Piirijulgeolek

Me läheme edasi neljanda küsimuse juurde, mis on siseminister Lauri Läänemetsale. Küsib Riigikogu liige Arvo Aller ja teema on piirijulgeolek. Arvo Aller, palun! (Saalis räägitakse.) Ma eelnevalt, hea kolleeg, põhjendasin seda. Kuna meil on nii palju küsimusi, siis kui me hakkame protseduurilisi vahele võtma, ei ole meil lihtsalt võimalik infotunni küsimusi valdavas osas läbi käia. Ma põhjendasin seda veel kord. Urmas Reinsalul oli istungi alguses käsi püsti, sellepärast ma talle andsin [võimaluse küsida]. Aga head kolleegid, tõesti, kui ma ei näe reaalselt, et on istungi läbiviimise kohta põhjendatud küsimusi, siis katsuks jääda teemadesse. Ärme hakkame protseduuriliste küsimustega istungi aega venitama. Läheme edasi. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Me keegi ei venita istungi aega, aga ma saan aru, et Varro tahtis täpsustavalt teada saada, miks peaminister ei vasta küsimusele, kui talt otse küsitakse.

Jah. Ma annan teile [selle aja] tagasi, aga ma põhjendan. Kui me praegu läheksime kiires tempos edasi, selle asemel et raisata [aega] protseduurikale, siis tasuks loota sellele, et võib-olla me jõuame kümnenda küsimuseni, mis on Gruusia siseasjadesse sekkumise kohta. Aga nüüd andke Arvo Allerile kaks minutit tagasi. Arvo Aller, palun!

Aitäh nende sekundite eest, mis on tagasi antud! Lugupeetud siseminister! Eelmisel nädalal tuli selline uudis, et Eesti politsei- ja piirivalveametnikud filmisid Narva jõel seda, kuidas Venemaa poole pealt tulid laevad ja Eesti territoriaalvetesse paigaldatud laevaliiklust reguleerivad poid teisaldati. Poid on igati mõistlikud, need annavad juhised, kui kaugele oleks mõistlik üldse sõita ja kust edasi võib tekkida piiririkkumine. Minu loogika ütleb – ja ma usun, et Riigikogu loogika samuti –, et poid asuvad Eesti vetes ja sõltumata sellest, kui palju tuul neid liigutab, peaksid need jääma Eesti vetesse. Minu hinnang on see, et kui Vene piirivalve need sealt teisaldas või varastas – te ütlesite, et nad käisid nagu pätipoisid seal ja varastasid –, siis oleks olnud igati õigustatud, et Eesti pool oleks Eesti territooriumil mingeid meetmeid ette võtnud. Aga on ka erinev arusaam: Politsei‑ ja Piirivalve[ameti] peadirektor ütles, et varastati 24 poid, aga teie ütlesite eile, et varastati 25 poid. Kas selle nädala või paari päeva jooksul on veel üks poi varastatud? Ma küsingi, mis on õige poide arv, ja siis ka seda: millised on Eesti riigi tegevused, et saada tagasi varastatud poid, mis on Eesti vetest võetud? Ja kuidas siis edasi käituda, järgmisel korral? Või mis me nende [videotega] edasi teeme?

Aitäh, lugupeetud küsimuse esitaja! Austatud parlament! Tõesti, nii ta oli, et Venemaa käis poisid varastamas. Mis on poide arv? Minule teadaolevalt oli algusest peale 25, aga võib-olla on vahepeal selgunud, et see number oli ekslik ja PPA peadirektor jõudis selle parandada 24‑ks. Ma ei tea, mulle pole seda öeldud. Vahepeal keegi ühtegi poid juurde pätsamas pole käinud. Ma arvan, et me mõnes mõttes saavutasime olukorra, kus Venemaa ei saanud seda, mida ta tahtis. Kindlasti ei ole Venemaal huvi poide vastu, vaid selle tegevusega sooviti provotseerida Eesti riiki, et meie piirivalve sõidaks Vene vetesse, Vene territooriumile, kasutaks Vene territooriumil relva või võtaks selle vähemalt välja. Seda saanuks filmida, seda saanuks siis läänemaailmas näidata, et keerata uudised Eesti vastu, justkui me oleme ka sellised, kes ei austa ühtegi rahvusvahelist reeglit. Sellega saaks vähendada Eesti mõju meie liitlaste seas. Läänemaailmas võetakse kindlasti selliseid asju tõsiselt. Tänu PPA töötajate ettenägevale tegevusele on rahvusvaheline uudis see, et Venemaa käis tõesti Eesti poole peal vargil, ja Venemaa on see, kes on fookuses. Selle tagajärg on see, et meil on Euroopas astutud üks suur samm lähemale sellele, et me tulevikus sanktsioneeriksime ka hübriidrünnakuid ja nende raames tehtud tegevusi. Seda Euroopa praegu ühiselt ju ei tee. Aga mis saab edasi? Kindlasti, kui Venemaa peaks veel midagi taolist tegema, on meil võimalus Venemaale vastata. PPA‑l on seal veepiiri peal erinevaid võimalusi, me lihtsalt ei avalda neid siin, sest need on valitsuse julgeolekukabineti ettepanekud. Ja võib-olla ei ole ka hea, et me ütleme kohe Venemaale, mida kõike me täpselt teha saame. Lõpuks peab ka valitsus tegema peanoogutuse neile sammudele, siis on võimalus seda kõike teha. Aga Eesti piir on jätkuvalt kaitstud ja kedagi me siiapoole ei luba.

Suur tänu! Arvo Aller, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! PPA peadirektor ütles eelmisel nädalal, et oli 24 [poid], teie väljendasite eile, 28. mail, et oli 25, ja sellepärast ma selle erinevuse esile tõin. Mis see õige number on, eks te saate sisejuurdluse käigus välja selgitada. Aga nüüd piirijulgeolek. Tuleme 50 kilomeetrit Tallinna poole. Eelmisel nädalal põles Uikala prügila, mis oli suur väljakutse Päästeametile ja teie valdkonnale. On ju elementaarne, et siis sai testida seda EE-alarmi süsteemi, mille kaudu inimestele saadetakse ohu korral teavitus. See peaks olema hästi operatiivne, seda võib ka julgeoleku kontekstis vaadata. Seal juhtus selline äpardus, et 12 000 sõnumit saadeti, aga need ei jõudnud kõigile kohale ja mõnele inimesele tuli 100 teavitust. Inimesed olid osaliselt segaduses. Ma ise olin umbes samal ajal samas kohas ja mina näiteks ei saanud ühtegi teavitust, aga osa sai 100 tükki. Siit edasi minnes: kas see suits, mis seal tekkis, võis häirida signaali, teavituse saatmist? Kas põlengukoha või põlenguala tõttu võisid olla mingid häiringud, mille tõttu see [sõnum] ei jõudnud kohale? Mu küsimus on see: kui juba eelmise aasta jaanuarist on see teavitus olemas ja nüüd juhtus suure testimise puhul selline apsakas, kas keegi võtab selle eest ka vastutuse, ja kui keegi selle eest vastutuse võtab, kes see siis olla võiks?

Aitäh! Taas kord oluline teema, oluline küsimus. Mis puudutab seda ohuteavitussüsteemi, siis ma julgen öelda, et SMS‑ide saatmist me enam ei testi, vaid me oleme seda korduvalt, aasta aega järjest kasutanud mõnede keskkonnasündmuste puhul, peamiselt põlengute puhul. Mul endal on varasemast kogemus, et ma olen sõitnud läbi [ohu]alast, piirkonnast, kuhu sisenedes ma olen selle SMS‑i saanud. Siiamaani on see toiminud. Me võime öelda, et see ei olnud signaalist või suitsust või põlengust tingitud probleem, vaid tegemist oli pigem IT-küsimusega. Vahepeal sellised probleemid tekivad. Kahju, kui need tekivad! Need tekivad mõnikord lihtsalt sellepärast, et tarkvaras uuendatakse midagi. See uuendus ei pruugi olla Eesti poolt tehtud, vaid kui seadmed ja nende tarkvara on kuskil mujal toodetud, siis sealtpoolt, aga Eesti süsteemiga see siis võib-olla enam nii hästi ei haaku. Selliseid näiteid on erinevates eluvaldkondades piisavalt palju olnud. Seda juhtub. Ohuteavitussüsteem tehakse kindlasti korda, vaadatakse üle, mis selle [tõrke põhjustas]. Suure tõenäosusega selliseid probleeme rohkem ei esine. Aga ohuteavitussüsteem ei jää kindlasti vaid SMS‑i põhiseks. SMS on ainult üks osa. Me töötame selle nimel, et see saaks olla ka meediapõhine. Seesama sõnum on võimalik edastada raadios, see sõnum on võimalik edastada televisioonis, inimesteni on võimalik jõuda ka autoraadio või autoseadmete kaudu. Aina rohkem on meil selliseid masinaid, autosid, kus on ekraanid. Nende ekraanide peale on võimalik tulevikus sõnumeid kuvada, kui tõesti on tegemist mingisuguse ohupiirkonnaga või mingi ohuga. Ja me töötame ka 5G-lahenduse kallal, mis peaks võimaldama mitte ainult SMS-iga, vaid selle 5G-lahenduse kaudu inimesteni jõuda. Nüüd me räägime pigem tõesti sõjalise ohu olukordadest või väga ohtlikest olukordadest. Tänapäeva telefonid, uuemad telefonid on juba tehtud sellist vajadust arvestades. See tähendab seda, et isegi kui ühtegi äppi pole alla laaditud, on see alarm telefoni sisse ehitatud, see alarm on võimalik käivitada, et öelda, et tegemist on ohuga, reageerige, otsige informatsiooni. Mida mitmekesisem see süsteem on, seda paremini info inimesteni jõuab. Ka SMS‑i, isegi kui see [süsteem] töötaks laitmatult, ei pruugi kõik inimesed saada, näiteks need, kellel telefoni ei ole või ei ole telefon lähedal.

Mart Helme, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt muidugi protestin teie omavoli vastu protseduuriliste küsimuste [esitamise võimaluse] andmisel. See ei ole teie suva otsustada, see on töö‑ ja kodukorras kirjas ja teie asi on eesistujana töö‑ ja kodukorda järgida, mitte otsustada, et teie loete silmadest, kellel on õigustatud küsimus ja kellel ei ole õigustatud küsimus. Sellega te hävitate Eesti parlamentarismi, võtke see teadmiseks. Nüüd, küsimus siseministrile puudutab seda, et see poide juhtum on äärmiselt kahetsusväärne. Minu küsimus on selle kohta, et kui meie olime veel valitsuses, siis oli meie eesmärk sõjaväestatud piirivalve taastamine. Eesmärk oli kriisireservi loomine, selleks astuti ka esimesi samme. Ja loomulikult oli meie eesmärk ka kontrolljoone ja riigipiiri – nii palju kui see kattub Tartu rahulepinguga – väljaehitamine, nii et see oleks meie julgeolekut kindlustav. Ma soovin teie käest praegu informatsiooni selle kohta, kas need tol ajal meie algatatud initsiatiivid on mingil määral edasi liikunud või on need põhipõhimõtteliselt jää peal, olgu rahalistel või muudel põhjustel.

Suur tänu teile! Ma mäletan, et enne teid oli siseminister sotsiaaldemokraat Andres Anvelt, kes täpselt samamoodi seda planeeris ja algatas piiri väljaehituse. Ma pean ütlema, et tõesti, me oleme teinud mõned muudatused, otsustanud just hiljuti piiriehituses ümber. Varasem, nii nagu te ütlesite, teie aja valitsuse otsus oli see, et jäetakse piirile augud sisse nendel lõikudel, kus kohas oli meil Venemaaga kokku lepitud, aga ratifitseerimata piirilepingu raames plaanitud maade vahetus, et me saaks selle suure [Saatse] saapa Setomaalt endale, andes mingi väikse metsatüki kuskilt vastu. Algselt oli plaanitud neid lõike mitte välja ehitada. Me nüüd hiljuti otsustasime, et me ehitame ka need välja, mingeid maid me Venemaaga vahetama ei hakka. Selles mõttes me jätkame seda, mida varasemalt oli aastaid tehtud ja plaanitud, teeme rohkemgi. Teine asi, mis puudutab kriisireservi. Tõesti, selle kriisireserviga, mis PPA-siseselt planeeritud oli, minnakse edasi. Me oleme seda ideed ka täiendanud, eesmärke laiendanud. Aga sellest on kindlasti vähe, kui me räägime piiri kaitsmisest ja valvamisest. Me vajame oluliselt suuremat reservi, kui need varasemad mõtted ja plaanid on olnud. See tähendab seda, et me kavatseme tulevikus kasutada reservväelasi, eelkõige neid, kes on läbinud sõjaväepolitsei väljaõppe ega ole enam Kaitseväe kuumas reservis. Nende vanus võib olla 40, aga nad on väga võimelised piiri peal tegutsema. Kaitseväe jaoks liiguvad peale juba uued inimesed. Me katsetame seda selle aasta sügisel, septembris ühel õppusel. Kaitsevägi kutsub osa reserviste, umbes rühmasuuruse üksuse kordusõppusele ja PPA on see, kes annab kordusõppusel neile ülesanded ja varustuse, et harjutada läbi, mida nad piiri valvamisel või kaitsel või ränderünde tagasilöömisel tegema peaks. Sealt me saame kogemuse. Lõpuks tahame me edasi liikuda kompaniide ja pataljonide juurde, et meil oleks piiri valvamiseks ja kaitsmiseks oluliselt suuremad üksused kui ainult Kaitseliit, PPA ja vabatahtlikud abipolitseinikud kokku. Ehk [me paneme] reservväelased piiri valvama ja kaitsma. Jah, see on uus asi, millega me tegeleme, ja ma arvan, et oluline täiendus kõigile varasematele asjadele.

Suur tänu! Lõpetame meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise.