Riigikogu otsuse "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" eelnõu (431 OE) esimene lugemine

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunkti juurde, see on Riigikogu liikmete Mario Kadastiku, Eerik-Niiles Krossi, Urve Tiiduse, Andrus Seeme, Andres Suti, Eero Merilinnu, Õnne Pillaku, Mait Klaasseni, Valdo Randpere, Meelis Kiili, Siim Kallase, Maido Ruusmanni, Kalle Laaneti, Karmen Jolleri, Luisa Rõivase, Maria Jufereva-Skuratovski, Maris Lauri, Toomas Uibo, Kalev Stoicescu, Igor Taro, Signe Kivi, Riina Solmani, Rain Epleri, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Ants Froschi, Andres Metsoja, Andrei Korobeiniku, Marko Mihkelsoni, Margit Sutropi, Leo Kunnase, Jürgen Ligi, Rene Koka, Alar Lanemani, Anti Haugase, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Timo Suslovi, Jaak Valge, Kersti Sarapuu, Enn Eesmaa, Hendrik Johannes Terrase, Juku-Kalle Raidi, Henn Põlluaasa, Katrin Kuusemäe, Anti Poolametsa, Toomas Kivimägi, Jaanus Karilaiu, Kristo Enn Vaga, Erkki Keldo, Martin Helme, Liina Kersna, Yoko Alenderi, Jüri Ratase ja Kristina Šmigun-Vähi esitatud Riigikogu otsuse "Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine" eelnõu 431 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Mario Kadastiku.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kallid kolleegid, ka kaamerate taga! Täna oleme siin esimesel lugemisel Riigikogu otsusega tuumaenergia kasutuselevõtu kohta. See otsus ise on tekstina äärmiselt lühike: Riigikogu otsustab toetada Eestis tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamist ning selle jaoks sobiva õigusraamistiku loomist. Mida see otsus sisuliselt tähendab? Seda, et me tahame liikuda edasi põhjalikumate analüüsidega ja raamistiku loomisega. See tähendab, et me säilitame tehnoloogianeutraalsuse tuleviku suunas. Juhin seejuures tähelepanu, et tuumaenergia on asi, mis kestab pikalt. Reaktorite keskmine eluiga on ikkagi 60+ aastat. See tähendab, et kui see on ükskord rajatud, annab ta meile soodsat emissioonivaba energiat üle poole sajandi. [Järelikult] tasub meil kaaluda seda ühe võimaliku energialiigina oma energiaportfellis. Kas, mis mahus, mis täpsetes kasutuskohtades seda reaalselt kasutama hakatakse, on juba hilisemate detailsemate analüüside küsimus, kaasa arvatud asukohad. Samamoodi ka see, mis otstarbel seda kasutama hakatakse, sest ega tuumaenergia ei ole ainult elektri tootmiseks. Loomulikult, tuumaenergia abil kõige klassikalisemalt toodetakse elektrit, aga näiteks väga palju toodetakse samamoodi nagu praegu soojuselektrijaamadega tuumaenergiaga ka soojust. See on üks põhjus, miks osa riike on oma söejaamu asendamas just tuumajaamadega, et toota ka keskkütte jaoks soojust. Ehk siis me ei saa rääkida ainult elektrienergiast. Tulevikus on see lihtsalt ühe energialiigina palju võimalusi avav, kas või mingite tööstuste jaoks, mis kasutavad väga väikest mikroreaktorit täies mahus enda tarbeks. Nii et küsimus, kas see turule mahuks, on kaugema tuleviku küsimus. See ei ole tänase otsuse [küsimus], samamoodi ei ole tänase otsuse küsimus, kuhu me selle rajame, mis tüüpi jaama me rajame. Selleks, et me neid otsuseid saaksime üldse teha, on meil vaja raamistikku. Meil on vaja paika panna, kes reguleerib, kes menetleb, millistel tingimustel, millistel kaalutlustel, mida arvesse võttes saab potentsiaalselt jaama rajada. See tähendabki tuumaohutuse seaduse väljatöötamist, selle raamistiku väljatöötamist, regulaatori rolli paikapanemist, ja seda kõike kooskõlas rahvusvaheliste kõrgemate standarditega ehk IAEA juhiste järgi. Ühiskondlik arvamus, muide, on äärmiselt pooldav. Just sel nädalal sain Kliimaministeeriumi koostatud hiljutised raportid uuringutest, mille järgi kõigist vastajatest üle 60% toetab tuumajaama rajamist Eestisse. Seejuures, kui vaadata sinna detailsemalt sisse selle järgi, kui palju tuumaenergiast teatakse, siis neist, kes on nüanssidega rohkem kursis, üle 70% toetab, ja neist, kes on tootmise üldpõhimõtetega kursis, toetab ka üle 70%. Ehk mida suurem on teadlikkus, seda rohkem toetatakse seda tehnoloogiat kui ühte võimalikku energialiiki. Samuti on küsimus, kes maksab. Ja ma arvan, et see on küsimus, mida on täna liiga vara küsida. Esiteks, me ei tea, millist reaktorit mille jaoks tulevikus keegi kasutab. Näiteks ma ei näe tõesti, et seda oleks keskküttesoojuse jaoks vaja mingil moel riigil doteerida. Ta on isegi kõige pessimistlikumate stsenaariumite järgi kordi odavam kui täna pakutav keskkütte hind. Nii et ma ei näe, et seal oleks vaja mingeid dotatsioone. Seetõttu tuleb küsimusi, kas ja mil moel peaks doteerima, kindlasti ühel hetkel arutada, aga siis, kui me jõuame mingite konkreetsemate punktide juurde, kui me saame üldse raamistikus rääkida, mis ja kus kohas kasutusel on. Samamoodi küsimused keskkonna ja kliimamõjude kohta. Euroopa on väga selgelt võtnud seisukoha, et tuumaenergia on osa rohetaksonoomiast. Tuumaenergia on selgelt kliimaeesmärkidesse panustav tehnoloogia, sest ta on väga madala keskkonnamõjuga ja ilma emissioonideta. Seejuures on näiteks (Sumin saalis. Juhataja helistab kella.) ÜRO Euroopa Majanduskomisjon teinud väga põhjaliku raporti, mille põhjal on uuritud erinevate energialiikide mõju ökosüsteemidele. Selle raporti järgi on kõige väiksem mõju kogu ökosüsteemile tuumal. Ta on umbes kaks korda väiksem kui päikesel, kolm korda väiksem kui tuulel. Ehk [me näeme, et] samamoodi on ta [mõju] inimelule või inimeste tervisele üks väiksematest. Siin on alles kolmas koht peale koma erinev mõne teise tehnoloogiaga [võrreldes]. Ehk tegelikult on tegemist suhteliselt selgelt emissioonivaba rohetehnoloogiaga, mis on maailmas järjest rohkem kasutusse tulemas. Seetõttu on praegu olukord, kus kõik erinevad instantsid ootavad, et Riigikogu võtaks vastu põhimõttelise otsuse, kas tuumaenergiat tulevikus saab üldse kaaluda Eestis. Põhimõtteliselt. Selle järel, kui see otsus on olemas, saab üldse energiamajanduse arengukavas hakata kaaluma, kas seda valikut seal saab käsitleda, sest muidu meil on vankri rakendamine hobuse ette: me teeme käsitlused valmis ja siis ütleb riik, et ei, seda asja me üldse ei tohiks kaaluda. Nii et oluline on põhimõtteline otsus, kas põhimõtteliselt saab sellist asja kaaluda, ja siis saab detailsemalt analüüsida ja väga selgelt paika panna, mis raamistikes, mis juhtudel, milliste reaktoritüüpide puhul näiteks võib-olla peaks parlament seda iga kord otsustama, milliste puhul ei peaks, kas see jääb regulaatori otsustada. Need on arutelud, mis tulevad kõik tuumaohutuse seaduse väljatöötamisel. Ja selleks me antud juhul mandaadi valitsusele üldse annamegi. Nii et tänan teid kuulamast ja loodan, et te toetate seda eelnõu. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Head ametikaaslased, ma palun saalis natukene vaikust, on lärm. Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tarbija jaoks kõige suurem küsimus on see, mis hinnaga ta seda tuumaenergiat hakkab ostma. Kas oskate vastata?

See on küsimus, mis väga palju sõltub sellest konkreetsest tehnoloogiast, mis valitakse lõpuks, nagu ma rääkisin. Ma rääkisin nii soojusest kui ka elektrist. Elektri puhul me võime võtta mingil määral analoogiaks ümbruskonna riigid. Tõsi, seal on kasutusel suured tuumajaamad, mistõttu võib eeldada, et nende hind megavatt-tunni kohta on väiksem. Aga nii palju, kui mina olen maailma erinevatest instantsidest küsinud, kaasa arvatud Soomes Olkiluotost, nende niinimetatud opereerimiskulu, see, millega nad börsile pakuvad, on kuskil suurusjärgus 20 eurot megavatt-tunni kohta. Prognoos, mille [on teinud] üks arendajatest, kes Eestis on selle vastu huvi tundnud, on näidanud, et SMR‑i prognoos võiks olla kuskil 27 eurot megavatt-tunni kohta. Kuna tuumajaam on väga energiatihe, ta suudab toota väga palju energiat, siis see toob selle energia hinna alla, sest turule pakutavas hinnas ei ole algse väljaehitamise kulu. See on tuumajaama puhul kallis. Tema opereerimiskulu ei ole suur. Uraan ei maksa väga palju, tööd, personali ei ole seal nii tohutus koguses nende megavatt-tundide kohta. Ehk opereerimiskulu, millega seda börsile pakutakse, ei ole väga kõrge. Nüüd, küsimus on loomulikult alati, kuidas jaama operaator oma kapitalikulu tagasi teenib. Aga see on tegelikult küsimus investorile, kes hakkab seda jaama ehitama, ja tol hetkel, kui ta hakkab seda kaaluma. Lõpptarbija hinnale see on igal juhul ainult opereerimiskulu. Minu prognoos on suurusjärgus 30 eurot megavatt-tund ehk kolm senti kilovatt-tund. Loomulikult võib see mingil määral muutuda, aga ma ei näe ühtegi meetodit, kuidas ta turule pakkumise hinnas tuleks sellest kordades kõrgem. Näiteks täna meil ei ole ühtegi tundi, kus elekter oleks nii odav, ja seda suuresti seetõttu, et meil ühendus Soomega on praegu pärsitud ja Soome tuumaelekter ei pääse siia turule.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Vabandan, et ma kord turtsatasin, kui sa ütlesid, et see, kes maksab, pole üldse tähtis küsimus. Vastupidi, see on kindlasti väga tähtis küsimus. Ma küsin, mille pärast sina algatajana ei kaalunud seda, et see ettevalmistatud eelnõu oleks märksa sisukam, mitte lihtsalt loosunglik. Seal [võiks olla] kohe ära öeldud see, et otsesed ja kaudsed kulud tuleb tulevikus katta tuumajaama omanikul, ja see, et riik, elektritarbijad ei maksa tuumajaama omanikele toetust ei täna ega tulevikus. Miks sa ei kasutanud neid võimalusi ja neid häid ettepanekuid, mida erinevad eksperdid, spetsialistid on välja toonud ja mis võiksid selle eelnõu juures tegelikult olla markeeritud, et pinget oleks ühiskonnas pisut vähem?

Aitäh küsimuse eest! See on nüüd selline koht, kus ma ei leia, et täna [saab] öelda, mis tingimustel ehitada jaam kümne aasta pärast. Igasugused toetused – igasugused toetused! – peaksid olema alati minimaalsed, sellepärast et tegelikult me tahame, et töötaks vabaturumajandus, on ju. See tähendab, et me üldjuhul eelistaksime üldse mitte maksta toetusi riigi poolt ühelegi asjale, kui nad suudavad sellega ise hakkama saada. Kui mingil põhjusel on kuskil turutõrge ja on vaja tõepoolest kaaluda mingit riigipoolset toetust, siis alati tuleb kaaluda ka sotsiaal-majanduslikku mõju: kas see on mõistlik, mis kujul see on mõistlik, kui palju on talutav. Seetõttu kirjutada täna sisse mingid konkreetsed piirangud, et vot kõik ülejäänud energialiigid võivad saada subsiidiume, kui palju tahavad, aga tuum ei tohi saada mitte mingil meetodil – see tundub jabur, olgem ausad. Täna lihtsalt meil ei ole seda "20/20 tulevikuvaadet", meil on parimal juhul tagasivaade, aga meil ei ole tulevikuvaadet, me ei tea, mis on kümne aasta pärast. Kirjutada kümne aasta pärast igasugusel kujul nii Riigikogu kui ka valitsus lukku ei ole minu meelest mõistlik. Need otsused, need otsustuskohad kõik tulevad tulevikus, ma lihtsalt ei näe, et seda oleks vaja ilmtingimata teha täna.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Mul on teile küsimus just nimelt siseturvalisuse, julgeoleku vaates. Kindlasti olete kursis ja teadlik, mis on need potentsiaalsed riskid mis tahes energiajaamade puhul, kahtlemata just nimelt tuumaenergiajaama puhul. Te olete kindlasti tutvunud ka Siseministeeriumi vastavate hinnangutega, mis puudutab vajadust teha inimestele taustakontroll ja tagada konkreetse objekti julgeolek nii ehitusfaasis kui tulevikus ja tegelikult ka pikemas plaanis sedasama teha. See kõik eeldab lisaraha. Praeguses olukorras, nagu hästi teate, me oleme eelarve vaates pigem miinuses ja otsime kärpekohti, kokkuhoiukohti. Ehk kui praegu Riigikogu annaks mandaadi hakata nüüd selgelt edasi liikuma tuumaenergia kasutuselevõtuga, siis kuidas see läheb kokku riigi üldise suunaga leida kokkuhoiukohti ja pigem mitte võtta täiendavaid kohustusi? Sealhulgas oli väga pikalt vaidlus just nimelt sellel teemal, et ka Siseministeerium peaks tegema hoopis eelarvekärpeid, aga tegelik rahavajadus selle otsuse puhul kasvaks.

Aitäh! Jaa, ma mõistan seda punkti ilmselgelt, aga siin on vaja mitmest aspektist aru saada. Esiteks on see, et täna me oleme selles faasis ja liigume edasi järgmisesse faasi, mis on tegelikult õigusraamistiku väljatöötamine. Selles õigusraamistiku väljatöötamise faasis ei ole julgeoleku treenimise ja personali taustakontrolli tegemine absoluutselt aktuaalne. See on järgnevas või ülejärgnevas faasis alles oluline. Ehk siis lähima kolme või nelja või viie aasta perspektiivis ei lisandu selles osas mingisuguseid erilisi kulusid, välja arvatud kulud, mida me tegelikult peaksime niikuinii tegema, sest meie ümbruses on tuumajaamad. Ehk tegelikult meil on täna juba teatud kohustused, mida me peaksime täitma. Kui palju me täidame või ei täida, on omaette küsimus. Aga selles konkreetses võtmes need küsimused tulevad ikkagi alles pärast seda, kui hakatakse menetlema konkreetse jaama [rajamist]. Sest alati on ka küsimus, mida ja kui palju on vaja kontrollida, millised on need julgeolekuküsimused, mis tekivad iga konkreetse jaama valiku korral. Tehnoloogiad on erinevad, ehitusmeetodid on erinevad, asukohad on erinevad. Seetõttu see on üks põhjus, mille pärast ei tehtud näiteks seda julgeolekuhinnangut väga detailselt, vaid tehti maksimaalse hinnanguga hästi suurte jaamade järgi. Tegelik hinnang on asi, mis tehakse konkreetse reaktori järgi. Selle kohta on öelnud ka Siseministeeriumi nõunik, et see riskihinnang võib olla ka null – mitte päris null, aga mõjuraadius on null. Need on [asjad], mis on vaja ära teha siis, kui me jõuame sinna faasi, mitte täna.

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea ettekandja! Teie jutt on hästi huvitav ja siin on veidrad vastuolud. Kui me vaatame seda otsustust, mida me tahame teha, see annab volituse riigile, valitsusele, välja töötada seadusandlus tuumaenergia kasutusele võtmiseks, aga oma jutus te ütlete, et seda on vaja analüüside teostamiseks ja seda on vaja kaalumiseks. Miks me siis seda selliselt ei sõnasta vastavas otsustuses, et me anname õiguse neid asju teha? Ja lisaks sellele hakkate te rääkima pärast seda kogu aeg ainult sellest, kui kasulik on tuumaenergia. See on kummalises kontrastis selle otsuse sisuga. Ja viimaks: miks on vaja sellist otsust vastu võtta enne, kui meil on olemas energiamajanduse arengukava, mis peaks lähiaegadel välja tulema ja mis vaataks järgi selle, kuhu tegelikult meie energiamaastikul kas sobib või ei sobi tuumaenergia?

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Seal oli mitu küsimust, ma üritan neid meeles pidada. Ma alustan lõpust. Energiamajanduse arengukava kohta on väga selgelt öelnud ka Kliimaministeerium, et tööversioonis on seda mingisugusel kujul juba kaalutud variandina. Sellest on minu arust ka siin, kui meil oli energeetika OTRK, räägitud ühe variandina. Detailsemalt seda kaaluda saavad nad siis, kui Riigikogu võtab vastu põhimõttelise otsuse. Ehk meil on muna ja kana situatsioon. Sellepärast on see ka niivõrd üldsõnaline, et meil on vaja võtta vastu põhimõtteline otsus, kas seda saab kaaluda, ja siis saab ENMAK‑is seda detailsemalt kaaluda ja vaadata, mis kujul. Ja selleks on pärast ka see seadus. Kõik see, mis puudutab – ma nüüd üritan seda esimest osa küsimusest meelde tuletada – seda positiivsust või seda, elementide analüüsid on kõik vajalikud selle ohutuse seaduse väljatöötamiseks, ehk siis see on oletuslikult selles juba sees, seda ei olnud vaja eraldi otseselt välja tuua. Need analüüsid on vajalikud seadusandluse paikapanemiseks.

Hea ettekandja, kas soovite valget paberit ja pastapliiatsit, et neid küsimusi [kirja panna]? On soov? Ma annan.

Ei, mul pastakas on ja paberit on ka. Ma ei osanud oodata nii palju küsimusi korraga.

Selge! Siin Riigikogu kõnetoolis tuleb olla kõigeks valmis. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea kolleeg Mario Kadastik! Minu küsimus on natuke sarnane siin eelnevalt kõlanud küsimustega. Võib-olla kommentaarina lisan omalt poolt, et miks see eelnõu nii pealiskaudne tundub ja miks on kiirustatud: ehk on asi selles, et käimas on parasjagu Euroopa Parlamendi valimised. Aga minu küsimus on selline. Kas ma sain teie ettekandest õigesti aru, et teie väidate, et selleks, et riik saaks kaaluda tuumaenergia kasutuselevõttu, tuleb enne luua regulaator?

Alustame siis algusest, selle ma kirjutasin üles. Ei, sel ei ole mitte mingit pistmist europarlamendi valimistega. Mina hea meelega oleksin selle eelnõu andnud sisse juba mitu kuud varem ja see oleks võib-olla olnud juba menetletud. Sellel ei ole mitte mingit pistmist europarlamendi valimistega, seda ma võin sada protsenti kinnitada, see on juhuslik. Pigem on see ajaskaala siin tingitud sellest, et meil on alles jäänud ainult loetud arv nädalaid. Nüüd regulaatori küsimus. Seda, kas tuumaenergiat põhimõtteliselt saab kasutada, jah või ei, saab olemasolevate analüüside põhjal otsustada, [ehk seda,] kas me üldse liigume selle tehnoloogiaga edasi ja jätkame selle uurimist või paneme siin pidurit. Regulaator on vajalik selleks, et juba detailsemalt hakata analüüsima võimalikke projekte.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti meretuuleparkide projekti tegemiseks ei ole olnud vaja samasugust toetuse eelnõu, küll aga on jõutud sellega juba niikaugele, et on päris kaugele planeeritud. Juba planeeritakse elektrivõrku näiteks Saaremaale. Eesti valitsusel ei ole tegelikult praegu mingit kindlat kava, millise energialiigiga oleks mõistlik edasi minna. Me rapsime ühes suunas, teises suunas, tohutud ressursid peaksid minema meretuuleparkidele. Meil tekib tohutu energia ülejääk, kui kõik need asjad, mida täna planeeritakse, valmis saavad. Küsimus on see: mis takistaks praegu tuumaenergia kasutuselevõtu arendamist või uurimist, kui me ei võta seda otsust vastu? Millised on need takistused? Miks on vaja sellist otsust?

Aitäh küsimuse eest! Me ei saaks ette valmistada seda seadusandlikku poolt. Ja kui meil ei ole olemas seadusandlikku raamistikku ja põhimõttelist valmisolekut, siis ei ole meil ka mingeid konkreetsemaid projekte, mida analüüsida, sest kõik järgmised etapid mõnes mõttes sõltuvad juba tehnoloogia valikust. See on üks osa sellest.

Andre Hanimägi, palun!

Hea [ase]esimees! Hea ettekandja! Ma ei ole vist väga originaalne, siin need küsimused lähevad enam-vähem samasse auku. (Istungi juhataja ütleb midagi.) Ma pean tunnistama, et ka mul tekib kergelt kognitiivne dissonants. Te oma eelnõu tutvustades räägite võimalikest analüüsidest, uuringutest, sellest, et vaatame, kuhu me siis jõuame. Aga samas selle avalduse pealkiri ütleb väga selgelt: tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine. Ehk siis see analüüsimine justkui ei ole põhiküsimus. Tegelikult ju ütleb see avaldus, et tuumaenergiat me toetame. Ometigi, nii nagu siin on välja toodud, võiks olla ju vastupidi, et meil on ikkagi mingisugused uuringud, analüüsid, teadmised, kuhu me oma energia suuname energia[plaanide] väljatöötamisel, selleks, et meil oleks energeetikaga kõik korras. Miks me niipidi ei tee? Miks see peab olema niipidi, et toetame ja siis hakkame uurima, et kas me ikka toetame? (Juhataja helistab kella.)

Meil on olemas konkreetne analüüs, mida tehti mitu aastat. See ütleb väga selgelt, kas Eestisse saab tuumajaama rajada. Nüüd on otsuse koht, kas me sellega ka edasi liigume, kas me kaalume selle rajamist. Ja selle käigus on vaja kindlasti teha veel uuringuid.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Mario! Minu isiklik tunne [ütleb], et me liialt kiirustame selle otsuse vastuvõtmisega. Kas sina oskad anda teada, kas on tehtud kõik vajalikud uuringud ja analüüsid, mis kinnitaksid, et tuumajaam oleks Eestis hädavajalik ja sobiks meile?

Aitäh! Siin on küsimus natukene pööratud, sellepärast et kas ta on hädavajalik, ei tähenda seda, et seda ei võiks kasutada. See on nagu küsimuse valet pidi püstitamine. Minu meelest on küsimus selles, kas me võiksime seda kasutada, et rakendada oma kliimaeesmärke, kas me jätame tehnoloogia neutraalseks. Selle kohta, et seda saab siia rajada, on analüüs tehtud, selle tegi Kliimaministeerium koos teiste ministeeriumidega väga põhjalikult ja see vastus oli jah.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma isiklikult olen [teemast] väga huvitatud. [Jälgin] huviga, kuidas võiks tuumaenergia areng Eestis minna. Aga ühel hetkel nagu – kuidas öelda – see lobigruppide lõhn on väga tugev. Ühest asjast ma ei saa aru. Miks me hakkame asju tegema, kui me võiks ikkagi [enne] majandusliku arvestuse ära teha? Mulle matemaatikat oskava inimesena väga tundub, et kahele asjale ruumi kahjuks ei ole. Ja lõppkokkuvõttes, juba selle ajanihke tõttu midagi me arendame niikuinii, seni kuni tuumaenergia valmis saab, ja siis teeme tuumaenergia otsa, siis Eesti maksumaksjale läheb see lihtsalt kokkuvõttes kallimaks. Miks me ära ei oota seda majanduslikku arvestust?

Anti Allas.

Aitäh! Majanduslik arvestus sõltub väga paljudest faktoritest, kaasa arvatud konkreetsest tehnoloogiast ja kasutusest, ja selles osas on kuidagi fookus läinud väga ainult ühele asjale, sellele elektriosale. Tegelikult Soomes näiteks plaanitakse väga palju just keskküttele hakata panustama. Hoopis teistsugune majanduslik arvestus. See on raamistiku loomine energeetika ühele liigile. Üks Eesti suuremaid probleeme, mida on ka korduvalt välja toodud, on otsustamatus. Tegelikult on vaja kuskil ühel hetkel mingid otsused vastu võtta ja edasi liikuda. Neid analüüsikohti tuleb veel väga palju ja neid otsustuskohti tuleb veel väga palju, nagu on ka seletuskirjas välja toodud.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kuidas te suhtute seisukohta, et võib-olla Eesti ei vajagi tuumaenergiat, sest me suudame ise taastuvenergiaga ehk siis päikese ja tuule abil tagada kogu Eesti vajaduse?

Ütleme niimoodi, et ka selle puhul ma tahaks näha seda väga põhjalikku arvutust, mida tegelikult ei ole veel siiamaani, sest salvestuse osa pole mitte keegi korralikult välja arvestanud. On olemas Paldiski salv, aga see annab ka ainult osa sellest koormusest. Neid arvutusi on tehtud erinevates aspektides. Minul on selles osas ikkagi natukene ka julgeolekukaalutlustel mure, kui me paneme väga suure [rõhu ainult] kaablitele. Ma tahaks ikkagi, et meil oleks olemas mingisugune baasreserv ka siin. Ja pärast 2040. aastat ei ole gaasijaamad enam arvestatav baasreserv. Ehk siis me ei saa arvestada sellega, et alati saab gaasiga teha. See minu meelest ei ole okei lahendus.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et tuumaenergia on odav energia. Samal ajal siinsamas toolis, kui meil oli OTRK, töörühma koordinaator minu küsimuse peale väitis, et see on vähemalt sama kallis, kui on tuuleparkide, meretuuleparkide energia. Mõningate artiklite järgi, mida ma olen sattunud lugema, on see hüppeliselt kallim. Ja see on siis, kui me ei arvesta seda koormust, mis tuleb maksumaksjatele selleks, et valmis ehitada vastav avalik süsteem, et seda energiat saaks üldse hakata looma. Millest selline dissonants? Ja teine pool. Kui me oleme rääkinud, et me läheme sajaprotsendiliselt taastuvenergiale, kuidas ikkagi see toetav funktsioon välja näeb, kui on teada see, et sisuliselt ei ole tegemist juhitava energiaga?

Aitäh! Esiteks, 100%, isegi 120% on eesmärk summeeritult aasta lõikes, see ei tähenda iga tund. See tähendab ikkagi seda, et me sõltume kaablitest ja efektiivsest Soome tuumaenergiast ja Norra hüdro[energiast]. Need on need, kust meie stabilisatsioon tuleb. See jääb täielikult sõltuvusse naabritest. Hinna mõttes need arvutused on kõik erinevad. See, mis loeb turule pakkumise hinnas, seal on üks aspekt, sama on ka tuulega. Selle kohta, mis on koguhind ehituslikult, on ka erinevad hinnangud: on see, et tuum on odavam, tuul on kallim, ja vastupidi: tuum on kallim, tuul on odavam. Kuidas see reaalselt mõjutab lõpptarbija hinda või maksumaksja hinda? Maksumaksja asjasse ei puutu, kui tuumajaam tuleb näiteks ilma igasuguse toetuseta. Kui ta tuleb toetusega, siis saab arvutada, kumba pidi see on parasjagu sel hetkel soodsam. Ma tuletaksin meelde olulist aspekti, mis siin on mitmele küsimusele vastuseks. Selle aja peale, kui tuumajaam käima läheb, lähevad esimesed tuulepargid tõenäoliselt juba väljavahetamisele. Neil on väga erinev elu kestvus. Tuumajaam on 2040–2100. Selle aja peale me vahetame tuuleparke mitu korda välja. Ehk need kapitalikulu tagasiteenimise asjad ei ole küsimus, mille puhul me peaksime väga muretsema, et kõik investorid jäävad ilma rahata või taastuvenergiat ei arendata. Mõlemat on vaja! Ma väga selgelt ütlen: mõlemat on vaja.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma saan aru, et praegu minnakse juba seadusandluse väljatöötamise juurde, aga eelkõige peaks enne seda selgeks tegema, nagu eelkõnelejad on öelnud, kas ja mida meil vaja on. Ei saa ju teha nii, et me kõiki asju korraga arendame. Sa ütlesid küll väga hästi välja, et meretuulepargid surevad ära 30 aasta pärast. On juba teada, et nad maksavad viis korda rohkem kui näiteks maatuulepargid. Tegelikult on tehtud arvutused, kui palju läheb tuumajaam maksma. Meile on teada, et vähemalt 160 miljonit tuleb Eestil [maksta] juba selle käivitamise hetkeks, see on tänaseks välja arvutatud. Reaalselt muidugi need hinnad lähevad tunduvalt suuremaks. Eelkõige võiks ju selgeks teha, millist energialiiki me tahame ja kui palju see maksma läheb. Ja siis me hakkame otsuseid tegema, kas meil on vaja tuumajaama, kas meil on vaja tuuleparke, meretuuleparke. Aga praegu me hakkame juba välja töötama seadusandlust. Kuidas sa seda kommenteerid?

Aitäh küsimuse eest! See on mõnes mõttes printsipiaalne küsimus: kas me teeme konkreetse käsumajanduse, kus me ütleme, et nii palju võib ühte teha, nii palju võib teist teha ja sina teed, või me loome turule tingimused ja turg teeb. Ehk see on koht, kus mina eelistaksin turumajandust ja seda, et investorid otsustavad selle aspekti. Ma ei öelnud, et selleks ajaks need on surnud, ma ütlesin, et need vajavad väljavahetamist aja jooksul. See tähendab, et iga kord saab kapitaliinvesteeringute osa uuesti üle hinnata see, kes teeb seda investeeringut.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Mario, ütle palun, kas sul on nägemus, kuhu see tuumajaam võiks tulla ja kui palju üldse sobivaid kohti on Eestis.

Aitäh küsimuse eest! Kui me räägime konkreetselt tuumaelektrijaamast, siis sellele tehti ruumihinnang ja kui ma õigesti mäletan, oli 13 võimalikku asukohta. Nendest kõige tõenäolisemad asukohad on Ida‑ ja Lääne-Virumaal. Lihtsalt seal olid kõige paremad vee‑ ja muud ligipääsud, asukohtade valikust kõige paremad.

Priit Lomp, palun, teine küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Me oleme seda tuumadebatti siin mingil viisil, küll mitte väga laias ringis, mitte kõiki Eesti inimesi kaasates, aga majanduskomisjonis või Riigikogu koridorides pidanud võrdlemisi pika aja vältel. Mitte et ma arvan, et see debatt oleks ennast ammendanud – vastupidi, ma arvan, et seda debatti on ühiskonnas vaja palju rohkem pidada. Iga kord, kui kuskil kohas midagi satub löögi alla, siis kuidagi see, vabandust, lobistide või ütleme siis, entusiastide jutt natuke muutub. Esialgu, mäletan, aasta tagasi räägiti tuumaenergiast kui juhitavast energiast, siis kirjutati, et tegemist ei ole juhitava energiaga, mille peale hakati rääkima, et tõepoolest, see on juhitamatu. Räägiti elektrist, elektri teemal võetakse ühiskonnas sõna selle vastu. Nüüd sa räägid meile täna soojusest. Miks see nii kõik on? Ja ühe eelneva vastuse kohta, mis rääkis kiirustamisest, et muudatusettepanekute tähtaeg on viis tööpäeva. See ei ole meie saalis tavaks. Mis juhtus? Kust see tuli?

Sellele viimasele ma vastan, et seda te saate küsida järgmiselt ettekandjalt, tema [oskab] rohkem öelda otsustuste kohta. See ei tulnud minult otseselt. Mis ma tahtsin öelda nende muutuvate juttude kohta: mina ei tea, et need jutud oleks muutunud. Tuumajaam on juhitav võimsus, erinevad disainid on erineva juhtimiskiirusega. On selliseid, mis suudavad reageerida minutitega, on selliseid, mis reageerivad tunniga, on olemas ka selliseid, mis suudavad otseselt koormust jälgida. See sõltub disainist. Aga üldjuhul üks suur element, mida väikeste moodulreaktorite disainimisel arvestati, oli juhitavus. Üldjuhul ei taheta neid juhtida, sellepärast et nad on ökonoomsemad, kui nad töötavad kogu aeg. Aga see ei tähenda seda, et ta on juhitamatu. Näiteks Prantsusmaal oli periood, kus tuumajaam oli see, mis tasakaalustas täpselt ära päikese ja tuule kõikumised. Seda on väga edukalt võimalik teha. Ja mis puudutas seda elektri osa, mina olen kogu aeg rääkinud tuumaenergeetikast kui tehnoloogiast. Selle üks põhifookus kipub olema jah meie elektriturg, sellepärast et meil on energiakriis olnud. Aga see ei ole ainukene. Näiteks Soomes on tõesti viimasel ajal kerkinud järjest enam üles keskkütteküsimus ja seetõttu ma olen seda ka välja toonud. See on tegelikult element, kus on võimalik potentsiaalselt väga palju soodsamalt saada keskkütet. Sellepärast ma olen seda ka esile toonud. Ei tasu võtta seda ainult ühe aspektina. See ei tähenda, et elektri tootmine ei oleks ka soodsalt ja mõistlikult võimalik. See ei ole jutu muutmine, need ei ole üksteist välistavad asjad.

Varro Vooglaid.

Suur tänu! Minu meelest on sellel eelnõul üks väga fundamentaalne, põhimõtteline puudus, mille tõttu mina isiklikult ei pea üldse võimalikuks siin seisukohta kujundada selle suhtes. Nimelt, see puudus seisneb selles, et siin poole sõnagagi ei ole räägitud sellest, milline oleks potentsiaalse tuumajaama omandisuhe ehk kellele see kuuluks tegelikult. Tuumajaama rajamisega ilmselgelt kaasnevad riskid, see tarvitab nii-öelda avalikku ressurssi mitmes mõttes. Mina peaksin võimalikuks kaaluda selle pooldamist üksnes juhul, kui see, vähemalt selle enamus kuulub riigile ja see teenib Eesti rahva huve, mitte mingisuguste korporatsioonide huve. Praegusel hetkel mulle tundub, et see olukord, kus me oleme, on natuke sarnane sellise olukorraga, kus tütar tuleb isa juurde ja küsib: "Isa, kas sa annad mulle õnnistuse meheleminekuks, abiellumiseks?" Ja isa ütleb: "Sõltub, kellega on sul plaanis abielluda." Ja tütar ütleb: "Seda me praegu ei aruta. See on detailiküsimus. Ma küsin põhimõttelist nõusolekut. Oled poolt või ei ole? Õnnistad või ei õnnista?" No niimoodi ei saa ju asja arutada. Siin peaks ikka sellele küsimusele eelnevalt vastama.

Aitäh! Kui nüüd seda analoogiat kasutada, siis mina isiklikult arvaks, et see on tütre asi, kellele ta naiseks läheb, mitte isa asi. Aga selles mõttes, et kui me nüüd konkreetselt räägime sellest omandivormist, siis see on kindlasti debatikoht ja see on asi, mida selle tuumaohutuse seaduse väljatöötamisel on mõistlik arutada, kas riigil peaks olema osalus, mis osas ja nii edasi. Ma ise ei oma seisukohta, kas riik peaks olema osanik, kas ta peaks olema [vähemusosanik] või suuromanik. See on debati küsimus ja ma arvan, et siin on väga palju arvamusi. Aga see otseselt ei ole minu meelest pidurdav aspekt selle eelnõu menetlemisel, kuna see sõltub väga palju kasutuskohtadest.

Tanel Tein, palun!

Aitäh, hea Jüri! Hea Mario! Kas sa saaksid täpsustada korra seda 2040 gaasi ärakadumist? Kui kindel see on, et 16 aasta pärast? Mis see täpselt on? Kas kaobki ära, enam ei saagi gaasi kasutada?

Aitäh! Nojah, see on meie Euroopa kliimaeesmärkide kavas. Praegu täpset allikat peast ei mäleta, selle ma saan järgi vaadata. Aga 2040 ei ole enam maagaas … Ühesõnaga, maagaas on arvestatud ikkagi üleminekuetapis. See üleminek peakski 2040 lõppema, siis me peaksime hakkama ära liikuma ka maagaasi pealt. Ta on ikkagi ju fossiilne kütus. Sealt alates … Biometaan on variandina välja toodud, aga selle koguste osas ei ole kindlust.

Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab pigem naaberriike Soomet ja Rootsit. Kui ma ei eksi, siis Soomes on viis ja Rootsis kuus tuumareaktorit. Ja ma eeldan, et teil on olnud kontakte Soome ja Rootsi kolleegidega ja võib-olla ka spetsialistidega. Minu küsimus on teile: mis mulje on teile jäänud, kas ka soomlased ja rootslased üldse ei hooli oma loodusest ja keskkonnast, kui nad on tuumaenergiale üle läinud juba pikka aega? Kas nad üldiselt ei hooli oma rahva tulevikust ja neil on ükskõik, et kui toimub mingisugune tuumakatastroof, siis polegi enam soomlasi ega rootslasi, neile see üldse korda ei lähe? Ja lõpuks, kas nad üldiselt on rahul tuumaenergeetikaga ja selle kasulikkusega?

Aitäh! Ma juhuslikult olin eelmisel nädalal Põhjamaade tuumafoorumil Helsingis, kus käsitleti nii hetkeolukorda kui ka tulevikuplaane nii Soome kui ka Rootsi puhul. Esiteks on seal rahulolu tuumaga väga kõrge, tuuma toetus on väga kõrge ja Rootsi plaanib kümmet gigavatti lisavõimsust aastaks 2045. Soomes on plaanid alles väljatöötamisel, aga nad ootavad projekte. See tähendab suurusjärgus kümme reaktorit Rootsi juurde. Rootsis on vastu võetud põhimõtteline otsus, et kui varasemalt oli reaktorite arv piiratud kümnega ja väga selgelt asukohtadega, siis nüüd võeti reaktorite arvu piirang maha ja võeti asukohtade piirang maha, et laiendada oluliselt tuumajaamade rolli. Sama on minu meelest plaanis [Soomes], aga seal see kava tuleb sügisel.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Üldjuhul on see muutunud juba rusikareegliks, et suurprojektide kulud kipuvad minema suuremaks, kui algselt planeeritud. Kui tõenäoliselt saavad tuumaregulaatori ja ‑jaama rajamise kulud olema sellised, nagu selles tuumaenergia lõppraportis kirjeldati? Kui palju need tegelikkuses võivad tõusta?

Aitäh! Eks see on tõsi, et erinevad suurprojektid on tihti läinud kallimaks. Kusjuures tuuma puhul on selle üheks põhjuseks väga tihti olnud see, et siiamaani on jaamad olnud rätsepaehitused ehk iga asukoht on unikaalne, iga asukoha jaoks tehakse disainis muutusi ja värsket disaini. Sealt tuleb väga tihti üllatusi, kooskõlastusi ja kõike muud. Kui ta on juba venima hakanud, siis regulatiivsed muutused, mis iganes asjad toovad seda venimist veel juurde. Samas on tegelikult ka maailmas väga palju kaasuseid, kus on ehitatud nii ajas kui ka rahas. Ja seal on väga oluline element väga tihti see, keda valitakse peatöövõtjaks. Lihtne näide: mitmed reaktorid, mida on ehitanud Lõuna-Korea peatöövõtjad, on olnud nii ajas kui ka rahas. Väga palju sõltub sellest, ma arvan.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! No ma ikkagi tuleksin selle eelneva küsimuse juurde tagasi. Kas teie hinnangul see ei ole põhimõttelise tähtsusega küsimus, kellele see tulevane võimalik tuumajaam kuuluma hakkaks: kas seda hakkavad ekspluateerima omanikena erinevad korporatsioonid, kas kodumaised või rahvusvahelised, kes võtavad kasumi endale, või peaks ikkagi enamusosalus kuuluma Eesti riigile, selleks et see töötaks maksimaalselt Eesti rahva hüvanguks? Ja kui see on põhimõttelise tähtsusega küsimus, rääkides sellest, kas me põhimõtteliselt pooldame selles suunas liikumist või mitte, siis miks ei ole selles avalduses sõnagagi sellest juttu? Ma ei kujuta ette, kuidas selline põhimõttelise tähtsusega küsimus jäetakse kõrvale. Nagu ma eelnevalt ütlesin, et kui räägitakse, et küsimus ei ole selles, kas abielluda või mitte, siis see on jube tobe, kui jäetakse kõrvale küsimus, kellega abielluda. Ehk te saate seda mulle palun selgitada?

Aitäh! Jällegi, sellesama analoogia põhjal: need kokku pandud abielud, kus ette ära määratakse, kes kellega kokku läheb, ei pruugi alati olla väga õnnelikud abielud. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, ma lihtsalt tõin vastunäite. Selles mõttes minule isiklikult ei ole see põhimõtteline otsus, kas see peaks olema erakapital või riigi oma. Väga tihti, olgem ausad, riik ei ole just parim omanik, kõige efektiivsem omanik. See on debati küsimus tulevikuks, sest see sõltub ka sellest, mis jaama kuhu rajatakse. Kui näiteks keegi rajab kuhugi väikese moodulreaktori oma tööstuse jaoks, kas seal peab olema riik 100% omanik? See on samamoodi küsimus. Mina ütleks, et see on osa selle seaduse väljatöötamisest, kus seda kaaluda. Seadusesse saab ju sisse kirjutada, et riik peab olema kas vähemus‑ või enamusomanik. Aga see on arutelu ja debati küsimus. On väga palju eriarvamusi, aga see ei ole põhimõtteline küsimus, kas teemaga edasi liikuda.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Mul on sulle kui algatajate esindajale selline küsimus. Riigikogu õigus‑ ja analüüsiosakond on andnud õigusliku hinnangu, mis on selle otsuse mõju. Siin on öeldud seda, et eelnõus esitatud Riigikogu otsusel ei ole õiguslikult siduvat toimet ja Riigikogu otsuse mittesiduvus tähendab seda, et Vabariigi Valitsus ega Riigikogu pole kohustatud tuumaenergia kasutuselevõtuks vajalikke õigusakte välja töötama ja heaks kiitma, samuti nägema ette tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamiseks vahendeid riigieelarves. Mis siis on selle otsuse eesmärk üleüldiselt, kui sa nüüd konkreetselt ütled? Me võtame selle otsuse vastu ja milline mõju sel siis edasisele toimetamisele peaks olema?

Aitäh! Mina isiklikult seda õigusosakonna hinnangut ei ole näinud. Kahju, et ei näinud seda enne esinemist, aga saan ainult selle alusel, mis teie praegu ütlesite, seda kommenteerida. Ma olen aru saanud, et see probleem vist on väga paljude Riigikogu otsustega, et on vingerdamisruumi, kui tahta. Pigem on see indikatsioon. See on ikkagi Riigikogu seisukohavõtt ja selle alusel saab valitsus sellega vajaduse korral edasi liikuda. Me teame, et Kliimaministeeriumil on soovi sellega edasi liikuda, seda raamistikku välja töötada, seda väljendas ju ka asekantsler komisjoni istungil. Seetõttu ma otseselt ikkagi võtaks seda nii, et see on selge Riigikogu-poolne indikatsioon, et teemaga edasi liikuda.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea kolleeg Kadastik! Ma pean tsiteerima su erakonnakaaslast Ligi ja ütlema, et sa ei saa küsijatele vastamisega hakkama. Ma tulen sulle appi. Sa oled ju füüsik ja siiski ka praeguses rollis poliitikuna sa peaksid seda meeles pidama, et võib-olla näiteks su lapsed või lapselapsed loevad seda, mis sa siit rääkisid. Ma mõne näitega illustreerin. Kui siin võrreldakse tuult ja päikest ja tuuma, siis võiks juttu teha ka energeetilisest tasuvusest, näiteks kui palju ühikuid sa pead kulutama, et energiat saada. Seal on mäekõrgune vahe. Või kui me räägime materjalivajadusest ja elueast, me ju ei hakka siin 20–30 aasta pärast mingeid tuuleparke välja vahetama, kui need peaks ehitatama, vaid siis jäävad toikad merre, sest ei ole enam piisavalt manti, millest neid teha. Ja nüüd selle filosoofiadoktori poole pealt, et sotsid siin räägivad kõvasti lobistide kõrvade paistmisest. Ärgem unustagem, et sotside endine minister on täna tuuleenergiaettevõtte juht. Siin on võimalik vastata otsekohesemalt. (Juhataja helistab kella.)

Aitäh selle kommentaari eest! Selle energeetikapoole pealt olen täiesti nõus. See on see, miks ma tõin välja, et mõju ökosüsteemidele, mõju inimese tervisele ja nii edasi on tuuma[jaamal] kõige väiksem. Selle puhul üks suur aspekt ongi just see, et väga väike jaam nii pindala mõttes kui ka kütuse koguse mõttes annab väga suures koguses energiat väga pika aja peale ja seetõttu tema ressursikasutus on ülimadal. Ehk siis see ressurss, mis on vajalik tuumajaama ehitamiseks ja käigushoiuks, on väga väike, see on tõesti palju kordi väiksem, suurusjärkudes väiksem kui kõigi ülejäänud energialiikide puhul. Seetõttu ma selle uuringu ka välja tõin.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Just lugesin, et TalTechi teadlane Jarek Kurnitski ütleb, et Eestile käib üle jõu nii taastuvenergeetika arendamine kui ka tuumaenergeetika arendamine, et Eesti peab tegema valiku. Eelnevale küsimusele vastates oli ju selge, missugune valik on ratsionaalne ja missugune valik on irratsionaalne. Kuidas te hindate, kas me peaksime – seesama koalitsioon, kes on praegu osaliselt selle asja taga siin, on toetanud nii maismaa‑ kui ka meretuuleparkide arendamist ja sinna raha suunamist – poolel jõe ületamisel hobuseid vahetama?

Aitäh! See on üldisema energeetikaarutelu küsimus, mis on kindlasti ka osa ENMAK‑ist ja nii edasi. Noh, ma ei ütleks, et see on koht, kus me peaksime täna otsuseid tegema ühtpidi või teistpidi. Esiteks, tuumajaama valmimine – me räägime ikkagi 2030-ndatest, kas seal keskel või lõpupoole, see on ajaperiood, kus näiteks maismaatuulikud peaksid olema kõik oma tasuvuse tagasi teeninud, otsused on uute kohta. Need otsused on kaugemas tulevikus. Vahepealsel perioodil on kindlasti vaja arendada tuult, päikest, salvestust, aga ma arvan, et 2040 on meil ka energia tarbimine kasvanud päris oluliselt, nii et selles mõttes siis ka üks-kaks tuumareaktorit ei kataks meie tarbimist ära.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Mario! Küsin – sellest on küll juttu olnud –, et kus selliseid tuumajaamu, mis meile praegu planeeritakse, reaalselt olemas on või on ehitamisel. Kus nad asuvad?

Esiteks on see, et meil ei ole veel hetkel ühtegi tuumajaama planeerimisel. Igaks juhuks juhin tähelepanu, et meil ei ole seadusandlustki selle jaoks. Selle jaoks see eelnõu ongi, et see seadusandlus luua. Selleks hetkeks, kui me saame hakata menetlema mingeid konkreetseid jaamu … Ma saan aru, millele sa vihjad. Sa vihjad sellele BWRX-300 disainile, mida on kaalutud ühe variandina ja mis on üks tõenäolisemaid lähiajal valmivaid [jaamu]. See konkreetne on Kanadas ehituse ettevalmistuse faasis, kus pinnas on ette valmistatud, augu kaevamine algab suvel, ehitusluba peaks [tulema] ka lähima poole aasta jooksul või niimoodi. Plaan on, kui ma õigesti mäletan, et 2028 on selle esialgne valmimisaeg. Näitena. Keegi ei läheks sellisesse ehitusfaasi, kui see disain ei oleks lõpuni ära litsentsitud, kontrollitud, valideeritud, load saadud. Nii et selles mõttes see, et ükski praegu elektrit tootmas ei ole, ei tähenda, et nad ei oleks siis, kui meie hakkaksime menetlema sellise jaama rajamist.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mind väga häirib, et te tõesti laveerite justkui mööda sellest tegelikult kõige fundamentaalsemast küsimusest, kas tuumaelektrijaama puhul riik peaks kontrollima seda protsessi, olema seal näiteks enamusosanik või täielikult rajamagi selle tuumajaama. See on põhimõtteline küsimus. Kui te praegu tulete välja sellise eelnõuga, siis see küsimus peab selles eelnõus olema tegelikult juba esimest korda kindlasti ära markeeritud, sest see määrab kogu selle protsessi edasise suuna. Täpselt sama küsimus on meie maavaradega, et kas need peavad teenima tulu Eesti riigile, Eesti rahvale, või viiakse see tulu kõik Eestist välja. Selle energiaga on täpselt sama. Mind küll väga häirib see, et te käsitlete seda justkui ebaolulist küsimust. Äkki põhjendate siis korra veel, miks te ei ole selles eelnõus praegu seda ära märkinud, et see on põhimõttelise tähtsusega küsimus?

Aitäh! Mina isiklikult leian, et see ei ole otseselt põhimõttelise tähtsusega küsimus, sellepärast et ka siinsed juriidilised isikud, kes seda haldavad, toodavad Eesti riigile sellest tulemit, kaasa arvatud jaama ehitamine, sest arvestatav osa sellest on ju otseinvesteering piirkonda. See on debati koht, kas see on fundamentaalselt oluline või mitte. Enefit on öelnud, et nemad ei näe, et nad ise tahaksid seda väga arendada, sest neil on oma murekohad. Aga selles mõttes, kas see peaks olema riigi osalus või mitte, seda me saame hiljem otsustada. See on ka see küsimus, et kui palju me peaksime riigistama oma energiataristut üldse. Praegu on ikkagi pigem olnud suund nagu erakapitali poole, eraomandi poole. See on koht, kus mina ütleksin, et see ei ole täna põhimõtteline küsimus, see on arutelu koht, seda kindlasti peaks arutama, aga ma ei leia, et see on asi, mis on tänase otsuse juures vajalik otseselt ära otsustada.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei tee üldse nägu, nagu ma seda valdkonda tunneksin või teaksin. Samas ma olen huviga kuulanud, lugenud ja ka seda debatti siin, küsimusi ja vastuseid jälginud. Ma pean ütlema, et mul on tekkinud tunne, et me oleme sellise eelnõu juures, et "tehtud-mõeldud", mitte "mõeldud-tehtud". Ja teine on see, et mind teeb väga murelikuks see seisukoht, et Riigikogu liikmed, kes me siin oleme, ja eriti mõeldes pikka plaani, mis tegelikult rahaliselt peab olema ka riigil teada, me räägime, et see pole üldse oluline, kas seda teeb väliskapital, kas seda teeb keegi teine – kellelegi läheb kasum ja meile jääb saaste. Mul on väga keeruline sellest aru saada. Mulle tõepoolest tundub, et enne peaks mõtlema ja siis tegutsema, mitte tegutsema, ja küll me hiljem mõtleme.

Aitäh küsimuse eest! Ikkagi ma juhiks tähelepanu, et selle küsimuse põhjalik arutelu ja otsustamine on tuumaohutusseaduse väljatöötamise faasis. See on selle seaduse kaasamise ja kõige muu otsustuse faasis, sest täna on küsimus põhimõtteline: kas tehnoloogiat lubada või mitte. See on jällegi seesama, ma toon välja selle lihtsa näite, et kui keegi otsustab endale rajada 1‑megavatise väikereaktori oma tööstuse jaoks, kas selle 100%‑ne omanik peab olema Eesti riik? See tegelikult sõltub hästi palju kasutuskohast ja seetõttu minu meelest seda peaks otsustama kas konkreetsete reaktorite rajamise korral arutelus või siis üldises tuumaohutusseaduses, kuhu saab paika panna need energiaskaalad. Näiteks Soomes on paika pandud, et alla 50-megavatiste reaktorite korral ei ole vaja parlamendi otsust. Kui on üle, siis on vaja parlamendi otsust. Need on erinevad tasemed ja nivood, kasutuskohad on erinevad ja nii edasi. Seetõttu ma ei tahaks seda üldprintsiibina sisse panna.

Mart Helme, palun!

Jah, aitäh! No mind minu eelmisele küsimusele antud vastus ei rahuldanud kohe mitte kuidagi, sellepärast et ka need tuulepargid, mida me siin Liivi lahte ja kuskile hakkame rajama, ei sünni mitte homme ega ülehomme ega järgmisel aastal, vaid täpselt samuti see on mingi mitmekümneaastane perspektiiv, kuni need ükskord valmis saavad, tootma hakkavad. Kui te räägite, et see tuumajaam tuleb ka meil kuskil 2035–2040, siis see ajavahemik on enam-vähem sama. Aga mina tulen ka sellesama küsimuse juurde ja toetan täielikult kolleeg Helmen Kütti: me ei saa anda sellele mingisugust heakskiitu, kui me ei tea, kes lõpuks kannab kulud, kes kannab saastekulud ja sellega võib-olla kaasnevad tervisekulud Eesti rahvale. Aga kes saab tulud ja need siit nagu Rootsi pangad süle ja seljaga välja viib? See peab olema selles eelnõus fikseeritud, vastasel korral ei saa mina isiklikult seda kuidagi toetada.

Aitäh! Ma siiski täpsustaks, et see on just nimelt selles tuumaenergia ohutuse seaduses vaja paika panna, kas või seesama skaala küsimus. Ma jällegi toon välja, et me ei hakka ju kellegi tööstuses oleva isikliku elektrijaama puhul nõudma, et see peab olema riigi omanduses sada protsenti. Samamoodi, mis puudutab jäätmekäitlust, selle puhul on mujal maailmas levinud praktika, et luuakse niinimetatud likvideerimise fond, millesse peab ettevõtja hakkama panustama oma esimesest tööpäevast alates vastavalt toodetud energia kogusele. Ja selle fondi alusel hiljem, lõpus see jaam utiliseeritakse. Ehk siis ta peab selle ise kinni maksma. Ei ole päris niimoodi, et raha kaasa ja minema ja kõik jäätmed jäävad siia. See on samamoodi asi, mis sellesama seaduse väljatöötamisel tuleb paika panna. Me ei hakka siin ikkagi ministeeriumi eest päris kogu tööd ära tegema, et ära otsustada, mis moel täpselt ja kes maksab kogu jäätme[käitluse] ja asjad kinni. See on ministeeriumi ülesanne kirjutada see kokku. Kuna see seadus peab lõpuks tulema Riigikokku, siis kui meile ei meeldi see, mida nad on kokku kirjutanud, saame me seda ju loomulikult muuta.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Andke andeks, aga see on täielik demagoogia võrrelda mingi ettevõtte oma tarbeks rajatavat pisikest jaama suure tuumajaamaga, millele hakkab tuginema tulevikus kogu riigi energiatarbimine. Kui see läheb nüüd erakapitalile, siis see võrdub ju samaga, mis oleks Eesti Energia elektrijaamade erastamine omal ajal olnud. Sisu on ju sama. Eesti rahvas oli sellele tol korral tuliselt vastu. Kui vaadata uuringuid, siis ka täna on Eesti inimesed vastu elektrivõrkude erastamisele, millele te viitasite, et me liigume energias justkui erastamise poole, et võrgud oleksid erakätes. See on Reformierakonna plaan. See ei ole Eesti rahva tahe ja ootus. Samamoodi ma olen täiesti veendunud, et ka tuumajaama puhul, kui teha selline uuring, siis Eesti inimeste enamus soovib, et see jaam oleks riigi omanduses ja riik kontrolliks seda. See on strateegiliselt oluline valdkond ja strateegiliselt oluline ettevõte, nii et see peab olema riigi omanduses. Veel kord, ma absoluutselt ei ole nõus ja palun teil mitte demagoogiat ajada ja rääkida, võrrelda [suurt tuumajaama] mingi ettevõtte pisikese oma tarbeks tehtava jaamaga. Siin on ikkagi kogu riigi energiavarustuse tugisambast jutt.

Aitäh! Ma saan aru teie seisukohast ja ma ütlen, et see on aspekt selle tuumaenergia ohutuse seaduse väljatöötamises, sest see on asi, mille saab sinna seadusesse sisse kirjutada, näiteks millisest võimsusest alates peab olema riigi omanduses. See on väga selgelt asi, mida saab sinna kirjutada. See ei ole asi, mida praeguses printsipiaalses otsuses peaks minu meelest otsustama, sest seal on kaalutluskohad, näiteks kuhu tõmmata jooned. Toon sellesama näite: Soomes on see joon tõmmatud 50 megavati peale ja 50 megavatti on ka need jaamad, mida plaanitakse soojuse [tootmiseks]. Need on teise regulatsiooni all kui suured jaamad. Seetõttu ma ütlen, et see on debati koht. See ei ole asi, mida me hakkaksime siin saalis paika panema. Selleks on vaja eksperdiuuringuid, ‑hinnanguid ja asju ja see on osa seaduse väljatöötamisest.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Kolleeg Kadastik! Kurbusega kuulsin, et sa ikkagi ütlesid, et seda tuult ja päikest peab ka arendama. Kui me nüüd tuleme kas või sellesama toetuse juurde, siis vaat seda ma olen ka tuumaenergeetikat pooldavatele inimestele öelnud, et see jutt tuleks ära lõpetada, sest see on iseendale vastutöötamine. Näiteks mäletan, ühes debatis kolleeg, majanduskomisjoni juht ütles, et aga näete, tuumaenergiaraportis on ka kirjas, et CFD‑sid või siis mingit hinnapõrandat, mingit subsiidiumiskeemi on vaja. Aga kas sa oled minuga nõus, et mida rohkem sa seda ilmastikust sõltuvat subsideeritud energiatootmisvõimsust ehitad, seda rohkem tuumajaam toetust vajab? Ja jällegi, kui tagurpidi võtta, räägitakse, et teeme tuult ja päikest, aga teeme juhitavaid või ilmastikust sõltumatuid ka. Minu arust võiks ju piisata sellest, et teemegi ilmastikust sõltumatu, ja siis neid ilmastikust sõltuvaid ei ole vaja. Kuidas sa kommenteerid?

Aitäh! No siin on jällegi ajaskaalade küsimus. Tänasest selle [rajamise] hetkeni on minimaalselt üle kümne aasta, see kümme aastat tuleb ka üle elada. Mis sealt edasi on, see on hoopis teine küsimus ja tuleviku küsimus. See on tolleks ajahetkeks. Mis puudutab seda, kas – nüüd läks juhe kokku – tuumaenergia peaks olema nagu … Jah, CFD‑de küsimus, jah, tuli meelde. Ühesõnaga, see on üleüldine küsimus tegelikult elektrituru liikumise kohta: kuhu liigub meie elektriturg. Mida rohkem me läheme seda teed, et me tegelikult loome igasuguseid CFD‑sid ja muid finantsskeeme, seda rohkem liigub turg selles suunas, et elektri hind on üks enam-vähem fikseeritud väike number ja kõik ülejäänud tasud liiguvad võrgutasusse, subsiidiumidesse, taastuvelektritoetustesse, kuhu iganes mujale. See on otsustuskoht, et kuhu me liigume kogu turuga. Vahepeal võib juhtuda, et kogu Euroopa teeb üldsegi elektrituru reformi, mida kaaluti 2022, et hakatakse pakkuma täiskuluga börsile, mitte ainult marginaalkulu baasil. See tooks täielikult uue pildi. Seetõttu ma ütlen, et seda on täna vara rääkida. Tõepoolest, kui kõik taastuvad energialiigid hakkavad saama toetusi, siis võib juhtuda, et seda on vaja ka teistel energialiikidel, kaasa arvatud salvestusel, gaasijaamadel, millel iganes, sest kapitalikulu ei ole siis võimalik enam turult tagasi tuua. Siin on hästi palju küsimus üldises turudisainis ja seda on täna vara väita, ükskõik kummas suunas. Ei saa väita, et tuum vajaks CFD‑d, ega seda, et tuum ei vajaks CFD‑d. See ei ole täna otsustuskoht, sellepärast et me ei tea, milline on elektriturg 15 aasta pärast.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Küsimus sellesama üldise disaini ja arusaamise kohta, et mida rohkem me erinevate võimekustega tegeleme, seda pöörasemaks hind lõpuks kujuneb. Aga miks te algatajatena arvasite, et me tuuma kohta peaksime selle otsuse tegema siin parlamendis, aga meretuule puhul, kui me läheme mingeid toetusi tegema, ja tuule puhul võib sellega tegeleda valitsuse või ministeeriumi tasandil? Kus teie hinnangul see piir jookseb, millega energeetikavaldkonnas on tarvidus parlamendil tegeleda, ja kus võib miljoneid valitsuse tasandil tuulde panna?

Aitäh küsimuse eest! Muigan selle lõpus öeldud poolkoomilise lause pärast. Ma saan küsimuse sisust aru. Mõnes mõttes poolkunstlikult kuidagi tekkis olukord, kus kõigist neist tuumaenergia töörühma raportitest ja igalt poolt kujunes arusaam, et ühel hetkel peab seisukoha kujundama Riigikogu. Seetõttu on ta täna siin. Loomulikult oleks võinud valitsus ka otse sellega edasi liikuda, aga on otsustatud, et kuna tuumaenergeetika on Eestis esmakordselt potentsiaalselt kasutusele tulev, sellel on ajalooline taak erinevatel põhjustel, sellega kaasnevad teatud seisakud, hirmud ja nii edasi, siis selle põhimõttelise otsusega edasiliikumiseks võiks selle üle olla laiem avalik debatt. Seetõttu peeti seda ministeeriumide tasandil erinevatel hetkedel, on peetud Riigikogus, meil on olnud olulise tähtsusega riiklik küsimus, komisjonides on arutatud, meil on olnud avalik istung, tuleb veel üks avalik istung. Kaasamise moment on võimalikult suur olnud, et minna sellega edasi. Eesti rahva enamus pooldab edasiminemist, aga kuskilt – ma isegi ei tea, kust see ajalooliselt alguse sai – tekkis moment, et see otsus peaks käima Riigikogust läbi, et saada rahvasaadikutelt mandaat edasiliikumiseks.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnakomisjoni esimehe Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Keskkonnakomisjon arutas eelnõu 431 esimese lugemise ettevalmistamiseks 16. mai erakorralisel istungil. Kutsutud olid eelnõu algatajate esindajana majanduskomisjoni liige Mario Kadastik ning Kliimaministeeriumi asekantsler elurikkuse ja keskkonnakaitse alal Antti Tooming, kes on olnud ka valitsuse poolt ellu kutsutud tuumaenergia töörühma juht. Algatajate selgitusi ja esitlust juba kuulsite. Komisjoni arutelul kerkis esile kolm peamist teemat. Millega see OE tegeleb ja millega mitte? Kas kellelgi saab ainuüksi antud otsuse vastuvõtmise korral tekkida Eesti riigi suhtes mingeid õigustatud ootusi? Teiseks: miks me arutame seda küsimust just praegu ja kas poleks õigem teha täiendavaid analüüse? Kolmandaks: mis saab siis, kui antud otsuse eelnõu saab Riigikogu poolt heakskiidu? Alustaks kolmandast teemast, seda palusime selgitada asekantsleril täitevvõimu esindajana. Tema sõnul käsitletakse tuumaenergiateemat kolmes faasis: kaalumisfaas, planeerimisfaas ja rakendamisfaas. Esimene on meil käsil praegu. Me kaalume, kas tuumaenergia kasutamine võiks üldse Eestis kunagi tulevikus kõne alla tulla. Kaalumisfaasist edasiminekul on esimeseks sammuks Vabariigi Valitsuse poolt tuumaenergia töörühmale uue mandaadi andmine tuumaenergia ja ‑ohutuse seaduse ettevalmistamiseks, mis kannaks poeetilist lühendit TEOS. See TEOS panebki paika, millistel tingimustel, milliste nõuete täitmisel ja millise protseduuriga saaks tuumaenergiat Eesti territooriumil energiatootmisviisina kasutusele võtta. TEOS oleks mahukas õigusakt, mis eeldaks kaasavat menetlust ja erinevate töörühmade moodustamist kõigi küsimuste läbiarutamiseks. Kui kliimaseaduse ettevalmistamiseks võtsime aega umbes aasta-poolteist, siis TEOS‑e kokkupanekuks kuluks 2,5 kuni 3 aastat. Tegu pole kiire protsessiga. Lisaks tuleks muuta täiendavalt teisi õigusakte, millega antaks volitused tulevasele tuumaregulaatorile ehk tuumaohutusega tegelevale ametile. Selle ameti moodustamine on võimalik Keskkonnaameti kiirguskaitse ja kiirgusseire büroo baasil, mille koosseisus töötab juba tänase seisuga ligi paarkümmend vastava ala spetsialisti. Selles esimeses faasis oleks kulu maksumaksjale raamistiku valmistamisel minimaalne ja kulud kasvaksid märkimisväärselt alles siis, kui mõne tuumajaama ehitamine oleks tõepoolest konkreetsemalt päevakorras. See eeldaks ka suuremat töökoormust regulaatorile ja täiendava tööjõu vajadust, aga samas hakkaks ehitusfaasis riigile ka maksutulu laekuma. Järgmine teema, mis komisjoni arutelul üles kerkis, oli õigustatud ootuse temaatika. Kui Riigikogu selle otsuse vastu võtab, kas siis kaasnevad riigi poolt täiendavad kohustused mõne arendaja suhtes kas mingite protsesside või toetuste mõttes? Ja selles osas oli nii asekantsleri kui eelnõu algatajate esindajatel ühine arusaam, et nii see pole. Ja oleks ka oluline siin üle rõhutada, et käesoleva otsuse eelnõu vastuvõtmisel ühelgi arendajal ei saa olla veel õigustatud ootust, kuna tuumaenergia kasutuselevõtu tingimused, nõuded ja protseduurid pannakse paika alles järgmises faasis, TEOS‑e vastuvõtmisel. Samuti arutasime seda, miks peab selle otsuse just praegu tegema ja kas ei võiks ära oodata energiamajanduse arengukava uuendamise ning teha täiendav majanduslik analüüs, enne kui protsessiga edasi minna. Asekantsleri sõnul pole see antud otsuse tegemisel takistuseks, kuna ka seni kehtiv arengukava võimaldab tuumaenergia kasutuselevõtu kaalumist. Oleks oluline märkida, et riigi tasemel pole mingit plaani tuumaenergeetikasse hetkel investeerida ja tegu oleks erasektori algatusega, mis peaks olema turutingimustel konkurentsivõimeline. Eelnõu esindaja kinnitusel on ka ENMAK‑i uuendamise tööversioonis tuumaenergia toodud välja kui pikas plaanis soodsama ja väiksema keskkonnamõjuga elektrienergia tootmise viis. Lõpuks arutasime ka selle üle, kui täpseid arvutusi on võimalik kauge tuleviku kohta teha ja kui täpselt kõike läbi analüüsida. Teatud arvutused on tuumaenergia töörühma raportis juba olemas, mis puudutab riigi raamistiku loomise kulude ja tulude tasakaalu, ja seal on nii optimistlik kui ka konservatiivne stsenaarium olemas. Pisut oli juttu ka tuumajaamade tasuvusest, mille kohta Mario Kadastik märkis, et kõige suurem kulu on jaama esimestel aastatel kantav kapitalikulu. Opereerimiskulud, sealhulgas kütusekulu, on võrdlemisi madalad, jäädes praegu vahemikku 20–30 eurot megavatt-tunni eest. Ja kuna jaama opereerimisaeg on 60–80 aastat, siis pärast kapitalikulu ärakandmist esimese 15–20 aasta jooksul ongi võimalik pakkuda madalama hinnaga elektrienergiat. Arutelu kokkuvõtteks tuli tõdeda, et loomulikult võib kõiki asju pikemalt ja põhjalikumalt analüüsida, kuid ühel hetkel on mõistlik ka otsusele jõuda. Täna on see üks otsustuskoht Riigikogu kätes. Diskussioon tuumaenergia teemadel on kestnud mõnda aega ja ka Riigikontrolli hinnangul on Eestis energeetikavaldkonnas üheks oluliseks murekohaks pikka aega olnud otsustamatus. Hiljuti korraldasime komisjoniga ka vastavasisulise põhjaliku ja igakülgse OTRK arutelu siin saalis ning sellest tulenevalt tegi komisjon muu hulgas järgmised menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek OE esimene lugemine lõpetada. Teiseks, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 5. juuni – see tuleneb algatajate soovist jõuda küsimuse otsustamiseni enne istungjärgu lõppu. Ja kolmandaks, korraldada 28. mail keskkonnakomisjoni ja 4. juunil keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni avalikud istungid. Eile olid meil päevakorral juba selle OE võtmes keskkonna‑, looduskaitse‑ ja kliimaeesmärkide temaatika ning tuleval nädalal koos majanduskomisjoniga energiaturu, tööstuse ja majanduskasvu teemad. Seega saab järgnev arutelu selle eelnõu üle olema äärmiselt põhjalik ja avalik. See on minu poolt kõik.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest! Küsimusi teile ühel või teisel põhjusel ei ole. Ei ole küsimusi. Head ametikaaslased, nüüd on võimalus avada läbirääkimised. Oleme läbirääkimiste avamise künnisel ja seda me teeme, avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Priit Lombi. Palun! Olete fraktsiooni esindajana siin?

Jaa, olen fraktsiooni esindajana.

Nii et Riigikogu kõnetoolis on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Priit Lomp. Palun!

Suur tänu! Palun kolm minutit lisaaega ka.

Palun, kaheksa minutit!

Aitäh! Kõigepealt peegeldus viimasele kõnele, mille puhul ma enam küsimusi küsida ei saanud, sest mu kaks küsimust olid enne otsa saanud. Need kaks teemat on omavahel täiesti [vastukäivad] või kaks ettekandjat räägivad teineteisele vastu. Alates sellest, et kui ma Mariolt küsisin, miks see muudatusettepanekute tähtaeg nii [lühike] on, siis Mario vastas selle peale, et ta ei tea. Ja nüüd Igor tuleb ja ütleb, et see on algatajate soovist tulenevalt. Teine, veel jõhkram vastuolu puudutas seda, et asekantsler oli keskkonnakomisjonis öelnud, et tegelikult tuumaenergiat saab rahulikult seal ENMAK‑is kajastada, see on ka täna seal, eks ju, ja seda saaks kajastada ka ilma selle otsuseta. Mario räägib justkui risti vastupidist. Nii et püüdke siis omavahel ikkagi läbi rääkida ja aru saada. Mitte väga ammu toimus siin saalis olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu tuumaenergia teemal. Sotsiaaldemokraatide nimel kõneledes tunnustasin Riigikogu keskkonnakomisjoni väga tasakaalukalt korraldatud arutelu eest. Kõike edasist arvesse võttes pean täna ütlema, et väga ennatlikult, kahetsen. Toonases arutelus oli kriitilisi küsimusi, mis oleksid vajanud laiemat arutelu, mitte kiirustamist, nagu nüüd välja on tulnud. Meeldetuletuseks meenutan, et keskkonnakomisjon oli kutsunud meie ette rääkima Lauri Tammiste, kes ütles, et arvutused, ükskõik kas inimese või arvuti tehtud, kinnitavad, et Eestist ei ole vaja teha tuumariiki. Lisaks SEI spetsialistidele jagab sama seisukohta ka ettevõtjate loodud Rohetiigri koostööplatvorm. Lisaks Rohetiigrile võtab Eestisse tuumajaama ehitamise vastu sõna järjest suurem hulk nimekaid teadlasi ja eksperte. Ja meie elame siin Riigikogu suures saalis justkui kusagil paralleelmaailmas. Avalikku debatti sisuliselt ei ole olnud. Selle asemel tahab Riigikogu enamus liikuda täna suure sammu tuumajaama rajamise ja Eestist tuumariigi tegemise poole. Aga niipidi ei peaks see käima. Valitsus võttis mitte väga ammu vastu otsuse kiirendada Eestis taastuvenergiale üleminekut ja toota peagi taastuvenergiat samas mahus meie tarbimisega. Nüüd on lobi tulemusel Riigikogu andmas paralleelülesannet ka tuumajaama kasutuselevõtu ettevalmistamise toetamiseks. Sealjuures on algatajate hulgas suur hulk inimesi, kes oma sõnades on toetanud ka taastuvenergia kiirendamist. See olukord, sõbrad, on skisofreeniline. Me ei peaks oma väiksuse ja oma väikeste eelarvevõimaluste juures jooksma igas võimalikus suunas. Tehkem ühte asja ja tehkem seda hästi. Sotsiaaldemokraadid ei ole olnud tuumaenergia vastu, aga me usaldame spetsialiste, kes oma arvutuste ja kogemuste pealt kinnitavad, et Eesti ei pea saama tuumariigiks. Tuumaenergiat tarbime jätkuvalt välisühenduste kaudu, nagu teeme täna. Hetkel toimub amokijooks, mis tugineb paari aasta tagusel energiahinnašokil. Toonane šokk on kahtlemata mõjutanud ka arvamusuuringuid, mis näitavad, justkui oleks enamik inimesi Eestist tuumariigi tegemise poolt. Aga küsimus ise nendes uuringutes kõlab järgmiselt: "Kas pooldate uue põlvkonna väikese tuumajaama kasutamise kaalumist Eestis elektrivarustuskindluse tagamiseks?" Äkki paneks siia veel mingi asja juurde: pensionide suurendamine, õpetajate palga tõstmine? Umbes selliseid asju saaks vabalt siia lausesse juurde liita. Või lisagem sinna arvamusküsitlusse veel üks lihtne küsimus: "Kas olete valmis panema Eesti varustuskindluse sõltuma kümne aasta pärast tehnoloogiast, mida täna veel ei ole?" Ma arvan, et see vastus tuleb uuringus täpselt risti vastupidine ja veel väga ülekaalukalt. Sotsiaaldemokraadid on tuumaenergiadebatis alati rõhutanud, et ootame valitsuselt terviknägemust energiamajanduse arengukavast, et analüüsida tuumajaama vajalikkust Eesti energiamiksis. Me oleme valmis vajalikkust arutama siis, kui on olemas vastus küsimusele, kas Eestisse on päriselt tuumajaama vaja. Kompetentsikeskused, need inimesed, kes on siin meie ees käinud, keda me peaksime spetsialistide ja teadlastena hindama, on meile seni öelnud, et meil ei ole seda vaja. Kuna tänase otsusega on meie arvates kiirustatud, siis pole meil muud võimalust, kui teeme sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nimel eelnõu 431 tagasilükkamise ettepaneku. Kui tagasilükkamise ettepanek läbi ei lähe, siis esitame fraktsiooni nimel kindlasti ka omapoolsed muudatusettepanekud, mis paneksid tuumaenergiaga edasiliikumise sõltuma riigi energiamajanduse arengukavast ja sellest, kas kehtivad arengudokumendid kinnitavad tuumaenergia vajadust Eestis. Selle kõrval tuleb hinnata kõiki riske, jäätmete küsimust, ka riigi osalust, millest siin saalis täna juttu oli, samuti seda, et kõik otsesed ja kaudsed kulud tuleb katta tuumajaama omanikul, sealhulgas ettevalmistus, koolitus, ehitus, järelevalve, opereerimine, demonteerimine, jäätmete ladustamise kulud. Kui saalis on piisavalt julgust, siis peaksime tingimusteta jah asemel ütlema kohe [selgelt], et riik ja tarbijad ei maksa kunagi tuumajaama omanikele ühtegi toetust. Oma muudatusettepanekutega püüame ära hoida halvimat. Ettepanek valitsusele: tänane [suhtumine], et tehke midagigi, viib meid lõpuks sinna, kus lisaks kinnitamata vajadusele saada tuumariigiks tuleb uus risk, et ettevõtjatel ja investoritel tekivad õigustatud ootused, millega peame tegelema hakkama. Ärme kiirustame. Lükkame selle täna tagasi ja teeme siin saalis ja ühiskonnas laiemalt asju õiges järjekorras, kuni need on piisavalt küpsed. Aitäh! Esitan ühtlasi ka tagasilükkamise ettepaneku.

Nii, aitäh! Ma nüüd palun Riigikogu kõnetooli … Kas Isamaa Erakonna fraktsiooni nimel? Jah, Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Lugupeetud rahvaesindus! Kui see teema poleks nii tõsine, siis tunduks, et oleme sattunud vana Baskini Vanalinnastuudio etendusele. Tähendab, millest siin eelkõneleja pidas meile monoloogi või õpetas elama – et peab olema ülevaade, palju see tarbijale maksma läheb, ja see peab olema tegelikult doteerimisvaba, kui me räägime praegu tuumaenergeetikast. Andke andeks! Oma esindatud ärilised huvid, meretuulepargid pressisite läbi valitsuse üksikotsusena! Palju see oli? 2 miljardit läheb maksma maamaksumaksjale! Sisulist analüüsi pole olemaski! See küsimuste rivi, mis te siin praegu esitasite nii-öelda tuumaenergia vastu – mulle jäi küll mulje, et kui te süüdistasite mingis kontori lobis, pigem mingi kontori lobi esindas neid küsimusi. Nüüd, probleem on loomulikult absurdisituatsioon, millesse parlament on sattunud. Kallase valitsusel puudub selge energiapoliitiline visioon. Selle asemel on asutud üksikotsuseid läbi suruma parteilise lehmakauplemise tulemusena. Ette võetud eesmärk 100% taastuvenergiat on loomulikult kõigi ratsionaalsete energeetikaekspertide realistliku hinnangu järgi utoopia, ebarealistlik, ja viib Eesti totaalsesse energiadefitsiiti. Ja nüüd tegelikult teie käsitlus oli see, et valitsuses lehmakauplemisega pressiti läbi see 4 + 4 teravatti. Annaks jumal oidu Euroopa Komisjonile mitte anda sellele projektile riigiabi luba, enne kui tuleb Isamaa valitsus ja suudame selle asja uuesti rahulikult üle revideerida, terve mõistuse tuua tagasi meie energiapoliitikasse. Ja nüüd olukorras, kus sotsid ei lase valitsuses tuumaenergia teemasid läbi, on tegelikult kasutatud tagaust, on see toodud parlamendi otsusena. Andke andeks, see õiguslik vorm on loomulikult naljanumber! Mis parlamendi otsus see on, et hakata tuumaenergiat arendama!? Valitsus kükitab põõsas! Eesti energiapoliitika küsimustele on selle asemel vastama saadetud vapper samurai, kes kõneleb meile, et tegelikkuses tuleb hakata tuumaenergiat arendama. Vabariigi Valitsusel peab lasuma minu veendumuse järgi rahvaesinduse tahte järgi selge vastutus esitada otsus meie energiapoliitika põhivalikute kohta. See peab olema tervikkäsitlus, mis peab sisaldama ülevaadet nii varustuskindlusest, nii konkurentsivõimelise elektrienergia tagamisest kui ka sellest vajalikust minimaalsest võimsusportfellist, mis peab olema nii-öelda juhitava võimsusega kogu siseriikliku tarbimise maht, mida on soovitanud eksperdid. Me esitasime kaks kuud tagasi parlamendi menetlusse sellekohase otsuse, et parlament kohustaks valitsust seda tegema. See hääletati – selles leidis koalitsioon konsensuse – ühehäälselt koalitsiooni poolt välja. Nii et Isamaa fraktsioon ei välista kuidagi meie energiapoliitika elemendina tuumaenergiat. Selles ei ole mingit küsimust. Kuid ei saa teha energiaportfelli, millest sõltub kriitiliselt meie inimeste toimetulek pikemas plaanis ja meie majanduse konkurentsivõime. Me tööstus on praegu konkurentsivõimetu, kui me vaatame Põhjamaa hindu, see on reaalne olukord, me peame tunnistama. Tegelikkuses on olukord selline, kus on valitsuse üksikotsus 4 + 4 teravatti. Nüüd järgneb sellele nii-öelda käsitlus tuumaenergiast eraldi võetuna. Küsimused olid ju eraldi võetuna õiged. Kas need konkureerivad omavahel? Kas parlamendil on üks energiapoliitika, andke andeks, ja valitsusel on teine energiapoliitika? Kus see delta siis tegelikkuses kokku saab? Sellele ei suutnud vastata ei ettekandja ega ka kriitikat teinud sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esimees. Isamaa arvab, et seda otsust tuleb loomulikult remontida. Ja remontida selles valguses, mis ei välista sugugi tuuma[jaama] rajamist, aga mis seab valitsusele [ülesande teha] otsus sellisena, nagu on rahvaesinduse tahe, mitte hakata üksikküsimustega reguleerima energiapoliitikat, vaid seadma paketina valitsusele ülesanne esitada tervikvaade energiapoliitika kohta, mida tegelikult koalitsioonilepingus, ma tuletan meelde, lubati juba eelmise aasta sügiseks. Oli nii?! Aga see on jäänud täitmata. Mitte midagi ei ole juhtunud, pool aastat on lastud raisku. Meil on erinevad konkureerivad käsitlused, kui palju see kogu taastuvenergia üleminekuvisioon läheb maksma, ja sisulist lahendust, mis puudutab turul pikemat vaadet varustuskindlusest ja konkurentsivõimelisest energia hinnast, ei ole valitsus olnud suuteline pakkuma. Nii et ma tunnustan eraldi võetuna initsiatiivi eest, et energiapoliitika valitsuskoalitsiooni esindajaid huvitab, aga tegelikkuses on selle adressaat proua Kaja Kallase tegematajätmine ja selle valitsuse tegematajätmine, mille puhul parlament peaks saavutama teatud erakondadeülese hoiaku ja survestama heatahtlikult valitsust seda terviklahendust pakkuma. Ja miks ei ole siia saali, kui niisugust olulist asja arutatakse, kutsutud oma erakonnakaaslast kliimaministrit, kes vastutab energiapoliitika eest? (Juhataja helistab kella.) Tema vaade oleks olnud minimaalne hoolsustasand valitsuse liikmena.

Hea ettekandja, teie aeg! Kas te soovite lisaaega?

Võtaksin veel kolm minutit.

Palun!

Kus on Michal? Täna meeleavaldusel metsaomanikud tulid ja küsisid, kus on Michal. Michal ütles, et tal ei ole aega. Majandusminister on kadunud, öeldakse, et välismaal, ei ole välismaal ... Michal on tegelikult kadunud, ei tule meeleavaldajate ette. Seal, kus peab olema, ei ole, nagu praegu selle otsuse arutelul siin saalis, ja seal, kus ei pea olema, tõenäoliselt seal ta on. Asetame asjad õigesse perspektiivi. Me peame kindlasti olema meie majanduse huvides, konkurentsivõime huvides valmis ka meie energiavarustuse ja konkurentsivõimelise energia nimel tegema ettepanekuid, mis puudutavad põlevkivienergeetika küsimust, ka vajalikes Euroopa Liidu regulatsioonides. Neid ei tuleks sugugi välistada. Aga me ei saa liikuda nõnda, et meil on mitu energiapoliitikat ja neid rakendatakse parteilisel printsiibil. Reformierakond ei saa valitsusest läbi tuumaenergia, mis iganes, seda realiseerimiskavatsust. Seda tehakse ülemisel korrusel, parlamendis, alumisel korrusel laamendab Sotsiaaldemokraatlik Partei oma meretuuleparkidega. No te tegite vea, lugupeetav Reformierakond, et andsite sotsidele nende meretuuleparkide projektis praegu järgi. Niisugused üksikotsused on segadust kasvatanud, mitte kahandanud, mis puudutab pikaajalist vaadet energiapoliitikas. Nii et ülesanne on üks: võtta ennast kokku, lugupeetav valitsuskoalitsioon. Ennekõike on see suunatud valitsusele. Kui valitsus ei saa hakkama, siis tuleb heatahtlikult survestada seda parlamendil. Ja ma arvan, et see otsuse eelnõu võiks olla hea platvorm, kus me püüame heatahtlikult formuleerida need põhimõtted, meie minimaalsed ootused ametis olevale valitsusele tegevuste ja kavatsuste kohta energiapoliitikas. Meretuuleparkide projekti puhul ma ei näinud seda. Erinevad üksikseisukohad, üksiknumbrid – nii ei saa otsustada kogu riigi jaoks elulist ressurssi, eksistentsiaalset ressurssi, selle jätkusuutlikkuse tagamist. Paraku omaette küsimus on selle otsuse vorm, aga siin tuleb juhinduda õigusekspertidest. Nii et selle optimistliku kõnega soovin kõigile jõudu! Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli, ma saan aru, et Eesti 200 fraktsiooni esindaja Toomas Uibo. Palun!

Suur tänu, juhataja! Suur tänu kõikidele eelkõnelejatele! Tundub, et see debatt läheb tõusvas joones, kui mõõta seda emotsionaalses skaalas. Mul on hea meel, et Urmas Reinsalu rääkis siin pikast plaanist. Ja ma olen nõus sellega, et Eesti energeetikal ei ole seda pikka plaani. Kindlasti tuleb sellega tegeleda. (Hääl saalist.) Meie tegeleme, jaa. (Hääl saalist.)

Ma palun, hea ettekandja, teil on sõna.

Aga võib-olla räägiks sellest veel korra, et mida me täna otsustame. Ma püüan olla pragmaatiline, toon ühe näite lapsepõlvest, kui vanaemal läks äratuskell katki ja ma otsustasin sinna sisse vaadata, et milles see põhjus on, ja aru saada, miks ta katki on. Ma võtsin selle kella lahti ja sain aru, et seda ei olegi võimalik parandada. Mis ma sellega öelda tahan? Ma tahan alati igasugustes otsustamistes aru saada või koguda piisavalt informatsiooni, et see otsus ära teha. Ja minu meelest see on täna see koht, kus me selle üle otsustame, kas me soovime rohkem teada saada, kas me soovime rohkem aru saada, kas Eesti vajab tuumajaama või ta ei vaja. Ma arvan, et mitte ükski siin saalis lõpuni seda tegelikult ei tea. Mina ka ei tea, kas Eesti vajab tuumajaama 15–20 aasta pärast või mitte. Aga ma tahan rohkem teada saada. Ma tahan rohkem teada saada, sest tuumaenergia töörühma raport ütleb seda, et see on võimalik, Eestil on olemas need eeldused. Aga ta ei ütle ka rohkem. Ta ei ütle seda, et Eesti kindlasti vajab tuumajaama, ta ütleb, et eeldused selleks on olemas. Ja nüüd ma tahakski rohkem aru saada, kas need eeldused on ka päriselt olemas, ja selleks on meil vaja luua regulaator. Ma kutsuksin üles kõiki mitte vastandama tuumaenergiat päikese‑ ja tuuleenergiale. Ma arvan, et Eestil on vaja väga sellist laiapindset energiamiksi, see on energiajulgeoleku tagatis. Mida rohkem taburetil on jalgu all, seda kindlam on seal istuda. Nii et väga ebamõistlik oleks täna teha see otsus, et me kindlasti ei vaja ühte kindlat energiatootmisviisi. Nüüd, mina ei ole ka aru saanud, miks Eesti on maailmas nii eriline riik, et just siia riiki tuumaenergia ei sobi. Ma ei ole sellele küsimusele veel vastust saanud. Küll tuuakse välja igasuguseid põhjusi, küll meil ei ole spetsialisti ja meil ei ole asukohti ja nii edasi. Noh, need on minu meelest kõik sellised otsitud põhjused. Ja peale tänast otsust tulebki nendega tegelema hakata. Ja võib-olla me leiamegi, et meil ei ole kohta, kuhu see tuumajaam ehitada. Ma ei tea seda, aga ma tahaksin teada saada. Täna me otsustame seda, kas see teema väärib kaalumist või mitte. Ma kutsun üles kõiki seda toetama, sest see teema tõesti väärib edaspidi ka kaalumist. Me oleme kaotanud juba ühe kümnendi otsustamatuse tõttu. Ja see on resulteerunud sellega, et meie majanduse konkurentsivõime on saanud päris korralikult räsida. Ma võtaksin kolm minutit veel.

Palun!

Ma väga loodan, et me ei astu täpselt samasse ämbrisse ja ei kaota veel ühte kümnendit otsustamatuse tõttu. See on läinud meile kalliks maksma just nimelt kõrgete energiahindade näol. Otsustamatus on alati halvem kui otsustamine. Siin oli juttu sellest, kuidas Eesti rahvas toetab seda, ja ma tõesti usun, et pigem on neid inimesi rohkem, kes tuumaenergia kasutuselevõttu toetavad. Eks neid küsimusi loomulikult võib esitada väga mitut moodi. Kui me küsiksime, kas te olete nõus panema kogu Eesti energiasektori, energia tootmise sõltuma ainult tuulest ja päikesest, siis ma julgen arvata, et inimeste vastus sellele on ei. Nii et on nagu on nende küsitlustega, aga meie kohus siin on teha täna see otsus, et lõplikult aru saada või anda võimalus selleks, et lõplikult aru saada, kas me vajame tuumaenergiat või mitte. Loomulikult on neid muresid palju. Eelkõige ohutus. Siinkohal võiksin tuua päris häid paralleele näiteks lennundusega, millega ma olen väga-väga kursis juba paarkümmend aastat, milline ohutustase on täna ühel tuumajaamal. Sellest inimesed tänavalt paraku võib-olla aru ei saagi. Loomulikult on küsimus julgeolekus, nii energiajulgeolekus kui ka selles, kuidas me seda tuumajaama kaitseme. Need küsimused on kõik õhus ja nendele tuleb ka kindlasti vastused leida. Kes saab omanikuks? Ma arvan, et siin saalis ei ole ühtegi inimest, kes teaks, kes saab selle omanikuks. Aga riigil kindlasti on vaja otsustada, kui oluline on tal selles osaleda või üldse mitte osaleda. Ka need on küsimused, mis peavad saama vastuse järgnevate aastate jooksul. Nii et mina usun näiteks seda, et kui me täna otsustame, et me anname võimaluse edasi liikuda selle teemaga, siis kindlasti tekib huvi toota Eestis tuumaenergiat ka teistel ettevõtetel, mitte ainult sellel ühel ettevõttel. Neid kindlasti tuleb, ma tean, et juba on pinda sondeeritud. Nii et on kindlasti ekslik arvata, et üks kindel ettevõte selle siia ehitab. Ma tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli, ma saan aru, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja. On see nii? Rain Epler.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest olen ma siin EKRE fraktsiooni esindajana, aga veelgi enam, ma hea meelega esindan siin fraktsioonideüleselt kõiki riigikogulasi, kes pooldavad tervemõistuslikku energiapoliitikat. Ma tean, kui kirglikult kolleeg Kadastik tuumaenergiat pooldab, aga olukorras, kus selle otsuse vastuvõtmisel ei ole koalitsioonis kokkulepet ja mulle näib, et isegi valdavalt pooldaval seisukohal olevates erakondades on hääletus vabaks jäetud, oleks olnud vaja palju veenvamat etteastet, aga veelgi olulisem, paremat toimetulekut küsimuste-vastuste voorus. See oleks kahtlejad ehk pooldama kallutanud. Nüüd võis minna vastupidi, mina loodan, et ei läinud. Tänasest arutelust. Kolleeg Aab tõi esile, et Riigikogu otsus ei ole valitsusele siduv. Tuleb nõustuda – tõepoolest, otsuse täitmine ei ole kohustuslik. Me ju nägime selleski koosseisus, kui koalitsiooni häälte toel võeti vastu otsus, et valitsus asuks tegevusse, et parandada poliitilist kultuuri. Loomulikult midagi tehtud ei ole. Aga teisipidi, Riigikogu otsus on siiski võimalus. Siduvat kohustust ei ole, võimalus tegutsema asuda on, ilma et mõni koalitsioonipartner saaks seda blokeerida. Nüüd edasi, siin kolleeg Reinsalu juba adresseeris seda teemat. Sotsid ütlevad, et peab olema lubadus, et riik mingil moel tuumajaama arendust ei toeta. Aga ise täiesti tuima näoga survestavad koalitsioonipartnereid miljardeid sõna otseses mõttes tuulde loopima. Mis see tuuleparkide subsideerimine muud on? Minu arvates siin mingi au‑ ja häbitunne võiks ikkagi olla, et vähemasti ise mitte tõsta vastuargumendina esile küsimusi lobigruppide tegevusest. Sotsidest veel. Mure: kellelegi läheb kasum, meile jääb saaste. Taas tõmmakem paralleel meretuuleparkidega. Täna Skandinaaviast juba kostab murenoote selle kohta, et omanikud on hakanud nihkuma Luksemburgi ja mujale. Noh, eks omanikud näevad ette, seal on need pargid varem püsti pandud, et kui paarkümmend aastat mööda saab, siis on postid meres, meil on hunnik betooni, vaske ja muid materjale, meie peame sellega tegelema. Nii et jällegi, selles mõttes asjasse mittepuutuv paralleel. Sõltumata sellest, millest sa seda energiat teed, erinevad küsimused vajavad ikkagi vastuseid. Omandiküsimus. Siin jäi vastaja veidi hätta ja oli ekslev. Ma omalt poolt ütleks, et siin võib-olla jaama suurusest ja otstarbest lähtuvalt võiks tõesti selles otsuses – muudatusettepanekuid on veel võimalik teha – seda käsitleda. Kui me räägime jaamast, mis on, ütleme, Eesti elektritootmise keskne jaam, suur jaam, koosnegu ta kas või moodulitest, siis mina olen ka seisukohal, et seal võiks riik olla enamusosanik. Aga kui me räägime sellest, et mõni linn tahab katlamaja tuumaküttele viia või mõni ettevõtja tahab oma tegevuse tarbeks väikest tuumajaama rajada, seal ei ole riigi osalus ilmtingimata vajalik. Nii et seda Soome näidet, kus mingist võimsusest alates see piir tehakse, võiksime kaaluda. Veidi asja sisulisest poolest ka. Ikkagi see energeetiline tasuvus. Mitu ühikut energiat pead sa kulutama, et saada enda jaoks kasulikku energiat? Tuumajaama puhul räägitakse vahemikust, kus paned 1 ühiku sisse, vastu saad 70–100. Teadlased nagu ikka otsivad vastuseid, mitte ei tea neid tõsikindlalt, aga suurusjärgu see annab. Tuule puhul me räägime: 1 paned, 10–12 saad, päikese puhul 1 paned ja 1 saad vastu, võib-olla saad 2. Nii et sõltumata kogu administratiivsest ja, ma ütleks täna, nii Euroopas kui ka Eestis valesti üles ehitatud raamistikust, kus on erinevad tasud või erinevad toetused, mis seda moonutavad, see energeetiline tasuvus tegelikult pikas jooksus on kõige olulisem küsimus. Kui me tahame ühiskonnana püsida sellisel heaolutasemel, siis meil on vaja kvaliteetset energiat. Jõuan selle juurest selle unistuseni energiaintensiivsest tööstusest, millest räägivad meile hästi palju need, kes tahavad tuule‑ ja päikeseenergiat edendada. No siia ei tule ilmastikust sõltuva energiatootmise puhul, ükskõik kui palju me seda ehitame, energiaintensiivset tööstust. Ja kui siis sellele vastuseks öeldakse, et aga salvestus aitab meid hädast välja, noh, see on soovmõtlemine. Ma palun kolm minutit juurde.

Palun!

Täna tegelikult sellist tehnoloogiat olemas ei ole, mille abil tööstuslikus mahus salvestust kättesaadava hinnaga võiks ehitada. Nii et tõepoolest, mäest alla suurde reservuaari voolav vesi on kahtlemata hea salvesti, aga seda juhul, kui geograafia seda toetab, kui on olemas see mägi ja see org. Ise nende mägede ja orgude ehitamine ei ole mõistlik idee ei energeetilises mõttes ega ka keskkonnakaitselises vaates. Kõik taastuvenergia edendajad räägivad vajadusest juhitavate võimsuste järele, et seda taastuvat taustal toetada. Täna moodne kütus, mida nendes toetavates jaamades kasutada soovitakse, on gaas. Ma olen nõus, gaas on väga hea fossiilne energiaallikas. Aga teate mis? Kui me juba selle gaasijaama ehitame, mis niikuinii tipukoormuse peab välja vedama, ehitamegi siis gaasijaama. Ega sinna kõrvale ei ole vaja neid tuulikuid ja päikeseparke ehitada. See gaasijaam annab ka päikeselise ilmaga ja tuulise ilmaga ikkagi oma kasuliku energia välja. Milleks me teeme kaks süsteemi? Kindlasti on see topeltkulu. Aga muidugi veel parem, ehitame ikkagi tuumajaama. Ja kuni sinnani, ka geopoliitilisest olukorrast lähtudes ma ütleks, et Eesti, selle asemel, et asendada põlevkivijaamad gaasijaamadega, võiks kasutada põlevkivi, siis meil on ressurss oma maal kättesaadav, meil on oskused ja meil on ka väga hea teadusbaas, mis aitab võidelda selle saastega. Kõik see hirmujutt, mida räägitakse õhusaaste tõttu surevatest inimestest, see on täna teistes regioonides probleem – Eesti põlevkivijaamade korstnast tuleb minimaalselt saastet, palju vähem, kui inimene saab Tallinna linnas autode vahel ringi jalutades. Nii et, head kolleegid, astume esimese sammu, küll väikese, aga siiski märgilise sammu teel selles suunas, et Eesti kunagi võtaks tuumaenergeetika kasutusele. Toetagem. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli … Kas Reformierakonna fraktsiooni nimel? Reformierakonna fraktsiooni esindaja Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Kuna ma enne juba palju rääkisin, siis ma pikalt ei hakka enam rääkima. Lihtsalt nende lõppsõnade kohta natuke kokkuvõtteks. Ma igaks juhuks tahtsin ära markeerida, et Priit Lombi välja toodud küsitlus oli konkreetselt Fermi tehtud küsitlus. Arendaja puhul võib arvata, et see võib olla ju veidi kallutatud. See küsitlus, millest mina rääkisin ja mille toetusprotsente ma teile ette lugesin, on Kliimaministeeriumi poolt just värskelt tehtud. Siit lihtsalt [nimetan] teile küsimused, et näidata, et need ei ole suunavad. Oli küsimus: "Millistes järgmistes elektrienergia tootmise liikides te näete Eestis potentsiaali?" Lihtsalt loetelu. Samuti: "Millise elektrienergia tootmise liigiga võiks teie arvates põlevkivist energia tootmise asendada, et oleks tagatud ilmastikust sõltumatu elektrienergia?" Siin olid tagatud ka salvestuse võimalused, nii et see oli kõik olemas. Lihtsalt, kuna minu meelest Toomas mainis seda, et kui küsitaks inimeste käest, et kui nüüd põlevkivi asendada millegagi, kas tahaksite siis … (Kõuemürin õues.) Mõne teise kolleegi puhul arvaks võib-olla, et ülevalt poolt anti ka signaal. Oli ka küsimus selle kohta, see viimane just, et millise elektrienergia tootmise liigiga võiks põlevkivienergiat asendada, ja siin oli esikohal vastustes tuumaenergia – 49%, siis tuuleenergia koos salvestusega – 32% ja alles neljandal kohal päikeseenergia koos salvestusega – 21%. Ma tahtsin lihtsalt need ära markeerida, et need küsimused ei olnud kuidagi kallutatud, tulemused on samad protsentide osas. Igaks juhuks, et kaitsta kliimaministrit – antud eelnõu algatasid siiski Riigikogu liikmed, minister seetõttu ei pidanud olema siin saalis. Kui kolleeg Urmas küsis, et miks teda siin ei ole olulise arutelu juures, siis ta ei peagi siin hetkel viibima. Küll aga on ta selle poolt, et seda arutelu siin peetakse. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu 431 esimene lugemine lõpetada. On tulnud ka teine ettepanek, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, mille sisu on, et eelnõu 431 esimesel lugemisel tagasi lükata. Tulenevalt sellest alustame antud ettepaneku hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 431 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 19, vastu 45 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Ja nüüd on niiviisi, et eelnõu 431 muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 5. juuni kell 12. Esimene lugemine on lõpetatud ja kolmas päevakorrapunkt käsitletud. Head ametikaaslased, liigume siit mõnusa tempoga edasi.