Interpellation concerning the need for prenatal protection of the right to life of children (No. 554)

Tere tulemast, uus minister! Neljas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Helle-Moonika Helme ja Martin Helme 15. juunil 2023 esitatud arupärimine laste eluõiguse sünnieelse kaitsmise vajaduse kohta. Arupärimine numbriga 554. Ma palun arupärijate nimel ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaaegu tühi Riigikogu saal! Täna menetleme arupärimist, mis sai esitatud 15. juunil 2023. aastal ehk mitte palju vähem kui aasta aega tagasi. Põhiseaduse kohaselt on Eesti Vabariik õigusriik. Põhiseadus sätestab selle fundamentaalse tähtsusega põhimõtte §-s 3, mis ütleb, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Lisaks kajastub õigusriikluse põhimõte §-s 13, kus on sätestatud, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Seejuures sätestab Eesti Vabariigi põhiseadus kaks konkreetset väga olulist põhiõigust. Neist esimese kohaselt peab riik tagama kõigi inimeste õiguse elule – § 16 – ja neist teise kohaselt peab kõiki inimesi kohtlema seaduse ees võrdselt – § 12. Nende kahe printsiibi koostoimest järeldub ilmselgelt, et riik peab kaitsma kõigi inimeste õigust elule ja kaitsma seda kõigi inimeste puhul võrdselt, ilma ühtegi inimgruppi kuuluvaid inimesi diskrimineerimata. Ometi on Eesti Vabariigis üks inimgrupp, kelle õigust elule ehk kõige elementaarsemat ja olulisemat inimõigust kaitseb riik põhimõtteliselt palju piiratumalt kui kõigi teiste õigust elule. Selleks grupiks on lapsed, kes on juba eostatud, ent kes pole veel sündinud. Nimelt on raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadusega nähtud ette avarad võimalused laste tahtlikuks tapmiseks enne sündi. Veelgi enam, riik mitte ainult ei ole seadustanud laste sünnieelset tapmist, vaid ka toetab seda rahaliselt, sõltumata sellest, millisel põhjusel laste elu sünnieelselt lõpetatakse. Niisugust olukorda on võimatu pidada kooskõlas olevaks riigivõimu kohustusega kaitsta laste õigust elule ja kaitsta seda kõigi teiste inimeste õigusega võrdselt. Tähelepanuväärselt on ka Eesti Vabariigi õiguskantsler juba rohkem kui 20 aastat tagasi, täpsemalt 2002. aastal nentinud oma ametlikus arvamuses, et põhiseaduslik õigus elule kohustab Eesti Vabariiki kaitsma ka veel sündimata laste elu. Ma tsiteerin õiguskantsleri toonast arvamust: "Loote üksikud arenguetapid ei mõjuta enam inimeseks olemist, kuna ei ole võimalik olla rohkem või vähem inimene. Seega ei saa õigus elu kaitsele olla seotud loote eluvõimelisusega, sünnihetke või muude loote arenguga seotud asjaoludega. Loote arenguetapid ei mõjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu ning seega kaitseb põhiseaduse § 16 ka loodet." Tsitaadi lõpp. Õiguskantsler lisas, ma tsiteerin: "Loode on seega iseseisva õigushüvena põhiseaduse kaitse all. Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta." Sellega seonduvalt on meil ministrile esitatud viis küsimust. Esiteks: "Mida kavatseb Vabariigi Valitsus või Sotsiaalministeerium selle asutusena teha, et tagada veel sündimata laste õigus elule kõigi teiste inimestega võrdsetel alustel, nagu põhiseadus seda nõuab?" Teiseks: "Miks ei ole Vabariigi Valitsus või Sotsiaalministeerium selle asutusena siiani teinud selles osas suuremaid pingutusi?" Kolmandaks: "Kas Sotsiaalministeerium on kunagi korraldanud ühegi avaliku arvamuse suunamise kampaania, milles kutsutakse inimesi üles austama veel sündimata laste elu ja hoiduma nende elu hävitamisest? Kui ei ole, siis miks, pidades silmas, et riigil on reaalne põhiseaduslik kohustus tagada sündimata laste eluõiguse tõhus kaitse?" Neljandaks: "Kas Sotsiaalministeerium kaalub avaliku arvamuse kampaaniate korraldamist, mis lähtuks eesmärgist kaitsta veel sündimata laste elu? Kui jah, siis millises vormis ja millal on kavas sellised kampaaniad korraldada?" Ning viiendaks: "Kuidas kavatseb Sotsiaalministeerium tagada nõustamise ning luua tugistruktuurid raseduskriisis naistele, et pakkuda vajalikku tuge lapse sünnitamiseks?" Need on need viis küsimust, millele me ootame sisulisi vastuseid. Loomulikult on kõik need küsimused lisaks eelnevale olulised, seda enam, et Eestis teatavasti on sügav demograafiline kriis. Aitäh!

Suur tänu! Palun arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli auväärt kolleegi, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hakkan otsast vastama. Üks moment! (Sätib pabereid.) Kõigepealt küsimus nr 1: "Mida kavatseb Vabariigi Valitsus või Sotsiaalministeerium selle asutusena teha, et tagada veel sündimata laste õigus elule kõigi teiste inimestega võrdsetel alustel, nagu põhiseadus seda nõuab?" Nii nagu Vabariigi Valitsus, nii ka Sotsiaalministeerium lähtub oma töös Eesti Vabariigis kehtivatest seadustest ja teistest õigusaktidest, sellest raamistikust, mis meile on ette antud. Ma ei tea, kas on kohane meelde tuletada, et tõepoolest meil on maailmavaatelised erisused, aga mida minu meelest on kohatu meelde tuletada, on see, et seadusandlik võim on selles majas. Mida paremad teadmised meie inimestel pereplaneerimisest ja seksuaalharidusest on, seda vähem tekib olukordi, kus meil on soovimatud rasedused, ja siis ka jõutakse abordini. See on ka põhjus, mille pärast me keskendume probleemi põhjustega tegelemisele ehk sellele, et kõigile oleks kättesaadav adekvaatne ja tõenduspõhine nõustamine nii seksuaalhariduse kui ka pereplaneerimise teemadel. Paremate teadmiste abil [saab] vähendada soovimatuid rasedusi ja abortide arvu. Erinevate nõustamiste võimalused on Eestis igal pool kättesaadavad. Selleks on avatud noortekabinetid ja emadusnõuandlad, kus tegutsevad naistearstid ja ka ämmaemandad, samamoodi raseduskriisinõustajad ja psühholoogid, kelle kohta te küsisite. Nõustamiste käigus keskendutakse nii seksuaalharidusele kui ka soovimatu raseduse vältimise [võimalustele], samuti ohutute kontratseptiivide tutvustamisele, mis toob kaasa noorte naiste ja meeste kõrgema teadlikkuse ja teadlikuma käitumise. Noorte harimine on olnud hariduse igas astmes, kus tuleb käsitleda kõiki eelpool nimetatud teemasid. Vähem oluline ei ole ka vanemate harimine. Perekoolid pakuvad praegu erinevaid vanemlusega seotud teemasid, samamoodi kohalikud omavalitsused. Seega, soovides vähendada planeerimata rasedusi ja ebaseaduslikke aborte, peab pakkuma tüdrukutele ja naistele, aga ka poistele ja meestele terviklikku paketti seksuaalharidusest, teadmisi pereplaneerimisest ning vajadusel ka tuge raseduse katkestamise teekonnal, nii et see oleks läbimõeldud otsus ja ohutu protseduur. Viimase kümne aasta jooksul on abortide arv langenud 6459-lt 3282-le ehk ligi poole võrra. See langustrend on selgelt õiges suunas ja näitab, et meie astutud sammud on olnud õiged. Kui vaadata veel kaugemat aega, siis 1996. aastal oli raseduse katkestamisi 16 239. Ja kui me vaatame siin rahvastiku arvu muutusi ja abortide arvu muutusi, siis me näeme seda, et abortide arvu muutus on olnud viiekordne, mida kindlasti ei saa rahvastiku kohta öelda. Maailmapraktika näitab, et abortide keelustamine või siis ka väga rangete tingimuste seadmine ei vähenda tegelikku abortide arvu. Küll aga viib see hoopiski ebaseaduslike ja ohtlike abortide arvu tõusuteele, naised seavad oma elu ohtu. Lisaks võib abortide keelustamine viia soovimatu lapse sünnitamiseni, mis võib tuua suuremaid ja tõsisemaid probleeme ühiskonnas. Seega on väga oluline tegeleda eeskätt abordi põhjustega, mitte niivõrd tagajärgedega. Igale abordile eelneb kohustuslik nõustamine, mis on raseduse katkestamise lahutamatu osa. "Miks ei ole Vabariigi Valitsus või Sotsiaalministeerium selle asutusena siiani teinud selles osas suuremaid pingutusi?" Ei ole mina selle seaduse eestvedaja, raseduse katkestamise puhul on tegemist tervishoiu valdkonnaga. Aga saan vastata nii, et meil eksisteerib põhjalik seadusandlus väga kindlate reeglitega, kuidas ohutult rasedust katkestada saab. Ja sellega kaasneb ka nõustamise võimalikkus. Me pakume üle Eesti kättesaadavat nõustamist nii noortekabinettides kui ka emadus- ja naistenõuandlates. "Kas Sotsiaalministeerium on kunagi korraldanud ühegi avaliku arvamuse suunamise kampaania, milles kutsutaks inimesi üles austama veel sündimata laste elu ja hoiduma nende elu hävitamisest? Kui ei ole, siis miks, pidades silmas, et riigil on reaalne kohustus tagada sündimata laste eluõiguse tõhus kaitse?" Kõigepealt, see ongi see maailmavaateline vaidluskoht. Sündimata lapsel, nagu me teame, ei saagi olla teovõimet, aga tal ei ole meie seaduste kohaselt ka õigusvõimet. Mis tähendab seda, et meie seadus ei käsitle teda inimesena, kellele oleks omistatud õigusvõime ja kelle huve või õigusi oleks võimalik kaitsta. Nende küsimustega, kas võiks neid seadusi muuta, tuleks pöörduda pigem Justiitsministeeriumi poole. Meie ministeeriumis on juba mõnda aega suund, et me ei tegele sotsiaalkampaaniatega ega nende rahastamisega. Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas on erinevaid asutusi, nende hulgas ka strateegilised partnerid, kes vastavalt vajadustele ning tulenevalt ka heaolu [arengukavast] ja rahva[stiku] tervise arengukavast viivad läbi kampaaniaid. Tõsi, eelmisel aastal ja sel aastal on ministeerium teinud kaks kampaaniat, mis on rahastatud Euroopa välisvahenditest. Saadud rahastus on sihtotstarbeline ning seda teisteks tegevusteks kasutada ei ole võimalik. Selle tulemusena oleme 2023. aastal viinud läbi hooldereformi tutvustava teavituse ja peresõbraliku tööandja märgise teavituse, mis tuleb ka käesoleval aastal. Kordan üle: Sotsiaalministeerium kampaaniaid ei korralda ega telli. "Kas Sotsiaalministeerium kaalub avaliku arvamuse kampaaniate korraldamist, mis lähtuks eesmärgist kaitsta veel sündimata laste elu? Kui jah, siis millises vormis ja millal on kavas sellised kampaaniad korraldada?" Nii nagu ma ütlesin, Sotsiaalministeerium kampaaniaid ei korralda. Selleks on meil sotsiaalpartnerid ja selleks on meil allasutused. Avaliku arvamuse kampaania korraldamise asemel on meie siht suunatud inimeste teadlikkuse tõstmisele nii pereplaneerimises kui ka seksuaalhariduses, et olla efektiivsem nendes tegevustes ja et tõenduspõhiselt toimiv viis oleks inimestele oma käitumise kujundamisel kättesaadav. Ja viies küsimus: "Kuidas kavatseb Sotsiaalministeerium tagada nõustamise ning luua tugistruktuurid raseduskriisis naistele, et pakkuda vajalikku tuge lapse sünnitamiseks?" Tervisekassa poolt on Eestis kompenseeritud nii noorte nõustamine, kriisinõustamine kui ka rasestumisvastaste vahendite tutvustamine. Kõik need tegevused on olulised seksuaalhariduse ja pereplaneerimise teadlikkuse tõstmisel, soovimatute raseduste vältimisel ja otseselt abortide vähendamisel, lisaks ka kriisis olevate naiste või perede toetamisel mitmekülgse abi pakkumisega. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Ma kordan siin ühte küsimust, mille küsisin kuu aega tagasi peaministrilt, aga millele ma toona temalt küll ühtegi mõistlikku vastust ei saanud ega saanud ka teadmist, kas ta üldse küsimusest aru sai. Võib-olla ta lihtsalt tegi nii, nagu ei oleks aru saanud. Aga igatahes 2022. aastal, mille kohta meil on viimased andmed, on omal soovil raseduse katkestamise määr suurenenud erakordselt järsult. 100 elussünni kohta kasvas see 17% 2022. aastal. Ma saan teie noogutamisest aru, et te olete sellest kurvast statistikast teadlik. Ma küsin niimoodi: kas te olete nõus selle hüpoteesiga, et üks väga oluline põhjus on Ukraina naiste saabumine Eestisse? Ukrainas on teatavasti reproduktiivkäitumine hoopis teistsugune kui Eestis.

Suur aitäh! Jah, ma noogutasin, sest ma olen teadlik. Aga ma ei oska neid põhjuseid väga hästi avada. Me oleme nendel teemadel rääkinud ka demograafidega. Kindel on see, et see kurb 17%-line muutus [selgitab] võib-olla natukene ka nende sündimata laste arvu, keda me oma rahvastikus tegelikult taga igatseme. Meil on sündimuse suur vähenemine ja mingi osa see põhjendab ära. On mindud selle valiku teed. Nüüd, kes on need valiku tegijad ja mis põhjustel nad on seda teinud, sellele mul tegelikult head vastust ei ole. Ukraina päritoluga naised võib olla üks põhjendus. See tundub lihtsalt loogilisena, kuivõrd nad on üsna keerulises olukorras, teadmata tulevikuga, mehed on kas rindel või on seal veel midagi hullemat juba juhtunud ja tulevik on üsna tume. Samal ajal ei saa me ka välistada seda, et tegemist on meie enda inimestega, kes võib-olla sellesama Ukraina sõja mõjul, võib-olla teiste kriiside, majandusliku olukorra tõttu tunnevad ennast ebakindlalt ja on teinud selle valiku. Mida ma saan isiklikult oma väärtuste pinnalt öelda, on tõesti see, et teadlikkus on oluline – kõik see, millest ma enne rääkisin. Aga samal ajal on oluline ka [naiste] heaolu. Kui naine teeb valiku minna raseduse katkestamise teed, enne kui 12 nädalat täis saab, siis on see tema vaba valik. Ma arvan, et sunnitud raseduse lõpuni kandmine ei oleks tegelikult see viis, mis aitaks luua õnneliku perekonna ja õnneliku lapsepõlve, et sel juhul kasvaksid sellised lapsed, kellel on need oskused ja see lapsepõlvetaust, mille pinnalt paarisuhet luua ja ka lapsi saada, perekonda luua. Nii et see on üks üsna keeruline probleemide pundar. Ja lõppkokkuvõttes, kui kuulata käitumisteadlasi, mida [nad räägivad] lapse saamise või ka raseduse katkestamise kohta, siis nemad on öelnud lapse saamise kohta, et tegemist on sügavalt isikliku otsusega ja see sügavalt isiklik otsus võib olla seotud mitmete erinevate teguritega, mis erinevates olukordades võivad omakorda väga erinevad olla. Aga kokkuvõttes on see meie jaoks loomulikult halb statistika ja ma väga-väga loodan, et vähemasti see abortide arvu kasvu trend taandub. Kõige rohkem ma julgen seda põhjendada siiski meie ebaturvalise ühiskonnaga, mis on paljude tegurite mõjul [tekkinud]: sõjad, majandusolukorrad, kõik need asjad.

Aitäh! Ma pean tunnistama, et ma ei suuda võtta veenvalt seda murelikku nägu ja tooni, mida te siin esitlete, sest teie valitsuse näol on tegemist Eesti kõigi aegade kõige perevaenulikuma ja kõige lastevaenulikuma valitsusega, kes kõigele muule lisaks räägib sellest, kuidas tegelikult planeet Maa ei vajagi lapsi ja elu päästmiseks planeedil Maa tuleb elu taastootmine lõpetada. Aga mul kriipis kõrva see ütlemine, et Eesti seadus ei käsitle sündimata lapsi inimestena, kellel on õigusvõime või teovõime. Ega Eesti seadus ei käsitle ka kolmekuust sündinud last või kolmeaastast last kui õigusvõime või teovõimega [inimest]. Tõsi küll, vahe on selles, et tal on ametlik eestkostja olemas, aga sisuliselt on samamoodi ametlik eestkostja olemas ka sündimata lastel. Kas selle loogika järgi, selle liberaalse loogika järgi võiks rahulikult lapsevanemad otsustada ka kolmekuuseid või kolmeaastaseid lapsi tapma hakata, kui neil sügavalt isikliku otsuse tagajärjel selline plaan tekib?

Martin Helme, palun!

Teovõime osas on teil õigus. Teovõime laieneb inimesel vastavalt elatud eluaastatele ja täieliku teovõime saab inimene 18-aastaseks saamisel. Õigusvõimega on natukene teistmoodi. Õigusvõime omandab inimene sündides ja seda ei ole võimalik võõrandada. Nii et vastus teie küsimusele on see, et õigusvõime on inimesel sünnihetkest ja see, mida te kirjeldasite, ei ole võimalik.

See, mida te räägite, ei vasta muidugi tõele. Ma ju enne tsiteerisin õiguskantsleri seisukohta, kes ütleb, et õigus elule on lapsel juba enne sündi. Kui ta ei oleks õigusvõimeline, siis tal ei saaks ju olla ühtegi põhiseaduslikku õigust. See on loogika ABC. Nii et see, mis te väitsite, et ta ei ole õigusvõimeline, on otseselt vale. Aga põhiküsimus, mis oli arupärimise keskmes, on tegelikult endiselt vastamata. Mida kavatseb valitsus teha, et tagada veel sündimata laste õigus elule kõigi teiste inimestega võrdsetel alustel, nagu põhiseadus seda nõuab? Põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus elule, igaüheks on ka veel sündimata laps ja põhiseadus ütleb, et kõik põhiseaduslikud õigused on inimestel võrdselt. Kuidas teie nimetaksite sellist riiki, kus tapetakse tahtlikult 3200 või rohkem inimest aastas ja valitsus rahastab seda, kui me räägiksime ükskõik millisesse muusse ühiskonnagruppi kuuluvatest inimestest, mitte sündimata lastest? Kuidas te nimetaksite sellist riiki? Kas õigusriigiks?

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh küsimuse eest! Õigusvõimet reguleerib meil tsiviilseadustiku üldosa ja selle kohaselt, nii nagu ma varasemalt vastasin, õigusvõime omandab inimene sündimisel. Ja seda on väga keeruline … (Saalist öeldakse midagi.) Tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel! Teie tuginete ühe õiguskantsleri 20 aasta tagustele seisukohtadele. Samal ajal ma ei ole näinud mitte ühtegi Riigikohtu lahendit, mis kinnitaks seda ühte seisukohta. Seetõttu tuginen ma nendele positsioonidele, mis on meie kehtivas õiguses. Kui lugupeetud Riigikogu soovib sellesse muudatusi teha, siis seadusandja roll on selles majas eelnõusid algatada. Mina ei saa nimetada raseduse katkestamist kuni 12 elunädalani viisil, nagu teie seda teete, vaid leian, et siin on tegemist naise õigusega ise määratleda seda, mis juhtub tema kehaga. Ja need raseduse katkestamised, mis on võimalikud peale 12. rasedusnädalat kuni 22. nädalani, on seotud tervisenäidustustega. Need on tervishoiusüsteemis arstide otsustada ja ma tõepoolest usaldan meie arstkonda ja usun, et nad teevad õigeid ja pädevaid otsuseid.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma siin kuulan – noh, jah, see kõlab kuidagi nagu nii, et juriidiliselt kõik on korrektne. Jaa, naise õigus otsustada, mida teha oma kehaga. No tore, aga ta otsustab seejuures ka, mida teha ühe pisikese, täiesti kaitsetu inimese eluga, kellel ei ole mingit võimalust ennast kaitsta. See on nii traagiline. Mul on tegelikult teile väga otsene küsimus, vastake ei või jaa. Kas õigus teha aborti on teie meelest inimõigus? Teatavasti on Euroopa inimõiguslased selle juba nii sõnastanud. Küsimus on, mis teed on minemas Eesti: kas me suveräänse riigina seisame kõigi laste õiguste eest, pidades silmas ka sündimata lapse õigust sündida, või siis jääb see inimõigus siiski kusagile vanemasse ikka. Ja nagu ma juba kirjeldasin, eks ole, kas võib otsustada selle üle, kas ma tapan ühe pisikese potentsiaalse inimese ära?

Aitäh küsimuse eest! Mina ei ole õigusteadlane ja nendesse teoreetilistesse aruteludesse ma siin kindlasti ei astu. Ma olen sotsiaalkaitseminister ja lähtun Eestis kehtivatest õigusaktidest. Eestis kehtivate õigusaktide kohaselt, mis on ka nii ÜRO kui ka Euroopa Liidu õigusaktid, on [inimene] laps alates oma sünnihetkest kuni 18‑aastaseks saamiseni. Ma väga hästi mäletan neid arutelusid ja vaidlusi alates 2010. aastast kuni siis lõpuks lastekaitseseaduse vastuvõtmiseni, kus lugupeetud küsijate esindaja täpselt sellesama teema oli tõstatanud. Ja ma pean uuesti rõhutama, et tegu on maailmavaate erinevusega. Me räägime 12 esimesest rasedusnädalast, mille jooksul on Eesti kompetentsete arstide hinnangul lubatav vabatahtlik raseduse katkestamine. Võin ka öelda seda, et väga mitmed Euroopa riigid on läinud sellest ajast oluliselt kaugemale, eeskätt rääkides naise õigusest teha otsuseid omaenda keha üle, teha ka reproduktiivvalikuid ja ‑otsuseid vabalt.

Mart Helme, palun!

Aitäh! See on bürokraadi jutt, mida me kuuleme siin. See ei ole juriidiline teema. See on juriidiline teema ka, aga see ei ole ainult juriidiline teema. Eelkõige on see moraalne teema. Te libisete kogu aeg sellest moraalsest mõõtmest üle ja mööda. See on moraalne teema eelkõige. Aga mis te ütlete, kui teie ema oleks otsustanud, et teid ei ole vaja? "Ei ole vaja! Minu õigus on otsustada, et ma ei taha teda! Minu keha!" Nii, aga ma küsin hoopis midagi muud. Kuna meil on väga sügav demograafiline kriis ja kuna noored inimesed, no kujutame ette, 17–18-aastased noored naised, ei saa veel aru sellest moraalsest mõõtmest ja kõigest muust, ka juriidilisest mõõtmest, siis võib-olla oleks riigi ülesanne, praeguse valitsuse ülesanne selgitada, massiivset selgitustööd teha just nimelt selle moraalse mõõtme kontekstis. Mis te sellest arvate?

Suur aitäh! Ma alustan tagantpoolt, muidu ma äkki unustan ära. Noored naised, kes ei saa aru … Mul on küsimus: kas lapse kasvatamine on midagi lihtsat? Mina isiklikult arvan, et see ei ole midagi lihtsat, see on suur väljakutse, suur vastutus. Teha selgitustööd selle sihtrühma hulgas, keda te ise nimetate mittearusaajaks – ma ei pea seda kuigi mõistlikuks. Ma arvan, et nende noorte naiste hulgas ja ka meeste hulgas, kellest te räägite, on vaja teha selgitustööd, mida tähendab pereplaneerimine, mida tähendab laste kasvatamine, et nad saaksid teha oma vabu valikuid. Kaugel sellest, et ma teemast üle libisen. Vastupidi, ma olen mitu korda sõnaselgelt öelnud, et meil ongi erinevad väärtused selles küsimuses. Mina pean võimalust, et kuni 12. rasedusnädalani naine saab ise otsustada oma keha üle, mõistlikuks ja põhjendatuks. Üht küsimust aga on isegi raske mõista, see on natukene nagu loogikavastane. Vaadake, kui mu ema oleks teinud otsuse mind mitte sünnitada, siis mina seda vastust siin praegu anda ei saaks.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea arupärimisele vastaja! Ma võtan sõnasabast kinni. Te püstitasite küsimuse, kas laste kasvatamine on lihtne. Niimoodi me võimegi filosofeerima jääda: kas elada on lihtne, kas elu on kerge. See on ju jabur. Minul tekib küsimus, miks te seda sõnumit järjest jõulisemalt levitate, et laste kasvatamine on väga keeruline, väga raske, erioskusi nõudev töö. Siiamaani olete teie, näed, siin maailmas hakkama saanud, ja on meil see, ütleme, istungi juhataja hakkama saanud. Meid kõiki on suudetud üles kasvatada ilma nende tehnoloogiliste ja teaduslike õppevahenditeta, mille kohta teie räägite, et ilma nendeta ei ole võimalik tänapäeval lapsi enam kasvatada. Miks te niimoodi maalite noortele õudust tekitava, lootusetu pildi laste kasvatamisest? Mis see tegelik eesmärk on?

Suur aitäh! Kaugeltki mitte mina ei maali seda pilti, vaid teie kõrvalreas istuv erakond on teinud seda jõuliselt ja pikka aega. Laste kasvatamine ... (Saalist öeldakse midagi.) Praegu teda tõepoolest siin ei ole, aga meenutame, mida me siin päevakorra esimese punkti ajal rääkisime. Nii et see ei ole mitte minu välja mõeldud ja ma ei rõhuta seda, aga küll ma ütlen, et lapse kasvatamine tähendab vastutust, 18 aastat kestvat vastutust. Seda tuleb planeerida, teha teadlikult (Saalist hõigatakse midagi.) ja ma olen väga õnnelik kõikide nende noorte või ka vanemate inimeste üle, kes on oma perre lapsed või lapse saanud ja neid siis ka kasvatavad. Ühtlasi arvan ma, et riigi ülesanne on toetada iga perekonda, iga inimest, kes on last soovinud, seda teed läinud 18 aasta pikkusel teekonnal.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Te mainisite, et sündimata lapsed pole õigusvõimelised. Teatavasti natsirežiim Saksamaal de facto kuulutas mustlased ja juudid õigusvõimetuks ja hakkas neid pärast seda tapma. Sama tehti Nõukogude Liidus rahvavaenlastega. Terved inimgrupid kuulutati de facto õigusvõimetuks, nad ei saanud ennast kaitsta, küll võisid nad täiskasvanud inimestena üritada põgeneda või peitu minna või vastu hakata. Pigem on selline meelevaldne massitapmine omane totalitaarsetele riikidele. Siin ei ole ju maailmavaatega mingit pistmist, kui inimene ära tapetakse olenemata tema maailmavaatest või tapja maailmavaatest. Ma lihtsalt olen selle üle üpris imestunud, et me ei ole siiamaani suutnud võib-olla sellest põhimõistest aru saada. Või siis meil ongi nii erinevad arusaamad.

Küsimus ei ole ju mitte minu arusaamises, mis puudutab õigusvõimet, vaid meil kehtivas õigusruumis. Ma kordan, meil on tsiviilseadustiku üldosa [seadus], mis reguleerib inimeste õigus‑ ja teovõimet. Selle kohaselt inimene omandab õigusvõime sünnihetkest, teovõime vastavalt vanusele laieneb ja täielikult omandatakse see 18. eluaastaks. Ma ei anna selles kontekstis hinnanguid. Aga kordan veel: kui saalis viibijatel on soov vaidlustada õigusvõime omandamise hetke, siis on see õiguslik arutelu hoopis teisel teemal, kui on abordi tegemise õigus, millest me täna siin räägime.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Paraku me asjalikke vastuseid nendele küsimustele muidugi ei saanud. Saime kuulda kõikvõimalikku juttu, mis pigem juhib tähelepanu põhiküsimuselt kõrvale. Põhiküsimus, nagu ma osutasin ka oma täiendavat küsimust esitades, seisneb ju selles, et kui meil on kaks fundamentaalset põhiseaduslikku printsiipi, millest esimese kohaselt on igaühel õigus elule ja teise kohaselt on kõik inimesed seaduse ees võrdsed – see tähendab, et kõigile peavad olema riigi poolt tagatud samad õigused samal määral –, siis kuidas saab nii olla, et meil on üks ühiskonnagrupp, veel sündimata lapsed, kelle puhul riik on pidanud lubatavaks mitte üksnes seadustada nende tahtlikku tapmist, vaid valitsus ka rahastab seda massiliselt. Ma küsisin teie käest, proua minister, kuidas te nimetaksite sellist riiki, kus üle 3200 inimese aastas tapetakse ja valitsus rahastab seda. Kõikide nende inimeste tapmist rahastab riik vähemal või rohkemal määral. Kuidas te nimetaksite sellist riiki, kui me ei räägiks sündimata lastest? Ma arvan, et me räägiksime mingisugusest hirmsast düstoopiast, eks. Mis riik see selline on, huvitav? Aga ometi Eesti Vabariik ise ongi selline riik. Me küsisime teie käest, kuidas on võimalik, et selline olukord muudkui kestab ja kestab ja me ei näe, et ministeerium oleks teinud mingisuguseidki pingutusi, et seda olukorda muuta. Nüüd teie osutasite sellele, et siin majas võetakse ju vastu seaduseid, ei ole mõtet valitsuse poole pöörduda nende küsimustega. "Kui tahate kehtivat seadust muuta, siis muutke." Aga ma juhin teie tähelepanu sellele, et mitte ükski Eestis kehtiv seadus ei kohusta Vabariigi Valitsust rahastama laste sünnieelset tapmist. Sellist seadust Eesti Vabariigis ei ole. Vaielge vastu, kui ma eksin. Vabariigi Valitsus on otsustanud oma määrusega näha ette toetuse igale lapse sünnieelsele tapmisele Eesti Vabariigis. See on valitsuse otsus, mitte Riigikogu otsus. Nii et ei ole mõtet vastutust lükata Riigikogu peale ja öelda, et muutke siis seadust, kui tahate. Jaa, muidugi Riigikogu võiks võtta vastu seaduse, millega otseselt keelata selline praktika valitsuse poolt, aga fakt on see, et praegu seda tehes te ei täida ühtegi seadust, ühtegi seadusest tulenevat ettekirjutust. Nüüd, mis puutub õigusvõimesse, siis kolleeg Leo Kunnas osutas väga tabavalt ja väga õigesti, et see on hästi äraspidine loogika, millest te oma vastuste andmisel lähtute. Te ütlete, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt õigusvõime algab sünniga, järelikult lastel enne sündi ei ole õigusvõimet. Noh, saate ju ise aru, kui absurdne see on. Me võiksime tsiviilseadustiku üldosa seadusesse kirjutada ka, et õigusvõime algab kolmeaastaseks saamisest. Järelikult kaheaastastel ei ole õigusvõimet. See on jabur ju. Probleem ongi paljuski ka sellises seaduses, mis niisuguse absurdse printsiibi sätestab. Aga põhimõtteliselt õigusvõime ei saa olla täies ulatuses midagi sellist, mis algab alles sünniga, sellepärast et õiguskantslergi on sedastanud, et põhiseaduslik õigus elule laieneb ka veel sündimata inimestele. Kui need inimesed ei oleks õigusvõimelised, siis neil ei saaks olla põhiseadusest tulenevaid õigusi. See on, nagu ma ütlesin, loogika ABC. Ega sellise vassimise ja keerutamisega me mitte kuidagi edasi ei jõua. Pigem oleks aeg hakata nendes tõsistes küsimustes tõele silma vaatama ja rääkima asjadest ausalt, nii nagu need on. Nüüd, viimane tähelepanek seonduvalt teie vastustes kuulduga seisneb selles, et me ju pidevalt oleme näinud, kuidas valitsus ja selle allasutused viivad ellu erinevaid avaliku arvamuse suunamise kampaaniaid. Kuidas koroonaajal oli? Kas ei viinud valitsusasutused ellu kõikvõimalikke kampaaniaid, kus survestati inimesi laskma endale neid aineid süstida, mida ekslikult vaktsiinideks nimetatakse? Olid ju kampaaniad! Ulatuslikud olid! Kuidas oli, ma ei tea, "Erinevus rikastab" kampaaniatega, mida viisid ellu, ma ei mäleta enam, kas valitsusasutused, nende allasutused või siis anti raha mingisugustele niinimetatud kodanikuorganisatsioonidele, kes neid ellu viisid ministeeriumilt saadud rahaga? On küll saanud teha. Aga vaat siis, kui jutt käib sellest, et peaks tegema kampaaniaid, mille abil teadvustada ühiskonnas laiemalt, et ka sündimata lastel on õigus elule, mida peaks austama ja kaitsma, siis öeldakse, et ei, meie ei saa kampaaniaid teha, midagi pole teha. See ei vasta ju tõele. Miks te teete sihukest nägu, krimpsutate nägu? Tulge siis siia pulti ja vastake nendele küsimustele. Milles probleem on? Kas valitsus andis näiteks koroonakampaaniate, süstimiskampaaniate jaoks raha, viis ellu neid kampaaniaid, kutsus neid tegema? Oli nii? Oli! Kas "Erinevus rikastab" kampaaniaid tehti ministeeriumilt saadud raha eest? Ei tehtud? Tehti! Aga miks siis ei saa siinkohas teha midagi sellist? Miks ei saa panna üles postreid näiteks Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse ja mujale veel sündimata laste piltidega ja öelda, et nemad on ka inimesed, nendel on põhiseaduslik õigus elule, austage ja kaitske seda? Saaks küll, kui tahtmist oleks, ja sellele me teid üles kutsume. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Koos sellega oleme ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.