Arupärimine taaste- ja vastupidavuskava ning põlevkivi kasutamise kohta (nr 668)

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi ja Andrei Korobeiniku 13. novembril eelmisel aastal esitatud arupärimine taaste- ja vastupidavuskava ning põlevkivi kasutamise kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Järjekordne arupärimine peaministrile. Nii nagu Riigikogu esimees juba välja tõi, [teema on] taaste- ja vastupidavuskava ning põlevkivi kasutamine. Loomulikult Eesti Keskerakonnale ja Eestimaa inimestele teeb muret praegu tegevus või tegevusetus energiavaldkonnas, eriti, mis puudutab põlevkivi ja selle järkjärgulist väljasuretamist. Lähtuvalt sellest ongi meil esitatud novembrikuus seitse väga põhjalikku küsimust. Nii, nagu me oleme mitmeid kordi välja öelnud, meie näeme, et põlevkivi peab jääma kasutusse, põlevkivi abil peavad olema tagatud juhitavad võimsused. Minu arust [piisab] sellestsamast viimasest näitest, kus me näeme selgelt, mis meil merel toimub, [et küsida,] kui kindlad me saame üldse olla välisühenduste peale. Just nimelt energiajulgeoleku kontekstis on väga oluline, et meil oleks energiat võimalik saada põlevkivi kasutamise abil. Selles suunas tuleb kindlasti liikuda. Mitte mingil viisil ei tohi meie põlevkivisektorit välja suretada, [selle arengut tuleb] just nimelt soodustada. See arupärimine tegelikult oligi ajendatud [soovist teada saada], kuidas on võimalik soodustada põlevkivi kasutamist energiavaldkonnas. Tahaksime teada, kuidas suhtub sellesse Vabariigi Valitsus. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi peaminister Kristen Michali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Head parlamendi liikmed, head vaatajad ja kuulajad! Samamoodi nagu enne loen küsimused ette ja siis vastused ka. Kõigepealt, esimene küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus on valitsuskabinetis arutanud taaste- ja vastupidavuskava muutmist tingituna sõjast Ukrainas ning põlevkivielektri kasutamise pikendamist näiteks aastani 2050?" Vastus. Eesti taaste- ja vastupidavuskava koostati ja räägiti läbi Euroopa Komisjoniga 2020.–2021. aastal. Lõplikud kokkulepped sõlmiti 2021. aasta sügisel. Keskerakonnal on olnud väga oluline roll selles, milliseks taastekava kujunes. Läbirääkimiste alguses juhtis valitsust Keskerakond ja taastekava lepingu sõlmimisel oli Keskerakonnal keskkonnaministri ning majandus- ja taristuministri [portfell]. Taaste- ja vastupidavuskava on kahepoolne leping, millega oli nõus nii Eesti Vabariik kui ka Euroopa Komisjon. Ühepoolne soov taganeda ühest või teisest kokku lepitud reformi eesmärgist ei ole võimalik. Praktika on näidanud, et Euroopa Komisjon ei luba muuta reformidega seotud eesmärke. Võimalik on vaid investeeringutega seotud eesmärke muuta. Lisaks oleks lepingu ühepoolsel muutmisel oluline mõju tulevaste rahastusperioodide läbirääkimistel Euroopa Komisjoniga. Teisisõnu, kui Eesti loobub olulistest reformi lubadustest, mõjutab see Eesti kui lepingupartneri usaldusväärsust. Teine küsimus: "Miks ei ole Vabariigi Valitsus soovinud avalikku debatti – näiteks arutelu Riigikogus – sedavõrd kaalukal teemal nagu seda on taaste- ja vastupidavuskava reaalne teostatavus muutunud oludes?" Vastus. Riigikogu kodu- ja töökorra kohaselt on igal fraktsioonil ja komisjonil õigus algatada olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Selleks tuleb esitada vastav taotlus Riigikogu juhatusele. Taastekava teostatavus ei ole muutunud. Vastupidi, taastekava täitmine läheb plaanipäraselt. Näiteks said 2024. aasta lõpus sõlmitud uute radarite püstitamise lepingud, mis on vajalikud taastuvenergia uute alade kasutuselevõtuks. Algas radarite püstitamise etapp. Energeetika teemal on Riigikogus debatte peetud. Kliimaministrina käisin Riigikogus 15. mail 2024 tutvustamas pikaajalist arengustrateegiat "Eesti 2035" ja selle elluviimist. Muu hulgas toimus energeetikavaldkonda puudutav debatt. Ja meenutusena: keskfraktsiooni liikmed ei esitanud ühtegi küsimust, lisaks ei osalenud keskfraktsioon ainsana läbirääkimistel. Energeetikaga seotud debatte on Riigikogus loodetavasti veel tulemas. Kolmas küsimus: "Juhul kui Eesti ei suuda kinni pidada taaste- ja vastupidavuskavas sätestatust, siis kas ja millises mahus tuleb Euroopa Liidule tagastada vastavat rahastust?" Vastus. Taastekava rakendamine erineb üldistest euroraha kasutamise reeglitest ja taastekava raames ei tehta niinimetatud tagasimakseid. Valitsus töötab selle nimel, et Eesti hoiab kinni taastekavas kokku lepitud eesmärkidest, sest vastasel juhul ei teeks Euroopa Komisjon uusi või järgmiseid väljamakseid. Järgmised väljamaksed on olulised eelmainitud radarite püstitamiseks ning korterelamute ja väikeelamute rekonstrueerimise rahastamiseks. Neljas küsimus: "Olete väljendanud seisukohta, et tulevikus on võimalik põlevkivi kasutada peenkeemias – milline on Vabariigi Valitsuse tegevuskava seonduva tööstuse arendamisel ja edendamisel kuivõrd antud valdkond peaks olema riigi jaoks prioriteediks?" Vastus. Olen ellu kutsunud sarnaselt julgeolekukabinetiga majanduskabineti arutelud, mille fookuses on majanduse, konkurentsivõime ja ettevõtlusega seotud teemad. Meie eesmärk on valdkonnaneutraalselt uute suurinvesteeringute ning puhta tööstuse Eestisse meelitamine. Selle eesmärgi nimel töötavad kõik valitsuskabineti liikmed. Põhirõhk on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil, Kliimaministeeriumil ja Rahandusministeeriumil. Viies küsimus: "Kes Vabariigi Valitsuse liikmetest antud küsimuse eest vastutavad ning kas valitsuse istungitel arutatakse teemat regulaarselt?" Vastus. Majanduskabineti arutelud toimuvad kaks korda kuus ja kõik ministrid vastutavad vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduses kehtestatud valdkonna põhiselt. Kuues: "Olete väljendanud seisukohta, et põlevkivielekter ei pääse edaspidi turule, sest odavam ja soodsam elekter tuleb peale. Millistele prognoosidele tuginedes seda väidate?" Vastus. Tegemist on tänase realistliku olukorraga. 2022. aastal said elektrijaamad toota turule kokku 38 000 tunnil, 2023. aastal 18 000 tunnil ja 2024. aasta novembri lõpu seisuga 11 000 tunnil. Mida rohkem on elektriturul soodsa hinnaga tunde, seda vähem pääseb põlevkivielekter turule. Taastuvenergia üha suuremas koguses turule tulek toob endaga kaasa üha enam soodsa elektrihinna tunde. Seega on paratamatu, et põlevkivielektri tulevikuvõimekus turul osaleda väheneb hinna tõttu. Seitsmes küsimus: "Kas peate mõistlikuks, et tänases julgeolekuolukorras on Eestil vajalik omada võimekust toota vajadusel põlevkivielektrit?" Vastus. Eesti elektrisüsteemis on vaja tagada vähemalt 1000 megavati ulatuses kindlaid võimsusi aastani 2030. Enamus nendest võimsustest on praegu põlevkivielektrijaamad, mis kahjuks elektriturul heas konkurentsipositsioonis ei ole, seda juba mainitud põhjustel. Esimene võimalus uute juhitavate jaamade saamiseks saabub 2028. aasta lõpus või 2029. aastal, mil peaks valmima Eleringi sagedusreservide hanke tulemusel mõned gaasielektrijaamad. Seniajani oleme valmis oma põlevkivielektrijaamu elektrisüsteemis hoidma. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on ka küsimusi. Kõigepealt esitab küsimuse kolleeg Rain Epler. Palun!

Aitäh, härra esimees! Härra peaminister! Me oleme teiega debateerinud nii siin saalis kui ka teleekraanil energeetikapoliitika üle ja ka põlevkivi kasutamise üle ja te olete alati kirglikult mulle rääkinud sellest, kuidas põlevkivi on halb ja tuule- ja päikeseenergia on hea, ja nii edasi. Aga kui ma vaatan aasta lõpu ja uue aasta alguse uudisevoogu, siis mulle paistavad märgid, et Reformierakond on tõsiselt revideerimas oma vaateid nii rohepöördele kui ka, ütleme, sellisele woke-ideoloogiale. Ja ma nii küsingi, proovides [fookust] hoida kitsalt põlevkivi peal. Kus te täna oma mõtetes olete, kas põlevkivi võiks Eestis kasutada ka energia tootmiseks? Milline teie vaade sellele on?

Aitäh! Nagu te ütlesite, me oleme korduvalt debateerinud, ja kui saatus annab, debateerime veel. Põlevkivi puhul ei ole ju probleem materjalis endas. Pigem on küsimus selles heitmes, mis ümberkaudseid piirkondi saastab, meie vett, meie õhku saastab. See on probleem. Ja kui on võimalik seda saastet vähendada tulevikus, kasutada peenkeemias, siis ma arvan, et isegi kõige hoogsamad kliimakindla majanduse pooldajad on sellega päri, et kui see saaste kokku korjatakse ja on võimalik midagi turule toota, siis võib seda materjali selleks kasutada. Seda on ka aastaid räägitud. Samamoodi on aastaid räägitud, et meil on reservis põlevkivijaamad. Neid saab kasutada, nad tagavad taastuva energia kõrval juhitava energiavoo. Tulevikus tulevad uued jaamad, nagu on kirjeldatud. Need on kõikides arengukavades aja jooksul olnud. Meil on neid reserve vaja ja see, et nad on olemas, on ju väga praktiline. Seda on ka Eesti Energia öelnud, et need on alati Eesti riigi tarbijate käsutuses olemas. Aga selle miinuspool on, et fossiilid pääsevad võrku sellel hetkel, kui hind on väga kõrge. Inimesed tihtipeale siiski, noh, ütleme nii – ma julgen seda öelda –, et isegi ka konservatiivsemad valijad eelistavad soodsama hinnaga elektrit. Soodsama hinnaga elektrit saab siiski taastuvenergiast. Ja mida rohkem meil uut taastuvenergia tootmist on, seda soodsam keskmine hind on. Juba eelmisel aastal oli seda näha ja seda on ka tulevastel aastatel näha. Nii et energeetikas, nagu ma olen püüdnud teile aastate vältel selgitada ja ma loodan, et edukalt, on vaja [mitut asja]. Nagu toolil on vaja mitut jalga, peavad [energeetikas] olema juhitavad võimsused, seal peavad olema taastuvad võimsused, mis teevad hinda odavamaks, [peavad olema] ühendused, salvestised ja kõik muud vajalikud elemendid. Nii et eks me seda debatti saame edasi pidada ja ma loodan, et sellest selgitusest oli teile abi.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra peaminister! Tõsises keskkonnas, kus me asetseme praegu ka energiajulgeoleku, energiapoliitika osas, tuleb tegutseda sisuliselt, aga mis on oluline, tuleb ka ümbritsevast keskkonnast adekvaatselt aru saada. Kliimaminister asus täna eelarve kontrolli komisjonis seisukohale, et sellel aastal prognoositakse kujunenud oludes elektrienergia hinna langust võrreldes 2024. aastaga. Teie olete korduvalt mitmes kohas, ka pärast Estlink 2 sabotaaži öelnud välja, et mõju elektrienergia hinnale saab olema 1,4 senti kilovatt-tunni kohta. Noh, suurusjärgus selline number käis läbi. Täna tõi Eesti Energia juhatuse esimees minu palve peale selgitada, kuidas Eesti Energia modelleerib seda, näiteks, et veebruarikuuks prognoositakse 120 eurot megavati kohta. Kui me võrdleme sellega Nord Pooli hinda 2024. aasta veebruaris, siis see oli 75 eurot. 75 eurot megavati kohta versus 120 eurot. Kust see 1,4 senti nüüd õigupoolest tulnud on, härra peaminister? Minu lisaküsimus on, milliseid otsuseid pärast Estlink 2 juhtumit … Ärge rääkige analüüsidest, rääkige, milliseid jõustada planeeritud otsuseid on valitsus langetanud energiapoliitikas lähema ajaperspektiivi huvisid silmas pidades.

Aitäh! 1,4 senti on olnud Eesti Energia enda modelleeritud ligikaudne hinnang. Kui nad on jõudnud teistele järeldustele, siis nad on jõudnud teistele järeldustele. Eks nad peavad ise selgitama, millest selline hinnangu muutus. Keskmise hinna jah, teil on õigus, toob aastate vältel siiski alla see, kui taastuvenergia pakkumine kasvab. Ma loodan, et kliimaminister viitas sellele. Seda esiteks. Teiseks. Valitsus on langetanud hulga otsuseid enne Estlink 2 purunemist ja hulga otsuseid ka pärast seda. Ütleme nii, et kõik need otsused on suunatud sellele, et keskmine energia hind oleks soodsam meie tarbijatele ja majandusele. Seda esiteks. Ja teiseks, et oleks tagatud varustuskindlus, mille puhul oleks tasakaalus soodsam taastuv energia ja juhitav energia, mis tagab [varustuse] juhul, kui tuul ei puhu ja päikest parajasti ei ole, on pilve taga. Nii et sellest plaanist lähtuvalt valitsus tegutseb. Arvestades seda, et meil seisab ees desünkroniseerimine, milleks Eesti energeetikud on ju pikalt valmistunud, on olemas varuplaanid "juhuks kui". Ja neid "juhuks kui" plaane siis kasutatakse, nagu ma kirjeldasin. Meil on olemas reservvõimsused ja Eesti kindlasti elektrita ei jää.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea peaminister! No see roheenergia teema väga ei päde ju, punkt üks. Kui me räägime üldisest roheenergiast, siis, kui tuul ja päike on, siis seda on terves piirkonnas. Ja loomulikult seetõttu tekivad teatud probleemid, ülekoormused ja nii edasi. Teine pool on see, et kui me räägime energiajulgeolekust, siis energiajulgeoleku siiski tagab meie maavara ehk põlevkivi. Kui ikka kõik kaablid on katki lõigatud ja tarneahelad on katkestatud, siis energiat on võimalik saada sellest, mis meil maapõues on. Kõik need jutud, et probleemiks on ju tegelikult CO2 – see vastab tõele. Aga samas valitsus – ja mitte ainult see valitsus, ka eelnevad valitsused – on selgelt andnud signaali, et kui põlevkivisektoril tulevikku ei nähta, siis neid investeeringuid ka ei tehta. Ja küsimus on, kas selles valguses ei ole ikkagi valitsus seisukohta ja meelt muutnud ja just nimelt julgeoleku aspektist lähtuvalt võtnud suuna, et põlevkivi kasutamine vähemalt 1000 megavati mahus oleks ka pikemas perspektiivis võimalik.

Aitäh! Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis [ütlen, et] põlevkivi, põlevkivijaamad on meil nii kaua olemas ja toimivad, kui me vajame neid juhitava energia [saamiseks]. Lõppkokkuvõttes, et oleks asi hästi lihtsaks tehtud: nagu Kalle Kilk sellest ka Postimehes rääkis, kui ma õigesti mäletan, siis uute võimsuste kaalumisel on häda, miks põlevkivi ei saa kaaluda, selles, et ühiku kohta energia hind on umbes viis korda kallim kui näiteks gaasijaama puhul. Juhitavaid võimsusi on meil tulevikus vaja, aga eks need tulevad tarbijale võimalikult soodsal viisil. Keskmisena viib hinda alla, mida me tahame kõik, mida tahavad meie tarbijad ja tööstused, taastuvenergia kasv. See on juba viinud hinda alla ja viib ka edaspidi. Ja kui mõelda Eesti majanduse peale laiemalt, siis Eesti majandus on üsna eksportiv majandus. See tähendab seda, et ekspordibaasi seisukohalt peab kasutatav energia olema puhas. Kui sa tahad mõnda toodet või teenust müüa, siis sa pead kirjeldama, mis on selle sees. Ja energia on osa sellest. Sellisest kontseptsioonist lähtuvalt toimetatakse. Põlevkivijaamad Eesti Energia kinnitusel – see ei ole mitte poliitikute juhtida, vaid ikkagi Eesti Energia või Enefit Poweri juhtida – on olemas, hooldatud ja valmis kasutamiseks täpselt nii kaua, kui Eesti riigil vaja on. Loomulikult, reservide eest tuleb maksta ja selle maksmise viis tulebki reeglitega paika panna.

Suur tänu! Kolleeg Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mingis mõttes ma jätkan oma küsimusega kolleeg Rain Epleri küsimust. Selles mõttes, et kas see hiljuti aset leidnud intsident Estlink 2 nimelise merekaabliga, mis teatavasti on rivist väljas ja ei tööta päris pikka aega, on pannud teid ümber vaatama oma vaadet sellele, kas [ja kui, siis] millises tempos me peaksime loobuma põlevkivienergeetika kasutamisest. Mina ise, kes ma ei ole valdkonna asjatundja, vaatan küll sellele sellise pilguga, et kui me ühelt poolt oleme võtnud suuna sellele, et katkestame elektriühenduse Venemaaga, teiselt poolt üritame loobuda põlevkivienergeetikast ja kolmandalt poolt oleme jõudnud tõdemuseni, et merekaablid on infrastruktuuri osana üsnagi haavatavad, siis ehk oleks siin koht, kus peaks mõtlema, et plaan põlevkivienergeetikast loobuda on ennatlik. Aga milline teie vaade on ja kas see on mingil määral muutunud pärast seda intsidenti?

Aitäh! Ma püüan seda võib-olla samamoodi lihtsustatult kirjeldada, kuigi eks seda võib ka pikemalt ja keerulisemalt teha. Energeetikas alati arvestatakse sellega, et mis tahes tootmisseadmega võib midagi juhtuda. On selline, andke andeks, võib-olla habemega nali, eks ju, et Auvere on Eestis üks kõige kindlamaid jaamu, selle puhul on alati teada, millal täpselt ta töötab. See tähendab seda, et võrgus mis tahes tootmisviis või mis tahes ühendus ühel hetkel võib üles öelda. Nii tuleb süsteemi ja võrgu planeerimisel kokku lugeda, mitu viga mitmes [teatud] võimsusega tootmisseadmes võib olla, et süsteem seisaks püsti ja rahvamajandus töötaks, et inimesed saaksid energiat. Samamoodi on planeeritud juhitavad võimsused, taastuvenergiaühendused – kõik see. Ühendusi endid on ju vaja. Lihtsalt, võib-olla see vajab selgitamist. Väga palju arutletakse ja ma näen ka veebis erinevaid inimesi, kes kunagi on olnud mõnes kvartalis või mõnel aastal mingi kuuma valdkonna eksperdid. Nüüd nad on energeetikaeksperdid, aga ei mõista seda, et saartalitluses energia hind on nii või teisiti tarbijatele ja majandusele kallim. Kui sul on võimalik energiat turul nagu kaupa müüa, siis kuskil on soodsam ja odavam seda saada. Näiteks, miks mitte kasutada Soome tuumaenergiat, kui see on parajasti soodsam kui Eestis olev energia. Seega me vajame neid ühendusi. Aga ühenduste äralangemise puhuks on ka plaanid, mis siis juhtub, kui ... Sellisel juhul kasutatakse oma reservvõimsusi ja ostetakse teiste ühenduste kaudu. Ja nii edasi. Nii et kokkuvõttes, kui te küsite, kas Eesti energeetikud ja energeetika eest vastutavad inimesed ükskõik mis ettevõttes-asutuses on pidanud selle tõttu oma plaane ringi hindama, siis ma vastaks, et see vahekord, mis puudutab taastuva energia tarbimise kasvu, et keskmine hind alla saaks, ja juhitavaid võimsusi, mille vajaduseks on hinnatud 1200–1300 megavatti, igatahes 1000-st ülespoole, ei ole juba mitu aastat muutunud. Lihtsalt küsimus on, millised tulevikuviisid tagavad juhitavad võimsused nii, et need oleks teile, meile, kõigile majanduses kõige soodsamad. Praegu põlevkivijaamad meile energia tagavad. Tulevikus on need ehk gaasijaamad või vesinikujaamad. Uusi ühendusi tuleb tulevikus juurde nii Soome kui Lätiga. Ja Venemaast tuleb ennast igal juhul lahti ühendada, sest nagu sündmused on näidanud, Venemaa ei ole üheski asjas usaldusväärne partner. Nii et suure energiavõrguga, nagu Mandri-Euroopa oma on, ühenduses olemine kindlasti aitab Eesti inimeste energiajulgeolekut paremini tagada.

Aitäh! Ja Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kurb on jah, et me oleme Reformierakonna väga ebaadekvaatse reageerimise tõttu 2021. aasta sügisel tekkinud energia hinna suurtele tõusudele sattunud Eesti majandusega väga kehva olukorda. Praegu on meil olemas toimivad põlevkivielektrijaamad, aga valitsus on [öelnud], et see elekter oleks väga-väga kallis. Tegelikult oleks täna võimalik müüa põlevkivielektrit oluliselt soodsamalt, aga te olete teinud valikud, mille tagajärjel on põlevkivielekter kallis. Riigikassasse võib-olla saate küll natukene raha, kuna tegelikult maksavad Eesti inimesed ja ettevõtted palju kinni. Miks te ikkagi hoiate seda poliitilist suunda, mis teeb meil põlevkivielektri niivõrd kalliks? See on praeguses olukorras võib-olla lähiajal meie sisuliselt ainus juhitav võimsus, mida me saame hoida. Nii pea kiireid lahendusi veel tulemas ei ole. Miks te hoiate seda poliitilist liini, mis teeb põlevkivielektri nii kalliks?

Aitäh! Nendel aegadel, kus oleks võinud otsustada selle raha mujale suunamist, oli valitsuses üks erakond, mis on väga sarnane teie tänase erakonnaga. Et oleks see ka muu hulgas ära mainitud. Teiseks, põlevkivi tulevikus kasutamine peenkeemiaks, kõrgema lisandväärtusega toodeteks – ma olen korduvalt seda varem öelnud ja ütlen seda tõenäoliselt ka tulevikus, ütlen seda mis tahes teises rollis, ka parlamendi liikmena sai seda öeldud – on võimalik. Küsimus on tehnoloogias ja saaste vähendamises. Hästi lihtsaks seda tehes [märgin], et näiteks põlevkiviõli tootmine on tulevikus probleem Eesti majandusele laiemalt selle pärast, et kui seda jätkata sellisel viisil, sellise saaste hulgaga, nagu see käib, siis meil ei ole võimalik Eestisse saada uusi, moodsaid tööstusi, tänu millele meie inimeste jõukus kasvaks. Nii et kui majandusele mõelda, Eesti rahva jõukusele mõelda, siis meil on vaja ikkagi soodsamat ja puhast energiat, meil on vaja majanduses uut, kõrgemat lisandväärtust tagavat tootmist. See tuleb kirjeldatud viisil. Keegi ei tõrju reservis olevaid jaamu. Neid ongi reservi jaoks vaja ja reservi jaoks me põlevkivijaamu kasutame. Selles ei ole midagi muutunud. Aga jah, ma kardan, et te peate veidi ajaloos tagasi minema, vaatama, mis otsuseid te omal ajal valitsuses olles tegite. Ma kardan, et mitte meie jutt ei ole muutunud, vaid teie.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et põlevkivi probleem on CO2 õhku paiskamine. Hiljutine Eesti Energia energiaaudit näitas, et saastamist suurendab põlevkivijaamade sisse‑ ja väljalülitamine. Samas ei sõltu sisse‑ ja väljalülitamine põlevkivijaamast endast, vaid sellest, [milline] on juhuslikult parasjagu energia[tootmine]. Mida juhuslikum on niinimetatud taastuvenergia, seda rohkem sisse‑ ja väljalülitamisi ja seda suurem on koormus keskkonnale. Kui lähtuda sellest, et saastaja maksab, siis antud olukorras peaks sisse‑ ja väljalülitamisest tekkiva [täiendava] CO2 lisakulu tegelikult kandma taastuvenergia tootja. Milline on teie arvamus?

Aitäh! Nojah, erikontrollist tuli välja veel erinevaid nüansse, mis ei peaks korraliku ettevõtte, vastutustundliku ettevõtte juurde kuuluma. Võib-olla lihtsustatult öeldes, seda tutvustati ilmselt teile ka parlamendis, nagu meile valitsuses, et keegi kuskil kesktasemel – ilmselt mitte juhtkonnas, ma eeldan, aga raske hinnata, eks kontroll peab tuvastama – otsustas saastamise puhul panna mõõdikutele piirid ette, kui palju mis hetkel mis saastet emiteeritakse. Ja ütleme nii, et näitajad ja tegelikkus kahjuks ei läinud kokku. Nii et seal on palju igasuguseid küsimusi, mis pärast seda erikontrolli vajavad vastamist. Üks nendest järeldustest on ka see, et sellised sisekontrollis [selguvad] probleemid peaksid võib-olla varem otsustajateni jõudma. Nüüd, mis puudutab jaamade sisse-väljalülitamist, siis see loogika ju lähtub turust, sellest, millal on võimalik nende jaamadega turule pääseda. Ja turule pääsemist kalkuleeritakse teatud toodanguga ja selle toodangu pealt arvestatava saastehulgaga. See kõik on tegelikult rahaline arvutus, mille järgi Eesti Energia oma tegevusi planeerib.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Kõigepealt kommenteerin seda taastuvenergia odavnemist, mida ka kliimaminister on meile lubanud ja teie kordasite üle. Ma saan aru, et tootmisvõimsust tuleb sealt juurde ja elekter läheb seetõttu odavamaks. Aga kuidas te kommenteerite võrguinvesteeringuid, ülekandemehhanisme ja kõike muud, mis tuleb juurde ehitada? Kas see on sinna sisse arvestatud? Ja muidugi mind huvitab see teema, et te räägite gaasijaama ehitamisest, 100 miljonit on selleks juba raha olemas. Miks te tahate seda Vene piiri äärde ja miks mitte Irusse? Ja siis veel peenkeemia kohta. Õiglase ülemineku fondis tegelikult oli igasugune põlevkivikeemia, isegi sõna "põlevkivi" oli välistatud, et üldse toetust saada. Kas te teete riigis selleks midagi, et Euroopa Liidus ikkagi neid tingimusi [välja kaubelda], põlevkivile erisusi tekitada?

Aitäh! Teil oli palju küsimusi. Ma loodan, et mulle jäid kõik meelde, kui mõni unus, siis pärast parandage. Esiteks, jah, neid läbirääkimisi, millisel viisil õiglase ülemineku fondist saab raha kasutada, tõepoolest Kliimaministeerium pidas. Rahandusministeerium pidas ka. Need võimalused muutusid minu hinnangul ja ettevõtjate hinnangul paremaks. Seda esiteks. Teiseks, jah ... (Riina Solman ütleb midagi saalist.) Ei, ma lihtsalt mõtlesin, et mingi segadus …

Kõik? Jaa, jätkake, härra peaminister!

Selge. Jah, peenkeemiat ma kirjeldasin teile. Seda on tulevikus tõenäoliselt võimalik kasutada ja see sõltub eeskätt just Eesti Energia, VKG ja teiste Eesti ettevõtjate, miks mitte ka Tallinna Tehnikaülikooli võimekusest seda kasutada. Meenutage, mis küsimused … (Riina Solman tuletab gaasijaama meelde.) Jaa, Iru puhul, gaasijaama puhul on nii, et tõepoolest, riigieelarves on ette nähtud täiendav Eesti Energia aktsiakapitali sissemakse. Jaama asukoha, jaama projekti, jaama tasuvuse otsustab Eesti Energia siiski ärilisel alusel. Nii et Eesti Energia on see, kes selle ettepaneku teeb. Rahandusminister toob korralduse valitsusse ja valitsus annab selle mandaadi. Nii et see on Eesti Energia otsus. Võin öelda, et jaamu on erinevaid. Eks Eesti Energia eeskätt ja muud turuosalised ju kalkuleerivad, kuhu millist jaama rajada, kuhu millist toodangut sa saad müüa. Selle järgi nad seda [otsustavad]. Nii et kui teil huvi on, saate kindlasti Eesti Energiaga vestelda sellel teemal pikemalt. Nad kindlasti oskavad seda [seisu] kirjeldada.

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Elektrienergia tootmisel on üheks tootmisharuks kindlasti tuulikud ehk tuugenid, mida Eestisse planeeritakse ehitada ligikaudu 1000 teletorni kõrgust. Samas on hämmastav see, et nende kahjulikkusest puudub Eestil tegelikult teadmine. See asjaolu ilmnes sotsiaalkomisjoni istungil, kus me menetlesime rahva[tervise] seadust. Ja kui ma küsisin Terviseameti esindaja käest, millist kahju need tekitavad, siis ta ütles väga konkreetse lause: Eestil puudub nende osas teadmine. See teadmine pidi alles tulema, küll varsti. Samas on näiteks nii saarte elanikud kui ka Tootsi tuulepargi [lähedal elavad inimesed] – kuskil 30% nendest elanikest – esitanud … (Mikrofon on väljas.) … selles mõttes, et me teeme detailplaneeringuid ja avalikke arutelusid, [kuigi] ei ole teada, millist ohtu need inimese tervisele kujutavad.

Aitäh! Siin vist oli mingi helisüsteemi veidrus, aga küsimus oli arusaadav. Tuulikuid kasutatakse üle kogu maailma. Nagu paljude tehisobjektide puhul, on nende mõju teada. Ja Eestis on ka normid olemas – kõik, mis puudutavad tervise kaitset ja müra. Ma saan aru, et jah, Eestis on nüüd selline, kuidas ma ütlen, poliitiline liikumine rajamas endale teed, et kohalike valimiste platvorm võiks olla võitlus puhta energia ja tuulikute vastu. Noh, väga hea, eks me siis seda debatti jõudumööda peame. Mina arvan, et puhas energia, mis on ka soodsam, olgu see päikesepaneel, tuulik, ükskõik, mis muu, on inimestele kindlasti südamelähedasem kui kallim ja saastavam energia. Aga seda debatti me saame kindlasti pidada.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Viimasel ajal võime lugeda sellest, et valitsus plaanib gaasielektrijaama rajamist. Siit on küsimus ka: kui heaks te peate kümne palli süsteemis tulevikus selle gaasielektrijaama Eesti kohaliku toorainega varustamise võimekust? Kui meil peaks seda tõesti vaja minema, siis kas me suudame Eestis selle gaasi ise toota, kasutades vahendit, mida see vajab? Et me ei peaks seda laevadega vedama või ostma kusagilt teab kust kohast, seda enam, kui on olukord, kus mingil põhjusel näiteks laevad ei peaks saama sõita või midagi sellist. Kõike võib juhtuda. Näete, kaableid lõhutakse siin ja … Sellest tulenevalt [märgin], et põlevkivist on meil võimalik täna energiat toota. Äkki peaks ikkagi investeerima sinna, et seda võimekust hoida mustadeks päevadeks, mida loodetavasti kunagi ei tule?

Aitäh! Ma igaks juhuks ütlen selle ära, et põlevkivijaamad hoitakse reservis. Nad on olemas ja praegu käib ju debatt selle üle, millisel viisil tasustada reservis olemist. Keegi ei lükka neid kõrvale ega pane kinni. Ma tsiteerin nüüd vist Mart Laari, aga piisas mul vaid korra Eestist ära käia, kui siin tekkis emotsionaalne moment: Eesti Energia teatas mingil päeval, et nad võtavad need turult maha. Õnneks sai see päevaga korda. Need jaamad on olemas, reservis, hooldatud ja valmis. Gaasi[jaama] kohaliku toormega varustatus sõltub päris palju tegelikult Eesti põllumajanduse võimekustest, sellest, mida me saame biogaasina kasutada. Ma kardan, et kogu vajalikku gaasikogust ära ei kata, aga teatud osa oma tooret saab sinna tulevikus müüa, kui biogaas ei peaks enam transporti sellises mahus minema. Me teame ju, et 5, 10 või 15 aasta pärast transpordis seda valdkonda tõmmatakse biogaasi kasutamisel koomale. Energeetikas see uks alles avaneb. Nii et kõik sõltub erinevatest võimalustest. Ja ma ütleksin nii, et ega ei maksa päris arvata, et me suudame tulevikus saarena väga hästi eksisteerida, et see kõik on tarbijale väga soodne. Tegelikult ikkagi ei ole. Osa edust ja võimalustest, kuidas Eesti majandusel ja inimestel läheb, tuleneb ikkagi sellest, et me saame võimalikult soodsalt kasutada teistelt turgudelt pärit sisendit. Jaa, reservid loomulikult taastuvenergia kõrval peavad olemas olema. Praegu on nad põlevkivijaamad ja on nii kaua, kui on vaja. Selle järel on gaasijaamad või on sellise seguna, miksina gaas-põlevkivi-vesinik või mis iganes sellel hetkel on. Võib-olla tulevikus, kümne aasta pärast, küll mitte juhitavana, aga osaliselt või veidi juhitavana on meil baasjaamaks näiteks tuumajaam, tekib ka see Eesti valikusse. Selles suunas me ju praegu toimetame.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Austatud peaminister! Kui me juba maavaradest räägime, siis viimasel ajal on uuesti hakatud rääkima fosforiidi kaevandamisest. Viimati oli see teema aktuaalne, ütleme niimoodi, mitukümmend aastat tagasi ja siis väga paljud olid seda meelt, et eriti keskkonna mõttes tagajärjed võivad olla väga hullud. Nüüd väidetakse, et tehnoloogiad on juba teistsugused ja aeg on edasi läinud ja nii edasi. Mis on teie suhtumine sellesse: kas see teema väärib diskussiooni, väärib analüüsi, võib-olla mõjuanalüüsi just eelkõige keskkonna mõttes või ei pea üldse seda teemat isegi avama?

Aitäh! Kliimaministrina ja varem ka majandus- ja taristuministrina ma selle valdkonnaga olen kokku puutunud. Kunagi oli keskkonnaminister Marko Pomerants, kellega me leppisime kokku, et maavarade uurimine ja sellise majandusliku ülevaate saamine tuleb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse. Ja nii 2018, see oli juba uue valitsuse ajal, sündis Eesti Geoloogiateenistus. Kui te küsite, kas ma arvan, et teaduslikult peaks uurima meie maapõues olevaid varasid, siis vastus on loomulikult jah. Iseseisval riigil peab olema ülevaade, mis varad sul on, mis varud sul on, kuidas sa neid kasutada saad, milline on nende väärtusaste, kas nendega on tulevikus midagi teha. Aga seejuures peab klausel alati olema see, et Eestil ei saa olla nende maavarade puhul sellist – kuidas öelda? – lihtsa augu kaevamise rõõmu. Kui meil on mingid varud, varad teaduslikult läbi uuritud, neil on väärtus, neid on võimalik siin rikastada, väärindada, teadus- ja arendustegevust siin teha, siis see on see, mida me peaksime tulevikus silmas pidama. Aga täna ei ole see pall mitte veel poliitikute käes. See pall on Eesti Geoloogiateenistuse käes, kus teadlased-geoloogid asja uurivad. Kui teil on kunagi vaba aega, ehk võtate fraktsiooni, sõidate Arbaveresse, vaatate, kuidas neil läheb, tutvute nende erinevate võimalustega. Nad käisid korduvalt ka majanduskomisjonis, kui mina majanduskomisjonis olin. Kindlasti käivad ka täna. Nad saavad tutvustada neid plaane, mis neil on. Ja kui nad saavad 2025. aasta lõpuks – võib-olla seal on ka viivitusi, ma olen lugenud pealkirju –, või [vähemalt] 2026. aastal pildi ette, mis nende varadega ja varudega teha, siis on võimalik ministeeriumil ja Riigikogul seda debatti pidada ja arutada, kuidas neid varusid kasutada. Minu isiklik soovitus oleks selliste varade ja varude puhul, olgu tegu fosforiidi, haruldaste muldmetallide või mis tahes teiste võimalustega, mõelda ikkagi pigem nii, nagu Norra on mõelnud. Võiks luua lastelastele rahvusliku rikkuse fondi, mitte seda jooksvateks kulutusteks kasutada. See võtaks ka maha pinget minna seda vara kiirustades kasutama. Ja lisaks, Eesti Geoloogiateenistus tegeleb ühe väga huvitava projektiga, mis kindlasti võiks pakkuda ka energeetikas laiemat huvi. See on geotermaalenergia. Seegi on päris huvitav. Siit mitte kaugel, Tiskresse tuleb sõita, on üks väga sügav puurauk kortermaja all, kus nad seda energiat kasutavad. Neid auke tehakse veel. Põhjamaades on see üsna tavaline. Meil on pinnas mõnevõrra pehmem, aga seda saab kasutada samamoodi tulevikus hoonete kütmisel ja jahutamisel. Nii et väga palju erinevaid huvitavaid projekte on. Saate nende [inimestega] kohtuda.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud vastaja! Energia tulevik on üks suur küsimus. Ja nagu Eesti on deklareerinud, aastal 2035 me loobume põlevkivielektrist ja aastal 2040 tuleb üldse põlevkivienergeetikast välja minna. Aga see on seotud ju suurte sotsiaalsete tagajärgedega piirkonnale, mitte ainult energeetikavaldkonnas ja elektrivaldkonnas, vaid ka tööhõives ja põlevkivi kaevandamisel. On ju teada, et kaevandamine on praegu kokku tõmmatud. Kaks kolmandikku eelmise aasta mahust on selle aasta plaan ja see tähendab jälle töökohtade vähendamist. Aga ma küsin seoses põlevkivi[energeetikast] loobumisega, mis on saanud kahest Auvere energiajaamast, mis lubati anda meie sõbrale Ukraina riigile. Kas see on üks osa sellestsamast põlevkivi[energeetikast] väljumisest või mis nendest energiaplokkidest saanud on?

Aitäh! Kõigepealt küsimuse esimene osa. Loomulikult, mis tahes tootmisviisilt järgmisele liikumine põhjustab sotsiaalseid mõjusid. Sellepärast Ida-Virumaal korraldataksegi erinevaid üleminekuprotsesse: toetatakse uute tootmiste sinna tekkimist, kõrgema lisandväärtusega töökohtade loomist. Ja on ju loogiline, et kui piirkonnas on tugev tööstustraditsioon, siis sinna võiksid tekkida uued tööstused. Ja kui Eestis on oma ettevõtjaid, kes tahavad Eestis [tootmist] arendada, või keegi tahab siia investeerima tulla, siis neile on see selleks väga hea piirkond. Seda esiteks. Teiseks, ma nüüd väga täpselt ei tea, millistele jaamadele või generaatoritele või turbiinidele või millele iganes te viitasite, aga ma saan selle järgi kontrollida ja vastuse teile hiljem kirjalikult edastada. Aga ütlen selle kohe ära, et ma käisin eelmise aasta lõpus Ukrainas ja käisin seal ka jaamas, mis on puruks pommitatud. Ja ma võin kinnitada, et meie abi eest energeetikavaldkonnas – Eesti inimeste, Eesti majanduse ja Eesti ettevõtete abi eest energeetikavaldkonnas – tänati ja seda hinnati kõrgelt. Ja teati, et me kindlasti panustame nende hakkamasaamisesse.

Ja Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Põlevkivi ikkagi kasutatakse üle maailma: USA-s, Brasiilias, Hiinas, Iisraelis isegi. Kas siis need tehnoloogiad, mida kasutatakse nimetatud riikides, on kaasaegsemad, moodsamad kui Eesti tehnoloogia? Kas on uuritud seda küsimust? Võib-olla meil oleks vaja mingisuguseid investeeringuid teha põlevkivi töötlemiseks. Kas see nõue, mis meile Euroopa Liidust on tulnud heitkoguste vähendamiseks, on nii suur, et meil nagu polegi teist pääsu, või ikkagi oleks, kui me juurutaksime neid tehnoloogiaid, mis on kasutusel teistes riikides?

Aitäh! Ma loodan, et ma ei tee teistele riikidele liiga suurt ülekohut, aga ma olen Eesti teadlaste sõnavõttudest ja Eesti ettevõtjate hoiakutest aru saanud, et Eesti on ikkagi põlevkivi väärindamisel ja nendes teadmistes üsna kõrgelt arenenud. Nii et meie teadmised on suured. Aga kui te küsite, kas neid teadmisi tuleb juurde hankida, siis vastus on loomulikult jah. Kui te lähete Tallinna Tehnikaülikooli, siis Alar Konist kindlasti hea meelega – võib-olla te oletegi seal palju käinud, ma ei tea – näitab kõiki neid erinevaid laboreid, kus nad uurivad võimalusi ja üritavad aru saada, kuidas [põlevkivi] võimalikult heitmevabalt kasutada. See nii-öelda trend ja küsimus, mida süsiniku kinnipüüdmisena tuntakse, on maailmas laiemalt. Kõik suured korporatsioonid, mille aastaeelarve või isegi kvartalieelarve on tõenäoliselt suurem kui Eesti oma, näevad sellega vaeva. Aga seni veel ei ole leitud, kuidas see protsess oleks energeetiliselt, rahaliselt, majanduslikult tasuv. Ikkagi see rahaline piir on üle selle ärivõimaluse. Aga see ei tähenda seda, et see tulevikus ei muutu, sest tehnoloogiad arenevad. Ja Euroopas, ma nüüd mälu järgi ütlen, umbes pool aastat või kolmveerand aastat tagasi tuli esimest korda seesama carbon capture ja erinevate tehnoloogiate mainimine ka kliimapoliitikatesse sisse. Seda arutatakse kui ühte võimalust. Kui me vaatame meie keskkonnaeesmärke, kliimaeesmärke ka Eestile, mis me oleme ise seadnud aastate jooksul, siis nende eesmärkide saavutamine – rõhutan siinjuures, et Eesti on olnud väga tubli, me oleme oma praegustest eesmärkidest juba eespool – tulevikus on ikkagi võimalik uusi tehnoloogiaid luues ja neid kasutades. Nii et ma olen selles mõttes küsijaga päri, et tehnoloogiat igal juhul tuleb edasi arendada, teisiti ei saa.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt, esimesena kutsun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Arupärimise küsimustele vastamiseks kulus peaministril päris palju aega. See tegelikult näitab, et see teema on väga oluline. Samas on seda teemat, mis puudutab energeetikat, tegelikult – me peame seda tunnistama – [käsitletud] puudulikult. Ja peab ka tunnistama, et [lähtutud on] valedest arusaamadest. Siin kõlasid mõningad väited, millest võis aru saada, et rohetee on kõige õigem tee, mis peaks meile tagama ka kõige soodsama elektri. No paraku see nii ei ole. Keegi siin ei vaidle, et me peaksime püüdlema roheenergia poole, et mida rohkem seda tuleb, seda enam võiks see avaldada positiivset mõju meie inimestele ja keskkonnale ja hinnale. Aga paraku just nimelt hinnale see positiivset mõju sellisel viisil ei avalda. Kui vaadata kas või energiamajanduse arengukava ja seal välja toodud arve, siis mida [me näeme] seal prognoositavat? Seal prognoositakse väga suurt tarbimise tõusu, lausa nelja-viiekordset, kuigi jääb arusaamatuks, kust kõik need tarbijad juurde tulevad. Teiselt poolt tuuakse välja ka üleüldine hinnatase ja tegelikult on seal väga paljuski hinnatõus isegi näha. Aga piltlikult [hind] nagu väga ei muutu Eestis, see jääb koos võrgutasudega sinna 150 ja 170 euro kanti megavati kohta. See on ENMAK-is kõik välja toodud. Nii et väita, et mida rohkem tuleb roheenergiat ja tootmisvõimsusi, seda odavamaks läheb elekter – no see paraku nii ei käi. Teine pool, millest ei taheta ka rääkida, on Saksamaa näide. Energiatootjad, just nimelt roheenergiatootjad on seal praegu hädas, sellepärast et, punkt üks, raha hind on kallimaks läinud, punkt kaks, tasuvusajad on vastavalt pikenenud ja punkt kolm, lihtsalt tarbijatel ei ole soovi sellesse rohkem investeerida. Ja minu arust seesama Saksa näide kohaldub ka meile siin Eesti riigis. Kui tuul puhub ja päike paistab, siis see on terves piirkonnas nii ja hinnad on all. Tarbijal on tegelikult investeerimiskindlus edaspidiseks kadumas. Ja seda tahetakse kuidagi kompenseerida erinevate riigi poolt välja töötatud meetmetega ehk siis toetusmeetmetega, mis jällegi tarbija maksab kinni. Ja mida rohkem roheenergiat võrku lastakse, seda rohkem tuleb võrke tugevdada. Miskipärast sellest ka väga palju ei taheta rääkida, aga see on ju kõik jällegi maksumaksja raha – valdavalt maksumaksja raha, ükskõik kas see tuleb Euroopast, erinevatest fondidest, aga igal juhul see tuleb meie riigieelarve kaudu. Nii et ma arvan, et kõige mõistlikum on igal juhul, ka energiajulgeoleku seisukohalt, suunata võimalikult palju pilgud põlevkivile, võimalikult palju soodustada seda sektorit. See maavara, mis on meie maapõues, tagab meie energiajulgeoleku. Kui me vaatame kõiki neid päikesepaneele, kui me vaatame tuulikuid, siis ainult nende peale loota on vale, sellepärast et kui tarneahelad katkevad, siis me oleme probleemi ees. Kui kaablid Soomega, võib-olla tulevikus Rootsiga – no Läti ühendus on olemas – peaksid katkema, siis tegelikult ainuke viis toota energiat on meie põlevkivi kasutamine. Hea peaminister tõi siin välja, et gaasiturbiinid on lahenduseks ja juhitavad võimsused saavutatakse tänu nende väljaehitamisele 2028. aastal. Noh, palun väga, üks Enefiti juhte Lauri Karp ütles, et 2040. aastal teatavasti Euroopas enam ei tohi fossiilseid kütuseid energia tootmiseks kasutada ja siis müüakse need gaasiturbiinid maha näiteks Aafrikale. Need on tema sõnad. No mis see siis tähendab? Ühelt poolt me nagu püüame arendada siin energiatootmist gaasipõhiselt, teiselt poolt aga teame, et see ei ole pikaaegne lahendus. Samas oleks võinud rahulikult juba varem suunata põlevkivisse rohkem ressursse. Ja just nimelt CO2 püüdmine …

Korra küsin, kas lisaaega on tarvis.

Jaa, oleks küll tore.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ehk siis CO2 püüdmine on võtmeküsimus. Ja tõesti see ei ole ju ainult selle valitsuse probleem. Peab tunnistama, et ka eelnevad valitsused ei ole võib-olla sellesse sektorisse, üldse energeetikavaldkonda põhjalikult süüvinud. Ja võib-olla on tolleaegne arusaam ka muutunud, arvestades just nimelt julgeolekuaspekti. Kui oleks juba eelnevalt antud põlevkivisektorile selge suund, selge eesmärk, et me ei hakka teid välja suretama, me soovime, et see sektor toimiks, töötaks, siis oleks hoopis teine olukord CO2 püüdmisel ka. Aga praegu ei ole mitte ühtegi signaali põlevkivisektorile, et tegelikult me ei soovi teid sulgeda. Vastupidi, kõik me ju saame aru, et põlevkivisektor suletakse. Ja need väikesed rahad, mis on erinevatest fondidest antud Ida-Virumaa arendamiseks – no see on piisk. Kui me vaatame praegust põlevkivisektorit kui tööandjat ja seda raha, mis on läinud Ida-Virumaa arendamiseks, siis need ei ole võrreldavadki. Ehk siis tegelikult, kui põlevkivisektor pannakse kinni, siis see on ka sotsiaalne katastroof selles piirkonnas. Nii et kindlasti on see üks teema, mida Keskerakond hakkab ka edaspidi häälekalt välja tooma. Me hakkame seisma põlevkivisektori eest, seisma nende inimeste eest, kes selles sektoris toimetavad-töötavad, ja kindlasti hakkame seisma meie energiajulgeoleku eest. Kordan veel üle: põlevkivi säilitamine on puhas energiajulgeolek. Ilma selleta ei ole võimalik energiajulgeolekut Eestis saavutada. Aga veel kord täname peaministrit nende vastuste eest ja debateerime edasi. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra esimees! Head kolleegid! Hea peaminister! Ma vähemalt korra, aga võib-olla rohkem olen siit puldist kilplastest juba rääkinud, täna pikemalt sellel ei peatu. Aga kui ma lugesin uudistest selle kohta, et Eestisse plaanitakse rajada 600 megavati [tootmiseks] gaasielektrijaamu, siis ma jälle mõtlesin kilplaste peale. Soovitan kõigil see raamat välja võtta ja seda lugeda. Piltlikult öeldes me ehitame põlevkivimäe otsa gaasijaamad ja hakkame seal teist fossiili põletama. Kui minna tänase arutelu juurde, siis kõigepealt alustan positiivsest, nagu mul on kombeks olnud. Peaministri jutu toon on võrreldes mõne kuu tagusega oluliselt muutunud. Ta juba räägib põlevkivist ja põlevkivielektrijaamadest kui olulisest reservvõimsusest. Meie debatid olid veel mõni aeg tagasi väga teisetoonilised. Nii et selle eest tuleb kiita. Ma saan aru, et ta kohe ei saa hakata endale lausa risti vastupidist rääkima, liiga kiiresti ei saa seda teha, aga ma olen kindel, et ta ei ole nii häbelik, et ta juba paari kuu pärast ei suudaks rääkida täpselt vastupidist juttu sellele, mida ta näiteks aasta tagasi on põlevkivist rääkinud. Nii et olgem selles osas lootusrikkad. Aga nüüd mõnest asjast, mida peaminister siin rääkis. Et noh, põlevkivijaamad ei ole poliitikute juhtida, vaid Eesti Energia juhtida. Minu arust see on puudulik või nõrk poliitiline juhtimine. Tegelikult see ongi selline ametnike riik, kui tuleb peaminister ja ütleb, et tema ei saa midagi teha, riigifirmade juhid ja ametnikud ise teevad. Tegelikult peaks olema just nimelt vastupidi: valitsuses olevad poliitikud ütlevad riigiettevõtetele ja ministeeriumi ametnikele, millised on suunad, millised on eesmärgid, ja nemad peaksid neist lähtuma ja vastavalt tegutsema. Meil täna paraku on vastupidi. Minu hinnangul see näitab nõrka poliitilist juhtimist. Otseselt mitte energeetikaga seotud, aga siiski markantne näide: uudistes kõik räägivad, et Michal paneb oma sõbra Kasemetsa riigisekretäriks. Mina arvan, et tegelikult on vastupidi: Kasemets seal Kliimaministeeriumis olles kutsus Michali oma kabinetti ja ütles, et aasta pärast ta tahab olla riigisekretär ja hakka toimetama. Ja näed, Michal toimetab! Michal ütles veel seda, et fossiilid ei pääse turule, sest on kallid. Ei ole kallid! Kõige odavamad on! Ja kui peaminister mind ei usu, kuulaku meie oma teadlasi. Kalliks teeb selle praeguses situatsioonis see, et administratiivselt on meil kehtestatud selline maksuräkit, ma ütleks. Kvoodikaubandus ongi suunatud fossiilkütuste väljasuretamise vastu, samal ajal meil aga tegelikult töötavat alternatiivi ei ole. Ja ka selles osas ma siiski arvan, et Euroopa Komisjon küll ei näita välja märke, et nad oleks aru saanud, et Ameerikas on presidendiks valitud inimene, kes seniseid poliitikaid ei toeta – suisa vastupidi! –, aga sellest saadakse peatselt aru. Ma ootan ka selles osas põnevaid ja positiivseid arenguid. Ja lisaks räägib peaminister sellest, et küll need põlevkivijaamad on ikka saastavad ja mustad ja nii edasi, aga ta räägib ka, et on hea, kui nad seal reservis on. No vaat see reservis olemine teebki põlevkivist elektri tootmist kallimaks ja teeb seda ka saastavamaks, sest kui sul see jaam seal seisab, siis tuleb ikkagi inimesi palgal hoida, jaama hooldada ja nii edasi. Selle jaoks tuleb kulutada raha. Ma olen kindel, et kui esitada peaministrile järgmine arupärimine näiteks selle kohta, kust see raha tuleb, siis ta ütleb: ei tea, pole poliitikute teha, Elering maksab kuskilt. Aga tegelikkuses loomulikult maksame me selle kõik kinni võrgutasude või siis otsese maksukoormuse tõusu kaudu. Öeldakse, et julgeolekumaks, keeratakse jälle igale võimalikule maksule paar protsenti peale, ja pärast öeldakse, et raha kulub igale poole. Aga ma lõpetan ka positiivselt. Härra peaminister, soovin teile julgust oma seniseid vaateid kiiremini revideerida, võib-olla saame hakata tagasi normaalsuse suunas liikuma. Kui see siiski raske on, on alati võimalik juhtimine üle anda nendele, kes julgeid otsuseid teha julgevad. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Eestit valitsevad praegu koalitsioonis valelikkus, lühinägelikkus ja saamatus. Ja selliselt koosluselt tulevad energiapoliitikas vaid halvad või väga halvad otsused, alustades sellest, et Reformierakonna saamatu reageerimine energiakriisile tõukas Eesti majanduse nüüd juba aastaid kestnud majanduslangusesse, ning uued maksutõusud koos lühinägeliku energiapoliitikaga teevad asja ainult hullemaks. Energiapoliitika mõjutab kõiki valdkondi, kogu riigi käekäiku. Ja kui seda käpardlikult teha, nagu praegune valitsus teeb, siis on kahju suur, mida kõik Eesti inimesed praegu ka omal nahal tunnevad. Poolvägisi ja kiirustades taastuvenergiale üleminekuga on kaasnenud ja kaasnevad jätkuvalt suured kulud. Aga tulu ehk mõju elektri hindadele on tegelikult vähene ja kaootiline. Euroopas me juba näeme taastuvenergia tootjate pankrotte ja muid probleeme. Tegemist ei ole jätkusuutliku valdkonnaga. Eesti peab säilitama ja soodustama põlevkivienergia kasutamist. Põlevkivi aitab tagada meie energiajulgeolekut, mida Reformierakond ja tema liikmed on põlevkivienergiat rünnates aastaid järjepidevalt kahjustanud. Eesti põlevkivivarud on maailmas ühed suurimad ja kui me suunaks kas või poole tuuleenergiasse minevast rahast hoopis põlevkivi uurimiseks, leiaksid teadlased kindlasti täiendavaid võimalusi põlevkivi kasutamiseks. Reformierakond aga liigub vastassuunas. Nende valitsemise aegadel on maksukoormust põlevkivisektoris tõstetud ja see on vähendanud ettevõtete konkurentsivõimet, on vähendanud põlevkivienergeetika kui investeeringu atraktiivsust. Samuti on valitsus järjest vähendanud toetusi põlevkivienergia puhtamaks muutmiseks, mis võimaldaks jätkata Eesti enda toorainel põhinevat energiatootmist keskkonnasõbralikumalt. Kordan veel kord: Reformierakond kahjustab oma tegevusega Eesti energiajulgeolekut, samamoodi ka sotsid ja Eesti 200, kes kõigele sellele takka kiidavad ja sellega kaasa lähevad. Eesti kodumaise põlevkivi energia kasutamine oleks konkurentsivõimeline, kui valitsus rumala energia-, kliima- ja maksupoliitikaga ei hävitaks seda sektorit. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu. Palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Olukord on tõsine ja selles valguses on minu lähtekoht, härra peaminister, et jõuetut juhtimist me praegu lubada ei saa. Nõrk juhtimine tähendab ka valdkondades, kriitilistes valdkondades nõrka poliitikat. See ilmneb mitmes põhimõttelises asjas. Esimene asi, kui me kõneleme organisatsiooni juhtimisest: uudis selle kohta, et valitsus töötab Kaja Kallase tööplaani alusel. Üle poole aasta on möödunud, ja töötatakse Kaja Kallase tööplaani alusel. Ametnike kommentaarid on väga lihtsad: osasid asju sealt täidame, osasid asju sealt ei täida. Teine näide: personali juhtimine. Segadus, mis [on tekkinud] nende nepotistlike manöövrite puhul riigisekretäri ametikoha ümber, on avalikkusele paraku valuliselt teada. Kolmas küsimus puudutab organisatsiooni juhtimise ja personali juhtimise kõrval finantsjuhtimist. Ja siin on sümptomaatiline, et Kallase valitsuse ajal selgus, et avastati, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi real on 100 miljonit eurot üle. Nüüd korraga valitsuse liikmed eesotsas peaministriga annavad kommentaare: näete, lugesime ka pärast seadusena vastuvõtmist riigieelarve läbi ja tõepoolest avastasime, et seletuskirjas on kirjas formuleering, mis võimaldab tõlgendust, et finantseerimistehing 100 miljoni euro ulatuses gaasielektrijaama ehitusprojektiks on lubatud. Ja selles keskkonnas me jõuame praegu väga tõsiste energeetikavalikute juurde. Meil on objektiivselt väga dramaatilised tehiolud, alates terroriaktidest meie veealuse taristu Estlink 2 pihta kuni paratamatult objektiivsete nii-öelda läbilaskevõimaluste ahenemiseni seoses desünkroniseerimisega veebruaris. Selles olukorras valitsus arutas 26. detsembril ja arutas 2. jaanuaril praeguseks kujunenud olukorda. Ja kahjuks ma pean nentima, et ühtegi konkreetset otsust ei tulnud. Kiisa elektrijaama kohta ja selle kohta, millised need otsused oleksid pidanud olema, on eraldi küsimus. Kiisa avariielektrijaama kasutuselevõtu kohta otsustati: analüüsime. Taastuvenergia tasude kohta, mille puhul valitsuse formuleering on, et energiaintensiivsetele ettevõtetele [tuleks seda] vähendada: analüüsime. Kolmandaks, mis puudutab Narva investeeringut, siis ka selles küsimuses otsust siduva õigusliku analüüsi kohta, nagu nentis täna ka Eesti Energia juhatuse esimees, tegelikkuses reaalselt valitsus ei langetanud. Praeguses olukorras me peame energiapoliitikas suhtuma tõsiselt vajadusse tagada meie tingimusteta varustuskindlus. Ja seda mitte mis tahes [kindla] hinnaga, vaid [seda tuleb teha] sellises olukorras, kus meil on elektrienergia hinna puhul minimaalne prognoositavus. Paraku objektiivsed asjaolud, mis on välja kujunenud, ja valitsuse kahetsusväärselt loid käitumine ei luba väita, et kindlustunne on mõlemas eesmärgipüstituses tagatud. Ja see algab kahjuks irrelevantsest olukorra diagnoosist. Kliimaminister ütleb, et sellel aastal elektrienergia hind odavneb. Kahjuks ma pean tunnistama, et lähikuudel ei kujune elektrienergia hind sugugi selliseks. Mis puudutab [kaabli purunemise tõttu kallinemist] 1,4 senti kilovatist, siis me kõneleme siin märksa tõsisematest ja ulatuslikumatest ettevõtjate tehtud prognostilistest Eesti hinnapiirkonna näitajatest. Mida me peame tegema? Esiteks, enesestmõistetavalt tuleb tagada põlevkivijaamade piiranguteta töösuutlikkus kriitilises olukorras. Eelmise aasta detsembris tekkis tohuvabohu, kui kõlasid valitsuse liikmete või kõrgemate valitsusametnike ähvardused, et me hakkame asja uurima kriminaalmenetlustes, kui põlevkivijaamad ei täida keskkonnanõudeid. Ja mis oli selle vastus? Eesti Energia väljus nende põlevkivijaamadega turult. Tekitati tegelikult täielik šokiolukord, mis puudutab varustuskindluse tagamist. Siis saavutati kompromiss: 1500 tundi maksimaalselt lubatakse kolme plokiga toota. Minu ettepanek valitsusele on: võtke maha need piirajad praeguses olukorras, opereerige reaalsusega, vähendage riske! Teine küsimus, mis puudutab enesestmõistetavalt CO2 emissiooni kaubanduse tasude kõrvaldamist põlevkivi[energia] lõpphinnalt. Eksitavad on valitsuse esindajate väited, nagu need oleksid absoluudis ka muudetud CO2 emissiooni kaubanduse reeglite järgi mittevõimalikud. Ma olen korduvalt valitsust üles kutsunud: võtke ette, lugege, töötage, opereerige kehtiva Euroopa õiguse alusel, töötage elektrituru direktiiviga! Ja enesestmõistetavalt on praeguses energiajulgeoleku kriisis, mis on meie regioonis paratamatu, objektiivne, täiesti avameelne üleskutse avada dialoog Euroopa Komisjoniga, selleks et sellises keskkonnas näha ette ka CO2-[tasu] vabalt juhitava võimsuse täies mahus rakendamine. Need ettepanekud, härra peaminister, millega valitsus opereerib – analüüsime neid lähemalt. Narva 100-megavatise, pluss 60 megavatti [soojusenergiat andva] uue gaasijaama abil tipukoormuste vähendamine, ehitamine. Me anname endale reaalselt aru, et selle jaama valmimise aeg on [kõige varem] kas selle dekaadi lõpus või järgmise dekaadi alul. See ei ole lähiaastate küsimus. Loomulikult ilmutab kahetsusväärselt valitsuse jõuetust ka see, mida tunnistas endine rahandusminister Võrklaev. Mida ta ütles? [Ta viitas] valitsuse suutmatusele aasta otsa sotside tõttu – muide, kus sotsid saalis on? –, sotside blokeerimise tõttu energeetikaalastes küsimustes otsuseid langetada. Väga tähelepanuväärne avaldus endise rahandusministri poolt! Nüüd, teine küsimus. Kui me võtame taastuvenergia tasu küsimused, siis selles olukorras on valitsuse kavatsus – vähemalt nii on kirjeldatud – jätta maksekoormus samaks, aga asetada väiketarbijatele, nii ettevõtetele kui eratarbijatele, suurem koormus ja suurematele tarbijatele väiksem. See on selles mõttes problemaatiline, et inflatsioonilist koormust see ühiskonnas maha ei võta. Praeguses kriisis tuleb valitsusel loobuda eksperimentidest. Ettepanek toota 100% [kogu meie tarbitavast elektrist aastaks 2035 taastuvenergia abil], tuleb paraku kõrvaldada. See ei vasta ühiskonna vajadustele. Seda tuleb avameelselt tunnistada ja lõpetada ära eksperimendid üht liiki energia täiesti kõikehõlmava realiseerimisega, lülitades välja nii põlevkivienergeetika kui ka lülitades välja muu energiavaldkonna konkurentsivõimetuse tõttu. Meil ei ole mõtet praeguses kriitilises olukorras tegeleda niisuguse vaakumis tegutseva ideoloogiaga. Ja see ei ole mitte minu arvamus, see ei ole mitte Isamaa arvamus eraldi võetuna. Energiamajanduse arengukava, teie koostatud kliima[kindla] majanduse seadus on saanud hävitava hinnangu nii energia- kui ka majandusekspertidelt – kõikehõlmavalt. See on kõlbmatu juhtimissuunis praegu.

Teie aeg!

Turundusega ei ole võimalik reaalses kriitilises juhtimiskeskkonnas opereerida. See oli sõbralik soovitus kogu selles praeguses väga keeruliseks kujunenud, objektiivselt ikkagi raskes situatsioonis. Ja need olid siirad soovitused, härra peaminister. Aitäh!

Head kolleegid! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra peaminister soovib sõna? Jah, palun, härra peaminister, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Ma ütleks nii, et ajastud on erinevad. On ajastud, kus me näeme inimesi, kes on viroloogiaspetsialistid. Mäletan Urmas Reinsalu näoga meest vaatamas mõtlikul näol lennuväljal lennuki poole, kust pidid tulema maskid, mida ta koos Jaak Aabiga käis seal revideerimas. Nüüd on Urmas Reinsalust saanud energeetikaekspert. Ma soovitaks energeetikas siiski ka kuulata asjatundjate arvamusi. Nagu Eesti Energia esimees teile ka komisjonis ütles, selle piirini ei ole mitte kuidagi jõutud, mille kohta te räägite, et võtke piirid maha. Seda esiteks. Teiseks, majanduse jaoks, inimeste jaoks on siiski energias hind see, mis määrab, mida tarbitakse. Ei ole mina näinud veel seda konservatiivset poliitikut, kes paneb maja ette sildi "Andke mulle põlevkivienergiat, olgu või kümme korda kallim!". Ma väga kahtlen selles. Maja katusele pannakse päikesepaneel, kasutatakse seda. Paljud inimesed kasutavad, see on muuseas mõistlik. Tuuleenergiast tulev soodsam energia hind on hea nii inimestele kui majandusele, sedagi kasutatakse. Kui te päriselt vestleksite ettevõtjatega, kes ekspordivad, siis saaksite teada, on vaja puhast energiat. Ja põlevkivienergeetika on Eestis reservis niikaua, kui meil on uued juhitavad võimsused. Reserv on olemas. Eestil on varustuskindlus tagatud. Uute võimsuste tellimine erinevate pakkumiste abil käib. Nii et, kuidas ma ütlen, selline kätega vehkimine, emotsionaalne juhtimine mis tahes kriisis, ja seda isegi energeetikasüsteemis, mis on teinud varuplaanidele varuplaanid, ei ärata usaldust, Urmas Reinsalu. Nii et säästke see kuskile mujale. Aitäh!

Suur tänu! Kuna Urmas Reinsalu nime mainiti selles kõnes ja Urmas Reinsalu on avaldanud soovi esineda sõnavõtuga, siis palun, Urmas Reinsalu, teil on võimalus vastusõnavõtuks.

Aitäh! Härra peaminister! Mina väljendasin siin rea vägagi mõjukate energiaekspertide seisukohti. Muu hulgas väljendas täna komisjoni koosolekul oma seisukohti teaduste akadeemia energeetikakomisjoni esimees härra Hamburg, aga seda on teinud ka ettevõtlusorganisatsioonide juhid, kes vaatavad, ma tunnistan ausalt, murelikult praegu seda, ma kasutaksin sõna "peataolekut". Vaadake, ma [tahtsin] juhtida tähelepanu sellele, et valitsus ei ole langetanud otsuseid, [milleks on] akuutsed vajadused – see puudutab objektiivselt just nimelt elektrienergia hinna konkurentsivõime tagamist. Kuid väga kiirelt ja varmalt, härra Michal, on teie valitsus langetanud otsuseid, kuidas regulatiivselt elektrikriisi hinnatõusude abil veelgi süvendada. Kuidagi iseenesest olete plaaninud elektriaktsiisi 45%-lise tõusu 1. maist, siis kõigi elektriarvete, sealhulgas omakorda selle elektriaktsiisi 45%-lise tõusu maksustamise käibemaksu [tõusuga] 2% alates 1. juulist ning lisaks täiendavate tasude kehtestamise alates võimsusreservi tasust, saartalitluse tasust. Kõik see moodustab ju täiendava stressi keskkonna. Ma ei ütle, et neid võimsusi ei tule tagada. Küsimus on praegu meetmetes, mida te rakendate, mis on suunatud sajaprotsendiliselt elektritarbijatele. Ja ma ei räägi teie jaoks niisugusest majesteetlikust projektist, mis on meretuuleparkide projekt, milleks te kiirkorras olete saanud Euroopa Komisjoni konkurentsidirektoraadi riigiabiloa ja mille koormus meie elektritarbijatele on miljardites eurodes. Need on otsused, mida te küll langetate. Ma pean ausalt tunnistama, et need ei ole mitte emotsionaalsed otsused, need on süsteemsed otsused, mis töötavad Eesti ühiskonna energiavajadustele vastu. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetan meie tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise ja sulgen läbirääkimised.