Arupärimine abordijärgsete tüsistuste osas andmete kogumise kohta (nr 550)

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Varro Vooglaiu 14. juunil 2023 esitatud arupärimine abordijärgsete tüsistuste osas andmete kogumise kohta. See on arupärimine nr 550. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli arusaadavalt Riigikogu liikme, kolleeg Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Jätkame samade probleemidega seonduvalt, aga teisest aspektist. Üks fundamentaalne viga, mida abordiprobleemist rääkides sageli tehakse, on see, et vastandatakse naiste ja laste õigusi. [Jäetakse mulje], et seistes selle eest, et laste õigust elule austataks, tahetakse justkui kuidagi naistele halba teha. Nii soovitaksegi nagu naiste elementaarseid õigusi kaitsta. Tõde on muidugi see, et mingisugust õigust abordile ei eksisteeri. Mingit inimõigust aborti teha ehk tappa lapsi enne sündi ei eksisteeri. Ja tõde on ka see, et abort kahjustab mõlemaid. Lastelt võetakse abordi käigus elu, aga naistele kaasnevad abordiga sageli ulatuslikud tagajärjed nii nende füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Ja sellest hoolimata, hoolimata suurest abortide suhtarvust, ei ole teadaolevalt Eestis neid mõjusid märkimisväärselt uuritud. Abordiga seotud andmete kogumise alusdokumendiks Eestis on raseduse katkestamise või katkemise andmekaart, mille peavad täitma kõik, kes rasedusi katkestavad või katkenud rasedusega naistele arstiabi annavad. Kaardil dokumenteeritakse naise isikuandmed, varasemate raseduste ja sünnituste andmed ning aborti kirjeldavad meditsiiniandmed. Vastavalt kaardil [toodud] loetelule tuleb märkida ka tüsistused, mis tekkisid 24 tunni jooksul pärast aborti. Hiljem avaldunud komplikatsioonide kohta teadaolevalt andmeid ei koguta. Samas on suur hulk abordi füüsilistest ja vaimsetest tagajärgedest sellised, mis ei pruugi avalduda kohe. Aborditaoliste traumaatiliste kogemuste järel võib esineda unetust, kõrgenenud ärrituvust, keskendumisraskusi, masendust, enesetapumõtteid, rasket süütunnet, enesehinnangu langust ja teisi probleeme, mis kõik häirivad enese ja perekonnaeluga toimetulekut ning mida on võimatu kaardistada vahetult pärast protseduuri. Olemasolevad uuringud on välja toonud näiteks järgmist. Aasta jooksul pärast aborti on üldine suremus mis tahes põhjusel kõrgem naiste seas, kes on teinud aborti, võrreldes naistega, kes sünnitasid või ei olnud üldse rasedad. Taani rahvastikuregistril põhinev uuring, milles vaadeldi aastatest 1980–2004 pärinevaid andmeid, näitas, et aborti võis seostada suurema surmade arvuga naiste seas kuni 10 aasta jooksul pärast protseduuri, võrreldes naistega, kes sünnitasid. Hiljutine Saksa uuring, 2019. aastast, milles uuriti abordi ja psühhiaatriliste häirete seost 57 770 naisel, leidis, et abort suurendas terve rea vaimsete häirete riski 75–101%. Depressiooni, ärevust ja posttraumaatilist stressi seostatakse samuti abordiga, seda just järjestikuste rasedustega naiste puhul. Mõistagi peaksid need naised, kes abordi tagajärgede all kannatavad, saama vajalikku abi, ning naised, kes aborti kaaluvad, peaksid saama asjakohast informatsiooni nii protseduuri enda kui ka selle võimalike tagajärgede kohta. Valdavalt on tegemist tervete naistega. Abordiotsuse tegemisel esineb aga sageli ebakindlust, mida seostatakse abordijärgsete hingepiinadega. Seega on õigeaegne ning asjalik informatsioon, mille osaks on abordi võimalikud tagajärjed, hädavajalik. Sellega seonduvalt olemegi esitanud kaks küsimust. Esiteks: "Kas Eesti pädevad ametkonnad (eelkõige Tervise Arengu Instituut), plaanivad parandada abordiga seotud tüsistuste kohta informatsiooni kogumist, eesmärgiga saada reaalne ülevaade abordi tagajärgedest, mille all naised kannatavad, ning anda aborti kaaluvatele naistele nende kohta täpsemat informatsiooni?" Ja teiseks: "Kui andmete kogumist ei ole plaanis täiendada, siis millistel kaalutlustel peetakse õigustatuks seda informatsiooni mitte koguda, arvestades, et need andmed puudutavad aastas hinnanguliselt kolme tuhande naise vaimset ja füüsilist tervist ning aitaksid tõsta teadlikkust abordi reaalsuse kohta aborti kaaluvatel naistel, et nad saaksid langetada teadliku otsuse?" Aitäh!

Suur tänu! Küsimustele vastab auväärt sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Hea istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Nii nagu raseduse katkestamine, nii ka igasuguse informatsiooni kogumine selle kohta on terviseministri pädevuses. Ma kaldun arvama, et ma teie küsimustele vastamisel ei ole kuigi pädev, aga ma saan ette lugeda need vastused, mis ma sain küsimuste kohta Sotsiaalministeeriumi tervisevaldkonna käest. Tervise Arengu Instituut haldab Eestis raseduse infosüsteemi, kuhu kogutakse isikustatud andmeid kõigi Eestis toimunud sündide ning raseduste katkestamiste ja katkemiste kohta. Infosüsteemi kuulub kaks andmekogu. Üks neist on meditsiiniline sünniregister ja teine meditsiiniline raseduse katkemise ning katkestamise register. Infosüsteemi esitavad andmekaartide teel andmed kõik sünnitusabi, sealhulgas kodusünnitusabi, ja günekoloogia ning pediaatria tervishoiuteenuse osutajad. Andmeväljade väljatöötamise ja kaasajastamise protsess toimub koostöös erialaspetsialistide ja vastavate seltsidega. Aborditüsistuste loetellu on lisatud kõikvõimalikud tüsistused, mis abordijärgselt võivad naisel tekkida. Tänane TAI ehk Tervise Arengu Instituudi raseduse katkemise ja katkestamise andmebaas annab võimaluse aastate ja vanuserühmade lõikes [analüüsida] raseduse katkemise ja katkestamise tüsistusi. Andmebaas on avalikult kättesaadav Tervise Arengu Instituudi veebilehel. Ja teine küsimus. Avalik statistika on olemas ja kättesaadav. Nagu juba mainitud, raseduse katkestamine on õigusruumis täpselt reguleeritud, et tagada ohutu ja kvaliteetne teenus. Selle üks lahutamatu osa on eelnev põhjalik ja korduv nõustamine. Vajadusel saab naise suunata ka kriisinõustaja juurde. Me ei näe ohtu, et naised võivad ilma jääda vajalikust nõustamisest ega saa seetõttu langetada teadlikku otsust. Eesti Naistearstide Selts jälgib ka rahvusvahelist statistikat ja saab koostöös Tervise Arengu Instituudiga teha ettepanekuid andmeväljade muutmiseks, kui see osutub vajalikuks. Statistika näitab, et tüsistusi võib raseduse katkestamisel [ikka tekkida]. Siinkohal on asjakohased [sellised andmed]: omal soovil katkestamisi oli 2021. aastal 3173 ja 2022. aastal 3282, tüsistusi oli 2021. aastal 1,8%-l ja 2022. aastal 2,3%-l naistest. Võimalik, et need arvud on tegelikult veidi väiksemad, kuna indutseeritud abortide sees on ka need raseduse katkestamised, mille puhul rasedus on peetunud, aga ise ära ei katke, vaid läheb vaja meditsiinilist sekkumist. Aitäh!

Ja on võimalus küsimusteks. Martin Helme, palun!

Aitäh! Tore, et need kaks arupärimist on siin kõrvu pandud, sisuline [sarnasus] nende vahel on olemas. Enne meil oli arutelu selle üle, kas abordi tegemine on naise inimõigus või on ikkagi lapse õigus ellu jääda suurem õigus. Te ütlesite umbes nii, taandusite ikka sellele liinile, et see on meil maailmavaateline erinevus. Ja vot sellest maailmavaatelisest erinevusest lähtudes ma tahaksingi [vastust]. Praegu ei tulnud ju mingit sisulist vastust. Me ei räägi ju naistele sellest, mis need ohud tegelikult on. Ei räägita sellest! Igasuguseid nõustamisi tehakse tagantjärgi, aga siis on nagu hilja juba. Ma nüüd küsiksin, maailmavaateliselt: kes siis tegelikult seisab naiste füüsilise ja vaimse heaolu eest? Kas need, kes loobivad sisutühje punaseid loosungeid inimõigustest, või need, kes päriselt räägivad probleemi olemusest ja proovivad saavutada olukorda, kus võimalikult vähe oleks neid traagilisi aborte?

Aitäh küsimuse eest! Meditsiiniteenusega seotud informatsiooni andmise eest, mis võimaldab inimesel teha teadlikku otsust ja valikut, vastutab tervishoiuteenuse osutaja.

Varro Vooglaid, palun!

Teate, ma pean ütlema, et jälle ei saa teie käest sisulisi vastuseid küsimustele. Küsime siis uuesti. Kas vastab tõele, et praegusel hetkel kogutakse Eesti Vabariigis andmeid abordijärgsete komplikatsioonide kohta üksnes nende komplikatsioonide osas, mis ilmnevad 24 tunni jooksul pärast abordi tegemist? Kas see vastab tõele või ei vasta?

Aitäh küsimuse eest!

Oot-oot, ma ei ole lõpetanud veel! Ja teiseks, kui see vastab tõele, siis kas te peate seda mõistlikuks, pidades silmas, et on teaduslikult tõendatud fakt, et paljud komplikatsioonid ilmnevad tunduvalt hiljem? Kas neid oleks ka vaja kaardistada, koguda andmeid nende kohta, et teada, millised riskid siis reaalselt abordi tegemisega kaasnevad? Nii saaks teadvustada neid riske inimestele, kes kaaluvad abordi tegemist. Kas saate te mu küsimusest aru? Kui ei saa, siis palun küsige täpsustust, ma täpsustan, aga ma tahaksin, et te päriselt sisuliselt vastate, kas on nii, et kogutakse infot ainult 24 tunni jooksul, ja kui on, siis miks see nii on.

Suur aitäh! Nii nagu ma sellele küsimusele vastamist alustasin, see ei ole minu valitsemisala, ma ei tunne seda valitsemisala detailselt ja mul puudub vastus sellele küsimusele. Ma ei tea.

Mart Helme, palun!

(Saalist öeldakse midagi.) Ma ei tea, miks te mulle selle esitasite ja miks Riigikogu selle mulle saatis.

Head kolleegid, ma siin tõesti nõustun ministriga, et kui see ei ole tema vastutusvaldkond, on väga aus ja selge öelda, et tõepoolest ta ei tegele ja ei saa sellele vastata. Nii et püüame jääda vähemalt küsimuste esitamisel selle valdkonna raamesse, mis puudutab ministrit, kes parasjagu on puldis. Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma ei saa nõus olla sellega, et jääme valdkonna piiridesse. See on tegelikult ka Sotsiaalministeeriumi valdkond ja ettevalmistusaega on olnud piisavalt, et vastata ja paluda oma ametnikel, oma nõunikel koguda materjali, et tulla siia meie ette adekvaatsete ja ammendavate vastustega. Minu küsimus tegelikult jätkab sedasama teemat, mis mul oli eelmise arupärimise ajal, ja see puudutab … Oleks hea, kui minister kuulaks. See puudutab seda, mida mainis Varro Vooglaid oma kokkuvõtvas kõnes: et Sotsiaalministeeriumil, aga ka teistel ministeeriumidel on külluses raha igasuguste punaste ja liberaalsete kampaaniate tegemiseks. Kas ei peaks praegu tegelema sellega, et meil ei oleks selle konkreetse teema puhul – aborditüsistuste puhul, noorte naiste puhul – tegemist suure teadmatusega kõikidest riskidest, mis on seotud abordi tegemisega?

Aitäh! (Mart Helme jätkab kohalt, viidates kampaaniatele.)

Aitäh! Ma arvan, et kampaania ei ole viis inimeste harimiseks. Ma arvan, et inimeste harimise parim viis on võimalikult personaalne lähenemine, mis on sihtgrupipõhine, mis on seotud inimese vanusega, tema eluetapiga, milliste valikute ees ta on ja mis on talle sellel eluetapil oluline teada saada. Üks asi on noorte naiste ja meeste harimine seksuaaltervise ja reproduktiivtervise teemal ja hoopis teine [sihtgrupp] on juba vanemas eas naised, kes on tegemas otsust raseduse katkestamiseks omal soovil. Nende teavitamine ja ka riskidest rääkimine [käib teisiti]. Ma kindlasti selliseid asju kampaania korras ei pea õigeks teha. Tuletan uuesti meelde: Sotsiaalministeerium on teinud viimasel poolteisel aastal kaks kampaaniat. Üks oli hooldereformiga seotud, teine peresõbraliku tööandjaga. Viimane muuseas räägib samamoodi töötaja õigustest ja võimalustest ja tööandja rollist töö ja pereelu ühitamisel. Teine samalaadne kampaania on ka sellel aastal kavas. Kõikidel nendel juhtudel on tegemist Euroopa fondide rahaga, mida millekski muuks kasutada ei saa.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vaadake, jaa, eks ole, kampaaniaid nagu ei saa [korraldada]. Neid LGBT-kampaaniaid saate küll teha, nüüd valmistate seal oma ministeeriumis ette transseadust, mille kohaselt hakatakse püsivalt ja jäädavalt sandistama noori mehi, naisi – kõiki, eks ole, keda vähegi õnnestub ära hullutada. Aga mis puutub sellesse, et see ei ole nagu teie arupärimine – vaadake, mina ei tea, meie tegime selle arupärimise, juhatus on saatnud selle saali ja teie olete siin meie ees. Järelikult Riigikogu juhatuse tasemel on teid tunnistatud pädevaks sellele arupärimisele vastama. Nii et ei ole vaja siin sellist nägu teha, eks ole. Te olete siin, meie küsime sel teemal, aga see ei puutu nagu üldse teisse. Mina küsingi: kas sotsiaalkaitseminister siis tõepoolest ei arva, et naisi tuleb kaitsta nende traumade eest, millest me oleme siin pikalt rääkinud? See on ka sotsiaalse hakkamasaamise mõttes ülioluline ja tegelikult see on teie teema.

Et ei jääks kõlama ekslik arusaam, siis ma kordan: Sotsiaalministeerium ei tee kampaaniaid. Meil on olnud pooleteise aasta jooksul kahel teemal kampaaniad ja ma olen neid täna juba mitmel korral nimetanud. Kui me räägime tüsistustest, siis 1,8%-l 2021. aastal ja 2,3%-l 2022. aastal on olnud tüsistusi. Iga raseduse katkestamise ette käib nõustamine, mis on kohustuslik ja mida teeb tervishoiuteenuse osutaja. Samamoodi vastutab tervishoiuteenuse osutaja selle eest, et meditsiiniprotseduur oleks läbi viidud korrektselt ja ohutult. Nendel juhtudel, kui inimestel on tekkinud muresid – nüüd ma võin rääkida oma valdkonnast –, tõepoolest tulevad appi ka kõik muud teenused. Kui me varasemalt muu hulgas raseduskriisinõustamist pakkusime sotsiaalvaldkonnas projektipõhiselt, siis tänaseks on raseduskriisinõustamine Tervisekassa teenuste loetelus ja seda on võimalik inimestel vajadusel kätte saada, ilma et peaks kartma, kas minu piirkonnas vabatahtlik teenuseosutaja on või teda seal ei ole mitte. Samamoodi me oleme arendanud erinevaid sotsiaalteenuseid, mis puudutavad vaimse tervise toetamist kogukonna tasandil. Perearstikeskustes me maksame toetust kliiniliste psühholoogide teenuste osutamiseks. Ja nii nagu siin täna varasemalt öeldud, kogu seda meditsiinilise poole nõustamist on võimalik saada ka noorte nõustamiskabinettides. Seda pakutakse muu hulgas ka seksuaalvägivalla ohvritele.

Ma repliigina siiski lisan, et ministri, kellele Riigikogu liikmete küsimused esitatakse, otsustavad arupärijad ise. Juhatusel puudub voli ministrit vahetada. Juhatusel on võimalus arupärimine tagasi saata, kui see ei ole õigele ministrile, aga nagu me näeme, selle teema juures osa küsimusi on seotud Signe Riisalo ja tema juhitava ministeeriumiosaga, osa mitte. Nii et selles mõttes juhatusel voli seda muuta kindlasti ei ole. Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea arupärimisele vastaja! Ma tuletan meelde, et Signe Riisalo aasta aega tagasi oli terve Sotsiaalministeeriumi minister, nii et selles mõttes need teemad peaksid tema jaoks väga tuttavad olema. Ma tuleksin selle juurde, et te ütlesite, et Sotsiaalministeerium ei tee kampaaniaid. Mina mäletan küll, et kui inimesi taheti vägisi vaktsineerima ajada, siis oli kampaania iga nurga peal. Igalt poolt tuli infot: televiisorist, raadiost, tänavaplakatitelt. Tegite kampaaniat ju! Samamoodi tegite kampaaniat ka LGBT liikumisele, pannes üles värvilised plakatid, kus kaks meest suudlesid omavahel. Te olete ju neid kampaaniaid teinud, need on Sotsiaalministeeriumi kampaaniad. Miks te nüüd ütlete, et te ei tee kampaaniaid ja et kampaania ei ole õige viis, õige on personaalne lähenemine? Aga siis jõuame jälle sinna, et meil ei ole personali piisavalt, me ei saa personaalselt läheneda. Minu küsimus on: mida te olete teinud? Mitte see, mida te ei saa teha.

Aitäh! Ma kordan üle: sotsiaalvaldkonnas on Sotsiaalministeerium viimase pooleteise aasta jooksul teinud kahel teemal kampaaniaid. Üks, mille teemal on tänane järgmine arupärimine, oli hooldereformi [tutvustus], ja teine, kuidas toetada töökeskkonnas lastega peresid. Kõik ülejäänud kampaaniad, kaasa arvatud LGBT-temaatilised, ei ole ministeeriumi korraldatud ega otseselt rahastatud. Nagu ma täna juba varasemalt ütlesin, sellega tegelevad meie strateegilised partnerid. Kui strateegilised partnerid on oma programmi kirjutanud muu hulgas ka kampaaniategevuse ja see on ministeeriumi poolt heaks kiidetud, siis nad võivad seda põhimõtteliselt teha. Meil on muu hulgas ka Eesti Lasterikaste Perede Liit ja Lastekaitse Liit, kes strateegilisest partnerlusest ressurssi saavad. Aga ma pean tunnistama, et Lastekaitse Liit ja teised lastega seotud organisatsioonid on sama maailmavaate esindajad, kes leiavad, et kuni 12. rasedusnädalani võib [abordi] tegemine siiski olla põhjendatud ja õigustatud ja seetõttu ei ole tulnud ka selliseid kampaaniaid. Vastupidi, kogu tegevus on suunatud sellele, et inimesi paremini nõustada, ette valmistada, et nad teeksid oma elus valikuid, mis ei riku nende enda tervist ega sea ohtu järeltulevat põlvkonda.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Minu tähelepanu köitis teie viimane vastus. Te ütlesite, et kaks kampaaniat olete teinud, aga ülejäänud kampaaniaid ei ole ministeerium otseselt rahastanud. Aga rääkige see kaudse rahastamise skeem siis lahti! Ja võib-olla te oskate [seletada], kas seda tehakse niimoodi kaudselt kuidagi, et varjata ministeeriumi osalust teatud kampaaniate rahastamisel. Te ise ütlesite, stenogrammist saame järele vaadata, et otseselt ei ole ministeerium neid muid kampaaniaid rahastanud.

Aitäh! Riigil on kohustus toetada kolmandat sektorit ehk siis … (Saalist kommenteeritakse.)

Head kolleegid, laseme ministril vastata. Palun!

Ja seda on teinud ka Eesti Vabariik vastavalt oma võimetele läbi erinevate aegade. Varasemalt oli selleks hasartmängumaksu seadus ja hasartmängumaksu nõukogu otsustas, millistele projektidele ja millistele partneritele rahaeraldisi tehakse. Ka sellel perioodil said rahaeraldisi erinevad projektid, muu hulgas ka võrdsuspoliitikatega tegelevad organisatsioonid, nagu ka Lastekaitse Liit, nagu ka [Eesti] Lasterikaste Perede Liit, nagu ka [Eesti] Puuetega Inimeste Koda ja väga paljud teised organisatsioonid. Kõigil neil on alati olnud üsna suur vabadus otsustada ise oma tegevuste üle. Kokkulepped, mida me praegu sõlmime, on seotud strateegilise partnerlusega, mille puhul tullakse hankesse, eelduslikult ka mitu vabaühendust koos. Ja täpselt nii on ka juhtunud. Näiteks on ühes ja samas hankes samaaegselt [Eesti] Lasterikaste Perede Liit ja Lastekaitse Liit. Nemad ühiselt otsustavad, missuguseid kampaaniaid ja muid tegevusi nad teevad. Oluline on see, et kampaaniad ja muud tegevused oleksid seotud riigi strateegiliste eesmärkidega, milleks on siis eeskätt baasdokumendi "Eesti 2035" arengukava ja selle alamdokumendid, milleks minu valdkonnas on heaolu arengukava.

Suur tänu, lugupeetud minister. Rohkem teile küsimusi ei ole. Küll on üks küsimus istungi juhatajale, võtan selle. Rain Epler, palun!

Natukene nagu märkus, natuke küsimus. Ma enne kuulasin, kui kolleeg Vooglaid esitas küsimust ja poole peal juba minister hakkas rääkima. Varro pidi ütlema, et oot-oot, ma ei ole veel lõpetanud. Ja nüüd ka, kui ma ise küsisin küsimust, siis mul oli veel 30 sekundit jäänud. Ma niigi kasutasin aega efektiivselt, aga siis juba minister hakkas vahele rääkima seda oma plaati. Ma kutsuksin istungi juhatajat üles … Ja siis, kui tema hakkas vastama ja tulid emotsionaalsed hõiked, mis olid lihtsalt lühikesed reaktsioonid, siis ta hakkas nõutu näoga pead vangutama ja pöördus teie poole. Siis te kolleegidele Riigikogus tegite märkuse. Aga võib-olla ka ministreid tuleb istungit juhatades ohjata, et nad kannataks ära, kuni küsimus jõuab lõppu, ja siis hakkaks pihta selle oma plaadiga.

Teie märkus on asjakohane. Tõepoolest paaril juhul minister hakkas vastama, juba kibeles vastama, kui alles kolleeg küsimust esitas. Tõepoolest selline asi aset leidis. Aga kindlasti minister jälgib seda tähelepanelikult. Helle-Moonika Helme, palun veel üks küsimus, ja siis läheme läbirääkimiste juurde. Palun!

Jaa, aitäh! Tegelikult, vaat kui ma rääkisin sellest, et me tegime arupärimise ja minister kogu aeg üritas meile väita, et see ei ole üldse tema temaatika, tema teema, ta ei oska vastata, see ei ole tema pädevuses. Ma ju siis ütlesin, et Riigikogu juhatus on saatnud selle siia saali. Täpselt nagu te ütlesite, Riigikogu juhatus oleks võinud ju ka otsustada, et ta ei saada, kuna see ei ole antud ministrile. Aga minister ise üritas kogu aeg oma juttu sinna kanalisse suunata. Mulle jäi natukene arusaamatuks, kuidas me ikkagi peame seda juhatuse otsust käsitlema. Te ütlete, et osaliselt nagu oli ja osaliselt ei olnud [tema teema]. Mis osas see siis oli ja mis osas ei olnud? Ja kas minister kuidagi eksis oma vastustes, kui ta ütles, et ta tegelikult ei peaks siin olema, sest see ei ole tema [valdkond] ja ta ei valda seda teemat?

Siin jään ma kindlalt selle juurde, et ministril loomulikult oli õigus mitte vastata nendele küsimustele, mis ei ole seotud tema vastutusvaldkonnaga. See on üheselt selge. Teiseks, ärge nüüd kutsuge kurja välja. Te nagu vihjate, et juhatus oleks võinud selle arupärimise tagasi saata. Ma arvan, et sellest oleks löömat tulnud seitse korda rohkem, kui ma oleksin selle tagasi saatnud, selmet keskenduda nendele küsimustele, mis puudutavad ministrit tema valdkonnas. Aga kui te soovite, et me saadame neid tuimalt tagasi, kui on üks küsimus, mis ei puuduta ministrit, kellele arupärimine esitatud on, siis ma pigem eelistan, et me ikkagi nii rangeks siin ei lähe. See on Riigikogu liikmete tahe ja soov, millisele ministrile milliseid küsimusi nad esitada tahavad. Sinna keegi sekkuda ei saa. Küll aga on võimalus tõepoolest, et minister ei pea vastama kõikidele küsimustele. Aga nüüd, head kolleegid, läheme läbirääkimiste juurde. Martin Helme, palun!

Ma tahan kõigepealt mõned praktilised asjad ära õiendada. Kuri on ammu karjas. See arupärimine esitati 14. juunil 2023, nõksa vähem kui aasta tagasi. Selle aasta jooksul ei ole minister suutnud endale selgeks teha lihtsaid, elementaarseid arve, mida küsiti arupärimises konkreetselt. Ta tuli jutuga, et oi, pole minu valdkond. Kuri on ammu karjas ka sellega, et ega siis tänane või ka eelmisel aastal valitud Riigikogu juhatus – koosseis on sama – ei värista kätt, kui on vaja arupärimisi üle leti tagasi meile loopida. On küll ja küll, kümneid arupärijatele tagasi antud. Nii et pole see sugugi nii kena, et Riigikogu liikmed ise otsustavad, kellele nad arupärimisi teevad. Ise otsustame, kellele teeme, ja siis saame pärast teada, et ega tegelikult ikka ei võinud teha. Nüüd sisu juurde. Päris kukkus karp lahti, kui minister teatas, et riigil on kohustus toetada kolmandat sektorit nende propagandategevuses. No andke andeks, mingit sellist kohustust riigil ei ole. Või kui on, siis on selle tänane valitsus ise endale välja mõelnud. Ja see nii-öelda MTÜ-tööstus, mis meil täistuuridel vurab, kulutab riigieelarvest sadu miljoneid. Sellele lisandub euroraha. Aga meie maksumaksja raha on ka sadu miljoneid, mis läheb nii-öelda kolmandale sektorile. Ja sugugi mitte kõik sellest ei lähe teatritele või haiglatele või ma ei tea, kuhu – need on ikka, me räägime siin ideoloogilistest MTÜ-dest. Sulaselge näkku valetamine ja näkku irvitamine on jutt sellest, et need riigi sotsiaalsed partnerid, kelle kaudu erinevaid sotsiaalseid kampaaniaid tehakse, on oma sõnumites strateegiliselt vabad. Ma võin konkreetse näite tuua sellest, kuidas MTÜ Elu Marss sai, kui ma nüüd õigesti mäletan, 170 000 eurot. Riigikogu eraldis oli, eelarveeraldis oli, aga kuna nemad ajasid valet juttu – nemad tõesti kaitsesid elukultuuri ja proovisid selgitada täpselt seda, millele meie arupärimistes siin tähelepanu juhime, et abort ei ole tegelikult naise tervisele füüsiliselt ja vaimselt üldse ilma kahjulike tagajärgedeta –, siis neid ruineeriti seitsmel erineval viisil kuni selleni välja, milliseid sõnu nad kampaanias tohivad või ei tohi kasutada. Jumala eest, nad tegelikult ei tohtinud rääkida sellest, mis nende rahastuse tegelik eesmärk oli. Küll aga on meil riik pannud hirmsaid summasid huugama – loomulikult Sotsiaalministeerium – sellistele toredatele kampaaniatele nagu "Kumm on seks" ja "Pane õlg alla". Selliseid otsuseid võib teha kampaania korras, aga [ei või] seletada, et abordi tegemine võib teha sind viljatuks, võib viia depressiooni ja enesetapuni, võib tekitada sulle elu lõpuni tühjusetunde. Uuring uuringu järel näitab, et niisugused pöördumatud ja väga rängad tagajärjed on sellel inimestele, naistele, kes seda on teinud. Seda ei tohi selgitada ei kampaania korras ega individuaalses korras. Sellest ärme räägime, sest jumala eest, see ei ole ju kooskõlas narratiiviga! Punased loosungid ütlevad, et sinu keha, sinu valik, tee, mis tahad, tagajärgi ei ole. Seda tuleb tampida maksumaksja raha eest noortele pähe, mitte seda, et sa keerad oma elu tegelikult pöördumatult tuksi, kui sa nende loosungite õnge lähed. Vaat sellest vaikime, seda ei uuri, kampaaniaid ei tee! Sellest ei räägi kellelegi kunagi! Sest satanistlik surmakultuur, mida meie tänane valitsus meile igapäevaselt ju demonstreerib, tahabki, et inimesed oleks närused, õnnetud, muserdatud, ja ilmtingimata, et elu ei loodaks juurde. Ja siit me jõuame põhiküsimuse juurde, mis oli selle arupärimise tegelik idee. Aga sellele, ma ei tea, me vist ei saanud vastust. Samas võib-olla see, et me ei saanud vastust, oligi vastus. Põhiküsimus on: kes tegelikult seisavad naiste vaimse ja füüsilise tervise eest? Kas need on räuskavad radikaalfeministid, kes meil täna valitsuses märatsevad, või konservatiivid? Ja mina väidan: naiste vaimse ja füüsilise heaolu eest seisavad tänasel päeval ainult konservatiivid.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Oleme ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.