõtteliselt kõigi riigi laenuvõtjate jaoks, tõesti, eranditult kõigi riigi laenuvõtjate jaoks. Seda võiks võib-olla ilmestada ajaloolise tagasivaatega. Juba 500 aastat enne meie aega elas Kreekas arhont ehk nende mõistes minister Solon, kes ütles, et kuri jõuab ka kõige tagumisse tuppa. Isegi need majandusüksused, kes ise laene ei kasuta, on kindlasti mõne teenuse või toote lõpptarbijad, mille hinda on sisse kalkuleeritud laenuintressikulud. Mittekorras riigirahandus võtab igal juhul lõivu meie kõigi rahakottidest ja seda päris kindla peale. Kuidas need mõjud riiki jõuavad, sellest oleme kutsunud lähemalt rääkima Gunnar Oki. Gunnar Okk on Põhjamaade Investeerimispangast ja teab hästi, kuidas kujuneb laenu kaasamise võime ning intress. Eesti Panga asepresident Ülo Kaasik räägib lähemalt sellest, et võlakoormuse kasv käib kaasas kriisidega, kuid võlast väljakasvamine ei pruugi kulgeda sugugi lihtsalt või iseenesest, sest võlakoormuse kasv toob kaasa nii intressimäära kui ka intressikulu kasvu. Tänase arutelu võtab [kutsutud] esinejate poole pealt kokku akadeemik Urmas Varblane. Tema tutvustab meile eeskujuks oleva põhjamaise Rootsi avaliku sektori võlapoliitikat, ta võrdleb Eestit ja Rootsit ning selgitab ka neid õppetunde, mida Rootsi sai üheksakümnendate alguse kriisidest, samuti räägib sellest, kuidas nendest kriisidest välja roniti ja missuguste meetoditega sarnaseid sügavaid kriise vältida. Arutelu tõotab tulla huvitav. Jääge meiega lõpuni. Põnevamad ja praktilisemad osad tulevad lõpus. Rahanduskomisjon külastas aprillikuus Soome [parlamendi] rahanduskomisjoni. Terekätt ulatades ütles Soome rahanduskomisjoni esimees Markus Lohi: "Ei, teie olukord ei ole sugugi nii hull kui meil siin Soomes." Soome majandus on languses, võlakoormus läheneb 80%‑le SKP‑st. Eelarvedefitsiit kipub samuti üle 3%, üle Maastrichti kriteeriumi minema ja neidki ähvardab seesama Euroopa Komisjoni ülemäärase võla menetlus, mis ka Eestit ähvardab. Lisaks on Soome maksukoormus Euroopa Liidu üks kõrgeimaid: üle 40% SKP‑st. Kui ta mulle selle tiraadi oli pidanud, siis jäi mul üle ainult nõustuda, sest Eesti võla‑ ja maksukoormus on praegu veel tõesti madalad. Me saame arutada, kuidas vähemasti seda konkurentsieelist hoida. Nii Rootsi kui ka Soome kogemused õpetavad meile, et mida varem laialt laenuteelt tagasi pöörata, seda väiksemate kahjudega ja vähema valuga korras riigirahanduse juurde tagasipöördumine ühiskonna jaoks kulgeb. Nüüd lähen ma oma ettekande sisulise osa juurde ja keskendun kulude kontrolli alla saamisele. Ilma kulude kontrolli alla saamiseta rahandust korda ei saa. Kui ma mõnikord koolis õpilastele loenguid pean, siis ütlen tavaliselt, et kellel pole eelarvet, sellel pole kulude üle kontrolli ja sellel pole ka raha. Isegi põhikooliõpilased jäävad selle koha peal mõtlema. Üldjoontes on eelarvepositsiooni kontrolli alla saamiseks kaks võimalust: suurendada tulusid või vähendada kulusid. Riigil on veel kolmas võimalus: kasvatada majandust. Riigi tulud tulevad suuremas osas majanduse, nii institutsioonide, ettevõtete kui ka eraisikute majandustegevuse maksustamisest. Rahandusministrina kuulsin ma tihti, et milleks muretseda, meil on inflatsioon, mis täidab eelarvet palju paremini kui majanduskasv. Samuti öeldi mulle tihti, et kasvatame majandust, kasvatame torti: kui suurem tort kaheksaks lõigata, on iga tükk suurem. See on muidugi tõsi, kuid iga riigi eelarvesüsteemil on omad erisused, sealhulgas Eesti riigi omal. Kahjuks ei tunne need ütlejad väga hästi Eesti eelarvesüsteemi. Ka see on avalikkuses, mulle tundub, piisava tähelepanuta jäänud, et Eestis on väga paljud kulud indekseeritud. See tähendab, et kui majandus kasvab, kui riigi tulud kasvavad, siis indeksite tõttu kasvavad kulud samamoodi ja mõned kulud kasvavad isegi kiiremini kui majandus või majanduskasvu abil kogutavad maksud. Nii et isegi kui tort kasvab, siis kasvavad ka kulud ja edasiantavad tulud. Mitmed kulud on seotud tarbijahinnaindeksiga, mis tähendab, et kulud kasvavad koos inflatsiooniga. Mina olin Riigikogus esimest korda 2011. aastal. Siinkohal on aus viidata Jürgen Ligile, kes on väsimatult korranud, et liigne indekseerimine on saatanast ja võtab ära muutuvatele oludele reageerimise vabaduse, seob juhtimisel käed ja tekitab kulusurve. Miskipärast on Jürgen Ligi hääl jäänud ikkagi hüüdjaks hääleks kõrbes. Veelgi enam, näiteks sidumine SKP‑ga. Me oleme sidunud näiteks 1%‑ga SKP‑st teadus‑ ja arenduskulud. Kui majanduskasv on 1% ja me kogume teatavasti maksudena 33,8% SKP‑st ehk kolmandiku majanduskasvust, siis kogutud maksudest see 1% on 3%. Ehk isegi, kui meil kõik kulud oleks indekseeritud, siis selline matemaatiline olukord, kus eraldis peab kasvama 1% SKP‑st, aga seda tuleb katta kolmandikust kogutud maksudest, juba puhtmatemaatiliselt põhjustab kulusurve või defitsiidi, kui küllalt suur osa on indekseeritud SKP kaudu. Niimoodi olemegi matemaatilis-loogiliselt jõudnud olukorda, kus palkade, pensionide ja toetuste kasv on toetanud inflatsiooni ja samal ajal surunud eelarvet defitsiiti. Matemaatiliselt on ka selge, et indekseerimise tõttu kasvanud kulusid ei saa kontrollida ministeeriumide majanduskulude või preemiate kärpimisega miljonite eurode kaupa. Need suurusjärgud on erinevad. Indeksid protsendina SKP‑st võivad tõsta kulusid väga palju kiiremini, kui on võimalik kärpida ministeeriumide kulusid. Eile kohtusin sotsiaalkaitseministriga, kes ütles, et ta võiks kuus korda ministeeriumi ametnikud ära koondada, aga sotsiaalkulusid see ikkagi väga palju ei mõjutaks. Kui me räägime kärpimisest, siis Riigikokku on järgmisel nädalal tõenäoliselt jõudmas lisaeelarve, kus on osaliselt üle välja kärped, mõned valdkonnad jäävad [kärpimisest kõrvale]. Aga ikkagi, võrreldes eelarve kogumahuga, [on kärpeid] suhteliselt mitte väga suures summas. See kindlasti on abiks, aga ei ole piisav. Me ei saa eelarvet tasakaalu pikas perspektiivis teisiti, kui me peame kärpima indekseid, siduma riigi käed lahti, et järjekordses keerulises olukorras, praegu siis keerulises julgeolekuolukorras oleks võimalik tegutseda vastavalt muutunud oludele, mitte headel aegadel heas usus kasutusele võetud indeksitele. Me vajame reageerimisruumi. Iga kriis on erinev. Ajaloost on ka teada, et pea iga kriis tõstab võlakoormust, aga sellest kõneleb juba järgmine kõneleja. Eesti eelarvepraktikat vaadates võib tõesti öelda, et iga kriis tõstab püsikulusid. Nende kuulajate jaoks, kes ei ole väga kursis eelarve ülesehitusega, toon veel välja, et arvestuslikud kulud on sellised kulud, mille suurus tuleneb seadusest, näiteks pension ja vanemahüvitis, aga ka Riigikogu liikme töötasu. Arvestuslikud vahendid on riigieelarve mõistes piirmäärata ehk välja maksta tuleb nii palju, kui inimestel on õigus saada. Mitte kõik arvestuslikud kulud ei ole indekseeritud. Väga suur osa eelarvest on edasiantavad kulud. Kui me kogume maksudeks, ütleme, 13,5 miljardit, alla 14 miljardi, siis edasiantavad kulud on 7,5 miljardit: füüsilise isiku tulumaks kohalikele omavalitsustele, sotsiaalmaks sotsiaalkindlustusfondile, töötuskindlustusmakse töötukassale, kogumispensionimakse, maamaks kohalikele omavalitsustele, hasartmängumaks, keskkonnatasu ning mitmed trahvid ja lõivud. Kui me kogusime ministeeriumidest andmeid, missugused kulud on indekseeritud või edasiantavad, siis raporteeriti: KRAPS ehk kõrgemate riigiametnike palgad, selle aasta eelarves 60 miljonit; teadus‑ ja arendusraha – 1% SKP‑st; riigikaitsekulud, mis NATO‑ga sõlmitud kokkuleppe kohaselt on 2%, ise oleme otsustanud, et need on 3%. Euroopa Liidu vahendite suurusjärk sõltub samuti majanduse suurusest ja on suurusjärgus 1% SKP‑st. Siis on kindlad kinnisvarakulud, umbes 180 miljonit, ja lisaks on 100 miljoni ulatuses indekseeritud lepinguid, mis on indekseeritud kütusekulude ja palkadega. Sotsiaalkulud on indekseeritud nii, et arvestuslike kulude kasv aastatel 2024–2027 ületab igal aastal nominaalse SKP kasvu. Pensioniindeksist sõltuvad näiteks riiklik pension – 2,9 miljardit, töövõimetoetus – 490 miljonit, eraldis Tervisekassale mittetöötavate pensionäride eest – 290 miljonit, eripensionid – 70 miljonit, üksi elava pensionäri toetus – 18 miljonit, tööõnnetuste kahjuhüvitised – 7,5 miljonit. Keskmise palgaga on seotud ravikindlustusmakse – 1,9 miljardit, kogumispension – 460 miljonit, vanemahüvitis – 395 miljonit. Ma loetlen ka sellel aastal indekseeritud summad. 175 miljonit, me oleme kuulnud, suudetakse kokku hoida, aga need juba fikseeritud tükid on väga palju suuremad. Töötuskindlustusmakse – 300 miljonit, 40 miljonit on erijuhtude sotsiaalmaks, täiendav puhkusetasu puudega lapse vanemale, osalise töövõimega – 20 miljonit. Ka alampalgast sõltuvaid [summasid] on eelarves 152 miljoni ulatuses. See heli tähendas, et ma pean hakkama oma sõnavõttu kokku võtma. Peale indeksite mõjuvõimu vähendamise on kulude ohjeldamiseks veel mitmeid tehnilisi võimalusi. Aivar Sõerd räägib tegevuspõhise eelarve vähesest läbipaistvusest. Ka seda saab muuta palju läbipaistvamaks, paremini kõnelevaks. Läbipaistvam eelarve distsiplineerib. Veel aitab eelarve kulude detailsem inventeerimine, aitab nullbaasilise eelarve koostamine. Igal aastal tuleb vaadata, kas kõiki teenuseid osutatakse efektiivselt. Aitab eelarve revisjon, [tuleb vaadata,] kas mõni tegevus või teenus on üldse vajalik. Päris lõpuks ütleks seda, mida öeldakse kõigile, kes alustavad õpinguid Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas: raha on alati puudu, raha ja laiemalt vahendite puudus on majandust ning konkurentsivõimet käivitav jõud. Eesti riigirahanduses korra majja saamine on tehtav ja kohe tegutsema hakates on see lihtsam ja kergem. See on minu poolt kõik. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! See on kiiduväärt, kui noored lähevad Tartu Ülikooli majandusteaduskonda, aga mõned lähevad ka TalTechi majandusteaduskonda. Läheme küsimuste juurde. Irja Lutsar, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja, aitäh põhjaliku ülevaate eest! Mul ei ole kahtlust, et Eesti majandus ja rahandus on kriisis. Tänases lehes ütleb Viljar Arakas, et valitsus võiks [moodustada] teadusnõukoja, samamoodi nagu seda tehti koroonaviiruse pandeemia ajal. Ma ei ole siin muidugi kõige õigem hindaja, aga mulle tundub, et sellest oli kasu. Eksperdid, esiteks, ei pea muretsema selle pärast, kas neid tagasi valitakse. Nende tagasivalimine sõltub millestki muust. Teiseks, need eksperdid aitavad kogu olukorda võib-olla rahvale seletada nii, et rahvas neid usub. Mida teie sellest arvate?

Tegelikult ju majandusprognoose koostatakse. Me riigina jälgime enim Rahandusministeeriumi majandusprognoosi, Eesti Panga majandusprognoosi ja Euroopa Komisjoni majandusprognoosi ning ka kõikide pankade ülevaateid, mis sisaldavad analüütikute ja ekspertide arvamusi ja soovitusi. Eelarvenõukogu käest saame nõu. Selliseid kogusid ja instantse, kust saab head nõu, ülevaadet ja värsket kõrvalpilku, juba on, isegi mitu. Saab võrrelda, kes mis argumente rõhutab ja välja toob, ning tervikpildi kokku panna. Aga võib-olla on siiski hea mõte kokku panna ka selline teadusnõukoda, nagu pandi kokku COVID‑i kriisiga toimetulekuks. Sellest tõepoolest oli abi ja võiks olla abi ka nüüd, nende raskete otsuste tegemisel, mis siiski vajavad veel tegemist.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh väga põhjaliku ettekande eest! Tahtsin täpsustada. Võib-olla [läks] see mul kõrvust mööda. Meil on hästi paljud kulud indekseeritud või sõltuvad näiteks alampalgast või [mõnest muust muutujast] ja jooksevad igasuguse SKP kasvu korral automaatselt sellega kaasa. Tulude pool samas proportsioonis kaasa ei tule, kuna me korjame kokku ainult umbes kolmandiku. Kui suur osa on meil sellest kasvust tänaseks juba ette lukus? Kui tulude pool kasvab, ütleme, ma ei kujuta ette, miljardi, kui palju siis kulude pool automaatselt kaasa kasvab, kas või suurusjärguna?

Täpset numbrit ma kahjuks öelda ei oska. Aga Rahandusministeerium vähemasti eelmisel aastal seda korra kalkuleeris ja selgus, et ikkagi 90% riigi kuludest on ette lukus. Eelarve tulupoole peal tuleb veel tähele panna, et me kogume maksudena alla 14 miljardi, aga meil on muud sissetulekud veel ka: Euroopa Liidu toetused ja dividendid. Ütleme, eelarve ise on mõnevõrra suurem. Aga enamasti on need Euroopa Liidu toetused selles mõttes piirmääraga, et neid tuleb kasutada [nii], et nad eelarve positsiooni ei mõjuta. See [kulude pool] sõltub ka [sellistest asjadest], et kui on näiteks palgakasv, nagu me oleme näinud viimasel ajal, kui keskmise palga kasv on kaks järjestikust aastat olnud enam-vähem 10%, siis see toob kaasa [teiste kulutuste kasvu,] see tõmbab kaasa õpetajate palga, mida me proovime hoida Eesti keskmisest kõrgemal, tõmbab kaasa miinimumpalga, mis omakorda toob kaasa jälle järgmised [kulutused]. Väga-väga seotud on see süsteem, aga kindlasti on see [tase] 90% juures. See sõltub ka aastast. Palgakasvuga aastal on edasiantavad tulud ja kasvavad kulud suured. Sellel aastal ma ei imestaks, kui see läheneks 100%‑le.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu selle ülevaatliku ettekande eest! Ilmselt ei ole kõik kulud alati saatanast. Nagu mainisite, riigirahanduse kordategemisel on kaks lähenemist, mis ei pruugi teineteist välistada: üks on kuludega tegelemine ja teine on tuludega tegelemine. Sellest tuludega tegelemise poolest: mis võiksid olla need kulud, mida on siiski võib-olla hädavajalik Eestis ka tõsta, selleks et tulud kasvaksid? Võib-olla avaksite natukene seda teemat? Mis teie meelest oleksid need suunad, kuhu tuleks raha juurde suunata, selleks et majandus paremini edeneks ja tulud suureneksid?

Seda küsivad ka ettevõtjad, et mida riik teeb, et riigi ettevõtluskeskkond, majanduskeskkond oleks konkurentsivõimeline. Riik peab silmas seda – ja ma arvan, et Eesti poliitikud, majanduspoliitikud ja maksupoliitikud võivad olla uhked –, et me oleme siiski maailma parima maksusüsteemiga riik. Maksud on ühetaolised, lihtsad, selged ja kergesti deklareeritavad ning maksutase on madal. Esiteks, esikoht selles maksusüsteemis, ja madal maksutase meie sihtturgudega [võrreldes], mis on näiteks Soome ja Rootsi, on kindlasti konkurentsieelis. See teadus‑ ja arendusraha, 1%, peaks ikkagi andma innovatsiooni. Ilma innovatsioonita [on sellise] rahvaarvuga riigil [nagu Eesti keeruline]. Meil on väga vähe inimesi, vananev elanikkond, vähe töötajaid. Iga inimene peab siin suutma luua rohkem väärtust, selleks on vaja innovatsiooni. Innovatsioon on väga keeruline. Alati ei toimi raha sissepanemine nii, et paned euro ja see toob kaks tagasi. Mõned investeeringud innovatsiooni võivad minna ka viltu. Aga teadus‑ ja arendustegevus ja innovatsioon on kindlasti need võtmed, kuidas me saame majandust kasvatada. Lisaks veel konkurentsikeskkond, maksude tase ja maksude kogumise viis.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan eelmise küsimuse lainel. Tegelikult on riigikassa tühi sellepärast, et majandus ei kasva ja ei taha kuidagi kasvama hakata ning teil ei ole ka selleks ideid. Just nimetasite teadus‑ ja arendustegevust, aga tegelikult võib sinna raha ka nii panna, et mitte midagi tagasi ei tule. Helkivate ööpilvede uurimine jätkub ja kogu lugu. Kusagilt ei ole näha, et Eesti põllumajandusteadus areneks ja tooks [tulemusi] ja nii edasi ja nii edasi. Ehk igale poole võib raha panna, aga tagasi seda ei tule. Ma jätkan sellega, et üks valusamaid momente on energiahindade tõus, mis paneb ettevõtteid uksi sulgema. Kas teil on ka nii-öelda lühemas perspektiivis ideid, kuidas seda ettevõtete probleemi lahendada, sedakaudu vähendades pankrotisurvet ja kõike seda?

Energia hind oli eelmisel aastal keskmine, alla 10 sendi kilovati eest, mis oli Euroopas tagantpoolt viimases kolmandikus. Vaatamata nendele suurtele hüpetele, mis vahepeal olid – hiljem on välja tulnud, et see oli Venemaa turumanipulatsioon ja muidugi ka sõja alguse šokk –, oli eelmisel aastal Eestis energia siiski juba Euroopa odavamate hulgas. Aga ma saan aru, et sa viitad eelkõige sellele, et suurtootjad teistes riikides saavad eritingimustel energiat osta odavamalt, kuid meil on suurtootjatel võrgutasud suhteliselt kõrged. Aga see on teistpidi seotud ka Eesti hajaasustusega. Ühest küljest me ütleme, et suurkasutajatel peaksid võrgutasud olema madalamad, see kahtlemata on konkurentsipositsioonile oluline, aga teisest küljest me ütleme, et Lääne-Saaremaal tuleks võrgud viia maa alla, et läänest ja edelast tulevad tsüklonid elektri[ühendust] ei katkestaks, samamoodi Võrus. Seal on vaja tasakaalukohta.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Mul on siin laua peal arvutis lahti Euroopa Komisjoni viimane majandusprognoos. Siin on andmed euroala riikide valitsussektori võla kohta. Eesti kahjuks paistab siin jah väga negatiivselt välja. Kui vaadata valitsussektori võlga protsendina SKP‑st, siis näeme, et kasvunäitaja järgi oleme absoluutses tipus negatiivses mõttes. Aga kui ma vaatan euroala tervikuna, siis näen, et võlg ei kasva, püsib 90% tasemel SKP‑st. Eriti torkavad silma Kreeka, Hispaania, Portugal, Küpros ja Iirimaa näiteks, kus võlg väheneb. Selline trend on. Need olid varasemalt probleemsed riigid. Kuidas see on neil ikkagi õnnestunud ja mis järeldusi sellest trendist teha?

Jah, tõepoolest, Eesti on Euroopas, ütleme, punane latern oma võla kasvu kiirusega. See on sügavas ja üle Euroopa Liidu normatiivide defitsiidis oleva eelarve tagajärg. Seda defitsiiti või puudujääki me [katame] laenu või võla võtmisega. Aga mis puudutab neid loetletud riike, siis need kattuvad minu arvates nende riikidega, mis olid ESM‑i ja IMF‑i järelevalve all eelmise suurema võlakriisi ajal 2010, 2011, 2012. Ma olen Kreeka sõprusrühma esimees ja käisin aasta tagasi Kreekas. Nüüd ongi nii, et meie riigina seisame ka sellise valiku ees. Me oleme oma eelarve defitsiidiga sellest Maastrichti nõudest väljas. Meil likviidsuskriisi veel ei ole, sest võlakoormus on madal. Seetõttu ongi meie jaoks praegu käes hetk, kui me peame ise suruma oma püsikulud vähemalt Maastrichti kriteeriumidesse, pigem isegi madalamale, nii nagu me varem oleme ise oma eelarve nii-öelda baasseadusega ette näinud. Kreeklased on tegelikult konservatiivse eelarvepoliitikaga rahul, aga ikkagi pidid sinna tulema välisrahastajad, et minimaalses määras riigi teenuste toimimist finantseerida. Nende võlausaldajate esindajate survel kärbiti püsikulud maha, sealhulgas suured tükid riigi kuludest, ka sotsiaalkuludest. Ma ütlesin, et meil läheb kogutavatest maksudest sotsiaalkuludele peaaegu pool. Kreekas, jah, võlausaldajad surusid [need kulutused] maha. Meil on võimalik ise oma valikuid teha. Selle arutelu mõte ongi [mõelda], kuidas me võiksime ise praegu neid valikuid teha, et me ei satuks nende nelja riigiga ühte situatsiooni, kus tuleb võlausaldaja ja ütleb, et nüüd olgu kärbitud, paneb kulude kasvu seisma ja siis me tuleme [sellest olukorrast] välja. Kreeklased on väga uhked selle üle, et nad tulevad sellest võlarattast välja. Aga ECOFIN‑ist ma mäletan – ma loodan, et mu mälu ei peta –, et ega nad väga palju laenu tagasi ei maksa, aga majandus kasvab ja [võlgade] osakaal SKP‑s väheneb, sest nad ei võta laenu juurde ja suudavad olemasolevaid laene teenindada.

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande eest ja vastuste eest. Teie aeg on nüüd täis, [selle ajapiiri] te seadsite endale tegelikult ise. Läheme edasi. Ma palun Riigikogu kõnetooli Põhjamaade Investeerimispanga asepresidendi Gunnar Oki. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mina räägin teile täna rahvusvahelistest finantsinstitutsioonidest, nende toimimise põhimõtetest, paari sõnaga lähemalt Põhjamaade Investeerimispangast, kus ka Eesti on väga tugev liige, ja krediidireitingutest, nende tähtsusest ja nende toimimisest. Kõige lõpuks üritan vastata ka sellele küsimusele, mis on seatud tänase päeva teemaks. Aga kõigepealt rahvusvahelistest finantsinstitutsioonidest, neid kutsutakse ka multilateraalseteks või riikideülesteks finantsinstitutsioonideks. Need on sellised asutused, mis on asutatud rohkem kui ühe riigi poolt ja mis tegutsevad rahvusvahelise õiguse alusel. See tähendab, et ühegi konkreetse riigi seadusandlus nende tegevust konkreetselt ei määra. Selle asutuse omanikud on tavaliselt riikide valitsused otse, kuid mõnel juhul võivad omanikeks olla ka teised rahvusvahelised institutsioonid või muud organisatsioonid. Siin [slaidil] on välja toodud võib-olla enam tuntud rahvusvaheliste institutsioonide logod. Paljud neist te tunnete ära, aga tegelikult on see üks selline huvitav maailm, millest eriti palju ei teata ja ei räägita. Siin slaidil on toodud ära alla 20 logo, aga tegelikult neid [institutsioone], mis vastavad sellele definitsioonile, on maailmas üle 290. Seda paljud ei tea. Eesti on osaline kokku kümnes rahvusvahelises finantsinstitutsioonis. Selles keskmises tulbas on ära toodud, mis aastast alates on Eesti valitsus olnud nende organisatsioonide liige, ja paremal pool on välja toodud, kui suure aktsiaosalusega Eesti seal liige on. Miks aktsiaosalus on tähtis? Sellest sõltub hääleõigus nende organisatsioonide juhatuses, mis tähendab õigust teha otsuseid ja nende tehtud otsuste kaalu. See osalus saadakse selliselt, et võetakse kõikide selles rahvusvahelises finantsinstitutsioonis osalevate riikide SKP ehk sisemajanduse koguprodukt ja vaadatakse, kui suur on iga konkreetse riigi suhe sellesse kogusuurusesse. Nagu te näete, Põhjamaade Investeerimispangas on Eestil kõige suurem osalus. Eriti tähtis on veel see, et Põhjamaade Investeerimispangas jaguneb hääleõigus otsuste tegemisel panga nõukogus võrdselt kõigi kaheksa osaleja vahel, mis tähendab seda, et Eestil on kõige suurem hääleõigus Põhjamaade Investeerimispangas, 12,5% ehk üks kaheksandik. Rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide peamine eesmärk on olla poliitilise, finants‑ ja majanduskoostöö ja ‑integratsiooni edendaja, aga ka piiriüleste investeeringute katalüsaator. Kõige tähtsam funktsioon on aga lünkade täitmine suurte ja pikaajaliste investeeringute rahastamisel olukorras, kus finantsturud eraldi või riigid ehk avalik sektor kas ei suuda või ei taha seda teha. Lisafunktsiooniks on aidata ennetada finantskriiside eskaleerumist ja kui need kriisid on [tekkinud], siis rahaliselt leevendada raskeid olukordi, olles viimase instantsi laenuandja, kui turule pääs on blokeeritud ja investeeringuid enam rahastada ei suudeta. Mille poolest nad erinevad tavalistest rahastajatest ehk tavalistest pankadest? Rahvusvahelised finantsinstitutsioonid on alati asutatud mingi väga konkreetse probleemi lahendamiseks ja tegutsevad kindla eesmärgi nimel. Neile on omanikriigid seadnud konkreetselt sõnastatud missiooni ja tegevusmandaadi, aga see tegevusmandaat võib aastate jooksul muutuda. Neil puudub surve oma rahalise kasumi maksimeerimiseks. See on suur eelis võrreldes kommertsrahastajatega. Reeglina on [nende antavad] laenud pikaajalisemad kui kommertspankadel ja rahastatud investeeringute tegelikke tulemusi ka mõõdetakse, samuti mõõdetakse saadud lisandväärtust. Nende staatus võimaldab liikmesriikides rahastada investeeringuid parematel tingimustel ja odavamalt, kui need riigid seda ise teeksid, juhul kui nende riikide reiting on madalam kui konkreetsel rahvusvahelisel finantsinstitutsioonil. Väga tähtis funktsioon on ka teistele rahastajatele kindlustunde juurdeandmine. See tähendab, et teiste rahastajate jaoks vähendatakse riske, kuna on teada, et rahvusvaheline finantsinstitutsioon pöörab nõudmisi esitades kõrgendatud tähelepanu keskkonnale, jätkusuutlikkusele ja juhtimistavadele, väärkasutuste, pettuste ja korruptsiooni vastu võitlemisele ning isegi kasutatavale tehnoloogiale, et ei kasutataks vana, eilse päeva tehnoloogiat, samuti sellele, kas mõõdetakse investeeringute tegelikke tulemusi. Põhjamaade Investeerimispank on viie Põhjamaa ja kolme Baltimaa ühine rahvusvaheline finantsinstitutsioon. Meie visiooniks on edukas ja jätkusuutlik Põhja‑ ja Baltimaade piirkond. Me rahastame oma mandaadi ja missiooni järgi projekte, mis tõstavad majanduse tootlikkust meie omanikriikides ja parandavad keskkonda. Meie peamine toode on era‑ ja avaliku sektori klientidele antav pikaajaline investeerimislaen. Tähtis on ka see, et me saame reeglina kõiki neid projekte rahastada kuni 50% ulatuses, selleks et mitte ära võtta teiste rahastajate võimalust [rahastamises osaleda]. Me anname laene nii meie liikmesriikides kui ka väljaspool. Projektide rahastamiseks vajalikud vahendid laename rahvusvahelistelt kapitaliturgudelt. See tähendab, et me oma tegevuses ei kasuta nii-öelda maksumaksjate raha ehk omanikmaade vahendeid. Meie võlakirjadel on kõrgeim võimalik krediidireiting. Me oleme kasumit teeniv ja taotlev [institutsioon], kuid me kunagi ei maksimeeri oma tulemust, nii nagu teevad seda kommertsrahastajad. Meie eripära on see, et me oleme ainuke rahvusvaheline finantsinstitutsioon maailmas, kes maksab oma omanikele ka dividende. Alates panga asutamisest 1976. aastal on kõik omanikud kokku teinud rahalisi sissemakseid üle 300 miljoni euro. Samas oleme dividendidena oma omanikele tagasi maksnud kolm korda rohkem: üle 1,2 miljardi euro. Ja kokku oleme oma asutamisest alates andnud 68 miljardi euro eest laene. Kõrge krediidireiting on meie pangal katkematult juba alates 1980. aastast. Meie põhikapital on 8,3 miljardit eurot ja see jaguneb proportsionaalselt liikmesriikide sisemajanduse koguproduktiga. Selle slaidi paremal pool te ka näete, kuidas see on riikide vahel jagunenud. Eesti ja Island on kõige väiksemad omanikud meie pangas, järgnevad Läti, Leedu, Soome. Kõige suurem omanik on Rootsi. Norra ja Taani on enam-vähem võrdsed. Nagu te näete, kõikidel nendel riikidel on ka erinevad krediidireitingud. Kõige kõrgem reiting on Norral, Rootsil ja Taanil. Meie laenuportfell on üle 20 miljardi euro. Eesti osa meie laenuportfellis on ligikaudu 5%. Nagu te näete, see ületab üle viie korra [Eesti] tegelikku osalust panga kapitalis. Koguvara on ligi 40 miljardit eurot. Eestis oleme tegutsenud 1994. aastast ja 2005. aastast on Eesti meie panga täisliige. Me oleme rahastanud kokku üle 190 laenuprojekti ligi 2 miljardi euro ulatuses ja maksnud Eesti valitsusele tänase päeva seisuga 5,5 miljoni euro ulatuses dividendidena tagasi. Nüüd paar sõna krediidireitingust. Miks on krediidireiting tähtis? Krediidireiting on komplekshinnang ja sellega hinnatakse investeeringute riski ja riikide või organisatsioonide krediidivõimelisust. On välja töötatud metoodika, kuidas seda tehakse. See põhineb finantssuhtarvude analüüsil, tulevikuprognoosil ja võrdlusel teiste sarnaste ärisektorite või riikidega. Aga iga laenuandja või võlakirjainvestori jaoks on reiting väga tähtis usaldusväärsuse mõõt, mis hindab tõenäosust, et tema laenatud või investeeritud raha saab koos kokkulepitud tuluga ka tagasi makstud. Lisaks on kõikidel pankadel oma sisemised riskireitingud ja hindamismetoodika, mis määravad selle, kuidas riske hinnatakse ja kuidas laene struktureeritakse, see tähendab, mis tingimustel laene antakse. Iga konkreetset laenu andes ja hinnastades arvestavad laenuandjad nii asukohamaa krediidireitingut kui ka laenuvõtja usaldusväärsust, loomulikult ka konkreetse projekti riske ja turu olukorda. Aga nagu siin täna juba mainiti, reeglina ei saa ühegi laenusaaja või investeerimisprojekti riskireiting olla kõrgem kui selle asukohamaa rahvusvaheline riigireiting. Reitingud jagunevad laias laastus kolme gruppi: A, B ja C. A‑sse kuuluvad turvalised investeeringud, kõrge turvalisusega investeeringud, B‑kategooriasse vähem turvalised, isegi spekulatiivsed, ja C‑s on juba täielikud riskireitingud. Eestile on maailma kolm kõige suuremat reitinguagentuuri andnud kõrge reitingu. Kõige kõrgema on andnud Standard & Poor's, kuid nagu te näete, on seal kahjuks taga negatiivne väljavaade. Reitingute andmisel on Eesti puhul arvestatud institutsioonide ülesehitust, prognoositavat majanduspoliitikat ja selle poliitika tulemusi, juurdepääsu Euroopa Keskpanga viimase instantsi laenuandjale, valitsemissektori võla ja võlateeninduse mõõdikute taset, sissetulekut võrreldes teiste sarnaste riikidega, haavatavust kõikvõimalike šokkide ja riskide suhtes, rahastamisvajadusi, Eesti puhul eriti kaitse‑ ja sotsiaalkulutusi, ja arvestatakse ka Eesti ebasoodsat demograafilist dünaamikat ning sealt tulenevaid struktuurseid probleeme. Siin on väga palju kordi räägitud, et Eestil on väga madal võlatase ja me võime kõvasti laenu juurde võtta. Põhimõtteliselt on see õige. Aga nagu te näete, valitsemissektori võla ja võlateeninduse mõõdikute tase on vaid üks komponent, mida rahvusvahelised reitinguagentuurid arvestavad. Standard & Poor's on andnud negatiivse väljavaate ja see peegeldab nende seisukohta, et pikaleveninud või vähe etteaimatavad konfliktid Venemaa ja Ukraina vahel võivad tekitada Eesti majandusele suuremaid majanduslikke kulutusi, kui seni on arvatud, ja seoses sellega võivad need rahapoliitilised mõõdikud halveneda. Kui niisugune asi juhtub, siis loomulikult võidakse ka reitingut alandada. Aga nüüd küsimus: kuidas riigina [mitte] elada võlgu? Kui ma vaatan selle küsimuse sõnastust, siis minu jaoks peegeldub siin kuidagi selline negatiivne suhtumine, nagu võlg peaks kindlasti väga halb asi olema. See ei pruugi alati niimoodi olla. Kõigepealt peaksime vaatama pankade rolli finantseerijana ja siis tuleb vahet teha kahe erineva laenuvõtmise vahel. Üks on korporatiivsektori laenamine ja teine on riigipoolne laenamine. Korporatiivsektori puhul on laenamise eesmärk ju selgelt äriline ehk lõppkokkuvõttes tahetakse kasumit teenida ja et kasumit teenida, selleks optimaalselt võõrvahendeid kaasata, kuna ootus omakapitali tootlusele on intressikuludest kõrgem. Lõppkokkuvõttes ollakse positiivse poole peal. Riigid laenavad kas investeeringuteks või ajutiseks riigieelarve toetuseks, kuid tegelikult on ka riigi laenamisel oluline põhimõte see [laen] tagasi teenida. See tähendab, et mitte otseselt rahalist kasumit teenides, vaid tehtud investeeringutest tulenevalt majanduslikku väärtust luues. Ma võtan oma ettekande kokku järgnevalt. Rahvusvahelised finantsinstitutsioonid on asutused, finantsasutused, kes suudavad oma omanikriike toetada nii headel kui ka halbadel aegadel. Halbadel aegadel võivad kommertsrahastajad väga lihtsalt ära kukkuda. Rahvusvahelised finantsinstitutsioonid, kus Eesti on osaline ja omanik, seda kindlasti ei tee. Laenuandja või võlasektori jaoks on reiting kõikide teiste näitajate kõrval eelkõige kõige tähtsam usaldusväärsuse mõõt. Laenamisel on mõtet, kui raha suudetakse mõistlikult kasutada. See tähendab eelkõige seda, et kui võetakse pikaajalisi kohustusi, pikaajalisi laene, siis nendega ei kaeta lühiajalisi jooksvaid väljaminekuid, nii et kulutus tehakse ära, aga pole päris kindel, kuidas see tagasi teenida, selleks et seda võlga teenindada. Loomulikult on esmatähtsad eelkõige kõrge lisandväärtusega teadmistemahukad tooted ja teenused, innovatsiooni ning hariduse [rahastamine]. Aga ära ei tohiks unustada ka taristuinvesteeringuid energeetikasse ja transporti. Kõige lõpuks tahaksin esitada parafraasi kunagise Ameerika presidendi John Kennedy ütlusest. Ma tõlgiks seda selliselt: me ei ehitanud teid ja taristut mitte sellepärast, et me oleme rikkad, vaid me oleme rikkad sellepärast, et meil on head teed ja hea taristu. Aitäh kuulamast!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Ja aitäh aja efektiivse kasutamise eest! Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu selle laiema pildi eest, mis puudutab Põhjamaade Investeerimispanga ülesandeid ja seda regiooni! Tahtsin küsida ühe sellise meetme kohta, mis on ikka ja jälle olnud meil kõne all seoses küsimusega, kuidas riigina mitte elada võlgu, kuidas võlakoormust vähendada. See on olnud meil kõne all nii Eesti Panga Nõukogus professor Varblase targal juhtimisel kui korduvalt ka siin suures saalis. See [meede] on kommertspankade erakorraline nii-öelda lisamaksustamine. Seda on ikka letti toodud, kuidas võiks selle [maksuga] riigi kulusid katta. Võib-olla saaksite omalt poolt kommenteerida – [ma küsin,] kuna ma esindan sellist pika plaani erakonda –, mis oleks sellise meetme mõju pikas plaanis Eesti investeerimis‑ ja majanduskliimale?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean muidugi ütlema, et mina esindan rahvusvahelist finantsinstitutsiooni, kelle põhimõtetesse kuulub see, et me ei anna hinnangut ühegi riigi sisepoliitiliste otsuste ega ideede kohta. Meil on selline nõuandmine sisuliselt lausa keelatud, sest me peame vaatama olukorda kõikide meie omanikmaade suhtes võrdselt. Nii et kahjuks ma ei saa selle väga konkreetse küsimuse kohta kommentaari anda, sest selles puldis praegu esindan ma ikkagi oma tööandjat.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tulenevalt teie eelmisest vastusest, et te ei anna sisepoliitilist nõu, ma siiski küsin, lähtuvalt teie viimase parafraasi mõttest, et me oleme rikkad sellepärast, et meil on head taristud ja teed, nagu John Fitzgerald Kennedy natuke teisel kujul ütles, eks ole. Kas see tähendab seda, et kuna Eestis on probleeme ka teedeehituse ja taristuga, siis see nagu annaks meile õiguse võtta suuremat laenu, isegi praeguses majanduslikus olukorras?

No see parafraas või väljaütlemine oli eelkõige vihje sellele, et silmas tuleb pidada pikaajalisi investeeringuid, et pikaajalised investeeringud lõpuks ikkagi toovad ka rikkuse majja. Kui palju ja missuguses järjekorras ja kui kiiresti neid investeeringuid teha? Ilmselge on see, et kui vajadus on suur, siis ei ole võimalik teha kõiki asju korraga. Paratamatult tuleb ka investeerimisplaanid panna tähtsuse järjekorda. See tähtsus ei ole universaalne, see sõltub väga mitmest konkreetsest aspektist. See on ka teie otsustada, mis on need hetkeprioriteedid. Aga põhimõtteliselt pikaajalised investeeringud riigi poole pealt vaadatuna toovad sellele riigile ka pikaajalist tulu.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud härra Okk! Enne rahanduskomisjoni esimees ütles, et majanduse arengu seisukohalt on oluline investeerida teadus‑ ja arendustegevusse. Teie oma eelviimasel slaidil tõstsite esile ka innovatsiooni. Ma küsingi: kui palju Põhjamaade Investeerimispank on otsustanud investeerida teadus‑ ja arendusprojektidesse? Ja kui on, siis milliste valdkondade projektidesse?

Jaa, me oleme teadus‑ ja arendustegevust finantseerinud erinevates omanikriikides aastaid, nii energeetika kui ka tootmise valdkonnas. Kuid teadusinnovatsiooniga on muidugi see asi, et meie pangana vaatame ka riske. Me ei finantseeri näiteks start-up'e ja pisikesi riskiprojekte. Riski hindamisel me vaatame, kes on riskivõtja. Kui riskivõtja on selline asutus, organisatsioon, firma, kellel on piisavalt tagatisi, nii et kui see asi ka ei õnnestu, siis laen lõpuks makstakse ikkagi tagasi, anname me talle laenu. Aga me lihtsalt ei saa väga kõrge riskiga projekte ette võtta, sest meie vahendid on piiratud. Meie mastaabid on palju väiksemad kui suurtel pankadel. Aga me tegeleme sellega ja me oleme ka aastate jooksul selle riski taset, mida me oleme suutelised võtma, kogu aeg [tõstnud]. Mida suuremaks kasvab pank, seda suurem on meie riskitaluvus. Aga nagu ma enne ütlesin: kõik otsused tehakse panga nõukogus. Ka kõik laenuprojektid läbivad panga nõukogu, kus on kaheksa maa esindajad. Eestist on panga nõukogus kaks liiget. Need otsused tehakse ühiselt, lähtudes loomulikult panga huvidest, aga arvestades ka eri riikide poliitilisi eelistusi ja prioriteete.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult eelmisest küsimusest ajendatuna, küll teise valdkonna kohta: kuidas Põhjamaade Investeerimispank vaatab riigisiseselt näiteks regionaalse ebavõrdsuse aspekte? Kas investeeringuid tehes kuidagi ka jälgitakse, kuidas ühel või teisel Põhjamaal või Baltimaal riiklik rikkus või SKP riigi sees jaotub? Kas see mängib mingit rolli ka investeeringute tegemisel?

Madis Kallas, palun!

Jaa, ikka mängib. Kuid niisuguste projektide puhul me eelkõige eeldame, et riik või omavalitsus, kes taotleb laenu, selleks et neid probleeme lahendada, on ka ise seda meelt, sest meie ei võta konkreetset seisukohta ühegi riigi suhtes, et mis on parem ja mis on halvem. Aga meie kliendid on väga mitmed linnad, väga mitmed omavalitsused terves Põhja‑ ja Baltimaade regioonis. Näiteks on Tallinna linn meie klient, Tartu linn on meie klient. Me toetame ka erinevate tootmiste viimist regioonidesse, mis suurendavad seal tööhõivet ja parandavad üldist olukorda. Aga me ei võta lõplikku seisukohta selles suhtes. Seda peab ikkagi tegema see omavalitsus, linn või selle riigi valitsus, öeldes, et jah, see on meile tähtis, sinna me tahame investeerida ja oleme nõus selleks laenu võtma.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt ma tänan väga huvitava ettekande eest. Te mainisite oma ettekandes, et Põhjamaade Investeerimispank annab oma osalisriikidele laenu ka siis, kui need rahvusvaheliselt rahandusturult enam hästi laenu ei saa. Küsimuse esimene pool on see: kas see ei tekita rahvusvahelisel rahandusturul teatud konkurentsi või väikest tüliõuna, et te annate laenu sinna, kuhu teised enam ei taha anda? Minu küsimuse teine pool on küll natuke alatu, aga ma pöörduksin tagasi teie ühe vana töö juurde ja seoksin küsimuse investeeringutega kõrgharidusesse. Kas investeering kõrgharidusse on teie mõistes täna ka investeering ja kas me liigume sealjuures õiges suunas?

Investeering kõrgharidusse on loomulikult hea investeering. Meie kui panga poole pealt vaadatuna on küsimus selles, kes on see investeerija ja mis on see konkreetne projekt. Meie saame anda laenu väga konkreetsetele projektidele, millel on mingi väga konkreetne eesmärk. Näiteks, me toetame ülikoolide kinnisvara arendamist, ülikoolide laboratooriumide arendamist. Me oleme näiteks Tartu Ülikoolile ja [Tallinna] Tehnikaülikoolile nõus laenu andma. Ma arvan, et suuremad Põhjamaade ülikoolid on kõik meie kliendid. Aga see peab olema väga konkreetne projekt. Mis puudutab häid ja halbu aegu, siis kui keegi teine ei ole nõus [laenu] andma, ei näe ma probleemi, et siin mingisugune tüliõun võiks tekkida. Ma võin näiteks tuua selle, et 20[20]. aastal, kui [algas] koroonakriis, siis Eesti valitsus pöördus meie poole kiirkorras laenu saamiseks, et teatud koroonakriisist põhjustatud probleemidest üle saada. Me suutsime nädala ajaga oma nõukogus võtta vastu otsuse ja kahe nädala pärast oli Eesti riigil 750 miljonit lisaraha. See on just see, mida ma oma ettekandes ka ütlesin, et nii headel kui ka halbadel aegadel. Meie oleme oma omanikriikide tööriist. Ka kõik teie olete meie panga omanikud. Kasutage meid.

Hea ettekandja, suur tänu teile ettekande eest, vastuste eest ja selle positiivse viimase noodi eest! Ma vaatasin, et inimeste näod läksid naerule. Aitäh teile! Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eesti Panga asepresidendi Ülo Kaasiku. Palun! Ma muidugi ei tea, hea eelnev ettekandja, kuidas majanduslike huvide deklaratsioonis tuleks kajastada seda panga omandust, mida te [mainisite].

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head kuulajad ekraanide vahendusel! Kõigepealt soovin tänada rahanduskomisjoni selle kutse eest ja selle arutelu eest, sest teema on ääretult aktuaalne ja tõsine. Kui varasemalt on meid siia kutsutud arutama seda, kuidas Eesti lühiajaliselt eelarveprobleemidest jagu saaks, siis nüüd räägime juba pikaajalistest ja põhimõttelistest probleemidest, kuidas meie riigivõlg tervikuna liiga suureks ei kasvaks ja meie üle jõu elamine liiga kaua ei kestaks. See on kindlasti tõsine küsimus, mis ei lahene kiiresti, aga me peame selle nimel pingutama. Võib-olla hea näide siin on see, et kui me oleme läbi ajaloo olnud kõige väiksema laenukoormusega riik Euroopa Liidus, siis enam kahjuks vist mitte. Me oleme selles asjas jõudsalt edusamme teinud. Oma ettekandes peatun ma esmalt nendel põhjustel, miks võla kiire kasv võib probleeme tekitada ja miks me peaksime sellega väga ettevaatlikud olema. [Ettekande] teises pooles mõtleksin sellele, kuidas annaks sättida samme niimoodi, et me pikas perspektiivis siiski jälle õigele rajale tagasi jõuaksime. Kui me räägime võlakoormusest ja võla kasvust, siis kõige selgemalt hakkab silma see, kui palju me võla teenindamise eest iga aasta maksma peame. Äsjane Rahandusministeeriumi kevadprognoos tõdes, et nelja aasta pärast me kulutame 0,9% SKP‑st iga-aastaseks võla teenindamiseks, mitte põhiosa tagasimaksmiseks, vaid intressideks, mida me peame [maksma] investoritele või laenuandjatele, kes meile laenu on andnud. Võrdluseks, mida see suurusjärk tähendab. Kui me peaksime praegu maksma selleks 0,9% SKP‑st iga aasta, siis seda on umbes sama palju, kui iga Eesti töötaja maksaks aastas 520 eurot. Või teise poole pealt: teaduse ja arendustegevuse rahastamine riigi poolt, äsja kuulsime, oli umbes 1% SKP‑st ehk laias laastus samas suurusjärgus. See on ka umbes niisama palju kui haigushüvitised ja erinevad töötushüvitised kokku. Ja me räägime veel olukorrast, kus meie võlakoormus kasvab väga kiiresti ja suhteliselt palju, aga [võlatase] ei ole veel väga kõrgel. Aga kui see tempo jätkub ja me pikendame seda joont kümne aasta taha, siis on see olukord muidugi veel keerulisem. Teine teema, mida võib-olla tasuks just selles võtmes silmas pidada: tihti on räägitud, et võtame praegu [laenu], sest tulevikus on raha väärtus ju odavam, majandus kasvab, võlakoormus läheb tulevikus väiksemaks. Siia [slaidile] olen ma võrdluseks pannud, kui palju kahel eelmisel kümnendil oli keskmine eurodes mõõdetud majanduskasv. See jäi tasemele üle 7%, 2005–2014 oli see alla 8%, natuke üle 7% aastail 2015–2024. Aga kui me vaatame kas või Rahandusministeeriumi viimast pikaajalist prognoosi, siis näeme tõdemust, et eurodes mõõdetud majanduskasv, kus on sees nii inflatsioon kui ka üldine majanduskasv, jääb juba alla 5%. Neid põhjuseid, mis seal taga on, ei jõua täna väga pikalt lahata. Alustada võib sellest, et kui me saame rikkamaks, siis majanduskasvu tempo jääbki automaatselt aeglasemaks. Lisaks rahvastiku vananemine, tööjõuprobleemid ja nii edasi ja nii edasi. Aga kindlasti on väljakutse, kuidas seda näitajat annaks ülespoole tõugata. Teine probleem: see 4,5% on juba küllaltki lähedal sellele intressimäärale, mida me maksame neile, kes meile raha laenavad. Sisuliselt on nii, et kui me hakkame raha laenama kõrgema intressimääraga, kui on meie [majandus]kasv, siis enam seda efekti ei ole, mis võib-olla vanasti oleks olnud, kui me oleksime saanud odavama intressiga laenata ja oleksime hakanud sellest võlast justkui välja kasvama. Me ei suuda kasvada [sellest võlast] välja, kui intressimaksed on suuremad, kui on meie majanduse kasvutempo. Ehk meil on keerulisem võlast ise välja kasvada. On vaja valusaid otsuseid teha, selleks et saaksime paremini hakkama. Kolmandaks tasub meenutada, et kui vaadata teiste riikide kogemusi, kuidas võlakoormus kasvab või kuidas ta [muutub], siis väga tihti näeme, et võlakoormus kasvab seetõttu, et kriisi ajal riigid laenavad raha. See on ka mõistlik, loomulik ja vajalik. Me äsja kuulasime, kui Gunnar Okk rääkis, et koroonakriisi ajal sai Eesti riik väga kiiresti laenu näiteks Põhjamaade Investeerimispangast. Laenamine kriisi ajal on iseenesest mõistlik ja vajalik, selleks et riik saaks toimida ka kriisis, et me kriisi ajal ei peaks tegema ebamõistlikke otsuseid, kärpides kas või mõne olulise funktsiooni kulusid. Aga kui vaadata ajalugu, siis kõige eredam näide muidugi on Iirimaa, kus riigivõlg kasvas finantskriisi järel umbes samalt tasemelt, kus meie oleme praegu, 20–30% SKP‑st, mõne aastaga üle 100%, isegi pea 120%‑ni SKP‑st. Tõsi, seal oli tegemist finantskriisiga ja riik pidi asuma appi pankadele. Aga see on kõige utreeritum või ekstreemsem näide rahvusvahelises võrdluses. Väga lühikese ajaga on riigil vaja väga palju raha laenata, selleks et riigi majandus saaks edasi toimida. On hea, kui meil on selle tarbeks selliseid puhvreid, et me saame ja meil on võimekust seda raha laenata. Aga rahvusvahelises võrdluses on selle Iiri näite puhul natukene eripärane see, et nemad on suutnud võlakoormust kiiresti alandada. Ühe poole pealt on põhjus võib-olla see, et nad laenasid selgelt finantskriisi leevendamiseks. Nad paigutasid selle raha pankadesse, sisuliselt riigistasid pangad ja neil oli võimalik see raha tagasi teenida, kui kriis oli möödas ja pangad said jälle jalule. Teiselt poolt oli põhjuseks muidugi kiire majanduskasv, mis Iirimaal on jätkuvalt tugev ja on võimaldanud neil võlakoormusest välja kasvada, aga kindlasti ka poliitiline tahe hoida võlakoormust madalamal. Ma tean, et järgmine ettekandja räägib teile põhjalikumalt Rootsist, mis on natukene sarnase mõtte[viisiga]: kui tahe on olemas, siis tuleb olla valmis selleks, et järgmised kriisid tulevad, ja siis on mõistlik omada pigem madalamat võlakoormust kui kõrgemat, sest see annab manööverdamisruumi juurde. Vastupidise näitena võib tuua selle, kuidas on euroalal tervikuna või USA‑s võlakoormus viimastel kümnenditel [muutunud]. Siin paistavad silma episoodid, kui võlakoormuse kasv on olnud kiirem. Üldiselt käib see kaasas majandusraskustega. Aga me näeme ka seda, et pigem on võlakoormus nagu mööda treppi üles astunud: võlakoormus kasvab kõrgemale tasemele, siis ta jääb natukeseks ajaks sinna platoole ja järgmise kriisi ajal läheb jälle üles. Niimoodi võib jõuda väga kõrge võlakoormuseni ning tegelikult on ka juba jõutud. Miks see on oluline? Nagu ma mainisin, vajadus kriiside ajal majandust toetada on kindlasti olemas. Aga selleks on vaja võimekust laenu võtta. Me teame jah, et me oleme euroalas, me oleme NATO‑s, aga me peame aru saama, et mida kõrgem on meie võlakoormus, seda raskemaks võib täiendava laenu võtmine kriisiolukorras muutuda. Olukord pole õnneks enam päris see, mis oli finantskriisi ajal, kui me ei olnud veel euroalas. Aga sellegipoolest tasub meeles pidada, et 2009. aasta eelarvekärpeid tuli teha muu hulgas sellepärast, et meie laenuvõimekus tollel hetkel ei olnud nii hea, et me oleks võinud ükskõik millist eelarvepoliitikat ajada. Tõsi, seal oli ka muid poliitilisi eesmärke, mis sundisid meid neid kärpeid tegema. Üks teema, mida me siin varasema diskussiooni käigus jõudsime arutada, on see, et tegelikult on [laenu] võttes hästi oluline, mille jaoks me seda kasutame. See graafik illustreerib seda, milline on Euroopa Liidu riikides viimase 25 aasta jooksul ehk 1999–2024 olnud võlatase, ühelt poolt riigi keskmine võlatase selle 25 aasta jooksul ja [teiselt poolt] riiklike investeeringute maht selle aja jooksul. Välja paistab päris selge negatiivne korrelatsioon. Teisisõnu: mida kõrgem on riigi võlatase, seda vähem on tal olnud võimekust teha riiklikke investeeringuid. See tundub esmapilgul ehmatav. Kui me võtame [laenu], siis me teeme seda selleks, et investeerida. Aga kui me mõtleme, et teiste riikide kogemus kipub olema see, et võlg kriiside käigus kasvab, siis sealt tuleb väga kiiresti välja see loomulik tendents, et kui mul on juba kõrge võlakoormus, siis mul on võib-olla kergem ohverdada kulutuste kärpimise käigus investeeringuid või teha vähem investeeringuid, sest võimekus ei ole lihtsalt nii suur. Me peaksime silmas pidama, et kui räägitakse, et me kasvatame võlga selleks, et teha investeeringuid, siis tegelikult on nii, et mida kõrgemaks me oma võlakoormuse kasvatame, seda vähem on meil tulevikus võimekust investeeringuid teha. Meie lapsed saavad teha vähem investeeringuid, juhul kui meie tahame neid rohkem teha. See rahvusvaheline võrdlus annab indikatsiooni, et pigem on madalama võlaga võimekus teha rohkem investeeringuid ja nii oma majanduskasvu kiirendada. Kuigi Eesti võlg on rahvusvahelises võrdluses jätkuvalt väike, siis võla kasvu kiirus, nagu täna juba kõlas, on muljetavaldavalt suur. Eelkõneleja rääkis siin riigireitingutest. Tuleb tunnistada, et kohtumistel võlausaldajate või reitijatega kostab järjest enam küsimusi, milline siis on see Eesti riigi plaan võla kiire kasvu peatamiseks, milline on väljavaade ükskõik millise stsenaariumi korral, et kui te kümneks aastaks raha laenate, kuidas te suudate siis kümne aasta pärast selle raha tagasi maksta. Tõsi, Eesti on ajaloos oma rahaasju väga hästi ajanud, mistõttu meil on päris tugev usalduskrediit. Aga kui selliseid küsimusi on viimasel ajal üles tõstetud, siis annab see indikatsiooni, et riskihinnangud võivad muutuma hakata. Nende muutumine, nagu me ka eelmisest ettekandest selgelt kuulsime, ei tähenda mitte seda, et võib-olla riigil on natukene raskem raha laenata, vaid siis kannatavad juba kõik. Üldjuhul on ikkagi nii, et siin tegutsevad ettevõtted ja siinsed inimesed ei saa riigireitingust parematel tingimustel laenu. See tähendab automaatselt kõrgemaid intressimäärasid nii Eesti inimestele kui ka Eesti ettevõtetele. Me peame kindlasti ettevaatlikud olema. Minimaalselt võiks meil olla hea plaan, kuidas me saame seda [olukorda] tulevikus lahendada. Aga kuidas siis seda olukorda lahendada või parandada? Kuidas seda pilti muuta? Ma arvan, et Annely Akkermann tõi väga õigesti välja, et suures pildis on ju kaks lahendust. Tema rääkis küll ka kolmandast lahendusest, aga suures pildis [on kaks lahendust]: me kas tõstame valitsussektori tulusid või vähendame kulusid. Jah, me võiksime ka [majandus]kasvu suurendada, kindlasti aitaks see kaasa, aga praegused prognoosid kahjuks seda lahendust ei toeta. Pigem peaksime mõtlema selle peale, milline poliitiline kokkulepe on võimalik saavutada. Olen ka ise neid arutelusid püüdnud jälgida ja tean, et ega see lihtne ülesanne ei ole. Hea oleks iga samm, mis viib selles suunas, et eelarve puudujääk väheneb ja seeläbi ka laenuvajadused vähenevad. Meil on vaja ühist arusaama, milline võiks olla võlatase ning mis oleks mõistlik eesmärk, mille poole pingutada pikas perspektiivis, kui oleme võlal liiga [suureks lasknud minna], või millest hoiduda, kui see ei ole veel nii [suureks] läinud. See aitaks meil paremini sihti seada. Tegelikult on meil ju kokkulepe, et Eesti eelarvereeglid võiksid olla need nõuded, mis ohjaksid meie riigivõla liiga kiiret kasvu. Möödunud aastal, kui eelarvereegleid natuke muudeti, siis vastav säte ju ka kaudselt lisati, et juhul kui riigivõlg läheb üle 30%, siis peaks tasakaalureegel olema natukene karmim kui muidu. Aga kui me vaatame Eesti eelarvereegleid või laiemalt Euroopa Liidu reegleid, siis näeme, et need on praegu kiires muutumises. Euroopa Liidu eelarvereeglite taustal on jõutud arusaamale, et me peaksime Euroopa Liidus tervikuna pingutama selle nimel, et need riigid, kellel on väga suur võlg, peaksid jõudma sellele trajektoorile, kus võlg hakkaks vähenema. See on Euroopa Liidu kontekstis hea mõte, sest võla kiire kasv ongi olnud väga suureks probleemiks. Teiselt poolt peame andma endale aru, et see jätab suhteliselt vabad käed Eesti-sugustele väikese võlaga riikidele. Kui me suudame defitsiidi 3% reeglist ja võla 60% reeglist kinni pidada, siis Euroopa Liit ütleb, et meil on enam-vähem kõik hästi. Vaatame Soome kogemust. Peale finantskriisi suutis Soome sellest eelarvereeglist üldiselt kinni pidada. Eelarve defitsiit jäi umbes 3% juurde. Aga selle pildi peal on näha, et kuigi neil on olnud umbes 3% defitsiiti üle kümne aasta, on nende võlakoormus kasvanud: see oli 35% SKP‑st ja on praeguseks üle 70% SKP‑st. Ehk see reegel selgelt ei ole piisav, et võlakoormust stabiliseerida. Meil on vaja mõelda selle peale, milline võiks olla see reegel, mis aitaks Eestis võlga paremini kontrolli all hoida. Eesti eelarvereeglite üks suuremaid puudusi viimase kümne aasta jooksul, kui need on kehtinud, on olnud see, et neid on väga tihti muudetud. Sageli käivad muudatused kaasas sellega, et eelarvereeglid ei ole lasknud valitsusel teha poliitiliselt kokkulepitud vajalikku eelarvet. Siis on natukene õgvendatud kas ühte, teist või kolmandat klauslit. Aga kui me reegleid mängu ajal kogu aeg muudame, siis keegi ei pööra enam nendele tähelepanu. See on olnud halb asi. Isegi kui me suudaksime ühiskonnas omavahel kokku leppida, et jah, meil võiks olla mingisugune võlalagi, millest me kinni peame, siis võiks see reegel olla kokku lepitud selliselt, et seda ei peaks iga natukese aja tagant muutma. Üks mõte, mis lõpetuseks kõlama jätta, on see: äkki oleks kasu, kui me kirjutame juba eelarvereeglitesse sisse, et iga kolme, nelja või viie aasta tagant koos mingisuguse ekspertkoguga vaatab Riigikogu need reeglid üle ja vajaduse korral muudab neid. See annaks juurde ka selle, et jah, me teame, et ajas neid vaadatakse pidevalt üle, aga me ei vaata neid kindlasti üle keset iga eelarve tegemist. Sellega ma lõpetan. Aitäh!

Aitäh, austatud asepresident! Suur tänu teile ettekande eest! Nüüd läheme küsimuste juurde, mida on tublisti. Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu selle suurepärase ülevaate eest! Ma lähen sama küsimusega teisele katsele. Eelmine ettekandja ei saanud oma ametipositsioonist tulenevalt sellele küsimusele vastata, aga Eesti Panga peale me ju alati loodame sellistes küsimustes, et saada head nõu. Millise mõjuga ikkagi oleks olnud selline meede nagu kommertspankade erakorraline lisamaksustamine meie investeerimis‑ ja majanduskeskkonnale pikas plaanis?

Aitäh selle küsimuse eest! Tahan alustuseks kindlasti ütelda, et meie Eesti Pangas oleme püüdnud võtta seda hoiakut, et me otseselt ei anna soovitusi, kas kehtestada mingit maksu või kärpida mingeid kulutusi. Iga selline otsus on poliitikute otsus ja poliitikud võivad otsuseid teha mitte ainult majanduslikest kaalutlustest lähtudes, neil võivad olla ka mingid muud kaalutlused. Aga jah, me püüdsime seda [mõju] hinnata, kui algasid arutelud pankade kasumite kiire kasvu üle, sest intressitsükkel oli muutunud ja pankade intressitulud kasvasid. Meie hinnangul peaks kindlasti arvestama, kui poliitikud sooviksid sellist maksu kehtestada, et see peaks esiteks olema lühiajaline. See saaks ainult ühel-kahel aastal riigile tulusid juurde tuua, aga pikaajaliselt ei oleks sellel eelarvepoliitikale ja eelarve tulude poolele ilmselt mõju. Võlakoormuse mõttes, mille üle tänane diskussioon ju käib, on meil pikaajaline probleem, meil on vaja püsivalt oma tulusid suurendada või kulusid vähendada. Teiseks, kindlasti peaks sellisel juhul arvestama mõju investeerimiskeskkonnale. Kui me läheme [erandkorras] ühte sektorit eraldi maksustama, kas ajutiselt või isegi pikemaajaliselt, siis see tekitab kõikides investorites ebakindlust, sest ei teata, millise sektori maksustamisega me järgmisena võime tegelema hakata. See ei ole kindlasti hea investeerimiskeskkonnale laiemalt. Kolmandaks tahaks rõhutada, et kui me pankasid järjest rohkem maksustame, siis see tuleb ju ikkagi pangaklientide arvelt, sest kas hoiustajad saavad endale kehvemad hoiustamistingimused või pangast laenu võtjad saavad kallima laenu. Sellega tuleks ka arvestada. Sellel võib olla laiemalt majanduskasvule negatiivne mõju.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud Eesti Panga asepresident! Semantiliselt on hästi erinev, kas me räägime valusatest otsustest või vajalikest otsustest. Tänane valitsus on otsustanud, et negatiivse lisaeelarvega tõenäoliselt vähendatakse ka teadus‑ ja arendusrahastust, sest SKP on vähenenud ja nii me jääksime 1% piiresse. Viimased andmed, mida mina tean, on see, et ettevõtjad esimest korda investeerivad teadus‑ ja arendustegevusse rohkem kui riik, [nad investeerivad] aasta-aastalt aina enam. Minu küsimus nüüd on: kuidas teile tundub, lähtudes oma ametipostist, kas riigil oleks tark näiteks laenuraha investeerida teadus‑ ja arendustegevusse, mitte [selle rahastust] vähendada?

Aitäh küsimuse eest! Tuleb tunnistada, et ma ei ole väga hea ekspert selliste üksikute kulude ega ka tulude poole peal. Nagu ma eelmisele küsimusele vastasin, me ei taha ka Eesti Panga poole pealt [teha] selliseid poliitilisi valikuid, kas tuleks teha ühte või teist. Aga kindlasti me peaksime mõtlema selle peale, nagu eelkõneleja kirjeldas, et kui me räägime laenu võtmisest ja sellest, milleks seda laenu kasutada, siis sellel [laenul] peaks kindlasti olema pikaajalist kasu teeniv eesmärk. Kindlasti võiks teadus‑ ja arendustegevuse [rahastamisel see eesmärk olla], aga samal ajal me peaksime hindama, milline on riigi võimekus tervikuna üldse kulutusi teha. Ma ise pakun, et kui valitsusel on ees väga keeruline [valik], kust kohast kokku hoida või kust tulusid juurde leida, siis mida enam me nii-öelda märgistame kohti, kus me seda ei peaks tegema, seda valusamaks läheb see teistele. Seetõttu ma julgeksin soovitada võimalikult avatult ja laialt vaadata kogu kulutuste baasi ja püüda leida neid võimalusi. Teadus‑ ja arenduskulude poole pealt on hakanud juba varasemalt ja ka möödunud aastal valitsuse otsuste puhul silma, et alati on kergem kahandada investeeringulaadseid kulutusi. Aga me peame arvestama sellega, et see võib meile pikaajaliselt kätte maksta, sest kui need on investeeringud näiteks teedeehitusse, siis [nende vähendamise tõttu] kumuleeruvad need probleemid pikemalt. Alati tasub mõelda ka selle peale, et üks asi on see, kuidas me midagi kärbime, aga teine asi on see, milline on rahastuse stabiilsus, rahastus ei peaks sõltuma ühekordsetest hüpetest. Aga see on muidugi pikem probleem, kuidas tagada seda, et me headel aegadel liiga palju valesid otsuseid ei teeks ja halva aja saabudes ei peaks kohe suure hooga kärpima hakkama, selle asemel et lasta majandustsüklil rahulikult toimida.

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Tänan meelde tuletamast seda, mida me üheksakümnendate alguses kõvasti arutasime: mis on laenuga seotud riskid ja mis on võlaga seotud riskid. Mulle tundub, et ühiskonnas on ära unustatud, et laen ei ole maksutulu, et see tuleb ka tagasi maksta. Aga minu küsimus puudutab seda viimast teemat ehk eelarvereegleid. Eestile on varem korduvalt soovitatud, et eelarvereeglites võiks olla kulupiirang. Mida arvata sellisest kulupiirangust kas tervikuna või teatud elementidena, mis näiteks rakenduks kas kõikide eelarvekulude suhtes või nende mingi osa suhtes? Milline see võiks olla, kas see võiks olla näiteks nominaalne SKP kasv või mingi muu asi? Kuidas te seda hindate?

Aitäh! Kui ma majandusteoreetiliselt vaatan, siis struktuurse eelarve defitsiidi piirang on iseenesest ju nii kulude kui ka tulude piirang. Aga ma tunnistan ausalt, et seda on ühelt poolt hästi raske mõõta ja veel raskem on sellest aru saada, kui me tahame seda avalikult kommunikeerida. Ma tean, et paljudes riikides on need kulupiirangud seatud ja need [riigid] on olnud meist edukamad. Selle peale tasuks kindlasti mõelda. Teine pool, mida me peaksime arvestama, on see, et Euroopa Liidu eelarveraamistik praegu muutub. Kui Eesti peaks sattuma ülemäärase eelarve defitsiidi protseduuri, siis kui ma õigesti mäletan, meile seatakse tulevikuks selle olukorra parandamiseks ette netokulupiirang, teatud kulutusi võetakse tõesti maha, näiteks vist intressimaksed. Aga teise poole pealt on võimalik maksutulusid tõstes ka rohkem kulutusi teha. See aitab meil vähemalt meeles hoida seda, et me headel aegadel ei läheks kulukasvuga liiale. Minu meelest on see kasulik mõte.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea asepresident! Võlg on väga huvitav teema. Kodulaenu puhul saavad inimesed väga hästi aru, et laen ja intressid tuleb tagasi maksta, aga riigivõla puhul on see asi kuidagi hoomamatu. Alati tekib hästi palju küsimusi. Vaadatakse näiteks Ameerika Ühendriikide poole, kus iga paari aasta tagant mõeldakse, kas nad panevad riigi kinni või võtavad laenu juurde, ja alati võtavad laenu juurde. Aga [vaadatakse] ka lähemaid riike, näiteks Kreekat, mis on Eesti inimeste südames ja mõistuses olnud pikka aega. Minu küsimus tulenebki sellest, et alati ju ühel või teisel hetkel jõuab mõni jutupartner sinna, et mis siis, kui meil on suur võlg, neid riike on küll ja veel, Kreekas nii oli, aga kõik on ju hästi, päike paistab, süüa neil on, pensione ka makstakse. Mis te vastaksite sellele küsimusele, et mis siis? Äkki te oskate ka öelda, mis olid pikaajalised mõjud Kreekale selle olukorra tõttu, kus nad olid?

Aitäh! Ma ise küll ei sattunud Kreekasse tollel ajal, aga ma tean inimesi, kes sattusid, ja ei olnud väga meeldiv ei seal elada ega külastada Kreekat sellel ajal, kui võlakriis oli lahvatanud. [Ei saa] ütelda, et mis siis, midagi ei juhtunud, sest seal ikkagi sisuliselt ei olnud isegi võimalik pangast enam raha kätte saada, teatud ajahetkel olid vastavad piirangud seatud. Need reformid või muudatused, mida lõpuks tehti, tehti siis, kui oldi sisuliselt juba üle kuristiku serva sõidetud. Nüüd nad ronivad kuristikust välja tagasi. Tõsi on see, et nad on viimastel aastatel väga oluliselt oma majandust reforminud. Nende majanduskasv on taas raja peale saanud ja see on aidanud neil ka investorite usaldust mõnevõrra taastada. Aga kui me vaatame, kus nende võlg jätkuvalt on, kus nende riigireiting jätkuvalt on, millise intressiga nemad peavad seetõttu rahvusvaheliselt turult kapitali kaasama, siis näeme, et need intressid on ikkagi märgatavalt kõrgemad. See kokkuvõttes majandusele tervikuna hästi ei mõju. Aga ma tunnistan, et samal ajal on muidugi väga palju muid tegureid, mis ka majanduskasvu mõjutavad. Üks on näiteks erinevad institutsionaalsed reformid, mis muudavad äritegemist lihtsamaks ja nii edasi. Neid on seal püütud ka teha. See on aidanud majandusele hoogu jälle sisse anda. Eesti puhul tooksin pigem selle võrdluse, et praegu me oleme olukorras, kus me arutame, et meil oleks vaja riigikaitse jaoks väga suuri kulutusi teha – me räägime miljarditest eurodest – ja võib-olla peaks selle jaoks laenu võtma. See võib olla täpselt see koht, kus me ütleme, et jah, see on kriisiolukord, mille tõttu ongi vaja laenu võtta, et me saaksime selle probleemi lahendatud. See ei tähenda isegi püsivat kulu, vaid pigem ühekordset täiendavat kulutust, mis aitab meil seda probleemi lahendada. Aga juhul, kui meil praegu oleks võlakoormus juba sealmaal, kus ta näiteks Kreekal või kellelgi teisel väga kõrge võlakoormusega riigil on, siis meil ei pruugiks olla võimalust minna finantsturgudele ja öelda, et palun andke meile veel laenu, meil on siin väikese julgeolekukriisi tõttu vaja raha laenata. Meil seda võimekust lihtsalt ei oleks. Sellepärast ma tahangi rõhutada, et kui me seaksime endale mingisuguse piiri, millest me ühiskonnana üle ei taha minna või kui läheme üle, püüaksime tagasi saada, siis see hoiaks meil seda varu. Kui meil tuleb järgmine kriis – julgeolekukriis, finantskriis, tervishoiukriis või mis iganes kriis –, siis meil oleks võimekus vajaduse korral raha [saada], et me saaksime oma rahaasjad jälle pikaajaliselt korda ajada.

Austatud asepresident, ma tänan teid ettekande eest ja vastuste eest. Suur tänu teile, aitäh ja jõudu tööle! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli akadeemiku, Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professori Urmas Varblase. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Auditoorium seal internetiavarustes! Mul on väga hea meel, et ma saan ka panustada sellesse arutelusse, mis, ma arvan, on Eesti riigi tuleviku seisukohast hästi oluline. Ma arvan, et see on üsna eksistentsiaalne küsimus, kuidas me edasi läheme. Siin on juba kolm ettekannet tehtud ja mina oma ettekandega püüan siis kuidagi nendega kooskõlla minna. Kindlasti on mõnes asjas kordusi, aga on ka mõned asjad, mis pakuvad uut teadmist. [Ettekande] pealkiri on "Rootsi kogemus", aga tegelikult ma räägin algul Rootsi kogemusest ja pärast jõuan kohe hoolega Eesti juurde. Alustuseks rõhutan, et me armastame väga võtta eeskujuks Põhjamaid. Me arvame, et see on selline ühiskonnakord, selline mudel, mis on väga hästi tasakaalus, kus ühelt poolt on inimestel heaolu, aga teiselt poolt on neil ka panus ühiskonna arengusse ja vastutus selle eest. Mõlemad on olulised. Siin slaidil on terve rida Põhjamaid. Mina räägin täna teile Rootsist, natuke ka Taanist. Soomest juba räägiti. Need riigid on praegu erinevas [riigivõla juhtimise] faasis, selles mõttes on päris oluline neid eristada. Päris alustuseks näitan ühte pilti, mida on lihtne vaadata. Selle pildi peal on kaks riiki, Eesti ja Rootsi, ja avaliku sektori võlg. [Võlanäitajad] on tegelikult veel täpsemad, ma võin sinna juurde öelda, et Rootsi selle perioodi jooksul, 1998–2023, jõudis oma võlaga 66% pealt 31% peale. Ehk langus oli 35%. Eesti on oma 6%‑lise võla pealt jõudnud kuskile 20% peale. Järgmise nelja aasta jooksul – seda te näete järgmise pildi pealt – läheme me Rootsist mööda. Me oleme jõudnud niikaugele, et meie võlakoormus on suurem kui Rootsil. See ei ole üldse naljaasi. Selle pildi peal te näete [riigi võlakoormuse] dünaamikat juba täpsemalt. Siin üleval on hall joon, seal on Rootsi ja see on 1995. aasta, Te näete, kuidas Rootsi võlg on vähenenud ja kuidas see üle majandustsükli kasvab ja langeb, kasvab ja langeb. See on see, millest Ülo siin enne rääkis: [toimub võla] tasakaalustamine üle majandustsükli. Siis on selle pildi peal ka Taani, see on sinine joon, täpselt sama pilt, peaaegu üks ühele samasugune nagu Rootsil. Ja siis on Eesti. Selle pildi peal ma ei pikendanud Eesti [võlakoormuse joont] tulevikku, aga kui seda pikendada, siis Eesti, Rootsi ning Taani võlakoormuse jooned lõikuvad. Ja mitte ainult ei lõiku, vaid meie tõusunurk läheb ilusasti ülesse, aga Põhjamaade oma on jätkuvalt horisontaalne. Nii et umbes nelja aasta pärast ei saa enam rääkida, et meil on Rootsist madalam avaliku sektori võlg. See on juba peaaegu otsustatud. Järgmine pilt on eriti huvitav. Ma ei teadnud ise ka, et see asi ikka nii hull on. Selle pildi peal on kümme aastat riigieelarve positsiooni, ühesõnaga, kas riigieelarve on ülejäägis või puudujäägis. Null on keskel, näete, seal vasakul skaalal, sealt allpool on riigieelarve puudujäägis, ülevalpool on ülejäägis. Ülemine, punane riik on Taani. Te näete, et Taanil on olnud peaaegu kogu aeg ülejäägiga eelarve. Järgmine riik, see pruun, on Rootsi. Ka Rootsil on olnud enamus aastaid ülejäägis ja siis, kui on kriis, on ta olnud miinuses. Ja siis on sinine riik, Eesti. Alates 2016. aastast ei ole me ühelgi aastal suutnud eelarvet nulli ajada. See pilt ütleb rohkem kui palju juttu. Siin ei olegi vaja väga palju lisada. Jutud sellest, et me teeme mingisugust üle tsükli tasakaalustamist, selle pildi peal ei avaldu lihtsalt mitte kuskilt otsast. Lähme edasi. Siin saan ma rääkida selle esinemise ajendist ehk tahaksin rääkida sellest, mida ütles Erik Thedéen. Ta on Rootsi keskpanga president, kes käis [selle aasta] 7. veebruaril Eesti Pangas esinemas. Ta pidas väga huvitava kõne Rootsi majandusest ja rahapoliitikast. See link on slaidil sinna ka juurde pandud, saate vaadata. Selle [kohtumise] umbes 50. minutil ma küsisin tema käest ühe lihtsa küsimuse: "Öelge, palun, kuidas on võimalik, et Rootsi‑sugune riik on suutnud juba 30 aastat oma võlga hoida 40% juures?" Vaadake seda vastust, ma soovitan väga vaadata. Lühidalt öeldes ütles ta, et Rootsil oli vaja katastroofi, et mõista, kui tähtis on riigieelarve tasakaal ja see, et võlakoormus hoitakse kontrolli all. See on ka vastus küsimusele, mida siin saalis enne küsiti: mis siis juhtub, kui me ei hoia võlakoormust kontrolli all? Rootsi sai teada, mis siis juhtub. Üheksakümnendate alguse majanduskriis, 1992–1995 ja sealt edasi, mis oli tegelikult kolmikkriis, algas pihta sellest, et finantssektorit liberaliseeriti ja pankade kõrvale tekkisid sellised asutused, kes võisid laenu anda, kuid ei olnud pangad. Need niinimetatud mittepangad ja pangad koos suutsid anda [laenu] nii, et oli 1000% kasvu või midagi sinnakanti. Siis läks lahti, siis hakati ründama Rootsi krooni ja oli vaja Rootsi krooni kaitsta. Tekkis hetk, kui Rootsi riigi intressimäär oli 500%. See kõik kokku [tõi kaasa] selle, et riigieelarve puudujääk läks ühel aastal isegi mitte 12%‑ni – ma vaatasin järele –, vaid kuni 15%‑ni. Rootsi avaliku sektori võlg tõusis ühe aastaga 20% pealt sisemajanduse kogutoodangust 45% peale, kahe aastaga 20% pealt 75% peale ja seejärel hakkas uuesti alla tulema. Vaat see oli see trauma, mida oli Rootsil vaja, et edasi minna. Minu küsimus on, kas meil on vaja sellist traumat. Ma arvan, et ei ole vaja. Sellel slaidil ma püüdsin Thedéeni jutu põhjal joonisele panna ahela, mis siis Rootsis toimus. Kõigepealt tehti vead majanduspoliitikas. Neid teevad kõik riigid. Selle [tagajärg] oli tasakaalustamatus majanduses. Tuligi kriis ja see [muutus] rahvusvaheliseks kriisiks. Sel ajal ka George Soros spekuleeris Rootsi krooni vastu ja kõik need muud asjad juhtusid. Aga edasi tuleb huvitav osa. Toimus kriisist õppimine. Eriti oluline on, et ühiskonnas kujundati konsensus. See tähendab, et poliitikud ja rahvas koos kujundasid konsensuse, kuidas nad edasi lähevad. Muudeti reegleid, uuendati reegleid. See on jälle eriti oluline, selle [kasti slaidil] ma tegin roheliseks: reeglitest on ka kinni peetud. Reeglitest on vähe kasu, kui neist kinni ei peeta. Konsensus oli väga lihtne. Konsensus oli see, et üle majandustsükli peab olema ülejääk 0,3% – seda ütleb Thedéen seal videos – ja avaliku sektori võlg alla 40%, või kui päris täpne olla, siis 35 ± 5 oli nende kokkulepe. Kui te vaatate statistikat, siis näete, et Rootsi võlg eelmisel aastal oli 31,4%. Veelgi huvitavam on teine pool asja juures. Me ütleme sageli Põhjamaade kohta, et neil on hästi kõrge maksukoormus ja sellega nad lahendavad kõik asjad ära. Ma vaatasin seda, see ei ole siin slaidide peal. Rootsi maksukoormus SKP suhtes on viimase 20 aasta jooksul langenud 50,5% pealt [41,3%] peale. Mõelge sellele taustale: hoida eelarve tasakaalus ja isegi veidi ülejäägis ning maksukoormust vähendada üle 10% SKP‑st selle perioodi jooksul. See kombinatsioon on väga keeruline, see ei ole lihtne. See tähendab seda, et on tehtud väga palju väga ebapopulaarseid otsuseid. Ma siia Riigikokku tulles rääkisin Irja [Lutsariga], et ma uurisin täna bussis Rootsi tervishoiusüsteemi rahastamist ja avastasin selliseid asju, mis on täitsa uskumatud. Näiteks, kui teil on haigus kallal ja teile tuleb töötasu kompenseerida, siis seda ei kompenseerita sugugi lõpmatult, vaid seal on ülempiir kõigile, mitte sõltuvalt sinu palgast, vaid on füüsiline ülempiir, [umbes] 3000 eurot kuus, vahet pole, kas teenid 10 000 või 50 000. Ühesõnaga, see näitab, [et isegi rikas Rootsi riik oskab raha lugeda ja püüab enda rahalisele koormusele sättida mõistlikke piiranguid.] Me peame samamoodi tegema. See on see, millest Annely Akermann siin väga ilusasti rääkis. Me peame võtma ükshaaval ette kõik riigi [kulutuste read] ja vaatama, kus on need kohad, mis on täiesti ebamõistlikult juba käest ära läinud. Eriti äge, mis mulle väga meeldis selles Erik Thedéeni jutus, oli see. Ma küsisin, et teil on ju selle 30 aasta jooksul olnud nii palju erinevaid parteisid valitsuses, et kuidas see erinevates valitsustes on õnnestunud. Ta ütles, et Rootsi parteid võitlevad selle nimel, kes on eelarve mõttes vastutustundlikum. Ja rahvas saab sellest aru. See tähendab, et rahvaga on räägitud, seda on seletatud ning korduvalt ja lihtsalt seletatud. Ma panin siia [slaidile kirja] mõned levinud arusaamad, tegelikult on parem öelda, et need on pooltõed. Nendest oli siin juba juttu. Näiteks väide, et võlakoormus kasvab nagunii, me saame laenudega kõik ära lahendada ja meil on nii [väike] võlg. Siis on [levinud] veel see mõte, et nagunii ei suudeta laene tagasi maksta, neid on vaja refinantseerida. Ma kohe näitan, mis sellega kaasneb. [Olen ka kuulnud] eriti ägedat väidet, et kasvava võlakoormusega Eesti muutub sarnaseks [teistega] ja sobitub nagu sellesse klubisse, kus kõikidel on võlg ja meil ka on võlg. Ma olen kuulnud selliseid väiteid, ma ei ole neid laest võtnud ja siia pannud. On veel üks väga levinud väide, et majanduskasv aitab hakkama saada. See on tõsi, aga see on pooltõde. Ma pärast näitan, kui palju peab majandus kasvama, et võlakoormusega hakkama saada, ja siis te ise otsustate, kas see on realistlik. Läheme edasi. Siin on nüüd valitsussektori võlg ja reservid. Meil on kogu aeg olemas ka reservid: stabiliseerimisreserv ja likviidsusreserv. Kuni aastani 2019 oli [Eesti jaoks tinglikult] üks maailm ja pärast seda on teine maailm. Nüüd ei ole enam võimalik [meie riigi] võlga ära maksta, nüüd saab seda ainult refinantseerida. Siin te näete, mis toimub selle võlaga [läbi aegrea] – see on Rahandusministeeriumi andmete pealt koostatud – eeldusel, et me midagi ette ei võta. Kui me midagi ette võtame, siis on seda trajektoori võimalik loomulikult muuta. Pange see pilt nüüd kokku selle Rootsi ja Taani pildiga ja siis te näete, mis aastal lõikumine toimub. Ei ole üldse keeruline. Järgnevalt tuleb see pilt, mis minu arust on väga oluline Riigikogu liikmetele ja valitsuse liikmetele. Siin me näeme seda, mis päriselt juhtuma hakkab. Siin peal on võla tagasimakse kohustused. Mida see tähendab? Aastal 2020, koroonaajal, olid rasked ajad, võtsime laenu, tegime võlakirja. Kümme aastat hiljem, 2030, tuleb see võlakiri lunastada. 2022 võtsime järgmise [võlakirjaga] laenu, 2032 tuleb see võlakiri lunastada. 2024 võtame me kindlasti [laenu], kui palju kokku, veel ei tea. 2034 on järgmine torn, see on praegu veel madal, see läheb tõenäoliselt veel [kõrgemaks], aga võib-olla ei lähe. 2025 võtame veel eriti kõvasti laenu uute võlakirjadega. Ma panin siia slaidile tagasihoidlikult, arvestades, et äkki suudetakse kokku hoida. Selle torni kõrgus joonisel võib olla vabalt ka 2 miljardit. Ja nüüd mõelge valitsuses olemise rõõmude peale aastal 2019. Kujutage ette, et te olete aastas 2019 ja seal tagapool on praktiliselt ainult lühiajaline võlakiri ja tühjus, neid tagumisi poste ühtegi ei ole. Ja nüüd te olete valitsuses aastal 2029. Mõelge, et [valitsus] peaks järgmine aasta maksma eelarvega tagasi 1,5 miljardit võlga. Võimatu! Seda ei ole kuidagi võimalik teha. Järelikult jääb üle ainult refinantseerida. Kui nüüd selleni minna, siis tekib kohe küsimus, et aga mis tingimustel. Kes on see tark, kes ütleb, missugune on kümneaastase võlakirja intressimäär aastal 2034? Sellist inimest ei ole olemas. Ma vähemalt ei usu, kui keegi väidab, et tema seda teab. Meil on tekkinud täiesti uut tüüpi risk, selline risk, mida meil enne ei olnud: refinantseerimisrisk. Ma tulen võib-olla korra veel selle juurde tagasi. Refinantseerimisriski puhul on kaks poolt. Esimene on see, milline on intressimäär, millega me selle oma võlakirja ümber finantseerime ja seda pikendame. Teine küsimus on, kas me üldse raha saame. Teatud kriitilistes tingimustes võib ka see [mure] tekkida. Veel on selline lisaaspekt, millest Gunnar Okk juba algul rääkis. Ma ei räägi isegi mitte ainult riigi riskireitingust, vaid sellest, et me praegu ootame suure hooga, millal euribor langeb, millal Euroopa Keskpank võtab otsuse intressimäärade langetamise kohta. Aga ettevõtetele antavate laenude intressimäärade kujundamisel võetakse arvesse mitte ainult euribori määra, vaid sinna lisandub ka riigi riskihinnang. Hinnatakse, missugune see riik on, milline tema reiting on ja kui palju euriborile juurde pannakse. Kui me teeme väga ebausaldusväärseid käike, siis euribor võib alla minna, aga [ettevõtetele ja eraisikutele antavate laenude] intressimäärad ei lähe, vaid jäävad sinna, kus nad olid enne. See on kogu majandusele ja ettevõtetele väga halb uudis. [Järgneva slaidi] pealkirjaks panin, et intressimaksed tulevad, et jääda. Ma võtsin Eurostatist välja väga lihtsa statistika, kui mitu protsenti SKP‑st riigid maksavad intresse. See ei ole keeruline. Ma vedasin punase ringi ümber Lätile ja Leedule aastail 2014–2016. Meenutame, mis seis siis oli. Eesti maksis aastas 0,1% SKP‑st intressi oma laenude eest, võlgade eest, Läti ja Leedu pidid maksma 1,5% SKP‑st, [sest nemad olid 2008. aasta kriisi järel kõvasti laenanud ja Läti oli oma pangandust kaitsnud.] Mis see 1,5% oli? See oli meile nagu majandussüst, 1,5% SKP‑st igal aastal, mida me saime kasutada igal pool, riiki arendades. Kui me liigume sinna paremale poole, siis on kõik vastupidi: 0,1%, 0,3%, 0,6%, 0,7%, 0,8%, 1%, 1%. See 1% SKP‑st on veel väga optimistlik. See eeldab päris head majanduskasvu, et 1% peale jääda. Nüüd me võime sinna punase ringi ümber vedada ja öelda, et see raha tuleb majandusest ära võtta ja [kasutada] selleks, et võlga teenindada. Siin slaidil all paremal ma kirjutasin selle intressikulu ka [rahaliselt pisut] välja. Sellest tegelikult juba Ülo Kaasik kenasti rääkis, millega see intressikulu võrdne on. Me räägime 0,5 miljardist aastas, mida me maksame lihtsalt selle eest, et me ei suuda mõistlikult üle vaadata, mille peale ja kuidas me kulutame. Viimane slaid puudutab seda tavalist väidet, et majanduskasv päästab [meid võlakoormast] ära. Siin ma olen kasutanud Raoul Lättemäe slaidi. Ma küsisin ta käest, kuidas ta seda arvutas, ja ma olen [tema loogikaga] nõus. See on nii lihtne arvutus, et seda võib siin kohapeal teha. See on küsimus lihtsalt sellest, et kui SKP nominaalselt kasvab 1 miljardi, siis maksutulu kasvab laias plaanis 300 millegagi miljonit, 350 miljonit parimal juhul. Kui meil on eelarve puudujääk näiteks järgmisel aastal 2 miljardit, siis on väga lihtne arvutada, kui mitu miljardit peab SKP kasvama, et seda vahet ära katta. Vastus on, et umbes 6,5 miljardit. Need on õiged numbrid, aga meile need ei meeldi. 6 miljardit peaks majandus kasvama, et viia riigieelarve tasakaalu. Selleks, et saavutada 3%‑line puudujääk, on muidugi vähem [majanduskasvu] vaja. Need jooned siin slaidil seda vajadust kajastavadki. See ülemine joon näitab majanduskasvu vajadust, kui me tahame tõesti olla eelarvega tasakaalus, keskmine [tähistab seda], kui me igasugused indekseerimised suudame peatada, ja tegelik prognoos on [alumisel joonel. Lõhe unelmate ja tegelikkuse vahel on suur.] Ma arvan, et see jutt, et [ainuüksi] majanduskasv päästab ära, peaks ära lõppema, kui neid pilte vaadata. Aga räägitakse ikka. Ja ongi kokkuvõtte koht. Ega mul siin midagi uut ei ole. Riigirahanduses on vaja väga pikka vaadet. Rootsi sai selle õppetunni nii kõvasti kätte ja nüüd neil ongi ülipikk vaade. Väga oluline on konsensuse [saavutamine] ja vaja on rääkida rahvale nii, nagu asjad on. Siis saadakse väga paljust aru. 2009. aasta on selles mõttes väga hea näide. Siis oli ikka palju hullem majanduskriis, [meil oli oma kroon kaitsta,] kuid oli ka selge siht. Kui me ei oleks tookord kärpinud, [toonud tõukefondide raha kasutamist ettepoole ja investeerinud majandusse,] siis me ei oleks täitnud euroala nõudeid ja me ei oleks siiamaani euroalas, sest [Maastrichti inflatsiooninõude tõttu] me ei saanud kuidagi sinna sisse, meil oli inflatsioon kogu aeg üle normi. [Päris kokkuvõtteks:] väga oluline on kontseptuaalne muutus. Me oleme täiesti uues olukorras, me enam ei suuda [võlga] tagasi maksta, refinantseerimine on ainuke võimalus. Sellega kaasneb terve rida [uusi riske ja vajadus mõelda sellistele asjadele], millele me enne üldse ei pidanud mõtlema. Näiteks, missuguseks perioodiks võlakirja välja anda, missuguses mahus ja nii edasi ja nii edasi. Siin on terve rida teemasid.

Ma vabandan, ma ei taha teid katkestada. Aga kas te soovite lisaaega, professor Varblane?

Ei soovi. Ma lõpetan kohe ära, sest siin on asjad kirjas.

Aa, selge.

Ma olengi juba lõpetanud. Ma ütlen kokkuvõtteks, et tegelikult on vaja kõiki asju teha: on vaja kärpida, on vaja maksukoormusega tegeleda ja on vaja ka majandusse investeerida. Siin oli küsimus investeeringute kohta. Kui meil on valida, kas me investeerime teedeehitusse või paneme selle raha kõik sotsiaalkaitsesse, siis mina kahjuks ütlen, et investeeriks teedeehitusse ja vaataks [toetuste teema] üle, kannataks ära selle aasta või kaks. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on mitmeid küsimusi. Kõigepealt Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Austatud ettekandja! Jah, see pilt, mis te näitasite, ei ole väga rõõmustav, aga on põhjalikult läbi analüüsitud. Ma arvan, et see viimane soovitus, mis teil oli, ongi õige, et ei ole ühte võluvitsa. Peakski seda vaatama pikemas perspektiivis ja neid otsuseid tuleb hakata tegema kohe, ma arvan. Ei saa venitada. Aga mul on üks konkreetne küsimus. Me oleme siin rääkinud meie ettevõtete ja majanduse konkurentsivõimest. On väga palju põhjusi, miks see eelarve defitsiit tekkis. Aga majandus sai kõige kõvemini pihta viimasel korral nii kriiside, tarneahelate [häirete], sõja, aga ka inflatsiooni tõttu. Kas 2022, kui see käest ära läks, oleks riik saanud midagi teha, et ettevõtete ja majanduse konkurentsivõime oleks säilinud, nagu osa riike vähemalt üritas teha, või ei olnud meil mingit võimalust?

Tagantjärele tarkus on alati kõige parem tarkus. Aga 2022. aastal tehti minu arvates ebaõigesti. See oli hetk, kui meil oli eelarve mõttes unikaalne olukord. Inflatsioon oli tõusnud, maksulaekumised kasvasid, kulutused ei olnud veel kasvanud. Aga meie indekseerisime kõik oma kulud ilusti ära ja jagasime selle tulude kasvu ilusti kuludesse laiali. Me oleks pidanud sellel hetkel võtma selle raha ja püüdma seda investeerida majandusse. Me oleks saanud seda olukorda leevendada. Me oleks võinud rahulikult 500 miljonit kuni 700 miljonit panna erinevatesse investeeringutesse, samasugustesse projektidesse, nagu me siin arutame. See on seesama: teedeehitus, majade soojustamine, mis on kõige kiirema [siirdega]. Need toovad kohe majandusse raha tagasi. Aga me ei teinud seda, me otsustasime olla head. Kuna me olime head, siis kulus see raha ära [tarbimiseks] ja investeeringuteks seda ei jätkunud. See on minu vastus. Aga imevitsa selle vastu, et näiteks Põhjamaades nõudlus langeb, muidugi valitsusel ei ole. See on tõsi. Siin oli enne juttu energiast ja energiahindadest. Ma seda just põhjalikult uurisin poolaastate kaupa läbi viimase nelja aasta. Mul ei ole siin oma arvutit, ma ei saa teile seda pilti näidata, aga see on huvitav pilt, kus on väga ilusti näha, et see jutt, nagu Eestis oleks elektrienergia praegu ikka väga kallis, lihtsalt ei ole tõsi. Meil on energia hind tulnud alla. Poolas on kallim, Saksamaal on palju kallim. Tõsi on see, et Soomes ja Rootsis on odavam, ja see on olnud läbivalt õige, sellega ma olen nõus. Aga terves reas ülejäänud riikides ei ole enam niimoodi. Meil oli see nii 2022. aasta teisel poolel ja natuke 2023. aasta algul, aga siis hakkasid meil minema hinnad palju kiiremini alla, [kuna elektrilepingud olid meil sageli turupõhised.] Eurostatis on need näitajad koos võrgutasudega üleval. Nii. Järgmine küsimus.

Igor Taro, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud professor, tänan selle silmi avava ja väga ausa sissevaate eest sellesse, mis meid ees ootab. Ma pean alustama isikliku ja avaliku vabandusega. Eelmise küsimuse ajal võis jääda mulje, nagu professor Varblane oleks pankade lisamaksustamise kuidagi ideena lauale tõstnud. See kindlasti niimoodi Eesti Panga Nõukogus ei olnud. Aga ma lähen küsimuse juurde ja küsin seekord sedapidi. Nendes aruteludes tuuakse tihtipeale välja, et vaadake, Leedu tegi ära. Tuuakse Leedut justkui positiivse näitena. Kas Leedu saab olla meile selles mõttes positiivne eeskuju?

Kõigepealt, sellel pangamaksu teemal arutelu oli ja mul oli hoopis teine seisukoht, et mida oleks olnud mõistlik teha. Selle asemel et kutsuda pangajuhid kokku ja öelda, et võtke ruttu soodustingimustel intressid välja, oleks tulnud neile öelda: "Teate, praegu on raske olukord, meil on vaja solidaarsust ja teie panustage nüüd niimoodi, et kuna te teenite ekstratulu, siis selle tulu arvel te teete väikestele ja keskmistele ettevõtetele laenumeetme, millega te tõmbate intressimäärasid alla, nii palju kui kannatab." See on arvutusülesanne, kui palju soodsamalt oleks saanud seda teha. Aga igatahes oleks investeeritud majandusse raha selle arvel, mida nad ekstra olid teeninud. See oleks palju mõistlikum kui lihtsalt ühekordne maksu kogumine. See Leedu lugu on [mitmekesine]. Olen lugenud, et praegu üks suur Poola pank näiteks väga tõsiselt kaalub, kas ta Leetu üldse läheb või ei lähe. See signaal põhimõtteliselt ei ole hea ühe keskkonna jaoks, kui tehakse [ette ütlemata] selline muudatus. Ma ei taha tohutult hakata Leedut kritiseerima. Iga riik teeb nii, nagu ta tahab teha. Ma lihtsalt arvan, et see, mida meie tegime, oli üks kõige vähem tõhusaid käike.

Kristo Enn Vaga, palun!

Austatud esimees! Hea ettekandja, aitäh väga hea ülevaate eest! Nagu te oma ettekande lõpetasite: kärpimise ja maksutõusude kõrval tuleb tegeleda ka majanduse elavdamisega. Kaudselt selle kohta ma ka küsin. Mina näen, et riigikaitse vajaks ühekordset täiendavat investeeringut, nagu kinnitab ka Kaitseväe juhataja Martin Herem, suurusjärgus 1,5 miljardit. Kui teha [see investeering], emiteerides riigi võlakirju Tallinna börsil, siis jääks intressitulu Eesti inimestele, ja kui suunata suur osa sellest rahast Eesti kaitsetööstusse, aitaks see ka majandust elavdada. Mis teie arvamus on, kui julgeolekuolukord nõuab meilt erakorralist investeeringut riigikaitsesse, siis kuidas seda kõige paremini teha?

Selle asjaga ma olen päris hästi kursis. Sellel teemal tuleb siin üritus. Mitmendal juunil see oli, kas 11‑ndal? Seal on ümarlaud ja ma pean sinna osalema minema. Tutvusin ka nende ideedega. Ma arvan, et põhimõtteliselt on see väga õige asi, kui me kaasame omaenda inimesed riigivõla rahastamisse. Sellel on hästi palju positiivseid külgi. Suure võlakriisi ajal 2009. aastal me nägime huvitavat asja: Itaalia jäi võlakriisis püsima. Aga miks? Suur osa Itaalia riigi avalikust võlast on Itaalia residentide oma. Miks Jaapan elab siiamaani niimoodi, et avaliku sektori võlg on 200% SKP‑st? Meie räägime siin Eestis 20%‑st või 40%‑st avaliku sektori võla puhul ja oleme mures, aga Jaapanis on 200% ja midagi ei juhtu. No hea küll, see on natuke liialdus, et midagi ei juhtu, eks neil ole probleeme ka. [Kuid siiski, hoolimata sellest hiiglaslikust võlakoormusest ei juhtu midagi,] sest suur osa sellest võlast on Jaapani erinevate residentide, eraisikute ja ettevõtete käes ja nemad ei lähe oma riigi vastu spekuleerima. Sama efekti on [loodetavasti oodata] ka Eesti puhul. Kui me saame mingi osa võlast oma inimeste kätte, ettevõtete ja üksikisikute kätte, [siis sellel on kõigepealt selline stabiliseeriv roll.] Aga sellel on ka puhtpraktiline pool. Inimesel, kes investeerib, tekib üks võlakiri, mis tema portfellis on väga oluline ja mida ta peab seal nagu tasakaalu mõttes. Ei ole ka vähetähtis, et see tulu, mida nad teenivad, peaks suure tõenäosusega jääma Eestisse ja tegema siin midagi kasulikku. Nii et minu vastus on selline, et see oleks hea idee, selle üle tuleb muidugi arutada ja see tuleb mingil hetkel ära teha.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra professor, mul on teile küsimus. Andke Riigikogule nõu! Riigikogus on menetluses seaduseelnõu, mis puudutab 2025. aastast jõustuva täiendava tulumaksuvaba miinimumi reformi, mille maksumus on Rahandusministeeriumi hinnangul kusagil 1,2% SKP‑st. Nagu ma teie ettekandest aru sain, valitsuse plaan on katta seda ärajäävat tulu refinantseeritavate jooksvate laenudega. 1,2% SKP‑st. Meil on menetluses eelnõu, et see 2028. aastani edasi lükata. Mis nõu te parlamendile selles keerulises olukorras annaksite? Mis me tegema peaks?

Mul on väga hea neutraalselt positsioonilt nõu anda. Ma arvan, et selles seisus, kus me praegu oleme, oleks vaja mõelda niimoodi, et meie eelarve seis on keeruline. Partei võiks võtta seisukoha, et nemad on ka võimelised solidaarsuseks ühiskonnaga ja nad nihutavad selle edasi. Siis saab selle rahaga teha neid käike, millest palju juttu on olnud: kooliõpetajate palkade sihitud tõstmine, päästjate [palkade] sihitud tõstmine, kaitsesuuna [rahastamise] sihitud tõstmine. See oleks minu arust palju fokuseeritum rahakasutus.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud parlamendi spiiker! Hea professor! Ma tahaks väga loota, et väga paljud Eesti inimesed jälgivad seda otseülekannet televiisori kaudu, sest kõik ettekanded on olnud väga valgustavad. Mul on aga küsimus. Te rääkisite siin Rootsi kogemusest ja Rootsi minekust läbi katastroofi. Mis on teie prognoos? Kui me mitte midagi ei tee, ei korrasta oma eelarvet ega mitte midagi – ma ei küsi aastat ega ka kuud mitte, ma küsin seda kellaaega –, siis millal meil tekib katastroof? Ja kas Eesti Vabariigi valitsus teeb otsuseid õiges suunas?

Kõigepealt, ma ei tahaks kuidagi olla mingisugune katastroofikuulutaja. Asi ei ole kindlasti praegu selles. Praegu on just veel võimalus, meil on veel millegi üle arutleda. Meil ei ole sellist olukorda, et hommepäev tuleks mingi katastroof. See ei ole tõsi, loomulikult ei ole. Aga mismoodi see pihta hakkab? See hakkab pihta niimoodi, et reitinguagentuurid tõmbavad Eesti reitingu alla. Intressimäärad lähevad kõrgemaks ja kõik see kaasrahastamine ja laenuvõtmine muutub kallimaks. Mingeid projekte me enam teha ei saa. Ettevõtlussektor vaatab seda kõike nagu pealt: kuidas saab olla, et meie siin üritame ellu jääda ja pingutame, aga teiselt poolt selgub, et mitte kuskil mitte midagi [kokku tõmmata] ei saa, kõik on igal pool väga vajalik. Need pildid lihtsalt ei lange nagu kokku. Ühesõnaga, minu arust on oluline tekitada ühiskonnas solidaarsust, nii et kõik annaksid midagi natuke ära, selle nimel, et pärast oleks parem. Seda on vaja! See ei ole mingi ümmargune jutt solidaarsusest. Vaadake seda Thedéeni juttu, ta nii ilusti ütles seal, et neil on konsensus. Tema kasutas sõna "konsensus", see on rootslaste lemmiksõna. Antud juhul see tõesti töötab. 30 aastat! See kõik on olnud juba 1995.–1996. aastast kuni siiamaani. 28 aastat! Taanis on samamoodi. Nendest eristub Soome, kus enam ei ole nii. Ma arvan, et te panite tähele neid streike, mis Soome ühiskonnas olid. Mille vastu streigiti? Selle vastu, et riik ütleb, et tehke tööd, väga lihtsalt öeldes.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh! Urmas, me oleme vanad tuttavad, ma seetõttu sinatan sind. Aitäh, see oli väga hea ettekanne! Aga ma küsin sinu käest sama küsimuse, mida ma Annely Akkermanni käest küsisin. Ma küsin just selle mõttega, et kaks [talle] järgnenud ettekandjat, kes on kindlasti eksperdid oma alal, ei saa valitsusele nõu anda, nii nagu nad ütlesid oma ettekandes. Kas sa leiad, et valitsusel ikkagi võiks olla sõltumatu ekspertnõukogu, kes ühel poolt annab valitsusele nõu, aga teiselt poolt aitab valitsuse [otsuseid] ühiskonnale selgitada? Midagi sellist nagu oli koroonaviiruse ajal, ehkki ka siis oleks saanud paremini teha.

Kõige lihtsam vastus on see, et on kaks asja, üks on nõu andmine ja teine on nõu kuulamine. Mõlemad peavad olema. Kui mõlemad on olemas, siis asi töötab, ja kui ei ole, siis ei tööta. Ega ma muud ei oskagi vastata. On palju erinevaid variante, kuidas nõu anda, aga nõu andmise juures on see häda, et need, kes nõu annavad, ei lähe järgmisel ja ülejärgmisel korral valimistele, vaid elavad oma elu edasi. Sealt tulebki see vahe sisse. See on see konsensuse küsimus, millest Thedéen rääkis. See on see koht.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud ettekandja! Minu arvates on lisaks tavalisele, rahalisele võlale olemas ka sotsiaal-majanduslik võlg, mis õige pea, muidugi aastate pikku, konverteerub rahaliseks võlaks ühiskonnas ja riigis. Mis on need valdkonnad, kus meil esineb see sotsiaal-majanduslik võlg ja kus me riigina hakkame tulevikus võib-olla näiliselt madalama maksukoormuse tõttu kahju kannatama?

Ma saan selle küsimuse suunitlusest väga hästi aru. Ma vastasin enne sellele juba peaaegu ära. Mulle oli see päris huvitav kogemus, kui ma uurisin neid Rootsi erinevaid numbreid ja nõudeid. Selgub, et Rootsi on viimase 20 aasta jooksul väga palju muutunud, väga palju. Tõesti, nende maksukoormus on ainult 41% ja meil on praegu 33–34%, aga meil on olnud ka aasta, kui see oli 36,8% või 37%. Ühesõnaga, me saame natukene maksukoormust tõsta, aga küsimus on just ajastamishetkes. Siin on see probleem, mille me oleme endale ise loonud, mida see joonis seal ka näitas. Tegelikult tuleb vaadata majandust üle majandustsüklite. On üks asi, mida ma enne unustasin öelda. Eelarvenõukogu omal ajal, juba 2016 ja 2017, käis igal aastal valitsuses. Me palusime Raul Eametsal nende käest küsida, et nad defineeriks, milline on hea aasta, millal eelarve on ülejäägis. Vastust ei tulnud. Meil puudub hea aasta. Kui meil ei ole head aastat, vaat siis ei saa ka pahadel aastatel [majandust] toetada või saab seda teha ainult nii, et võlg siis niimoodi üles kihutab, nagu seal joonise peal oli, muud moodi ei ole võimalik. Just see on oluline, et me peame defineerima hea aasta ja sellel heal aastal vastutustundliku eelarve tegema. Aga meil ei ole seda võimekust juba kümme aastat olnud. Juba 2016 hakkas see miinus pihta ja see jätkub ja jätkub.

Margit Sutrop, palun!

Austatud spiiker! Lugupeetud ettekandja, aitäh selle väga-väga hea ülevaate eest ja väga heade mõtete eest! Minu küsimus puudutab seda, millega te oma ettekande lõpetasite, et eelarve tasakaalustamisel on vaja nii kärpeid, maksu[tõuse] kui ka investeeringuid. Te tõite võrdluse Rootsiga. Ma küsiksin seda, kuidas investeeringute tegemisel teadus‑ ja arendustöö oma panuse annab. Kas Rootsi ja Eesti olukorda võrreldes saab öelda midagi kasulikku? Meie, ütleme, erasektor on oma osa kasvatanud, aga ilmselt mitte piisavalt. Mida teha?

Ma saan küsimuse mõttest väga hästi aru ja oskan, ma arvan, sellele vastata ka. Nüüd [tekib] see küsimus, et teadus‑ ja arenduskulud kui selline on väga keeruline statistiline mõiste, neid väga erinevat moodi defineeritakse ja mõõdetakse ning seal on erinevad komponendid. Üks väga oluline osa ja väga lihtne jaotus on ju see, kas see on avaliku sektori või erasektori oma. Milles on meie probleem? Probleem on selles, et erasektori teadus‑ ja arendusinvesteeringute tase on olnud madal. Mis siis tuleb teha selle avaliku sektori TA‑rahaga? Tuleb teha nii palju kui võimalik selleks, et erasektori [osa] läheks üles. See on loogiline käik. Mida see praktikas tähendab? See tähendab seda laadi meetmeid, nagu näiteks MKM‑is olev terve programm, rakendusuuringute programm, mida Madis Raukas juhatab ja väga hästi juhatab, ma julgen siit ka kiita, ta teeb väga head tööd. Nemad on teinud kas viis või kuus vooru Eesti ettevõtetele, et need oma uusi arendusideid, mis on tõesti teaduspõhised, turule tooksid. Nad saavad ühelt poolt toetust sellest meetmest, teiselt poolt peavad ise raha panema ja siis püütakse otsida veel kolmandat partnerit juurde. Vaat seda on meil rohkem vaja, seda on meil palju rohkem vaja. Ainuüksi kaeblemisest selle üle, et meie ettevõtetel on vähe TA‑tegevusi, ei lähe mitte midagi paremaks. Me võime iga aasta tulla ja siin samamoodi kurta. Me peame seda [valdkonda] tegelikult arendama ja sinna raha panema. Seda laadi tegevused on need, kuhu seda TA‑raha tuleks panna. See kehtib ka Rootsi ja Soome kogemuse kohta, sealne TA‑ettevõtlus oli just see, mis ajas teadus‑ ja arenduskulude protsendi SKP‑st üles. Aga praegu, kui te vaatate Rootsit, siis mis tal on seal, 3% millegagi on TA kulud. Erasektor on umbes 2,5% ja avalik sektor 0,9%. Umbes selline proportsioon on seal.

Suur tänu! Me jõuame võtta täpselt ühe küsimuse ja vastuse. Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu, spiiker! Lugupeetud härra professor, ma samuti tänan silmapaistva ja suurepärase ettekande eest. Te tegite selgemast selgemaks, mis seisus me oleme, miks me sellises seisus oleme ja milline perspektiiv võib meid ees oodata. Sai samuti selgeks meile, ja ma arvan, et kogu Eesti rahvale, et kahel korral viimase viie aasta jooksul on tehtud väga valesid majanduslikke otsuseid, seda erinevatel põhjustel. Aastal 2019 – me teame, kes siis võimul olid – ja ka 2022, enne Riigikogu valimisi, tehti ülipopulistlikke otsuseid. Teie ettekande viimane punkt oli, et eelarve tasakaalustamisel on vaja nii kärpeid, maksu[tõuse] kui ka investeeringuid majandusse. Ma küsin teie käest, kas te saaksite spetsiifilisemalt, konkreetsemalt selgitada, mida teevad praegune valitsuskoalitsioon ja Riigikogu võib-olla ebapiisavalt selles suunas …

Teie aeg!

… mis puudutab kärpeid, maksu[tõuse], investeeringuid. Mida te soovitaksite lisaks teha?

No see on umbes selline küsimus, et viie minutiga tuleks kogu maailm ära avada. See on kaunis suur teema, mida siin katta. See asi on dünaamiline, mis tähendab, et teatud hetkel on vaja teatud asju teha ja seda majandustsüklist sõltuvalt. Praegu on häda selles, et näiteks ettevõtlussektor on selgelt põhjas ja keerulises seisus. Kui me hakkame mõtlema nendele meetmetele, mida me teeme, ja maksudele, siis on selge, et me peame neid ajatama niimoodi, et me ettevõtlussektorit veel sügavamasse kriisi ei ajaks. See tähendab, et praeguses seisus on vaja panna rõhku ka sellele poolele, mis ei meeldi, kärbete poolele, mitte niivõrd hakata tohutult makse tõstma. See kärbete pool on võimalik väga erinevates kohtades. Ma uurisin veidikene Rootsi sotsiaaltoetusi ja nende määrasid. Ma üllatusin, et meil on need palju kõrgemad kui Rootsis, kuigi meie SKP on mitu-mitu korda väiksem. Ma ei taha öelda, et me peame hakkama nüüd hommepäev tohutult kõike kärpima, aga me peame mõtlema, mida me teeme – Annely juba rääkis natukene indekseerimisest –, et me saaksime vähemalt piduri peale sellele asjale. See oleks üks meede, mida oleks võimalik kasutada suhteliselt kohe. Me oleme selle sõjaga hädas ja peame kuidagi [sõjaks valmistumist] rahastama, on ju. See on võib-olla tõesti seesama jutt, mida me siin rääkisime, et me kaasame selle jaoks raha ka omaenda ühiskonnast. Seda on väga hea ka emotsionaalselt atraktiivseks teha, seda laadi võlameedet. Me kõik panustame sellesse, et me oleksime võimelised vastu hakkama. Ma arvan, et see läheks väga edukalt, ma arvan, et see läheks üliedukalt. Sellist asja on tehtud ka teistes riikides. See jutt, et meil on sõjamaks, on lihtsalt jutt. Sellist maksu ei ole ju olemas. Te teate, et sellist maksu ei ole üheski maksuseaduses kirjas. Peab mõtlema, kuidas seda teha ja missugusele maksule see juurde panna. Või siis muutubki Eesti selliseks riigiks, et tal on eraldi sõjamaks. Ma ei usu, et seda tehakse. Ma arvan, et see lahendatakse teistmoodi. Aga see küsimus on keeruline. Seda me võime pärast veel edasi arutada.

Aitäh, professor Varblane, mõtlemapaneva ettekande ja põhjalike vastuste eest! Järgnevalt, head kolleegid, avan ma läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Urmas Reinsalu. Palun! (Urmas Reinsalu palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetav rahvaesindus! Tänu ekspertidele aususe ja avameelsuse eest! Ma poleks neutraalsetelt ekspertidelt nii valusat kriitikat tänase valitsuse suunal isegi oodanud. Üks ekspertidest tõi välja, et eelarvereegleid ei tohi lõdvendada. Mis juhtus eelmise aasta sügisel? Tõepoolest, valitsuse ettepanekul siinsamas parlamendisaalis eelarvereegleid põhimõtteliselt lõdvendati. Teine küsimus osundas sellele, et meie riigireiting on langenud ja üks element selles riigireitingu arvestuses on ka valitsuse majanduspoliitika prognoositavus, mis paraku, nagu me näeme konjunktuuriinstituudi hinnangutest ja ka Eesti ettevõtlusekspertide ja ettevõtjate hinnangutest, ei vasta kuidagi minimaalsele prognoositavuse tasemele. Ja viimase ettekandja tõsine kriitika valitsuse suunal: puudub pikaajaline vaade Eesti rahandusele. Ametis olev siseminister ühe koalitsioonipartneri juhina tunnistas eile avameelselt, et valitsus raiskas kuu aega ära ja keerutas ühe koha peal – see puudutab eelarvepoliitilisi otsuseid järgmiste aastate kohta –, kuid ei jõutud kuhugi. Tulemus oli null. Kahetsusväärselt, kui varem on valet esitatud oma rahvale, siis nüüd, selle aasta kevadel, esitati teadlikult sisuliselt vale, tegelikkusele mittevastav programm riigirahanduslike vaadete kohta ka Euroopa Komisjonile. See kindlasti kahandab usaldusväärsust. Vaatame praktilisi samme. Praktilised sammud eeldavad ausat ja avameelset dialoogi ühiskonnaga, eeldavad võimet langetada otsuseid, mis on otstarbekohased, ei haava inimeste toimetulekut ning ei halvenda, vaid soodustavad majanduse konkurentsivõimet. Paraku seda otsustusvõimet, otsustusküpsust ei ole. Eelkõneleja minu küsimusele vastates kutsus ühte parteid üles solidaarsusele ühiskonnaga selle sõna intellektuaalses tähenduses, mitte poliitilise loosungi tähenduses. Isamaa Erakond on esitanud parlamendi menetlusse ettepaneku, et Reformierakonna maksuküüru [kaotamise ettepanek] lükata vähemasti neljaks aastaks edasi. [Maksuküüru kaotamine] ei ole meile praegu jõukohane. Hakata refinantseeritud laenudest katma jooksvat tulupuudujääki, mille tekitab see Reformierakonna [ettepanek], on rahandusalaselt täiesti vastutustundetu. Pole ime, et selle peale lahkus eelmine rahandusminister siit saalist. Võimetuse konteksti relevantselt tajuda tõi välja ka üks ekspertidest, osundades läbirääkimistele pankadega. Pankadele tehti ettepanek võtta oma kasum Eesti majanduskeskkonnast välja [madalama] maksumääraga. Seda demonstreeris valitsuskoalitsioon pidulikult kui majandus‑ ja rahanduspoliitilist [kõrg]pilotaaži ja suurt tulemust. See oli kõige kehvem lahendus oma mõjudelt, on aus ja relevantne hinnang, mida te ekspertidelt siin saalis täna kuulsite. Mis puudutab üleskutset teha pikaajaline plaan, siis võimalik, et valitsuskoalitsiooni esindajad sellest räägivad, nad tegelevat ju raskete otsuste ja pikaajalise plaaniga, kuid tegelikkuses me oleme täiesti teadmatuses. Eesti ühiskond, Eesti ettevõtjad on täielikus teadmatuses, milline on riigi lähemate aastate rahanduspoliitiline väljavaade. Eelmise aasta sügisel kinnitatud riigi eelarvestrateegia on osutunud täiesti kõlbmatuks dokumendiks. Seal on kümnete ridade kaupa sees kirjeid, mis – seda teavad selle dokumendi autorid või selle eest vastutajad suurepäraselt – ei vasta tegelikkusele. Kes juhib meie riiki, kes juhib meie riigi rahanduspoliitikat, tekib küsimus. Kas juhitakse? Valitsuskoalitsiooni poliitikud kõnelevad, et me lükkame kõik otsused edasi ja ootame, et ehk peaminister läheb ära, ametis olev peaminister läheb Euroopa Komisjoni, tema kampaania on alanud, ja siis on võimalik riiki juhtida, ka rahanduspoliitikaga riiki juhtida. Oleks meie olemine, aga täna ei saa. Ma arvan, et see on täiesti ebaküps käsitlus vastutustundest ka pikaajalises rahanduspoliitilises vaates. Esimene samm, mis praktikas tuleks teha, et riigirahanduse olukorda korrastada: on vaja seesama Reformierakonna maksuküüru [kaotamise idee tõttu tekkiv] eelarveauk likvideerida või see vähemasti ajatada. Teiseks on vaja teha reaalne ja sisuline riigivalitsemiskulude kokkuhoiu plaan. Eelmise aasta sügisel ma hoiatasin, et see eelarve on üle blufitud. Jaanuarikuus ma ütlesin, et tuleb teha negatiivne eelarve. Selle peale rahandusminister naeris. Kui pool aastat on [mööda läinud], mis on siis valitsuse prioriteet? 54,5 miljonit eurot maksev Põhjamaade suurim puidust keskkonnaasutuste hoone. See on praegu majanduses prioriteet! 15 miljoni euro eest tehakse hange, nagu ma loen, inimeste teavitamiseks roheoskuste teemal. Neid kirjeid, mida ma loetlesin eile peaministrile, on kümneid ja kümneid. Ta ütles, et ei oska midagi selle kohta öelda. Ei oska öelda! Kui ma vaatan nende kulutuste rida, siis näen, et nendest kulutustest, mida tehakse, oleks vastutustundlik ja mõistlik hoiduda, aga samas kulutustega, mida oleks mõistlik teha rahast, mis on meie käsutuses ja mis on eelarves ette nähtud, ei saada hakkama. Ma osundan siin konkreetselt Euroopa Liidu struktuurifondide vahenditele. 1. juulil sel aastal on karjalaskepäev ja seitsmeaastasest eelarveperioodist saab kolm ja pool aastat läbi. Me oleme meridiaani ületamas. Me oleme suutnud reaalsesse tagasimakse mahtu, vähemalt minu käsutuses oleva maikuu keskpaiga seisuga, suunata sisuliselt 4,1%. Pool aega on läinud ja 4,1%! Eile luges avalikkus selle kohta, et selleks aastaks on ette nähtud 160 miljonit eurot korterelamute renoveerimise programmiks. See on ülimalt ratsionaalse kulutõhususega programm, mis aitab luua töökohti ja elavdada ehitussektorit ning aitab inimestel energiakulusid kokku hoida. See oleks plaanide järgi pidanud avanema selle aasta alul. Aga me oleme jõudnud juba suvesse ja vastused, millal see programm rakendub, olid vägagi ähmased. Nii et probleem on pikaajalise vaate formuleerimise suutmatuses, aga selles kontekstis ka puuduvas suutlikkuses teha lühiajalises vaates ratsionaalseid otsuseid. Seda otsustusvõimet, ma näen, ametis oleval valitsusel paraku ei ole. See kuidagi külglibisemise keskkonnaks muutunud riigirahanduse ja majanduspoliitika rabe juhtimine on meid saatmas. See peegeldub reaalselt nendes indikaatorites, mis näitavad, et meie regioonis on meie valitsuse majanduspoliitika usaldusväärsus madalaim. See on muutunud Eesti riigi riskiks. Sellega ei saa leppida. Mehed ja naised, kes te vastutate Eesti riigi juhtimise eest nii parlamendis kui ka valitsuses, selle tänase arutelu sõnum oli see: võtke ennast kätte! Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema Igor Taro. (Igor Taro palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt soovin tänada rahanduskomisjoni ja rahanduskomisjoni esimeest selle suurepärase OTRK eest ja asepresidente Ülo Kaasikut ja Gunnar Okki ning professor Urmas Varblast nende sisukate ja silmi avavate ettekannete eest. Seda kõike on olnud tõepoolest väga põnev jälgida. Mulle on selle arutelu käigus hakanud kõikide eelnevate kõnede ja ka äsja kõlanud sõnavõtu põhjal tunduma, et me oleme juba jõudnud ühele konsensusele. See konsensus on see, et Eesti vajab ...

(Helistab kella.) Head kolleegid, kui te soovite arutelu pidada, palun tehke seda saalist väljaspool. Muidu me ei kuule kõnelejat. Palun, lugupeetud ettekandja, jätkake!

Jaa, tundub, et me oleme jõudnud ühele konsensusele, ja see konsensus on see, et Eesti vajab pikka plaani majanduses ja riigirahanduses, selleks et 200‑aastane Eesti oleks oluliselt tugevam ja toimiks palju jätkusuutlikumatel alustel. Väga hea osundus oli rahanduskomisjoni esimehel Annely Akkermannil selle kohta, mida riigi võlakoormus tegelikkuses mõjutab. See ei mõjuta mitte ainult avalikku sektorit, vaid see mõjutab päris palju ka kõikide teiste majanduse osaliste jaoks kapitali kättesaadavust. Meie arutelu täna keskendus küll sellele, kuidas riigina mitte võlgu elada, aga samal ajal, kui me ei ela riigina võlgu, peaks olema ettevõtetel võimalus ikkagi laenata, selleks et investeerida, selleks et majandus saaks areneda. Me oleme päris palju pidanud tavaliste inimestega Kagu-Eestis arutelusid riigi võlakoormuse üle ja rääkinud sellest, mida tähendab see intressimakse 1% meie SKP‑st. Tõepoolest oli täna suurepärane kuulda täpset numbrit, et nelja aasta lõikes hakkab see 0,9% olema 520 eurot iga töötava inimese kohta. Mida aga see 520 eurot iga töötava inimese kohta tegelikkuses tähendab? Selle raha eest ei saa me ju mitte midagi. Mulle tundub, et sellest saab iga tavaline Eesti inimene aru, et kui ta maksab lihtsalt intressi, siis mitte mingisugust kasu ta sellest intressimaksest ei saa, kui see läheb püsikulude teenindamiseks. Me rääkisime ka sellest, et kõik kulud ei ole saatanast. Kui me räägime riigi tulude kasvatamisest, siis oleks mõistlik vaadata, millised on need kuluread ja valdkonnad, kuhu tasuks panustada. Ma olen täiesti nõus, et teadus‑ ja arendustegevuse rahastus peaks olema üks prioriteete. Me oleme õnneks selles koalitsioonis kokku leppinud, et see on vähemalt 1% SKP‑st. Aga tundub, et eesmärk võiks olla mitte lihtsalt selle 1% hoidmine, vaid ka kasv. Arenenud riikides on see tase 3% kanti. Kui meil on mure, et erasektor ei tule järele, siis on ilmselge, et see on koht, kus tuleks stimuleerida, võtta meetmeid, et näiteks riik paneb 1 euro sisse sellisel juhul, kui erasektor panustab omalt poolt 2 eurot või mis iganes see suurusjärk võiks olla, aga see peaks olema stimuleeriv suurusjärk. Kui arenenud riigid panevad teadus‑ ja arendustegevusse 3% [SKP‑st] ja me tahame nendele järele jõuda, siis ei ole võimalik piirduda rahastamisel 3%‑ga era‑ ja avalikult sektorilt kokku. Aga on veel selliseid valdkondi. Ma arvan, et kulusid vähendavad investeeringud on ka väga mõistlik hoob. [Pean silmas] taristuinvesteeringuid. Teedest on palju räägitud, aga ka otsus loodusmaja kohta oli ju väga mõistlik otsus. See aitab mõne aasta jooksul avaliku sektori kulusid vähendada ning annab majandusse ja ehitussektorile raha tehnoloogiate arendamiseks. Ja on veel üks investeeringute tüüp, mida kindlasti ei tasuks kõrvale jätta. See puudutab taristut, mis võib-olla ei ole selline, nagu on betoontaristu või raudteetaristu, see on infotehnoloogiline taristu. IT‑süsteemide arendusse oleks meil mõistlik ka kahtlemata vahendeid suunata, selleks et avalik sektor, riigisektor ja nende teenused nii kodanike kui ka ettevõtete jaoks muutuksid efektiivsemaks, kuluefektiivsemaks, kiiremaks. Kahtlemata ei maksaks neid asju pikaajaliselt maha tõmmata. Viimase majandusprognoosi järgi terendab meile pikaajaline majanduskasv tasemel 4,5%, mis majanduspirukat või riigipirukat väga suureks kasvatada ei luba. Mida selle kohta öelda? See ei ole kindlasti Eestile vääriline ambitsioon. Lihtsalt ei ole! Ambitsioon peab olema suurem. Mulle tundub, et ka ettevõtjad on täiesti nõus, et kui soovitakse jõuda oma eesmärkide täitmisel kaugemale, siis peabki olema kõrgem ambitsioon. Selles mõttes ei ole eesmärk kasvatada Eesti majandus aastaks 2035 kahekordseks kindlasti niisama tühja-tähja jutt. See on mõistlik siht, mille saavutamiseks tuleb planeeritud sammud kindlasti ellu viia. Kokkuvõtteks kordan üle, et igal juhul peame me Eesti inimeste heaolu kasvatamiseks tegema pika plaani otsuseid. Me peame neid tegema investeeringute kohta, me oleme neid tegemas energeetika kohta ja kindlasti me peame neid tegema riigirahanduse vaates. Aitäh teile!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli kõnelema palun Andrei Korobeiniku. Palun!

Suur tänu selle võimaluse eest! Ma vaatan, et koalitsiooni poole pealt siin väga palju huvilisi ei ole. Opositsioon ilmselt ka vaatab meid televiisorist. Aga tänane arutelu oli väga põnev. Selles mõttes peab au andma Reformierakonnale. See, et Reformierakond on aru saanud, et midagi justkui läheb valesti, on igati hea alus edaspidisteks arenguteks. Iga sellise valusa [seisukohaga nõustumine] koosneb viiest etapist. Üks on eitamine. Annely, kes on üks vähestest saali jäänud saadikutest, elas selle üle vahetult enne valimisi, kui ta ütles, et riigieelarvega on kõik korras ja ta võib mürki võtta, et raha on piisavalt. Siis tekkis aga arusaam, et veidi on ikkagi eelarvest puudu. Annely sai väärikaks rahanduskomisjoni esinaiseks ja siis tekkis viha. See on teine, läbielamise etapp. Süüdi olid kõik. Kõik olid süüdi: Keskerakond oli süüdi, EKRE, Isamaa, [välis]partnerid, kõik, aga kindlasti mitte Reformierakond. Ja praegu on käes kolmas etapp, see on kauplemine. Andrus Ansip ütles, et vihast ei ole kasu. Kui on ikkagi kolm aastat mööda läinud, siis võiks ju mõelda, et äkki sa ise tegid midagi valesti, mitte sinu eelkäijad. Kui sa ei oska riiki juhtida, siis võiks nagu kõrvale astuda. See on seisukoht, mille [omaksvõtt] võtab Reformierakonnas tervikuna ilmselt veel aega, aga üksikud isikud on selleni juba jõudnud. Tõepoolest, kui mõelda, kuidas sünnivad need süüdistused eelkäijate suhtes, siis see on üsna arusaamatu protsess. Koroonakriisist väljusime Euroopa Liidu esikolmikus. Reservide maht oli Keskerakonna valitsemisajal kaks korda suurem kui praegu. Praegu on reservide trend negatiivne, 12% asemel on meil see veidi üle 6% ja langeb. Kaks ja pool aastat on kestnud majanduslangus. Eesti oli eelmisel aastal Euroopa Liidu edetabelis viimane ja nüüd on ta viimane mitte ainult Euroopa Liidus, vaid ka Euroopas tervikuna. Ühesõnaga, Reformierakond on selles kolmandas staadiumis. Kurb on see, et järgmises staadiumis tekib depressioon. Aga pärast, Annely, tuleb leppimine ja siis on oodata, et lõpuks nii Reformierakond kui ka väiksed koalitsioonipartnerid saavad aru, et peab otsuseid vastu võtma. Igor Taro kõne oli selles mõttes põnev, et Eesti 200 on koalitsioonis olnud juba üle aasta, aga Igor tuli siia pulti ja ütles, et peab tegema pika plaani. Tõepoolest, viimane aeg. Aasta ja kolm kuud on Eesti 200 mõelnud, et pikk plaan on tore asi. Nüüd tuli ta välja ja ütles, et seda peab tegema. Läheb veel paar aastat ja ilmselt hakkabki keegi seda tegema, siis on õnneks valimised ja loodetavasti sellest pikast plaanist kasu ei ole. Aga tõsi ta on, kohe, kui parlament tervikuna saab aru, et tänane riiklik majanduspoliitika ei ole jätkusuutlik … Ma võtaksin veel kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! … siis hakkavad tulema mõistlikud otsused. Nagu täna siin puldis on juba öeldud, need mõistlikud otsused ei ole sellised, et sa võtad raha vaeste käest ja üritad kärpida lihtsalt mingisugusel Exceli baasil mingisuguse protsendi igas valitsussektoris. Mõistlikud otsused on need, kui sa võtad raha sealt, kus raha on. Pankade ülikasumite maks. Astmeline tulumaks Reformierakonna soovi asemel kaotada müstiline maksuküür. See on miljard eurot, mille oleks võinud eelarvesse saada juba eelmisel aastal. Sellisel juhul oleks meil lootust, et me pääseme sellest viimasest kohast kõrgemale. Aga me ei ole veel jõudnud viiendasse staadiumisse, leppimist veel ei ole. Reformierakonna poliitika on see, et nad lihtsalt istuvad ja ootavad, nagu ka Igor Taro väga konkreetselt kirjeldas, sest kohe-kohe hakkab majanduskasv: lihtsalt istume ja vaatame, kuidas see meie õuele saabub. Seda ei tule. Valitsuse ülesanne, koalitsiooni ülesanne on teha võib-olla ebapopulaarseid, aga mõistlikke otsuseid. Lihtsalt ootamisega majandust kasvama ei pane. Mõeldes pikast plaanist: seda pikka plaani ei tule. Kui tänane koalitsioon ei suuda lähima aasta jooksul teha ühtegi mõistlikku otsust, siis ootab meid ka järgmine aasta koht Euroopa Liidu majanduse edetabeli viimasel real. Ja see on väga kurb. Aga veel kord: väga positiivne on see, et Reformierakond on jõudnud niikaugele, et nad saavad vähemalt probleemi olemusest aru. Varsti tulevad loodetavasti ka lahendused. Aitäh!

Suur tänu! Ma võtaks need vastusõnavõtud kõige lõpus, kui läbirääkijad on oma kõned ära pidanud. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema Anti Poolametsa. Palun!

Ma võtan lisaaega.

Lisaaeg kolm minutit.

Head kuulajad! Hea Eesti avalikkus! Ma ei saa teisiti ja alustan võrdlustega, sest me ei jälgi komakohti, vaid me jälgime väga tähelepanuväärseid numbreid. Tuletan meelde, et otsused, mis tehti Jüri Ratase valitsuse ajal majanduse elavdamiseks, maksude langetamiseks ja majanduse stimuleerimiseks, tõid meile Euroopa kõige parema majanduskasvu ja kõige kiirema taastumise äärmiselt keerukast COVID‑i kriisist. Me pärandasime Kaja Kallasele 8%‑lise majanduskasvu. Aga mis juhtus edasi? Kallase valitsuse sümboliks on saanud kõige kallinemine ning Euroopa kõige sügavam majanduslangus, ka ekspordi dramaatiline allakäik. Eksport, mille üle me nii uhked olime: 20% langust. Rohepöörde esimesteks viljadeks olid seninägematud energiahinnad, mis ruineerisid ka meie eksporti. Paraku tahavad kroonuanalüütikud seda maha vaikida. Eesti Pank üha imestab, et tema prognoosid lähevad aia taha. "Ennustasime ju majanduskasvu, aga ei midagi!" Mina ei imesta, sest rohepööret tõlgendavad nad valitsuse kiiluvees meie suure võimalusena. Pilvepiiril räägitakse, kui kohutav on see, et Eesti toodab ise oma elektrit. Mind paneb imestama ka väga tasakaaluka akadeemiku Urmas Varblase muretus elektri hinna tõusu teemal põhjendusega, et mujal olevat ju veel kallim. Head professorid ja analüütikud, ärgake üles ja hakake rääkima sellest, kuidas Kaja Kallase kõrgelt reklaamitud rohepööre, mida ta nimetab sama pöördeliseks otsuseks kui 18. sajandi tööstusrevolutsioon, on tegelikult majanduse, nii Eesti kui ka Euroopa majanduse lihtlabane lammutamine, paraku nõukoguliku matriitsi järgi, liikudes moodsasse käsumajandusse, moodsasse plaanimajandusse. Jah, see pööre on pöördeline, aga hoopis selles mõttes, et majanduslik võimsus, mis on kolme sajandiga üles ehitatud, lammutatakse kõigi silme all laiali. Saksa võimas tööstusvedur on aurust tühjaks saamas. Toimub lääneriikide deindustrialiseerimine, mitte mingi kolmas tööstusrevolutsioon. Ja härrad akadeemikud vaikivad, te räägite ainult püksirihma pingutamisest. Kas te ei näe, et plaanimajandus ja Nõukogude trikid on jälle tagasi toodud? Mina soovitan kuulata Arvi Hamburgi, teaduste akadeemia energeetikanõukogu esimeest, kes on hoiatanud praeguse energiasüsteemi lammutamise eest. Igal juhul, Kallas on öelnud, et need, kes ei pea silmas keskkonnahoidlikkust, kukuvad konkurentsist välja. No tema juttu võiks tõlkida nii, et järgige uut plaanimajandust, järgige repressiivset energeetikat, muidu teid lihtsalt hävitatakse. See häving on näha meie ekspordi languses. Meie suurepärane puidutööstus paneb uksi kinni, mööblitööstused sulguvad üksteise järel. Ida-Viru ja Lääne-Viru suurtööstused panevad uksi kinni. Meie Ruhr lammutatakse kõigi silme all laiali ja siis visatakse sinna 300 miljonit nõndanimetatud õiglase ülemineku fondi poolt. See on erakordselt ebaõiglane üleminek. Kunda tsemenditehas, juba tsaariajast Eesti tööstuse lipulaev, paneb uksed kinni. Millega te maju hakkate ehitama? Kas selle CO2‑ga, mida siin hoones rohkelt eritatakse? Elektri hinnast rohkem kui pool on CO2-kvoot, mis on tegelikult maks. Euroopa Liit ei tohi liikmesriikide maksuõigusesse sekkuda. Aga näete, kehtestab supermaksu! Ja meie teadlased on rahul: "Peabki nii tegema, supermaks!" See on supermaks mütoloogilise inimtekkelise kliima soojenemise eest, mis mõjutab meie kõiki sõidukeid, lennukeid, laevu – kogu elu. Aga põhiseaduse kaitsjaid sellise supermaksu eest on Eestis vähe. Ainult rahvuskonservatiivid ütlevad, et Eesti Vabariigilt ei tohi rohkem võimu käest ära võtta. Ratase valitsuse ajal andis maksupoliitika kiire tulemuse. Kaja Kallase valitsus võiks tuletada meelde, mida Reformierakond rääkis 2000‑ndate alguses. Õppige iseenda käest, meie tuletame teile seda meelde. Alla toodi alkoholiaktsiis, diisli‑, gaasi‑ ja elektriaktsiis. Tagajärg: Euroopa suurim hindade langus. Ettevõtetele tekkis koroonaolukorras hingamisruumi, piirikaubandus lõppes. Aga see edu mängiti välkkiirelt maha oma ideoloogilise mütoloogia tõttu. Milline on prognoos 2024. aastaks? SEB ütleb, et Eesti majandus ei ela ega sure. IMF ennustab Eestile terves Euroopas ainukese riigina majanduslangust. Vanasti ikkagi leidsime, et majanduskasv täidab eelarvet, praegu on ainult püksirihma pingutamine. Kreekaga hirmutamine, kelle võlakoormus on 180% SKP‑st, ei ole adekvaatne, küll aga mõistan ma seda, kui Urmas Varblane võrdleb võrreldavaga, Skandinaaviaga. See on põhjendatud. Annely Akkermann, te mainisite, et on kolmas võimalus kasvatada majandust. No kasvatame siis! Aga ma ei taha kuulda, et meie suur tulevik on lõputu püksirihma pingutamine ja siis kolme-nelja aasta või viisaastaku pärast läheb elu paremaks. Küll peame me mõtlema oma kaitsetööstuse arengule. Küll peame me mõtlema riigikaitsele. Selleks ju hoitaksegi laenukoormust mõistlikul tasemel, et kriiside korral oleks meil puhvreid. Meie riigikaitse arenguks tuleks laenu võtta, aga eriti arendada …

Teie aeg!

… riigikaitsetööstust, mis peaks olema meie järgmise kümnendi Nokia, mis tooks meile töökohti ja kindlustaks ka meie turvatunnet. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema Maris Lauri. Palun!

Lugupeetud saalis olijad, kolleegid, esinejad! Suur tänu sisuka teemaarenduse eest! Meid siin saalis oli natuke napilt, aga ma arvan, et see teemakäsitlus annab meile võimaluse rääkida sellest teemast rohkem, rääkida asjast, mille me oleme 30 aasta jooksul kahjuks ära unustanud. Peale seda, kui siin kolm defitsiidimeistrit eelnevatest aastatest on kenitlenud, ennast õigustanud ja teisi süüdistanud ning teinud ettepaneku rumalustega veel edasi minna, tuletan ma meelde ühte tarkust: tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi ka enda omadest. Eesti võiks olla tark. Me oleme jõudnud võlakeerise äärele, me ei ole veel seal sees, aga see keeris tõmbab meid päris korralikult. Me võime otsida süüdlasi, kuid mõistlikum oleks leida tee sellest olukorrast välja. Kui tulekahju on käes, siis me ju ei otsi süüdlasi, vaid kustutame kõigepealt tulekahju ära. Me kuulsime täna sellest, mis on võlaga seotud ohud, mis on laenudega seotud ohud, mis on positiivsed küljed, mis on negatiivsed küljed, millal on mõistlik laenata ja millal mitte. Me kuulsime sellest, millised on võlakeerise negatiivsed mõjud. Need [avalduvad] kogu riigile: majanduslik ebakindlus, intressimäärad, keerulisemaks minev laenamisvõimalus, mis võib lõpuks kaduda. Väljumine sellest [keerisest] on väga valus ja seda valusam, mida hiljem me selle ette võtame. Palju on räägitud Kreekast, mis on praeguseks vaesem kui Eesti, ja vähem on räägitud Rootsist ja Soomest. Meil ei tasu olla albid ja arvata, et Eesti on selle vastu immuunne. Ma olin rahandusminister, kui Kreeka hakkas oma asjadega maadlema. Ülbet enesekindlust, et midagi ei juhtu, jätkus neil tegelikult viimase hetkeni. Siis tuli kainenemine ja see oli valus. Nii et olgem targad ja ärme ise lähe sellele [teele]. Me peame oma riigi tulud ja kulud viima tasakaalu, vähemalt tasakaalu. Me ei pea seda tegema kohe täna. Meil on veel natuke aega ja natuke ruumi. Meil on võimalus ise valida neid viise, mismoodi seda teha. Me ei pea kohe 2 miljardi eest makse tõstma või kulusid kärpima. Aga me peame juba täna hakkama puudujääki vähendama. On hea, et lisaeelarve on tulemas, ma tõesti loodan, et ta jõuab siia. Minu arvates oleks olnud meeldivam, kui seal oleks olnud rohkem püsikulude kärbet, sest see oleks tähendanud tulevikus lihtsamaid võtteid. On rumal jutt, et nüüd on kärbe tehtud ja et järgmise aasta jaoks enam midagi teha vaja ei ole, ei kärbet, ei tulude suurendamist. See on lihtsalt ettekääne selleks, et mitte teha otsuseid, et olla laisk, et olla poliitiliselt vastutustundetu ja arg. Me peame vähendama kulusid ja suurendama tulusid, aga muutma ka seda, kuidas me oma vahendeid, maksutulusid kasutame, kuhu me neid kulutame. Me peame seadma piiri kulude kasvule. Kulude vähendamine ongi keeruline, kasvu piiri sättimine on natuke lihtsam. Mida me peame tegema? Kõik asjad on olulised: julgeolek, pensionid, haridus, teadus, kultuur, ettevõtlus. Aga tark inimene ongi see, kes oskab prioriteete seada. Selleks me siin olemegi. Esimene küsimus on see, et milleta me hakkama ei saa, mis asjad on need, mis on absoluutselt vältimatud. Muide, sama küsimus on vaja esitada inimesel ka iseendale, kui ta oma eelarvet teeb. Ka nende inimestega, kes satuvad võlaraskustesse, on see asi, et esimesena vaadatakse üle, mis asjad on vältimatult vajalikud, ja mis on need, mida saab edasi lükata, mida ehk ei ole vaja, mida saab asendada. Me peame täpselt samamoodi tegema riigi tulude ja kuludega, mingeid asju asendama, mingeid asju teistmoodi tegema. On kohti, kuhu vahetevahel tuleb sellel üleminekuperioodil raha juurde panna, et tulevikus oleks odavam, aga seda ongi vaja teha, see ongi see vastutus. Me oleme olnud väga varmad kulutusi suurendama. Ma isegi ei tea, miks see on juhtunud. Võib-olla sellepärast, et me oleme unustanud ära selle diskussiooni, mida me pidasime üheksakümnendate alguses, kui Eesti sai iseseisvaks, kui me valisime selle tee, et eelarve peab olema tasakaalus, et me proovime hoida oma võlakoormust madalana, kui me rääkisime reservide vajalikkusest. On tulnud uued põlvkonnad. Kas selle tõttu on see kõik kadunud? Kas asi on selles, et me oleme liiga rikkaks saanud, ei viitsi enam mõelda, kust tuleb raha ja et raha saamine on pingutus? Või on see lihtsalt rumalus, minnalaskmismeeleolu, vastutustundetus, peapööritus eelnevast edust? Võib-olla kõik ja võib-olla veel midagi. Minu arvates ei ole veel hilja. Peale lisaeelarve loodetavasti Riigikokku jõudmist ja ladusat menetlust – ma tõesti loodan, et suurte sõnade tegijad ei hakka menetlust takistama ja tulevad kaasa kiire menetlusega, mis on hädavajalik – tuleb kohe panna paika ka need sammud, mida tuleb teha järgmisel aastal, ülejärgmisel aastal ja järgnevatel aastatel, et jõuda eelarvega tasakaalu, vähemalt tasakaalu. Mitte veel järgmisel aastal, aga mõne aasta pärast kindlasti. Permanentne puudujääk ei ole lahendus, sest see tähendab laenukasvu koos kaasnevate tagajärgedega, need tulevad lihtsalt hiljem. Me kuulsime täna mitmes ettekandes, mida see reaalselt tähendab. See tähendab koormust järeltulevatele põlvedele, see tähendab meile meie endi pensionieas raskemat elu. Nii et kui te ei suuda mõelda laiemalt riigile, mõelge endale. Aga ma tõesti loodan, et me siin saalis mõtleme rohkem Eestile. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Aabi. Ma saan aru, et soov on kõneleda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head saalis viibijad! Ma loodan, et lisaks saalile jälgitakse meid ka mujalt. Kindlasti tunnustan rahanduskomisjoni, et see debatt täna toimub, ja väga auväärseid, ütleme, eksperditeadmistega väga tugevaid ettekandjaid, kes andsid päris hea ülevaate sellest, millises seisus me oleme. Jah, me oleme püüdnud lahata seda, kuhu me siis oleme jõudnud. Alati käib Riigikogus poliitiliste erakondade vahel, ka nende vahel, kes on olnud viimastel aastatel võimul, näpuga näitamine, et kust see auk siis tekkis. Ma natukene kirjeldan seda seisu. Siin on ka räägitud aastatest 2016–2019 ja nii edasi. Olin nendel aegadel valitsuses ja natuke mäletan neid debatte. Toon mõne näite. 2016, kui tuli Jüri Ratase valitsus, kus olid Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja Isamaa, siis mis oli see pilt, mis avanes? Haigekassa, praegune Tervisekassa, oli oma reservid praktiliselt ära söönud. Siin on räägitud, et olid meeletud reservid. Tegelikult enam ei olnud. Need reservid tekkisid küll kunagi headel aegadel, 2007, enamuses 2005–2007. Aga selleks ajaks olid nad läbi. Ehk tuli teha raske otsus, väga raske otsus, kas me vähendame arstiabi kättesaadavust, mis oli juba halvenenud headest aegadest peale, või me üritame leida võimalusi seda taset vähemalt hoida. Me tegime selle kulutuse, me panime haigekassasse raha juurde ja arstiabi kättesaadavus säilis. Valik, mis tookord meie ees seisis, oli tegelikult see: kas teenused ja heaolu peavad säilima senisel tasemel või me peame seda taset kärpima? Noh, midagi me proovisime teha maksumuudatustega, mis oli nagu [liikumine] solidaarsuse poole, seesama maksuküür, mida nüüd minnakse kaotama. Maksuvabastus oli ikkagi väiksemapalgalistel, kõrgemapalgalistel seda ei olnud. Tuletan meelde, et 500 euro peale me tõstsime miinimumi, kuhu oli tiksunud 5 eurot juurde iga aasta. Nii et see oli selge poliitiline valik. Jah, sealt tekkis väike miinus, mitte väga suur. Aga kindlasti oleks pidanud tulupoolt ka veelgi täpsemalt vaatama. Ei ole saladus, et tookord nii Keskerakond kui ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond oleks pooldanud klassikalist astmelist tulumaksu, ka võib-olla [mõtlemist] varamaksudele, mis meil praktiliselt puuduvad. Aga jätkuvalt neid asju tehtud ei ole. Me olime jõudnud seisu, kus olemasolevaid teenuseid ja senist heaolu ei olnud võimalik enam hoida. Selle probleemi ees on sipelnud ka kõik teised valitsused. Tegelikult tahan ma öelda, et maksubaas ja tulupool on suhteliselt õhukesed. Kui rääkida kokkuhoiust, siis sellega tegeldi ka nende valitsuste ajal. Riigireform kõlab kui midagi väga kõrget ja kauget. Mis asi see üldse on? Tegelikult oli nende tegevuste eesmärk seesama: teenuste kvaliteeti hoida või isegi parandada, kusjuures mitte panna juurde kulusid. Dubleerimise vähendamine, tugiteenuste koondamine, andmehalduse parandamine, andmete ristkasutamine – kogu aeg on samm-sammult edasi liigutud. Me ei saa öelda, et me oleme kõige mahajäänum riik Euroopas või maailmas. Me oleme päris palju saavutanud. Üks põhjus on see, et me oleme püüdnud teha efektiivsemaks seda riigihaldust, riigivalitsemist, ja minu arust on see enam-vähem okei. Aga nüüd ma võtan sõnasabast kinni Urmas Varblasel, kes ütles, et võluvitsa ei ole ja tasakaalu [saavutamiseks] tulebki teha järgmisi otsuseid. Seis on hull, me nägime seda, ja siin on sees ohud, kui me midagi ette ei võta. Kas või see intresside näide või ka riigi krediidireitingu halvenemine tähendab kapitali kättesaadavuse piiramist ka ettevõtjatele, ka inimestele. Kõik läheb kallimaks. Me nägime, mis juhtus euriboriga, mis oli küll keskpankade initsieeritud, kuna inflatsioon oli kõrge, aga umbes sama asja me võime ette kujutada siis, kui me ei suuda eelarve defitsiidiga midagi ette võtta. Kindlasti, ma arvan, et need kolm märksõna on kokkuhoid … Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutuit lisaaega, palun!

… riigi tulude suurendamine ehk maksubaas ja investeeringud. Üks halb asi, mis on juhtunud viimastel aastatel, on see, et seesama kontratsüklilisus on kadunud. Kriisi ajal me avastame, et meil raha ei ole. Ja kust me kõige lihtsamini lõigata saame? Investeeringutest, sest see nagu nii valusalt ühtegi valdkonda, ministeeriumi või asutust ei puuduta. Aga sellel on väga valusad tagajärjed, sest me jahutame majandust veelgi. Mul on hea meel vaadata Ülo Kaasiku poole. Konkurentsivõime ekspert[kogu] on teinud järeldused, need on kõlanud ja raport tuleb kohe. Seal on ära kaardistatud, miks konkurentsivõime on langenud, millised on need mõjutajad. Jah, need on globaalsed, on sõda, on erinevad põhjused, aga siiski on üht-teist, mida me riigina saame ära teha, kuidas me oma ettevõtjatega seda olukorda saame lahendada. Ei saa öelda, et tulevik oleks täitsa must, aga tuleb teha tarku otsuseid. Ma toon ühe näite, mis on võib-olla päris äärmuslik, aga nii on. Leedus moodustasid ettevõtjad 4% klubi, rääkides riigikaitsest ja julgeolekust. Nad ütlesid, et kui [valitsus paneb] 4% riigikaitsesse, mis on väga kulukas, siis investeerivad nemad ettevõtlusesse ja tulevad ka välisinvestorid. Nemad tõid sellise äärmusliku näite, et kui riik on kaitstud, siis ka majandus toimib ja ettevõtted julgevad investeeringuid teha. Praeguses julgeolekuolukorras võib-olla ongi niimoodi. Ma ei tea, kas me peame täpselt nii tegema. Siin kõlas, et kaitsetööstust saab ka kodumaal arendada. Muidugi tulevad paljud hanked kuskilt välismaalt. Nii et mina arvan, et võtmeküsimus on majanduse konkurentsivõime. Ma küsisin inflatsiooni kohta. Aga see pool aastat lõigi väga valusasti, kui hinnad päris käest ära läksid ja väga kiiresti läksid. Siis oleks tõesti pidanud investeerima, võib-olla oleks pidanud natukene panustama ka hindade allpool hoidmisele, vähemalt kuigipalju. Seda kahjuks ei tehtud ja see asi läks jälle käest ära. Nii et võimalusi on. Aga ma ei taha ka süüdistada ja [näpuga] näidata. Need otsused tehti kriisiolukordades. See on mitmikkriis, ongi olnud keeruline. Aga me peame otsustama. Igor Taro Eesti 200‑st räägib ikka pikast plaanist, aga meil peab olema nii lühem kui ka pikem plaan. Lühem plaan on see, et juba järgmise aasta eelarve kohta tuleb midagi otsustada. Ei ole saladus, et on jäetud mulje, nagu sotsiaaldemokraadid ei tahaks üldse kokkuhoiust rääkida. Ikka tahame! Kokkuhoid on võimalik. Aga ma toon näiteks selle jõhkra kärpe, millest mõni minister on rääkinud. See 5% protsenti jõhkrat kärbet, kui me ei lähe pensione külmutama, sotsiaaltoetusi vähendama, tervishoiu [olukorda] halvendama, on 100 miljonit. Kui palju on veel puudu? Miljard! Järelikult, isegi jõhkrate kärbetega me ei [saavuta] seda. Endised sotsiaaldemokraadid on arvamusel, et riigi tulude poolt ehk makse tuleb tõsta. Siin tekib maailmavaateline küsimus: milliseid makse? Ma saan tsiteerida isegi Annely Akkermanni, Reformierakonna esindajat, rahanduskomisjoni esimeest, kes on öelnud, et rohkem maksu maksma on võimelised jõukamad inimesed. Kas see on varamaks, kas see on astmeline tulumaks? Selles suunas tuleb nii või teisiti liikuda. Samas tuleb investeerida infotehnoloogiasse ja kas või teedesse, et majandust elavdada. Seda taset ei tohi nulli peale lasta. Praegu ta kahjuks on selles suunas liikumas. Aitäh teile!

Aitäh! Igor Taro nimi on päris mitmest kõnest läbi käinud ja tal on soov saada vastusõnavõttu. Vastusõnavõtt, Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Tõepoolest, tänan Andrei Korobeinikut, et saan oma seisukohti üle korrata. Ma ei rääkinud mitte lihtsalt sellest, et Eesti 200 ütleb, et pika plaani otsuseid on vaja teha, vaid me päriselt ka teeme selles valitsuses neid otsuseid. Kõik, mis puudutab riigirahandust, võlakoormuse vähendamist, kärbete tegemist, nulleelarvet – neid otsuseid juba praegu tehakse. Kõik, mis puudutab energeetikas taastuvenergiavõimsuste kasvatamist, taastuvenergiale soodustingimuste loomist – need otsused on juba tehtud ja siin läbi hääletatud. Mis puudutab tuumaenergia pikka plaani ja kauget plaani 20 aastaks perspektiiviga 100 aastaks – see on praegu Riigikogus menetluses. Eile läbis see otsuse eelnõu esimese lugemise. Haridusse investeerimise pika plaani otsus – tehtud. Ehitusse investeerimine, samamoodi pika plaani otsus – tehtud. Väga palju otsuseid on meil veel teha. Kui keegi hurjutab meid selle eest, et me liigselt pingutame püksirihma, siis tõepoolest, meie valitsuse väga suur erinevus 2019. aasta lõdva püksikummiga valitsusest ongi see, et toona paljudes küsimustes seda pikka vaadet ei olnud. Nüüd on see olemas.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma sulgen läbirääkimised. Ühtlasi on meie tänane arutelu olulise tähtsusega riikliku küsimuse üle lõppenud. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Lõppenud on ka meie töönädal. Head kolleegid, kohtume Riigikogu täiskogus jälle järgmise nädala esmaspäeval.