Sotsiaalkaitseministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest

Tänane esimene päevakorrapunkt on sotsiaalkaitseministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun! Ettekanne kuni 30 minutit.

Austatud Riigikogu [esimees]! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tugeva ühiskonna moodustavad tugevad kogukonnad ehk inimesed. Kõik Eesti inimesed, olenemata sellest, kus nad Eestis paiknevad või milline on nende taust, panustavad ühel või teisel moel oma kogukonda, meie ühiskonda. Iga kooskond on just nii tugev, kui toetatud ja kaasatud on iga üksikliige. Selle nimel me ühes Sotsiaalministeeriumi kolleegide ja partneritega päevast päeva töötamegi. Me püüame iga päev leida viise, ka tänases keerulises eelarvelises olukorras, mil moel Eesti inimesele kõige paremal, toetavamal ja efektiivsemal moel toeks olla. Sotsiaalministeerium tegutseb peamiselt kahes erinevas tulemusvaldkonnas: tervis ja heaolu. Sotsiaalkaitseministrina vastutan heaolu tulemusvaldkonnas laste ja perede, vanemaealiste, sotsiaalhoolekande ning Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumiga kahasse soolise võrdsuse ning võrdsete võimaluste valdkondade eest. Meie eesmärk on vähendada ebavõrdsust ja toetada inimesi terve elukaare vältel. Täna on meie jaoks olulisim kestliku rahvastiku ja heaolu tagamine, sotsiaalkaitsekorralduse kujundamine efektiivseks ja inimese isiklikke vajadusi arvestavaks ning pikaajalise hoolduse süsteemi tõhustamine. Esimese teemaplokina toon välja lapsed ja pered. Head kuulajad! Eesti inimesed peavad ideaalseks, kui peres on keskmiselt 2,35 last. Ka praegu soovivad kolmekümnendates eluaastates mehed ja naised keskmiselt umbes sama palju lapsi. 30‑aastastel ja noorematel on see arv veidi väiksem, kuid siiski üle taastetaseme. Saksamaa Max Plancki instituudi teadlane Nicole Hiekel rõhutas hiljutisel Population Europe'i seminaril, et sündimuse suurendamise poliitika õnnestub seni, kuni valitsused keskenduvad olemasolevatele lastele ja nende perede heaolule. Meie eesmärk on tugineda samadele põhimõtetele, asetades esikohale tänaste laste ja perede heaolu ning suunata riigi ressursse mitmekülgselt ja mõistlikult, et toetada peresid ja luua soodsam keskkond tulevastele põlvkondadele. Eesti ongi viimastel aastatel stabiilselt liikunud lapsi ja peresid toetaval teel, mis oleks võimalikult mitmekesine. See tähendab, et rahaliste toetuste kõrval pöörame üha enam tähelepanu teenustele, mis oleksid kujundatud tänaste ja tulevaste perede hakkamasaamist ja vanemlust toetavalt. Nii näiteks otsustas Vabariigi Valitsus suurendada vanemlusprogrammi "Imelised aastad" rahastamist 200 000 euro võrra, et see jõuaks senisest veel enamate peredeni. 2023. aastal tõusis ka esimese ja teise lapse toetus 80 euroni ning üksikvanema toetus 19 eurolt 80 euroni kuus. Lasterikka pere toetus on käesolevast aastast kolme kuni kuue lapse puhul 450 eurot ning seitsme ja enama lapse puhul 650 eurot. Võrreldes 2022. aastaga on need toetused tõusnud vastavalt 150 ja 250 eurot. Lapse‑ ja peretoetuste kujundamine kaasaegseks ning eri peretüüpe arvestavaks on oluline perede nii turva‑ kui ka õiglustunde pärast. Alates 2023. aasta algusest hakkasid lapsetoetust saama ka mitteõppivad lapsed kuni 19‑aastaseks saamiseni. Varasemalt oli nõue, et lapsetoetuse saamiseks peab laps vanuses 16 kuni 18 õppima, kuid mõnikord ei ole see võimalik. Näiteks erivajadustega laste puhul võis pere varasemalt nii ilma jääda ka lasterikka pere toetusest. Selle muudatuse tulemusena lisandus umbes 3000 mitteõppivat 16–18‑aastast last, kellel varem seda võimalust ei olnud, lapsetoetuse saajate hulka. Ligikaudu 20%‑s neist peredest kasvab erivajadusega laps. Lisaks täiendati perehüvitiste eelnõu olulise muudatusega, mis puudutab kõige kurvemat olukorda: kui sureb alla kolmeaastane laps. Uuendusena võimaldab riik nii emale kui ka isale vanemahüvitise ühe kuu ulatuses. Varasemalt oli vanemahüvitis ja sellega kaasnev ravikindlustus tagatud juhul, kui laps sünnib surnult või lahkub 70 kalendripäeva jooksul. Alates sellest aastast hakkas kehtima ka elatisabisüsteem, mille kohaselt riik maksab lapsele, kelle üks vanematest ei täida ülalpidamiskohustust, senise 100 euro asemel 200 eurot kuus. Lisaks muutub toitjakaotuspension alates 2026. aastast kõigile saajatele ühes suuruses toetuseks, mis katab vähemalt poole keskmisest lapse ülalpidamiskulust. Selle muudatuse eesmärk on viia lastega peredele makstav toitjakaotuspension üle perehüvitise süsteemi, et toetada ühe täiskasvanuga peres kasvavaid lapsi ja vähendada nende vaesusriski. Sellest suvest muutuvad ka vanemapuhkuselt naasnud lapsevanemale haigus‑ ja hooldushüvitised õiglasemaks. Tervisekassal tekib nüüd õigus maksta esimesel tööaastal pärast vanemapuhkust haigus‑ ja hooldushüvitisi kas lapsevanema enda eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu või talle määratud jagatava vanemahüvitise päevamäära põhjal, võttes aluseks inimese jaoks soodsama variandi. See muudatus lahendab senise ebaõiglase olukorra, kus eelneval aastal lapsega kodus viibinud vanemale maksti haigus‑ ja hooldushüvitisi töötasu alammääralt, ja aitab lapsevanematel hõlpsamini tööellu naasta. Suurendame laste heaolu lastekaitse valdkonnas eri valdkondade tihedama koostöö kaudu ning parandame ja ühtlustame lastekaitsetöö kvaliteeti. Lisaks aitavad muudatused pöörata edaspidi suuremat tähelepanu lapse abivajaduse ennetamisele, samuti parandada lastekaitsetööks vajalikku ametialast ettevalmistust ja tugisüsteemi. Keskendume tervikuna ka lastekaitsetöö korraldusele, rõhuasetusega kohaliku omavalitsuse ja riigi rollide jagamisel ning koostööl. Hooldus‑, eestkoste‑ ja lapsendajaperedele on väga oluline tugiteenuste rahastamise üleminek riigieelarvesse – varasemalt toimis see projektipõhise tegevusena. See muudatus tagab suurema kindluse ja parema toe neile peredele, kes kasvatavad oma perekonnas vanemlikust hoolest ilmajäänud last, ja aitab kaasa uute hooldusperede lisandumisele. 2024. aastal on planeeritud tugiteenuste osutamiseks ja korraldamiseks ligi 1,2 miljonit eurot. Aastatel 2024–2027 panustab riik kasuperede toetamisse koguni 5,5 miljonit eurot. "Eesti 2035" eesmärk, et rahvaarv püsiks stabiilne, on täidetud tänu positiivsele sisserändele, mis kompenseerib negatiivse loomuliku iibe. Sisserände tõus oli eriti märgatav Ukrainast saabunud sõjapõgenike tõttu 2022. aastal, mil rahvaarv suurenes 2,6%. Kaks aastat püsinud madal sündimus väljendub aga juba ka mõõdetavates kohortsündimuskordajates. Laste arv 40‑aastastel naistel oli 2023. aastal 1,82 last naise kohta ja 2022. aastal 1,87 last naise kohta. Madal sündimus pole probleemiks ainult Eestis, vaid on üle Euroopa, mõjutatuna koroonakriisist, Venemaa agressioonisõjast Ukrainas, elukallidusest, hindade tõusust. Ebastabiilsetel perioodidel on sündimus alati langenud ning Ida-Euroopa riikides on seda süvendanud ka 1990. aastal sündinud arvult väiksem põlvkond. Seetõttu peame analüüsima peredele kindlustunde tagamist ning mõistma, millist tuge pered riigilt täpselt vajavad. Kindlasti saab see tugi olema mitmekülgne ning loodud läbi eluvaldkondade oskusliku põimimise. Pikaajaline hooldus, erivajadusega lapsed ja täiskasvanud. Sotsiaalhoolekandes on edaspidi meie üks olulisemaid prioriteete suure koormusega omastehooldajad, keda oli 16‑aastaste ja vanemate seas eelmisel aastal 2,4% ehk 26 700 inimest. 2027. aastaks soovime jõuda 1,9%‑ni. Need on inimesed, kes võiksid olla aktiivsed tööturul. Seetõttu peame jätkama pikaajalise hoolduse reformi ning erihoolekande kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamist. Kuigi hooldereformi jõustumisega astuti pikk samm õiges suunas, peame selle rakendamist jätkama. Hooldereformi tulemusel muutus hooldekoht inimesele küll kättesaadavamaks ning vähenes nii lähedaste makse‑ kui ka hoolduskoormus, kuid meil on jätkuvalt vajaka nii teenuskohtadest kui ka kodus elamist toetavatest teenustest. Iga inimene soovib nii kaua kui võimalik elada oma kodus. Hooldereformiga saime suurema tulekahju küll kustutatud ehk leevendust said need, kellel seda kohe oli vaja, kuid meie järgmised prioriteetsed sammud on seotud just nimelt kodu‑ ja kodukohapõhise hooldusega ning omastehooldajate toetamisega. 2023. aasta novembris valmis sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise väljatöötamiskavatsus, mille eesmärk on inimese abivajadusest lähtuva rehabilitatsiooniteenuse süsteemi loomine. Selle üks olulisemaid eesmärke on erivajadustega inimestele rehabiliteerivate üksikteenuste ning sekkumiste osutamine, ühildamine tervishoiuteenustega. Niisamuti soovime, et terviseseisundist tuleneva abivajaduse korral oleks tugi inimesele lähemal ning kättesaadav, et selle kvaliteet paraneks, kaoks teenuste pakkumise dubleerimine ning suureneks valdkonnas töötavate inimeste tasu. See muudatus on kavandatud rakenduma 2027. aastal. Viime seda läbi koostöös töötukassa ja Tervisekassaga. Erivajadustega lastele on paremaks rehabilitatsiooniteenuse pakkumiseks riik juba käesoleval aastal suunanud täiendavalt 3 miljonit eurot lisaraha. Aastatel 2024–2027 eraldab riik taotlusvooru kaudu ka heategevusfondile 5 miljonit eurot aastas, et toetada harvikhaigustega laste ravi. Ühtlasi on järgmiseks neljaks aastaks suunatud 6,1 miljonit eurot lisaraha igal aastal ka psüühikahäiretega inimeste abistamisse. See on lisaks seal juba varasemalt olnud 45,9 miljonile eurole, millega me oleme seni saanud eelarves arvestada. Erivajadustega inimeste tugisüsteemi reformi raames on üks fookuskohtadest jätkusuutlikul erihoolekandeteenuse pakkumisel, sest läbi aastate on erihoolekandeteenuste kohta olnud ootamas üle 1000 inimese, ja see olukord ei ole paranenud. Kuigi 2024. aasta alguses moodustas kehtiva erihoolekandeteenuste eelarve teenuse arvestuslikust eelarvest ehk tegelikust vajadusest keskmiselt 61% ja rahastus on viimastel aastatel võtnud suuna tõusule, ei ole see täna siiski piisav, et tagada teenuste kvaliteeti ning lühendada järjekordi. Mootorsõidukimaksu puhul oleme saavutanud kokkuleppe, et sellest on vabastatud autod, mis on kohandatud puuetega inimestele. Lisaks töötab Sotsiaalministeerium puuetega inimestele välja toetusmeetmed, mida rakendatakse 2025. aastast. Meetmed hõlmavad osade puuetega inimeste sotsiaaltoetuste tõstmist, abivahendite võimaldamist ilma eelneva puude tuvastamise või vähenenud töövõimeta ning osade abivahendite puhul riigi osaluse tõstmist. Vanemaealised. Riigi poolt on oluline tagada, et inimeste vanaduspõlv oleks kindlustatud ning vajadusel tarvilik tugi ka olemas. Sotsiaalkaitse tugevdamiseks on oluline, et inimesed oleksid ka hilisemas elus terved, aktiivsed, rahaliselt kindlustatud ning omaksid finantsteadmisi ning ‑oskusi. Nii loodi Eestis eelmisel aastal esimene pensionitarkuse strateegia, mille taga seisab soov edendada inimeste pensionitarkust, et tagada selle kaudu suurem kindlustatus pensionipõlves. Mida taibukamaid otsuseid inimesed nooremas eas langetavad, seda kindlamalt nad end hiljem tunnevad. Seda kindlustatum on ühtlasi ühiskond, mida iseloomustab väiksem sõltuvus riiklikest toetustest, väiksem vaesusrisk ja suurem majanduslik stabiilsus. Statistikaameti andmetel elas 2022. aastal suhtelises vaesuses 46,8% Eesti 65‑aastastest ja vanematest elanikest. Kuigi 2020. aastal jõudsime me 40,6%‑ni, liikus see tase uuesti üles 2021. aastal suuresti tööealistele tehtud teise pensionisamba väljamaksete tõttu. Kui viimast poleks olnud, oleks suhtelise vaesuse piir 2021. aastal suurenenud 17,5% asemel 9%. 2022. aastal suhtelise vaesuse piir sellises ulatuses aga enam ei suurenenud ning vähenes ka vanemaealiste suhteline vaesus, mis on aga sellele vaatamata endiselt väga suur. Seda loodame muu hulgas muuta viimastel aastatel jõudsalt kasvanud pensionidega. Eelmisel aastal leidis aset viimase 15 aasta suurim pensionitõus, mis koos pensionide erakorralise, 20 euro suuruse tõusuga kergitas pensione 17,6% ehk 105 eurot kuus. Käesoleva aasta 1. aprillil tõusid pensionid indekseerimise tulemusena täiendavalt 10,6%. Viimase nelja aastaga oleme liikunud 552‑eurosest pensionist 774‑eurose vanaduspensionini ning meie eesmärgiks on saavutada 2028. aastaks vanaduspension, mis ligineb juba 1000 eurole – see on 933 eurot kuus. See kehtib loomulikult pensioniõigusliku staaži korral, mis on 44 aastat. Eesti pensionärid on võrdluses teiste Euroopa Liidu riikide [pensionäridega] esirinnas muu hulgas tööhõives. Selle taga võib näha mitut sotsiaal-majanduslikku faktorit: kasvav keskmine vanus, kauem tervena elatud aastad ja kindlasti ka eneseteostus. Statistika näitab, et eestlased on vanemaealiste tööhõive poolest Euroopa tipus. 2023. aastal töötas 65–74‑aastastest inimestest 28,4%. Ei saa lisamata jätta ka tõsiasja, et vaadates suhtelise vaesuse näitajaid vanaduspensioniealistel, soodustab töötamist kindlasti ka madal pension. Ka sooduspensionide reform, mis oli ootel üle 25 aasta ning mille muudatused Riigikogu eelmisel aastal vastu võttis, suurendab pikas vaates tööhõivet, inimeste pensione ja pensionisüsteemi rahalist jätkusuutlikkust. Sellele vaatamata on rahvastiku vananemine reaalsus ning seetõttu on riigina oluline panustada sellesse, et meie inimesed püsiksid terved ja elujõulised ning tunneksid, et nende osalus ja olemasolu otsustusprotsessides on väärtuslik. Strateegilise partnerluse raames oleme välja töötanud ka dokumendi "Vanusesõbralik Eesti". Need põhimõtted annavad erinevatele asutustele ülevaate, mil moel vanemaealisi oma tegevustesse parimal moel kaasata. Selleks, et me inimesi terve nende elukaare vältel parimal moel toetada oskaksime, on vajalik meie kõigi panus, sest kaaskodanike hindamine ei alga regulatsioonidest ega ole vaid Sotsiaalministeeriumi vastutusala. Vanusesõbralikele poliitikameetmetele peavad keskenduma kõik eluvaldkonnad. Vanemaealiste väärtustamine ühiskondlikult algab aga eelkõige kodust. Kindlasti on siin oluline ka tööandjate roll, et töökeskkonnas vanemaealisi ei diskrimineeritaks. Võrdsed võimalused. Eesti soolise võrd[õiguslikkuse] indeksi tulemus oli Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi andmetel 2023. aastal 60,2 punkti, mis seab meid Euroopa Liidu arvestuses 17. kohale. Keskmine tulemus on 70,2 punkti, millele me siiski alla jääme. Selle peamiseks põhjuseks oli tagasilangus ajakasutuse ja võimu valdkondades. Meestel on naistega võrreldes enam paindlikkust nii tööajas kui ka rohkem isiklikku vaba aega. Kuigi poliitikas on sooline tasakaal paranenud, seda eelkõige tänu naiste võrdsele esindatusele valitsuses, on naiste osakaal majanduslike otsuste langetamise juures, sealhulgas suurimate börsiettevõtete juhtkondades, endiselt väga madal. Viimase kümne aasta jooksul on palgalõhe märgatavalt vähenenud. 2022. aastal ulatus see küll 17,7%‑ni, kuid tegi 2023. aastal arvestatava languse, 13,1%‑ni. 2023. aastal oli nendes sektorites, kus suures osas naised töötavad, näiteks sotsiaalhoolekanne, haridus, meditsiin, nendest kahes viimases palgakasv keskmisest palgakasvust suurem. Samas kasvas palgalõhe info‑ ja sidesektoris, langes ka märgatavalt naisjuhtide osakaal. Soolise võrdõiguslikkuse monitooring aga näitab, et 82% Eesti inimestest soovib elada ühiskonnas, kus naised ja mehed on võrdsed. See viitab omakorda sellele, et inimestel on ootus ka praktikas võrdsematele võimalustele. Selleks tuleb meil veel teha aga mitu sammu. Oleme viimastel aastatel neid ka teinud ning olen veendunud, et viibime õiges ajahetkes, mil eesmärgistatult edasi liikuda. Näiteks selle aasta alguses astus Eesti sammu nende ühiskondade suunas, kus tõepoolest väärtustatakse kõikide kodanike võrdsust seaduse ees, ja nii hakkas ka meil kehtima abieluvõrdsus. Muu hulgas oleme koostöös teiste Euroopa Liidu riikidega võtnud eesmärgiks muuta palkade süsteemid läbipaistvamaks ning vähendada soolist palgalõhet palkade läbipaistvuse direktiivi kaudu. Direktiivi jõustamise toetuseks oleme loonud digitööriista Palgapeegel, et olla toeks tööandjale ning tõhustada võrdse ja võrdväärse töö eest võrdse palga maksmist. Samuti oleme loonud soolise võrdsuse, võrdse kohtlemise ja ligipääsetavuse interaktiivsed e-kursused. Kutsun teid kõiki üles neid vaatama. Üks teravamaid probleeme on aga endiselt õiguskaitse puudulikkus – puudujääke on õiguslikus regulatsioonis. Näiteks jätab võrdse kohtlemise seaduse piiratud kohaldamisala puudega inimesed ja veel mitmed muud vähemusrühmad tööelust väljapoole jäävates valdkondades, sealhulgas kaupade ja teenuste kättesaadavuse osas, tõhusa kaitseta. Teisest küljest on tõhusaks õiguskaitseks vajalik ka seaduste täitmise jälgimine ning tasuta esmase õigusabi ja hinnangu andmine soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poolt. Seetõttu on oluline tagada voliniku institutsiooni tõhusaks toimimiseks vajalik mandaat, aga ka ressursid. Edaspidi oleme võtnud eesmärgiks soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste õigusraamistiku kaasajastamise tõhusa rakendamise. Loodan, et tulevikus laieneb diskrimineerimise eest kaitstud inimeste ring. See tähendab, et suureneb inimeste hulk, kellel on paremad võimalused tööturul ja laiemalt ühiskonnaelus osalemiseks. Selle kaudu paraneb nende majanduslik toimetulek ja eneseteostusvõimalused ning kasvab võimekus panustada ühiskonda, sealjuures majanduse elavdamisse. Vaesus ja hoolivus. Suhtelise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse määr vähenes 2023. aastal 2022. aastaga võrreldes 25,2%‑lt 24,2%‑le. 2020. aastal oli see 22,2%. Võrreldes 2022. aastaga kasvas suhtelise vaesuse piir vaid 2%. 2022. aastal oli suhtelise vaesuse piir 756 eurot, 2021. aastal 741 eurot kuus. Seevastu 2021. aastal kasvas see rekordiliselt, 17,5%, mille peamiseks põhjuseks oli taas kord enne pensioniiga tehtud väljamaksed teisest pensionisambast. 2022. aastal kasvas absoluutne vaesus 3,5%‑ni, mis oli otseselt seotud 2022. aastal toimunud hinnatõusust tuleneva absoluutse vaesuse piiri olulise tõusuga. Statistikaameti 2023. aasta vaesusnäitajad ilmnevad 2024. aasta sügisel. 2030. aastaks soovime aga suhtelises vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses olevate elanike osatähtsust vähendada 21%‑ni. Endiselt on vaesusest enim ohustatud üksi elavad inimesed või leibkonnad, kus on vaid üks sissetuleku saaja. Absoluutse vaesuse näitajad on enamasti suuremad ka töötute seas. Vabariigi Valitsuse, ametiühingute ja tööandjate vahel sõlmitud kolmepoolse hea tahte kokkuleppe tulemusel seati eesmärk jõuda aastaks 2027 töötasu alammäärani, mis on 50% keskmisest brutopalgast. Niisamuti on vaesuse leevendamiseks töötatud välja juba kehtivad meetmed, mis tänases kõnes ka kõlanud: pensionide ja peretoetuste tõus, hooldereform, haigus‑ ja hooldushüvitiste määramise muutmine ja muu. Niisamuti läksime sel aastal esimese riigina Euroopas enim puudust kannatavate inimeste abistamiseks toidupakkide süsteemilt üle toidukaartide süsteemile, mis on inimväärsem ja võimaldab abivajajale suuremat valikuvabadust võrreldes senise riiklikult ostetud toiduabi jagamisega. Üleriiklik korraldus jõustus oktoobris ning pälvis ühtlasi ka Euroopa innovatsiooniauhindadel sotsiaalvaldkonna innovatsiooni peapreemia. Vaesust ei saa vähendada aga sotsiaalkaitse üksi, see peab käima käsikäes kõikide teiste riigivalitsemise valdkondadega, eelkõige terve riigi rahakoti ning edumeelse majandusega. Lisaks oleme jätkanud tööd vaimse tervise teenuste kättesaadavuse parandamiseks, toetades nii psühholoog-nõustajate ja kliiniliste psühholoogide kutseaastate rahastamist kui ka kohalikke omavalitsusi ja esmatasandi perearstikeskusi vaimse tervise teenuste pakkumisel. Jõustus ka uus ohvriabi seadus, mis näeb ette abi kiirema ning lihtsama kättesaadavuse vägivalla ohvritele. Uus seadus täpsustab toe saamise võimalusi ning selle eesmärk on täienduste näol praktikas vältida traagilise üleelamisega inimeste taasohvristamist. Seejuures täpsustusid ka naiste tugikeskuse, taastava õiguse ja inimkaubanduse ohvritele osutatavad teenused ning traumast taastumist toetava vaimse tervise abi sisu ja tingimused. Head Riigikogu liikmed, täna väljatoodu on vaid osa tööst, mida oleme teinud ja mille nimel töötame. Uus-Meremaa endine peaminister Jacinda Ardern on öelnud, et poliitikud peavad oma töös juhinduma inimestest. Mina saan öelda, et seda ma teen. Loon oma töös ühes kolleegidega Eestit, kus oleks kõigil hea ja turvaline elada. Soovin, et saaksime seda teha üheskoos. Suur aitäh teile kuulamast!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka mitmeid küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teid kuulates tekib mulje, et kümne aasta pärast me elame paradiisis. Aga mul on teised andmed. Koalitsioonileppes lubasite keskmist pensioni mitte maksustada. Nüüd murrate oma lubadust, võttes vanuritelt ära 130 eurot aastas. Te röövite vaesemaid. Samas keeldute kehtestamast mullu miljard eurot teeninud pankade kasumile erimaksu. Kas see ongi teie pikaajaline strateegia? Ja kas teil häbi ei ole?

Aitäh! Mitte et need valikud ja otsused oleksid lihtsad, aga ma tuletan siiski meelde, et Riigikogu, võttes vastu käesoleva aasta riigieelarve seaduse, kinnitas ka riigi eelarvestrateegia ja kinnitas ühtlasi ka selle muudatuse, mis puudutab vanaduspensioniealiste pensionilt makstavat tulumaksu. Me ei võta kelleltki midagi ära, lihtsalt see soodustus ei kasva. See on see tõsiasi. Kui oleks võimalik seda soodustust suurendada, siis teeksin seda hea meelega. Aga vaadates meie demograafilist püramiidi ja neid kohustusi, mida me tahame, aga ka peame oma inimeste ees kandma, siis on paratamatu, et me peame sealjuures olema üsna säästlikud. Kindlasti ma saan järgmisena küsimuse selle kohta, mis puudutab lastega perede toetamist. Eks seal ongi küsimus tasakaalukohtades, kuhu me oma ühiskonna ressurssi rohkem suuname ja keda me rohkem aitame. Nii kahjuks on.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Puudega inimeste sotsiaaltoetusi tõsteti viimati 2019. aastal. Siis tõsteti ka puudega lapse toetusi, mis seisid 15 aastat paigal. Aga puudega vanaduspensioniealiste sotsiaaltoetust ei ole muudetud juba 18 aastat. Näiteks praegu on keskmise puudega inimese toetus vaid 12,79 eurot kuus. 18 aastat on toetus püsinud samal tasemel, aga elukallidus Eestis on aastast 2008, ma arvan, kasvanud umbes 170%. Väga huvitav on see arutelu, et näiteks automaksu valguses olete te äkitselt hakanud rääkima sellest, et puuetega inimeste toetusi oleks vaja tõsta. Esiteks, neid toetusi oli vaja tõsta nii või naa, sõltumata sellest, kas automaks tuleb või ei tule. Teiseks, need toetused ei pruugi katta automaksust tulenevaid kulusid. Miks te jätkuvalt ei soovi puuetega inimesi täielikult automaksust vabastada ja lisaks sellele tõsta ka neid tulusid ja toetusi, mis on seisnud juba tükk aega paigal?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt automaksust. Automaksueelnõu on Riigikogu menetluses ja need muudatused, mida Riigikogu otsustab sinna teha, on mulle seaduseks. Kui tehakse sellised muudatused, siis peab valitsus nendest ka lähtuma. Mis puudutab puuetega inimeste sotsiaaltoetuste tõstmist, siis see on samamoodi üks üsna valus teema. Siiski tuleb silmas pidada, et kõige haavatavama grupi, kelleks on lapsed, toetuste kohta langetati otsus 2018. aastal ja tegelikult toetused üsna märkimisväärselt tõusid. Mis puudutab tööealisi, siis tööealistel on tegelikult võimalus saada ka vähenenud töövõime toetust. Ehk tegelikult me ei saa rääkida ainult ühest toetuse liigist, vaid me kombineerime erinevaid toetusmeetmeid, olgu need siis raha või teenused. Ja vanemaealiste puhul saame rääkida sellest, et toetuse eesmärk ei ole inimese ülalpidamine, vaid puudega inimese sotsiaaltoetuse eesmärk seadusest tulenevalt on kompenseerida puudest tulenevaid lisakulutusi, sedagi osaliselt. Nii et vanemaealiste, aga ka kõikide teiste sihtgruppide puhul me räägime tervest hulgast erinevatest teenustest, mida on kohustatud pakkuma ja pakuvadki nii kohalik omavalitsus kui tegelikult ka riik, olgu see sotsiaalne rehabilitatsioon teatud tingimustel, erihoolekandeteenus, kõik kohaliku omavalitsuse toetavad teenused, mis võivad omavalitsustes olla väga erinevad. Seadus annab ette 13 kohustuslikku teenust. Ja vanemaealiste puhul me räägime väga olulisest leevendusest: enam kui 60 miljonit käesoleval aastal hooldereformile. Sellises suurusjärgus ressurssi ei ole sotsiaalvaldkond näinud aastakümneid.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud minister, tänu sellise põhjaliku ettekande eest! Mul on küsimus töötutoetuse kohta. Kui inimene jääb praegu töötuks, siis on tal võimalik saada nii töötuskindlustushüvitist kui ka töötutoetust. Riigi plaani järgi kaoks järgmise aasta juulist töötutoetus aga ära. See tähendab, et tulevikus võivad osad tööotsijad jääda nii-öelda asendussissetulekust üldse ilma. Riik maksab praegu töötutoetust, aga riigieelarve tasakaalu saavutamiseks – kuskil 50–60 miljonit eurot aastas – soovitakse lükata see töötukassa kraesse ja KOV-ide kaela, sest inimesed suunatakse toimetulekutoetust [taotlema]. Antud plaaniga ei ole nõus sotsiaalpartnerid, tööandjad ega ametiühingud, kuid majandus- [ja infotehnoloogia]minister Tiit Riisalot see ei huvita ja põhimõtteliselt minnakse jõuga edasi. Mida teie kui sotsiaal[kaitse]minister arvate sellest, et töötuid suunatakse toimetulekutoetust taotlema ja antud eelarverida suureneb? Teid on teatud mõttes pandud kahvlisse.

Suur aitäh küsimuse eest! Mis puudutab seda muudatust tervikuna ehk töötutoetuse kaotamist ja samasse staatusse või situatsiooni sattunud inimeste puhul kahe erineva riigipoolse hüve mittedubleerimist, siis seda ma põhimõtteliselt toetan. Miks ma seda toetan? Just nimelt selle tõttu, et töötuskindlustus[hüvitist] ei saa praegu tegelikult kõik need inimesed, kes teevad töötuskindlustusmakseid. Ja see proportsioon muutub kardinaalselt. Kui praegu 40% inimestest saab töötuskindlustushüvitist ja 60% ei saa, sest meie reeglid on sellised, siis selle muudatuse tulemusena, mis on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis kavandatud, muutub see vastupidiseks: töötuskindlustus[hüvitist] hakkab saama 60% inimestest. See on minu meelest õiglustunde seisukohalt õige: see, kes maksab kindlustussüsteemi, peaks sealt vajaduse korral ka tagasi saama. Mis puudutab toimetulekutoetust, siis toimetulekutoetuse [saajate hulka], tõsi, tuleb mõni tuhat leibkonda juurde. Aga kui mõelda, et meil oli enne COVID-i aega 10 000 leibkonda, kes toimetulekutoetust said, ja tänaseks koos ukrainlaste siiatulemisega on see umbes kahekordistunud – arusaadavalt on nende hulgas ka palju neid, kes töötavad kas madala palgaga või laste kasvatamise tõttu üldse mitte –, siis see mõni tuhat täiendavat klienti toimetulekutoetuse puhul, ma arvan, on põhjendatud ja loogiline. Loomulikult tähendab see, et me peame selleks saama rohkem ressurssi – see on ka eelnõu seletuskirjas rahavajaduse juures kenasti olemas –, et neid inimesi päriselt aidata ja et kohalikel omavalitsustel oleks kindlustunne, et see raha on riigil olemas.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Riigikontrolli raporti "Riigi tegevus erivajadustega inimeste toetamisel", mis ilmus just hiljuti, järeldused olid päris karmid: riik on jätnud erivajadusega inimesed abi saamisel üksi ning ei aita inimestel orienteeruda riigi ja kohaliku omavalitsuse teenustes ja toetustes. Abi andmise süsteem ei moodusta loogilist tervikut. Inimest hinnatakse korduvalt ja korduvalt, kuid saadav abi ei parane. Sotsiaalabisüsteem on killustunud, nii et ka abistajad ei tea, mida inimesele juba pakutakse. Need on raportis välja toodud asjaolud. Toimub inimeste jooksutamine, mis tihtipeale ei vii kuhugi. Praegu on kesksel kohal süsteem, mitte inimene, selles süsteemis ei käituta inimesega väärikalt. Te olete kindlasti selle raportiga tutvunud. Mis järeldused te sellest teete? Ja mis te olete töösse võtnud, et süsteemi parandada?

Aitäh! Hästi oluline küsimus. Täna arutasime seda ka riigieelarve kontrolli [eri]komisjonis. Raport ütleb seda, et mitte ei ole jätnud abita, vaid on risk jääda abita, sest tegelikult me oleme jätnud infota. Ma ise muidugi oleksin kriitilisem ja ütleksin, et tegelikult on seda abi erivajadustega inimestel vaja oluliselt rohkem, kui me avaliku sektori poolt suudame praegu pakkuda. Aga mida me oleme teinud ja tegemas? Me oleme kokku leppinud, et me püüame rehabilitatsioonisüsteemi, mis on töötukassas, Sotsiaalkindlustusametis ja Tervisekassas taastusravi näol, teha üheks terviksüsteemiks, nii et inimene hakkaks abi kätte saama Tervisekassa kaudu. See on üks suund, mida me kolme valdkonnaga ühiselt teeme. Teine on abivahendite kättesaadavuse parandamine sama loogika alusel: me viime abivahendid nii nagu meditsiiniseadmed Tervisekassasse, et inimestele, sõltumata nende seisundist või staatusest – kusjuures võib olla olukordi, kus inimesel on mitu seisundit ja mitu staatust –, oleks alati selge ja arusaadav, et Tervisekassa on see koht, kust abi saab. Seda kõike me teeme tegelikult ju egiidi all, mis on ka koalitsioonileppes: me püüame sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonda senisest enam integreerida. Kui ma vaatan ajalukku, siis me oleme püüdnud teha koostööd, aga koostöö on ainult üks väike samm inimese nii-öelda parema kohtlemise suunas. Integratsioon peab olema nii süsteemi tasandil kui ka rahastusmudelite tasandil tehtud viisil, et inimesed abi õigest kohast kätte saavad. Nüüd see, mis puudutab info jagamist – see on omaette keeruline. Tegelikult esmase info saab inimene eeskätt ju kohalikust omavalitsusest. Erandiks võib tuua ainult selle olukorra, kus me räägime värskest puude raskusastme tuvastamisest Sotsiaalkindlustusametis. Sotsiaalkindlustusamet annab samamoodi inimesele kaasa informatsiooni, aga Sotsiaalkindlustusamet saadab iga inimese kohta, sõltumata tema vanusest, informatsiooni kohalikule omavalitsusele: teie territooriumil on inimene, kellel on tuvastatud puude raskusaste. See omakorda paneb kohaliku omavalitsuse olukorda, kus ta peab abivajava inimesega kontakti looma ja pakkuma selle kohaliku omavalitsuse teenuseid. Kohalik omavalitsus teebki oma tööd ju tegelikult juhtumikorralduse põhimõttel ning esimene ja kõige olulisem osa sellest juhtumikorraldusest on informeerimine. Mis on keeruline? Keeruline on see, et meil on abi osutamine erinevatel tasanditel – nii kohalik omavalitsus kui ka riik – ja riigis on see sagedasti eri ministeeriumide valitsemisalas silotornidena. Ei saa salata, et vähesed ressursid on alati need, mis panevad iga süsteemi endasse sulguma, et ressursse säästa. See, mida me püüame teha, on lõhkuda silotornid, et muu hulgas ka tehtud halduskulud ja toimingud [toetaks] pigem inimeste abistamist. Eraldi on järgmisest aastast kavandatud analüüsida, kas on võimalik täielikult – rõhuasetus: täielikult – töövõimet ja puuet hinnata samas protsessis, sest tegelikult kaks kolmandikku inimestest, kellel on topeltstaatus, teevad seda praegu niikuinii juba koos, ja ühest kolmandikust, kes seda ei tee koos, suur hulk on ka neid, kellel on ajutine meelepuue.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te tõite oma ettekandes välja hästi olulised asjad ja kui need ükskord ellu [viiakse], on väga tore. Me teame, et nende nimel on töötatud aastaid. Minu poole on pöördunud erivajadustega laste vanemad. Nendel on mure, et neil pole võimalik tööle minna, sellepärast et neile ei võimaldata lapsehoiuteenust. Seda teenust, ma tean, peaks osutama kohalik omavalitsus. Tema teeb ka hindamise, kui mitu tundi laps seda hoiuteenust peaks saama. Aga omavalitsus väidab, et nendel pole nii palju vahendeid ja sellepärast nad neid tunde ka ei võimalda. Kas riigi poolt on olemas ka mingi järelevalveteenus või järelevalve, kes seda teenuste [vajaduse] hindamist kontrollib? Ja kuidasmoodi oleks võimalik neid lapsevanemaid aidata? Kuidas ministeerium saaks sellele kaasa aidata?

Ma väga tänan küsimuse eest! Nii nagu ma täna juba ühes Riigikogu komisjonis tunnustasin, tahan ma tegelikult ka siin tunnustada kohalikke omavalitsusi, kes on teinud väga palju, ja aastate jooksul on teenuste kättesaadavus, kvaliteet, aga ka maht oluliselt tõusnud. Me vahest ei märka seda, kuidas meil asjad paremaks lähevad. Teisalt on see ka loomulik, sest me kogu aeg ootame kvaliteetsemaid teenuseid ja rohkem teenuseid. Selles mõttes saan ma ka kliendi vaatest väga-väga hästi aru. Erivajadusega laste vanemad ongi keerulises olukorras. Nimelt me oleme 2015. aasta sügisest saanud circa 7–8 miljoni eest aastas Euroopa Sotsiaalfondi vahendite abil sedasama lapsehoiuteenust pakkuda. Nüüd on see olukord muutunud. See oli ka kohalikele omavalitsustele ette teada ja omavalitsused planeerisid selle oma eelarvesse. Sõltuvalt omavalitsuse võimekusest, kohalikest oludest võib olla olukordi, kus inimeste soov teenust saada on oluliselt suurem. Mitte küll [viimane] Riigikontrolli audit, aga varasemad on ikkagi rääkinud ka sellest ühetaolisest kättesaadavusest ja ühtlustamisest, kuidas omavalitsuste võimekust tõsta. Esimene võimekus on muidugi finantsvõimekus – see tundub loogiline. Ja teine on muidugi see, milliseid poliitilisi valikuid üks või teine kohalik omavalitsus oma eelarvet koostades teeb. Ka see on oluline, ehk teadlikkus on oluline. Aga mis puudutab kohalike omavalitsuste eelarvelist poolt, siis sotsiaalvaldkonna ministrina olen ma püüdnud kõik toetusfondis olnud vahendid edasi anda tulubaasi, et see annaks suurema paindlikkuse kohalikele omavalitsustele planeerida oma tegevusi nii, et riik ei dikteeri. Finantsvabadus on kohalikele omavalitsustele minu hinnangul ülimalt oluline. See, et raha on ühiskonnas vähe nii kohalikul tasandil kui ka riigi tasandil, see, et meil majanduses ei lähe nii hästi, nagu me soovime, on meile kõigile ühtemoodi teada. Ma väga [hästi] mõistan vanemate muret.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu, hea Riigikogu esimees! Austatud minister, suur tänu teile põhjaliku ettekande, aga ka selle töö eest, mis te olete juba pikka aega teinud oma valdkonnas! Me teame hästi, et ennetada on oluliselt odavam kui tagajärgedega tegeleda, ja seda kindlasti ka sotsiaalvaldkonnas. Üks efektiivsemaid ennetusmeetmeid sotsiaalvaldkonnas on just nimelt, nagu te ise ka välja tõite, vanemlusprogrammid. Vanemlusprogrammide eelarve on aastatega kasvanud. Mind huvitab, kui paljud pered on saanud tänaseks vanemlusprogrammides osaleda ja kes on tänasel päeval nende vanemlusprogrammide sihtrühm. Olid ajad, kui vaid kõrge riskiga pered said nendes programmides osaleda. Kas nüüd on läinud – kuna raha on natukene rohkem – võib-olla laiemaks see sihtrühm, et ka need pered, kes tunnevad, et nad vajaksid ennetavalt tuge, seda saavad?

Aitäh küsimuse ees! Täiesti nõus, et see on üks nendest tõenduspõhistest ennetava iseloomuga programmidest, mida me oma inimestele pakume, ja seda lapsevanematele. Ma ei oska sulle öelda, mitu vanemat või perekonda on koolitusel käinud, aga mida ma saan öelda, on see, et jah, see ei pea olema riskipere – kindlasti mitte – tänasel päeval. Aga meil on tulenevalt programmi enda reeglitest – teadupärast on tegemist tõenduspõhise programmiga ja need reeglid, kellele seda pakkuda tohib just sellises modifikatsioonis, on päris ranged – piiratud see väikelaste peredega. See, mida me praegu välisvahendite eest teeme, on selle sihtrühma vanuseskaala laiendamine. Me soovime, et meil oleks võimalik rohkematele vanematele, ka vanemate laste vanematele seda vanemluskoolitust pakkuda. Aga need numbrid, kui palju meil on peresid seal olnud, saadan kirjalikult – kirjutasin endale üles.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister! Seoses kivina langeva sündimusega võttis Isamaa eelmises valitsuses südameasjaks lapse- ja peretoetuste suurendamise, millega pered arvestasid alates 2023. aasta jaanuarist. Esialgse statistika põhjal peretoetuste mõju sündide arvule ka taastus. 2023. aasta viimases kvartalis pere kolmandana sündinute arv kasvas 2022. aastaga võrreldes viiendiku võrra, kusjuures eriti suur kasv oli detsembris, koguni 46%, sest vanemad said arvestada tõstetud toetussummaga. Kahjuks jäi see soodne aeg suure pere planeerimiseks seekord väga lühikeseks, sest just teie alustasite esimese asjana peretoetuste kärpimist alates 2024. aastast. Rääkisite juurde juttu vajaduspõhisusest, aga raha võtsite vähemaks kõigilt suurperedelt ühtviisi, kusjuures isegi kümne lapsega peredelt. Kõige halvem oli pretsedendi loomine. Soodustused võeti sõnamurdlikult lihtsalt ära. Ja küsimus: kui riik kärbib lastega perede arvelt, siis kelle arvelt peavad need lapsevanemad kärpima? Milliste otsuste arvelt on vanemad nüüd teie arvates neid kärpeid teinud ja teha planeerivad?

Aitäh! Perede toimetulek on väga-väga keeruline teema. Ma rääkisin ka ettekandes sellest, millised on meil vaesusnäitajad. Loomulikult on see murekoht. Ma olen korduvalt varem siit puldist öelnud, et mida suurem on laste arv perekonnas, seda keerulisem on kindlasti ka majanduslik toimetulek, sest kõiki asju, iga pisikest asja tuleb teha vastavalt kolm või kümme – sõltub laste arvust perekonnas – korda enam. Tulen selle juurde tagasi, et üks võimalus on esitada [seda nii], et me kärpisime lasterikaste perede toetusi. Teine võimalus on seda esitada viisil, et eelmine valitsus võttis kohustusi, mis ei olnud riigile jõukohased. See valitsus on otsustanud laenu mitte võtta, et jooksvaid kulusid välja maksta. See omakorda tähendab seda, et me peame riigi kulutusi stabiliseerima, mitte neid kasvatama. Nelja aasta peale, mis on riigi eelarvestrateegia periood, oli see 460 miljonit. Me räägime väga suurtest summadest, millele meil tegelikult katet ei olnud. Kui me vaatame perede varasemat olukorda, siis ma jätkuvalt rõhutan: tõsi, sinna vahele jäi lühike periood, kus pered said suuremat toetust, aga sõltuvalt laste arvust peres oli ikkagi ka lasterikaste perede toetuse tõus 150 või siis seitsme ja enama lapse puhul 250 eurot kuus.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh teile väga põhjaliku ülevaate eest, selle töö eest, mis te teete, ja ülevaate eest nii Riigikogu sotsiaalkomisjonis kui täna siin saalis! Mul on üks küsimus [teema kohta], mille te osaliselt tõite oma ettekandes välja, aga võib-olla mõne sõnaga [räägite] täpsemalt plaanidest. See puudutab hoolduskoormust, ma pean silmas omastehooldajaid. Omastehooldajate teema puhul ma tean, et eelmise valitsuse koosseisus te käisite tutvumas [olukorraga] ka Soomes. Seal on eraldi seaduseelnõu, mis puudutab just omastehooldajate sotsiaalseid garantiisid ja nende heaolu tagamist, sest tihti on nii, et enne lõpeb hooldaja kui töö. Kas on selles vallas ka midagi? Seal ei saa olla kiireid muutusi, sest tõepoolest, see on kohalikele omavalitsustele väga suur [koormus], aga kas on mingeid plaane ka selles valdkonnas?

Aitäh küsimuse eest! Taas kord, sotsiaalvaldkonnas ilmselt ei olegi teemat, mis ei oleks oluline, aga see on oluline mitmel põhjusel. Esiteks on ta oluline nendele inimestele, kes selle koorma all on ja tegelikult on tööelust kõrval. Teiseks on ta oluline nendele hooldatavatele pereliikmetele, sellepärast et [hooldaval] pereliikmel ei pruugi olla neid kompetentse, et päriselt pakkuda sellist hooldust, mida see inimene tegelikult vajab. Ja lõpetuseks on see ka oluline ühiskonnale, sest meil on tarvis, et tööealised inimesed oleksid aktiivsed tööturul. Ühesõnaga, eks ta on [oluline] nagu mitmes mõttes. Aga tõsi on see, et minu ministriks oleku ajal me oleme välja töötanud meetmed, mis on seotud nii maksusoodustustega kui ka puhkuse võtmisega. Nende rakendamine on otsustamise küsimus, aga eeskätt otsustamise küsimus ka sellel hetkel, kui meil on selleks ressursse. Teisalt ma arvan, et hooldereform on ikkagi päris hea panuse andnud selleks, et need, kes ikka väga keerulises olukorras kodus olid, on üldhooldusele pääsenud. Ma väga loodan, et kui üldhoolduse korraldus stabiliseerub – sest iga reform on vaja sinna sängi jooksutada, nii nagu vesi jões –, siis meil on rohkem võimekust ka koduteenuseid osutada.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Aitäh, hea minister, selle ülevaate eest! Minu küsimus puudutab pensionäre ja pensionäridevahelist pensionilõhet, mis tegelikult joonistus väga hästi välja pensionide jätkusuutlikkuse analüüsis. Erinevates maakondades [inimestega] kohtudes on kõige teravama probleemina välja toodud, et pensionäridel, kes elavad üksi, kes on üksi jäänud, on kõige raskem. Kas on edasiminekuid? Me oleme rääkinud erinevatest lahendustest. Kuidas tulevikus võiks nende inimeste murele riik leevendust pakkuda?

Aitäh! Tõsi, me oleme teinud väljatöötamiskavatsuse, mis kirjeldab vähemalt ühte viisi, kuidas leevendada üksinda elavate vanaduspensioniealiste olukorda. Seda enam, et me teame, et seal on teineteist dubleerimas kaks muret: kõigepealt, üksi elamine, ja teiseks, suure tõenäosusega tervisemured ja sagedasti on ka puue tuvastatud. See meede [inimestele vanuses] 80+, mis võimaldaks maksta vanaduspensioniealistele täiendavat toetust, on meil olemas, ootamas. Ja täpselt sama vastus, mis lugupeetud proua Helmen Kütile: kui me selles kokkuleppele jõuame ja meil selleks rahalised ressursid on, siis ma väga loodan, et meil õnnestub seda teha. Aga pensionide ebavõrdsuse koha pealt ma kõige rohkem muretsen tegelikult rahvapensioni saajate pärast, sest tõepoolest, rahvapension on väga madal ja need inimesed on suure tõenäosusega selgelt vaesuses.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea minister! Ja hea eesistuja muidugi ka! Viimastest Riigikogu valimistest me mäletame kõik väga hästi ja eriti pensionärid peaksid mäletama, mida Kaja Kallas neile telekaekraanilt lubas. Aga nüüd me teame, et teie valitsus plaanib pensionäridelt indekseeritud pensioni üldse ära võtta, indekseerimise ära kaotada. Mis plaanid teil pensionäridega ja pensionide tõusuga ikkagi on seoses riigi pikaajalise arengustrateegiaga?

Suur aitäh teile küsimuse eest! Vastupidi, me väidame, et indekseerimist ei kaotata ära. Te olete võib-olla natukene valesti aru saanud või seda uudist mitte korralikult lugenud. Ma oma ettekandes tõin välja, milline on Eesti vanaduspensioniealise sissetulek võrreldes teiste Euroopa omaealistega. Siin neid väljakutseid meil tegelikult jätkub küllaga. Eelmisel aastal oli meil viimase viie aasta suurim pensionitõus – me oleme tänaseks tõusnud 552 eurolt 774 euroni – ja see pensionitõus tänu indekseerimisele jätkub. Et teile ei jääks muljet, et ma hiilin vastutusest kõrvale, siis ma kohe ütlen ära selle, et on tõsi, et Riigikogu menetluses on eelnõu, mis jätab pensionide puhul tulumaksusoodustuse selliseks, nagu ta käesoleval aastal on ehk pensionäridelt midagi ära võtma ei minda, aga siis ka seda soodusolukorda tulevikus ei kasvatata.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja sõna võivad võtta fraktsioonide esindajad. Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Riina Solmani. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Austatud kolleegid siin saalis ja need, kes jälgivad meid sidevahendite vahendusel! Ma palun kohe ka lisaaega. Ma saan aru, et ette on nähtud, et saab kolm minutit veel juurde.

See on täiesti ette nähtud. Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma tänan sotsiaalkaitseminister Signe Riisalot ettekande eest Eesti strateegiliste sihtide poole liikumise kohta enda vastutusvaldkonnas. See oli ülevaatlik. Mina keskendun sellele, mille hulka kuulub ennekõike meie rahva ja riigi tuleviku vaatest kõige olulisem osa ehk sündimus ja lastega perede heaolu ning rahvastiku areng tervikuna. Kahjuks ei ole siin küll millegi üle rõõmustada, sest te olete ministrina ja ka endise Riigikogu liikmena olnud selle teema suhtes üleolev. Lõhkusite ka ära juba eelmise koosseisu ajal rahvastikupoliitika tegevused, ka sellesama arengusuundade koostamise juures. Me üle-eelmises koosseisus olime siin teinud sellised rahvastikupoliitika põhialused, suunad. Neid te ei võtnud algusest peale üldse tõsiselt. Kui te rääkisite praegu meile siit puldist, et on olemas ka teine vaade lasterikaste perede turvatunde kärpimisele, justkui riigi kulutused ja kohustused olid suuremad, siis vaadake, teie enda ministeeriumis kulutatakse aastaid mitmekesisuspoliitikale sadu tuhandeid erinevateks kampaaniateks. Kahjuks minister ei soovi kuulata seda kriitilist kõnet, läheb ära, aga noh, ma räägin siis inimestele, mida mina olen näinud tema vastutusvaldkonnas vajaka jäävat. Samal ajal võtab ta lihtsalt ära 100 000 eurot lasterikaste perede huviringitoetust. See oli üleüldse kõige vajaduspõhisem toetuse liik, mida maksti neljalapselise pere koolilastele. Aga edasi. 2023. aasta on olnud rahvastiku aspektist väga halb ja kurb aasta. Eesti rahvaarv on küll kasvanud, kuid selle üle me ei saa uhkust tunda, kuna ühest küljest on selle taga olnud Venemaa sõda Ukraina vastu, mistõttu me oleme võtnud Eestisse vastu mitmekümneid tuhandeid sõjapõgenikke. See on olnud väga õilistav ja tubli töö, sest põgenike aitamine on ainus mõeldav tegu, kui arvestame, et Ukraina võitleb ka meie eest ja toob iga päev suuri ohvreid nii enda vabaduse kui ka kogu vaba maailma eest võideldes. Kuid siiski ei saa panna eestlaste kestmise ülesannet sõjapõgenikele – sellist mõttelendu on ka siit Riigikogu puldist [kuuldud]. Loodame, et sõda lõpeb peatselt ja nad saavad naasta oma riiki oma kodusid taas üles ehitama, ja kes siia jääb, on loomulikult teretulnud. Meie enda loomulik iive on samal ajal 5000‑ga miinuses. 5000 inimest sündis vähem, kui läks manalateele. See teeb mõne aastaga Rakvere-suuruse väikelinna jagu inimesi, kellest Eesti ilma jääb. Ma rõhutan: Rakvere-suuruse väikelinna jagu inimesi. Sündide arv oli mullu viimase saja aasta madalaim ja käesolev aasta on toonud ridamisi järgmisi negatiivseid rekordeid. Tõsi, praegu on keeruline ja ebakindlust tekitav aeg – me ei saa seda eitada –, sest Euroopas käib sõda. Elukallidus on viimase kolme aastaga kasvanud ligi 40%, lisaks on euribori tõus muutnud kodulaenud kallimaks. Viimane puudutab just noori peresid. Märkimata ei saa jätta sedagi, et mitte kaua aega tagasi olid elu lahutamatuks osaks ka koroonakriisist tingitud piirangud. Samas ongi just valitsuse ülesanne sellistel hetkedel tulla peredele toeks, appi ja olla kindlaks partneriks, kes raskuste saabudes alt ei vea ja peab juba antud lubadustest kinni. Just sellest põhimõttest lähtuvalt töötasin ma rahvastikuministrina välja meetmed, et aidata peresid koroonapandeemias ja ära hoida ka sündimuse langus. Sinna paketti kuulusid toona muudatused, mis ennetasid töötuse kiire kasvu mõju vanemahüvitisele ja selle kaudu ka sündimusele. Samuti sai kiirendatud elatisabi väljamaksmist. Tagantjärele võib öelda, et tegu oli õigete otsustega ja sündimuse langus õnnestuski toona ära hoida. Kahjuks on tänane valitsus käitunud hoopis vastupidi: selle asemel et keerulistes oludes anda noortele peredele kindlust, asus see valitsus hoopis perede toimetulekut kahjustama. Kui seni oli poliitikas vaikiv kokkulepe, et lastega peredele suunatud soodustusi ei vähendata, ainult parandatakse, siis praegune valitsus asus kohe laste arvelt kärpima, lisaks lajatas nii juba [jõustunud] kui alles kavandatavate maksutõusudega, mis raskendabki eelkõige lastega perede olukorda, kellel on palju sundkulutusi. Ja automaks on veel eriti ebaõiglane ning suure pere vaenulik, sest laste transportimiseks on auto sageli hädavajalik tarbeese, eriti kui elatakse maapiirkonnas. Mingit erisust või soodustust valitsus peredele aga ei planeeri. Kui valitsus kärbib lastega perede arvelt, siis ma tahan küsida Signe Riisalolt: mille arvelt peaksid pered kärpima? Sündide numbreid vaadates näeme, et pered ongi kärpinud – saadakse palju vähem lapsi. Valitsuse selline poliitika on olnud lühinägelik, sest mida vähem sünnib lapsi, seda vähem on tulevikus maksumaksjaid ja riigi ülalpidajaid ning riik on veelgi suuremates raskustes. Tekib nõiaring või nagu Rein Taagepera on öelnud: demograafiline vetsupott. Statistikast teame, et lasterikka pere toetuste loomisel oli oluline mõju sündimusele. Aastatel 2018–2021 sündis seetõttu võrreldes varasemaga ligi 3000 last rohkem. Eelmises valitsuses sai 2017. aastast samal tasemel püsinud peretoetust tõstetud, mis kahjuks kehtis vaid lühikest aega, kuigi jõudis oma positiivset mõju juba näidata. Esialgse statistika põhjal kasvas 2023. aasta viimases kvartalis pere kolmandana sündinud laste arv võrreldes 2022. aastaga viiendiku võrra, kusjuures eriti suur oli kasv detsembris, koguni 46%. Arvestades lapse kandmise aega, ongi just mullu viimases kvartalis sündinud esimesed lapsed, kelle puhul vanemad said arvestada tõstetud toetussummaga. Kahjuks tõid valimised Eestile valitsuse, kes asus esimese asjana Signe Riisalo käe läbi laste arvelt kärpima. Kohe langes ka sündide arv, saavutatud edu pöörati tagasi. Sotsiaalkaitseministril, kes veab ka valitsuse rahvastikupoliitika komisjoni, oleks põhjust ebaõnnestumist tunnistada veel mitme aset leidnud vähikäigu tõttu. Mina ei tea, et nendes rahvastikupoliitika komisjonides oleks üldse sündimust ja demograafilist olukorda arutatud. Vähenenud on ka väljaspool Harjumaad ja Tartumaad elavate inimeste osakaal – 42,9%‑lt 42%‑le. Aga eks valitsuse poliitika eesotsas automaksuga ju soosibki maapiirkondade tühjenemist. Vähenenud on ka eesti keelt emakeelena rääkijate osatähtsus, eriti on seda tunda Tallinnas, kus nüüd on muu emakeelega inimesi juba rohkem kui eesti emakeelega inimesi. Eesti rahvastikuprobleemid süvenevad ja kui valitsus jätkab maksutõusude lajatamist, siis kasvavad ka sotsiaalsed probleemid. Valitsuse tööd Eesti inimeste heaolu ja rahva jätkumise tagamisel ei saa kuidagi heaks kiita, see on olnud puudulik, õigupoolest lausa kahjulik. Tänaseid vigu saab olema väga raske parandada, aga Isamaa on valmis seda tegema, kui meil rahva toel selleks uus võimalus avaneb. Juba praegu saab valitsus suunata lastega peredele palju rohkem ressurssi. See puudutab sotsiaalkaitseministri öeldut, et kohustusi on rohkem. Aga ei ole vaja seda maksuküüru [kaotamist] ja jõukamate perede toetamist, mis praegu plaanis on, minna sooritama. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Pean esialgu ära märkima ühe asjaolu, mis puudutab tänast ministri ettekannet. Sai siin vahetult pool tundi kuulata ministri ettekannet. Peab tunnistama, et materjali meile ette ei saadetud. Kahjuks on see kujunenud tavapraktikaks nende [ettekannete] puhul, mis puudutavad arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimist. Ma siiralt loodan, et Riigikogu juhatus pöörab sellele tähelepanu ja järgmine minister, kes tuleb oma valdkonnast rääkima, suudab Riigikogu liikmetele eelnevalt materjalid saata. Nüüd see, mis puudutab tänast Signe Riisalo ettekannet. Signe Riisalo tõi välja, et tema juhitud ministeeriumi tegevuse eesmärk on vähendada Eestis ebavõrdsust, vaesust, tagada inimestele terve elukaare vältel mitmekülgne tugi ja kvaliteetne teenuse kättesaadavus. Siis tulebki rääkida vaesusest. 2022. aastal elas suhtelises vaesuses 22,5% ja absoluutses vaesuses 3,5% Eesti inimestest. Võrreldes 2021. aastaga kasvas absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus 2,1%. Suhtelises vaesuses elab umbes 300 000 inimest ja kui me paneme sinna juurde absoluutses vaesuses elavate inimeste arvu, siis on meil kokku inimesi, kes elavad vaesuses, 350 000. Need on need küsimused, millega ju eelkõige peaks tegelema minister ja ministeerium. Räägime nendest inimestest, keda see otseselt puudutab. Ka puudega eakad elavad meil suhtelises vaesuses. Mis puudutab puudega [inimesi], siis puudega inimeste sotsiaaltoetusi tõsteti viimati aastal 2019, kui ka Keskerakond oli valitsuses, ja see puudutas lastetoetust ehk puudega laste toetust. See oli puutumata 15 aastat ja 2019. aastal Keskerakond tegi selle ära. Aga mis puudutab [puudega] eakaid, siis alates 2006. aastast ehk 18 aastat ei ole neid toetusi puututud. See puudutab keskmise puudega inimesi, raske puudega inimesi ja sügava puudega inimesi. Need määrad ma võin ka ette lugeda: need on 12,79 eurot kuus, 26,85 eurot kuus ja 40,91 eurot kuus. Vaadates, kui palju on elukallidus tõusnud [võrreldes] aastaga 2006, siis see on umbes 170%. Viimase kahe aasta jooksul on hinnad tõusnud meil 40%. [Vastust] küsimusele, millal hakatakse puudega eakate toetusi tõstma, me siit puldist ministri suust ei saanudki teada. Kahju. Nüüd, mis puudutab riigikontrolle, siis 2023. aastal juhtis Riigikontroll tähelepanu sellele, et toimetulekutoetus kui riiklik sotsiaalabikorraldus on puudulik, ja tõi välja ka puudused. Riigikontroll on välja toonud, et toimetulekutoetuse maksmises valitseb ebavõrdsus, praktikad on kohalikes omavalitsustes väga erinevad ja liialt on ka omavoli. Riigikontroll on riigi tegevuse suhtes väga kriitiline: riik pole ülesannete täitmisel käitunud korrektselt ja toimetulekutoetuse suurus on ajale jalgu jäänud. Sellele küsimusele minister ei vastanud. Kas toimetulekutoetusega võiks midagi teha, seda tõsta? Kahjuks ka sellele küsimusele minister jättis vastamata. Ma palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kuna sotsiaalvaldkond on tundlik valdkond ja katab väga palju teemasid, siis loomulikult selle aja jooksul me ei suuda kõiki teemasid käsitleda. Aga ma tahan rääkida veel ühest olulisest teemast ja see puudutab loomulikult meie pensionäre ja nende pensione. Ma toon välja ühe tõsiasja, mis juhtub järgmisel aastal, 2025. aastal, meie pensioniga. Reformierakond lubas, et keskmine pension jääb tulumaksuvabaks, see oli valimislubadus. Kahjuks on Reformierakond oma valimislubadust murdnud. Mida see tähendab? See tähendab seda, et järgmisest aastast pensionär, kes hakkab saama keskmist pensioni, hakkab selle pealt tulumaksu maksma – 132 eurot aastas maksab riigile. Kas see on õiglane, kas see on korrektne, kui inimene on juba pensionil ja see pension on niigi tagasihoidlik, pehmelt öeldes? Kui Reformierakond koos oma koalitsioonikaaslastega, praeguse valitsusega ütleb, et tegelikult need lubadused, mis me andsime teile valimiseelsel ajal, enam ei kehti ja me kehtestame tulumaksu teie pensionidele ja te hakkate maksma – see loomulikult ei ole ilus. Ma kutsun veel kord valitsust ja ka Riigikogu liikmeid, kes kuuluvad koalitsiooni, üles: vaadake see otsus üle ja palun muutke seda. Ma arvan, et ei ole veel hilja selle küsimuse juurde tagasi tulla. Nii et tõesti, hästi keeruline valdkond, hästi palju probleeme. Ma võin lihtsalt öelda, et kõik, mis puudutab toimetulekutoetust, kõik, mis puudutab toetusi ka linnaosas – kuna päris pikalt sai tööd tehtud Mustamäel, on need teemad hästi lähedased, hästi valusad. Neid inimesi, kes igapäevaselt vajavad abi, on palju. Nii nagu ma juba ka kõne alguses ütlesin, nende inimeste arv, kes elavad absoluutses või suhtelises vaesuses, kasvab – neid on 350 000. Ja peab tunnistama, et küsimus ei ole ainult eakates inimestes, vaid küsimus on perekondades või siis pigem perekondades, kus vanem peab üksi lapsi kasvatama – ka nende suhtelises vaesuses elavate inimeste arv on tõusnud ja see on kurb. Nii et sotsiaal[kaitse]ministril on hästi palju tööd teha. Ma kahjuks ei ole veel tähele pannud, et selle aastaga oleks väga palju positiivseid muudatusi [tehtud]. Jälgime, vaatame ja siis saame juba edasi otsustada. Aga jõudu ja jaksu tööl! Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun! (Irja Lutsar palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud juhataja! Head Õnne, Helmen ja Lauri ning inimesed ja Riigikogu liikmed, kes te kuulate meid veebi vahendusel! Sotsiaalvaldkond puudutab iga Eesti leibkonda ja iga Eesti inimest. Aitäh ministrile põhjaliku ettekande eest! Tahan puudutada kahte kõige olulisemat probleemi. Üks on vanemaealiste inimeste protsentuaalne suurenemine ning teine on sündimuse vähenemine. Keskendun oma ettekandes ennekõike ühiskonna nügimisele, mitte rahalistele vahenditele, kuna rahalisi vahendeid minister juba puudutas. Esiteks tahan mainida elanikkonna vananemist. Seda on sageli nähtud probleemina, kuna eakamad inimesed ei suuda enam töötada nii suure jõuga kui nooremad. Ning teiseks, paratamatult iga inimene kulub, mistõttu paljud tõsised haigused kimbutavad just vanemaid inimesi. See aga nõuab rohkem vahendeid, ka rahalisi, nii meditsiini- kui ka sotsiaalsüsteemile. Pole ju kellelegi uudis, et Eestis makstav rahvapension on Euroopa üks madalamaid, mistõttu on absoluutse vaesuse määr kõige suurem just eakate inimeste hulgas. Siiski on võimalik, et olukord paraneb, kuna järjest rohkem suundub pensionile inimesi, kes on kogunud nii esimesse kui ka teise pensionisambasse. Samas ei tohiks elanikkonna vananemist näha ainult riigile langeva järjekordse probleemina, vaid pigem võiksime näha seda võimalusena. Mul on kummaline kuulata, et enamikus arste või õpetajaid puudutavates ettekannetes tuuakse suurima probleemina välja just suur üle 60-aastaste perearstide või õpetajate osakaal, samas mainimata, et need inimesed saavad tõenäoliselt oma tööga hästi hakkama. Eakamatel inimestel on rohkem kogemust ning nende aktiivsest osalemisest riigielus võiks pigem kasu kui kahju sündida. Riigina võiksime me eakaid pigem positiivselt ära kasutada nii kaua kui võimalik, luues tingimusi, et nad saaksid soovi korral tööprotsessis osaleda, ja soodustades ennekõike võimalikult kaua ise hakkama saamist. Hooldusasutused on riigile, aga ka [eakale] ja tema perele kallid ning peaksid jääma olukorraks, kui teisiti enam ei saa. Teine probleem on viimaste aastate madal sündimus. Viimane pole siiski vaid Eesti probleem, vaid puudutab laiemalt kogu Euroopat. Eesti pole siin mitte kõige kehvem. Põhjuseid on kindlasti mitmeid: koroonapandeemia, mis takistas inimeste kohtumisi, või noorte inimeste hirm tuleviku ees, tingituna nii Ukraina sõjast kui ka kliima soojenemisest, või olukord, kus fertiilsesse ikka jõuavad väga väikese sündimusega põlvkonnad. Vähetähtis pole naiste haridus, aga ka ühiskonnaelus olulise rolli etendamise või maailma avastamise soov. Ka selles pole midagi halba. Ka riigi rahaline tugi või pigem selle kadumine võib oma osa mängida, kuid see mõju on tunduvalt väiksem, kui arvatakse. Nii näiteks pole helde peretoetusega riikides, nagu Austria, Prantsusmaa ja Soome, sündimus sugugi kõrgem kui neis, kus sünnitoetused on suhteliselt tagasihoidlikud või olematud, nagu Ameerika Ühendriigid. Läbi ajaloo on madala sündimuse probleem maailmas uus. Siiani oleme aastatuhandeid võidelnud kõrge sündimusega, kuna maailm elas pidevas toidupuuduses. Tänu aastasadu kestnud pingutustele on lõpuks arenenud riikides sündimus langenud, kuid nüüd seisame uue probleemiga – madala sündimusega – vastastikku. Kuigi sündimuse langetamises mängisid rolli mitmed faktorid, nagu rasedusvastaste vahendite arendamine, naiste hariduse suurendamine, üldine tehnoloogia areng ja nii edasi, ei saa kuidagi eitada nõndanimetatud pehmete meetmete, nagu ühiskonna mõjutamine positiivse nügimise kaudu, [mõju]. Teisisõnu, väike pere on popp ideoloogia. Nii näiteks olid eelmise sajandi India populaarsetes teleseriaalides ja Bollywoodi filmides pered vaid kahelapselised. On ütlematagi selge, et telepered elasid elu, mida paljud India pered endale soovisid. Sellise pehme nügimisega vähenes tavaliste India perede suurus, ühtlasi tekkis võimalus sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Kas vastupidisel pildil oleks sündimust suurendav mõju, pole kahjuks teada, aga võiksime proovida. Seega, lisaks rahalisele panustamisele võiksime suurendada ka nõndanimetatud positiivset nügimist, mitte noorte naiste survestamist või ähvardamist või eakates süütunde tekitamist. Me ei saa tagada, et see mõjub, aga siiani kasutusel olnud meetmed, näiteks peretoetuste pidev suurendamine, on end praeguseks kahjuks ammendanud. Lisaks ministri juba mainitud rahalistele vahenditele peaksime muutma ka ühiskonna meelsust ja üldist suhtumist. Eakad inimesed pole ühiskonnale mitte koormaks, kellele tuleb pensioni maksta ja kes meditsiinisüsteemi koormavad, vaid eakad on ühiskonna vajalikud liikmed, kes sarnaselt noortele panustavad majandusse vastavalt oma võimetele. Samuti ei takista lapsed kellelgi enesearendamist ega oma elu elamist. Laste [saamise] ainukeseks põhjuseks pole vaid asjaolu, et meile peab keegi tulevikus pensioni maksma. Pered vajavad kindlustunnet, et vaatamata üksteisele järgnevatele kriisidele saame me nendega hakkama nii, nagu saime hakkama koroonaviiruse kriisiga. On vähetõenäoline, et kriisid maailmas kunagi ära lõpevad, seega julgustame noori laste sündimist edasi mitte lükkama. Igaüks teab, et lastest on rohkem rõõmu kui muresid. Mina tänan teid.

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun!

Ma võtan igaks juhuks kolm minutit ka.

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Minister, aitäh selle ettekande eest ja ka sellele järgnenud arutelu eest! Kõigepealt üks infokild, mille ma ümber lükkan – see puudutab puuetega laste toetuse tõusu. See tehti ikka siin Riigikogus, sest toonane valitsus, Keskerakonna juhatatud valitsus ei leidnud neid vajalikke vahendeid. Ja kui siin Keskerakond on täna mitmel korral ette heitnud, et täisealiste puudega inimeste toetused ei ole pikalt tõusnud, siis neil oli võimalus neid toetusi tõsta väga mitme aasta jooksul, kui oli ka majandustõus, ei olnud praeguseid keerulisi aegu, aga nad ei teinud seda. Ju siis olid oma põhjused. Kuna siin probleemide lainega kiputakse ära uhtuma ka kõik see hea, mis inimeste heaks on tehtud, siis ma kasutan võimalust, et üle korrata, mida me oleme Eesti perede heaks viimasel aastal teinud, et probleemide kõrval jääks kõlama ka tehtu. Kõigepealt, lastega pered. Nemad said eelmisel aastal suurt tähelepanu perehüvitiste muutmise tõttu, mille tingis tõsiasi, et kiiruga kokku lepitud tõusud käisid Eesti maksumaksjatele üle jõu. Sellele vaatamata on peredele mõeldud hüvitised tõusnud. Eesti on perede rahalisel toetamisel helde. Oma 80-eurose esimese ja teise lapse toetusega, 100-eurose toetusega alates kolmandast lapsest, 80-eurose toetusega üksikvanematele ning lasterikaste perede toetusega oleme me OECD riikide seas tipus. Samal ajal ei ole me sellessamas tipus peredele pakutavate teenuste poolest. Seal me oleme hoopis pingerea tagumises otsas ja see viimane on minu meelest suur probleem. Kuid veel positiivseid muutusi. Eelmisest aastast muutus lapsetoetuse saajate ring. Kui senimaani said lapsetoetust 16–18-aastased, kes õppisid, siis eelmisest aastast saavad kõik kuni 19-aastased lapsetoetust. Suurenenud on vanemlusprogrammide riigipoolne toetamine, pakkumaks tugevamat õlga üksi last kasvatavatele vanematele. Me tõstsime elatisabi 100 eurolt 200 eurole. Enam riigi tuge hakkasid saama ka need pered, kes seisid silmitsi kurva saatusega, sest nende alla kolmeaastane laps lahkus siit ilmast. Need emad-isad saavad nüüd ühe kuu ulatuses vanemahüvitist. Minule endale on hästi südamelähedane see, et lõpuks ometi – [jõustub] selle aasta juulist – sai lahendatud lapsevanemate haigus- ja hooldushüvitise [küsimus], mis puudutab neid vanemaid, kes [pärast] vanemahüvitise [lõppemist] läksid tööle tagasi. Ma mäletan, et eelmises koosseisus me ühe kollektiivse pöördumise raames seda teemat arutasime ja [vastuseks] oma küsimustele ma sain hästi-hästi palju erinevaid põhjuseid, miks me ei saa hakata nendele vanematele maksma haigus- ja hooldushüvitist nende tegeliku sissetuleku järgi. Nagu näha, tahtmise korral on lahendused alati olemas, ja nii on ka siin läinud. Nii nagu ma ütlesin, juulist hakkavad [pärast] vanemahüvitise [lõppemist] tööle tagasi läinud vanemad saama haigus- ja hooldushüvitist kas siis nende tegeliku sissetuleku järgi või saadud vanemahüvitise järgi – oleneb, kumb on perele soodsam. Ja positiivne on veel see, et alles hiljuti me siinsamas saalis võtsime vastu muudatuse, mis pikendab hooldushüvitise maksmist 14 päevalt 60 päevale vanematele, kes on oma haige lapse kõrval ja aitavad tal paraneda. Nüüd, hüpates elukaare teise otsa, viimase kahe aastaga on pensionid tõusnud kokku 222 eurot. Kui üle-eelmisel aastal oli 15 aasta kõige suurem pensionitõus ja keskmine vanaduspension tõusis kuus 105 eurot ehk 17,6%, siis sellel aastal jõudis keskmine vanaduspension 770 euroni kuus ja tõus oli 10,6%. Iga pensionitõus on vajalik, sest pensionärid on kõige suuremas vaesusriskis olev sihtgrupp. Me peame nende heaolu eest seisma. Soovist pakkuda suuremat hoolt ja tuge hooldusvajadusega inimestele sai ellu viidud hooldereform, mis küll otsustati eelmise Riigikogu koosseisu ajal, kuid hakkas kehtima eelmise aasta juulist. Vaatamata erinevate detailide üle vaidlemisele on ühes küll kõik ühte meelt: see oli vajalik reform, see on samm õiges suunas. Sellel aastal riik toetab hooldusreformi kokku circa 60 miljoni euroga ja sellele lisandub veel 33 miljonit eurot välisvahendeid, mis on mõeldud omavalitsustele kodus elamist toetavate teenuste arendamiseks ja eakatele teenusmajade rajamiseks. Me oleme rohkem tähelepanu pööranud – ja teeme seda ka järgmistel aastatel – puuetega inimestele, leidmaks võimalusi, kuidas neid ja nende lähedasi riigi poolt rohkem aidata nii teenuste kui ka rahaliste toetustega. Mõned näited. Suurenenud on laste rehabilitatsiooniteenuste rahastamine. Sel ja järgmisel kolmel aastal toetame harvikhaigustega lapsi kokku 20 miljoni euroga. Paranenud on abivahendite kättesaadavus selle tõttu, et on muutunud piirhinnad ja limiidid, loetelude tingimused. Need muudatused aitavad teha abivahendeid kättesaadavamaks, taskukohasemaks ja võimaldavad abivajadusest hoolimata inimestel võimalikult täisväärtuslikku elu elada. 6,1 miljonit eurot lisaraha oleme me suunanud psüühikahäiretega inimeste abistamisse. Samuti oleme seda sihtgruppi meeles pidanud maksumuudatuste elluviimisel. Nii nagu minister ka oma ettekandes välja tõi, Sotsiaalministeeriumil on ülesandeks välja töötada toetusmeetmete pakett, et nendel inimestel oleks maksumuudatustega lihtsam kohaneda. Ja lõpetuseks, mul on kahju, et siin saalis on vähe kolleege, aga küllap nad saavad stenogrammist lugeda või ekraani taga kuulata. Sotsiaalvaldkond on keeruline valdkond ja me põllul on hulk inimesi, kes ei saa igapäevaselt hakkama ega suuda iseenda heaolu tagada. Ma tean, et me ei ole alati sama meelt, kuid samal ajal ma soovin väga, et kui me neid vaidlusi siin peame, siis arvestame eelkõige nende inimeste vajaduste, toimetuleku ja vaimse tervisega. Püüame leida koos parimaid lahendusi, mitte lihtsalt tuliselt vastanduda. Keskendume lahendustele ja seejuures peame ka silmas riigi rahalist võimekust. Ma usun, et kui me seda teeme, siis koos me suudame rohkem ja paremini leida riigi tuge inimestele, kes seda vajavad. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Helmen Kütt, palun! (Helmen Kütt palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud eesistuja! Austatud sotsiaalkaitseminister! Head ametikaaslased ja otseülekannet jälgivad inimesed! Suur aitäh selle ülevaate eest! Kohe alguses võib öelda, et selle ministeeriumi ja selle ministri laual on elukaare algusest kuni lõpuni kõik see, mis puudutab inimesi – nii abivajajaid kui ka pereliikmeid –, ja selle tõttu on väga keeruline kaheksasse minutisse ära mahutada kõike seda, mida tahaks öelda ja mis vääriks esiletoomist. Nagu sotsiaalkaitseminister märkis, on Sotsiaalministeeriumi kahest erinevast tulemusvaldkonnast strateegias "Eesti 2035" tema vastutusalas heaolu ja tulemusvaldkond ning sotsiaalkaitse alla kuuluvad laste ja perede, vanemaealiste ja sotsiaalhoolekande programmid, aga ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumiga jagatav võrdse kohtlemise ja töö valdkond. Strateegia eesmärgiks ei saagi olla midagi muud ega vähemat kui vähendada Eestis ebavõrdsust ja vaesust, tagada inimestele terve elukaare vältel mitmekülgne tugi ja kvaliteetsete teenuste kättesaadavus. Nagu eelkõnelejad alustasid lastekaitse teemadel, [alustan ka mina:] on välja töötatud ehk valminud lastekaitseseaduse muutmise väljatöötamiskavatsus. Laste heaolu suurendatakse eri valdkondade tihedama koostöö ja lastekaitsetöö kvaliteedi parandamise abil. Minister on välja toonud ka väga olulise ja strateegiasse kirja pandud iibeprobleemi. Selle on osaliselt tinginud sünnitusealiste naiste arvu vähenemine, aga kindlasti ka majanduslik olukord ja üldine julgeolek. "Eesti 2035" üks eesmärkidest on, et rahvaarv püsib Eestis stabiilsena, ja ma arvan, et siin saalis ei ole ühtegi inimest, kes arvaks teisiti. Lihtsalt lähenemisteed on erinevad. Laste suhtelise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse määr vähenes võrreldes 2021. ja 2022. aastaga ja on Euroopa Liidu riikides paremuselt kuuendal kohal. Lastega leibkondadest on suhtelises vaesuses jätkuvalt kõige rohkem üksikvanema leibkondi ja sellest tulenevalt suurendati 2024. aasta algusest elatisabi, tõusis ka üksikvanema toetus. Kui vaadata erivajadustega inimeste ja perede muresid, siis kahtlemata siin kiireid lahendusi pole, aga nendega tegelemine on äärmiselt oluline. Mitmed head algatused on töös, mitmed plaanid on tehtud. Muret tekitab see, et 65‑aastaste ja vanemate suhtelise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse määr suurenes 2021. ja 2022. aastat [võrreldes] 41,6%-lt 53,1%‑le. Mul on väga hea meel selle üle, et eelkõnelejad tõid välja ka selle, et tihti vaadatakse vanust ja vastandatakse, selle asemel et … Me kõik mäletame, kui Eesti Rahvusringhäälingus oli üks saatesari, mis kajastas vanemaealiste autojuhtimise teemat, ja selle asemel, et vaadata sooritust ja reaktsioonikiirust, toodi välja vanus. Need inimesed, kes täna on tööturul – hea ametikaaslane Irja Lutsar sellel ka peatus –, on hindamatu väärtusega. Nende panus tervishoius, hariduses, sotsiaalhoolekandes, ka omastehoolduses on nii suur, et seda on raske sõnadesse panna. [Probleemiks on] jätkuv suur hoolduskoormus, omastehooldajate teemad. Hooldereform oli õige, oluline ja 30 aasta suurim rahaline toetus omavalitsustele selleks, et selles elukaare osas inimesi aidata, lähedasi aidata ja hoolduskoormuse osas tulla vastu ja appi. Kui seda programmi ja strateegiat lugeda, siis mitmed-mitmed teemad, mis jääksid muidu kajastamata, tulevad lauale. Ma tahan lõpetada sellise mõttega, et valdkonna strateegiline siht ja nägemus, milleni soovitakse jõuda, on väga oluline, ja see võiks olla ja peakski olema nagu teekaart ja erakondadeülene dokument. Mõistagi on aeg-ajalt vajalik strateegia üle vaadata, seda vajadusel muuta, sest elu on kiires muutuses. Ühiskonna eetilisust ja väärtust hinnatakse siiski selle järgi, kuidas toetatakse nõrgemaid, kuidas nendesse suhtutakse, hinnatakse selle järgi, et kedagi maha ei jäeta. See mõte võib kõlada küll liiga pateetilisena, kuid uskuge, head kolleegid, et inimesena, kel on sotsiaalvaldkonnaalane haridus, kes on töötanud kohalikus omavalitsuses ligi 20 aastat, algatanud Riigikogu sotsiaalkomisjonis mitmeid eelnõusid ja koos heade komisjoni‑, aga ka erakonnakaaslastega neid ellu viinud, ma mõtlen seda siiralt. Ja nüüd on tõepoolest võimalus ka stenogrammi huvides parandada hea ametikaaslase Lauri Laatsi väidet, mis puudutas puuetega laste toetuste tõusu. Tõepoolest, Vabaerakond algatas selle seadusemuudatuse ja mõte oli, et juba 2019. aasta 1. juulist toetus tõuseks. Tehtud oli väga ränk arvutusviga: ei olnud kirjutatud mitte aasta kulu, vaid kuu kulu. Sotsiaalkomisjon leidis – oli endal au seda komisjoni juhtida –, et teema on väga oluline, sest puuetega laste toetused olid 13 aastat seisnud muutumatuna. See puudutas ligi 13 000 last. Sotsiaalkomisjon leidis, et see väärib ja vajab muutust, ning tuli eelnõuga saali. Üksmeelselt võeti see vastu, aga jõustumise aeg oli 1. jaanuar 2020. Olgu see ka nüüd ära öeldud. Ja veel. Kohalikus omavalitsuses töötavad haritud ja oma igapäevast tööd hästi tegevad spetsialistid, kes iga päev otsivad ja leiavad ning pakuvad lahendusi abivajavatele inimestele elukaareüleselt. Inimeste elukohast ei peaks ega tohiks sõltuda vajaliku teenuse kättesaadavus. Täna see kahjuks sageli nii on ja mitte alati pole siin probleemiks rahaline võimekus, vaid prioriteetide seadmine ning koostöö maakonnas, aga võib-olla ka mitme maakonna ülene koostöö. Oleme kriitilised, oleme nõudlikud, kuid ärme unusta ega pisenda tehtut. Ja tehtud on nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste poolt nii mõndagi. Edu meile kõigile nende strateegiliste eesmärkide elluviimisel ja kui vaja, siis ka muutmisel ikka selleks, et ebavõrdsus oleks väiksem või üldse kadunud ja et inimesed oleksid Eestis elades ja töötades õnnelikud. Aitäh!

Suur tänu! Fraktsioonid on kõnelenud. Head kolleegid, oleme ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Läbirääkimiste [lõppemisega] sulgen selle päevakorrapunkti. Aitäh minister Signe Riisalole! Aitäh kõigile kõnelejatele panuse eest!